Põrgatamisteooria V10: Demineerimise eri ehk nurka kinni värvimise õpetus

 

Te ju teate neid naljaklippe, kus oskamatu (harrastus)remontija värvides õhinapõhiselt põrandat, leiab ennast usina tegevuse lõppfaasis ukse vastaspool nurgast. Ta on enese nurka kinni värvinud. Ups! Kuidas värsket värvi rikkumata nurgast pääseda? Appi! Päris naljakas? No jah, kui see juhtub komöödiažanris, siis küll, elus … Elus eneses pole see üldse naljakas. Kurb. Kogu tegevusõhin on välja voolanud tagajärgahastuseks.

Vearuumis

Tundub, et just sellisesse olukorda on sattunud Dr Riik kolmikkriisi „menetledes“ – ta on enese nurka kinni värvinud ehk sattunud vearuumi. Georgi Potseptsov („Strateegiline sõda” OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 29) järgi on  vearuum selline oponendi seisund, kus vearuumi tõmmatu igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele. Tegutsemine, olgu või, aktiivselt, ei too talle edu. Just sellises olukorras oleme olnud kogu kolmikkriisi aja – veatsoonis. Väga näitlik oli Peamise Ministri meeldetuletus meile teiega, et kui me eneseisolatsiooni ja muude tauditõrje meetmetega tõsiselt ei tegele, siis vaevalt meil sellist suve nagu me loodame (kasvõi sellist nagu meil oli eelmisel aastal) tuleb. „Suvi jääb ära“ oli väga tugev sõnum, mis vearuumita oleks kõigile selgeks ja tugevaks hoiatuseks olnud, nüüd … Nüüd on see ütlemine saanud pilkealuseks, sest see tehti vearuumis.

Siinkohal oleks mõistlik hoiduda sellest segadust rohkendavast üksteise süüdistamisest, et süüdi on hoopis eelmine ja üleeelmine ja … Vaat nemad on süüdi. Nagu lastelaul: „Mina kivi kuningas, sina essu labidas!“ (ja vastupidi). Tegelikult on selline käitumine sügavalt mõttetu, sest kui meil on üks ja ainumas Eesti Vabariik (mille osanikud me oleme kõrgeima võimu kandjatena), siis nii praegune, mullune, kui tulevane valitsus meie endi loodud juhtimisstruktuurid. Parafraseerides A Alliksaart: „Ei ole paremaid ega halvemaid aegu, on vaid hetk milles viibime praegu“ siis asendades sõna „aegu“, sõnaga „Dr Riike“ saame selle millele tuleb keskenduda.

Poliitmaailma kohta oskas seda parimal kujul sõnastada 19 sajandi Briti riigimees lord Palmerston: „Meil ei ole igavesi liitlasi ja meil ei ole alalisi vaenlasi. Meie huvid on igavesed ja alatised ja meie kohus on neid huve järgida“. Kui tal paluti nimetatud huvisid ametliku välispoliitika kujul täpsemalt määratleda, siis tunnistas Briti võimu paljukiidetud valvur: Kui inimesed küsivad minult … mida nimetatakse poliitikaks, siis ainus vastus on, et me püüame iga kord teha seda, mis tudub parim, muutes meie riigi huvid oma peamiseks juhtmõtteks.“. (H Kissinger „Maailmakord“ Varrak 2017 Lk 33). Seega me peaksime lähtuma usaldusküsimusest ja uskuma, et Dr Riik püüab (NB!) iga kord teha seda, mis tudub parim, muutes meie riigi huvid (st meie teiega huvid) oma peamiseks juhtmõtteks. Tore mõte. Kuid ei tööta vearuumis. Seega on Dr Riigi esmaseks ülesandeks ennast nurgast välja mängida. Olukord on seda „essum“, et selles kinnivärvitud nurgas pole Dr Riik niisama, et võib oodata, kuni värv ära kuivab ja siis uhkelt välja jalutada, öeldes suureliselt: „Nii see oligi mõeldud. Eksperiment.“ Praegu asutakse nurgas/vearuumis koos viitsütikuga pommiga. Tikk-takk, tikk-takk.

Milline oleks see juhtlõng, et veatsoonist välja saada? Lennata? Hüpata? Karguga? Kõik kehvad variandid: kas utoopilised või segadust suurendavad. See on just see koht, kus aitaks ühine mõistmine ja üheskoos tegutsemine. Kuid mõistmine ja „üheskoos“ tulenevad kogemusest ja usaldusest. Seega eelkõige tuleb tegeleda usalduse tootmisega. Just tootmisega. Masstootmisega.

Uskumatus (usku+matus) ja usaldamatus (usalda+matus)

Praeguse kriisi juhtimise (ja juhtimiskriisi) viga lähtub administratiivsüsteemi vanaaegsest töökorraldusest, vigasest kommunikatsioonist, segastest ja mitteusutavatest sõnumitest ja üha hilinevast tegutsemisest ehk tegutsematusest (tegutse+matus). Kogu kolmikkriisi haldamine on olnud vigane ja … variserlik administratiivsoperdus. Kui möödunud aasta möödus maskikandmise „sotsiaalseks normiks aretamise“ tähe all, siis käesolev aasta vaktsiini jaotamise administratiivsegaduse tähe all. Milline usaldus võiks Dr Riigi vastu tekkida, kui meie teiega kuuleme, et kõigepealt vaktsineeritakse eesliini töötajad (õige!), siis riskirühmad(ka peaaegu õige) … Nojah, selle koha peal läheb süsteem juba veidi lappama, sest mõiste „riskirühm“ on tegelikkuses väga veniv mõiste (miks õpetajad, kuid mitte bussijuhid, poemüüjad jne) No olgu, nagunii on oludes, kus vaktsiini ei jätku iga süsteem vigane. Siiski mingi süsteem, isegi ebatäiuslik, on parem kui süsteemitus. Kuid seda vaid juhul, kui Dr Riik tegeleb hüperaktiivselt lisavaktsiinide kiire hankega (… mida ei tehtud). Edasi läheb asi, süsteemianalüütiku jaoks, puhta imelikuks. Kuidas nii? Kui algselt andis Dr Riik teada, et AZ ei kõlba vanemaealistele ja seda süstitakse vaid noorematele, siis oli see selge sõnum. Arusaadav. Hooliv eksperthinnang. Kuid kui võimalike AZ kõrvalmõjude ilmnemisel andis Dr Riik teada, et AZ sobib „nüüd ja praegu“ just vanemaealistele, siis … Vaheriigi ajal oli ka kindel taks, et kui võid ei jätkunud (mune, vorsti, leiba jne), siis võis ajalehtedest lugeda või/munade kahjulikkusest tervisele. Nii, et vanemaealised oskasid oma kogemustest lähtudes lugeda selle sõnumi ridade vahelt ja kujundada välja oma isiklikud vandenõuteooriad. Kuid Dr Riik otsustas hoolitseda ka vanemaealiste meelelahutusprogrammi eest (kaks ühes meditsiini- ja meelelahutusprogramm?). Administratsioon algatas 65+ ealistele veebipõhise vaktsiinijooksu. Pilootprojekt selline. No ka hea, vähemalt ei läinud defitsiitne ressurss raisku. Kuid kui see jutt nüüd tavainimese arusaamamudelisse ( kes kuuleb pidevalt vastukäivaid infokilde sh Dr Riigilt), siis ei tea iial, mida saadi aru ja kas saadi aru. Mida peaks inimene sellisest teavitusest ja tegevusest aru saama? Millised järeldused tegema? Milliseid vandenõuteooriaid see toidab? Kui nüüd liita sellele kompotile Dr Riigi toorsõnum, et eesliin ei ole praegu prioriteet, siis … Usaldamatus (usalda+matus) on selle veatsooni nimi milles Dr Riik praegu sipleb. Uskumatus ja usaldamatus (usalda+matus).

 Juht, Jalutaja, Kaassõitja

 Usaldus on nagu likviidne ressurss, mida saab kasutada ka siis kui muud ressursid kipuvad kokku kuivama.  J. C. Maxwell („21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc Lk 89) on defineerinud usaldust niimoodi, et:  „Usaldus on nagu vahetusraha juhi taskus. Iga kord kui teed hea juhtimisotsuse, teenid rohkem vahetusraha. Kui teed kehva otsuse, loovutad osa oma rahast inimestele. Igal juhil on uude ametisse asudes taskus teatud hulk vahetusraha. Mida iganes ta ka teeb, see kas kasvatab vahetusraha hulka või kahandab seda. Kui juht teeb ühe halva otsuse teise järel, tähendab see pidevaid väljamakseid. Siis ühel päeval, pärast viimast halba otsust on tal taskud järsku – ja pöördumatult – tühjad. Kusjuures see enam ei loe, kas viimane prohmakas oli suur või väike. Selles punktis on juba hilja. Kui vahetusraha otsas, oled juhina mängust väljas.” Just-just, kui usaldust ei ole siis pole ka kedagi juhtida. Nagu kirjutab R. Siilasmaa („Paranoiline optimist“ Pegasus 2020 Lk 197): „Öeldakse, et juht, kellel ei ole järgijaid, on lihtsalt jalutav inimene. Organisatsiooni kultuuri muutmine eeldab juhtkonna pühendumist muutustele. Juht peab olema see, kes suudab panna inimesed harjumusi muutma ja enesele järgnema.“ Juht peab endale looma usalduse ja manööverdusruumi alternatiivsete valikute vahel. „Alternatiivsete stsenaariumite kaardistamise mõte seisnebki selles, et avada oma mõtlemine võimalustele. Sel teel tekib mõistmine alternatiivide olemasolust.“ Millised on meie alternatiivid? Plaan C? Plaan D? Kui Dr Riik tuima järjekindlusega väidab, et pole mingeid teisi (lisa)võimalusi vaktsiinide hankimiseks, kui Dr Riik väidab, et kiirtestid on mõttetud, kui Dr Riigil pole juhist, kuidas kergendada haiguse kulgu, siis ei näita see alternatiivide olemasolu. Isegi mitte nende kaalumist. „Ma ei suuda piisavalt rõhutada, kui oluline see on. Kui alternatiive ei ole, pole võimalik ka valikuid teha – need tehakse sinu eest. Ja ümberpöördult – mida rohkem on valikuid seda paremini on võimalik mõista, et saatus on sinu enda kätes. Kas oled parasjagu kriisiolukorras või pead tegema igapäevaseid otsuseid, igal juhul aitab stsenaariumidega töötamine otsustada, kas oled juht või kaassõitja.“ (lk 221) Nagu märgib Maxwell: „ Inimesed ei hooli sellest, palju sa tead, enne kui nad teavad, palju sa hoolid.” (142)

 Kuula Sonny …

Tegelikult toimivad kõik tõhusad organisatsioonid samade põhireeglite järgi. Isegi maffia.

(M. Puzo „Corleone perekond” Ersen 2012 Lk 288): „Selles äris nagu eluski on lugupidamine kõik. Selles elus Sonny, sa ei saa nõuda lugupidamist, sa pead seda valitsema.” Ja edasi, pealikul on pealiku vastutus – vastutus, mis põhineb usaldusel ja usaldus mis põhineb vastutusel: „Ma pean mõtlema igaühele, Santino. Tessiole ja Clemenzale je nende meestele ja kõigile nende perekondadele. Ma olen vastutav,” lausus ta ja pidas siis pausi, otsides õigeid sõnu. „ma olen vastutav igaühe eest,” jätkas ta, „kogu meie organisatsiooni eest, igaühe eest.” „Sa ei tea mitte midagi. Ja kui sa hakkad mõistma, kui vähe sa tead, siis võib-olla, võib-olla hakkad sa lõpuks kuulama.” Ta laskis Sonny lõua lahti ja sikutas oma kõrva. „kuula, „ käskis ta. „See on algus.” (lk 304/305).

Dr Riigi paljasõnaline sõnajada, et me ei saa iseseisvalt (lisa)vaktsiine muretseda ja ka kiirtestid on „päh“,  pole usaldust tekitav. Selline selgitus on pigem administratiivne argpükslikkus. Tegutsematus (tegutse+matus) pole just parim alus usalduse tekkimiseks.

Kõik koos ja igaüks eraldi

Sellistes oludes, kus Dr Riigi kommunikatsioon, suunised ja isegi käsud on vastuolulised ja mittemõistetavad, mis ei kõneta igat kodanikku, täidab selle tühjuse kibekiirelt vandenõuteooriate ja kuulujuttude vabrik. Siis pole ka imestada, et osa inimesi on segaduses, teine osa paanikas ja kolmas lihtsalt vihased piirangute peale, mida nad ei mõista. Selle asemel, et „lõkke äärde maha istuda“ ja kõik ära (ning üle) seletada lükatakse segadusse aetud inimesed ühte kuhja, kui vaktsiinivastalised. Absurd. Me teeme midagi valesti. Väga valesti. Segaduse lisafaktor ja kurbloolisus on selles, et on tekkinud „ühe valdkonna“ asjatundjad, kes ei adu üldpilti ja nendega on liitunud hulgaliselt eri valdkondade  administratiivinimesi,  kes mõtlevad välja seda kuidas ja miks … mitte midagi teha ei saa. Isegi ei tohi, tuues nende tegematuste (tege+matus) põhjenduseks võrdsuse ja vabaduste üllad põhimõtted. Kõige kummastavama viimase aja jutupauna leidsin 26.03.21 ERR lehelt: „Professor: vaktsiinipassi nõudmisega tekib oht diskrimineerimiseks“. Milles küsimus? Ilmneb, et „Euroopa Liidu asutatud globaalne digitaalsete inimõiguste võrgustik on aga valmis saanud vaktsiinipasside kasutuselevõtu analüüsi. Selles jõuavad 21 riigi teadlased järeldusele, et vaktsiinipassi alusel saab inimestele erisusi pakkuda alles siis, kui vaktsineerimine on kõigile inimestele kättesaadav. "Nii kaua kui riik seda ei võimalda, põhimõtteliselt ei saa seda teha, et nõutakse vaktsineerimispassi eeldusena ligipääsuks mõnele riigiteenusele või tegelikult ka eraõiguslikele teenustele. See põhiline oht on diskrimineerimises," selgitas Tallinna ülikooli inimõiguste professor (…)

Ta lisas, et inimese põhiõigustest ja Euroopa inimõiguste põhimõtetest lähtuvalt ei saa ka eraettevõte eelistada vaktsineeritud kliente. "Eraettevõtte kohustus on samamoodi austada inimõigusi, teha seda selgete ja arusaadavate standardite alusel.“ Hm, kõlab kui sarimõrvari õiguste loetelu. Ehk siis sarimõrv, kui inimõigus? Üldine hüve? Kummaline, huvitav, kas viirus ka teab, millised liitlased tal levikuvabaduse alal kaasa aitavad? Ilmselt ei tea, kuid kasutab ära. Kindlasti. Kui diskrimineerimistemaatikat üksikult, puht teoreetiliselt, võtta , siis on jutt ju väga õige, kuid pannes selle tegelikku olukorda, siis näitab see veelkord kuivõrd irdunud on osa seltskonnast elu tegelikkusest. 

Demokraatlikud diktatuuriehitajad

Selline suhtumine on võõras, sellel pole demokraatia, õiguse ega vabadusega mingit pistmist. Kuid seda teadis ja hoiatas juba Vana-Kreeka filosoof Isokratese: „Demokraatia hävitab ennast, sest ta hakkab õigust vabadusele ja võrdsusele kuritarvitama ning kodanikud hakkavad pidama jultumust õiguseks, seadusetust vabaduseks, jõhkrat kõnet võrdsuseks ja anarhiat progressiks.“ (M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012 Lk 89). No nagu teate, siis on demokraatia peale seda väljaütlemist ka mitmel korral hävinenud. Seega praktikas läbiproovitud mõttetera. Seda ei pea üha uuesti katsetama. Kuritarvitades vabaduse ja võrdsuse mõistet loob nihkes demokraatiajutt teed vaid diktatuurile. Demokraatia (mida keegi siis selle all just mõistab) läheb selle sõna ja mõiste väär ning kuritarvitamisel  katki. Tundub, et kõik need kes poevad vabaduste ja õiguste varju, et varjata enda otsustamatust (otsusta+matus) pole aru saanud, et see kolmikkriis on eksistentsiaalne kriis, mida saab võita vaid motoga, et selles peavad osalema kõik koos, kuid ka igaüks eraldi. Mõtteviis, et need kes on kontrollitud ja pole nakkusohtlikud ei või oma kollektiive, kogukondi & perekondi kaitsta niikaua kuni kõigile on mingi kaitsevahend (näiteks vaktsiin) kätte saadav on ju … väga segadusttekitav. Kas see tähendab, et vaktsiinipasse võib kasutama hakata vaid siis kui vaktsiin on saadaval kõigile 7+ miljardile inimesele? Hm, kui me jääme ootama millal kõigile saab vaktsiin kättesaadavaks, siis me küll taudi kontrolli alla ei saa. Elementaarne. Mitte kuskil ei saa. Tekkivad uued tüved ja uued probleemid, siis … Siis ootame jälle … Siis … Ikka ootame …

Uskudes asjatundjaid

Viroloog Andres Merits on arusaadavalt selgitanud, et: „Uus tüvi ei ole tekkinud vastusena vaktsiinide kasutamisele. Koroonaviirusel on palju erinevaid variante, mis on üksteisele väga lähedased. Kuna immuunsus seda viirust hetkel ei takista, on suund, kuhu kõik bioloogiliselt mõtestatud mutatsioonid on suunatud, see, et soodustada viiruse levikut. Ainus, millega meil viiruse levikut seni on takistatud, on kontaktide vähendamine, maskide kandmine ja kätepesu. Reaalne ja loogiline on sellisel juhul variandi, mis ka nendes tingimustes levida suudab, tekkimine. Seda ei saa võtta nii, et need meetmed viivad või on viinud paremini levivate viiruse variantide tekkimisele. Sellistel variantidel oleks levikueelised nii ehk nii. Õige on hoopis vastupidine – meetmete ebapiisav kasutamine on võimaldanud viirusel nakatada piisavalt palju inimesi – umbes miljon päevas – mis on loonud võimaluse palju enamate uudsete viirusvariantide tekkimiseks, mille hulgas leiduvad ka paremini levivad variandid. Kui viirusega nakatumine oleks – efektiivsemate meetmete rakendamise tõttu – sada korda väiksem, oleks sada korda väiksem ka selliste variantide tekkimise ja levimise tõenäosus.

Sama olukord jääb püsima ka vaktsiinide kasutamisel – mida rohkem anda viirusele võimalusi (st mida rohkem viirusel on sõpru ehk siis vaktsineerimisest keeldujaid), seda rohkem ebameeldivaid üllatusi oodata on. Reaalne võit viiruse üle on võimalik, kui viiruse vastu genereeritakse kollektiivne või karjaimmuunsus, mis tähendab siis seda, et kui keegi ka viirusega mis iganes meetodil nakatub, siis tõenäosus, et temaga kohtub rohkem kui üks inimene, kes on võimeline nakatuma, on väiksem kui 100%. Kui meil on 100 inimest, kellel tekib 100 produktiivset kontakti, siis nakatunute arv püsib stabiilsena. Kui see on alla saja, siis läheb nakatumine alla. Need inimesed, kes on viiruse vastu immuunsed, kes on vaktsineeritud või haiguse läbi põdenud, on viiruse seisukohast nagu tühjad kohad. Kui haige kontakteerub mittevaktsineeritutega, siis seal tekib palju uusi juhtumeid, kui ta kohtub nendega, kes on vaktsineeritud, ei teki midagi, või kui, siis väga vähe.“ (Vooremaa 5.01.21)

Ehk nagu A. Merits tõdeb: „Radikaalselt uusi omadusi SARS-CoV-2 uurimused viimasel ajal välja toonud ei ole. Pigem on ta on osutunud teistele viirustele hoopis sarnasemaks, kui eelmise aasta alguses arvasime. Peamine probleem on ikka suured nakatunute arvud. Kui viirusel lastakse nii laialt levida, tabavad meid tõenäoliselt mitmed väga ebameeldivad üllatused. Praegu on sel viirusel ikka lastud teha väga palju, mida ei oleks tohtinud lubada.“ Just-just liiga palju on sõnavahtu ja liiga vähe ja ajakohast tegutsemist. See on lausa pelutav.

Ehitades ühismüüri

Seega „vaktsiinipassi“ taktika (vaktsineerimisstrateegias) pole välja mõeldud inimeste diskrimineerimiseks, vaid taudi leviku tõkestamiseks, omamoodi tulemüür viiruse kaoks tühjadest kohtadest, mis piiravad nakatumise võimalust. Kuid tulemüüri saab ehitada vaid tulekindlatest kividest, pannes ühte müüri nii tulekindlaid telliseid, kui turbapätse ei saa te tulekindlat müüri, te saate tule müüri. Vaat niimoodi. Siduda ühtse tulemüüri ehitamist  kuidagi inimõigustega … Täiesti pöörane. Ütleme niimoodi, et see ajab segadusse. Juhtimisõpetustes tuletatakse ikka meelde, et kui probleem on keeruline, siis võtke see osadeks lahti ja visualiseerige see. On kergem aru saada ja lahendusi leida. Hea mõte. Teeme proovi. Niisiis: 

Kasutamata varjendi strateegia?

 Kas need, kes räägivad „õigustest“ (tuleb möönda, et erinevates oludes võivad olla nii „päris“ õigused, kui ka kujutletavad õigused, mida võib olla esmapilgul raske eristada) räägiksid sama tõsiselt diskrimineerimisest näiteks lauspommitamise tingimustes.  Ehitatud on teatud arv pommivarjendeid (ehitamine jätkub täie hooga), kuid neid ei tohi kasutada niikaua kuni igaühele pole valmis saanud tema isiklik varjend(võimalus)? Jabur ju? Pigem on pommitamine kui selline inimõiguste vastane, mitte pommitamise korral käepäraste kaitsemeetmete aktiivne kasutamine (kahjuks ei saa me esitada viirusele süüdistust inimvastasest kuriteost).

Vaadake Riik on üks meie teiega ühiselt hakkamasaamise instrument - meie ühislooming. Kui meie ajaloolised kogemused on näidanud, ja me oleme otsustanud, et meditsiinikriisi lahendamise instrumentideks on isolatsioon, testimine, vaktsineerida ja kohustuslikud maskid (kellele ja millal), siis nii ka peab olema. Sellise käitumisliini täitmine on kohustuslik. Vaadake, kui meil on parempoolne liiklus, siis me ei sea ju kahtluse alla, et vastassuunalise liikluse kasutamise keelamine on õiguste piiramine?  Elementaarne. Ei saa olla parempoolset ja vasakpoolset liiklust üheaegselt? Või muidugi saab, kuid see ei ole mõistlik, see ei ole seotud ei vabaduste ega õigusega, see on lihtsalt elukorralduslik ühisreegel. Sama põhimõte ka tauditõrjel, ei saa niisugust massiivset/agressiivset taudi tõrjuda, kui selles osaleb vaid osa elanikkonnast. Poole maski kandmine on mõttetus. Hullemgi veel, kui te olete pannud tähele, siis asjatundjad on rõhutanud, et nn kirurgiline mask ei kaitse niivõrd kandjat, vaid hoiab ära kandjapoolse võimaliku nakkuse levimise Ühisruumi. Selles valguses pole arvamine, et (PM 25.03.21): „ Iga inimene peab ise oma tervise eest hoolitsema, ei ole valitsuse asi piirata vabadust, olgu päästikuks kasvõi epideemia. Solidaarsed piirangud pole põhjendatud. Just selles on veendunud need, kes sõitsid laupäeval kolonnidena protestimärgiks ja aktsiooni korras rahvuslippude lehvides Eesti suuremates linnades ringi.“ Mingi vabaduse piiramine.

Hm, Mille vastu me ikkagi mässame, kui maskikandja kaitseb eelkõige Ühisruumi nakatumist, mitte iseenese nakatumist. Seega kaitsevad need, kes kannavad maske, eelkõige neid kes … maske ei kanna? Samas, kui mittevaktsineeritud ja mittemaskikandjad on potentsiaalsed nakatajad. Potentsiaalne sarimõrvar? Kelle õigusi (elule) siinkohal on piiratud? Täitsa pöörane egoism. Kas õigus olla sarimõrvar on nüüd siis igaühe põhiseaduslik õigus? Niikaugele oleme siis oma väärtuste, õiguste ja vabadustega jõudnud? Siinkohal oleks paslik tuletada meelde M Thatcheri ütlemist:  Lk 146 „Inimõigused ei saanud alguse Prantsuse revolutsiooniga … (need) pärinevad tegelikult judaismi ja kristluse segust … (meil, inglastel) oli 1688 ndatel omaenda vaikne revolutsioon, mille käigus parlament rakendas oma tahet kuninga üle … See polnud sedasorti revolutsioon nagu Prantsusmaal … „vabadus, võrdsus, vendlus“ – ma arvan, et nad unustasid kohustused. Ja siis läks vendlus muidugi pikaks ajaks kaduma.“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 146). Vaat selline lugu. Kõik algab kohustusest. Kui kohustusest ei alustata, siis lähevad  vendlus ja vabadus pikaks ajaks kaduma

 Aeg annab arutust

Teisalt, meie maailmamõistmine ja selles orienteerumine ei seisa paigal ja väga võimalik, et me oleme nii mõnestki järjestikku toimuvatest sündmustest valest aru saanud, pidades neid põhjuslikult seotuteks. Näiteks USAs viidi läbi uurimus, mis võrdles basseini uppunute ja N Cage  esinemiste arvu filmides. Ilmnes, et neil aastatel kui N Cage esines rohkemates filmides oli ka uppunute arv suurem, millest oleks võinud teha järelduse, et mida vähem filmiesinemisi, seda väiksem oli õnnetusjuhtumite arv. Enamgi veel, kõige parem oleks olnud (kui sellel oleks põhjuslik seos), et näitleja üldse ei oleks esinenud filmides, kuid … Siinkohal pole tegemist põhjusliku seose vaid juhusega. Kokkusattumustega.

Sama uskumatud on olnud ka ravisoovitused. Mäletan mitmeid (naljakaid?) Vanaema Marie raviõpetusi. Mõni aitab siiani, mõni … paneb muigama. Kuid mitte ainult Vanaema Marie polnud hea raviõpetaja,  S. Schiff („Kleopatra” Tänapäev 2013 Lk 107) toob järgmise näite:  „Hipokratese kolmesaja-aastane retsept nurisünnituse esilekutsumiseks – seitse korda üles hüppamine, nii et kannad korralikult kannikaid puudutavad – pani mõned esimese sajandi abinõud tundma täiesti mõistlikena. Ämblikumuna, mis enne päikesetõusu hirvenahaga kinnitatakse keha külg, võib kaheteistkümne kuu vältel ära hoida viljastumise. (…) Kleopatra ajal oli oma rasestumisvastaste mõjude poolest krokodillisõnnik, nagu ka muula neerust ja eunuhhi uriinist tehtud keedust.”. Prrr. Tänapäeval me ilmselt ei kasuta selliseid „nõuandeid“. Samas pole möödunud just palju aega sellest kui me kõik käisime kümnendi tervishoiuasutustes sinisussides, sest see oli … tarvilik. Kasulik. Me kõik uskusime seda ja allusime. Kasulik ju! Ilmselt oligi kasulik … sussitootjatele ja sussisahistajatele bürokraatiarindelt. Ühtäkki sinisussi nõue kadus ja nüüd võid oma poriste kotadega marssida rahumeeli nii sünnitaja manu, kui intensiivravi palatisse. Jälle usume. Või teine näide. Peamise Linna keskel, Kaarli kiriku ristmiku ümbrus tehti ühtäkki kiiruspiiranguga 30 km/h. Terve kümnend käis nimetatud rajoonis „päti-võmmi mäng“, mil autojuhid püüdsid ebeloomulikku piirangut „mahendada“ ja muuta liiklust taas sujuvamaks, mille eest nad said ka korrakaitsjailt „rahalise tunnustuse“ osaliseks. Ühtäkki piirang kadus ja midagi hullu ei juhtunud, liiklus muutus vaid sujuvamaks. Miks, mida, kes otsustas … pole teada. Just seepärast peavad olema piirangud selgelt põhjendatud, mitte suvaliselt kehtestatud. Selline suva on küll vabadusi … eee … pole just päris kindel, kuid kui nuputada, siis ka inimõigusi piirav.

Teised võimalused          

Niisiis kuidas on valikuvõimalustega, mida pidas kriisi ületamiseks eeltingimuseks Nokia nõukogu esimees? Meil ei ole, kuid ERR 29.03.21 tõi huvitava uudise Slovakkiast. Nemad nimelt võtsid massiliselt kasutusele kiirtestid, mille tulemuste analüüsi „kohaselt langes masstestimiste järel nakatumisnäitaja riigis ligi 60 protsenti. Kui arvestada sinna juurde eelnenud nakatunute arvu kasv, siis 70 protsenti.“ Vägev saavutus!

„Kampaania käigus tuvastati ligi 5,3 miljoni testi abil 50,5 tuhat nakatunut, kes pidid jääma koos terve leibkonnaga seejärel karantiini. Vaid tavapärasele PCR-testile lootes oleks tulnud sama arv positiivseid teste tulnud kokku 40 päevaga. Suurema osa riigi elanike testimine nõudis märkimisväärsel hulgal inimressursi. "Eriti tervishoiutöötajatega läks kitsaks, kümme tundi enne pilootkatse algust oli meil veel puudu 2500 arsti ja palusime lõpuks Austria sõjaväe abi," meenutas Pavelka  (Slovakkia tervishoiuministeeriumi epidemioloog). Kogu riigi testimine nõudis veel rohkem vaeva. Ligi 5000 testimispunkti mehitamiseks läks tarvis kokku 40 000 inimest, sh 15 000 tervishoiutöötajat.“
„Martin Pavelka märkis, et kiirtestide riikliku programmiga lõimimine aitab optimeerida testimisega seotud kulusid. Möödunud aastal Slovakkias korraldatud masstestimise tarbeks ostis riik Lõuna-Koreast 50 miljoni euro eest 13 miljonit testi. Võrdlusena tuleb iga võrreldavalt täpse testi eest Eesti apteekides välja käia enam kui kümme eurot. Sellele lisandusid testimise endaga seotud kulud, mis olid näiteks Bratislavas ühe testitu kohta kaks eurot. Kuludele vaatamata leidis Pavelka, et see tasub end ära. Möödunud kevadel kehtestatud piirangute tõttu langes Slovakkia SKT ligikaudu kümme protsenti. "Iga valitsus peab ise selle arvutuse läbi tegema, kui sageli on nad valmis inimesi testima. Kui saame majanduse varem avada, võib isegi nädalas 100 miljoni euro kulutamine end õigustada. Näiteks läheks kogu majanduse, sh tehaste sulgemine Slovakkiale maksma suurusjärgus kaks miljardit eurot nädalas.“ Siinkohal tasub üle korrata, et võimaliku majandusliku kasu tõi välja epidemioloog. Vaat see on pühendumus. Seda inimest ma usaldaksin.“ Mis selle loo juures veel õpetlikku on, siis see, et kõike (oma rahva päästmiseks) ei pea tegema kõrgete (ja kaugete) ülemuste käsulaudade järgi, oma peaga tuleb mõelda. Tuleb vananenud arusaamu ja reegleid murda.  „Seejuures ei saa tema sõnul alati lootma jääda suuremate rahvusvaheliste organisatsioonide juhistele. Näiteks muutis Maailma Tervishoiuorganisatsioon kiirtestide osas meelt alles möödunud septembris. "Olen nõus, et kevadel Hiinast tulnud testid olidki saast, aga teiste riikide toodang muutus õige pea paremaks ja täpsemaks. Slovakkiat taheti aga vahepeal isegi vastutusele võtta, sest me ei kasutanud antigeeniteste ette nähtud viisil ja eirasime WHO sõnul meditsiinilisi eeskirju. Nüüd näevad nad aga, et neil on tõesti testimisstrateegias oma koht olemas.“ Vaat selline väga õpetlik lugu. Kus on meie lugu. Ei, ei mitte hala (me peame tegema otsuseid, me peame tegma raskeid otsuseid, me peame tegema valusaid otsuseid), vaid lugu. Slovakid uurisid, otsustasid, valmistusid ja … tegid. Väga tubli. Meil … eee … võiks kaaluda massnakatumise piirkondades, lõpueksamite ajal … Oh 

Kõik otsivad oma teed

Kõik otsivad alternatiive. Soome on piiranguuskne. Oli juba eelmise laine ajal ja sellest oli abi. Kuid ka loogiline, sest taudiraviks on alati kasutatud jada. Testi, tuvasta, isoleeri, vaktsineeri. Muud võimalust eriti polegi. Slovakkide varianti me juba käsitlesime. Eriti meeldis mulle epidemioloogi (sic!) arutlus majanduslikust tasuvusest ja ressursside kontsentreerimise kohast. Kuid mõned „otsingud“ on arusaamatud, kui mitte veidrused, nagu see, et „Serbia pealinna suurima vaktsineerimiskeskuse ukse taha oli moodustunud pikk järjekord bosnialastest, montenegrolastest ja põhjamakedoonlastest, kes olid mõnel juhul tulnud kogu perega vaktsiini saama. Järjekorra toimetamist jälgis kõrvalt politsei.“ Ka omamoodi huvitav eksperiment, kuid … Palju küsimärke. Meil on ikka seesama alternatiivitu alternatiiv – ootame vaktsiine. Kuid on terve rida elementaarseid ja üldse mitte keerulisi tegevusi, mida Dr Riik võiks kohe ära teha. Nojah, kõigepealt peab ta muidugi vearuumist välja saama, kuid mõistetav selgesõnaline kindlas kõnes kava on üks võimalusi ka ennast nurgast välja manööverdada. Üks on selge, et Dr Riik peab julgelt tegema kulutusi taudi kontrolli alla saamiseks. Ikka seesama jadavalem, ei midagi keerulist. Teste, tasuta kiirteste, tasuta maske, kiiret vaktsineerimist ja sellele järgnevat paari päevast tasulist taastust, haigestumisel kohe esimesest päevast tasu haigekassast jne. Mulle ei meeldi tasuta asjad, mis teatavasti ei ole tasuta, kuid meie ühisraha on vaja just sellistel puhkudel kasutusele võtta, kui Ühisruum on tõsiselt hädas. Nüüd on see (häda) aeg käes. Ja veel üks korduslik meeldetuletus: mitte hetkekski ei tohi selles võitluses muutuda üleolevaks, ülbeks ja suurustavaks. Tasane vaikne tänu meie kangelastele eesliinidel, kes peavad kinni lappima administratiivkriisi praagi, tänu ka kõigile kaaskodanikele kes hoolivad oma kaaskodanike tervise eest, mis tähendab et nad hoolivad ka teiste eest. See ongi kõik ühe eest, üks kõigi eest ehk kõik koos ja igaüks eraldi ka.

 Demineerimine vs varemete koristus

Kes seni veel olukorrast aru pole saanud (ja on eksinud segadussõnade ja vandenõuteooriatelodumetsa) on illustreerivaks teejuhiks järgmine lihtsustav olupilt. Meie/teie aeda on kukkunud aegsütikuga pomm, nüüd on küsimus selles, kas suunata ressurss demineerimisele nagu kogemuslikult soovitab Slovakkia (epidemioloog) või kehtestada selle ümber liikumispiirang nagu teevad soomlased või … Või lasta kogu see kupatus koos maja, aia ja elanikega rahulikult vastu taevast ning siis koristada varemeid ja lappida vigastatuid. Tundub, et just selle viimase variandi on Dr Riik valinud. Piiranguid ei taheta kehtestada ( kuigi nüüd on need kehtestunud), ennetavate meetmete ja demineerimisega ei tegeleta, kogu ressurss suunatakse varemekoristusse, kõige sellest tulenevaga. See, et osa seltskonnast pole üldse aru saanud, et meie oma koduaias on tiksuv pomm ja püüavad seda manasõnadega olematuks mõelda või lippude lehvides sellest üle sõita/hüpata (kommi-nommi, vanamees hüppas üle pommi?) ei muuda pommi olematuks, küll aga muudab pidev sebimine ja kõnede pidamine pommi ümber ja otsas tagajärjed raskemaks. Mida veel? Viies järjekordse laadungi raamatuid taaskasutusse jäi pilk peale ühele Vaheriigi aegsele menukile „Blokaad“ (a. Tšakovski lk 476), kus sapööriüksuse komandör nähes 1941 a taganemisel Leningradi all värskeid vägesid tunneb rõõmu. Lõpuks ometi. Sel kohal ütleb ta autojuht: „Vaadake seltsimees major, need on ju kursandid“. „Rõõm tuhmus. „Isegi kursandid!“ (…) „Tähendab, näpud on põhjas ja reservid on läbi!“. Kursantide (viie minuti pärast valmis ohvitseride) saatmine reakoosseisuna rindele augu täiteks oli meeleheitlik samm, ressursi kõige ebatõhusam kasutamine, kuid … Millegi pärast meenus seejuures kolmesaja arstitudengi vabatahtlik ülesastumine minna kriisi, eksistentsiaalset kolmikkriisi abistama. Aitäh teile. Meenusid ka teised vabatahtlikud. Meenus ka Slovakkia tervishoiuministeeriumi epidemioloogi kriisitõrje isepäine demineerimine ja ressursside õiges järjekorras kasutamine. Meenus ka Läti ja Soome valmisolek meie tervishoiusüsteemile appi tulla, kui me ennast oma isekuses ja oskamatuses (oska+matus) õhku laseme. Meenusid need vabatahtlikud, kes seni on kõige erinevamal moel olnud abiks olukorra leevendamisel. Meenus … Jah, näpud on põhjas, reservid on läbi, kuid see võitlus mida praegu peetakse on ühisvõitlus. Vaid siis kui kõik annavad oma panuse on võimalik normaliseerida olukord. Dr Riik keskendu pommi demineerimisse. Pomm tiksub. Tik-tak.

Järgneb…

Targutusi:

T. Pocock „Admiral Nelson“ Kunst 2012

 Lk 342 „Ma pole kellegagi nõu pidanud. Seetõttu jääb süü mu eksliku arvamuse kujundamise eest ainuüksi minu kanda. Ma ei lubaks ühelgi mehel  röövida kübetki minu kuulsusest, kui ma oleks Prantsuse laevastikku kohanud; niisamuti ei soovi ma, et keegi teine peaks jagama minuga vastutust. Kõik kuulub mulle, nii tõde kui vale …“

Lk 351 „Ma ei taha olla ühegi partei tööriist, kuid kui mul tuleb olla valitsuse liige, siis on olukord teine.“

 M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015

 Lk 53 „Psühholoog James Grubman kasutab esimese põlvkonna miljonäride kirjeldamiseks ülihead väljendit „jõukuse immigrandid“ – selle all peab ta silmas seda, et neid ootavad oma lastega suhtlemisel ees samad väljakutsed, mis ootavad ees ka ükskõik millisesse riiki immigreerunud inimesi.“

Lk 77 „Stoufferi mõte oli see, et meie mulje ei teki mitte globaalsel tasandil, mitte sedasi, et me asetame enda kõige suuremasse võimalikku konteksti, vaid see tekib kohalikul tasandil – me võrdleme end inimestega, kes on „meiega samas paadis“. Meie arusaam sellest, mis meil puudu jääb, on suhteline.“