Seletav sõnaraamat: "Jah härra Minister "

Enam ei möödu päevagi, kui Poliitmaailm ja Poliitmaailm või Poliitmaailm ja Bürokraatiamaailm kokku ei põrkaks. See oleks nagu mingi uus meelelahutus. Uus normaalsus? Ollakse pidevas laupkokkupõrke situatsioonis. Meid teiega teeb see rahutuks. Ei tee? Kuid peaks tegema, sest küsimus on ressursikasutuses “Aju töötleb kõike järjekorras, ta ei suuda samaaegselt kahele asjale tähelepanu pöörata. Äriettevõtted ja koolid kiidavad multitaskingut, kuid teadusuurimused näitavad selgelt, et see vähendab töö tulemuslikkust ja suurendab vigade arvu.“ (J. Medina „Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014 lk 100). Nii ongi, et poliitmaailm on panustanud kogu oma ajupotentsiaali vastasseisule, mis tähendab, et et ajuressurssi selleks mis meid edasi viiks enam ei jätku, seal ilmneb viga vea otsa. Kuid kuna päriselus on ressursipuuduses palju vigu, siis püütakse neid vigu pöörata omakorda ressursiks (eh peaaegu nagu jäätmete kasutus). Nii, et meid ei peaks ükskõikseks jätma pidevad Pilvepiiri kokkupõrked, kindlustuskompanii oleme meie teiega, need kes maksavad kõik kahjud ja ravikulud. Piinlik värk. Kuid hea teada, siis oskame ka Poliitmaailma ja Bürokraatiamaailma kokkupõrkeid õigesse vaatenurka sättida. Ehk isegi mõ… Oleneb meie ettevõtlikkusest, ka lihtsalt mõmiseda või hoopis mõjutada.

Seletav sõnaraamat

Kui Poliit- ja Bürokraatiamaailma kokkupõrked teid nõutuks teevad, siis lugege rahustuseks suurepärast briti huumoriklassikat „Jah, härra Minister“ nagu seletavat sõnaraamatut. Näiteks  minister Hackeri  sissevaade (nimetagem seda hackerismiks?) ministrina tööle asudes: „Siin ma siis olen, püüdes tegutseda nagu mingi suure ja tähtsa ettevõtte tegevdirektor, ning mul puudub igasugune varasem kogemus nii ministeeriumi tööst kui ka ausalt öeldes igasugusest juhtivast tööst üldse. Poliitikukarjäär ei anna mingit ettevalmistust tööks valitsuses “ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 29). Kuid sissevaade Bürokraatiamaailma näitab kätte allikad, miks need kaks maailma/võimu üksteisest pidevalt mõõtu võtavad:  „Vastab kahtlemata tõele, et mõned riigiametnikud on ebakompetentsed, aga kindlasti mitte nii ebakompetentsed, et mõni poliitik oleks võimeline märkama. Hoopis parem mõte oleks see, kui riigiametnikel oleks õigus kõrvaldada poliitikuid ebakompetentsuse pärast, kuid selline asi on kahjuks ülimalt ebatõenäoline, kuna tühjendaks sisuliselt kogu Alamkoja, kõrvaldaks kogu valitsuskabineti, tähendaks demokraatia lõppu ja vastutustundliku valitsemisajastu algust.“ (J.Lynn, . Jay „Jah, härra peaminister“ Varrak, 1999 lk 202). Vaat nii. Omaette klassist on Ilmasõjaeelse Prantsuse välisministeeriumi ametniku avaldus „Pingeliste kõneluste käigus Justin de Seves´ga, kes oli välisminister juunist 1911 kuni jaanuarini 1012, teatas Cabon de Selves´le mitte kõige taktitundelisemalt, et peab end ministriga võrdseks. See väide tundub vähem pentslik, kui meenutame, et alates 1898 aastast, kuni 1914 aasta suveni nägi Cabon ametisse astumas ja lahkumas üheksat ministrit, kusjuures neist kahega juhtus seda kaks korda. Cabon ei pidanud end kellegi alluvaks riigiametnikuks, vaid Prantsuse riigi teenriks, kelle asjatundlikkus annab talle tähtsa osa poliitika kujundamise protsessis.” „ Caboni kõrget enesehinnangut toetas ka usk – mida jagasid paljud staažikamad suursaadikud - , et ta mitte lihtsalt ei esinda Prantsusmaad, vaid kehastab seda.”      C.Clark „Uneskõndijad” Varrak, 2015 lk 169/170).

 See tundub päris sümpaatse seisukohana, vähemalt on eesmärk ja vastutus paigas. Kuidagi on nad kõik hakkama saanud, pole pidanud seda ohuks demokraatiale. Õigemini võikski käsitleda maailma arengut kui Poliitmaailma ja Bürokraatiamaailma omavahelist võitlust. Võitlust mille nimel? VÕIMU loomulikult!

Lüües lamenti Lementti kahimisest.

Ka meie  kõige värskem kokkupõrge,  lament  Lemetti (MEM kantsler) kangutamisest, on olemuslikult rabeda poliitkultuuri tektooniliste laamade kokkupõrge. Tegelikult robustne susserdamine, ilma mingi mänguiluta. „Kui mängida meest, mitte aga palli, siis on hädavajalik mitte lasta sellel mehel aru saada, et nii kavatsed teha.“ (lk 142). Hea ja asjatundlik britilik soovitus ju. Kuid üha võimenduv ja leviv halamine, et nüüd on demokraatia ohus on … Ülepingutus? Protsessidest mitte arusaamine?  Ärme üle dramatiseeri, tegemist on täiesti tavalise ja jätkuva Poliitmaailma ja Bürokraatiamaailma kokkupõrkega. Ei mingi eepilise viimsepäevalahinguga, vaid tavapärase võimuvõitlusega. Kas mul on selle võitluse langenutest kahju? Loomulikult. Paljud minu sõbrad ja kolleegid on langenud selles poliitsudus, kuid Eesti riigiga on kõik korras. Niikaua, kuni Poliitmaailm ja Bürokraatiamaailm isekeskis mõõtu võtavad ja kumbki neist pole domineerima pääsenud on demokraatiaga kõik korras. Pigem peaksime olema mures kui sellist jõukatsumist ei toimuks.

Tekkepõhjused

Kuid miks sellised näotud kokkupõrked tekkivad? Harilikult lihtlabasest rumalusest. Seaduste ja oma võimaluste piiride mittetundmisest. Ülbusest ka. Ütleme niimoodi, et ei paljud ministrid (ega ka üldsus) ei tunne kehtivaid seadusi, millest tulenebki oma võimaluste ülehindamine. Kuid sellest pole suurt viga, sest 98% meist ei tea seaduse tähest suurt midagi, vaid me elame tavaõiguse kohaselt. Nii juhtubki kui Poliitmaailm, kes ei tunne seadusi (sic! kuigi on ise need vastu võtnud) siseneb Bürokraatiamaalilma tihkelt reguleeritud maailma ( milline lähtub vaid seaduse tähest ja kui tahab võib väga vabalt korraldada „slow work strike´i“, mis ka juhtunud on) oma tavaõiguslike teadmistega, on konflikt sündimas. Kui nüüd üldsus (milline samuti lähtub tavaõigusest) kommenteerib juhtumit, siis ongi paras mürgisupp kokku keedetud. Seda suppi helbitakse nüüd sisse tulikuumalt vürtsitades seda kuulujuttude ja konspiratsiooniteooriatega. Võtab higistama? Või kõhu lahti? Kas ema teid ei õpetanud, et ühtegi suppi ei sööda nii palavalt kui seda keedetakse? Ei õpetanud, et ärge ahnitsege, tõmbate endale hingekurku ja kõõksute veel pikka aega. Oleks aeg need õpetused taas meelde tuletada. Pealegi, kas ema keetis teile ühepajarooga makaronidest, maasikamoosist ja suitsuheeringast? Ei keetnud? Kuid miks teie siis panete erinevad juhtumid, erinevad isikud ja erinevad teod ühte katlasse ja siis … öögite ebamugavusest? Ei ole mõistlik sama ja sarnast segi ajada. See viib loogikaveani. „Antiikaja loogikud ning nende keskaegsed mantlipärijad tegid kindlaks terve rea loogikavigu, nagu see tuntud näide: „Koeral on neli jalga, sellel loomal siin on samuti neli jalga, järelikult on see loom koer.““ (G. Rugg, J. D´Agnese „Pime nurk“ ÄP 2014 lk 59). On siis koer või?

„Kangutatute“ mälestusväljak

Kui järgi mõelda, siis “kangutamises“ pole midagi uut (pigem on see meie poliitkultuuri tavapraktika); kuid harilikult on poliitinimesed suutnud seda teha vaikselt või ajahetkel, mil üldsuse tähelepanu on mujal. Kahetsusväärselt käib poliitinimestel oma vääritu teo õigustamisega  kaasas ametnike halvustamine. Kuid avalik teenistus peaks olema iga riigi selgroog ja konstitutsioon, avalikud teenistujad, aga need, kelle najal riik püsib. Selline parim sümbioos aust, mõistusest ja südametunnistusest. Vähemalt peaks see olema nii loova ja heatahtliku riigi puhul, vihameelse puhul see muidugi ei toimiks. Avalik teenistus ei tohiks olla avalik süljetops, kuhu igaüks lirtsab, kellel vähegi viitsimist on. Vastata nad ju ei saa, sest on seotud ameti-, uurimus-, riigisaladusega. Muigavad nukralt, kibestunult, … aga me teame.

Seepärast on heameel et riigipea võttis seista ausate ametnike eest ja vabandada kõrgametniku ees riigi nimel ( pigem oleks õigem olnud seda teha poliitinimeste eest), kuid teisalt, kui mõelda neile sadadele kõrgametnikele, kes on langenud poliitiliste arveteõiendamiste, poliitinimeste asjatundmatute otsuste silumise tõttu, siis peaksime rajama lähiajal tummise mälestusväljaku. Pea iga ministeeriumi  kõrgametnike  „mahamaksmist“ kõige naeruväärsematel ja isegi põlastusväärsetel ettekäänetel täna enam ei mäletata. Kuna ajalooline mälu on pideva kahimisega kadumas, siis ei mäletata enam kantslerite 3-4x poliitilist vabastamist ja kohtu kaudu ennistamist ega milleeniumieelset kantslerite masshukk(u/a)mist, mil esimese ropsuga „lahkus“ 2 kantslerit ja „ootelehele“ kanti 5, kellest enamus mõistsid, et „suhe ei suju“. Samuti ei mäletata kümneid ametipealikke, kes pidid lahkumishinda maksma oma poliitiliste ülemuste irratsionaalsete otsuste täita püüdmise tulemuste eest (näiteks eriti piinlikud EAS või VTA pealike kahimised). Algaastatel vahetus ametipealike nii tihti, et kolleeg kohmas ministeeriuminõupidamisel uue pealiku tutvustamisel „Järjekordne jaama läbiv rong“. Ja tal oli õigus. Võitjad olid need, kes ei pidanud pikka plaani (kuid tegutsesid pikalt), säilitades meelerahu teadmisega, et iga päev võib olla selline, mil tuleb minna vastu uutele väljakutsetele. Ainult, et teises kohas. Kindlam oli, kui kohver oli pakitud, laud minimalistlik ja kübar nagis, et koheselt lahkuda. Lahkumine oli loomulik,  kurjemini läks neil ametnikel, kes otsustasid, et nad ei lahku, sest „nad on „riigi inimesed ja toiminud vaid riigi hüvanguks“, neile leiti mingi kunstlikult otsitud  „krimka külge“. Tegidki külge – häbenemata, halastuseta, mõnuga. Muide, miks peaks tahtma töötada kohas, kus  „Põhimõtteliselt ütles ta, et tema intervjuude põhjal sarnanes siin töötamine mõnikord „oma juuste põlemapaneku ja seejärel tulekahju vasaraga kustutamisega””. (lk 189)? Te ei tea? Mina ka ei tea ja ega ma pole ka töötanud sellistes tingimustes.

Märgiline oli  R. Martini juhtum (tarmuka ja targa kantsleri järgi), mis sundis poliitinimesi muutma ATS-i niimoodi, et sinna ilmus § 96. „Ministeeriumi kantsleri vabastamine koostöö mittelaabumise tõttu“, mis on nagu abielulahutus iseloomude mittesobivuse korral. Selliseks lahutuseks ei pea keegi „üleaisa lööma“ ( selle jaoks on § 94. Teenistusest vabastamine distsiplinaarsüüteo eest), lihtsalt koostöö/ühistöö/kooselu ei sobi. Kõik. Tegelikult mõistlik lahendus, võrreldes eelneva tülgastava käitumisega, sest säästab väga paljude inimeste au ja väärikuse (sh nende ametnike väärikuse, kelle tehti ülesandeks põhjus „leida/leiutada“ oma kolleegide, põlualuste ülemuste kohta). Kuigi, jah, kantsler tähendab maakeeli lihtsalt kantseleipealikku, kes korraldab tööd. Miks seal koostöö ei suju on omaette müsteerium.

Kuid pikaajaliste kantslerite, kui kontori töö korraldaja ja ajaloolise mälu kandja, institutsiooni illusiooni lõpetas  1999 oli kantslerite massihukk(u)(a)mine, mille käigus kaotasid (väga omal soovil) koha pooled kantslerid. Ametnikud jäid küll kohata, kuid poliitinimeste poolt oli see alatu, madal ja kohatu.  Mis aga peamine, keegi ei kurtnud, et tegemist on ohuga demokraatlikele väärtustele, ametnike suukorvistamisega ja keegi ei tulnud selle pealegi, et nende ees vabandada selle eest mida poliitinimesed (NB! mitte EV) neile olid teinud. Kõige selle vältimiseks on mitmel korral kõbitud ATS-st justkui ametnike tegevusvabaduse kaitseks, kuid kui kidagi (kellestki lahti) ei saa, siis kuuidagi ikka saab. Näiteks: „Meie ei saa küll riigiteenistujaid vallandada, kuid see-eest leidub rohkest sahtleid, kuhu võime neid toppida.” Kanada peaminister oma ministrile kaadrivahetusest. ( Hailey „Kõrged ametikohad” Ersen 200. Lk 26) Mnjah, kes tahaks polaaröösahtlis lõpetada? Saite aru? Alati pole vaja käskida vaid luua hirmu õhkkond. Tehtud!  Piinlik lugu

Kaotus, usaldusekaotus ja valetamine

Aga usaldus, meeldimine ja meeskonnatöö on hoopis teisest ooperist näitajad. Need ei põhine paragrahvidel, regulatsioonidel ega subordinatsioonil, need põhinevad tunnetel, meeleolul ja loodud vastastikusel keskkonnal.  Me ilmselt kõik teame, et see et inimene täidab punktuaalselt reegleid, näiteks ei löö teisele kaikaga pähe ega räuska ei tähenda, et temaga koostöö sujub. Mittesobivus on mittesobivus. Sobimatu keskkond. Usaldus? See on veelgi keerulisem tunnete kompleks. Kuidas töötada koos inimesega, kellega sa pole ühel lainel ja keda ei usalda? Pole aimugi. Teie teate?

Usaldus on väga väärtuslik ja hõrk nähtus  „Usaldus on nagu vahetusraha juhi taskus. Iga kord kui teed hea juhtimisotsuse, teenid rohkem vahetusraha. Kui teed kehva otsuse, loovutad osa oma rahast inimestele. Igal juhil on uude ametisse asudes taskus teatud hulk vahetusraha. Mida iganes ta ka teeb, see kas kasvatab vahetusraha hulka või kahandab seda. Kui juht teeb ühe halva otsuse teise järel, tähendab see pidevaid väljamakseid. Siis ühel päeval, pärast viimast halba otsust on tal taskud järsku – ja pöördumatult – tühjad. Kusjuures see enam ei loe, kas viimane prohmakas oli suur või väike. Selles punktis on juba hilja. Kui vahetusraha otsas, oled juhina mängust väljas.” (J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc. Lk 89). Väga täpselt sõnastatud  usalduse kasutusjuhend.

Kuid seoses usaldusega on ülesse kerkinud ka tõe ja vale probleem. Kas iga mittetõde on alati vale? Ei pruugi olla. Muidugi imestate, isegi imestasin, kuni otsustasin natukene ringi vaadata seepeale, kui minister väitis et tema sõnaseade polnud valetamine, sest see on teadlik ja sihipärane tegevus. Hm, tundus väga veider, kuid …Inimese mälu on üks trikikas kooslus. „Teine võtmeavastus oli see, et mälu pole nagu foto, mis võib küll tuhmuda, kuid on oma olemuselt usaldusväärne salvestis. Mälu on pigem nagu kunstniku visand, mille puhul kunstnik ise otsustab , mida sellesse kaasata ja mida välja jätta, ning võib mõnda stseeni hoopis valesti tõlgendada. See ei kehti mitte ainult siis, kui inimene mälupilti uuesti meelde tuletada püüab, vaid ka siis, kui inimene seda kodeerib või oma aju mitte kuigi kõvale kettale salvestab.“ (G. Rugg, J. D´Agnese „Pime nurk“ ÄP 2014 Lk 49).

Olukord on veelgi keerulisem, te võite sündmusest tõepoolest mitte midagi mäletada. Ajuteadlased on toonud selle kohta  Hermann Ebbinghaus näite: „Teda teatakse peamiselt kui ühe kõige kurvema haridust puudutava fakti avastajaks: inimesed unustavad 90% õpitust 30 päevaga. Edasi näitas ta, et suurem osa unustatakse paar tundi pärast õppetunni lõppu.“ (J. Medina „Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014 lk 107). Nüüd kujutlege ette, et oleta vastamiseks kõnepuldis ja … Te olete nagunii närvis ja tegelikult ei mäleta te mida te kuu aega tagasi tegite või ütlesite, kuid te ei saa ka vastamata jätta. Esiteks oleks see küsija solvamine, teiseks ei taha te näidata, et te ei mäleta. Noh, see jätaks lihtsalt tobeda mulje teist. Mida te teete? Muidugi improviseerite. Punnitate meenutada, kuid see mis meenub pole enam tegelikult toimunu vaid närvipingest ja pingutamisest ülekirjutatud soovmälestus. Nii ja oletegi plindris – te valetasite. Rumal lugu. Tänapäeval ei saa poliitinimene enam lobajuttu ajada. Briti huumor annab küll käitumisjuhendi, kuid see on vanenud: „ (…) kas me võime ka tõestada, et see kõik tõele vastab. Ta vastas, et hea kõne ei ole selline, kus meie võiksime tõestada, et räägime tõtt, vaid selline, kus keegi teine ei saa tõestada, et me valetame.“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 349). Ärge seda kasutage, sest siis oletegi valetaja.

Niisugused rasked tingimused siis tänapäeval, kuid keerame sellele veel ühe vindi peale ühe tuntuma ajaloolise ametniku varasalvest: „ Mida aga Machiavelli ei ütle, on see, et kui inimesed sulle tõtt ütlevad, siis ei pruugi see tingimata tõde olla; see võib olla üksnes nende arusaam tõest.” (McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001 lk 129). Niisiis tõde ei pruugi alati olla tõde vaid ainult ütleja arusaam tõest.

Muide ka usaldustunne (just tunne, mitte kaalukaup) on üks imelik asi, see ei olene mitte ainult sellest, kas inimesed tegelikult on usaldusväärsed vaid kas nad jätavad usaldusväärse mulje. Pööraseks ajab otsustamise usalduse üle see looduse vimka, et kõige usaldusväärsema mulje jätavad petturid. Kui petturid ei jätaks usaldusväärset muljet, siis nad ei saaks ja petta. No selline tööalane oskus. Kuid meie üldine usaldusväärsuse hindamine ripub ära paljudest asjadest: valestimõistmine, temperament, käitumis- ja vabandusoskus. Keeruline, kuid ilma usalduseta ei saa, mitte kuidagi ei saa ja kui usaldus on katki, siis ongi katki. Sellega on nagu katkise vaasiga, võid küll kokku liimida, kuid selle esialgne funktsioon, pidada vett, on kadunud. Järgi on vaid kujutlus vaasi funktsionaalsusest. Sama ka usaldusega, katkist usaldust annab küll parandada kiire vabandamisega, no siis kui see veel kildudeks pole kukkunud vaid alles kukkumas. Kuid vabandamisega on meil kehvad lood, meil peetakse vabandamist nõrkuse tunnuseks, peaaegu alandavaks. Kuid asjata, vabandamine on, vastupidi, tugevuse märk, vaid tugevad saavad endale lubada vabandamist. Saagem siis tugevaks.

Uussõnalisus

Kuid probleem tõe ja valega pole aktuaalne mitte vaid meil vaid ka Põhjanaabrite juures. Nii aktuaalne et Rinne valitsus pidi tagasi astuma. Kuid see protsess tõi kaasa ka päris huvitava väljendi: „Ka põlissoomlaste esimees Jussi Halla-aho nõuab Rinne tagasiastumist. «Minu meelest ei ole moraalselt jätkusuutlik ega piisav, et Paatero visatakse bussi ette,» teatas Halla-aho. «Rinne peaks võtma vastutuse oma sõnade eest. Kui see, mida Posti juhatus oma pressiteates väidab, on tõsi, siis on Rinne rääkinud eilses infotunnis muudetud tõtt.» (PM 29.12.19). Tasub meelde jätta, elame muudetud tõe ajastul.

Mõttetu või mõttetuse „kangutatute“ mälestusväljak

Niisiis vabandama  peaksime tuhandete ametnike, aga samuti kodanike ja ettevõtjate  ees, kes on pihta saanud Poliitmaailma ja Bürokraatiamaailma omavahelises võimuvõitluses. Oleks ilus. Kuid põhiküsimus pole selles kenas žestis, vaid me peaksime aru saame (ja vabanema, mitte ainult vabandama) sellest, et oleme muutunud tülgastavalt bürokraatlikuks. Meil ei ole seadustes mõtlemisruumi ega kaalutlusruumi. Kui Karistusseadustik kõik inimeste teod kahte kasti (väärad ja kurjad teod) toppis siis oligi kaalutluste ja ametnikepoolse lahenduste otsimisega lõpp.  Menetlusseadustik lisas sellesse veelgi jäikust ja igat asja hakati mingil momendil vaatlema, kui mõjuvõimuga kauplemist või korruptsiooni. See oli pöördepunkt loovalt, lahendusi otsivalt, abistavalt süsteemilt jäigale karistussüsteemile. Kusjuures nii ametnike, kui ka kodanike karistamise süsteemsele süsteemile. Just sel momendil kadus meie süsteemist midagi väga olulist, väga tähtsat – inimlikkus. Ka inimliku eksimise võimalus. Vabandamisvõimalus ja andestamissoov. Kõik. Vabadus oli lahkunud, loovus oli lahkunud.  Paindlikkus ja probleemide lahendamise võimalus algtasandil oli lahkunud. Kahju.

Nüüd ütlete kindlasti, et aga korruptsioon? Kuidas korruptsioonitõrjega jääb? Korruptsioon on halb asi, sellega tulebki  võidelda. Muidugi on korruptsioon ja kõik selle derivaadid kurjast, tegelikke võimalusi segav, turgu valesti kujundav, kuid igat inimtegevuse ilmingut ei saa (ei tohi) vaadelda, kui kurja tegemist. Kuid me oleme juba sellesse (kurja, kõiki vaenavasse) süsteemi niimoodi sisse elanud, et see on lausa hirmutav. Kuid kuskohalt tuleb korruptsioon? Ilmneb, et Võim ise korrumpeerib kõige enam.  „Korruptsioon leiab aset siis, kui vahendid, ajend ja võimalused kohtuvad. Üks põhjusi, miks võim on nii saatanlik, seisnebki selles, et võim ise annab inimestele vahendid ja võimaluse võimu kuritarvitamiseks.“  „Võim on midagi enamat kui jõud midagi teha: see: otseselt või kaudselt mõju avaldada ja volitusi anda. See on vabadus mitte teha; mitte sobituda, mitte kohanduda ja mitte tunda teiste survet. Võim muudab meid ühiskondlike ootuste suhtes immuunseks.“ (J Diamond „Võim“ ÄP 2018 lk 47/50). Vaat niimoodi, vaatab siis igaüks nii Poliitmaailmas kui Bürokraatiamaailmas iseenda sisse.

Ametnikest

Mõistmaks mida tähendab hea kantsler peaksime tänasest päevapoliitikast hoidumiseks põõrduma kantsler Bismarcki näite poole. H. Kissinger on kirjutanud, et:  „Viies maailmas, arutas Bismarck, oli alati parem olla kolmel poolel. See hõlmas peadpööritavat seeriat osaliselt kattuvaid, osaliselt vastuolulisi liitlaseid (…) mille eesmärk on anda teistele suurriikidele – välja arvatud lepitamatu Prantsusmaa – suurem huvi töötada koos Saksamaaga kui liituda selle vastu.“. „Läks vaja geeniust nagu Bismarck, et säilitada tasakaalustavate lepingute võrk, ning too hoidis oma virtuoosse tegevusega tasakaalu paigas, mis hoidis ära üldise konflikti tema ametiajal..“. „Järgmine kantsler Leo von Caprivi kurtis, et kuigi Bismarck oli suutnud hoida viit palli korraga õhus, oli temal raskusi kahe kontrollimisega.“ H Kissinger „Maailmakord“ Varrak 2017 lk 77). Vaat selline lugu.

Me peaksime hoidma oma inimesi sh. ka ametnike ja avalikus teenistuses olevaid juhte, meid on vähe, andekaid meeskonnaloojaid veelgi vähem. Kuid hoidmisel on ka põhimõttelisem külg. See on tegelikult õigusriigi ja demokraatia kaitsmise külg. Kui paar aastakümmet tagasi ehitati ülesse  meie avalik teenistus, siis sai uuritud neid põhimõtteid ka sealt, kelle moodi me tahtsime olla. Võib öelda, et kõik need avalikud teenistused väärtustasid ametniku otsuse sõltumatust. Selleks, et ametnik ei peaks kogu aeg ümber vaatama poliitilistes tõmbetuultes, vaid lähtuks seadusest ja riigi huvidest, oli ametnikku pea võimatu töölt lahti lasta. Ametniku sõltumatus on üks toimiva õigusriigi nurgakivisid. Mu Soome kolleeg Matti Purasjoki, kes oli mulle ühtlasi heaks mentoriks ja teejuhiks sellesse tundmatusse maailma ütles, et ametnikku saab lahti lasta vaid kolmel juhul: kui ta hulluks kuulutatakse, vangi pannakse või jalad ees välja kantakse. Ärgem alahinnakem seda, et ametniku sõltumatu otsus on omaette väärtus, seda tuleb aktsepteerida. Jah ametniku otsust võib vaidlustada kohtus (ja peabki, kui see pole õige osapoolte arvates), kuid poliittasand ei saa ametnikku vallandada seepärast, et poliitinimesele ei meeldi ametniku seadusekuulekus. Meil on kahjuks levima hakanud äraspidine praktika et pealikke kahitakse otsitud põhjustel. See on väga halb praktika, kui ametnik peab tegema otsuseid mitte seadusest ja oma siseveendumusest lähtudes vaid piiluma ärevalt ringi, mida selle koha poliitinimesed ütlevad. See ei ole õigusriigile kohane ja sellisele praktikale tuleb otsustavalt keelumärge panna. Kuid mis seal pattu salata, ka ametnikud püüavad aeg-ajalt oma võimupiire laiendada, „tõlgendades“ loominguliselt nii mõndagi tegulatsiooni karmimaks ja enese võimupiire kunstlikult suurendades. Ei midagi erakordset, järjekordne võimuvõitluse tasand. Seekord siis Bürokraatiamaailm vs Pärismaailm.

Kellamees jälgi pendlit

Vabadus ja demokraatia olemus erodeeruvad kõige kindlamalt  siis, kui me igat probleemikest ( tegelikult olelusvõitluse osa) püüame võimendada omakasupüüdlikult … demokraatia kaoks ja kriisiks. Kui kõike elutahke esitletakse kui demokraatia kadu ja vabaduse lõppu, siis see devalveerib need mõisted. Erodeerumine  tuleneb meie igapäevastest hoiakutest. Kui me igat Bürokraatiamaailma ja Poliitmaailma igipõlist ja näotut kokkupõrget hakkame võimendama  ohuks demokraatiale, siis ei jää meil aega näha tõelisi vabaduse lahjendusi bürokraatiamasinas. 

Tundub, et paljud inimesed käivad  juba ammu ringi (mõtteline) rusikas (hüpoteetiliselt) taskus. Kelle peale? Eks ikka valitsuse peale. Millise valitsuse peale? No on sel siis mingit vahet? Umbes selline on enimlevinud arvamus. Asi on läinud kurjaks. Kurjaks mitte ainult meil Eestimaal vaid kogu maailmas. Pendel on hakanud liikuma üldõnnelt teise suunda, kogu see õnnelik rahusobitamine ja kõigi ninnu-nännutamine on liikunud kurja vastaseisu ja räuskamise teele. Uh, seda ei tee mitte vaid käremeelsed vaid ka ninnu-nännutajad, kõigiõiguste eestseisjad ja maailmaparandajad on samuti vihameelseks muutunud. Kas me siis sellist … Midagi pole teha, pendel ei saa lõputult ühes suunas liikuda, millalgi saab hoog otsa ja siis liigub see käremeelsuse suunas, halemeelsed seda usinasti järele piitsutades. Probleem, mida tahetakse lahendada … Mis probleem?  Vihases võitluses kipub tihti võitluse algpõhjus või isegi ajend ununema. Vastane tuleb hävitada, mitte probleemiga tegeleda. Kui vanasti öeldi, et kus viga näed laita, seal tule ja aita, siis nüüd on maad võtmas Vaheriigiaegse mõttepojukese mis ripakil see ära, mis ripakil ei ole, see ripakile ja kah ära derivaat, kui kellelgi viga man ei ole, siis rääkige talle viga külge ja nagu sm Molotov ütles, paragrahvi me talle leiame. Kogu ühiskonna aur läheb sellele, et kuidas teistele võimalikult kunstipäraselt essusti öelda ja talle krimkakahtlust külge pookida. Tulemus on tülgastav. Nii tülgastav, et asjade sisust rääkima enam keegi ei küünigi.

(Kiire) Eesmärk ja (pikk) tagajärg

Vaadake iga pealik annab pahaaimamatult kuus sadu/tuhandeid allkirju, millest paljud on „usaldusallkirjad“.  Seega tagantjärgi midagi kontekstist välja rebides võib ikka „midagi leida“ ja kui ei leia, siis leiutada.. Pealegi ärge unustage vana head retsepti: „Kärbest ja ametnikku tapetakse üldjuhul paberi või … ajalehega“. Kui, ametniku „tapmine“ pole harilikult tasuta, sellel on oma kindel hind, mis Võimu jaoks võib olla fataalne. Sellest võiks iga poliitinimene õppida. Kui  vaadata natuke tagasi, siis näiteks mõrvas Lääne-Rooma keiser Valentinianus III (424-455) võimu ja bürokraatiavahelise jõukatsumise selliselt, et  454 a tappis omakäeliselt mõõgaga oma parima probleemilahendaja  väejuht Aetiuse. Legend räägib, et keisri kiitlemise peale  oma mõõgaosavuse üle olevat üks ta nõunike täheldanud, et: „Kas hästi või mitte, ma ei tea. Aga teadke, olete oma vasaku käega parema käe ära lõiganud.“ See ütlemine osutus tõeks, sest Rooma kaotas ainsa strateegi barbaritevastases võitluses ning uhkustav keiser ise oli samade vandenõulaste poolt samuti mõrvatud. Uuskeiser aga kahe kuu pärast oma sõdurite poolt kividega surnuks loobitud. Nagu hoomate, probleemi lahendamine Poliitmaailma ja Bürokraatiamaailma vahel lõppeb harilikult Poliitaaimale kaose ja katastroofiga. Õpetlik? Just, ei maksa ülehinnata Võimu võimalusi asjade muutmiseks, kui selleks pole andekaid ametnikke. Võimuhulluse tsüklisse kuulub ka Villu Viimase (Wilhelm II) otsus vabaneda kantsler Otto v. Bismarcist, ühest läbi aegade andekamast süsteemsuse kasutajast.

Suunakaotus

Jah, kantsler Bismarcki ajal oli riigiteeristuse (ja pensionisüsteemi) selline ülesehitus novaatorlik, kuid tänapäeval … Uskumatult ebaproduktiivne, see ei ole enam probleemide lahendamise närvikeskus vaid bürokraatlik enesealalhoiukeskus. Tühikäigul. Ametnikel ei ole enam mingit kaalutlusruumi ehk jällegi nagu Vaheriigi ajal samm paremale, samm vasakule – mahalaskmine. Kogu selles kihisevas segus ei julge enam ametnikud otsustada seda piskutki, mis neil veel õigustest jäänud on (mõned ei julge oma kabinettidestki välja tulla), sest meie menetluspraktika võib praktiliselt iga tervemõistusliku otsuse kuulutada korruptsiooniks, mõjuvõimuga kauplemiseks või altkäemaksuks. Nagu tõdesime nendele pahalastele tuleb tõrjet teha, kuid kui te kasutate kahjuritõrjes liialt palju kangeid mürke, siis kihvtitate kogu keskkonna ära. Kogu keskkond muutub viljatuks tühermaaks. Ehk, mis oli siis tõrje eesmärk? Kas oleme õige suuna kaotanud? Nagu ütleb Jon M. Huntsman („Võitjad sohki ei tee”  Pilgram, 2012, lk.109) „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta.Me vajame hädasti pidevat meeldetuletust, olgu see teistelt, meilt endilt üldteada ütluselt: ausus on parim poliitika.”

Niisiis suunast. Majanduses öeldakse, et tuleviku otsused tehakse eesliinil, siis riigisuhtluses (nii siseselt kui sealt välja) tehakse kõik otsused kohtus. Riigikohtus. Ametnikud ei julge, taha ega oskagi enam küsimusi lahendada vaid jäävad oma regulatsioonide juurde kindlaks ( mida muud nad saaksidki teha, kuigi teavad, et asju oleks vaja muuta) ja lasevad kõik küsimused tuimalt kohtusse. See on nagu organismi puhastusorganite ülekoormamine.Väga aeglane ja väga tehniline lahendus. Harilikult ka hilinenud. Saite aru? Edukaimas autofirmas Toyota lahendab uksevea liinitööline kohapeal, kasvõi selleke kogu konveierit seisates. Tegija otsus on asjatundlik, parandamine kiire ja kompleksne, kulud minimaalsed. Meil näeks situatasioon välja niimoodi, et liinitööline ei otsusta midagi, vaid saadab probleemi edasi käsuliini pidi Toyota presidendile otsustamiseks. Kuid tema ei ole ju koosteliini operaator ega remondimees, ta ei tunne konkreetset situatsiooni ja miks peakski, see pole tema ülesanne. Panna presidenti otsustama viltuse ukse eest, oleks otsene sabotaaž firma vastu. Esiteks ei saaks president tegeleda oma ülitähtsa rolliga ehk strateegiaga ning kui tema otsus, missugune see ka ei oleks oleks hilinenud ja ilmselt ka mitte enam ajakohane. Kuid Toyota on edukas seetõttu, et tema otsustus ja juhtimistasand on väga selge ja efektiivne. Firma muutub kogu aeg, pidevalt (Toyota kata), kui arvestada, et aastas teevad oma töötajad 750 tuh muudatusettepanekut, millest kasutusse läheb 500 tuh. Meie ... Oleme hilinenud maailma muutuste sh ka ühiskonna koostoimimise mudeli uuendamisel, oleme hilinenud ja mitte kohanenud. Midagi ei ole muutunud sellega mis toimus 100 000 a tagasi „Harjumatu on mõelda, et meie evolutsiooniline teekond algas tundmatul horisontaalsel tasandikul ja meie eellaste tagumikul oleks olnud otsekui olnud kirjas „Söö mind, olen saakloom.““. See silt on meil endiselt küljes, kui me ei muutu, siis oleme saakloom. Pehme, mugav, vastupanuvõimetu saakloom.

Iluviga ja konstruktsiooniline viga

 Meie mitmed riigistruktuurid, mis on ellu kutsutud mitte meie eest otsustama, vaid meie probleeme (NB! ühiselt) lahendama, on tänaseks unustanud selle enese eksistentsi aluse, oma sünniõiguse aluse ja muutunud teenindajast kurjaks karistajaks. Karistajaks ja üha uute karistuste väljamõtlejaks.  Kui kõlavad süüdistused saadikute ajusurmast või peamise ministri võimalikust riigireetmise süüdistusest, siis on midagi põhimõtteliselt katki. Meis enestes on midagi katki. Ei ole normaalne, pigem tülgastav, kui kantseleiülemad peavad käima salakaebusi treimas, kui ameti pealik tuleb ministriga kohtuma, et seda salaja lindistada. Oot-oot mis vabariik meil on? Kas Mielke Vabariik (E. Mielke SDV Stasi juht)?  On selge, et pidevalt kellegi suhtes kahtlusi tilgutades, muutub foon sellest juba niivõrd toksiliseks, et suretab igasuguse normaalse suhtluse, usaldusest rääkimata. Kuid sellel teol olid  piiritletavad eesmärgid, siis on sellel  lõputud tagajärjed. Kui nüüd teine pool samaga vastab (ja muidugi ta vastab, kahjuks, see pole piibellik põse keeramise õpetus), siis mürgitab see kogu ühiskonda. Nagu hoomanud oleme on tegemist toksilisemaks muutuva kaskkonnaga, milles ebanormaalsus on muutunud normaalsuseks. Üha hoogustuvat sissisõda me küll ei vaja. J. M. Huntsmanil on veel üks terane tähelepanek (Lk 130) „Need, kes külvavad õelust, kättemaksuhimu ja ebaõiglust, lõikavad neidsamu omadusi. Me tavatseme muutuda sellisteks, keda me alandada üritame”

Kellel on õigus?

Avalikkus on tõusnud arvamust avaldama, mis iseenesest on tervitatav, kuid harilikult asjade sisust teadmata ja protsesside liikumapanevaid jõude tundmata. Kuid kui vaadata pealike kahimist ajajoonel, siis pole tegemist ju üksikjuhtumitega. Kui käsitleda ühte mõrva ühe mõrvana, siis nii see ongi, üksik kurb juhtum. Kuid mitmed järjestikused ühe käekirjaga mõrvad moodustavad sarimõrva või … massimõrva. Tasuks mõelda läbi eelneva mõttekonstruktsiooni, mida ja keda me tolereerime? Kas ebanormaalsus ja pidetus ongi uus normaalusu. Ebanormaalsus kui normaalsus?  Kõik kommenteerivad erinevaid asju ühes kompotis tegemata vahet konflikti põhjuseks ja selle ajendi vahel, mis omakorda on kastetud ohtrasse oletuste ja kuulujutusudusse. Läbi selle hämu pole enam võimalik korraliku detailse analüüsita asjade olemusest aru saada. Ja kuna detaile me ei tea, siis oleks praegu olukorrale hinnangu andmine nagu peretülisse sekkumine, ükskõik millist positsiooni valida oled lõpuks ikka vaenlane. Mõistlik oleks vaadata hoopis seda, millised on selle tulevärgi kaasnevad kahjud.

Paljud on rutakalt tormanud pooli valima ja seisukohti võtma (lähtudes istekohast) teadmata üksikasju, saamata aru toimemehhanismist. See on nagu peretülli sekkumine, ükskõik millise poole valite olete lõpuks ikka ise tobu. Kuid kui küsida: „Mis suunas liiguvad kellaosutid?”, mida te vastaksite? Päripäeva?  Muidugi, kuid … Briti koodimurdjate juht Knoxi arvas et:“ Sõltub sellest, kas oled kell või vaatleja.”  (J. Webster „Spioon 29 nimega”). Seekord ei saa probleemi vaadelda ei kella ega vaatleja seisukohalt, vaid kellameistri seisukohalt. Mnjah, kellameistri seisukohalt on kell rikkis.

Kõik need tõmblemised/hõõrdumised on võimalikud, sest tänapäevane riigi toimimise mehhanism ei vasta enam aja nõudele. Kantsler Bismarcki aja nõuetele see vastaks, kuid homse ülesehituseks see ei kõlba.  Aegunud, aeglane, konfliktne, vihameelne ja paindumatu. Oleme ehitanud süsteemi mitte loovaks ja abivalmiks vaid kurjaks. Päramine aeg oleks Intriigikogul jälle Riigikoguks saada, et loovat ja heatahtlikku riiki ehitada.

 Ilmselgelt pole rabe kaadripoliitika üksikjuhtum, vaid süsteemne viga. Sellest on saanud (poliit)kultuuri lahutamatu osa. See mürgitab kogu ühiskonda, õõnestab usaldust mitte üksikute ametnike/pollitinimeste vastu, vaid riigi toimimise vastu üldiselt. Vaat sellel kohal ootaksin ma küll riigipea asjalikku sõna. Riigi toimemehhanismid vajavad riigiuuenduslikku kaasajastamist. Peamine asi ju.
Ja et lõpetada "Jah, härra Minister" lainel, siis paar sõnaseletust järelemõtlemiseks

Lk 80 „“Aga …“, püüdsin ma seletada, „ … see on ju lihtsalt pettus. See on ebaaus, see on arvudega žonglöörimine, see on inimestele puru silma ajamine.“

„Ehk tegelikult valitsuse pressiteadeanne“ ütles Humphrey. Ma olen küll kohanud küünilisi poliitikuid, aga see minu kantsleri märkus oli midagi hoopis omaette klassist“

Lk 183 „Ma olen hakanud mõistma, et riigiaparaadi kõrgema astme ametnikel on üllataval kombel peaaegu õigus, kui nad väidavad enda olevat erakordselt arukad inimesed. Aga kuna eesmärgid, mida riigiametnik võiks üksikisikuna saavutada, praktiliselt puuduvad, siis on tema kõrge IQ tavaliselt rakendatud vigade vältimisele.“

Lk 184 „Järelmõte: arvestades, et nende esmane eesmärk on vigade vältimine, on üllatav, kui palju vigu nad teevad!“"
Muide "kooselus" poliitinimestega tuleb meeles pidada, et:  „Kui kavatsete töötada poliitikute heaks, peaksite meeles pidama, et neil on väga suured sõrmed ja väga suured varbad, ning te võite tähelepanuväärselt kergesti nendele astuda. Minul aga on kontsad.“ (Dale & Grant. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 64). Ilmselgelt on kellegi suured sõrmvarbad kannatada saanud. Vaat niimoodi.

Targutusi:

„100 Soome innovatsiooni“ 2017 Ilkka Taipale ja autorid

Lk 20 „Iga riigi parlamendivõimu võib jagada seadusandlikuks võimuks ja eelarvevõimuks. Sellest vaatenurgast on Soome Eduskunta ainulaadne parlament, kuna selle võimuharuks võib tinglikult pidada ka visioonivõimu. Selle teostamiseks moodustati paarkümmend aastat tagsi parlamendikomisjon, mis nimetati tulevikukomisjoniks. Tegemist on ainsa parlamendisaadikutest koosneva tulevikuküsimusi käsitleva komisjoniga kogu maailmas. teistes parlamentides mõni komisjon, enamasti on see teadus ja tehnoloogiakomisjon.“

„Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009

Lk 17 „ Igal riigil on oma kavandid. S.Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega”

G. R. R: Martin „Vareste pidusöök” Varrak 2012

Lk 196 „ Kui paremat kätt on kaljud ja vasakul torm, siis valib arukas kapten kolmanda kursi.”

B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003

Lk 26 „17 sajandi Hispaania kuningas Filipe III suri palavikku, mille ta sai liiga pikalt kamina ees istudes. Kui ta teadis, et üle kuumeneb, miks ta siis tule juurest eemale ei läinud? See ei kuulunud tema kuninglike kohustuste hulka. Kuningapalee tulevalvajal, kelle ülesanne oleks olnud kuninga iste eemale nihutada, oli parajasti vaba aeg.“