Tuesday, April 27, 2021

Põrgatamisteooria V14: Tähelepanu, tulekul majanduslik Iron Man

Mõned nädalad tagasi võttis massimeedia ülesse teema inflatsiooni võimalikkusest. Lõpuks ometi. Madala inflatsiooni ajastu pidavat mööda saama ja hindade tõusuks oleks tark juba täna valmis olla. Seega administratiivselt „kauaigatsetud“ inflatsioon on kätte jõudnud, kuigi ilmselt mitte oodatud moel. Teame ju, kui ajakirjandus probleemi ei käsitle, siis seda polegi. Nüüd siis on. Päramine aeg sellega tegeleda. Ärksam rahvas tundis seda juba mullu ja püüdis oma riske igipõliselt maandada kinnisvarasse, asi seegi, midagi on päästetud. Ettevõtluses üldiselt nii kergete nippidega hakkama ei saa, mõned sektorid alles sisenevad kriisi, teised on juba oma varad lõpuni põletanud. Logistika- ja tarnehäirete (ja peatse ringvõlgnevuse) dominoefekt lükkab hindu nii üles kui alla. Nüüd on rahatrüki taganttuul ja majanduse lombakas taastumine viimas meid lausa „uude inflatsiooniajastusse“. USAs kerkisid märtsis hinnad aastatagusega võrreldes pea kolme aasta kiireimas tempos, 2,6%, Kanada inflatsioon ulatus märtsis 2,2 protsendini so 2x kiirem kui ainult kuu varem (inflatsioonipelglikud keskpangad on viidanud, et ei kavatse sellele kuidagi reageerida). Meie inflatsiooni kohta ütlevad kõrged analüüsimajad, et märtsis kasvas tarbijahinnaindeks 1,1% ja deflatsioonist murdis Eesti majandus end välja aasta alguses. Nii, et inflatsioon, see möödunud kriisi järelmite loodetud imeravim, tuleb. Lõpuks ometi, kuid valel ajal ja vales mõõdus. Küsimus on selles, kas see on „tavaline“ inflatsioon“, mis vaikselt absorbeerib kriisikadusid või koputab ta uksele uus tegelane, tutvustades ennast: „Saame tuttavaks, minu nimi on Hüperinflatsioon!“. Prr.


Kuidas valmistuda? Valmistuma peab, kuigi strateegiliselt ei sõltu paljugi meist, sest (liig)raha pumbad ei asu meil, siis taktikaline valmistumine on puhtalt meie endi teha. Valikute küsimus. Valmistudes taktikaliselt valesti, andes järgi hetkeemotsioonidele, võime majanduse põhjalikult tuksi keerata. Tegelikult ei oska keegi valmistuda ja kui valmistutakse, see on nagu kindralid valmistuvad eelmiseks sõjaks, nii poliitinimeste ettevalmistus piirdub eelmiseks kriisiks valmistumisega. Kahjuks. Kuid variandid tegutsemiseks peavad ikka olemas olema. Kuigi Keiserliku Saksamaa staabiülem feldmarssal v. Moltke vanem ütles, et plaanid ei pea esimeses lahingus vastu rohkem kui viis minutit, siis ometi planeeris (ja kalkuleeris) ta kogu tegevuse läbi. Planeerimise protsess ise aitas leida optimaalseid lahendeid ja olude muutudes nende teisendeid. Millised on meie plaan? Teisendid?

Ravimenüü

Kriisimenüüs on harilikult kolm valikut: esiteks ebavajalikust (headel aegadel tekkinud liialdustest) loobumine. See oleks tõhusaim viis suunata meie teiega ühisressursid kriisist jätkusuutlikuks väljumiseks, kuid …. Selleks pole suurt lootust. Kasutades Soome näidet seoses kriisijärgsete valikute otsimisega „ …valitsusallikate sõnul ei lähe kulutuste kärpimine tõenäoliselt korda. Poliitiliselt on lihtsam kokku leppida lisalaenu võtmises kui loobuda parteidele tähtsatest plaanidest.“ (ERR 22.04.21). Poliitmaailma kuldreegel. Kui panete tähele  -  loobuda ei saa „parteidele tähtsatest plaanidest“. Jätame selle mõttetera meelde. Mis veel?  Teiseks teeks on maksutõus. Kuskilt peab ju raha Dr Riigile kulutamiseks tulema. Veel midagi? Adminkuldreeglitesse kuuluvad veel: piiramine, reguleerimine, tsentraliseerimine, karistamine. Pole küll abiks kriisiravis, kuid jätab Dr Riigist energilise tegutseja mulje. Tegelikult on iga Dr Riigi esmareaktsioon kriisides alati olnud maksumeetmed. Refleks. Tulemused on kiired, raporteerida kerge, kui asi viltu kisub … küll pärast on aega õigustada ja siluda. Ka kõrged analüüsimajad arvavad, et rahatrükk ei toida defitsiiti lõputult ja pikemas plaanis on maksutõusud vältimatud. Esimene väide on õige, kuid teine vanamoodne. Pigem tuleb luua keskkond, mis veaks majanduse topelttootlikuks. Pole võimalik? Ikka on. Dr Riik seda ise muidugi ei suuda, kuid ei peagi, Dr Riik peab avatud meelega looma loomingulise keskkonna tootlikkuse kasvuks. Eraalgatuslik loovus teeb ülejäänu. Elementaarne. Kas meie teiega oleme kuulnud midagi konkreetset loova keskkonna ettepanekutest? Ei? Maksutõusudest küll. Panustamine maksutõusudele on loobumine edust.

(Eba)Reaalsus

Tõsi see on, et uus reaalsus tähendab meile teiega (NB! paigalseisu korral) väiksemat (reaal)sissetulekut ja suuremaid makse (reaalselt). Seega kahekordne reaalne tagasilangus. Kas me sellist .... tahtsimegi?  Seda on peljatud mullusest, kui tekkis kriisiravi uus üleilmne imeretsept - ennast kriisist välja laenata. Kiirkriisi puhul oleks see olnud hea plaan, nüüd … No ma ei tea, kui kaugele oleme jõudnud enese kolmikkriisist väljalaenamisega, sest meditsiinikriis veel kestab (ärevaks tegevate tagasipõrgetega ja üleoleva suhtumisega suurvõimu väikevormidesse), majanduskriisi me alles siseneme ja administratiivkriis tüsistab oma jäikuses nii meditsiini- kui majanduskriisist väljumist, kuid raha on juba otsas. Pole õnnestunud ennast välja laenata. Ega õnnestugi. No välja me muidugi enese puterdame sellestki kriisist, ilmselt otsatu pingutamise ja karmi dieediga. On aeg valmistuda majandusliku Iron Man`i võistluseks, sest just see seisab meil ees. Valmistusprogrammi eesmärgiks on: „sotsiaalmajandusliku kasu“ lodevusrasv maha higistada ja loominguline konkurentspõhine sooritusvõime muskel üles ehk majanduse suunamine targale turumajanduslikule konkurentsipõhisele alusele. Majanduslikud lödimaod Iron Mani võistlustel finišisse ei jõua. Isegi „sotsiaalselt kasulikku“ finišisse mitte. Meie ainukene võimalus selles võistluses edukas olla põhineb õigel taktikal ja see ei ole maksutõusude taktika.

Õigest otsast alustades

Loovuse ja ettevõtluse kasvatamine lahendab ka maksuprobleemid. Maksud on nagu hinnakujundus, mõistlikud hinnad ja täismaja on üldjuhul kasumlikum, kui närune täituvus kõrgete hindadega. Hindu ei kujundata eeldusest, et „ma tahan raha“ vaid, kas ja kuidas turg selle vastu võtab. Praegu turg vara-, auto, aktsiisi- ja maksumakse vastu ei võta. Dr Riigi maksunduse kujundamise eeldused, et meil on madalad maksud on küsimuse lahendamine valest otsast. Tõsiasi on, et meil on mõned maksud madalad, kuid ka palgad on madalad, meie palgad on madalad seepärast, et meie tootlikkus/tööviljakus on madal, me toodame asju, mille eest turg maksab madalat hinda. See, et meil on edulugusid, sh. ükssarvikuid (kuigi needki piirduvad põhiliselt „raha sisse võtmisega“) on tore, innustav, kuid meie keskmine tootlikkus on ikkagi vaid 75+% EL keskmisest. See on näruselt vähe. Kriminaalselt vähe. See on koht mida tuleb (kindlas kõneviisis) parandada. Koht kuskohalt edu ja jõukust ammutada. „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA“ . (T. Sarrazin „Soovmõtlemine“). Elementaarne. Sellest peakski alustama, mitte unelema maksutõusudega Dr Riigi kulutusvõime parandamisest. Kui me tootlikkuse taset tõsta ei suuda, siis pole ka mingit võimalust suurendada meie ühiselt kasutatava raha mahtu. Pigem vastupidi.

Majanduse vereringed

Maailma majandust hoiavad reipas ringluses kaks vereringlust: raharinglus ja transport/logistika (laiemalt energia). On ka teisi jadasid (toorained, tööjõud jne), kuid häire vereringlussüsteemides on fataalsed. Raharinglusega juhtub ilmselt see, mis kriiside ajal raharinglusega ikka juhtub, see muutub … eklektiliseks. Kohatiseks. Kriisis süveneb tendents „kõik on kõigile võlgu“, hinnad kasvavad hüppeliselt ja rahaasutused muutuvad üha umbusklikumaks, siis ongi käes oht raharingluse häireks, tromboosiks. Või kujutate ette mingit kohatist ringlust, et kord ringleb ja siis … No, te saite ise aru, see kas ringleb või ei ringle. Need kõik kes jäävad teisele poole „ringlust“ on kutud. Nende jaoks on äri selleks korraks lõppenud. Kui nüüd selles ohtlikus majandustsüklis lisada maksukoormuse tõus, siis viimasel piiril ponnistavad firmad kaovad, jättes maha võlad ja töötuse. Praegu on suur osa firmasid just sellises seisus. Ponnistavad veel. Harjumusest? Pigem isiklikust uhkustundest. Jonnakusest ka. Niisiis, raharingluses seisavad meil ees ringlushäired, kui Dr Riik kasvõi natukenegi taktikas eksib. Vanaema Marie ütles sel puhul ikka, et: „Tunne tuuri, asja järgi uuri!“. Kuid praegune mõttepojuke koormata majanduse teine vereringe lisanduvate auto-, CO2- ja lisanduvate aktsiisimaksudega on täiesti pöörane. See on eesmärgipäraselt trombi tekitamine. Transpordisüsteemi koormamine aktsiisitõusuga tekitab omakorda duubeldatud ringlushäire nii transpordis, logistikas, kui ka raharingluses. Kui lisada sellesse valemisse keset kolmikkriisi auto-, vara-ja maksumaksud, siis võtab see ühiskonnast välja veel viimased päästetud säästud, siis oleme saanud täiusliku majanduse hävitamise retsepti. Tekib kolmekordne ringlushäire. Kõik see tuletab meelde munakana supipotti hakkimist. Ühekordne lõbu ja pikka paastu.

Neljanda häire näljased tagajärjed

Kui me sellele lisame veel väga vajaliku (hügieenilise) rohepöörde, mille sügavamat sisu hoomavad vähesed, kuid mida õhinapõhiselt püütakse teostada primitiiv-vulgaarsete instrumentidega, siis näljutame oma munakana kondikubuks, millest ei saa suppigi. Tõsi see on, et inimkond on sattunud ületarbimise lõksu tarbides nüüd juba üle1,5 planeeti aastas. Tarbitud ressursside taastootmiseks jäätmete lagundamiseks kulub pea 20 kuud. See on pöörane. Kuid rohepöörde põhiline tegevussuund paistab tähendavat mitte uute lahenduste jätkuv, järk-järguline, sünergiline kasutuselevõtt, vaid kõige keelamist, kõige maksustamist, kõige … Meie teiega murekoht peaks olema selles, et õige eesmärgi nimel tehakse asjatundmatuid, lihtsustatud kiirotsuseid mitte uue ja vana sümbioosest ülekasvamist novatseeniks (J. Lovelock´i mõiste). Nii me ei hävita mitte ainult oma majandust, vaid ka … suurema osa inimkonnast. Vaadake, inimkond on saanud kasvada 7+ mlrd tänu sellele, et on avastatud ja kasutusele võetud üha uusi energiakandjaid, kui nüüd keelata ajalooliselt kasutusele võetud energiakandjad ilma uue asendusenergiata ja seada eeskujuks tööstusrevolutsiooni algusaeg, mil inimkonna suuruseks oli u 1 mlrd, siis … Mnjah, rumal lugu, kuid siis oleks meil 6 mlrd inimest „üleliigsed“. Mida nendega teha? Hea küll, mõningate omandatud tarkustega võime energeetiliselt varustada veel miljardi või kaks, kuid mida teha ülejäänuga? Tuttu panna? Keda? Kas nad lepivad sellega? Millisel elukvaliteedi tasandil? Vaevalt. Muidugi peame me loodust säästma, kuid … mõistlikult. Eriti meie. Oma demokraatia ja arengu nooruses ei saa me veel alati aru, mis on mõistlik, oleme liialt täis pulbitsevat õhinapõhisust. 

Mõõtmispoliitika

Kuid „roheline“ on mitte lihtsalt roheline, vaid see on meie poolt kokku lepitud värv. Me oleksime võimud kokku leppida, et see mida me praegu nimetame roheliseks, oleks hoopis „hobune“. Sõnad sh värvid on meie kokkulepe, et me nimetamme midagi ühtemoodi, sama on ka tegevustega. Kui me nimetame et meil on rohepööre, siis mida see tähendab? Kas see on samasugune vabavaraline sõna nagu riigireform, väärtused, vastutus? Igaüks sisustab selle sõna ise? Nii ei saa, me peame mõõtma oma tegevusi, nii ka seda kas me oleme ja kui rohelised me oleme. Muidugi oleneb tulem ka mõõtmisest ja eriti mõõtmispoliitikast. Senini on kasutusel kaks erinevat rohepüüdluste mõõteriista: siseriiklik materjalitarbimine (energia & materjalide tarbimine kindlal territooriumil) ja materjali jalajälg (arvestab ka teiste asjassepuutuvate riikide tarbimist). Nende kahe „rohelise“ vahe arenenud riikides võib olla 3-5x. See pole enam väga roheline ehk  "Kui näiteks Taani ostab turbiine Hiina ettevõttelt või Taani toodab ise oma tuuleturbiine, aga kasutab selleks Kongo Vabariigist pärit materjale, siis materjali jalajälje indeks võtaks arvesse kogu materjalikulu. Mitte ainult Taani riigi territooriumil tarbitud materjali, vaid ka Taani riigi tõttu tarbitud materjali“ (A. Harrik 23.03.21 Novaator). See on mõtlemapanev käsitlus, mis puudutab ka meid teiega. Kas meie õhinapõhine „roheline“ on roheline või on see vaid kõmisev loosung? Või on meie „roheline“ tegelikult vaid punane latern arengute sabas?

Taaskasutus ja elutsükli pikendamine 

Võtame lihtsa näite. Kui me näeme infovoos üha uuesti kohalikke pealikke rõõmustamas uute gaasibusside hangete taustal rohepöörde edenemise üle, siis kas see on rohepööre või hoopis … probleem? Keskkonna, mitte pidukondliku nähtavuse kantekstis? Pigem probleem. Esiteks on gaas, kuigi puhtam, ikkagi taastumatu fossiilkütus. Teiseks üha uute busside ostmine on … suuremahuline keskkonna reostamine ja Maa ressursside tüüpiline ületarbimine. Rootsi, Norra ja Soome KOV-d (need rikkad unistustemaad kõrgete maksudega) ei saa endale lubada uute busside ostmist (mitte materiaalselt vaid mentaalselt), vaid olemasolevatele bussidele tehakse üha tihemini elutsükli värskendus ( tehakse muide Eestis). See hoiab kokku nii KOV raha, kui ka loodusressursse. Värskenduse tegelik olemus on selles, et hoitakse kokku ühe hanketsükli jagu materjali e. loodusressurssi. Põhjala teguviis on arenenult roheline ja majandust säästev. Nad kasutavad oma majanduse käitamiseks teadmisi. See on ka meie ainsaks tõsiseltvõetavaks võimaluseks – panustada teadmistele. „Tavaarusaamade järgi maailmast kui kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid – toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid – toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“) Ja olemegi saanud perfektse tegevusjuhendi kriisist väljumiseks. Eduks ka.

Intuitiivsest …

 

Head ühiskondlikud teenused ja sidusus tulevad kõrgest tootlikkusest, loovusest, kasumist ja heast palgast, mitte kõrgetest maksudest. Oleks hea kui alustaksime sel korral õigest otsast. Ma möönan, et võin eksida, kuid nagu täheldas J. Lovelock( „Novatseen“ PM 2020 Lk 27) : „Enne kõne ja kirja teket mõtlesime meie ja kõik teised loomad intuitiivselt“ „Hiljutised mõõtmised näitavad, et see vaistlik reaktsioon käivitub 40 millisekundi jooksul ohu äratundmisest. See on märkimisväärselt varem, kui te järsaku olemasolu teadvustate. Teisisõnu teid päästab instinkt, mitte ratsionaalsed teadvustatud mõtted kukkumisohust. Inimtsivilisatsioon tegi halva käigu, kui ta hakkas intuitsiooni halvustama. Selleta me hukkuksime. Ehk nagu arvas Einstein: „Intuitiivne mõtlemine on püha kingitus ja ratsionaalne mõtlemine ustav teener. Oleme loonud ühiskonna, mis kummardab oma teenrit ja on unustanud kingituse.““. Kolmikkriis on just see ajahetk, kui ma eelistaksin mõelda ja tegutseda intuitiivselt. Kõrged analüüsimajad ja Dr Riik ei pruugi oma tabelite ja fooride varjus mõista protsesside sügavamaid tendentse. Administratiivne mustkunst pole tekitanud mitte mingit kindlust edasise suhtes. Hullem veel, kui analüüse ja foore kasutatakse vastastikku iseenda, teiste ja meie teiega valerahulikkuse tekitamiseks. Tundub, et just seda rada mööda protsessid arenevad ( kui Sina ei juhi protsessi, siis juhib protsess ennast ise ja gravitatsioon veab kõike allapoole). Mida hakkame me peale mustkunstniku „pooleks saetud naistega“, kui mustkunstnik lavalt lahkub? Pigem oleksin valmis riskima olla intuitiivne kui mitte. Neile, kes arvavad, et midagi ei saagi teha, siis:„Sõjaajaloolane Sir Michael Howard nentis korra, et sõja alguses saavad harilikult kõik asjast valesti aru (…) Howard jätkas, et tähtis ei ole mitte olla õigel seisukohal kohe algusest peale – see on peaaegau võimatu ülesanne -, vaid olla võimeline ennast muutma. „Niisuguses olukorras, mil kõik algavad valesti, saavutab eelise see pool, kes suudab kõige kiiremini uue ja tundmatu keskkonnaga kohaneda ning omaenda vigadest õppida.“ Ta ütles, et seega on eesmärgiks arendada suutlikkust selle hetke saabudes kõigest kähku õigesti aru saada.“ (T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015 lk 385). Algus on, mil kõik eksisid on möödas, on aeg ennast muuta.

Järgneb … 

 

Targutusi:

K Farrazzi, T Razz „Ei ühtegi einet üksi“ Million Mindset OÜ 2020

Lk 50 „Parim definitsioon eesmärgist, mida ühel
konverentsil kuulsin pärineb üliedukalt ärinaiselt, kes ütles, et eesmärk on
unistus, millel pole tähtaega.“

„Enne kui hakkame eesmärke paberile ritta seadma,
tuleks hoolikalt järele mõelda, millest tegelikult unistame. Vastasel juhul
võime end leida olukorrast, kus teekonna lõpus jõuame sihtkohta, mis meid
sugugi ei rõõmusta.“

A Rutherford „Kõigi kunagi elanute lühiajalugu“ Tänapäev 2020

Lk 85 Darwinist „Ainsad mittemuutuvad eluvormid on surnud eluvormid.“

V Kondor „Patune Budapest“ Regio 2020

Lk 163 „See ongi tsensuuri mõte, Zsigmond. Asi pole selles, et tsensor praagib
selle välja, vaid se, et meie ise tajume sisimas, mille tsensor maha tõmbab,
ega hakka seda kirjutamagi. Või kui kirjutame, siis ei pane seda lehte.“

Monday, April 19, 2021

Põrgatamisteooria V13: Riigiselfie


Marsikulgur Curiosity tegi endast selfie mis on kokku pandud kahe kaameraga tehtud 71 fotost.
NASA/JPL-Caltech/MSSS

Meie teiega võime olla rahul viimase kolmekümne aasta arengutega sellel hõreasustuslikul, pisimaalisel, suurushulluslikul, kuid kohati väga nutikal, järjepideval ja õigusjärgsel maanukil. Meil on olnud paremaid ja halvemaid aegu, on olnud aegu, mil iseenese rumalusest või hetkelisest mugavusest oleksime äärepealt valelt teeharult maha keeranud, kuid … ei keeranud. Visa püüdlus? Enesealalhoiuinstinkt? Õnnelik juhus? Hiljem osutusidki need teeotsad oma virvatulukestega lihtsalt äratuntavateks miraažideks. Oleksime sattunud paksu pahandusse. Seda võiksime meelde tuletada, kui praegu kolmikkriisis rabeleme ja vahel „lihtsaid“ või „populaarseid“ lahendusi otsime. Eriti praegu. Eriti järgmine poolaasta. Topelt valimishange poliitturul kipub juba oma mõju avaldama nii nägemisselgusele, kui kuulmisteravusele.

Hoo ja hoota

Meil on olnud mitmeid ideepuhangu ja hoogtöö perioode, mille tulemusel saime Iseseisvuse ja seejärel EL, NATO, OECD liikmeks. Tubli. Ja siis …. Kas jooksis ideegeneraatorilt rihm maha või tuli tukk peale? Väsimus? Eduväsimus? Ideid küll korjati, kuid neid ideepuhanguid ei julgetud enam pöörata energiaks. Jäime lootma liidurahadele, liiduenergiale ja liidureeglitele. Muutusime nii liiduuskseks, et ei saanud enam aru, et liit on tõhus vaid seetõttu, et see on aktiivsete osanike ühendus, mitte padjaklubi. Kahju. Regulatsioonimaailm, mis enne oli pigem voolav, toetav ja tulevikku suunatud muutus jäigaks kastisüsteemiks. Nii nagu Karistusseadus toppis kogu inimtegevuse kahte kasti - kurjad teod ja väärad teod - nii lihtsustus kogu riigijuhtimine tasandile kas „tegevus“ on kooskõlas EL reeglitega või ei ole – seega kas tegevus on hea või halb. Muidugi peavad ühes klubis osalejad järgima üldiseid klubi reegleid (viskiklubis on viskiklubi reeglid ja piimaklubis piimaklubi reeglid), kuid klubis tuleb osata ka esindada enda huvisid. Kogu virin, et meid ei kuulata, meie oleme väikesed, meie … Just selle koha peal, kui keegi hakkab mõtlema ( ja hoidku selle eest, et veel ütlema), et teda ei kuulata, tema on väike … ta väikeseks ja mõttetuks ka muutub. Ise muudab. Tegelikult: „Kujutage et te peate kokku lööma kõik viimase kahesaja aasta jooksul peetud sõjad, kus on vastamisi olnud väga suured  ja väga väikesed riigid (…) Mis te arvate, kui tihti suurem osapool võidab? Ma usun, et enamik meist hindaks seda numbrit kuskile 100 protsendi ligidale. (…) Kui politoloog Ivan Arreguin-Toft selle arvutuse mõni aasta tagasi tegi, sai ta tulemuseks 71,5 protsenti. Natuke vähem kui kolmandikul juhtudest võidab nõrgem riik. Arreguin-Toft küsis seejärel sama küsimuse natukene teistmoodi. Mis juhtub sõdades tugevate ja nõrkade vahel, kui nõrgem osapool teeb seda, mida tegi Taavet, ja keeldub  sõda pidamast sellisel moel nagu suurem pool seda soovib, võttes kasutusele hoopis mingisuguse ebatavalise või sissisõja taktika? Vastus on, et neil juhtudel kargab nõrgema osapoole võiduprotsent 28,5 protsendi pealt 63,6 peale.“

„Me mõtleme pisitegijate võidust nagu ebatõenäolistest juhtumitest: sellepärast on Taaveti ja Koljati lugu kõigi nende aastate jooksul nii valjusti kõlama jäänud. Aga Arreguin-Toft leiab, et need pole üldse ebatõenäolised. Pisitegijad võidavad kogu aeg.“ (M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015 lk 27) Kogemuslikult on selge, et kui liidusiseselt leida endale liitlasi ja näidata samm-sammult, kuidas ühisreegliteni jõutakse või kuidas see ühisreeglit parandab (küll omal moel ja omas rütmis), siis on seda võimalik ka saavutada. Muide, saba peab vahel ka koera liputama. Profülaktika mõttes. Kõigega nõustuja pole klubi liige, vaid klubiliste kuulekas jooksupoiss. Lakei. Nii olemegi enese ülekoormanud kõikvõimalike liiduliste regulatsioonidega, lisades neile veel kamaluga omad jaburusi. Kuidas meie süsteem tegelikult, kogumis ja tervikuna välja näeb, ja kuhu liipab, pole kellelgi aimu. Riigikontroll teeb küll väga asjalikke auditeid, analüüse ja ülevaateid, kuid Dr Riik ei võta neid kui raviretsepti vaid kui tüütut rituaaltantsu. Asjata. Mnjah, ja tervikpilti pole ka neil. Me ei tea, kes me oleme

Aeg teha selfie

Kui Soomet nimetatakse tuhande järve maaks, siis meid võiks nimetada tuhande strateegia maaks. Eh, saate ju isegi aru, et kui on olemas tuhat strateegiat, siis strateegiat ei ole. On segadus. Suur osa nn strateegiaid on koorunud kahest pesast: esiteks strateegia on ametkonnale kui finantsvõimendusinstrument, millega ametkond püüab riigieelarvest endale suuremat suutäit ampsata ja teiseks EL dokumentide (sisu ja eesmärke mõistmata) ümberkirjutamine enda ideetuse ja tegevusetuse õigustamiseks. Tegevus toimub ju! Usin tegevus! Vaheriigi ajal öeldi, et „kontor kirjutab“. Nii sünnivadki ühe juriidilise isiku piires vastuolulised strateegiad ja tegevused, nagu Natura ala äärmuslik kaitse ja samal ajal RB ehitamine läbi nendesamade alade, veelised loodushoiualad ja ohtlike veoste ümberpumpamine selle piirimail, taastuvenergia suurejoonelise hulluse taustal suurima hüdrojaama lõhkumise kirglik soov, suuresõnaline metsa kaitse ja samal ajal RMK-le üha kõrgemate plaanimajanduslike rahaliste näitajate kehtestamine riigieelarve aukude katteks. Kõik need mainitud ( ja paljud mainimata) strateegiad on kehtestatud Dr Riigi enda poolt, kuid kui Dr Riik nendest kinni peab pidama, siis … „Leitakse“ lahendus. Seletatakse ära. Seega strateegiates tuleb selgus saada (ja enamusest nendest lahti saada), kui süsteemi vigadest. Kuidas? Lugesin hiljuti vahvat uudist (PM 31.03.21): „ Künka otsa roninud marsikulgur Curiosity tegi endast selfie. Pilt on pandud kokku kulguri kahe kaameraga tehtud 71 fotost. Fotode tegemise ajal oli kulgur kuue meetri kõrguse künka otsas.“ Mis sellel lool meie strateegiatega pistmist on? Vaadake, kui pisikene marsikulgur pidi enesest tervikkuvandi saamiseks tegema 71 fotot, siis meil läheb tunduvalt rohkem selfiesid vaja, et saada kokku kogupilti meie regulatsiooni ja strateegiasüsteemide toimetõhususest. Ja kuigi me ei pea selleks kulgurit Marsile saatma, siis arvestades huvide virr-varri, nende  tugevtõmbeid, lõplike (kuid vananenud) tõdede kivistumist saavad turbulentseid olema millegi selgitamiseks, seda enam tõhustamiseks olema tunduvalt raevukamad kui Marsi tormides tehtavad selfied. Kuid lugu on selles, et kui me selfiiet ei tee, ei saa me ka aru kes või mis me oleme. Eh, võib-olla oleme lihtsalt prügimägi? Või antikvariaat? Või marsikulgur? Ei tea. L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2010 eessõnas kirjutab brigaadikindral M. Kiili väga leebelt, et: „ Eesti strateegiate üldpilt on võrdlemisi avar ja kirju. Strateegiateks nimetatud dokumendid varieeruvad suhteliselt korratutest üksteisega mittehaakuvate lausete kompleksidest kuni korralikult struktureeritud ja keeleliselt viimistletud mõttekogumiteni. (…) Termin strateegia kirjatüki pealkirjas mõjub atraktiivselt ja aitab tõmmata tähelepanu, paraku ei oma aga enamikul juhtudel praktilist ega teoreetilist väärtust.“ Lausete komplektid ei ole strateegia, see on bürokraatlik liturgia, püüd oma oskamatust varjata.„Juba enam kui kaks ja pool aastatuhat tagasi on Hiina väejuht, riigimees ja filosoof Sun Zi öelnud: “ Strateegia, ilma taktikata on pikk tee võiduni, taktika ilma strateegiata viib paratamatult lüüasaamiseni.“ 

Nokia selfie

Kuidas seda teha? Siinkohal meenus mulle (jälle) R. Siilasmaa („Paranoiline optimist“ Pegasus 2020) arutlus Nokia allakäigust ja selle uuest tõusust hoopis teisel turul. Nii mõnigi häda, mis Nokiaga juhtus tuletab meelde meiegi probleeme. Ohtlikult sarnased meeleolud ja mittevalikud. Siilasmaa tõdeb, et: „Kõik ettevõtted teevad vigu, aga pikaajalise ja meeletu edu tagajärgede käes kannatav ettevõte ei pruugi enam suuta oma vigu tunnistada ega neid isegi näha, mistõttu talle muutub olemuslikult võimatuks neid vigu parandada.“ See tõdemus on väga võimas tähelepanek nn selfie nr üks. Olles igapäevaselt süsteemi osaks ei pruugi me märgata oma vigu, vaid püüame neile leida … Lahendusi? Ei-ei pigem selgitusi, miks peaks just samamoodi jätkama. Eriti raske on vigu tunnistada, kui „veel läheb hästi“ ehk kogu infotulvast võetakse arvesse vaid positiivsed uudised (neid ka võimendatakse enda jaoks), kuid ohu märgid, olgu neid vaid mõned protsendid, jäetakse tähelepanuta, kui ebaolulised.

Ka Nokia strateegilised eesmärgid olid igati mõistlikud, püüti anda endast parimat, et teha õigeid otsuseid. Sellegipoolest näitasid kõik märgid (kui neid märgata taheti) halba. Miks?

Edu mürgine pool – mürgine edu

Nii meie kui Nokia olid omaaegsed imelapsed, kiirarenejad, millest tekkis nii edu kui ka …mürgine edu. Mürgise edu neli sümptomi: 1. halvad uudised ei jõua sinu või su töörühmani;  2. töörühmad ei näe ise vaeva halbade uudiste ega ebameeldiva info leidmisega; 3 otsuseid lükatakse pidevalt edasi ja lahjendatakse; 4 sageli on olemas kõigest üks plaan ilma alternatiivideta. Hm, näeb välja nagu tüüpiline kabinetiistung?

Nokia kukkumiseelne 3 a strateegia nägi välja sama „mõistlik“ ja loosunglik nagu meiegi strateegiad: valmistada parimaid mobiilsideseadmeid, keskenduda rikastatud kontekstiga teenustele, tugevdada kliendisuhet usaldusväärsete klientidega.  „Kõik need mõtted olid mõistlikud, aga kokkuvõttes kõlasid need pinnapealselt ja suhteliselt ebamäärasena: pigem oli see nimekiri eesmärkidest, ilma konkreetse selgituseta ja miks just meie lähenemine toimib ja kuidas see maid võidukaks teeb. „Pakkuda tarbijale parimat kliendikogemust“ ei selgita seda, miks me ei suutnud seada teha juba varem, kuidas tuleks kurssi muuta ja miks peaksime suutma tulevikus teistmoodi toimida, see pärast jättis see pigem mulje soovist pikemas soovinimekirjas.“ Täpselt sama laialivalguv nagu meie strateegida „sotsiaalmajandusliku kasu“, „rohepööre“, „lõhede likvideerimine“ liturgiaga. Liturgiline osa on ju õige, kuid … Kuid miks seda tehakse? Milline on mehhanism? Seda pole. Tegemist ei ole strateegiatega vaid loosunglike ilulausetega.

Miks me ei küsi MIKS?

Nokia selfie teine põhjapanev tõdemus oli: „Kui öeldakse: „me tahame jõuda sinna“, on see vastus küsimusele, mida tahetakse saavutada. Kui öeldakse: „teeme neid kolme asja“, et oma eesmärki saavutada“, on see vastus küsimusele, kuidas eesmärki saavutada. Lisaks tuleb küsida: „Miks need kolm sammu on piisavad? Miks me pole teinud seda varem? Miks see meil seekord õnnestuma peaks?“ Küsimus miks kohustab meid sügavamaks olukorra analüüsiks ja nõuab teema üksikasjalikumat käsitlemist. Minu meelest on miks alati tähtsam küsimus, kui mida ja kuidas.“. Tundub ju lihtne? Kuid pole, sest selfie nr 1 mõjutab õigete küsimuste esitamist. Õigemini, õigeid küsimusi ei esitata – süsteemirike.

Nokia selfie on meile nagu katse-eksituse laboratoorne eksperiment, sest äriettevõttes (kuigi globaalne hargmaine) on otsuseid teha võrratult lihtsam, kui riigi (ükskõik kui väike see riik siis ka on) tasandil. Õppematerjalina, kui simulaatoriharjutus, on see hindamatu väärtusega: „Kui ettevõte peab alustama karmi võitlust majandusliku ellujäämise nimel, tuleb sel teha pinnale jäämiseks kolm olulist sammu. Esiteks tuleb kulusid kärpida nii palju, et ettevõttel oleks lisaks ellujäämisele võimalik investeerida tuleviku seisukohalt olulisematesse arendusvaldkondadesse. (…) Teiseks tuleb jätkata oma tuumiktegevuse arendamist pikaajalist perspektiivi silmas pidades, võttes eesmärgiks kasvu ja kasumlikkuse. (…) Kolmandaks tuleb investeerida tulevikku.“ Niisiis, meie teiega, kes me oleme keset kolmikkriisi, millised on meie strateegia punkt 1, punkt 2, punkt 3? Teie ei tea? Mnjah, ilmselt keegi ei tea. Selfiet ju pole. Nokial läks selfie tegemisega nii kaua aega, et: „Nokia olukord oli nii vilets, et meil oli ausalt öeldes üks jalg hauas ja teine banaanikoorel.“. Siis … Siis hakati ennast välja kaevama ja üles ehitama.

Töö & Kultuur(itus)

Kolmas Nokia selfie on sama põhjapanev kui eelnevad: „Korraga selgus mulle peamine põhjus, mis mind hämmeldanud ja nüüdseks juba kaks aastat närviliseks ning murelikuks teinud. Viirus oli levinudkogu ettevõttes ja nakatanud kogu selle töökultuuri. Meie varasem edu oli suutnud haigust varjata ja viirus toitus läbikukkumise hirmust, muutes olukorra veelgi hullemaks: see peitis halbu uudiseid ja lämmatas tahtmise vastutada.“ Sama on juhtunud ka meil, suur osa administratiivtasandi töökultuurist on nakatunud. Initsiatiivitu, kapseldunud. Suunatu.

Vaat niimoodi, kuni me riigiselfiet pole teinud ei tea me kas meil on näpud põhjas või jalad põhjas. Saate ju aru, et nendel tulemitel on kaks täiesti erinevat strateegilist lahendust. Kõige halvem on kui meil on näpud põhjas ja jalad pole põhjas, kuid ka see teadmine on väärt teadmine, mille peale kolmikkriisist väljumise strateegiat ehitada. Teadmatus on hukatuslik. Kui USA kaitseministri parem käsi 1960 aastal tegi ettepaneku: „Taandame kõik sõjalised probleemid majandusküsimusteks. Needki seisnevad ju ressursside otstarbekas jaotamises ja kasutamises.“ (L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2010 lk 173), siis oli tal tuline õigus. Lõppude lõpuks on kõik ressursi loomise ja jaotamise logistilis-majanduslik küsimus. Nii võib ka poliitmaastiku teisendada majandusküsimusteks, eelkõige turukonkurentsiks.

Järgneb …

Targutusi:

P Knight „Jala jälg“ Helios 2016 Lk 102 „Olin kohanud teisigi raamatupidajaid, kes numbreid tundsid, kes olid numbritega päris sina peal, aga Hayes oli numbrite sekka sündinud. Igati tavapäraste neljade ja üheksate ja kahtede tulbas paljastus ürgne ilu. Ta vaatas numbreid pilguga, millega poeet vaatab pilvi, geoloog kivimeid. Ta võis neist välja võluda ekstaatilisi lauluviise, igapäevatõdesid.“

Krõlov „Valitud valmid“ ERK 1952

„Valitseja armulik, eks lubanud sa ise maksu meil võtta kasukate jaoks – ees talv on pikk; see maks on väike, täitsa mööda jaksu; ei rohkem ega vähem – nõnda oli jutt – kui ühe naha annab iga utt.“ Noh olgu nõnda, pidage siis silmas, et ainult ühe, (…) ja  valskust teha – mitte ilmas! Või muidu  lõpp sel lool võib saada sant“. (lk58) „Kes annab au ja jõu, ent mitte tarka nõu, ei head see tee ka siis, kui süda – parim pant.“

Kvartett: „Meil noodid olemas ja pillid ka, kuid – kuidas istuda käib üle jõu.“ „Et muusik olla, vaja osata ja vaja kõrvu, õrnemaid kui antud teile, „ Nii vastas Ööbik neile. „Kuid teie, istuge kas nii või naa, teist mängumehi ikkagi ei saa.“

Monday, April 12, 2021

Põrgatamisteooria V12: Kui JFK …


Kevad.  Mingi rahutus oleks nagu hinges pakitsemas. Võib-olla polegi see kevadest, vaid kriisist tulenev kammitsetus, kulutamata, energiast, mis nüüd rakendamist otsib? Igaüks püüab seda energiat maandada omal moel, kes metsajooksul, kes aiamaal ja kuna pidusid enam pole, siis mõned on otsustanud peo asendada  pidukondade (paty/partei) tegevuste analüüsiga või lausa selles osalemisega. Isegi ärirahvalt tulvab ettepanekuid, mitte ainult äri, vaid ka tavaelu edendamiseks. Tore. Kohati naiivne, kuid ikkagi tore, kui ideekülv on aktiivne. Midagi ikka tärkab.

Kevad – puhanguline ideetuul

Nii nagu kevad ja majanduskriisid on tsüklilised, nii on tsükliline ka ideepuhangute aktiivsus. Tundub, et nüüd on ideelennutamiseks hea aeg. Kui vaadata meie inforuumi, siis pea iga päev leiab mingi tuumaka ideeloo või vähemalt asjaliku analüüsi idee tekitamiseks. Mõni idee on lühiperspektiivne, mõni olmeline, mõni jumakalt tuumakas, mõni jabur (esmapilgul). Tähtis on protsess. Ideede lennutamine kui treening mõtlemise taasõppimiseks. Treening, noh! Tõsi see on, et talveuneline Dr Riik oma strateegiadokumentidega (NB! Mitte segi ajada strateegiatega) on veidi kopitanud lõhna külge võtnud. Sumbunud dokumendiuskne õhkkond lausa õhutab uusi ideid arendama. Tore. Nii ongi, vanaviisi enam ei saa ja uutmoodi veel ei osata, kuid proovitakse.

Hullu tohtri diagnoos

Ka Dr Riik pakub välja lahendusi kolmikkriisist väljumiseks, kui kas selles kriisilahenduses on  ka midagi uut välja pakkunud? Muidugi idee „enese kriisist väljalaenamiseks“ oli uudne, kuigi veidi võõras, kuid niimoodi on kogu maailma (valesti?) toiminud. Meie ka. Kuid see on mullune uudsus, see pole see uudsus mida meie teiega homme vajame. See pole metaidee, mida vajame.  Kui üldine „väljalaenamine“ päädib igaühe maksukoormuse tõusuga, siis … mis selles uut on? Maksude tõstmise või uute tekitamine on senini ainsad arutatavad  uuenduslikud elemendid Dr Riigi „uuenduste“ paketis (kuigi jutt käib maksurahust?). Võimalik, kuid seekord maksude tõstmise primitiivne tavaprotseduurid enam ei aita. Pigem vastupidi. Samas mingi üldine muretus on võtmas eri eluvaldkondades maad sh ka analüüsitööstuses. Kuidagi kummastav on, kui meile lubatakse analüüsimajadest raju majanduskasvu. Miks? Sest kriis on mõjutanud vaid ¼ majandusest. Oeh! Selle koha peal ei tahaks sattuda doktori kätte, kes ütleb „Pole hullu, teil on vaid veerandis ihus veremürgitus, minge nüüd ja kohe julgelt jooksurajale … lendstardiga …“. See on hull tohter. Mnjah, majandus on tervik, veerandi vaakumine kandub kogu majanduskeskkonda, mõjutades kõiki ja kõike. Tavaline treeningprogramm pole siin enam kohane. Tõsta maksukoormust/treeningkoormust sellises olukorras? Kahtlane.

Kaassüü rake koorem

Mida veel oodata Dr Riigilt kriisitõrjeks? Tsentraliseerimine/reguleerimine? Jep, see teine igihaljas kriisiületus instrument.  Kuid ka see ei aita enam, sest kahe viimase kriisi rüpes on kõikvõimalikke regulatsioone ja tsentraliseerimisi tekitatud (ikka inimeste „hüvanguks“, kuid tegelikult bürokraatia kasvuks) nii rohkesti, et vaba konkurentsikeskkond on kadumas või juba kadunud. Dr Riigi „tasuta“ projektid on muutunud turutaudiks, tappes loovuse ja iseotsustamise/vastutamise. Kui Dr Riik hakkab midagi pakkuma „tasuta“, siis tähendab see tõlkes, et ta tegelikkuses ei kõrvalda turutõrget, vaid vaba ettevõtluse selles valdkonnas. Totaalselt. Niisama lihtne see ongi. Kuid siiani pole pööratud tähelepanu ühele üliolulisele nüansile – meie teiega kaasosalisusele selles tapatöös. Te ei saanud aru? Vaadake, Dr Riik teeb seda meie teiega rahaga. Kui Dr Riik kasutab valdkonna mõrvaks meie raha, siis oleme meie teiega selle mõrva kaasosalised. Elementaarne Watson.

Konkurentsi kadu on vabaduse kadu

Ja siis, kui vaba ettevõtlus on surutud ettevõtluse äärealadele, hakkab Dr Riik paaniliselt arutama väärtustest ja vabast ühiskonnast, mõistmata et oma mikrojuhtijaliku mentaliteedi ja tsentraliseerimishullusega on ta nendest mõistetest sisu eemaldanud. Tühjad kestad. Uhketest vabadest ettevõtjatest (ja kodanikest), kes iseseisvalt teevad oma otsuseid, on saanud sõltlased, Dr Riigi mugavusteenuse sõltlased. Kuid tehisturg toimib ainuüksi riigihangete rahavoo toel, see pole vaba turg vaid Dr Riigi ehk bürokraatia loodud moonutatud tegelikkuse ja sõltlaste üha uuenev taastootmine. T. Sarrazin („Soovmõtlemine“ EKSA 2017Lk 109/111) näeb sellist trendi: „Üleminek suletud, vabadusteta ühiskonda on sujuv. See algab siis, kui vaba omanditung ja ohjeldamatu leidurivaimu tahetakse piirata, kuna sellisena see segab, või kui riigi reeglitesse hakatakse lubama ideid selle kohta, milliseid tooted on mõistlikud ja millised mitte, milline elu on mõistlik ja milline mitte ning millal on tööhõive liiga suur või liiga väike. „ „Just riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide jämedad möödapanekud finantsturgude reguleerimisel on näidanud, et niipea, kui asi läheb väga keeruliseks, jäädakse turu reguleerimisel hätta. Sellistel juhtudel on lahendus loomulikult mitte reeglitest loobumises, vaid nende intelligentses lihtsustamises.“ Kuna riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd ja eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur. Tähelepanu! Kuhu meie oma 75% tootlikkuse tasemega EL keskmisest paigutume? Mitte uued piirangud/regulatsioonid ja aadrilaskmine/maksutõus ei ravi kehvaveresust, vaid kogu (majandus)elu ümber mõtestamine – reeglistiku intelligentne lihtsustamine ja loovuse kasvutingimuste parandamine.

See tilbendamine 75% tootlikkuse juures juba pikemat aega, kusjuures eesmärgiks seatakse mannetud 80% (mida ka ei täideta) näitab, et meie majandusmudelil sellisel kujul on veorihm maha jooksnud. Teatavasti on iga seisak tagasilangus. See, et meil on üksikuid edulugusid ei muuda tõsiasja et tootlikkus ei kasva. Või kuidas see saakski kasvada, kui meil on igal aastal puudu 6000/7000 IT spetsialisti. Usina heegeldustööga seda vedukvaldkonna auku ei lapi. Mida teha?

Lend Kuule algab mõttest

Unustame hetkeks ära kõik need nn „strateegiadokumendid“ (mis nii meil kui EL on kokku vusserdatud) ja kujutame ette, mida me soovime? Kuhu me tahame jõuda? Me ei suuda? Ette kujutada? Isegi ette kujutada ei suuda? Kas meie unistuste tipp ongi tasuta ühistransport, kurnav pensionisüsteem ja haige ravikindlustus?  Kehvasti. Hm, kuid teised suudavad. Süsteemselt. Näiteks: „(…) kui president John Kennedy 1961 aastal teatas, et Ühendriigid peavad jõudma Kuule, siis õhutas ta rahvast tegema midagi, milleks me polnud võimelised. Meil polnud tööriistu ega varustust – meil ei olnud Kuule jõudmiseks rakette ega stardiplatvorme, skafandreid, arvuteid ega kaaluta olekus sobivat toitu. Vähe sellest, et meil ei olnud vajalikku, me isegi ei teadnud, mida meil võiks vaja minna. Meil polnud varustuse loetelu – tegelikult polnud kellelgi maailmas seda olemas. Meie ettevalmistus oli veelgi hädisem: me ei teadnud isegi seda, kuidas Kuule lennata. Me ei teadnud, missugusel trajektooril on võimalik Maalt sinna jõuda.“ (Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019 lk 11). JFK oli sütikuks, mis protsessina tõi kaasa tohutu energiapuhangu. Ütlemine, et:  „Tegelikult ei lähe Kuule üksainus inimene. (…) Oleme seda kindlalt otsustanud. Seda teeb terve rahvas. Sinna jõudmiseks peame töötama kõik.“ tekitas suunatud energia ja teadmistevoo, mis muutis selle unistuse (ja palju muudki) reaalsuseks. Tore.

Puhanguline tuul…

Meil on olnud mitmeid ideepuhangu perioode alates iseseisvumisponnistustest, kuni Minu Eesti mõttetalgute, Jääkeldrite ja teiste ideekorjeteni. Mida me nendest saime? Iseseisvuse saime, EL, NATO ja (järelhooga) OECD liikmeks ka saime ja siis jooksis ideegeneraatorilt rihm maha. Ideid küll korjati, kuid neid ideepuhanguid ei pööratud energiaks. Jäime lootma liidurahadele, liiduenergiale ja liidureeglitele. Kahju. Nüüd on jälle aeg vaadata kuidas ideed energiaks pöörata. Igaüks eraldi ja kõik koos.  Nagu minu õpetatud sõber kirjutas: „On ütlus, et "Kui vigu näed laita, siis tule ja aita". Dr. Riiki üks tavainimene parendada paraku ei suuda, irisegu ükskõik mis meedias ja kui palju tahes. Parteidesse ja ühingutesse grupeerituna on isiksustel rohkem võimalusi midagi parendada või ka elu ajutiselt … keerata.“ Nii ongi, mitmedki äriinimesed on astunud erakondadesse või neid rahastama asunud, et oma parima äratundmisega maailma paremaks muuta. Aktiivne eluhoiak on muidugi tore, ainult et … seegi on vaid üksikisiku ponnistus, mis kipub vägevas pidukondlikus poliitmahlas lahustuma.

Vaadakem protsesse õige nurga alt. Poliitturg on omaette turg, see toimib (nii nagu päristurg) siis kui talle avaldatakse survet uue toote turuletoomiseks ja pidukond näeb sellest tootest kasu tõusmas. Kui turg ei sunni süsteemi, sh pidukondi, uuenema ja tootevalikut täiendama, siis uuenemist ka ei toimu. Pakume siis ise, meie teiega,  poliiturule uued tooted, muidu nad jäävadki meile pakkuma läägeid pulgakomme ja suhkruvatti. Te ei taha ju ennast tobedaks diivanikaunistuseks õgida? Liikuda on vaja. Aktiivselt.

Julgusetud julgused

Pidukonnad muidugi ka ponnistavad … Ei-ei, mitte uusi tooteid turule tuua, vaid ära arvata valijate/tarbijate lühisoove. Seega püüavad pidukonnad pakkuda igaks Riigikogu ja KOV valimisteks/hankeks midagi uut, mis on … läbiproovitud vana. Olemuslikult on need „valimishanked“ pigem häälteostu hanked, mitte riigiehituslikud hanked, sest riigiehituslik idee võtab rohkem aega ja vajab laialdasemat ühiskonna heakskiitu ja osalemist (a´la Kuule ei lähe üksainus inimene, seda teeb terve rahvas). Ootame uusi huvitavaid ettepanekuid? Asjata. Ehhee, selle kohta märkisid juba J.Lynn, . Jay administratiivpiiblis „Jah, härra peaminister“ (Varrak, 1999 Lk 54): „Seepeale võttis Humphrey kasutusele raskerelvad. „See oleks teist väga julge, härra minister.“ Ma olin tõeliselt ehmunud! Julge? Ma ei tahtnud midagi julget teha! Karjäärid lõppevad julgete tegudega.“ Nii ei julgetagi olla … julge.

Kuna julge uuendus on liiga pingutav ja tulemus on kahtlane (50/60),  siis piirduvadki pidukondade ettepanekud maksutõusude, pensionäride moosimise ja karistusmäärade karmistamisega. Kogu lugu. Rihm on generaatorilt ikka maas ja puhangulisest ideetuulest ei genereerita energiat ühiskonna liigutamiseks, vaid sumistatakse uinutaval tühikäigul. Nii on ka eelmiste avalikkuse ideede korje käigus juhtunud, et ideepuhanguid oli vägevalt (tean kogemuslikult, sest olin ise mõne arutelu vedanud), kuidagi märkamatult veorattalt ära nihkunud. Ideed muutusid ajapikku  ideetus keskkonnas statistikaks,  anonüümseteks ilma isikupärata ja jõuetuks kantseliidiks. Neid ideid ei kandnud enam edasi  inimesed “kelle südame asi see oli“ (sest korje järgselt ideede autorid lahutati ideedest), vaid arveametnikud, kes tahtsid ruttu tabelit täita. Tehtud. Ideekogum muutus statistikaks, keskpärasuseks. Kuid alaväärtuslikku keskpärasust (75%) ei ravita statistilise keskpärasusega, vaid hiilgavate ideede ja nende tõhusa rakendamisega. Tohutus ideekuhjas pole olnud süsteemi ega kokkulepet - tervikut. Ideekuhjad muutusid prügihunnikuteks. Saasteks. Keskkonnareostuseks, sest vaadake, kui te teete üks kord läbimõeldud ettepaneku, teine kord ja ka viies kord, siis lõpuks väsite ära ja muutute ükskõikseks. Heal juhul.

Mida teie…

JFK lõpetas ta oma ametisseastumise kõne pöördumisega, millest sai kuulus meeldetuletus ameeriklastele, et nemad on iseenda valitsus, et nemad on iseenda riik.  „Mu kaasameeriklased,“ ütles ta, „ärge küsige, mida teie riik saaks teie heaks teha, küsige hoopis, mida teie saate oma riigi heaks teha.““ (Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019 lk 330).  Pange tähele JFK meeldetuletust – kodanikud ise on iseenda riik. Meil kõigil on unistusi, kuidas võiks, kuidas peaks… Kas tõesti on meie unistuseks 75% EL tootlikkus ja sellest tulenev elustandard? Senini on Dr Riik kujundanud just sellise keskkonna on loovusele ja erainitsiatiivile. Päh, vaid 75%. Kuidas tulla välja harjumuspärasest mugavustsoonist ja teha midagi tõeliselt märgilist?  P. H. Diamandis, S. Kotler („Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 Lk 179) on välja pakkunud järgneva hankemeetodi: „Asja mõte on selles, et iga kord, kui sa vajad midagi, mis on väljaspool sinu tavapärast kohustuste täitmise protsessi, püüa kasutada rahva võimekust ja oskusi teha seda kiiremini, odavamalt paremini.“ Te arvate, et see on diletantlik? Kuid nagu üks tark inimene on öelnud, Titanicu ehitasid asjatundjad, Noa laeva asjaarmastaja. Üheks märkimisväärseks sellise (rahva)hanke näiteks on  2010 aasta BP naftapuurtorni plahvatusest Mehhiko lahel (tekkis Havai suurune reostusala) tekkinud puhastusvõimsuse hüppeline vajadus. Valdkonnas oli älja kujunenud kaks näitajat: naftatõrje kiirus (ORR, kogus mida on võimalik minutis koguda) ja tõrje tõhusus (ORE,  koristatud nafta kogust sõltuvalt vee mahust). Aastakümneid oli ORR olnud u. 1100 gallonit/min. Konkursi eesmärgiks oli tõhusust vähemalt kahekordistada nii, et ORE oleks vähemalt 70%.  Osalema registreerus u. 350 tiimi. Seitse tiimi ületasid kahekordselt seni parima ORE. Võitja saavutas ORE 85% ja ületas 6000 gallonit/min. ehk 5X rohkem senisest suutlikkusest. Vägev! Võib-olla olid need varju hoidunud profid? Ka seda, kuid kõige üllatavam oli meeskonna tulemus, kes olid kohtunud tätoveerimissalongis ja tehnoloogia disainer oli tätoveerija, keda rahastasid salongi kliendid (katsetai kavandit mullivannis.) ja…  milline kahekordistas koristuskiirust. Kas meil oleks kosmeetikasalongi või kringlikoja baasil võimalik luua meeskondi, millised aitaksid tekitada keskkonna, mis tagaks „tagasihoidlikul“ tootlikkuse kahe kordse tõusu? 150% EL keskmisest? Pole paha! Pole ka võimatu.

Õppides Wikipediast

Kui BP näide pole piisav ja jääb enamusele kaugeks, siis S. Godin („Asendamatu asjapulk“ ÄP 2012 Lk 25) toodud Wikipeedia näide peaks igaühele kohale jõudma:  „Seadus on selline: iga projekt mis on jagatud piisavalt väikesteks ja etteaimatavateks osadeks, on võimalik teoks teha peaaegu ilma rahata. Jummi Wales juhtis tillukest Wikipedia meeskonda, mis tegi lõpu kõigi aegade suurimale teatmeteosele. Ja peaaegu kõik nad töötasid tasuta. „Encyslopedia Britannica“ sai alguse 1770 aastal ning seda hoiab töös enam kui sada täiskohaga töötavat toimetajat. Viimase 250 aastaga on entsoklüpeedia loomine ja toimimine maksma läinud arvatavalt enam kui sada miljonit dollarit. Wikipedia seevastu on palju suurem, oluliselt populaarsem ja käib märkimisväärselt rohkem ajaga kaasas ning loodi peaaegu tasuta. Keegi poleks seda suutnud teha omaette. Isegi mitte tuhandepealine meeskond. Kuid jagades artiklite arendamise miljoniteks ühelauselisteks või ühelõigulisteks projektideks, kasutas Wikipedia ära nn mehhaanilise türklase seadust. Selle asemel, et tugineda käputäiele hästimakstud inimestele, kasutades vaid nõrgalt koordineeritud miljonite asjatundlike inimeste tööd, kes kõik hea meelega tervikusse ühe pisikese osakese panustavad.“ Eks ole, innustav. Godini arvates on kaks võimalust võita: „ Võida, olles tavalised, standardsem ja odavam. Või võida, olles kiirem, tähelepanuväärsem ja inimlikum.“ (lk 24). Esimene variant meile meie väiksuse ja ressursivaesuse tõttu ei sobi, seega …

Tõmmates rihma veorattale

Nagu eelmiste korjete kogemus on näidanud, siis ideid meil jätkub, kuid enne kui need suudetakse pöörata ühisenergiaks jookseb administratiivne veorihm maha ja energia jääb kasutamata. Senine ametkondlikkusel põhinev  administratiivvariant ei tööta, peame looma oma eluolu uuendamiseks ka uuendusliku formaadi. Millise? Minnes tätoveerimissalongi jälgedes võiksime näiteks teha ühe tõsise rahvahankelise terviklahenduste konkursi. Võime välja kuulutada konkursi „Riigimeister“, kus tiimid esitavad terviklahendused edasiseks arenguks. Selles osas on näiteks suure töö ära teinud lp. Jüri Raidla nn „kümne käsu“ projekt. Tegelikult on riigi reformimine Riigimeistrite töö aluseks, mida selle peale ehitada on juba iga satsi mõttelennu küsimus. Kuid ka irdideede kogumine on tarvilik, sest väga võimalik et sealt leidub ideid, mis parandavad tunduvalt terviklahenduste sooritusvõimet. Siin aitaks näiteks Wikipedia variant. Peamine on nende ideede grupeerimine ning pidev tagasiside ideede esitajatega. Poliitturule tuleb peale suruda oma tootevalik, tekitada konkurents nii ideed, toodete kui pidukondade vahel, vaid siis võtavad nad seda tõsiselt. Nad teavad, et poliiturul sõltub kõik täpselt samuti nagu päristurul klientide/valijate otsusest ja mis põhitähtis ja poliitinimese jaoks põhihirm „Ükskõik kus sa oled, klient võib su vallandada.” „”See ülemus on klient. Kui klient ärist loobub, pole isegi sinul enam tööd” (G.Burch „Vastupanu on tulutu” „Ilo” Lk 99). Meie valijad olemegi see klient. Olgem valivad. „Oleme otsustanud minna sel aastakümnel Kuule ja teha veel nii mõndagi muud mitte seepärast et see on kerge, vaid seepärast, et see on raske, seepärast, et see eesmärk aitab meil end kõige paremini kokku võtta ning oma energiat ja oskusi kõige paremini rakendada.“ (R Dallek „John F. Kennedy“ Varrak 2004 Lk 394) Kuhu meie oleme otsustanud minna? 

Järgneb… 

Targutusi:  

J. Webster „Spioon 29 nimega” AS Ajakirjade kirjastus 2014

Lk 287 „Keegi ei muuda maailma, kui vaid täht-tähelt reegleid järgib.”

M. Lissack´i ja J. Roos`i  „Uus mõtteviis”  Fontes 2001

Lk 50 „Keegi on kunagi öelnud, et tsiviliseeritud ühiskonna madalaim vorm on selline, mis põhineb seadustähe võimul. Teised on täheldanud, et mida rohkem on organisatsioonis reegleid, seda vähem on usaldust.”

Lk 102 „Pascale kirjeldab tegevust pärssivat keskkonda ühe GM-i keskastme juhi sõnade näitel: „GM-i kõrvalseisja pilguga vaadates  võivad mõned asjad, mida me teeme, näida hullumeelsusena. Lähemal vaatlusel selgub aga, et kõik me oleme tegelikult päästepaadis ja keegi ei julge välja hüpata. Püüdke aru saada, et see süsteem, mille alusel me täna töötame, on kõigile ainult kasu toonud. Juhte tasustab see väga-väga heldekäeliselt. Ka meie ebaefektiivsus tähendab vaid seda, et headel aegadel saavad tunnitöölised ületunde tehes topelt palka, mis on soodne ka neile. GM-is töötab ajapalgalisi, kes teenivad aastas 40000 dollarit ja nad ei saa loobuda sellisest sissetulekust, sest muidu ei suudaks nad säilitada elatustaset, millega on harjunud /…/

Teine aspekt: kui tõesti annate töötajatele õigusi ja võimaldate initsiatiivi liikumist alt üles, siis sellega te seate privileegide õigustatuse kahtluse alla. Esiteks vähendab see palgaliste töötajate tähtsust ja võib-olla isegi nende arvu. See seab kahtluse alla paljud juhtkonnale võimaldatud soodustused. Direktoritel on mahagonipuust kabinetid, mitte mingid illuminaatoriga kuudid.  Nad pargivad talvel autod soojendusega garaaži. Nad einestavad eraldi sööklas, kus teenindavad ettekandjad. Ja neile makstakse suuri preemiaid. Ma olen veendunud, et kui te küsite erineva taseme juhte firmas, siis näete, et mitte keegi neist ei oleks valmis kõigest sellest loobuma, kuid just seda tuleks teha ja kõige sellega peaksime riskima juhul kui me peaksime sisse viima süsteemi, mida kasutavad sellised firmad nagu Toyota või Honda. Kokkuvõttes võib nentida, et General Motors´i süsteemi ebaefektiivsus tuleb inimestele kasuks. See teeb meile palju „head”.”

Monday, April 5, 2021

Põrgatamisteooria V 11: Loksudes liidutankeri taktis - keskpäraselt

 


Äsjane (kuid iga aastane) konverents „Tuulelohe lend 2021“ oli omamoodi märgiline.  Ei-ei, mitte selles mõttes märgiline, et toimus piirangute ajale vastavas vormis, see on juba  … tavaline. Ebatavaline oli miski muu. Kuigi teemaks oli „Kes on võitjad muutuvas maailmas?“, siis tähelepanu väärib, et konverents päädis  ettevõtjate omamoodi mässuga. No vähemalt (suulise) mässukatsega.  Nagu kirjutas ÄP: „Kriisist võitjatena väljumiseks tuleb suurettevõtjate sõnul riigil Brüsseli bürokraatia kõrvale jätta ja ise tegutseda. Seni pole poliitikud meeste sõnul kriisijuhtimisega hakkama saanud ning viimane aeg on erasektor kriisi lahendamiseks kaasata.“ Ehk Eesti tippettevõtjate sõnum oli - peame Brüsselilt ohjad üle võtma. Ütleme, et see on ettevõtlike kuid mittepoliitiliste aktiivinimeste suhtumise omamoodi kvantiteedi (nurisemine, et EL toimib liiga jäigalt, liiga aeglaselt, liiga ühtlustavalt) ülekasvamine uueks kvaliteediks (EL ei saanud hakkama, võtame üle jne). Aktiivsuspuhanguks. Ja see on hea märk, sest pole midagi halvemat tuimast ükskõiksusest. Samas see ettevõtjate vaade polnud ju kriitiline suhtumine mitte ainult EL suunal, vaid ka meie oma administratiivsuutlikkuse pihta. Võib-olla on EL suunaline kriitikatulv kaasnev pahameel selles suhtes, et meie oma administratsioonid pole ilmutanud aktiivset tegutsemisvalmidust, taibukust ja nobedust liidu mängureeglite ärakasutamisega? No umbes selline reageering nagu vanamehenässil, kelle perenaine tainarulliga üle on  tembeldanud ja selle frustratsiooni kompenseerimiseks koera lendu togib. Ei tea, kuid mõlemad administratsioonid on … kuidas seda viisakamalt öeldagi? Võib-olla … eee …mannetud kolmikkriisi haldamisel ja administreerimisel. Nojah, ilmselt on kriisil administreerimises … administratiivkriisi mõju. 

Seega muutusi vajab nii EL kui ka meie oma administratiivmaastik. Mõlemad on muutunud liialt tsentraliseerituks ja raskepäraseks. Laisaks ja enesega rahulolevateks. Kohmakaks noh! Selline omamoodi siirupis ujumine, mis võib ju olla magusasõbra unistuste tipuks, kuid edasi liigutakse keskäraselt aeglaselt ja magus/kleepuv muutub ruttu tüütavaks lääguseks. Prrr. Nii vähemalt on pärismaailmas. R. Kattel kirjutas („Keskpärasuse impeerium“ PM 09.02´.21) tabavalt: „Kui Euroopa Liidu elanikkonnast on alla nelja protsendi vaktsineeritud koroonaviiruse vastu, siis Inglismaal on juba ligi viiendik inimesi saanud vähemalt esimese doosi. Möödunud nädalal oli Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen sunnitud tunnistama, et EL alahindas vaktsiinide tootmise komplekssust. Enamgi veel, von der Leyen (edaspidi vdL) võrdles ELi tankeriga, mille manööverdamisvõime on väga aeglane. Inglismaa käitus Euroopa Komisjoni presidendi arvates kiirkaatrina.“ Vaat niimoodi. „Kadunud poja“ tegutsemiskiirus on 5X suurem, kui loksuval liidutankeril. Milliseid järeldusi sellest võiks teha? Alahindamine – on ilmselgelt planeerimisviga. Sellisel tasandil nii primitiivse vea tegemine on juhtimisviga. Ilmselt süsteemne viga. Tegelikult on vdL väljaütlemine väga ilmekas (mitte hea) ja silmiavav näide (kuigi rohenäpu EL võrdlemine, tema enda tippjuhi poolt, tankeriga on küll kuidagi kummastav) EL toimemehhanismist ja enesega rahulolust.

Otsides oma  identiteeti

Kuid kui seda vdL mõttepojukest edasi arendada, siis on täiesti selge, et meie ei ole ei tanker ega kiirkaater. Kes me siis oleme? Milline on meie identiteet?  Me kujutame ette et oleme … tanker, loksume ju tankeri taktis … solidaarselt. Kuid kas me oleme tanker? Hm, tundub veider? Või oleme … Trümmis loksuv nafta? Nafta, mis järgmises sadamas välja pumbatakse? Nii ikka ei saa, et me oleme nii padu liiduusksed, et enam ise üldse ei mõtle ja oma initsiatiivimuskli ära laseme känguda. Me oleme ajapikku seda liitu täiesti valesti mõistma hakanud. Ja ilmselt mitte ainult meie, vaid enam-vähem kõik „rõõmuoodi rahvad“. EL ei ole sohva pikaks pikutuseks, see on pigem pidev rassimine jõusaalis. Muidugi, kui tahad edukas olla. Ka ei ole EL indulgentsivabrik kohalikele administratsioonidele oma küündimatuse ja  tegematajätmiste õigustamiseks. Lisaks, kui meie administratsioon midagi tegemata jätab (millele järgnevad rikkumismenetlused), siis sünnib see mitte põhimõttelisest vastuolemisest (selleks oli aeg siis kui ühisregulatsioone koostati), vaid puht hooletusest, koordineerimatusest ja ükskõiksusest.

Nüüd on teised ajad, tuleb olla krapsakam. Vaadake, muutuval (kiiresti ja dramaatiliselt muutuval) ajal peavad isegi need kes liiguvad tankeril (või tankeris) omama oma isiklikku pääste(kiir)paati. Varu- või lisaväljapääsu. Kuningas Richard oleks siinkohal hüüdnud: „Pool kuningriiki pääste(kiir)paadi eest!“. Meie? Meie loksume trümmis edasi? Mnjah. Oleks päramine aeg endale selgeks teha kes me oleme, kuidas me suhestume maailma „majandustankeritesse“ ja milline saaks olla meie tõhus roll selles uues öko- mis on ka ühtlasi ekosüsteemis.

 

Kuhu me läheme, kes me oleme?

Nagu  V. Beekmani „Ja sada surma“ („Eeesti Raamat Tallinn1978 Lk 67) tegelane talumeheliku tarkusega ütles: „Vaata sõdur, sa oled kange ülem küll ja masin on sul suur, aga noor oled alles. Kes läheb sinna, kuhu kõik lähevad? Lammas läheb. Kunagi enne teisi kohale ei jõua, kõik käivad nii tasa, nagu viletsam käib. Mine alati sinna kuhu teised ei lähe, kergem minna ja rutem saad „ Nii, et … oleme lambakari? Või oleme midagi …Paremat? Teistsugust? Hm, missugust? Kesssugust? Siinkohal kipun ennast kordama, et oleme liitu mõistnud veidi (kui mitte väga) valesti. Me suhtume liitu kui mugavusteenusesse, kustkaudu saab (lõputult) hüvesid ja oleme harjunud nende hüvedega. Kuid me pole olnud piisavat aktiivsed meie oma erilise huvi selgeks tegemisel ja vaeva näinud liitlaste leidmisel. Meie teiega oleme lasknud bürokraatiaveskil (nii meil, kui liidus) jahvatada omasoodu. Meie bürokraatia pärsipatt on selles, et  andis mugavusest kõik reguleerimishoovad liidulise bürokraatia toimetada. Me ei saa enam mõjutada, kas jahvatatakse nisupüüli või loomasööta. See on suurte süsteemide viga. Meile, süsteemne viga. Nagu kirjutas üks minu tark ja õpetatud sõber: „ See , mis käib üksikute inimeste sobivuse kohta on laiendatav ka organisatsioonidele - näiteks peetakse ka Euroopa Liitu nn heade aegade ühenduseks. Kriisides kipub ta hätta jääma. seda me oleme näinud ja näeme ka praegu.“ Just-just, headel aegadel jäävad paljud ebakohad meile märkamatuks, no pole mugav, kuid ka ei sega eriti. Talutav noh! 

 Neli liitu ühes liidus?

Nagu sedastas G. Friedman („Tulipunktid“ PM 2019 Lk 140): „Euroopa Liiduga oli see häda, et eurooplastel ei olnud pakkuda muud kui rahu ja jõukust – oodi rõõmule. Mis saab aga siis, kui rõõm lahtub, kui rahu või jõukus otsa saavad? Mis jääb siis inimesi vennalikult koos hoidma ja mis jääb Euroopa Liitu koos hoidma.“ See on hea küsimus. Eriti meie jaoks. Pealegi millisest EL –st me üldse räägime? I. Krastev („Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 10) on arvamusel, et: „Eurooplased elavad lagunemishirmus, samal ajal kui liit ise näeb rohkem kui kunagi varem välja saatuseliiduna.“ Kuid see saatuseliit koosneb G. Friedmani tõlgenduses mitmest eraldiseisvast liidust:  „Euroopa liite on tegelikult neli. On Saksa riigid (Saksamaa ja Austria), ülejäänud Euroopa riigid, Vahemere riigid ja piirialade riigid.“ „Euroopaid on neli ja need neli killustuvad omakorda, kuni alles jäävad neid moodustavad rahvusriigid ja ollakse tagasi ajaloo juures, mida taheti selja taha jätta.“ (lk 279). Et probleemi olemus  oleks veelgi reljeefsem, siis: „Politoloogide James Dawsoni ja Sean Hanley meelest on demokratiseerimise kokkulaulatamine Euroopa integratsiooniga aidanud kaasa sellele, et idas tekkis n-ö ilusa ilma demokraatia, millele jäädakse truuks ainult soodsatel aegadel, ning koos sellega  poliitiline eliit, kellel puudub tõeline pühendumus liberaalsetele väärtustele.“ (I. Krastev („Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 76). Meie oleme siis ilusa ilma demokraatia? Või oleme ilusa ilma liiduliige?  Hm, päris kange keedus? Kuidas seda läbi seedida ennast ära katkestamata?  I. Kratsevi arvates: „See on hetk, mil nii poliitilised liidrid kui ka tavakodanikud kõiguvad palavikulise aktiivsuse ja fatalistliku passiivsuse vahel, hetk, mil see, mis oli kuni viimase ajani mõeldamatu – liidu lagunemine -, hakkab paistma möödapääsmatuna. Ja see on hetk, kui narratiivid ja eeldused, mis alles eile juhtisid meie tegusid, hakkavad paistma mitte üksnes aegununa, vaid lausa arusaamatuna. Nagu me ajaloost teame, tõsiasi, et miski paistab absurdne ja irratsionaalne, ei tähenda sugugi, et seda juhtuda ei saaks. „ (lk 11). Kuskohal selles supis asume meie?

Liidud, mis said valmis ja  

 

EL on oma algideelt suurepärane, kuid väga habras konstruktsioon, tuletas meelde mõningal määral Hansa Liidu põhimõtete reinkarnatsiooni või isegi foiniiklaste kaubariiki: „Vahemere asukaile, esmajoones kreeklastele, olid foiniiklased olnud alati veidi õudsaks mõistatuseks. Hellenid ei mõistnud, kuidas õnnestus sellel tillukesel rahval rajada riik, mis hõlmas peaaegu kogu piirkonna Gibraltari ja Liibanoni ranniku vahel; nad said sellest aru seda vähem, et see riik tegelikult mitte kuskil konkreetseks  ei muutunud. See ei avaldunud mitte tugevate linnade ja suurmaavaldustena, vaid pigem kaubamarsruutide tiheda võrguna, mis oli nähtav ainult laevade hapra kiiluvee jäljena.!“ (G. Herm „Foiniiklased. Antiikaja purpuririik” Olion 1998). Tore, paindlik, kiire võrgustik kui selline. Samasugune oli ka Hansaliit – paindlik, kiirelt kohanev:  „Asjaolu, et see tavatu õiguslik moodustis püsis 16. Sajandi lõpuni, mil kaotati tema privileegid Inglismaal, tõendab hansa (majanduslikku) jõudu rohkem kui mõni võidetud merelahing” Selles mõttes oli ta tõesti varjatud ülemvõim” Mnjah, jälle inglased. Varjatud ülemvõimu lõhkujad? Liidulõhkujad? Ei-ei, pigem muutus liit nende jaoks liiga jäigaks ja nad otsustasid minna oma teed. Nagu tänaseks teame, siis edukalt. Hansaliidu üheks allakäigu põhjuseks oli majandusmaastiku muutus. Turuosaliste jõuvahekordade muutus ja nende uute mänguosaliste iseteadvuse kasv  „Tegelikult avaldus selles edukate käsitööliste ja kaupmeeste järjest kasvav  iseteadvus. Nende moto oli: „Kui sul midagi on, siis pead sa ka midagi olema”” (lk 112)

Mis sai edasi sellest omaaegse varjatud ülemvõimust?  „Hansa järkjärguline majandusliku allakäigu tähtsamaid põhjusi on, et ta minetas võime uutele olukordadele adekvaatselt reageerida. Tema suurim voorus hiliskeskajal oli paindlikkus, ehkki otsuste vastuvõtmiseks kulus vahel lõputult aega.” (lk 176)  „Sundseisus hansas hakkas senise kaubandusseltsi asemel kujunema konföderatsioon. Täpselt sätestatud kohustustega konföderatsioon on vabakaubandusettevõttest märksa jäigem, nii et tegevusvabadust, millega hansa hiliskeskajal silma paistis, polnud enam jälgegi.” (Gisela Graichen ja Rudolf Hammel-Kiesow „Hansa liidu ajalugu. Varjatud ülemvõim” Tänapäev 2012 lk 182). Niisiis Hansaliidu ajalugu jälgides saab selgeks, et nii nagu mitmetel muudel juhtudel, soovist luua tugevat organisatsiooni (tõhusa konkurentsipositsiooni saavutamiseks)  aetakse segi tugevus ja jäikus.  Muide üks mitte vähetähtis komponent liidu lagunemiseks  oli veel. Progress nimelt. Innovatsioon. Õigemini kompassi leiutamine, mis muutis Visby kunagisest kaubateede kohustuslikust ristumiskohast … lihtsalt saareliseks asukohaks, mitte sihtkohaks. Niisugune kurb lugu Hansaliidu jäikusega.

Luumurru strateegia

Niisiis, kui  konstruktsioon muutub jäigaks, siis on sellel oht kukkuda kildudeks. No nagu luumurd jäikluulise vanemaealise puhul. Muidugi on võimalus, et (liigne) ühtlustamine muutub ideeks/eesmärgiks omaette ja sellisel juhul murtakse hoopis üksikute konstruktsiooniosalise luid. Miks? Ikka selleks, et ühtlustuse (mitte segi ajada ühtsusega) idee puhtust säilitada. Kahju, kuid nii see on, süsteemi jäikus on süsteemi lõpu kindel algus ja ka … lõpppunkt.

EL on oma arengus teinud läbi tohutu arengu, kuid ka mutatsiooni majandusliidust, millekski … muuks. Kas enamaks, bürokraatlikumaks, jäigemaks või väärtustepõhisemaks oleneb vaataja arusaamisest maailma asjadest.  EL muutumist on mõjutanud nii püüdlused, väärtused, visioonid, kui ka … kriisid. Liit on muutunud kriiside mõjul (või toel?) üha tsentraliseeritumaks, ühtlustatumaks. Kuid on selge, et kõik liidu piirkonnad ei ole ühesuguse arengutasemega, tuletagem vaid meelde Friedmani nelja liidu kuvandit, mis tähendab, et igal piirkonnal võib olla ka mingi oma kuvand liidust ja tema koht selles liidus. Loosungina me ju teame, et erinevus rikastab, kuid tegudes … läheme pahatihti kergema vastupanu ehk ühtlustamise teed.

Tuletame meelde … naisi. Tarku naisi.

M. Thatcher oma kõnes ajast, mil UK alles astus EL (EMÜ) nägi liitu järgnevalt: „Suurbritannia ei unista omaette äraolemisest Euroopa Majandusühenduse äärealal. Meie saatus on Euroopas, osana majandusühendusest. See ei tähenda, nagu oleks meie tulevik seotud ainult Euroopaga. Aga sama kehtin ka Prantsusmaa ja Hispaania, tegelikult kõikide ühenduse liikmete kohta. Majandusühendus ei ole asi iseeneses. Samuti pole see institutsionaalne vahend, mida tuleb mingi abstraktse intellektuaalse kontseptsiooni ettekirjutuste tõttu pidevalt muuta. Samas ei tohiks seda ka lõputute regulatsioonidega kivistada.

Euroopa majandusühendus on praktiline vahend, millega Euroopa tagab oma rahvaste jätkuva heaolu ja turvalisuse maailmas, kus eksisteerib palju teisi võimsaid rahvaid ja rahvaste rühmi. Meie, eurooplased, ei saa endale lubada energia raiskamist sisevaidlustes ja raskesti mõistetavates institutsionaalsetes vaidlustes.

Mitte miski ei asenda efektiivset tegutsemist

Euroopal tuleb valmis olla täielikuks panustamiseks nii oma turvalisusse kui kaubanduslikku ja tööstuslikku konkurentsivõimesse maailmas, kus edukad on need riigid, kes soodustavad isiklikku initsiatiivi ja ettevõtlikkust, mitte need, kes seda alla suruvad.“ („Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 125) Ja veel: „Me usume vabasse Euroopasse, mitte standardiseeritud Euroopasse. Vähendage liikmesriikide hulgas mitmekesisust ning te vaesustate kogu Ühenduse. Me nõuame, et Euroopa ühenduse institutsioone juhitaks nii, et need suurendaksid üksikisiku vabadust kogu kontinendil. Neid institutsioone ei peaks lubama langeda bürokraatiasse. Mil iganes institutsioonid vabaduse suurendamises ebaõnnestuvad, tuleks neid kritiseerida ning tasakaal taastada.“

 „Minu esimene juhtpõhimõte on valmisolek ja aktiivne koostöö iseseisvate sõltumatute riikide vahel … Euroopa on tugevam just selle pärast, et tal on Prantsusmaa Prantsusmaana, Hispaania Hispaaniana, Suurbritannia Suurbritanniana – igaüks oma kommete, traditsioonide ja identiteediga. Oleks rumal püüda sobitada neid teatud sorti euroopaliku isikupära identiteedimalli.“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 Lk 144). Vaat niimoodi. Võib-olla on see ka vastus, miks UK liidust nüüd (jälle) välja astus. Raamistik ja iseotsustamise kihk muutusid ikka suurenevas tsentraliseerimistuhinas liialt koormavaks. UK purjetas minema ja otsib oma teed. Vaktsineerimise osas on nende „tee“ olnud igatahes (5x) tõhusam, kui liidutankeril. Vaat niimoodi. Liit jäi igatahes vaesemaks ühe stabilisaatori ja innovaatori võrra. Kahju. Ja lahkuminek muutus jagamise asemel  jagelemiseks? Mnjah, eks me pea siis edasi laperdama ja uut tasakaalupunkti otsima, kuid …

Ideaalid, milleni ei küünita on ohtlikud                                                                     

Kõik ei jõua isegi liidu sees neile kõrgetele ideaalidele järele, mille on püstitanud tsentraalne EL. Ja kui I. Krastev kirjutas, et: „ Võimalik, et Euroopa postmodernistlik kord on muutunud nii eesrindlikuks ja keskkonnaspetsiifiliseks, et teistel on võimatu seda järgida.“ (Lk 15), siis ilmselt kehtib see mõttepojukene mitte ainult liiduväliste vaid ka liidusiseste riikide kohta. Oma raamatus „Pärast Euroopat“ on autor märkinud, et: „„Järgnev on mõtisklus Euroopa saatusest Antonio Gramsci „intellekti pessimismi, tahte optimismi“ vaimus. Olen üks nendest, kes usub, et lagunemise rong on Brüsseli jaamast lahkunud – ja kes kardab, et see viib maailmajao laosesse ja globaalsesse tähtsusesse.„. Kas see on hoiatus (hoiatus Hansaliidu näitel?), et varjatud ülemvõim võib kuhtuda keskpärasuse impeeriumiks ja siis tähtsusetusse?

Oleme näinud, et segastes oludes tehakse totraid otsuseid, kuid hirmuseisundis … Hirmu seisundis tehakse paanilisi otsustamatusi. Kas pelk enesekaitse? „Hirmust, et liit laguneb laiali, ja soovist kindlustada end niisuguse tulemuse vastu võivad paljud Euroopa liidrid ja valitsused astuda samme, mis muudavad Euroopa projekti kollapsi juba möödapääsmatuks. Ja kui lagunemine aset leiab, siis mitte seepärast, et minema jookseks ääremaad, vaid seepärast, et mässu tõstab kese (Saksamaa, Prantsusmaa).“  (lk 15/16). Nagu tänaseks teame UK, üks liidu keskmeid, on juba lahkunud ja jõuvahekorrad liidus muutunud/muutuvad. Mida teevad selles uues olukorras  idas tekkinud  n-ö ilusa ilma demokraatiad ( või soodsate aegade demokraatiad)? Isepäiseid eriarvamusi leidub paljudes küsimustes nii asutajaliikmete kui uusliikmete seas. Mnjah, kõigil on ju ka omad spetsiifilised huvid. Vaktsiinisõjas on  Tsehhi, Slovakkia ja Austria eiranud EL keskset lähenemist ja pöördunud alternatiivsete võimaluste poole. Ehhee, Itaalia plaanib juba Sputnikutehaseid rajama hakata, kuigi EL pole sellele kaadervärgile veel kasutuslubagi (lennuluba?) andnud. No ja siis? Siis ongi nii, et iga järgneva piirangu puhul tehakse piirkondlikke otsuseid ja siis … Nii need liidud lagunevadki. Sisemise kokkuvarisemise tulemusel.  Oma isepäisust ja kangekaelsust on juba mitmetes küsimustes  ilmutanud ka (Suur-) Poola ja Ungari. Käib aktiivne jõukatsumine EL ja nende riikide vahel. Esialgu küll kohtute tasandil, kuid mis edasi? Vaevalt Poola ja Ungari praegused administratsioonid tunnustavad kohtu arvamust, kui see pole neile soodne. Edasi? Või tagasi? Mnjah, majandusliit pole enam majandusliit, sest kui rahajagamismehhanism on ühtlasi poliitväärtuste ühtlustusmehhanism, siis …

Lootus jääb

Raskeks läheb meil selles liidus, kui me ise ei suuda luua oma huvide tagamise aktiivset süsteemi. Kuid ärge kaotage lootust, sest: „ „ Siis on teie lugu sant,” arvas Svejk. „Kuid ärge lootust kaotage, sest kõik võib veel hästi minna, nagu ütles mustlane Janecek Plzenis, kui talle tuhande kaheksasaja seitsmekümne üheksandal aastal kahekordse röövmõrtsukatöö eest köis kaela pandi. Ja aimas õieti. Ta viidi viimasel silmapilgul võlla alt ära, sest keisri sünnipäeval ei või kedagi puua, aga päev, millal teda puua taheti, langes justament keisri sünnipäevale. Ta poodi alles järgmisel päeval pärast keisri sünnipäeva. Ja meest tabas veel sihuke õnn, et kolmandal päeval anti talle armu ja tema protsessi tuli otsast alata, sest kõik asjaolud näitasid et tõeline mõrtsukas oli keegi teine Janecek. Ta tuli vangla surnuaialt välja kaevata ja nagu õige inimene kunagi Plzeni katoliku kiriku kalmistule matta. Alles hiljem tuldi selle peale, et mustlane oli evangeeliumi usku ja ta tuli evangeeliumiusuliste surnuaiale ümber matta, ja siis …”.” (J. Hasek „Vahva sõdur Svejki juhtumised maailmasõja päevil” Eesti Riiklik Kirjastus. 1960 Lk 400). Nii, et ärge kaotage lootust. Raudpolt!

Strateegia: ebakõlaline lahkmeelsus? 

Niisugune (segane) lugu siis EL-ga. Igatahes oli UK lahkumine liidust väga halb enne liidule ja halb eeskuju liikmetele. Ka kesksetele stamliikmetele. Võib-olla läheb kõik õnneks ja kriisist „tullakse välja tugevamana kui kunagi varem“ (nagu ütlevad propagandaloosungid), kuid võib olla saab tulevik olema nagu „Franz Grllparzer kirjutas oma Viini päevikus 18. Aprillil 1848:” Kui tore rahvas on austerlased! Nüüd arutavad nad, kuidas Saksamaaga ühineda, ilma et nad peaksid Saksamaaga ühinema! See läheb neil raskeks, umbes nagu paarikestel, kes püüab suudelda, olles seljad vastastikku!” (Euroopa Nõukogu „Euroopa ajaloo ristteed” Argo 2012 Lk45). Hullem oleks see, kui tulevik põhineks samadele alustele nagu Jugoslaavia moodustamine peale I Ilmasõda . „(…) ühinesid riigiks, mida ühendav põhimõte oli ebakõla“ (G. Friedman „Tulipunktid“ PM 2019 lk 164)  Ebakõlade ühendus? Väga trööstitu valik. Veel võib kõne alla tulla ristisõdade aegne ebakõlade sundtegevuse variant: „ Aineliste vallutuste ja nende põhjustatud poliitilise konkurentsi baasil puhkes kriis, mis viis lõpuks välja Jeruusalemma pealetungile. 1. Novembril 1098 aastal läksid juhid peaaegu käsitsi kokku. /…/ Ainult sõjaväe põhimassi häälekaks muutunud surve sundis vürste kuidagi omavahel leppima: „lahkmeelsus” oli väljend, mille üks pealtnägija hindas nende suhteid.” (Tyerman  „Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu” Lk 144). See „lahkmeelsuse“ variant tundub juba praegu toimivat, kuid … Nagu hoomate, tekitas lahkmeelse ühtsuse eesmärk (Jeruusalemma vabastamine/vallutamine) ja põhimassi häälekas suve (saagi- ja kuulsuselootus). Kes peaks või oleks EL see häälekas põhimass? Ja milline oleks selle hääleka põhimassi eesmärk?

Mida me peame sellest järeldama?

Ettevõtjate mure konverentsil „Tuulelohe lennul 2121“ on mõistetav, sest kriis on toonud välja mitmeid eksistentsiaalselt ohtlikke olukordi nii meie oma administratsiooni, kui EL töökorralduses. Ülereguleerimine, aeglus, eneseõigustus, olukorra mittemõistmine ja mittemõistmisest tulenev reageerimine on vaid mõned olukorda ilmestavad terminid. Kuid see mis toimub meil praegu vaktsineerimisega on täielik segapuder. Kuidas saab üldse tekkida vaktsiini defitsiidi olukorras massvaktsineerimise nädalavahetusi (nagu kommunistlikud laupäevakud Vaheriigis?), kui süsteem peaks toimima läbi tervishoiuasutuste ja perearstide? Defitsiit ju! Seda mida on puudu, ei saa olla üle. Elementaarne. Kas toimub mingi ressursside varjatud ümberjaotamine?  Ega vaktsineerimine kui selline ju tasuta tegevus ei ole. Tasutud ikkagi ja tasutud meie ühisest rahast. Tundub, et (majanduslikud) huvid lähevad kõige imelikumal moel lappama ka keset rängimat kriisi. Nii, et segadus … on korra ema? Anarhistid proovisid seda varianti ja … Kuigi minu sügava äratundmise järgi on iga vaktsineerimine hea vaktsineerimine olenemata vaktsineerimise põhimustrist. Kui nädalavahetusel kasutasid ka vanemaealiste sihtgruppi mitte jõudnud inimesed aktiivselt võimalust saada oma esimene vaktsiinisüst, siis neid hurjutati – võtate vanainimestel vaktsineerimisvõimaluse. Uh, rängalt öeldus, kuid … Kuid milline oli nädalavahetuse sutsakate bilanss? Bilanss oli selline, et 2000 doosi jäi kasutamata. Samas said 5000 süsti need, kes polnud veel vanusepiirini jõudnud. Jälle halvasti? Jälle skandaal? Kuid kas see ei oleks olnud skandaal, kui üle oleks jäänud 7000 doosi? Aitäh, teile nooremad aktivistid, kes te ennast lasite usinasti vaktsineerida, sest niimoodi suleti nädalavahetusega reaalselt 5000 (lisa) võimalikku nakatuskollet ja kahju küll, kuid 2000 kollet jäid sulgemata. Administratsiooni organiseerimatus või pigem asjatundmatu organiseerimine, on ületanud igasuguse mõistetavuse ja talutavuse piirid. Praegune administratsioonide töökorraldus ei ole enam aja nõuetega kooskõlas. See on nagu nimetab seda P. Drucker : „Suur osa sellest, mida me kutsume juhtimiseks, kujutab endast inimeste tööga hakkama saamise raskeks tegemist “ (L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016 lk 537)

 

Eneseõigustusstrateegia

Kui eelmise massvaktsineerimise ettekäändeks olid „eksperiment“ vaktsineerimissüsteemi töökindluse testimiseks ja süüdi olid „laisad“ (või vähemalt vähetõhusad) perearstid, siis seekord olid „süüdi“ juba patsiendid ise. Vanad, tobud ja aeglased. Ei mõista kiires nobedate näppude voorus osaleda ja ei oska esimese vile peale kiirelt jäähalli tormata. No ei tea, kas seda oli ikka vaja, et laupäeval korraldada (või provotseerida?) vaktsineerimisüritusi nagu laulupidu, kus „saajad“ ja „soovijad“ hulgakesi koos? Teine päev (peale „mittevanade“ hurjutamist) kujunes nagu „raadiumi onud“ ütlesid pigem toolide süstimise ürituseks või … Käbedamad peale eelmise päeva massimeedikute arvamusi ei tahtnud enam nii aktiivselt katsetada. Nii jäigi 2000 doosi „üle“.  UPS! Ja täna saame teada, et Kuressaare haiglas jääb selle nädala massvaktsineerimine ära, sest … doose ei jätku. No tule seesamune sealtsamusest appi! See on nagu vanas Vaheriigi sõjaväeanekdoodis kus kindral küsib soldanitelt kas neil süüa jätkub? Vastus: „Jätkub ja jääb ülegi!“, kindral küsima, mida ülejäänuga teete? Jälle reibas vastus: „Sööme ära ja jääb puudugi!“. Eks ole … sarnane ju!.  Süsteemne kriis – administratiivkriis.

Selles on ettevõtjatel tuline õigus, et ilma erainitsiatiivita riik ei toimi. Teatavasti on lendu tõusmiseks vaja kahte hea kandevõimega tiiba, vaid ühega … Lendu ei tõuse, vaid paterdab või laperdab niisama ringi. Kuid süsteemi, strateegiat ja eraettevõtluse kaasamist ju pole, on vaid irdideed (või ideetus) ja …riigihanked. Riigihanked on kuid rahvahanget pole. Visiooni pole. Milleks meile strateegiline visioon?  „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.”  „ Igal riigil on oma kavandid. S.Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega” … Kergem on olla kaasatud kellegi kavandisse, kui üritada kaitsta enda oma.” („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 16/17). Vaat niimoodi. Kuid kogu strateegilise planeerimise juures tuleb arvestada, et: „Majanduskasvul on üks omadus, mis sageli unustatakse. Nimelt, mida suurem on poliitiline üksus, seda püsivam on kasv. Riik on buumidele ja kriisidele vähem tundlik kui linn, kontinent aga vähem tundlik kui riik. Planeedi kasvumäär on veelgi püsivam, muuhulgas seepärast, et planeet ei saa laenu võtta. (…) Maailma SKP maht inimese kohta on 1970 aastast saadik kahekordistunud. Kui see järgneva 40 aasta jooksul samamoodi läheks, oleks planeedi keskmise elaniku aastaseks sissetulekuks umbes 22 000 dollarit tänases vääringus – rohkem kui mitmetes Euroopa Liidu riikides praegu.” („Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013 lk 314)

Uuele ringile

Viimasel ajal on ilmunud hunnitult palju ettepanekuid aktiivsetelt (või aktiviseerunud?) inimestelt mida ja kuidas teha, inimesed on mõistnud, et niimoodi poliitlüürika järgi toimida pole võimalik. Kui vaadata kasvõi ÄP, siis ettepanekuid tuleb nagu robinal, kuid mis neist edasi saab? Kas saab? Või juhtub sama mis eelmistel kordadel  "Teeme ära mõttetalgud" kampaaniaga, Jääkeldri ja neile järgnenud ideekorjed. Suurepärased üritused, täis edasiviivat energiat. Kuid need jäidki irdettepanekuteks, huvitavateks, kuid omavahel sobimatuteks eredateks intellektuaalseteks sähvatusteks, mis kuhtusid bürokraatlikusse sõnamulinasse. Nüüd siis …

Järgneb …

Targutusi:

J. Angelos „Täielik katastroof“ Tänapäev 2016

Lk 83 „“Kui poisid on Saksamaale tulnud,“ ei naase me enam kunagi Kreekasse rohkem kui vaid külla. Me ei hoolitse oma tuleviku eest, „ ütles ta. „Me mõtleme oma laste tulevikule ja paraku Kreekas nende jaoks tulevikku ei ole.““Lk 155 „Tema raamaturiiuli kohal oli tahvel Vana-Kreeka aforismiga: „Pole kindlamat vaenlast kui tänamatu abisaanu.““

 G. Rugg, J. D´Agnese „Pime nurk“ ÄP 2014

Lk 52 „Väga lihtne on eeldada, et kuna sina ise ja inimesed, kellega sa tavaliselt koos töötad, on antud teemaga kursis, siis on iseenesest mõistetav, et ka kõik teised on sellega kursis.“Lk 61 „Einstein ei näidanud, et Newton eksis, ta näitas vaid, et Newtoni seadused moodustavad kehtiva, kuid piiratud alamhulga neist seadustest, mida on tarvis liikumise kirjeldamiseks.“

A.    G. Malkiel „Juhuslik ekslemine Wall streetil“ ÄP 2019

Lk 18 „Juhuslik ekslemine on selline, kus tulevasi samme ja kursse ei saa ajaloolise info põhjal prognoosida. Börsi kontekstis tähendab see, et aktsiate lühiajalised muutused on ettearvamatud. Investeerimisnõustamine, kasumiprognoosid ja aktsiagraafikud on kasutud. Wall Streedil on „juhuslik ekslemine „ ropp väljend. See on akadeemilises maailmas välmitud termin, mida kasutatakse solvanguna professionaalsete ennustajate aadressil. Loogilise äärmuseni jõudes tähendab see, et kinniseotud silmadega ahv, kes börsinimekirja pihta nooli viskab võib koostada  niisama eduka portfelli kui aktsiaid selekteerivad eksperdid.“