Majandusvedur ... või käsidteziin

Kriis tõi välja mitmeid ebaterveid tendentse, mis tõusuajal tundusid peaaegu loomulikena. Uudisteveerud kirendavad sensatsioonilis-negatiivsetest sündmustest nagu näiteks:  majanduses on totaalne usaldamatus, nafta hind võib tõusta ….  Usaldamatus pinnib majanduse veresooned kinni ja loomuliku ringluse asemel kasutatakse alternatiivseid variante. Mõnel pool oli normaalne kaubandussuhe asendunud naturaalmajandusliku vahetus (barter) tehinguga. Selliseks nahk kirve vastu või piim juustu vastu. Sõber Ülo seletas mulle kunagi bartertehingu olemuse lahti koeramüügi näitel. Nimelt tahtnud ärimees müüa koerapoega miljoni dollariga, mis tekitas publikumis loomulikult suurt hämmingut. Siiski, siiski oli nädala pärast tehing sooritatud, kuid … mitte rahalises vääringus vaid miljoniline koerapoeg vahetati kahe poolemiljonilise kassipoja vastu. Vaat selline tehing. Aus ja jumekas, kuid …  Uudised uudisteks, aga midagi pole teha majandussügavikust väljapääsemiseks vajame hädasti majandusvedurit. Partertehing seda küll ei ole.  Niisiis vedurist ehk parafraseerides tuntud hüüatust, pool kuningriiki hobuse eest, oleks kohane tänapäeval hüüda: "Pool järgmise n-aasta majanduskasvu hea majandusveduri eest!" Iga majandustõusu aluseks on olnud mingi majandusveduri ilmumine: on see siis olnud USA oma kasvanud majandusvõimekusega ning laenudega sõjajärgsele põdevale Euroopale, või Lääne-Saksamaa või Jaapan või Aasia tiigrid või ka turgude laienemine Kesk- ja Ida- Euroopasse koos lähedase, üpris hea kvalifikatsiooni, hästi motiveeritud ning odava tööjõuga. Mis või kes, on järgmine majandusvedur? Mõni arvab, et pangad? Mnjah, mulle tundub, et siin aetakse segamini vedur ja raudtee ehk infrastruktuur. Pangad on vaid mehhanism ja vahend, mitte vedur.  Iga probleemi mõistmiseks nii nagu kodus nii ka maailmas, peame alustama olukorrahinnangust. Millises olukorras siis oleme? Euroopa vananeb ega taha enam lihtsaid töid teha, seda tehku sisserännanud/toodud võõramaalased või Hiinasse viidud odavad töökohad. Heaolu lõksust on raske välja pääseda. Kõik tulevikku suunatud otsused tunduvad ahistavad, piiravad, koormavad ja diskrimineerivad. Üldkokkuvõttes ebamugavad.  Samas, arenevatel turgudel ehk seal kus veel ei ole langetud heaolulõksu, mis võib olla tegelik või kujutletav, on iga eluolu parandav samm alati positiivselt ja kiiresti hoomatav. Suured filosoofilised tõed on sageli paremaks seedimiseks rüütatud anekdootlikku vormi, kuid anekdoot läänlase pere loobumine ühest pere kolmandast autost (elu on täitsa pannis) võrreldes idalase rõõmuga teise T-särgi üle (0li hea aasta) on vägagi reljeefne ja tõepärane olukorrakirjeldus.

Hiina ei ole täna enam mitte ainult odava tööjõu maa, seoses WTO-sse astumisega on sinna voolanud kokku kogu maailma oskusteave alates spordijalatsitest kuni tippelektroonikani. Veelgi suuremat kõhedust või lootust tekitab asjaolu, et väidetavalt on nad ka patentide ja kasulike mudelite osas silmapaistval kohal, edastades isegi seniseid favoriite. Seega on hoomatavas tulevikus kõik eeldused, et just sellest piirkonnast koos India mediteerimisoskusega, võib toimuda kvalitatiivne nihe. Nihe, mis muudab maailma. Praegusel juhul on Hiina juani ja USA dollari vahel mõistusabielu, mis mõlemale kasulik. USA-le ei meeldi küll hiinlaste kasutatav kurss dollari suhtes ja nad nõuavad selle muutmist, kuid teisest küljest aitab see ka muuta hoomamatuks, kui palju "dollaripoisse" (sh.ebaseaduslikke) maailmas ringi jookseb. Niikaua kuni see vastastikune ebamugav kasu võime olla üpris rahulikud ning loota, et Hiina ja India ikka rohkem tarbida suudaksid vedades maailmamajanduse käima, selleks polegi ju palju vaja: peotäis riisi rohkem, üks uus elektroonikavidin lisaks, uued sandaalid või ka T-särk ja … maailma majandus ja kasvav heaolu  liiguks jälle. Isemoodi lugu on siis, kui hiinlased on ühel hetkel võtnud dollarist ja dollari kaudu kõik, mis võtta andis ja alustaks iseseisvat elu. See tähendaks  majanduskorralduse muutumist kogu maailmas, muutuksid kogu maailmamajanduse otsustuskeskused. Piltlikult väljendades läheks hiina maailmamajanduse august väljalükkavast vedurist, liidervedur uuel magistraalil. See poleks ka esimene kord maailma majanduskeskuste ümberpaiknemistest. vähem kui sada aastat tagasi oli valitsevaks rahaks Suurbritannia nael ,kuid läbi kurnavate sõdade nihkus nael tahaplaanile ning uueks rahamaailma jumalaks sai dollar, tuues kaasa ka jõukeskuste muutumise.  Seega võib uus majandusvedur olla selline, mis meist mürinal üle sõidab ning vilekajal laugusse suundub, jättes meid lootusetusse teivasjaama (Õnneks pole me jäänud siiani mõnusalt teivasjaamas istuma vaid püüdnud natukenegi "äri hõõruda" Hiinaga ja Hiinas.)

Aga mida peaksime tegema täna ja praegu, kuidas taastada nii tarvilik usaldus mitte ainult rahamaailmas, et me ei vajuks tagasi naturaalmajanduse tupikteele (a`la piim juustu vastu). Usaldus on kallis kaup, ilmselt kõige kallim kaup üldse. Kui see katki kukub, siis võib selle kokku liimida nagu purunendud vaasi, kuid see on edaspidi vaid ... purunenud vaas. See on mälestus, kurbuse ja viha kehastus endisest ilusast taiesest.Usaldusökonoomikas kirjutasin ka sellest, et üüratu karistusaparaadi loomine hunnitu keelukäsu rägastikuga on ebetõhus ja ühiskonda vaesustav. Kõige paremini toimib üsaldusökonoomila, mitte visalt elujõudu kaotav mõttepojukene, et tulge kõik, küll me teid vangi paneme. Riik ei tohi olla repressivaparaat, seda on meil juba piisavalt olnud. Nüüd on aeg kasutada usaldusökonoomikat ja kodanikkonna hullust ja energiat ... arenguvedurina. Juhei!

Mõni aasta tagasi kirjutasin, et finantsid, need on majanduse vereringe, sealt probleemid algasid, sealt tuleks ka probleemile lahendus leida. Rumal lugu oli selles, et ringehäiretest tekitatud hapniku (loe raha) nälg  kahjustas paljusid seni terveid organeid (loe ettevõtjaid). Täiesti jõhkralt jätsid krediidiasutused oma pikaajalised korralikult oma kohustusi täitvad kliendid hapnikunälga, vähendades nende käibekrediite. Teisalt vereringe ei suutnud kriisis üksinda midagi ära teha, kõik organid pidid pingutama. Ja just siin on see koht, kus dr. Riik peab määrama kas patsiendile sooja kotti panna või külma kompressi teha. Ei tahaks olla patsiendiks arsti juures, kes teatab, et kopsud, magu, süda ja sapp on Teil terved, pole probleemi. Aga Teil on raskekujulised vereringehäired ja kõik toimib vaid seepärast, et tromb lükkab edasi trombi. Seega ongi usalduse taastamine võimalik vaid raharingluse taastamise kaudu, selleks, et kaup pääseks normaalselt liikuma. Usaldamatus oli meil mingil ajamomendil mitte solidaarne vaid totaalne. Usaldamatus ja oma „pee”, päästmine viis ahelreaktsioonini, mil tootja ei julgenud toota, kaupmees tellida uusi kaupu, aga ostja ei leidnud vajalikke kaupu ega saanudki vajalikku/planeeritud ostu sooritada. Kaupmees näeb, et ei osteta ning tellib veelgi vähem ja närusemat kaupa, mida ostja pakutava hinna-kvaliteedi suhtes ei osta. Nii mõnigi ostja, aga mõtleb, kas teha siseostud Helsingis või Londonis. Seda võiks nimetada teise tasandi usalduskriisiks, mis ettevõtja jaoks lõppeks fataalselt. Ettevõtja esimeseks mureks on taastada usaldus ostja silmis, vaid niimoodi suudab ta ellu jääda. Nüüdseks on mingeidki positiivseid nihkeid toimunud, kuid … kaubandusvõrgu pakutav kaubavalik on … kuidas  seda viisakamalt öeldagi … võib-olla ... närune? Igatahes jään mulje, et meie väikesele turule on kokku veetud kogu maailma seisma jäänud ja odav-odav toodangu jäägid. Nagu prügimägi. Esiteks on see klienti halvustav ja teiseks õpetab talle halba, väga halba maitset. Halb maitse tähendab seda, et ta ei oskagi enam tahta ja kaupmees ei saa  ka headel aegadel kvaliteetset kaupa hea hinnaga müüa. Riidekaupade hinnad on kõrgmoe tasemel, kuid välja näevad nagu nõukaaegsed massriided lastekodudele ("Kas võiksin jääda öööks!" - tegemist on oksendamist imiteeriva häälitsusega). Kvaliteeditundlikud inimesed viivad oma raha muidugi Pariisi, Londonisse või kasvõi Helsingisse. Tupik.

Seega olenemata sellest, kas tulevikuraha on Hiina dollar, USA juan või Setu sõlg ei tohi meie jääda vaid passima majandusvedurite teele tühjas teivasjaamas, vähemalt lehvitada peaksime suutma, kui meis just pöörmeseadja ambitsioone pole. Selleks on meil vaja palju ära teha ja palju tegemata jätta. Et mitte vales suunas astuma hakata peame kõigepealt nagu öeldud peatuma ja meenutama. Määratlema, mida kriis meile õpetanud on ja mida me peaksime tegema? Kindlasti on selles osas oma isiklik retsept, kuid on ka nii igiomaseid ja igapäevaseid põhitõdesid, et kipume neid ära unustama või ei märkagi neid enam.

1.Kõige tähtsam on säilitada ja luua juurde uusi jätkusuutlikke töökohti.  Kurb aga õpetlik on tõdeda, et oleme olnud maailmamajanduse paisupaak, nii kui rõhud süsteemis alanevad, oleme omadega kuival. Tegelikult oleme pea alati olnud küüniliselt ükskõiksed kaduvate töökohtade suhtes. Samal ajal kui need, kelle moodi me olla tahame, panustavad märkimisväärseid summasid töökohtade loomisse. Alles äsja oli meil tööjõupuudus, aga see oligi paisupaagi jagu pluss "loksuv" osa, kes püüdis võimalikult vähe tehes võimalikult palju saada. Seega eriliseks väärtuseks on töökohad, mis on konkurentsivõimelised ka majandussurutise tingimustes.

2.Statistika järgi polevat keskmine USA miljonäär mitte Wall str. liikuv tumeda ülikonnaga, pimestava naeratusega pintsaklipslane vaid mingi väikelinna töökoja omanik, kes sõidab ringi pikc-up-iga ja toodab 2-5 sendist vidinat, mida on vaja väga paljudele, iga päev ja miljonites eksemplarides. Seega on tore olla virtuaalvahendaja, aga keegi peab midagi tegema, et mitte kasutada põlatud väljendit-tootma. See miski peab olema midagi sellist, et isegi virtuaalinimene ilma selleta elada ei saa. Kõige tähtsam on teha teistmoodi, kui teised, ka H. Ford ei saanud tuntuks mitte sellega, et ehitas autosid nagu kõik teised ja Nokia ei saanud tuntuks sellega, et tegi põhjamaade mõnusamaid potikuid, nad tegid  midagi … teistmoodi.

3.Regulatsioonide vähendamine. On tohutult palju väikeseid kidakesi seaduste rägastikus, mis kulutavad kogu ühiskonna aega ja energiat. Suunates vabaneva energia õiges suunas võime saavutada uskumatuid tulemusi.

4.Eesmärgistatud , fokuseeritud, tegutsemine. Kõige traumaatilisem on olnud täitumatute unistuste kokkuvarisemine, peame maha jätma igaveseks kadunud õhulossid ja asendama selle uute realistlike eesmärkidaga, tahtega ning energiaga.

 Tegelikult on kõik need ülaltoodud punktid lapsikult lihtsad ja tüütuseni korratud, kuid nende jälgimine või mitte järgimine toob kaasa, kas kaasamineku veduritega (veelparem veduri leiutamise) või allakäiguspiraali .



Targutusi:

M.Twain „Tom Sawer” Eesti Riiklik Kirjastus 1954

Lk 18 „Varsti mööduvad siit vabad poisid kergejalgselt igasugustele veetlevatele retkedele ja nad heidavad palju nalja tema kulul sellepärast, et ta peab töötama, - juba see mõte põletas Tomi tulena.” …” Sel süngel ja lootusetul hetkel tuli tal äkki hea mõte, lausa inspiratsioon. Ta võttis pintsli ja hakkas rahulikult tööle.” … „Tom jätkas värvimist, pööramata vähematki tähelepanu aurikule. Ben vahtis hetke ja ütles siis: „Hei ! Sa oled ankrusse pandud, mis?” … „Hei, vanapoiss; pandi tööle või?” … „ … Noh, ma ei tea, miks ei peaks see mulle meeldima, Seda ei juhtu ju iga päev, et üks poiss saab planku värvida.”

See näitas asja hoopis uues valguses.

Ben jälgis iga liigutust, tema huvi kasvas järjest, töö hakkas talle ikka enam meeldima

Tom pidi endale tunnistama, et maailma ei olegi lõpuks nii tühine. Ta oli enese teadmata avastanud tähtsa seaduse inimese tegevuses, ja nimelt: et panna meest või poissi mõnda asja ihaldama , on ainult vaja see asi raskesti kättesaadavaks teha. Kui Tom oleks olnud suur ja tark filosoof, nagu seda on selle raamatu kirjutaja, siis  oleks ta taibanud, et töö on see, mida inimene on kohustatud tegema, ja lõbu see, mida ta ei ole kohustatud tegema. Ja see oleks aidanud tal aru saada, miks kunstlillede valmistamine või sõtkeveski ümberajamine on töö, kuna keegli veeretamine või Mont Blanc`i otsa ronimine on ainult lõbu.”

Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012

Lk84  „Mõned majandusteadlased väidavad, et ärijuhtidel on vaid üks kohustus kasutada iga võimalikku seaduslikku vahendit firma kasumi suurendamiseks … Nende majandusteadlaste koostatud pühakiri viitab sellele, et kui kellelgi õnnestuks leida võimalus ümber hiilida seaduse kirjapandud reeglist, mis keelab üle staadioni lõigata, ei oleks ta kohustatud  teiste jooksjatega jooksurajale jääma. Ta tohiks, ja peaks lausa kohustust tundma – tulemusi maksimaalset parandad, kasutades kõige laiemat käitumisreeglite kohta käivat tõlgendust, olgu see nii väärastunud, kõlvatu, või paheline kui tahes.”

R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012

Lk.102 „Sajad inimesed üle kogu riigi kurtsid föderaalvalitsuse pideva laienemise üle, mis piiras meie iseenesestmõistetavaks peetud vabadusi. Olin samu jutte kuulnud juba nii sageli, kuni ühel hetkel veendusin, et ohus olid mõned meie põhivabadused, sest tekkinud oli pideva valitsemise keskkond, millega konstitutsiooni loojad polnud arvestanud. Föderaalbürokraatia masinavärk oli muutunud nii tugevaks, et suutis omatahtsi poliitikat teha ning maha suruda nii tavakodanike kui isegi nende poolt Kongressi valitud esindajate tahte.”

Lk. 120 „Rahvast võõrandunud  riigiaparaat tekitas inimestes nii abitustki ka ärritust, kuigi riik pidanuks teenima inimesi mitte vastupidi.”

„Usalduse olid kaotanud ka poliitikud, kes pooldasid hääletustel ebamääraseid, ebatõhusaid ja pettusega seotud abirahade süsteeme, mis muutsid paljud perekonnad terveteks põlvkondadeks abirahadest sõltuvaks.”

Lk.160 „Demokraadid nõudsid ka „varade, sissetulekute ning võimu õiglasemat jaotamist” – see oli eufemism töötavate ja midagi tootvate inimeste sissetulekute konfiskeerimiseks ja seda mittetegevatele inimestele ümberjaotamise kohta.”

Lk. 171 „ … minu jaoks tundus kõige suurem probleem hoopis selles, et Ameerika oli kaotanud usu iseendasse. … Meile räägiti, et me peaksime oma ootusi allapoole kruvima; Ameerika ei saa enam kunagi nii jõukaks kui varem ja seda ei oota enam helge tulevik. Ainult, et mina ei olnud sellega nõus. … Meil tuli taas leida oma unistused, eneseuhkus ja uhkus kodumaa üle, see optimism ja usk paremasse tulevikku, mille poolest ameeriklased olid alati teistest maailma riikidest eristunud.”