Põrketeooria V 7 Minge(m) üles mägedele

 

 

Ilmselt kõik meie  teiega mäletame seda Mihkel Veske / Karl August Hermann  isamaalist laulu :

„Minge üles mägedele,
tuule õrna õhule!
Vaatke alla oru põhja
üle lille hiilguse!

(…)Ja siis hüüdke alla orgu:
„Ilus oled, isamaa!”

Oleme seda isegi laulupidude aegu kaasa jörisenud. No ja kui mitte laulupidudel, siis ("Viis isamaalist laulu" 1988 a)  Alo Matiiseni laulutsükli varianti möirgasime me ilmselt innustunult ja uhkusega, täiel rinnal.  Me läksimegi mägedele. Võrreldes 1988 a elu-oluga läksime ikka väga mägedele.  Nüüd siis jälle … uued mäed ootavad. Vanad mäed on muutunud ajapikku platoodeks. Lebotamispaikadeks. Tuleb minna … tsunami on tulekul. Kuid millise mäe otsa? See pole nii selge, sest isegi eelnimetatud laulus on võimalik mitut moodi minemist ja  tõlgendamist: „mingem“ mis tähendab, et läheme koos või „minge“ ehk kellelegi antakse käsk minna … Oeh… Keeruline

Kuid igale poole ühel ajal minna teatavasti ei saa, me peame keskenduma millelegi. Daniel Goleman „Keskendumine. Edu varjatud pant“ (Tänapäev 2014Lk 28) toob välja, et:  „Tähelepanu ei ole veniv õhupall, mida saab jagada kaheks, vaid kõigest kitsas, piiratud mõõtmetega toru. Me mitte ei jaga tähelepanu, vaid lülitame hoopis kiiresti ühelt ülesandelt teisele. Niisugune ümberlülitamine takistab aga tähelepanu täies mahus ja keskendunult kasutamast“  Enamgi veel, lülitudes ümber uuele teemale „ei käivitu“ uue teemaga tegelemine kohe täie mahuga, sest  eelmise küsimuse arutamise protsess pole veel lõppenud, see tuksub jääknähtusena taustal edasi, hõivates osa tähelepanust ja energiast. Pidev rööprähklemine on seega lihtsalt pidev rähklemine, ilme edu saavutamata. President Barak Obama on öelnud, et ta kannab vaid siniseid ja halle ülikondi, et mitte kulutada oma otsustusenergiat, mida tal on vaja omada tähtsate otsuste tegemiseks, tühjale-tähjale. (Kui nüüd panete selle „energeetilise probleemi“ meie maastikule, poliiturule, siis saate aru, et energia kadu otsustusprotsessides on tohutu. Kolosaalne.). Nagu täpsustab J. Medina „Aju toimimise reeglid“ (Tänapäev 2014 Lk 100): “Aju töötleb kõike järjekorras, ta ei suuda samaaegselt kahele asjale tähelepanu pöörata. Äriettevõtted ja koolid kiidavad multitaskingut, kuid teadusuurimused näitavad selgelt, et see vähendab töö tulemuslikkust ja suurendab vigade arvu.“ Sama lugu on ka strateegiatega, neile peab kindlaks jääma või … hülgama. Peab moodustuma tegevuste mõistliku järjekord. Hierarhia. Kuid mitut strateegiat tulemuslikult korraga teha ei saa. Ehhee … tegelikult on niimoodi, et strateegiata „tegemisega“ on samamoodi nagu Ernest Hemingway suitsetamisest loobumisega, kes ütles tabavalt suitsetamisest loobumise kohta midagi sellist, et: „Ei ole midagi lihtsamat, kui suitsetamisest loobumine, ma ole sadu kordi suitsetamisest loobunud“. Vahva, eks ole. Siinkohal ongi konks selles, et kui suitsetamisest tahetakse tõesti loobuda (see on ju strateegiline eesmärk), siis tuleb sellest … loobuda, mitte hälbida strateegilisest eesmärgist. Samuti, kui tahetakse strateegilist edu saavutada Ühisruumi korraldamisel, siis tuleb ka strateegiat järgida, mitte mingit rööprähklemise lapselikku sota-potat teha. Parafraseerides E.H-d, siis: „Pole midagi lihtsamat ,kui teha (loe: kirjutada kokku) strateegia, meil on neid sadu.“ Tulemus? Tulemusetus. Kuid nii need asjad ei käi.

 Edasi ja tagasi põrkamise võimalustest.

 Praegune meditsiinisituatsioon kolmikkriisilises maailmas toob kaasa mitmeid põhimõttelisi muudatusi meie elukorralduses. Võimalik, et see põrgatab meid edasi (loodame kirglikult), kuid üks on selge, see muudab meie harjumusi, turge, kaubavalikuid ja suhtlusstrateegiat. Praegu elame meie teiega lootuse, isegi teatava eufooria, tsoonis – vaktsiin on loodud/saabunud ja tundub, et meditsiiniline kriis on ületatav. Õige varsti, veel natukene oodata, vastu pidada ja … Õigem oleks küll vist öelda, et saavutatav on inimese ja viiruse teatav „rahumeelsem kooseksisteerimise“  vorm. Eh, esialgne maruline suhtedraama osapoolte vahel muutub loodetavasti ajapikku (ja vaktsiini toel) selliseks nagu kõigi kooseludega – osapooled harjuvad ja kohenevad. Lepivad. Ebamugav, kuid saadakse hakkama.  Peremeesorganismi tapmine on üpris lühiajaline (ja lühinägelik) arengufaas, mis viib selleni, et leitakse mingi tasakaal. Muidugi ei käi see üleöö ja sellel on majandusele tohutud järelmid. Kuid põhilise, eksistentsiaalse püsimajäämise, me oleme saavutanud. Ränga hinnaga, kuid saavutanud. Ja nii nagu ikka, kõik edasine oleneb meelestatusest, kas me tahame pürgida edasi või kapseldume kaitseasendisse ja … veereme arengumäest alla. Ikka seesama edasi-tagasi küsimus, milles paigalseis on tegelikult tagasilibisemine.

 „Essu“ variandi pseudoSWOT

 Seega, areng on hea ja paigalseis võrdub taandarenguga, päris taandarengust ei tahaks arutadagi, kuid ... sellestki pole pääsu. Teatavasti on teadmine valgus. Mitteteadmine … Millised valikuvariandid meil saadaval on? Pole just kiita, kuid pole ka kõige hullemad. Vaadake, see et meile üks või teine arenguvariant ei  meeldi, ei tähenda, et seda ei saa juhtuda ja et neid ka kõige „essusemaid“ variante ei peaks läbi mõtlema, harjutama ja planeerima. Õppusi tehakse ikka selleks, et tekkiks teatud rutiin, tuttavlikus, lihasmäluline efekt, sest kriisisituatsioonis pole aega mõtlema hakata, et … Siis tuleb tegutseda. Nii ka majandusega. Kui maailm pöörab kiirelt lukku, niimoodi, et tekkivad üksikud piirkonnad ja mullid (nagu kippus kujunema kevadkriisi ajal), siis kaob suur osa tänaseks maailmaüleselt toimivast sünergilisest logistilisest süsteemist. Mida see tähendab? Näitlikult, kui teil on jumakas elektrimootor, selline kaasaegne 2-20 tuhande EURne mootor, siis on teil seda käitades palju vajalikke asju liigutada, kuid kui te selle asotsiaalina lahti lammutate. Siis on teil kasutu korpus, hunnik mitte midagi tegevaid klemme, muid vidinaid ning pusake vasktraati, mille eest ei saa ühte õllepudelitki. Sünergiline ime on kadunud. Energia läinud. Sama ka tükkideks kukkunud, mullistunud,  maailmamajandusega. Igaüks püüab hoida ressursse oma piirkonnas isegi siis kui see laiemas mõõtkavas oleks mitmele osapoolele kasulik. See on ürginimlik ja see on poliitiliselt vastuvaidlematu. Seda nägime kõige ehedamal kujul (kuid siiski vaid minimõõtmetes)  kevadkriisis, mis oleks võinud juhtuda. Kõik see, et meie „hangitud“ ja makstud lepingulised isikukaitsevahendid jäid meie liitlaste juurde (UK, Holland jne) poliitlõksu ja meie inimesed ja kaubad jäid kinni Poola transporditrombi taha, on näide, mis juhtub kui kriisis hakatakse mõtlema üksnes jäigalt endale (mis on ju loomulik), pakkumata välja paindlikke lahendusi. Kuid kui olukord eskaleerub (või eskaleeritakse), siis võib tulem osutada veelgi süngemaks, siis … Siis … Ja h, mis siis juhtub? Ei tea, kuid millised on meie võimalused ja ohud sellistes arengutes. Nojah, ma ei kavatse siinkohal mingit SWOT analüüsi teha, ega meil teiega siin mingi strateegiainstituut ole, kuid midagi peaksime siiski aimama. Kasvõi fantaseerima.

 Elu energeetiline bilanss

 Vaadake, elu on kui energeetiline bilanss. Kogu elu. Me võime rääkida roheenergiast, taastuvprojektidest ja kõigist nendest ilusatest positiivsetest ja progressiivsetest asjadest, kuid tõsiasi on see, et inimkonna kiire kasv on saanud toimuda ainuüksi tänu sellele, et inimkond on õppinud ära üha uute energia muundamise meetodid. Kuid nagu Y Harari teravmeelselt märkis/märkas, siis lisaks toorainetele ja energiale, mis on olnud taastumatud ressursid, on meie käsutuses tänapäeval ka teadmised, mis on üha rohkenev ressurss. Need kolm allikat ongi arengu tõukejõud - energeetilised ressursid ja teadmised – just need võimaldasid areneda majandusel uutele tasemetele ja meditsiinil saada kontrolli alla mitmeid laastavaid haiguseid. Me oleme praegu paremini kui kunagi varem varustatud energiaga ja meie teadmised on mahukamad kui kunagi varem. Kui me neid ressursse õigesti, õiges järjekorras ja püsivuses kasutame on palju erinevaid võimalusi arenguks avatud.  Kuid kõik see on sünergiline süsteem (mootor kogumina), kui see laguneb, siis vähenevad mitte ainult elukvaliteedi võimalused, vaid ka võimalused üleüldse. Ka eksistentsiaalsed võimalused. „Kõigi vajaduste võrdse rahuldamise ajastu“ asendub eksistentsiaalsete võimaluste otsimise ajastuga. Millised on meie võimalused mullistunud üksikute maailmas?  Kas meie (kidural) maal on üldse midagi peale jonnakuse, mis aitaks hakkama saada?

Kuigi me vahel nukrutseme (vahel lausa tigetseme), et oleme sündinud maailmanurka, kus pole ei naftat, ei kulda, ei lõputut päikesepaistet, siis ärgem unustagem, et meil on (veel) puhas vesi, palju õhku, avarust, metsad ja …. põlevkivi. Kui maailm mullistub, siis on kivienergeetikal hoopis teistsugune väärtus, kui praegusel põlualusel. Sõltumatu energiaallikas on julgeolekutagatiseks ja hüveks, mis oleks abiks nii oma rahvale, kui ka teistega kaupa tehes. Seega loodetavasti ei lammuta entusiastlikud aktivistid kivitööstust enne maha, kui mingid uuemad tehnoloogiad pole ennast lõplikult tõestanud ja kinnistanud. Nojah, muidugi on praegu kasutusel tuuleenergia ja päikeseenergia, kuid seda on vähe, väga vähe,  pealegi on see … kuidas nüüd öelda? Hõre? Tegelikud kulud ühe KW ammutamiseks on suured ja kogused heitlikud. Usutavasti saavad need tehnoloogiad täiustatud ja tekkib veel hulgaliselt uusi energia muundamise variante, kuid vana energeetilise tiheressursi hoiaksin ma alles. Igaks juhuks. Kindlustuspoliisiks. Üks mu hea sõber rääkis 90te alguses Helsingi seisvast söejaamast. Ei tea, kas lugu ise oli tõsi või mitte, kuid lugu ise oli hea. Nii, et ärgem laskem ennast faktidest segada, lugu on tähtis. Niisiis … Jaam ei töötanud kunagi, kuigi oli varustatud nii söe, täispersonali ja isegi kohaliku tuletõrjega. Mis oli selle jaama mõte? Esmapilgul mõttetu ju? Majanduslikult kahjulik? Kulu on, tulu pole? Eee … see polnud päris niimoodi. Söejaam oli spetsiaalselt sellises valmiduses, et oli vaja vaid nuppu vajutada ja jaam läks „robaki“ käima, asja mõte oli selles, et naabrid ei saaks üleliia kõrget hinda elektri eest küsida. Oli ju Norra ja Rootsi hüdroenergia suhteliselt odav tavaajal kasutada, kuid tippukoormustel ja avariide puhul võis olukord elektriturul minna väga hapuks. Selleks et „haput“ oleks vähem oli põhjanaabritel lepingute sõlmimisel alati oma kaitsebarjäär olemas, seesama seisujaam. Kui hind läks liiga kõrgele, siis vaid ähvardus, et me vajutame söejaamas nuppu oli  piisav argument  „õigehinna“ kujundamiseks. Just sama mõte on ka meie kivijaamadel, need on meie kaitseliin kõige halvema vastu. Kindlustuspoliis. Seni, kuni kivijaamade energia on vaid nupu kaugusel, on kõik hästi. Asi muutub meie jaoks pöördumatult halvaks, kui me kivienergeetikasse jätkuvalt halvasti suhtume, sest kivijaama ei tule kivi ise kohale, seda tuleb kaevandada. Kui meil enam kaevureid (ega energeetikuid) ei ole, siis oleme tõesti hädas. Loodetavasti sellise languseni asi ei lähe, kuid arvestama sellega peab. Kui energiat ei oles, siis … Siis on pimedus. Linnad kuhtuvad. Suur osa majandusest hääbub ja saabub naturaalmajandus. Selle koha peal läheb loodushoid ja keskkonnakaitse katki ja selle asemele asuvad enesealahoiu instinkt ja oma pere turvalisuse eest võitlemine (mitte ainult tagamine). Vaat niimoodi.

 Õudusjutte maalt ja merelt

 Ühest statistikablogist lugesin, et mingitest prooviloenduse andmetest (mis pole ilmselt kõige uuemad, kuid väga ilmekad) selgus järgmine:  päevasel ajal linnalistesse asulatesse tööle ja õppima suunduvate inimeste tõttu suureneb linnaliste asulate rahvaarv ligi 109 000 inimese võrra kasvades 1 010 000 inimeseni. Eestis kokku elab 1,3 miljonit inimest. Lisaks suureneb linnaliste asulate rahvaarv päeval neisse erinevaid teenuseid tarbima tulnud inimeste ja turistide võrra, keda päevarahvastikus arvesse ei võetud.  Niisiis, kui meil „linnainimesi“ on umbes miljoni inimese jagu, siis mida teevad need inimesed linnas, kui seal enam tuli ei põle? Tööd pole, lõbu pole?

See arutlusvoor pole mõeldud selleks, et kedagi ehmatada või arvata, et olen paadunud kivienergeetika fänn, kuid läbikaalumine, mida võib ära visata, mida peaks veel säilitama, see on küll tarvilik. Miks? Ikka selleks et ei juhtuks nagu Vaheriigis, kus arvati, et milleks meile lehmad?  Piima ostame ju poest!. See vaade asjade käigule tekitas viisaastakulise toidukriisi koos toidutalongidega, mil perenaised leotasid makarone koogitaigna tegemiseks. Vaat just seepärast tuleb vaagida võimalikke (ja isegi võimatuid) variante.

 Põllumees põline …

 Selle printsiibist lähtudes on mõtekas vaadata ka põllumajanduse (ja maaelu laiemalt) toetamist. Maaelu olulisus muutub kolmikkriisis (võib-olla?) keskseks eksistentsiaalseks küsimuseks. Tavaoludes, kui maailma on lahti, siis kartul Poolast, broiler Hollandist ja  kurk Hispaaniast on sama head (maitsevaesele, kuid hinnatundlikule inimesele), kui kodumainegi, kuid kui mullinduses peavad mullid ennast ise ära toitma, siis  … peame läbi saama Pool-ata, Hollalaa-ndita ja His-Paanikata (võib-olla?). Ise peame hakkama saama, ennast ära toitma!  Oot-oot, mida see tähendab, et ise peab ära toitma? Esiteks, kui palju inimesi on siis meie maa võimeline ära toitma? Hea küsimus. Kõik oleneb ajahorisondist ja kaubavahetuse säilimise tasandist. Ka sellest, mis on ikkagi  kaup. Roheunelmistide arvates said kõik maailma pehed ja keskkonna kahjustamine alguse industrialiseerimisega, seega … liigume tagasi industrialiseerimiseelsesse aega? A. Adamson ( „ Mida koolis ei õpetatud. Eesti ajaloost.“ Argo 2018 Lk 63) on kirjutanud, et  ristiusustamise järel Eestis „(…) oli agraarsele elanikkonnale loomulikuks ülempiiriks 300 000 – 400 000 inimest, enama jaoks polnud põllumajanduseks sobivat maad ning enne linnastumist ja industrisliseerimist muid tegevusvaldkondi.“. Vaat niisugune lugu. Seega suudaks maa ära toita umbes …Teeme väikese reservatsiooni. Oletame, et agrovõtted, seemned, tõus ja veterinaaria on rohkem arenenud, kuid miljon linnainimest ei tea maatööst mitte poolt pudrunuiagi ning ihurammu selleks ka pole, siis võiks arvata, et vähemalt pool linnarahvast …  „jääb üle“. Päris karm stsenaarium? Mida teeb teine pool pimedas linnas?

Tänapäeva inimestel muidugi puuduvad oskused põldu pidada, kuid hädas olles saavad kõik hakkama, saadi Vaheriigi ajal hakkama , saadakse ka edaspidi, kaevatakse üles haljasalad ja lilleklumbid väärindatakse need kartuli, kaali ja … Ühesõnaga saadakse mingil ajal hakkama. Kuid seda vaid siis kui säilub energeetiline baas. Siis ei jää linnad pimedaks ega tekki rahvastiku „ülejääki“. Lihtne. Vanaema Marie oleks kostnud, et: „Ma ju ütli“, et inimese elu on üks energeetiline bilanss. Nii maal kui linnas (ja kosmoses ka). Ärgem seda unustagem.

 Kuid, kuidas on meil lood maaga, põllumajandusmaaga? Energeetiliselt. See energeetiline ressurss on pidevas muutuses, sest tehnoloogiad on muutunud, agrovõtted on muutunud, rahvastiku paiknemine on muutunud, meie teiega vajadused/harjumused/soovid/ihad on muutunud ja me ei ole enam isevarustavad, sest osasid toiduaineid on odavam/lihtsam tuua sisse ühisest sünergilisest süsteemist. Seega muutuvsuurus. Muutuvvajadus. Kuid vaadake, palju maad, mida meie esivanemad metsalt ja soolt raadasid on umbe (ja metsa)  kasvanud st. pole enam paslikud maaviljeluseks (õnneks on mingi varu säilunud seoses EL maaalatoetustega). Teisalt, olukord on lausa nii segane ja duaalne, et Liidurahadega tekitame endistele karja- ja põllumaadele tehislikult tagasi soid. Oleme vist läinud omadega täitsa rappa. (ehhee, soost rappa). Pidavat olema keskkonnasõbralik tegu. Mõned ametkonnad on bürokraatiapalavikus valmis ka pea sajandivanuseid hüdrojaamade tamme purustama, et kalal jälle mugav oleks. Energeetilise bilansi seisukohalt ja puhta energia seisukohalt muidugi nonsess, mis veelkord näitab administratiivkriisi sügavust ja loomulike arengute mittemõistmist. Mnjah, ega me peagi kõigest aru saama, kuid arutusest saame ikka aru. Põhiline, et uus põlvkond ei peaks jälle alustama metsaraadamise, alepõletamise ja sookuivendamisega, kirudes meid teiega, kui lühinägelikke ja eluvõõraid ülbitsejaid.  Mis puutub põlatud alepõllundusse ja sookuivendusse, siis see pole mingi röövraadamine vaid puht majanduslik käsitlus ja energeetiline lahendus, nimelt: „Alepõllud andsid põlispõldudega võrreldes mitte mitu, vaid mituteist, vahel paar-kolmkümmend korda rohkem saaki, kuid maa kurnati ruttu välja ja põllulapid tuli edasi kolida. (…) Kui aletamisele piir pandi, algas samal põhjusel soode kuivendamine – nii rajatud põllud ei andnud küll sama palju tagasi kui alepõllud, ainult kümmekond seemet, kuid tegid seda pikema aja vältel, ja põlispõldude kolme-nelja seemnega võrreldes oli seda ikka väga palju.“ (lk 64). Nii, et ilma tänapäevaste „agotööstuslike võteteta“ ehk kunstväetise ja mürgitamiseta meie maadel üle kolme-nelja seemne saada pole erilist lootust saada. Kisub näljaseks. Midagi pole teha, linnauntsak peab ostma maad, seda raadama, kuivendama ja väärindama nagu meie rahvuslikud tüvitekstid seda kirjeldavad või … minema tänapäeva mõisahärra juurde põllutööliseks. See jutt on muidugi mustematest mustem variant, kuid kapseldunud piirkondade majandus on midagi muud, kui praegune äpimajandus, teadmusmajandus ja loomemajandus. Ka selleks peab valmis olema. Vähemalt õppuste tasandil peab olema selleks valmis. Võib arvata, et kui poliitturg hakkab näljahäda künnisel ajama sama lõputut staabimehe lora nagu praegu, et kujundame näljatunde ümber sotsiaalseks normiks mitte nälga tunda, siis … võib senine meile tuntud sotsiaalne ja poliitiline struktuur katki minna.

 Muide kõik need, kes väga ortodoksiliselt ihalevad rohepööret, ilma et usaldusväärsed tehnoloogia ja tehnilise valmisolekuta seda reaalselt teostada, soovitaksin lugeda „Megamuutus: Maailm aastal 2050” ( Äripäev 2013 Lk 21) prognoosi: „Esimese miljardini jõudmiseks kulus 250 000 aastat, seejärel enam kui sajand, jõudmaks kahe miljardini (1927) , ning 33 aastat, et jõuda kolme miljardini. 2050 aastaks elab maailmas üle ÜHEKSA MILJARDI inimese ja see arv kasvab”. Miks seda lugeda ja … mõista vaja on? Vaadake, kui meid praegu on 7 mlrd jagu ja oodata on 9 mlrd, kuid industrialiseerimise eelne energiabilanss võimaldas ühe miljardi eksistentsi, siis, kuidas te kavatsete selle matemaatilis/energeetilise dilemma lahendada? Kas „tasaarveldate“ tänase seisuga 6 miljardit või 30 aasta pärast 8 miljardit? Eks ole jälle hea küsimus. Energeetilise bilansi küsimus. Mõtlemapanev igatahes.

 Millise mäe otsa joosta?

 Niisiis millise mäe otsa joosta? Selleks on meil mitu võimalust. Võimalust ja vabadust. Sealhulgas ka vabadus eksida. S. Godin („Asendamatu asjapulk“ ÄP 2012 Lk 73) on ilmekalt kirjeldanud vabaduse astmeid:  „Vabaduse astmed. Rongiga sõitmise juures on lihtne see, et valikuid eriti pole. Rööbas läheb, kuhu läheb. Vahel tuleb muidugi ette ka hargnemiskohti ja teisi teid, aga üldiselt võttes on valikuid vaid kaks: sõita või mittesõita. Autoga sõitmine on natukene keerulisem. Autos võib valida sõna otseses mõttes miljonite sihtkohtade vahel. Organisatsioonid on palju keerukamad. Valikuvõimalusi on piiramatult ning vabaduse astmeid lõputu arv.“ Nii, et kui me ei taha oma elu veeta üksluisel edasi-tagasi või sõita-mittesõita vektoritel, kui tahame olla vabad, siis peame hakkama tegelema ettevõtlusega. Kuid siin tekibki põhiküsimus: mis on minu toode, milline on minu turg ja kes on minu tarbija? Hm? Tõuksid ja toidu kojukanne on juba hõivatud turud, kama ja … tarvitajaid ka eriti palju maailmas pole, kodune tarbijaskond on paarist sajast paari tuhandeni? Kuid need pole ka mäed mille vahel valida, need pole isegi künkad (või kui on siis kellegi teise omad). Vaadata tuleb laiemat pilti. Ja muide, selleks, et „näha“ tuleb paljud harjumuspärased tegevused ära unustada.

Aasiamäestiku  Hiina haru

 Nagu kirjutab ÄP 16.12.20, unustage Silicon Valley, tulevik on Aasias: „ Aasia tõus üheks tähtsaimaks ettevõtluspiirkonnaks ja innovatsioonikeskuseks ei ole enam spekulatsioon, vaid tõsiasi,“ kirjutab Aasia Uuringute Koja Hiina-ekspert Liisi Karindi. „Läänemaailm on harjunud mõtlema Aasiast kui vaid arenevast, meist küllaltki palju mahajäänumast regioonist. Positiivses vaimupildis näeme sealseid riike kui eksootilisi puhkekohti paradiislike randade, seiklusi pakkuvate loodusparkide ja rahvarohkete turgudega. Negatiivses võtmes seostame Aasiat aga vaesuse, katastroofide ja madala elukvaliteediga.“. Nii, et Aasiamägi? Mõtleme.  Tõsiasi on aga see, et Hiina on juba aastaid tagasi patentide arvult aastas mööda läinud USA-st. Senini on Läänemaailm ennast lohutanud sellega, et nende patentide kvaliteet ei ole nii kõrge kui lääne patentideel, kuid nagu me teame paljudel juhtudel on võimalik, et kvantiteet läheb üle uueks kvaliteediks. Eriti kui tehnika ja tehnoloogia areng on riiklik (toetatud) poliitika.

„Megamuutus: Maailm aastal 2050” (Äripäev 2013 Lk 213) toetab Aasiamäe kontseptiooni ja annab teada, et: „ Ajaloolisest vaatepunktist pole olukord, kus Hiina on maailma juhtiv majandusriik, sugugi uus. See oli maailma kaugelt suurim majandus kuni 19 sajandini (ostujõu pariteedi järgi), mille arvele langes 20-30% maailma toodangust. Koos Indiaga domineeris see maailma majanduses enne ajutist langust ligi kaks tuhat aastat. 2050 aastaks on need riigid valitseval positsioonil tagasi. Kui siinne prognoos on ligilähedaseltki õige, jääb areneva Aasia arvele sajandi keskpaigas ligi pool maailma toodangust. Valmistuge Aasia sajandiks”. Vaat selline lugu. Aasia on kindlasti mitte vaid mägi vaid mäestik … Muide kasvav mäestik, mis tähendab, et seal võib toimuda igasuguseid ja kõige ettearvamatumaid tektoonilisi liikumisi. Ettevaatus pole liiast.

 Teised mäed …

 Kuid asi pole ainult Aasias, vaid arengumaade kasvupotentsiaalis tervikuna:( Lk 21/22/24): „Nigeerias elas 1970 aastal 57 miljonit inimest. Kui sündimus ei lange just ootamatult kiiresti, jõuab Nigeeria 2050 aastaks 389 miljonini, mis on peaaegu võrdne selle hetke rahvaarvuga USA-s. Tasmaania kasvab veelgi kiiremini, 14 miljonilt 1970 aastal 139 miljonini aastal 2050. Aastaks 2100 on Nigeeria ja Tansaania  maailma rahvaarvult kolmandal ja viiendal kohal.”

 „2050 aastaks on Aafrika Euroopast pea kolm korda suurem.” „Aastal 2050 pole maailmas rahvastik üksnes suurem, vaid ka märkimisväärselt vanem: 65 eluaastast vanem segment kasvab üle kahe korra, vähem kui 8%-lt aastal 2010 enam kui 16%-ni aastal 2050.” „2010 aastal elas linnades pool maailma inimestest. 2050 aastaks on see osakaal ligi 70% ning maailma linnades elab umbes 6,5 miljardit inimest.”. Vaat selline lugu. Turud liiguvad … kuhugi.

 

Selline elanikkonna juurdekasv nõuab uut konkurentsilahendust, loovust: „Ettevõtjad loovad pidevalt uuendusi, mis annavad neile konkurentide ees ajutisi eelise. Need uuendused sööstavad purustavate lainetena läbi majanduse, kusjuures konkurendid püüavad end kohandada uue ärimaastikuga ja institutsioonid püüavad uue reaalsusega kohaneda. Tootlikkuse kasvu hind on pidev muutumine.”

 Mägi konkurentsi kiituseks

 „Isegi 20 sajandi keskpaiga Harvardi mõõdupuude järgi oli Joseph Scumpeter pisut ülemäära vanamoeline veidrik. (…) Siiski oli see veider mees , pooleldi ülbik, pooleldi Austria-Ungari kuivik üks terasemaid 2. Sajandi sotsiaalsete muutuste prohveteid. Scumpeteri jaoks oli kapitalism ennekõike „Loomingulise hävitamise lõpmatu torm” – see, mis pühib igaveseks minema vanad tegutsemisviisid ning asendab need uutega. Ta uskus, et ettevõtjad on purustava innovatsiooni kandjad – inimesed, kellele antakse esimesena tulevikku näha ning neid kes muudavad selle elujõuliseks ettevõtluseks. Samuti väitis ta, et ajalugu kiirendab asjade kulgu. Vanu teguviise hüljatakse üha kiiremini. Muutused toimuvad katkematult.. Äriinimesed leidsid pidevalt, kuidas maapind nende jalge alt kaob.” (lk 229)

 „Kiirus millega on kasvanud arengumaad, on üllatanud ka üleilmastumise kõige kirglikumaid pooldajaid: nende osa  globaalsest SKP-st on kasvanud 1990 aasta 20%-lt praeguse ligi 50%-ni. Ent taas oleme vaid selle suure muutuse põhjustanud tormi alguses: tormi, mille toovad kaasa nende riikide nõudmised muuta üleilmsete institutsioonide ülesehitust, tormi, mille toovad kaasa poliitilised rahutused, kui rahvahulgad nõuavad suuremat sõnaõigust oma tuleviku üle otsustamisel.” (lk 231)

„ Arengumaad määravad tempo ka uut tüüpi innovatsioonis, niinimetatud säästuinnovatsioonis, mille käivitajaks on soov vähendada toodete hinda mitte järk-järgult, näiteks 10%, vaid põhjalikult, 90%.” (lk 234) Kuidas seda saavutatakse on muidugi omamoodi trikk, kuid oletan, et „kõigi võrdsuse ja turvalisuse“ eestkõnelejad kukuksid sellest kohkunult kummuli. Ometi on tõsiasi, et kui arengumaad muudavad konkurentsisituatsiooni niimood, et nad vähendavad omahinda 90&% võrra, siis on „arenenud Lääs“ konkurentsivõistlusest väljas.

H. Rosling ( „Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 145) annab veel ühe faktipõhise, mitte õhinapõhise soovituse: „Kuid nagu enamiku rikaste turgude puhul, on esmavajadus juba rahuldatud ning tootjad võitlevad asjatult selle nimel, et tekitada nõudlust üha väiksemates segmentides. Samal ajal on 2 ja 3 taseme ligi 2 miljardi menstruatsiooniealisel vähe võimalusi, mille vahel valida. (…) Nad vajavad odavat sidet, mis peaks terve päeva vastu nii, et nad ei peaks seda vahetama, kui on kodust väljas tööl. Ja kui nad leiavad meelepärase toote, kasutavad nad seda brändi ilmselt terve elu ning soovitavad seda oma tütardele.“

„Peaaegu kõik inimesed maailmas muutuvad tarbijateks. Kui teid vaevab eksiarvamus, et enamik maailmast on endiselt liiga vaene, et üldse midagi osta, siis ähvardab teid oht magada maha suurim teenimisvõimalus maailma ajaloos (…) Strateegilisel äriplaneerijal peab tulevaste klientide leidmiseks olema faktipõhine maailmapilt.“. Jah, on mille üle mõelda. Eriti faktipõhiselt.

 … ja siis hüüdke alla orgu ehk Kaklusklubi

 Kui vaadata tänast päeva, siis tuleb tõdeda, et ilmselt oli P. Kangur ( „Eesti oligarhia“ Rahva Raamat Lk 269/266) õigus, et : „Juba ammu ei saa aru, kas Eesti on riik või kättemaksuklubi.“ Tõesti-tõesti meie suhted, kõige igapäevasem suhtlus, on pehmelt öeldes rabedad ja see tekitab kindlusetusetunnet. Administratsioonid on üksteise järgi püüdnud „uut kirjutatud õigust“ tekitada sellisel määral, et  inimesed enam ei tea, kas üldse võib midagi(gi) teha. Oleme enese mässinud heal eesmärgil täielikku arengupeetusse. Ja usaldusepeetuse Usaldusepuudulikusse. Te arvate, et seaduskuulekas inimene ei peaks kartma? Hm, J. L. Norman ( „Maailm kontoris ehk Kuidas kärbitakse heeringat“, Argo 2019

Lk 122) seletab meile lahti seaduskuulekuse olemuse tänases Eestis niimoodi:  „Seaduskuulekatel inimestel ei oleks ju vaja politseid karta,“ sõnab Noor Menetleja rõõmsalt.

Juht „Tänapäevase totaalselt ülereguleerimise tingimustes on päev, kus me Juristiga oma tööd tehes ei ole juba enne lõunat sunnitud rikkuma vähemalt kolme seadust, olnud märkimisväärselt aeglane.“

„Ei,“ täpsustab Jurist „ palun jäta meelde, ja ma rõhutan veel eraldi: me täidame kõiki seadusi 101 protsendilise täpsusega, kuid meie kohaldamise praktika ja tõlgendus erinevate paragrahvide rakendamisest võivad erineda teiste asutuste vastavatest seisukohtadest.“

Ning  „Loomulikult on see nii, aga sama paragrahvi lõige 3 sätestab konkurentsi ärakasutamise, ning sa pead järgima ju seadust tervikuna, mitte valikuliselt seadust tõlgendades hakkama omavoliliselt riigi rahaga efehtiivselt ringi käima“ (lk 150)

Ja  „Õnneks on heade asjade ja teenuste ostmise takistamiseks olemas riigihangete läbiviimise üldpõhimõte, mille kohaselt on hea eesmärgi saavutamine üldjuhul kas korruptiivne, diskrimineeriv või lihtsalt kuritegu.“ (lk 212). Kui mõni arvab, et see on naljakas, siis see ei ole naljakas. See on küll ropult hästi kirjutatud iroonilises võtmes, kuid see on neetult kurb, sest … nii need asja käivadki. Meie teiega ironiseerime, kuid aeg ja võimalused kaovad, Kaklusklubi jätkab.

Ja siis juhtub nii nagu juhtus meie arenguaegade lõpus, õigemini seal, kuhu see sumbus: „Varsti viibis pool Eesti oligarhiast kohtusaalides ja sinna sumbus uue Eesti majanduslik areng ja vaimne energia.“ (P. Kangur  „Eesti oligarhia“ Rahva Raamat Lk 266). Kui te mäletate B.Obama „kokkuhoidu“ oma ülikondade valikul, et mitte raisata oma otsustusenergiat tühjale-tähjale, siis te saate aru, et Kaklusklubi on tõeline õnnetus. See pole mitte „mingem üles mägedele“ vaid hüüdkem alla orgu“ … hädaorgu. Kuid see kõik mida me teeme, kuidas me teeme, kuhu läheme on meie teha, meie otsustada

 

Üks ääremärkus.

 

Siiani on paljud õhanud, et „oh oleks meil parem valitsus“, „oleks meil parem parlament“, „oleks meil …“.  Kuid pidagem hoogu, nii nagu eespool kirjas -  iga rahvas väärib oma valitsust. Kui meile teiega midagi ei meeldi, siis oleme just meie teiega midagi valesti teinud, valesti kuulanud, valesti aru saanud, valesti valinud. Või vastupidi. Kuid see on meie teiega kogumis ühislooming. Meie esmane ühislooming on meie parlament, jälle meie teiega valitud kogu. Usaldusisikud, kellele me oleme oma võõrandamatu õiguse (olla kõrgeime võimu kandjaks) oleme neljaks aastaks rentinud. Ja nüüd pole me rahul? Keda me tahame? Kunni? Hm, muidugi on kõige efektiivsemaks valitsusvormiks valgustatud monarhia, kuid … Valgustatud monarhiaga on tavaliselt niiviisi, et monarh jääb vanaks, siis seniilseks ja pahuraks kõige sellest tulenevaga. Nii et see variant ei kõlba hästi.

Aga kui valiks tarkade ja tarmukate inimeste poolt parlamendi koosseisu. Huvitav mõte, ainult et … juba proovitud. Oliver Cromwelli katsetulemuste kirjeldus on järgmine ( I Gentles „Cromwell” Kunst 2014 Lk233) „Pärast ohvitseridega nõupidamist otsustas Oliver kokku kutsuda kolme kuningriigi jumalakartlike meeste ehk „pühameest” esinduskogu. Sinna ei pidanud kuuluma ükski jurist ega tegevteenistuse olev ohvitser. Kulus peaaegu kaks nädalat, enne kui kiideti heaks nimekiri, kuhu oli kantud 140 „jumalakartlikku ja ustavat” meest.”. Tore ju! Või siis mitte? Igatahes katsetulemused ilmnesid üpris kiiresti: „Kulus vähem kui kaks kuud, et puruneksid kõik Cromwelli illusioonid, mis olid seotud uue esinduskoguga. Kirjas oma väimehele kindral Fleetwoodile kurtis ta, et parlamendiliikmed „ ei tunne lahkust … peaaegu mitte kellegi suhtes”. (…) Varsti pärast seda olevat ta öelnud, et talle „teevad lollid praegu rohkem muret, kui varem petised.”” (lk 238) Vaat selline tulemus. „ Neli aastat hiljem sündmustele tagasi vaadates kirjeldas Cromwell Barebone´i  parlamenti kui „mu enda nõrkuse ja rumaluse lugu”. Kuidas küll juhtus, et esinduskogu, mille liikmed oli ta ise koos oma ohvitseridega hoolikalt välja valinud, osutus tema jaoks selliseks pettumuseks?” (lk 235). Mnjah, siinkohal meenub Jaapani kõnekäänd.“ Meie kõik oleme targemad kui keegi meist eraldi.“

 Meile võivad need muutused meeldida või mitte meeldida, kuid need on ilmselged arengud, mida oma tegevuste planeerimisel (millise mäe otsa joosta) arvestada.

 

Järgneb …

 

Targutusi …

 J. Casti „X-sündmused“ Nebandon 2012

 Lk 63 „Üle kahe miljardi Google´i otsingu teostamiseks kulub iga päev rohkem eleltrienergiat, kui kulutavad kolm tuhat majapidamist google´i kodulinnas Mountain Viewś Californias. You Tube, mis kuulub Google´ile, nõuab üle 10 protsendi kogu interneti ühenduskiirusest. Lisame sotsiaalvõrgustikud nagu Facebook ja Twitter, ning digitaalsed filmilaenutusteenust pakkuvad lehed, nagu Netflix, ning sa hakkad mõistma, kes kõige enam interneti ülekandekiirust ahnitsevad. Kõik need teenused vajavad suuri andmekeskusi ehk „serverifarme“, kus käsitletakse bitte ja baite, mis ööpäevaringselt läbi võrgustiku liiguvad.

Andmekeskustes tekkiv kuumus tuleb eemaldada ruumidest, kus paiknevad serverid, et neis püsiks normaalne toatemperatuur, umbes 20 *C. Kuumus lastakse tavaliselt lihtsalt õue, mis annab oma panuse planeedi temperatuuri tõusu. Andmekeskustte jahutamiseks kulub enam-vähem sama palju energiat, kui serverid tarvitavad. „

 Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013

 Lk 26 „Kui ainusaks võimaluseks on olla võrdne, siis pole tegemist võimalusega.“

Lk 27 „Tahame ühiskonda, kus oleme vabad tegema valikuid, tegema vigu, olema lahked ja osavõtlikud. Seda mõistamegi moraalse ühiskonna all – mitte ühiskonda, kus riik vastutab kõige eest ning mitte keegi ei vastuta riigi eest.“

 M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017

 Lk 44 „ Ma küsin sinult: „Mida sa elult soovid?“ ja sina vastad midagi sellist, et „ma tahan olla õnnelik, tahan toredat perekonda ja tööd, mis mulle meeldib,“ sinu vastus on niivõrd tavaline ja ettearvarav, et see ei tähenda tegelikult mitte midagi.“

„Kõik tahavad seda. Seda on lihtne tahta. Sootuks huvitavam küsimus – küsimus, millele paljud inimesed kunagi ei mõtle – on: „Millist valu sa oma ellu soovid?, Mille nimel oled sa vaeva nägema?“ Kuna see näib mängivat meie elukäigu otsustamisel hoopis suuremat rolli.“

Lk45 „Sest õnn vajab pingutust. See kasvab probleemidest. Rõõm ei kasva lihtsalt maast nagu ülased ja vikerkaared. Tõeline, tõsine, elukestev rahuldus ja tähendus tuleb ära teenida läbi meie pingutuste valimise ja haldamise.“