Kuidas valmistuda?
Valmistuma peab, kuigi strateegiliselt ei sõltu paljugi meist, sest (liig)raha
pumbad ei asu meil, siis taktikaline valmistumine on puhtalt meie endi teha.
Valikute küsimus. Valmistudes taktikaliselt valesti, andes järgi
hetkeemotsioonidele, võime majanduse põhjalikult tuksi keerata.
Tegelikult
ei oska keegi valmistuda ja kui valmistutakse, see on nagu kindralid
valmistuvad eelmiseks sõjaks, nii poliitinimeste ettevalmistus piirdub
eelmiseks kriisiks valmistumisega. Kahjuks. Kuid variandid tegutsemiseks peavad
ikka olemas olema. Kuigi Keiserliku Saksamaa staabiülem feldmarssal v. Moltke
vanem ütles, et plaanid ei pea esimeses lahingus vastu rohkem kui viis minutit,
siis ometi planeeris (ja kalkuleeris) ta kogu tegevuse läbi. Planeerimise
protsess ise aitas leida optimaalseid lahendeid ja olude muutudes nende
teisendeid. Millised on meie plaan? Teisendid?
Kriisimenüüs on harilikult kolm valikut: esiteks ebavajalikust (headel aegadel tekkinud liialdustest) loobumine. See oleks tõhusaim viis suunata meie teiega ühisressursid kriisist jätkusuutlikuks väljumiseks, kuid …. Selleks pole suurt lootust. Kasutades Soome näidet seoses kriisijärgsete valikute otsimisega „ …valitsusallikate sõnul ei lähe kulutuste kärpimine tõenäoliselt korda. Poliitiliselt on lihtsam kokku leppida lisalaenu võtmises kui loobuda parteidele tähtsatest plaanidest.“ (ERR 22.04.21). Poliitmaailma kuldreegel. Kui panete tähele - loobuda ei saa „parteidele tähtsatest plaanidest“. Jätame selle mõttetera meelde. Mis veel? Teiseks teeks on maksutõus. Kuskilt peab ju raha Dr Riigile kulutamiseks tulema. Veel midagi? Adminkuldreeglitesse kuuluvad veel: piiramine, reguleerimine, tsentraliseerimine, karistamine. Pole küll abiks kriisiravis, kuid jätab Dr Riigist energilise tegutseja mulje. Tegelikult on iga Dr Riigi esmareaktsioon kriisides alati olnud maksumeetmed. Refleks. Tulemused on kiired, raporteerida kerge, kui asi viltu kisub … küll pärast on aega õigustada ja siluda. Ka kõrged analüüsimajad arvavad, et rahatrükk ei toida defitsiiti lõputult ja pikemas plaanis on maksutõusud vältimatud. Esimene väide on õige, kuid teine vanamoodne. Pigem tuleb luua keskkond, mis veaks majanduse topelttootlikuks. Pole võimalik? Ikka on. Dr Riik seda ise muidugi ei suuda, kuid ei peagi, Dr Riik peab avatud meelega looma loomingulise keskkonna tootlikkuse kasvuks. Eraalgatuslik loovus teeb ülejäänu. Elementaarne. Kas meie teiega oleme kuulnud midagi konkreetset loova keskkonna ettepanekutest? Ei? Maksutõusudest küll. Panustamine maksutõusudele on loobumine edust.
Tõsi see on, et uus reaalsus tähendab meile teiega (NB! paigalseisu korral) väiksemat (reaal)sissetulekut ja suuremaid makse (reaalselt). Seega kahekordne reaalne tagasilangus. Kas me sellist .... tahtsimegi? Seda on peljatud mullusest, kui tekkis kriisiravi uus üleilmne imeretsept - ennast kriisist välja laenata. Kiirkriisi puhul oleks see olnud hea plaan, nüüd … No ma ei tea, kui kaugele oleme jõudnud enese kolmikkriisist väljalaenamisega, sest meditsiinikriis veel kestab (ärevaks tegevate tagasipõrgetega ja üleoleva suhtumisega suurvõimu väikevormidesse), majanduskriisi me alles siseneme ja administratiivkriis tüsistab oma jäikuses nii meditsiini- kui majanduskriisist väljumist, kuid raha on juba otsas. Pole õnnestunud ennast välja laenata. Ega õnnestugi. No välja me muidugi enese puterdame sellestki kriisist, ilmselt otsatu pingutamise ja karmi dieediga. On aeg valmistuda majandusliku Iron Man`i võistluseks, sest just see seisab meil ees. Valmistusprogrammi eesmärgiks on: „sotsiaalmajandusliku kasu“ lodevusrasv maha higistada ja loominguline konkurentspõhine sooritusvõime muskel üles ehk majanduse suunamine targale turumajanduslikule konkurentsipõhisele alusele. Majanduslikud lödimaod Iron Mani võistlustel finišisse ei jõua. Isegi „sotsiaalselt kasulikku“ finišisse mitte. Meie ainukene võimalus selles võistluses edukas olla põhineb õigel taktikal ja see ei ole maksutõusude taktika.
Õigest otsast alustades
Loovuse ja ettevõtluse kasvatamine lahendab ka maksuprobleemid. Maksud on nagu hinnakujundus, mõistlikud hinnad ja täismaja on üldjuhul kasumlikum, kui närune täituvus kõrgete hindadega. Hindu ei kujundata eeldusest, et „ma tahan raha“ vaid, kas ja kuidas turg selle vastu võtab. Praegu turg vara-, auto, aktsiisi- ja maksumakse vastu ei võta. Dr Riigi maksunduse kujundamise eeldused, et meil on madalad maksud on küsimuse lahendamine valest otsast. Tõsiasi on, et meil on mõned maksud madalad, kuid ka palgad on madalad, meie palgad on madalad seepärast, et meie tootlikkus/tööviljakus on madal, me toodame asju, mille eest turg maksab madalat hinda. See, et meil on edulugusid, sh. ükssarvikuid (kuigi needki piirduvad põhiliselt „raha sisse võtmisega“) on tore, innustav, kuid meie keskmine tootlikkus on ikkagi vaid 75+% EL keskmisest. See on näruselt vähe. Kriminaalselt vähe. See on koht mida tuleb (kindlas kõneviisis) parandada. Koht kuskohalt edu ja jõukust ammutada. „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA“ . (T. Sarrazin „Soovmõtlemine“). Elementaarne. Sellest peakski alustama, mitte unelema maksutõusudega Dr Riigi kulutusvõime parandamisest. Kui me tootlikkuse taset tõsta ei suuda, siis pole ka mingit võimalust suurendada meie ühiselt kasutatava raha mahtu. Pigem vastupidi.
Maailma majandust hoiavad reipas ringluses kaks vereringlust: raharinglus ja transport/logistika (laiemalt energia). On ka teisi jadasid (toorained, tööjõud jne), kuid häire vereringlussüsteemides on fataalsed. Raharinglusega juhtub ilmselt see, mis kriiside ajal raharinglusega ikka juhtub, see muutub … eklektiliseks. Kohatiseks. Kriisis süveneb tendents „kõik on kõigile võlgu“, hinnad kasvavad hüppeliselt ja rahaasutused muutuvad üha umbusklikumaks, siis ongi käes oht raharingluse häireks, tromboosiks. Või kujutate ette mingit kohatist ringlust, et kord ringleb ja siis … No, te saite ise aru, see kas ringleb või ei ringle. Need kõik kes jäävad teisele poole „ringlust“ on kutud. Nende jaoks on äri selleks korraks lõppenud. Kui nüüd selles ohtlikus majandustsüklis lisada maksukoormuse tõus, siis viimasel piiril ponnistavad firmad kaovad, jättes maha võlad ja töötuse. Praegu on suur osa firmasid just sellises seisus. Ponnistavad veel. Harjumusest? Pigem isiklikust uhkustundest. Jonnakusest ka. Niisiis, raharingluses seisavad meil ees ringlushäired, kui Dr Riik kasvõi natukenegi taktikas eksib. Vanaema Marie ütles sel puhul ikka, et: „Tunne tuuri, asja järgi uuri!“. Kuid praegune mõttepojuke koormata majanduse teine vereringe lisanduvate auto-, CO2- ja lisanduvate aktsiisimaksudega on täiesti pöörane. See on eesmärgipäraselt trombi tekitamine. Transpordisüsteemi koormamine aktsiisitõusuga tekitab omakorda duubeldatud ringlushäire nii transpordis, logistikas, kui ka raharingluses. Kui lisada sellesse valemisse keset kolmikkriisi auto-, vara-ja maksumaksud, siis võtab see ühiskonnast välja veel viimased päästetud säästud, siis oleme saanud täiusliku majanduse hävitamise retsepti. Tekib kolmekordne ringlushäire. Kõik see tuletab meelde munakana supipotti hakkimist. Ühekordne lõbu ja pikka paastu.
Kui me sellele lisame veel väga vajaliku (hügieenilise) rohepöörde, mille sügavamat sisu hoomavad vähesed, kuid mida õhinapõhiselt püütakse teostada primitiiv-vulgaarsete instrumentidega, siis näljutame oma munakana kondikubuks, millest ei saa suppigi. Tõsi see on, et inimkond on sattunud ületarbimise lõksu tarbides nüüd juba üle1,5 planeeti aastas. Tarbitud ressursside taastootmiseks jäätmete lagundamiseks kulub pea 20 kuud. See on pöörane. Kuid rohepöörde põhiline tegevussuund paistab tähendavat mitte uute lahenduste jätkuv, järk-järguline, sünergiline kasutuselevõtt, vaid kõige keelamist, kõige maksustamist, kõige … Meie teiega murekoht peaks olema selles, et õige eesmärgi nimel tehakse asjatundmatuid, lihtsustatud kiirotsuseid mitte uue ja vana sümbioosest ülekasvamist novatseeniks (J. Lovelock´i mõiste). Nii me ei hävita mitte ainult oma majandust, vaid ka … suurema osa inimkonnast. Vaadake, inimkond on saanud kasvada 7+ mlrd tänu sellele, et on avastatud ja kasutusele võetud üha uusi energiakandjaid, kui nüüd keelata ajalooliselt kasutusele võetud energiakandjad ilma uue asendusenergiata ja seada eeskujuks tööstusrevolutsiooni algusaeg, mil inimkonna suuruseks oli u 1 mlrd, siis … Mnjah, rumal lugu, kuid siis oleks meil 6 mlrd inimest „üleliigsed“. Mida nendega teha? Hea küll, mõningate omandatud tarkustega võime energeetiliselt varustada veel miljardi või kaks, kuid mida teha ülejäänuga? Tuttu panna? Keda? Kas nad lepivad sellega? Millisel elukvaliteedi tasandil? Vaevalt. Muidugi peame me loodust säästma, kuid … mõistlikult. Eriti meie. Oma demokraatia ja arengu nooruses ei saa me veel alati aru, mis on mõistlik, oleme liialt täis pulbitsevat õhinapõhisust.
Kuid „roheline“ on mitte lihtsalt roheline, vaid see on meie poolt kokku lepitud värv. Me oleksime võimud kokku leppida, et see mida me praegu nimetame roheliseks, oleks hoopis „hobune“. Sõnad sh värvid on meie kokkulepe, et me nimetamme midagi ühtemoodi, sama on ka tegevustega. Kui me nimetame et meil on rohepööre, siis mida see tähendab? Kas see on samasugune vabavaraline sõna nagu riigireform, väärtused, vastutus? Igaüks sisustab selle sõna ise? Nii ei saa, me peame mõõtma oma tegevusi, nii ka seda kas me oleme ja kui rohelised me oleme. Muidugi oleneb tulem ka mõõtmisest ja eriti mõõtmispoliitikast. Senini on kasutusel kaks erinevat rohepüüdluste mõõteriista: siseriiklik materjalitarbimine (energia & materjalide tarbimine kindlal territooriumil) ja materjali jalajälg (arvestab ka teiste asjassepuutuvate riikide tarbimist). Nende kahe „rohelise“ vahe arenenud riikides võib olla 3-5x. See pole enam väga roheline ehk "Kui näiteks Taani ostab turbiine Hiina ettevõttelt või Taani toodab ise oma tuuleturbiine, aga kasutab selleks Kongo Vabariigist pärit materjale, siis materjali jalajälje indeks võtaks arvesse kogu materjalikulu. Mitte ainult Taani riigi territooriumil tarbitud materjali, vaid ka Taani riigi tõttu tarbitud materjali“ (A. Harrik 23.03.21 Novaator). See on mõtlemapanev käsitlus, mis puudutab ka meid teiega. Kas meie õhinapõhine „roheline“ on roheline või on see vaid kõmisev loosung? Või on meie „roheline“ tegelikult vaid punane latern arengute sabas?
Taaskasutus ja elutsükli pikendamine
Võtame lihtsa näite. Kui me näeme infovoos üha uuesti kohalikke pealikke rõõmustamas uute gaasibusside hangete taustal rohepöörde edenemise üle, siis kas see on rohepööre või hoopis … probleem? Keskkonna, mitte pidukondliku nähtavuse kantekstis? Pigem probleem. Esiteks on gaas, kuigi puhtam, ikkagi taastumatu fossiilkütus. Teiseks üha uute busside ostmine on … suuremahuline keskkonna reostamine ja Maa ressursside tüüpiline ületarbimine. Rootsi, Norra ja Soome KOV-d (need rikkad unistustemaad kõrgete maksudega) ei saa endale lubada uute busside ostmist (mitte materiaalselt vaid mentaalselt), vaid olemasolevatele bussidele tehakse üha tihemini elutsükli värskendus ( tehakse muide Eestis). See hoiab kokku nii KOV raha, kui ka loodusressursse. Värskenduse tegelik olemus on selles, et hoitakse kokku ühe hanketsükli jagu materjali e. loodusressurssi. Põhjala teguviis on arenenult roheline ja majandust säästev. Nad kasutavad oma majanduse käitamiseks teadmisi. See on ka meie ainsaks tõsiseltvõetavaks võimaluseks – panustada teadmistele. „Tavaarusaamade järgi maailmast kui kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid – toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid – toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“) Ja olemegi saanud perfektse tegevusjuhendi kriisist väljumiseks. Eduks ka.
Head ühiskondlikud teenused ja sidusus tulevad kõrgest tootlikkusest, loovusest, kasumist ja heast palgast, mitte kõrgetest maksudest. Oleks hea kui alustaksime sel korral õigest otsast. Ma möönan, et võin eksida, kuid nagu täheldas J. Lovelock( „Novatseen“ PM 2020 Lk 27) : „Enne kõne ja kirja teket mõtlesime meie ja kõik teised loomad intuitiivselt“ „Hiljutised mõõtmised näitavad, et see vaistlik reaktsioon käivitub 40 millisekundi jooksul ohu äratundmisest. See on märkimisväärselt varem, kui te järsaku olemasolu teadvustate. Teisisõnu teid päästab instinkt, mitte ratsionaalsed teadvustatud mõtted kukkumisohust. Inimtsivilisatsioon tegi halva käigu, kui ta hakkas intuitsiooni halvustama. Selleta me hukkuksime. Ehk nagu arvas Einstein: „Intuitiivne mõtlemine on püha kingitus ja ratsionaalne mõtlemine ustav teener. Oleme loonud ühiskonna, mis kummardab oma teenrit ja on unustanud kingituse.““. Kolmikkriis on just see ajahetk, kui ma eelistaksin mõelda ja tegutseda intuitiivselt. Kõrged analüüsimajad ja Dr Riik ei pruugi oma tabelite ja fooride varjus mõista protsesside sügavamaid tendentse. Administratiivne mustkunst pole tekitanud mitte mingit kindlust edasise suhtes. Hullem veel, kui analüüse ja foore kasutatakse vastastikku iseenda, teiste ja meie teiega valerahulikkuse tekitamiseks. Tundub, et just seda rada mööda protsessid arenevad ( kui Sina ei juhi protsessi, siis juhib protsess ennast ise ja gravitatsioon veab kõike allapoole). Mida hakkame me peale mustkunstniku „pooleks saetud naistega“, kui mustkunstnik lavalt lahkub? Pigem oleksin valmis riskima olla intuitiivne kui mitte. Neile, kes arvavad, et midagi ei saagi teha, siis:„Sõjaajaloolane Sir Michael Howard nentis korra, et sõja alguses saavad harilikult kõik asjast valesti aru (…) Howard jätkas, et tähtis ei ole mitte olla õigel seisukohal kohe algusest peale – see on peaaegau võimatu ülesanne -, vaid olla võimeline ennast muutma. „Niisuguses olukorras, mil kõik algavad valesti, saavutab eelise see pool, kes suudab kõige kiiremini uue ja tundmatu keskkonnaga kohaneda ning omaenda vigadest õppida.“ Ta ütles, et seega on eesmärgiks arendada suutlikkust selle hetke saabudes kõigest kähku õigesti aru saada.“ (T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015 lk 385). Algus on, mil kõik eksisid on möödas, on aeg ennast muuta.
Järgneb …
K Farrazzi, T Razz „Ei ühtegi einet üksi“ Million Mindset OÜ 2020
Lk 50 „Parim definitsioon eesmärgist, mida ühel
konverentsil kuulsin pärineb üliedukalt ärinaiselt, kes ütles, et eesmärk on
unistus, millel pole tähtaega.“
„Enne kui hakkame eesmärke paberile ritta seadma,
tuleks hoolikalt järele mõelda, millest tegelikult unistame. Vastasel juhul
võime end leida olukorrast, kus teekonna lõpus jõuame sihtkohta, mis meid
sugugi ei rõõmusta.“
A Rutherford „Kõigi kunagi elanute lühiajalugu“ Tänapäev 2020
Lk 85 Darwinist „Ainsad mittemuutuvad eluvormid on surnud eluvormid.“
V Kondor „Patune Budapest“ Regio 2020
Lk 163 „See ongi tsensuuri mõte, Zsigmond. Asi pole selles, et tsensor praagib
selle välja, vaid se, et meie ise tajume sisimas, mille tsensor maha tõmbab,
ega hakka seda kirjutamagi. Või kui kirjutame, siis ei pane seda lehte.“
No comments:
Post a Comment