Igiliikuri leiutamisest V2

Pühapäeval (5.06.16) toimus Šveitsis rahvahääletus kodanikupalga asjus. Tervelt 77% inimestest pidas seda kehvaks ideeks. Mul ilmus sel teemal artikkel maikuu "MaksuMaksjas"

Igiliikuri leiutamine

Soome eksperiment

Mitmed meediakanalid nentisid mullu sügisel, et  Soome peaministri J. Sipilä  telepöördumine tõi välja väga valusa tõe -  Soome elab üle võimete.

 Erinevad asjatundjad sedastasid lisaks, et Soome riigivõlg kasvab iga tund miljoni EUR võrra (sic!), moodustades ca 98 miljard EUR. Soome rahandusministeerium sekundeeris prognoosiga, mille kohaselt võib see kasvada  2019 a.  124 miljardi EUR-ni, kui midagi põhimõttelist ette ei võeta. Mnjah, raske olukord. Eriti arvestades, et elanikkond vananeb ja väheneb.  Põhimõttelisi muudatusi (julgust, kujutlusvõimet, eksperimente) majandus ja sotsiaalpoliitikas vajatakse nagu õhku, et allakäigu pöörisest välja tulla. Valitsuse juhterakond  lubaski mullu uut poliitilist kultuuri, mida iseloomustavad “julged eksperimendid“. See kõik tekitas huvi ja lootustki. Huvitavaid algatusi tuli mitmest valdkonnast, eriti Transpordi ja informatsiooniministeeriumi tegevusvaldkonnast, millised vähendasid regulatsioone ja suurendasid konkurentsi,  kuni …  1 aprillil lugesin Soome kodanikupalga „julgest eksperimendist“.  Esiteks mõtlesin, et nali, naljapäev ju. Selline „julge“ eksperiment tekitas hämmastust, see oli minu, kui arveametniku jaoks nagu bensiiniga tulekahju kustutamine. Teiseks meenus julguse definitsioon:  „Seepeale võttis Humphrey kasutusele raskerelvad. „See oleks teist väga julge, härra minister.“ Ma olin tõeliselt ehmunud! Julge? Ma ei tahtnud midagi julget teha! Karjäärid lõppevad julgete tegudega.“ (J.Lynn, . Jay „Jah, härra peaminister“ Varrak, 1999. Lk 54). Kas tõesti on Soome valitsus nii julgeks läinud või on nii hädas, et …  Kolmandaks olin nõutu – bilanss ei anna kuidagi kokku, saajaid palju, maksjaid vähe.

Eksperimendi levimine: Lamajate Riik?

 Kuid Soome pole ainuke (kuigi kõige kaugemale jõudnud) riik, milline uneleb kodanikupalga juurutamise võimalustest. Nüüd kuuldukse, et kodanikupalk oleks õnne valem ka meile. Mitte ainult õng kõigile , vaid ka lisaboonusena sprotikarp õnne ootamise perioodiks. Oeh, ma ei tea, kas asi on selles, et mulle õngitsemine ei meeldi ja sprott ei maitse, kuid kodanikupalk on ilmselt inimkonna kolmas suurim ideaalühiskonna ülesehitamise katse peale Platoni „Utoopiat“ ja kommunismiuneluse (elu vastavalt vajadustele). Muide nii Platon, kui kommunismiehitajad planeerisid kõigepealt ülesse kasvatada uue, teadlikuma inimese ja alles siis … Ei õnnestunud. Need projektid ei saanud ega saagi õnnestuda, sest ei arvesta inimloomuse ehk nagu ütles Vanaema Marie „Kui inimene jookseb ja ta saaks kõndida, siis ta kõnniks, kui seista siis seisaks, kui saaks siis istuks, kui saaks, siis lamaks.“ Mina ei usu Lamajate Riiki, see oleks nagu igiliikuri leiutamine

Kuskohalt sellised pöörased ideed tulevad?

Hirmust homse ees? Kohanemisvõimetusest? Idee põhjaks tunduvad olevat kolm teesi: tehnoloogia areng on nii kiire, et masinad teevad suurema osa töid ning pärisinimesele ei jätku tööd; sotsiaalsüsteemid on nii keerulised, et odavam oleks kõigile raha kätte jagada ning inimene peaks tegelema vaid sellega, mis talle meeldib.

Suur Valge(kraeline) Hirm

Seoses automatiseerimisega on kogu inimkonna ajalugu olnud töökohtade kao ajalugu. Kuid see pole mitte ainult töökohtade kao ajalugu vaid see on töö intensiivistamise ja  uute töökohtade ajalugu. Targad inimesed ( Milkeni instituudi globaalsel konverentsil) prognoosisid, et tehnoloogia hakkab üle võtma peaaegu kõiki turge, siis seegi on õige, kuid Milkeni instituudi konverents on märgiline seetõttu, et öeldi selgelt välja: automatiseerimine võtab üle ka valgekraede töökohti. Niikaua kuni automatiseerimine ei puudutanud valgekraesid, polnud töökohtade kadu ka probleemiks. Kuid kui valgekraede tööd  hakkab tegema (hingetu) maatriks, siis mida peaksid tegema töötud juristid või finantsistid? Sellest ka hirm. Hirm tuleviku ees. Kuid …see on kujutlus lapikust, liikumatust maast - staatilisest süsteemist. Ilma kujutlusvõimeta süsteemist. „Sherloch Holmesil on üks omadus, mida kompuutril ei ole, ja see on just see omadus, mis teeb temast selle, kes ta on, ja õõnestab kujutlust detektiivist, kes pole muud kui loogik par excellence: kujutlusvõime.“ ((M. Konnikova „Meelevalitseja“ Helios 2013 lk 117). Just inimese kujutlusvõime on viinud inimese, kes koosneb põhiliselt veest (mida hoiab koos nahkkott), elab kuumava tulekera otsas (mida katab õhuke koorik) kosmosesse (sättides selleks hirmsuurele kütusemahutile tule alla). Selline pöörasus on võimalik vaid väga vinge kujutusvõime olemasolul.  Väita, et oma kujutlusvõimet kasutades ning oma ürglaiskusest tulenevalt üha uusi kasulikke asju välja mõeldes  jääb inimene selle tulemusena tööta on absurd. See tähendaks, et meie kujutlusvõime känguks. Ei või olla.

 Kodanikupalga idee on lihtsalt umbtee, mis raiskab meie aega ja ressursse.  „Peale kõige muu pidime me võitlema ka „heade ideede haldja” vastu. (…) tema kohalolekut hakkame märkama siis, kui juhtkonnal liiga palju aega tekib. Siis hakkavad ohvitserid ja planeerijad unistama ebarealistlikest stsenaariumidest, mida me oma missioonidel peaksime ellu viima.”  „Kui me oleksime tagasi saanud aja, mis meil kulus võitluseks heade ideede haldjaga, oleks see meie elu kindlasti mitme aasta võrra pikendanud.” („Ei ühtegi kerget päeva” Mark Owen  Äripäev 2013. Lk 227). Jah, kui me saaks tagasi (asjata kulutatud aega)… siis me saaks edasi.

Väikeste sammuda kiirtee

Tehnoloogia kiire areng toob kaasa tööde ja töökohtade muutuse. Alati on toonud ja  toob ka edaspidi. Selle asemel, et otsida tõsiseltvõetavaid lahendusi traditsiooniliste töökohtade kaole (kuigi lähimatel aastakümnetel on meil pigem tegemist tööjõu nappusega) on meie mõte läinud uitama muinasjutumaale. Kui meenutada, siis on viimaste aastakümnete jooksul kadunud mitmed elukutsed, näiteks mainakirjutajad, konduktorid, piimanõude pesijad, filmiilmutajad, pastaka südamike täitjad jne. Hm, ei tule tuttav ette et meil oleks massiliselt töötuid pastakasüdamiku täitjaid? Või masinakirjutajaid? Inimesed on alati ümber õppinud, mitte „lebotama“ jäänud. Töökohad ei kao üleöö, tehnoloogiline areng on protsess. Me peame protsessiga kaasas käima, mitte arvama, et maailm on staatiline ja siis hakkama arutama muudatuste suunda, kui viimane pastakasüdamik nurka on visatud. Peaksime pigem oma energia suunama sellele, et olla võimelised looma neid töökohti ja inimesi välja õpetama. See peab olema pidev protsess. Ühes pikaajaliselt edukas firmas, Toyotas, käib asi niimoodi:  „Lepime kokku pideva täiustamise definitsiooni: see tähendab, et te täiustate kõiki protsesse iga päev. Toyotas toimub täiustamine igas protsessis (tegevuses) kõigil ettevõtte tasanditel iga päev. Ja see täiustamine jätkub ka siis , kui kõik näitajad on saavutatud, Muidugi võib igapäevane täiustamine tähendada väga väikeseid samme.” ( M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014. Lk 31) Vaat niimoodi. Sellist „toyotakatalikku“ suhtumist tuleks treenida juba koolipõlvest peale. Iga päev, samm-sammult tulevikku.

Tulevased töökohad.

Tänapäeva maailm on juba näidanud, et uued töökohad tekkivad meelelahutustööstuses ja teeninduses, just seal, kus saab oma vaba aega ja raha kasutada. Seega lahendused on olemas:  „Kui me kord oleme rahuldanud oma vajadused toidu, joogi ja peavarju järele, siis pöördume kõrgemate vajaduste – näiteks meelelahutuse ja kultuuri poole. Paljud neist vajadustest saab rahuldada asjade abil. Lõpuks on meil aga piisavalt asju ja me hakkame otsima teistsugust rahuldust, lõbustusi, ja hingekosutust. Kuna viisid, kuidas saame üksteisele kasulikumaks muutuda, on piiritud ning samuti pole piire inimteadmiste kogumisel, siis pole piire ka kasvul. Kuid sedamööda, kuidas majandused muutuvad rikkamaks ja keerukamaks, pühendavad nad üha rohkem energiat teenuste osutamisele, jättes tagaplaanile asjade valmistamise.” „Megamuutus: Maailm aastal 2050” ÄP 2013. Lk 196)

Valed eeldused – valed lahendused 

Millest siis ikkagi paanika? Ilmselt kujutakse ette maailma staatilisena. Kui lähtuda eeldusest, et nende tööde asemele, mida hakkavad tegema masinad (mida muud need automatiseeritud süsteemid) asemele ei tekki uusi töid, mida võiksid teha „pärisinimesed“, siis ei mõista me inimese loomust, tema leidlikkust, tema tegutsemisiha. Kui selline hangumine oleks tõsi, siis pole tõesti midagi muud teha, kui inimesi mittemidagit tegemisse ladustada. Maksta nad laisaks ja lohakaks? Huvitav, kas sama mõtlesid ka Vana-Egiptuse käsikivi keerutajad, kui hakkajamad naabrid vesiveski käima lükkasid? Et jäävad tööta ja vaarao hakkab neile kodanikupalka maksma? Absurd? Just.

Kõrbenud BBQ retsept

Siiani oleme kartnud, et sissetuleks koondub vaid väheste kätte, nüüd siis oleme lisanud sinna ritta veel ühe hirmu, et töö ise koondub väheste andekate/kohanejate kätte. Töö ja sissetulek ei koondu üha väiksema hulga inimeste kätte. Just, andekatel ja kiiresti kohanevatel inimestel on alati väga palju tegemisi/toimetamisi, kuid nad loovad just sellega, et neil on palju tegemisi, ka palju uusi (teenindavaid) töökohti. Seda nimetataksegi tööjaotuseks. Selleks ei ole vaja sotsiaalabi. Ilmselgelt on sotsiaalabi süsteemid on läinud  mõnel pool liiga keeruliseks, kuid see pahe pole põhjus, et asendada seda suurema pahega -  lihtsalt raha välja jagamisega. Vastupidi, kui süsteem on keeruline, tuleb seda teha lihtsamaks. Muide infoajastul, mil „me kõik oleme arvutites“, siis saab igaühele ( ja ainult neile kellel selleks hädavajadus on) välja rehkendada tema individuaalse abivajaduse osa. Ilma liialdusteta. Selleks ei pea olema mingit erilist „halduskoormust“. Maatriks lihtsalt. Kui needsamad hoiatajad väidavad, et vaidluste lahendamisega (kohtulahendid?) hakkavad tegelema masinad, siis individuaalse sotstoetuse väljaarvutamine oleks lapsikult lihtne.  Jagada kõigile midagi mittemillestki mittemillegi  eest on kummaline. Arvamus, et pidev rahakülv pidavat aitavama majandust ergutada on ekslik. „Rahasuts“ võib toimida vaid korra, nagu elektrišokk südameseiskumisel, pidevalt kasutades saate … Just, BBQ. Kõrbenud BBQ.

Tagurpidi maailm

Sügavalt arusaamatuks jääb,  milleks maksta kõigile, ka neile, kes enesega ise toime tulevad meie ühist maksuraha (mida pole)?. Pseudovõrdsuse näitlikustamiseks? Välja on pakutud, et meie võiks kodanikupalgaga alustada tasa ja targu, näiteks 50 EUR-st. Olen nõutu, täitsa nõutu. Milleks tippjuhile, peaministrile, presidendile või lihtsalt heale spetsialistile (näiteks santehnikule) maksta 50 EUR kodanikupalka? See ei anna talle mingit „õnge“ ega õnne. See on raiskamine. Samal ajal kas neil, kellel tõesti vajadus abi järele on,  asenduvad toetused 50 EUR-ga? Tuletame meelde, et idee on ju selles, et praegused toetused kaotada, eesmärgiga vähendada bürokraatiat ja halduskoormust. Edasi läheb veelgi veidramaks, kodanikupalk pidavat olema … uus pension. Oeh, nimetades kodanikupalka uueks pensioniks on julm, väga julm nali. Kuskohast peaksid kogunema maksed pensionifondisesse või tervisekassasse, kui suur osa (idee alus on ju see, et suur/suurem osa elanikkonnast jääb seoses automatiseerimisega tööta)  inimesed saavad kodanikupalka. Kas kodanikupalk on maksustatud? Vaevalt, see on ju nn baasvajadus.

Teistpidi maailm

Paljud riigid, millised vaevlevad samasuguste hädade käes (vananev elanikkond, kasvavad tervishoiu ja pensionikulud) nagu näiteks Austraalia on läinud teist teed. Need kes on ise piisavalt hakkajad maksavad ise oma pensionid ja ravikulud:  „2050 aastal keskendub riik minimaalsete maksete tagamisele, vältimaks vaesust kõrges vanuses. Paremal järjel olijailt eeldatakse, et nad kannavad enda eest hoolt isiklike vahendite abil. Austraalia on läinud juba üsna kaugele. Sealsed maksudest rahastavad pensionid on vajaduspõhised, välistades vajaduse maksta pensioni 20%-sele jõukamale osale elanikkonnast, kusjuures eraviisiline pension on kohustuslik.” „Megamuutus: Maailm aastal 2050” ÄP 2013 lk 172). Just selline mõtteviis tundub jumekas.

Ajast ees

Kodanikupalk ( kuigi see ei oleks vaid kodanike, vaid kõigile ja pole palk, sest me pole Dr Riigiga töösuhtes) on moraalitu, inimloomust mitte arvestav ning tegutsemismotivatsiooni pärssiv.  See võib toimida mingi testrühmas, kuid laiemas mõttes tekitab omandatud abituse sündroomlasi juurde. Kõigele leiab põhjuse, eriti mittemidagi tegemisele. Tuleb välja, et poetagused pole mitte heidikud, vaid nad on lihtsalt … ajast ees (kõige progressiivsem osa inimkonnast?), nemad juba valmistuvad kodanikupalga saamiseks, mittemidagitegemiseks. Vabaduseks. Võrdsuseks. Ärgem unustagem, et kodanikupalka makstakse ka siis, kui inimene ei käi tööl ega soovigi tulevikus tööd teha. Makstakse tingimusteta.   Kas me sellist … Mitmetest rehkendustest on ilmnenud, et sel ajal, kui osa inimesi saavad õnnelikult mediteerida, teha mida nad tahavad, siis ülejäänud peaksid maksma u 50% kõrgemaid makse. Milline on siis ettevõtjate ja töölkäijate motivatsioon?

Kui inimlik leiuhimu ei leia rakendust uute tööde leiutamises, siis „maksunihverduse“ jaoks leitakse ikka lahendus. Alles hiljutine Prantsusmaa „rikaste“ maksustamine näitas, et taibukamad „emigreerusid“ sealt, viies kaasa nii kapitali, investeeringud, kui ka töökohad. Ajudest rääkimata. Taani rasva ja magusamaksud olid tõeliseks õnnistuseks naabrite ettevõtjatele (ja eelarvele), kuni parlament tõdes, et töökohad ja maksulaekumine on tähtsam ning kaotas need maksud. Üks lustakas näide sellest kuivõrd kerge on mõnes piirkonnas „emigreeruda“ ja kui usinasti seda kasutatakse:  „Baarle-Hertsog Belgias on veelgi huvitavam: see koosneb ei vähem ega rohkem kui 26 eraldiasuvast Belgia maalapist keset Hollandit. … Külakesest on mõned majad kahe riigi vahel suisa pooleks jagatud – teie kodakondsus sõltub sellest, kus asub teie maja esiuks. Sealsed elanikud on tuntud selle poolest, et „emigreeruvad” ehk muudavad oma maja ukse asukohta iga kord, kui muutuvad maksuseadused.“ (K. Jennings  „Kaardikirg. Geograafianohikute kirev maailm”  Imeline Teadus 2012. Lk 98). Niisamuti hakkavad ettevõtlused „emigreeruma“ kodanikupalga maadest sinna kus maksud on madalamad ja inimesed teotahtelisemad ning töökamad. Lihtne. Loogiline.

Kujutlusvõimest ja selle puudumisest

Meie edu ja ebaedu sõltub sellest, kas me suudame visualiseerida tulevikku või mitte, kas me omame piisavalt kujutlusvõimet või puhkame petlikul „kindlustundel“. „Reeglina me ei salli ebakindlust. See muudab meid rahutuks. Kindel maailm on märksa sõbralikum paik. Ja nii me pingutame kõvasti selle nimel, et vähendada ebakindlust niipalju kui  võimalik, tehes sageli harjumuspäraseid ja praktilisi valikuid, mis kaitsevad status quo´d.“ „Loovus seevastu nõuab uudsust. Kujutlusvõime seisneb uutes, enneolematutes ja vastupidises võimaluses, elementide uudses ümberpaigutamises. See seisneb kontrollimatuses. Ja kontrollimatus teeb ebakindlaks. See hirmutab – isegi kui me ei ole teadlikud sellest, kui väga see meid isiklikult hirmutab. (M. Konnikova „Meelevalitseja“ Helios 2013 lk 117).

Kui Einsteinilt küsiti, kas tema avastus sündis tänu intuitsioonile või inspiratsioonile, vastas ta:“ „Ma olen piisavalt kunstnik selleks, et tugineda vabalt oma kujutlusvõimele, mis on minu arvates tähtsam kui teadmised. Teadmised on piiratud. Kujutlusvõime aga ümbritseb maailma“ Ilma kujutlusvõimeta oleks suur teadlane takerdunud kindlustundesse, mida pakub sirgjoonelisus ja kergesti juurdepääsetavus.““ (lk 119)

 Õnneks ei ole inimesed sirgjoonelised mõtlejad vaid on  alati välja mõelnud uusi lahendusi nii töös, meelelahutuses, kui spordis. Näiteks: „Kõrgushüppes imponeeris ameeriklase Richard Fosbury kõiki kaanoneid pea peale pöörav tehnikauuendus, hüppamisviis , mida esimese kirjelduse järgi olümpiaeelsel talvel ei osanud veel ette kujutadagi. Fosgury oli oma nn. flopiga elektriseerinud pealtvaatajad ja hämmastunud treenerid. (…) Sportlase enda sõnade järgi olevatki teda sellisele hüppeviisile viinud halb koordinatsioon. Aga isikupärane kohmakus, kehalised võimed ja tahtejõud on kombineeritud nii, et tulemus on omamoodi leiutis.” H. Sisask, E.Teemägi, O. Türn „XIX Olümpiamängud Mexico 1968” Lk. 71). Tõsiasi on see, et mitte keegi ei hüppa kõrguses tänapäeval“ rulli“ või „karjapoissi“. Täiesti kujutlematu, esmapilgul võimatu hüppeviis, on muutunud valdavaks just tõhususe ja vaatemängulisuse pärast. Vaadake, halb koordinatsioon ja kohmakus (ehk halb turul hakkama saamine) kombineerituna tahtejõu ja võimetega tulemuseks (õige strateegia) oli omamoodi leiutis (loodi uus toode), loodi enesele koht pjedestaalil (turul). Vahva. Keskendumine kodanikupalgale on nagu valmistumine

paraolümpiaks.

Visualiseerimisest

Võib-olla pole mul selles asjas õigus. Võib-olla pole absoluutselt õigus, kuid mulle ei meeldi suhtumine sellesse probleemi. See on allaandja positsioon. Kuid arvudest ka. Arvestuslikult on 2050 a maailmas üle ÜHEKSA MILJARDI inimese ja see arv kasvab. Samas: „2050 aastaks on Aafrika Euroopast pea kolm korda suurem.”. „2010 aastal elas linnades pool maailma inimestest. 2050 aastaks on see osakaal ligi 70% ning maailma linnades elab umbes 6,5 miljardit inimest.”( „Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013 lk 21/22/24)

Kas teie kujutate ette (visualiseerige endale) milline näeb välja maailm aastal 2050, kui maailmas elab 9 miljardit inimest sh 6, 5 miljardit linnades? Kuhu sobituks sellisesse maailma kodanikupalk?

Vaadakem asjadele õiget pidi ehk nagu ütles üks põhjanaabrite minister; mitte töökohti pole vähe vaid ettevõtjaid on vähe. Ettevõtjaks (mitte abitaotlejaks, eluaegseks pensionääriks) olemist tulebki õpetada, juba maast madalast, selles ongi lahendus. Ükski riik ei saa olla tõhus kui see toimib rohketel abidel, mitte konkurentsil. Sellises süsteemis on süsteemne viga, fataalne viga. Lõppjaam.

Artikli lõpp

xxxxxxxxxxxx

Lisandused:

Õnnevalemist

Alustame lõpust. Kodanikupalga idee üks põhipostulaate on maailmakäsitlus, et  tähtisaim on see, mida inimene ise tahab oma eluga ette võtta.  No, eks me praegugi ise määrame mida me oma eluga ette võtame, kuid see tähendab kõigepealt tööd ja siis palka.  Kodanikupalga idee lähtub „ostapbenderlikust“  (koloriitne pettur teosest „Kaksteist tooli“, Ilf & Peterov) filosoofiast  enne palk ja siis töö (toolid õhtul, raha hommikul).  Elades ise maailmas, mis lähtub tasakaalust vabaduste ja kohustuste, hüvede ja panuste süsteemis on mulle võõrastav maailmapilt, et vabadus on kodanikupalga nurgakivi, mis annab inimesele  täieliku iseseisvuse oma valikutes. Vabadus ilma kohustusteta? Õnne alus? Täielik vabadus?   Kui te Vanaema Marie ütlemist veel mäletate, siis inimese vabadus otsustada, kas ja kui palju ta töötab, viib inimkonna mandumisele. Lamamisele. Ja mõttepojukene, et vähem töötades on inimesel võimalus tegeleda tegevustega, mis talle enim õnne toovad, siis see oleks nagu kommunismiehitaja käsiraamatust maha kirjutatud. Kõik see on ilus/õilis, kuid idealistlik – see ei toimi. Inimlik  „saamise“ tahtmine ja inimlik laiskus on piiritud, kui saab lihtsalt „tahta“ ja pole konkurentsisundi.

Kõik need õnne ja vajaduse näitajad on lõputud,  mis muutuvad lõpututeks materiaalseteks nõudmisteks (neile, kes töötavad). Soomes arvutati välja kodanikupalga määr, mis oleks võinud olla u 750 EUR/kuus, rahvas arvas (nagu tuntud telemängus), et alla 1000 EUR on vähevõitu. Usutavasti pakkudes 1000 EUR,  kuuleme, et alla 1500 EUR mitte kuidagi ei tule välja. JNE. Lõpuks muutub selline aitamine kihvtiseks rahuloematuseks: „Pole kindlamat vaenlast kui tänamatu abisaanu.““ (J. Angelos „Täielik katastroof“ Tänapäev lk 155). Õpetlik?

Teisalt,  „Mida rohkem annad, seda vähem seda hinnatakse. Mõtle, kas või näiteks Marsi šokolaadile. Kui annad lapsele ühe Marsi, siis on ta väga rõõmus. Ka teine kaob kiiresti kõhtu. Ahnem laps suudab ehk isegi kolmanda šokolaadi nahka pista. Ent kui talle antakse neljas, viies või kuues Mars, siis ta juba ägab. Seitsmendasse šokolaadi  suhtub ta nagu millessegi eemaletõukavasse. Ole heldusega mõõdukas. Midagi, mida napib, hinnatakse kõrgemalt, kui seda, mida on külluses.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” lk129). Selle jutu moraal on selles, et see, mis on saavutatud isikliku pingutuse tulemusel, see mida napib, see teebki inimese õnnelikuks. Õnnetu läänlane viriseb, et pidi loobuma pere kolmandast autost, kuid filipiinlane on õnnelik, sest sai osta endale teise T-särgi. Niisama lihtne see ongi. Õnne teebki õnneks see, mis on haruldane, raskesti või harva saavutatav. Igapäevane õnn? See ei ole õnn, vaid püsiseisund, mis nõuab uut annust „midagi raskestisaavutatavat“, et olla õnnelik. Ärgem lörtsigem oma õnnevalemit!

Ajalooline ekskurss

 „Viia rahvas tuleviku poole, milles igaüks hakka saama vajaduste kohaselt, võisid ainult paadunud lurjused või lootusetud napakad. Nende äärmiste punktide vahel asetses enamus sellest võitjate jõugust (resp. Karjast): kuritegelikud lollpead.“ „Sotsiaalse õigluse nimel likvideeriti Nõukogude Liidus tootmisvahendite eraomand. Kuid kui riigis pole tootmisvahendite eraomandust, siis kes hakkab tootmist juhtima? Õige: riik. Aga mis on riik? Õige: riigiasutused – valitsus, ministeeriumid, riiklikud komiteed ja nii edasi ja muu seesugune. Lihtsamalt öeldes  bürokraatia. (…) Sotsialism – see on riigi võim, see tähendab bürokraatia võim“ V. Suvorov. ( „Vanakuradi vanaema“ Tänapäev 2015. Lk 163/151)

 „Mulle vaieldakse vastu: aga vaat Rootsis on hea sotsialism, lausa imeline! Siin pole midagi vaielda. Ent Rootsi sotsialismi sõbrad ei armasta millegipärast meelde tuletada selle maa õitsengu lihtsat saladust. Aga seisneb see selles, et Rootsi oli üks maailma liidreid teaduse, kultuuri ja majanduse osas ning pealekauba kogus jõukust kahes maailmasõjalt.

Kõik, mille üle Rootsi uhkust tunneb, on loodud aegadel, mil majandus oli vaba. Pärast tulid võimule sotsialistid. Need olid hirmus head inimesed. Saades tohutu pärandus, on kerge olla hea. Ja Rootsis on kõik üsna hästi – kuni pärandus pole läbi löödud. (…) Protsess käivitus. Kiirendusega. Langemise kiirus kasvab. Rootsis pole enam teadlasi – lahkusid Californiasse. Märgatav osa töötavast elanikkonnast on riigiametnikud, riigiasutuste teenistujad, see tähendab bürokraatiat.

Need mõlemad tendentsid on välja joonistunud üsna selgelt: mõtlemis- ja loomevõimeliste inimeste lahkumine riigist ühelt poolt, bürokraatia kasv – teiselt

Heal Rootsi sotsialismil on üks väike puudus – sotsialism laostab Rootsit samamoodi, nagu laostab ükskõik millist teist maad. Lihtsalt Etioopias on sotsialismi tulemusi näha kohe ja kõigile, aga ülirikkas Rootsis peab täieliku laostumiseni minema teatud aeg.” (V. Suvorov Murdumine” Tänapäev 2015. Lk 32)

Jaotusest ja jagamisest

Kui kodanikupalga eestvedajad ennustavad seda, et tööd ja sissetulekud koonduvad väheste kätte ( mis on vähene? 10%? 20%?), mõned arvavad, et pooled jäävad tööta st. kodanikupalga saajad, kuid … Maailmas pole mitte midagi võrdset, isegi ilm pole võrdne, mis siis töökohtade jaotusest ja nende tekitamisest rääkida. Kui meil on talvel -22 C, siis oskame me sellega toime tulla. Meil on selleks kogemused. Kuid samal päeval võib Hispaanias/Portugalis/Kreekas olla +8C ja ometi mitte toime tulla. Lugesin, et just selline külm ( meie jaoks soe) mõjus katastroofiliselt Madridi tänavainimestele. Seega võrdsust ei ole, pole isegi kliimaga ja sellega toime tulemisel. Sama lugu ka tulevikuga toime tulekul. Vaadake, kui 50% inimestest jäävad seoses tööde automatiseerimisega ilma tööst ja sissetulekutest, siis … 50% ka omavad tööd ja sissetulekut. Kuid … Kõige tähtsam on, et kes ja kus saab/säilitab/loob töökohti. Ilmselt ei puuduta automatiseerimine Hiina tasandikel elavaid põllumehi, Aafrika savannide nomaade või Lõuna-Ameerika mägiindiaanlasi, nemad tegelesid siis ja tegelevad suure tõenäosusega ka edaspidi enesel elu sees hoidmisega, läbi raske füüsilise töö (erinevalt kodanikupalga ideest, mis näeb ette et palka makstakse selle eest, et ollakse elus). Nad on nagu inimkonna eksistentsi turvavõrk. Kaitse inimliku hulluse tagajärgede vastu.  Samuti puudutab automatiseerimine vähe neid, kes on nutikad ja mobiilsed, sest need ( ka riigid) on valmis kogu aeg proovima midagi uut ja liikuma uutele turgudele, tegema uusi töid. Kuna töö liigub nende inimestega kaasa, siis loovad nad kohapeal uued järelturud ( ma ei kujuta hästi ette näiteks automatiseeritud torumeest, lasteaiakasvatajat, tšellomängijat jne), mis loovad omakorda järelturud. Kolmkümmend aastat tagasi ei kujutanud me ette, et võivad tekkida sellised „imelikud“ turud nagu mobiilide helinate hulgiturud või e-sigarettide turg, kümme aastat tagasi polnud meil aimugi, et saavad olema „äpiturud“, täna pole meil õrna aimugi, mida me homme tahame omada ja milliseid töid selleks tegema peab. „Ükskõik kui hästi firma praeguste klientide sõnastatud vajadusi ka ei rahuldaks, riskib ta väga paljuga, kui ei hoia sihikul neid vajadusi, mida klient  veel ei sõnasta, ent mille rahuldamine talle ometi meeldiks. Ja olgu praegused kliendid kui tahes rahul, firma kasum võib jääda toppama, kui ta ei tõmba endale põhimõtteliselt uute klientide tähelepanu. Ettevõte, kes ei tee enamat kui reageerib olemasolevate klientide sõnastatud vajadustele, on varsti mahajääjate hulgas.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001lk 127). Inimestel on alati vajadused, muutuvad vajadused, mis muudavad ka vajalike tööde iseloomu, mitte tööd ennast.

Kahepaadivahelised

 Kõige hullemasse olukorda sattuvad need riigid ( ja üksikisikud) , kes on välja kasvanud naturaalmajapidamisest, kuid pole suutnud (viitsinud?) ennast murda läbi kõrgliigasse, need kes seavad oma sihid allandjalikult madalale. Meie ülesanne valimistumiseks homseks pole mitte selles, kuidas 20 aasta pärast kodanikupalgast „ära elada“, vaid selles, et meie ressursid suunata selliselt, et meil ja siin oleks 20 aasta pärast ( peale masinate revolutsiooni) 90-95% hõivatud asjastatud töödega. Kui naturaalmajanduslik ühiskond jääb sinna kus see on ( ja nad on õnnelikud) ja  tipuühiskond liigub edasi geomeetrilises progressioonis, ikka kiiremini, siis just need vahemikus hulpijad on määratud … kaduvikku. Asjaloo fataalsus seisneb selles, et maailm  tänu tehnoloogia kiirele/kiirenevale arengule ei luba enam valearvestusi, iga edu tähendab geomeetrilist progressiooni edasiliikumisel ja iga eksikäik geomeetrilist „progressi“ mahajäämusel. Seda vahemaad ei suudeta enam iialgi tasandada, mis tähendab, et kui veab siis muutume valet strateegiat valides naturaalmajanduslikuks ühiskonnaks, aga … Aga ei vea, sest selle jaoks oleme me liiga heas geograafilises positsioonis, pole midagi parata, nii kui me ennast „leotama“ sätime, nii tulevad teised (näljasemad, ambitsioonikamad, kirglikumad või lihtsalt sõjakamad) ja näitavad mida sel haruldaselt ilusal ja hea asukohaga maal teha saab. Lihtne. Konkurents

.

Ettevaatust: Mentaalkonkurents!

Kuid konkurents on mitmetasandiline ja üheks neist on mentaalne tasand, konkurenti püütakse veenda, et ta ei tule toime, tal pole võimalustki, lüüa vastast enne lahinguväljale asumist. „Nagu meile tundub, on strateegilisel sõjal veel üks omadus, millest keegi ei mõtle: strateegiline sõda peetakse vastase ressursside arvel“ „Strateegiline sõda ei tee muutusi füüsilises ruumis füüsiliste instrumentide arvel, vaid liigub eesmärgi poole mentaalse ruumi arvel.”„Nagu näeme käib üleilmsete reeglite revideerimine pidevalt, kusjuures iga kord kehtestavad reeglid enda järgi kõige tugevamad mängijad, ülejäänutele jääb nende täitmine. „ („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009. Lk 29)

Uskuge mind, kõik need tipu poole pürgijad on rõõmust hullumas, kui nende konkurent otsustab kasutada „lebo“ ehk kodanikupalga strateegiat. Ja muide, sellele strateegiale järelekiitjaid on eriti rohkesti … konkurentide seas. Ärge laskem end eksitada miraažidest ja lihtsalt harjumusest, võidelgem.  „Inertsus on väga võimas jõud. Me oleme harjumuse orjad. Ja meie harjumuste hulka ei kuulu ainult nähtavad harjumused, nagu näiteks see, et iga kord pärast tööd elutuppa minnes paneme käima televiisori või siis vaatame, mis külmkapis leidub, vaid meil on mõtteharjumused, ettearvatavad mõttekäigud, mis käivitudes viivad ettearvatavale teele. Ja just mõtteharjumust on väga raske muuta.“

„Üks võimsamaid jõude, mis mõjutab valiku tegemist, on vaikimisi valiku efekt – see on juba varem käsitlemist leidnud kalduvus valida kergema vastupanu tee, leppida sellega, mis on käes, niikaua kuni see valik on piisavalt mõistlik. „

„Kummaline on see, et mida paremad me oleme, mida paremaks oleme saanud ja mida rohkem oleme õppinud, seda tugevam on tung juba puhata. Meile tundub, et oleme selle kuidagi ära teeninud, ning me ei mõista, et tegelikult on see suurim karuteene, mida endale üldse saaksime teha

Me näeme seda mustrit kordumas mitte ainult isiku tasandil, vaid ka organisatsioonides ja korporatsioonides. Mõelge, kui palju on olnud ettevõtteid, kes on, kes on löönud läbi mõne innovaatilise lahendusega, kuid kes juba paari aasta pärast on konkurentidest kaugele maha jäänud. (Näiteks Kodak, Atari või BlackBerry looja RIM.) Ja see kalduvus ei piirdu ainult ärimaailmaga. Suurejoonelisele innovatsioonile järgnev suurejoonelise stagnatsiooni muster kirjeldab üldisemat suundumust, mida tuleb ette akadeemilises maailmas, sõjanduses ja peaaegu igal tööstus- või ametialal, mida suudate nimetada. „

„Miks on need mustrid nii levinud? Kõik taandub vaikimisi valiku efektile, inertsusele laiemal tasandil: juurdunud harjumustel. Ja mida tasustatum on harjumus, seda raskem on seda murda.“ (M. Konnikova „Meelevalitseja“ Helios 2013. Lk 198)

Eneseusu kasvatamisest

 „ Inimesed saavad suure osa oma turvatundest ja enesekindlusest – mida psühholoog Albest Bandura nimetab „eneseusuks” – ennustatavatest rutiinidest: asjade ikka ja jälle samal viisil tegemisest. Paraku ei saa meie tegevuse sisu jääda samaks ja kui püüamegi seda kunstlikult säilitad, põhjustaks see probleeme, kuna kohandume reaalsusega liiga hilja ja järsult. Konkurentsieelis on igal organisatsioonil, mille liikmed saavad käsitleda ennustamatuid ja ebakindlaid olukordi ( mis on tavalised) enesekindlalt ja tõhusate tegudega, kuna neil on sel viisil toimimiseks õpitud käitumisrutiin.”

Vaadakem asjadele õiget pidi ehk nagu ütles üks põhjanaabrite minister; mitte töökohti pole vähe vaid ettevõtjaid on vähe. Ettevõtjaks (mitte abitaotlejaks, eluaegseks pensionääriks) olemist tulebki õpetada, juba maast madalast, selles ongi lahendus. Ükski riik süsteem ei saa olla tõhus kui see toimib rohketel abidel. Sellises süsteemis on süsteemne viga, fataalne viga. Lõppjaam.  „Ükskõik kui kaugele me ka ei sooviks minna, tõsiasjaks jääb, et kohale jõuame ikka sammhaaval. Praegu vajame kõige enam, et otsustataks järgmised sammud – selle asemel et lasta end utoopilistel eesmärkidel kõrvale kanda. Utoopia ei saabu kunagi, sest me teame, et kui see saabubki, ei meeldiks see meile.” ( M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013. Lk 133)

Soome eksperiment V2

 Soome eksperiment näitab lihtsalt ülejõukäivatesse hüvesid pakkumise lõksu langenud süvavõlglase meeleheitlikku rapsimist, mitte ratsionaalset tegevust. Bensiiniga tuld  kustutada on küll „julge eksperiment“, kuid pole kõige mõistlikum idee. NB! On millest õppida, et mitte samu vigu teha. Tänu Soome vlledele oleme paljudest pahandustest pääsenud, loodame et nende eksperiment jääbki vaid eksperimendiks.

Targutusi:

M Ott „Vägi“ TLÜ kirjastus 2015

Lk 146 „See on n-ö ajas rändamise võime, mis on inimestel (…). See tähendab seda, et inimene on võimeline nihutama oma vaatepunkti ennast ning asetama seda minevikku või tulevikku; kujutlema ennast mineviku või oleviku olukorda, nii et ta mäletab, kuidas minevikus mõtles ja tajus (sellene, kes ta siis oli), või kujutleb, kuidas ta võiks seda tulevases olukorras teha. See on kogu inimliku tehnika ja tuleviku planeerimisvõime pant.“

Hadfield „Astronaudi soovitused eluks maal“ Ersen.2016

Lk 12 „Nad olid mõlemad talus kasvanud ja nägid lendamise vahele jäävas ajas imetoredat võimalust oimetuks töötada, kandes samal ajal edasi suguvõsa traditsioone.“

Grant „Anna ja võta“ ÄP 2016

Lk 76 „Kolmkümmend aastat tagasi kirjutas sotsioloog Fred Goldner sellest, mida kujutab endast paranoiale vastupidise kogemine – pronoia. Silmapaistva psühholoogi Brian Little´i sõnul on pronoia „luululine usk, et teised inimesed pingutavad teie heaolu nimel või räägivad selja taga teie kohta head.“

Lk 93  „Tasub meeles pidada, et kogu maailm koosneb teistest, välja arvatud üks tühine erand.“ J. A. Holmes endine UDA esindaja ja senaator.

 Kosmonautikast ja sunatajust ka

     Hadfield „Astronaudi soovitused eluks maal“ Ersen.201. Lk 47 „Kosmoses on oluline suund – kuhu sinu alussõiduk Päikese, Maa ja teiste kosmoselaevade suhtes ninaga osutab. Kui sa oma suunda ei kontrolli, juhtub kaks asja – alus hakkab pöörlema, nii et kõik pardalviibijad satuvad segadusse, ja see kaldub kursilt kõrvale, mis võib aja- või kütusepuuduse korral tähendada elu või surma.“ Just, just tähtis on õige suund, et kui seda ei kontrolli, oleme hädas. Suures hädas.

Võlapeetusest sundvõlgnikuni

                              Ilmunud "MaksuMaksjas" aprill 2016

Vale mure

Oleme murelik rahvas, muretseme lapsed, auto, maja ja siis muretseme, et raha ei jätku. Tahaks veel midagi … muretseda. Harjumus. Viimasel ajal oleme mures, et me ei saa osa EL rahatrükist - võlglaste ballist. Oleme sügavalt murelikud oma … võlapeetuse üle. Üha sagedamini kõlab mõttepojukene, et Dr Riik peaks võlgu võtma. Vaja oleks riigi võlakirju. Mille ostmiseks ei tea, kuid niimoodi oleme rohkem teiste moodi.  Aga kas alati on vaja olla teiste moodi. Võib-olla on mõistlik olla omamoodi. Olla omamoodi veidrik, kuid edukas veidrik. Edu saavutasime ju siis, kui me tegime omamoodi, kui kogu maailma targad ütles, et niimoodi ei saa, ei tohi. Kuid meie saime/tohtisime, miks me siis nüüd ei julge teha omamoodi. Kui hakkasime teiste järgi tegema, siis jäimegi kiduma. Ega teiste järgi lohisedes esimesena tulevikku ei jõuagi. Võlapeetus ei ole mure, võlg võtab mõistuse ja sunnib tegema hulle otsuseid ning meie (täie mõistusega inimesed?) püüame seda millegipärast  järele aimata?

Soome õppetund

Sõber Soome, kellest olema palju õppinud ja ka abi saanud (tänud selle eest),  on oma heaolu tagamisega jõudnud riigivõlani üle saja miljardi EUR (u 11-12x Eesti eelarve kuid, pole kaugel see aeg, kui Soome riigivõlg oli u 1x meie eelarve maht). Miks siis niimoodi? Nii kiiresti?  Selle pärast, et vajadusi investeerida ja kulutada on alati rohkem kui võimalusi. Nii kui vaid korraks unustad vajaduste ja võimaluste tasakaalu, nii oledki saanud kutse … võlglaste ballile. Palju õnne, olete kvalifitseerunud!  Võlglaseks. Soomeski tehti headel aegadel ühte head asja ja tükike teistki, kuid ei hinnatud oma võimalusi õigesti. Nüüd  püütakse laenuauku leevendada mitmetele mõistlikele tegevustele sh dotatsioonide vähendamisega. Raske. Kuid üldise võlgu elamise  käigus on fookus tegelikelt probleemidelt ja käigujõult niivõrd ära nihkunud, et käigus on ka sellise veidrusega nagu kodanikupalk. Eh, nagu tulekahju kustutamine … bensiiniga.

 Muide kui vajaduste rahuldamine ületab võimalused, siis käivitub teine arengut pärssiv mehhanism, enesega rahulolu mehhanism, ning väärarvamus, et nii vähese panustamisega saabki niipalju hüvesid. Ei saa, saab vaid laenatud illusiooni edust. Miraaži. Seega, kas on mõtet, kõiki teiste vigu korrata, vast aitab enda omadest.

Raha igiliikuvusest ja vooluteest

Nii, et võlapeetus ei ole meie jaoks küll mure. Milliseid muresid meil siis veel on? Uueks  mureks on, et raha ei liigu. Kuid pangem asjad õigesse järjekorda ja perspektiivi ning hoomate, et muretseme valede asjade pärast. Kuidas siis niimoodi, et raha ei liigu? Raha peab liikuma ja liigubki.  Raha on kõige liikuvam ollus üldse, see liigub alati kasu suunas. Täpselt niisamuti kui vesi leiab kõige väiksemagi kalde ja uurde et allavoolu kulgeda. Kui raha ei liigu, siis pole ilmselt selleks tingimusi, pole vooluteed.  Kuid  raha liigutamise imiteerimine ämbritega ümber tiigi turnides ( riigivõlakirjad, kodanikupalk, pensionifondide sunduslik „koju toomine“, EL rahakülv.) loob küll illusiooni raha liikumisest, kuid ei too loodetud kasu, vaid üldkokkuvõttes lisakulusid ühiskonnale. Vooluteed ikkagi pole, olenemata ämbrikolinast. Niisama lihtne see ongi, muretseme selle pärast, et raha ei liigu, kuid probleem on hoopis kaldpinna puudumises, (majandus)keskkonnaveas.

Võt(t)a või jät(t)a

 Mis on meie keskkonnal viga, et seisev vesi ei kaldu meie rahaveskit ringi ajama? Võimalusi kallutada raha liikumiseks on mitmeid, mõned jumekamad (riigireform, „uberism“, start-up-id, loovuse kehutamine), mõned … kahtlust äratavad. Sümptomaatiline on, et üldjuhul ei viitsita voolurenni kaevamisega vaeva näha, ämbritega ümber lombi tuuritada (nagu piknikul) on ju hoopis lõbusam. Kasvõi see kirglik  mana: „Võtkem laenu”.  Minule, ettevaatliku arveametnikuna, teeb see „võtmine” muret. Mille jaoks? Milline oleks äriplaan?  Kuidas laenu tagasi maksta? Kuid meil ei ole kõige elementaarsem riigi arengu kava (mitte segi ajada arengukavadega) paigas, tasuvusuuringutest rääkimata, pole ju ka äriplaani. Ütlete,  meil arengukavasid ju must miljon. Õige, arengukavadelt m2 oleme ilmselt  edukaimad maailmas, ainult et need arengukavad ei peegelda meie arengu ainuomast „midagit” (seda omamoodi värki), mis meid teistest kiiremini areneda aitaks. Need arengukavad on vaid tööplaanid, kuidas  EL rahasid finantsperioodil „ära jagada” ja millal EL dokumente kohaldada. Võõra raha jagamise plaanid. Selliste arengukavadega me mingeid laene tagasi ei maksa, arengust rääkimata.

Pinocchio Lollidemaal?

Ka riigivõlakirjade ihalus,  ilma arvestusteta,  on jätkuv, kustumatu (võib olla süüdimatu, võib-olla kuritegelik) kirg tuulutada võõrast raha. Juba kostub arvamusi, et Dr Riik, sindrinahk, on nii rumal, et sel pole ideid kuhu raha „panna“ (tõlge: kulutada), sellepärast väldibki võlakirjade emiteerimist. Ja abilisi kõikvõimalikke kass-basilioid ja rebas-aliceid näol luusib juba ringi ma hindamatute ideedega Pinocchiole kuhu raha „panna“. Ei, ei riigil on ideid küll, kuid nagu põhjanaabrite hoiatav kogemus näitab, pole vaja raha panna vastavalt vajadustele, vaid vastavalt võimalustele. Õnneks on Dr Riik selles osas olnud alalhoidlik vaatamata sellele, et meil on investeerimisvajadusi. Kuid mis asi üldse on investeering?  „Investeering. Esimesena tõmbas sõna algsele tähendusele vee peale Briti valitsus, asudes avaliku sektori meeletuid, ohjeldamatuid kulusid õigustama. Kuna kulutamine on halb ja investeerimine hea, siis nimetati kulutamine ümber investeeringuteks ning halb nähtus omandas parema kõlavarjundi.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen”. Lk 163) Just see ongi kõige suurem ohu koht, et „investeering“ ilma plaanita lähebki kõikvõimalike (jooksvate)kulude katteks.

Ostad ühe, maksad kolme hinda

Riigivõlakiri on laen , mis tähendab, et me ostame ühe vajaliku asja asemel kaks asja: raha ja asja. Maksame mõlema eest. Kehv plaan. Oma olemuselt oleks tegemist ettevalmistusega maksusutõusuks, sest ühtegi seni mainitud projekti ei saa nimetada kasumit tootvaks, mis tähendab, et seda laenu saab teenindada vaid maksutuludest ehk maksumaksja rahast. Minu ja Sinu - meie rahast. Kõik mainitavad projektid on oma olemuselt investeeringud, mis ei olegi äriprojektid, vaid riigieelarvest rahastatavad projektid. Seega nende projektide teostamiseks, mida loomulikul teel peaks tegema riigieelarvest maksuraha eest,  ostamegi me ennast ajaliselt „järjekorrast ette“ ja maksamegi kahte asja, raha ja projekti eest ( st kulutame rohkem). Stopp! See ei ole veel kõik (nagu ütleb kena reklaamlause), kuna need projektid ei ole tasuvad, siis  käikulaskmisel on vaja veel lisaraha nende opereerimiseks ja korrashoiuks. Seega  vajatakse lisadotatsiooni. Pidevalt. Kas meil on selline raha olemas? Milliseid makse me plaanime lisada ja tõsta? Laenud ja opereerimine on ju vaja kinni maksta. Seega ostame ühe, maksame … kolme eest.

NB! . Õigemini pole senini isegi plaane, on vaid jutud, mida laenurahaga teha.  Indiviidina me ju niimoodi ei käituks, et projekti pole, teenimisvõimalust ja kasumiarvestust ei ole, kuid võlgu võtame, et … kulutada. Kuulge, kas see ei tuleta teile meelde SMS laenumaaniat? Kuid üksikisiku/ettevõtja tasandil SMS laenud keelasime ära, väikepoodnike järelmaksud on ka finantstehingud ja isegi loteriipiletit ostes pead „passilauast“ läbi käima, aga Dr Riigi tasemel arvame, et üheaegselt SMS laenu võtmine ja sellega ruleti mängimine on täiesti OK? Veider.

Seega mitte selles pole küsimus, et meil poleks ideid kuhu raha panna, vaid kas see kasvatab peidetult meie kulusid või paneb meie rahaveski pöörlema.

Raha jäävuse seadus

Raha pole asi iseenesest, vaid allub loodus(majandus)seadustele. Me võiksime käsitleda raha, kui universaalset energiat, mis paneb ärid käima (kui on idee ja tahe) ning allub energia jäävuse  seadusest (e.j.s.).  E.j.s. on üldine loodusseadus, mille kohaselt suvalise suletud süsteemi energia on kõigis protsessides jääv, ta võib ainult muud liiki energiaks muunduda või süsteemi ühelt komponendilt teisele kanduda. Raha jäävuse seadust võiks defineerida niimoodi, et raha ei tule juurde ega lähe vähemaks vaid see läheb ühest taskust teise. Isegi börsikrahhi, majanduskriisi ega pankroti puhul ei kao raha mitte kunagi, mitte kuhugi, see läheb vaid ühest taskust teis. Seepärast polegi ükskõik, kuhu (millisesse taskusse/projekti) see puhas energia läheb, vaid tuleb võrrelda, kas see raha paneb meil rattad käima või läheb tühja. Eriti vajalik on võrdlus suurte otsuste korral.

Võlapeetuse- või kadeduskriis?

Enamik meist on  alati väga tähelepanelikult kalkuleerinud oma laenuvajadusi, eriti nende tagasimaksmise riske. Seepärast on haiglaslik võlgnikustaatuse ihalus mulle  võõras. Ma ütleksin isegi vastuvõetamatu, et minult küsimata tahetakse teha mind võlglaseks.  Mitte ainult võlglaseks, vaid aegade lõpuni võlglaseks. Vaagides projekte (mida veel polegi), millesse raha „tahetakse panna“ on selge, et need ei tooda sellist kasumit, millest võiks võlad ja protsendid tagasi maksta. Tulemuseks on  vaid kuhjuvad protsendid ja teenustasud.

Kui te kogu selle laenuhulluse panete mittehoomatavast riigivõlakirjaperspektiivist, käegakatsutavasse indiviidi perspektiivi, siis saate aru, et laen ilma ideeta on jaburus või Ponzi skeem. Pettus. Halloo, laen, ka riigivõlakiri, on vaja tagasi maksta koos protsentidega. Riigivõlakirjade põhisumma ja protsendid maksame tagasi ju meie maksumaksjad.  Mina ja Sina, meie. Seega on oht muutuda sundvõlglaseks olukorras, kus mulle tahetakse võtta laenu, kusjuures laenuvõtmisest olen küll kuulnud, kuid projekte kuhu seda raha paigutada, et see meie rahaveskid käima lükkaks ei ole kuulnud. Kus on siis laenamise mõte? Meil oli vaja raha liigutamiseks ju voolusäng kaevata, mitte rohkem raha seisvasse tiiki kühveldada.  Tundub, et tänaseks mureks pole mitte niivõrd raha liigutamise vajadus vaid kadedus, et keegi võib teenida võlakriisist. Kadeduskriis.

Positsioneerimisest

Maailm  on vahva oma mitmekesisuses, enamike riikide mureks on võlakriis, millest püütakse kõigi vahenditega ennast välja puterdada, kuid meil on võla võtmatuse kriis.  Nüüd on tekkinud lausa  paanika, et me ei saa ära kasutada EL rahatrüki „eeliseid”. Äri ongi selline, et kogu aeg ei saa võita, mingi edenemine tuleb ikka milleski järgi andmise hinnaga. Ega igas pulmas ei saa olla peigmees ja seda vähem saab olla igal matusel kadunuke. Vaadake, kui te tahate olla kadunuke, siis see on, vaid üheks korraks. Lõpp. Samuti ka usalduse ja usalduskrediidiga. Muide, see mida meile pakutakse, on kadunukeste ball, matustes saab kasu vaid matuse korraldaja, mitte kadunuke. Positsioneerigem ennast õigesti.

Usaldusväärsus on rahamaailma alustugi, näiteks maksis Soome kogu II MS aja võlausaldajatele ehk siis riikidele kellega ta oli sõjas oma I MS võlgasid. Mõelge – sõjas, mil kõigest oli puudus, maksti vaenlasele laenumakseid. Milleks? Selleks et olla usaldusväärne partner aegade lõpuni. Heas ja kurjas.

Me ei pea ju meelde tuletama (või peaks?), et enne masu olid paljud näiliselt edukad, kuid see ei olnud edukus, vaid laenatud illusioon  edukusest. Mulli lõhkemisel olid nad edutud, nende edu oli vaid kavalate finantsinstrumentide rägastik. Masu ajal läks kogu skeemitamine veelgi inetumaks.  Ehk nagu märkis FBI kriminaalharu pealik Harrington: „Viimased aastad on olnud Ponzi skeemide aastad. Hiiglaslikud investeerimispettused on üksteise järel päevavalgele tulnud. Warren Buffett ütles selle kohta hästi: alles siis, kui tõusuvesi alaneb, näeme kes on alasti ujuma tulnud. Nii juhtuski.” (R. Kessler „FBI saladused” Tänapäev 2012 lk 175). Kuidas meie kavatseme veest välja jalutada? Piinlik lugu.

Mittemoodne jutt

Mina ei taha olla võlgu. Mulle ei meeldi olla võlglane. Mulle meeldib olla vaba. Kui ma pean võlga võtma, siis millegi väga tarviliku jaoks, kindla teadmisega, et ma suudan selle tagasi maksta. Kuna ma olen alati korrektselt oma kohustusi täitnud, siis olen saanud alati laenu, mul on usalduskrediit, täpselt samuti nagu Eesti riigi praegu. Kuna mina ise kalkuleerin väga  täpselt oma vahendite kasutamist ja järjekorda,  ei ole ma nõus, et minust tahetakse teha sundvõlglast. Võimalikest rahapaigutamise projektide käekäigust annab aimu ÄL 31.03.16 teade Dr Riigile kuuluva AS Tallinna sadam (TS) nõukogu otsusest  kinnitada mullune majandusaruanne, milles on Saaremaa sadama varade väärtus alla hinnatud 6,6 miljonilt 0,65 miljonile eurole. Tõdeti: algselt prognoositud kiire laevakülastuste arvu ja tulude kasvu saavutamine ei õnnestunud, puuduvad isegi märgid, et seda oleks lähiaastatel reaalne saavutada. Tõsine ja aus ülestunnistus, ehki minule on alati jäänud mõistatuseks, kuidas „prognoositi“, et sellesse meie jaoks küll üliolulisse kohta, kuid maailma mõttes teivasjaama, hakkaksid ristluslaevad parvedena maabuma. Imelik. Ilmselt aitas sellisele prognoosile kaasa „poliitiline komponent“. Nojah, äris ikka juhtub, et tehakse valearvestusi, kuid firma kannatab selle välja ja on edaspidi targem.

Kuid on üks asi, mida me ülaltoodud majandusaruande juures tähele ei pane. Kuna TS on riigi omanduses, siis on see ka minu ja Sinu omanduses. Meie raha.  Me oleme kaudselt  omanikud. Seesama ülaltoodud valearvestus tõi Sulle ja mulle …6 milj EUR raha kadu. Haihtus. Mida oleksid teinud Sina haihtunud rahaga? Meie rahaga.

Aktsionäri vastutus

Kuid üks asi on kui me kasutame (ebaõnnestunud) investeeringuteks mingit juriidilist kehandit, siis saame me kergemini oma vigu parandada sest: „Ettevõtte kui juriidilise üksuse eesmärk on olla turvapuhvriks ebaõnnestumise korral. Aktsiaseltsid piiratud vastutusega ettevõtlusvormina loodigi selleks, et inimesed saaksid katsetada, leiutada ja kohaneda, teades, et kui see ebaõnnestub, hävitab see vaid juriidilise isiku, mitte inimesed.”.  (Tim Harford „Kohanemine”. Hermes 2012. Lk 217)

Kui Dr Riik ise võtab laenu ja sellisesse projekti otse meie ühise laenuraha „paneks“, siis on hoopis teine lugu, meie oleme sellisel juhul aktsionärid ja meie peame ka kahjud korvama. Kas Sina ja mina oleme võimelised sellist kahjumit „ära seedima“?  Saaremaa Sadama näide on sümptomaatiline, sest sel on  omadusi  millised oleksid  Dr Riigi lemmikinvesteerimisprojektid: infrastruktuur, lehvivad lipud, kõlavad loosungid, valedel eeldustel tehtud, suureks räägitud, poliitiline komponent ja ...  kümme korda pisem või kümme korda kallim (kuludelt). Tegelikult teeb mind üpris närviliseks kõik see, kus Dr Riik otsustab teha „poliitilise komponendiga“ investeeringuid, sest  „Tundub, et probleem on selles, et valitsusel meeldib toetada kaotajaid. Piisab kui meenutada kõiki neid suurpanku ja autotööstureid. Paistab, et valitsuse toetuse saamisel on eelisjärjekorras ettevõtted, kes on väga suured ja äris äärmiselt ebaõnnestunud. Sel viisil taastoodetakse ebaõnnestumist. Võib-olla seetõttu ongi enamik selliseid projekte äpardunud.” (T. Harford „Kohanemine”  Hermes 2012 lk 134). Kas me peame tootma ebaõnnestumist? Vaevalt.

Arvutamise kiituseks

Olemegi muutumas magavaks. Meie nn arengukavad/jaotuskavad ilma „omata” teevad meist sõltlased: abisõltlased, risustatud turu abisõltlased, mitte edukad konkureerijad. Milleks arvutada, analüüsida … raha tuleb niigi.  Mõelgem korraks perspektiivis tulemile: juba praegu me ei tule omaenese teenituga toime, saame märgatava osa kulutusi teha EL abirahade (suur tänu EL-e). Meie edaspidine staatuse muutus netosaajast netomaksjaks, pluss elanikkonna vähenemine/vananemine tähendab meie kasutatavate vahendite vähenemist. Suurt vähenemist. Millised oleksid sellisel juhul  meie võimalused edukalt teenindada veel suurt riigivõlga? Kuid peamine, … äkki pole see, kuhu me raha paigutame õige projektki? Mis juhtub, kui see raha lihtsalt r.j.s. järgi läheb ühest taskust teise, mitte meie taskusse? Kelle tasku? Kui osutub, et me oleme Pinociod Lollidemaal? Kas Dr Riik peaks seetõttu mõnest oma põhifunktsioonist loobuma?  Näiteks maantee on, aga kaitseväe saadame laiali? Mõeldamatu.  Põhjanaabrist on palju head mida neilt õppida, kuid on ka mida õppida nende vigadest. Ilmselt on just riigi laenudesse uppumine „headel eesmärkidel“ üks neid hoiatavaid õppetunde, mida me peaksime teadmiseks võtma, kuid mitte järgi tegema. „Edu on hukutanud rohkem firmasid kui ebaedu. Just edu paneb juhtkonna raha laenama, et finantseerida oma laienevat äritegevust ning ulatuslik laienemine viib peaaegu alati vältimatu krahhini.” (McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001. Lk 119)

Kvantmehhaanikast 

Seega võtta laenu või mitte?  Paradoksaalsel moel on siin kõigil õigus. Peaaegu nagu kvantmehhaanika, palju erinevaid võimalusi. Tõesti on primitiivne võlgu mitte võtta, kui on hea plaan, distsipliin ja  tegevuste lõpetatus. Sama primitiivne on võtta võlgu vaid seepärast, et olla võlgnike klubis. Olla „“moodne. Enne võlgu võtmist peab olema plaan, mida täita, mitte siis hakata mõtlema kuhu see raha  „panna“. Maailm on raha pilgeni täis (eriti praegu negatiivsete intresside ajastul), kui meil on korralik kaldpind, siis voolab raha siia ise kohale, pole vaja lihtsalt takistada selle voolamist.

 Milline on meie riigi Suur Plaan, voolutee, mis paneks raha liikuma, mille jaoks tasuks võlgu võtta ja millest kasvaks majandus sedavõrd, et võlgu tagasi maksta?.  Mina ei ole nõus sundvõlgnikuks hakkama, aga Sina?

Lõpp

Targutusi:

A.    Keys „Katastroof“  Sinisukk 2002

Lk 60 „Avaaride eesmärk oli luua hiiglaslik väljapressimise süsteem. Rooma keiserriigist pidi saama nende lüpsilehm ja slaavlased (alates u 580 aastast) saama väljapressimise vahend.

See superröövimine ketis ligi 50 aastat ja tõi avaaridele puhastuluna sisse vähemalt 70 000 naela kulda (nüüdisvääringus ligikaudu 7 miljardi inglise naela). Algust tehti 572 aastal, mil avaaarid sundisid roomlasi hakkama neile maksma aastas 80 000 kuldsolidust kaitseraga – seda nimetati rahu tagamise rahaks.“

M Ott „Vägi“ TLÜ kirjastus 2015

Lk 146 „See on n-ö ajas rändamise võime, mis on inimestel (…). See tähendab seda, et inimene on võimeline nihutama oma vaatepunkti ennast ning asetama seda minevikku või tulevikku; kujutlema ennast mineviku või oleviku olukorda, nii et ta mäletab, kuidas minevikus mõtles ja tajus (sellene, kes ta siis oli), või kujutleb, kuidas ta võiks seda tulevases olukorras teha. See on kogu inimliku tehnika ja tuleviku planeerimisvõime pant.“

Lk 372 „Eraldi tuleb siin rääkida enamuse võimust. Eriti demokraatia puhul võib selles suhtes tekkida väärarusaam, kuna ühiskonna juhtivhõlbustajad valitakse kvantiteedi järgi enamuse tahte läbi. Aga ühiskonda hõlbustama asudes ei tohi nad silmas pidada ainult oma valijaskonna, vaid kogu ühiskonna huve. Demokraatia ei ole enamuse türannia vähemuse üle, vaid see, kui üritatakse maksimaalselt arvesse võtta iga grupi ja iga indiviidi sattumust, püüdes ühiskonna liikmeid üha täpsemalt  ja nüansseeritumalt lõimida. Inimvägi just nimelt peab nii palju, kui võimalik kohanema vähemuste järgi (näiteks mitte kasvatama vasakukäelisi paremakäelisteks, vaid looma tingimused, et ka vasakukäelised saaksid ohutult tööriisu kasutada jm.) Pealegi tuleb arvestada sellega, et iga inimene kuulub ühes või teises suhtes vähemusse, nii on igaühel parem, kui enamus ei vägivalda vähemust, vaid üritab maksimaalselt arvestada mitmesuguste erivajadustega, eriti kui vastavad isikud ja grupid on nõrgas positsioonis (vanad, haiged, puudega jne (…)).

J.van der Kiste „Wilhelm II“ Kunst 2001

Lk 114 „Keiser märkis, et nagu krahv  Metternichil, nii oli ka Bismarckil „õnnetus lavauks silmist kaotada ja liiga kauaks rambivalgusse jääda.““