Apteegijahi hooaeg

Juuraajastu õigusriigist e. tugitoolimaratoon sprindi ajaga

 

 „Õiglus on õilis daam ja täie õigusega kujutatakse teda seotud silmadega. Niisiis mitte pimedana, sest selles seisnebki erinevus: tal on side silmadel ja ta ei näe nii kaua, kuni ta näha ei taha. Siis aga võib ta selle ära võtta ja … Ja mis siis juhtub, kui ta selle ära võtab? Missuguse kohtuotsuse ta langetab, kui ta näeb?” J.Marek „Panoptikum” „Eesti Raamat” 1982 Lk 115

Apteegid, see on teema, millest ei tahaks kirjutada, nagu O.L. „Suves” Tõnisson ütles, et läheks päris kottost ära. Aga seda lausrumalust vaadates, milles asjade algne mõte justiitskomposti väljal kaduma on läinud, ja edasistes vaidlustes ikka rohkem kaob, ei saanud pidama. Andestage. On lausa uskumatu, kuidas üks tavaline regulatsiooniküsimus mattub huvide ja õiguse ajamise lademe alla, niimoodi, et asja põhiolemus – inimeste parem teenindamine, tema tervis,  on vaidlustuhinas täiesti kaotsi läinud.  Jäänud on vaid hulk õigust –  „apteegiõigust”,  „õigusapteegid” jne.

Reguleerimine on üks „triki värk”. Sellega on sama lugu nagu ravim asjatundmatu inimese käes - iga ravim, vales koguses või valel ajal, võib muutuda mürgiks. Veel tilgake kasulikku ollust ja … ongi kihvt valmis. Nii ka „heategudega”, iga „heategu”, mille toimemehhanismi ei vallata muutub kuriteoks. No vähemalt tobedaks teoks.

Murtud sabade „kontseptsuun”

No nii, riigikohus on oma tuumaka sõna öelnud apteekide asutamispiirangute kohta. Kahju ainult, et riigi üks (h)aru (riigikohus) sai lõpuks aru, et see mida tegi teine (h)aru (riigikogu) oli algusest peale arulage. Ehk teisisõnu, kõrgkohus seletab seadusandjale ära, et seadusandja ei tohi seadust rikkuda, sellisel viisil nagu kõrgkohus sellest aru saab. Nii, et kui põhiseaduse järgi on meil kõrgeimaks võimuks rahvas, no ja selle esindajaks seadusandjas meie parimad tütred ja pojad, siis oleme valesti aru saanud – kõrgeimaks võimuks on tegelikult kõrgkohus. Küsite, kuidas siis niimoodi? Väga lihtsalt, kõrgkohtu otsust pole kuskile edasi kaevata, see on lõplik (ärme spekuleerime siin rahvusvaheliste institutsioonidega). Seadusandja võib küll seaduse vastu võtta, president selle välja kuulutada, kuid õiguskantsler ja kõrgkohus selgitavad välja, mida seadusandja mõtles, kui mõtles, seda seadust meisterdades.   Jäädavalt. Põhiseaduslikult. Nojah, jätame meelde! Hea küll, ilmselt saite aru, et eelnev arutlus oli vaid üks veider targutus. Niisiis asjast … Riigikohtu lahendis on mitmeid huvitavaid järelmeid, võiks lausa öelda, et see lahend on epohhiloov. Samas kogu olukord, piirangute kehtestamine ja ka nende hülgamine oma lõputus „head tegemises”  tuletab mitmelgi puhul meelde hoopis M. Šolohhovi "Ülesküntud uudismaad". Seal oli üks vennike,  kolhoosi majandusjuhataja ja suur meister, ilusate otsuste tegemisel. Vennike  esitas uueaegse süsteemse lähenemise loomapidamisele, sest ei kõlba ju kuskile, kui sotsmajandis põõnutavad väärikad nõukogude lehmad ebaväärikalt sõnnikusel põrandal. On vaja hügieeni järgida, küll siis ka tulemused paranevad. Oli küll käre kesktalv ja ühismajandi laudas oligi sõnnik ainuke asi, mis sooja andis, kuid ilu nõuab teatavasti ohvreid. Seega hügieeni ja eesrindlikku loomapidamist juurutades lükkas süsteemimeister laudast sõnniku välja ja puistas betooni üle puhta märja liivaga. Eks ta ole, igati jumekas algatus, aga …. hommikuks olid 23 härga põranda külge külmanud, neli murdsid sabad. Vaat selline lugu võib juhtuda, kui enne ei mõelda tagajärgedele. Kui ei analüüsita võimalikke järelmeid. Tehes mingeid seadusi lihtsalt „ilusamaks”, võib nii mõnigi otsuse tagajärjeks olla hulgaliselt „murtud sabasid”. Vaat niimoodi.

Finiši aeg on teada, distants mitte

Kuidas iseloomustada olukorda peale riigikohtu otsust? Esimene reaktsioon oli, et finiši aeg on teada … aga distantsi pikkus on teadmata.  Õigemini tundus, et  tähtaeg on omane sprindidistantsile, kuigi joosta oleks vaja, kas orienteerumisjooksu, takistusjooksu või hoopis maratoni. Püüda finišeerida sprindiajaga maratonidistantsi pole keegi suutnud, eriti veel, kui ta pole treeninud ei maratoniks ega sprindiks.

Selge see, et asutamispiirangu kehtestamine täistuuridel toimivale konkureerivale turule oli lauslollus: suured kohanesid olukorraga, väikeste manööverdusvõime lõi kiduma. Tulemus oli oodatav, toimus turu tehislik kontsentratsioon. Nojah, peale selle mõeldi välja veel terve rida lollusi nagu apteegikohtade avamise õiguse loosimine. Loosimisega – see on ikka täielik mõttepausi tipp!!! Olukord on kurb, kuid pakutud lahendusteed veel kurvemad.

Sammhaaval eikuhugi

Esmalt on lausa piinlikkust tekitav,

 et õiguskantsleri büroo peab seadusandja tegemata tööd katsuma parandada läbi põhiseaduse. Tühjagi see põhiseaduslik küsimus oli, see on põhiseaduslikuks küsimuseks konstrueeritud regulatsioonivaidlus. Seda enam konstrueeritud mulje jätab argumentatsioon, et tegemist on ettevõtlust liialt piirava kitsendusega, „mis ei tööta”. Mnjah, siis võiks õiguskantsleri büroo põhiseadusele toetudes muuta kehtetuks ka mõningad teised piirangud, näiteks liiklusseaduse parema käe reegli. See ju ei toimi. Tegelikkuses toimib otsetee seadus või suurema auto õiguse seadus. Kui te püüaksite oma põhiseaduslikku õigust mõnel kaupluse parkimisplatsil realiseerida, siis olete esimesel käänakul avariis. Nii, et … paluks tühistada!

Kui meil enam muid argumente ei ole, siis virutame põhiseadusega, kui sellest ei piisa siis põhiseaduse vaimuga ehk ajame täiesti tavalise majandus(poliitilise) vaidluse juriidiliseks. On suur vahe, kas arutada asjade sisulise külje ehk ökonoomika või välise vormi üle. Ideaalis oleks muidugi tore, kui need kaks arutelu kokku langeksid. Kuid mitte kuidagi ei saa ma aru, kuidas põhiseaduse najal selgeks teha, kas avatud turg toob kaasa proviisorite tõmbamise maalt linna läbi kõrgema palganumbri? Kas põhiseaduse ülesandeks pole mitte õiguskindlusetuse kasvu tekitamine? Kas hajaasuniku põhiseaduslikuks õiguseks on vaid hägune võimalus millalgi saada teenindatud ulmelise „apteegibussi” poolt või veel jaburam idee - ravimiautomaadi kaudu Aga mängu ilu ongi selles, et Põhiseaduslikus vaidluses polegi vaja tähelepanu pöörata sellistele segavatele pisiasjadele, et kas peale seda, kui kõik elu pisiasjad on põhiseadusega „kooskõlla” viidud, ka keegi ellu jääb? Kas selline ongi rahvatervise arendamise põhiseaduslik projekt? Sellistele pisiasjadele vaidlejad muidugi ei vasta, sest ei vaielda mitte asjade sisu vaid vormi üle. Ja sisu üle vaielda on pann raske, sest selleks peavad olema teadmised ja oskused. Seega … Kui ikkagi midagi tundub vormiliselt põhiseaduse vaimuga vastuolus olevat, siis seal pole kohta arvutustele, seal tuleb lihtsalt vastavusse viia. Kõik. Ja siis kunagi kirjutatakse meie päitsisse „ RIP. See riik kooles heasse põhiseadusesse.”

Teiseks, uskumatu, kuidas saavad meie superõigusjõud  

olla loonud, oma kõrges juriidilises teadmises, mittepõhiseaduslikust küsimusest, täieliku põhiseadusliku kriisi tingimused. Riigikogu on pandud täielikku „kahvlisse”: kui ta täidab riigikohtu otsust tunnistab ta enese rumalaks ja vastutustundetuks ja kui ei täida, siis mitteõiguskuulekaks ja vastutustundetuks. Kõlab nagu vana muinasjutt, lähed vasakule kaotad hobuse (ja pea), lähed paremale, kaotad pea. No tundub, et riigikogu ongi „pea kaotanud”, ta on tõmmatud veatsooni. („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 Lk9 „… organisatsiooniline relv võimaldab tõmmata vaenlasi vearuumi, kus tema igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele. Vastane/oponent tegutseb aktiivselt, kuid see ei too talle edu”).

 Riigikohtu otsus, taha poole aastaga  korda see, mida pole julgetud/suudetud teha 20 aasta jooksul, on kas primitivism või asjatundmatus. Ja muide, kes vähegi teab regulatsioonide meisterdamise köögipoolt teab ka, et riigikogu ei saa sellist seadust ega isegi parandust iseseisvalt ette valmistada, selle peavad asjatundjad ette valmistama. Riigikogul ei ole sellist valdkonnaspetsiifilist oskusteavet. Kui te ei usu, siis vaadake mida me täna parandada tahame, ... seda, et ükskord juba riigikogu tegi ise (vea). Kas nüüd siis jälle?

Muidugi kui kõrge kohus pidaski silmas vaid primitivistlikku asutamispiirangu tühistamist ehk endise olukorra taastamist, siis, seda ei saa enam vanasse konkurentsi olukorda pöörata. Dr. Riik on andnud sellised lahingureeglid, mis on muutnud turgu. Need lahingureeglid on muutnud põhimõtteliselt turgu/turuosalisi ja olukorra ennistamine on võimatu. Et asi oleks selgem, siis selline näide, et seitse aastat tagasi „arvas” dr. Riik, et te võite oma parema käega midagi inetut korda saata ja see tuleb eemaldada. Eemaldatigi. Nüüd teatab dr. Riik, et käe eemaldamine tuleb lugeda tühistatuks, … nüüd võivad kõik mõlema käega toimetada. Mnjah! Kuidas sa selle eemaldatud käega ikkagi peale selle paberil ennistamist edasi toimetada, kui seda enam pole? Tegemist oli turu sandistamisega, kuidas lugeda sandistamist paberil mittesandistamiseks? Ettevõtjad on teinud oma investeeringud teatud regulatsioone ja õiguskindlust arvestades, üles ehitanud teatud tegevusvõrgustikud lähtudes sellestsamasest lahingureeglist ja kuluefektiivsusest. Tõhusad ettevõtjad saavad hakkama igas olukorras, põevad, kuid liiguvad edasi. Reeglite muutus täituuridel pöörlevale turule (jälle) tähendab vaid seda, et osa investeeringuid ehk rahvuslikku kapitali põleb jälle ereda leegiga ja võrgud ehitatakse üles  täiesti uuel moel, uuest situatsioonist lähtudes, uusi investeeringuid tehes (need kes veel jõuavad teha). Seega kahjum investeeringute põlemisest ja uue võrgu ehitamine tuleb kanda tulemi kulu/miinus poolele ehk meie tarbijad maksame selle kinni. Meie. Jälle.

 

Kolmandaks: segapuder,  

mis riigikogus praegu toimub ettepanekute ja kontraettepanekute osas, on nagu telesaade „võta või jäta”, avatakse huupi kohvreid teadmata, milline hinnasilt selle sees on? Erinevalt telesaate mängulisest õhkkonnast, kus osalejatel pole võimalik kaotada, kaotame meie iga vale sammuga tervist ja raha. Selline seaduse tegemine riigikogus pole parem naeruväärsest meetodist anda  apteegi lubasid välja loosiga. Kui me nüüd sellistes oludes teeme otsuse, siis 100% veendumusega ütlen, et teeme valeotsuse. Ja siis tuletagem meelde, kes selle kinni maksab? Meie. Jälle.

(Võib-olla oleks ainuke jõukohane muudatusettepaneku anda  üldapteegile võimalus lisaks ravimitele valmistada ka muid meditsiini- ja hügieeniotstarbelisi tooteid nagu ravimteed vms. Seni on apteekidel olnud õigus neid tooteid ainult müüa. Mnjah, sellest ei tohiks esmapilgul küll midagi halba sündida, ehkki isegi see veaks leiva laualt mõnel taimeteetalult.)

Neljandaks: oleme loonud veel ühe mittetootva turu.

Olenemata sellest, milline on riigikogu tegevus/otsus, on advokaadid ühelt ja teiselt poolt juba ülesse rivistunud, (sule)noad terevaks ihunud ja valmis raevukateks kohtulahinguteks. Rahvuslik kapital ja demokraatia usalduskvoot põlevad ereda leegiga, aga … Aga tuletagem meelde, millest see kõik algas? Ja siis tuletagem meelde, kes selle kinni maksab? Meie. Jälle.

Viiendaks: analüüsidest.

Probleem sellest tekkiski, et eelmine kord tõsiselt seostest lähtuvat analüüsi teha ei osatud/viitsitud, … taheti teha „head” ja oli … uskumus, et niimoodi teha on ilus ja hea. Nii, et kas jälle usuküsimus? Seega tegelikult piiratigi apteekide asutamist ilma mingisuguse analüüsita. Lihtsalt arvati. Ja mitte lihtsalt ei arvatud vaid arvati primitiivselt. Ja nüüd me (jälle ilma läbi arvutamata, lihtsalt kõhutundest ja juriidilise megamalakaga ehk põhiseadusega virutades, kasutame me samu argumente.  Ei lase head teha … vägisi. Senini on täiesti kontrollimata väide, et asutamispiirangute kaotamisel tõmbavad linnatuled ja keskuste parem palk proviisorid vastupandamatu jõuga linnadesse? Mõningate prognooside kohaselt on üle kolmandiku maaapteekide personalist seda kaalunud. Kas on niiviisi? Või on see asjatu kartus? Aga kui on ikkagi alust selliseks kartuseks? Mis siis juhtub? Kuulge pole ju tõsiseltvõetavad ettepanekud rändapteekidest (ega see mingi rändtsirkus ei ole) või ravimiautomaatidest. Mis saab siis regionaalpoliitikaga? Kas viimane kustutab lihtsalt tule või viskab rohupudeliga lambi puruks? Kõik teised on juba lahkunud ju, politseinikest külapoodide ja pangaautomaatideni. Ja sellist segadust tekitavat lobajuttu, et me anname „maaapteekidele” elus püsimiseks dotatsiooni, ei maksa midagi. Kõigepealt algab defineerimine, mis „loom” see „maaapteek” ülepea on? Kas Tallinna külje all, näiteks Laagris olev apteek on „maaapteek”? Aga Ülenurmel? Või ainult Alutaguses? Kuskohas algab maa ja kuskohal apteek? Kas see võib olla „ketiapteek”? Aga lepinguliselt seotud apteek? Kas „ketid” on üldse keelatud? Aga poeketid? Aga tanklaketid? Aga jõusaaliketid? Aga … Kas ei tekki Põhiseaduslikku vastuolu, kui maaapteekidele antakse dotatsiooni ja linnaapteekidele ei anta? Aga võib-olla peaks ka iseseisvatele linnaapteekidele dotatsiooni andma? Korraldaks sellise suurejoonelise dotatsioonilüpsi festivali? Neil ju ka raske? Siis võime kohe „tekitada” järgmise põhiseadusliku probleemikese, et miks maaapteegid saavad dotatsiooni aga maakuplused/kingaparandused/töökojad ei saa dotatsiooni? Selge tegevusalapõhine diskrimineerimine? Või kui palju ja millistest kriteeriumidest lähtudes dotatsiooni maksta? Kas asukohapõhiselt või efektiivsuspõhiselt? Kui keegi on loru, kas siis tuleb ka maksta? Või kuskohalt seda raha võtta, kui tänased juurdehindlused on sellised, et apteekide keskmine kasumimarginaal on vaevu 1,2 %? Kas Rahandusministeerium on valmis avama uut dotatsioonilüpsi sektorit? Nagu hoomate, probleem oli, on ja jääb keeruliseks ning küsimusi on senimaani rohkem kui vastuseid. Meie peame läbi analüüsima kõik variandid enne kui otsustame. Meil ei ole lihtsalt õigust eksida ja veelkord eksida, see ei ole matemaatika, kus miinus ja miinus annavad plussi, selle tehte tulemus on suur miinus. Mitte visklema, mitte kriisikustutusega tegelema! Eksperimenteerida võime analüüse tehes ja vaieldes. Päriselus juhtuvad asjad päriselt, päris inimestega.

Kuuendaks: apteekrite kiituseks

Ehk kui te mäletate, siis piirangu kehtestamise üks mõte oli see, et nn maaapteegid välja ei sureks (nii kiiresti) ja julgem retoorika käis selliselt, et siis lähevad ravimikaupmehed ja täidavad maa … apteekidega. Aga ei ühti, majanduslikult polnud see mõeldav ja pole mõeldav ka edaspidi. Küll, aga näitab statistika, et kohalikke apteeke on kinni pandud vähem, kui linnaapteeke. Asi seegi, kuid see pole tekkinud mingist „poliitilise geniaalsuse” tulemusena, vaid ettevõtjate tubli töö, kulude meeletu kahimise ja võrgustike väljaehitamise tulemusena. Vaadates aga maaapteekide tulemeid, on lausa hämmastav ja samas austust vääriv, apteegipidajate ennastsalgav tegevus. Nad ripuvad majanduslikus mõttes „viimase vindi” küljes, kuid alla pole (senini) andnud. Kohusetunne? Autunne? Ametiau? Ilmselt need kõik kokku ja palju muidki häid omadusi. Muide ilma missioonitundeta inimesed oleksid juba oma poele tabaluku ette riputanud ja … linna läinud. Niisiis, suur tänu teile.

Mis juhtub edasiste primitiivlahenduste puhul? Eelkõige tähendab see konkurentsi teravnemist linnades, mis tähendab, et mitte maa ei täideta apteekidega, vaid kaubanduskeskused täidetakse apteekidega. Siinkohal võiks hüüda „Palju õnne Kaubamajad!”, sellesse kõige atraktiivsemasse paika püüaks ennast sisse seada ilmselt kümmekond apteeki (muudes kaubanduskeskustes oleks 3-4 apteeki) ja rendiraha tuleb nagu niuhti. Rendiraha on peavad apteegid maksma, kuid käive langeb drastiliselt, mina küll ei kavatse kümnest apteegist järjepanu peavalupulbrit osta, et ravimifirmasid veepeal hoida. Kas teie ostate ühe kõhupuhituse pilli asemel kümme? Ei osta? Muidugi ei osta. Ja nii neist apteekidest mingi aja pärast kotid kokku panevadki – pankrot. Isegi linnas. Miks ma niimoodi arvan? Kõik ju teavad, et apteegid ja apteekrid on „rikkad”, kuid nähes üht hiljutist autoriteetse rahvusvahelise audiitorfirma raportit, siis hakkas mul kõhe. Samas uute apteekide avamise põhieeldus on see, et sinna oleks võimalik palgata proviisoreid. Veelgi enam, kui me tahame hakata arendama nn proviisoriapteeke, siis muutub tarvidus nende järele veelgi suuremaks (muidugi kui uskuda, et konkurents rohkendab apteekide arvu). „Valmis proviisoreid” on olema kindel hulk, ehk proviisorid tuleb ümber jagada. Jagamise kiireim ja uute apteekide avajate seisukohalt mõistlikum viis on maksta rohkem ,kui maal, kus keskmine brutosissetulek on …. (ma ei taha seda välja öelda, piinlikult väike on). Seega, kui maaapteek jääb ilma proviisorist on see ilma ka apteegist enesest. Nii, et kaotajad on kõik, siiski võib-olla mingi aja pärast toodab konkurentsivõistlus/võitlus parema müügimudeli. Rõhuga sõnadele „võib-olla” ja „millalgi”. Tegelikult on muidugi niimoodi, et millalgi olukord stabiliseerub ja areng läheb edasi … madalamalt tasandilt, kuid kindlalt. Niimoodi oli kui hunnid vallutasid Euroopa, ja samuti kui Tsingis Khaan vallutas „pool maailma” jne. jne. Areng jätkub nii või teisiti, küsimus on vaid selles, millise hinnaga. Vaadake, ma ei räägi seda juttu mitte enda huvide seisukohalt, mina elan linnas ja „apteegimuret” mul ei ole, ilmselt ei saa ka olema, kuid mure ravimisektori rapsiva järjestikkuse muutuse kohta on küll olemas. Selle mure vastu ei aita mingi tablett, ei maaapteegist ei linnaravilast, ainuke mis aitab on tegevuste mõistlik läbikaalumine.

Seitsmendaks: näidete kaubamaja

Erinevaid seisukohti ravimikaubanduse regulatsioonidest võib leida üle maailma erinevaid. Seepärast ei tasu väga innustuda kui kuskil on „sobiv näidis”.  Üldiselt võib näidete maailmas käia nagu „Näidete Kaubamajas” ja valid endale sobivad näited  sarnaselt ülipoest vorsti või leiva valimisega. Nii, et igaüks võib leida endale maitsekohase leiva/vorsti/näite. See selleks, kuid vaatame millised näited mind ärevaks teevad. Näiteks Ungari apteekide avamisõiguse liberaliseerimine kukkus läbi, hinnad tõusid ja kvaliteet langes. Me võime küll suureliselt öelda, et no jaa need madjarid ei oska üldse majandada, on kogu oma majandusega rappa läinud ja ega ravimikaubandus midagi muud ei ole. Muide suurelisuseks pole mitte mingit põhjust, sest, kui meie siin ranget plaanimajandust viljelesime, siis nemad harjutasid jätkuvalt turuelemente. Samas, ega Rootsi riikliku apteegivõrgu erastamine ka väga positiivselt lõppenud, ikka hinnatõusuga. Ja ka britid pidid hiljuti  jäigemale süsteemile tagasi minema, et tagada eesmärkide täitmine. Muide täieliku „ökonoomilis-bürokraatliku mõnuelamuse” sain brittide apteekidega seonduva süsteemi muutmise põhjendusest võrdlevast analüüsist. Seal oli võrreldud kolme võimalikku regulatsiooni varianti. Praktiliselt konkurentsilehel näidati ära  nende erinevate variantide maksumust nii riigile, kui tarbijatele, arutati teenuse kvaliteedi ja kättesaadavuse, turult väljumise ja paljugi muu üle. Vaat sellisest seaduse mõjude analüüsist olen ihalenud alati. Ja ega selles midagi kummalist ole. See on ju valikute küsimus, kellel on parim/kvaliteetseim/jätkusuutlikum kaup/lahendus/regulatsioon? Eeltoodud ebaedu lood on kõik on üksikud juhtumid, mis tulenevad erinevatest, laiemast majandusregulatsiooni kontekstidest. Kuid sellised läbikukkumise teevad ettevaatlikuks. Eriti ärevaks teevad juhtumid, mil konkurents ei toimi. Miks? Seda peamegi uurima, millised on võimalikud turutõrked? Milline süsteem aitab tõhusalt äri ajada ja tervist tasemel hoida? seda ei saa arvata, seda peab läbi mängima/arvutama. Primitiivne sidemete lõhkumine on vaid lõhkumine, see ei ole uue loomine.

Kaheksandaks: Kommunismi võimalikkusest EV-s

Mnjah, mind teevad veidi rahutuks võimaluste ja vajaduste lahknevuse järjest suurenev lahknevus. Me räägime tasuta ühistranspordist, tasuta kõrgharidusest, tasuta … Jättes ütlemata, et me tekitame teile petliku kujutelma mõistest tasuta, see ei ole tasuta, selle on kinni maksnud teised inimesed. Nii võikski öelda, teie arved maksavad kinni teised inimesed: „Öelge neile suur tänu!” või „Tehke neile pikk pai!”. Aga need inimesed, kes saavad ja harjuvadki, et elus on „tasuta” asju, ei aimagi, et naabri Ants selle kinni maksab. Selline teadmatus on tabanud ilmselt ka seadusandjate ühte osa. Riigikohtu primitiivotsusele, et vastuolu põhiseadusega tuleb lõpetada 9.06., on nemad pannud vastu oma primitiivlahendi – teeme kohe ja kõik ümber. Lõhume veel mida lõhkuda annab. Lõhume horisontaalsidemed ja vertikaalsidemed, ühesõnaga teeme kardinaalse muutuse. Või revolutsioonilise muudatuse? Või teeme lihtsalt ümberjagava paleepöörde?  Mine sa võta kinni, „head tegemise” tuhinas pole keegi ju analüüsi teinud. Oeh, kus te siis 20 aastat olete olnud, et nüüd tahate ketivaba proviisoriapteeki? Teie ise, seadusandjad,  ju väitsite, et rohupood on samasugune pood, kui iga teine pood, las konkureerivad nagu saapapoed.  Väitsite, täiesti õigesti, et ketid annavad mastaabisäästu ja nüüd järsku tahate eksproprieerida firmade apteeke. No mis muud, kui võõrandamine see ettepanek on, kui tahetakse, et apteeke peaksid vaid proviisorid? Millised proviisorid? Kas need kes on juba pensionile läinud nn endiste ja de juure ka uute kettide „titulaarproviisorid” või need proviisorid, keda veel ei ole ette valmistatud? Kuskohast peaksid proviisorid raha võtma, et apteeke firmadelt „välja osta”? Ja kui ostavad, siis … millised võiksid olla ravimihinnad? Õige, õige ravimihinnad on meil ju paljuski reguleeritud. Kuskohast siis proviisor kasumi saab, et „väljaostu” finantseerida? Oeh! Tulemas on jälle üks dotatsioonilüpsi festival. Vist. Juhhei!!!

Muide, ega need ettevõtjad „iseenese tarkusest” vartikaal ja horisontaalsidemeid ei loonud, võrkusid ei ehitanud ning kogu ravimiäri niimoodi ülesse ei ehitanud nagu meile tundub, et on kohatu. Ei, ei! Nad tegi täpselt niimoodi nagu seadusandja „lahingureeglid” ette andis. Mika me siis nüüd häbistame ettevõtjaid, … et nad ellu jäid? Vaatamata ebamõistlikele „lahingureeglitele”? Pigem peaksime endale peeglist, kasvõi vilksamisi, pilgu peale viskama.

Me poleks pidanud täiskonkurentsist ära liikuma, aga seepärast, siis oleks praegune turg olnud hoopis teistsugune, ilmselt oleksid ka probleemid teistsugused, kuid need probleemid ei oleksid tekkinud dr. Riigi mahitustel tekkinud valedest investeerimisotsustest ja rahvusliku kapitali kaost. Jah, probleemid oleksid tekkinud nii või teisiti, kuid loomuliku arengu tulemusel. Neid loomulikke probleeme oleks olnud loomulik ravida loomulikul teel.

 

Üheksas: jne, jne …

Siinkohal võiks veel pikalt jätkata, kuid loodan, et terve mõistus võidab. Nojah, muidugi kui ei langeta mingi sedasorti arutluse ohvriks, et haige inimene võtab tabletti, terve inimene ei võta tabletti – kui haige inimene ei võta tabletti, siis on ta terve.

Kokkuvõtteks:

Saamaks õige teeotsa peale, üks autoriteetide arvamus: „Konkureerimist tulevikule võiks võrrelda rasedusega. Nagu tulevikukonkurentsil on ka rasedusel kolm faasi: viljastamine, kandeaeg ja sünnitus. (….) „Siinkohal peaksid tegevjuhid endalt küsima, missugusele faasile nad pühendavad kõige rohkem aega ja energiat: kas viljastamisele, rasedusele või sünnitusele? Meie kogemus näitab, et enamik mänedžere veedab ebaproportsionaalselt palju aega sünnitustoas ja ootab sünni imet. Aga nagu me kõik teame, jääb sünni ime olemata, kui üheksa kuud varem ei ole midagi ette võetud. Niisiis meile tundub, et tegevjuhid tegelevad liiga palju oleviku ohjamisega ega kujunda tulevikku.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 Lk 69)

 

No nii, kus kohas meie oma regulatsioonisündi oodates aega veedame? Ootame imet? Inimesena, kes on olnud mitmete seaduseelnõude ja strateegidokumentide töörühmade aktiivne osaleja, tean, et kuue kuuga ei ole võimalik teha läbikaalutud, pikaajalist otsust. Vanariigis sai kuue kuuga vaid trollijuhiks. Kui näiteks põhjanaabritel läks vaid teemaksu küsimuste läbiarutamiseks/arvutamiseks valdkonnaspetsiifilisel tasandil raportini (J. Ollila) kaks aastat ja asjatundjate nelja töörühma vaimujõudu, siis kogu ravimituru põhimõtteline muutuse kavandamine ja sujuv käivitamine võiks olla mõeldav kolme aasta jooksul, pluss ülemineku ajad. Üleminekuajad, koos väljumis- ja sisenemismaksumustega. Heaküll, me oleme harjunud kiirelt tegema võib-olla saame poliitilise tahte olemasolul hakkama vaid kahe aastaga. Võib-olla.
Kõigi nende ettepanekute ja kontraettepanekute virrvarris võiks aja maha võtta, nagu arvavad mõistlikkud asjatundjad sh advokaadid ja asjad rahulikult läbi kaaluda.

Iga otsustus, ühele või teisele poole, toob kaasa kellegi mahtude languse või tõusu, mis omakorda toob kaasa terve kaskaadi muudatusi ravimimüügi turul. Seda ei saa teha arvamise baasil.

Seega kõik need kõrged institutsioonid, kes räägivad õigusriigist, kuid on loonud justiitsriigi, peaksid oma kõrgetest tornidest alla tulema, vaatama kuidas tegelik maailm toimib ja püstitama reaalsed eesmärgid, reaalsete tähtaegadega. Kui me väga pingutame, siis on see võimalik mitte alla kahte aastat, kui ei pinguta … lisame oma vigade ritta veel ühe vea.

Nüüd on aeg võtta julgus kokku, teha valikud, mitte solgutada ettevõtjaid ja kliente. Head sõbrad, kui teeks nüüd viimaks õigesti, alustaks sellest, et vaataks kõigepealt üle võimalikud seosed ja nende muutuste kaskaadi, arvutaks muutused läbi ning siis vaataks kuidas oleks kõige parem inimestele, ettevõtjatele, Dr Riigi rahakotile, rahva tervisele ja isegi rahvatervisele. Oleks ju igati sümpaatne ja sümboolne, kui me riigi pidamise ravitsemist alustaks rahva tervisest ja ravimisektorist. Terviklikult! Tervislikult! Perspektiiviga!

Kohtumiseni kahe/kolme aasta pärast!

 

 

Targutusi:

Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000

Lk „389 „Demokraatlike riikide avalikkus ei andesta krahhe, isegi kui need sünnivad tema enda hetkesoovidele järelandmisest.”

Lk 466 „Riigijuhi suhe avalikkusega on demokraatlikus riigis alati komplitseeritud. Liider, kes rahututel aegadel ei lähe kaugemale, kui tema rahva kogemus lubab, võidab küll ajutiselt populaarsust, kuid seda järeltulevate põlvede põlguse hinnaga, sest ta pole arvestanud nende huvidega. Liiga palju oma ühiskonnast ette läinud liider kaotab oma positsiooni. Tõeliselt suur juht peab olema rahva harija, peab ületama kuristiku oma nägemuse ja tavapärase vahel. Aga ta peab ühtlasi olema valmis üksinda teed rajama, et tema saaks tema jälgedes käia.”

 

 

R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012

Lk. 120 „Rahvast võõrandunud  riigiaparaat tekitas inimestes nii abitustki ka ärritust, kuigi riik pidanuks teenima inimesi mitte vastupidi.”

„Usalduse olid kaotanud ka poliitikud, kes pooldasid hääletustel ebamääraseid, ebatõhusaid ja pettusega seotud abirahade süsteeme, mis muutsid paljud perekonnad terveteks põlvkondadeks abirahadest sõltuvaks.”

 

Hasso von Manteuffel „Tankilahingud Teises maailmasõjas. Mälestused” Olion 2011

Lk 142 Staabiohvitseridest „”Siin me istusime nende vastas. Meie olime tulnud rindelt ja tundsime asja. Ja nemad ei tahtnud kõike seda üldse teada! Nende illusioonid tähendasid neile rohkem kui tõsiasjad …”

Võitlustanner Eesti: Tõrjelahingud 2030+

Üks vaheklipp arengukäsitlusest: Võitlustanner Eesti: Tõrjelahingud 2030+

KODU JA MAA: VANADEKODU MAA?

(Lapepõlve)kodu, (suve)kodu(maa) ja (vanade)kodu(maa).

Vaatate seda pealkirja ja olete ilmselt nõutud, mis see siis nüüd olgu? Nüüd on vist läinud meie kõige pühama – kodu ja kodumaa kallale? Aga ei ühti, tahaksin vaid visandada millise kodumaa saavad meie lapsed, olenevalt meie hoolivatest või hoolimatute valikute tulemusena. No ja üldse, kui Poliitinimesekesed teavad öelda, et Inimesekesed tahavad minna maale elama, kas nad siis peavad silmas, et välis … maale? Ja ka see ei ole nali, see on võimalik stsenaarium hoolimatuse korral. Hoolimatuse korral oma Inimesekestesse. Kas me toodame kaugeestlasi või …

Ma ei tea milline on olnud teie lapsepõlv ja lapsepõlvekodu, igaühel oli see ju erinev. Sama erinevad on mõistmised ja mälestused sellest kodust. Erinevad on need mõistmised ajast, kui nina ulatus vaevalt lauanukani ja erinevad on selle aja mõistmine praegu. Harva on see paakunud higilehane või silmi kissitama panevalt sõnnikuhaisune. Kuid kaks asja on muutumatud: esiteks kõik halb lahtub ja meenuvad vaid head ajad, päikesepaistelised ilmad ja teiseks, et me tahame, et meie lapsed elaksid veidi paremini kui meie, aga … meie reeglite järgi. Ehk nagu üks poeet on selle ilu vorminud. „Kaob uttu kõik mis on mul praegu, ma enda ees näen kauneid, kalleid aegu”. Ja siis me püüame neid lapsi kaitsta ja varjad kogu maailma kurjuse eest, et ta varvakestki ära ei löö, ega tal ükski juuksekarv peast ei kukuks. Samas püüdes väänata neid enesenäoliseks anname neile kerepeale ja paneme nurka. Ikka hea eesmärgi nimel. Tundub, et samamoodi püüame me oma riigi arengut projetseerida homsesse läbi eilsete kogemuste. Ega kogemused pole halvad, kogemused on head (üldjuhul), halb on kui me neid kohemusi ilma uuenduslike vilkurite ja viledeta kopeerida püüame.  Maailm lihtsalt ei seisa paigal, võib öelda, et mõjutused ja kommunikatsioon on pannud maailma liikuma üha kiirenevas taktis. Kui tuua siia hävituslenduri näite, siis tulistades kohta, kus ta vaenlast näeb, tulistab ta mööda. Mööda tulistamine õhulahingus on teatavasti fataalsete tagajärgedega. On olemas terved valemite süsteemid, mis hõlmavad vahemaade, kiiruse tuule jne vahekordi, et sihtides vaenlasest ettepoole teda tabada. No ja muidugi usin harjutamine ja kogemused. Sama ka meie tõrjelahingute puhul, me peame arvestama paljude muutuvate faktoritega, et oma võitlust (kui see väljend kedagi häirib, mõelgu pigem passiansi ladumisele) õigesti planeerida. Igal meie tegevusel on tagajärg, tegevusel võib mitte olla eesmärki (lihtsalt klubiline tegevus), võib mitte olla soovitud tulemust, kuid tagajärg on alati. Seega meie valikud …

SUVEKODU MAA  VÕI (SUVE)KODUMAA?

Ja selleks, et õigesti planeerima peame üha uuesti ja uuesti tagasi pöörduma selle juurde, mida me tahame ehk paljude vaid sõnadeks jäänud visioonikonverentside sõnapilves olevate omaduste juurde st. Eesti, kui  avatud, salliv, hooliv, õnnelik , ettevõtlik, innovaatiline,  sõbralik, tark, nutikas ja seda ilmestavad koostöö,  meie/kogukond, väärtuspõhine,  valikuvõimalused, loovus, ettevõtlikkus, haritus.  Ja selle sõnapilve materialiseerimiseks ei tohi me ära segada vajadusepõhist arengut ja võimalusepõhist arengut. Kui me teeme seda laialipihustatult, minnes mitmesse suunda korraga või ainult suuri bürokraatlikke süsteeme järele ahvides, siis ei saavuta me sellist sõnapilve unistustemaad mitte kunagi. Me ei saavuta sellist keskkonda, mis peibutaks meie noori siin, praegu ja igavesti oma elu elama ning rõõme tundma. Kui noored lahkuvad … Juba praegu arvatakse Soomes asuvat neljakümne tuhande Inimesekese jagu eestlasi. Neist neljakümnest tuhandest moodustavad rõhuva enamuse tööealised Inimesekesed ja suur osa nendest on noored. Selge see, et alati on olnud maailmarändureid ja tore on, kui see on õigetes proportsioonides. Nelikümmend tuhat see on ju ometi Võru, Keila, Jõgeva, Elva, Kärdla ja Mõisaküla linna jagu Inimesekesi. Mitte igaüks eraldi vaid kõik kokku.  Eks ole, kui niimoodi vaadata, siis on päris hirmuäratav pilt? No ja muidugi ei ole need lahkunud pensionärid vaid kõige tegusamas eas Inimesekesed, kes lasevad vaikselt oma ja oma laste juured naabrite mulda. See tähendab, et me ei kaota mitte „vaid” nelikümmend tuhat oma kodanikku, vaid ka nende lahkumisel  siia sündimata lapsed ja nende lapsed ja … Muidugi on naabrid tänulikud sellise panuse üle, kultuuriliselt lähedased, keeleliselt lähedased, hästi koolitatud, aktiivsed nooruslikud tegutsejad on tänapäeva majandusliku võitlustandril iga riigi unistus. Hea, et põhjala vendade unistus on täitunud. Peaaegu. Hiljutised uuringud Soomest näitavad, et põhjanaabrid vajavad veel vähemalt 150 tuh. Inimesekest väljalangevate aastakäikude asendamiseks. Mnjh, loodetavasti mitte vaid meie ressurssi kasutades. Kuid palju on lahkunuid teistes riikides arstidest kalkunikitkujateni? Me lohutame ennast mõttekesega, et küll nad tulevad tagasi. Tulevad tagasi targematena ja jõukamatena. Võib ka niimoodi juhtuda, kuid selleks peab olema siin, mingi selline keskkond, mis neid paeluks. Seniks jääb kodumaa nende mõttemaailma sillerdava suveaasa ja jaanitule maana, mida külastatakse suviti. Selline omamoodi suvekodumaa. Selline suvekodumaa, mis järgnevatele põlvedele muutub heal juhul vaid suvekodu (suvila) maaks. Nagu mitmete maade äraläinute kogemus on näidanud, tullakse tagasi võib-olla vanaduspõlves pensioniiga veetma. Ja siis me saame …

VANADEKODU MAA, VANADE KODUMAA VÕI (VANADE)KODU MAA?

Nojah mõeldes niimoodi: suureliselt, ülbelt, et  tühja nende äraläinutega, saame hakkama. Aga ei saa teps mitte, trend on selline, et jätkates samamoodi on meie vanuseline struktuur nii või teisiti järgmise sugupõlve ajaks muutunud katastroofiliseks ja majanduslikult väljakannatamatuks.  See on just see juhtum, kui me arvame, et vastavalt aksioomile paralleelsed sirged ei ristu mitte kunagi, kuid antud juhul, tendentse järgides jooksevad rööpad varsti kokku. Tuut-tuut. Lõppjaam? Nii ruttu? Aga ma …, aga me …, aga te … Targad Inimesekesed on teinud arvutusi, mille kohaselt järgneva nelja aasta jooksul langeb tööealiste Inimesekeste arv ca 30 000 võrra. Jällegi pole nagu number, kuid võrdluses on see  Haapsalu, Võru ja Elva linna jagu rahvast. Jällegi kokku, mitte igaüks eraldi. Lisaks sellele on teised  targad Inimesekesed välja arvestanud, et edasine vähenemine võiks olla ca 3000 Inimesekest aastas ehk ühe Narva-Jõesuu jagu Inimesekesi. Mnjh, niimoodi arvudele otsa vaadates teevad need meid üpris murelikuks. Mida siis edasi teha? Kui jätkub tekkinud tendents, siis tähendab see ühtlasi tööjõu pakkumise vähenemise taustal survet palgakuludele, mis omakorda tähendab, et mitmed seni odavale tööjõule ja madalale kvalifikatsioonile baseeruvad tööd lahkuvad meie piirkonnast. Muutes meid üha konkurentsivõimetumateks. Konkurentsi/karjäärivõimaluse vähenemine siin tähendab seda, et suureneb lahkujate arv ehk kasvab suvekodumaa Inimesekeste arv. Nagu taudi levik, mis muudab organismi ikka jõuetumaks. Erosioon, noh. Pidev vaikne varing, silmale peaaegu märkamatu, kuid … Meile jääb vaid vanadekodumaa üha kasvavate ravi, hooldus, sotsiaal ja pensinikulutustega … mida me kanda ei suuda.  Hurraa, hariduskulude pealt hoiame muidugi kokku. Lasteaedu pole ka vaja ehitada. Kas see ongi siis meie unistus sellest ilusast sõnapilvest? Ei ole? Aga tõsiasi on see, et „seitungist” võib lugeda -  pensionäride arv ületas kaks ümmargust numbrit — esmakordselt on pensionäre rohkem kui 30 protsenti rahvastikust ning ületas 400 000.  On selge, et maailma elanikkond vananeb kiiresti. Ühest küljest on ju tore, et Inimesekese eluiga ja eriti selle täisväärtuslik osa suureneb, kuid poliitikakujundajatel tiksub meeles vaid üks küsimus: kuidas saada tervishoiusüsteemi  lisaraha. Vananemisega kaasnevad uued ülesanded tervishoiule, nagu ka järel- ja hooldusravi korraldamine.  Ja muidugi täiendavad maksud. Täiendavate maksude puhul on oluline küsida, kelle taskust tervishoiule lisaraha tuleb. Kui me nüüd seda harjunud rada edasi põrutame, siis võime üles ehitada hoopis uudse süsteemi …

 

Eesti: Maailmade Lõppjaam!

 

Mnjah, jätkates Vanadekodu Maa projekti ei saa isegi sellisel juhul istuda käed rüpes vaid peame tegema midagigi teistmoodi. Vaadakem probleemile teise külje pealt, majandusloogika, äriloogika seisukohalt. Pole suurt vahet kas  aktsiad turgudel tõusevad või langevad, õige tegutsemise korral saab kasumit teenida nii või teisiti.  Targad investorid teenivad roppe kasumeid ka langevatel turgudel. Prr, see mida ma nüüd joonistan, ei meeldi mulle mitte üks teps, kuid … alati tuleb valmis olla … milleks iganes.

Ja siin me nüüd oleme, juba täna, enne suurt kärbumist, on moeasjaks rääkida meie tervishoiu- ja hoolekandesüsteemi kokkuvarisemisest. Valmivad üha uued ja süngemad ­uuringuid, mis näitavad, et raha ei jätku, sest elanikkond vananeb, maksumaksjaid jääb ikka  vähemaks ja vähemaks. Selge see, et vananev/vähenev ühiskond pole enam võimeline sellist süsteemi ülal pidama. Ühesõnaga justkui kõik on rahulolematud: uuringud on rahulolematud, Inimesekesed on rahulolematud, meditsiinitöötajad on rahulolematud. Isegi rahulolematud ei ole enam rahul. Siin minnaksegi jälle selle primitiivmeetodi manu, et kui raha ei jätku, siis , mida me teeme? Õige! Me tõstame makse. Oot, oot, aga kellele me tõstame neid makse, kui Inimesekesi enam ei ole?
Võib-olla oleks mõistlik teha midagi mõistlikku ja tõhusat? Lõpetada primitiivsed kärped ja koondamised, mis näiliselt hoiavad ressurssi kokku, kuid tegelikkuses muudavad süsteemi vaid aeglasemaks ja auklikumaks. Lõpetada mõttetud dotatsioonid paralleelmaailmade ülesehitamiseks seal, kus turg toimib iseenesest. Muide mitte ei toimi iseenesest vaid toimib niimoodi, et kannab raha de Riigi kaukasse.  Alustada tuleks sellest, mis on juba alustatud, kuid lõpetamata nagu näiteks reformide lõpetamisest, juhtimisest, meeletust riistvara ja betooni konkurentsist meditsiinis iseeneses. Kõik teavad, et muudatused on tarvilikud, aga muuta ei saa, sest nagu üks kunagine SOMI (sotsiaalminister, mitte Zombi) ütles: „See oleks poliitiline enesetapp!”. Väga tõenäoline, isegi ülimalt tõenäoline, kuid ilma muutusteta süsteemis pole see nn enesetapp virtuaalne ja poliitiline vaid enesetapp realitis. Vaat selline lugu. Väidetavalt on  Euroopas  miljoni inimese kohta üks korralik haigla, siis meil tahaks  maakond omada oma isiklikku täisteenindusega haigemaja. Ikka võib tahta, aga kas riie annab välja, et teha ülikonda, kui riiet on vaid ninarätiku jagu? Kuigi jah, meil siin Eestimaal käivad asjad natukene teistmoodi kui kogu universumis tervikuna. Ikka kaks või kolm missikonkurssi korraga ja seal, kus üks meediafirmal oleks tasuvuse alampiiriks 3,5 miljonit kontakti turnisid meil tarmukalt neli. Jah, midagi on meil tõesti teistmoodi. Kuid antud juhul ei tahtnud ma rääkida üldse meditsiinist, vaid meie tulevikust maksuraha ja Inimesekeste arvu suhtes. Et , kui raha ei ole, raha ei tule ja Inimesekesi ka peaaegu ei ole, kuidas siis ellu jääda?  Ehk kuidas need „peaaegu ei ole Inimesekesed” hakkama võiksid saada? Siiani on meie majanduslikuks päästerõngaks olnud jõukad naabrid ja meie toodete/teenuste eksportimine neile. Sama rida peavad jätkama ka „peaaegu ei ole Inimesekesed”, kuid suunda tuleb muuta, nagu öeldakse kasutades käepäraseid vahendeid. Samuti nagu peale laevahukku on mõistlik käepärastest vahenditest mõistlik kokku panna päästeparv. Küsite, millised on meie käepärased vahendid ja päästeparv? Aga Watson see on ju imelihtne. Peame hakkama eksportima vanadust! Või oli see nüüd vastupidi? Et importima vanureid?

Oleme jõudmas uude arenguetappi, mis nõuab ka uut ärimudelit. Peame looma uue tööstusharu – „elushoidmise teenuste pakkumise tööstusharu”. Arvestades asjaolu, et kogu Euroopa vananeb, pluss suur tükk Ameerikat ja Austraaliat (Jaapanist rääkimata) takkapihta, võime välja arendada suurejoonelise äri. Arvestades meie tööjõukuludega (isegi topeltkuludega), hõredalt asustatud maaga ja lõputu vanaduse ressursiga ehitaksime üles suurejoonelise ja mitmeastmelise turu. Võib-olla lähtudes meie ambitsioonikusest võiksime  ülemaailmse tähtsusega „businessi”. Välja võiks arendada lausa tootmisketi. Tootmisketi viimane lüli teadagi on lõppjaam, kuid enne seda, sinna ümber ja vahele mahub hulgaliselt teenuseid ja tegevusi meditsiiniteenustest kuni hauakaevajateni, floristidest kuni hingekosutajateni.  Võib-olla võiks meie uusaegne  slogan olla suurejooneline: „Eesti: Maailmade Lõppjaam!” või „Wellcom To Estonia, meie matame teid kõiki!”  või „Konvergents ennekõike … küttejaamad krematooriumideks!”? Muidugi võiks üle ilma müüa reklaamprospekte „Puhkus looduskaunis kohas, …  igavene puhkus!” . Üks kunagi kuuldud, kuid põhjalikult unustatud anekdoot ärgitas mõtlema ka kinnisvaraärile a`la müüa  kinnisvarapakette, millega oleks võimalik osta kaks krunti ühe hinnaga „TWO  in ONE” alguses maaliline vaade puhkekülast kalmistule ja pärast kalmistult vaade puhkekülale. Prr, õudne hakkab.

Jätame selle variandi, teie lahkel loal, kõrvale . See oli vaid teie õrritamiseks või äratamiseks, kui me teeme vaid populaarseid, kuid valesid otsuseid.

Vanainimeste vabariik? 

Aga ikkagi , probleem põlvkondade vahel ja nende huvide vahel on lihtne tekkima. Eriti siis, kui me viljeleme „oma õiguste” kultuuri, mitte vastastikkuse austuse kultuuri. Need vastuolud algavad justkui pisiasjadest ja paisuvad läbi vastastikuste solvumuste ületamatuteks kuristikeks. Üks banaalne näide keelamiskultuurist ehk kas vanalinna kõrtse võiks käitada 24/7 või peaks need kell 2.00 kinni panema? Mnjah, ega neid Inimesekesi, kes vanas linnas elavad see väga palju ei aita, kas möll lõppeb kell …. Või kell … Kui oled ikkagi õhtuse unega ja varajase ärkamisega, siis ikkagi kl 22.30 tuttu minna ei saa. Samas igasugune piirang tähendab seda, et ega pidu pidamata ei jää, see suundub lihtsalt kuskile edasi. Nojah mitte just nii kultuursesse paika ja sellega järgnevaga. Võib-olla on tegemist mingi nõukaaja nostalgiaga, mil kõrtsid pidid kell 24.00 suletud olema? Ei tea. Muidugi on kohalikel elanikel möllu sees elamisega probleeme ja siingi aitaks just vastastikune arusaam, mitte keeld. Hoopis ärevaks teeb osade Inimesekeste suhtumine, kes peavad pidutsejaid pättideks ja huligaanideks. No kellel meil nooruse vahel pidu käest ära ei läinud  või liiga ülemeelikuks kiskunud? Vananenud revolutsionääridele on kell viis hommikul klubis olemine laaberdamine ja lakkumine. Noortele lihtsalt pidu. Hallooooooo!!! Keerake lint tagasi ja meenutage oma „karsket noorust”. Ei tule meelde? Ma pean silmas mitte noorust vaid karskust. Ikka juhtub.

 Tundub, et me oleme tõesti vanaks jäämas. Mentaalselt. Kuulad, mis ümberringi toimub ja põhiline on see, et tahetakse keelata, piirata, tahetakse vaikust ja rahu. Vabaduse platsil häirivad rulatajad  „väärikaid” jalutajaid. Need „väärikad vanamehed (mitte segi ajada tõeliselt väärikate vanade meestega /lahku kirjutatuna, need on kaks eraldiseisvat liiki) küsivad üleolevalt ja enesekeskselt, et : „Kas selliste huligaanide jaoks kulutati maksumaksja raha linna peaväljaku kordategemiseks?”. Mina arvan, et küll on tore, et noored täidavad linna oma tegemiste ja saginaga. Seega, kui noored võtavad platsi omaks, siis on see õigesti tehtud investeering. Väga õigesti tehtud investeering. „Vanameeste” vaatevinklist on muidugi õige kõike järele valvata, kuid nad on ju vaid tühine lärmakas vähemus! Millesse siis panustada? Tulevikku, mitte järelvalvesse. Mille järele valvata, kas väärikat rahu, mingit „muutumatut liini”? Sellisel juhul peamegi panustama massiivselt ja massiivsesse järelvalvesse. See oleks igati õige lõppjaama tee, sest teadagi kõige rahulikum ja muutumatum on mitteelu vanal kalmistul. Seega sunniks see lärmakas vähemus meid justkui panustama igasugustesse linnamiilitsatesse, giljotiini-roberspieridesse ja muudesse kalmistuvahtidesse. Prr! Poliit-Inimesekesed, ärge tehke seda. Ärge laske ennast sundida lollustele. Vanaema Marie ütles ikka, et „Elu peab olema, tuli peab põlema, ilm on kui roosiaed!”. Tema ei jäänudki vanaks, kuigi elas kõrge vanuseni. Vanaema Marie oli üdini noor, väites, et naisterahvas on vana vaid, siis kui ta on ära koolnud ja kolm päeva peale seda veel maapeale unustatud. Vaat sedaviisi. Aitäh hea ja õpetliku ellusuhtumise eest! Vahva! „Elu peab olema …”

Minu ettepanek on investeerida kärarikkasse liikumisse nagu on sünnitushaiglas, seega võib-olla peaksime panustama ämmaemandatesse, liikumisse, pürgimusse, kärarikkusesse, siis vajame hoopis ämmaemandateesse, kasvatajatesse ja õpetajatesse panustamist. Kuid paneme selle kärarikkusse investeerimise jutu siinkohal ooterežiimile, sest mitu teist asjakest on mõistlik enne läbi arutada, nagu näiteks põlvkondade vaheline rehnung, kes kellele maksab ja kui palju. Vabandage  mind sellise ropu suuga väljaöeldud tõsiasja eest, kuid teha pole midagi, mina pole Poliitik-Inimesekene, mis mul häbeneda, tuleb viskuda maoli ambražuuri peale.

MUDELIVALIKUST

„Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013

Lk 21 „Esimese miljardini jõudmiseks kulus 250 000 aastat, seejärel enam kui sajand, jõudmaks kahe miljardini (1927) , ning 33 aastat, et jõuda kolme miljardini. 2050 aastaks elab maailmas üle ÜHEKSA MILJARDI inimese ja see arv kasvab”.

Lk 21 „Nigeerias elas 1970 aastal 57 miljonit inimest. Kui sündimus ei lange just ootamatult kiiresti, jõuab Nigeeria 2050 aastaks 389 miljonini, mis on peaaegu võrdne selle hetke rahvaarvuga USA-s. Tasmaania kasvab veelgi kiiremini, 14 miljonilt 1970 aastal 139 miljonini aastal 2050. Aastaks 2100 on Nigeeria ja Tansaania  maailma rahvaarvult kolmandal ja viiendal kohal.”

Lk 22 „2050 aastaks on Aafrika Euroopast pea kolm korda suurem.”

Lk 22 „Aastal 2050 pole maailmas rahvastik üksnes suurem, vaid ka märkimisväärselt vanem: 65 eluaastast vanem segment kasvab üle kahe korra, vähem kui 8%-lt aastal 2010 enam kui 16%-ni aastal 2050.”

Lk24 „2010 aastal elas linnades pool maailma inimestest. 2050 aastaks on see osakaal ligi 70% ning maailma linnades elab umbes 6,5 miljardit inimest.”

Lk 25 „Maailm on muutunud, kahelapselisest perest ja 70 aastat ületavast oodatavast elueast saab pea üldine norm. See muudab valitsuste tööd ja seab uusi suuri nõudmisi avalikele teenustele.”

Lk 30 „2050 aastaks langeb maailmas kogusündimus – jämedalt võttes laste arv, mida naine oma viljaka ea jooksul sünnitab – 2,1-ni. See on sündimuse „taastootmismäär”, täpselt see, mille juures rahvastik end taastoodab. … Tavaliselt on aga 2,1 see maagiline arv, mis toob kaasa rahvastiku kasvu aeglustumise  ja seejärel stabiliseerumise.”

Lk32 „Madal sündimus muudab märgatavalt  tasakaalu rahvastiku eri vanuserühmade vahel. Lihtsamalt öeldes, sündimuse langus tekitab põlvkondliku mulli.”

Lk32 „Esialgu „mullipõlvkonna” lapsepõlves, peavad riigid kõvasti investeerima haridusse ja lastele vajalikesse ressurssidesse. Tavaliselt on see riigi elus suurte perekondade ajajärk: ringi sebib palju lapsi. Ent vanavanemaid on vähe.

Kui aga põlvkond suureks sirgub, asub see tööle ning umbes 40 aasta jooksul – töövõimelise täisea vältel – naudib riik „demograafilisi dividende”.

Lk 33 „Seejärel muutub kuldne põlvkond hõbedaseks ning läheb pensionile. Korraga saab dividendidest võlg. Vanu inimesi, kes vajavad neile järgneva väiksemaarvulise põlvkonna tuge, on ebaproportsionaalselt palju.”

 

 Machiavelli arvamus

Lk 158 „Riskid, mida võtab uue firma rajaja, ei pruugi olla suuremad mitmeid põlvkondi püsinud firmade omanike analoogsetest riskidest. Asi on lihtsalt selles, et põlvkondade vältel kogutud jõukusel, vanal jõukusel, on märksa suuremad heast nimest ja reputatsioonist tulenevad jõuvarud ning ta suudab ellu jääda ka seal, kus uus jõukus häviks. Risk, mida iga järgnev generatsioon on suuteline taluma, suureneb proportsionaalselt sellele vanale jõukusele aluse pannud generatsioonide arvuga.

Mitmed sugupõlved püsinud firmad lähevad pankrotti sellepärast, et nad kaotavad soovi ellu jääda. Nad ei  riski enam ega teeni seetõttu ka kasumit oma reservide täiendamiseks, samas kui uut edukat firmat juhib inimene, kes riskib ja soetab endale sellega tagavara. Machiavelli jätkab: „Sest inimesi köidab rohkem olevik kui minevik ja kui neile tundub, et olevik on hea, siis nad rahulduvad sellega ega otsi muud.””  (McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001)

 

 

PORGANDIKASVATUS JA LASTETOOTMINE

Lugesin kuskilt lehest, et naistearstide seltsi president peab vähesest sündimusest suuremaks mureks laste hooletusse jätmist. 1992. aastal sündis Eestis naise kohta 1,7 last, vahepeal käisime põhjas ära ja nüüd on see arv 1,6, sealjuures on maagiliseks „püsivuspiiriks”,  piiriks 2,1 last. Vahe säilimise ja säilitamise (nagu museaali) vahel on tohutu. Samas kõlavad jutud, et elagem tervemalt ja kauem on muidugi teretulnud, kuid need ei ole ellujäämiskursi trendid. Need on enesepetmise jutud, et … me elame kauem, kuid ega me selle pärast kestma ei jää. Lihtsalt kauem anname … lahkumisetendust.

Nüüd siis on kujunenud uueks trendiks seletada/vabandada, et kindlasti on praegu naisi, kes tahaksid rohkem lapsi, kuid jätavad nad sünnitamata, sest kardavad vaesusesse langeda. Umbes nagu porgandikasvatus, et andke meile raha, küll me siis kasvatame. Mõni kirjatark arvab jällegi, et tal on dr Riigiga „leping”, et tema „teeb lapsi” vaid siis kui dr Riik kõik kinni maksab. Peaaegu nagu …? Laste tootmine … lepingu alusel? Riigile? Oeh!  Muidugi on tore, kui Inimesekesed on haritud ja kõike oskavad ära seletada, eriti mittetegemise, kuid see äraseletamine ei vii elu edasi mitte küünemusta jagugi. (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 32. Üks kõrghariduse kiire leviku tulemusi on, et inimesed oskavad nüüd peaaegu kõike kritiseerida ja küsimärgi alla seada. Ja mõned, paistab, ongi jäänud selle juurde pidama …”)

MEELEOLUDEST ja „tiimitööst”

Ei, ei nii need asjad ei käi. Nojah, vaesuskartuse seletus on seletus nagu iga teinegi mittetegemise vajadus. Vanaema Marie kostis alati, kui midagi teha ei tahtnud, et ei saa teha, pöidlad on ühel pool, ilmestades seda vastava käteliigutusega. Vaadake, ma olen selline vanaaegse mõttemaailmaga Inimesekene, kes arvab, et lapse „saamine” pole mitte ühepoolne protsess, vaid et selles protsessis peavad osalema kaks Inimesekest, mees ja naine. Isegi sünnitusprotsess on tänapäeval muutunud „tiimitööks”, kus ema pingutab sünnitamisega ja tulevane isa püüab seal kõrval  minestamisest hoiduda. Seega niikaua kuni Inimesekesi ei hakata 3D printeril tootma  jääb meie püsimajäämine kahe inimese tegemiseks/tööks/rõõmuks/visiooniks. Seda vaesusesse langemise juttu seoses lastega on aetud juba piisavalt palju ja kaua, kuid kui meie esivanemad oleksid kartnud seoses laste tegemisega vaesusesse langeda, siis oleks inimkond juba välja surnud. Õnneks on senini olnud valdavad teistsugused tendentsid. Muidugi ei tähenda see seda, et mõned rahvad kaovad oma mugavus ja laiskuseihas, nagu Maciavelli kirjeldas firmade kadumist: „ … et nad kaotavad soovi ellu jääda. „. Kuidagi kurb on lugeda arvamuseavaldusi, et seoses teise lapse sünniga oleme määratud virelema: emapalk on lõppenud, lasteaiakohta ei ole, tööle minna ka ei ole mõtet, kinos käimist ei mäletagi, reisimisest võib vaid und näha. Siis lisatakse, et sellist hädaorgu tuleb kannatada vähemalt poolteist aastat. Vale puha, pooleteist aastaga ei lõppe veel midagi, kuid see midagi pole teps mitte hädaorg, vaid rõõm ja stiimul pürgida paremuse poole. Ma ei kujuta eriti ette, kui selline mentaliteet oleks olnud Vanariigi ajal. Elatud sai ühiskorteris, söögiks olid ämma kartulid ja hapukurk, maitseks heeringa saba ja sugukukekonserv, aga … ehitus käis. Ja ei mingit virisemist ega vaesust. Nii, et probleem on nagu paljudel juhtudel mõtlemises. Või trendides. Vanariigi lõpus ja uue alguses oli trendiks … palju lapsi omada. Teate ju küll seda laulu, mis ütles et ma tuleb täita lastega ja … täidetigi. , Olud olid ikka täitsa kehvad, määramatus enneolematu, aga oli entusiasmi. Siis hakkas järsku kõigil kiire, et … olla edukas, et … saada, et … minna … Nojah, kui edukas ei jõua olla, siis vähemalt mugav, ettekulutav. Liisi endale oma elu … oma laste arvel. Nagu ütles üks tark inimene: väga paljud lapsed jäävad sündimata vanemate laiskusest. Kuidas siis teha niimoodi, et meil oleks lastekultus, aga mitte brändikultus? Kas tõesti ongi niimoodi, et heaoluühiskond toodab vaid heaolu vajadust, vaid lõbu? Naudingut? Kas selline trend on ülikiirelt kasvava rahvastikuga planeedil Maa heategu inimkonnale? Elujõulisuse vähenemine? Prrr!  Ei ole nõus! Ei ole nõus! Ja ikkagi ei ole nõus!

 

Keskkonnaaktivistidele

Kui ka teie  ülalmaalitud tulevikuga ei nõustu, siis on ainsaks alternatiiviks, et me loome keskkonna, nii mentaalse, kui ka materiaalse, mis loob olukorra, et meil sünniks meie rõõmuks mõnusal arvul lapsi.

Ja kuulge, jätke juba ükskord see tobe, primitiivne, nilbe  iibe tõstmise jutt. Tohoo  tont ae, vanad PoliitInimeseksed, seistes ühe jalaga juba poliitilises loojangus, kes on vaevu-vaevu ühe lapsega maha saanud (ja seegi on väljamaale magusa ja rasvasema peale putkanud), ei ole mingid õiged Inimesekesed „lapsetegemise juttu” rääkima, see on vaid õhu liigutamine. Sedagi tahavaatepeeglis. Kui me tahame midagigi saavutada, ja see saavutamine on ca 3-4 inimpõlve järjepide pürgimus, siis peaksime looma sellise keskkonna (mitte veel ühe erakonna), milles noored tahaksid elada, sugu teha ja lapsi kasvatada. Seda ei suuda ükski vanainimeselik nilbukas ,lapsetegemise jutt,  seda saavad vaid noored määratleda, mis on see miski, mis neid köidab, neid innustab. Noored „ruulivad” . Neilt tulebki küsida, neid kaasata. Õigemini küll vastupidi, noored peavad kaasame neid mitte nii noori. Täpselt samamoodi, kui majanduses, tarbija määrab majanduse tulemuse. Kui tarbija kiidab heaks ettevõtja toodangu ja sellest tuleneva positiivse keskkonna, siis majandus ka õitseb, kui ei … Pankrot. Majanduses peab kaupmees minema tarbija juurde, mitte ootama, et tema uksele koputatakse. Niisama lihtne see ongi. Majandus peab olema tõhus, elukeskkond peab olema tõhus.

Lastetootmise tööstusharu

 Seega nimetame seda lastetootmise tööstusharuks. Vabandage mind võib-olla mõne poliitkorrektsushullu arvates kohatu darvanismi eest, kuid täpselt nii see loodusseaduste järgi ongi, kas toodetakse järglasi ehk toimub tööjõu laiendatud taastootmine, … või seda ei toimu ja … see hõim lakub ajaloohämarustesse. Ei tulnud toime. Siin ei aita isegi toimetulekutoetus. Ja selle juures ei aita igasugused kavaljutud õigustest, vajadustest ja lepingutest. Õigustest saavad arutada vaid need, kes on ellu jäänud. Kaval ja kaunisjutu ajajatest räägitakse vast teiste hõimude hoiatavates muinasjuttudes, kui Paristajapoegadest, Mogri Märtidest, Kilplastest  jne. Ega meie enesepettuslikust kunstjutust ju tühja kohta ei jää, siia maanurka tulla tahtjaid on küllaga, kuid estide uhke sugu oleks seega jäädavalt kadunud. Elu aluseks on liikumine, paigalseis on oma olemuselt tagasiminek, sest teised liiguvad edasi. Iga liikumine, ponnistus ja areng vajab kütet, uut hapnikulaksu, ilma uue hapniku pealevooluta on lugu räbal. Miks ma siin hakkasin pajatama justkui teemaväliselt jutukest hapnikust? Püüan seletada. „Viisurist” näitas kunagi, kuidas pakaselisel talvel jäid kalad paksu jääkooriku all hapnikunälga, Inimene oma nutikuses parandas olukorda sellega, et puuris auke jäässe, et hapnik kaladeni jõuaks. Mis on siin siis nutikat, küsite? Selle nutikuse nimi oli hädaolukorra ärahoidmine ehk laiskus. Küsite mis laiskus, Inimesekesed näitasid ja initsiatiivi, läksid oma puuridega, omast ajast külmale järvele? Aga vaadake, kui nad poleks läinud, oleksid kalad hukkunud ja mitte lihtsalt hukkunud vaid muutunud reostuseks. Ja mitte lihtsalt reostuseks vaid ohtlikuks reostuseks. Oleks tulnud tuhandeid koolnud kalu järvest välja vinnata ja  … mida kõike sellega tegema, seda teavad keskkonnakaitsjad. No nii, seega oleks järv kalast tühi olnud ja oleks tulnud osta uued (kalli taha eest ostetud) kalamaimud  vette lasta. Vette laskmisest poleks esialgu mingit abi olnud, oleks pidanud mitu-setu aastat ootama, kuni need püügikõlblikuks saavad jne. Võrreldes kõige sellega on ju talvel jää sisse auke vuristad vaid lust ja lillepidu. Nii et tegemist oli ereda laiskuse ilminguga. Sellist laiskust sooviksin ma meile kõigile. Sellist ettevaatavat laiskust. Muidu kaitseme igat mutukat rohuliblet, kirjut koer ja hambutut hobust, kuid Inimesekest … nagu ei märkakski. Kerjuste koertest teeme kõmulugusid, kuid heidikud, kelle juures need koerad uimaselt magavad … neid tähele ei pane. Nagu tegemist oleks taustadekoratsiooniga. Nojah ta pole ju koer, mis tast ikka kaitsta. Midagi oleks nagu paigast ära nihkunud. Ma ei teagi täpselt kas meie väärtushinnangutes või tähelepanuvõimes või infouputses.

Ja veel niipalju, et kalamaimukese võime sisse osta, kui „iseenese lollusest” järve arengu tuksi keerame, aga kui me arendame oma vaid õigustest koosneva sumbuva elukeskkonna tulemusena peame lapsemaimude osas midagi ette võtma, siis neid ei saa ju ometi … kasvandusest … osta? Ponnistada tuleb lihtsalt õigel ajal, siis kui sellest ponnistusest veel kasu on. Vaat niimoodi!

 

Väärikas vananemine ja vääritu virisemine. 

No nii, laste ja porgandikasvatamisega on nagu on, kuid tõsiasi on ka see, et üldine eluiga on tõusuteel. Uued ajad ja olud nõuavad ka uusi mõõtkavasid, näiteks keskea „ülempiiriks” on pakutud 75 aastat. Seega kuuekümne aastane Inimesekene on veel täielikus keskmises keskeas. Vahva. Aga kuidas on väärikusega? Kas vanadus lisab meile väärikust ja tarkust või ainult kogemusi ja kavalusi? Kavalusi, milliseid õiguseid taga nõuda? Kui Vanaema Marie õpetas, et :”Hallpead austa, kulupead kummarda”, ja küsis ise elutargalt: „Aga mida teha kõlupeadega?”.  Olen näinud hulgaliselt Inimesekesi vananemas, mõnel vananeb vaid kest, mõnel on juba noores kestas vana sisu. Mõni oskab vananeda väärikalt, teine vaid virisedes. Tänapäeval jääb mulje, et väärikust ja väärikat vananemist saab mõõta vaid rahas. Mitte niivõrd enda rahas vaid dr. Riigi poolt makstavas rahas. Kas väärikuse ainumaks mõõdupuuks on ainult see, kui talve veedame Havail, Tais, Andides?. Ma ei tea kuskohast selline luul välja on ilmunud. Sellist võimalust pole kunagi olnud , ei ilmasõja eelse „Eesti ajal” ei „nõuka ajal”, ei nüüd. Ei tea, kas Inimesekesed on liiga palju armuvalu filme „viisurist” vaadanud või turismifirmade reklaamlausete ohvriks langenud? Igatahes siin kuskil jälle kord võimaluspõhine ja illusoorne maailm segi pööranud. Küll aga on probleem selles, et üks grupp Inimesekesi jäi kahe paadi vahele st. vana süsteem enam ei töötanud ja uues ei olnud seoses ealisusega osaleda. Kuigi ka vana süsteem poleks suutnud enam pakkuda mitte midagi peale trükisooja paberraha ja täitumatute unistuste. Ehk neiltki võeti ära illusioon. Ja seda illusiooni oli tekitanud  nõukaaegne vildakas majandussüsteem, mitte Eesti, oma tärkava, ellujäämiskurssi otsiva majandusega. Siiski, neist Inimesekestest ei sõltunud selles mängus ei midagi. Kõik need kes täna on rahulolematud, et nad on nelikümmend aastat tööd murdnud, on täielik põhjus oma nördimust ilmutada, kuid … Seda nördimust tuleb ilmutada õige sihtmärgi suunas. See kogutud raha ja esitatud lubadused jäid kõik vanariiki, mis oli akumuleeritud jätkusuutmatult riigi sõjatööstusesse. Sinna ka kõik need rahad jäid, ei saanud meie sellest mingit osa ja ega tanki poleks kõlvanud ka suupisteks kasutada ega raketti kommunaalküttes sussutada. Seega puhas vuuk, suur pauk ja nullpunkt.

NULLPUNKTID

Kui me nüüd sellisest nullpunkti vaatevinklist olukorrale läheneme, siis näeme, et praegune töötav põlvkond on teinud kõik, mis võimalik, isegi ennast ja oma huvisid maha salates, pakkudes enam mitte töötavale põlvkonnale igakülgset tuge nii äraelamiseks, kui ka väärikuse säilitamiseks. Nullpunkt tähendas seda, et kõik need kes olid „kogunud” pensioni nelikümmend aastat, olid oma säästudest või õigemini illusioonidest, et need säästud on olemas, ilma. See on sama, kui ta kogute raha panka ja pank läheb pankrotti, siis olete ju vihane ikkagi selle ebakompetentse/petturliku panga peale, mitte kalli sugulase peale, kes teile abikäe on ulatanud. Õigus? Või hoiate kõigi jaoks rusikat taskus ja olete valmis abistaja kätt hammustama? Inimesekesi on muidugi erinevaid, kuid mulle meeldis ühe elatanud Inimesekese kommentaar pensionidele, kes oli ära tabanud selle meie poolt käsitletud nullpunti teooria. See kõlas umbes niimoodi, et ta on tänulik selle kingituse eest mida riik talle igakuiselt teeb. Tore, kui osa Inimesekesi saavad aru ja teevad vahet vajaduste ja võimaluste, nörritamise ja heateo vahel. Midagi pole teha üheksakümnendate nullpunkt polnud ei unikaalne ega viimane.

Näiteks Vanaema Marie oli elu aeg rasket talutööd teinud aga sai peale nõukaaegse õnne saabumist Maarjamaale vaid toitjakaotuspensioni 21 rbl/kuus. Neljakümnendate aastate nullpunkt nullis kõiki ja kõike ilma, et nullitavate vara oleks nulli läinud, see lihtsalt võeti ära. Väidetavalt hea eesmärgi nimel. Kui palju kümneid või sadu tuhandeid Inimesekesi oli tookord süsteemi muutuse ohvreid? Vastust me ei tea, sest, kellel midagi öelda oli, isegi need kellest arvati, et neil võib olla mõte ütelda, korraldas NKVD nimeline reisibüroo tasuta väljasõidu maalilistesse looduslikult kaunitesse kohtadesse, mille peamiseks majutusasutuseks oli GULAG.

Hullem lugu on selles, et tänapäevane töötegija liigub päästmatult vastu oma nullpunktile. Uus nullpunkt tekkib just seoses tänapäevaste demograafiliste tendentside tulemusena. Kui me kogu majanduse struktuuri ja läbi selle elukeskkonna kvaliteeti oluliselt, ütleksin isegi kvalitatiivselt, uuele tasandile viia ei suuda siis … Punkt. Stardieelne loendus juba käib …

TEISTSUGUNE KESKKOND

Hoopis teistsugune näide on Soomest. See näide on selline milline oleks elu meil, kui meie teatud ajaloohetkel valelt teeotsalt ära poleks pööranud. Ja võib-olla selline nagu see võiks meil olla paarikümne aasta pärast, kui me täna/homme õige teeotsa ülesse leiame. Muide uusvabaduse algaastatel sõites sisse Helsingi sadamasse kangastus mul peegelpilt või pöörduks ajalukku, milline oleks Soome, siis kui neil poleks olnud „suomalaista sisu” näeks see maa välja nagu nõuka aja Eesti ja kui meil oleks veidi rohkem südikust olnud, oleksime meie välja näinud nagu Soome. Kuid jätkem kasutud „kuid …” ja ajaloolised fantaasiad ning vaadelgem tegelikkust.  Meie perel on põhjanaabrite juures mitmeid väga häid sõpru. Üks selliseid oli Rauma lähedal talu ja veskit pidav vanapaar. Oli neil põldu ja jahuveski ning saeveskigi, peremees tegi küll nalja, et viimased aastad on laisaks ja romantiliseks  läinud, kasvatab vanal viljapõllul pereprouale vaid lilli. See oli selline mõnus põhjamaine huumor, kuna oli just rapsi kasvatamise suurmood, aga eks rapsi kollased õied ole ka ilusad vaadata. Poegki elas nende kõrval ja tegeles oma ettevõtlusega. Nii, et meie mõistes oleks nagu kõik korras olnud ja kui omal enam jaksu pole, eks siis pojapere kannab kõik hoole. Aga võta näpust, selline laste, kui porgandite kasvatamine pole seal sünnis, igaüks peab ise enda eest hoolt kandma. Noort Inimesekest toetatakse kuni koolituse lõpuni, siis on tegemist valmis „produktiga”. Noore Inimesekese kartongkohver tõstetakse ukse taha ja ta on vaba kõigile maailma väljakutsetele/hullustele. See ei ole selline Itaalia moodi „äraelamine”, et riigi valitsus peab kaaluma seaduse jõuga karmi reegli kehtestamist, et üle neljakümnene perepoeg (aga ikka veel laps) ei tohi enam pere leival elada. Põhjamaades on elu lihtsalt olnud alati karmim ja ka lahendused on olnud karmimad. Seda ka vanemate Inimesekeste suhtes. Mood on lihtsalt selline, et tuleb investeerida ka oma vanadusse. Seega Soome sõbrad investeerisid oma vanadusse (ise, mitte riik ega vald) ja näitasid meile uhkusega mitte „oma vanadekodu” vaid oma uut kodu, kuhu nad lähevad, kui ise enam majapidamisega hakkama ei saa. See oli planeeritud, väärikas ja iseloodud vanadus.

RISTISÕDADE ANATOOMIA

Lugesin kunagi kuskilt, et Piibel on maailma esimene töökaitse eeskiri. Mõtlete kuidas siis niimoodi? Aga väga lihtsalt, seal on selge juhtnöör, et iga seitsmes päev on hingamise , mitte tööpäev. Ja siis ma lugesin veel, et Ristisõjad kutsuti esile Euroopas tekkinud ülemäärase ja sõjaka noorsoo tõhusaks kasutamiseks või eesmärgipäraseks rakendamiseks.. Nende ülikupoegade energia, kes tiitlit ei pärinud, suunamiseks millessegi ühelt poolt turvalisust loovasse ehk kodunt jalust ära ja teiseks millessegi kasulikku ehk uute turgude haaramisse. Peaaegu perfektne tööjõuprobleemi lahendus. Seega ei ole mitte midagi uut siin Päikese all.

Ka meil on tööjõu probleemid, küll on seda liiga vähe, küll on seda liiga palju, küll on see liiga noor ja küll on see liiga vana. Nagu eespool käsitlesime on meie üks põhiprobleeme rahvastiku vanuselise struktuuri muutused. See viib paratamatult välja mitte elupõlise õppeni vaid ka elupõlise tööni. Muide nii nagu see alati on olnud.  Ega see pole vaid meie küsimus, kogu Euroopa rahvastik vananeb. See pidavat lausa kummitama Euroopat. Ja muidugi ühest küljest on tore, et me kauem elame, kuid teisalt kummituseks muudab olukorra see, et enam ei suudeta ülal pidada neid „headel aegadel” tekitatud harjumuspäraseid sotsiaal-, hoolde-, tervise- ja muid süsteeme. Ja siis tekkivad hulgaliselt nii huvitavad, populistlikud kui ka primitiivsed , ennast kordavad ideekesed.

Käib tõsine ja tõsimeelne arutelu tööea pikendamise üle. Et Inimesekene oleks praegusest pikemat aega tööturul: alustaks töötamist varem ja töötaks kõrgema vanuseni. Sellel esmapilgul mõistlikul postulaadil on aga mitmeid grimasse. Esiteks on muidugi arusaadav, et ilma tööd tegemata, vaid pensionist,  edaspidi ära ei ela. Seega töö muutub mitte enam tööea vabatahtlikuks pikendamiseks, vaid ellujäämiskursuseks. Teiseks,  millist tööd peaks siis vanemas eas tegema, et … ka noored nälga ei jääks? Lehti lugedes mõtlesin välja. Hurraa, vanamemmed stripiklubidesse!! Juba oligi teade, et 60 a memmed õpivad postitantsu (Jaapanis vist?).  Muidugi uue vanusekategooriate liigituse järgi , mille järgi pakutavaks keskeaks 35-75 on 60 aastane vaid keskmises, väga keskmises, keskeas. Nii, et miks mitte, kuigi … ega igat veidrust ei maksa ka järgi teha ega normis muuta.

Mnjah, pikalt töötamise põhimõte on ju õige, isegi väga õige, kuid nagu ütles vana rätsep, riie ei anna välja. Me räägime seda juttu, et tööle tuleb hakata varem ja lõpetada hiljem olukorra taustal, mil noorsool on kõige väiksemad võimalused saada tööga hõivatud. Masu haripunktis oli noorte  töötuse määr Eestis üle 40 protsendi, Masu järgselt  kõikus  see näitaja väidetavalt  20–25 protsendi ringis. Hispaanias olevat pea pooled noortest töötud. Ja kui me sellele taustale asetame üleskutse, et noored peaksid alustama tööga varem, siis millal? Millise tööga? Ja mida see annab? Kui noor tuleb tööturule varem, siis temast saab lihtsalt … veel üks töötu. Selline tulek ei ole ressurss vaid kulu. Nüüd sellest teisest üleskutse poolest, et Inimesekesed peaksid töötama kauem. Mida see toob kaasa tööjõuturule? Eelkõige, mis saab noortest? Kas neist oleks sellisel juhu tööta juba 60-80%. See tähendab 60-80% rahulolematut ja rakendamata puhast energiat. Kui see energia transformeerub vihaks ja sealt edasi vihkamiseks, siis oleme lähedal ühele teistsugusele nullpunktile. Vihkamisest tekitatud plahvatusliku vägivalla nullpunktile.

Lärmakas ajaressurss

 

Poliitikud on ametis pensionäride poputamisega,  sest pensionär on suurt ajaressurssi omav, lärmakas, „oma õigusi” kaitsev valijate grupp. Neile keskmine lühimõtlev PoliitInimesekene silma teebki. Aga  noored töötud?  Kas me nende eest hoolitseme? PoliitInimesekste seisukohalt on tegemist „kohatu” seltskonnaga, kes tahavad midagi, kellel on veel puhtad rikkumatud unistused, ühesõnaga organiseerimatu ja tülikas kamp. Kuid tegemist ei ole „tülika kambaga”, tegemist on enese ja oma koha otsingutes vaevlevate noorte Inimeseketega.  Küsimus on vaid selles, millest kujundavad nemad oma ristisõja. Noored koormamata/pettunud/energilised mehed … see just võibki tekitada  sotsiaalsed ohud . Seega peaksime tegelema just noorte probleemidega, nende energia kasutamise probleemidega.

Harjunud mõttemudelit oleme topeltlõksus, noortele on vaja rohkem tööd ja vanad peavad töötama kauem. Nii kui sellel skaalal midagi liigutad, oled hädas: kas valjuhäälsed vanemad valijad ütlevad oma tuumaka sõna järgmistel valimistel või noored löövad punni eest. See võrrand lihtsalt ei tööta, on vaja põhimõtteliselt uut lähenemist. Mõttekramp, et „riik peab …”,  viib meid tõenäoliselt läbi tõsise kataklüsmi selleni, et ma adume et nagu Vanaema Marie ütles „Ma ise ilu tegija”. Ja vaadake selle Ristisõdade jutuga ei tahtnud ma mitte seda öelda, et me peaksime osa Inimesekesi kuhugi sõdima saatma vaid seda, et nende Inimesekeste energiat tuleb sihipäraselt kasutada.  Paavst Urbanus II Clermont`i kirikukogul esitas täiesti uuelaadse üleskutse ja andis eesmärgi. See eesmärk pani liikuma tuhandeid ja tuhandeid. Küsimus ei olnud siinjuures ei ristis ega sõjas vaid selles, kuidas lahendati ühiskonna ette sattunud tööjõu alane ja sotsiaalne probleem. See et lahendus võttis Ristisõja vormi on hoopis kõrvaline küsimus, tähtis oli probleemi tunnetamine ja sellele nii või teistsuguse lahenduse leidmises.  Muide Esimene Ristisõda polnudki niivõrd „ riikliku rahastamise” projekt, kuivõrd hästi kavandatud, lavastatud ja esitatud (mittemateriaalse?) eesmärgi saavutamine. „Hea idee” ise genereeris tegevuste ahela. Mis võiks olla meie eesmärk? Inimesekene ilma eesmärgita on … Mnjah, mis (mitte kes) ta siis ongi?