Põrketeooria V 7 Minge(m) üles mägedele

 

 

Ilmselt kõik meie  teiega mäletame seda Mihkel Veske / Karl August Hermann  isamaalist laulu :

„Minge üles mägedele,
tuule õrna õhule!
Vaatke alla oru põhja
üle lille hiilguse!

(…)Ja siis hüüdke alla orgu:
„Ilus oled, isamaa!”

Oleme seda isegi laulupidude aegu kaasa jörisenud. No ja kui mitte laulupidudel, siis ("Viis isamaalist laulu" 1988 a)  Alo Matiiseni laulutsükli varianti möirgasime me ilmselt innustunult ja uhkusega, täiel rinnal.  Me läksimegi mägedele. Võrreldes 1988 a elu-oluga läksime ikka väga mägedele.  Nüüd siis jälle … uued mäed ootavad. Vanad mäed on muutunud ajapikku platoodeks. Lebotamispaikadeks. Tuleb minna … tsunami on tulekul. Kuid millise mäe otsa? See pole nii selge, sest isegi eelnimetatud laulus on võimalik mitut moodi minemist ja  tõlgendamist: „mingem“ mis tähendab, et läheme koos või „minge“ ehk kellelegi antakse käsk minna … Oeh… Keeruline

Kuid igale poole ühel ajal minna teatavasti ei saa, me peame keskenduma millelegi. Daniel Goleman „Keskendumine. Edu varjatud pant“ (Tänapäev 2014Lk 28) toob välja, et:  „Tähelepanu ei ole veniv õhupall, mida saab jagada kaheks, vaid kõigest kitsas, piiratud mõõtmetega toru. Me mitte ei jaga tähelepanu, vaid lülitame hoopis kiiresti ühelt ülesandelt teisele. Niisugune ümberlülitamine takistab aga tähelepanu täies mahus ja keskendunult kasutamast“  Enamgi veel, lülitudes ümber uuele teemale „ei käivitu“ uue teemaga tegelemine kohe täie mahuga, sest  eelmise küsimuse arutamise protsess pole veel lõppenud, see tuksub jääknähtusena taustal edasi, hõivates osa tähelepanust ja energiast. Pidev rööprähklemine on seega lihtsalt pidev rähklemine, ilme edu saavutamata. President Barak Obama on öelnud, et ta kannab vaid siniseid ja halle ülikondi, et mitte kulutada oma otsustusenergiat, mida tal on vaja omada tähtsate otsuste tegemiseks, tühjale-tähjale. (Kui nüüd panete selle „energeetilise probleemi“ meie maastikule, poliiturule, siis saate aru, et energia kadu otsustusprotsessides on tohutu. Kolosaalne.). Nagu täpsustab J. Medina „Aju toimimise reeglid“ (Tänapäev 2014 Lk 100): “Aju töötleb kõike järjekorras, ta ei suuda samaaegselt kahele asjale tähelepanu pöörata. Äriettevõtted ja koolid kiidavad multitaskingut, kuid teadusuurimused näitavad selgelt, et see vähendab töö tulemuslikkust ja suurendab vigade arvu.“ Sama lugu on ka strateegiatega, neile peab kindlaks jääma või … hülgama. Peab moodustuma tegevuste mõistliku järjekord. Hierarhia. Kuid mitut strateegiat tulemuslikult korraga teha ei saa. Ehhee … tegelikult on niimoodi, et strateegiata „tegemisega“ on samamoodi nagu Ernest Hemingway suitsetamisest loobumisega, kes ütles tabavalt suitsetamisest loobumise kohta midagi sellist, et: „Ei ole midagi lihtsamat, kui suitsetamisest loobumine, ma ole sadu kordi suitsetamisest loobunud“. Vahva, eks ole. Siinkohal ongi konks selles, et kui suitsetamisest tahetakse tõesti loobuda (see on ju strateegiline eesmärk), siis tuleb sellest … loobuda, mitte hälbida strateegilisest eesmärgist. Samuti, kui tahetakse strateegilist edu saavutada Ühisruumi korraldamisel, siis tuleb ka strateegiat järgida, mitte mingit rööprähklemise lapselikku sota-potat teha. Parafraseerides E.H-d, siis: „Pole midagi lihtsamat ,kui teha (loe: kirjutada kokku) strateegia, meil on neid sadu.“ Tulemus? Tulemusetus. Kuid nii need asjad ei käi.

 Edasi ja tagasi põrkamise võimalustest.

 Praegune meditsiinisituatsioon kolmikkriisilises maailmas toob kaasa mitmeid põhimõttelisi muudatusi meie elukorralduses. Võimalik, et see põrgatab meid edasi (loodame kirglikult), kuid üks on selge, see muudab meie harjumusi, turge, kaubavalikuid ja suhtlusstrateegiat. Praegu elame meie teiega lootuse, isegi teatava eufooria, tsoonis – vaktsiin on loodud/saabunud ja tundub, et meditsiiniline kriis on ületatav. Õige varsti, veel natukene oodata, vastu pidada ja … Õigem oleks küll vist öelda, et saavutatav on inimese ja viiruse teatav „rahumeelsem kooseksisteerimise“  vorm. Eh, esialgne maruline suhtedraama osapoolte vahel muutub loodetavasti ajapikku (ja vaktsiini toel) selliseks nagu kõigi kooseludega – osapooled harjuvad ja kohenevad. Lepivad. Ebamugav, kuid saadakse hakkama.  Peremeesorganismi tapmine on üpris lühiajaline (ja lühinägelik) arengufaas, mis viib selleni, et leitakse mingi tasakaal. Muidugi ei käi see üleöö ja sellel on majandusele tohutud järelmid. Kuid põhilise, eksistentsiaalse püsimajäämise, me oleme saavutanud. Ränga hinnaga, kuid saavutanud. Ja nii nagu ikka, kõik edasine oleneb meelestatusest, kas me tahame pürgida edasi või kapseldume kaitseasendisse ja … veereme arengumäest alla. Ikka seesama edasi-tagasi küsimus, milles paigalseis on tegelikult tagasilibisemine.

 „Essu“ variandi pseudoSWOT

 Seega, areng on hea ja paigalseis võrdub taandarenguga, päris taandarengust ei tahaks arutadagi, kuid ... sellestki pole pääsu. Teatavasti on teadmine valgus. Mitteteadmine … Millised valikuvariandid meil saadaval on? Pole just kiita, kuid pole ka kõige hullemad. Vaadake, see et meile üks või teine arenguvariant ei  meeldi, ei tähenda, et seda ei saa juhtuda ja et neid ka kõige „essusemaid“ variante ei peaks läbi mõtlema, harjutama ja planeerima. Õppusi tehakse ikka selleks, et tekkiks teatud rutiin, tuttavlikus, lihasmäluline efekt, sest kriisisituatsioonis pole aega mõtlema hakata, et … Siis tuleb tegutseda. Nii ka majandusega. Kui maailm pöörab kiirelt lukku, niimoodi, et tekkivad üksikud piirkonnad ja mullid (nagu kippus kujunema kevadkriisi ajal), siis kaob suur osa tänaseks maailmaüleselt toimivast sünergilisest logistilisest süsteemist. Mida see tähendab? Näitlikult, kui teil on jumakas elektrimootor, selline kaasaegne 2-20 tuhande EURne mootor, siis on teil seda käitades palju vajalikke asju liigutada, kuid kui te selle asotsiaalina lahti lammutate. Siis on teil kasutu korpus, hunnik mitte midagi tegevaid klemme, muid vidinaid ning pusake vasktraati, mille eest ei saa ühte õllepudelitki. Sünergiline ime on kadunud. Energia läinud. Sama ka tükkideks kukkunud, mullistunud,  maailmamajandusega. Igaüks püüab hoida ressursse oma piirkonnas isegi siis kui see laiemas mõõtkavas oleks mitmele osapoolele kasulik. See on ürginimlik ja see on poliitiliselt vastuvaidlematu. Seda nägime kõige ehedamal kujul (kuid siiski vaid minimõõtmetes)  kevadkriisis, mis oleks võinud juhtuda. Kõik see, et meie „hangitud“ ja makstud lepingulised isikukaitsevahendid jäid meie liitlaste juurde (UK, Holland jne) poliitlõksu ja meie inimesed ja kaubad jäid kinni Poola transporditrombi taha, on näide, mis juhtub kui kriisis hakatakse mõtlema üksnes jäigalt endale (mis on ju loomulik), pakkumata välja paindlikke lahendusi. Kuid kui olukord eskaleerub (või eskaleeritakse), siis võib tulem osutada veelgi süngemaks, siis … Siis … Ja h, mis siis juhtub? Ei tea, kuid millised on meie võimalused ja ohud sellistes arengutes. Nojah, ma ei kavatse siinkohal mingit SWOT analüüsi teha, ega meil teiega siin mingi strateegiainstituut ole, kuid midagi peaksime siiski aimama. Kasvõi fantaseerima.

 Elu energeetiline bilanss

 Vaadake, elu on kui energeetiline bilanss. Kogu elu. Me võime rääkida roheenergiast, taastuvprojektidest ja kõigist nendest ilusatest positiivsetest ja progressiivsetest asjadest, kuid tõsiasi on see, et inimkonna kiire kasv on saanud toimuda ainuüksi tänu sellele, et inimkond on õppinud ära üha uute energia muundamise meetodid. Kuid nagu Y Harari teravmeelselt märkis/märkas, siis lisaks toorainetele ja energiale, mis on olnud taastumatud ressursid, on meie käsutuses tänapäeval ka teadmised, mis on üha rohkenev ressurss. Need kolm allikat ongi arengu tõukejõud - energeetilised ressursid ja teadmised – just need võimaldasid areneda majandusel uutele tasemetele ja meditsiinil saada kontrolli alla mitmeid laastavaid haiguseid. Me oleme praegu paremini kui kunagi varem varustatud energiaga ja meie teadmised on mahukamad kui kunagi varem. Kui me neid ressursse õigesti, õiges järjekorras ja püsivuses kasutame on palju erinevaid võimalusi arenguks avatud.  Kuid kõik see on sünergiline süsteem (mootor kogumina), kui see laguneb, siis vähenevad mitte ainult elukvaliteedi võimalused, vaid ka võimalused üleüldse. Ka eksistentsiaalsed võimalused. „Kõigi vajaduste võrdse rahuldamise ajastu“ asendub eksistentsiaalsete võimaluste otsimise ajastuga. Millised on meie võimalused mullistunud üksikute maailmas?  Kas meie (kidural) maal on üldse midagi peale jonnakuse, mis aitaks hakkama saada?

Kuigi me vahel nukrutseme (vahel lausa tigetseme), et oleme sündinud maailmanurka, kus pole ei naftat, ei kulda, ei lõputut päikesepaistet, siis ärgem unustagem, et meil on (veel) puhas vesi, palju õhku, avarust, metsad ja …. põlevkivi. Kui maailm mullistub, siis on kivienergeetikal hoopis teistsugune väärtus, kui praegusel põlualusel. Sõltumatu energiaallikas on julgeolekutagatiseks ja hüveks, mis oleks abiks nii oma rahvale, kui ka teistega kaupa tehes. Seega loodetavasti ei lammuta entusiastlikud aktivistid kivitööstust enne maha, kui mingid uuemad tehnoloogiad pole ennast lõplikult tõestanud ja kinnistanud. Nojah, muidugi on praegu kasutusel tuuleenergia ja päikeseenergia, kuid seda on vähe, väga vähe,  pealegi on see … kuidas nüüd öelda? Hõre? Tegelikud kulud ühe KW ammutamiseks on suured ja kogused heitlikud. Usutavasti saavad need tehnoloogiad täiustatud ja tekkib veel hulgaliselt uusi energia muundamise variante, kuid vana energeetilise tiheressursi hoiaksin ma alles. Igaks juhuks. Kindlustuspoliisiks. Üks mu hea sõber rääkis 90te alguses Helsingi seisvast söejaamast. Ei tea, kas lugu ise oli tõsi või mitte, kuid lugu ise oli hea. Nii, et ärgem laskem ennast faktidest segada, lugu on tähtis. Niisiis … Jaam ei töötanud kunagi, kuigi oli varustatud nii söe, täispersonali ja isegi kohaliku tuletõrjega. Mis oli selle jaama mõte? Esmapilgul mõttetu ju? Majanduslikult kahjulik? Kulu on, tulu pole? Eee … see polnud päris niimoodi. Söejaam oli spetsiaalselt sellises valmiduses, et oli vaja vaid nuppu vajutada ja jaam läks „robaki“ käima, asja mõte oli selles, et naabrid ei saaks üleliia kõrget hinda elektri eest küsida. Oli ju Norra ja Rootsi hüdroenergia suhteliselt odav tavaajal kasutada, kuid tippukoormustel ja avariide puhul võis olukord elektriturul minna väga hapuks. Selleks et „haput“ oleks vähem oli põhjanaabritel lepingute sõlmimisel alati oma kaitsebarjäär olemas, seesama seisujaam. Kui hind läks liiga kõrgele, siis vaid ähvardus, et me vajutame söejaamas nuppu oli  piisav argument  „õigehinna“ kujundamiseks. Just sama mõte on ka meie kivijaamadel, need on meie kaitseliin kõige halvema vastu. Kindlustuspoliis. Seni, kuni kivijaamade energia on vaid nupu kaugusel, on kõik hästi. Asi muutub meie jaoks pöördumatult halvaks, kui me kivienergeetikasse jätkuvalt halvasti suhtume, sest kivijaama ei tule kivi ise kohale, seda tuleb kaevandada. Kui meil enam kaevureid (ega energeetikuid) ei ole, siis oleme tõesti hädas. Loodetavasti sellise languseni asi ei lähe, kuid arvestama sellega peab. Kui energiat ei oles, siis … Siis on pimedus. Linnad kuhtuvad. Suur osa majandusest hääbub ja saabub naturaalmajandus. Selle koha peal läheb loodushoid ja keskkonnakaitse katki ja selle asemele asuvad enesealahoiu instinkt ja oma pere turvalisuse eest võitlemine (mitte ainult tagamine). Vaat niimoodi.

 Õudusjutte maalt ja merelt

 Ühest statistikablogist lugesin, et mingitest prooviloenduse andmetest (mis pole ilmselt kõige uuemad, kuid väga ilmekad) selgus järgmine:  päevasel ajal linnalistesse asulatesse tööle ja õppima suunduvate inimeste tõttu suureneb linnaliste asulate rahvaarv ligi 109 000 inimese võrra kasvades 1 010 000 inimeseni. Eestis kokku elab 1,3 miljonit inimest. Lisaks suureneb linnaliste asulate rahvaarv päeval neisse erinevaid teenuseid tarbima tulnud inimeste ja turistide võrra, keda päevarahvastikus arvesse ei võetud.  Niisiis, kui meil „linnainimesi“ on umbes miljoni inimese jagu, siis mida teevad need inimesed linnas, kui seal enam tuli ei põle? Tööd pole, lõbu pole?

See arutlusvoor pole mõeldud selleks, et kedagi ehmatada või arvata, et olen paadunud kivienergeetika fänn, kuid läbikaalumine, mida võib ära visata, mida peaks veel säilitama, see on küll tarvilik. Miks? Ikka selleks et ei juhtuks nagu Vaheriigis, kus arvati, et milleks meile lehmad?  Piima ostame ju poest!. See vaade asjade käigule tekitas viisaastakulise toidukriisi koos toidutalongidega, mil perenaised leotasid makarone koogitaigna tegemiseks. Vaat just seepärast tuleb vaagida võimalikke (ja isegi võimatuid) variante.

 Põllumees põline …

 Selle printsiibist lähtudes on mõtekas vaadata ka põllumajanduse (ja maaelu laiemalt) toetamist. Maaelu olulisus muutub kolmikkriisis (võib-olla?) keskseks eksistentsiaalseks küsimuseks. Tavaoludes, kui maailma on lahti, siis kartul Poolast, broiler Hollandist ja  kurk Hispaaniast on sama head (maitsevaesele, kuid hinnatundlikule inimesele), kui kodumainegi, kuid kui mullinduses peavad mullid ennast ise ära toitma, siis  … peame läbi saama Pool-ata, Hollalaa-ndita ja His-Paanikata (võib-olla?). Ise peame hakkama saama, ennast ära toitma!  Oot-oot, mida see tähendab, et ise peab ära toitma? Esiteks, kui palju inimesi on siis meie maa võimeline ära toitma? Hea küsimus. Kõik oleneb ajahorisondist ja kaubavahetuse säilimise tasandist. Ka sellest, mis on ikkagi  kaup. Roheunelmistide arvates said kõik maailma pehed ja keskkonna kahjustamine alguse industrialiseerimisega, seega … liigume tagasi industrialiseerimiseelsesse aega? A. Adamson ( „ Mida koolis ei õpetatud. Eesti ajaloost.“ Argo 2018 Lk 63) on kirjutanud, et  ristiusustamise järel Eestis „(…) oli agraarsele elanikkonnale loomulikuks ülempiiriks 300 000 – 400 000 inimest, enama jaoks polnud põllumajanduseks sobivat maad ning enne linnastumist ja industrisliseerimist muid tegevusvaldkondi.“. Vaat niisugune lugu. Seega suudaks maa ära toita umbes …Teeme väikese reservatsiooni. Oletame, et agrovõtted, seemned, tõus ja veterinaaria on rohkem arenenud, kuid miljon linnainimest ei tea maatööst mitte poolt pudrunuiagi ning ihurammu selleks ka pole, siis võiks arvata, et vähemalt pool linnarahvast …  „jääb üle“. Päris karm stsenaarium? Mida teeb teine pool pimedas linnas?

Tänapäeva inimestel muidugi puuduvad oskused põldu pidada, kuid hädas olles saavad kõik hakkama, saadi Vaheriigi ajal hakkama , saadakse ka edaspidi, kaevatakse üles haljasalad ja lilleklumbid väärindatakse need kartuli, kaali ja … Ühesõnaga saadakse mingil ajal hakkama. Kuid seda vaid siis kui säilub energeetiline baas. Siis ei jää linnad pimedaks ega tekki rahvastiku „ülejääki“. Lihtne. Vanaema Marie oleks kostnud, et: „Ma ju ütli“, et inimese elu on üks energeetiline bilanss. Nii maal kui linnas (ja kosmoses ka). Ärgem seda unustagem.

 Kuid, kuidas on meil lood maaga, põllumajandusmaaga? Energeetiliselt. See energeetiline ressurss on pidevas muutuses, sest tehnoloogiad on muutunud, agrovõtted on muutunud, rahvastiku paiknemine on muutunud, meie teiega vajadused/harjumused/soovid/ihad on muutunud ja me ei ole enam isevarustavad, sest osasid toiduaineid on odavam/lihtsam tuua sisse ühisest sünergilisest süsteemist. Seega muutuvsuurus. Muutuvvajadus. Kuid vaadake, palju maad, mida meie esivanemad metsalt ja soolt raadasid on umbe (ja metsa)  kasvanud st. pole enam paslikud maaviljeluseks (õnneks on mingi varu säilunud seoses EL maaalatoetustega). Teisalt, olukord on lausa nii segane ja duaalne, et Liidurahadega tekitame endistele karja- ja põllumaadele tehislikult tagasi soid. Oleme vist läinud omadega täitsa rappa. (ehhee, soost rappa). Pidavat olema keskkonnasõbralik tegu. Mõned ametkonnad on bürokraatiapalavikus valmis ka pea sajandivanuseid hüdrojaamade tamme purustama, et kalal jälle mugav oleks. Energeetilise bilansi seisukohalt ja puhta energia seisukohalt muidugi nonsess, mis veelkord näitab administratiivkriisi sügavust ja loomulike arengute mittemõistmist. Mnjah, ega me peagi kõigest aru saama, kuid arutusest saame ikka aru. Põhiline, et uus põlvkond ei peaks jälle alustama metsaraadamise, alepõletamise ja sookuivendamisega, kirudes meid teiega, kui lühinägelikke ja eluvõõraid ülbitsejaid.  Mis puutub põlatud alepõllundusse ja sookuivendusse, siis see pole mingi röövraadamine vaid puht majanduslik käsitlus ja energeetiline lahendus, nimelt: „Alepõllud andsid põlispõldudega võrreldes mitte mitu, vaid mituteist, vahel paar-kolmkümmend korda rohkem saaki, kuid maa kurnati ruttu välja ja põllulapid tuli edasi kolida. (…) Kui aletamisele piir pandi, algas samal põhjusel soode kuivendamine – nii rajatud põllud ei andnud küll sama palju tagasi kui alepõllud, ainult kümmekond seemet, kuid tegid seda pikema aja vältel, ja põlispõldude kolme-nelja seemnega võrreldes oli seda ikka väga palju.“ (lk 64). Nii, et ilma tänapäevaste „agotööstuslike võteteta“ ehk kunstväetise ja mürgitamiseta meie maadel üle kolme-nelja seemne saada pole erilist lootust saada. Kisub näljaseks. Midagi pole teha, linnauntsak peab ostma maad, seda raadama, kuivendama ja väärindama nagu meie rahvuslikud tüvitekstid seda kirjeldavad või … minema tänapäeva mõisahärra juurde põllutööliseks. See jutt on muidugi mustematest mustem variant, kuid kapseldunud piirkondade majandus on midagi muud, kui praegune äpimajandus, teadmusmajandus ja loomemajandus. Ka selleks peab valmis olema. Vähemalt õppuste tasandil peab olema selleks valmis. Võib arvata, et kui poliitturg hakkab näljahäda künnisel ajama sama lõputut staabimehe lora nagu praegu, et kujundame näljatunde ümber sotsiaalseks normiks mitte nälga tunda, siis … võib senine meile tuntud sotsiaalne ja poliitiline struktuur katki minna.

 Muide kõik need, kes väga ortodoksiliselt ihalevad rohepööret, ilma et usaldusväärsed tehnoloogia ja tehnilise valmisolekuta seda reaalselt teostada, soovitaksin lugeda „Megamuutus: Maailm aastal 2050” ( Äripäev 2013 Lk 21) prognoosi: „Esimese miljardini jõudmiseks kulus 250 000 aastat, seejärel enam kui sajand, jõudmaks kahe miljardini (1927) , ning 33 aastat, et jõuda kolme miljardini. 2050 aastaks elab maailmas üle ÜHEKSA MILJARDI inimese ja see arv kasvab”. Miks seda lugeda ja … mõista vaja on? Vaadake, kui meid praegu on 7 mlrd jagu ja oodata on 9 mlrd, kuid industrialiseerimise eelne energiabilanss võimaldas ühe miljardi eksistentsi, siis, kuidas te kavatsete selle matemaatilis/energeetilise dilemma lahendada? Kas „tasaarveldate“ tänase seisuga 6 miljardit või 30 aasta pärast 8 miljardit? Eks ole jälle hea küsimus. Energeetilise bilansi küsimus. Mõtlemapanev igatahes.

 Millise mäe otsa joosta?

 Niisiis millise mäe otsa joosta? Selleks on meil mitu võimalust. Võimalust ja vabadust. Sealhulgas ka vabadus eksida. S. Godin („Asendamatu asjapulk“ ÄP 2012 Lk 73) on ilmekalt kirjeldanud vabaduse astmeid:  „Vabaduse astmed. Rongiga sõitmise juures on lihtne see, et valikuid eriti pole. Rööbas läheb, kuhu läheb. Vahel tuleb muidugi ette ka hargnemiskohti ja teisi teid, aga üldiselt võttes on valikuid vaid kaks: sõita või mittesõita. Autoga sõitmine on natukene keerulisem. Autos võib valida sõna otseses mõttes miljonite sihtkohtade vahel. Organisatsioonid on palju keerukamad. Valikuvõimalusi on piiramatult ning vabaduse astmeid lõputu arv.“ Nii, et kui me ei taha oma elu veeta üksluisel edasi-tagasi või sõita-mittesõita vektoritel, kui tahame olla vabad, siis peame hakkama tegelema ettevõtlusega. Kuid siin tekibki põhiküsimus: mis on minu toode, milline on minu turg ja kes on minu tarbija? Hm? Tõuksid ja toidu kojukanne on juba hõivatud turud, kama ja … tarvitajaid ka eriti palju maailmas pole, kodune tarbijaskond on paarist sajast paari tuhandeni? Kuid need pole ka mäed mille vahel valida, need pole isegi künkad (või kui on siis kellegi teise omad). Vaadata tuleb laiemat pilti. Ja muide, selleks, et „näha“ tuleb paljud harjumuspärased tegevused ära unustada.

Aasiamäestiku  Hiina haru

 Nagu kirjutab ÄP 16.12.20, unustage Silicon Valley, tulevik on Aasias: „ Aasia tõus üheks tähtsaimaks ettevõtluspiirkonnaks ja innovatsioonikeskuseks ei ole enam spekulatsioon, vaid tõsiasi,“ kirjutab Aasia Uuringute Koja Hiina-ekspert Liisi Karindi. „Läänemaailm on harjunud mõtlema Aasiast kui vaid arenevast, meist küllaltki palju mahajäänumast regioonist. Positiivses vaimupildis näeme sealseid riike kui eksootilisi puhkekohti paradiislike randade, seiklusi pakkuvate loodusparkide ja rahvarohkete turgudega. Negatiivses võtmes seostame Aasiat aga vaesuse, katastroofide ja madala elukvaliteediga.“. Nii, et Aasiamägi? Mõtleme.  Tõsiasi on aga see, et Hiina on juba aastaid tagasi patentide arvult aastas mööda läinud USA-st. Senini on Läänemaailm ennast lohutanud sellega, et nende patentide kvaliteet ei ole nii kõrge kui lääne patentideel, kuid nagu me teame paljudel juhtudel on võimalik, et kvantiteet läheb üle uueks kvaliteediks. Eriti kui tehnika ja tehnoloogia areng on riiklik (toetatud) poliitika.

„Megamuutus: Maailm aastal 2050” (Äripäev 2013 Lk 213) toetab Aasiamäe kontseptiooni ja annab teada, et: „ Ajaloolisest vaatepunktist pole olukord, kus Hiina on maailma juhtiv majandusriik, sugugi uus. See oli maailma kaugelt suurim majandus kuni 19 sajandini (ostujõu pariteedi järgi), mille arvele langes 20-30% maailma toodangust. Koos Indiaga domineeris see maailma majanduses enne ajutist langust ligi kaks tuhat aastat. 2050 aastaks on need riigid valitseval positsioonil tagasi. Kui siinne prognoos on ligilähedaseltki õige, jääb areneva Aasia arvele sajandi keskpaigas ligi pool maailma toodangust. Valmistuge Aasia sajandiks”. Vaat selline lugu. Aasia on kindlasti mitte vaid mägi vaid mäestik … Muide kasvav mäestik, mis tähendab, et seal võib toimuda igasuguseid ja kõige ettearvamatumaid tektoonilisi liikumisi. Ettevaatus pole liiast.

 Teised mäed …

 Kuid asi pole ainult Aasias, vaid arengumaade kasvupotentsiaalis tervikuna:( Lk 21/22/24): „Nigeerias elas 1970 aastal 57 miljonit inimest. Kui sündimus ei lange just ootamatult kiiresti, jõuab Nigeeria 2050 aastaks 389 miljonini, mis on peaaegu võrdne selle hetke rahvaarvuga USA-s. Tasmaania kasvab veelgi kiiremini, 14 miljonilt 1970 aastal 139 miljonini aastal 2050. Aastaks 2100 on Nigeeria ja Tansaania  maailma rahvaarvult kolmandal ja viiendal kohal.”

 „2050 aastaks on Aafrika Euroopast pea kolm korda suurem.” „Aastal 2050 pole maailmas rahvastik üksnes suurem, vaid ka märkimisväärselt vanem: 65 eluaastast vanem segment kasvab üle kahe korra, vähem kui 8%-lt aastal 2010 enam kui 16%-ni aastal 2050.” „2010 aastal elas linnades pool maailma inimestest. 2050 aastaks on see osakaal ligi 70% ning maailma linnades elab umbes 6,5 miljardit inimest.”. Vaat selline lugu. Turud liiguvad … kuhugi.

 

Selline elanikkonna juurdekasv nõuab uut konkurentsilahendust, loovust: „Ettevõtjad loovad pidevalt uuendusi, mis annavad neile konkurentide ees ajutisi eelise. Need uuendused sööstavad purustavate lainetena läbi majanduse, kusjuures konkurendid püüavad end kohandada uue ärimaastikuga ja institutsioonid püüavad uue reaalsusega kohaneda. Tootlikkuse kasvu hind on pidev muutumine.”

 Mägi konkurentsi kiituseks

 „Isegi 20 sajandi keskpaiga Harvardi mõõdupuude järgi oli Joseph Scumpeter pisut ülemäära vanamoeline veidrik. (…) Siiski oli see veider mees , pooleldi ülbik, pooleldi Austria-Ungari kuivik üks terasemaid 2. Sajandi sotsiaalsete muutuste prohveteid. Scumpeteri jaoks oli kapitalism ennekõike „Loomingulise hävitamise lõpmatu torm” – see, mis pühib igaveseks minema vanad tegutsemisviisid ning asendab need uutega. Ta uskus, et ettevõtjad on purustava innovatsiooni kandjad – inimesed, kellele antakse esimesena tulevikku näha ning neid kes muudavad selle elujõuliseks ettevõtluseks. Samuti väitis ta, et ajalugu kiirendab asjade kulgu. Vanu teguviise hüljatakse üha kiiremini. Muutused toimuvad katkematult.. Äriinimesed leidsid pidevalt, kuidas maapind nende jalge alt kaob.” (lk 229)

 „Kiirus millega on kasvanud arengumaad, on üllatanud ka üleilmastumise kõige kirglikumaid pooldajaid: nende osa  globaalsest SKP-st on kasvanud 1990 aasta 20%-lt praeguse ligi 50%-ni. Ent taas oleme vaid selle suure muutuse põhjustanud tormi alguses: tormi, mille toovad kaasa nende riikide nõudmised muuta üleilmsete institutsioonide ülesehitust, tormi, mille toovad kaasa poliitilised rahutused, kui rahvahulgad nõuavad suuremat sõnaõigust oma tuleviku üle otsustamisel.” (lk 231)

„ Arengumaad määravad tempo ka uut tüüpi innovatsioonis, niinimetatud säästuinnovatsioonis, mille käivitajaks on soov vähendada toodete hinda mitte järk-järgult, näiteks 10%, vaid põhjalikult, 90%.” (lk 234) Kuidas seda saavutatakse on muidugi omamoodi trikk, kuid oletan, et „kõigi võrdsuse ja turvalisuse“ eestkõnelejad kukuksid sellest kohkunult kummuli. Ometi on tõsiasi, et kui arengumaad muudavad konkurentsisituatsiooni niimood, et nad vähendavad omahinda 90&% võrra, siis on „arenenud Lääs“ konkurentsivõistlusest väljas.

H. Rosling ( „Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 145) annab veel ühe faktipõhise, mitte õhinapõhise soovituse: „Kuid nagu enamiku rikaste turgude puhul, on esmavajadus juba rahuldatud ning tootjad võitlevad asjatult selle nimel, et tekitada nõudlust üha väiksemates segmentides. Samal ajal on 2 ja 3 taseme ligi 2 miljardi menstruatsiooniealisel vähe võimalusi, mille vahel valida. (…) Nad vajavad odavat sidet, mis peaks terve päeva vastu nii, et nad ei peaks seda vahetama, kui on kodust väljas tööl. Ja kui nad leiavad meelepärase toote, kasutavad nad seda brändi ilmselt terve elu ning soovitavad seda oma tütardele.“

„Peaaegu kõik inimesed maailmas muutuvad tarbijateks. Kui teid vaevab eksiarvamus, et enamik maailmast on endiselt liiga vaene, et üldse midagi osta, siis ähvardab teid oht magada maha suurim teenimisvõimalus maailma ajaloos (…) Strateegilisel äriplaneerijal peab tulevaste klientide leidmiseks olema faktipõhine maailmapilt.“. Jah, on mille üle mõelda. Eriti faktipõhiselt.

 … ja siis hüüdke alla orgu ehk Kaklusklubi

 Kui vaadata tänast päeva, siis tuleb tõdeda, et ilmselt oli P. Kangur ( „Eesti oligarhia“ Rahva Raamat Lk 269/266) õigus, et : „Juba ammu ei saa aru, kas Eesti on riik või kättemaksuklubi.“ Tõesti-tõesti meie suhted, kõige igapäevasem suhtlus, on pehmelt öeldes rabedad ja see tekitab kindlusetusetunnet. Administratsioonid on üksteise järgi püüdnud „uut kirjutatud õigust“ tekitada sellisel määral, et  inimesed enam ei tea, kas üldse võib midagi(gi) teha. Oleme enese mässinud heal eesmärgil täielikku arengupeetusse. Ja usaldusepeetuse Usaldusepuudulikusse. Te arvate, et seaduskuulekas inimene ei peaks kartma? Hm, J. L. Norman ( „Maailm kontoris ehk Kuidas kärbitakse heeringat“, Argo 2019

Lk 122) seletab meile lahti seaduskuulekuse olemuse tänases Eestis niimoodi:  „Seaduskuulekatel inimestel ei oleks ju vaja politseid karta,“ sõnab Noor Menetleja rõõmsalt.

Juht „Tänapäevase totaalselt ülereguleerimise tingimustes on päev, kus me Juristiga oma tööd tehes ei ole juba enne lõunat sunnitud rikkuma vähemalt kolme seadust, olnud märkimisväärselt aeglane.“

„Ei,“ täpsustab Jurist „ palun jäta meelde, ja ma rõhutan veel eraldi: me täidame kõiki seadusi 101 protsendilise täpsusega, kuid meie kohaldamise praktika ja tõlgendus erinevate paragrahvide rakendamisest võivad erineda teiste asutuste vastavatest seisukohtadest.“

Ning  „Loomulikult on see nii, aga sama paragrahvi lõige 3 sätestab konkurentsi ärakasutamise, ning sa pead järgima ju seadust tervikuna, mitte valikuliselt seadust tõlgendades hakkama omavoliliselt riigi rahaga efehtiivselt ringi käima“ (lk 150)

Ja  „Õnneks on heade asjade ja teenuste ostmise takistamiseks olemas riigihangete läbiviimise üldpõhimõte, mille kohaselt on hea eesmärgi saavutamine üldjuhul kas korruptiivne, diskrimineeriv või lihtsalt kuritegu.“ (lk 212). Kui mõni arvab, et see on naljakas, siis see ei ole naljakas. See on küll ropult hästi kirjutatud iroonilises võtmes, kuid see on neetult kurb, sest … nii need asja käivadki. Meie teiega ironiseerime, kuid aeg ja võimalused kaovad, Kaklusklubi jätkab.

Ja siis juhtub nii nagu juhtus meie arenguaegade lõpus, õigemini seal, kuhu see sumbus: „Varsti viibis pool Eesti oligarhiast kohtusaalides ja sinna sumbus uue Eesti majanduslik areng ja vaimne energia.“ (P. Kangur  „Eesti oligarhia“ Rahva Raamat Lk 266). Kui te mäletate B.Obama „kokkuhoidu“ oma ülikondade valikul, et mitte raisata oma otsustusenergiat tühjale-tähjale, siis te saate aru, et Kaklusklubi on tõeline õnnetus. See pole mitte „mingem üles mägedele“ vaid hüüdkem alla orgu“ … hädaorgu. Kuid see kõik mida me teeme, kuidas me teeme, kuhu läheme on meie teha, meie otsustada

 

Üks ääremärkus.

 

Siiani on paljud õhanud, et „oh oleks meil parem valitsus“, „oleks meil parem parlament“, „oleks meil …“.  Kuid pidagem hoogu, nii nagu eespool kirjas -  iga rahvas väärib oma valitsust. Kui meile teiega midagi ei meeldi, siis oleme just meie teiega midagi valesti teinud, valesti kuulanud, valesti aru saanud, valesti valinud. Või vastupidi. Kuid see on meie teiega kogumis ühislooming. Meie esmane ühislooming on meie parlament, jälle meie teiega valitud kogu. Usaldusisikud, kellele me oleme oma võõrandamatu õiguse (olla kõrgeime võimu kandjaks) oleme neljaks aastaks rentinud. Ja nüüd pole me rahul? Keda me tahame? Kunni? Hm, muidugi on kõige efektiivsemaks valitsusvormiks valgustatud monarhia, kuid … Valgustatud monarhiaga on tavaliselt niiviisi, et monarh jääb vanaks, siis seniilseks ja pahuraks kõige sellest tulenevaga. Nii et see variant ei kõlba hästi.

Aga kui valiks tarkade ja tarmukate inimeste poolt parlamendi koosseisu. Huvitav mõte, ainult et … juba proovitud. Oliver Cromwelli katsetulemuste kirjeldus on järgmine ( I Gentles „Cromwell” Kunst 2014 Lk233) „Pärast ohvitseridega nõupidamist otsustas Oliver kokku kutsuda kolme kuningriigi jumalakartlike meeste ehk „pühameest” esinduskogu. Sinna ei pidanud kuuluma ükski jurist ega tegevteenistuse olev ohvitser. Kulus peaaegu kaks nädalat, enne kui kiideti heaks nimekiri, kuhu oli kantud 140 „jumalakartlikku ja ustavat” meest.”. Tore ju! Või siis mitte? Igatahes katsetulemused ilmnesid üpris kiiresti: „Kulus vähem kui kaks kuud, et puruneksid kõik Cromwelli illusioonid, mis olid seotud uue esinduskoguga. Kirjas oma väimehele kindral Fleetwoodile kurtis ta, et parlamendiliikmed „ ei tunne lahkust … peaaegu mitte kellegi suhtes”. (…) Varsti pärast seda olevat ta öelnud, et talle „teevad lollid praegu rohkem muret, kui varem petised.”” (lk 238) Vaat selline tulemus. „ Neli aastat hiljem sündmustele tagasi vaadates kirjeldas Cromwell Barebone´i  parlamenti kui „mu enda nõrkuse ja rumaluse lugu”. Kuidas küll juhtus, et esinduskogu, mille liikmed oli ta ise koos oma ohvitseridega hoolikalt välja valinud, osutus tema jaoks selliseks pettumuseks?” (lk 235). Mnjah, siinkohal meenub Jaapani kõnekäänd.“ Meie kõik oleme targemad kui keegi meist eraldi.“

 Meile võivad need muutused meeldida või mitte meeldida, kuid need on ilmselged arengud, mida oma tegevuste planeerimisel (millise mäe otsa joosta) arvestada.

 

Järgneb …

 

Targutusi …

 J. Casti „X-sündmused“ Nebandon 2012

 Lk 63 „Üle kahe miljardi Google´i otsingu teostamiseks kulub iga päev rohkem eleltrienergiat, kui kulutavad kolm tuhat majapidamist google´i kodulinnas Mountain Viewś Californias. You Tube, mis kuulub Google´ile, nõuab üle 10 protsendi kogu interneti ühenduskiirusest. Lisame sotsiaalvõrgustikud nagu Facebook ja Twitter, ning digitaalsed filmilaenutusteenust pakkuvad lehed, nagu Netflix, ning sa hakkad mõistma, kes kõige enam interneti ülekandekiirust ahnitsevad. Kõik need teenused vajavad suuri andmekeskusi ehk „serverifarme“, kus käsitletakse bitte ja baite, mis ööpäevaringselt läbi võrgustiku liiguvad.

Andmekeskustes tekkiv kuumus tuleb eemaldada ruumidest, kus paiknevad serverid, et neis püsiks normaalne toatemperatuur, umbes 20 *C. Kuumus lastakse tavaliselt lihtsalt õue, mis annab oma panuse planeedi temperatuuri tõusu. Andmekeskustte jahutamiseks kulub enam-vähem sama palju energiat, kui serverid tarvitavad. „

 Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013

 Lk 26 „Kui ainusaks võimaluseks on olla võrdne, siis pole tegemist võimalusega.“

Lk 27 „Tahame ühiskonda, kus oleme vabad tegema valikuid, tegema vigu, olema lahked ja osavõtlikud. Seda mõistamegi moraalse ühiskonna all – mitte ühiskonda, kus riik vastutab kõige eest ning mitte keegi ei vastuta riigi eest.“

 M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017

 Lk 44 „ Ma küsin sinult: „Mida sa elult soovid?“ ja sina vastad midagi sellist, et „ma tahan olla õnnelik, tahan toredat perekonda ja tööd, mis mulle meeldib,“ sinu vastus on niivõrd tavaline ja ettearvarav, et see ei tähenda tegelikult mitte midagi.“

„Kõik tahavad seda. Seda on lihtne tahta. Sootuks huvitavam küsimus – küsimus, millele paljud inimesed kunagi ei mõtle – on: „Millist valu sa oma ellu soovid?, Mille nimel oled sa vaeva nägema?“ Kuna see näib mängivat meie elukäigu otsustamisel hoopis suuremat rolli.“

Lk45 „Sest õnn vajab pingutust. See kasvab probleemidest. Rõõm ei kasva lihtsalt maast nagu ülased ja vikerkaared. Tõeline, tõsine, elukestev rahuldus ja tähendus tuleb ära teenida läbi meie pingutuste valimise ja haldamise.“

Põrketeooria: V 6 Rahulik meri … tsunami ootel?

 

 

Pilvepiir lõpetas selleks aastaks istungid nagu öeldakse, pani „poe kinni“. Pani poe kinni nii nagu kogu aasta tegutseti – lahkmeelselt. Isegi Jõulusalme kasutati looritatud vihameelsuseks. Nätaki!  Kuidagi piinlik oli see repertuaar, mida esitati Jõuluvanale, öeldi nii otse kui kaude ja ikka vihuti. Ise kõigil näod säramas oma „essusti“ ütlemise ande üle rõõmu/uhkust tundes. Piinlik. Naljad on üks väärt kaup, kuid neist peab ka aru saama, mitte nii nagu minu tudengipõlves öeldi, et mõni inimene saab ühe anekdoodi üle kolm korda naerda: esiteks siis kui räägitakse, teiseks siis kui talle see ära seletatakse ja „kolmandamal“ korral … kahe nädala pärast kui ta sellest aru saab. Nojah, Pilvepiiri naljade puhul on tegemist sellise omamoodi sisenaljade kogumiga, salakeelega, mida 99% kodanikest küll ei mõistnud. Mingis mõttes iseloomulik ega 99% kodanikest ei saa ka Pilvepiiri seadusloome süvamõttest aru, miks peaks siis naljadest aru saama? Selline kitsas klubiline tegevus. Nojah …  Pealegi, ma nagu mäletan, et jõuluaeg oli vanasti selline malbe rahuaeg, andestamise, leppimise ja aitamise aeg … Kuid tundub, et poliitturg on enese nii sügavatesse kaevikutesse matnud, et üle selle ääre ei suudeta enam aduda, mis maailmas tegelikult toimub, millised on tegelikud probleemid. Tegelikud ohud (mitte ohmud). Vaid paar näidet:

 ÄP 17.20 „Endine Euroopa Keskpanga president Mario Draghi hoiatab koos India ja Hiina tipp-pangajuhtidega, et üle maailma kogub hoogu suur korporatiivne maksejõuetuskriis, mis jääb praegu koroonakriisiga võitlemise meetmete alla peitu. G30 tellitud ja eelmise nädala lõpus avalikustatud raportis kirjutavad kogenud pankurid, et keskpankade ja valitsuste koroonakriisi aegsed meetmed, mis peamiselt koosnevad otsestest ja kaudsetest toetustest ärisektorile, maskeerivad majanduse tegelikku olukorda. See maskeering ei püsi enam kaua.“

 ÄL 16.12.20 „Oleme juba harjunud, et hinnad ei tõuse, ja keskpangad üritavad kuidagigi 2% inflatsioonieesmärgini jõuda. Ent Martin Wolf prognoosib, et pärast koroonapandeemiat liigume uude ajajärku: maailmamajandus teeb pöörde, nagu on varemgi juhtunud, ja seekord on tagajärg 5–10% hinnatõus. „See muudab kõike,” tõdeb Wolf. Tema sõnul on see väljavaade paraku paljudel kahe silma vahele jäänud.“ Nojah, tegelikult on palju asju paljudele kahe silma vahele jäänud.

 Mis on kahe silma vahele jäänud?

 Vaadake, olukord kolmikkriisis on nagu peale maavärinat ja enne tsunamit, meri on taandunud (esimene meditsiinilaine on stabiliseeritud), rõõmsameelsed suvitajad vallatlevad kuivale jäänud kaladega (kõrged analüüsimajad vallatlevad võimalike majanduskasvu numbritega järgmise aasta teises pooles), kuid kaugel müriseb – hiidlaine (majanduse üheksas laine, hoogu koguv suur korporatiivne maksejõuetuskriis). Kui neid kahte hoiatust vaadata, siis Dragi oma, et „üle maailma kogub hoogu suur korporatiivne maksejõuetuskriis“ on ilmne igale majandusinimesele (ja sellele kes suudab lahutada ja liita ka algtasemel) või … Või on kapitalism katki, sest need (hiid)laenud (või tühinumbrid?) mida kriisi summutamiseks on laiali pillutatud, tuleb tagasi maksta. Omanikule tagasi maksta. Kui tagasimakse võime puudub, siis saabubki maksejõetus. Kriis kriisis. Laenata saab vaid seda mis on olemas, mida keegi on teeninud ja mis on kellegi omandus. Piltlikult, raha omanik rendib oma raha (laenab) ajutiseks kasutamiseks kui kaupa raha/kauba vajajale, täpselt samuti nagu üüritakse korterit, autot, tõuksi. Te maksate oma tõuksikasutuse teenustasu ja annate siis tõuksi tagasi omanikule/operaatorike. „Onju“? Elementaarne. Igal teisel juhul olete te ju varas – tõuksivaras – kõige sellest johtuvaga.  Miks te arvate, et raha, kui kaubaga on teistmoodi. Omanik tahab oma vara ka tagasi saada. Miks ta ei peaks tahtma?

 Teine õhkõrn võimalus on, et välja on mõeldud (rahaline) „perertum mobile“, kuid sellele ei tasuks eriti loota. Esiteks olevat juba kaks sajandit tagasi Pariisi Akadeemia uksele pandus silt, et avaldusi „perpertum mobile projektidele“ enam vast ei võeta. Teiseks, kui rahaline „perertum mobile“ ka luuakse, siis … kaotab raha kui kauba ja väärtusmõõdu mõte.

 Nii, et … nagu öeldakse kui me võlgu tagasi ei maksa, siis maksame neid edasi, refinantseerides ja re-re-refinatseerides neid kohustusi, makstes raharenti edasi kuni seitsmenda põlveni, muutes selle meie Ühisruumi püsikuluks.

 Kahe kõrva vahelt … otsides

 Niisiis, maksejõetuskriis on tulemas ja meie … Kuidas meie valmistume selleks? Kõik need kes ei lidu praegu tsunami eest kogu jõust lähima või kaugema mäe otsa, jäädes harjumuslikult vaenama kaevikutesse saavad hukka. Täitsa hukka. Lihtne füüsika. On ka selge, et piduliku kolonnina mäkke tõus ei õnnestu, lihtsalt võimed, aeg/aeglus, harjumused ja uskumused on liiga erinevad. Vaadake, kui kolonni kujundada kaevikumeeste kaudu, siis ei saa kolonn iialgi liikuma. Sellisel juhul köidetakse meid teiega hukkumise külge. Päästmatult. Fataalselt. Praegu peaks majanduse laskma vabakäigule, et igaühel oleks võimalik tegeleda enese ja enese äride päästmisega, neid kiirelt valmistada ette saabuvaks tsunaamiks. Mida rohkem on neid kas ise suudavad oma päästmise organiseerida, seda rohkem on võimalik päästa ka neid keda on paratamatult vaja järgi aidata. Kas me tegeleme millegi sellesarnasega? Hm, loen seitungist, et Elering ja Eesti Energia on pööranud tülli taastuvenergia „soodusskeemide“ üle. No igati õige aeg et Dr Riik pööraks tülli Dr Riigiga (mõlemad riigi omanduses olevad firmad) Hm, mida see tähendab? Kas see on konkurentsivõitlus või sihi kaotanud dotatsioonilüpsi võistlused? Peretüli? Osapooled on lausa nii tülli pööranud, et ähvardavad kohtusse pöörduda. Hm, ühe omaniku (Dr Riik) kaks struktuuriüksust lähevad omavahel kohtusse? Omaniku raha, aega ja ressurssi kulutama? Mida see näitab? Rumalust? Seda muidu. Otsustamatust? Ka see on õige, kuid üldkokkuvõttes näitab see seda, et Dr Riigil puudub tegelik strateegia nii energeetika arendamise, tööhõive kui ka keskkonna alal. Kaks Dr Riigi lapsukest, suurkorporatsiooni, „mängivad konkurentsi“, murdes maha kogu erainitsiatiivil baseeruva energiatootmise ja kisklevad veel ka omavahel. See ei ole konkurentsi mõte, see on konkurentsimõiste kuritarvitamine. Jätkuv muide. Siht on kadunud.

Mis aga eriti muret teeb, siis see mis toimub börssidel. Börsid tõusevad. Uskumatu. Kriis möllab mööda maailma, aga börsid tõusevad. Börsid pidavat tõusma seetõttu, et „odav raha“ otsib … Mida? Pelgupaika? Kuid „odav raha“ polnud ju mõeldud börsikasiinos mängimiseks, selle eesmärk on tasandada kriisi mõjusid. Nagu reklaamlause ütleb: „ka põrand jääb vahetamata“,  siis seda parafraseerides tuleb tunnistada, et kriisi tasandamiseesmärgid rahaga jäid kasutamata. Miks peakski, raha on väga voolav ollus, voolavam kui vesi, leides alati kasulikuma, mitte õigema/sihipärasema koha. See on tüüpiline pillerkaar tsubaamiootel tagasitõmbunud rannas, mis läheb ootamatult üle purustavaks hiidlaineks. Selles valguses teeb mind rahutuks nii administratsioonide, kui analüüsimajade hetkeolukorra projetseerimine paralleellükkega järgmisesse aastasse, mil „aasta teises pooles on oodata tugevat majanduskasvu“. Hm, puudus veel et oleks öeldud, et „raju kasvu“. Kuigi … Õige on ju ka see, mida millega võrrelda ja kui sügavas augus ära käime. Siinkohal on hea teada, mida arvavad kõrged analüüsimajad, kuid selles situatsioonis tuleb mulle alati meelde see kunagine Mosambiigi peaminister, kes ütles, et ta uurib küll SKT aruandeid, kuid täieliku pildi saamiseks jälgib ka kevadparaadi ... kui paljudel on pidukingad jalas, kui paljud on paljasjalgsed. Pidupäeval pole võimalik naabri kingi laenata nagu tantsuõhtule, pidupäev annab tõelise pildi olukorrast. Vaat sellised kavalad nipid. Igatahes, kasutades sama meetodit, siis meie juba "paljasjalgseid" ettevõtjaid vaadates, kes siiani veel püüavad fassaadi säilitada ja naabrilt tantsuõhtuks kingi laenata, siis ... (majandus)tsunaami on tulekul.

 Millal laine tuleb?

 Millal siis? Hea küsimus, kuid … Vaadake siinkohal on võimalik välja pakkuda mitmeid võimalusi, kuid enamuses oo kõik sedasorti ennustamised osutunud valeks. Kuid ometi hoiatatakse peale nn Aasia tsunamit (2004) iga maavärina puhul rannikuriike võimaliku tsunaamiohu eest. Loodud on tsunaamide võimalike liikumiste mudelid ja hoiatussüsteemid. Harilikult nii hullusti ei lähe, kui 2004 a, kuid hoiatama peab. Samasugune (majandus)tsunami hoiatussüsteem peaks olema meilgi, kuid ei ole. Vaatame teiega isekeskis looduse märke nagu vanavanaisad ja arvame, et … Niisiis, kui loodust vaadata, siis on ju tore, kui talv kevade poole liigub, päike paistab ja metsaalune kõrge lumi madalamaks vajub. Just sellise ootus ja lootusajana  võiks praegust olukorda võrrelda ka kriiside kulgemises. Vaktsiin on ju loodud, varsti, varsti … on kõik jälle hästi. Meile, inimestele, on lootus ja (õnne)ootus kütuseks, mis meid ikka on aidanud, ikka edasi viinud. Kuid kevadlumel on ka teistsugune mõju, mida linnainimene oma kõrgetest analüüsimajadest ei pruugi aduda, tõsisasi on, et osadele metsaloomadele on kevadine lume sulamine ja uuesti külmumine tõeline nuhtlus, eriti sõralistele, lõhub jalad ja takistab hoogu, samas on olud soodsad kiskjatele, need ei vaju nii kergelt läbi jääkooriku.  Nii, et  vaktsiin on tubli samm olukorra stabiliseerumise poole, kuid eufooriaks on veel varavõitu. Pigem on see olukord mil võidukad väed on tähistamas edu, mis on täiesti loomulik, kuid siis tuleb … hommik.  Selle punktini elame me kõik lootuses ja ootuses, et kõik normaliseerub, kuid ei normaliseeru vaid üksnes stabiliseerub. Normaliseerumiseni ja sealt eduni tuleb alles jõuda. Sel võiduhommikul ärgates näeme, et oleme võidukalt keset laastatud linna, fassaadid on küll püsti, kuid ilma abita need püsti ei jää (kui üldse on vaja jätta, võib-olla „ravib“ neid kõige paremini buldooser?), mõnel on karkass veel korralik, kuid kriis on sisemised reservid ära põletanud, lootusetult läbi põletanud, et uut võitlusringi alustada. Suur osa firmasid on varemeis, neist ongi vaid fassaadid, mis jätavad purustuste ulatusest eksliku mulje. Isegi need kes mäeotsa pommivarjendid ehitasid on hädas, sest uutes tingimustes ei pruugi nende teenused enam turgu omada. Seega, tarneahelad on katkenud, endised kliendid ja tarnijad kadunud, riigid oma abiressursid ammendanud, turgude vajadused muutunud. Sel momendil … Kõik mõistavad, et lootuste aeg on lõppenud, algab kas fassaadide dominoefektiline varisemine või maruline ülesehitus - uute turgude, toodete ja teenuste rekombineerimine. Siis, kui ootus ja usk lähevad üle tegelikkuseks, siis  see koht, kus tuleb aidata neid, kes suudaksid veel aidata ka teisi. Just seeajahetk on järgmise aasta kõige ohtlikum koht, kui areng võib murduda ühele või teisele poole: rühime uuele arengutasandile, ülesmäge või lastakse kõik allavoolu.

 Järgmise aasta soovid ja hoiatused

 Seega on järgmise aasta kõige olulisem soov on paindlikkus, kiire reageerimine ja loovus – kõigile. See on ainukene edu valem. Järgmise aasta hoiatus – tsunaamihoiatus! Mingisugune laine sellest maavärinast (meditsiinikriisist) jõuab igasse randa (majanduskriisi lainena), küsimus on vaid selles, kui suure laine ja purustusjõuga on tegemist. Need küsimused on kõik meist suuresti sõltumatud (loodusjõulised) küsimused kuid meist enestest olenev küsimus on kuidas me seda lööki suudame sujuvalt põrgatada (amortiseerida, absorbeerida ja teised kasulikud kolesõnad). Selle põrgatamise edukus oleneb suuresti meie teiega valitus administratsioonide administreerimisvõimest. Taktikaliselt õige kaitse oleneb õigetest valikutes. Muidugi võib ka niisama ringi ulpida ja öelda, et „meid see ei puuduta“, mis on kujunenud meie põhimantraks, kuid tõsiasi on (nagu minu meelest ütles tabavalt W. Buffet?), et „Noa ei alustanud laevaehitamist, siis kui vihma juba sadas“.

 Peale meid …

 Mnjah, õige mõte, kuid süvakriis pole senini meid veel pannud nägema selle kolmikkriisi kõige ohtlikumat osa ehk administratiivkriisi. Muidugi tundub vale ajana praegu, keset kolmikkriisi,  tegeleda sellise asjaga nagu riigireform, kuid … Kuid millal siis veel? Parem hilja kui mitte kunagi. Teine võimalus on, et me läheme mööda mugavusotsustamatust st. kuna juba vihma sajab, siis mingit laeva ei ehitagi, võtame uhke roomlasliku hoiaku, et „Peale meid tulgu või veeuputus“. Seni pidutseme. Kiskleme. Näägutame. Tundub, et seda retsepti praegu meelekindlalt järgitaksegi.

Mammut ei koosne mammutitest vaid rakkudest, lõppkokkuvõttes pisitillu aatomitest, nii koosneb ka majandus mitte majandusest vaid pisiasjadest. Igast pisikesest ettevõttest ja igast pisikesest ettevõtmisest. Need pisikesed ettevõtmised koos pisikeste probleemidega moodustavad ühtse majandusliku võrgustiku, koos võimalike suurte probleemidega, kui Dr Riik õigel ajal hälbeid ei märka ja ravi ei leia. Arteriaalse verejooksuga ei tohiks Dr Riik sundida ettevõtjat sundida üha uuesti spurtima. Ilmselt oleks mõistlik verejooks peatada ja haav kinni siduda, kuid … Vaatame üht „väikest“ probleemi.  Nagu näiteks  kirjutas Maaleht: „Bussiettevõtted on maanteeameti üle ujutanud sõiduplaanide muutmise taotlustega. Ikka sel eesmärgil, et väheste reisijatega väljumised ajutiselt peatada ja nii vältida suure kahjumi teket. Novembris on võrreldes aasta varasemaga bussireisijate arv vähenenud ligi poole võrra.“ Nii, milline oleks teie reaktsioon olukorras, kui teie tulud langevad poole võrra ja kulud tikusuvad omas rütmis edasi (lahtisest haavast tulveb elumahla välja, kuid peate edasi spurtima)? Muidugi on loomulik, et viite väljumised kooskõlla nõudlusega. Dr Riik niimoodi ei arva. Kostub vaid rõõmsameelsed kilked a´la aga me ei saa midagi teha, sest seadus on selline. Ja pealegi on iga tegemine põhiseadusvastane. See ongi administratiivse kriisi üks sümptomeid – paindumatus, oludega mittekohanemine. Oma tegevusetus varjatakse bürokraatliku sirmi taha. Mõnes mõttes on selline käitumine isegi õige, sest päris seadusetuseks ka minna ei saa (vähemalt kolm tugipunkti – sina ei pea mitte tapma, parempoolne liiklus ja kinnistusraamat – peavad säilima), kuid väga palju on sellist, kus inimesed ja nende moodustatud kehandid suudavad ise „ennast päästa“ ja kohaneda oludega piisavalt paindlikult ja kiirelt. Nagu teravmeelitses R. Reagan:„ Roland Reagan oli 1980 aasta valimised võitnud retoorilise küsimusega, mis on USA 13 kõige ohtlikumat sõna. Ta standardvastus oli: „Tere! Mina olen valitsusest ja ma olen siin selleks, et teid aidata““ („Merkel“ Helios 2018 Lk80). Naljakas? Ei ole naljakas. See on traagiline, kuid ajalooliselt välja kujunenud pahe. Miks?

 Siinkohal tuleb arvestada tõsiasjaga, et Dr Riik ei asu ise „oma äridega“ konkureerival turul vaid konkurentsist „veidi“ kõrgemal, omades administratiivset (super)võimu. Nii, ei ole Dr Riigil mingitki muret näiteks sellest kas rongireisijaid on rongides või mitte (mis suuresti on tõsiasi juba praegu nädala sees), sest Dr Riik (rongifirma) esitab Dr Riigile (MKM) arve oma kulude kohta, mis kuuluvad rahuldamisele. Tulukus pole tähtis, sest tähtis on vaid see, et rongid sõidaksid. Selline eesmärgipüstitus siis. Nojah, lõppkokkuvõttes esitatakse küll arve meile teiega, sest Dr Riik peab „oma äri“ üleval meie ühise raha eest. Just seepärast, et turu tunnetus (oma konkurentsiülese staatusega) on Dr Riigil kuhtunud, ei saa ta ka turuosaliste murest (sh kiirustamisest) aru. Kui nüüd tulla tagasi selle juurde, et seadus ei luba kriisiolukorrale vastavaid muudatusi, siis seegi on vaid näide administratiivsest kriisist ja selle nähtamatust käest. Kuidas kriis, kuidas suutamatus? Töö ju käib. Vaadake, kõik ju teevad „midagi“ – MKM ja MA vastavad kirjadele ja … Kuid turuosalised ei vaja vastuseid, et “ise olete lollid“ (ütelge oma liiniluba üles), või „meil on pöidlad ühel pool“ (me ei saa seadust muuta). Kuidas/mida siis peaks tegema?

 Ajalooline mälu

 Minu ajalooline mälu ütleb, et igat asja saab teha. Saab teha kiiresti, saab teha innuga, saab teha mõtestatult, kuid muidugi saab teha kõike seda ka pöördvõrdeliselt. Kõik oleneb sellest kuidas on eesmärgid püstitatud ja kuidas mingile tegevusele/tegevusetusele reageerib Ühisruum. Kas Ühisruum näeb? Kas oskab analüüsida? Kas suudab järeldada? Ray. Dalio („Põhimõtted“ ÄP 2018 Lk 203) ilmestab seda olukorda järgmiselt:  „Mõistagi ei oska inimesed hinnata seda, mida nad ei näe. Inimene, kes ei oska näha seaduspärasusi ega sünteesida, ei tea seaduspärasustest ja sünteesist rohkem kui värvipime värvide nägemisest. Erinevus meie aju toimimises ei ole kaugeltki nii silmnähtav kui erinevus meie keha toimimises. Värvipimedad saavad lõpuks teada, et nad on värvipimedad, aga enamik ei näe ega mõista kunagi, kuidas nende mõtteviis neid pimestab. Et asju veel keerulisemaks ajada, ei meeldi meile ei enda ega teiste pimealade tunnistamine, kuigi meil kõigil on need olemas. Kui sa osutad kellegi psühholoogiliselt nõrgale küljele, võetakse seda tavaliselt vastu sama soojalt nagu kehalisele nõrkusele osutamine.“

„Kui oled nagu enamik, siis ei ole sul aimugi, kuidas teised ajud näevad, ja mõista püüdminegi ei õnnestu kuigivõrd, sest oled liiga ametis neile selle selgitamisega, mida ise õigeks pead. Teisisõnu oled suletud meelega, eeldad liiga palju. Niisugune meelesuletus läheb kohutavalt kalliks maksma,; seetõttu jäävad märkamata mitmesugused teiste osutatavad imelised võimalused ja ohtlikud ähvardused, peale selle blokeerib kriitika, mis võib olla konstruktiivne või isegi elupäästev.“ Oh, imelised  võimalused …mida me ei näe, sest me pole harjunud maailma vaatama avatud meelega. Aga kui vaataks?

 Kiirreageerijad – elupäästjad

 Kui 90date alguse kriisis, kui kõigi kõik meeled olid avatud,  sai seaduseid muuta nädalaga ja me jäime ellu, siis mis tänapäeval on teistmoodi? Kui meil on kiirreageerimisväed, kui meil on kiirabi, kui meil on teised kiirüksused, siis miks ei või meil olla kiirreageeriv seadusloome üksus? Põhjanaabrid on praeguses kriisis näiteks teinud hulgaliselt ajutisi ja erandregulatsioone. (Näiteks: Temporary amendments to transport legislation enter into force on 1 June 2020. Temporary amendments will be made to the legislation in the administrative branch of the Ministry of Transport and Communications. They will facilitate business activities and people's daily lives and ensure well-functioning transport operations under the emergency conditions resulting from the coronavirus epidemic. The amendments concern several acts.

Changes to public transport routes and timetables

Through an amendment to the Act on Transport Services, the notification period of providers of passenger transport services will be shortened from 60 days to five days. This will provide the public transport operators an opportunity to change their timetables more quickly and so adapt their business operations to the changing circumstances.) Vaat niimoodi. Ikka selleks, et majandus jääks kestma. Inimesed edasi elama ja … lootma.  Elementaarne.

        Kui me sellist reageerimist ära ei õpi, riigireformi ei tee, ei defineeri ümber avalikku teenistust, kui kodanikke abistavat (tegevuse edukust määratletakse selle järgi, kui paljusid inimesi on ametnikkond suutnud aidata, mitte neile „vastata ettenähtud ajal“ ei midagi), mitte karistavat ja keelavat süsteemi, siis pole meil varinguks tsunamit vajagi. Saavutame oma paindumatusega sama purustavad tulemused. Olenemata sellest kui kõrge või madal laine siiakanti jõuab on meil juba kõik fassaadid kokku kukkunud ja alles jääb vaid Dr Riik kui administreeriv tasand ja riiklik plaanimajandus. Sellisest varemeteväljast on väga raske midagi ülesse kasvatada.  Mnjah, vahel tundub, et võtame eeskuju valedest näidetest, valest ajast, oleme mugavad, väga mugavad: Nagu prantsuse kuningad: „lits de justice (pr. k. ´õigusemõistmise voodi´) kuninga osavõtul peetavad pidulikud kohtuistungid, mida kasutati parlamentide opositsiooni vastu võitlemiseks ja millel kuningas otsese käsuga sundis parlamenti mõnda oma edikti seadusena tunnistama; kuningas oli ruumi nurgas baldahhiinvoodis.“ (Dulong „Mazarin“ Kunst 2002. Lk 54). Ka võimalik, kuid kuhu see kuningakoja viis teame me täna vägagi hästi.

H Rosling („Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 147) räägib ühest intsident Indias, kui rootsi meditsiinitudeng pani käe lifti ukse vahele, et peatada lift, kuna Rootsi ohutusnõuded nägid ette sensori, mis sulgumise peataks. Indias seda muidugi polnud ja … käsi jäigi uste vahele. Selle peale oskas kohalik juhendaja vaid tõdeda, et:  „Hm. Järelikult on teie riik muutunud nii ohutuks, et välismaale minnes on maailm teile ohtlik.“. Ehk, kui me muudame kõik-kõik-kõik nii automaatselt turvaliseks, et inimene ise ei pea millegi pärast muretsema, tema eest mõtleb, reguleerib ja vastutab riik, siis see ülehooldus (e ülereguleerimine) võib meile muutuda olude muutumisel ohtlikuks. Me kaotame ohu tunnetuse, ega oska enam iseseisvalt hakkama saada. Ülehooldus on ohtlik, eksistentsiaalselt ohtlik.

Kui nüüd mõni arvab, et siinkohal läksid selles jutujärjes suusad risti, et ühest küljest peaks Dr Riik rohkem avitama (seal kus vaja) ja teisalt, et Dr Riik ei peaks sekkuma, siis nii see ei ole. Ka mittesekkumine on avitamine ehk seal kus majandus(üksused) saaksid ennast ise aidata peaks tegevuse andma vabaks. Just nagu „pisinäitel“ bussifirmadel ise oma arteriaalne verejooks kinni siduda. Tuleb lihtsalt taastada ettevõtjate võõrandamatud õigused (jutt ei ole mitte ainult bussifirmadest, bussifirmad on vaid üksiknäide, õigus ennast ise aidata peab olema, vähemalt kriisi ajal, kõigi võõrandamatu õigus). Vaadake, liinilubade „andmine“ turupõhiste liinide vedajatele on täielik jaburus. Miks? Kas te olete mõelnud mida Dr Riik jagab? Lubasid? Ei Dr Riik on kuulutanud enese AJA OMANIKUKS. Dr Riik jagab aega millal mingi ettevõtja võin ettevõtlusega tegeleda ja millal mitte. Vahva eks ole? Mida võiks veel kuulutada Dr Riigi omandiks? Eee … Ma parem ei pakuks, ega tea äkki saab keegi veel idee selle ellurakendamiseks. Pigem on praegu kõige õigem dereguleerida, dereguleerida ja veelkord dereguleerida. Dereguleerimine võimaldab kordades tõsta õnnestumise võimalusi tsunaamiga hakkamasaamiseks.

 Järgneb:

 Targutusi:

 Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017

 Lk 338 „Poliitikud, kes teevad tõsiseid vigu ja neid oma järgneva tegevusega veel võimendavad, ei pea ju kohe olema idioodid. Nad tegutsevad mingil eesmärgil ning võtavad rohkem või vähem teadlikult vastutuse sellega kaasnevate tagajärgede eest seni, kuni neid ei saa edukalt enda ja teiste eest salata.“

Lk 415 „Nii näitavad arvamusuuringud järjekindlalt, et inimestele meeldib küll vaba majandussüsteemi vilju nautida, kuid samas ei saa enamus selle toimimisviisist aru. Kui turge reguleeritaks enamuse tunnete järgi, kukuks välja küllaltki plaanimajanduse moodi asi. Paljudes valdkondades on inimestele ehtsana tunduvate soovide ning riigipoolse ratsionaalselt vajaliku tegevuse vahel tundeline lõhe. Esindusdemokraatia mõte peab seisnema selles, et kodanik valib endale esindaja tunde järgi, nondel aga on võimalus teha otsuseid ratsionaalselt.“

Lk 417 „Kuid kehtib ka Kanti hinnang: „Seda, et kuningatest saaks filosoofid  ja filosoofidest kuningad, ei ole oodata, aga seda ei tasu ka soovida, kuna võimu jõud rikub vältimatult mõistuse vaba mõtlemisvõime.“

 Alison Weir „Elizabeth, kuninganna“ Argo 2018

 Lk 577 „Härra spiiker, teie tänate mind, kuid minul on põhjust hoopis teile tänulik olla ja ma annan teile ülesande tänada alamkoda, et minu tähelepanu on neile asjadele juhitud; sest kui ma poleks seda teie käest teada saanud, oleksin võinud pahaaimamatult vea teha, kuna mul puudus tõeline informatsioon. See, et minu antud monopolid peaksid kellelegi muret või häda tooma ja meie patentide all toimub rõhumine, läheb minu valitsejaväärikuse vastu. Kui ma sellest kuulsin, ei saanud ma mõttes  rahu enne, kui olin selle asja korda ajanud., ja teadku mu heatahtlikkuse kurjasti kasutajad, et seda ma taluda ei kavatse.

Enda kohta pean ütlema järgmist: mina pole kunagi olnud ahnitseja või krabaja ega ka range ja kitsi valitseja, samuti mitte laristaja; mu süda pole kunagi olnud seatud maiste hüvede järgi. Seda mida teie mulle kingite, ei kuhja ma kokku, vaid võtan vastu selleks, et jälle teile jagada; jah, omaenda varandust pean ma ka teie omaks, mida tuleb tarvitada teie hüvanguks, ja teie silmad saavad nägema, kuidas seda tehakse.“

Kuninganna kinnitas, et „ei ihka elada kauem kui niikaua, kui ma näen teie jõukust, ja see on mu ainus soov. Sest peale, kui ma kuningannaks sain, pole ma eales välja andnud ühtegi muud monopoli kui ainult neid, mis väideti olevat head ja alamatele kasulikud, ehkki ned pidid tooma veidi kasumiit mu vanadele teenritele, kes olid selle ära teeninud.“ Kui nad süsteemi kurjalt ära kasutasid, siis palus ta et Jumal ei paneks nende üleastumist minu süüks. „

Põrketeooria: V5 Ohvrid & kohvrid

 

 

Tänase päeva (14.12.20) poliitturu kliima  ilmestamiseks sobib hästi katke W Herrendorfi raamatust „Miks me varastasime auto“ (Eesti Raamat 2018 Lk 61), kus 14 aastane noormees räägib oma pere (õigemini kisklevate vanemate) eludünaamikast: „Aga millalgi jõudsin järeldusele, et nad karjusid hea meelega üksteise peale. Et nad olid hea meelega õnnetud. Seda olin ma kuskilt ajakirjast lugenud: et leidub inimesi, kes on hea meelega õnnetud. Kes on seega õnnelikud, kui nad on õnnetud.  Kusjuures ma pean tunnistama, et ma ei ole sellest täiesti aru saanud. Midagi sellest asjast oli mulle kohe selge. Aga midagi ei olnud ka.“ Selline siis oli 14 aastase poisi arutlus pereenergiast. Õnnevalemist. Pean selle noore inimesega nõustuma, ka mina ei saa „täiesti aru“ ega üldse mitte, miks inimestel meeldib õnnelikud olla läbi õnnetuks olemise. Oeh, just selline pilt vaatab meile vastu tänase poliitturu olukorrahinnangus. Olla õnnetu, see on nagu kapital, mida saab vabalt vahetada võimu vastu. Hm, võimu aseaine?

 Strateegia: Õnnetuksolemise ümberjagamine

 Ei oska õigesti fikseeridagi millal see meiega juhtus, et me õnne tootmiselt (ja nautimiselt) rivistusime ümber õnnetuksolemise ümberjagamisele? Millalgi see juhtu, kuid millal me eesmärgiteelt mingitele õnnetuste kõrvalrajale eksisime?  Nüüd on iga edasisammu jaoks  vaja kõigepealt tohutute pingutustega jalg sopast välja tõmmata ja siis … katsuda ka kummik kätte saada ja niimoodi ikka edasi, ikka kaugemale eesmärgiteest. Ikka õnnetuma moega. Ikka sopasemalt. Ohvrite masendumeelne armee astub oma murekohvrit kaasa kiskudes lootusetuse silmapiiri poole? Poliitinimeste (ja ka osade massimeedikute) jutupunktidest jääb just selline kuvand.  Kuid see pole tõsi, kuid virisemine ja solvumine on muutunud kaubaks, moekaubaks. Mood on suures osas teadagi veidrus, mis võtab oma ratsionaalse kuju alles kandjate harjumisel sellega või selle hülgamisel. Tõsiasi on, et ilma raskuste ja tagasilöökideta poleks ka õnnetunnet, see oleks imallääge siirup, mille lõhn ise ajab juba öökima. No näete, juba leiaksime uue põhjuse pahuruseks – tülgastav õnnemagusus. Aitab selles soigumisest, alles olime krapsakad, indu täis, meile oli kõik võimalik. Nagu Vanaema Marie ütles „Elu peab olema, tuli peab põlema, ilm on kui roosiaed“. Selline oli inimese arvamus, kes oli elanud rasket ja keerulist elu, kuid oli alati optimistlik, heatahtlik. Mnjah, ilmselt oli tema eluke liiga raske selleks, et raisku lasta kõige pisemgi õnne/ilu/rõõmu kübemeke, nüüd siis … Vastupidi? Kehv mood, ärgem harjutagem endale seda juurde. Nagu (jällegi) Vanaema Marie targalt märkis: „Ma kannata ära, teisel jääb halb mood juurde“. Tundub, et see halb mood ongi paljudele juba juured jäänud, sest halamine on muidugi tunduvalt kergem, kui millegi ehitamine/loomine. Näiteks meid oli töölt saadetud päevaks sõbraga Pirita olümpia purjeregati ehitustöödele. Ehhee, ega ehitamist muidugi ei olnud (me olime kontoriinimesed, mitte ehitajad), pidime ajutist sauna lammutama. No võtsime siis kanalisatsioonitoru nagu keskaegse taraani ja jooksime vastu seina. Sõber märkis elutargalt: „Lammutamine pole ehitamine, muretu ja kiire.“. Kui niimoodi edasi läheb oleme kõik (poliitinimeste meelest) lammutustöölised, ohvrid, ahistatud, kiusatud ja need teised kolesõnalised terminid ning … siis saabuvad poliitprintsid valgetel hobustel ja … Vabastavad meid (loodetavasti ei kipu magajaid suudlema , eriti epideemia ajal) või hoopis … kuritarvitad nad meie õigusi omal spetsiifilisel piiraval moel. Piirangud vabal moel? Ei tea, igatahes poliitinimesed kes on sünge/kurblik/nutunaise olekuga ei tekita usaldust, õigemini nii närtsinud olek ei tekita usaldust selle vastu, et nii (maailmavalust) piinatud tegelane jõuaks kuidagi meid edasi aidata, põrgatamisruumi tekitamisest rääkimata. Seega ärgem võtkem seda kurblikku ohvrihoiakut omaks, olgem pigem sohvrid – oma elu isejuhid.

 Treenides ennast õnnelikuks

 Kuidas selle õnnelikuks olemisega siis asjad on? Kas see on treenitav? Robert  Cialdini („Eelveenmine“ Pegasus 2017 Lk 131) toob huvitava vaatenurga õnnelikuks olemisele: „“ Te võite muuta end õnnelikumaks, täpselt nagu te võite kaotada kehakaalu,“ kinnitas mulle dr Lybomirsky. „Kuid nagu teistmoodi toitumine ja järjekindel treening, nõuab ka see igapäevast pingutust. Te peate sellest kinni pidama““. Ehhee, vahva ju, te peate vaid treenima. Kuid nii nagu dieedipidamine on ka tähelepanu suunamine õnnevektorile „veits“ pingutust nõudev, harjumatu. Tegelikult algab kõik sõnaseadmisest. Hea sõna on meeleolu ja hea keskkonna baastase. Teate küll, kõigepealt oli sõna … Robert  Cialdini raamatus „Eelveenmine“ toob välja, kuidas kujundada firma sisekeele elemente niimoodi, et see oleks kooskõlas organisatsiooni väärtustega. Firma SSM sõnastas seda niimoodi  „Tervishoiuorganisatsioonina oleme pühendunud tervendustegevusele, seetõttu ei kasuta me kunagi keelt, mis seostub vägivallaga. Meil ei ole bullet pointé; meil on information ponts. Me ei ründa probleemi, me läheneme sellele.“ Autor oli skeptiline sellisele, et sellised väikesed sõnamuudatused võiksid avaldada mõju inimeste mõtlemisele ja käitumisele. Kuid katse milles kaks rühma pidid koostama sõnadest lause, milles ühe sõnad andsid kokku põhiliselt agressiivsusega seotud lause ja teistel mitte, veenis teda sõna jõus. „Hiljem osalesid kõik katsealused uues ülesandes, kus nad pidid andma kaaskatsealusele 20 elektrišokki, kusjuures neil lasti endal otsustada, kui valulikud need šokid on. Tulemused olid muret tekitavad: eelnev kokkupuude vägivallaga seotud sõnadega tõi kaasa 48-protsendilise tõusu valitud šoki tugevuses“. Sellise avastuse valguses on vägivallatu keele nõue SSM-i puhul täiesti arusaadav. Tervishoiuasutusena peaks see lähtuma arstieetika põhiprintsiibist „Eelkõige mitte kahju teha““. (Lk 111). Samas ei olnud keelu all saavutamisega seotud sõnad, lihtsalt ähvardavaid assotsiatsioone tekitavad sõnad asendati saavutamisega seotud sõnadega, ehk ära räägi halba, ära tekita halba. Väga mõtlemapanev paralleel.

Tegelikult näeme me treeningu tulemusi ( nii nagu ilmselt ka Vanaema Marie juhtumi puhul) igapäevaselt, eriti vanemaealiste inimeste puhul: (Lk 129) „Vanainimesed meenutavad noortest sagedamini positiivseid mälestusi, mõlgutavad meeldivaid mõtteid, otsivad ja säilitavad soodsat informatsiooni, otsivad ja vaatavad õnnelikke nägusid ning pööravad tähelepanu ostetud kaupade plussidele.“

„Pange tähele, et vanemad inimesed suunduvad nendesse päikselistesse paikadesse äärmiselt tõhusa vaimse manöövri abil, mida oleme juba kohanud: nad keskendavad neile punktidele oma tähelepanu. Ja tõepoolest, kõige suuremat tujutõusu ilmutavad need vanainimesed, kellel on parimad tähelepanu korraldamise oskused (need kes on osavad seda suunama positiivsele ja seal hoidma.). Vanematel inimestel, kellel need oskused on kehvad, ei suuda kontrollida oma tähelepanu, et vabastada end kannatustest. Just nemad on need, kelle tuju vananedes halveneb. Olen valmis kihla vedama, et nemad on ühtlasi need, kes on andnud aluse ekslikule stereotüübile kergesti ärrituvast ja kibestunud vanainimestest, kuna pahurad inimesed torkavad lihtsalt rahulolevatest rohkem silma.“

„Küsisin kunagi professor Carstenilt, kuidas tal tekkis esimest korda mõte, et paljud vanemad inimesed on otsustanud oma järelejäänud päevad maksimaalselt ära kasutada, keskendudes positiivsele, mitte negatiivsele. Ta vastas, et oli küsitlenud vanadekodus elavat õde ja uurinud neilt, kuidas nad tulevad toime negatiivsete sündmuste (…) Õed vastasid korraga. „Oi, meil pole aega, et selle pärast muret tunda“. Carstensen mäletas, et see vastus viis ta segadusse, sest aeg oli ainus, mida pensionäridest õdedel, kellel puudusid töökoht, majapidamisülesanded ja perekondlikud kohustused, oli. Ent siis, mõttevälgatusega, mis pani aluse tema mõjukale ideele eluea motivatsiooni teemal, taipas Carstensen, et „aeg“, millest õed rääkisid, polnud mitte aeg, mis oli nende käsutuses mõnel konkreetsel päeval, vaid hoopis aeg, mis oli nende käsutuses kogu ülejäänud elu. Sellest vaatenurgast võetuna polnud daamidel mõistlik kulutada kuigi suurt osa neile veel jäänud ajast ebameeldivatele sündmustele.“ Vaat see on väärt tähelepanek. Ka meil ei ole aega tegeleda ebameeldivate küsimustega ja kuhu on jäänud põhimõte „Eelkõige mitte kahju teha“? Vaat niimoodi.

 Viljatu põllu võitlused

 Selle asemel, et seada järjekorda eksistentsiaalsed küsimused, on meie poliiturg kokku kogunud ilmatuma hulga vaenukive, mida siis naudinguga üksteisele (kuid tegelikult meile kõigile) kaela kukutada. Nagu märgib R. Jenkiins („Churchill“ Varrak 2011 Lk 737)  „Ja kodusel rindel käis lahing kitsal ja viljatul pinnal.“. Nii ka meil, kitsas, viljatu … nägelemine.

 1951 a valimistel märkis W Churchill elutargalt, et: „Me oleme kahel eelmisel aastal tänu parteide heitlusele palju kaotanud, mis kuulub valimiste aja juurde. Me ei saa niimoodi edasi minna, kus kaks parteiaparaati parlamendis teineteise kallal hauguvad ja kogu riiki vaevavad. … Me ei saaks seda endale kaua lubada isegi siis, kui maailm oleks rahulik ja vaikne ning me oleksime ise toimetulev riik, kindlam ja sõltumatum kui kunagi varem. … Me ohustaksime oma eksistentsi, kui jätkame oma jõu kulutamist vihastes parteide ja klassikonfliktides. Me vajame mitmeaastast stabiilset perioodi soliidse valitsuse all, kes ei püüa oma partei dogmasid kõigile kaela määrida.“ (Lk 747). Jällegi kurnavalt tuttavlik. Nagu märgitud, poliituru nägelemine pole mitte üksnes nende vaheline nägelemine, see patt nuheldakse lõppkokkuvõttes meie teiega kaela. Seda on ka märgata, sest paljud meist teiega ongi hakanud ennast ohvrina tundma ja kui ta ei ole ohver, siis ta mõtleb selle endale välja. Tänapäeval olla mitteohver on nagu poleks sa täisväärtuslik inimene. Olla normaalne on nagu puue? Pidage hoogu.

Kuidas võivad asjad paigast ära väänduda on ajalugu näidanud ebameeldivalt palju kordi. Harilikult mõtleme seejuures umbes niimoodi, et „Inimesed olid vanasti rumalad, harimatud ja uskusid igasuguseid jamasid.“ Ka õige, kuid tegelikkuses pole midagi muutunud, inimene on sama … mõjutatav. Nii heas kui halvas. Lugesin üht raamatut, kus tütar (kes ei saanud oma isaga läbi, kuigi isa oli püüdnud kindlustada nii tema õppemaksud, kui muud olmelised probleemid) esitas peale psühholoogi juures käimist isa vastu süüdistuse seksuaalses ahistamises. Kuigi isa eitas tõsimeelselt sellist ränka süüd, siis mõisteti ta ikkagi süüdi. Kogu perekond ja kogukond ütlesid sellest süüdimõistetud isast lahti. Elementaarne ju. Kuid umbes 10 aasta pärast sai tütar oma õuduseks aru, et mittemingit seksuaalset ärakasutamist pole toimunudki, see oli kõik psühholoogi poolne, kuidas seda viisakamalt öeldagi … kujundatud pilt. Või siis ühe „professionaali“ resultaadi saavutamise vajadus - ülipüüdlikkus seal, kus midagi leida ei olnudki. Kuna tütrel olid sisemised pinged ja nn siseviha, siis püüdis psühholoog sellest sotti saada. Nii jõutigi samm-sammult selleni et tütrele tundus, et kuna isa püüdis teda ühiskonnas õige joone peal hoida (kuid me kõik teame, et meie kasvueas on aeg, mil me ei taha mingit „joonepeal käimist“ harrastada, vaid kõike ise … untsu keerata), siis tundus et kõik maailma hädad tulevad isast. Mnjah, mage lugu. Tegelikult hirmutav hälbimine. Kuid see oleks olnud üksiklugu, siis see oleks juba olnud piisavalt hirmutav, kuid ilmnes, et see polnud üksiklugu

Y Slezkine („Valitsuse maja“ Varrak 2020 Lk 684) on toonud terve rea „süü tunnistamisi“ pinge all ja hiljem … Näide lähimineviku USA-st:  „Kui lastehoiu skandaal algas, hakkasid sajad täiskasvanud süüdistama oma vanemaid, et viimased on neid lapsena ahistanud. Augustis 1988 meenus Washingtoni osariigi Thurstoni maakonna abišeriifi ja sealse vabariikliku partei osakonna juhi Paul Ingrami tütardele – üks kahekümne ühe ja teine kaheksateistkümneaastane – ühtäkki, et isa on neid sellest saadik, kui nad olid veel  väikesed tüdrukud, regulaarselt vägistanud. Töökaaslaste ees politseijaoskonnas Ingram eitas mistahes süüd, aga lisas, et kuna tema tütred niisugustes asjadest rääkides ei valeta, „peab mul olema mingi tume külg, mida ma ise ei tea.““

 „Juuniks 1993 oli üle nelja tuhande USA lapsevanema saanud oma täiskasvanud lapselt süüdistuse, et vanemad on neid rohkem või vähem kauges minevikus ahistanud. Umbes 17 protsenti süüdistustest rääkis ahistamisest satanistlike rituaalide käigus.“

 „Enamik eksperte, uurijaid ja ülekuulajaid olid politseinikena tegutsenud terapeudid või terapeudi ettevalmistuse saanud politseinikud. Tagajärg oli inkvisitsioonile omane režiim, mille eesmärk oli leida unustatud mälestusi ja varjatud vaenlasi. Nende mälestuste ja vaenlaste arv kasvas otseses proportsioonis otsingutele tehtud jõupingutustega.“ (lk 685)

 „Istungil, kus kohtuotsus välja kuulutati, ütles Ingram: “Teie ees seistes seisan Jumala ees. Ma pole oma tütreid kunagi seksuaalselt ahistanud. Ma pole nendes kuritegudes süüdi.“ Ta mõisteti kahekümneks aastaks vangi võimalusega paluda armu kaheteistkümne aasta pärast. Ta oli vangis viisteist aastat.“ (lk 687). Mõtlemapanev? Küll, eriti kui vaadata ka meie süüdistus ja ohvrikultuse ärevusttekitavat kasvu.

 Šikk ohvripõlv

 M.  Manson on lahti seletanud (jälle kord) pseudoohvrite tekkimise mehhanismi („Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 119/120): “Kahjuks on üks interneti ja sotsiaalmeedia kõrvalnähte see, et vastutuse lükkamine mõne teise rühma või inimese kaela on nüüd lihtsam kui kunagi varem – ka kõige pisemate eksimuste eest. Vastab tõele, et sedasorti avalik süü/häbi mäng on saanud väga populaarseks, mõningates ringkondades peetakse seda koguni „lahedaks“. „Ebaõigluse“ avalik jagamine teenib sotsiaalmeedias sootuks rohkem tähelepanu ja emotsionaalseid väljapurskeid kui suurem osa teisi sündmusi, pakkudes rahuldust inimestele, kes saavad selle abil end lakkamatult ohvrina tunda, tänu aina kasvavale tähelepanule ja kaastundele.“

 „ „Šikk ohvripõlv“ on tänapäeval moes korraga ühiskonna paremal ja vasakul tiival, nii rikaste kui vaeste seas. Tegelikult võib praegu olla inimkonna ajaloos esimene kord, mil absoluutselt kõik võimalikud demograafilised rühmad tunnevad ühel ja samal ajal ennast ebaõiglaselt ohvri rolli surutuna. Ja nad kõik sõidavad huilates sellega kaasneva moraalse üleoleku laineharjal.“

„Tänasel päeval tunneb igaüks, kes on nördinud ükskõik mille pärast – olgu siis ülikooli kursusel lugemisvara hulka arvatud raamat rassismist, kohalikus ostukeskuses ärakeelatud jõulukuused või investeerimisfondide maksumäära tõstmine poole protsendi võrra – et neid mingil määral nagu rõhutakse, mille tõttu on neil õigus tõsta ülekohtu vastu protestikisa ja saada teataval määral tähelepanu.“

 „Kaasaegne meediakeskkond julgustab ja põlistab neid reaktsioone üheaegselt, kuna see on ju ikkagi ärile kasulik, eks ole. Kirjanik ja meediakommentaator Ryan Holidday nimetab seda „nördimuspornoks“: selle asemel, et tõsta esile ehtsaid lugusid ja käsitleda tõelisi probleeme, on meedial palju lihtsam (ja tulutoovam) otsida midagi kergelt pahakspandavat, pasundada sellest laiale publikule, tekitada pahameeletorm ja näidata siis rahvale omakorda seda pahameeletormi viisil, mis tekitab pahameeletormi mõnes teises ühiskonna osas. See kutsub esile omamoodi kaja, milles tõevaba pask põrkub edasi-tagasi kahe kujuteldava poole vahel nagu pingpongipall, juhtides kõigi tähelepanu eemale ühiskonna tegelikest probleemidest. Ei ole mingi ime, et me oleme poliitiliselt enam polariseerunud kui kunagi varem.“

„“Šiki ohvripõlve kõige suurem probleem on see, et ta imeb ära tähelepanu tegelikelt ohvritelt. (…) Mida rahkem on inimesi, kes ühe või teise imepisikese üleastumise tõttu ennast ohvriks kuulutavad, seda raskem on tähele panna, kes tegelikult ohvrid on.“

„Inimesed satuvad pidevalt nördinud olemisest sõltuvusse, sest see annab neile mõnulaksu: ennast maru õigeks pidada ja moraalselt kõigist üle olla teeb hea tunde. Nagu märkis ajalehe New York Times arvamusartiklis poliitiliste pilapiltide autor Tim Kreider. „ Nördimusega on nii, nagu on ka paljude teiste asjadega, mis on mõnusad, aga söövad meid pikapeale seest tühjaks. Ja see on veel reetlikum kui enamus teisi pahesid, sest me isegi ei teadvusta endale, et tegemist on mõnuainega.““ 

Selles arutluses on mitu sõlme, mida peab tendentside arenemisel aru saama. Esiteks on ohvriks olemine „moodne“, teiseks on tegemist mõnuainega ja kolmandaks „šiki ohvripõlve“ nautijad tõmbavad tähelepanu ära nendelt kes tähelepanu (abi ja tuge) vajaksid. Hullem veel, kogu Ühisruum puterdab mingisuguses segadikus olles imenud ära tähelepanu tegelikelt probleemidelt, mida on vaja lahendada.

 

Millest me alustasimegi? Õige - „Aga millalgi jõudsin järeldusele, et nad karjusid hea meelega üksteise peale. Et nad olid hea meelega õnnetud. Seda olin ma kuskilt ajakirjast lugenud: et leidub inimesi, kes on hea meelega õnnetud. Kes on seega õnnelikud, kui nad on õnnetud.“ See tundub olevat meie tänase tegelikkuse mudel – olla õnnelik läbi selle, et olla õnnetu? Prr, loodetavasti õnnestub seda trendi muuta, ma usun rohkem Vanaema Mariet: „Elu peab olema, tuli peab olema, ilm on kui roosiaed.“ (mitte segi ajada riigipea roosiaiaga). Jälle üks meie teiega valik tagasi või edasi põrgatamiseks.

 

Järgneb …

 

Targutusi:

 

K Farrazzi, T Razz „Ei ühtegi einet üksi“ Million Mindset OÜ 2020

 

Lk  50 „Parim definitsioon eesmärgist, mida ühel konverentsil kuulsin pärineb üliedukalt ärinaiselt, kes ütles, et eesmärk on unistus, millel pole tähtaega.“

„Enne kui hakkame  eesmärke paberile ritta seadma, tuleks hoolikalt järele mõelda, millest tegelikult unistame. Vastasel juhul võime end leida olukorrast, kus teekonna lõpus jõuame sihtkohta, mis meid sugugi ei rõõmusta.“

A Rutherford „Kõigi kunagi elanute lühiajalugu“ Tänapäev 2020

 Lk 85 Darwinist „Ainsad mittemuutuvad eluvormid on surnud eluvormid.“

Lk 119 „Paraku jõuab väljamõeldis üle maailma levida juba enne, kui tõdee hommikul uniselt silmad avab.“

 

V Kondor „Patune Budapest“ Regio 2020

 Lk 163 „See ongi tsensuuri mõte, Zsigmond. Asi pole selles, et tsensor praagib selle välja, vaid se, et meie ise tajume sisimas, mille tsensor maha tõmbab, ega hakka seda kirjutamagi. Või kui kirjutame, siis ei pane seda lehte.“