Põrgatamisteooria V 11: Loksudes liidutankeri taktis - keskpäraselt

 

Äsjane (kuid iga aastane) konverents „Tuulelohe lend 2021“ oli omamoodi märgiline.  Ei-ei, mitte selles mõttes märgiline, et toimus piirangute ajale vastavas vormis, see on juba  … tavaline. Ebatavaline oli miski muu. Kuigi teemaks oli „Kes on võitjad muutuvas maailmas?“, siis tähelepanu väärib, et konverents päädis  ettevõtjate omamoodi mässuga. No vähemalt (suulise) mässukatsega.  Nagu kirjutas ÄP: „Kriisist võitjatena väljumiseks tuleb suurettevõtjate sõnul riigil Brüsseli bürokraatia kõrvale jätta ja ise tegutseda. Seni pole poliitikud meeste sõnul kriisijuhtimisega hakkama saanud ning viimane aeg on erasektor kriisi lahendamiseks kaasata.“ Ehk Eesti tippettevõtjate sõnum oli - peame Brüsselilt ohjad üle võtma. Ütleme, et see on ettevõtlike kuid mittepoliitiliste aktiivinimeste suhtumise omamoodi kvantiteedi (nurisemine, et EL toimib liiga jäigalt, liiga aeglaselt, liiga ühtlustavalt) ülekasvamine uueks kvaliteediks (EL ei saanud hakkama, võtame üle jne). Aktiivsuspuhanguks. Ja see on hea märk, sest pole midagi halvemat tuimast ükskõiksusest. Samas see ettevõtjate vaade polnud ju kriitiline suhtumine mitte ainult EL suunal, vaid ka meie oma administratiivsuutlikkuse pihta. Võib-olla on EL suunaline kriitikatulv kaasnev pahameel selles suhtes, et meie oma administratsioonid pole ilmutanud aktiivset tegutsemisvalmidust, taibukust ja nobedust liidu mängureeglite ärakasutamisega? No umbes selline reageering nagu vanamehenässil, kelle perenaine tainarulliga üle on  tembeldanud ja selle frustratsiooni kompenseerimiseks koera lendu togib. Ei tea, kuid mõlemad administratsioonid on … kuidas seda viisakamalt öeldagi? Võib-olla … eee …mannetud kolmikkriisi haldamisel ja administreerimisel. Nojah, ilmselt on kriisil administreerimises … administratiivkriisi mõju. 

Seega muutusi vajab nii EL kui ka meie oma administratiivmaastik. Mõlemad on muutunud liialt tsentraliseerituks ja raskepäraseks. Laisaks ja enesega rahulolevateks. Kohmakaks noh! Selline omamoodi siirupis ujumine, mis võib ju olla magusasõbra unistuste tipuks, kuid edasi liigutakse keskäraselt aeglaselt ja magus/kleepuv muutub ruttu tüütavaks lääguseks. Prrr. Nii vähemalt on pärismaailmas. R. Kattel kirjutas („Keskpärasuse impeerium“ PM 09.02´.21) tabavalt: „Kui Euroopa Liidu elanikkonnast on alla nelja protsendi vaktsineeritud koroonaviiruse vastu, siis Inglismaal on juba ligi viiendik inimesi saanud vähemalt esimese doosi. Möödunud nädalal oli Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen sunnitud tunnistama, et EL alahindas vaktsiinide tootmise komplekssust. Enamgi veel, von der Leyen (edaspidi vdL) võrdles ELi tankeriga, mille manööverdamisvõime on väga aeglane. Inglismaa käitus Euroopa Komisjoni presidendi arvates kiirkaatrina.“ Vaat niimoodi. „Kadunud poja“ tegutsemiskiirus on 5X suurem, kui loksuval liidutankeril. Milliseid järeldusi sellest võiks teha? Alahindamine – on ilmselgelt planeerimisviga. Sellisel tasandil nii primitiivse vea tegemine on juhtimisviga. Ilmselt süsteemne viga. Tegelikult on vdL väljaütlemine väga ilmekas (mitte hea) ja silmiavav näide (kuigi rohenäpu EL võrdlemine, tema enda tippjuhi poolt, tankeriga on küll kuidagi kummastav) EL toimemehhanismist ja enesega rahulolust.

Otsides oma  identiteeti

Kuid kui seda vdL mõttepojukest edasi arendada, siis on täiesti selge, et meie ei ole ei tanker ega kiirkaater. Kes me siis oleme? Milline on meie identiteet?  Me kujutame ette et oleme … tanker, loksume ju tankeri taktis … solidaarselt. Kuid kas me oleme tanker? Hm, tundub veider? Või oleme … Trümmis loksuv nafta? Nafta, mis järgmises sadamas välja pumbatakse? Nii ikka ei saa, et me oleme nii padu liiduusksed, et enam ise üldse ei mõtle ja oma initsiatiivimuskli ära laseme känguda. Me oleme ajapikku seda liitu täiesti valesti mõistma hakanud. Ja ilmselt mitte ainult meie, vaid enam-vähem kõik „rõõmuoodi rahvad“. EL ei ole sohva pikaks pikutuseks, see on pigem pidev rassimine jõusaalis. Muidugi, kui tahad edukas olla. Ka ei ole EL indulgentsivabrik kohalikele administratsioonidele oma küündimatuse ja  tegematajätmiste õigustamiseks. Lisaks, kui meie administratsioon midagi tegemata jätab (millele järgnevad rikkumismenetlused), siis sünnib see mitte põhimõttelisest vastuolemisest (selleks oli aeg siis kui ühisregulatsioone koostati), vaid puht hooletusest, koordineerimatusest ja ükskõiksusest.

Nüüd on teised ajad, tuleb olla krapsakam. Vaadake, muutuval (kiiresti ja dramaatiliselt muutuval) ajal peavad isegi need kes liiguvad tankeril (või tankeris) omama oma isiklikku pääste(kiir)paati. Varu- või lisaväljapääsu. Kuningas Richard oleks siinkohal hüüdnud: „Pool kuningriiki pääste(kiir)paadi eest!“. Meie? Meie loksume trümmis edasi? Mnjah. Oleks päramine aeg endale selgeks teha kes me oleme, kuidas me suhestume maailma „majandustankeritesse“ ja milline saaks olla meie tõhus roll selles uues öko- mis on ka ühtlasi ekosüsteemis.

 

Kuhu me läheme, kes me oleme?

Nagu  V. Beekmani „Ja sada surma“ („Eeesti Raamat Tallinn1978 Lk 67) tegelane talumeheliku tarkusega ütles: „Vaata sõdur, sa oled kange ülem küll ja masin on sul suur, aga noor oled alles. Kes läheb sinna, kuhu kõik lähevad? Lammas läheb. Kunagi enne teisi kohale ei jõua, kõik käivad nii tasa, nagu viletsam käib. Mine alati sinna kuhu teised ei lähe, kergem minna ja rutem saad „ Nii, et … oleme lambakari? Või oleme midagi …Paremat? Teistsugust? Hm, missugust? Kesssugust? Siinkohal kipun ennast kordama, et oleme liitu mõistnud veidi (kui mitte väga) valesti. Me suhtume liitu kui mugavusteenusesse, kustkaudu saab (lõputult) hüvesid ja oleme harjunud nende hüvedega. Kuid me pole olnud piisavat aktiivsed meie oma erilise huvi selgeks tegemisel ja vaeva näinud liitlaste leidmisel. Meie teiega oleme lasknud bürokraatiaveskil (nii meil, kui liidus) jahvatada omasoodu. Meie bürokraatia pärsipatt on selles, et  andis mugavusest kõik reguleerimishoovad liidulise bürokraatia toimetada. Me ei saa enam mõjutada, kas jahvatatakse nisupüüli või loomasööta. See on suurte süsteemide viga. Meile, süsteemne viga. Nagu kirjutas üks minu tark ja õpetatud sõber: „ See , mis käib üksikute inimeste sobivuse kohta on laiendatav ka organisatsioonidele - näiteks peetakse ka Euroopa Liitu nn heade aegade ühenduseks. Kriisides kipub ta hätta jääma. seda me oleme näinud ja näeme ka praegu.“ Just-just, headel aegadel jäävad paljud ebakohad meile märkamatuks, no pole mugav, kuid ka ei sega eriti. Talutav noh! 

 Neli liitu ühes liidus?

Nagu sedastas G. Friedman („Tulipunktid“ PM 2019 Lk 140): „Euroopa Liiduga oli see häda, et eurooplastel ei olnud pakkuda muud kui rahu ja jõukust – oodi rõõmule. Mis saab aga siis, kui rõõm lahtub, kui rahu või jõukus otsa saavad? Mis jääb siis inimesi vennalikult koos hoidma ja mis jääb Euroopa Liitu koos hoidma.“ See on hea küsimus. Eriti meie jaoks. Pealegi millisest EL –st me üldse räägime? I. Krastev („Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 10) on arvamusel, et: „Eurooplased elavad lagunemishirmus, samal ajal kui liit ise näeb rohkem kui kunagi varem välja saatuseliiduna.“ Kuid see saatuseliit koosneb G. Friedmani tõlgenduses mitmest eraldiseisvast liidust:  „Euroopa liite on tegelikult neli. On Saksa riigid (Saksamaa ja Austria), ülejäänud Euroopa riigid, Vahemere riigid ja piirialade riigid.“ „Euroopaid on neli ja need neli killustuvad omakorda, kuni alles jäävad neid moodustavad rahvusriigid ja ollakse tagasi ajaloo juures, mida taheti selja taha jätta.“ (lk 279). Et probleemi olemus  oleks veelgi reljeefsem, siis: „Politoloogide James Dawsoni ja Sean Hanley meelest on demokratiseerimise kokkulaulatamine Euroopa integratsiooniga aidanud kaasa sellele, et idas tekkis n-ö ilusa ilma demokraatia, millele jäädakse truuks ainult soodsatel aegadel, ning koos sellega  poliitiline eliit, kellel puudub tõeline pühendumus liberaalsetele väärtustele.“ (I. Krastev („Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 76). Meie oleme siis ilusa ilma demokraatia? Või oleme ilusa ilma liiduliige?  Hm, päris kange keedus? Kuidas seda läbi seedida ennast ära katkestamata?  I. Kratsevi arvates: „See on hetk, mil nii poliitilised liidrid kui ka tavakodanikud kõiguvad palavikulise aktiivsuse ja fatalistliku passiivsuse vahel, hetk, mil see, mis oli kuni viimase ajani mõeldamatu – liidu lagunemine -, hakkab paistma möödapääsmatuna. Ja see on hetk, kui narratiivid ja eeldused, mis alles eile juhtisid meie tegusid, hakkavad paistma mitte üksnes aegununa, vaid lausa arusaamatuna. Nagu me ajaloost teame, tõsiasi, et miski paistab absurdne ja irratsionaalne, ei tähenda sugugi, et seda juhtuda ei saaks. „ (lk 11). Kuskohal selles supis asume meie?

Liidud, mis said valmis ja  …

 

EL on oma algideelt suurepärane, kuid väga habras konstruktsioon, tuletas meelde mõningal määral Hansa Liidu põhimõtete reinkarnatsiooni või isegi foiniiklaste kaubariiki: „Vahemere asukaile, esmajoones kreeklastele, olid foiniiklased olnud alati veidi õudsaks mõistatuseks. Hellenid ei mõistnud, kuidas õnnestus sellel tillukesel rahval rajada riik, mis hõlmas peaaegu kogu piirkonna Gibraltari ja Liibanoni ranniku vahel; nad said sellest aru seda vähem, et see riik tegelikult mitte kuskil konkreetseks  ei muutunud. See ei avaldunud mitte tugevate linnade ja suurmaavaldustena, vaid pigem kaubamarsruutide tiheda võrguna, mis oli nähtav ainult laevade hapra kiiluvee jäljena.!“ (G. Herm „Foiniiklased. Antiikaja purpuririik” Olion 1998). Tore, paindlik, kiire võrgustik kui selline. Samasugune oli ka Hansaliit – paindlik, kiirelt kohanev:  „Asjaolu, et see tavatu õiguslik moodustis püsis 16. Sajandi lõpuni, mil kaotati tema privileegid Inglismaal, tõendab hansa (majanduslikku) jõudu rohkem kui mõni võidetud merelahing” Selles mõttes oli ta tõesti varjatud ülemvõim” Mnjah, jälle inglased. Varjatud ülemvõimu lõhkujad? Liidulõhkujad? Ei-ei, pigem muutus liit nende jaoks liiga jäigaks ja nad otsustasid minna oma teed. Nagu tänaseks teame, siis edukalt. Hansaliidu üheks allakäigu põhjuseks oli majandusmaastiku muutus. Turuosaliste jõuvahekordade muutus ja nende uute mänguosaliste iseteadvuse kasv  „Tegelikult avaldus selles edukate käsitööliste ja kaupmeeste järjest kasvav  iseteadvus. Nende moto oli: „Kui sul midagi on, siis pead sa ka midagi olema”” (lk 112)

Mis sai edasi sellest omaaegse varjatud ülemvõimust?  „Hansa järkjärguline majandusliku allakäigu tähtsamaid põhjusi on, et ta minetas võime uutele olukordadele adekvaatselt reageerida. Tema suurim voorus hiliskeskajal oli paindlikkus, ehkki otsuste vastuvõtmiseks kulus vahel lõputult aega.” (lk 176)  „Sundseisus hansas hakkas senise kaubandusseltsi asemel kujunema konföderatsioon. Täpselt sätestatud kohustustega konföderatsioon on vabakaubandusettevõttest märksa jäigem, nii et tegevusvabadust, millega hansa hiliskeskajal silma paistis, polnud enam jälgegi.” (Gisela Graichen ja Rudolf Hammel-Kiesow „Hansa liidu ajalugu. Varjatud ülemvõim” Tänapäev 2012 lk 182). Niisiis Hansaliidu ajalugu jälgides saab selgeks, et nii nagu mitmetel muudel juhtudel, soovist luua tugevat organisatsiooni (tõhusa konkurentsipositsiooni saavutamiseks)  aetakse segi tugevus ja jäikus.  Muide üks mitte vähetähtis komponent liidu lagunemiseks  oli veel. Progress nimelt. Innovatsioon. Õigemini kompassi leiutamine, mis muutis Visby kunagisest kaubateede kohustuslikust ristumiskohast … lihtsalt saareliseks asukohaks, mitte sihtkohaks. Niisugune kurb lugu Hansaliidu jäikusega.

Luumurru strateegia

Niisiis, kui  konstruktsioon muutub jäigaks, siis on sellel oht kukkuda kildudeks. No nagu luumurd jäikluulise vanemaealise puhul. Muidugi on võimalus, et (liigne) ühtlustamine muutub ideeks/eesmärgiks omaette ja sellisel juhul murtakse hoopis üksikute konstruktsiooniosalise luid. Miks? Ikka selleks, et ühtlustuse (mitte segi ajada ühtsusega) idee puhtust säilitada. Kahju, kuid nii see on, süsteemi jäikus on süsteemi lõpu kindel algus ja ka … lõpppunkt.

EL on oma arengus teinud läbi tohutu arengu, kuid ka mutatsiooni majandusliidust, millekski … muuks. Kas enamaks, bürokraatlikumaks, jäigemaks või väärtustepõhisemaks oleneb vaataja arusaamisest maailma asjadest.  EL muutumist on mõjutanud nii püüdlused, väärtused, visioonid, kui ka … kriisid. Liit on muutunud kriiside mõjul (või toel?) üha tsentraliseeritumaks, ühtlustatumaks. Kuid on selge, et kõik liidu piirkonnad ei ole ühesuguse arengutasemega, tuletagem vaid meelde Friedmani nelja liidu kuvandit, mis tähendab, et igal piirkonnal võib olla ka mingi oma kuvand liidust ja tema koht selles liidus. Loosungina me ju teame, et erinevus rikastab, kuid tegudes … läheme pahatihti kergema vastupanu ehk ühtlustamise teed.

Tuletame meelde … naisi. Tarku naisi.

M. Thatcher oma kõnes ajast, mil UK alles astus EL (EMÜ) nägi liitu järgnevalt: „Suurbritannia ei unista omaette äraolemisest Euroopa Majandusühenduse äärealal. Meie saatus on Euroopas, osana majandusühendusest. See ei tähenda, nagu oleks meie tulevik seotud ainult Euroopaga. Aga sama kehtin ka Prantsusmaa ja Hispaania, tegelikult kõikide ühenduse liikmete kohta. Majandusühendus ei ole asi iseeneses. Samuti pole see institutsionaalne vahend, mida tuleb mingi abstraktse intellektuaalse kontseptsiooni ettekirjutuste tõttu pidevalt muuta. Samas ei tohiks seda ka lõputute regulatsioonidega kivistada.

Euroopa majandusühendus on praktiline vahend, millega Euroopa tagab oma rahvaste jätkuva heaolu ja turvalisuse maailmas, kus eksisteerib palju teisi võimsaid rahvaid ja rahvaste rühmi. Meie, eurooplased, ei saa endale lubada energia raiskamist sisevaidlustes ja raskesti mõistetavates institutsionaalsetes vaidlustes.

Mitte miski ei asenda efektiivset tegutsemist

Euroopal tuleb valmis olla täielikuks panustamiseks nii oma turvalisusse kui kaubanduslikku ja tööstuslikku konkurentsivõimesse maailmas, kus edukad on need riigid, kes soodustavad isiklikku initsiatiivi ja ettevõtlikkust, mitte need, kes seda alla suruvad.“ („Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 125) Ja veel: „Me usume vabasse Euroopasse, mitte standardiseeritud Euroopasse. Vähendage liikmesriikide hulgas mitmekesisust ning te vaesustate kogu Ühenduse. Me nõuame, et Euroopa ühenduse institutsioone juhitaks nii, et need suurendaksid üksikisiku vabadust kogu kontinendil. Neid institutsioone ei peaks lubama langeda bürokraatiasse. Mil iganes institutsioonid vabaduse suurendamises ebaõnnestuvad, tuleks neid kritiseerida ning tasakaal taastada.“

 „Minu esimene juhtpõhimõte on valmisolek ja aktiivne koostöö iseseisvate sõltumatute riikide vahel … Euroopa on tugevam just selle pärast, et tal on Prantsusmaa Prantsusmaana, Hispaania Hispaaniana, Suurbritannia Suurbritanniana – igaüks oma kommete, traditsioonide ja identiteediga. Oleks rumal püüda sobitada neid teatud sorti euroopaliku isikupära identiteedimalli.“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 Lk 144). Vaat niimoodi. Võib-olla on see ka vastus, miks UK liidust nüüd (jälle) välja astus. Raamistik ja iseotsustamise kihk muutusid ikka suurenevas tsentraliseerimistuhinas liialt koormavaks. UK purjetas minema ja otsib oma teed. Vaktsineerimise osas on nende „tee“ olnud igatahes (5x) tõhusam, kui liidutankeril. Vaat niimoodi. Liit jäi igatahes vaesemaks ühe stabilisaatori ja innovaatori võrra. Kahju. Ja lahkuminek muutus jagamise asemel  jagelemiseks? Mnjah, eks me pea siis edasi laperdama ja uut tasakaalupunkti otsima, kuid …

Ideaalid, milleni ei küünita on ohtlikud                                                                     

Kõik ei jõua isegi liidu sees neile kõrgetele ideaalidele järele, mille on püstitanud tsentraalne EL. Ja kui I. Krastev kirjutas, et: „ Võimalik, et Euroopa postmodernistlik kord on muutunud nii eesrindlikuks ja keskkonnaspetsiifiliseks, et teistel on võimatu seda järgida.“ (Lk 15), siis ilmselt kehtib see mõttepojukene mitte ainult liiduväliste vaid ka liidusiseste riikide kohta. Oma raamatus „Pärast Euroopat“ on autor märkinud, et: „„Järgnev on mõtisklus Euroopa saatusest Antonio Gramsci „intellekti pessimismi, tahte optimismi“ vaimus. Olen üks nendest, kes usub, et lagunemise rong on Brüsseli jaamast lahkunud – ja kes kardab, et see viib maailmajao laosesse ja globaalsesse tähtsusesse.„. Kas see on hoiatus (hoiatus Hansaliidu näitel?), et varjatud ülemvõim võib kuhtuda keskpärasuse impeeriumiks ja siis tähtsusetusse?

Oleme näinud, et segastes oludes tehakse totraid otsuseid, kuid hirmuseisundis … Hirmu seisundis tehakse paanilisi otsustamatusi. Kas pelk enesekaitse? „Hirmust, et liit laguneb laiali, ja soovist kindlustada end niisuguse tulemuse vastu võivad paljud Euroopa liidrid ja valitsused astuda samme, mis muudavad Euroopa projekti kollapsi juba möödapääsmatuks. Ja kui lagunemine aset leiab, siis mitte seepärast, et minema jookseks ääremaad, vaid seepärast, et mässu tõstab kese (Saksamaa, Prantsusmaa).“  (lk 15/16). Nagu tänaseks teame UK, üks liidu keskmeid, on juba lahkunud ja jõuvahekorrad liidus muutunud/muutuvad. Mida teevad selles uues olukorras  idas tekkinud  n-ö ilusa ilma demokraatiad ( või soodsate aegade demokraatiad)? Isepäiseid eriarvamusi leidub paljudes küsimustes nii asutajaliikmete kui uusliikmete seas. Mnjah, kõigil on ju ka omad spetsiifilised huvid. Vaktsiinisõjas on  Tsehhi, Slovakkia ja Austria eiranud EL keskset lähenemist ja pöördunud alternatiivsete võimaluste poole. Ehhee, Itaalia plaanib juba Sputnikutehaseid rajama hakata, kuigi EL pole sellele kaadervärgile veel kasutuslubagi (lennuluba?) andnud. No ja siis? Siis ongi nii, et iga järgneva piirangu puhul tehakse piirkondlikke otsuseid ja siis … Nii need liidud lagunevadki. Sisemise kokkuvarisemise tulemusel.  Oma isepäisust ja kangekaelsust on juba mitmetes küsimustes  ilmutanud ka (Suur-) Poola ja Ungari. Käib aktiivne jõukatsumine EL ja nende riikide vahel. Esialgu küll kohtute tasandil, kuid mis edasi? Vaevalt Poola ja Ungari praegused administratsioonid tunnustavad kohtu arvamust, kui see pole neile soodne. Edasi? Või tagasi? Mnjah, majandusliit pole enam majandusliit, sest kui rahajagamismehhanism on ühtlasi poliitväärtuste ühtlustusmehhanism, siis …

Lootus jääb

Raskeks läheb meil selles liidus, kui me ise ei suuda luua oma huvide tagamise aktiivset süsteemi. Kuid ärge kaotage lootust, sest: „ „ Siis on teie lugu sant,” arvas Svejk. „Kuid ärge lootust kaotage, sest kõik võib veel hästi minna, nagu ütles mustlane Janecek Plzenis, kui talle tuhande kaheksasaja seitsmekümne üheksandal aastal kahekordse röövmõrtsukatöö eest köis kaela pandi. Ja aimas õieti. Ta viidi viimasel silmapilgul võlla alt ära, sest keisri sünnipäeval ei või kedagi puua, aga päev, millal teda puua taheti, langes justament keisri sünnipäevale. Ta poodi alles järgmisel päeval pärast keisri sünnipäeva. Ja meest tabas veel sihuke õnn, et kolmandal päeval anti talle armu ja tema protsessi tuli otsast alata, sest kõik asjaolud näitasid et tõeline mõrtsukas oli keegi teine Janecek. Ta tuli vangla surnuaialt välja kaevata ja nagu õige inimene kunagi Plzeni katoliku kiriku kalmistule matta. Alles hiljem tuldi selle peale, et mustlane oli evangeeliumi usku ja ta tuli evangeeliumiusuliste surnuaiale ümber matta, ja siis …”.” (J. Hasek „Vahva sõdur Svejki juhtumised maailmasõja päevil” Eesti Riiklik Kirjastus. 1960 Lk 400). Nii, et ärge kaotage lootust. Raudpolt!

Strateegia: ebakõlaline lahkmeelsus? 

Niisugune (segane) lugu siis EL-ga. Igatahes oli UK lahkumine liidust väga halb enne liidule ja halb eeskuju liikmetele. Ka kesksetele stamliikmetele. Võib-olla läheb kõik õnneks ja kriisist „tullakse välja tugevamana kui kunagi varem“ (nagu ütlevad propagandaloosungid), kuid võib olla saab tulevik olema nagu „Franz Grllparzer kirjutas oma Viini päevikus 18. Aprillil 1848:” Kui tore rahvas on austerlased! Nüüd arutavad nad, kuidas Saksamaaga ühineda, ilma et nad peaksid Saksamaaga ühinema! See läheb neil raskeks, umbes nagu paarikestel, kes püüab suudelda, olles seljad vastastikku!” (Euroopa Nõukogu „Euroopa ajaloo ristteed” Argo 2012 Lk45). Hullem oleks see, kui tulevik põhineks samadele alustele nagu Jugoslaavia moodustamine peale I Ilmasõda . „(…) ühinesid riigiks, mida ühendav põhimõte oli ebakõla“ (G. Friedman „Tulipunktid“ PM 2019 lk 164)  Ebakõlade ühendus? Väga trööstitu valik. Veel võib kõne alla tulla ristisõdade aegne ebakõlade sundtegevuse variant: „ Aineliste vallutuste ja nende põhjustatud poliitilise konkurentsi baasil puhkes kriis, mis viis lõpuks välja Jeruusalemma pealetungile. 1. Novembril 1098 aastal läksid juhid peaaegu käsitsi kokku. /…/ Ainult sõjaväe põhimassi häälekaks muutunud surve sundis vürste kuidagi omavahel leppima: „lahkmeelsus” oli väljend, mille üks pealtnägija hindas nende suhteid.” (Tyerman  „Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu” Lk 144). See „lahkmeelsuse“ variant tundub juba praegu toimivat, kuid … Nagu hoomate, tekitas lahkmeelse ühtsuse eesmärk (Jeruusalemma vabastamine/vallutamine) ja põhimassi häälekas suve (saagi- ja kuulsuselootus). Kes peaks või oleks EL see häälekas põhimass? Ja milline oleks selle hääleka põhimassi eesmärk?

Mida me peame sellest järeldama?

Ettevõtjate mure konverentsil „Tuulelohe lennul 2121“ on mõistetav, sest kriis on toonud välja mitmeid eksistentsiaalselt ohtlikke olukordi nii meie oma administratsiooni, kui EL töökorralduses. Ülereguleerimine, aeglus, eneseõigustus, olukorra mittemõistmine ja mittemõistmisest tulenev reageerimine on vaid mõned olukorda ilmestavad terminid. Kuid see mis toimub meil praegu vaktsineerimisega on täielik segapuder. Kuidas saab üldse tekkida vaktsiini defitsiidi olukorras massvaktsineerimise nädalavahetusi (nagu kommunistlikud laupäevakud Vaheriigis?), kui süsteem peaks toimima läbi tervishoiuasutuste ja perearstide? Defitsiit ju! Seda mida on puudu, ei saa olla üle. Elementaarne. Kas toimub mingi ressursside varjatud ümberjaotamine?  Ega vaktsineerimine kui selline ju tasuta tegevus ei ole. Tasutud ikkagi ja tasutud meie ühisest rahast. Tundub, et (majanduslikud) huvid lähevad kõige imelikumal moel lappama ka keset rängimat kriisi. Nii, et segadus … on korra ema? Anarhistid proovisid seda varianti ja … Kuigi minu sügava äratundmise järgi on iga vaktsineerimine hea vaktsineerimine olenemata vaktsineerimise põhimustrist. Kui nädalavahetusel kasutasid ka vanemaealiste sihtgruppi mitte jõudnud inimesed aktiivselt võimalust saada oma esimene vaktsiinisüst, siis neid hurjutati – võtate vanainimestel vaktsineerimisvõimaluse. Uh, rängalt öeldus, kuid … Kuid milline oli nädalavahetuse sutsakate bilanss? Bilanss oli selline, et 2000 doosi jäi kasutamata. Samas said 5000 süsti need, kes polnud veel vanusepiirini jõudnud. Jälle halvasti? Jälle skandaal? Kuid kas see ei oleks olnud skandaal, kui üle oleks jäänud 7000 doosi? Aitäh, teile nooremad aktivistid, kes te ennast lasite usinasti vaktsineerida, sest niimoodi suleti nädalavahetusega reaalselt 5000 (lisa) võimalikku nakatuskollet ja kahju küll, kuid 2000 kollet jäid sulgemata. Administratsiooni organiseerimatus või pigem asjatundmatu organiseerimine, on ületanud igasuguse mõistetavuse ja talutavuse piirid. Praegune administratsioonide töökorraldus ei ole enam aja nõuetega kooskõlas. See on nagu nimetab seda P. Drucker : „Suur osa sellest, mida me kutsume juhtimiseks, kujutab endast inimeste tööga hakkama saamise raskeks tegemist “ (L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016 lk 537)

 

Eneseõigustusstrateegia

Kui eelmise massvaktsineerimise ettekäändeks olid „eksperiment“ vaktsineerimissüsteemi töökindluse testimiseks ja süüdi olid „laisad“ (või vähemalt vähetõhusad) perearstid, siis seekord olid „süüdi“ juba patsiendid ise. Vanad, tobud ja aeglased. Ei mõista kiires nobedate näppude voorus osaleda ja ei oska esimese vile peale kiirelt jäähalli tormata. No ei tea, kas seda oli ikka vaja, et laupäeval korraldada (või provotseerida?) vaktsineerimisüritusi nagu laulupidu, kus „saajad“ ja „soovijad“ hulgakesi koos? Teine päev (peale „mittevanade“ hurjutamist) kujunes nagu „raadiumi onud“ ütlesid pigem toolide süstimise ürituseks või … Käbedamad peale eelmise päeva massimeedikute arvamusi ei tahtnud enam nii aktiivselt katsetada. Nii jäigi 2000 doosi „üle“.  UPS! Ja täna saame teada, et Kuressaare haiglas jääb selle nädala massvaktsineerimine ära, sest … doose ei jätku. No tule seesamune sealtsamusest appi! See on nagu vanas Vaheriigi sõjaväeanekdoodis kus kindral küsib soldanitelt kas neil süüa jätkub? Vastus: „Jätkub ja jääb ülegi!“, kindral küsima, mida ülejäänuga teete? Jälle reibas vastus: „Sööme ära ja jääb puudugi!“. Eks ole … sarnane ju!.  Süsteemne kriis – administratiivkriis.

Selles on ettevõtjatel tuline õigus, et ilma erainitsiatiivita riik ei toimi. Teatavasti on lendu tõusmiseks vaja kahte hea kandevõimega tiiba, vaid ühega … Lendu ei tõuse, vaid paterdab või laperdab niisama ringi. Kuid süsteemi, strateegiat ja eraettevõtluse kaasamist ju pole, on vaid irdideed (või ideetus) ja …riigihanked. Riigihanked on kuid rahvahanget pole. Visiooni pole. Milleks meile strateegiline visioon?  „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.”  „ Igal riigil on oma kavandid. S.Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega” … Kergem on olla kaasatud kellegi kavandisse, kui üritada kaitsta enda oma.” („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 16/17). Vaat niimoodi. Kuid kogu strateegilise planeerimise juures tuleb arvestada, et: „Majanduskasvul on üks omadus, mis sageli unustatakse. Nimelt, mida suurem on poliitiline üksus, seda püsivam on kasv. Riik on buumidele ja kriisidele vähem tundlik kui linn, kontinent aga vähem tundlik kui riik. Planeedi kasvumäär on veelgi püsivam, muuhulgas seepärast, et planeet ei saa laenu võtta. (…) Maailma SKP maht inimese kohta on 1970 aastast saadik kahekordistunud. Kui see järgneva 40 aasta jooksul samamoodi läheks, oleks planeedi keskmise elaniku aastaseks sissetulekuks umbes 22 000 dollarit tänases vääringus – rohkem kui mitmetes Euroopa Liidu riikides praegu.” („Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013 lk 314)

Uuele ringile

Viimasel ajal on ilmunud hunnitult palju ettepanekuid aktiivsetelt (või aktiviseerunud?) inimestelt mida ja kuidas teha, inimesed on mõistnud, et niimoodi poliitlüürika järgi toimida pole võimalik. Kui vaadata kasvõi ÄP, siis ettepanekuid tuleb nagu robinal, kuid mis neist edasi saab? Kas saab? Või juhtub sama mis eelmistel kordadel  "Teeme ära mõttetalgud" kampaaniaga, Jääkeldri ja neile järgnenud ideekorjed. Suurepärased üritused, täis edasiviivat energiat. Kuid need jäidki irdettepanekuteks, huvitavateks, kuid omavahel sobimatuteks eredateks intellektuaalseteks sähvatusteks, mis kuhtusid bürokraatlikusse sõnamulinasse. Nüüd siis …

Järgneb …

Targutusi:

J. Angelos „Täielik katastroof“ Tänapäev 2016

Lk 83 „“Kui poisid on Saksamaale tulnud,“ ei naase me enam kunagi Kreekasse rohkem kui vaid külla. Me ei hoolitse oma tuleviku eest, „ ütles ta. „Me mõtleme oma laste tulevikule ja paraku Kreekas nende jaoks tulevikku ei ole.““Lk 155 „Tema raamaturiiuli kohal oli tahvel Vana-Kreeka aforismiga: „Pole kindlamat vaenlast kui tänamatu abisaanu.““

 G. Rugg, J. D´Agnese „Pime nurk“ ÄP 2014

Lk 52 „Väga lihtne on eeldada, et kuna sina ise ja inimesed, kellega sa tavaliselt koos töötad, on antud teemaga kursis, siis on iseenesest mõistetav, et ka kõik teised on sellega kursis.“Lk 61 „Einstein ei näidanud, et Newton eksis, ta näitas vaid, et Newtoni seadused moodustavad kehtiva, kuid piiratud alamhulga neist seadustest, mida on tarvis liikumise kirjeldamiseks.“

A.    G. Malkiel „Juhuslik ekslemine Wall streetil“ ÄP 2019

Lk 18 „Juhuslik ekslemine on selline, kus tulevasi samme ja kursse ei saa ajaloolise info põhjal prognoosida. Börsi kontekstis tähendab see, et aktsiate lühiajalised muutused on ettearvamatud. Investeerimisnõustamine, kasumiprognoosid ja aktsiagraafikud on kasutud. Wall Streedil on „juhuslik ekslemine „ ropp väljend. See on akadeemilises maailmas välmitud termin, mida kasutatakse solvanguna professionaalsete ennustajate aadressil. Loogilise äärmuseni jõudes tähendab see, et kinniseotud silmadega ahv, kes börsinimekirja pihta nooli viskab võib koostada  niisama eduka portfelli kui aktsiaid selekteerivad eksperdid.“