Hõissa pulmad

Kevad käes, põllutööde ja eelarvete aeg ka. Seekordsed riigi eelarvestrateegia 2019–2022 aa sai küll kähku „purki“. Niivõrd põhimõttelise ressursijaotuse kiirlahendus oli üllatav. Mida, siis strateegiliselt otsustati, pikaajaline eelarvestrateegia ikkagi?  Strateegiliselt otsustati, et ei tehta midagi, taktikaliselt … Kui kõik kaunissõnad maha rookida, siis jäi plusspoolelt vaid kõlama see, et „tahetakse“ teha asju tõhusamalt. Kuigi muidugi ka „tõhusus“ võib väga vabalt olla kaunissõna. Üldse on meil õpitud sõnadega mängima, oleme viimastel aastatel kuulnud eelarvetest, mis on küll struktuurses tasakaalus, küll nominaalses tasakaalus.  Ütleme niimoodi, et tänane strateegia ei ole ei struktuurses ega nominaalses tasakaalus vaid nihutatud tasakaalus. Nihutatud tasakaal on … Õige, see on tasakaalutus.  Lausung, et  eelarvepoliitika eesmärk on toetada tasakaalustatud majanduskasvu ei ole iseenesest mitte midagi, kui seda ei toeta tegevused. Kasvõi pisikesed. Pisikesi näiteid on. Näiteks Tallinna linnahalli konverentsikeskuse rajamine lükati edasi silmapiiri poole. Loodetavasti vajub teisele poole silmapiiri seegi ühise raha kulutamise projekt.  Parafraseerides tuntud ütlemist - väike samm Dr Riigile, suur samm tervele turupõhisele majandusele. Linnahalli ehitamise lükkamine meie ühiste rahadega silmapiiri poole on igatahes tark tegu. Loodetavasti kukub see millalgi silmapiiri taha. Politseinike, päästjate jt riigipalgaliste kelle palk ei vastanud enam ühiskonnale antud panusele ja mis elavdab igal juhul ringlust on tervitatav. Vaevalt see strateegiline otsus on, sest strateegilisteks otsusteks on vaja strateegiat, mida pole. Teenimise strateegiat ei ole, on vaid kulutamise taktika

.

Milleks meile lehmad? Piima saab ju poest!

Tegelikult pääsesime napilt järgmistest maksutõusu ja kulupoliitika totrustest. Miks? Lihtsalt majandus tõusis. Kui ettevõtjad tõstavad majandust, siis tõusevad kõik laevad, ka Dr Riigi eelarve (ühisraha)laev. Tõusulaine. Prognoos järgmisteks aastateks on, kuidas seda öeldagi? Vajaduspõhine? Julge?  Siiski meeldetuletuseks jagamisel, et mullune meetrine laine ei tähenda, et veetase on meetri võrra tõusnud. Loksatab vaid korraks üles, teeb silmnäo märjaks (pärast ei teagi kas lainest või nutust), kuid ujuda ikka ei saa. Tähtis  on tõdeda, et majandus tõusnud vaatamata Dr Riigi tegevusele, mitte tänu sellele. Või siiski, diiselkütuse ja majutusasutuste maksutõusu ärajätmine oli ilmselgelt õige tegu, võib arvata, et seetõttu jõid kümned kui mitte sajad väikeettevõtjad veel elule. Kuid üldiselt .. laine noh! Sellegi laine on tekitanud ettevõtjad, loonud selle mida on nüüd võimalik laiali jagada ja maksurahu pidada. Maksurahu? No kes küll sellise sõnapeletise välja mõtles? Kas see on nagu äsjane raierahu, ja siis tõmbame saed topelttuuridel jälle käima? Selline maksurahu? Või jõuluaegne jahirahu? Küll me teid pärast rahu maha notime? Maksurahu jutt teeb veidi ärevaks, sest tundub, et osa poliitinimesi ei saa siiani aru, kuskohalt raha tuleb, pole mõistetud, et Dr Riik toimib kui tervik, mitte kui ajutiste silotornivürstkondade kogum. Lootus oli, et see aeg mil arvati, et raha tuli seina seest on möödas. Ei arvanud ära. Kui kuuled sõnajada, et meie tervishoiupealikud tegime ju alkoholipoliitikat ja rahapealik teeb hoopis teist asja ehk rahapoliitikat, siis tuleb küll hirm peale. Kas raha- ja majanduspoliitika ei puudutagi tervishoiupoliitikat? Dr Riigi üksikute vürstkondade keskne lõpetamata mõtlemine võtab kõhedaks. Hrustšovi ajal mõeldi ka, et milleks meile lehmad? Piima saame ju poest. Kuritarvitati armutult loodust (uudismaade üleskündmine ja hävitamine), ikka inimese õnne nimel, mis lõppes toidukatastroofiga ja leiba sai poest …Kuid  talongidega. Nii juhtub alati „heategijatega“, kes mõtet lõpuni ei mõtle. Ka häid ja kasulikke asju tehes on vaja mõelda sellele kuskohast ressursid tulevad ja millised võivad olla kõrval või järelmõjud.  Ehk, kui mõte lõpetada, siis kuskohast see raha tervishoidu saab, kui mitte edukast majandusest? Läheb ju tervishoiupealik pärast rahapealikult vahendeid küsima. Elementaarne? Tundub, et veel ei ole. Ikka vaadatakse maailma vaid oma vürstliku silotorni piiratud kõrguselt. Kahju. Ja kahjulik. Muide ka Kolla (See Viimane) ja Mihkel (See Esimene & Viimane) tegid alkoholipoliitikat näppides head ja  õiget asja, kuid rahaliselt kaotasid impeeriumi. Kaks korda. Õpetlik? Kuid tundub, et „rahamuret“ Dr Riigil ei ole, sest kuulge „veerandmilline“ eurotoetuste promokino tellimine (isegi mitte hankimine?) on täiesti normaalne. Kas tõesti pole seda „piskut“ kuskil tõhusamalt kasutada? Uskumatu jõukus. Või irrogantsus? „Rahaminimesed (loe:rahandusministeeriumi inimesed)“, eelarvevõlurid, tõeliste professionaalidena, muidugi pingutavad , et otsida viimaseid veeringuid tihendamiselt, kuid mis sest kasu on, kui see ei lähe uute ideede rahastamisse.

Pulmad või ühiselamu?

Ega see praegune olukord ainult piimatootmise osas Hrustšovi aega meenuta, samas reas on pidev reorganiseerimistuhin. Mnjah, kui sisuliselt ei osata tõhusust saavutada, siis vormiliselt on võimalik midagigi „näidata“. Ilmselt on sellisest vormilisest tõhususe taotlusest kantud ka Tarbijakaitseameti (TKA) ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TJA) ühendamise otsus. Ega liitmises ja lahutamises midagi uut ole, ajad muutuvad, vajadused ja rõhuasetused ka. MKM on  tellinud konsultatsioonifirma Price WaterhouseCoopers (PWC) ametite tänaste tööprotsesside hindamise analüüsi. Tegemist on igati soliidse ja põhjaliku uuringuga. Ametite kokkupanemise analüüs PWC poolt on õige samm õiges suunas (staatilistes oludes), mis näitas mitmeidki üllatavaid, kuid ka oodatavaid tendentse. Vastavalt analüüsile loodetakse, et liitmise tulemusel peaks tekkima paindlikum ressursikasutus, võimalusi suunata  ressurssi ajutiselt mõnda probleemsesse või suuremat tähelepanu nõudvasse valdkonda, võimaldaks teatud ulatuses personali ristkasutus valdkondade üleselt sarnaste toimingute läbiviimisel. Suurem organisatsioon võimaldab efektiivistada tänaseid tööprotsesse juurutada standardiseeritud riskianalüüse ja ohuprognoose järelevalves, vabastada ressurssi järjest lisanduvate ülesannete täitmiseks. Ühendametil on ka suurem paindlikkus eelarve kasutamisel. Nii, et hõissa pulmad, ühisperel on jumet. Kõik õige, kuid kas piisav? Võib-olla pole see ühispere vaid pelgalt ühiselamu?

Paralleelsed univeriumid

Seega ühisperel on küll jumet (nominaalset?), kuid kiuslikul (või ettenägelikul) valdkonnaasjatundjal oleks selle ühteheitmise suhtes võinud tekkida mõningad olemuslikud kahtlused. Miks? Perenõustaja PWC on jõudnud väga sisukale arusaamale, et:„ Kokkuvõtteks võib öelda, et ametite tööprotsessid on sarnased. Siiski ei tuvastatud ametite põhiprotsessides otseseid dubleerivaid tegevusi ja kontrolliobjektid ning kontrollitavad nõuded on üldjuhul erinevad.“ Ühesõnaga paralleelmaailmad. Ütleme niimoodi, et need on analüüsi kaks kõige tähtsamat lauset, mis määravad noorpaari edasise saatuse. Tegelikult ütleb perenõustaja, et te elate üksteise kõrval ja jäätegi üksteise kõrval elama, kuid teist võib üksteisele kasu olla, kui edaspidi üksteist aitate (ostate ühiselt leiba, vorsti, paberit ja kuvareid), kolite kahest korterist ühte (ühiselamusse?) ja pesu peseb, poes käib (personali ristkasutus) kellel aega rohkem, kuid  … Õnnelikuks ja rikkaks te ei saa. Veidi kergem on, üksteise tugi, kuid olemuslikult pole teil ühist, kulgete edasi paralleelselt. Vaat selline lugu. Ütleme nii, et see on positiivne lugu, sest teine lugu on Vanaema Marielt, kes ütles, et „Kooselusid on mitmesuguseid, õnnelikke ja mitte nii õnnelikke, kuid kui kass läheb hiirele kosja, siis lõppeb see kooselu sellega, et üks süüakse ära.“ Vaat selline tähelepanek. On võimalik, et saame TKA nimelise TJA.

Eesmärk ja abinõu

Kuid, milline on eesmärk?  Vaadake, vajalike ametite õige ülesehitus, nende ressurssidega kindlustamine ( mitte see, et ametnik peab tööle tulema oma leivakoti ja hobusega) on Dr Riigi üks tähtsamaid strateegilisi ülesandeid. Sekkuda inimeste ellu ja loovusse nii vähe kui võimalik ja nii palju kui hädapärast tarvilik. Kuid antud pulmitamisel Dr Riik vaid deklareerib, et ametite ühendamine on osa riigireformist (jälle see reform, millest kõik räägivad, kuid mida veel ei ole) ja mille sisuks on dubleerimise vähendamine ametites ja avalike teenuste kvaliteedi paremaks muutmine, siis seda saab ka „omaette elades“ teha. Õigemini on see Pilvepiiri, mitte ametite ülesanne, mitte kirjutada seadustesse dubleerivaid tegevusi. Amet ei saa „mitteduubeldada“, kui Pilvepiir on niimoodi ette kirjutanud. Ametnik rikuks ju seadust. Nii, et „ühiselamu“ korraldamine ei vähenda dubleerimist. Punkt.  Mõttepojuke, et plaanitava ühiselamu  abil on võimalik ühtlustada kahe ameti tööprotsesse ja turujärelevalvet või riigiga suhtlemisel halduskoormust vähendada ettevõtjatele (+neile esitatavate nõuete selgus), on jälle arusaamatu. Kuidas saab olla niimoodi, et ametid toimivad ühtse seadusandluse baasil kuid … erinevalt. Säärasel juhul teeb üks neist (või mõlemad) midagi valesti (seadusevastast). Ja jällegi ühiselamu siin ei aita. Tõhusus, kui eesmärk on õige, megaõige, kuid vahendid ei anna eesmärgiks seatud tulemust. Hoitakse kokku (natukene), elatakse rahus kõrvuti (kui tugevam pool nõrgemat ahistama ei hakka), kuid sünergiat (seda mida põhjanaabrid planeerivad ette aastaks 2050) ei sünni. Viljatu kooselu. Mõttetu tiksumine ühikas. Kuid ärgem heitkem meelt, on võimalik ka teistsugune kooselu: loov, rahuldustpakkuv ja nauditav

 Milleks meile ametid?

Selleks, et välja saada mõttetust tiksumisest, alustame algusest. Milleks meile ametid? Rumal küsimus? Kogu aeg on olnud. Kuid mõelgem natukene, kui me ei tea milleks nad vajalikud on, siis kuidas me teame et neid on vaja reorganiseerida? Või kuidas me teame milliseks need tuleb reorganiseerida? Soomlaslikult küsides, milline peaks olema bürokraatia arhitektuur, mis looks eeldused meie heaolu, konkurentsivõime ja majandusele soodsaks keskkonnaks?  Muide Soome LVM tellimusel on valminud uurimus (töögrupi juht Esko Aho) „Transpordi- ja kommunikatsiooniarhidektuur 2030 ja 2050“. Selle „arhitektuurikonkursi“ eesmärk oli toota visioon sellest, kuidas transpordi ja kommunikatsioonistruktuuri julgel arendamisel luuakse Soome heaolule, konkurentsivõimele ja majandusele soodus keskkond 2030 ja 2050 aastaks. Vaat selline pöörane arhitektuur.  Arhitektuur on päris hea alus võrdluseks, näiteks kui me tahame ehitada laohoonet siis on ühed eesmärgid ja funktsionaalsus kui ranna- või ridaelamu jaoks. Mnjah, isegi sellest ei aita, sest arhitektuuriliselt ja funktsionaalselt ei sobitu meile ilmselt lõunamaade ehitised, need mõjuvad veidrustena ja veidrused on igal pool lihtsalt veidrused. Jutu mõte on selles, et võõraid bürokraatiavorme ei saa rööplükkega meie maastikule üle kanda. Ikka tuleb oma erisused juurde lisada, et oleks tõhus, käepärane ja mugav. Isegi laohoone.

Seepärast küsimegi milleks meile ametid ja millist arhitektuuri need kannavad? Kaeme perra, mida ütleb seadusandlus, standard versioon põhimäärusest on et: § 1. Ameti staatus -  amet on ministeerium valitsemisalas tegutsev valitsusasutus, millel on juhtimisfunktsioon ja mis teostab riiklikku järelevalvet ja kohaldab riiklikku sundi seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses. § 2. Oma ülesannete täitmisel esindab amet riiki. Seega on tegemist valitsusasutusega (NB! mitte mingi „allasutusega“), mis juhivad ja karistavad. Justkui selge, kuid miks peab amet kedagi sundima? Ega ei peagi, kuid inimesed on loonud oma kujutletava korra, mille piires neile tundub, et just niimoodi asju ajades on see pere-, kogu- ja ühiskonnale kõige tõhusam, turvalisem. Need reeglid on täitmiseks ja kui mõni lambuke eksib, siis usin karjakoer aitab eksinu jälle rajale tagasi. Või kasvatame areeni võitluskoeri? Milleks? Nii ka ametitega, mitte primitiivne mahamurdmine (sund, karistamine) pole nende tegevuse eesmärk vaid saavutada see et kari lokkavale söödamaale jõuaks. Tervelt. Päriselus käib see niimoodi: „(…)  kuid Google´is kehtiv üldine juhtimisstiil näeb ette, et juht keskendub mitte karistustele ja preemiatele, vaid tõkete eemaldamisele ja meeskonna motiveerimisele.“( L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015 lk 24)

Sarireorganiseerija arvamus

Seega juhtimine ja karistamine (sund) ei ole eesmärgid vaid vahendid. Kuid eesmärgid kipuvadki meil tihedas paragrahvimetsas kaduma minema. Meil tekibki väärarusaam, et sund/karistamine ongi eesmärk. Vale puha. Kuid kui vahendid on muutunud eesmärgiks, siis on kerge juhtuma, et ka otsuseid ei võeta vastu enam eesmärgipäraselt vaid vahendipõhiselt. Võib-olla on TKA ja TJA pulmitamine haruldane haldusrevolutsiooniline samm, kuigi ma pole küll sellise näitega maailmas kokku puutunud. Oleme unikaalsed? Mitte ainult meie vaid kõik EL riigid otsivad optimaalsemaid vormilisi ja sisulisi lahendusi kehtestatud reeglistiku opereerimiseks. Kui sisuliselt pööratakse rohkem tähelepanu ärahoidmisele, nõustamisele, ühisaudititele (et vältida rikkumisi), siis vormiliselt on üks levinumaid sünergia saavutamise lahendusi konkurentsi ja tarbijakaitse valdkondade ühendamine. Tegemist on ju ühe sama mündi kahe eri poolega. Ega ma kõiki majandusregulatsiooni valdkondi ei tea, kuid hinnakujundus, konkurentsi, tarbijakaitset ja selle ümber keerlevat mõistan ilmselt küllaltki hästi. Reorganiseerimist ka. Kui ma oma arvepidamises just sassi pole läinud, siis olen ise läbi viinud umbes neliteist loomist/reorganiseerimist, osalenud kümnekonnal ümberkujundusel ja ära hoidnud tosinkond totrust. Seega olen nagu sarireorganiseerija. Seega milline on näiteks tarbijakaitse eesmärk? Mnjah, minu jaoks ei ole tarbijakaitse üldese eesmärk vaid üks vahend, tööriist, majanduse edendamiseks. Kuid britid, kes on ühendanud need kaks valdkonda (CMA) on oma tegevuse sõnastanud väga elegantselt: „Me töötame selle nimel, et edendada konkurentsi nii Ühendkuningriigis kui ka väljaspool seda tarbijate kasuks. Meie eesmärgiks on turgude hea toimimine tarbijate, ettevõtete ja majanduse jaoks.“ Elementaarne! Ma lisaksin vaid juurde, et kõik meie elus lähtub konkurentsist. Ausast konkurentsist. Seepärast on kõik see kus konkurents mingil põhjusel ei toimi (liiga väike turg, infrastruktuur ja konkursid nagu ka riigihanked konkurentsi erivorm) peaksid oma olemuselt vastama konkurentsipõhimõtetele ja -järelvalvele. Ehk sõnastades karjakoera eesmärgid ümber niimoodi, et igat juhtumis ja sunnivahendit, igat regulatsiooni, igat reorganiseerimist tuleb hinnata läbi selle kui palju meie tegevus edendab konkurentsi arengu ja tarbijate kasuks.

Sisemisest vajadusest sündinud ühinemine – peaaegu armastusabielu.

Tänavu sai 10 aastat suuremast ametite mõtestatud reorganiseerimisest – mitmete funktsioonide ja ülesannete kokkupanekul alustasid 2008 a tööd uuendatud Konkurentsiamet (KA) ja TJA. Muide, funktsioonide kokkusegamine toimus täiesti õigel aja, majanduskasvu tipul. Uutel ametitel oli aastake rahulikumat sisseelamisaega enne rajusid kärpeaegu.. Mida aga nii laialt ei teata on see, et edukas ühendamine viidi läbi napi poolaastaga ametite ja ministeeriumide oma jõuga ning selle esialgne ambitsioon (liita Konkurentsiamet, Energiaturu Inspektsioon, Sideamet, Tarbijakaitseamet, riigihangete valdkond, osa MKM-i raudteevaldkonda ja kui jaksu jagub ka TJI) oli hulka tummisem, kui välja tuli. Ambitsiooniks  oli olemuslikult midagi sellist nagu on kogunenud Prantsuse konkurentsivaldkonna alla (eelnimetatud +  mingi osa patendindusest), kokku umbes 5000 ametnikku üle Prantsusmaa. Muidugi ei oleks meil olnud tarvidust tuhandete ametnike järgi, kuid selles oli kaks head omadust: esiteks infi rohkus, mida sai kasutada analüüsideks ja majanduse tegelike kitsaskohtade väljaselgitamiseks ning killustatuse vältimine. Klientidel on üks asutus, üks adressaat kuhu pöörduda, kellelt nõuda. Meie killustatud süsteem, kus mingi ettevõtjale segav tegevus kaevati Sideametisse, Energiaturu inspektsiooni ning kaebuse põhjendamatuks tunnistamist pallitati veel Konkurentsiametisse (ja sealt kohtusse) oli administratiivse ressursi mõttetu pillamine. Sünkroniseerimata regulatsioon töötas iseenese vastu. Mis aga põhitähtis, ühendametis oleks tekkinud infovoog reaalajas reaalsetest protsessidest majanduses, mille põhjal oleks saanud analüüsima nii majanduse terviku, kui valdkondade tegelikku olukorda ja tendentse. Kuid selle vastu puudus huvi.

Nii, et ametite ühendamine oli igati loogiline ja õigustatud. Kuid prantslastelaadset superametit kokku panna ei õnnestunud, sest poliitinimesed kartsid, et „amet muutub liiga võimsaks“. Niisiis Tarbijakaitse ja riigihangete valdkond jäeti üldse välja ning moodustati kaks tänaseni edukalt toimivat ametit Konkurentsiamet ja TJA.  Ametid läksid päris reipalt käima, eks selleks andsid oma panuse nii uued teotahtelised, tublid juhid, kui ka „vanad“ valdkonnaasjatundjad. Siiski üks asi jäi hinge kriipima, kokkupanek polnud niivõrd funktsionaalne, kui tükkide üksteise kõrvale asetamine. No see on minu isiklik „kiks“, et kõik peab lähtuma konkurentsist ja muud regulatsioonid on vaid konkurentsi võimalikult elutruu imiteerimine.  Nii, et mingi osa ühinemise võimalikust sünergiast jäi saavutamata. Kuid siiski ametid kohanesid ja leidsid oma hea rütmi.

Vaadates ette

Kõik otsivad, kuidas saavutada vähemate vahenditega paremat tulemust. EK on valminud ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviks, mille eesmärk on anda liikmesriikide konkurentsiasutustele volitused konkurentsieeskirjade täitmise tagamise tõhustamiseks et tagada siseturu nõuetekohane toimimine. Miks? Lihtne, konkurentsiõigust loetakse majanduse põhiseaduseks. ELi konkurentsieeskirjad on üks siseturu peamisi mootoreid, kui konkurents on moonutatud, ei saa siseturg saavutada oma täit potentsiaali ning luua tingimused kestlikuks majanduskasvuks. Vaid karistamisest ei piisa. Enamikus liikmesriikides on trahvid halduskaristused, vaid viies liikmesriigis määratakse trahve kriminaalmenetlusega. Enamikus liikmesriikides, kus trahvid määratakse peamiselt kriminaalmenetlusega on ELi konkurentsiõigus alarakendatud. Vaat selline huvitav lugu. Konsultatsioonide käigus leidis enamik sidusrühmi, et kriminaalõiguse süsteemid ei ole ELi konkurentsieeskirjade tõhusa rakendamise seisukohast kõige tõhusamad. Need annavad palju häid instrumente, kuid on liiga raskepärased sellise voolava protsessi nagu seda on konkurents hindamiseks. Konkurentsipeetuse tagajärjeks on, et tarbijad, kes asuvad liikmesriikides, kus konkurentsieeskirjade täitmist täiel määral ei tagata, jäävad ilma kasust, mida toob tõhusate konkurentsi tagamise meetmete kohaldamine. Mis aga on värskendav EK ettepanekus, on see, et EK ei karda „tugevaid“ ameteid , vaid rõhutab, et konkurentsiasutustel peaks olema vajalikud inimressursid, oskusteave ning rahalised ja tehnilised vahendid, et tagada vajalike ülesannete tõhus täitmine (ja siin on sõna –tõhus- omal kohal). Ning veel üks huvitav, uuenduslik ja vajalik nüanss töö tõhustamisel, konkurentsiasutustel peaks olema võimalik viia vajalikke menetlusi läbi esmatähtsuse järjekorras, et kasutada tõhusalt oma vahendeid.  Ning veelgi pöörasem,  neil olema õigus kaebusi tagasi lükata põhjendusel, et need ei ole esmatähtsad. Mnjah, on näha, et maailmas on veel kohti, kus mõeldakse strateegiliselt.

Nüüd siis üldise muutmisimitatsiooni käigus hakatakse meil jälle „kokku panema“. Muidugi iga ühise raha kokkuhoid on hea asi ja teenuste mugavus ja kiirus ka tore, kuid eelnevast lähtudes, kas me ei mõista mitte seda kokkupanemist liiga kitsalt? Antud juhul ühe ministeeriumi piires? Kui me paneme kaks ametit kokku, siis milline võib olla sünergia? Et üks ametnik saab kontrollida kahte asja? Kõik? Kuid, kui me mõtleme põhieesmärgile, siis kuidas on see pulmitamine aidanud edasi konkurentsi tarbijate huvides? Polegi. Tõeliselt sünergilise ameti, kui suunaja, õpetaja ja avitaja  ehitamine on muidugi suur väljakutse, kuid kas meie eesmärk ei võiks olla britilik “Meie eesmärgiks on turgude hea toimimine tarbijate, ettevõtete ja majanduse jaoks“. Kuid kõik need mõtted jäävadki mõteteks, kui neid ei toeta kindel kava ja pikaajaline rahaline eelarvestrateegia.  „Katuserahade jagamine“ on piisavalt piinlik korruptsioonilaadne toode, riigieelarvestrateegia (pikaajaline) ei tohiks seda teps mitte olla. Vajame strateegiat, tõelist tulustrateegiat, mitte kulutaktikat. „Otsuste langetamine vaid emotsionaalse vaistu ajel, ilma mõistuse abita, mis seda ohjaks, viib praktiliselt alati metsa poole. Kas tead, kelle kogu elu põhineb ainult emotsioonidel? Kolmeaastaste laste oma. Ja koerte. Ja tead  mida kolmeaastased lapsed ja koerad teevad? Situvad vaiba peale.“ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 43). Loodetavasti oleme targemad kui kolmeaastased, olgem siis mõistlikud ja hoidkem puhtust.

Targutusi:

L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015

Lk 37 „Erakordse meeskonna või institutsiooni rajamine algab asutajast. Aga olla asutaja ei tähenda uue ettevõtte rajamist. Igaühel on võimalik olla omaenda meeskonna asutaja ning kultuurilooja, olenemata sellest, kas ta on esimene töötaja või liitub juba aastakümneid tegutsenud ettevõttega.“

Lk 50 „Maailma kõige andekamad inimesed vajavad eesmärke, mis neid innustavad. Juhtide ülesanne on sellised eesmärgid leida.“

P Tammert „Poliitilised valikud“ Aimwell 2017

Lk 45 „Võrdsuse ideaal on inimkultuuri poolt loodud utoopia, mis objektiivsetel põhjustel ei saa kunagi realiseeruda. Selle poole püüdlemine kahjustab inimeste, rahvaste ja riikide arengut ning hävitab nende konkurentsivõime, kuna vastandub otseselt konkurentsi kontseptsioonile. Ühiskonnad, kes siiski üritavad „hüpata üle oma varju“ peavad tegema valiku, kas nad keskenduvad võrdsete eneseteostuse võimaluste pakkumisele või võrdsete tarbimisõiguse realiseerimisele.“

B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003

Lk 32 „“Popular Mechanics“ kuulutas 1949 aastal ette teaduse võidukäiku: „Tulevikus võivad arvutid kaaluda mitte rohkem kui 1,5 tonni.“

Lk 257 „Nagu ütles filosoof Daniel Dennett: „ Alati, kui teaduses tekib seisak, on selle vastu olemas hea kohanemisstrateegia: leidke see, millega kõik on nõus; eitage seda ja te murrate tõenäoliselt läbi iseenesestmõistetavast tõest, mis osutub ekslikuks, olgu see nii iseenesestmõistetav kui tahes. Alati tuleb otsida paradokse, sest need kalduvad olema läbimurded.“

Pisuhänna sokivalik

Aastake jälle möödas ning kevadekuulutajana toimiv Tööandjate Keskliidu konverents "Tuulelohe" lendu tõstetud. Arutati valikute üle. Jälle. Mäletate ju E. Vilde „Pisuhända“, kus  kirjatsura Piibeleht on valinud ühte jalga punase soki ja teise musta. Talle lihtsalt meeldis niimoodi. See oli tema teadlik, kaalutud valik, mitte eksitus. Nagu ta ise märkis, täpselt samasugune, teine paar, on tal kodus. Miks see sokilugu tähtis on? Sest valikute tegemine ongi üks inimeseks olemise tunnuseid. Me teeme iga päev valikuid, alates sellest kas tõusta õigeaegselt või „võtta viimast“. Lihtne.

Dr Riigi valikud on juba keerulisemad, see pole enam sokivalik, see puudutab meid pikalt määrates ära meie kestlikkuse. Iga valik kas laiendab või arendab meie edasisi valikuvõimalusi. Mõned valikute, eriti valikute mittetegemise ehk otsustamatuse, jadad panevad meid lõpuks sundvalikute ette. Nagu ütlevad klassikud ka mittevalimised on valimised.  Teisalt võib osutuda, et meie valikud olid küll lühiperspektiivis toredad (toretsevad?), kuid pikavinnaliselt ressurssi ebamõistlikult kulutavad. Kolmandaks pole kuigi mõistlik kogu aeg juba valitud valikuid ümber otsustada. Tundub, et ihalus otsustada pisiasju on jätnud meie tähelepanu alt välja tähtsamad, eksistentsiaalsed ja maailmapilti muutvad otsused. Kuid nendest ei pääse. Valikud ootavad. Millised? Teate küll, inimene ennekõike. Vähemalt nii me räägime. Justkui teeme kogu aeg midagi inimese jaoks, kui meie inimressurss pidevast „hoolitsusest“ kulunud nii õhukeseks, et meil pole enam vara valedeks valikuteks. Iga vale valik võib olla meie jaoks tähendada seda et meie jaoks ei ole enam valikuid.

Just inimeste teemal arutas ka järjekordne tööandjate aastakonverents „Tuulelohe lend 2018 „Kuidas me kestame““. Oli tummine kokkusaamine.  Nii mõnigi võimalike arengute irdtükk kogupildis loksus paika. Milleks nii dramaatiline, peaaegu hamletlik, küsimusepüstitus? Kuid just selles asi ongi, et me pole enam harjunud suurküsimustega, oleme harjunud igapäevaste mõttetute poliitpahelisuse pisivaidlustega, märkamata, et meie kõige tähtsam vara ehk inimestega on midagi lahti. Erosioon. Meie inimressurss on ohtlikus vähenemistrendis. Olukorra päästmiseks tuleb teha pikavinna valikuid

Sõnumitoojad

Nagu Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu esimees Tiit Kuuli rõhutas: „Me teame kust me tuleme, kuid me ei tea päris täpselt kuhu me teel oleme. Tööandjate eesmärk on anda avalikkusele tugev sõnum – meie ülim püüd on oma rahva ja riigi heaolu. Aga heaolu läbi majanduskasvu. Teisiti ei saa. Kui majandus ei kasva, pole töötajatel lootust palgatõusule, meil kõigil parematele hüvedele. „ Vaat selline sõnum, lihtne, eestlaslikult mõistetav, tammsaarelik. Kahjuks mitte esmakordne. Tegelikult on inimese teema olnud konverentside teemaks eri nurkade alt mitmel viimasel aastal. Just seetõttu on märgiline küsimus kuidas me kestame? Mitte kas või miks, vaid kuidas? „Kuidas“ on väga tähtis küsimus. Just „kuidas“  tuleb kõigepealt lahendada.

Enamasti me ei küsi endalt eksistentsiaalseid suurküsimusi, vaid hakkama kohe tormakalt rapsima pisiasjades. Osalesin  hiljuti huvitaval mõttekorjel  ja märkamatult taandus arutlus  valitsemismudelitelt riigi poolt pakutavatele teenustele. Mitte riigi eduka tulevikumudeli loomisele vaid saamisele. Mitte kestma jäämisele. Kuid kõigepealt peaksime arutlema oma vahendite, nende tõhusa kasutamise üle ehk kuidas me kestma jääme, mitte selles kuidas kuulutada välja konkurssi kõige stiilsemalt viimasena tule kustutamise teenuse osutaja leidmiseks.

Võimatus kui võimalus?

Priit Alamäe näitlikustas konverentsil meie tegelikud trendid järgnevaks kaheksasaks aastaks. Seega on meil praegu u 645 tuh töötegijat, kes suudavad luua SKT u.  22 mlrd EUR väärtuses, kaheksa aasta pärast on produktiivsus küll tõusnud (1,5% aastas), kuid töötegijaid 60 tuh (võib-olla isegi 100 tuh) võrra vähem ja suurusjärguliselt on SKT pea sama. Jõukust ei kusagilt, paigaltammumine. Tegelikult küll tagasilangus, sest oleme vanemad, haigemad ja … tüdinumad. Kuid mõelge nüüd sellele suhtarvule, et toodame lisandväärtust 22 mlrd eest ja riigieelarve kaudu jagame välja 11+ mlrd ehk poole sellest ümber. Ümberjagamise tahtmine toimub kasvavas tempos, ehk SKT ei tõuse, kuid vajadus administratiivkuludeks ja ümberjagamiseks kasvab. Küsimus, mis konverentsil mitmel korral ja eri variantides kostus oli, kas me veerand või poole sajandi pärast suudame täisväärtuslikku oma riiki pidada? Ja see lihtne arvutus näitab, et ei suuda.

Kuid kas on üldse vaja paanitseda? Majandus kasvas 5%, palgad 6-7%, pensionid laperdavad valimisperioodi tuules omas lennukas rütmis? Kõik justkui toimiks. Aga inflatsioon kasvab, ettevõtjate kasumid langevad, laenukoormus tõuseb, Dr Riik mõtleb üha kiirenevas tempos välja uusi maksuknihve. See teebki ärevaks, sest investeerimiseks, eriti rajuks investeerimiseks, mis lennutaks meid arengu järgmisele tasandile, vahendeid napib. Teisalt Dr Riigi pakutavad teenused ja „tasuta asjade“ maht justkui kasvab, mis tähendab, et tuleb leiutada uusi makse või tõsta olemasolevaid, mis tähendab … Kokkuvõttes võetakse majanduse loovast osast elumahlu välja, et see siirdada administratiivkuludesse. Meie administratiivkulud on liiga suured võrreldes meie opereerimistuluga.

Meie kestmine või mittekestmine oleneb valikutest võimatuse piirimail, kuid võimalikkuse piires. Need valikud ei ole selles, kas teha tasuta ühistransport, tsementeerida solidaarselt vaesust taastootvat pensionisüsteemi, süvendada merre kanalit või kirjutada jää peale kriidiga banaalseid hüüdlauseid, vaid meie edasise olemise mudelis. Kuigi me tunneme rõõmu, ja õigustatult, oma 100 aasta saavutuste üle, siis põhiküsimus on kas meil on võimalik pidada täisväärtuslikku riiki, kui meid on siin vaid napp 800 tuh inimest? Pole inimesi. Ilmselt mitte. Mida peaks tegema, mida ümber hindama, milliseid (õigeid) valikuid tegema, et me tuleks rahvastikuaugust välja nagu peale Liivi ja Poola-Rootsi sõdu mil meid võis  olla u. 100 000-120 000? Tolleaegne auk lapiti rahuaja, loomuliku iide ja sisserändega. Tänapäeval?

Mis siis olid konverentsil pakutud lahendused. Esiteks on ilmselge vajadus, et töötajate arv ei  kahaneks. Seda on küll kerge kirja panna, kuid kui rahvastukutrend näitab, et võimalik kadu on kuni 100 tuh inimest järgneva kaheksa aasta kohta, lihtsalt väljaütlemine, et „ei tohi“ on võrdlemisi lahja strateegia. Kuid võtame teadmiseks. Üpris hirmutav näide on naabritelt võtta  (ÄL 9.04.18) millest ilmnes, et  aasta alguses oli Lätis sotsiaalmaksu tasuvate töötajate arv 10 aasta taguse ajaga võrreldes vähenenud 142 000 inimese võrra. Mis veelgi hullem, sel ajal pidid tööjõuturule sisenema sündimuse buumiaja lapsed. Arvutuslikult oleks pidanud toimuma hõivatute arvu suurenemine 100 000 võrra, mitte vähenemine. Seega on Läti kümne aastaga juba kaotanud üle 240 000 töötaja. Naabrid on mures. Meie ka.

Millega naabrid enese august välja kaevavad ei tea, kuid ega meie prognoosid ju paremad ei ole, meile tähendab elanike ja töötajate vähenemine ilmselgelt maailmapildi ümberkujundamise vajadust. Ehk piltlikult öeldes, kui meil endil omaenese  talus enam lapsi ei ole peame hakkama … kasupereks, mis tähendab, et peaksime leidma 60-80 tuh töötegijat mujalt. Mitte lihtsalt leidma „millalgi“ vaid leidma nutikaid tegutsejaid järgneva 8 a jooksul.  Mnjah, konverentsil tõdeti, et selleks ei olevat meie ühiskond valmis.

Teiseks võimaluseks pakuti produktiivsuse hüppelist kasvu. No see variant meeldiks meile kindlasti rohkem, kuid vajab väga selgelt suunatud keskkonna loomist ja Dr Riigi otsustavaid valikuid. Vajame kasvu mitte 1-2% aastas, vaid hüpet. Kuid igal hüppel on ka ohud, kvalitatiivne hüpe lõhub vanad tarneahelad, tekitab konflikte ja teravdab konkurentsi. Konkurents on teadagi hea asi, kuid sellest kasu saamiseks vajame loovust soodustavat keskkonda, ideid ja  investeeringuid. Kuid viimaste aastate kulustruktuuri muutus ( sh. tööjõukulude kasv, konkurentsi tihenemine, energiakandjate hinnad), on närtsitanud ettevõtjate kasumeid niivõrd, et hüppeliseks investeerimiseks jätkub vähestel võhma. Ka ettevõtluskeskkond nutika majanduse tekitamiseks pole paranenud. Nii, et … ka selleks pole meie ühiskond valmis.

Kolmas variant on, oleks eriti meeldiv, rantjeelik – teised töötavad, meie kulutame. Ehk me  ostame kokku tükke teiste maade majandusest ja konsolideerime selle kasumi Eestisse, et selle arvel riiki ülal pidada (Sic! Ülalpeetava riigi ülalpeetavad kodanikud). Tore mõte, kuid me ei ole selleks valmis. Tingimusi pole. Pealegi eeldaks see ilmselt kahe esimese edukat juurutamist.

Kiirendi osa täitsid jutud haridusest. Õige.  Räägiti kõrgharidusest ja ametiharidusest. Õige, kuid kuidas on siis niimoodi juhtunud, et meil on väidetavalt puudu u 7000 IKT valdkonna spetsialisti. Kummaline. Midagi on läinud meie harimissüsteemis viltu, kui pole järelkasvu valdkondadesse, kus on hea palk, huvitav töö ja võimalus maailma muuta.

Nii, et kolm arenguvarianti, pluss üks kiirendi, kuid ükski ei ole kasutatav? Kas Dr Riik valib mittevalimise? Või siiski?

Esiteks välistööjõu lisandumise küsimus. Ebameeldiv kõigile. Isegi arutada ei tahaks, kuid millised on variandid? Kui nüüd need taadid kellel on ette näidata üks laps ja seegi välismaal, hakkavad seletama, et lapsi on vaja „muretseda“, siis see paneb see „strateegia“ muretsema.  Lihtsalt teadmiseks, neile kes enam ei mäleta, et kui nüüd hakkakski rahvaarvu kasvatamise hoogtööga peale, siis nutika tööjõuna saaks see „küpseks“ alles 20-25 aasta pärast. Nii, et veerandsada aastat on vaja kuidagi teisiti vastu pidada. Pealegi, kui juhtub see positiivne üllatus ja me hakkame nautima enam pererõõme, siis läheb olude parandamisele ehk taastootmisele siiski vähemalt kaks tsüklit ehk pool sajandit. Aga poole sajandi pärast …
Tegelikult pole meil mingit aimugi, kuidas töökohtade ja tööjõu vajadustega saab oleme. Näiteks: (ÄL 11.04.18) "McKinsey uuringu kohaselt puudutab automatiseerimine Eestis umbes 70 000 töökohta. Need kaovad. Samas loob automatiseerimine juurde 29 000 töökohta ning suurem tootlikkus peaks looma juurde veel 50 000 ehk kokku peaks 2016. aastaga võrreldes olema lisandunud 9000 töökohta.". Mnjah, segane lugu. Nii ongi, sest me seisame suurte tehnoloogiliste muudatuste lävel, millised võivad anda kõige erinevamid tulemusi, kuid ... Kuid tööjõu küsimus on teisene küsimus võrreldes sellega, kas me suudame iseendeid tulevikku kanda, kas meid on selleks piisavalt.

  

  Appi, me upume! Märkamatult?

… on meil hoopis teised mured.  Pea igal konverentsil on head tausta kindlustavad standard ettekandeid ja siis on sellised probleemikäsitlused mida sa justkui teadsid, kuid ei teadvustanud. Sellised ettekanded loksutavad mõnedki tähtsusjärjekorrad paika. Niisiis valikute tähtsusest, tähtsusetusest ja võimalikkusest. Akadeemik Tarmo Soomere oma kliimaülevaates näitas, et me oleme maailmamere niipalju ülesse kütnud, et kui maakera enam edasi ei soojeneks, siis praegusest tulest katla all piisaks järgmiseks 50 aastaks maailmammere jätkuvaks soojendamiseks. Viimase 60 aasta lisandunud soojus on 93% ulatuses akumuleerunud maailmameredesse. Soojenemine toob kaasa paisumise, mis omakorda  muudab aastatel 2017-2070 suure tõenäosusega elamiskõlbmatuks 1.4-2 miljardi inimese püsiasupaigad. Kas te kujutate ette, et liikvele läheb 2 mlrd inimest (9-st mlrd-st)? Kuhu nad lähevad? Hea küsimus. Arvestades selle katastroofi ulatust ja tõeliselt elamisväärse maa vähesusest, on suur tõenäosus, et need jaotatakse mingi rahvusvahelise leppe järgi hõreasustusega elamiskõlblikesse piirkondadesse. Kas tundub tuttav? Just. Võib mõisa peale kihla vedada, et sellise ulatusega katastroofil on kaks väljundit: esiteks vähemvalusam, väga range rahvusvaheline jagamislepe või läheb suuremaks sõjaks. Kumbki pole meeldiv valik. Jälle kord.  Kuid 2 mlrd inimest ei ole võimalik riita laduda. Ehk sellest kujuneb välja hoopis uus maailmakorralduslik pilt. Kuid maailmapilt ei kujune iseenesest, maailmapilti kujundavad inimesed, aktiivsed inimesed, need kes on katla juures. Leemekulbi liigutajad. Mnjah, kui meil on suhtumine, et kõik tuleb kepiga tagasi peksta, siis ilmselt pole me ka leemekulbi liigutajate seltsis. Samas kasuperefilosoofia lubaks meil nii mõnedki probleemid lahendada. Miks on tähtis olla kulbiga katla ligi? Elementaarne, kui meie oleme kulbiga katla juures, siis on nagu kroonu väliköögis,  kõik oleneb kokast, kas tõstab meie kaussi tummisemat või lurri. Kõik saavad kausitäie, aga kvaliteet on erinev. On mille üle mõelda. Ei ole mõistlik ennast suurest mängust ise välja mängida. Kasvõi mängulusti nimel tasub mängus olla.

Omapere

Samas kogu kasupere mänguilu juures ei tohi unarusse jätta põhilist, omaperet. Lp prof Rein Taagepera esitas konverentsil enda visiooni perekonnast kolme lapsega. „Kas meil on küllalt lapsi?“ küsis lp prof Rein Taagepera oma ettekandes „Ei ole. Et rahvaarvu säilitada, selleks on vaja rohkem lapsi. See on teadvustatud. Põhjusi nähakse majanduslikul tasandil ja on siis ka ette võetud samme nii nagu kolmanda lapse toetuse tõst. Aga veelgi rohkem on vaja nihet kuvandis, kui suur on normaalne perekond. Vajalik norm, mille poole pürgida, on kolm last perekonnas. Saab aru, et paljud tublid inimesed sinna ei jõua, aga demograafiline latt on seal, kus ta on. Kui see arusaam on olemas, siis saab lapsi juurde rõõmutseda, selle asemel, et lapsi juurde muretseda.“ Just, lapsi tuleb rõõmutseda perre, mitte muretseda. Rõõmutseda 3 ja enam.

Kuid tegelikkus on hoopis kurvem, sest kui ühelt poolt loodab lp prof R Taagepera kohendada maailmapilti selliseks, milles meie peredes oleks vähemalt kolm last, siis see pilt on tegelikkuses kujunemas pildiks, millel figureerib üksik „isend“ (mees või naine oleks ebakorrektne poliitväljend, võib solvata kedagi) koera ja kuvariga. Selline on paljude meie inimeste peremudel, üksikute inimeste karje üha kirglikumas suhtlusvõrgustikes. Kehv valik. Juba viis aastat tagasi tõi sotsiaalteadlane Tiit Tammaru välja: „(…) et praegu sünnitusikka jõudnud naised peavad oma põlvkonna taastootma ja kompenseerima ka lahkujate puudumise. Et tagada taastootmist, peaks siinsed naised sünnitama 2+2 last. Sellist sündimuse taset ei ole aga enam isegi Aafrika riikides“. (12.11.13.Delfi). Seega mitte kolm, vaid taastootmise valem on 2+2. Jätame meelde. Vaat selline lõhestunud pilt, mille peame kuidagi klappima saama, oma perega või kasuperega.

Mõtlemisest  ja etendusasutusest

Kuid lp Rein Taagepera arutluses oli ka üks värskendav kõrvalpõige, meie suhtumisi salamisi mõjutanud kirjandusklassikast. Nimelt, et Oskar Lutsu „Kevade“ on kujundanud põlvkondade vältel vildakalt meie vaadet suurperele, tõstes esile üksiklapselisi peresid. Huvitav tähelepanek. Kuid kui edasi mõelda võib-olla on selles teosesse peidetudveel mõningaid salahoovusi, mis meie mõttemaailma senini kujundavad, kuid mida me pole teadvustanud. Warren Buffet on öelnud midagi sellist, et Noa ei alustanud laeva ehitamist siis kui vihma juba sadas. Tundub ju väga tuumakas ja mõistlik näpunäide – homseks tuleb valmistuda juba täna. Õigeaegselt. Kuid meie ürgtekst ei viita õigeaegsusele, vaid  tõstab esile , et, kui Arno kooli jõudis olid tunnid juba alanud ja õpetaja Lauri soovitus oli, et tee kasvõi poolgi. Niisiis hiljem ehitatud poolik Noa laev? Et päästa „isik“, koer ja kuvar?

Praegu ei tegele me isegi pooliku Noa laeva ehitamise, vastupidi poliitkorrektsete väljendite ja vabandustega püüame seda, mis ehitatud laiali kanda. Meie Noa laeva materjali püütakse laiali kanda väikesemate varjualuste ehitamiseks. Kõik need tasuta teenused ja valimislubadused pensionide hunnitust tõusust saavutatakse tegelikult meie laeva ehitamisest loobumise  hinnaga. Väliselt püütakse materjali kadu maskeerida sellega, et võetakse pardalaudu teiselt pardalt ja kolgitakse need juba paljaks tehtud ribidele. Vaadake, tasuta asjade jaoks on vaja kuskilt materjali saada ja kui me oleme aktsiisikaevud tühjaks ammutanud, siis materjali uute väljaminekute jaoks peab Dr Riik ikkagi leidma. Ja leitaksegi. Üks neid jaburusi on ihalus dividendide maksustamiseks sotsmaksuga. Vandeadvokaat Leon Glikmani sõnastas probleemi olemuse kunagi väga elegantselt (ÄP 25.09.12): "Aktsia või osa, mis annab õiguse dividendile, pole raviteenust kasutav töötaja.  Näiteks võib dividenditulu saada ka juriidiline isik.“ Maksustamine põhimõttel "küll ei tee küllale liiga" pärsiks ettevõtlushuvi, peletaks tema  hinnangul eemale välisinvestoreid ja mõjuks majandusele hävitavalt. Väga selge, loogiline ja arusaadav. Võib vaid lisada, et ega aktsia pensioni ka ei saa. Kuid Dr Riigil on oma kulumudeli edasiketramiseks raha vaja, mis siia loogika puutub? Seepärast jätkataksegi … ebaloogiliselt. Raivo Heinla artikkel on igati asjakohane meeldetuletus milleks üldse ettevõtlusega tegeletakse: „Dividendide maksustamise mõte palgaga võrdselt sotsiaalmaksuga tundub väga kummastav. Järsku unustame nagu ära, et ettevõtja eesmärk on kasumit teenida ja sellega oma elujärge kvaliteetseks muuta. Kogu selle tegevuse juures loob ta töökohti ja lisaväärtusi, mille pealt makstakse igasuguseid makse, aktsiisidest ja käibemaksust alates tulu- ja sotsiaalmaksuni välja.“ Sotsialism on tagasi ja hõlvanud meie mõttemustris sellise koha, et me ei näe enam uusi väljakutseid vaid solidaarset ümberjagamist. Kui dividendide maksustamine sotsmaksuga on kummastav neile, kes tahaksid läbi lisandväärtuse meie elukest pikemas perspektiivis ülespoole upitada, siis Dr Riigil, kellel on vaja hoida käigus oma „pidevate jõulude“ etendusasutuse kulumudelit, pole selles midagi kummastavat.  Tundub, et ka kõige vintskemad on kaotamas selles virr-varris orientatsioonivõime.

Valesti seletatud solidaarsus

Me oskame juba kõige tobedamaid tobedusi targaks seletada. Võtame kasvõi äsjased pensionisüsteemi muudatused. Selge see, et pensionisüsteemi tuleb muuta, kuid see mida tehti on halvimatest eelviimane. Praktiliselt on rahalistelt suhetelt mindud üle tööl käidud aastate arvestusele. Sõjakommunismile ja normpäevadele. Peaaegu stalinlik lähenemine „Üks tegur Stalini arvestustes oli usk (mida jagasid paljud funktsionäärid), et sotsialismi rahata vorm, mis tugineb kaupade vahendamisele, oli lausa nurga taga. Forseeritud industrialiseerimise puhul peaks raha lakkama olemast majanduse regulaator – head teed tal minna, mõtlesid vasakpoolsed parteilased.“ (O V Hlevnjuk „Stalin“ Tänapäev 2016 Lk 116)
Selle kohta võib küll öelda kummaline. Nojah, kui me nimetaksime seda õige nimega, ehk täiendavaks tulumaksuks, siis oleks asi arusaadav. Nii tulekski ausalt öelda, kuid ei hakkab mingi veider jutt et I sammas ei saagi olla väärika pensionipõlve veetmise alustala, see peaks hoopis tagama hädavajaliku miinimumi ning senisest suurema solidaarsuse. Möh? Muidugi  ei saa, pole kunagi saanud. Saate ju aru, et kui keegi paneb sõnajadasse sisse sõna „solidaarsus“, siis lõpetab see  arutelud. Kõik teavad, et "peab olema" solidaarne. Kuid milles? Ja muidugi on solidaarsus hea, kui me solidaarselt kedagi kinni hoiame, et ta üle kuristikuserva alla ei kukuks, kuid kui keegi hüüab et hüpake solidaarselt kuristikuservalt alla? Selline „solidaarsus“ pole midagi väärt, see on ajupesu ja massimõrv.

 Kui Dr Riigil on kohustus tagada kõigile pensionile jääjatele hädavajalik miinimum,  sõltumata nende töisest erialast, siis on selleks peale normpäevade süsteemi kehtestamise mitmeid tõhusamaid mehhanisme. Kuid taandada mitte ainult elualade vahelised palgaerinevused palkades, vaid ka isiklikki panustamine „solidaarseks mittearvestamiseks“, on väga primitiivne. Harilikult tuuakse palgaerinevuste näite puhul, mil inimesest enestest palju ei sõltu mängu näited politseinikest, päästjatest, haridus- ja meditsiinitöötajatest. Nii ka seekord. Jah, need on väga vajalikud inimesed meie ühiskonnas. Jah, nad on meie ühiskonna tugisambad. Tänud teile. Jah, nende palk on madal, osadel näruselt madal. Kuid ärgem unustagem, et nende palgamaksja on Dr Riik. Mis edasi? Selleks, et Dr Riigi poolt makstav näruselt madal palk ei kanduks üle pensionidesse, me palka pensionides ei arvesta. Sellest mõttepojukesest kumab küll vastu Nobeli majanduspreemia.

Solidaarne? Jama. See on tüüpmõtlemine: haiged inimesed võtavad tablette, kui inimene ei võta tablette on ta terve! Tõesti? Vale vastus. Milline oleks siis ravi? Lihtne, makske inimestele palka, mille nad on ära teeninud. Hea et näitena on toodud päästjaid, õpetajaid jt Dr Riigi palgalised, maksutuludest palga saajad. Kuid maksutulud kogunevad meil ühte katlasse, küsimus on nende jagamises. Just jagamisesse on monteeritud fataalne viga. Kui me võrdleme, et päästjatele oleks vaja 6,5 milj EUR palga kohendamiseks, siis riigi üürikorterite doteerimiseks eraldati probleemideta 65 milj EUR. Hm, päästjatele jätkuks sellest 10 aastaks. Miks siis niimoodi, et 65 milli lastakse rullist vabalt nagu vetsupaberit, kuid 6,5 milliga närutatakse niimoodi, et sent peos pooleks? Kus siin on solidaarsus? Inimlikkus? Haridustöötajate palgatõusuks oli ka paarkümmend milli vaja, kuid tasuta ühistranspordi lisarahastus just niipalju maksabki. Veider valik.  Nüüd mil Dr Riik on kogunenud järgnevaid eelarve valikuid vaagima oleks just paslik aeg kaaluda „jagamist“ just selliste kaaludega. Mõistlikult, loogiliselt, solidaarselt. Nii saaksidki inimesed oma palgast endale lisaks ka pensionikindlustuse tagada. Muide ka 500 miljoni eest pensionitõusu kavandajad mõelgu sellele, kelle taskust nad selle pool miljardit kokku roobivad, sest senine roopimine kannab juba vilja. EKI uuringu järgi pole toidukorv kunagi nii kallis olnud kui praegu. 

Kui me oma ühise raha investeeriks sihipäraselt, mitte ei kulutaks sihitult poliitilisse eneseupitusse, siis meil ei tekki vajadust naturaalmajanduse või sõjakommunismi mudelite kasutamiseks pensionisüsteemis. Paljud asjad võiksid olla dotatsioonita, sest inimestel on jaksu neid osta, nii bussipiletit, kui korterit üürida, avaldades sellega tunnustust ettevõtjatele ning luues läbi konkurentsi õhutamise täiendavaid väärtusi.

 Kõik need on valikute küsimused, kuid ühte peame meeles pidama oma valikutes, et erinevalt Piibelehe sokivalikust, ei ole meil teist paari sokke kuskilt võtta. Selle millise nüüd valime peavad kestma väga pikalt. Elu pole etendusasutus, me peame oma maailmapildi õigeks keerama ja oma kulumudelit kohendama. Nagu öeldi Friedrich Suure maailmakäsitluse küpsemise kohta: „Söekad, maailma vapustavad projektid maeti igavesti maha. Nüüd oli vaja ära õppida võimalikkuse kunst.“ (W Venohr „Friedrich II“ Kunst 1999. Lk 191)

Targutusi: 

M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017

Lk 119“Kahjuks on üks interneti ja sotsiaalmeedia kõrvalnähte see, et vastutuse lükkamine mõne teise rühma või inimese kaela on nüüd lihtsam kui kunagi varem – ka kõige pisemate eksimuste eest. Vastab tõele, et sedasorti avalik süü/häbi mäng on saanud väga populaarseks, mõningates ringkondades peetakse seda koguni „lahedaks“. „Ebaõigluse“ avalik jagamine teenib sotsiaalmeedias sootuks rohkem tähelepanu ja emotsionaalseid väljapurskeid kui suurem osa teisi sündmusi, pakkudes rahuldust inimestele, kes saavad selle abil end lakkamatult ohvrina tunda, tänu aina kasvavale tähelepanule ja kaastundele.“

 „ „Šikk ohvripõlv“ on tänapäeval moes korraga ühiskonna paremal ja vasakul tiival, nii rikaste kui vaeste seas. Tegelikult võib praegu olla inimkonna ajaloos esimene kord, mil absoluutselt kõik võimalikud demograafilised rühmad tunnevad ühel ja samal ajal ennast ebaõiglaselt ohvri rolli surutuna. Ja nad kõik sõidavad huilates sellega kaasneva moraalse üleoleku laineharjal.“

„Tänasel päeval tunneb igaüks, kes on nördinud ükskõik mille pärast – olgu siis ülikooli kursusel lugemisvara hulka arvatud raamat rassismist, kohalikus ostukeskuses ärakeelatud jõulukuused või investeerimisfondide maksumäära tõstmine poole protsendi võrra – et neid mingil määral nagu rõhutakse, mille tõttu on neil õigus tõsta ülekohtu vastu protestikisa ja saada teataval määral tähelepanu.“

Lk120 „Kaasaegne meediakeskkond julgustab ja põlistab neid reaktsioone üheaegselt, kuna see on ju ikkagi ärile kasulik, eks ole. Kirjanik ja meediakommentaator Ryan Holidday nimetab seda „nördimuspornoks“: selle asemel, et tõsta esile ehtsaid lugusid ja käsitleda tõelisi probleeme, on meedial palju lihtsam (ja tulutoovam) otsida midagi kergelt pahakspandavat, pasundada sellest laiale publikule, tekitada pahameeletorm ja näidata siis rahvale omakorda seda pahameeletormi viisil, mis tekitab pahameeletormi mõnes teises ühiskonna osas. See kutsub esile omamoodi kaja, milles tõevaba pask põrkub edasi-tagasi kahe kujuteldava poole vahel nagu pingpongipall, juhtides kõigi tähelepanu eemale ühiskonna tegelikest probleemidest. Ei ole mingi ime, et me oleme poliitiliselt enam polariseerunud kui kunagi varem.“

„“Šiki ohvripõlve kõige suurem probleem on see, et ta imeb ära tähelepanu tegelikelt ohvritelt. (…) Mida rahkem on inimesi, kes ühe või teise imepisikese üleastumise tõttu ennast ohvriks kuulutavad, seda raskem on tähele panna, kes tegelikult ohvrid on.“

„Inimesed satuvad pidevalt nördinud olemisest sõltuvusse, sest see annab neiel mõnulaksu: ennast maru õigeks pidada ja moraalselt kõigist üle olla teeb hea tunde. Nagu märkis ajalehe New York Times arvamusartiklis poliitiliste pilapiltide autor Tim Kreider. „ Nördimusega on nii, nagu on ka paljude teiste asjadega, mis on mõnusad, aga söövad meid pikapeale seest tühjaks. Ja see on veel reetlikum kui enamus teisi pahesid, sest me isegi ei teadvusta endale, et tegemist on mõnuainega.““

„Ent osa demokraatias elamisest ja vabast ühiskonnast on see, et meil tuleb kokku puutuda arvamuste ja inimestega, mis ja kes ei pruugi meile meeldida. See on lihtsalt demokraatia ja vabaduse hind – võiks koguni öelda, et see ongi kogu süsteemi mõte. Ning paistab, et üha suurem arv inimesi on hakanud seda tõsiasja unustama.“

Õnneindeksist õnnetundeni

25+25=50+

Inimestena elame me eneste loodud kujutletavas korras ja seda ilmestavatest mõõtkavadest. Mõõtkava on ka kujutletav. Muidugi on meeter, tonn, tund tunduvalt kindlamad mõõtkavad ( kes ei usu läheb mõõdab Pariisis „oma“ meetri etaloni järgi üle), kuid meie enese hellitamiseks lootud mõõtkavad nagu konkurentsivõime, korruptsioonitaju- ja õnneindeks. Viimased on rohkem hinnangulised. Pole ju võimalik kuskile minna õnneetaloni kontrollima. Kuid isegi hinnangulised mõõtsüsteemid tekitavad meile erineva  tugevusega aistinguid. Kui saime teada, et Eesti on konkurentsivõimelt 137 riigi hulgas 29. kohal (seega kõik oleks justkui hästi ja me elame paremini kui varem),  see nagu ei kõnetanudki meid. No ja siis? Tubli, hästi mõõdetud ja siis?

Samas igal aastal on meil justkui mingi äraspidine õnnehet,  kui saame teada et 155 riigi võrdluses on meie inimeste õnneindeks alles näiteks 66 kohal. Konkurentsivõime 29 koht muidugi paitab asjatundjate hinge, tõstab eneseteadvust, kuid õnneindeks 66 koht nagu kinnitaks üle kõik need väärmüüdid. Indeks annaks justkui alibi kehvaks soorituseks. Õnneindeksi esitamise aeg on meil kujunenud mingiks ebaterveks rahuloluga nentimiseks – jah oleme õnnetud, oleme väetid, tobud, küündimatud ja üldse… Nõretav enesehaletsus. Eh, kuid kui vaadata aegrida, siis  tuleb välja, et me ei oska enam isegi piisavalt  õnnetud olla. Piinlik lugu 2012 a avaldatud andmetel oime 72-l ja 2015 a 73 kohal ja nüüd järsku seitsme koha võrra õnnelikumad? Oleme muutunud pehmodeks?

Mida siis teha, kas olla õnnetu (edasi) selle üle mida meil pole, mis meil saavutamata on jäänud või oleme lihtsalt õnnelikud selle üle, mis meil on ja millised võimalused meil veel on saavutada. Õnn ei ole teatavasti pidev (meele)seisund, kui see oleks pidev, siis on see vaid ühevärviline igav tapeet. Igav ja õnnevaene. Paljud indeksid, eriti sellised nagu õnneindeksid, on hinnangulised, lähtudes suuresti meie enese vastustest (hetkelisest meeleseisundist) ja bürokraatia abraka-labrakast. Kuidas hinnata seda uskumatut „õnnetust“, et me oleme paari aastaga pea 10% õnnelikumaks saanud? Ilmselt on osa inimesi saanud üle sellest mentaliteedist, et olla hea kaaskodanik peab ilmtingimata olema õnnetu. Ei pea, olema õnnetu, isegi teesklema ei pea. Ei ole vaja olla salaõnnnelik. Olge seda täie rinnaga, sest see mida oleme saavutanud ja kus ning kuidas elame on õnnelikuks olemist väärt. Kõss, virisejad! Nüüd on siis paljud inimesed aru saanud, et võivadki tunnistada, olen rahul, olen õnnelik. Tore.

Negatiivsuse positiivsusest

Miks me arvame, et oleme õnnetud? Lihtsalt õnnetu olemise kohta on ilmselt mingi meditsiiniline termin, seega kas meil on mingi tõeline probleem? Te ei tea? Ei tihka välja öelda?  Kas õnnetuks olemine ongi halb? „(…) ent kui asja tuumani süüvida, siis sitt tunne on sul sellepärast, et su aju annab sulle märku mingi tunnistamata või lahendamata probleemist. Teisisõnu – negatiivsed emotsioonid on kutse tegutseda. Kui sa neid tunned, siis sellepärast, et sa peaksid midagi ette võtma. Seevastu positiivsed emotsioonid on tasu õigesti tegutsemise eest. Kui sa neid tunned, näib elu lihtne ja sul pole muud teha, kui neid nautida. Siis, nagu ka kõik muu elus, läheb positiivne emotsioon mööda, kuna vältimatult kerkivad silmapiirile uued probleemid.“ (Mark Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 42). Just, õnnetuks olemine on kutse tegutsemisele, mitte tegevusetusele. Probleem/nauding- õnn/õnnetu on lihtsalt pideva arengu tsüklid

Isegi soomlase, kes on indeksi järgi kõige õnnelikumad ei ole „täiesti  õnnelikud“, sest nende kõige õnnelikumaks kuulutamine on justkui ebaõiglane. Ebaõiglane õnn? . Põhjanaabrite arvates on maailma kõige õnnelikum maa hoopis Island, kus politseinikud ei kanna relva, alkoholi tarvitamine on saadud kontrolli alla ja isad jäävad meelsamini lastega koju. Järelikult on arenguruumi. Kui seda võetakse õiges võtmes nagu soomlased seda teevad, siis on isegi arenguvalu õnn. Ilmselt tuleb rahulolu ka õigete, saavutatavate sihtide seadmisest. Nii, et eesmärk peab olema saavutatav, treening arendav. Midagi pole teha, ka kõige õnnelikumad pole täitsa õnnelikud, arvavad, et neil on teistelt veel palju õppida. Võib-olla ongi selles soomlaste õnnetunde nipp, et nad seavad enesele jõukohaseid eesmärke? Suudavad neid ka täita. Eakohaseid, võimetekohaseid, ajamata taga kõiki  maailma alpusi.

Lõhesõbrad õngevetel

Seega esiteks on vaja seada jõukohased (kuid pingelised) sihid. Teine tähtis tegur on kas pere-, kogu- ja ühiskonnas püütakse leida ühishuvisid või on kellelgi kasulikum mängida erisustele. Ka vaenust saab kasu lõigata, vaenuturult, täpselt samuti nagu saab lõigata kasu börsil langevalt turult, kui oled enese õigesti positsioneerinud. Mulle tundub küll, et terve rida poliitinimesi mõnuleb just vaenuturul a´la jaga ja valitse. Te ei usu? Aga, millega tegeleksid  sajad poliitinimesed, kui meil ei oleks üles puhutud soolist lõhet, palgalõhet, rahvuslikku lõhet, maa ja linnarahva lõhet. Võib-olla hakkaksid riigi tulevikustrateegia peale mõtlema? No see oleks küll tore, kuid on tugev kahtlus, et need kes on harjunud, kogemusi omandanud ja meistriks saanud lõhede õngitsemise vetel, ei kvalifitseeru keerukamate võrksüsteemide ülesehitamiseks. Seepärast tekitab kõhedust üha uute lõhede otsimine, nüüd siis on lõheperekonda lisandunud uusima liige - vanuseline lõhe.

Uus menüü: 50+ lõhe

                                               

Niisiis püütakse vanalõhesupiga lõhestusturgu laiendada. Järgemööda ilmub õuduslugusid sellest, kuidas 50+ inimesed enam tööd ei leia. Massiliselt. Olen „veits“ segaduses. Millised inimesed ei leia tööd? Kontorirahvas? Lihtsama töö tegijad? Juhid? Pole sellist inimest nagu 50+ inimene, iga inimene on oma looga, oma vastutuse ja oma saatuse kukkulangevuste ja äraütlemistaluvusega.

Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi tellitud vanuselise tõrjumise uuringust selgus, et Eesti tööturg on vanuse alusel üsna diskrimineeriv.(ÄL 21.03.18). Uuringute ja küsitlustega on üldiselt niimoodi, et mida küsitakse, seda ka saadaks. Antud juhul, kui telliti vanuselise tõrjutuse uuring, siis tõrjutust otsitigi ning loomulikult leiti. Muidugi on kõigil meil mingeid äraütlemise kogemusi, kuid viimase aja arengud elus eneses tõrjutuse tendentsi kinnitanud pole. Kui 85 aastasele memmele tullakse koju ja palutakse tal tööle tulla või kui 75 aastased on  grupi juhatuse liikmed ning tippmüügimehed, siis kuskohal on see tõrjutus. Ka meistrimehi ei tõrjuta, meie hõimlane saadeti sügava kahjutundega, kuid tänuga tehtu eest, oma 80 juubelil „pensionile“. Puht füüsilise töö valdkond, kuid jaksas pidada ametit aastakümneid.  Terve bussiala on seismas silmitsi arengupeetusega, sest noori bussijuhte, logistikuid, mehhaanikuid ei tule peale, vanasid meelitatakse ühest firmast teise. Kaubandus kängub müüjate puuduses. Isegi politseinikke peame pensionilt tagasi kutsuma, noori lihtsalt ei jätku. Selliseid valdkondi on veelgi. Tegelikult on asi nii hull, et mõnele tööle võetakse juba püstiseismise võime eest. Seega, kui küsitlustest ilmneb, et vanuse võimas mõju tugineb stereotüüpidel, siis kas see tugineb küsitlejate,  vastajate stereotüüpidel või tegelikkusel. Oludes, kus saab „äri“ püsti panna mugandusega, milliseid inimesi ettevõtjal on võimalik värvata, mitte selle järgi milline on tema esialgne briljantne idee, siis hakata välja töötama mingit  spetsiaalset riiklikku vanurite töö korraldamise poliitikat või mingi järjekordse kaebemehhanismi (sadade ametnikega?) täiesti kohatu. Kui lp Jaak Nigul  (ÄL 23.03.18) deklareeris, et „Minu osalusega ettevõtetes on ligi pooled töötajad üle 50-aastased ja ma pole veel kedagi vanuse pärast vallandanud ega koondanud. Meil on ka mõned üle 65-aastased, kes teevad noorematele silmad ette,“ siis nii ongi. Selline ongi valdav olukord. Ei võta  neid, kes soovivad teha üksnes seda, mis on mugav või huvitav ning kes ei taha võtta vastutust. Kes tahavad vaid mugavaid ja huvitavaid töökohti, need peavad ise enesele sellised töökohad looma.  Turg, ka tööturg, areneb iseseisvalt edasi, ärge segage sellel loomulikul moel areneda.

Negatiivsest sotsiaalsest heakskiidust.

Küll olen ma nõus, et Pilvepiir peaks olema abiks informatsiooniga nii ettevõtjatele kui töövõtjatele, tegelema ka avaliku arvamuse  kujundamisega, kuid mitte nutulauluga sellest, et 50+ on lõppjaam.  See nutulaul ei innusta kedagi, pigem tsementeerib võltsmüüte. Ei, näidata tuleks just neid kes tulevad toime, miks tulevad toime ja kuidas teisedki võiksid ennast uuesti leida. Raamatus  „Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“ (N.J. Goldstein, S. J. Martin, R. B. Cialdini Elmatar 2008 Lk 24) on üks märkimisväärne näide negatiivsest sotsiaalsest heakskiidust. Kaitsealal võtsid turistid pidevalt kaas suveniiri, mida püüti peatada sildiga:  „Teie pärandi kallal vandaalitsetakse iga päev. Varguse tõttu kaob igal aastal 14 tonni kivistunud puitu – igaüks võtab kaasa vaid tükikese.“ Mis selles imelikku? Kuid kui teie kaaslane sosistaks: „Me peame ruttu oma tükikese kaasa võtma.“ Šokeeriv? Muidugi, kuid just sellist reaktsiooni täheldatigi. Sildike suurendas vargust 3x võrreldes mittesildistatud aladega.  „ Järelikult: selle asemel et edastada negatiivse sotsiaalse heakskiidu sõnumit, peaks selle koostajad seda tüüpi  olukordades suunama sihtrühma tähelepanu sellele, kuidas peaks sellises kohas käituma. Või kui asjaolud lubavad , võib suunata sihtrühma tähelepanu kõigile neile inimestele, kes käituvad positiivselt.“. Millise teadmise me saime vanemaealiste tõrjutuse uurimusest? Seda, et 50+ inimeste tööturul kehvemini kohtlemist peetakse loomulikuks ja paratamatuks ning isegi eeldatakse, et vanemate töötajatega peabki niimoodi käituma, sest nad peavad oma koha tööturul noorematele loovutama, parimas tööeas inimesed vanuse tõttu lihtsalt praagitakse tööturult välja, alaväärtustatakse aastatega kogutud kogemusi ja tarkust, kogemustega inimestesse ei suhtuta meil kui efektiivsetesse ja võrdväärsetesse ühiskonna liikmetesse. See ongi kõige ehtsam negatiivne sotsiaalne heakskiit. Arvamuse kujundamine või õigemini toetuse, julgustuse avaldamine on üks asi, kuid Positiivse sotsiaalse heakskiiduna oleks mõttekas luua asjatundjate võrgustikud. Meil ju ressurssi napib, nii et iga inimene on arvel ja kasutatav.

Aga arengu perspektiivi kuvamine, et oleme uue vanemaealiste võrdväärsuse paradigma sünni alguses ja see tähendab, et vähemalt 50-60 aasta pärast saavutavad vanemaealised ühiskonnas oluliselt võrdväärsema positsiooni nooremate põlvkondadega, neile avanevad võtmepositsioonid riigi juhtimisel valitsuses, riigikogus, avalikus sektoris,  on tõsiselt pelutav. Mis see nüüd on? Mingi vanainimeste vabariik? Veel vanemate, veel suuremate õigustega, veel võrdväärsemad?  Kui Riigikogu kokku istus oli noorim saadik on 23 ja vanim 76 aastane ning keskmine vanus 47,3 aastat. Nii, et peaaegu 50 täis (peaaegu tõrjutud vanur?). Parlamendierakondade liikmete vanus on enamusel juba 50+: EKRE liikmete keskmine vanus on 56, Keskerakonnas 54, Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas (SDE) 52, Vabaerakonnas 51, Isamaa ja Res Publica Liidus (IRL) 45 ja Reformierakonnas 41 aastat. Nii, et vanemaealiste esindatus ja nende huvid peaksid ju Pilvepiiril esindatud olema.

See on üks kummaline uurimus, mis lõppeb kummaliste eluvõõraste ettepanekutega. See, et noored on hukas on ju ajalooline teadmine. Juba Sokrates pani selle kirja, kuid ilmselt võib sellesuunalisi sugemeid leida juba Gilgameši eeposestki.  Mida nüüd siis uut avastati, kas see, et noor alfaloom tahab karja üle võtta ja vana pealikku kukutada on midagi üllatavat? Ei see ongi elu edasiviiv reegel – pidev uuenemine. Kuid mõttepojuke, et kunagi me saame vanade huntide karjaks ja siis me alles neile kutsikatele näitame oma õigust, oli küll pelutav

Tähendused ja tajud

Kogemuslikult on raske uskuda seda uut lõheperekonna liiget. Pigem on see mälestus 90-date alguse impeeriumitööstuse kokkukukkumise ja uue majanduse ülesehitamise aegadest, mil me kõik tulime tühjast,  reinkarnatsioon. Müüdi taastootmine. Kogemused räägivad küll midagi muud. Tähtis on teada, et ega küsimustele vastajad ju ei valetanud, kuid meie mälu mängib meie vingerpussi, nagu lastemängu rikkis telefon teisendades ja täiendades mälestusi: „(…) meie aju on ehitatud selliselt, et kui me loome enda jaoks tähendusi, hoiab aju neist kinni. Meil on kalduvus eelistada seda tähendust, mille aju on moodustanud, ja me ei taha sellest loobuda. Seda isegi juhul kui, kui me näeme tõendusmaterjali, mis meie loodud tähendustele vastu vaidleb, ei tee me sageli sellest välja ning usume enda tähendust edasi.“ „On kahetsusväärne tõsiasi, et suurem osa sellest, mida me „teame“ ja usume, on meie ajus leiduvate sünnipäraste ebatäpsuste ja eelistuste vili. Paljud meie väärtushinnangutest põhinevad sündmustel, mis ei esinda kuigi täpset läbilõiget maailmast tervikuna, või siis tulenevad mineviku täiesti valesti tõlgendamisest.“( M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017).  Just, ja kuna me mäletame veel selgelt 90 te alguse suurt murrangut, mil me suubusime hoopis uude süsteemi, mil tõesti noortel oli kohati eelis „mitteteadmises“(vale teadmine ja raamid ei koormanud neid), siis kujunes välja ka „stereotüüp“, mida tegelikkuses enam ei eksisteeri, kuid mis pidevalt taastoodavad ennast nagu õuduslood ahjualustest ja libahuntidest. Mark Manson toob näite „mälestuste tahtmatust loomisest“: „1988 aastal jõudis ajakirjanik ja feministlike kirjatööde autor Meredith Maran terapeudi juures käies ehmatava arusaamiseni: tema isa oli teda lapsena seksuaalselt ära kasutanud“(…) „Siis, aastal 1996, tabas Meredithi veel üks ehmatav arusaamine: tema isa ei olnud teda tegelikult seksuaalselt ära kasutanud“ Ilmnes, et ta oli koos parimate kavatsustega terapeudi abiga mälestuse „leiutanud“. Kuidas nii? See oli segu pinevad suhted isaga, mitmed luhtunud paarisuhted, tegelemine väärkoheldud laste juhtumite ning terapeutide ajastuomased meetodid, mis tekitasid väljamõeldud mälestuse, mida kunagi ei juhtunud. Paneb mõtlema?

Otsitakse inimest

Majandusprognoosid ennustavad Eesti tänavuseks majanduskasvuks 3,5+%. Tõusu toetab investeeringute ja eratarbimise mahtude taastumine ning soodne väliskeskkond. Pangad prognoosivad, et tulevikus hakkab majanduskasv sõltuma üha rohkem tootlikkuse kasvust ehk investeeringutest inimkapitali ja tehnoloogiasse. Just selle koha peal muutub tööjõu maksimaalne ja sihipärane kasutamine võtmeküsimuseks.

Niisiis ei saa me kuidagi jätta kasutamata olemasolevat tööjõudu. Kui me jätame inimese, kelle tootlik kasutusaeg oleks veel 20-30 aastat kasutamata, siis saame kasu asemel kahju. Kuid töösuhted ise on muutumas, sellega peavad kaasa minema nii 25, kui 85 aastased.

 „Nagu enamik 21 sajandi äri eripäradega, on ka töötajatega nii, et vanad reeglid tuleb pensionile saata. Nad (head töötajad) ei taha enam kuulekalt pilku maas hoida ja lõpetada töötamist samas kohas, kus nad viiskümmend aastat varem alustasid. Eluaegsed töökohad on elavate surnute teema. Sama hästi võid palgata zombi. Tänapäeva parimad meeskonnaliikmed ihkavad kaasalöömist, iseseisvust, arengut, proovilepanekut ja otsivad rahuldust. Ja tead mis? Kui sina seda neile ei paku, võid olla kindel, et keegi teine pakub. Kui sa ei suuda oma töötajaid ettevõttesse armuma panna, pole lootustki, et mõni klient võiks sellest pisutki hoolida. Juhtmõte „töötajad on esmatähtsad, kliendid teisejärgulised“ võib küll kõlada natuke pöörasena, aga usu mind, see on ainus õige viis tagada pikk iga.“ (J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016 Lk 153)

Ostes valesid asju

Ilmselt on paljud teist näinud filmi „Edu valem“, mis põhineb Billy Beane ja tema assistent Paul DePosta uuelaadsel pesapallimängijate valikul ja nende kasutusel. Nad muutsid valiku aluseid, sest neil ei olnud raha teha nii nagu valdkonnas oli harjutud värbama mängijaid. Analüüsil ilmnes, et osteti valesid asju, osteti hirmkallilt mängijaid, kuid ostma oleks pidanud võite. Võidu aluseks on jooksud, neid tuligi osta. Kui Bean ka DePosta mõtestasid ümber mängijate värbamise ja nende tegeliku väärtuse süsteemi muutus kogu ala. Seega mida meie ettevõtjad ostavad? Edukad ettevõtjad ostavadki sooritusvõimet. Elementaarne. Kui me tahame mängida, siis peame hoolitsema oma sooritusvõime taseme eest.

Kuigi ma polnud sellele varem mõelnud, kuid olen olnud just sellises seisus nagu B. Beane, lootusetult alafinantseeritud. Värbamiseks oli kaks võimalust, kas osta sisse ülikooli II kursuse tudeng ja ta välja õpetad ( mille järgi paljude sooritusvõime muutus nii heaks, et nad osteti advokaadi ja audiitorfirmade poolt üles) või palgata heitunuid, kuid häid professionaale. Võtsime heal meelel mõlemaid, ostsime sooritusvõimet. Kui hea 45-55 aastane ökonomist võtta pardale, arendada tema võimeid vastavalt aja vajadustele, siis saate endale tänuväärselt truu liitlase 15-20 aastaks. Väärt kaup igaks elujuhtumiks. Kui see on veel miksitud noortega, saate parima koosluse uuendusmeelsusest ja kogemustest. Nii, et kui keegi väidab, et 50+ on lootusetu juhtum, siis see on vale. Täitsa vale. Nad on väga teretulnud.

CV: nepihaavlitega karujahile

Kuid uus aeg toob kaasa uusi võimalusi, kuid ka uusi ohte. Tore, kui tehnoloogia meid aitab, kuid ainult sellele lootma jääda ei tohiks. Meil on saanud tavaks, et saadetakse parvede viisi CV-d ilma tõsisema tööülesannetesse süüvimata või alal teadmisi omamata. See on nagu nepihaavlitega õhku tulistamine, ehk … mõni karu saab pihta. Ei saa. Arvestage, et vaid CV saatmine on jada: mugavus, anonüümsus, ebaõnnestumine. Kui te tahate saada head töökohta või lasta karu, siis peate isiklikult kohale minema korraliku tümakaga ja tahtega karu lasta.  „ Säilinud on aga Augustuse curriculum vitae tekst, dokument, mille ta kirjutas elu lõpul ja milles ta võttis kokku kõik oma saavutused (…) See on omakasupüüdlik , erapoolik ja sageli roosilistes toonides teos, mis hoolikalt olematuks seletab või täielikult maha vaikib oma karjääri algupoole mõrvarlikud seaduserikkumised. „ (M Beard „SPQR“ Varrak 2017 lk 296) ja sellest ajast pole midagi muutunud CV kirjutamises, see on vaid anonüümse inimese enesekiitus. See ei avalda muljet. Töövestlused? Väidetavalt on suurem osa töövestlusi kasutud, sest 99,4% ajast otsime me kinnitust arvamusele, mis vormusid esimese kümne sekundi jooksul. Seega nagu karulaskmisega on teil edu saavutamiseks vaid napid sekundid, kui te sellega tööandjat ei veena, siis … Või miks peaks tööandja teid palkama, kui ta küsib teilt, kas te seda valdkonda reguleerivat seadust olete lugenud (isegi mitte seda kas te tunnete ja mõistate) ja teil on vastuseks vaid „Eeee ..“. Mäng läbi. Mis puutub siia kandideerija vanus? Ei puutugi, kuid oma isikliku ettevalmistamatuse varjamiseks saab ta kirjutada küsitleja ankeeti suurte neoontähtedega „vanuseline barjäär“. Ja niimoodi see „stereotüüp“ edasi kandubki ja hakkab mõjutama ka Pilvepiiri valikuid. Kas te arvate, et Pilvepiiril pole huvitatuid meisterdada vanemaealiste töölkäimise/hoidmise strateegiat? Enne valimisi?  

Isetegemise rõõm

Mis aga puutub ühele või teisele inimesele vähem või rohkem maksmisesse, siis on ammu selgeks tehtud, et see ei sõltu tema soost ega vanusest vaid tema panusest (sooritusvõimest) ja meelelaadist. Adam Grant („Anna ja võta“) on inimesed jaganud andjateks ja võtjateks  „Rääkides kiiremini, kõvema hääleha ning suurema enesekindlusega veenavad võtjad meid selles, et nad teavad mida räägivad. (…) Uuringu autorid väidavad, et võtjad „saavutavad edu, sest nad jätavad oma käitumisega endast pädevama mulje – isegi siis, kui neil tegelikult pole mingit pädevust““ Samas  andjate sissetulek oli u 14% väiksem kui vähem andjatest kaaslastel. See on needus, mis painab mõlemat sugupoole andjaid. Mitme katse käigus on andjad olnud nõus tegema suuri järelandmisi, et jõuda kokkuleppele, mille vastaspool rahule jääks ja seda isegi siis, kui neil oli käeulatuses märgatavalt paremad valikud. Palk peabki erinev olema. Lazlo. Block kirjutab Google´ist, et on olukordi, kus inimesed teevad sama tööd, ent nende mõju on sada korda erinev, seda on ka palk ka palk.„Kui parim tegija toob kümme korda rohkem tulu kui keskmine tegija, siis ei pea nende palk tingimata kümme korda erinema, aga vähemalt viis korda küll.“ (L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015) Samas on keeruline pidada palgasüsteemi, kus üks inimene võib teenida teisest kaks või isegi kümme korda rohkem, kuid palju raskem on pealt vaadata, kuidas suurima potentsiaaliga inimesed uksest välja astuvad. Nii need palgad kujunevadki nõudlikkusest enese ja teiste vastu.

Patupalgapelg?

Kuid miks just nüüd, mil töökätest on puudus on meil tekkinud jutud vanuselisest barjäärist?  Murrangulisel 90-el oli „vanade tõrjutus“ mingil määral mõistetav, kukkusid ju paar põlvkonda, millised ootasid kannatlikult oma karjäärivõimalust vanas süsteemis, mängust välja. Isiklik tragöödia? Jah, kindlasti. Kuid tänapäeval mil oleme juba 25 aastat karmis konkurentsis on kuidagi imelik kurtmine et 50+ ei leia tööd. Vaadates neid numbreid 50 ja 25 järsku taipasin, milles asi. Iga inimene vaatab maailma läbi oma kogemuste vaatevinkli, kujutab ka oma tulevikku ette lähtudes oma hoiakutest. Siin tekibki huvitav seos – tänased viiekümnesed olid 25 aastat tagasi kahekümneviiesed ehk just need, kes  viiekümnesed julmalt välja puksisid. Nii, et kas see on patupalga pelg?

Kõik need 25 aastased pangapealikud, firmajuhid ja kantslerid tekitasid nooruseufooria. Ja õige kah, neid ei piiranud vanad raamid. Paljud „vanad“ jäid üle. Oli võitjate aeg - võitjate põlvkond. Nüüd on 25 aastat  möödunud 25-sed on saanud 50+ deks ja ilmneb, et osa võitjate põlvkonnast ei ole enam õnnelik, on enese lömmi istunud ega viitsi pingutada: „Selle, kes sa oled, määrab see, mille nimel oled sa valmis pingutama. Inimesed, kes naudivad jõusaalis pingutamist, on need kes jooksevad triatlon, käivad ringi trimmis kõhulihastega ja suudavad väikese maja suurust raskust kangil tõugata. Inimesed kes naudivad pikki töönädalaid ja suurfirmade karjääriredeli sisepoliitikat, on need kes selles tippu tõusevad. Inimesed kes naudivad nälgiva kunstniku eluga kaasnevat stressi ja ebakindlust, on lõpuks need, kes seda ka elavad ja kuhugi jõuavad.“„See on elu kõige tähtsam aluskomponent: meie pingutus määrab meie edu. Meie probleemid toovad ilmale õnne koos veidi paremate, veidi kõrgemat sorti probleemidega.

Näed: see on lõputu, ülespoole keerduv spiraal. Ja kui sa Arvad, et mingil hetkel on sul lubatud ronimine järele jätta, siis kahjuks pean nentima, et sa ei ole asja tuumale  pihta saanud. Sest ronimine ise ongi rõõm.“ (M. Manson)

Targutusi: 

M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017

Lk 40 „Inimesed salgavad ja süüdistavad oma probleemides teisi sel lihtsal põhjusel, et see on kerge ja annab hea enesetunde, seevastu kui probleemide lahendamine on raske ja annab sageli halva enesetunde. Süüdistamine ja salgamine annavad meile hea, kiire laksu. See on viis ajutiselt oma probleemide eest põgeneda ja see põgenemine võib anda meile kiire mõnudoosi, mis teeb meie tuju paremaks.“

D J Levitin „Valede välimääraja.“ Argo 2018

Lk 11 „Alustuseks tahan öelda kaht asja, mis kindlasti mõnd inimest väga vihastab. Esiteks: meie keeles on piir faktide ja väljamõeldiste vahel hakanud hägustuma. Teiseks: see hägustumine on puuduliku hariduses ohtlik kõrvalsaadus meie riigis ja nüüdseks on sellest nakatunud terve põlvkond. Johtuvalt neist kahest tõigast on meie kultuuris hakanud enneolematus ulatuses vohama vale. Valedest on saanud relv, mis salakavalalt ja üha enam kahjustab inimeste võimet enda ja oma kaaskodanike huvides häid otsuseid langetada.“

„Oxfordi sõnaraamat tunnistas 2016 aasta sõnaks „tõejärgse“ (…), mida dedineeritakse omadussõnana, „Mis iseloomustab olukorda, kus avalikku arvamust kujundavad pigem emotsioonid ja individuaalsed uskumused kui objektiivsed faktid“. (…) Mina leian, et me peame naasma vana lihtsa „tõe“ juurde – ja ruttu. Mõte, et tõde enam ei eksisteeri, tuleb kindlalt tagasi tõrjuda.“

„Valelikkusse suhtutakse liigagi tasa ja targu. Arvatavasti soovist isiklikku vastuastumist ja püüdest „hoida häid suhteid“ on hakatud kasutama eufemisme ka nendeasjade jaoks, mis on otse öeldes lihtsalt jaburused.“