Igiliikuri leiutamisest V2

Pühapäeval (5.06.16) toimus Šveitsis rahvahääletus kodanikupalga asjus. Tervelt 77% inimestest pidas seda kehvaks ideeks. Mul ilmus sel teemal artikkel maikuu "MaksuMaksjas"

Igiliikuri leiutamine

Soome eksperiment

Mitmed meediakanalid nentisid mullu sügisel, et  Soome peaministri J. Sipilä  telepöördumine tõi välja väga valusa tõe -  Soome elab üle võimete.

 Erinevad asjatundjad sedastasid lisaks, et Soome riigivõlg kasvab iga tund miljoni EUR võrra (sic!), moodustades ca 98 miljard EUR. Soome rahandusministeerium sekundeeris prognoosiga, mille kohaselt võib see kasvada  2019 a.  124 miljardi EUR-ni, kui midagi põhimõttelist ette ei võeta. Mnjah, raske olukord. Eriti arvestades, et elanikkond vananeb ja väheneb.  Põhimõttelisi muudatusi (julgust, kujutlusvõimet, eksperimente) majandus ja sotsiaalpoliitikas vajatakse nagu õhku, et allakäigu pöörisest välja tulla. Valitsuse juhterakond  lubaski mullu uut poliitilist kultuuri, mida iseloomustavad “julged eksperimendid“. See kõik tekitas huvi ja lootustki. Huvitavaid algatusi tuli mitmest valdkonnast, eriti Transpordi ja informatsiooniministeeriumi tegevusvaldkonnast, millised vähendasid regulatsioone ja suurendasid konkurentsi,  kuni …  1 aprillil lugesin Soome kodanikupalga „julgest eksperimendist“.  Esiteks mõtlesin, et nali, naljapäev ju. Selline „julge“ eksperiment tekitas hämmastust, see oli minu, kui arveametniku jaoks nagu bensiiniga tulekahju kustutamine. Teiseks meenus julguse definitsioon:  „Seepeale võttis Humphrey kasutusele raskerelvad. „See oleks teist väga julge, härra minister.“ Ma olin tõeliselt ehmunud! Julge? Ma ei tahtnud midagi julget teha! Karjäärid lõppevad julgete tegudega.“ (J.Lynn, . Jay „Jah, härra peaminister“ Varrak, 1999. Lk 54). Kas tõesti on Soome valitsus nii julgeks läinud või on nii hädas, et …  Kolmandaks olin nõutu – bilanss ei anna kuidagi kokku, saajaid palju, maksjaid vähe.

Eksperimendi levimine: Lamajate Riik?

 Kuid Soome pole ainuke (kuigi kõige kaugemale jõudnud) riik, milline uneleb kodanikupalga juurutamise võimalustest. Nüüd kuuldukse, et kodanikupalk oleks õnne valem ka meile. Mitte ainult õng kõigile , vaid ka lisaboonusena sprotikarp õnne ootamise perioodiks. Oeh, ma ei tea, kas asi on selles, et mulle õngitsemine ei meeldi ja sprott ei maitse, kuid kodanikupalk on ilmselt inimkonna kolmas suurim ideaalühiskonna ülesehitamise katse peale Platoni „Utoopiat“ ja kommunismiuneluse (elu vastavalt vajadustele). Muide nii Platon, kui kommunismiehitajad planeerisid kõigepealt ülesse kasvatada uue, teadlikuma inimese ja alles siis … Ei õnnestunud. Need projektid ei saanud ega saagi õnnestuda, sest ei arvesta inimloomuse ehk nagu ütles Vanaema Marie „Kui inimene jookseb ja ta saaks kõndida, siis ta kõnniks, kui seista siis seisaks, kui saaks siis istuks, kui saaks, siis lamaks.“ Mina ei usu Lamajate Riiki, see oleks nagu igiliikuri leiutamine

Kuskohalt sellised pöörased ideed tulevad?

Hirmust homse ees? Kohanemisvõimetusest? Idee põhjaks tunduvad olevat kolm teesi: tehnoloogia areng on nii kiire, et masinad teevad suurema osa töid ning pärisinimesele ei jätku tööd; sotsiaalsüsteemid on nii keerulised, et odavam oleks kõigile raha kätte jagada ning inimene peaks tegelema vaid sellega, mis talle meeldib.

Suur Valge(kraeline) Hirm

Seoses automatiseerimisega on kogu inimkonna ajalugu olnud töökohtade kao ajalugu. Kuid see pole mitte ainult töökohtade kao ajalugu vaid see on töö intensiivistamise ja  uute töökohtade ajalugu. Targad inimesed ( Milkeni instituudi globaalsel konverentsil) prognoosisid, et tehnoloogia hakkab üle võtma peaaegu kõiki turge, siis seegi on õige, kuid Milkeni instituudi konverents on märgiline seetõttu, et öeldi selgelt välja: automatiseerimine võtab üle ka valgekraede töökohti. Niikaua kuni automatiseerimine ei puudutanud valgekraesid, polnud töökohtade kadu ka probleemiks. Kuid kui valgekraede tööd  hakkab tegema (hingetu) maatriks, siis mida peaksid tegema töötud juristid või finantsistid? Sellest ka hirm. Hirm tuleviku ees. Kuid …see on kujutlus lapikust, liikumatust maast - staatilisest süsteemist. Ilma kujutlusvõimeta süsteemist. „Sherloch Holmesil on üks omadus, mida kompuutril ei ole, ja see on just see omadus, mis teeb temast selle, kes ta on, ja õõnestab kujutlust detektiivist, kes pole muud kui loogik par excellence: kujutlusvõime.“ ((M. Konnikova „Meelevalitseja“ Helios 2013 lk 117). Just inimese kujutlusvõime on viinud inimese, kes koosneb põhiliselt veest (mida hoiab koos nahkkott), elab kuumava tulekera otsas (mida katab õhuke koorik) kosmosesse (sättides selleks hirmsuurele kütusemahutile tule alla). Selline pöörasus on võimalik vaid väga vinge kujutusvõime olemasolul.  Väita, et oma kujutlusvõimet kasutades ning oma ürglaiskusest tulenevalt üha uusi kasulikke asju välja mõeldes  jääb inimene selle tulemusena tööta on absurd. See tähendaks, et meie kujutlusvõime känguks. Ei või olla.

 Kodanikupalga idee on lihtsalt umbtee, mis raiskab meie aega ja ressursse.  „Peale kõige muu pidime me võitlema ka „heade ideede haldja” vastu. (…) tema kohalolekut hakkame märkama siis, kui juhtkonnal liiga palju aega tekib. Siis hakkavad ohvitserid ja planeerijad unistama ebarealistlikest stsenaariumidest, mida me oma missioonidel peaksime ellu viima.”  „Kui me oleksime tagasi saanud aja, mis meil kulus võitluseks heade ideede haldjaga, oleks see meie elu kindlasti mitme aasta võrra pikendanud.” („Ei ühtegi kerget päeva” Mark Owen  Äripäev 2013. Lk 227). Jah, kui me saaks tagasi (asjata kulutatud aega)… siis me saaks edasi.

Väikeste sammuda kiirtee

Tehnoloogia kiire areng toob kaasa tööde ja töökohtade muutuse. Alati on toonud ja  toob ka edaspidi. Selle asemel, et otsida tõsiseltvõetavaid lahendusi traditsiooniliste töökohtade kaole (kuigi lähimatel aastakümnetel on meil pigem tegemist tööjõu nappusega) on meie mõte läinud uitama muinasjutumaale. Kui meenutada, siis on viimaste aastakümnete jooksul kadunud mitmed elukutsed, näiteks mainakirjutajad, konduktorid, piimanõude pesijad, filmiilmutajad, pastaka südamike täitjad jne. Hm, ei tule tuttav ette et meil oleks massiliselt töötuid pastakasüdamiku täitjaid? Või masinakirjutajaid? Inimesed on alati ümber õppinud, mitte „lebotama“ jäänud. Töökohad ei kao üleöö, tehnoloogiline areng on protsess. Me peame protsessiga kaasas käima, mitte arvama, et maailm on staatiline ja siis hakkama arutama muudatuste suunda, kui viimane pastakasüdamik nurka on visatud. Peaksime pigem oma energia suunama sellele, et olla võimelised looma neid töökohti ja inimesi välja õpetama. See peab olema pidev protsess. Ühes pikaajaliselt edukas firmas, Toyotas, käib asi niimoodi:  „Lepime kokku pideva täiustamise definitsiooni: see tähendab, et te täiustate kõiki protsesse iga päev. Toyotas toimub täiustamine igas protsessis (tegevuses) kõigil ettevõtte tasanditel iga päev. Ja see täiustamine jätkub ka siis , kui kõik näitajad on saavutatud, Muidugi võib igapäevane täiustamine tähendada väga väikeseid samme.” ( M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014. Lk 31) Vaat niimoodi. Sellist „toyotakatalikku“ suhtumist tuleks treenida juba koolipõlvest peale. Iga päev, samm-sammult tulevikku.

Tulevased töökohad.

Tänapäeva maailm on juba näidanud, et uued töökohad tekkivad meelelahutustööstuses ja teeninduses, just seal, kus saab oma vaba aega ja raha kasutada. Seega lahendused on olemas:  „Kui me kord oleme rahuldanud oma vajadused toidu, joogi ja peavarju järele, siis pöördume kõrgemate vajaduste – näiteks meelelahutuse ja kultuuri poole. Paljud neist vajadustest saab rahuldada asjade abil. Lõpuks on meil aga piisavalt asju ja me hakkame otsima teistsugust rahuldust, lõbustusi, ja hingekosutust. Kuna viisid, kuidas saame üksteisele kasulikumaks muutuda, on piiritud ning samuti pole piire inimteadmiste kogumisel, siis pole piire ka kasvul. Kuid sedamööda, kuidas majandused muutuvad rikkamaks ja keerukamaks, pühendavad nad üha rohkem energiat teenuste osutamisele, jättes tagaplaanile asjade valmistamise.” „Megamuutus: Maailm aastal 2050” ÄP 2013. Lk 196)

Valed eeldused – valed lahendused 

Millest siis ikkagi paanika? Ilmselt kujutakse ette maailma staatilisena. Kui lähtuda eeldusest, et nende tööde asemele, mida hakkavad tegema masinad (mida muud need automatiseeritud süsteemid) asemele ei tekki uusi töid, mida võiksid teha „pärisinimesed“, siis ei mõista me inimese loomust, tema leidlikkust, tema tegutsemisiha. Kui selline hangumine oleks tõsi, siis pole tõesti midagi muud teha, kui inimesi mittemidagit tegemisse ladustada. Maksta nad laisaks ja lohakaks? Huvitav, kas sama mõtlesid ka Vana-Egiptuse käsikivi keerutajad, kui hakkajamad naabrid vesiveski käima lükkasid? Et jäävad tööta ja vaarao hakkab neile kodanikupalka maksma? Absurd? Just.

Kõrbenud BBQ retsept

Siiani oleme kartnud, et sissetuleks koondub vaid väheste kätte, nüüd siis oleme lisanud sinna ritta veel ühe hirmu, et töö ise koondub väheste andekate/kohanejate kätte. Töö ja sissetulek ei koondu üha väiksema hulga inimeste kätte. Just, andekatel ja kiiresti kohanevatel inimestel on alati väga palju tegemisi/toimetamisi, kuid nad loovad just sellega, et neil on palju tegemisi, ka palju uusi (teenindavaid) töökohti. Seda nimetataksegi tööjaotuseks. Selleks ei ole vaja sotsiaalabi. Ilmselgelt on sotsiaalabi süsteemid on läinud  mõnel pool liiga keeruliseks, kuid see pahe pole põhjus, et asendada seda suurema pahega -  lihtsalt raha välja jagamisega. Vastupidi, kui süsteem on keeruline, tuleb seda teha lihtsamaks. Muide infoajastul, mil „me kõik oleme arvutites“, siis saab igaühele ( ja ainult neile kellel selleks hädavajadus on) välja rehkendada tema individuaalse abivajaduse osa. Ilma liialdusteta. Selleks ei pea olema mingit erilist „halduskoormust“. Maatriks lihtsalt. Kui needsamad hoiatajad väidavad, et vaidluste lahendamisega (kohtulahendid?) hakkavad tegelema masinad, siis individuaalse sotstoetuse väljaarvutamine oleks lapsikult lihtne.  Jagada kõigile midagi mittemillestki mittemillegi  eest on kummaline. Arvamus, et pidev rahakülv pidavat aitavama majandust ergutada on ekslik. „Rahasuts“ võib toimida vaid korra, nagu elektrišokk südameseiskumisel, pidevalt kasutades saate … Just, BBQ. Kõrbenud BBQ.

Tagurpidi maailm

Sügavalt arusaamatuks jääb,  milleks maksta kõigile, ka neile, kes enesega ise toime tulevad meie ühist maksuraha (mida pole)?. Pseudovõrdsuse näitlikustamiseks? Välja on pakutud, et meie võiks kodanikupalgaga alustada tasa ja targu, näiteks 50 EUR-st. Olen nõutu, täitsa nõutu. Milleks tippjuhile, peaministrile, presidendile või lihtsalt heale spetsialistile (näiteks santehnikule) maksta 50 EUR kodanikupalka? See ei anna talle mingit „õnge“ ega õnne. See on raiskamine. Samal ajal kas neil, kellel tõesti vajadus abi järele on,  asenduvad toetused 50 EUR-ga? Tuletame meelde, et idee on ju selles, et praegused toetused kaotada, eesmärgiga vähendada bürokraatiat ja halduskoormust. Edasi läheb veelgi veidramaks, kodanikupalk pidavat olema … uus pension. Oeh, nimetades kodanikupalka uueks pensioniks on julm, väga julm nali. Kuskohast peaksid kogunema maksed pensionifondisesse või tervisekassasse, kui suur osa (idee alus on ju see, et suur/suurem osa elanikkonnast jääb seoses automatiseerimisega tööta)  inimesed saavad kodanikupalka. Kas kodanikupalk on maksustatud? Vaevalt, see on ju nn baasvajadus.

Teistpidi maailm

Paljud riigid, millised vaevlevad samasuguste hädade käes (vananev elanikkond, kasvavad tervishoiu ja pensionikulud) nagu näiteks Austraalia on läinud teist teed. Need kes on ise piisavalt hakkajad maksavad ise oma pensionid ja ravikulud:  „2050 aastal keskendub riik minimaalsete maksete tagamisele, vältimaks vaesust kõrges vanuses. Paremal järjel olijailt eeldatakse, et nad kannavad enda eest hoolt isiklike vahendite abil. Austraalia on läinud juba üsna kaugele. Sealsed maksudest rahastavad pensionid on vajaduspõhised, välistades vajaduse maksta pensioni 20%-sele jõukamale osale elanikkonnast, kusjuures eraviisiline pension on kohustuslik.” „Megamuutus: Maailm aastal 2050” ÄP 2013 lk 172). Just selline mõtteviis tundub jumekas.

Ajast ees

Kodanikupalk ( kuigi see ei oleks vaid kodanike, vaid kõigile ja pole palk, sest me pole Dr Riigiga töösuhtes) on moraalitu, inimloomust mitte arvestav ning tegutsemismotivatsiooni pärssiv.  See võib toimida mingi testrühmas, kuid laiemas mõttes tekitab omandatud abituse sündroomlasi juurde. Kõigele leiab põhjuse, eriti mittemidagi tegemisele. Tuleb välja, et poetagused pole mitte heidikud, vaid nad on lihtsalt … ajast ees (kõige progressiivsem osa inimkonnast?), nemad juba valmistuvad kodanikupalga saamiseks, mittemidagitegemiseks. Vabaduseks. Võrdsuseks. Ärgem unustagem, et kodanikupalka makstakse ka siis, kui inimene ei käi tööl ega soovigi tulevikus tööd teha. Makstakse tingimusteta.   Kas me sellist … Mitmetest rehkendustest on ilmnenud, et sel ajal, kui osa inimesi saavad õnnelikult mediteerida, teha mida nad tahavad, siis ülejäänud peaksid maksma u 50% kõrgemaid makse. Milline on siis ettevõtjate ja töölkäijate motivatsioon?

Kui inimlik leiuhimu ei leia rakendust uute tööde leiutamises, siis „maksunihverduse“ jaoks leitakse ikka lahendus. Alles hiljutine Prantsusmaa „rikaste“ maksustamine näitas, et taibukamad „emigreerusid“ sealt, viies kaasa nii kapitali, investeeringud, kui ka töökohad. Ajudest rääkimata. Taani rasva ja magusamaksud olid tõeliseks õnnistuseks naabrite ettevõtjatele (ja eelarvele), kuni parlament tõdes, et töökohad ja maksulaekumine on tähtsam ning kaotas need maksud. Üks lustakas näide sellest kuivõrd kerge on mõnes piirkonnas „emigreeruda“ ja kui usinasti seda kasutatakse:  „Baarle-Hertsog Belgias on veelgi huvitavam: see koosneb ei vähem ega rohkem kui 26 eraldiasuvast Belgia maalapist keset Hollandit. … Külakesest on mõned majad kahe riigi vahel suisa pooleks jagatud – teie kodakondsus sõltub sellest, kus asub teie maja esiuks. Sealsed elanikud on tuntud selle poolest, et „emigreeruvad” ehk muudavad oma maja ukse asukohta iga kord, kui muutuvad maksuseadused.“ (K. Jennings  „Kaardikirg. Geograafianohikute kirev maailm”  Imeline Teadus 2012. Lk 98). Niisamuti hakkavad ettevõtlused „emigreeruma“ kodanikupalga maadest sinna kus maksud on madalamad ja inimesed teotahtelisemad ning töökamad. Lihtne. Loogiline.

Kujutlusvõimest ja selle puudumisest

Meie edu ja ebaedu sõltub sellest, kas me suudame visualiseerida tulevikku või mitte, kas me omame piisavalt kujutlusvõimet või puhkame petlikul „kindlustundel“. „Reeglina me ei salli ebakindlust. See muudab meid rahutuks. Kindel maailm on märksa sõbralikum paik. Ja nii me pingutame kõvasti selle nimel, et vähendada ebakindlust niipalju kui  võimalik, tehes sageli harjumuspäraseid ja praktilisi valikuid, mis kaitsevad status quo´d.“ „Loovus seevastu nõuab uudsust. Kujutlusvõime seisneb uutes, enneolematutes ja vastupidises võimaluses, elementide uudses ümberpaigutamises. See seisneb kontrollimatuses. Ja kontrollimatus teeb ebakindlaks. See hirmutab – isegi kui me ei ole teadlikud sellest, kui väga see meid isiklikult hirmutab. (M. Konnikova „Meelevalitseja“ Helios 2013 lk 117).

Kui Einsteinilt küsiti, kas tema avastus sündis tänu intuitsioonile või inspiratsioonile, vastas ta:“ „Ma olen piisavalt kunstnik selleks, et tugineda vabalt oma kujutlusvõimele, mis on minu arvates tähtsam kui teadmised. Teadmised on piiratud. Kujutlusvõime aga ümbritseb maailma“ Ilma kujutlusvõimeta oleks suur teadlane takerdunud kindlustundesse, mida pakub sirgjoonelisus ja kergesti juurdepääsetavus.““ (lk 119)

 Õnneks ei ole inimesed sirgjoonelised mõtlejad vaid on  alati välja mõelnud uusi lahendusi nii töös, meelelahutuses, kui spordis. Näiteks: „Kõrgushüppes imponeeris ameeriklase Richard Fosbury kõiki kaanoneid pea peale pöörav tehnikauuendus, hüppamisviis , mida esimese kirjelduse järgi olümpiaeelsel talvel ei osanud veel ette kujutadagi. Fosgury oli oma nn. flopiga elektriseerinud pealtvaatajad ja hämmastunud treenerid. (…) Sportlase enda sõnade järgi olevatki teda sellisele hüppeviisile viinud halb koordinatsioon. Aga isikupärane kohmakus, kehalised võimed ja tahtejõud on kombineeritud nii, et tulemus on omamoodi leiutis.” H. Sisask, E.Teemägi, O. Türn „XIX Olümpiamängud Mexico 1968” Lk. 71). Tõsiasi on see, et mitte keegi ei hüppa kõrguses tänapäeval“ rulli“ või „karjapoissi“. Täiesti kujutlematu, esmapilgul võimatu hüppeviis, on muutunud valdavaks just tõhususe ja vaatemängulisuse pärast. Vaadake, halb koordinatsioon ja kohmakus (ehk halb turul hakkama saamine) kombineerituna tahtejõu ja võimetega tulemuseks (õige strateegia) oli omamoodi leiutis (loodi uus toode), loodi enesele koht pjedestaalil (turul). Vahva. Keskendumine kodanikupalgale on nagu valmistumine

paraolümpiaks.

Visualiseerimisest

Võib-olla pole mul selles asjas õigus. Võib-olla pole absoluutselt õigus, kuid mulle ei meeldi suhtumine sellesse probleemi. See on allaandja positsioon. Kuid arvudest ka. Arvestuslikult on 2050 a maailmas üle ÜHEKSA MILJARDI inimese ja see arv kasvab. Samas: „2050 aastaks on Aafrika Euroopast pea kolm korda suurem.”. „2010 aastal elas linnades pool maailma inimestest. 2050 aastaks on see osakaal ligi 70% ning maailma linnades elab umbes 6,5 miljardit inimest.”( „Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013 lk 21/22/24)

Kas teie kujutate ette (visualiseerige endale) milline näeb välja maailm aastal 2050, kui maailmas elab 9 miljardit inimest sh 6, 5 miljardit linnades? Kuhu sobituks sellisesse maailma kodanikupalk?

Vaadakem asjadele õiget pidi ehk nagu ütles üks põhjanaabrite minister; mitte töökohti pole vähe vaid ettevõtjaid on vähe. Ettevõtjaks (mitte abitaotlejaks, eluaegseks pensionääriks) olemist tulebki õpetada, juba maast madalast, selles ongi lahendus. Ükski riik ei saa olla tõhus kui see toimib rohketel abidel, mitte konkurentsil. Sellises süsteemis on süsteemne viga, fataalne viga. Lõppjaam.

Artikli lõpp

xxxxxxxxxxxx

Lisandused:

Õnnevalemist

Alustame lõpust. Kodanikupalga idee üks põhipostulaate on maailmakäsitlus, et  tähtisaim on see, mida inimene ise tahab oma eluga ette võtta.  No, eks me praegugi ise määrame mida me oma eluga ette võtame, kuid see tähendab kõigepealt tööd ja siis palka.  Kodanikupalga idee lähtub „ostapbenderlikust“  (koloriitne pettur teosest „Kaksteist tooli“, Ilf & Peterov) filosoofiast  enne palk ja siis töö (toolid õhtul, raha hommikul).  Elades ise maailmas, mis lähtub tasakaalust vabaduste ja kohustuste, hüvede ja panuste süsteemis on mulle võõrastav maailmapilt, et vabadus on kodanikupalga nurgakivi, mis annab inimesele  täieliku iseseisvuse oma valikutes. Vabadus ilma kohustusteta? Õnne alus? Täielik vabadus?   Kui te Vanaema Marie ütlemist veel mäletate, siis inimese vabadus otsustada, kas ja kui palju ta töötab, viib inimkonna mandumisele. Lamamisele. Ja mõttepojukene, et vähem töötades on inimesel võimalus tegeleda tegevustega, mis talle enim õnne toovad, siis see oleks nagu kommunismiehitaja käsiraamatust maha kirjutatud. Kõik see on ilus/õilis, kuid idealistlik – see ei toimi. Inimlik  „saamise“ tahtmine ja inimlik laiskus on piiritud, kui saab lihtsalt „tahta“ ja pole konkurentsisundi.

Kõik need õnne ja vajaduse näitajad on lõputud,  mis muutuvad lõpututeks materiaalseteks nõudmisteks (neile, kes töötavad). Soomes arvutati välja kodanikupalga määr, mis oleks võinud olla u 750 EUR/kuus, rahvas arvas (nagu tuntud telemängus), et alla 1000 EUR on vähevõitu. Usutavasti pakkudes 1000 EUR,  kuuleme, et alla 1500 EUR mitte kuidagi ei tule välja. JNE. Lõpuks muutub selline aitamine kihvtiseks rahuloematuseks: „Pole kindlamat vaenlast kui tänamatu abisaanu.““ (J. Angelos „Täielik katastroof“ Tänapäev lk 155). Õpetlik?

Teisalt,  „Mida rohkem annad, seda vähem seda hinnatakse. Mõtle, kas või näiteks Marsi šokolaadile. Kui annad lapsele ühe Marsi, siis on ta väga rõõmus. Ka teine kaob kiiresti kõhtu. Ahnem laps suudab ehk isegi kolmanda šokolaadi nahka pista. Ent kui talle antakse neljas, viies või kuues Mars, siis ta juba ägab. Seitsmendasse šokolaadi  suhtub ta nagu millessegi eemaletõukavasse. Ole heldusega mõõdukas. Midagi, mida napib, hinnatakse kõrgemalt, kui seda, mida on külluses.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” lk129). Selle jutu moraal on selles, et see, mis on saavutatud isikliku pingutuse tulemusel, see mida napib, see teebki inimese õnnelikuks. Õnnetu läänlane viriseb, et pidi loobuma pere kolmandast autost, kuid filipiinlane on õnnelik, sest sai osta endale teise T-särgi. Niisama lihtne see ongi. Õnne teebki õnneks see, mis on haruldane, raskesti või harva saavutatav. Igapäevane õnn? See ei ole õnn, vaid püsiseisund, mis nõuab uut annust „midagi raskestisaavutatavat“, et olla õnnelik. Ärgem lörtsigem oma õnnevalemit!

Ajalooline ekskurss

 „Viia rahvas tuleviku poole, milles igaüks hakka saama vajaduste kohaselt, võisid ainult paadunud lurjused või lootusetud napakad. Nende äärmiste punktide vahel asetses enamus sellest võitjate jõugust (resp. Karjast): kuritegelikud lollpead.“ „Sotsiaalse õigluse nimel likvideeriti Nõukogude Liidus tootmisvahendite eraomand. Kuid kui riigis pole tootmisvahendite eraomandust, siis kes hakkab tootmist juhtima? Õige: riik. Aga mis on riik? Õige: riigiasutused – valitsus, ministeeriumid, riiklikud komiteed ja nii edasi ja muu seesugune. Lihtsamalt öeldes  bürokraatia. (…) Sotsialism – see on riigi võim, see tähendab bürokraatia võim“ V. Suvorov. ( „Vanakuradi vanaema“ Tänapäev 2015. Lk 163/151)

 „Mulle vaieldakse vastu: aga vaat Rootsis on hea sotsialism, lausa imeline! Siin pole midagi vaielda. Ent Rootsi sotsialismi sõbrad ei armasta millegipärast meelde tuletada selle maa õitsengu lihtsat saladust. Aga seisneb see selles, et Rootsi oli üks maailma liidreid teaduse, kultuuri ja majanduse osas ning pealekauba kogus jõukust kahes maailmasõjalt.

Kõik, mille üle Rootsi uhkust tunneb, on loodud aegadel, mil majandus oli vaba. Pärast tulid võimule sotsialistid. Need olid hirmus head inimesed. Saades tohutu pärandus, on kerge olla hea. Ja Rootsis on kõik üsna hästi – kuni pärandus pole läbi löödud. (…) Protsess käivitus. Kiirendusega. Langemise kiirus kasvab. Rootsis pole enam teadlasi – lahkusid Californiasse. Märgatav osa töötavast elanikkonnast on riigiametnikud, riigiasutuste teenistujad, see tähendab bürokraatiat.

Need mõlemad tendentsid on välja joonistunud üsna selgelt: mõtlemis- ja loomevõimeliste inimeste lahkumine riigist ühelt poolt, bürokraatia kasv – teiselt

Heal Rootsi sotsialismil on üks väike puudus – sotsialism laostab Rootsit samamoodi, nagu laostab ükskõik millist teist maad. Lihtsalt Etioopias on sotsialismi tulemusi näha kohe ja kõigile, aga ülirikkas Rootsis peab täieliku laostumiseni minema teatud aeg.” (V. Suvorov Murdumine” Tänapäev 2015. Lk 32)

Jaotusest ja jagamisest

Kui kodanikupalga eestvedajad ennustavad seda, et tööd ja sissetulekud koonduvad väheste kätte ( mis on vähene? 10%? 20%?), mõned arvavad, et pooled jäävad tööta st. kodanikupalga saajad, kuid … Maailmas pole mitte midagi võrdset, isegi ilm pole võrdne, mis siis töökohtade jaotusest ja nende tekitamisest rääkida. Kui meil on talvel -22 C, siis oskame me sellega toime tulla. Meil on selleks kogemused. Kuid samal päeval võib Hispaanias/Portugalis/Kreekas olla +8C ja ometi mitte toime tulla. Lugesin, et just selline külm ( meie jaoks soe) mõjus katastroofiliselt Madridi tänavainimestele. Seega võrdsust ei ole, pole isegi kliimaga ja sellega toime tulemisel. Sama lugu ka tulevikuga toime tulekul. Vaadake, kui 50% inimestest jäävad seoses tööde automatiseerimisega ilma tööst ja sissetulekutest, siis … 50% ka omavad tööd ja sissetulekut. Kuid … Kõige tähtsam on, et kes ja kus saab/säilitab/loob töökohti. Ilmselt ei puuduta automatiseerimine Hiina tasandikel elavaid põllumehi, Aafrika savannide nomaade või Lõuna-Ameerika mägiindiaanlasi, nemad tegelesid siis ja tegelevad suure tõenäosusega ka edaspidi enesel elu sees hoidmisega, läbi raske füüsilise töö (erinevalt kodanikupalga ideest, mis näeb ette et palka makstakse selle eest, et ollakse elus). Nad on nagu inimkonna eksistentsi turvavõrk. Kaitse inimliku hulluse tagajärgede vastu.  Samuti puudutab automatiseerimine vähe neid, kes on nutikad ja mobiilsed, sest need ( ka riigid) on valmis kogu aeg proovima midagi uut ja liikuma uutele turgudele, tegema uusi töid. Kuna töö liigub nende inimestega kaasa, siis loovad nad kohapeal uued järelturud ( ma ei kujuta hästi ette näiteks automatiseeritud torumeest, lasteaiakasvatajat, tšellomängijat jne), mis loovad omakorda järelturud. Kolmkümmend aastat tagasi ei kujutanud me ette, et võivad tekkida sellised „imelikud“ turud nagu mobiilide helinate hulgiturud või e-sigarettide turg, kümme aastat tagasi polnud meil aimugi, et saavad olema „äpiturud“, täna pole meil õrna aimugi, mida me homme tahame omada ja milliseid töid selleks tegema peab. „Ükskõik kui hästi firma praeguste klientide sõnastatud vajadusi ka ei rahuldaks, riskib ta väga paljuga, kui ei hoia sihikul neid vajadusi, mida klient  veel ei sõnasta, ent mille rahuldamine talle ometi meeldiks. Ja olgu praegused kliendid kui tahes rahul, firma kasum võib jääda toppama, kui ta ei tõmba endale põhimõtteliselt uute klientide tähelepanu. Ettevõte, kes ei tee enamat kui reageerib olemasolevate klientide sõnastatud vajadustele, on varsti mahajääjate hulgas.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001lk 127). Inimestel on alati vajadused, muutuvad vajadused, mis muudavad ka vajalike tööde iseloomu, mitte tööd ennast.

Kahepaadivahelised

 Kõige hullemasse olukorda sattuvad need riigid ( ja üksikisikud) , kes on välja kasvanud naturaalmajapidamisest, kuid pole suutnud (viitsinud?) ennast murda läbi kõrgliigasse, need kes seavad oma sihid allandjalikult madalale. Meie ülesanne valimistumiseks homseks pole mitte selles, kuidas 20 aasta pärast kodanikupalgast „ära elada“, vaid selles, et meie ressursid suunata selliselt, et meil ja siin oleks 20 aasta pärast ( peale masinate revolutsiooni) 90-95% hõivatud asjastatud töödega. Kui naturaalmajanduslik ühiskond jääb sinna kus see on ( ja nad on õnnelikud) ja  tipuühiskond liigub edasi geomeetrilises progressioonis, ikka kiiremini, siis just need vahemikus hulpijad on määratud … kaduvikku. Asjaloo fataalsus seisneb selles, et maailm  tänu tehnoloogia kiirele/kiirenevale arengule ei luba enam valearvestusi, iga edu tähendab geomeetrilist progressiooni edasiliikumisel ja iga eksikäik geomeetrilist „progressi“ mahajäämusel. Seda vahemaad ei suudeta enam iialgi tasandada, mis tähendab, et kui veab siis muutume valet strateegiat valides naturaalmajanduslikuks ühiskonnaks, aga … Aga ei vea, sest selle jaoks oleme me liiga heas geograafilises positsioonis, pole midagi parata, nii kui me ennast „leotama“ sätime, nii tulevad teised (näljasemad, ambitsioonikamad, kirglikumad või lihtsalt sõjakamad) ja näitavad mida sel haruldaselt ilusal ja hea asukohaga maal teha saab. Lihtne. Konkurents

.

Ettevaatust: Mentaalkonkurents!

Kuid konkurents on mitmetasandiline ja üheks neist on mentaalne tasand, konkurenti püütakse veenda, et ta ei tule toime, tal pole võimalustki, lüüa vastast enne lahinguväljale asumist. „Nagu meile tundub, on strateegilisel sõjal veel üks omadus, millest keegi ei mõtle: strateegiline sõda peetakse vastase ressursside arvel“ „Strateegiline sõda ei tee muutusi füüsilises ruumis füüsiliste instrumentide arvel, vaid liigub eesmärgi poole mentaalse ruumi arvel.”„Nagu näeme käib üleilmsete reeglite revideerimine pidevalt, kusjuures iga kord kehtestavad reeglid enda järgi kõige tugevamad mängijad, ülejäänutele jääb nende täitmine. „ („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009. Lk 29)

Uskuge mind, kõik need tipu poole pürgijad on rõõmust hullumas, kui nende konkurent otsustab kasutada „lebo“ ehk kodanikupalga strateegiat. Ja muide, sellele strateegiale järelekiitjaid on eriti rohkesti … konkurentide seas. Ärge laskem end eksitada miraažidest ja lihtsalt harjumusest, võidelgem.  „Inertsus on väga võimas jõud. Me oleme harjumuse orjad. Ja meie harjumuste hulka ei kuulu ainult nähtavad harjumused, nagu näiteks see, et iga kord pärast tööd elutuppa minnes paneme käima televiisori või siis vaatame, mis külmkapis leidub, vaid meil on mõtteharjumused, ettearvatavad mõttekäigud, mis käivitudes viivad ettearvatavale teele. Ja just mõtteharjumust on väga raske muuta.“

„Üks võimsamaid jõude, mis mõjutab valiku tegemist, on vaikimisi valiku efekt – see on juba varem käsitlemist leidnud kalduvus valida kergema vastupanu tee, leppida sellega, mis on käes, niikaua kuni see valik on piisavalt mõistlik. „

„Kummaline on see, et mida paremad me oleme, mida paremaks oleme saanud ja mida rohkem oleme õppinud, seda tugevam on tung juba puhata. Meile tundub, et oleme selle kuidagi ära teeninud, ning me ei mõista, et tegelikult on see suurim karuteene, mida endale üldse saaksime teha

Me näeme seda mustrit kordumas mitte ainult isiku tasandil, vaid ka organisatsioonides ja korporatsioonides. Mõelge, kui palju on olnud ettevõtteid, kes on, kes on löönud läbi mõne innovaatilise lahendusega, kuid kes juba paari aasta pärast on konkurentidest kaugele maha jäänud. (Näiteks Kodak, Atari või BlackBerry looja RIM.) Ja see kalduvus ei piirdu ainult ärimaailmaga. Suurejoonelisele innovatsioonile järgnev suurejoonelise stagnatsiooni muster kirjeldab üldisemat suundumust, mida tuleb ette akadeemilises maailmas, sõjanduses ja peaaegu igal tööstus- või ametialal, mida suudate nimetada. „

„Miks on need mustrid nii levinud? Kõik taandub vaikimisi valiku efektile, inertsusele laiemal tasandil: juurdunud harjumustel. Ja mida tasustatum on harjumus, seda raskem on seda murda.“ (M. Konnikova „Meelevalitseja“ Helios 2013. Lk 198)

Eneseusu kasvatamisest

 „ Inimesed saavad suure osa oma turvatundest ja enesekindlusest – mida psühholoog Albest Bandura nimetab „eneseusuks” – ennustatavatest rutiinidest: asjade ikka ja jälle samal viisil tegemisest. Paraku ei saa meie tegevuse sisu jääda samaks ja kui püüamegi seda kunstlikult säilitad, põhjustaks see probleeme, kuna kohandume reaalsusega liiga hilja ja järsult. Konkurentsieelis on igal organisatsioonil, mille liikmed saavad käsitleda ennustamatuid ja ebakindlaid olukordi ( mis on tavalised) enesekindlalt ja tõhusate tegudega, kuna neil on sel viisil toimimiseks õpitud käitumisrutiin.”

Vaadakem asjadele õiget pidi ehk nagu ütles üks põhjanaabrite minister; mitte töökohti pole vähe vaid ettevõtjaid on vähe. Ettevõtjaks (mitte abitaotlejaks, eluaegseks pensionääriks) olemist tulebki õpetada, juba maast madalast, selles ongi lahendus. Ükski riik süsteem ei saa olla tõhus kui see toimib rohketel abidel. Sellises süsteemis on süsteemne viga, fataalne viga. Lõppjaam.  „Ükskõik kui kaugele me ka ei sooviks minna, tõsiasjaks jääb, et kohale jõuame ikka sammhaaval. Praegu vajame kõige enam, et otsustataks järgmised sammud – selle asemel et lasta end utoopilistel eesmärkidel kõrvale kanda. Utoopia ei saabu kunagi, sest me teame, et kui see saabubki, ei meeldiks see meile.” ( M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013. Lk 133)

Soome eksperiment V2

 Soome eksperiment näitab lihtsalt ülejõukäivatesse hüvesid pakkumise lõksu langenud süvavõlglase meeleheitlikku rapsimist, mitte ratsionaalset tegevust. Bensiiniga tuld  kustutada on küll „julge eksperiment“, kuid pole kõige mõistlikum idee. NB! On millest õppida, et mitte samu vigu teha. Tänu Soome vlledele oleme paljudest pahandustest pääsenud, loodame et nende eksperiment jääbki vaid eksperimendiks.

Targutusi:

M Ott „Vägi“ TLÜ kirjastus 2015

Lk 146 „See on n-ö ajas rändamise võime, mis on inimestel (…). See tähendab seda, et inimene on võimeline nihutama oma vaatepunkti ennast ning asetama seda minevikku või tulevikku; kujutlema ennast mineviku või oleviku olukorda, nii et ta mäletab, kuidas minevikus mõtles ja tajus (sellene, kes ta siis oli), või kujutleb, kuidas ta võiks seda tulevases olukorras teha. See on kogu inimliku tehnika ja tuleviku planeerimisvõime pant.“

Hadfield „Astronaudi soovitused eluks maal“ Ersen.2016

Lk 12 „Nad olid mõlemad talus kasvanud ja nägid lendamise vahele jäävas ajas imetoredat võimalust oimetuks töötada, kandes samal ajal edasi suguvõsa traditsioone.“

Grant „Anna ja võta“ ÄP 2016

Lk 76 „Kolmkümmend aastat tagasi kirjutas sotsioloog Fred Goldner sellest, mida kujutab endast paranoiale vastupidise kogemine – pronoia. Silmapaistva psühholoogi Brian Little´i sõnul on pronoia „luululine usk, et teised inimesed pingutavad teie heaolu nimel või räägivad selja taga teie kohta head.“

Lk 93  „Tasub meeles pidada, et kogu maailm koosneb teistest, välja arvatud üks tühine erand.“ J. A. Holmes endine UDA esindaja ja senaator.

 Kosmonautikast ja sunatajust ka

     Hadfield „Astronaudi soovitused eluks maal“ Ersen.201. Lk 47 „Kosmoses on oluline suund – kuhu sinu alussõiduk Päikese, Maa ja teiste kosmoselaevade suhtes ninaga osutab. Kui sa oma suunda ei kontrolli, juhtub kaks asja – alus hakkab pöörlema, nii et kõik pardalviibijad satuvad segadusse, ja see kaldub kursilt kõrvale, mis võib aja- või kütusepuuduse korral tähendada elu või surma.“ Just, just tähtis on õige suund, et kui seda ei kontrolli, oleme hädas. Suures hädas.