Sunday, June 30, 2013

Majandusvedur ... või käsidteziin


Kriis tõi välja mitmeid ebaterveid tendentse, mis tõusuajal tundusid peaaegu loomulikena. Uudisteveerud kirendavad sensatsioonilis-negatiivsetest sündmustest nagu näiteks:  majanduses on totaalne usaldamatus, nafta hind võib tõusta ….  Usaldamatus pinnib majanduse veresooned kinni ja loomuliku ringluse asemel kasutatakse alternatiivseid variante. Mõnel pool oli normaalne kaubandussuhe asendunud naturaalmajandusliku vahetus (barter) tehinguga. Selliseks nahk kirve vastu või piim juustu vastu. Sõber Ülo seletas mulle kunagi bartertehingu olemuse lahti koeramüügi näitel. Nimelt tahtnud ärimees müüa koerapoega miljoni dollariga, mis tekitas publikumis loomulikult suurt hämmingut. Siiski, siiski oli nädala pärast tehing sooritatud, kuid … mitte rahalises vääringus vaid miljoniline koerapoeg vahetati kahe poolemiljonilise kassipoja vastu. Vaat selline tehing. Aus ja jumekas, kuid …  Uudised uudisteks, aga midagi pole teha majandussügavikust väljapääsemiseks vajame hädasti majandusvedurit. Partertehing seda küll ei ole.  Niisiis vedurist ehk parafraseerides tuntud hüüatust, pool kuningriiki hobuse eest, oleks kohane tänapäeval hüüda: "Pool järgmise n-aasta majanduskasvu hea majandusveduri eest!" Iga majandustõusu aluseks on olnud mingi majandusveduri ilmumine: on see siis olnud USA oma kasvanud majandusvõimekusega ning laenudega sõjajärgsele põdevale Euroopale, või Lääne-Saksamaa või Jaapan või Aasia tiigrid või ka turgude laienemine Kesk- ja Ida- Euroopasse koos lähedase, üpris hea kvalifikatsiooni, hästi motiveeritud ning odava tööjõuga. Mis või kes, on järgmine majandusvedur? Mõni arvab, et pangad? Mnjah, mulle tundub, et siin aetakse segamini vedur ja raudtee ehk infrastruktuur. Pangad on vaid mehhanism ja vahend, mitte vedur.  Iga probleemi mõistmiseks nii nagu kodus nii ka maailmas, peame alustama olukorrahinnangust. Millises olukorras siis oleme? Euroopa vananeb ega taha enam lihtsaid töid teha, seda tehku sisserännanud/toodud võõramaalased või Hiinasse viidud odavad töökohad. Heaolu lõksust on raske välja pääseda. Kõik tulevikku suunatud otsused tunduvad ahistavad, piiravad, koormavad ja diskrimineerivad. Üldkokkuvõttes ebamugavad.  Samas, arenevatel turgudel ehk seal kus veel ei ole langetud heaolulõksu, mis võib olla tegelik või kujutletav, on iga eluolu parandav samm alati positiivselt ja kiiresti hoomatav. Suured filosoofilised tõed on sageli paremaks seedimiseks rüütatud anekdootlikku vormi, kuid anekdoot läänlase pere loobumine ühest pere kolmandast autost (elu on täitsa pannis) võrreldes idalase rõõmuga teise T-särgi üle (0li hea aasta) on vägagi reljeefne ja tõepärane olukorrakirjeldus.

Hiina ei ole täna enam mitte ainult odava tööjõu maa, seoses WTO-sse astumisega on sinna voolanud kokku kogu maailma oskusteave alates spordijalatsitest kuni tippelektroonikani. Veelgi suuremat kõhedust või lootust tekitab asjaolu, et väidetavalt on nad ka patentide ja kasulike mudelite osas silmapaistval kohal, edastades isegi seniseid favoriite. Seega on hoomatavas tulevikus kõik eeldused, et just sellest piirkonnast koos India mediteerimisoskusega, võib toimuda kvalitatiivne nihe. Nihe, mis muudab maailma. Praegusel juhul on Hiina juani ja USA dollari vahel mõistusabielu, mis mõlemale kasulik. USA-le ei meeldi küll hiinlaste kasutatav kurss dollari suhtes ja nad nõuavad selle muutmist, kuid teisest küljest aitab see ka muuta hoomamatuks, kui palju "dollaripoisse" (sh.ebaseaduslikke) maailmas ringi jookseb. Niikaua kuni see vastastikune ebamugav kasu võime olla üpris rahulikud ning loota, et Hiina ja India ikka rohkem tarbida suudaksid vedades maailmamajanduse käima, selleks polegi ju palju vaja: peotäis riisi rohkem, üks uus elektroonikavidin lisaks, uued sandaalid või ka T-särk ja … maailma majandus ja kasvav heaolu  liiguks jälle. Isemoodi lugu on siis, kui hiinlased on ühel hetkel võtnud dollarist ja dollari kaudu kõik, mis võtta andis ja alustaks iseseisvat elu. See tähendaks  majanduskorralduse muutumist kogu maailmas, muutuksid kogu maailmamajanduse otsustuskeskused. Piltlikult väljendades läheks hiina maailmamajanduse august väljalükkavast vedurist, liidervedur uuel magistraalil. See poleks ka esimene kord maailma majanduskeskuste ümberpaiknemistest. vähem kui sada aastat tagasi oli valitsevaks rahaks Suurbritannia nael ,kuid läbi kurnavate sõdade nihkus nael tahaplaanile ning uueks rahamaailma jumalaks sai dollar, tuues kaasa ka jõukeskuste muutumise.  Seega võib uus majandusvedur olla selline, mis meist mürinal üle sõidab ning vilekajal laugusse suundub, jättes meid lootusetusse teivasjaama (Õnneks pole me jäänud siiani mõnusalt teivasjaamas istuma vaid püüdnud natukenegi "äri hõõruda" Hiinaga ja Hiinas.)

Aga mida peaksime tegema täna ja praegu, kuidas taastada nii tarvilik usaldus mitte ainult rahamaailmas, et me ei vajuks tagasi naturaalmajanduse tupikteele (a`la piim juustu vastu). Usaldus on kallis kaup, ilmselt kõige kallim kaup üldse. Kui see katki kukub, siis võib selle kokku liimida nagu purunendud vaasi, kuid see on edaspidi vaid ... purunenud vaas. See on mälestus, kurbuse ja viha kehastus endisest ilusast taiesest.Usaldusökonoomikas kirjutasin ka sellest, et üüratu karistusaparaadi loomine hunnitu keelukäsu rägastikuga on ebetõhus ja ühiskonda vaesustav. Kõige paremini toimib üsaldusökonoomila, mitte visalt elujõudu kaotav mõttepojukene, et tulge kõik, küll me teid vangi paneme. Riik ei tohi olla repressivaparaat, seda on meil juba piisavalt olnud. Nüüd on aeg kasutada usaldusökonoomikat ja kodanikkonna hullust ja energiat ... arenguvedurina. Juhei!
Mõni aasta tagasi kirjutasin, et finantsid, need on majanduse vereringe, sealt probleemid algasid, sealt tuleks ka probleemile lahendus leida. Rumal lugu oli selles, et ringehäiretest tekitatud hapniku (loe raha) nälg  kahjustas paljusid seni terveid organeid (loe ettevõtjaid). Täiesti jõhkralt jätsid krediidiasutused oma pikaajalised korralikult oma kohustusi täitvad kliendid hapnikunälga, vähendades nende käibekrediite. Teisalt vereringe ei suutnud kriisis üksinda midagi ära teha, kõik organid pidid pingutama. Ja just siin on see koht, kus dr. Riik peab määrama kas patsiendile sooja kotti panna või külma kompressi teha. Ei tahaks olla patsiendiks arsti juures, kes teatab, et kopsud, magu, süda ja sapp on Teil terved, pole probleemi. Aga Teil on raskekujulised vereringehäired ja kõik toimib vaid seepärast, et tromb lükkab edasi trombi. Seega ongi usalduse taastamine võimalik vaid raharingluse taastamise kaudu, selleks, et kaup pääseks normaalselt liikuma. Usaldamatus oli meil mingil ajamomendil mitte solidaarne vaid totaalne. Usaldamatus ja oma „pee”, päästmine viis ahelreaktsioonini, mil tootja ei julgenud toota, kaupmees tellida uusi kaupu, aga ostja ei leidnud vajalikke kaupu ega saanudki vajalikku/planeeritud ostu sooritada. Kaupmees näeb, et ei osteta ning tellib veelgi vähem ja närusemat kaupa, mida ostja pakutava hinna-kvaliteedi suhtes ei osta. Nii mõnigi ostja, aga mõtleb, kas teha siseostud Helsingis või Londonis. Seda võiks nimetada teise tasandi usalduskriisiks, mis ettevõtja jaoks lõppeks fataalselt. Ettevõtja esimeseks mureks on taastada usaldus ostja silmis, vaid niimoodi suudab ta ellu jääda. Nüüdseks on mingeidki positiivseid nihkeid toimunud, kuid … kaubandusvõrgu pakutav kaubavalik on … kuidas  seda viisakamalt öeldagi … võib-olla ... närune? Igatahes jään mulje, et meie väikesele turule on kokku veetud kogu maailma seisma jäänud ja odav-odav toodangu jäägid. Nagu prügimägi. Esiteks on see klienti halvustav ja teiseks õpetab talle halba, väga halba maitset. Halb maitse tähendab seda, et ta ei oskagi enam tahta ja kaupmees ei saa  ka headel aegadel kvaliteetset kaupa hea hinnaga müüa. Riidekaupade hinnad on kõrgmoe tasemel, kuid välja näevad nagu nõukaaegsed massriided lastekodudele ("Kas võiksin jääda öööks!" - tegemist on oksendamist imiteeriva häälitsusega). Kvaliteeditundlikud inimesed viivad oma raha muidugi Pariisi, Londonisse või kasvõi Helsingisse. Tupik.

Seega olenemata sellest, kas tulevikuraha on Hiina dollar, USA juan või Setu sõlg ei tohi meie jääda vaid passima majandusvedurite teele tühjas teivasjaamas, vähemalt lehvitada peaksime suutma, kui meis just pöörmeseadja ambitsioone pole. Selleks on meil vaja palju ära teha ja palju tegemata jätta. Et mitte vales suunas astuma hakata peame kõigepealt nagu öeldud peatuma ja meenutama. Määratlema, mida kriis meile õpetanud on ja mida me peaksime tegema? Kindlasti on selles osas oma isiklik retsept, kuid on ka nii igiomaseid ja igapäevaseid põhitõdesid, et kipume neid ära unustama või ei märkagi neid enam.

1.Kõige tähtsam on säilitada ja luua juurde uusi jätkusuutlikke töökohti.  Kurb aga õpetlik on tõdeda, et oleme olnud maailmamajanduse paisupaak, nii kui rõhud süsteemis alanevad, oleme omadega kuival. Tegelikult oleme pea alati olnud küüniliselt ükskõiksed kaduvate töökohtade suhtes. Samal ajal kui need, kelle moodi me olla tahame, panustavad märkimisväärseid summasid töökohtade loomisse. Alles äsja oli meil tööjõupuudus, aga see oligi paisupaagi jagu pluss "loksuv" osa, kes püüdis võimalikult vähe tehes võimalikult palju saada. Seega eriliseks väärtuseks on töökohad, mis on konkurentsivõimelised ka majandussurutise tingimustes.

2.Statistika järgi polevat keskmine USA miljonäär mitte Wall str. liikuv tumeda ülikonnaga, pimestava naeratusega pintsaklipslane vaid mingi väikelinna töökoja omanik, kes sõidab ringi pikc-up-iga ja toodab 2-5 sendist vidinat, mida on vaja väga paljudele, iga päev ja miljonites eksemplarides. Seega on tore olla virtuaalvahendaja, aga keegi peab midagi tegema, et mitte kasutada põlatud väljendit-tootma. See miski peab olema midagi sellist, et isegi virtuaalinimene ilma selleta elada ei saa. Kõige tähtsam on teha teistmoodi, kui teised, ka H. Ford ei saanud tuntuks mitte sellega, et ehitas autosid nagu kõik teised ja Nokia ei saanud tuntuks sellega, et tegi põhjamaade mõnusamaid potikuid, nad tegid  midagi … teistmoodi.

3.Regulatsioonide vähendamine. On tohutult palju väikeseid kidakesi seaduste rägastikus, mis kulutavad kogu ühiskonna aega ja energiat. Suunates vabaneva energia õiges suunas võime saavutada uskumatuid tulemusi.

4.Eesmärgistatud , fokuseeritud, tegutsemine. Kõige traumaatilisem on olnud täitumatute unistuste kokkuvarisemine, peame maha jätma igaveseks kadunud õhulossid ja asendama selle uute realistlike eesmärkidaga, tahtega ning energiaga.
 Tegelikult on kõik need ülaltoodud punktid lapsikult lihtsad ja tüütuseni korratud, kuid nende jälgimine või mitte järgimine toob kaasa, kas kaasamineku veduritega (veelparem veduri leiutamise) või allakäiguspiraali .



Targutusi:

M.Twain „Tom Sawer” Eesti Riiklik Kirjastus 1954

Lk 18 „Varsti mööduvad siit vabad poisid kergejalgselt igasugustele veetlevatele retkedele ja nad heidavad palju nalja tema kulul sellepärast, et ta peab töötama, - juba see mõte põletas Tomi tulena.” …” Sel süngel ja lootusetul hetkel tuli tal äkki hea mõte, lausa inspiratsioon. Ta võttis pintsli ja hakkas rahulikult tööle.” … „Tom jätkas värvimist, pööramata vähematki tähelepanu aurikule. Ben vahtis hetke ja ütles siis: „Hei ! Sa oled ankrusse pandud, mis?” … „Hei, vanapoiss; pandi tööle või?” … „ … Noh, ma ei tea, miks ei peaks see mulle meeldima, Seda ei juhtu ju iga päev, et üks poiss saab planku värvida.”

See näitas asja hoopis uues valguses.

Ben jälgis iga liigutust, tema huvi kasvas järjest, töö hakkas talle ikka enam meeldima

Tom pidi endale tunnistama, et maailma ei olegi lõpuks nii tühine. Ta oli enese teadmata avastanud tähtsa seaduse inimese tegevuses, ja nimelt: et panna meest või poissi mõnda asja ihaldama , on ainult vaja see asi raskesti kättesaadavaks teha. Kui Tom oleks olnud suur ja tark filosoof, nagu seda on selle raamatu kirjutaja, siis  oleks ta taibanud, et töö on see, mida inimene on kohustatud tegema, ja lõbu see, mida ta ei ole kohustatud tegema. Ja see oleks aidanud tal aru saada, miks kunstlillede valmistamine või sõtkeveski ümberajamine on töö, kuna keegli veeretamine või Mont Blanc`i otsa ronimine on ainult lõbu.”

Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012

Lk84  „Mõned majandusteadlased väidavad, et ärijuhtidel on vaid üks kohustus kasutada iga võimalikku seaduslikku vahendit firma kasumi suurendamiseks … Nende majandusteadlaste koostatud pühakiri viitab sellele, et kui kellelgi õnnestuks leida võimalus ümber hiilida seaduse kirjapandud reeglist, mis keelab üle staadioni lõigata, ei oleks ta kohustatud  teiste jooksjatega jooksurajale jääma. Ta tohiks, ja peaks lausa kohustust tundma – tulemusi maksimaalset parandad, kasutades kõige laiemat käitumisreeglite kohta käivat tõlgendust, olgu see nii väärastunud, kõlvatu, või paheline kui tahes.”


R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012

Lk.102 „Sajad inimesed üle kogu riigi kurtsid föderaalvalitsuse pideva laienemise üle, mis piiras meie iseenesestmõistetavaks peetud vabadusi. Olin samu jutte kuulnud juba nii sageli, kuni ühel hetkel veendusin, et ohus olid mõned meie põhivabadused, sest tekkinud oli pideva valitsemise keskkond, millega konstitutsiooni loojad polnud arvestanud. Föderaalbürokraatia masinavärk oli muutunud nii tugevaks, et suutis omatahtsi poliitikat teha ning maha suruda nii tavakodanike kui isegi nende poolt Kongressi valitud esindajate tahte.”

Lk. 120 „Rahvast võõrandunud  riigiaparaat tekitas inimestes nii abitustki ka ärritust, kuigi riik pidanuks teenima inimesi mitte vastupidi.”

„Usalduse olid kaotanud ka poliitikud, kes pooldasid hääletustel ebamääraseid, ebatõhusaid ja pettusega seotud abirahade süsteeme, mis muutsid paljud perekonnad terveteks põlvkondadeks abirahadest sõltuvaks.”
Lk.160 „Demokraadid nõudsid ka „varade, sissetulekute ning võimu õiglasemat jaotamist” – see oli eufemism töötavate ja midagi tootvate inimeste sissetulekute konfiskeerimiseks ja seda mittetegevatele inimestele ümberjaotamise kohta.”
Lk. 171 „ … minu jaoks tundus kõige suurem probleem hoopis selles, et Ameerika oli kaotanud usu iseendasse. … Meile räägiti, et me peaksime oma ootusi allapoole kruvima; Ameerika ei saa enam kunagi nii jõukaks kui varem ja seda ei oota enam helge tulevik. Ainult, et mina ei olnud sellega nõus. … Meil tuli taas leida oma unistused, eneseuhkus ja uhkus kodumaa üle, see optimism ja usk paremasse tulevikku, mille poolest ameeriklased olid alati teistest maailma riikidest eristunud.”
 
 

Friday, June 28, 2013

Suvkuumuslik ISEOMA valitsemine


Lämmatav sumekuumus. Sellises leitsakus tundub kõik kuidagi teistsugune, selline sume ja sumbunud. Rahulik-laisk. Mõte liigub aeglaselt ja kuidagi lünklik-vanivalt. Tahaks kuulda karastava vee vulinat ja värskendavat tuulepuhangut, aga … leitsak on. Massimeedikudki  keerutavad  üles sedasama vana läppund tiigi lehka, ei midagi uut. Aga kui prooviks! Kui prooviks arutada millegi ürgigava üle, kuid mitte ürgigavalt vaid täiesti uuest vaatepunktist lähtuvalt? Pühiks laua puhtaks ja alustaks värske pilguga.

On olemas teatud (h)igihaljad teemad, mida võib alati käsitleda, nagu näiteks hapukurk …  Püha Graal, Tõeline rist, tarkade kivi jne. Inimene on alati millegi tundmatu, imetabase, kõiki probleeme lahendava avastuse, kui eesmärgi poole püüelnud. Nüüd võib sellesse nimistusse lisada ka haldusreformi. Haldusreform on vastandnähtuseks haridusreformile, millest üks toimub kogu aeg ja teine ei toimu/toimi ei kuidagi. Poliitilist tahet ei olevat. Kui tahet ei ole, kas see on siis tahtetus? Ja siinkohal tekkis mul üks mõttepojakene, selline lausa uuristav ussike. Mida me (kes meie?) üldse tahame teha? Kellele teha?  Kohalikele? Millistele kohalikele? Kas neile kellel ei ole tahet, st. tahtetutele? Umbes niimoodi, et olge seal maal, ärge linna tulge ja pügage reservaatides muru ? Või neile kellel on tahe, kes kogukonnaga asutavad oma rahaga riigileivalt maha võetud koolide asemel oma koole, neile kes loovad omaalgatuslikke kauplusi koos posti ja teenusfunktsioonidega? Ühesõnaga initsiatiivikatele inimestele ja nende kogumitele?

Ja mõeldes nendele küsimustele, kiusab mind veel üks urgitsev ussike. Kas me pole mitte unustanud kohaliku oma valitsuse algset mõtet? Kas kohta valitsetakse? Või omad valivad, kuidas kohapeal asju ajada? Muidugi tekkib küsimus, kas see on OMAvalitsus või ISEvalitsus? Kuid jääme ikkagi OMA juurde. Seda võiks ju tõlkida umbes niimoodi, et mingi paikkonna inimeste ühine tahe olla oma elu valitsejad , teha midagi koos ühiste rahade/vahendite eest, et paikkond oleks arengusuutlik. Ühesõnaga inimeste kogum territooriumil kellel on tahe ja võim. Selline mõiste juurte juurde tagasipöördumine annab ka kohalikule omavalitsusele uue mõtte ja ütleksin, et uue hingamise. Nimetame seda kohalikuks oma valitsuseks (lahku kirjutatult). See oleks kodaniku(algatuse)ühiskonna  mudel. Mnjah, aga mida siis ülejäänutega teha? Nendega polegi oma valitsuse mõistes midagi teha, sest seal ei valitseta mitte midagi, kui siis vallatakse/hallatakse/jaotatakse vaid riigi dotatsioonilüpsi kunsti.

Mida siis targad raamatud omavalitsuste kohta ütlevad? ENE8 lk 269 „Eestis tähendas v. ürgkogukondliku korra lagunemise ajal arvat. mingit sugukonnavälist võimu ning vastavat võimupiirkonda (skand. Laensõna „v.” tähendas algselt võimu …).  17. ja 18 saj. tähendas v. mõisapiirkonda, mõisale kuuluvat  talumaad koos seal elavate pärisorjadega (…) Baltimaade vallaseadusega (1866) kaotas mõis haldusvõimu v-a üle, 1890 a-te algul v-u ühendati (rohkem kui 1000 v-st jäi ligi 400).”

Nii ongi, et oleme harjunud paljude asjadega, kuid ei mäleta enam nende algset sisu või toimemehhanismi. Nende ratsionaalne sisu on ununenud ja jäänud on vaid koormav, kuid harjumuspärane väliskiht. Ka tänastes reformides püüame me kohalikku elu juhtida/korraldada samade võtetega olukorras kus meil on 90% inimesi linnas samuti nagu meil oli 90% inimesi maal. See ei ole võimalik. See ei ole arengusuutlik! See ei ole isegi mitte jätkusuutlik.

See ei ole kohalik oma valitsus, millele keskvalitsus paneb ülesandeid (nagu mõis) või millele riik annab raha oma või omavalitsuse ülesannete täitmiseks. Kes annab raha, sellel on ka vald ja voli anda käske. Ehk niimoodi polegi tegemist enam oma valitsusega vaid samamoodi nagu maavalitsustega, tegemist on lihtsalt valitsuse käepikendusega, selle ülesannete täitjaga erinevates Eestimaa osades. Riigimõis noh!

Muidugi selleks, et valitseda peab olema ka tulubaas. Praegune äraspidine süsteem, mis põhineb kõrgeltarenenud dotatsioonilüpsil, arendab vaid ülalpeetavaid nn kohaliku omavalitsuse üksuseid, kuid ei toeta mitte kuidagi kodanikuühiskonnal põhinevat kohalikku isetegemis/olemise rõõmu. Võtame näiteks maamaksude jama. Ühest küljest on tore, et otsustati vabastada kodualune maa maamaksust, kuid … Nojah välja tuli nagu naabritel, ehk nagu alati. Essusti. Hästi toimiv, lihtsalt administreeritav maks muudeti kohalike omavalitsuste tulubaasist , riigipooseks dotatsiooniks. Ehk vallad muudeti veel ühe vindi võtta sõltuvamaks keskvalitsusest ja selle rahastamistahtest.  Seega anname eelarvest  omavalitsustele tulubaasi kompenseerimiseks rahapabulat ja justkui mitte midagi ei muutu … raha saavad nad nii või teisiti. Aga nii lihtne see ei ole: ühel juhul on tegemiste peaaegu enda teenitud rahaga või vähemalt oma seaduslikust maksubaasist saadud rahaga, kuid teisel juhul mingist kompensatsioonifondist saadava rahaga. Lihtsamalt üle seletades kasvatab raha „saamine” vaid ülalpeetava mentaliteeti. Vaat sedaviisi. Tegelikult õpetab petma ka ehk teenima topelt: tõstes mittekodualuse maa maksustushindu, koefitsiente ja muid mutukaid, sest „auk on vaja täita” ja siis tekkib veel õigus „kompensatsioonile”. Vahva.( Muide ega „riigieelarvesse” ei tekki raha nn pütike, pütike täida end meetodil, ikka meie kanname sinna rahakest kokku.)

See ei ole mitte ainult ebaõige, see on üdini vale lähenemine. Või oleme mingit uut kommunismi ehitamas? Tasuta kõrgharidus? Tasuta ühistransport? Tasuta iluvallapidamine? Tasuta …? Pluss veel kõikvõimalikud „vajaduspõhised” toetused. Inimese vajadused on teatavasti lõputud. Mnjah. Kisub kangesti sellesamuse „igaühele tema vajaduste järgi” ühiskonna poole.

Tegelikkuses toimub meil kohaliku omavalitsuse mängimine. Tegemist ei ole ei valitsemise ega omaga, tegemist on vaid riigi toetusrahede haldamisega. Sümptomaatiline on, et „üksuse” ülesanded ja pädevus algavad seaduses niimoodi: „Omavalitsusüksuse ülesandeks on korraldada antud vallas või linnas sotsiaalabi ja -teenuseid, vanurite hoolekannet, noorsootööd, (…)  Arvestades üldist arusaama ehk , mis on tähtis, see ka seadustekstis eelpool, siis Korraldusseadust lugedes on mentaliteet  küll sama, mis kakssada aastat tagasi. Täpselt sama, mis 17-18 sajandi mõisapiirkonnas elavate pärisorjade puhul koos kollektiivsel vastutusel rajaneva magasiviljanduse, vaestehoolekande ja nekrutiandmisega. Keskvalitsus jagab raha valdade ülalpidamiseks, koolide ülalpidamiseks ja ühistranspordiks. Ja see muide ei ole hea järjepidevuse näide.   See on mäng, mis on keerukas ja mõttetu „und” raha raiskav. Nii „suure” riigi puhul on loomulik, et osa asju tehaksegi ühiselt, mitte ei mängita demokraatiat. Demokraatia eesmärgiks ei ole mitte tõhususe hävitamine, vaid suure hulga kogemuste põhjal parema tulemuse saavutamine. Vahel ka ühise eksimise hinnaga, kuid nüüd on see aeg, mil oleme piisavalt eksinud, peaksime nüüd hakkama ära kasutama seda ühise positiivse sünergia osa.

Ämbreid võib disainida suurteks või väikesteks, lillelisteks või triibulisteks, kuid niikaua kui neil pole põhja alla tinutatud/joodetud/valtsitud, pole ämber funktsionaalne, sellega ei saa vett kanda. Ämbrile võib anda küll näiliku ilufunktsiooni, paigutades selle suuremasse palisse ja seal on vesi sees, kuid seda vaid ühendatud anumate seadusele. Täpselt samuti nagu kohalikud omavalitsused jätavad mulje kohalikust oma valitsemisest, kuid on vaid suurema pali ehk riigieelarveliste vahendite üldkatla jaotamise haldurid. Seega lisaks või õigemini eelkõige tuleks meie reformile leida põhi. Milline see funktsionaalne põhi võiks olla? Mis võiks üldse olla omavalitsuste funktsioon ja eesmärk? Mõtlete, mis jutt see nüüd olgu? Me ju teame, et vastavalt põhiseadusele kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest. Mis loom see KOV siis on? Korraldusseadus sedastab, et  kohalik omavalitsus  on põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse – valla või linna –  demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi. Jättes välja ilukirjanduslikud liited ilmneb, et kohalik omavalitsus  on omavalitsusüksuse  võimuorganite õigus, võime ja kohustus  korraldada ja juhtida kohalikku elu . Mõttepaus …  Mida meile öeldi? Veel pikem mõttepaus … Et kohalik omavalitsus on võimuorgani õigus? KOV ei olegi kohaliku kogukonna ühiste eesmärkide saavutamise ühispingutus vaid võimuorgani õigus? Mnjah! Mine sa võta nüüd kinni, võib-olla peegeldub selles definitsioonis kogu KOV ülesehituse loogika viga nagu kastepiisas peegeldub kogu maailm?

Ei ole midagi uut siin Päikese all, Vaid liitmine ja lahutamine tuletab meelde nõukaaegset Agroprom`i, mil kahjumiga kolhoose püüti statistika jaoks kobedamaks disainida sellega, et liideti need sundkorras „miljonärkolhoosidega”, et küll edukad need välja veavad. Ja kui ei vea, siis tasandavad vähemalt kahjumid. Tänapäeva. Ma ei saa küll kuidagi aru, kuidas uued ühendkolhoosid, ups vabandust ühisvallad uusi töökohti looma hakkavad. See on võimalik vaid riigi ühisüritusena infrastruktuuri vaid niimoodi tekkivad, vabandust mitte ei tekki, vaid tekitatakse keskkond, mis toodab töökohti.

Vaidleme valede asjade üle, kas omavalitsuste ühendada vabatahtlikult või sunniviisiliselt. Millest me tegelikult arutama peaksime, kui homset silmas peame. Esiteks peaksime meeles pidama, et kõik kordub uuel arengutasandil, mil mineviku kogemus ühendatakse tuleviku võimalustega. Sellel taustal võib vaid öelda, et mina ei jaga korrutamist sellest kas  liita või lahutada omavalitsusi (nagu hoomate sain ühte valemisse kõik matemaatilised tehted paigutatud). Ühendamine on õige asi, kuid ajutine lahendus, selline paikamisemoodi värk. Kui kuulata põhjendusi ühinemiseks siis tuuakse esile seda, et ühinemisel tekkib suurem oskusteave ja omafinantseerimisvõime Europrojektide kirjutamiseks/saamiseks ehk siis jälle üks modifikatsioon dotatsioonilüpsi arendamiseks. Niimoodi ometi ei saa arengusuutlikku lahendust planeerida, see on vaid abivahend. Ajutine.

 

 

Rääkides haldusreformist peame silmas justkui ebaõnnestunud maavaldade liitmist, kuid see on väga lihtsustatud ja vaene lähenemine, meie küsimus peaks olema, kuidas kohalik inimene nii maavallas, kui linnavallas tunneks ennast hästi. Turvaliselt. Ja küsimus pole selles, mida riik peaks selleks tegema, vaid millist süsteemi luua, et paikkondlikud inimesed ise oleksid huvitatud. Riik ei jõua igale poole, see on nõukaaja jäänuk nagu ussijätke inimesel, kui seda liialt ekspluateerida lööb põletiku sisse ja hinge välja.

Mida see Juhan Liiv enam kui sada aastat tagasi soniski, midagi sellist, et kui neid puid ees ei oleks, siis näeks … Sama siin, kui neid kivistunud mõttemudeleid jalus ei oleks, siis näeks selgesti, mida tegema peaks.

Haldusreformile olevat vägev poolehoid, eriti omavalitsuste koondumine tõmbekeskuste ümber. Lausa 52% küsitletutest olevat poolt, „vaid” 26% vastu ja ülejäänutele … savi. Oma olemuselt tähendab haldusreform millegi tõhustamist, ehk kängu jäänud maavaldade liitmist tugevamatega, enamuses maavaldadega või linnavaldadega. Arvestades et linnades elab tunduvalt üle poole elanikkonnast ei ole see protsent just ülemäära suur. Ütleme et lausa kesine. Miks? Ei tea, võib-olla nostalgiast, võib-olla harjumusest, võib-olla muutuste kartusest. No minule, kes on neljandat põlve tallinlane, ökonomist ja lasknud oma juured sügavalt linnabetooni on selline ebaefektiivne omavalitsuse mängimine sügavalt vastukarva. Valitsus, ka oma valitsus, peab olema tõhus ja kui see seda ei suuda, siis tuleb määrata pankrotihaldur ja valitsemine saneerida mõistlikuks. Seepärast olen igati haldusreformi pooldaja, kuid … Kuid mulle tundub, nagu eelpool märkisin, et viimasel ajal on selles reformis kaduma läinud oma valitsuse iva, omavalitsust käsitletakse rohkem keskvalitsuse ülesannete täitjana, mitte oma valitsusena. Teiseks pole pikaajalist sihti ja fookust. Küsite, kuidas siis niimoodi? Aga vaadake kui ühe ja sama protsessi raames, ühe ja sama ministeeriumi sees,  ei suudeta kokku leppida isegi terminoloogias, siis pole protsessist head nahka loota. Näiteks haldusreformi dokumentides räägitakse tõmbekeskustest, üldplaneeringus „Eesti 2030+” toimekeskustest. Kas need on erinevad mutukad või samad? Sisusse süüvides tundub, et samad loomad mõlemad, kuid milleks siis terminite segav paljusus? Muide hõimuvelled kutsuvad neid „tõmbetoimekaid” - kasvukeskusteks. Ka tore nimetus, selline positiivse alatooniga. No tühja neist nimetustest, kuid kolmandaks ja kõige tähtsamaks pole me määratlenud, …

millist Eesti me tahame!!!

Iga visioon vajab unistust. . Minul on unistus. Ma unistan, et aastaks 2030 on Eesti  hulgaliselt nutikaid töökohti omav, regionaalselt tasakaalustatud, laialdast võrksüsteemi kasutav mõnus ühiskond, kus igaüks tunneb ennast koduselt ja väärikalt, mis tähendab, et igat inimest väärtustatakse. Sellise tulevikupildi saavutamiseks vajame arengumootorit. Nutikad töökohad ja regionaalpoliitiline heaolu ei tekki iseenesest, seepärast peame esitama endile mõned küsimused. Millist liiki majandust me tulevikus soovime? Kogu maailm jahib nutikaid töökohti ja nutikaid, selles valdkonnas käib tõsine ja tihe konkurents. Kui me tahame edaspidi , et meile tekkiksid/tuleksid/jääksid nutikad töökohad, siis peame oma väiksust ära kasutades mõtlema suurelt. Kas see tuleviku Eesti on: linnad ja üksikud töökohad/tugipunktid looduskaunites maakohtades või regionaalselt tasakaalustatud asuala? Viimane vajab eeldusi. Esmajoones on selleks liikumisvõimalus ja kommunikatsioon.  Regionaalpoliitika seisukohalt (ega ka mitte terve mõistuse seisukohalt), nutikas  ei koli iialgi looduskaunisse külla, kui seal ei ole kiiret maanteeühendust ja ühistransporti keskustega, kus lõbutseda ja sõpradega aega veeta. Pole mingitki võimalust, et tuleks nutikas kohta, kus pole tipptasemel side võimalusi, võimalusi laste koolitamiseks ja muid selliseid elementaarseid „mugavusi”, mida tänapäeva inimene peab elu loomulikuks osaks. See ongi see koht, kus me peaksime mõtlema kas, investeerida tulevikku või minevikku. Minu ja minu sõprade arvates on Eesti Arengumootoriks: Ülihea Ühine transport + Ülihea Elektrooniline side + Ülihe/asjakohane Haridus. Mis on Ülihea ühistransport? See on: linnades bussipeatus 300 m raadiuses, saabuv buss on „nägemiskaugusel”, kogu riigis saab inimene oma tegevused ära korraldada mõistliku aja jooksul vaid ühist transporti kasutades. Hariduse, õige ja vajaliku, tähtsusest saab ilmselt igaüks aru, kuid miks side ja ühine transport? Just liikumisvõimalus ja mobiilsus on muutumas ühiskonna arengumootoriks. Nendesse aladesse, nutikusse ja tarkusesse  peamegi investeerima oskusi, uudseid lähenemisi ja püsivat ning jätkusuutlikku keskkonda. Side, interneti, maili jne suhtes teame me kõik, et sellega on vaja tegelda, kuid ühine transport on jäänud meie mälus justkui millekski … ma ei oskagi õieti öelda … võib-olla  vähetähtis, sõnades ülehinnatud ja tegudes alaväärtustatud, mitte esimese suurusjärgu küsimuseks. Tuleviku kohta on mitmetes eelnevates visioonides leidnud keskse koha ka integreeritud ühise transpordi süsteem, mis hõlmab bussiala, nii kaug-, lähi- kui ka linnaliine, hõlmates ka teisi transpordiliike sh. raudteed. Arvan, et sellise tõhusa, tasakaalustatud süsteemi loomine on suur väljakutse, kuid meie ressursse arvestades ainuvõimalik optimeerimisülesanne rangelt reguleeritud konkurentsi raames. Heaks alguseks võiks olla tõdemus, et inimese üheks põhivajaduseks , on vajadus liikuda. Vajadus liikuda on ka õigus liikuda, liikuda kodu ja töökoha vahel, millest tuleneb ka õigus valida erinevates kohtades asuvate töökohtade vahel. Saab inimene tööl käia, saab ka makse maksta ehk kokkuvõttes on toimiva ühistranspordi loomine, arendamine ja jätkusuutlikus hüveks kogu ühiskonnale. Seega nõuavad kõik muudatused ühise transpordi korralduses tähelepanelikkust ja analüüsi, eesmärgiga saavutada jätkusuutlikus.  Unistan, et  on võimalik ja kasulik kasutades ühist transporti sõita mugavalt ja mõistliku hinna eest, kasutades oma põhiseaduslikku õigust ja loomulikku vajadust liikuda. Igast majandusõpikust võib leida, et hind saab olla mõistlik,  kui ühistranspordis on piisavalt reisijaid, liinivõrk saab olla piisavalt tihe, kui ühistranspordis on piisavalt reisijaid, liikumisgraafik saab olla piisavalt tihe, kui on piisavalt reisijaid. See kõik moodustab kokku mugavuse, kui sellele lisada kvaliteet, saame kvantiteedist uue kvaliteedi ehk Mugavuse suure algustähega. Seega, millised võiksid olla lahendusteed, et saada rohkem inimesi ühistransporti, eelkõige bussitransporti, kui kõige laialdasemasse ja paindlikumasse transpordiliiki? Tähelepanu väärib, et paindlikkus ja mobiilsus pole mitte ainult arengumootoriks vaid seob kokku arengumootori erinevad komponendid, olles ühtlasi ühiskonnas sidusust loovaks elemendiks.

 

Tegelikkus on selline, et Dr. Riik püüab üha rohkem ühise transpordi küsimusi ise lahendada. Mnjah, see on see kõige kallim ja kõige ebatõhusam viis. Aitab sellest, kui luua reeglid, mis innustaksid ettevõtjaid ja nii Dr Riik, kui ka inimesed võivad rahulolevalt nautida kasvavat ühise transpordi kvaliteeti. Praegu on küll tegemist rohkem erinevate struktuuriüksuste, transpordiliikide, tarbijasektorite eraldamise ja vastandamisega. Oeh! Nagu mingi kehv õuduka klizee lõbutseme koos surema eraldi. Ööks. Sünergiat ei kusagil. Ühistööd ei kusagil. Mastaabisäästu ei kusagil. Niimoodi olemegi jätnud kasutamata ühe tähtsaima mootori arengu kiirendamiseks. Nojah uhkete nimedega arengukavasid on ju tehtud, kuid oma olemuselt on need vaid graafikud, kuidas täita Eurodirektiive ja jagada finantsperioodi raha. Oma nutikust ei mingit. Kahju. Väga kahju.

Niisiis arengukavade väljaimemine ja joonistamine on vahva asi, kuid tulemuse saavutamiseks peame me määratlema kas meil edaspidi on tegemist :

Esiteks - kodanikuaktiivsusel põhinevate oma valitsustega või riigikäsuliste omavalitsustega

Teiseks - milline on oma valitsuste tulubaas

Kolmandaks - kas me tahame (suudame) pidada laialdast  Tehnopark Eestit või tugipunktide Etnopark Eestit ( Me ei suuda kuidagi keskenduda, alati on meil vähemalt kaks poliitikat. Kaks suunda regionaalpoliitikas: riigipoliitika, maa tuleb täita elanikega ja peamise linna poliitika tulge kõik siia ehk see mida Jüri rääkis selle teeb Edgar vaikselt ära).

Kui need küsimused on selged siis tuleb sinna ka keskendunult panustada. Näiteks, kui tuleviku Eesti on kohalike omavalitsuste tulubaasita riigikäsuline tugipunktide Eesti, siis on üks lahend. Kui aga valime Isetegemise rõõmul põhineva, kodanikualgatusel baseeruva laialdaselt asustatud, mitte mõisamoonakate Eesti, siis on hoopis teistsuguseid tegevusi tarvis rahastada. Minu isiklik arvamus on, et tuleviku Eesti alustugedeks on megahea haridus, megahea ühistransport ja megahea elektrooniline side. Need kõik moodustavad paindliku liikumise. Paindlikuus ja liikumine on elu aluseks.

Mina usun kolme reformi vajalikkusse: avaliku teenistuse reform, riigipidamise reform ja haldusreform. Mina usun Tehnopark Eestisse.

 

Targutusi:

Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012

Lk 108 „Yunus ise ütleb selle kohta, et asju tuleb näha ussi perspektiivist.

Ta uskus, et lähedalt vaadates näeb asju selgemalt. Teele ilmunud takistustest saab ussikese kombel ümber minna. Ussikese vaatevinkel annab tunnistust alandlikust kohanemisest takistusega, aidates vajadusel muuta kurssi, kuni tee on vaba.”

 

Parteijuht lahkub surma läbi Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995

Lk 8 „Mulle torkas äkki pähe, et ta oli käitunud päris normaalse inimese kombel. Ja ministri kohta oli see absoluutselt ebanormaalne … Nojah, see, kes tahab leida loogilist seletust ministri kõikide veidratele avaldustele, see ei jõua päeva jooksul muud teha …”

 

Lk 118 „Vallamaja paistis kaugele. See kõrgus tasasel maal nagu keskaegne katedraal. … Trepp oli pikk, lai ja imposantne, just nagu selleks ehitatud, et nuriseval avalikkusel võhm välja pigistada …”

Vallavanem tutvustades oma valdusi „ Siin esimesel korrusel on meilplaneerimisosakond ja vallavolinike koosolekusaal”, „Ja siin teisel korrusel on meil, on meil planeerimisosakond, piirkondlik maksuvalitsus ja vallavolinike koosolekusaal” „”Aga planeerimisosakond oli ju all?”  „”Siin asub kõrgem planeerimine” Kolmandal korrusel on meil ehituskontor, vabaajakomisjonid ja vallavolinike koosolekusaal” „Pidage!” hüüdis minister, „Vallavolinike koosolekusaal oli ju esimesel korrusel? Ja teisel?” „Koosolekusaal läheb läbi kolme korruse” „Nii, et meie nõupidamistel on kõrge lend.” Korruseid ja komisjone oli veelgi, aga kuskil pärast kaheksandat korrust läksin ma arvestustega segi.”

Jne.

Lk 146 Valimiseelne koosolek „Kui kaua me peame seda jaburat juhtimist kannatama!” üürgas mee, kes oli tõenäoliselt paljude valimiskoosolekute hirm.

„Jabur või mitte, selle üle võib alati vaielda,” vastas minister poodiumilt. „Ja tegelikult juhitakse Rootsit ju ainult igal kolmandal aastal, kas te sellelel pole mõelnud? Aasta pärast valimisi kulub valitsusel töö sisseseadmiseks. Ja aasta enne valimisi kulub pingutustele, et valimistel võitjaks tulla. Vahepealsel aastal võib esineda teatud juhtimist, tõsi küll. Aga üks aasta möödub nii kiiresti. Ükski valitsus ei jõua selle ajaga kuigi palju korda saata.”

„Noh ma olen nüüd olnud juba hea hulk aastaid minister olnud. Ja istunud paljudes valitsustes. Mitmesuguste parteide esindajana. Ja ühte ma võin teile öelda: ega neil suurt vahet ei ole! Meil on ju neli erinevat demokraatlikku parteid ja enne valimisi on neli erinevat viisi kõiki küsimusi lahendada. Kui meil oleks viis parteid, siis oleks viis erinevat teed. Ja kui meil oleks kuus parteid, siis oleks kuus erinevat teed.” (…)”

„Lõbus, mis? Et see nii täpselt klapib? – Aga pärast valimisi selgub, et peaaegu alati on ainult üks viis küsimust lahendada. Mõistlik ja õige viis. Ja selle tee valitsus valibki. Kui ta üldse midagi valib. Nii, et tegelikult pole sellel mingit tähtsust, millise partei poolt te hääletate.”

-I. Shaw „Noored lõvid” Eesti Raamat 1969

Lk 569 „Koidikul nägid nad vange. … Mõni hetk hiljem ilmus nähtavale kolonn umbes kuuekümne ameeriklasega. Mehed liikusid aeglaselt lohakat vabasammu kuue automaadiga relvastatud saksa sõduri saatel. Nad möödusid Noah`st kümne jala kauguselt. Noah nägi selgesti vangide nägusid. Nende Ilmed kõnelesid häbist ja kergendustundest, kas tahtmatust või tahtlikust juhmist ükskõiksusest.. Vangid ei vaadanud ei üksteise, ei konvoi ega ka ümbritseva maastiku poole. Niiskes koidueelses udus lonkisid nad aeglaselt mingis totras mõtiskluses …”

Friday, June 14, 2013

Poliitilise looma söötmine Vol 2. Silmavaade




Viimasel ajal on palju räägitud ilmavaatest. No teate küll, sellisest poliitilisest hoiakust hea ja kurja suhtes. Ilmavaade on muidugi hea asi, kuid vahel ei saa teps mitte aru, kas erakonna programm ehk siis see õilsate vaadete ehk ilmavaadete kogum läheb ikka kokku iga konkreetse mittetulundusühinglase tegevusega. No, et kas see üldse midagi meenutab ühingu tunnustatud põhimõtete taustal? Alustame sellest, millised ja milleks erakondi üldse luuakse. Mida ütlevad teadjainimesed?  Toome siinkohal ühe mulle silmahakanud ja kuidagi tuttavliku jaotuse: („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 Lk20) „Poliitiline turundus on sihitud selle tulemuse saavutamiseks, mida elanikkond kõige rohkem nõuab” „J. Marshment-Leesi teooria jagab parteid kolme tüüpi:

- Tulemustele,

-müügile või

-turule

orienteerituks. Tulemusele orienteeritus viib selle iga hinna eest väljapressimisele, valijad peavad valitavat armastama temast endast lähtudes. Müügile orienteerituse korral tugevnevad kommunikatiivsed  jõud, mis on võimelised viima seda tüüpi poliitilise tulemuse turule.  Sünnib oma tegevuse positiivne kajastamine. Turupartei korral toimub valijaeelistuste tundmaõppimine enne tulemuse loomist. Kui eelistused muutuvad, muutub ka tulemus”.

Kindlasti on maailmas igasuguseid sõnasudusse  peidetud sadu erakondade jaotusi, küll parempoolsed ja vaskpoolse või hoopis kahevahel olevad, värvi järgi rohelised, valged, punased ja kirjud jne. jne., kuid ülaltoodud jaotus tundub kuidagi stiilipuhas  ehk nagu automüüjad ütlevad nö põhipakett.

No nii, pidime rääkima ilmavaatest, kuid … räägime parem hakatuseks silmavaatest (ilmavaatest on niigi lõputult pajatatud). Muide, kas te olete märganud, et poliitikutel on ilmavaade ja silmavaade? Need kaks vaadet ei pruugi ühte langeda. Mis kõige kummalisem, isegi kõõrdsilmsust ei teki sellest. Inimene võib-olla  X erakonna liige, mis tähendab, et tal peaks olema mingi ilmavaade või ta vähemalt samastab ennast mingi ilmavaatega, kuid oma silmaga peale vaadates sattute suurde  segaduses. Miks? See on lihtne, sest tema teod ja silmavaade ei ühti tegelikult erakonna ilmavaatega. Muidugi elu on areng, kuid vahel taban ennast meenutamas üht Juku anekdooti. Lugu järgmine: Juku kassil sündisid kord pojad, Juku sõnul kõik … revolutsionäärid. Kui siis nädala pärast paluti Jukul esineda sellise huvitava nähtuse osas  sama avaldusega Pilvepiiri Ministeeriumi kontrolöridele, said nad kuulda, et viis tükki on revolutsionäärid, ülejäänud on saanud nädalaga nägijateks. Seega kui isegi kassipojad saavad nägijateks, miks siis poliitik, ei võiks saada nägijaks? Ega ta kassipojast kehvem ei ole? Ikka juhtub, et oled erakonnas, oled olnud usaldav, hell, õrn ja hea ning ühel momendil saad aru (upsti!), et oled tegelikult sattunud valesse seltskonda. Ja siis äkki, oh üllatust, võidki hüüda: „Õnneks olen saanud nägijaks!” Sellist tegevust tuleb ilmselt ja ilmselgelt tunnustada, kui inimene julgeb tunnistada oma eksimust. (või nägijakssaamist). Kõik on võimalik isegi Saulusest sai Paulus.  Mitte kõik ei tee või ei oma julgust seda teha. Nii ongi, et inimene on Muutuste erakonna liige, kuid silmavaade on Õiguste erakonna või Kahevahel erakonna oma ja vastupidi. Seepärast tulebki tähelepanelikult jälgida nii poliitilisi „rändrüütleid” (Kuningriiklaste väljend ajast, mil poliitika oli veel lõbus), kui ka silmavaatega poliitikuid, mida või keda nad tegelikult esindavad.

Poliitiku eriti parlamendipoliitiku kõige tähtsamaks tööks on meie ühiskonliku korralduse selline timmimine, mis annaks meile parima, jätkusuutlikuma võimaluse arenguks. See tähendab tohutut tööd, et endale selgeks teha need mehhanismid, mis meile jõukohased on ja mis ka loodusseadustega kooskõlas oleks (vähemalt). Igasugune väiksemgi viga regulatsioonides on tegelikult rahvusliku kapitali põletamine ja meie arengu takistamine. Kõige keskmes ja kõige tähtsam peaks olema inimene, aga … Aga vahel on niimoodi nagu kirjeldab Mary Roach oma raamatus „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” (Imeline Teadus 2012) kosmosekatsetusi loomade ja inimestega, kus loom on tähtsam kui inimene.  Lk 154 käib jutt kosmosevõidujooksu võimalusest saata Kuule šimpans nn üheotsapiletiga. „Plaani keerulisem osa oleks olnud surnud kangelasšimpansi kohta seletuste jagamine avalikkusele.” Edasi räägitakse sellest, et NL tegi Laika lennuga selle vea, et „ Nad ignoreerisid meedia ja loomaõiguslaste järelpärimisi, kuni pahandus ja viha olid saavutuse hiilguse täielikult varjutanud”. Ja siis jõuab autor järeldusele, et „Ilmselt poleks vabatahtliku inimese kosmosesse saatmine nii skandaalne sündmus". Üheotsa pileti süsteemi kuulennuks uurisid ilmselt nii NL kui ka USA. „Ei Nõukogude Liit ega USA kavatsenud jätta kosmoselendurit Kuule surema. Keegi pidi lõpuks tulema ja ta peale võtma.” No ja  see pidi toimuma 3-5 aasta jooksul, kui on välja mõeldud, kuidas seda teha, selle aja jooksul pidi Kuule saadetama veel üheksa raketti ellujäämisvarustusega. Seega kõike, mida arvati astronaudil vaja minevat kojusõidu taksot oodates. Meeletu plaan. See on ehe näide, millist ebatõhusust ja raiskamist võib kaasa tuua kiirustamine. Üks rakett vs kümme raketti, koos kalli moona ja garantiita, kas kojusõidu küüt ikkagi saabub. Mnjah, vahel on mul tunne, et seadusi tehes on meilgi kallimad loomad, kui inimesed, et inimese saatmine üheotsapiletiga … pole nii skandaalne.

Küsite, mis selles siis ühist on silmavatte või ilmavaatega?  Mnjah, võib-olla ei olegi, võib-olla on minu kvaliteedikriteeriumid liiga kõrged, võib-olla …. Vaadates mõnegi seadusandja silmavaadet ja ilmavaadet, pole ma päris veendunud, et nad valdavad seaduste lugemisegi kunsti, rääkimata nende analüüsimise ja mõjude tunnetamise kunsti. Igatahes mina oma piiratuses ja oma ametiaust lähtuvalt  loen seadust mitmeid kordi, et nendest sotti saada. Esimene kord loen vaid üldmulje saamiseks, teisel korral juba tähelepanelikumalt, märkusi tehes, kolmandal korral hakkan alla joonima, neljandal korral püüan leida seoseid erinevate regulatsioonide vahel, siis konsulteerin seda valdkonda hästi tundvate valdkonnaspetsialistidega ja kuuendal korral kujutan ette, et tean sellest seadusest juba üht-teist. Muidugi on see ettekujutus ekslik, sest maailm on pidevas liikumises, mis tähendab, et kõike tuleb ikka uuesti ja uuesti üle lugeda ja mõtestada. Miks ma seda seaduse lugemist nii keerulisel moel teen? Aga vaadake, esiteks tahan ma ise asjadest sotti saada ja teiseks mina ei saa oma kliendile öelda, et ma arvan … või et ma ei tea … võib-olla … Mina pean oma kliendile andma ammendava vastuse, kusjuures lühikesel ½ A-l. Pealikud vajavad kontsentraati, neil pole rohkemaks aega. Kas ka Sina, poliitik, suhtud oma klienti/tarbijasse  (oi, vabandust, valijasse) samamoodi? Nii, et poliitinimesed, kes te olete ju minust tunduvalt targemad, sest olete valmis saama Seadusandjaks, kontrollige palun, kas te olete ikka valmis selliseks tüütuks, ränkraskeks katsumuseks. Kes on valmis, palju õnne ja muidugi edu ka! Kelle põhiliseks töövahendiks on pealiku näidatav värvipliiats, peaks ennast sättima … lasteaiarühma.

Jätkusuutlik on ühiskond, kus on tasakaalus õigused, vabadused ja kohustused, vastutus. Siin tekib üks huvitav paradoks: kui mul on õigus otsustada, siis võin ma ka eksida, ja kui ma eksin, siis ma pean ka vastutama. Vaat sellist vabadust, kus inimene ka vastutama peab, ta küll ei taha. Mugavam on lasta teistel otsustada, mis iseenesest on ohtlik totalitarismi kasvulava. See on nagu ühiskonna mugavuslipp, et kui ma ei otsusta, on mul kogu aeg võimalik küsida „Kes on SÜÜDI?”. Mugavus, mitte otsustada, ümbritseb meid igal sammul, nii töös kui ka pereelus. Probleem on selles, et süsteemis ei tekiks liiga palju niisuguseid Inimesekesi, kes ei suuda/taha/oska otsustada, ega jääks liiga vähe neid, kes (teiste eest?) on valmis otsustama. Tõsine probleem on, kui see haigus seadusandjate seas maad võtab. See on juba väga tõsine probleem.

Ja nüüd siis selle poliitlooma söötmise juurde. Viimased nädalad on poliitmaastikul olnud piinlikud. Jummal, kui piinlikud! Lausa kõhu võtab krampi. Kogu see sisevalimiste, sisehäälte, sissitegevuse lugu on punastama panevalt piinlik.

 Kõigepealt on asi selles, et olenemata sellest, kellel on õigus ja kellel pole, on see nagu ütleb ajakirjanduslik anekdoot – räpane asi. Ah, te ei tea seda anekdooti? Aga palun! Mõte on selles, et kui kelleltki varastatakse kasukas ja selles „seitungis” kirjutatakse, siis kahe nädala pärast ei mäleta enam keegi, kas tema varastas kasuka või temalt varastati kasukas. Kõik mäletavad vaid üht, et oli üks kahtlane asi oli, räpane lugu. Seega olenemata sellest, et erakonnas on näitaks kolmteist tuhat ausat inimest, kellelt on varastatud kasukas, siis kahtlus või vähemalt mälupilt seostab kõik need inimesed hoopis kasukavarguses osalemisega.  Kahju, sest see organisatsioon on ajalooliselt olnud küllaltki kepsakas ja edumeelne, aga … mis võlumetsa küll tänasel päeval ära on eksitud? Ei tea. Igatahes välja on sealt vaja jõuda. Ja kiiresti. Õpetust võiks võtta sellest, kuidas „uusajal” mõned ülitugevad erakonnad, lausa võitmatud ja igavesed, on paari märkamatu, lausa pisivea, kuid seejuures järjestikuse ja süsteemse vea tõttu, uskumatult kiiresti kuhtunud. Tänapäeval on meil isegi raske nende gigantide nime ühe ropsuga välja öelda. Ei mäleta, noh!

Teiseks näitab see veelkord, kui erakondadel on nii palju raha, et pidada palgal inimesi, kellel mitte midagi muud teha ei ole kui lollusi välja mõelda, siis on ilmselgelt tegemist ülefinantseerimisega. No ma ei tea, kas maakondades on ikka vaja seda masti arendus ja aretusjuhte (kas parteil on arendusjuht selleks, et arendada võltsimist või peaks neid ümber nimetama hoopis võltsimisjuhtideks?). Ma arvan, et ei ole vaja. Kui erakonnad toimetaksid oma liikmemaksude („und” annetuste) baasil, siis tehtaks töö ära oma põhitöö kõrvalt – entusiasmist. Usust, enda valitud maailmavaatesse! Millist maailmavaadet  võib omada palgaline „parteigenosse”? Õige, sulase, mitte peremehe oma. Heal juhul on tal vaid silmavaade.

Kui ,aga tuleb välja, et kõik on hoopis vastupidi, et see on hollywoodliku stsenaariumi järgi punutud peen vandenõu ühe oma endise juhtfiguuri kahimiseks, siis muutub olukord täiesti (ja veelgi) pöörasemaks.

Selle skandaali foonil muutub naeruväärseks ka hea tahte avaldus ehk  Eetikakoodeksi koostamine. Tuleb välja, et olukord poliitmaastikul on hoopis ebaeetilisem, kui arvata võis. No ütleme, et ma pole küll sinisilmne ja tean nii mõndagi (kuigi ma mitte kunagi neid teadmisi ei avalda, muide isegi inglaste diskreetsuse tõetus, et see jääb Sinu, minu ja lambiposti vahele on tegelikult lobisejate lipukiri, mitte iial ei või usaldada kolmandat e. lambiposti) on olukord väändunud kuidagi nihu, kuidagi klubisiseseks  ja klubidevaheliseks susimiseks, mitte selleks, mida esindab Põhisedus ja mis on põhiseaduslike institutsioonide ülesanne. Keeruka ülesande õppimist tuleks alustada lihtsamast ehk VVV-st /Varastamine, Valetamine, Võltsimine on keelatud). Kui see on selge, võib ka midagi eetika tasemel toimetad. Aga seni on mul üks korduv vaga palve:

 Palun ärge tapke oma upsakuse meie ilusta Eesti Vabariiki … kui vähegi saate!

P.S. Võiksime lähtuda kuskilt kuuldud ja T.Moor´ile omistatud ütlusest: kui te ei jaksa teha üksteisele head, siis tehke vähem halba. Kõlab igatahes hästi.

 

Targutusi:

Rodney Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005

Lk 56 Konfutsius ministeeriumiametnik kes ”… langes professionaalse kadeduse ohvriks” … Tema Kuldreegel on oma lihtsuse ja tervemõistuslikkuse poolest imelihtne: „Mida sa ei taha, et sulle tehakse, ära tee ka teistele”.” Riigiametnik, filosoof, religiooni rajaja.

Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012

Lk144 „Siiralt käitumisel on ka materiaalne külg. Töötajad, kliendid ja turustajad on inimesed, kes mõistavad ning hindavad viisakust ja kombekust. Tavaliselt vastavad nad samaga ja see võib kasumeid kergitada. Sellist filosoofiat järgides oleks firmade tulu võimalik märkimisväärselt suurendada.”

Lk 163 „Kõik firmad, olgu need avalikud või erastatud, peavad looma töökeskkonna, kus tähtsaimaks on töötajad, keda tuleb kohelda kuninglikult. Uskuge mind, kui ma ütlen, et see teene tuleb teile ringiga tagasi.”

„Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009

- Lk 59 „Peaaegu kõik inimkonna loodud virtuaalobjektid alates religioonist ja kunstist kannavad endas tegelikkuse juhtimise otseseid ja kaudseid elemente.”

 

Thursday, June 13, 2013

Vastandamine Vol 2: Neutraalne


 
Ne…, ne…, neetud, ei saa välja öelda neutraalset väljend mis, pole enam neutraalne

Pealkiri on muidugi nagu kokutaja avamäng, kuid räägiksin alustuseks ühe lõbusavõitu loo, kui kerge on tekkima väärarusaamad. Harilikult võtan sellisel juhul appi ühe vahva sõdur Sveiki episoodi:

Lk.618 „ … nagu see anekdoot teenijatüdrukust, kes läks pastorihärra juurde pihile, ja kui ta oli juba igasuguseid patte pihtinud, hakkas järsku häbenema ja ütles, et ta on iga öö kõlvatusi teinud. Teadagi, kui pastorihärra seda kuulis, hakkas tal kohe suu vett jooksma, ja ta ütles: „ Noh, ära häbene ühtigi, kallis tütreke, mina olen jumala asemik, ja räägi mulle ilusti ja täpselt, mis kõlvatust sa oled teinud.”” Tüdruk pistis nutma, et tal on häbi, et tema hingel lasub väga kole kõlvatus. Õpetajahärra jälle seletama, et tema on ikkagi tüdruku vaimne isa. Viimaks alustas tüdruk pika puiklemise järel sellest, et ta võtnud igal õhtul riided seljast ja pugenud voodisse. Aga edasi ei saanud ta enam sõnagi suust ja kukkus jälle ulguma. Õpetajahärra ikka oma, et ärgu tüdruk häbenegu, et inimene on patune juba oma sündimise poolest, kuid jumala arm on lõpmata. Viimaks võttis tüdruk siiski südame rindu ja seletas läbi nutu: Kui ma õhtuti riided seljast võtsin ja voodisse pugesin, siis … siis kraapisin ma varvaste vahelt musta … ja nuusutasin seda.” See oligi kogu tema kõlvatus.”

Vaat selline lugu. Ühte sõnakribalat võib mõista väga erinevalt. Muide, mida teie „kõlvatuse” all silmas peate? No tühja selle kõlvatusega. Mina olen pärit sellest ajastust, mil jalgratastel polnud veel velgi, mitte et sel ajal oleksid jalgrattad sõitnud puuketastel vaid sõna „rehv” tähendas jalgratta ratta seda osa, mida tänapäeval nimetatakse veljeks, no teate küll, seda asjandust mille külge kinnituvad kodarad. Vanasti oli selline lugu, et veljed olid vaid autodel, ratastel aga rehvid. Kui kellelgi oli rehv kõver, siis öeldi, et ratas on kaheksas. No nii ja autodel olid all kummid , muide välis- ja sisekumm ning seda kes oleks öelnud, et autole oleks vaja rehvid alla panna, oleks vaadatud kui … ullikest. Nojah, ajas ja ruumis sõnad ja isegi mõisted muutuvad. Üks näide  jällegi sellest kaugest ajast: tuleb meelde, et siis kui keegi tahtis teile mingit kaupa müüa, mida te ei soovinud, siis seda nimetati – „kaela määrimiseks”, ning kui teil oli südikust seda tagasi tõrjuda, siis öeldi, et „Määri see endale pähe!”. Muide, kui te ei usu, siis kontrollige vanemast eesti kirjandusest järgi. Tõsi jutt! No tänapäeva elutakt on läinud nii kiireks, et enam pole aega pikemaks jutuvestmiseks ehk ei millekski  muuks kui „pähe määrimiseks”. Aga mida siis teha, kuidas seda kaelamääritud asja tagasi saata? Nii ongi, et muutume üha enam infot omavateks, kuid üha pealiskaudsemaks. Selleks, et mitte sellesse pealiskaudsuse infomerre ära uppuda vajame väga selgeid väljendeid, mis nagu rohe/punatulelised semaforid meile näkku hüppaksid ja ütleksid õige – vale. Mõtlemine ja arutlemine selle üle mida üks või teine sõna, väljend, infokild tähendab … see ei ole enam au sees. On saabunud uus reaalsus: pideva kihutamise ja kiirtee reaalsus … autopiloodi juhtimisel. Autopiloodiks on enamasti mingi välismaa tarkraamat, Eurodirektiiv või mõni teine üldine käsulaud. No selles mõttes, et kõik kohalikud nüansid lähevad kaduma ja kõik kurvid sõidetakse ühtemoodi sirgeks. Siinkohal meenub mulle nagu läbi udu, et sellel kaugel ajal mil sõnadel oli teine tähendus, kui osati lugeda ridade vahelt, näoilmest ja parteigenossede järjestusest tribüünil, mil meie vanavanemad pajatasid, et oli aeg, mil ka loomad ja taimed oskasid rääkida, oli neeger peaaegu austav määratlus tumedamanahalise inimese kohta. Kõiksugu „must” ja sellega liidetud sõnad olid selgelt solvava varjundiga nii nagu silma kujugi mainimine, kuid neeger oli lihtsalt tõdemus. Nüüd … kuhu ma need rehvid pidingi panema? Pähe määrima? Või määriti mulle midagi kaela? Või … tekitasime jälle kord „mogrimärdilikust oma enese tarkusest” … vastandumise ühiskonnas? Kusjuures mitte niivõrd suhtumise, kuivõrd sõna baasil. Sisust ei maksa arutama hakatagi, siis väändub asi täitsa käest ära, kellel põhimõttekindlusest, kellel põhimõttelagedusest, kellel lihtsalt mängulustist, kellel vajadusest igaühe kohta ja igal võimalusel halvasti öelda. Ütlen vaid niimoodi, et pole kunagi väga hästi aru saanud inimeste lahterdamist värvi, soo jne järgi, muide täpselt niimoodi nagu meie põhiline seadus ütleb. Seega räägime sõnast, selle nihkumisest ja … keele kaost.

Viimasel nädalal saime jälle ühe uudise, vastasseisu,  võrra rikkamaks. Uues sõnaraamatus olevat märksõna „neeger” tagant ära võetud märge, et tegu on eesti keeles neutraalse väljendiga. Kas see tähendab, et kõik sõnad eesti keeles, millel pole seletavas sõnaraamatus  taga märget, et see „ on eesti keeles neutraalne”, on automaatselt mitteneutraalsed, lausa agressiivsed?  Näiteks „kahar” (puu, põõsas)haraline, rohkete harudega ilma täpsustuseta, et see on eesti keeles neutraalne väljend, teeb sellest kaharast puust mürgipuu? Võib-olla lausa agressiivse mürgipuu? Ei tea, igatahes veidrad arutelud, veidrate vaatenurkade alt.  Sõna „must” üle ei julge midagi kosta, võib-olla, et keegi peab ebakorrektseks, kuid mida teha näiteks mustajuukselistega, mustatöölise, mustsõstramoosi või mustriga? Mnjah, ajas ja ruumis on kõik muutumises, ka sõnad, nende tähendus ja nende mõistmine. Ehk sõna nihkub ajas ja ruumis või seda nihutatakse. Mõned nihutamised on kummalised, mõned naljakad, mõned solvavad. Mõned sõnad on nii võõrapärased et nende tähendust on raske „läbi seedida”.

Ilmselt olete märganud, et tihti anname võõrsõnale sisukama tähenduse, kui see emakeeles on? Kuulsin „viisurist” umbes sellist lauset:  „aktsioonide targetite aktsepteeritud monitoorimise adekvaatne superviseerimine”. Ei meeldi? Saite aru? Aga „empaatilise aplikatsiooni mooduli tolerantne presenteerimine kollusiooni ja adapteerimise levelil”? Mnjah. Nii sügav ja lai sisu, et on täiesti sisutu. Võib-olla peakski tuleviku eesti keelt kujundama niimoodi, et võõrsõnadele paneks eestipärased lõpud? Iseenesest pole paha mõte,  keeleõppe seisukohalt väga ökonoomne. Nii oleks võõrastel kergem õppida eesti keelt ja eestlastel võõrkeeli. Väike viga on asjal muidugi man, see ei oleks enam eesti keel. Kui keeles on eestipärased vaid sõnalõpud, kas see on siis eesti sõnalõpu keel või hoopis eesti keele lõpp? Nii et mugavusega, ei maksa liialdada.

Mugavusena tundub ka vahel lausa haiglaslik korrektsus. Korrektsus iseenesest on hea asi, näiteks mind õpetati lapsepõlves, et pole viisakas rääkida pilkelugusid seltskonnas , kui seal on mõne aasitava rahva esindaja ehk venelaste seltskonnas ei räägita anekdoote venelastest, sakslaste seltsis sakslastest ja Püha maa inimeste  seltskonnas nendest. Tundub loogiline, sest kes meist tahab, et tema kohta anekdoote räägitakse, olenemata kas see on sõbralik aasimine või lame rõvetsemine. Muidugi, kui keegi iseenda kohta midagi veidrat pajatab, siis see on tema enda otsus ja sellest tulenev reaktsioon on tema enda jutu ja selle esitamise kunstipärasuse tulem.  Sellest viisakuse juhtliinist olen ka kinni pidanud.

 

Keerulisemaks muutub meie valik, kui leiame tarkraamatutest mingi definitsiooni, mis on rahvusvaheline ja üldtunnustatud ning samas võib sellele   nimetusele lähedane sõna võib olla mingis maailma punktis mitte just lemmiksõna. Hoopis teiseks muutub olukord, kui üks sõna võib erinevates keeltes tähendada erinevaid asju. Mõned näited:

 

-EE osa 3 (LK 637) „Inimrassid, kehaehituse pärilike tunnuste poolest sarnaste inimeste ajalooliselt kujunenud piirkondlikud rühmad … Enamik antropolooge jaotab inimkonna 3 põhirassi (esimese järgu tunnuste järgi): negriidid, europiidid ja mongoliidid. EE osa 6 (lk 573) annab sõna neegrid all vaste „ (hisp. negro – lad. Niger `must`), neegrirassi kuuluv tumedanahalised rahvad troopilises ja lähitroopilises Aafrikas ning nende valdavalt segaverelised järeltulijad  Ameerikas.” (Lk 579) „ Negriidid, negriidne ehk ekvatoriaalne ehk negroaustraloidne põhirass, inimkonna põhirass”

Need definitsioonid on neutraalsed, mitte kedagi solvavad, sest kuidas on võimalik, et inimkonna põhirassi nimetus võiks olla solvav? Kas ka europiid võiks olla solvav? Mina küll ei tunneta seda. Mnjah, mine sa võta kinni, mis kõik inimeste väärikust, au, sündsustunnet võiks riivata. Näiteks pole keegi veel nõudnud, et edukas kodumasinate ja elektroonikafirma „ Zanussi” muudaks oma nime, sest see kõlab eestase kõrvale ebasündsalt?  Riivab kõrva, kohe väga riivab. Peaks nõudma nimemuutust? Muidugi me ei nõua, see tunduks meie kultuuriruumi arvestades kohatu … lausa nõme.

Samas oleme nii allaheitlikud, et kui keegi köhatab nurgas nii meie kohe …

-Niimoodi võib palju pahandusi tekitada igale keele ja igale piirkonnale. Näiteks mõningad nimede seletused. Kui nüüd puht ortodoksiliselt võtta, siis jääb arusaamatuks, kuidas selline riik nagu Nigeeria oma nime suudab kanda. Kas nad häbenevad? Pole küll kuulnud, ilmselt nad isegi ei aima, et neid on solvatud sellise riigi nimega. Ja Nigeri jõgi pole ka solvumusest tagurpidi voolama hakanud. Muide Lk 21 „Nigeerias elas 1970 aastal 57 miljonit inimest. Kui sündimus ei lange just ootamatult kiiresti, jõuab Nigeeria 2050 aastaks 389 miljonini, mis on peaaegu võrdne selle hetke rahvaarvuga USA-s. Tasmaania kasvab veelgi kiiremini, 14 miljonilt 1970 aastal 139 miljonini aastal 2050. Aastaks 2100 on Nigeeria ja Tansaania  maailma rahvaarvult kolmandal ja viiendal kohal.” („Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013). Nii, et tegemist on tuleviku suurtegijaga, mis ei kasva teps mitte solvumise vaid elujõu peal.

 

-Kuna nahavärvi probleem on eelkõige Ameerika probleem, siis on täiesti arusaamatu, kuidas jäi ellu selline filmi-ja poliitloom nagu hiljutine kuberner Swarzenegger ( Arnold Alois)? Miks ta oma nime ära ei muutnud? Selliseks poliitiliselt korrektseks Tumetumeafroameeriklane? Kuid ei isegi sellises poliitkorrektsuse kantsis nagu USA sai igaüks aru, et nimi on nimi ja see ei ole mitte teiste solvanguks mõeldud. Muide vaadates nimeraamatute seletusi tähendab Alois – vanasaksa Alwis `terve ja tark ja Arnold vanasaksa Arnwald `valitsev kotkas`, `tugev nagu kotkas`. Vaat niimoodi. Üks möödunud sajandi vuntsidega poliitikategelane tähendab vana alamsalsa `üllas hunt`` või vana ülemsaksa `õilis sangar`, vanem nimekuju Adelwulf, mis meie jaoks seondub millegi hoopis teistsugusega.

 

Kui niimoodi lähebki, et ühest küljest võtame oma keeles kasutusele ühe uusi „läbi seedimata” võõrsõnu ja teisalt  võib igaüks esitada meie keele vastu nõudmisi, siis peame ilmselt oma keele varsti suletuks kuulutama, sest soomlased võiksid meil keelata kulli nimekuju kasutamise (pasa sõnaga on neil seotud mitmed kaunid perenimed, mis kindlasti annaks põhjust meie keele revideerimisele), leedukaid riivad kindlasti meie emase koera rahvapärane nimetus, sest nende keeli on Lita kaunis naisenimi ja muidugi inglased sest levinud perenimi mida kirjutatakse „mu ja 2xn”, on eesti keeles lihtsalt rahvalik suguorgani väljend. Ja niimoodi rada mööda edasi kõik rahvad ja keeled võiksid üksteise vastu esitada nõudeid, siis … siis lõpeks planeedil Maa ilmselt artikuleeritud kõne üleüldse. No võib-olla mingi „näm-näm” ja „tin-tin” jääks, kuid ülejäänud on ilmselt ära kahitud.

Ja mida me nüüd saime? Oo, me oleme nagu teised! Nüüd saab meis kogu maailm õigesti aru! Aga ei saa aru ja isegi ei arva meist mitte midagi. Täpselt niimoodi nagu meie ei arva, et inglased panevad enda perenimeks, midagi ebatsensuurset või leedukad panevad kenale naisterahvale „kõlvatu varjundiga eesnime. Me teame, et see on nende keel ja nende nimed. Täiesti normaalne nähtus. Kohatu enesetsensuur ja teistele meeldimise, lausa pugemise ihalus on ajanud meie enda inimesed keema, tekitanud vastasseisu, rikkunud ära täiesti auväärse nime ja .. Ja mida me siis tegelikult saime? Rahvaluule läks kohe ja täiega käima, kõik see, mis enne oli auväärne inimkonna põhirassi akadeemilisest nimetusest lähtuv, on nüüd asendumas mingite veidrate kaudnimedega,  mis viitavad küll naftasaaduste produktidele, küll katusekattematerjalidele.

Maailma on mitmekesine, imeline ja veider. Õnneks! See, et kuskil on A.C. krimka „Kümme väikest neegrit” ümber nimetatud „Kümneks väikseks afroameeriklaseks”, või saksa lastekirjaniku O. Preußleri loos “Väike nõid” , tehakse juttu mitte päris mustanahalistest, vaid kirjeldatakse  vanu vastlakombeid, kus külapoisid endal näod mustaks maalisid ja omavahel noaheitmises võistlesid enam ei kõlvanud ja uustrükis  muudeti need „mitte päris mustanahalised”  noaheitjateks, on muidugi huvitav. See on muidugi autorite õigus ja äri, kuid ei maksa igas asjas veidrustesse laskuda.

No nii, ja lõpetuseks: kuhu ma selle rehvi pidingi panema? Kas kaela määrima? Pähe andma? Ja et meelest ära ei läheks, kas Tädi Maali võib oma lehma Mustikuks kutsuda, või peaks nimetama teda … äää … ei oskagi kohe tulipalavalt välja pakkuda. Vist.

Mnjah, ma vist jään oma põhimõtte juurde, et suhtu austavalt oma kaaslastesse, sõna sea vastavalt seltskonnale, juttu puhu jupikaupa, mitte kogu maailma kõigi kolkakülade muredest lähtudes, on rõõmu rohkem ja juttu jätkub kauemakski. Ja muide, olge head ja ärge sulgege liigses korrektsuse, läbiseedimata võõrsõnade kasutuse tuhinas, vägisi, administratiivselt eesti keelt, ma tahaksin et nii mina kui ka minu lapselapselapselapselapselapselapselapselapslapselapselapselapselapselapsed jne. räägiksid seda keelt.

 

Targutusi:

Eesti rahva ennemuistsed jutud F. R. Kreutzwald. Eesti riiklik kirjastus 1953 „Paristaja-poeg”

 Pikker Paristaja-pojale „Inimeste kergemeel eksib sagedasti taevalikku tarkuse vastu. Seepärast täna õnne, pojuke, et mul jälle võimalik on neid viletsuse jälgi kustutada, mis sinu rumalus rahvale sünnitas.”

F.R. Kreutzwald. „Kilplased” Varrak 2004

Lk 18 „Kilplaste kõrge mõistus ja lai tarkuse au ja kiitus kõlas rutusti kaugetest maadest läbi ja tungis suurte isandate kõrvu …”

Lk 32 „Sest ja sellepärast, et kõikide kõrge tarkus ja lai mõistus siin ainuke süü on, mispärast meid kodunt ära kutsutakse ja igalt poolt meie kaela peale läkitatakse, misläbi meil majapidamises väga palju kahju kasvab. Et nüüd asjalugu tõesti nõnda näitab, siis on selgem kui päevavalgus, et selle tarkusest sündinud kahju vastu paremat abi ei ole kui rumalus. Rumalus ja alpus saab meid edaspidi nende vastu varjama, kes meid meie tarkuse pärast taga kiusasid. … Nii nagu enne suure tarkuse läbi, peab hiljemini kilplaste nimi kõrgete alpustegude läbi maailmas hiilgama.”