Põrketeooria: V4 Kui demokraatia läheb katki

 

 

Meie teiega, igaüks eraldi ja isekeskis koos, saame teha mõndagi meie majanduse põrgatamiseks edasi, kuid meie teiega, ei igaüks eraldi ega kõik koos, ei saa muuta mänguväljaku piire. Meie teiega peame mängima väljaku ja reeglite piires. Mänguväljaku ja piiride asetuse määrab ära meil teatavasti seadusandja – Pilveliir -, need kelle meie oleme valinud (demokraatlikult )  neid piire määrama. Nii nagu korvpallis, kui me eksime mänguväljaku piiride või mängureeglite osas siis meid saadetakse väljakult ära. Seega on just demokraatlik protsess, millest meile küll palju räägitakse, kuid vähe selle sisu üle mõeldakse mängu ja põrgatamise aluseks. Samas määratlemine kuidas mängida, kus mängida ja kellega mängida on Pilvepiiri poolt jäänud kuidagi hägusaks. Pilvepiir justkui ei adu, et nende ootused ja tegelik väljakupiirid on karjuvas vastuolus, justkui peaks mängima korvpalli taskurätikusuurusel pinnal. Uh, sealjuures vaieldakse ennastunustavalt teemal, kas taskurätik võiks olla korvpalliväljaku normaalsuuruse prototüübiks? Pidavat olema demokraatlik värk.  G. . Shaw on öelnud midagi selliste, et demokraatia on leiutis, mis tagab meile sellise valitsuse, millise oleme ära teeninud. Nii, et kõik valitsused oleme ise välja teeninud. Kuidas see demokraatia värk siis toimib? Üks naljahammas on väitnud, et demokraatia on see, kui kaks hunti ja lammas hääletavad selle üle, mida õhtuks süüa. Ehhee, pole ka paha mõte, kui oled üks huntidest, aga tegelikult …

 Sisu ja vorm

 Kui eelnevalt püüdsime selgust saada, mis asi see demokraatia on, siis (kuigi me päris hästi sellest ikkagi aru ei saa, me lihtsalt teame et need on nagu Päike, Kuu ja tähed. Need lihtsalt on, kuid see ei tähenda, et me kogu aeg mõtleksime sellele kui palju energiat Maale langeb või milline on kuuvarjutuse mõju) demokraatia vormidega läheb pilt veelgi kirjumaks:

Suures piiris eristatakse (Vikipeedia):

 -otsedemokraatia ehk vahetu demokraatia, voolav

 - või delegeeriv demokraatia s.h huvigrupi põhine demokraatia,  

 -või  esindusdemokraatia, mis on olemuslikult kaudne demokraatia,

 -või osalusdemokraatia ehk partitsipatoorne demokraatia – kõigil huvitatud isikutel on õigus avaldada oma arvamust ja võimu teostavad ametnikud võivad neid võtta arvesse, kuid ei pea lähtuma arvamusavalduste tulemusest.

No nii, kirju pilt läks veelgi segasemaks selles demokraatiaperekonnas, kuid see pole veel kõik, sest  demokraatiat saab  jagada ka:

-enamusdemokraatiaks, mille puhul otsus langetatakse, kui vähemalt 51% on ettepaneku poolt

-leppedemokraatiaks, mille puhul on seadusega sätestatud, et poolt hääletanute arv peab olema vähemalt 2/3 või vahemikus 66-89% ja

-konsensusdemokraatiaks, mille puhul poolt hääletanute arv peab olema suurem kui 90%.

 Kuid ka see pole veel kõik. Nagu tuntud reklaamlause ütleb, peale selle eristatakse veel:

 -liberaalne demokraatia, kus pööratakse olulist tähelepanu osalejate vabaduse ning vähemuste huvide kaitsele,

- sotsiaaldemokraatia ei ole õigupoolest päriselt demokraatliku valitsusviisi vorm, vaid pigem ideoloogia ja

- juhitud demokraatiat, pseudodemokraatia vorm, mille puhul vähemus manipuleerib enamusega, 

Eks ole päris kirju perekond ja asjatundjad liigitavad seda perekonda veel peenemaks, kuid meile teiega piisab sellestki teadmisest.

Niisiis, mida meie tahame?  Kas esindusdemokraatiast või otsedemokraatiast. Kas me elame demokraatias oma esindajate kaudu, kellel me oleme delegeerinud oma võõrandamatu õiguse olla riigi kõrgeima võimu kandjaks nagu sätestab Põhiseadus või tahame igal teisel  pühapäev käia järjekordsel rahvahääletusel? Ka võimalik, kuid pingutust nõudev. Selleks et millegi üle hääletada peab kõigepealt enesele selgeks tegema mille vahel on valida või on nii nagu ütles I. Kratsev  ühe teise situatsiooni kohta – on alternatiivide puudumine ehk  kaks mittevalikut. (I. Krastev „Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 74 „See, mis veel hiljuti oli kahe erineva valitsemisviisi – demokraatia ja autoritarismi – konkurents, on tänaseks arenenud kahe erineva „alternatiivide puudumise“ poliitika konkurentsiks.“)

 Meie õiguste rentnikud

 Meie siinkandis oleme senini viljelenud esindusdemokraatiat … väikese nostalgiaga muinasaja kärajate koosviibimise järgi. Kärajate nostalgia on igati arusaadav, sest kui me elame esindusdemokraatia järgi, mil me loovutame oma võõrandamatu õiguse olla kõrgeimaks võimuks (tegelikult muidugi mitte kõrgeimaks võimuks, vaid kõrgeima võimu kandjaks) ja need keda me oleme valinud/volitanud meid teiega esindama, mängivad mäe otsa mingeid oma võimumänge nii suure kire või lustiga, et ei näe meie teiega tegelikke probleeme siis … Teeb meele mõruks küll,  tahaks ju oma hea nõuandega vahele susata, kuid … ei saa. Oleme oma õiguse neljaks aastaks rendile andnud. Ilmselt just selline on rahulolematuse tekkimise mehhanism. Mida teha? Ilmselt peame järgmine kord oma õiguste kasutamise rentnikku paremini valima., sest kogu aeg referendumitel ja rahvaküsitlustel me tegelikult ju ka osaleda ei taha/jõua/oska. Kui uudsus kaob, kaob ka huvi osaleda. Mis siis juhtub? Väike entusiastide ring käib rahvaküsitlustel ja … Milliseid vastuseid me sealt saame? Saame ilmselt „selgeid“ vastuseid, mis ei ole ilmselt … esinduslikud. No küsitlused on väikesearvulise osalusega, sest iga pühapäev ju ei viitsi/huvita/taha riiki juhtida. Või olete teie selleks valmis? Enamus ja pidevalt ilmselt mitte.  Pealegi kaasneb sellega (otsuse tegemisega) suur probleem – vastutus. Kõigi osalenute ( ja loomulikult ka mitteosalenute) vastutus tehtud otsuste eest.  Nii, et enne millegi valimist peame valima millist demokraatiat me tahame ja siis tegema niimoodi nagu ütles USA  26 president Roosevelt – Theodore Roosevelt – et anne on leida inimesi oma eesmärkide täitmiseks ja omada tarkust neid mitte segada püstitatud ülesannet saavutamast.

Kogu aeg kurssi muuta ka ei saa, midagi peab juhtimismudelis olema ka püsivat. Samas, kui juhtimismudel on püsiv, kuid juhid ja organisatsioonid on paindumatud/kapseldunud, siis sellest ka head nahka ei saa. Just nii nagu meil on juhtunud.

 Mulliteooria ehk väitlus telefoni automaatvastajaga

 Nüüdseks on enamus mainemeistrite poolt infot täis topitud inimesi kas ükskõiksed pideva poliitilise mudamaadluste suhtes või … kapseldunud oma kindlasse/kõigutamatusse Infomulli. Täpselt nii nagu poliitinimesed on kapseldunud oma lööklauselistesse („punased jooned“, „… on ohus“, „… populistlik“ jne). Lukustunud. Arutada pole enam midagi ei kellegagi, võimalik. Argumendid? Eh, nalja teete või? Iga väitlus on nagu väitlus automaatvastajaga. Tüütu ja tulutu. Kas peakski argumenteerima? Näiteks: „Warren Buffetti sõnutsi on aktsiaturg lühikeses perspektiivis hääletus ja pikas perspektiivis kaalumasinaks“. „Mõlemad mõisted, demokraatia ja turu tõhususe teooria, on sisutud. Nad ainult teatavad meile, et lühikeses perspektiivis rahvamassid saavad mida tahavad. Pikemas perspektiivis saab rahvamass seda, mis tuleb“. (? W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007Lk 322). Ka nii fatalistlikult võib maailma suhtuda, kuid … selles pole mängulusti. Argumente ja vastuargumente ,ning sekka lipsavaid selgeid jaburdusi, kuuldes on maailm hulka huvitavam ja peamine … argumentide esindajad peavad oma esinemised väga põhjalikult läbi mõtlema. Mingilgi määral. No omamoodi intellektuaalne trikoovoor.

  Kinnistest mullidest moodustuvadki lahkkonnad (heal juhul), protsessi arenedes võivad moodustuda ka vaenlaskonnad. J Diamond („Võim“ ÄP 2018 Lk 174) on formuleerinud juhtide kapseldumise mehhanismi järgmiselt:  „Mida kõrgemale te organisatsiooni hierarhias ronite, seda nõrgemaks jääb teie side tegelikkusega. Mäletate võimu nn surmatsooni? Te ei saa enam oma tegevuse kohta vahetut tagasisidet ning te ei koge ka oma otsuste ja tegevuste tagajärgi nii, nagu teised seda teevad. Te elate mullis, teid ümbritsevad inimesed, kellel on seoses teie võimurolliga omad huvid mängus. Nad võib-olla kardavad teie autoriteeti või olenevad teist, sest teie tagate neile elatise. Teiega seotud olemine suurendab nende karjäärivõimalusi ning nad võivad emotsionaalselt sõltuda teie armastusest ja tähelepanust.“

„Kui kõik teiega samas mullis olijad kinnitavad teie kõrge staatusega rolli, ei näe te enam ennast selgelt ega oska ennast ega oma tegevuse tõhusust hinnata. Veelgi enam – sellisel juhul on kerge langeda ennast toetavate veendumuste ja hinnangute ohvriks, mis teie omakasu veelgi süvendavad. Inimestel ja organisatsioonidel on oht kalduda enda tegevusele kinnitust otsima (…) – me valime välja teabe, mis kinnitab seda, mida me juba niigi teame, ning eirame seda, mis seda ei kinnita. Isegi ilma võimuta on inimestel kombeks uskuda seda, mida nad tahavad uskuda. Faktid käigu kuradile. Teabel, mis on vastuolus sellega, mida tahaksime uskuda, on pea võimatu tungida läbi ego ja selle omakasupüüdlike teooriate tulemüüri.“ Tundub hirmuäratavalt tuttav? Nii ongi.

 Petlik ettekujutus informeeritusest

 Sama teemat käsitleb ka  Tim Harford („Kohanemine” Kirjastus Hermes 2012 Lk 51) läbi USA presidentide kaaskondade:  „Johnson arutas asju ainult oma poliitiliste nõuandjatega. Selle põhjal sündinud poliitilised otsused tõid vaid lühiajalist edu ning sõjalised otsused olid ebaõnnestunud. Ideaalne hierarhia maksis kätte, meeskond tiris üksmeelselt vales suunda ning käsuliin tõkestas elutähtsa informatsiooni jõudmist tippu” . Samasugune kapseldumissündroom ilmnes ka JFK meeskonnal (lk 60): „Raamatus ilmneb, kuidas tugev meeskond, mis sarnaneb pigem perekonnaga, võtab peagi omaks meeskonnavaimu, mis kaitseb rühma välismõjude eest, tugevdab vastastikku liikmete hoiakuid ja sunnib üksteist takka kiitma.” „ … John F. Kennedy kujutas endale ette, et arvestab paljude erinevate seisukohtade ja kriitiliste märkustega. Samal ajal veensid tema nõuandjad ise seda teadvustamata üksteist oma eksimatuses.”

Just see petlik  ettekujutus, et arvestatakse paljude erinevate seisukohtade ja kriitikaga on tabanud meiegi poliitsüsteemi. Süsteemi tervikuna ja igat pidukonda eraldi. Automaatvastajad kordavad kord salvestatud teksti lõputult, olemata võimetud kuulama mida teine osapool ütles. Kuulama ja mõtlema, et … Võib-olla oleks sellest võimalik midagi kasutusele võtta ja olemasolevad rekombineerida millekski täiesti uueks? Teate küll seda ütlust, et ühe inimese prügi võib olla teise aare. Muide ei käi ainuüksi „prükkarite“ kohta, vaid on elulisem ja tänapäeva taaskasutusmaailmas igati kohane vaatenurk (näiteks see mis enne ladustati prügimägedele ja oli keskkonnaohtlik jääde on nüüd energeetiline- ja tooraineressurss).

 Y. N. Harari jätkab sama teemat („21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk 241):  „ Mis veelgi hullem, suur võim paratamatult moonutab tõtt. Võimu eesmärk on pigem tegelikkust muuta, kui tõtt tunnistada. Kui teie käes on haamer, paistab kõik naelana, ja kui teie käes on suur võim, paistab kõik teid sekkuma kutsuvat. Ka siis, kui sellest tungist kuidagi üle olla suudate, ei unusta teid ümbritsevad inimesed ometi hetkekski hiiglaslikku haamrit, mida te käes hoiate.  Kõigil, kes teiega räägivad, on mingi teadlik või alateadlik tagamõte, mis tõttu te ei saa nende sõnu kunagi täielikult uskuda. Ükski valitseja ei saa kunagi usaldada, et tema õukondlased ja alamad talle tõtt räägivad.“ „Suur võim toimib seega nagu must auk, mis väänab end ümbritsevat ruumi.“

 Koera naeratus

 Eelnevaid tendentse aitaks vast ravida  B Fensteri tähelepanek („Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 Lk 254): „Või nagu sõnastas Ann Landers: „Ärge võtke oma koera imetlust kui lõplikku tõendit, et olete suurepärane inimene.“ Tundub ju lihtsa õpetusena, kuid raske järgida, meie enese ajud töötavad sellele „koera imetluse“ sündroomile vastu.

Kui eelnevad tarkinimesed kirjeldavad olukorda, siis T. Phillips pakub välja ka mehhanismi ( „Inimesed. Lühiajalugu kõige perse keeramisest.“ Tänapäev 2019 Lk 30): „Kuid just selles probleem seisnebki: meie ajudele ei meeldi teada saada, et neil pole õigus. Kinnituskalduvus on meie ärritav komme keskenduda lausa laserkiire täpsusega igale tõendikillule, mis toetab seda, mida me juba usume, ning eirata rahulolevalt vahest palju suuremat hulka tõendeid, mis näivad viitavat sellele, et oleme asjast täiesti valesti aru saanud. „. „Võib  arvata, et kui oleme teinud otsuse, hakanud seda ellu rakendama ning tegelikult ära näinud, et asi hakkab jubedalt viltu kiskuma, siis oleks veidi kergem oma meelt muuta. Aga paraku mitte. On selline asi, nagu „tehtud valiku heaksmõtlemise kalduvus“ (…) Oma keerukamas vormis on see põhjuseks, miks valitsuse ministrid kinnitavad jätkuvalt, et „läbirääkimised kulgevad väga hästi ja on tehtud palju edusamme“ veel ka siis, kui kõigil on selge, et olukord on lootusetu. Valik on tehtud, seega pidi see olema õige, kuna meie tegime selle.“

Kõigi nende tendentside hindamisel tuleb arvesse võtta ka sellist ülijõudu nagu võim. Võim teha, kuid ka võim mitteteha. J Diamond „Võim“ ÄP 2018 Lk 50) „Võim on midagi enamat kui jõud midagi teha: see: otseselt või kaudselt mõju avaldada ja volitusi anda. See on vabadus mitte teha; mitte sobituda, mitte kohanduda ja mitte tunda teiste survet. Võim muudab meid ühiskondlike ootuste suhtes immuunseks.“

Lk 57 „Täpsemalt öeldes, kõrge staatus ja suur võim pidurdavad meie võimet näha asju kellegi teise vaatenurgast. Psühholoogias on teise vaatenurgale asumine oluline sotsiaalsete sidemete loomise ja säilitamise viis. Enese kellegi teise nahka kujutlemise võime on väga tähtis sotsiaalne oskus – hädavajalik sõprade leidmiseks, lähedaste suhete säilitamiseks ja konfliktide lahendamiseks. Samas oskavad kõrge positsiooni ja suure võimu omajad seda kehvasti. Õigupoolest peab see paika meie kõigi puhul, kui meile saab osaks väikseimgi võimukübeke. Nagu Mindell otse välja ütleb: kõrge staatuses kaotame me teiste suhtes teadlikkuse.“ Pange tähele, J Diamont ei väida, et „need pahad“ kes on võimul vaid, … et „võim muudab MEID“, „MEID KÕIKI“, kui meile saab osaks võimuvägi. Näiteks võib tuua möödunud kriisi ajal leiutatud reisisaatja (töö)kohad töötutele. See sotsiaalne halastuskoht (mitte töökoht) pani nii mõneski tõsise „saatja“ hinges ja käitumises võimuka ülemusetunde kihama. Panite tähele, isegi võimu ei olnud (tegelikult isegi töökohta ei olnud), kuid juba otsis võimuta, kuid ametisse määratu haamer, millistele naeltele valu anda. Võimu poolt ametisse määramine ise andis võimu(tunde). Mis siis arvata neist kel on kõige pisemgi võim teha või mitte teha, sobituda või mittesobituda? Muide ei kehti ainult poliitturu kohta vaid samamoodi ärimaailma kohta, eriti siis kui tegemist on (administratiivse ja/või majandusliku) turuvalitsejatega.

 Katki

 No nii, siin me nüüd oleme – oleme kapseldunud, õigust täis ja usume oma koera imetlust. Ei mingeid läbikäimisi, ei mingeid kavalaid läbirääkimisi, ei mingit mõistmist üksnes vastasseis ja punased jooned. No punaseid jooni tõmmatakse kogu aeg ja neid …  ka rikutakse. Punase joone jutt (või vereva juti jutt?) on rohkem vastase heidutamise, kui tegeliku piirijoone mõte. Pigem tungiv palve (märgu andmine?), et ole hea, ära tee, muidu … Muidu pean mina ka midagi tegema, kuid ma ei taha/viitsi/saa/oska. Tegelikult on tegemist ühe vaikiva kokkuleppe vorme. Harilikult seisneb „tegu“ uue punase joone tõmbamises koos nägu säilitavate keeruliste sõnastustega. Ilmselt mäletavad paljud oma lapsepõlvest seda, kui kraaklemise käigus sai toikaga maha tõmmatud joon ja teisele tatikale öeldud, et kui sa sellest üle tuled, siis saad „ketuka“. Selle joone ümber sai pikalt kraageldud, küll jalga piiri äärde asetades, küll õhus üle piiri vibutades. Rüseleti ka, kuid … Põhiliselt oli see mäng, mitte kaklus (kaklust ei mäletagi). Pigem pooside võtmine ja sõnaseadmisoskuse arendamine. Pärast … Pärast mini üheskoos õunaraksu. Kuulge, kui me tatikatena suutsime mängida ja kujutletavaid jooni tõmmata ja siis neid eirates ühismängu mängida, siis miks praegu kõik algab ja lõppeb vaenutegevusega. Kas koera imetlus on taandanud meie oskused mängu edasi mängida ja mängu juhtida? Taandareng?

Kuid taandarengul on ka halvem külg – elementaarne füüsika.  Newtoni kolmas seadus (mõju ja vastasmõju seadus) sätestab, et kaks keha mõjutavad teineteist jõududega, mis on suuruselt võrdsed ja vastassuunalised. Lihtsamalt seletades mõjule mõjub vastumõju ja vastupidi. 

Vaatame kuidas see mõjude seadus toimib Pilvepiiril. Teatavasti on meie demokraatia süsteem selline, et meie teiega valime Pilvepiirile oma esindajad, need moodustavad pidukondade koalitsioone, sest meie süsteem ei võimalda (seni ja suure tõenäosusega edaspidigi) ühe pidukonna valitsust. NB! Võitjad on need kes suudavad omavahel esimesena kokku leppida ühistegevuses, mitte ilmtingimata need, kes on saanud suurema häältesaagi. Seda, et valimiste võitja pidukond on tegelikult võimu kaotanud on, nii palju kui mäletan, juhtunud kahel korral.

Need, kes jõudsid kiirelt kokkuleppele ja moodustasid valitsuskoalitsiooni on heas positsioonis, et ellu viia oma eesmärgid. Need kes hiljaks jäid või kokku ei leppinud, need … Jah nemad ei moodusta midagi, neist moodustub opositsioon – o-positsioon. O-positsioon võib olla mõjukas (nagu näiteks Taani vähemusvalitsuste puhul), kuid võib olla ka … mõjutu. Vaadake täht „O“ võib olenevalt šriftist olla äravahetamisi sarnane numbriga „0“, mis tähendab, et on mitte o-positsiooniga vaid lausa null-positsiooniga. Kuid kui mõju ei ole, siis pidukond peab ennast ikkagi kogu aeg tegusana näitama, et „me ju teeme midagi(gi)“. Mida? Näiteks avaldame järgipanu positsioonis olevatele ministritele umbusaldust. Hm, kord aastas oleks täiesti loogiline (hoiaks kõiki osapooli heas sportlikus vormis), kuid „igal esmaspäeval“ umbusalduse treimine on kõiki juba ära väsitanud. See on priiskamine. See ei toimi enam sellena mida see peaks tegema, vaid vastumõjuna,  halvendab o-positsiooni tõsiseltvõetavust  veelgi. Mängumaa ei ole enam null vaid miinuseline. Kuidagi nukraks teeb kui tohutuks töövõiduks kuulutatakse ühe positsiooniministri tüdimuslikku lahkumist ja samal päeval teisele umbusalduse esitamist. Mille poolest meie teiega kui kandjate, kõrgeima võimu kandjate, eluolu kirkamaks muutus? Poliitteatri mänguilu? Klubiline tegevus? Mull? Mullimõnu? Ei tea. Lihtsalt kurblich tunne.

 Poliitiliste hingamisteede teadlikust ahendamisest

 Lisaks umbusaldusele on O-positioonil on enese nähtavaks tegemiseks veel üks võimas mõjuvahend ehk obstruktsioon, kui seda osatakse kasutada. Obstruktsioonil on kaks tähendust. Esiteks on obstruktsioon hingamisteede ahenemise tagajärjel tekkinud õhu liikumise häirumine kopsudes ( sagedasteks põhjustajateks suitsetamine ja astma).  Teiseks on obstruktsioon  Pilvepiiri/Parlamendi töö takistamine opositsiooni poolt, mida tehakse harilikult  ülipikkade kõnede vormis. Meil on asi lihtsam, kuna osavaid kõnemehi on vähe, siis avaldub meil seadusandja töö takistamine … pausidena. Pikkade ja sagedaste pausidega. Seda on ka kasutatud, kuid … tegemist on väga tundliku instrumendiga, mille kasutamisega ei tohi üle pingutada. Vaadake, instrument ise võib olla hävituslik eesmärgile. Hm, kuidas siis nii? J.L. Gaddis („Külm Sõda” Tänapäev 2007 Lk 62) on toonud näite tuumarelva valdkonnas, mis tundub hästi sobivat meie seadusandja töö segamise konteksti:  „Kui sõja eesmärk on riigi julgeoleku tagamine – ja kuidas saakski teisiti olla? – siis peavad sõjad olema piiratud. Just seda pidas Clausewitz silmas, kui ütles, et sõda on „poliitika jätkamine teistsuguste vahenditega … Poliitiline kavatsus on eesmärk, sõda on vahend, ja vahend ei ole kunagi mõeldav ilma eesmärgita”. Riigid võivad langeda sõja ohvriks, kui relvad muutuvad nii hävitavaks, et seavad ohtu eesmärgid, mille pärast sõda peetakse. Sellisel juhul tähendab jõu kasutamine selle hävitamist, mida tegelikult tahetakse kaitsta .” Väga asjakohane tähelepanek, mida peaks meeles pidama iga poliitinimene – kas see mida ta teeb kas see mitte ei hävita seda mida tahetakse kaitsta.

Kuid  tuumapommi leiutamisega muutus tegelikult jõu kasutamise võimalikkuse kontseptsioon: „Hoolimata revolutsioonilisest iseloomust, olid pommid loodud vana ja harjumuspärase mõttemalli järgi: kui see toimib, siis tuleb seda ka kasutada.” Thruman sai aru, et kasutades  tuumapommi, siis muutub Clausewitsi põhimõte sõjast kui poliitika jätkamisest teiste vahenditega mõttetuks, see muutub nii hävitavaks, et seab ohtu sõja eesmärgid ehk poliitika eesmärgid. „Ta pööras pahupidi inimliku käitumise malli, mille alged ulatusid juba aegade hämarusse – põhimõtte, et kui relv on loodud, tuleb neid ka kasutada.” (lk 66). Ka Thrumani ametipärija lähtus samast printsiibist ja ei nõustunud Korea sõja ajal ellu viima kindral MacArturi nõudmist kasutada seal tuumarelva. Tuumarelv küll oli, kuid leiti teised lahendused.

 Kurakäeliste kolmas tuumapommi katsetus sel aastal

 Nüüd on Kurakäeline pidukond leiutanud uue obstruktsioonirelva. Juba Pensioniseaduse eelnõuga katsetati pea tuhande parandusettepanekuga seaduseelnõu menetlust kokku jooksutada. Katsetused osutusid edukaks, kuigi positsioonis olijad leidsid kokkujooksutamisvastase vahendi/tuumavarjendi (eelnõu sidumine  VV usaldushääletusega), oli see märk uuest relvast ja uuest relvastumisest.

Juba juunis tegid kurakäelised uue tuumakatsetuse. Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni (ERJK) likvideerimise eelnõule tehti juba 50 000 muudatusettepanekut, et takistada selle eelnõu vastuvõtmist. Tegemist oli mitte sisuliste, vaid tehniliste ettepanekutega eelnõu vastu võtmise takistamiseks. Mida tähendaks sellise arvu parandusettepanekute menetlemine? Arvestused näitasid, et  50 000 muudatusettepaneku hääletamine Pilvepiiril võtaks ööpäevaringselt iga päev töötades umbes aastakese, mis oleks teatavasti võimatu. Kuid kuna ERJK küsimus polnud nii tähtis siis küsimus vaikselt kuhtus.

Nüüd on sama ähvardus õhus rahvaküsitluse/hääletuse algatamise ja küsimuste sisu kohta.

Võimuliit on paika saanud abielu puudutava rahvahääletuse/küsitluse küsimused, kuid ... Opositsiooni kuuluvad kurakäelised lubavaid juba  rahvahääletuse otsuse eelnõule sedavõrd palju parandusettepanekuid esitada, et eelnõu ülepea menetleda ei saakski. See tähendaks, et eelnõu poleks tegelikkuses võimalik üldse menetleda ehk riigikogu ei saaks rahvahääletuse korraldamist otsustada. Punkt. Või hoopis ahelreaktsiooni trikkel ja …tuumakatastroof?

Meie teiega saame vägagi hästi aru kurakäeliste ja teiste o-positiooniliste mängulustist, isegi mänguilust. Kuid sellel mängul on ka tagajärjed. Kas selle peale on keegi mõelnud? Te ei saanud aru,? Mis trikkel? Mis mäng? Vaadake, o-positsioonist saab kunagi mingis kombinatsioonis positsioon ning positsioonist o-positsioon, mängu (vabandust, demokraatia) loogika on lihtsalt selline. Mida siis tänane o-positsioon arvab/loodab uue o-positsiooni tegevusmustrist? Et uus o-positsioon ei kasuta tuumatriklit? Ei kasuta seda jõuliselt? Naudinguga? Parastamisega, et ise te selle relva lõite, sähke siis. Nautige uut ja lõputut (poliitilist) õhupuudust ja tuumatalve. Ja selle koha peal läheb demokraatia katki. Täitsa katki. Kurakäeliste tuumakatsetused muudavad senise demokraatia mõttetuks, see muutub nii hävitavaks, et seab ohtu demokraatia eesmärgid. Kuidas nii? Elementaarne:

Esiteks ei saa edaspidi ükski valitsus viia ellu oma valimislubadusi, oma poliitikat,  vaid peab ellu viima o-positsiooni poliitikat (sic!). Kuid see ei ole ju valimiste mõte, et rahvas (see kõrgeima võimu kandja) teeb valiku mingi talle meeldiva poliitika kasuks ja saab hoopis sellise poliitika, mida ta ei ole valinud. Me saame demokraatliku protsessi asemele täiesti vastupidise tulemuse – pöörddemokraatia. Kraatia, millel pole midagi ühist demoga.

Teiseks kui jäädaksegi kasutama seda eelnõude kinnijooksutamise mudelit, siis … jookseb riik kinni, kui riik jookseb kinni, siis … Jah, mis siis juhtub, kui demokraatlikud protsessid/mehhanismid ei toimi ja riik jookseb kinni? Eks ole hea küsimus, kuid … halb vastus. See ei ole enam demokraatia, see on poliitiline tuumatalv. Kui hästi läheb siis … heal juhul juhitav tuumatalv.

Pole midagi uut siin taeva all „Isokratese tsitaat „Demokraatia hävitab ennast, sest ta hakkab õigust vabadusele ja võrdsusele kuritarvitama ning kodanikud hakkavad pidama jultumust õiguseks, seadusetust vabaduseks, jõhkrat kõnet võrdsuseks ja anarhiat progressiks.“ Isokrates 436–338 eKr Vana-Kreeka  retoorik (M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012 Lk 89). Mnjah, seda demokraatia hävitamise mehhanismi demokraatia kaudu teati juba üle kahe ja poole aastatuhande tagasi. Kui niimoodi juhtub, siis ei põrka me ei edasi ega tagasi vaid mänguväljakult välja. Mängust ka!

 Poliitturu investeerimislõks

 Olen mitmel juhul avaldanud arvamust, et poliitturg on samasugune turg, kui kõik teised turud, oma Heureka hetkedega, pimenurkade, uskumatute totruste, naeruväärsete ülbuste, investeerimisotsuste ja konkurentsiga. Vadake, kui me nimetame asju õigete nimedega, siis on meil ka kohe selge, miks mingi sündmus toimus ja miks just selline sündmus toimus. Selline vaade võimaldab sama selgelt näha protsesse, kui me lähtume omandiõigusest või valitud enamuse otsustusõigusest. Kõik ilujutud mingitest turgude erilisusest, omandi ümberjaotamisest või mingid muud susserdused viivad pildi üksnes vibama ja mainemeistritel on kerge meid teiega hullutada.

Põhi paika! Siis on võimalik teada ka seda kas peame tümapinnalt sujuvvetruvalt ja ettevaatlikult või kindelpinnalt kohe kogu vedru vungiga. Neid kahte äratõuke erisust ei tohi ära segada, tulemused võivad olla fataalsed.

Kui meil äratõuke tingimused on selged, siis järgmine otsustuspunkt, millele keskenduda on investeerimine. Poliitturul tehakse täpselt samasuguseid investeeringuid enda (ja oma erakonna) edu nimel nagu pärisäris. Vahe on vaid selles, et poliituru investeerimisotsused on enamuses immateriaalsed (keelates ühtedel midagi teha ja lubades teistel midagigi mittemitte teha) ja kui need otsused ongi materiaalsed, siis need pole mitte investeerija taskust, vaid meie teiega ühisest rahast (ärge solvuge, tegemist o vaid konkreetse turu eripäraga). Kuid investeerimine on investeerimine ja kui poliitinimesed on investeerinud mingisse „projekti“, olgu see siis tasuta ühistransport, pensionisammastik või midagi muud, siis sellest taganeda on raske. Nagu märgib Adam Grant  („Anna ja võta“ ÄP 2016 Lk 164):  „Kui investeering ei taha end ära tasuda, ja isegi juhul, kui oodata on kahjumisse jäämist, kipume me üha edasi investeerima. Majandusteadlased selgitavad seda käitumist kui „pöördumatute kulude lõksu“ – tulevaste kultuste väärtust hinnates ei suuda me enamasti varem tehtuid arvesse võtmata jätta. „. „Kõige võimsam tegur on oht enesehinnangule: kui ma investeerimist ei jätka, siis jätan ma endast rumala mulje ja tunnen end lollina. „ Ja selles on A.G tuline õigus, mitte keegi ei taha jätta endast rumalat muljet, mille tulemusena jätkub „ohverdus“ nii kaua, et sellega harjutakse, kui elu osaga, või unustatakse.

Ohverdusmehhanismi kohta on Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 313) kirjutanud väga illustreerivalt: „ On paradoksaalne, et mida rohkem ohvreid me väljamõeldud loo nimel toome, seda jonnakamalt hoiame sellest kinni, sest me tahame neile ohvritele ja kannatustele, mida me oleme põhjustanud, meeleheitlikult tähendust leida. Poliitikas tuntakse seda nähtust meie-poisid-ei-surnud-ilmaasjata sündroomina.“ ( Näiteks: I MS Itaalia-Austria Insonzo jõe joone lahingud. Esimeses lahingus hukkus 15 tuh, teise 40 tuh, kolmandas 60 tuh. Lõpuks otsustas Austria teha vasturünnaku 12 lahingus paiskas itaallased peaaegu Veneetsiani. Lõpptulemus: 700 tuh langenut, haavata üle milj.)„Kuidas saanuksid poliitikud minna tuhandete langenud Itaalia sõdurite vanemate, naiste ja laste juurde ning neile teatada : „Vabandage, juhtunud on eksitus (…)“, Nii pidasid nad maha ka teise ja kolmanda lahingu ja kaotasid veelgi rohkem mehi.“ Ehk „Mida valusam on ohver, seda rohkem on inimesed veendunud selle kujutletava vastuvõtja olemasolus. Jupiterile hinnalise härja ohverdanud vaene maaharija hakkab uskuma, et Jupiter on tõepoolest olemas, sest kuidas muidu rumalat tegu seletada. Talupoeg ohverdab seejärel veel ühe härja, siis teise ja veel ühe, et ta ei peaks tunnistama, et kõik eelnevad härjad on asjatult raisatud“ (lk 315) . Täpselt sama toimub poliitturul, kuigi kõik märgid näitavad, et „projekt“ on luhtunud püütakse sellesse ikka investeerida, kasvõi … kõigi härgade või poliitilise tuumatalve hinnaga. Vaat selline lugu

„ Inimesed vihkavad kaotust (…). Millegi kaotamine muudab teid keskmiselt kaks korda õnnetumaks, kui sama asja saamine õnnelikuks teeks. Võiks öelda, et inimesed „väldivad kaotusi“.“ (R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018 Lk 47) Näide „Kui ma kruusi saan, ei taha ma sellest loobuda. Kui mul seda ei ole, ei tunne ma ka erilist vajadust seda osta. See tähendab, et inimesed ei omista asjadele kuigi konkreetset väärtust. Aga kui nad millestki loobuma peavad, teeb see neile rohkem haiget, kui sama asja omandamise rõõm.“ Ilmselt on sama korrelatsioon kehtiv ka idee tekkimise ja nendest loobumise vahel. Kuid ikkagi mõralise tassi me viskame harilikult minema (see on ohtlik võib puruneda käes), miks siis mitte ka mõralist ideed minema visata? 

 

 

 

Jätkub …

 

Targutusi:

 

Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013

 

Lk 146 „Inimõigused ei saanud alguse Prantsuse revolutsiooniga … (need) pärinevad tegelikult judaismi ja kristluse segust … (meil, inglastel) oli 1688 ndatel omaenda vaikne revolutsioon, mille käigus parlament rakendas oma tahet kuninga üle … See polnud sedasorti revolutsioon nagu Prantsusmaal … „vabadus, võrdsus, vendlus“ – ma arvan, et nad unustasid kohustused. Ja siis läks vendlus muidugi pikaks ajaks kaduma.“

 

Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012

 

Lk134 „Tundub, et probleem on selles, et valitsusel meeldib toetada kaotajaid. Piisab kui meenutada kõiki neid suurpanku ja autotööstureid. Paistab, et valitsuse toetuse saamisel on eelisjärjekorras ettevõtted, kes on väga suured ja äris äärmiselt ebaõnnestunud. Sel viisil taastoodetakse ebaõnnestumist. Võib-olla seetõttu ongi enamik selliseid projekte äpardunud.”

Lk 142 „Ta näitas, et on asjaga hästi kursis, aga ometi ei saanud millestki aru. … Ta ei suutnud vahet teha probleemi olemusel ja lahenduse lihtsusel”