Õpetlikest
raamatutest
Lugesin
hiljuti paari õpetlikku raamatut võitudu mõjudest ja okupatsioonidest. Näiteks,
kui USA alistas Jaapani, siis oli nende
filosoofia selline et okupeeritud aladel tuleb säilitada inimväärikus ja
toimetulek. Kindral MacArthur „Võidust tuleneva vastutuse tõttu on jaapanlased
nüüd meie vangid samamoodi, nagu Bataani nälgivad mehed said nende vangideks,
kui poolsaar langes.“ (V. Sebestyen
„1946 Tänapäeva maailma vormimine“ Tänapäev 2016. Lk 91). „Pealesurutud
vaesus on isegi hullem, sest hävitab hinge mitte ainult ohvritel, vaid ka
alandab võitjat.“ (lk 45). Selline okupatsiooni filosoofia.
Teisest allikast
ilmnes jälle hoopis erinev lähenemine okupatsioonile ehk kui vallutaja eesmärk
on saada võidu viljana vaid lisaterritooriumi, kuid saavad selle „komplektis“
koos elanikkonnaga, siis tuleb teha kõik, et kohalikud sealt lahkuksid. Tänases
maailmas ei rõhuta enam mitte niivõrd vägivallale, kui okupeeritud alade „administreeerimisele“
ehk bürokraatilisele relvale. Elu tuleb teha „maaga komplektis saadud
inimestele“ võimalikult ebamugavaks. Pea võimatuks. No, et nad ise tahaksid
„vabatahtlikult“ lahkuda. Lisaks otsesele terrorile/deporteerimisele on palju
abi „vabatahtliku“ lahkumise kindlustamiseks administratiivsest sunnist.
Näiteks luua väljakannatamatud tingimused, mille tulemusena okupeeritud alade elanikkond
peab taotlema lube ja litsentse „peaaegu kõigeks“. Selleks, et tulemust
saavutada tuleb okupatsioon õigesti ülesse ehitada. Esiteks tuleb rakendada inimeste suhtes reisimisvabaduse
poliitikat ehk positiivset reageerimist nende soovile välismaal õppida/tööle
suunduda. Teiseks, luua keerukas lubade
jagamise kord. Loa saamiseks kaasneb
pikk protsess, mis tähendab formularide täitmist, tasude maksmist,
kujunedes okupatsioonile tähtis sissetulekuallikaks. Inimesed peavad lube/litsentse taotlema peaaegu
kõigeks: finantstegevusest kodu ehitamiseni. Ilma loata ei tohi maja üle lubjata, Ei tohi purunenud aknaklaasi asendada. Ei tohi
kaevu ehitada (…). Jne. Eee … Siinkohal käis mul väike klõks,
kuidagi tuttavlik tundus see lubade „värk“. Igapäevase tegelikkusena. Vist. Lausa
ehmusin. Kas meid on okupeeritud? Kes? Millal? Kui vaadata mitmeid meie
regulatsioone, siis tundub, et need ei ole mitte meie omade inimeste rõõmuks ja
edenemiseks, vaid kõige keelamises/karistamises nagu elaksime me … okupeeritud
territooriumil. Nagu püüaks administratsioon saavutada seda, et muuta meie elu
nii keeruliseks, et me lahkuksime siit? Võib-olla selles ongi üks põhjus, miks
meid ikka vähemaks jääb ja aktiivsed noored lahkuvad? Okupatsioonis? Ei, ei
jäägem realistideks, tegemist pole okupatsiooniga vaid millegi veelgi
hullemaga, tegemist on mentaalse omaokupatsiooniga, sest meid ei okupeeri mitte mingi välisvõim,
vaid meie enese loodud keelusüsteemid. Kuidas siis niimoodi juhtus, et me
lasime ennast okupeerida? Iseendal!
Postvundament.
Pole midagi
uut siin päikese all, juba vanade sumerite juures, kes panid aluse peaaegu
kõigele tsivilisatsiooni arenguks vajalikule, mindi mingil ajal reguleerimisega
äärmustesse
.
Ajalooline eellugu:
„Pole
raske ette kujutada, et templivõimud, kellel oli üha rohkem suid toita, nõudsid
teraviljakasvatuse „suurt hüpet“ ning keelasid ära toimimisviisi, mis tundus
täieliku raiskamisena – pool põllumaast seisis igal aastal lihtsalt jõude.
Templites resideerivad ametnikud ei teadnud ju põllumajandusest eriti palju.
Oma tahtmise läbisurumiseks kasutati ilmselt jõudu.“ „Väga täpselt reguleeritud
keerukad ühiskonnad kujutavad endast ülimalt tundlikke masinavärke. Pole palju
vaja, et nad töötamast lakkaksid.“ „Kui Uruki hilisema perioodi elanikud ringi
vaatasid ja nägid, kuidas nende põllud on rikutud, nende kaaslased ägavad
koorma all ning nende kaitserajatised ei
suuda vaenlase rünnakutele vastu panna, hakkasid nad arvatavasti
küsitavaks pidama veendumusi, milles olid nii pikka aega kindlad olnud. Nende
maailm ei kukkunud kokku üksnes välise surve all, vaid sama palju seetõttu, et
elanikud kaotasid usu oma varasematesse väärtustesse ning sellesse, et nende
tõekspidamised tagavad neile õnneliku ja rahuldust pakkuva elu.“ (P. Kriwaczek
„Babülon. Mesopotaamia ja tsivilisatsiooni sünd“ Imeline Ajalugu 2014,lk 102).
Vaat selline lugu.
Riigi
ehitamise lugu (25+ aastat tagasi):
Riigi ülesehitamine on nagu majaehitus. Kõigepealt,
et maja saaks kindel ja mõnus, on vaja asjakohast, kindlat vundamenti. Meil ei
olnud 90-date alguses pikalt kaaluda, kiiresti oli vaja riiki ehitama hakata,
enne kui „kuri ilm“ riigi ehitamise üldse võimatuks muudab. Vana vundament
(vaheriigi aegsed seadused) ei kõlvanud enam ja valik tuli teha kas
kiireltvalmiva lihtsa postvundamendi või pikemat nokitsemist vajava plaatvundamendi vahel. Me valisime
postvundamendi ja ehitasime vastavalt sellele ka päris mõnusa riigi, kuid siis
… Siis märkasime, et enamusel meie naabritest on riik/maja ehitatud
plaatvundamendile ( jõukamatel ka veini ja mooskeldriga). Neil oli selleks nii
aega, kui ka vahendeid olnud. Kuigi me elasime oma postvundamendil igati
mõnusalt (mõned plaatvundamendi omanikud lausa kadestasid meid), polnud me ise
mingi aja järgi enam rahul saavutatuga. Kuigi meie ehitusmeetod oli olnud
unikaalne, kiire ja kiiresti ümberkohandatav, siis meid endeid hakkas olukord
häirima. Tahtsime väga olla endistest aegadest edukate naabrite moodi. Kuigi
uus kiirelt muutuv maailm kirjutab küll ette, et uus normaalsus on mitte kindel
betoonivalu, vaid kiirete muutustega kaasaminek, otsustasime meie ikkagi vanamoodsa
plaatvundamendi kasuks. Kuid liikuvus on elu ja arengu ning ka võituse alus.
Muide juba kindral George S. Patton märkis Maginot´i liini kohta: „Liikumatud
kindlustused on mälestussammas inimese rumalusele.” (S. Weir „Ajaloo halvimad
otsused” Koolibri 2009. Lk 126) Teine kindral arvas niimoodi kaitserajatistest:
„Tema sõnul võinuks arvata, et kõigil on „betoonajud”. Tal puudus usk
kaevikutesse, muldkindlustustesse või püsikindlustustesse kaitseliinidesse.
Lahing on voolav värk, kinnitas ta. Kaitse oluline tegur on liikuvus. Kui mehed sulgeda garnisonidesse, kaotavad
nad algatusvõime ja muutuvad liialt optimistlikuks oma kaevikute näilise
kindluse suhtes. Vaja on tulla välja ja vaenlasele vastu astuda: kogu kaitse
tuleb ellu viia ründavalt ja komandöridel olgu liikumisvabadus, et rünnata
parimata parimas paigas ja parimal ajal.” (Moorehead „Montgomery” Olion 1996. Lk 78). Panite tähele – lahing on
liikuv, voolav värk. Lahing ei ole midagi muud, kui äärmuseni viidud võistlus
ehk konkurents. Seega täiesti asjakohane võrdlus.
Milline oli meie valik? Me asusime ehitama
mälestusmärki betoonajudega inimlikule rumalusele. Ei, ei me ei otsustanud
riiki vundamendiauguni maha lõhkuda, see oleks liiga kallis ja ohtlik olla
(oleks võinud lõppeda nagu Kunstiakadeemia mittehitamise saaga), vaid … imiteerida plaatvundamenti.
Selleks hakati vorpima üha uusi seaduseid, lükkides neid postvundamendi
elementide vahele ja taha (vahel unustades mis seal tagapool juba on).
Tänapäeva
lugu:
No
postvundament sellest küll plaadiks ei muutunud, kuid suures plaadiimiteerimise
tuhinas oleme kaotanud täielikult silmist seaduste süsteemi, struktuuri,
vastastikused/koos mõjud ja meie inimeste tegelikud vajadused. Mida üldse on
vaja reguleerida, mida mitte. Igaks juhuks reguleerime kõike. Ilma sidususeta.
Mõtteta. Reguleerimine on muutunud omaette eemärgiks. Töönduseks. Oleme
muutumas oma maailmkäsitluses Vaheriigiks, kus kõik mis polnud lubatud, oli
keelatud. Juba kohtame meie enese palgatud ametimeeste suhtumist, et „meie siin
otsustasime“, kuigi seadus midagi sellist ette ei näe. Kuid meie postvundament
pole loodud selliseks juurdeehituseks, see ei vasta enam meie vajadustele, on
rohmaks, kohmakas, tasakaalustamatu, tekitades petliku kujutluse turvalisusest/kindlusest.
Kuid see ei ole seda, sest balanss on rikutud, sealt kus peaks veidi
liikumisruumi olema, seal lõppeb jäikus pragude ajamisega. See ei arvesta enam
aluspinna nihete ehk majandusolukorra muutustega (ka inimeste
looduslikku käitumist, nende loomingulist tahet) ja annab pragusid meie (riigi)majja
ja ühiskonda. Pole normaalne sandistada meie kiirel liikuvusel põhinevat
väikest ühiskonda/majandust kõige keelamisega ja keeldude pideva muutmisega.
Asendustegevus
külanõukogus
Juba
aastaid tagasi hoiatas kolleeg, et pane tähele, Riigikogul on postvundament
peaaegu valmis, seoses EL-ga liitumisega
annab suurema osa oma seadusloome otsustusõiguse Brüsselisse ja … Ehhee, mida
nad siis teevad? Midagi peab ju tegema? Kolleeg arvas, et nad seal mäe peal ei
oska enam muud teha, kui vanast harjumusest edasi reguleerida, hakates mõtlema
välja mõttetuid regulatsioone. Reguleerimisega võib minna peensusteni, sellel
ei ole piire. Vaheriigis olid reguleeritud isegi jahuusside hinnad. Nii, et kui
midagi teha ei ole, siis tuleb peenhäälestusega tegelema hakata. Teine võimalus
on, et hakkavad tegema valdade tööd,
muutudes külanõukoguks. Avaldasin küll tookord teistsugust arvamust, et
loogiline oleks et seadusandja suunab oma energia EL vastu võetavate regulatsioonide
meile vastavaks kõbimisele, sest EL käsulauad kohalduvad meile otsekohalduvad.
Seepärast on eriti tähtis, meie jaoks eluliselt tähtis, et need regulatsioonid
oleksid meie arengule kaasaaitavad, mitte pärssivad. EL on võimalik peaaegu
kõike saavutada, kui asju õigesti ajada, liitlasi leida, kokkuleppeid sõlmida
ja analüüsida olukorda, mitte enne uut regulatsioonilahingut pobiseda mannetult,
et „meil ei ole vastuväiteid.“ Asjade olemusest üldse aimu saamata ja pärast
lahingut lõuata, et meile tehakse liiga on samuti mannetu. Kasutu ka. Kahjuks
ei mõista me senini elementaarseid toimemehhanisme EL-s, mida kujukalt näitas Estonian
Air`i juhtum. Muidugi EL „liigutamiseks“ on vaja teadmisi, oskusi, liitlasi ja
võrgustikku, kuid see nõuab … pingutust. Tuleks igapäevaselt pingutada, täpselt
nii nagu 90-datel vundamendi kallal rasides. Kuid meie oleme valinud mingi
veidra vastutustundetu nipernaadliku tee, läheme suveks ära maale. Puhkama.
Mõnus
postvundament, mis lasi ehitusel paindlikult liikuda enam ei toimi, plaat, mis
oleks jäigalt kõike koos hoidnud, ka ei toimi, kuid … Riik ei ole valmis, riik
areneb nii või teisiti, ka siis kui olme
valinud selleks vale suuna. See areng on lihtsalt aeglasem ja valulisem.
Meie arengu tähtsad otsused tehakse El tasandil, mitte külanõukogus. Meie
seadusvundament on muutunud kolikambriks, kuhu igaüks, kellel viitsimist on
olnud on visanud mingi regulatsiooniköndi või karistuskaltsu, kuid me ei
märkagi seda vaid …
Omaokupatsioonist.
Nii, et
poliitinimestel on probleem, mida edasi teha. Kuidas edasi „särada“? Õige,
midagi tuleb teha, silma paista. Kaks lühimat teed selleni on „anda kellelegi
raha“ riigieelarvest või algatada mõni seadus, mis midagi
piiraks/katistaks/reguleeriks. Kui me eelnevalt vaatlesime okupatsiooni
administratiivmehhanisme, siis näiteks Ehitusseadustik mahub sellesse
kategooriasse kindlasti. Ma defineeriks seda seadust kui äärmiselt pahelist
seadu. Kogu see lubamise ja keelamise süsteem on paheline. Mittetootlik. Lubade
taotlemise protsess on pikem, kui ehitusaeg. Paberitest saaks pool maja ülesse
laduda. Eesmärgiks ei ole mitte ehitamine, vaid … lubatamine. Jällegi on
reguleerimine muutunud omaette eesmärgiks ja töönduseks. Tegevuse mõõduks …?
„“Härra minister, „ ütles ta siiralt, „me ei mõõda oma edu mitte
resultaatidega, vaid aktiivse tegevusega. Ja meie aktiivsus on märkimisväärne.
Ja produktiivne“ (Jutt käib poolteist aastat tagasi valminud haiglast, kus on
342 administraatorit ja 170 muud töötajat, kuid pole meditsiinipersonali, sest
see läks kulukärbete nahka) (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999.lk
206)
Lubatamine oleks nagu nimme välja mõeldud meie
mõttelennu pidurdamiseks ja teotahte halvamiseks. Ehhee, tahad tapeeti vahetada
vajad tapeedivahetamise projekt. Tahad kivikatuse asemel pleki panna, vaja
luba, tahad välisust vahetada, vaja luba. Tahad …Tahad veelkord … Lõpuks ei
taha enam midagi. Tahad vaid … emigreeruda. Mentaalokupatsioon on oma eesmärgi
saavutanud. Täitsa segane. See on täpselt selline seadus, mida okupatsioon
kasutaks inimeste territooriumilt väljaajamiseks. Nüüd kuulen kärehäälset
vastuhakku, et me teeme seda inimese turvalisuse ja heaolu nimel. Aga tühjagi.
Julgelt 98% neist nõuetest on mõttetud paberikeerutamised. Mõelgem ennast kord
mentaalokupatsiooni kastist välja. Mida me vajame? Meile on tõesti vaja vaid
tehnilisi parameetreid, et need vastaksid tehnilistele ja tuleohutusnõuetele.
Punkt. Kõik muu on naabritevahelise kokkuleppe küsimus. Tahan maja naabrile
lähemale ehitada, kui normid lubavad, lepid naabriga (vastava kompensatsiooni
eest) kokku … või ei lepi. Kogu lugu. Mõelge vaid milline tohutu mass hea
kvalifikatsiooniga tublisid ametnikke vabaneks tühjatoimetamisest ja saaks teha
midagi tõeliselt kasulikku. Teha sellist tööd mille üle nad ise ka rõõmu
tunneksid. Teiste inimeste segamine ei saa ju olla elu eesmärgiks? Või saab? Et
lähen õhtul koju rahuldustundega, et täna sain teha 86 märkust projektidele,
mis lükkavad nende alustamise edasi tulevikku, kaugesse tulevikku ja 14
ehitusluba mitteväljastada. Mõnus! Oli kordaläinud päev? No kuulge see oleks
küll pöördpilt tegelikest ühiskonna vajadustest. Muide, ka arhitektide
loomingulist potentsiaali saaks sihipäraselt kasutada, sest nendegi põhitöö
pole ju KOV-de vahet käia ja üha uusi „märkusi“ projektile korjata. Kuid me
oleme kõige selle jõledusega, mentaalokupatsiooniga, nii harjunud, et ei kujuta
vaba elu enam ettegi. Meist on saanud kollaborationistid.
Tavalised
kollaboratinistid ehk ärge hukake mind kirvega … nõuan giljotiini
Kuivõrd
allaheitlikuks kõikvõimalike jaburuste suhtes oleme muutunud sain aimu, kui
mulle saadeti arvamuseavalduseks ühe rahvuspargi kaitsekorralduse kava. Oeh!
See oli bürokraadi märg unenägu. Kõik oli raami pandud, külade kaupa majakülje
pikkused (igas külas erinevad), katusekalded (erinevad elumajadel ja abihoonetel),
ja et maju võis teha vaid tahutud ümarpalgist ja mitte treipalgist jne, jne.
Aga kandilisest palgist? Kas sellest tohib teha. Ilmselt ei tohi, kuigi sajand
tagasi Ansutalu oma sauna just tahutud laevahukuriismetest just püsti panigi. Laevu
ei tehta ümarpalgist. Nii kujuneski ajalugu, kättesaadavatest materjalidest. Ja
kui kaitstakse ajalooliselt välja kujunenut, siis ajalugu kujunes välja
niimoodi, et Mihklitalu metsas olid 9m palgid, kuid Sauna Ansul vaid 5m palgid.
Nii ka ehitati, vastavalt võimalustele ja talupoeglikule tarkusele. Aga nüüd?
Nüüd ei usaldata inimese enese tarkust, kõik peab kõrgetest kodadest ette
kirjutatud olema. Kas tõesti betoondžungli pühakud teavad paremini kui kohalik
rahvas, millised on nende vajadused ja … võimalused? Muide linnas teatakse
täpselt, et metsaveerde-sooäärde verandat ehitada ei tohi. Rõdu ka mitte.
Imelik, „ajaloolistel kaptenimajadel on ju verandad! Ehhee, lausa kahel pool. Kuid
linnamehe eeskiri lubab maale ehitada vaid
„asunikumaju“. Oh seda popsilikku maailmavaadet. Õnneks ilmestavad külasid
piiritusevedajate pea sajandivanused „kaptenivillad“, muidu oleksidki vaid
palkmajad ja popsitalud. Veel ortodoksilisemad ( või toksilisemad?) nõuaksid
ilmselt kohalike elu muldonnides ja püstkodades. Oeh! Vaene ja lahja värk,
arengupeetus. Nojah, probleemil on kaks poolt. Esiteks, hea pool ehk uurimustöö, mis oli
tehtud, oli suurepärane. Väga põhjalik ja detailirohke. Bravo! Teiseks
kaitseeeskiri oli … Mnjah, mis see siis oligi? Katse luua reservaati? Uut
rangema režiimiga okupatsioonitsooni? Muide keda üldse kaitsta taheti?
Kohalikke elanikke/omanikke? Suure tõenäosusega toob selline „kaitsmine“ kaas
piirkonna arengupeetuse ja pikkamööda elanikkonna väljakolimise okupeeritud
territooriumilt. Plusspoolele ei saa lugeda isegi mitte järelevalve tööhõive
säilumist/suurenemist, kuna see tuleb mitte tootlikkust tööst vaid meie
maksudest. Seega kahjulik + kahjulik + kahjulik = ja nii nad välja suridki nagu
sedastab üks vana anekdoot.
Kuid kõige
huvitavam selle jaburuse juures oli see, et kaaskirjas üleskutsele avaldada
arvamust kaitseeeskirja kohta, manitsesid kohalikud aktivistid meid olema
„konstruktiivsed“ oma arvamustes, sest … paljud inimesed on selle
kaitseeeskirja väljatöötamisel palju vaeva näinud. Oeh, selle asemel, et öelda
kohe ära, et meile selline okupatsioonilis-resrvaatlik eeskiri ei sobi, üldse
ei sobi, meie oleme vabad inimesed vabal maal, kutsuti meid ülesse tegema koosööd
millegi täiesti sobimatu nimel. Piltlikult anti meile meie endi poolt võimalus:
kas meid hukata pea maharaiumise teel
kirvega või giljotiiniga. Ja meie olime rõõmsalt nõus otsustama giljotiini
kasuks, kui Pilvepiirilt lubati, et tera saab olema hästi … määritud ja kiire
kukkumisega. Nii me painutasimegi enese regulatsiooni (giljotiini) alla, andes ära
oma suveräänsuse ja teisalt andes sadu tuhandeid töötunde ametnikele, meile
lubade andmiseks ja mitteandmiseks ning meie karistamiseks (giljotineerimiseks).
Palju õnne!
Ebatavaline
allaheitlikkus
Meie kollaboratsionism
on viinud uskumatu allaheitlikkuseni. Pean silmas seda, et ettevõtjad on mitmel
juhul Pilvepiiriga kokku leppinud mingite maksude/tasude (ressursitasud,
keskkonnatasud, kütuse/alkoholi/tubaka aktsiisid) tõusu astmetes ja
tähtaegades, kuid … Kuid need kokkulepped ei pea, sest Pilvepiir ei pea neist
kinni. Vaadake, Pilvepiiril on lihtsalt raha vaja ja siis võetaksegi. Tugevama
õigusega. Kuid kokkulepped? Mnjah, meie õigusruumis on ka suuline kokkulepe
sama siduv, kui kirjalik lepe. See on täitmiseks. Ettevõtlus on väga tundlik
mehhanism, mis toimib parimal moel, kui osagi muutujaid on ette teada – neid mida
ei suudeta prognoosida on niigi ülekaalus. Seega on Pilvepiiri poolne lepingu
rikkumine väga autu tegevus. Lepingute rikkumine pole mitte ainult autu vaid ka
kuritegelik, see toob kaasa ootamatuid kulusid seal, kus seda ei osatud
prognoosida. Vägisi tuletab meelde skorpionianekdooti. Teate ju seda lugu, kui
skorpion lubab olla hea ja sõbralik, kui kilpkonn ta uputuse eest päästab?
Lihtsameelne kilpkonn päästiski skorpioni, kuid enne maale hüppamist salvas ta
elupäästjat, pomisedes :“Olen ju skorpion, ma võin!“ Huvitaval kombel, pole
ükski ettevõtja neid lepingurikkumisi kohtus vaidlustanud. Mnjah, mentaalne
omaokupatsioon. Vist. Pilvepiiri küündimatud argumendid, et makse tõstetakse
lepingut rikkudes, et pahedega võidelda on lihtsalt küüniline. Muidugi on
Pilvepiiril tekkinud ka karistamatuse tunne, sest keegi pole nende tegevusele
ka õiguslikult vastu hakanud. Eh, allaheitlikeks oleme muutunud. Väga
allaheitlikeks. Teisalt pahede maksustamise õigustamine autu lepingumurdmisega
ongi ülim pahelisus. Ilma vabandusteta. Sellist pahelisust tuleb maksustada.
Kindlasti! Õpetuseks.
Vahemärkus: Kooskõlastusring
Muide
Bürokraatiamaailmas on levinud „kooskõlastusring“. Kõike kooskõlastatakse
kõigiga. Oma olemuselt on see vastutuse hajutamine. Kooskõlastamine bürokraatlikus
mõistes ei tähenda, et kõik asjaosalised dokumendi/ettepaneku/kava ka
kooskõlastavad (nõustuvad), see on hoopis peenem mäng. Kui ka kõik oleksid
vastu, siis tehniliselt on nad osalenud kooskõlastamise protseduuris. Nii et
protseduuriliselt on kooskõlastamine, kui selline toimunud. Tehtud! Nii, et
tundke tehnilisi nüansse ja te ei pea pettuma.
Kipsis
seadusandlus
Suures
reguleerimistuhinas jäävad meil paljud juba olemasolevad seadused
modifitseerimata. Ei vasta enam aja vaimule. Need on nagu postvundamendi
tagaridadesse ununenud irdkamakad. Näiteks vanemahüvitis. Muidugi peavad
seadusel olema ka pikem perspektiiv ja kindlus, et see toimiks, kuid elu areneb
ja seega peavad ka seadused arenema. See, et praegu on suur uudis, et tahetakse
anda rohkem võimalusi ka isadele või et seda raha on võimalik periodiseerida,
siis see ei peaks olema uudis. See peaks olema seaduse evolutsiooniline areng.
Igapäevane. Põhiline on ju, et meil sünniks lapsi. Raha ja reegel ei sünnita
lapsi, küll aga soodustab seda heasoovlik, turvaline, toetav keskkond. See ei
ole protsess, mida saaks vägisi juhtida. Nagu seegi et kindlasti peaks isa pool
ajast lapsega veetma. Sellise sunniga loome vaid tarviduse „šlikerdamiseks“
nagu ütles Vanaema Marie.
Seaduste tegemisel
peaks lähtuma tervest mõistusest, mitte õigusreostust looma. „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus,
vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud:
ära varasta, ära peta, ära valeta. (…) Me vajame hädasti pidevat
meeldetuletust, olgu see teistelt, meilt endilt üldteada ütluselt: ausus on
parim poliitika.” (J. M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram,
2012. Lk 109). Regulatsioon, kui see on minimaalne (nagu näiteks see, et meil
on parempoolne liiklus või kehtivad viisakusreeglid a´la uksest lastakse enne
välja ja siis sisenetakse muudavad meie elu mugavamaks), siis on seda võimalik
ka olude muutusel kiiresti muuta. Nagu näiteks ka tööturu toetuse meetmed, mis
on erinevates paikkondades erinev. See ei ole uudis ja selle „töötavaks“
muutmine ei ole mingi reform ega poliitinimese kangelaslik võitlus, vaid kõige
elementaarsem talupajatarkus. Muutused peavad olema voolavad.
M.Rother
„Toyota kata” ÄP 2014
Lk 29 „Tee
siit, kus me oleme, sinna kuhu tahame jõuda, on hall ala täis ettenägematuid
takistusi, probleeme ja küsimusi, mis ilmnevad alles teele asudes.”
„Just seda –
võimet liikuda edasi uue soovitud olukorra poole läbi ebaselge ja ennustamatu
ala, olles tundlik ja reageerides tegelikule olukorrale – peangi ma silmas, kui
ma selles raamatus räägin pidevast arengust ja kohenemisest. „
Karistamise piirid
Me tulime
Vaheriigist, kus kõik oli keelatud. Mõni nimetas seda totalitarismiks. Nüüd
elame vabas riigis, kus kõik on keelatud. Kõik on reguleeritud. „Keegi on
kunagi öelnud, et tsiviliseeritud ühiskonna madalaim vorm on selline, mis
põhineb seadustähe võimul. Teised on täheldanud, et mida rohkem on
organisatsioonis reegleid, seda vähem on usaldust.” (M. Lissack´i ja J.
Roos`i „Uus mõtteviis” Fontes 2001 Lk 50)
Kas meil on
mingi salajane paheline kõige keelamise ja reguleerimise iha? Haigus? Peab
olema väga madal tsiviliseerituse tase,
et kui „rojol“ (roolijoodik) on kaassõitja, siis peame ka teda karistama. Lihtpildis
võib see isegi seletatav olla, kuid kuhu me siis karistamise piiri tõmbame? Kas
me peaksime karistama ka seda inimest, kes on rojole väljastanud juhiloa? Hm,
võib-olla peaks karistma hoopis auto müüjat? Remondimeest ka? Võib-olla peaks
karistama vanemaid, et nad niisuguse vildaka ellusuhtumisega inimese ülesse
kasvatasid? Täiesti vildaka. Ah ja, ärge unustage karistamast ka õpetajaid ja
lasteaiakasvatajaid. Sealt sai ju kogu maailmapildi kokkupanek alguse.
Absurdne? Muidugi. Kuid mille võrra erineb see kaassõitja karistamisest? Mnjah,
karistades maailma ei muuda. Mõelge natukene revolutsioonide arengule, kus
alguses Tehti „head“, karistati „vaenlasi“. Kui see ei aidanud, siis karistati
ka kõrvalseisjaid (kõrvalsõitjaid) ja lõpuks giljotineeriti sõbrad. Siis sai
revolutsioon läbi ning maailm muutus jälle peaaegu normaalseks. Samas
vastukaaluks on ka maailma rahumeelseid muutjaid. „Kõige hämmastavam asi Gandhi
juures ei ole mitte see, et ta sai India juhiks, vaid et oli suuteline muutma
rahva nägemust vabaduse saavutamisest. Enne kui ta neid juhtima hakkas ,
kasutasid inimesed oma eesmärkide saavutamiseks vägivalda. Mässud Briti
ülemvõimu vastu oli aastaid tavaline nähtus. Kuid Gandhi nägemus muutustest
Indias põhines vägivallatul allumatusel. Ta ütles kord: „Vägivallatus on suurim
inimkonna käsutuses olev jõud. See on võimsam kui võimsaim hävitusrelv, mille
inimlik leidlikkus on välja mõelnud.” J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise
seadust” Thomas Nelson, Inc lk 196).
Pöördumatute
kaotuste faktor
Nüüd siis
lahkujatest. Lahkumises pole midagi uudset ega imelikku, seda on tehtud alati
ja igal pool. Küsimus on vaid selles, kui paljud lahkuvad? Miks lahkuvad?
Seiklus- ja teadmishimu on head asjad, tulevad ringiga kogemustena tagasi. Ka
inimesed tulevad tagasi. Kuid asjalood on hulka hullemad, kui lahkutakse
seepärast, et kõikvõimalikud regulatsioonid ja karistussadistid matavad hinge.
See on fataalne lahkumine ja fataalne tulem meie rahva ellujäämisvõimalustele.
Me ei saa neid inimesi kellegagi asendada ehk nagu sõjanduses öeldakse,
tegemist on pöördumatute kaotustega. Tankid, lennukid on asendatav kaotus, kuid
piloodi kaotus on korvamatu. Kui jaapanlased II MS-s olid oma väljaõppinud
lendurid kaotanud, siis uued oid „ka lendurid“, kuid nende lennuoskus ei võimaldanud
pidada õhulahinguid vaid sõita lennukpommiga vaenlase laeva rammima. Ja jälle
oli üks lendur vähem, õigemini „ka lendur“ vähem. „Ka lenduri“ asemele tuli „ka
ka lendur“, kes oskas vaid õhku tõusta, sest maanduda polnud vaja. Polnud isegi
ette nähtud. Nojah, lennukeid oli japsidel sõja lõpuni, kui lendureid ei olnud,
nad olid …. lahkunud. Pöördumatu kaotus. Suur pöördumatu väljaõpetatud
proffesionaalse kaadri kaotus tõi kaasa ka pöördumatu kaotuse sõjas. Nii, et
lahkumisel on hind, see hind võib olla pöördumatu. Meie kaotused ei tohi olla
liialt palju pöördumatud.
Kassitapust,
kaunist lillest
Miks ma
kirjutan kassitapust? Ka te olete näinud
kassitappu? Selline ilus valgete õitega lopsakat ronitaime? Tõesti ilus
vaatepilt, kuid … Kuid kassitapp on äraütlemata visa, see ajab ennast ülesse
iga heinakõrt ja putkepidi, kuni leiab esimese madalaltkasvava õunapuu oksakese
ja siis … Siis katab õunapuud üleni. Täpselt niimoodi nagu liigne reguleerimine
mässib endasse ja lämmatab ühiskonna
loovuse. Mõne aasta jooksul suretab see kaunis taim välja nii õunad kui puu.
Seega on meil järgi riik kui kuivanud õunapuu, jätkusuutmatu, õuntetu, moodustades
karkassi tapvale kasiiitapule ehk regulatsioonidele ja karistusmehhanismile.
Kõik, finita la comedia, pole riiki on vaid lämmatav regulatsioon. Pole õhku.
Pole õunu. Pole järelkasvu. Pole …
Ärge
lahkuge (kuhu teil ikka lahkuda on, meil on ju parim paik maailmas), astuge
lihtsalt oma kastist välja ja vaadake ringi, mida meil on vaja ja milleta saame
hakkama. Inimesed on läbi ajaloo igasuguseid jaburusi uskunud
„Hipokratese
kolmesaja-aastane retsept nurisünnituse esilekutsumiseks – seitse korda üles
hüppamine, nii et kannad korralikult kannikaid puudutavad – pani mõned esimese
sajandi abinõud tundma täiesti mõistlikena. Ämblikumuna, mis enne päikesetõusu
hirvenahaga kinnitatakse keha külg, võib kaheteistkümne kuu vältel ära hoida
viljastumise. (…) Kleopatra ajal oli oma rasestumisvastaste mõjude poolest
krokodillisõnnik, nagu ka muula neerust ja eunuhhi uriinist tehtud keedust.”
(S. Schiff „Kleopatra” Tänapäev 2013. Lk 107). Kas te usute seda? Ei usu? No
miks te tänapäeva muinasjutte, et kõik peab olema reguleeritud ja karistatud
(karmilt karistatud) usute?
Lk
48„Alex, kui sa oled selline, nagu on enamik inimesi siin maailmas, siis oled
sa ilma küsimusi esitamata omaks võtnud nii palju tõdesid, et tegelikult sa ei
mõtle üldse.” (lk 48)
Lk 193
„Kui te olete samasugused, nagu on enamik tootmisettevõtteid, siis teil on
võimalusi, mis on teie eest varjul, kuna teie mõtlemises leidub vigu.” (lk 193)
(E. M. Goldratt J. Cox „Eesmärk” Fontese Kirjastus 1998)
Just, meie
mõtlemises on viga, mis ei lase meil oma tegelikke võimalusi näha ja ära tunda,
kuna me ei mõtle … üldse. Me järgime mingit elutut maatriksit, kuid see ei ole
edu pant. Mõtlema tuleb hakata, mitte kasti taguma igat ilmunud mõtet. Vastupidi, kastist/raamist tuleb välja mõelda, ka mentaalsest omaokupatsiooni kastist. Edu meile!
Targutusi:
M.
Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013
Lk70
„Praegune valitsus on esimese seitsmeteistkümne kuuga taastumisele aluse
rajanud. Võtsime vastu meeletu koguse seadusi. Me ei kavatse seda korrata, sest
me ei jaga sotsialistide arusaama, et saavutusi mõõdetakse vastuvõtud seaduste
hulgaga. Meie ees seisis lihtsalt selline takistuste müür, mis tuli teelt
pühkida.”
Lk 205 „Liiga
tihti serveeritakse riigi valukohti ühiskonna valukohtadena. Samamoodi: kui on
vaja tegutseda, kutsutakse reageerima ühiskonda. Aga ühiskonda kui sellist pole
olemas, välja arvatud mõistena. Ühiskond koosneb inimestest. Just inimestel on
kohustused ja veendumused ja meelekindlus. Just inimesed teevad asju.”
Ta (Margaret
Thatcher) eelistab mõelda üksikisikute ja perekondade tegudest kui ühiskonda
tegelikult koos hoidvatest sidemetest, mitte ühiskonnast kui abstraktsest
mõistest. Tema lähenemine ühiskonnale peegeldab tema sügavat usku isiklikku
vastutusse ja valikusse. Asjade jätmine „ühiskonna” hooldeks tähendab
põgenemist tõeliste otsuste, praktilise vastutuse ja tõhusa tegutsemise eest.
A. Grant „Anna ja võta“ ÄP 2016
Lk 76 „Kolmkümmend aastat tagasi kirjutas sotsioloog Fred Goldner sellest, mida kujutab endast paranoiale vastupidise kogemine – pronoia. Silmapaistva psühholoogi Brian Little´i sõnul on pronoia „luululine usk, et teised inimesed pingutavad teie heaolu nimel või räägivad selja taga teie kohta head.“
Lk 93 „Tasub meeles pidada, et kogu maailm koosneb teistest, välja arvatud üks tühine erand.“ J. A. Holmes endine UDA esindaja ja senaator.
A.
S. Morgan „Benjamin Franklin” Kunst 2004
Kohustus olla kasulik
Lk 270 „Ta meenutas oma
kaaslastele, et iga valitsuse edu sõltub „üleüldisest usust selle valitsuse
headusesse ning valitsuse liikmete tarkusesse ja aususesse.”
Lk 276 „Juba 1754 aasta
Albany kongressil oli ta kolooniate liidu kavas ette näinud, et Suure Nõukogu
liikmetele ei tohiks anda „liiga suurt palka, et see ei ahvatleks
mittesobilikke inimesi kasu pärast end sellele kohale sokutama.” Edaspidised
kogemused Inglismaal veensid Franklinit, et kõrged palgad riigiteenistuses on
valitsuse korrumpeerinud ning lahutanud ühiskonnast, mida ta pidi teenima. Nagu
selgub tema 1789naastal kirjutatud testamendilisas, oli ta veendunud, et
põhjustel, mis ta on ära toonud ühes osariigi põhiseaduse punktis, „ ei tohiks
demokraatlikus riigis olla tulutoovat riigiteenistust.”
„Kuna igal vabal mehel peaks sõltumatuse
säilitamiseks (kui tal pole piisavalt vara) olema mingi elukutse, kutsumus,
tegevusala või talu, mille toel ta võib ausalt elada, ei ole tulutoova
riigiteenistuse loomine tarvilik ega kasulik, vaid selle tavapäraseks
tulemuseks on ametisolijate ja sellele ametile lootjate seas vabadele meestele
sobimatu sõltuvus ja orjameelsus; ning teiste inimeste seas lõhestumine, riid,
korruptsioon ja korralagedus. Aga kui keegi kutsutakse riigiteenistusse ning
see kahjustab tema eraasju, on tal õigus mõistlikule hüvitusele: ja kui mõni
riigiamet muutub palkade tõstmise läbi sedavõrd tulutoovaks, et paljud inimesed
hakkavad seda ametikohta taotlema, peaks seadusandlik võim palka vähendama.”
O.
James „Kontoripoliitika” Tänapäev2013
Lk
31 „Üks protsent inimkonnast on psühhopaadid. See on 600 000 britti ja 3
miljonit ameeriklast. Selle profiiliga sobib ligi veeerand Suurbritannia
vanglapopulatsioonist, kuid see on kokku vaid 15 000. Seega viibib enamik
neist vabaduses ja tõenäoliselt õnnestub
sul oma eluaja jooksul vähemalt ühte neist hästi tundma õppida.”
V. Sebestyen
„1946 Tänapäeva maailma vormimine“ Tänapäev 2016
Lk 81 A.
Harriman USA suursaadik Moskvas Trumanile: Need mehed on võimust tursunud. Nad
arvavad, et saavad suruda nii meile kui ka teistele riikidele peale oma otsuste
heakskiitmine, ilma et mingeid küsimusi esitatakse.“
