Põrketeooria: V 6 Rahulik meri … tsunami ootel?

 

 

Pilvepiir lõpetas selleks aastaks istungid nagu öeldakse, pani „poe kinni“. Pani poe kinni nii nagu kogu aasta tegutseti – lahkmeelselt. Isegi Jõulusalme kasutati looritatud vihameelsuseks. Nätaki!  Kuidagi piinlik oli see repertuaar, mida esitati Jõuluvanale, öeldi nii otse kui kaude ja ikka vihuti. Ise kõigil näod säramas oma „essusti“ ütlemise ande üle rõõmu/uhkust tundes. Piinlik. Naljad on üks väärt kaup, kuid neist peab ka aru saama, mitte nii nagu minu tudengipõlves öeldi, et mõni inimene saab ühe anekdoodi üle kolm korda naerda: esiteks siis kui räägitakse, teiseks siis kui talle see ära seletatakse ja „kolmandamal“ korral … kahe nädala pärast kui ta sellest aru saab. Nojah, Pilvepiiri naljade puhul on tegemist sellise omamoodi sisenaljade kogumiga, salakeelega, mida 99% kodanikest küll ei mõistnud. Mingis mõttes iseloomulik ega 99% kodanikest ei saa ka Pilvepiiri seadusloome süvamõttest aru, miks peaks siis naljadest aru saama? Selline kitsas klubiline tegevus. Nojah …  Pealegi, ma nagu mäletan, et jõuluaeg oli vanasti selline malbe rahuaeg, andestamise, leppimise ja aitamise aeg … Kuid tundub, et poliitturg on enese nii sügavatesse kaevikutesse matnud, et üle selle ääre ei suudeta enam aduda, mis maailmas tegelikult toimub, millised on tegelikud probleemid. Tegelikud ohud (mitte ohmud). Vaid paar näidet:

 ÄP 17.20 „Endine Euroopa Keskpanga president Mario Draghi hoiatab koos India ja Hiina tipp-pangajuhtidega, et üle maailma kogub hoogu suur korporatiivne maksejõuetuskriis, mis jääb praegu koroonakriisiga võitlemise meetmete alla peitu. G30 tellitud ja eelmise nädala lõpus avalikustatud raportis kirjutavad kogenud pankurid, et keskpankade ja valitsuste koroonakriisi aegsed meetmed, mis peamiselt koosnevad otsestest ja kaudsetest toetustest ärisektorile, maskeerivad majanduse tegelikku olukorda. See maskeering ei püsi enam kaua.“

 ÄL 16.12.20 „Oleme juba harjunud, et hinnad ei tõuse, ja keskpangad üritavad kuidagigi 2% inflatsioonieesmärgini jõuda. Ent Martin Wolf prognoosib, et pärast koroonapandeemiat liigume uude ajajärku: maailmamajandus teeb pöörde, nagu on varemgi juhtunud, ja seekord on tagajärg 5–10% hinnatõus. „See muudab kõike,” tõdeb Wolf. Tema sõnul on see väljavaade paraku paljudel kahe silma vahele jäänud.“ Nojah, tegelikult on palju asju paljudele kahe silma vahele jäänud.

 Mis on kahe silma vahele jäänud?

 Vaadake, olukord kolmikkriisis on nagu peale maavärinat ja enne tsunamit, meri on taandunud (esimene meditsiinilaine on stabiliseeritud), rõõmsameelsed suvitajad vallatlevad kuivale jäänud kaladega (kõrged analüüsimajad vallatlevad võimalike majanduskasvu numbritega järgmise aasta teises pooles), kuid kaugel müriseb – hiidlaine (majanduse üheksas laine, hoogu koguv suur korporatiivne maksejõuetuskriis). Kui neid kahte hoiatust vaadata, siis Dragi oma, et „üle maailma kogub hoogu suur korporatiivne maksejõuetuskriis“ on ilmne igale majandusinimesele (ja sellele kes suudab lahutada ja liita ka algtasemel) või … Või on kapitalism katki, sest need (hiid)laenud (või tühinumbrid?) mida kriisi summutamiseks on laiali pillutatud, tuleb tagasi maksta. Omanikule tagasi maksta. Kui tagasimakse võime puudub, siis saabubki maksejõetus. Kriis kriisis. Laenata saab vaid seda mis on olemas, mida keegi on teeninud ja mis on kellegi omandus. Piltlikult, raha omanik rendib oma raha (laenab) ajutiseks kasutamiseks kui kaupa raha/kauba vajajale, täpselt samuti nagu üüritakse korterit, autot, tõuksi. Te maksate oma tõuksikasutuse teenustasu ja annate siis tõuksi tagasi omanikule/operaatorike. „Onju“? Elementaarne. Igal teisel juhul olete te ju varas – tõuksivaras – kõige sellest johtuvaga.  Miks te arvate, et raha, kui kaubaga on teistmoodi. Omanik tahab oma vara ka tagasi saada. Miks ta ei peaks tahtma?

 Teine õhkõrn võimalus on, et välja on mõeldud (rahaline) „perertum mobile“, kuid sellele ei tasuks eriti loota. Esiteks olevat juba kaks sajandit tagasi Pariisi Akadeemia uksele pandus silt, et avaldusi „perpertum mobile projektidele“ enam vast ei võeta. Teiseks, kui rahaline „perertum mobile“ ka luuakse, siis … kaotab raha kui kauba ja väärtusmõõdu mõte.

 Nii, et … nagu öeldakse kui me võlgu tagasi ei maksa, siis maksame neid edasi, refinantseerides ja re-re-refinatseerides neid kohustusi, makstes raharenti edasi kuni seitsmenda põlveni, muutes selle meie Ühisruumi püsikuluks.

 Kahe kõrva vahelt … otsides

 Niisiis, maksejõetuskriis on tulemas ja meie … Kuidas meie valmistume selleks? Kõik need kes ei lidu praegu tsunami eest kogu jõust lähima või kaugema mäe otsa, jäädes harjumuslikult vaenama kaevikutesse saavad hukka. Täitsa hukka. Lihtne füüsika. On ka selge, et piduliku kolonnina mäkke tõus ei õnnestu, lihtsalt võimed, aeg/aeglus, harjumused ja uskumused on liiga erinevad. Vaadake, kui kolonni kujundada kaevikumeeste kaudu, siis ei saa kolonn iialgi liikuma. Sellisel juhul köidetakse meid teiega hukkumise külge. Päästmatult. Fataalselt. Praegu peaks majanduse laskma vabakäigule, et igaühel oleks võimalik tegeleda enese ja enese äride päästmisega, neid kiirelt valmistada ette saabuvaks tsunaamiks. Mida rohkem on neid kas ise suudavad oma päästmise organiseerida, seda rohkem on võimalik päästa ka neid keda on paratamatult vaja järgi aidata. Kas me tegeleme millegi sellesarnasega? Hm, loen seitungist, et Elering ja Eesti Energia on pööranud tülli taastuvenergia „soodusskeemide“ üle. No igati õige aeg et Dr Riik pööraks tülli Dr Riigiga (mõlemad riigi omanduses olevad firmad) Hm, mida see tähendab? Kas see on konkurentsivõitlus või sihi kaotanud dotatsioonilüpsi võistlused? Peretüli? Osapooled on lausa nii tülli pööranud, et ähvardavad kohtusse pöörduda. Hm, ühe omaniku (Dr Riik) kaks struktuuriüksust lähevad omavahel kohtusse? Omaniku raha, aega ja ressurssi kulutama? Mida see näitab? Rumalust? Seda muidu. Otsustamatust? Ka see on õige, kuid üldkokkuvõttes näitab see seda, et Dr Riigil puudub tegelik strateegia nii energeetika arendamise, tööhõive kui ka keskkonna alal. Kaks Dr Riigi lapsukest, suurkorporatsiooni, „mängivad konkurentsi“, murdes maha kogu erainitsiatiivil baseeruva energiatootmise ja kisklevad veel ka omavahel. See ei ole konkurentsi mõte, see on konkurentsimõiste kuritarvitamine. Jätkuv muide. Siht on kadunud.

Mis aga eriti muret teeb, siis see mis toimub börssidel. Börsid tõusevad. Uskumatu. Kriis möllab mööda maailma, aga börsid tõusevad. Börsid pidavat tõusma seetõttu, et „odav raha“ otsib … Mida? Pelgupaika? Kuid „odav raha“ polnud ju mõeldud börsikasiinos mängimiseks, selle eesmärk on tasandada kriisi mõjusid. Nagu reklaamlause ütleb: „ka põrand jääb vahetamata“,  siis seda parafraseerides tuleb tunnistada, et kriisi tasandamiseesmärgid rahaga jäid kasutamata. Miks peakski, raha on väga voolav ollus, voolavam kui vesi, leides alati kasulikuma, mitte õigema/sihipärasema koha. See on tüüpiline pillerkaar tsubaamiootel tagasitõmbunud rannas, mis läheb ootamatult üle purustavaks hiidlaineks. Selles valguses teeb mind rahutuks nii administratsioonide, kui analüüsimajade hetkeolukorra projetseerimine paralleellükkega järgmisesse aastasse, mil „aasta teises pooles on oodata tugevat majanduskasvu“. Hm, puudus veel et oleks öeldud, et „raju kasvu“. Kuigi … Õige on ju ka see, mida millega võrrelda ja kui sügavas augus ära käime. Siinkohal on hea teada, mida arvavad kõrged analüüsimajad, kuid selles situatsioonis tuleb mulle alati meelde see kunagine Mosambiigi peaminister, kes ütles, et ta uurib küll SKT aruandeid, kuid täieliku pildi saamiseks jälgib ka kevadparaadi ... kui paljudel on pidukingad jalas, kui paljud on paljasjalgsed. Pidupäeval pole võimalik naabri kingi laenata nagu tantsuõhtule, pidupäev annab tõelise pildi olukorrast. Vaat sellised kavalad nipid. Igatahes, kasutades sama meetodit, siis meie juba "paljasjalgseid" ettevõtjaid vaadates, kes siiani veel püüavad fassaadi säilitada ja naabrilt tantsuõhtuks kingi laenata, siis ... (majandus)tsunaami on tulekul.

 Millal laine tuleb?

 Millal siis? Hea küsimus, kuid … Vaadake siinkohal on võimalik välja pakkuda mitmeid võimalusi, kuid enamuses oo kõik sedasorti ennustamised osutunud valeks. Kuid ometi hoiatatakse peale nn Aasia tsunamit (2004) iga maavärina puhul rannikuriike võimaliku tsunaamiohu eest. Loodud on tsunaamide võimalike liikumiste mudelid ja hoiatussüsteemid. Harilikult nii hullusti ei lähe, kui 2004 a, kuid hoiatama peab. Samasugune (majandus)tsunami hoiatussüsteem peaks olema meilgi, kuid ei ole. Vaatame teiega isekeskis looduse märke nagu vanavanaisad ja arvame, et … Niisiis, kui loodust vaadata, siis on ju tore, kui talv kevade poole liigub, päike paistab ja metsaalune kõrge lumi madalamaks vajub. Just sellise ootus ja lootusajana  võiks praegust olukorda võrrelda ka kriiside kulgemises. Vaktsiin on ju loodud, varsti, varsti … on kõik jälle hästi. Meile, inimestele, on lootus ja (õnne)ootus kütuseks, mis meid ikka on aidanud, ikka edasi viinud. Kuid kevadlumel on ka teistsugune mõju, mida linnainimene oma kõrgetest analüüsimajadest ei pruugi aduda, tõsisasi on, et osadele metsaloomadele on kevadine lume sulamine ja uuesti külmumine tõeline nuhtlus, eriti sõralistele, lõhub jalad ja takistab hoogu, samas on olud soodsad kiskjatele, need ei vaju nii kergelt läbi jääkooriku.  Nii, et  vaktsiin on tubli samm olukorra stabiliseerumise poole, kuid eufooriaks on veel varavõitu. Pigem on see olukord mil võidukad väed on tähistamas edu, mis on täiesti loomulik, kuid siis tuleb … hommik.  Selle punktini elame me kõik lootuses ja ootuses, et kõik normaliseerub, kuid ei normaliseeru vaid üksnes stabiliseerub. Normaliseerumiseni ja sealt eduni tuleb alles jõuda. Sel võiduhommikul ärgates näeme, et oleme võidukalt keset laastatud linna, fassaadid on küll püsti, kuid ilma abita need püsti ei jää (kui üldse on vaja jätta, võib-olla „ravib“ neid kõige paremini buldooser?), mõnel on karkass veel korralik, kuid kriis on sisemised reservid ära põletanud, lootusetult läbi põletanud, et uut võitlusringi alustada. Suur osa firmasid on varemeis, neist ongi vaid fassaadid, mis jätavad purustuste ulatusest eksliku mulje. Isegi need kes mäeotsa pommivarjendid ehitasid on hädas, sest uutes tingimustes ei pruugi nende teenused enam turgu omada. Seega, tarneahelad on katkenud, endised kliendid ja tarnijad kadunud, riigid oma abiressursid ammendanud, turgude vajadused muutunud. Sel momendil … Kõik mõistavad, et lootuste aeg on lõppenud, algab kas fassaadide dominoefektiline varisemine või maruline ülesehitus - uute turgude, toodete ja teenuste rekombineerimine. Siis, kui ootus ja usk lähevad üle tegelikkuseks, siis  see koht, kus tuleb aidata neid, kes suudaksid veel aidata ka teisi. Just seeajahetk on järgmise aasta kõige ohtlikum koht, kui areng võib murduda ühele või teisele poole: rühime uuele arengutasandile, ülesmäge või lastakse kõik allavoolu.

 Järgmise aasta soovid ja hoiatused

 Seega on järgmise aasta kõige olulisem soov on paindlikkus, kiire reageerimine ja loovus – kõigile. See on ainukene edu valem. Järgmise aasta hoiatus – tsunaamihoiatus! Mingisugune laine sellest maavärinast (meditsiinikriisist) jõuab igasse randa (majanduskriisi lainena), küsimus on vaid selles, kui suure laine ja purustusjõuga on tegemist. Need küsimused on kõik meist suuresti sõltumatud (loodusjõulised) küsimused kuid meist enestest olenev küsimus on kuidas me seda lööki suudame sujuvalt põrgatada (amortiseerida, absorbeerida ja teised kasulikud kolesõnad). Selle põrgatamise edukus oleneb suuresti meie teiega valitus administratsioonide administreerimisvõimest. Taktikaliselt õige kaitse oleneb õigetest valikutes. Muidugi võib ka niisama ringi ulpida ja öelda, et „meid see ei puuduta“, mis on kujunenud meie põhimantraks, kuid tõsiasi on (nagu minu meelest ütles tabavalt W. Buffet?), et „Noa ei alustanud laevaehitamist, siis kui vihma juba sadas“.

 Peale meid …

 Mnjah, õige mõte, kuid süvakriis pole senini meid veel pannud nägema selle kolmikkriisi kõige ohtlikumat osa ehk administratiivkriisi. Muidugi tundub vale ajana praegu, keset kolmikkriisi,  tegeleda sellise asjaga nagu riigireform, kuid … Kuid millal siis veel? Parem hilja kui mitte kunagi. Teine võimalus on, et me läheme mööda mugavusotsustamatust st. kuna juba vihma sajab, siis mingit laeva ei ehitagi, võtame uhke roomlasliku hoiaku, et „Peale meid tulgu või veeuputus“. Seni pidutseme. Kiskleme. Näägutame. Tundub, et seda retsepti praegu meelekindlalt järgitaksegi.

Mammut ei koosne mammutitest vaid rakkudest, lõppkokkuvõttes pisitillu aatomitest, nii koosneb ka majandus mitte majandusest vaid pisiasjadest. Igast pisikesest ettevõttest ja igast pisikesest ettevõtmisest. Need pisikesed ettevõtmised koos pisikeste probleemidega moodustavad ühtse majandusliku võrgustiku, koos võimalike suurte probleemidega, kui Dr Riik õigel ajal hälbeid ei märka ja ravi ei leia. Arteriaalse verejooksuga ei tohiks Dr Riik sundida ettevõtjat sundida üha uuesti spurtima. Ilmselt oleks mõistlik verejooks peatada ja haav kinni siduda, kuid … Vaatame üht „väikest“ probleemi.  Nagu näiteks  kirjutas Maaleht: „Bussiettevõtted on maanteeameti üle ujutanud sõiduplaanide muutmise taotlustega. Ikka sel eesmärgil, et väheste reisijatega väljumised ajutiselt peatada ja nii vältida suure kahjumi teket. Novembris on võrreldes aasta varasemaga bussireisijate arv vähenenud ligi poole võrra.“ Nii, milline oleks teie reaktsioon olukorras, kui teie tulud langevad poole võrra ja kulud tikusuvad omas rütmis edasi (lahtisest haavast tulveb elumahla välja, kuid peate edasi spurtima)? Muidugi on loomulik, et viite väljumised kooskõlla nõudlusega. Dr Riik niimoodi ei arva. Kostub vaid rõõmsameelsed kilked a´la aga me ei saa midagi teha, sest seadus on selline. Ja pealegi on iga tegemine põhiseadusvastane. See ongi administratiivse kriisi üks sümptomeid – paindumatus, oludega mittekohanemine. Oma tegevusetus varjatakse bürokraatliku sirmi taha. Mõnes mõttes on selline käitumine isegi õige, sest päris seadusetuseks ka minna ei saa (vähemalt kolm tugipunkti – sina ei pea mitte tapma, parempoolne liiklus ja kinnistusraamat – peavad säilima), kuid väga palju on sellist, kus inimesed ja nende moodustatud kehandid suudavad ise „ennast päästa“ ja kohaneda oludega piisavalt paindlikult ja kiirelt. Nagu teravmeelitses R. Reagan:„ Roland Reagan oli 1980 aasta valimised võitnud retoorilise küsimusega, mis on USA 13 kõige ohtlikumat sõna. Ta standardvastus oli: „Tere! Mina olen valitsusest ja ma olen siin selleks, et teid aidata““ („Merkel“ Helios 2018 Lk80). Naljakas? Ei ole naljakas. See on traagiline, kuid ajalooliselt välja kujunenud pahe. Miks?

 Siinkohal tuleb arvestada tõsiasjaga, et Dr Riik ei asu ise „oma äridega“ konkureerival turul vaid konkurentsist „veidi“ kõrgemal, omades administratiivset (super)võimu. Nii, ei ole Dr Riigil mingitki muret näiteks sellest kas rongireisijaid on rongides või mitte (mis suuresti on tõsiasi juba praegu nädala sees), sest Dr Riik (rongifirma) esitab Dr Riigile (MKM) arve oma kulude kohta, mis kuuluvad rahuldamisele. Tulukus pole tähtis, sest tähtis on vaid see, et rongid sõidaksid. Selline eesmärgipüstitus siis. Nojah, lõppkokkuvõttes esitatakse küll arve meile teiega, sest Dr Riik peab „oma äri“ üleval meie ühise raha eest. Just seepärast, et turu tunnetus (oma konkurentsiülese staatusega) on Dr Riigil kuhtunud, ei saa ta ka turuosaliste murest (sh kiirustamisest) aru. Kui nüüd tulla tagasi selle juurde, et seadus ei luba kriisiolukorrale vastavaid muudatusi, siis seegi on vaid näide administratiivsest kriisist ja selle nähtamatust käest. Kuidas kriis, kuidas suutamatus? Töö ju käib. Vaadake, kõik ju teevad „midagi“ – MKM ja MA vastavad kirjadele ja … Kuid turuosalised ei vaja vastuseid, et “ise olete lollid“ (ütelge oma liiniluba üles), või „meil on pöidlad ühel pool“ (me ei saa seadust muuta). Kuidas/mida siis peaks tegema?

 Ajalooline mälu

 Minu ajalooline mälu ütleb, et igat asja saab teha. Saab teha kiiresti, saab teha innuga, saab teha mõtestatult, kuid muidugi saab teha kõike seda ka pöördvõrdeliselt. Kõik oleneb sellest kuidas on eesmärgid püstitatud ja kuidas mingile tegevusele/tegevusetusele reageerib Ühisruum. Kas Ühisruum näeb? Kas oskab analüüsida? Kas suudab järeldada? Ray. Dalio („Põhimõtted“ ÄP 2018 Lk 203) ilmestab seda olukorda järgmiselt:  „Mõistagi ei oska inimesed hinnata seda, mida nad ei näe. Inimene, kes ei oska näha seaduspärasusi ega sünteesida, ei tea seaduspärasustest ja sünteesist rohkem kui värvipime värvide nägemisest. Erinevus meie aju toimimises ei ole kaugeltki nii silmnähtav kui erinevus meie keha toimimises. Värvipimedad saavad lõpuks teada, et nad on värvipimedad, aga enamik ei näe ega mõista kunagi, kuidas nende mõtteviis neid pimestab. Et asju veel keerulisemaks ajada, ei meeldi meile ei enda ega teiste pimealade tunnistamine, kuigi meil kõigil on need olemas. Kui sa osutad kellegi psühholoogiliselt nõrgale küljele, võetakse seda tavaliselt vastu sama soojalt nagu kehalisele nõrkusele osutamine.“

„Kui oled nagu enamik, siis ei ole sul aimugi, kuidas teised ajud näevad, ja mõista püüdminegi ei õnnestu kuigivõrd, sest oled liiga ametis neile selle selgitamisega, mida ise õigeks pead. Teisisõnu oled suletud meelega, eeldad liiga palju. Niisugune meelesuletus läheb kohutavalt kalliks maksma,; seetõttu jäävad märkamata mitmesugused teiste osutatavad imelised võimalused ja ohtlikud ähvardused, peale selle blokeerib kriitika, mis võib olla konstruktiivne või isegi elupäästev.“ Oh, imelised  võimalused …mida me ei näe, sest me pole harjunud maailma vaatama avatud meelega. Aga kui vaataks?

 Kiirreageerijad – elupäästjad

 Kui 90date alguse kriisis, kui kõigi kõik meeled olid avatud,  sai seaduseid muuta nädalaga ja me jäime ellu, siis mis tänapäeval on teistmoodi? Kui meil on kiirreageerimisväed, kui meil on kiirabi, kui meil on teised kiirüksused, siis miks ei või meil olla kiirreageeriv seadusloome üksus? Põhjanaabrid on praeguses kriisis näiteks teinud hulgaliselt ajutisi ja erandregulatsioone. (Näiteks: Temporary amendments to transport legislation enter into force on 1 June 2020. Temporary amendments will be made to the legislation in the administrative branch of the Ministry of Transport and Communications. They will facilitate business activities and people's daily lives and ensure well-functioning transport operations under the emergency conditions resulting from the coronavirus epidemic. The amendments concern several acts.

Changes to public transport routes and timetables

Through an amendment to the Act on Transport Services, the notification period of providers of passenger transport services will be shortened from 60 days to five days. This will provide the public transport operators an opportunity to change their timetables more quickly and so adapt their business operations to the changing circumstances.) Vaat niimoodi. Ikka selleks, et majandus jääks kestma. Inimesed edasi elama ja … lootma.  Elementaarne.

        Kui me sellist reageerimist ära ei õpi, riigireformi ei tee, ei defineeri ümber avalikku teenistust, kui kodanikke abistavat (tegevuse edukust määratletakse selle järgi, kui paljusid inimesi on ametnikkond suutnud aidata, mitte neile „vastata ettenähtud ajal“ ei midagi), mitte karistavat ja keelavat süsteemi, siis pole meil varinguks tsunamit vajagi. Saavutame oma paindumatusega sama purustavad tulemused. Olenemata sellest kui kõrge või madal laine siiakanti jõuab on meil juba kõik fassaadid kokku kukkunud ja alles jääb vaid Dr Riik kui administreeriv tasand ja riiklik plaanimajandus. Sellisest varemeteväljast on väga raske midagi ülesse kasvatada.  Mnjah, vahel tundub, et võtame eeskuju valedest näidetest, valest ajast, oleme mugavad, väga mugavad: Nagu prantsuse kuningad: „lits de justice (pr. k. ´õigusemõistmise voodi´) kuninga osavõtul peetavad pidulikud kohtuistungid, mida kasutati parlamentide opositsiooni vastu võitlemiseks ja millel kuningas otsese käsuga sundis parlamenti mõnda oma edikti seadusena tunnistama; kuningas oli ruumi nurgas baldahhiinvoodis.“ (Dulong „Mazarin“ Kunst 2002. Lk 54). Ka võimalik, kuid kuhu see kuningakoja viis teame me täna vägagi hästi.

H Rosling („Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 147) räägib ühest intsident Indias, kui rootsi meditsiinitudeng pani käe lifti ukse vahele, et peatada lift, kuna Rootsi ohutusnõuded nägid ette sensori, mis sulgumise peataks. Indias seda muidugi polnud ja … käsi jäigi uste vahele. Selle peale oskas kohalik juhendaja vaid tõdeda, et:  „Hm. Järelikult on teie riik muutunud nii ohutuks, et välismaale minnes on maailm teile ohtlik.“. Ehk, kui me muudame kõik-kõik-kõik nii automaatselt turvaliseks, et inimene ise ei pea millegi pärast muretsema, tema eest mõtleb, reguleerib ja vastutab riik, siis see ülehooldus (e ülereguleerimine) võib meile muutuda olude muutumisel ohtlikuks. Me kaotame ohu tunnetuse, ega oska enam iseseisvalt hakkama saada. Ülehooldus on ohtlik, eksistentsiaalselt ohtlik.

Kui nüüd mõni arvab, et siinkohal läksid selles jutujärjes suusad risti, et ühest küljest peaks Dr Riik rohkem avitama (seal kus vaja) ja teisalt, et Dr Riik ei peaks sekkuma, siis nii see ei ole. Ka mittesekkumine on avitamine ehk seal kus majandus(üksused) saaksid ennast ise aidata peaks tegevuse andma vabaks. Just nagu „pisinäitel“ bussifirmadel ise oma arteriaalne verejooks kinni siduda. Tuleb lihtsalt taastada ettevõtjate võõrandamatud õigused (jutt ei ole mitte ainult bussifirmadest, bussifirmad on vaid üksiknäide, õigus ennast ise aidata peab olema, vähemalt kriisi ajal, kõigi võõrandamatu õigus). Vaadake, liinilubade „andmine“ turupõhiste liinide vedajatele on täielik jaburus. Miks? Kas te olete mõelnud mida Dr Riik jagab? Lubasid? Ei Dr Riik on kuulutanud enese AJA OMANIKUKS. Dr Riik jagab aega millal mingi ettevõtja võin ettevõtlusega tegeleda ja millal mitte. Vahva eks ole? Mida võiks veel kuulutada Dr Riigi omandiks? Eee … Ma parem ei pakuks, ega tea äkki saab keegi veel idee selle ellurakendamiseks. Pigem on praegu kõige õigem dereguleerida, dereguleerida ja veelkord dereguleerida. Dereguleerimine võimaldab kordades tõsta õnnestumise võimalusi tsunaamiga hakkamasaamiseks.

 Järgneb:

 Targutusi:

 Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017

 Lk 338 „Poliitikud, kes teevad tõsiseid vigu ja neid oma järgneva tegevusega veel võimendavad, ei pea ju kohe olema idioodid. Nad tegutsevad mingil eesmärgil ning võtavad rohkem või vähem teadlikult vastutuse sellega kaasnevate tagajärgede eest seni, kuni neid ei saa edukalt enda ja teiste eest salata.“

Lk 415 „Nii näitavad arvamusuuringud järjekindlalt, et inimestele meeldib küll vaba majandussüsteemi vilju nautida, kuid samas ei saa enamus selle toimimisviisist aru. Kui turge reguleeritaks enamuse tunnete järgi, kukuks välja küllaltki plaanimajanduse moodi asi. Paljudes valdkondades on inimestele ehtsana tunduvate soovide ning riigipoolse ratsionaalselt vajaliku tegevuse vahel tundeline lõhe. Esindusdemokraatia mõte peab seisnema selles, et kodanik valib endale esindaja tunde järgi, nondel aga on võimalus teha otsuseid ratsionaalselt.“

Lk 417 „Kuid kehtib ka Kanti hinnang: „Seda, et kuningatest saaks filosoofid  ja filosoofidest kuningad, ei ole oodata, aga seda ei tasu ka soovida, kuna võimu jõud rikub vältimatult mõistuse vaba mõtlemisvõime.“

 Alison Weir „Elizabeth, kuninganna“ Argo 2018

 Lk 577 „Härra spiiker, teie tänate mind, kuid minul on põhjust hoopis teile tänulik olla ja ma annan teile ülesande tänada alamkoda, et minu tähelepanu on neile asjadele juhitud; sest kui ma poleks seda teie käest teada saanud, oleksin võinud pahaaimamatult vea teha, kuna mul puudus tõeline informatsioon. See, et minu antud monopolid peaksid kellelegi muret või häda tooma ja meie patentide all toimub rõhumine, läheb minu valitsejaväärikuse vastu. Kui ma sellest kuulsin, ei saanud ma mõttes  rahu enne, kui olin selle asja korda ajanud., ja teadku mu heatahtlikkuse kurjasti kasutajad, et seda ma taluda ei kavatse.

Enda kohta pean ütlema järgmist: mina pole kunagi olnud ahnitseja või krabaja ega ka range ja kitsi valitseja, samuti mitte laristaja; mu süda pole kunagi olnud seatud maiste hüvede järgi. Seda mida teie mulle kingite, ei kuhja ma kokku, vaid võtan vastu selleks, et jälle teile jagada; jah, omaenda varandust pean ma ka teie omaks, mida tuleb tarvitada teie hüvanguks, ja teie silmad saavad nägema, kuidas seda tehakse.“

Kuninganna kinnitas, et „ei ihka elada kauem kui niikaua, kui ma näen teie jõukust, ja see on mu ainus soov. Sest peale, kui ma kuningannaks sain, pole ma eales välja andnud ühtegi muud monopoli kui ainult neid, mis väideti olevat head ja alamatele kasulikud, ehkki ned pidid tooma veidi kasumiit mu vanadele teenritele, kes olid selle ära teeninud.“ Kui nad süsteemi kurjalt ära kasutasid, siis palus ta et Jumal ei paneks nende üleastumist minu süüks. „