Õnneindeksist õnnetundeni

25+25=50+

Inimestena elame me eneste loodud kujutletavas korras ja seda ilmestavatest mõõtkavadest. Mõõtkava on ka kujutletav. Muidugi on meeter, tonn, tund tunduvalt kindlamad mõõtkavad ( kes ei usu läheb mõõdab Pariisis „oma“ meetri etaloni järgi üle), kuid meie enese hellitamiseks lootud mõõtkavad nagu konkurentsivõime, korruptsioonitaju- ja õnneindeks. Viimased on rohkem hinnangulised. Pole ju võimalik kuskile minna õnneetaloni kontrollima. Kuid isegi hinnangulised mõõtsüsteemid tekitavad meile erineva  tugevusega aistinguid. Kui saime teada, et Eesti on konkurentsivõimelt 137 riigi hulgas 29. kohal (seega kõik oleks justkui hästi ja me elame paremini kui varem),  see nagu ei kõnetanudki meid. No ja siis? Tubli, hästi mõõdetud ja siis?

Samas igal aastal on meil justkui mingi äraspidine õnnehet,  kui saame teada et 155 riigi võrdluses on meie inimeste õnneindeks alles näiteks 66 kohal. Konkurentsivõime 29 koht muidugi paitab asjatundjate hinge, tõstab eneseteadvust, kuid õnneindeks 66 koht nagu kinnitaks üle kõik need väärmüüdid. Indeks annaks justkui alibi kehvaks soorituseks. Õnneindeksi esitamise aeg on meil kujunenud mingiks ebaterveks rahuloluga nentimiseks – jah oleme õnnetud, oleme väetid, tobud, küündimatud ja üldse… Nõretav enesehaletsus. Eh, kuid kui vaadata aegrida, siis  tuleb välja, et me ei oska enam isegi piisavalt  õnnetud olla. Piinlik lugu 2012 a avaldatud andmetel oime 72-l ja 2015 a 73 kohal ja nüüd järsku seitsme koha võrra õnnelikumad? Oleme muutunud pehmodeks?

Mida siis teha, kas olla õnnetu (edasi) selle üle mida meil pole, mis meil saavutamata on jäänud või oleme lihtsalt õnnelikud selle üle, mis meil on ja millised võimalused meil veel on saavutada. Õnn ei ole teatavasti pidev (meele)seisund, kui see oleks pidev, siis on see vaid ühevärviline igav tapeet. Igav ja õnnevaene. Paljud indeksid, eriti sellised nagu õnneindeksid, on hinnangulised, lähtudes suuresti meie enese vastustest (hetkelisest meeleseisundist) ja bürokraatia abraka-labrakast. Kuidas hinnata seda uskumatut „õnnetust“, et me oleme paari aastaga pea 10% õnnelikumaks saanud? Ilmselt on osa inimesi saanud üle sellest mentaliteedist, et olla hea kaaskodanik peab ilmtingimata olema õnnetu. Ei pea, olema õnnetu, isegi teesklema ei pea. Ei ole vaja olla salaõnnnelik. Olge seda täie rinnaga, sest see mida oleme saavutanud ja kus ning kuidas elame on õnnelikuks olemist väärt. Kõss, virisejad! Nüüd on siis paljud inimesed aru saanud, et võivadki tunnistada, olen rahul, olen õnnelik. Tore.

Negatiivsuse positiivsusest

Miks me arvame, et oleme õnnetud? Lihtsalt õnnetu olemise kohta on ilmselt mingi meditsiiniline termin, seega kas meil on mingi tõeline probleem? Te ei tea? Ei tihka välja öelda?  Kas õnnetuks olemine ongi halb? „(…) ent kui asja tuumani süüvida, siis sitt tunne on sul sellepärast, et su aju annab sulle märku mingi tunnistamata või lahendamata probleemist. Teisisõnu – negatiivsed emotsioonid on kutse tegutseda. Kui sa neid tunned, siis sellepärast, et sa peaksid midagi ette võtma. Seevastu positiivsed emotsioonid on tasu õigesti tegutsemise eest. Kui sa neid tunned, näib elu lihtne ja sul pole muud teha, kui neid nautida. Siis, nagu ka kõik muu elus, läheb positiivne emotsioon mööda, kuna vältimatult kerkivad silmapiirile uued probleemid.“ (Mark Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 42). Just, õnnetuks olemine on kutse tegutsemisele, mitte tegevusetusele. Probleem/nauding- õnn/õnnetu on lihtsalt pideva arengu tsüklid

Isegi soomlase, kes on indeksi järgi kõige õnnelikumad ei ole „täiesti  õnnelikud“, sest nende kõige õnnelikumaks kuulutamine on justkui ebaõiglane. Ebaõiglane õnn? . Põhjanaabrite arvates on maailma kõige õnnelikum maa hoopis Island, kus politseinikud ei kanna relva, alkoholi tarvitamine on saadud kontrolli alla ja isad jäävad meelsamini lastega koju. Järelikult on arenguruumi. Kui seda võetakse õiges võtmes nagu soomlased seda teevad, siis on isegi arenguvalu õnn. Ilmselt tuleb rahulolu ka õigete, saavutatavate sihtide seadmisest. Nii, et eesmärk peab olema saavutatav, treening arendav. Midagi pole teha, ka kõige õnnelikumad pole täitsa õnnelikud, arvavad, et neil on teistelt veel palju õppida. Võib-olla ongi selles soomlaste õnnetunde nipp, et nad seavad enesele jõukohaseid eesmärke? Suudavad neid ka täita. Eakohaseid, võimetekohaseid, ajamata taga kõiki  maailma alpusi.

Lõhesõbrad õngevetel

Seega esiteks on vaja seada jõukohased (kuid pingelised) sihid. Teine tähtis tegur on kas pere-, kogu- ja ühiskonnas püütakse leida ühishuvisid või on kellelgi kasulikum mängida erisustele. Ka vaenust saab kasu lõigata, vaenuturult, täpselt samuti nagu saab lõigata kasu börsil langevalt turult, kui oled enese õigesti positsioneerinud. Mulle tundub küll, et terve rida poliitinimesi mõnuleb just vaenuturul a´la jaga ja valitse. Te ei usu? Aga, millega tegeleksid  sajad poliitinimesed, kui meil ei oleks üles puhutud soolist lõhet, palgalõhet, rahvuslikku lõhet, maa ja linnarahva lõhet. Võib-olla hakkaksid riigi tulevikustrateegia peale mõtlema? No see oleks küll tore, kuid on tugev kahtlus, et need kes on harjunud, kogemusi omandanud ja meistriks saanud lõhede õngitsemise vetel, ei kvalifitseeru keerukamate võrksüsteemide ülesehitamiseks. Seepärast tekitab kõhedust üha uute lõhede otsimine, nüüd siis on lõheperekonda lisandunud uusima liige - vanuseline lõhe.

Uus menüü: 50+ lõhe

                                               

Niisiis püütakse vanalõhesupiga lõhestusturgu laiendada. Järgemööda ilmub õuduslugusid sellest, kuidas 50+ inimesed enam tööd ei leia. Massiliselt. Olen „veits“ segaduses. Millised inimesed ei leia tööd? Kontorirahvas? Lihtsama töö tegijad? Juhid? Pole sellist inimest nagu 50+ inimene, iga inimene on oma looga, oma vastutuse ja oma saatuse kukkulangevuste ja äraütlemistaluvusega.

Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi tellitud vanuselise tõrjumise uuringust selgus, et Eesti tööturg on vanuse alusel üsna diskrimineeriv.(ÄL 21.03.18). Uuringute ja küsitlustega on üldiselt niimoodi, et mida küsitakse, seda ka saadaks. Antud juhul, kui telliti vanuselise tõrjutuse uuring, siis tõrjutust otsitigi ning loomulikult leiti. Muidugi on kõigil meil mingeid äraütlemise kogemusi, kuid viimase aja arengud elus eneses tõrjutuse tendentsi kinnitanud pole. Kui 85 aastasele memmele tullakse koju ja palutakse tal tööle tulla või kui 75 aastased on  grupi juhatuse liikmed ning tippmüügimehed, siis kuskohal on see tõrjutus. Ka meistrimehi ei tõrjuta, meie hõimlane saadeti sügava kahjutundega, kuid tänuga tehtu eest, oma 80 juubelil „pensionile“. Puht füüsilise töö valdkond, kuid jaksas pidada ametit aastakümneid.  Terve bussiala on seismas silmitsi arengupeetusega, sest noori bussijuhte, logistikuid, mehhaanikuid ei tule peale, vanasid meelitatakse ühest firmast teise. Kaubandus kängub müüjate puuduses. Isegi politseinikke peame pensionilt tagasi kutsuma, noori lihtsalt ei jätku. Selliseid valdkondi on veelgi. Tegelikult on asi nii hull, et mõnele tööle võetakse juba püstiseismise võime eest. Seega, kui küsitlustest ilmneb, et vanuse võimas mõju tugineb stereotüüpidel, siis kas see tugineb küsitlejate,  vastajate stereotüüpidel või tegelikkusel. Oludes, kus saab „äri“ püsti panna mugandusega, milliseid inimesi ettevõtjal on võimalik värvata, mitte selle järgi milline on tema esialgne briljantne idee, siis hakata välja töötama mingit  spetsiaalset riiklikku vanurite töö korraldamise poliitikat või mingi järjekordse kaebemehhanismi (sadade ametnikega?) täiesti kohatu. Kui lp Jaak Nigul  (ÄL 23.03.18) deklareeris, et „Minu osalusega ettevõtetes on ligi pooled töötajad üle 50-aastased ja ma pole veel kedagi vanuse pärast vallandanud ega koondanud. Meil on ka mõned üle 65-aastased, kes teevad noorematele silmad ette,“ siis nii ongi. Selline ongi valdav olukord. Ei võta  neid, kes soovivad teha üksnes seda, mis on mugav või huvitav ning kes ei taha võtta vastutust. Kes tahavad vaid mugavaid ja huvitavaid töökohti, need peavad ise enesele sellised töökohad looma.  Turg, ka tööturg, areneb iseseisvalt edasi, ärge segage sellel loomulikul moel areneda.

Negatiivsest sotsiaalsest heakskiidust.

Küll olen ma nõus, et Pilvepiir peaks olema abiks informatsiooniga nii ettevõtjatele kui töövõtjatele, tegelema ka avaliku arvamuse  kujundamisega, kuid mitte nutulauluga sellest, et 50+ on lõppjaam.  See nutulaul ei innusta kedagi, pigem tsementeerib võltsmüüte. Ei, näidata tuleks just neid kes tulevad toime, miks tulevad toime ja kuidas teisedki võiksid ennast uuesti leida. Raamatus  „Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“ (N.J. Goldstein, S. J. Martin, R. B. Cialdini Elmatar 2008 Lk 24) on üks märkimisväärne näide negatiivsest sotsiaalsest heakskiidust. Kaitsealal võtsid turistid pidevalt kaas suveniiri, mida püüti peatada sildiga:  „Teie pärandi kallal vandaalitsetakse iga päev. Varguse tõttu kaob igal aastal 14 tonni kivistunud puitu – igaüks võtab kaasa vaid tükikese.“ Mis selles imelikku? Kuid kui teie kaaslane sosistaks: „Me peame ruttu oma tükikese kaasa võtma.“ Šokeeriv? Muidugi, kuid just sellist reaktsiooni täheldatigi. Sildike suurendas vargust 3x võrreldes mittesildistatud aladega.  „ Järelikult: selle asemel et edastada negatiivse sotsiaalse heakskiidu sõnumit, peaks selle koostajad seda tüüpi  olukordades suunama sihtrühma tähelepanu sellele, kuidas peaks sellises kohas käituma. Või kui asjaolud lubavad , võib suunata sihtrühma tähelepanu kõigile neile inimestele, kes käituvad positiivselt.“. Millise teadmise me saime vanemaealiste tõrjutuse uurimusest? Seda, et 50+ inimeste tööturul kehvemini kohtlemist peetakse loomulikuks ja paratamatuks ning isegi eeldatakse, et vanemate töötajatega peabki niimoodi käituma, sest nad peavad oma koha tööturul noorematele loovutama, parimas tööeas inimesed vanuse tõttu lihtsalt praagitakse tööturult välja, alaväärtustatakse aastatega kogutud kogemusi ja tarkust, kogemustega inimestesse ei suhtuta meil kui efektiivsetesse ja võrdväärsetesse ühiskonna liikmetesse. See ongi kõige ehtsam negatiivne sotsiaalne heakskiit. Arvamuse kujundamine või õigemini toetuse, julgustuse avaldamine on üks asi, kuid Positiivse sotsiaalse heakskiiduna oleks mõttekas luua asjatundjate võrgustikud. Meil ju ressurssi napib, nii et iga inimene on arvel ja kasutatav.

Aga arengu perspektiivi kuvamine, et oleme uue vanemaealiste võrdväärsuse paradigma sünni alguses ja see tähendab, et vähemalt 50-60 aasta pärast saavutavad vanemaealised ühiskonnas oluliselt võrdväärsema positsiooni nooremate põlvkondadega, neile avanevad võtmepositsioonid riigi juhtimisel valitsuses, riigikogus, avalikus sektoris,  on tõsiselt pelutav. Mis see nüüd on? Mingi vanainimeste vabariik? Veel vanemate, veel suuremate õigustega, veel võrdväärsemad?  Kui Riigikogu kokku istus oli noorim saadik on 23 ja vanim 76 aastane ning keskmine vanus 47,3 aastat. Nii, et peaaegu 50 täis (peaaegu tõrjutud vanur?). Parlamendierakondade liikmete vanus on enamusel juba 50+: EKRE liikmete keskmine vanus on 56, Keskerakonnas 54, Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas (SDE) 52, Vabaerakonnas 51, Isamaa ja Res Publica Liidus (IRL) 45 ja Reformierakonnas 41 aastat. Nii, et vanemaealiste esindatus ja nende huvid peaksid ju Pilvepiiril esindatud olema.

See on üks kummaline uurimus, mis lõppeb kummaliste eluvõõraste ettepanekutega. See, et noored on hukas on ju ajalooline teadmine. Juba Sokrates pani selle kirja, kuid ilmselt võib sellesuunalisi sugemeid leida juba Gilgameši eeposestki.  Mida nüüd siis uut avastati, kas see, et noor alfaloom tahab karja üle võtta ja vana pealikku kukutada on midagi üllatavat? Ei see ongi elu edasiviiv reegel – pidev uuenemine. Kuid mõttepojuke, et kunagi me saame vanade huntide karjaks ja siis me alles neile kutsikatele näitame oma õigust, oli küll pelutav

Tähendused ja tajud

Kogemuslikult on raske uskuda seda uut lõheperekonna liiget. Pigem on see mälestus 90-date alguse impeeriumitööstuse kokkukukkumise ja uue majanduse ülesehitamise aegadest, mil me kõik tulime tühjast,  reinkarnatsioon. Müüdi taastootmine. Kogemused räägivad küll midagi muud. Tähtis on teada, et ega küsimustele vastajad ju ei valetanud, kuid meie mälu mängib meie vingerpussi, nagu lastemängu rikkis telefon teisendades ja täiendades mälestusi: „(…) meie aju on ehitatud selliselt, et kui me loome enda jaoks tähendusi, hoiab aju neist kinni. Meil on kalduvus eelistada seda tähendust, mille aju on moodustanud, ja me ei taha sellest loobuda. Seda isegi juhul kui, kui me näeme tõendusmaterjali, mis meie loodud tähendustele vastu vaidleb, ei tee me sageli sellest välja ning usume enda tähendust edasi.“ „On kahetsusväärne tõsiasi, et suurem osa sellest, mida me „teame“ ja usume, on meie ajus leiduvate sünnipäraste ebatäpsuste ja eelistuste vili. Paljud meie väärtushinnangutest põhinevad sündmustel, mis ei esinda kuigi täpset läbilõiget maailmast tervikuna, või siis tulenevad mineviku täiesti valesti tõlgendamisest.“( M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017).  Just, ja kuna me mäletame veel selgelt 90 te alguse suurt murrangut, mil me suubusime hoopis uude süsteemi, mil tõesti noortel oli kohati eelis „mitteteadmises“(vale teadmine ja raamid ei koormanud neid), siis kujunes välja ka „stereotüüp“, mida tegelikkuses enam ei eksisteeri, kuid mis pidevalt taastoodavad ennast nagu õuduslood ahjualustest ja libahuntidest. Mark Manson toob näite „mälestuste tahtmatust loomisest“: „1988 aastal jõudis ajakirjanik ja feministlike kirjatööde autor Meredith Maran terapeudi juures käies ehmatava arusaamiseni: tema isa oli teda lapsena seksuaalselt ära kasutanud“(…) „Siis, aastal 1996, tabas Meredithi veel üks ehmatav arusaamine: tema isa ei olnud teda tegelikult seksuaalselt ära kasutanud“ Ilmnes, et ta oli koos parimate kavatsustega terapeudi abiga mälestuse „leiutanud“. Kuidas nii? See oli segu pinevad suhted isaga, mitmed luhtunud paarisuhted, tegelemine väärkoheldud laste juhtumite ning terapeutide ajastuomased meetodid, mis tekitasid väljamõeldud mälestuse, mida kunagi ei juhtunud. Paneb mõtlema?

Otsitakse inimest

Majandusprognoosid ennustavad Eesti tänavuseks majanduskasvuks 3,5+%. Tõusu toetab investeeringute ja eratarbimise mahtude taastumine ning soodne väliskeskkond. Pangad prognoosivad, et tulevikus hakkab majanduskasv sõltuma üha rohkem tootlikkuse kasvust ehk investeeringutest inimkapitali ja tehnoloogiasse. Just selle koha peal muutub tööjõu maksimaalne ja sihipärane kasutamine võtmeküsimuseks.

Niisiis ei saa me kuidagi jätta kasutamata olemasolevat tööjõudu. Kui me jätame inimese, kelle tootlik kasutusaeg oleks veel 20-30 aastat kasutamata, siis saame kasu asemel kahju. Kuid töösuhted ise on muutumas, sellega peavad kaasa minema nii 25, kui 85 aastased.

 „Nagu enamik 21 sajandi äri eripäradega, on ka töötajatega nii, et vanad reeglid tuleb pensionile saata. Nad (head töötajad) ei taha enam kuulekalt pilku maas hoida ja lõpetada töötamist samas kohas, kus nad viiskümmend aastat varem alustasid. Eluaegsed töökohad on elavate surnute teema. Sama hästi võid palgata zombi. Tänapäeva parimad meeskonnaliikmed ihkavad kaasalöömist, iseseisvust, arengut, proovilepanekut ja otsivad rahuldust. Ja tead mis? Kui sina seda neile ei paku, võid olla kindel, et keegi teine pakub. Kui sa ei suuda oma töötajaid ettevõttesse armuma panna, pole lootustki, et mõni klient võiks sellest pisutki hoolida. Juhtmõte „töötajad on esmatähtsad, kliendid teisejärgulised“ võib küll kõlada natuke pöörasena, aga usu mind, see on ainus õige viis tagada pikk iga.“ (J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016 Lk 153)

Ostes valesid asju

Ilmselt on paljud teist näinud filmi „Edu valem“, mis põhineb Billy Beane ja tema assistent Paul DePosta uuelaadsel pesapallimängijate valikul ja nende kasutusel. Nad muutsid valiku aluseid, sest neil ei olnud raha teha nii nagu valdkonnas oli harjutud värbama mängijaid. Analüüsil ilmnes, et osteti valesid asju, osteti hirmkallilt mängijaid, kuid ostma oleks pidanud võite. Võidu aluseks on jooksud, neid tuligi osta. Kui Bean ka DePosta mõtestasid ümber mängijate värbamise ja nende tegeliku väärtuse süsteemi muutus kogu ala. Seega mida meie ettevõtjad ostavad? Edukad ettevõtjad ostavadki sooritusvõimet. Elementaarne. Kui me tahame mängida, siis peame hoolitsema oma sooritusvõime taseme eest.

Kuigi ma polnud sellele varem mõelnud, kuid olen olnud just sellises seisus nagu B. Beane, lootusetult alafinantseeritud. Värbamiseks oli kaks võimalust, kas osta sisse ülikooli II kursuse tudeng ja ta välja õpetad ( mille järgi paljude sooritusvõime muutus nii heaks, et nad osteti advokaadi ja audiitorfirmade poolt üles) või palgata heitunuid, kuid häid professionaale. Võtsime heal meelel mõlemaid, ostsime sooritusvõimet. Kui hea 45-55 aastane ökonomist võtta pardale, arendada tema võimeid vastavalt aja vajadustele, siis saate endale tänuväärselt truu liitlase 15-20 aastaks. Väärt kaup igaks elujuhtumiks. Kui see on veel miksitud noortega, saate parima koosluse uuendusmeelsusest ja kogemustest. Nii, et kui keegi väidab, et 50+ on lootusetu juhtum, siis see on vale. Täitsa vale. Nad on väga teretulnud.

CV: nepihaavlitega karujahile

Kuid uus aeg toob kaasa uusi võimalusi, kuid ka uusi ohte. Tore, kui tehnoloogia meid aitab, kuid ainult sellele lootma jääda ei tohiks. Meil on saanud tavaks, et saadetakse parvede viisi CV-d ilma tõsisema tööülesannetesse süüvimata või alal teadmisi omamata. See on nagu nepihaavlitega õhku tulistamine, ehk … mõni karu saab pihta. Ei saa. Arvestage, et vaid CV saatmine on jada: mugavus, anonüümsus, ebaõnnestumine. Kui te tahate saada head töökohta või lasta karu, siis peate isiklikult kohale minema korraliku tümakaga ja tahtega karu lasta.  „ Säilinud on aga Augustuse curriculum vitae tekst, dokument, mille ta kirjutas elu lõpul ja milles ta võttis kokku kõik oma saavutused (…) See on omakasupüüdlik , erapoolik ja sageli roosilistes toonides teos, mis hoolikalt olematuks seletab või täielikult maha vaikib oma karjääri algupoole mõrvarlikud seaduserikkumised. „ (M Beard „SPQR“ Varrak 2017 lk 296) ja sellest ajast pole midagi muutunud CV kirjutamises, see on vaid anonüümse inimese enesekiitus. See ei avalda muljet. Töövestlused? Väidetavalt on suurem osa töövestlusi kasutud, sest 99,4% ajast otsime me kinnitust arvamusele, mis vormusid esimese kümne sekundi jooksul. Seega nagu karulaskmisega on teil edu saavutamiseks vaid napid sekundid, kui te sellega tööandjat ei veena, siis … Või miks peaks tööandja teid palkama, kui ta küsib teilt, kas te seda valdkonda reguleerivat seadust olete lugenud (isegi mitte seda kas te tunnete ja mõistate) ja teil on vastuseks vaid „Eeee ..“. Mäng läbi. Mis puutub siia kandideerija vanus? Ei puutugi, kuid oma isikliku ettevalmistamatuse varjamiseks saab ta kirjutada küsitleja ankeeti suurte neoontähtedega „vanuseline barjäär“. Ja niimoodi see „stereotüüp“ edasi kandubki ja hakkab mõjutama ka Pilvepiiri valikuid. Kas te arvate, et Pilvepiiril pole huvitatuid meisterdada vanemaealiste töölkäimise/hoidmise strateegiat? Enne valimisi?  

Isetegemise rõõm

Mis aga puutub ühele või teisele inimesele vähem või rohkem maksmisesse, siis on ammu selgeks tehtud, et see ei sõltu tema soost ega vanusest vaid tema panusest (sooritusvõimest) ja meelelaadist. Adam Grant („Anna ja võta“) on inimesed jaganud andjateks ja võtjateks  „Rääkides kiiremini, kõvema hääleha ning suurema enesekindlusega veenavad võtjad meid selles, et nad teavad mida räägivad. (…) Uuringu autorid väidavad, et võtjad „saavutavad edu, sest nad jätavad oma käitumisega endast pädevama mulje – isegi siis, kui neil tegelikult pole mingit pädevust““ Samas  andjate sissetulek oli u 14% väiksem kui vähem andjatest kaaslastel. See on needus, mis painab mõlemat sugupoole andjaid. Mitme katse käigus on andjad olnud nõus tegema suuri järelandmisi, et jõuda kokkuleppele, mille vastaspool rahule jääks ja seda isegi siis, kui neil oli käeulatuses märgatavalt paremad valikud. Palk peabki erinev olema. Lazlo. Block kirjutab Google´ist, et on olukordi, kus inimesed teevad sama tööd, ent nende mõju on sada korda erinev, seda on ka palk ka palk.„Kui parim tegija toob kümme korda rohkem tulu kui keskmine tegija, siis ei pea nende palk tingimata kümme korda erinema, aga vähemalt viis korda küll.“ (L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015) Samas on keeruline pidada palgasüsteemi, kus üks inimene võib teenida teisest kaks või isegi kümme korda rohkem, kuid palju raskem on pealt vaadata, kuidas suurima potentsiaaliga inimesed uksest välja astuvad. Nii need palgad kujunevadki nõudlikkusest enese ja teiste vastu.

Patupalgapelg?

Kuid miks just nüüd, mil töökätest on puudus on meil tekkinud jutud vanuselisest barjäärist?  Murrangulisel 90-el oli „vanade tõrjutus“ mingil määral mõistetav, kukkusid ju paar põlvkonda, millised ootasid kannatlikult oma karjäärivõimalust vanas süsteemis, mängust välja. Isiklik tragöödia? Jah, kindlasti. Kuid tänapäeval mil oleme juba 25 aastat karmis konkurentsis on kuidagi imelik kurtmine et 50+ ei leia tööd. Vaadates neid numbreid 50 ja 25 järsku taipasin, milles asi. Iga inimene vaatab maailma läbi oma kogemuste vaatevinkli, kujutab ka oma tulevikku ette lähtudes oma hoiakutest. Siin tekibki huvitav seos – tänased viiekümnesed olid 25 aastat tagasi kahekümneviiesed ehk just need, kes  viiekümnesed julmalt välja puksisid. Nii, et kas see on patupalga pelg?

Kõik need 25 aastased pangapealikud, firmajuhid ja kantslerid tekitasid nooruseufooria. Ja õige kah, neid ei piiranud vanad raamid. Paljud „vanad“ jäid üle. Oli võitjate aeg - võitjate põlvkond. Nüüd on 25 aastat  möödunud 25-sed on saanud 50+ deks ja ilmneb, et osa võitjate põlvkonnast ei ole enam õnnelik, on enese lömmi istunud ega viitsi pingutada: „Selle, kes sa oled, määrab see, mille nimel oled sa valmis pingutama. Inimesed, kes naudivad jõusaalis pingutamist, on need kes jooksevad triatlon, käivad ringi trimmis kõhulihastega ja suudavad väikese maja suurust raskust kangil tõugata. Inimesed kes naudivad pikki töönädalaid ja suurfirmade karjääriredeli sisepoliitikat, on need kes selles tippu tõusevad. Inimesed kes naudivad nälgiva kunstniku eluga kaasnevat stressi ja ebakindlust, on lõpuks need, kes seda ka elavad ja kuhugi jõuavad.“„See on elu kõige tähtsam aluskomponent: meie pingutus määrab meie edu. Meie probleemid toovad ilmale õnne koos veidi paremate, veidi kõrgemat sorti probleemidega.

Näed: see on lõputu, ülespoole keerduv spiraal. Ja kui sa Arvad, et mingil hetkel on sul lubatud ronimine järele jätta, siis kahjuks pean nentima, et sa ei ole asja tuumale  pihta saanud. Sest ronimine ise ongi rõõm.“ (M. Manson)

Targutusi: 

M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017

Lk 40 „Inimesed salgavad ja süüdistavad oma probleemides teisi sel lihtsal põhjusel, et see on kerge ja annab hea enesetunde, seevastu kui probleemide lahendamine on raske ja annab sageli halva enesetunde. Süüdistamine ja salgamine annavad meile hea, kiire laksu. See on viis ajutiselt oma probleemide eest põgeneda ja see põgenemine võib anda meile kiire mõnudoosi, mis teeb meie tuju paremaks.“

D J Levitin „Valede välimääraja.“ Argo 2018

Lk 11 „Alustuseks tahan öelda kaht asja, mis kindlasti mõnd inimest väga vihastab. Esiteks: meie keeles on piir faktide ja väljamõeldiste vahel hakanud hägustuma. Teiseks: see hägustumine on puuduliku hariduses ohtlik kõrvalsaadus meie riigis ja nüüdseks on sellest nakatunud terve põlvkond. Johtuvalt neist kahest tõigast on meie kultuuris hakanud enneolematus ulatuses vohama vale. Valedest on saanud relv, mis salakavalalt ja üha enam kahjustab inimeste võimet enda ja oma kaaskodanike huvides häid otsuseid langetada.“

„Oxfordi sõnaraamat tunnistas 2016 aasta sõnaks „tõejärgse“ (…), mida dedineeritakse omadussõnana, „Mis iseloomustab olukorda, kus avalikku arvamust kujundavad pigem emotsioonid ja individuaalsed uskumused kui objektiivsed faktid“. (…) Mina leian, et me peame naasma vana lihtsa „tõe“ juurde – ja ruttu. Mõte, et tõde enam ei eksisteeri, tuleb kindlalt tagasi tõrjuda.“

„Valelikkusse suhtutakse liigagi tasa ja targu. Arvatavasti soovist isiklikku vastuastumist ja püüdest „hoida häid suhteid“ on hakatud kasutama eufemisme ka nendeasjade jaoks, mis on otse öeldes lihtsalt jaburused.“