Kiri Ha(va)ilt

Õunaaeg

Üks tont käib mööda Eestimaad – pensionitont. Selline mõttekene käis peast läbi, kui lugeda viimase aja tööjõu ja pensioniuudiseid. Üllatav, kuid tonti ei ole. Tegelikult pole tulevaste pensionide suuruse, sh. ka  Dr Riigi võimekuses neid välja maksta midagi müstilist, see on lihtne aritmeetika. Nagu algkooli aritmeetika, 2 õuna +2 õuna =4 õuna. Nojah, ilmneb, et meile lihtne aritmeetika kus 2+2=4 ei meeldi. Ikka tahaks, et see oleks natukene rohkem, parem veel kui palju rohkem. Hea oleks, kui oleks käepärast külluse sarv, kuldvillak jt  muinasjutulised atribuudid. Nüüd siis lasi ministeerium teha lätudes rahvastikutrendidest arvestused, esitas prognoosid ja nii ongi … 4-2=2.  Kuid paljud ei taha seda millegipärast uskuda. Tundub, et eriliseks üllatuseks tuli arvutustulemus esitaja koalitsioonipartneritele (või oleks neid õigem nimetada  opositsioonilisteks koalitsiooniks?). Vastukajad olid sügavalt negatiivsed, nagu:  „üleöö seda teha ei saa“, „kas me peame enese surnuks töötama, „ärge kollitage“, „elust võõrdunud“ jne. Eh, nagu polekski lugenud esitlust, sest selles vaagitakse esiteks  võimalusi aastani 2060 (mis ei ole ju üleöö), mitte 2026 aastani. Teiseks,  rõhutakse esitluse, et pensioniiga oleks paindlik,“ võimaldades soovijail varem pensionile minna, sel puhul on aga ka pension väiksem. Kauem töötajad saaksid aga selle võrra suuremat pensioni.“ Igati mõistlik. Teed rohkem, saad rohkem.  Puhas matemaatika. Mille üle vaieldakse? Kas selle üle, et kui teil on kaks õuna ja te sööte nendest kaks ära, siis on teil järgi kuus õuna? Piinlik. Mnjah, mul on teile üllatus – meil ei ole küllusesarve, ega muid imevigureid, on vaid meie teadmised, nutikus ja arvutusoskus. Nendega tulebki arvestada.

Lahkmeele valitsus?

Igati riigimehelik oleks olnud, kui valitsus oleks tänanud sõnumitoojat suure, tänamatu ja põhjaliku töö eest, mitte omakasupüüdlikult teda ninaaukudeni masse taguda. Häbi. Ilmne üksmeele, isegi üksteise mõistmise puudumine. Ei midagi uut: „ Aineliste vallutuste ja nende põhjustatud poliitilise konkurentsi baasil puhkes kriis, mis viis lõpuks välja Jeruusalemma pealetungile. 1. Novembril 1098 aastal läksid juhid peaaegu käsitsi kokku. /…/ Ainult sõjaväe põhimassi häälekaks muutunud surve sundis vürste kuidagi omavahel leppima: „lahkmeelsus” oli väljend, mille üks pealtnägija hindas nende suhteid.”. (Tyerman  „Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu” Lk 144) Kas meil on lahkmeelsuse valitsus?

Tervitusi tegelikkusest

Reklaam- ja poliituttu pensionitest võib rääkida mitmesugust, kuid tulemus sõltub finišis. Praegune finiš on: keskmine kuine mediaanpension 2015. aasta 360 EUR + II s ca 30-70 EUR (+ midagi ka III sambast, kui see on).  Pole palju. Sellise pensioni juures tervitusi Havailt ei saada, pigem Hailt.  Põhitähtis on, et esitatud prognoos näitab selgelt sellegi pisku vähenemist. Just see on probleem, millega peame tegelema kõik koos, aga eriti igaüks eraldi.

Soome näide

 Soome näide on selline, milline oleks elu meil, kui meie teatud ajaloohetkel valelt teeotsalt ära poleks pööranud. Ja võib-olla selline nagu see võiks meil olla paarikümne aasta pärast, kui me täna/homme õige teeotsa ülesse leiame.  Meie perel on põhjanaabrite juures mitmeid väga häid sõpru. Üks selliseid oli Rauma lähedal talu ja veskit pidanud vanapaar (nii seitsmekümnele lähenevad). Oli neil põldu ja jahuveski ning saeveskigi, peremees tegi küll nalja, et viimased aastad on laisaks ja romantiliseks  läinud, kasvatab vanal viljapõllul pereprouale vaid lilli. See oli selline mõnus põhjamaine huumor, kuna oli just rapsi kasvatamise suurmood, aga eks rapsi kollased õied ole ka ilusad vaadata. Poegki elas nende kõrval ja tegeles oma ettevõtlusega. Nii, et meie mõistes oleks nagu kõik korras olnud ja kui omal enam jaksu pole, eks siis „noored“ kannavad hoolt. Aga võta näpust, selline vaade pole sealkandis sünnis, igaüks peab ise enda eest hoolt kandma. Lõpuni. Väärikalt.  Noort toetatakse kuni koolituse lõpuni, siis on tegemist „valmis produktiga“. Noore  kartongkohver tõstetakse ukse taha ja ta on vaba kõigile maailma väljakutsetele/hullustele. See ei ole selline Itaalia moodi „äraelamine”, et riigi valitsus peab kaaluma seaduse jõuga karmi reegli kehtestamist, et üle neljakümnene perepoeg (aga ikka veel laps) ei tohi enam pere leival elada. Põhjamaades on elu lihtsalt olnud alati karmim ja ka lahendused on olnud karmimad. Seda ka vanemate inimeste suhtes. Mood on lihtsalt selline, et tuleb investeerida ka oma vanadusse. Seega Soome sõbrad investeerisid oma vanadusse (ise, mitte riik ega vald) ja näitasid meile uhkusega mitte „oma vanadekodu” vaid oma uut kodu, kuhu nad lähevad, kui ise enam majapidamisega hakkama ei saa. Polnud tonti, polnud virisemist, oli väärikus. See oli planeeritud, väärikas ja iseloodud vanadus. Väärikat vanadust luuakse kogu elu, seda ei saa „liisida“ nagu viimase hetke lõunamaareisi.

Illusionismiravi

Seega tonti pole, kuid on planeerimatus, süvenematus ja illusionism. Reaalsus on kahjuks selline nagu see on, kuid pensioni tekke mehhanismid tuleb lahti seletada. Teadmine oma tegelikust seisukorrast annab meile parema positsiooni tulevikuks. Me saame ise teha otsuseid.

Millegipärast Dr Riik ei taha või ei suuda meile ära seletada meie tegelikke võimalusi. Kas teie teate, kui palju teil tänase päeva seisuga oleks võimalik pensionit saada? Ei tea? Ilmselt rõhuv enamus ei tea. Vestlesin äsja kogenud kindlustusasjatundjaga, ning ilmnes, et inimesed ei tea lõpuni oma „skoori“. Reaktsioon numbritele on harilikult … kehvapoolne. Tüüpiliselt ollakse nördinud a´la „olen 40 aastat tööd murdnud ja nüüd …“ Muidugi võib Dr Riik siinkohal rahulikult käed kõhupeale kokku panna ja öelda, et ise olete laisad, see on omavastutuse küsimus. Miks sa ise ei uuri? Kuid kas ikka on? Arvan, et just Dr Riigi kohustus on tegelda illusiooniraviga ja  läbi teavituse hoida ära  ebameeldivad üllatused selleks ajaks kui minnakse pensionile, ehk siis kui on juba hilja midagi muuta. Mida võiks Dr Riik teha selles osas „lihtsate koduste vahenditega“?

Olukord viib kolmele mõttele.

 Esiteks:

 peaks iga inimene kord aastas saama sotsiaalametilt automaatse teavituse, tema pensioni hetkeseisust, kui suur oleks tema kuupension arvestuslikult teavitushetkel. Tegelikult peaks see hüpoteetiline summa olema koos I, II, III sambaga, ehk selle summaga, mida konkreetsel eluhetkel oleks inimesel võimalik saada. Muidugi on selles nüansse, kuidas natukene oma summasid optimeerida, kuid annab selge orientiiri olukorrast. Sellisel juhul oleks inimesel teada, kas ta peab midagi ette võtma, et suurendada oma pensionifonde, vahetama neid või kindlustama oma vanaduspõlve teistmoodi.

Teiseks:

 peaks sotsiaalamet kuu aega enne pensionitähtaja saabumist esitama inimesele tema arvestuslikud pensionivõimalused. Kui sellele vastust ei tule, siis sellise tulemiga ollaksegi rahul. Põhimõtteliselt peaks enamus pensionit kujundavatest faktoritest olema maksuinfo järgi Dr. Riigil juba olemas. Kui MTA suudab meie maksudeklaratsioone eeltäita nii, et meil jääb vaid „jah“ vajutada, siis miks pension peaks käima teistmoodi. Suur tükk ametnike ja pensionile minejate aega jääb kulutamata. Olgem ikka kaasaegsed.

Kolmandaks:

 Vanade teavitusvõlgade likvideerimine. Näiteks paneb mind imestama see, et Dr Riik pole lahti seletanud eelmainitud müüti, et „olen 40 aastat tööd murdnud, kus mu raha nüüd on, tahan Havaile?“ Kuidagi ei ole võimalik, et keskmine pensionär veedaks oma  talved Havail. Ma ei tea kuskohast selline luul välja on ilmunud. Sellist võimalust pole kunagi olnud , ei ilmasõja eelse „Eesti ajal” ei „nõuka ajal”, ei nüüd. Ei tea, kas inimesed on liiga palju armuvalu filme „viisurist” vaadanud või turismifirmade reklaamlausete ohvriks langenud? Igatahes siin kuskil jälle kord võimaluspõhine ja illusoorne maailm segi pööranud. Küll aga on „40 aasta“ probleem selles, et üks grupp inimesi jäi ajalooteatris kahe etenduse vahele st.  nõukaaegne pensionisüsteem lõppes pankrotiga  ja uues ei olnud seoses ealisusega jõutud osaleda. Kõik need kes täna on rahulolematud, et nad on 40 aastat tööd murdnud, on täielik põhjus oma nördimust ilmutada, kuid … Seda nördimust tuleb ilmutada õige sihtmärgi suunas. See kogutud raha ja esitatud lubadused jäid kõik vanariiki, mis oli akumuleeritud jätkusuutmatult  sõjatööstusesse. Sinna ka kõik need rahad jäid, ei saanud meie sellest mingit osa ja ega tanki poleks kõlvanud ka suupisteks kasutada ega raketti kommunaalküttes sussutada. Minugi paarikümne aasta „staaž“ läks tühjusesse, kuid uue aja maksjana olen ma uhke selle üle, et minu maksetest maksti pensionit minu vanavanematele ja vanematele. Lihtne inimlik solidaarsus, me aitasime neid (kuigi see võib näida piskuna, kuid aitas ellu jääda), kes olid kaotanud kõik ja polnud enam suutelised panustama uude süsteemi. Seega puhas vuuk, suur pauk ja nullpunkt. Inimesi on muidugi erinevaid, kuid mulle meeldis ühe elatanud inimese kommentaar pensionidele, kes oli ära tabanud selle meie poolt käsitletud nullpunti teooria. See kõlas umbes niimoodi, et ta on tänulik selle kingituse eest, mida Dr Riik (st. meie) talle igakuiselt teeb. Tore, kui osa inimesi saavad aru ja teevad vahet vajaduste ja võimaluste, nörritamise ja heateo vahel. Midagi pole teha, nullpunkte juhtub ikka olema,  üheksakümnendate nullpunkt polnud ei unikaalne ega viimane. Näiteks Vanaema Marie oli elu aeg rasket taluperenaise tööd teinud, aga sai „pensi“ vaid hädised  21 rbl/kuus.. Kui palju kümneid või sadu tuhandeid inimesi oli tookord süsteemi muutuse ohvreid? Vastust me ei tea, sest, kellel midagi öelda oli, korraldas NKVD nimeline reisibüroo tasuta väljasõidu maalilistesse looduslikult kaunitesse kohtadesse, mille peamiseks majutusasutuseks oli GULAG. Selline nullpunkt või must auk.

Stardiloendus

Hullem lugu on selles, et tänapäevane töötegija liigub päästmatult vastu oma nullpunktile. Uus nullpunkt tekkib just seoses tänapäevaste demograafiliste tendentside tulemusena. Kui me kogu majanduse struktuuri ja läbi selle elukeskkonna kvaliteeti  uuele tasandile viia ei suuda siis … Punkt. Väga võimalik, et tänastele tööpõllule asutajatele jäävad vaid tühjad pihud. Tähelepanu, stardieelne loendus juba käib …

Tagasi juurte juurde

Muide repliik, et „kas me peame enese surnuks töötama“ on kohatu, see sobib pigem Jaapanile.  3.04.16 ÄL edastas, et surnuks töötamine ei ole Jaapanis enam kontoritöötajate pärusmaa, vaid aina enam tabab see ka noori töötajaid. Ületöötamise tagajärjel surma kohta on Jaapanis kasutusel omaette nimetus - Karoshi. See on aina levinum surma põhjus (mullu 1456). Muide eriti levinud on see tervishoius, sotsiaalhooldes, laevanduses ja ehitustöödel. Meie ei pea ennast surnuks töötama, küll aga surmani töötama. Bismarci vanaduse kindlustamise akti idee oli selles, et kui inimene saab nii vanaks, et ta enam ei suuda tööd teha, siis oleks tal tugi olemas. Britid, kes võtsid süsteemi kasutusele tunduvalt hiljem on välja arvutanud, et pensionile sai isik, kes tänapäeval vastab 80 eluaastale. Seega pensioniea nihkumine ikka kaugemasse tulevikku ja mitte ainult 70 aastani on täiesti võimalik. Isegi tõenäoline. Olukord, et tänapäeva arenenud maailm käsitleb 20-30 aastat ollakse pensionil on kujunenud vaid seoses rahvastiku kasvu ja tehnoloogi arenguga. Nojah, rahvastiku kasvu meil enam ei ole, mis tähendab, et me peame muutma oma süsteemi.

Kartulid lilleklumbis

Me peame endale tunnistama oma tegelikke võimalusi, mitte elama illusioonides. Kui Dr Riik sisendab meile, et kehtiv pensionisüsteem on nii kindel, et kodanik võib vaid rahulikult pensionile asutada, siis oleme piltlikult väljendudes olukorras, mil meie öeldakse, et talvevarud on kindlustatud, pole vaja muretseda, kõik söödetakse uue saagini ära. Kuid veebruaris ütleb Dr Riik, et „sorry“ (väike valearvestus), varud on otsas. Sellises olukorras on meil väga vähe võimalusi midagi muuta. Kuid kui Dr Riik teatab juba kevadel, et meie varud võimaldavad järele aidata vaid kõige väetimaid, siis on võimalik igaühel oma lilleklump ülesse kaevata ja porgand maha panna, aiaääred kartulivagudega täita ja mõni hakkajam peaks ka vannitoas seapõrsakest. Ühesõnaga, oleks võimalik talv üle elada. Nii ka pensionidega, me peame ise ikka rohkem panustama pensionidesse. Selles osas pole midagi uut ja sõnumitoojat ei maksa selle pärast tümitada.  „2050 aastal keskendub riik minimaalsete maksete tagamisele, vältimaks vaesust kõrges vanuses. Paremal järjel olijailt eeldatakse, et nad kannavad enda eest hoolt isiklike vahendite abil. Austraalia on läinud juba üsna kaugele. Sealsed maksudest rahastavad pensionid on vajaduspõhised, välistades vajaduse maksta pensioni 20%-sele jõukamale osale elanikkonnast, kusjuures eraviisiline pension on kohustuslik.” ( „Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013 lk 172)

Sotsiaalministeeriumi poolt esitatud prognoos (tänud teile tubli töö eest!) on hea alus, et nüüd arutada tegelike väljakutsete üle, tegelike võimaluste üle, mitte tegeleda pseudovagatsemisega. Rehkendad 2õuna + 2 õuna piires peaksime ju suutma?

Targutusi:

A.    Vance „Elon Muski“

Lk 47 kus  Musk tudengipõlves tõdes, et : „Kui oleks mõeldav, et ma ei peaks sööma, vaid saaksin selle asemel rohkem töötada, siis ma ei sööks. Ma tahaksin, et oleks mingi moodus saada toiduaineid söömiseks aega kulutamata.“.

Lk22. „Kuigi jutt „inimeste Marsile viimisest“ võib tunduda paljudele inimestele hullumeelne või ekstsentriline, andis see Muskile ainulaadse loosungi tema ettevõtete jaoks. Just see kõikehõlmav ja laialdane eesmärk on see, mis hõlmab ühendava põhimõttena kõike, mida ta teeb. Kõigi kolme ettevõtte töötajad teavad seda väga hästi nagu sedagi, et nad tegelevad päevast päeva millegi võimatu saavutamisega. Kui Musk seab ebarealistlikke eesmärke, solvab töötajaid ja tahab oma tempoga neist viimast võtta, mõistetakse seda – vähemalt teatud tasemel – kui osa Marsi plaanist. Mõned töötajad armastavad teda selle eest. Teised vihkavad teda, aga jäävad talle siiski kummaliselt ustavaks, austusest tema innukuse ja missiooni vasti. Musk on välja arendanud midagi niisugust, mis paljudel Silicon Valley ettevõtetel puudub – mõtestatud maailmavaade.“

M. Dobbs „Kaardimaja“ (L. Liides & Tänapäev 2016)

Lk 22 „Tema manifest on nõnda kergekaaluline. Et pudenes laiali juba  kampaanianädalaga. Ta pole ühtegi uut ideed välja käinud. Tema ainsaks plaaniks on käed kokku panna ja palvetada, et venelased ega ametiühingud liiga valjult ei peeretaks. Kas sa arvad, et seda see riik tegelikult tahabki?“

Lk 78 „Opositsiooniliikmete küsimuste puhul tavaliselt isegi ei teeselda, et eesmärk on informatsiooni saamine: tahetakse vaid kritiseerida ja kahju teha. Kas see hale kloun, kes end peaministriks nimetab, ei kavatse uttu tõmmata? – nõnda võiks nende üldist meelsust väljendada. Kuid ka vastustega ei üritata reegline infot edastada, vaid pigem vastulööke anda, valu ja häbi tekitada.“

Lk 88 „Kolumbus oli suur ebaõnnestuja. Kui ta purjed heiskas, polnud tal aimugi, kuhu läheb; kui kohale jõudis, polnud tal aimugi, kuhu saabus“

Kokkupõrkekursil?

Teadmine vajadusest?

Midagi jäi kriipima ÄP mõnenädalataguses juhtkirjast „Tööjõumaksud alla, varamaksud peale“. Õige, tööjõumaksudega tuleb tegeleda ja mõnes valdkonnas oleks neid tarvis langetada märgatavalt (nagu aastaid tagasi pakkus Tark Eesti), mitte mõttetu protsendikese jagu. Kuid kas me selleks peame mingeid teisi makse tõstma? Võib-olla on meil see raha olemas, kuid kasutame ebaloogiliselt? Me ei ela ju muinasjutulises vajaduspõhises, vaid reaalses, võimalustepõhises maailmas. Kuidagi võõrastav on  lugeda, et „Ausam ja otsekohesem oleks tunnistada, et nii riigi- kui ka kohaliku omavalitsuse kassa vajab raha.“ Huvitav, kuskohast selline teadmine pärineb?  Muidugi, „Raha tuleb võtta sealt, kust on võtta (…)“, kuid see näitab vaid seda, et me oleme oma mõttemaailmas kinni. Vajaduspõhises maailmas.

Tehes head … naabritele

„Vajadustest“ lähtuv mõtteviis on ohtlik nagu SMS laen, kehutades poliitinimesi välja mõtlema üha uusi makse. Vajadused on ju lõputud, võimalused piiratud. Meil juba ongi  alanud üldine maksude tõstmise hulluse hooaeg. Küll on vaja tõsta maamaksu, tervishoiuga seotud makse, tekitada magusamaks, omandimaks, tehingumaks, teemaksu jne. Lõputu rahaiha. Kuid iga uue makse kehtestamine on oma olemuselt mingi osa investeerimisvõime väljavõtmine tootmisprotsessist. Tootmine on teatavasti ainukene väärtust loov allikas inimühiskonnas.  Võtta annab ju teoreetiliselt igalt poolt. Peeter I kehtestas habememaksu, keskaja linnades oli tänavapoolsete akende maks ja Kleopatra kehtestas maksu kõigele millele osati nimi anda. Arvamus, et me maksustame seda, mis majandusel hinge kinni ei löö a´la saage rikkaks siis me võtame teilt varamaksudega kõik ära on väga lühivaateline.  Me peaks ju mäletama hiljutisi Prantsusmaa „rikaste“ maksustamist, mille tulemusena kapital ja ajud põgenesid riigist. Nii, et ettevaatust, võib juhtuda sama „positiivne efekt“ nagu aktsiiside ennaktempos tõstmisega, lõime positiivse keskkonna … Lätis. Muidugi, ega me ainsad ole, Soome plaanib parandada meie majanduskeskkonda paadimaksu kavadega, mis peletab suuremad alused Eestisse. Täname.  Me peaksime  õppima juba tehtud vigadest nagu Taani rasva ja magusamaksudest, mis tõid kaasa naabrite eufoorilise kaasaelamise ja klientide nende juurde kolimise. Nojah taanlased said aru, mis on tähtis ja tühistasid oma rumalused. Meie? Meie komistame ikka ja jälle sama reha otsa, mille targemad juba on seina najale koristanud. Piinlik lugu, sest meil ei käida otsuste tegemisel läbi kogu mõjude ja vastumõjude võrgustikku

Milleks meil siis raha vaja on?

 Kas meil on vaja raha paigutada riiklikusse lennuliiklusesse, riiklikusse laevandusse, riiklikusse ehitusse, riigiköökidesse, uputada meie ühist raha miljonite viis „nanotehnoloogiatesse“ või aparaadi optilise telje puhastamisse? Meil on raha olemas, me vaid kasutame seda ebaloogiliselt. Mõttemudelit on vaja muuta.  Kui meie tudengid suutsid piltlikult öeldes tikutopsi ja niidirulliga teha Eesti kosmoseriigiks, siis peab olema ka teisi teid meie elu edendamiseks, kui raha ikka suurenev kokkuroopimine ja selle „ära kulutamine“. Meil puudub üldpilt, oleme oma endise edu lummuses. ”Edu sigitab rahulolu. See ei pea olema isegi viimase aja edu. Ettevõtte õitseaeg võib jääda kümnekonna aasta taha, kuid õitsengu rahulolu kestab edasi, sest sageli juhid ei märka seda. Arukal ja elukogenud juhil ei pruugi olla aimugi, et organisatsiooni hierarhias temast kaks tasandit allpool valitseb selline rahulolu, et tema tulevikuunistused ei saa kunagi tõeks. Ta võib olla niisama pime sellegi suhtes, et ta ise on ohtlikult rahulolev.” (J.P. Kotter „Edujanu” ÄP 2009 lk 11)

Tere tulemast … „Titanicule“?

Me elame hoopis teises maailmas, kui veel natukene aega tagasi ja homme veelgi uuemates oludes, selleks tuleb valmistuda. Valmistumine homseks ei saa olla selline, et kõigepealt sööme Suure Peetri võileivad ära ja siis sööb igauks oma, vaid mõttelaad peab olema aktiivne ja isegi agressiivne nagu oleks tegemist „Titanicu“ päästmisega. Miks „Titanicu“? M. Jacobson kirjutas kujundlikult: „Rahvusvahelise Vauutafondi statistika järgi oli Soome 1988. aastal maailma rikkuselt kaheksas maa. Soomlased purjetasid 1990 aastasse esimeses klassis, kuid laeva nimi oligi „Titanic””  (Max Jacobson „Tulevik?” Tänapäev 2006 lk 148). Meiegi igati väljateenitud edu on pimestamas meid, oleks aeg saata vaatlejad mastidele, mis seal eespool tegelikult toimub? Kuidas? Kui me suudame korraldada konkursse nagu Ajujaht, Edukas Eesti jne, siis miks me ei suuda korraldada mastaapsemat riigi arengute erinevate võimaluste konkurssi – „Kuidas päästa Titanic?“

Kuidas vältida jäämäge?

 Vaat sellise võistlus võiks küll olla jumet. Võiks näidata ära meie tegelikud võimalused ja alternatiivid meie ressursside kasvatamiseks.  Siiski peaks arvesse võtma tegelikku olukorda st. et tegevus toimub olemasoleva maksuraha tingimustes (miinus meile makstavad EL toetused, miinus meie kui netomaksja maksed alates 2021 a EL, miinus rahvaarvu vähenemine/vananemine). Usun, et võistlevad seltskonnad oskaksid ette näha mitmeid uusi situatsioone ja huvitavaid lahendusi ning neile pole üllatuseks ka selliseid „pisiasju“ nagu see, et palgatõus toob kaasa väljamaksete kasvu Haigekassast, ning alkoholikaubanduse kolimine Lätti paneb põntsu veel hingitsenud maapoodidele. Kõik on kõigega seotud. Ütlete, et see on VV ja RK ülesanne, riigieelarvet kokku panna? Muidugi, kuid väike abi asjade kokkupanemiseks ja teistmoodi nägemiseks oleks ka tore. Ega jäämäe otsa ei sõida igaüks eraldi vaid kõik koos, nii kaptenisild, kui kolmas dekk, kogu „Titanic“. Ja veel, me vajame värsket maailmanägemist, meie mõttemaailmaga on midagi väga viltu, kui rõõmustame, et majanduskasvu näitaja kosus tänu aktsiiside tõusule (huvitav miks kogu maailm seda „nippi“ ei kasuta), oleme õnnelikud, et lõpuks on lõppenud hinnalangus ja et haigekassa vahendeid saab „kokku hoida“, kui sealt viia välja pensionäride ravikindlustus ja haigushüvitised (ravikindlustuse kinnimaksmine riigieelarvest ei ole ometi kokkuhoid, vaid lihtsalt meie ühise raha võtmine teisest hunnikust). Tundub, et kaptenisild on sügavas udus. Kuidagi veidrad rõõmud. Sellised kokkuhoiud, „õnnetunde“ ilmingud ja rapsivad maksutõusu ettepanekud  teevad kõhedaks. Vajaduspõhisusest rääkides, siis meil on vaid üks vajadus – päästa „Titanic“.

Lõdva raha lõpp

Aitab sõnamurdlikkust ja võltsvagadusest kantud maksutõusudest. Nagu näitab Eesti Rahvamuuseumi „köögijuhtum“ muutub iga lõtv raha  suurushullustuseks. Iga suurushullustus nõuab veel suuremat doosi meie ühisraha. Lõputult. Enne, kui pole selge millele on vaja kulutada meie ühist raha niimoodi, et me teame et see on hästi investeeritud raha, tuleb maksutõusudele kuulutada moratoorium. Nagu ütles kunagi USA Senati eelarvekomisjoni liberaaldemokraatliku ilmavaatega esimees Muskie: „Maksumaksja raha pillamises pole midagi liberaalset.” („Proua välisministri Madeleine Albrighti memuaarid” Sinisukk 2004 lk 72)

Targutusi:

„ Igal riigil on oma kavandid. S.Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega” … Kergem on olla kaasatud kellegi kavandisse, kui üritada kaitsta enda oma.” („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 17)

  „Demokraatlike riikide avalikkus ei andesta krahhe, isegi kui need sünnivad tema enda hetkesoovidele järelandmisest.”

 „Riigijuhi suhe avalikkusega on demokraatlikus riigis alati komplitseeritud. Liider, kes rahututel aegadel ei lähe kaugemale, kui tema rahva kogemus lubab, võidab küll ajutiselt populaarsust, kuid seda järeltulevate põlvede põlguse hinnaga, sest ta pole arvestanud nende huvidega. Liiga palju oma ühiskonnast ette läinud liider kaotab oma positsiooni. Tõeliselt suur juht peab olema rahva harija, peab ületama kuristiku oma nägemuse ja tavapärase vahel. Aga ta peab ühtlasi olema valmis üksinda teed rajama, et saaks tema jälgedes käia.” (Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000 lk 389/466)

 „Igas lahingus on otsustava tähtsusega see, et üksused ei töötaks mitte lihtsalt kõrvuti, vaid ühiselt.” (Otto Carius „Tiigrid poris” Grenader Lk 156)

„Sotsiaalse õigluse nimel likvideeriti Nõukogude Liidus tootmisvahendite eraomand. Kuid kui riigis pole tootmisvahendite eraomandust, siis kes hakkab tootmist juhtima? Õige: riik. Aga mis on riik? Õige: riigiasutused – valitsus, ministeeriumid, riiklikud komiteed ja nii edasi ja muu seesugune. Lihtsamalt öeldes . bürokraatia. (…) (V. Suvorov. „Vanakuradi vanaema“ Tänapäev 2015 lk151)

M. Perarnau „Pep Guardiola“ Rumori Publishing OÜ 2016  

  Lk 290 „Me ei võida, kui te ei mängi kogu hingest ja ei jookse nagu loomad.“