Maailmade kokkupõrge: Vol1. Tapke analüütikud?

 

 Kohus ja kodanikukohus

Vanasti põletati nõiad, sest kõik kes teadsid rohkem, erinevalt või mõtlesid teisiti olid ohuks usule. Ühiskonna arengule? Kuid kas areng ongi hea? Üks arvamus on selline, et nõiapõletamine oli välja mõeldud inimkonna hüvanguks, et … eee … liiga targaks ei saaks. Liiga targaks saamine kätkeb enese ka ohtu olla märgatud ja hävitatud saadud. Lihtne enesehävitusliku mehhanismi vastase pidurdamismehhanismina kasutatigi ... kõigi erinevate väljakahimist. Tänapäeva äraarvamiskunsti viljelevad analüütikud. Kui analüütik ei kaaguta kaasa peavoolujutule, siis  ... kas ta on oht? Pidur? Suitsuandur? Ehhee, tuld tema pihta sest kus suitsu seal ka tuld.  Mis ta segab, meid õnnelikud olemast. Kuid kas see on ka õige käitumine? Näiteks, kui seisate ristmikul punase tule taga ja keegi kipub autovoolu viskuma, kas vaatate pealt? Ei sekku? Tuli on tuli, isegi punane tuli on tuli. Aga võib-olla tasuks hüüda, et „Ärge minge … „., nagu hüüe „Ärge lükake mind kaevu, … aevu … , …. aevu …, … aevu, … ae ….”. Võib-olla tasuks kuulata analüütikuid? Võib-olla tasuks neid ka kaitsta? Tühja neist analüütikustest, kui sellistes, kuid võib-olla aitab see meid endeid kukumast kaevu, …. aevu …, …. aevu …  Kahju, et RA (Ruta Arumäe) kaitseks nii vähe välja on astutud, pigem annab tooni ebalev hoiak. Võib-olla on kõige adekvaatsem H. Vitsuri arvamus, et ju teda ei mõistetud "seal". Nojah, aga Heido on ka väga andekas analüütik. Tema teab. Eks RA julge arvamuseavaldus ongi meie tingimustes ebatavaline. On see kuritegu? Vääritu käitumine? Või hoopis oma kodanikukohustuse täitmine? Ma rvan, et just see viimane. Seega pean minagi täitma oma kodanikukohust või ka riigi mehe kohust  (vt. MINA RIIGI MEES. http://peetertammistu.blogspot.com/2014/03/mina-riigi-mees.html) ja esitama oma kaitsekõne Analüütiku kaitseks.

Kaitsekõne:

 Lugupeetavad kohtunikud, timukad, kõrvalseisjad, pealtvaatajad, uurime seda juhtumit „veits” sügavamalt. Esmapilgul  tundub juhtum ju lihtsakene, lausa banaalsena tunduv. Mõelda vaid, üks nõunik avaldas arvamust. No ja siis? Vaba maa, igaüks võib arvamust avaldada. Vist. Siiski, ärgem tehkem rutakaid järeldusi: süüvides juhtumi sisusse on sellel mitmeid kaugeleulatuvaid järelmeid ja lausa pööraseid arenguid.

Juhtumi osapooled

Lp kohtunikud, osapoolteks antud juhtumis on bürokraatiamaailm (mida esindab Pilvepiir) ja tegelikkus (mida esindab Analüütik). Mida rohkem asjade käigu üle järele mõelda, seda selgemaks saab, et RA  juhtum on tegelikult kahe väga erineva kultuuri, lausa kahe erineva maailma kokkupõrge, tuues välja kaks märgilise tähtsusega tõsiasja. Esiteks, näitab juhtum ja reaktsioon sellele kuivõrd kaugel asuvad üksteisest Bürokraatiamaailm (BM) ja Pärismaailm. Nende kokkupuude on juhuslik, valuline  ja pinnapealne. Jätkatakse  tiirlemist küll olude sunnil koos, aga erinevas rütmis. Vahel lausa erinevas suunas. Bürokraatiamaailm isegi ei saa aru, mis Pärismaailmas toimub ning seal toimuv on talla sügavalt häiriv , segav ja mõistmatu.  Teiseks, ilmneb ikka ja jälle, et poliitika maomahlad on nii kanged, et isegi tavaelus täiesti normaalsed inimesed seeditakse nende mahlade poolt imekiiresti läbi. Uskumatu, kuid juba paari nädala pärast oskab vastne poliitik tuua kuuldavale juba sellise sõnajada, mille väljaütlemise võimalikkusest tal enne poliitikasse suundumist isegi aimu ei olnud. Mnjah, oleme aastate jooksul näinud mitmeid särasilmseid äriilmast või avalikust teenistusest tulnud inimesi, kes on tahtnud poliitmaailma kudu maailma muuta, kuid … Varsti on enamus neist „läbi seeditud”. Kest on sama, kuid jutt on hoopis teine. Kes sellest aru saanud, hüppab enne püsivate kahjustuste tekkimist poliitikast välja. Teate küll nagu konna keetmise puhul piimas. Kui piimapotile kuumust tasahaaval lisada, ei saa konn arugi olude muutumisest ja … keeb ära. Kui konn visata juba tulisesse piima, siis tunnetab ta keskkonna ohtlikust ja hüppab välja. Seega on meil tegemist terava konfliktiga keedetud konnade ja elus konnade vahel. Evolutsiooniteooria järgi ei jää püsima need isendid, kes on kõige tugevamad, kiiremad, targemad vaid need, kes on kõige kohanemisvõimelisemad. Tundub, et see teooria peab paika. Mnjah tundkem siis rõõmu selle üle, et osad jäävad ellu.

Kas see peab niimoodi olema? See pole ju alati niimoodi olnud. Avalik teenistus nimelt.

 Mida ta tegi?

Lp kohtunikud, ega ei teinudki midagi erilist. Ka muinasjutus „Kuninga uued rõivad”, lapsuke, kes tuli  ja ütles, et kuningas on … alasti ei teinud ka midagi erilist. Ta lihtsalt ütles, kuidas asjad on. Tegelikult. Nii ka meie juhtumi puhul: tulebki iseseisvalt mõtlev Analüütik, keda poliitmahlad veel rikkunud ei ole ja … Mida teha? Millised on Pilvepiiri valikud? Võimalikud lahendused. Esiteks, oleks võinud kuulata sõnumitoojat (kasvõi viisakusest), a´la et võib-olla tõesti on Pilvepiiril toimetajatel midagi suures töötuhinas märkamata jäänud. Võib ju niimoodi juhtuda? Muidugi, kellega meist poleks sellist juhtunud. Võib-olla tuleks midagi teisiti teha? No näiteks lõhute õhinal puid, tahaks lõhkuda ikka rohkem ja rohkem puid. Kuid ei saa, teie puulõhkumise nõunik ütleb teile, et tubli töö, aga sul on 10 minutiga juba kolm korda kirves varre otsast ära lennanud, löö tihenduskiil vahele. Lihtne, parandad „kerve” ära ja saad kolm kord hoogsamalt puid lõhkuda. Mida teete? Kuulate head nõu? Jätkate raiumist? Kuni kirvetera pähe kukub? Lasete nõuniku lahti? Või … Nojah sama asja teistmoodi tegemine olekski: nõunikku tänada, kiil sisse lüüa ja mugavamalt/tõhusamalt tööd jätkata. Mõistlik? Mulle küll tundub niimoodi.

Kaitse positsioon: Lojaalsus kellele?

Lp kohtunikud, teiseks võimaluseks olukorda lahendad, oli  Pilvepiiril kiirkorras kuningale „riideid selga mõelda” (Impeeriumi vastulöök). Mõeldud, tehtud. Mõtlesidki riided selga – arengukavad ja strateegiad. Uskumatu, kui kiiresti reageerisid valvepoliitikud Analüütiku teatele tegelikkusest, oma halvustavate sõnaseadmistega. Mis seal pattu salata, mõned avaldused olid sügavalt piinlikkust tekitavad.  Eriti inetuks kiskus asjalugu, kui loo peategelasele heideti ette   peaaegu reetmist. Ürgsemad lausa ähvardasid, et oled usaldust kuritarvitanud, nüüd ei saa sa tööd. Oeh, isegi  erasektoris mitte. Vaat kus lops. No mis see siis oli? Teadmatus? Võimu näitamine selle kõige inetumas ilmingus? Ametniku vande mittetundmine? Pahatahtlikkus? Sügav pahatahtlikkus? Paanika? Vaadake, kui ametnikud asuvad ametisse, siis nad annavad vande „ … olla ustav Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning pidada mulle usaldatud ametit ausalt.” VV liikmed annavad kraad kangema vande „… Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele.» ja RK liige saab läbi lihtsama vandega „ … jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale”.  No neid vandeid võiks Pilvepiir ikka teada, mõned neist on ju peaaegu sarivandujad (osa sarikirujad). Kas meie juhtumis on tegemist EV või selle põhiseadusliku korra vastase tegevusega? Muidugi mitte, kui just pinnapealsuse (võib-olla küündimatuse) paljastamine pole põhiseadusliku korra vastane tegevus. Senini pole sellisest süüteost midagi kuulnud, seega lootkem, et sellist ka ei tule ja kui tuleb, siis pole meil enam põhjust põhiseadusest rääkida. Kui süüvida veelkord vande teksti, siis kõik me, kes me ametitesse astume, vannume üldjoontes olla ustavad maale ja rahvale (EV kõrgemaile võimule), mitte erakonnale, sõpruskonnale ega meeskonnale. Selles mõttes täitis meie loo peategelane oma kohustust täiel määral. Oli lojaalne EV-e ja selle põhiseaduslikule korrale. Vaat selline lugu. Kogu selles inetuses on vaid üks positiivne asi – PM on jäänud oma väljaütlemistes korrektseks, isegi hillitsetuks. Tubli. Sedasama oleks oodanud ka teistelt.

Kaitse argumendid: ühtselt meeskonnalt eksimuskonnale  

Lp kohtunikud, meie positsiooni toetuseks lubage esitada asjakohased pretsedendid. „ Me teame, et evolutsiooni suunavad variatsioonid ja valik. Bioloogiline variatsioon sünnib tänu mutatsioonidele ja sugulisele paljunemisele, mille puhul kombineeruvad vanemate geenid. Valik seisneb selles, et edukamad isendid jõuavad enne surma anda elu järglastele, kes nende geene kannavad. Sama mehhanism toimib ka turumajanduses – edutud ideed surevad, kuid head ideed paljunevad, sest konkurendid püüavad neid kopeerida. Katse-eksituse meetod ongi evolutsiooniline protsess.” Ja „Kas tippjuhid on sama saamatud ja liiguvad üksnes käsikaudu kobades läbi udu? Võrdlus bioloogilise evolutsiooniga just seda ütlebki. ( T. Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012) Eks ole põnev mõttekild meie kaasuse kontekstis. Ilmneb, et ka juhid on … ekslikud. Enamgi veel, autori arvates sünnivad parimad lahendused võimalikult mitmekesise  koosseisuga rühmas, kus tekib rohkem erinevaid ideid, vältides  enamuse pealesurutud üksmeelt. Mitmed näited kitsapiirilise siseringi ja nn ringisisese eneseveenmise kohta oma otsuste õigustes tooksin esile L. Johnsoni näite, kes arutas asju ainult oma poliitiliste nõuandjatega. Kurbloolisus oli selles, et kitsa ringi arutluste  põhjal sündinud poliitilised otsused tõid vaid lühiajalist edu ning sõjalised otsused olid ebaõnnestunud. Tegemist oli omamoodi ideaalse hierarhiaga. Kuid ideaalne hierarhia osutus fiaskoks, meeskond tiris üksmeelselt vales suunda, samas kui käsuliin tõkestas elutähtsa informatsiooni jõudmist tippu. Ilma käsuliini ja meeskonnata ei sa ka poliitikat ellu viia,  samas on oht, et „tugev meeskond, mis sarnaneb pigem perekonnaga, võtab peagi omaks meeskonnavaimu, mis kaitseb rühma välismõjude eest, tugevdab vastastikku liikmete hoiakuid ja sunnib üksteist takka kiitma.” „ … John F. Kennedy kujutas endale ette, et arvestab paljude erinevate seisukohtade ja kriitiliste märkustega. Samal ajal veensid tema nõuandjad ise seda teadvustamata üksteist oma eksimatuses.”

Kas need T.  Harfordi näited võiksid meile midagi õpetada? Kas meie Pilvepiiri seltskond samuti veenab „ … ise seda teadvustamata üksteist oma eksimatuses”? Võib-olla oleks kasu samas kirjeldatud Yunus ideest, et asju tuleb näha ussi perspektiivist, mis tähendab et lähedalt vaadates näeb asju selgemalt. Teele ilmunud takistustest saab ussikese kombel ümber minna.  Selles viga ongi, et meil tahavad kõik olla kas uljad ratsamehed või kotkana Pilvepiiril liuelda, keegi ei taha ussikesena mulda kobestada. Viljakandvaks kobestada.

 

Eelistung: Nõunike debatt

„Raadiumis” toimunud debatt kahe exnõuniku vahel (või oli üks exelnõunik? Ei mäleta), teeemal (vabatõlke), kas enne lubadused ja siis arvestused või vastupidi. Oli huvitav. Lausa üllatav. Järjekordne maailmade kokkupõrge. Ühelt poolt a´la meil on kindlasti häid ideid, kuidas „neid asju” finantseerida ehk meil on laual veel terve hulk kavalaid maksude kehtestamise võimalusi ja teisalt  … kui jätaksime ära „selliselt toetuste jagamise”, siis ei peaks ka aktsiisi tõstma ja olekski juba üks probleem lahendatud.  Just, just selles ongi küsimus, kas me korraldame oma elu meie võimaluste või ülejõukäivate vajaduste järgi. Iga otsus, iga rahaeraldus, kas arendab midagi või põlistab. Aga, kas me oleme analüüsinud, mida üks või teine maksu kehtestamine arendab või põlistab?

Maksud on ja jäävad. Maksustada võib kõike Peeter I maksustas bojaaride habemed,  maksustatud on tänavapoolseid aknaid, maja korruseid jne. Ilselt on üks edukamaid maksustajaid Kleopatra (S. Schiff „Kleopatra” Tänapäev 2013) „Tema alamad maksid soolamaksu, tammimaksu, karjamaamaksu; üldjuhul maksustati kõike, millele sai nime anda”

Pigem on küsimus, mida selle kogutud rahaga tehakse? Ei saa olla õigustuseks, et ega „mina seda inetut maksu ei tahtnud”, koalitsioon on selline … ja siis püütakse „ilusti” öelda partneri kohta võimalikult inetult. Inetu lugu. Kogu seltskond on nii süüvinud maksude kehtestamisse, et see on muutunud omaette eesmärgiks. Eee … kui vahend on muutunud eesmärgiks, siis on meie lood kehvad.

 

 

Kaitse argumendid analüüside puudumisese kahjulikkusest.

Lp kohtunikud, tänase juhtumi keskmes ei seisa mitte üks inimene, vaid see, kas meie riigi  arenemine toimub piisavalt pikaajalise ja taibuka analüüsi alusel või on see ainuüksi tänases päevas elamine. Kaitse esitab järgmise tõendi analüüsimatusest: milline mõju võiks olla 1% sotsmaksu alandamisel? Või on see vaid „linnukese tegemine” valimislubadustesse? Ehhee, mitte sotsmaksu vähendamine vaid lausa tööjõumaksude vähendamine (+ tõstame tulumaksuvaba miinimumi 205 euroni kuus).

Kuid mis on sellise (tööjõu)maksu alandamise mõte? Kas ikka see primitiivne „rohkem raha kätte”? Aga majanduse areng? Aga struktuurimuutused? 2010 esitasid  Minu Eesti ja Tark Eesti Riigikogu majandus- ja rahanduskomisjonile majandusprogrammi „Golfi hoovus”. Tähtsaimad ettepanekud olid seotud konkurentsivõimeliste tarkade töökohtade loomise motiveerimisega sotsiaalmaksu lae (20 tuh EEK) ja väikeettevõtjatele litsentsitasu kehtestamiseks. Kas seda analüüsiti? Ei analüüsitud, öeldi et me ei saa seda teha. Tegelikult kardeti nagu kardetakse viigipükstes ja tänavakingades üle oja hüppamist. Lähme parem vaikselt vuta-vuta ringi, ehk tuleb mõni sild vastu. Kuid teiste järgi komberdades esimesena tulevikku ei jõua. Need ettepanekud olid tegelikult üleskutseks majanduse struktuurseks ümberkorralduseks. Ravim just sellele, millest me iga päev räägime, vähene ettevõtlustahe, valed tööd, valed töökohad, vale palk ja vale maksupoliitika. Ilmselt sotsmaksu 1% üldine alandamine viib vaid raha eelarvest välja ega anna meile midagi tagasi, ei lisatöökohti, ei uut struktuuri, ei paremat toimetulekut. See vaid tsementeerib madala lisandväärtusega majanduse jätkumist. 2010 a ettepanekul oli tõesti see iluviga man, et oleks sotsmaksu löönud ca 3-4 aastaks korraliku augu, kuid seejärel oleks kasu ka riigikassale olnud märgatav, rääkimata ümberkorraldatud majandusstruktuurist. Just siin on see koht kuhu tasuks riigilaenu kulutada. Seda ma ostaks. Isegi kassid ostaksid. See on tulevikuinvesteering (täpselt samuti kui investeering haridusse). Mis on saanud sellest projektist tänaseks? Ei midagi. Julgusetuse võit. Jälle. Tuluprojekt mugandus kuluprojektiks. Kahju. Jälle üks võimalus käest lastud. Aga käestlastud võimalusi me ei analüüsi, meie tahame lihtsalt raha.

RAMI raha otsimas

Lp kohtunikud, RAMI olukord pole tänasel päeval kadestamist väärt. See on ränkraske ja lugupidamist vääriv töö. Tuleb kokkuhoiukohti leida. Kohe ja palju. Nagu kuulda, algab kõik jälle sellest, et kahime avalikku teenistust, paneme kokku seda ja teist, ning korraldame ümber … Stopp. Kahimine ei aita. Meil on vaja kogu avalik teenistus ja selle ümber olev liiglihana õilmitsev käskude/keeldude pundar ümber korraldada. Vaid sealt on võimalik saada seda head „materjali”, millega on võimalik nutikaid töökohti luua, vabaneb raha nende nutikate töökohtade loomise keskkonna tekitamiseks. Ja haridus. Haridus, ülihea haridus ja ümberõpe on need, mis suudavad uut keskkonda toimimas hoida. Vaid selline uus mudel suudab „raha juurde tekitada”, loobudes kõige ja kõigi järelvalvest ning mõttetust ümberjagamisest.

Muide, väljaspool päevakorda üks märkus: Kuigi hariduse küsimus on ülioluline ja selle keskne figuur e. õpetaja koos oma staatusega on ülitähtis, ei alustaks ma seda „kabajantsikute ohjeldamise programmiga”.

 

Allaheitlikud tsüaniidisõltlased?

Lp kohtunikud, kui vahendid on muutunud eesmärkideks, siis on ka eesmärgid valed. Valed on ka esitatavad õigustused/süüdistused ja küsimused. Me ei viitsi mõelda sügavamalt, millise eesmärgiga meile üldse makse kogutakse? Tundub, et lihtsalt peab. Ikka rohkem. Kui keegi pakub välja mingi maksutõusu, siis me ei küsi , miks üldse? Me oleme nii allaheitlikud, et hakkame arutama valede küsimuste üle. Näiteks: kas aktsiisitõusude asemel oleks õiglasem kehtestada automaks. See on umbes samasugune küsimus, kas te tahate hommikuks juua tsüaniidi või  ritsiini? Kui te vastate, et ma ei taha tsüaniidi, siis teile vastatakse: OK, kui ei taha peate võtke ritsiini. Aga milleks, me peame üldse mürki võtma, vabandust hindu tõstma? Nii automaks, kui ka aktsiisimaks settivad kulutustesse ehk tõstavad toote omahind ja  elukallidust. Kui me küsime valesid küsimusi, siis saame me ka valesid vastuseid.

 

Kaitse olukorrahinnang: Vaesuse tsementeerimine.

Lp kohtunikud, meil on maksudest kokku kogutud teatud hulk raha, mida me saame kasutada kogu ühiskonna arendamiseks. Meie valida on, kas me kasutame seda uhke kodanikuühiskonna loomiseks või sõltlaste kasvatamiseks. Vaesuse tsementeerimiseks. Kas me teeme tegusid majanduse struktuurimuutusteks või tsementeerime vaesust? Praegused kokkulepped viitavad viimasele variandile.  Meie olukord on nagu vinttungraua kerimine, seda saab kerida vaid allapoole või ülespoole. Seda ei saa teha kahes suunas korraga. Lõhume masina ära.

Me teeme tegusid nagu tahaksime saada üheksakümnendate aastate põhjamaadeks. See on vale eesmärk, valed vahendid ja vale kulutused. Põhjamaad lõid enne väärtusi ja siis alles hakkasid kulutama. Seegi oli vaid ajaloo hetkeline, unikaalne viiv, mis tänaseks on kadunud. Isegi nemad peavad oma tegevust korrigeerima, sest see on viinud nad konkurentsivõitluses mahajääjate hulka. Meie …? Meie püüame jagada seda, mida meil mitte kunagi pole olnud ja mida meil mitte kunagi ei saa olema, kui me jagame seda mida ei ole.

Lõputute abide süsteemi tekkimine pole ju mitte midagi muud, kui sõltlaste,  kasvatamine. Iga liigutus, mis ei vii meid lähemale sellise süsteemi loomisele, mille eest me saame väärika töö eest väärikat palka, vaid peame ootama riigi poolset üürikorterit, riigi poolset sõidusoodustust, toetusi ja veelkord toetusi viib meid vaid uute maksude kehtestamise vajaduseni mitte heaoluühiskonnani. Me müüme maha oma tuleviku.

Lp kohtunikud, kõik mõistlikud analüüsid on näidanud, et tuleviku ehitamine peab käima läbi riigi reformimise, keskkonna loomise, mis ärgitab tarkasid töökohti looma, võrksüsteemide ja ühise kompetentsi loomise, hariduse superarendamise ja loovuse ja veelkord loovuse ärgitamise. Need on tulevikulahendused. Naabrite parlamendivaidluses jäi meelde üks mõttekene, et neil ei ole mitte töökohti vähe, vaid ettevõtjaid on vähe. Ex PM ütles, et nüüd tuleb struktuursed reformid ilmtingimata ära teha, vaatamata populaarsusele või selle kadumisele. Ta arvas, et ajalugu annab neile au. Vahva. Aga meie ei otsi tulevikulahendusi, meie otsime raha. Aga raha ei saa olla eesmärk, raha saab olla tulem. Seda mitte mõistes langemegi veatsooni.

Kes on veatsoonis?

Lp kohtunikud, Pilvepiir on huvitavas olukorras, mis tuletab meelde järgmist: „… organisatsiooniline relv võimaldab tõmmata vaenlasi vearuumi, kus tema igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele. Vastane/oponent tegutseb aktiivselt, kuid see ei too talle edu” („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk). Millegipärast tundub praegu iga  Pilvepiiri ütlemine  just sellise veatsoonis rabelemisena. KOLE tegemisi-toimetamisi püütakse mingi pöörase järjekindlusega seletada, vaid kui palju saab mingi pere raha „puhtalt kätte”. See on pehmelt öelda kummastav. Raha tuleb teenida ja mitte saada. Saadud rahal ei ole väärtust. Pilvepiiri ülesandeks ei ole „rohkem raha kätte organiseerida” vaid julgete, kaalutletud riskidega keskkonna loomine, milles iga inimene saab teenida väärikat palka. Kuni sellest aru ei saada, jäädaksegi veatsooni. Sellest oleks kahju. Väga kahju.

Lõppsõna. Kaitse argumendid: Miks ta seda tegi?

Lp kohtunikud, nüüd oleme käsitlenud mõningaid analüüsi vajalikkuse aspekte ja sõnumitooja rollist selles. Just sõnumitooja, mitte süüaluse. Kõlanud on erinevaid arvamusi, et …  Võib-olla on loo peategelane andetu? Võib-olla solvus? Võib-olla ei tulnud toime? Võib-olla …? Kuid võib-olla ta hoopis uskus maailma muutmise võimalust? Tervet mõistust? Lugupeetavad kohtunikud, kaaluge palun sellist võimalust. See peaks ju olema hea argument põhjendatud kahtluse tekkimiseks. Võib-olla ta ei tahtnud vegeteerida lihtsa „juhtmena, lohena ega lohvina”. Lp. kohtunikud, kaaluge ka seda võimalust. Võib-olla oli tal missioon nagu kindral Bufordil. „Ta oli varemgi häid positsioone hoidnud ning abipalveid läkitanud, kuid abi jäi tulemata. … Ta ei kartnud surma … Hoopis hullem oli rumalus. Jahmatav, lausa iiveldama ajav rumalus, mis oli nii vastik, et mõnikord tundus, nagu kaotaksid üksnes seda tunnistadeski äkki, vastupandamatult kogu mõistuse. Sellele mõtleminegi oli surmaohtlik. Töö tuli teha siin . Ja kõik sõltub usust.” („Surmainglid” M. Shaara  Tallinn Kunst 1998).

Niisama lihtne see oligi: töö tuli teha ja ta uskus, et tegi õiget asja. LP kohtunikud, kaaluge seda kui süüd välistavat asjaolu. Lp kohtunikud otsustades võtke arvesse ka seda, et Bufordi usk õige positsiooni hoidmisse määras suuresti ära Gettysburgi lahingu ja seega ka kogu sõja saatuse.

Lp kohtunikud, millise lahingu edule aitab kaasa  teie otsus?

 

Targutusi:

I Gentles „Cromwell” Kunst 2014

Lk233 „Pärast ohvitseridega nõupidamist otsustas Oliver kokku kutsuda kolme kuningriigi jumalakartlike meeste ehk „pühameest” esinduskogu. Sinna ei pidanud kuuluma ükski jurist ega tegevteenistuse olev ohvitser. Kulus peaaegu kaks nädalat, enne kui kiideti heaks nimekiri, kuhu oli kantud 140 „jumalakartlikku ja ustavat” meest.”

Lk 235 „ Neli aastat hiljem sündmustele tagasi vaadates kirjeldas Cromwell Barebone´i  parlamenti kui „mu enda nõrkuse ja rumaluse lugu”. Kuidas küll juhtus, et esinduskogu, mille liikmed oli ta ise koos oma ohvitseridega hoolikalt välja valinud, osutus tema jaoks selliseks pettumuseks?”

Lk 238 „Kulus vähem kui kaks kuud, et puruneksid kõik Cromwelli illusioonid, mis olid seotud uue esindukoguga. Kirjas oma väimehele kindral Fleetwoodile kurtis ta, et parlamendiliikmed „ ei tunne lahkust … peaaegu mitte kellegi suhtes”. (…) Varsti pärast seda olevat ta öelnud, et talle „teevad lollid praegu rohkem muret, kui varem petised.””

Lk 240 „Lamberti põhiseaduse pealkirjaks oli „Valitsemise vahend” (Instrument of Government) ning selle kehtivusaeg (1654-1658) oli esimene ja viimane ajaperiood, mil Inglismaa elas kirjapandus konstitutsiooni järgi”

S.  Morgan „Benjamin Franklin” Kunst 2004

 „Ta meenutas oma kaaslastele, et iga valitsuse edu sõltub „üleüldisest usust selle valitsuse headusesse ning valitsuse liikmete tarkusesse ja aususesse.”

 „Juba 1754 aasta Albany kongressil oli ta kolooniate liidu kavas ette näinud, et Suure Nõukogu liikmetele ei tohiks anda „liiga suurt palka, et see ei ahvatleks mittesobilikke inimesi kasu pärast end sellele kohale sokutama.” Edaspidised kogemused Inglismaal veensid Franklinit, et kõrged palgad riigiteenistuses on valitsuse korrumpeerinud ning lahutanud ühiskonnast, mida ta pidi teenima. Nagu selgub tema 1789naastal kirjutatud testamendilisas, oli ta veendunud, et põhjustel, mis ta on ära toonud ühes osariigi põhiseaduse punktis, „ ei tohiks demokraatlikus riigis olla tulutoovat riigiteenistust.”

„Kuna igal vabal mehel peaks sõltumatuse säilitamiseks (kui tal pole piisavalt vara) olema mingi elukutse, kutsumus, tegevusala või talu, mille toel ta võib ausalt elada, ei ole tulutoova riigiteenistuse loomine tarvilik ega kasulik, vaid selle tavapäraseks tulemuseks on ametisolijate ja sellele ametile lootjate seas vabadele meestele sobimatu sõltuvus ja orjameelsus; ning teiste inimeste seas lõhestumine, riid, korruptsioon ja korralagedus. Aga kui keegi kutsutakse riigiteenistusse ning see kahjustab tema eraasju, on tal õigus mõistlikule hüvitusele: ja kui mõni riigiamet muutub palkade tõstmise läbi sedavõrd tulutoovaks, et paljud inimesed hakkavad seda ametikohta taotlema, peaks seadusandlik võim palka vähendama.”

Gerhard Herm „Foiniiklased. Antiikaja purpuririik” Olion 1998

„Vahemere asukaile, esmajoones kreeklastele, olid foiniiklased olnud alati veidi õudsaks mõistatuseks. Hellenid ei mõistnud, kuidas õnnestus sellel tillukesel rahval rajada riik, mis hõlmas peaaegu kogu piirkonna Gibraltari ja Liibanoni ranniku vahel; nad said sellest aru seda vähem, et see riik tegelikult mitte kuskil konkreetseks  ei muutunud. See ei avaldunud mitte tugevate linnade ja suurmaavaldustena, vaid pigem kaubamarsruutide tiheda võrguna, mis oli nähtav ainult laevade hapra kiiluvee jäljena.!”

 

 

 

Vaade KOalitsiooniLEppele (KOLE) Vol 1: KOLE-st Lennunduse näitel.

 

 

Tagasi „Everestilt”

Jõudsin just oma isikliku „Everesti” retkelt tagasi, no teate, see minu lõputu, juba mullu sügisel alanud, köögiremont. See „Everesti” katsumus oli tõesti samaväärne katsumus päris Everesti otsa ronimisega ja tunne, järeltunne, on ka sama, kui see roppus on lõppenud, siis tead, et elu on tegelikult vaha. Väga vahva. Tore.

Me kolmekesi tuleme Präänikutemaalt

Ehhee, ja ega pärsielus ka igav hakka, vahepeal on KOLE valmis saanud. Seekord klapiti siis kolme peale, neljas ja need kellega mängida ei tahetud jäid maha nagu piparkoogikitseke tuntud lastelaulust „Me kolmekesi tuleme Präänikute maalt”. Ja nii see ongi, präänikuid on peomeeleolus lubatud kõvasti, pitsitusest kuuleme alles nüüd. Kui valimispeo ajal kuulsime ohralt sõnu magusast glasuurist ja mõnusast maitsest, siis praegu KOLE ühisretsepti vaadates on küll kõik osanikud oma piprakoguse taignasse sokutatud saadud, kuid magusmaitse on kuidagi kuhtumas. No kõigi retsept algaski niimoodi, et "Kõigepealt lisada pipart, siis ... ". Saate isegi aru, et ühisloomingu puhul kõiki koostisosi lisada ei saa, ainult kõige tähtsamad. Kuid mis parata, see ongi elu. Raskuste ületamine nimelt. Muidugi ei pääsenud KOLE kokkupanekul kentsakatest juttudest, eneseõigustustest, dramaatilistest tukaviskamisest ja piinlikest juhtumitest, kuid see mis ei tapa teeb … KOLE. Valmis see ongi

 „Kitsekesega”

oli see rumal lugu, et nagu laulusalm ütles: „Ei viitsinud veel tõusta ta ahjuplaadi pealt, kuid tervitusi palavaid saadab teile sealt.” No pole hullu, las küpseb järgmise tsüklini. Peamine, et „kitseke” ennast nüüd korralikku konditsiooni viiks, seda enam, et järgmiseks jõuluks on kõik piparkoogimehikesed kel „ jalas püksid magusad,
kuub on magus ka! Nüüd näärikuusel ripume kolmekesi reas, meil silmadeks on rosinad, mütsid viltu peas. Me usume, et kindlasti rõõmustame teid”, … et need mehikesed on meid tõesti rõõmustanud ja me oleme nad … ära söödud. Tere tulemast „kitseke” (täna veel pooltoores … õnneks).

Nojah „kitsekese” lugu näitas meile reljeefselt, mitte ainult „kitsekese” enese küpsemise vajadust, vaid ka meie poliitilise kultuuri küpsemise vajadust. Me ei ole veel valmis kuulama osapooli, neid arvestame, neid sobitama. Suurt koalitsiooni ei sündinud. Kahjuks. Uuendust? Mnjah, ilu on vaataja silmades ja uskumine kõrvade vahel, uuendus … paberil. Eks näis.

Unustatud Sobitamisvalitsus

Kuigi meie lähiajaloos on üks küllaltki suur sobitamisvalitsus olnud, nimelt tänamatult unustatud Mart Siimanni vähemusvalitsus. Vähemusvalitsus tähendab seda, et kokkuleppeid tuleb hõõruda kõigiga, mis tegelikult tähendab visa diplomaatilist ja oskuslikku käitumist. Paindlikkust. Eelkõige ärakuulamist. Paradoksaalsel moel oli vähemusvalitsus oma olemuselt peaaegu nagu suur koalitsioon. Nojah, lihtsustatult võiks käsitleda seda vähemusvalitsuse olukorda, et iga erineva regulatsiooni teostamiseks tuli leida erinev kombinatsioon osalisi ehk erinev koalitsioon. See kõik oli küll veidi eklektiline, kuid üllataval kombel toimis.

Lahkmeele või kooskonna valitsus?

 Pole vähetähtis küsida, milline valitsus see on, mis KOLE-da põhjal tööle hakkab. Kas nad üksteist mõistavad ja tekitavad ühiselt mõistliku sünergia – selline kooskonna valitsus. ” Kooskond koguneb ümber algse probleemi või võimaluse. See võib ise organiseeruda olenevalt sellest, millised huvid on osalejatel, kes võtavad vastutuse struktuuri ja asjade käigu eest.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist”). Sellisel asjal oleks jumet ja suur võimalus õnnestuda.

Samas, kui VV osutub vaid sunnitud liiduks, mille koosolekut toidab vaid olude sund, siis on see lahkmeelevalitsus ehk nagu kirjeldab nagu seda A. Tyerman  „Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu”:  „ Aineliste vallutuste ja nende põhjustatud poliitilise konkurentsi baasil puhkes kriis, mis viis lõpuks välja Jeruusalemma pealetungile. 1. Novembril 1098 aastal läksid juhid peaaegu käsitsi kokku. /…/ Ainult sõjaväe põhimassi häälekaks muutunud surve sundis vürste kuidagi omavahel leppima: „lahkmeelsus” oli väljend, mille üks pealtnägija hindas nende suhteid.” Sellise VV puhul oleme küll hädas, sest enamus energiast läheb üksteise süüdistamisele. Oma seljataguse valvamisele ja partnervaenlaste halvustamisele. Ilmselt tähendab see lihtsalt pikemat või lühemat vindumist ja eitamist nagu Mary Roach „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” raamatus pajatab eitusest piiratud ruumis. Üldiselt käsitleb raamat kosmoselendudel tekkinud ja edaspidi tekkida võivatest probleemidest. Meie teame neid lende vaid kangelaspiltide taustal, kuid igapäevaelu on … kuidas seda viisakamalt öeldagi, võib-olla üllatav. Tegelikult elu nagu elu ikka, kuid piiratumates tingimustes. Üks situatsioon tuletas mulle kangesti poliitilist eitust meelde. Lugu ise umbes järgmine. Ka orbiidil olles, kaaluta olekus jäävad Inimesekestele samad füsioloogilised vajadused, ainult et seal kaasneb kaalutuses purgimise igikestev saaga ehk mure irrutamise pärast. Kosmoses teatavasti „väljakäiku” ei ole, sest nagu aru saate kuhugi „välja” minna ei saa. Seepärast on kõik see asendatud keeruka tehnikaga, mis igakord ei pruugi toimida. „Arvestades ülesande keerulisust, tuli ette ka põgenikke ehk ringihõljuvaid fekaale”. Toodud on Staffordi, Cernani ja Youngi rõõmsameelne vestlus, kelle „omandus” parajasti sõelub mööda kabiini, kusjuures keegi ei tunnista irdobjekti omaks … Kuni Cernan ütleb: „Ma ei tea, kelle oma see on. Ma ei saa seda ei omaks võtta ega ümber lükata. (naer)”. No nii, nagu hoomate, kolm meest 300000 km kaugusel lähimast tualetist, ei suuda ühte viltulaskmist omaks võtta, mis siis poliitmaastikul kõik võimalik on. Nii, et ei mäleta, ei tea, ei võta omaks, ega lükka ümber on täiesti OK vastus. Või siis ei ole?

Ma isiklikult loodaksin esimese variandi peale ehk koostegemise rõõmu peale, kui nii ei lähe pole tegemist kooskonna ega lahkmeelega vaid lihtsalt äpardumisega ja tuleviku mahamüümisega: „Tuleviku mahamüümine toimub siis, kui keskendutakse rohkem ettevõtte lühiajalistele tulemustele, mitte pikaajalisele tervisele.”( M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist”)

No nii, nüüd on kõik hoiatused tehtud, nüüd vaadakem mida KOLE sisaldab.

 

Ilust vaataja silmades ja KOLE-st

KOLE on mahukas dokument ja ma ise arvan, et heast tahtest sündinud. Või oleks õigem öelda head teha tahtmisest sündinud. Igaüks, kes pliidiplaadilt ennast ülesse viitsis kergitada sai mingi oma heateo, rosinakese või glasuuriplärtsu, realiseeritud. Kuivõrd harmooniline ja kunstipärane see on ning, kuidas see pikemajalist seedetegevust mõjutab on iseküsimus. Osa vähemusosanikke, maldamata tulemusi ootama, kippusid juba teatama, et KOLE on suuresti nende nägu. Kuidagi hapu näoga öeldi. Kuid võib-olla ongi see nende tavaline näoilme, mine sa tea. Kuigi PoliitInimesekene peaks olema rõõmsameelsem, … tegema oma tööd rõõmuga. Teate küll seda laulukest Lumivalgekesest „käib töö ja vile meil käsikäes …”. No, kuulge nii kole või hapu selle KOLE nägu nüüd ka ei ole, et tegijate eneste näo kipra tõmbab. Või on? KOLE kubiseb „head tegemisest”, kuid midagi väga uut ei ole, on vaid vanad tegemised teises mahus või teist moodi, aga seda meie oma knihvi, mis meile uue hoo sisse annaks, ma küll ei leia. Tore, et Riigireformi küsimus on omaette käsitluse ja ministrigi (REMI) saanud, kuid kui see ei alga regulatsioonide  tarvilikkuse/tarbetuse analüüsist, vaid tõdemusest, et iga aasta on vaja avalikus teenistusest kahida tuhat ametnikku, siis ei ole see reform. See on õõnestustegevus. Sama palju või rohkemgi regulatsioone ja vähem ametnikke õõnestab Dr Riigi autoriteeti, sest puht füüsiliselt pole võimalik kõike kontrollida. Kui ei ole võimalik kontrollida, milleks siis reguleerida, seda mis toimib niigi. Tavaõigusest lähtudes. Igaks juhuks? Mõttetu raiskamine. Kõik oleneb kaadritest, nagu Vaheriigis öeldi, sama ka siin, kõik oleneb, kui jõuliselt PM ja REMI protsessi veavad. Just veavad, mitte pelgalt ei koordineeri. Nii, et mingeid liigutusi õiges suunas KOLE ette näeb.  Kuid mitte piisavalt. Nüüd vahetame allegoorilist tausta ja läheme piparkoogi jutult üle piloodijutule, lennunduse teemale. Läheme lendama. Vist. Pean kahetsusega tõdema, et üldisi väljakujunenud trende, halastamatuid statistilisi rööpaid ja Inimesekese mugavust arvestades … ei jätku meil/teil/neil KOLE+ elluviimiseks piltlikult öeldes kütust sihtkohta jõudmiseks. Me kukume lihtsalt enne sihtpunkti alla. Punkt! Finita la comedia!. Te ei saanud aru? Ega see kerge olegi … eee … tavalise tähelepanelikkuse ( õigemini tähelepanematuse) tingimustes. Seepärast võtkemgi kogu seda KOLE keerukust võrrelda lennureisiga.

 Miks lennuk?

Lennuk on hea näide meie olukorrast, füüsika põhitõdedest, suletud süsteemist ja selle juhtimise võimalustest. Nojah, kuumaõhu pall oleks veelgi parem näide, kuid aitab sooja õhu liigutamisest, seda on valimiste niigi liiast olnud. Nii, et jääme lennuki näite juurde. Lennukiga on ka see lugu, et selle puhul ei saa veiderdada moosise suuga, kas kinnitad või ei lükka ümber, seal on lihtne, kas lendad või … Seega olukord: Lend on välja kuulutatud, reisijad pardal, pagas ka, piloodid on indu täis, kõik pilootides stjuardessideni tahaksid … silma paista, kuid meie, st. reisijad … Meie tahaksime vaid kohale jõuda .. eee  … tervelt ja õnnelikult. Alustame siis algusest, ehk …  Ups, meele tuli, enne asja kallale minekut pole asjatu küsida lõpuks: Kuhu me üldse tahame jõuda? Milline on meie eesmärk? Reisisiht.

Mis meie reisisiht on?

Millist Eestit mina tahan, seda olen kirjeldanud ilmselt tüdimuseni, ikka jätkan oma sama joru: avatud, salliv, hooliv, õnnelik, ettevõtlik, innovaatiline, sõbralik, nutikas, koostööl põhinev, meie/kogukond, väärtuspõhine, valikuvõimalus, loov, ettevõtlik, haritud jne. Tore ju, ainult et … niimoodi nägime me 2018  aasta vaadatuna 2012 aastast. Kuipalju me sellele reisisihile lähemale oleme jõudnud?  Õige, olen nõus, et sellised eesmärgid nihkuvad ka olude paranedes kaugemale, sest Inimesekesed tahaksid veelgi õnnelikumat, veelgi innovaatilisemat ja veelgi loovamat Eestit, kuid ikkagi, me pole püstitanudki selliseid eesmärke, me oleme pannud eesmärkideks alampalga kasvu, toetuste kasvu, SKT kasvu. Ehk äraseletatult, me oleme pannud eesmärkide kohale mehhanismid. Kas keegi meist sööb SKT või kütab sellega maja. Muidugi mitte, see on vaid suhtarv, mitte suhtumine. Kui palju KOLE meid edasi aitaks meie eelnimetatud eesmärkidele lähemale jõudmiseks? Ei tea. Mitte keegi isegi ei tea, et ta peaks seda teadma. Vaat kus lops!.

Kuid see kõik tundub nii argine, et kuigi kõik tahaksid sellist EESTIT, siis keegi ei viitsi sellele mõelda. Seepärast kasutamegi allegooriat, Vist. Laseme mõtte lendama, lihtsalt vabalendu. Peale mõttelennutamise valime endale mingi lennureisi soovitava sihtpunkti. Võrdleme lennumarsruute, piletihindu ja mugavusklassi. Võtame näiteks reisisihiks mingi juhusliku linna. Võib-olla võis valida nagu laulus öeldi „kaunim linn on Eestis Tartu …”, või „puhkused veedame kõik Viljandis …” või valgerlikult Pärnus? Mnjah, neid reisisihte valida ei saa, sinna lennukid ei lenda, tuleb leida mingi teine sihtkoht nagu näiteks lauluke ette ütleb, et „reisisihiks oli meile Rotterdam”? Leiame midagi, mis pakuks pinget, väljakutset, ütleme et see siht võiks olla Rooma – Igavene Linn. Roomates Rooma ei saa, tuleb lennata. Me kõik valisime selle lennu, sest enamusele meist meeldis müügimeeste ilus jutt, teistele meeldis pilootide kuued, stjuardesside kelmikad kübarad või lennuki sabatuled. Isegi need, kes ei valinud on sunnitud meiega ühinema, sest mingit teist lendu ei olegi. Niisiis Rooma! Mine sa võta kinni, mille järgi keegi meist vahel valikuid teeb, nii erakondlikus eelistuses, pereplaneerimises või rõivamoes? Igatahes meie oleme valinud oma näitlikuks reisisihiks Rooma. Teadagi kauge maa, mägesid ka veel terve hunnik teepeal ees. Pealegi veel Euroopa kõrgeimad mäed, nii et jällegi laulusalmi järgi „tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt”, mitte midagi head välja ei tule. Niimoodi lendame vastu mägesid. Põmm. Seega tuleb lennata kaugele ja kõrgelt, kuid … Mnjah, siin on paar kuid, mis ilulennu ära rikuvad.  Kütust sihtkohta ilmselt ei järku. Ei jätku selles mõttes et oleme väheneva ja vananeva elanikkonnaga seltskond. Vaevleme kütusenappuses (uut põlve tuleb na napilt peale). Peame arvestame oma võimete ja võimalustega. Kui õhku tõustes me seda veel ei hooma, siis lennu kestel antakse meile meie võimaluste piiratusest teada. Ohutuled hakkavad plinkima, kuid enamus meist on läbi aastate tulnud, kui läbi lõputu ohumere, siis ohutuled meid ei heiduta, me peame neid … valgusmuusikaks. Isegi siis kui keegi meile ruuporiga kõrva karjuks, et oleme kokkupõrkekursil, peaksime seda heaks … karnevalinaljaks. Meile ju öeldi, et lendame, järelikult lendame. Mnjah, ütleme et positiivsus mulle meeldib, kuid mitte kokkupõrkekursil ignorantne käitumine.

Vaade salongist kokpitti

Alguses mõtlesin, et panen pealkirjaks „Vaade kokpitist”, kuid, siis sain aru, et mina ei tea kokpitist midagi, mina asun salongis, mitte kokpitis. Tegelikult ei teagi me, mida kokpitis tehakse,  võime vaid aimata, mis seal toimub. Aimame siis.

Tänaseks teame, et KOLE osalised leppisid kokku KOLE maksumuses. Just,  just, NÜÜD leppisid kokku, enne polnud aimugi, nagu kirjandusklassikas  Ilf & Petrovi „12 tooli”. Ehhee, mäletate, seal olid ka nupuvennad, kellel polnud pennigi raha,  kiired pakkuma, et toolid õhtul, raha hommikul. Nii ka meil, kõigepealt valige meid, siis me ütleme, kui palju te peate maksma … meie valimise eest. Vahva. Kui päriselus ka niimoodi saaks. Aga ei saa, sest see lehkaks vängelt kurja teo järgi.  Tavaelus me ei tee ju niimoodi, et kõigepealt valime külmiku välja, aga hinda meile ei öelda. Ilus kapp, viime koju ja siis saame teada, et energiaklass on selline, et vajab omaette elektrijaama ja maksumus on selline, et … valus hakkab? Ei tee ju, kuid poliitikaturul on kõik veidi teisiti, see koosneb justkui heategudest.

„Hea  tegu” ja heategu poliitturul

„Hea tegu” on selline tegu , mille käigus ühed Inimesekesed ehk PoliitInimesekesed võtavad teistelt Inimesekestelt raha ja jaotavad selle kolmandatele Inimesekestele, sellega ongi Poliitinimesekesed „hea teo” sooritanud. Seejuures jättes mulje, et nad ei jaga laiali mitte meie raha, vaid oma isiklikku raha. Teate ju küll selliseid lausekatkeid „Meie anname …”, „meie võimaldame …”, „meie tegime …”, „meie ehitasime …” ja see PoliitInimesekese  „meie” ei ole üldlevinud meie, vaid selline eriline „meie”, selline heal juhul  kildkondlik-parteiline „meie” või selline kuninglik „meie” (enese mitmuses kõnetamine), mis tegelikult on … mina. Heateod on head, kuid kas need aitavad meid sihile jõuda? Või muudavad osa meist lohelaisaks ja konkurentsivõimetuks?

Pole prognoosi …

„Pole diagnoosi, pole ka prognoosi. Pole prognoosi, ei ole ka kasumit.” Lefevre  „Aktsiamänguri pihtimus”

Räägime natukene KOLE sisust või õigemini selle võimalikest järelmõjudest. Nagu me tänasel päeval teame KOLE maksumus saadi kokku, katteallikad ka. Kaugelt vaadates ja silmi kissitades paistab, et kõik oleks  justkui tasakaalus, … ei tea vaid kas nominaalses või reaalses.

 Tore, et RM oli väljastanud tabeli KOLE kuludest ja selle katteallikatest. See on tubli ja ilmset enim, mida RM oleks võimeline nii lühikese ajaga tegema. Seega profesionaalne ametnikkond sai oma ülesandega „perfekto” hakkama. Samas on tegemist vaid KOLE tühja karkassiga, skeletiga. Kuna KOLE on raha ümberjagamise projekt, mitte juurdetootmise projekt, siis me ei tea mitte midagi nende raha ümberjagamise tulemustest. Järelmõjudest. Vaadake, kui me lennunduse näitel tõstame osa reisijaid parda taha, et lennukaalu vähendada, sellega lennuaega pikendades, siis selle tulemusena ei saavuta me oma lõppeesmärki, ehk kõik reisijad sihtpunkti viia. Tulemuseks on vaid see, et osa reisijaid kukub surnuks. Veelgi hullem sõjanduse näitel võiks seda võrrelda nihkesse läinud arusaamaga sellest, et õilis moto: „kedagi ei jäeta maga, ei langenudi ei haavatuid”, asendatakse millegi sellisega, et „haavatud ja langenud veokitesse mahuksid laseme osa võitlusvõimelisest kontingendist maha”. Puhas mahuarvestus. Mis parata, niimoodi oli kokku lepitud. Sama ka majanduses, tõstes ühtesid makse, jagades seda teiste Inemesekeste raha kolmandatele, ei ole kindel, et need kellelt võetakse, …  piltlikult öeldes surnuks ei kuku. Mõjuanalüüsi pole ju. Siin on mul küll minul, kui valijal selge suunis PoliitInimesekestele, kui te oma lubadusi välja käite, siis laske majandusanalüütikutel teha mõjude, tegelike mõjude, mitte sooja õhu liigutamise analüüs. Mis toimub, kui muudame mingit maksu? Kuidas ahel edasi toimib? Võiks arvata, et Eesti on mõjudeta maa, iga asja kohta, et mõjusid ei ole. Kuulge niimoodi ei saa olla, kui liblika tiivalöök Andides põhjustab liivatormi Saharas, siis niivõrd massiivne ühiskonna tulude ümberjaotamine on ka massiivsete tagajärgedega. Elementaarne. Kes kooleb, kes elab? Võib-olla polegi lennu lõpuks enam kellegi ” head teha”, sest … kõik on ühel või teisel moel parda taha tõstetud. Muide, kui kokpitis on kolm pilooti ja igaüks valib välja milliseid reisijad tema võib parda taha tõsta  (näiteks kaupmehed pakendimaksuparašüüdita, talumajutuse käibemaksutinassabastega, rekkamehed topelttõusuga + mingid salamaksutõusu ihalused), siis … on meie lood räbalad. Õige räbalad. Mida teha? Praegu on veel kõik võimalik, kedagi pole veel parda taha tõstetud, keegi pole surnuks kukkunud. Tellige see krt analüüs sama kirglikult  ja sisemise põlemisega nagu te tellite poliitreklaami. Õigemini tellige majandusanalüüs, poliitreklaami asemel, muidu võite saada paralüüsi, …

 … majandusparalüüsi.

 Mnjah,  tahaks teada millised on mõjud turismile, tööstusele, transpordile, kõigile meile ja neile, kes mootorikütusega seotud nii otseselt, kui kaudselt. Kui „käraka” pruukimine ja „tobi” kõhvimine on igaühe isiklik asi, siis kütusehindade tõstmine puudutab igat Inimesekest eraldi ja meid kõiki koos. Meie konkurentsivõimet ja ostujõudu. Mis saab meie konkurentsivõimest? Ma ei ole kuulnud mingisugustest KOLE-st lähtuvatest PoliitInimesekeste poolsest prognoosidest, et seoses sellega jääb meile näiteks tulemata 200 tuh (või 300 tuh, või …) turisti vähem (küll aga väidavad seda turismitööstuse esindajad), seoses sellega panevad oma uksed kinni sellised ja sellised majutusasutused, sellised ja sellised söögikohad, sellised ja sellised kauplused, sellised ja sellised turismifirmad, tööta jääb nii ja naa palju inimesi. Ehk osa Inimesekesi, kes täna pakuvad tööd iseendale ja teistele, muutuvad nüüd ise töötuks, teistest rääkimata. Millised on ühiskonna kulud üldiselt, kui maksutõus ja nn vaeste aitamise programm toob kaasa osade firmade ärist väljumise? Kuidas see kõik on kooskõlas PoliitInimesekeste üleskutsega/lubadusega keskmise palga „tõstmisest” 800-1000 EUR/kuus ? Mis juhtub selle taustal nn palgavaeste arvuga? Ei tea.

Bilanss: aktsiisimaksude tõus + käibemaksuerisuste kaotamine – tulude kaotamine ettevõtluses ja palgasaajatel + töötuse tõus = ….

Kas see on positiivne või on negatiivne. Kas ajutine tagasilöök või fataalne hukk? Mitte midagi ei tea, kuid otsus on tehtud, nn uusvanapartnerite pulmamängude kulud on vaja katta. Aga selline ongi meie poliitilise kultuuri arengutase, meie teeme, teie (st. meie valijad) kannatate ära, … mis siin arvutada, prognoosida. Kui keegi avaldab, kahtlust, siis löö talle tempel otsaette – huvigruppi esindaja. Nagu häbimärk. Pole vaja ajada seda vana jora, et need hoiatused on kõik tehtud „vastikute huvigruppide” poolt, kui oleks olemas PoliitInimesekeste arvestused, siis ei saaks ükski „huvigruplane” vett sogada, siis oleks kohe näha, kellel õigus, kellel … mitte nii õigus. Viitamine pahatahtlikele huvigruppidele on vaid enese tegemata töö tunnistamine.

Kõlvatustest ja pahedest. Kütuse kasutamine kui pahe.?

On huvitav, kuidas ajas ja ruumis mõisted muutuvad. See mis veel eile oli moodsa majanduse progressivedur, võib juba täna osutuda pahelisuseks või lausa kõlvatuseks. Samas mõistavad Inimesekesed ühte ja sama mõiste erinevalt või nad sisustavad selle mõiste oma … eee … vajaduste või rikutuse astmest lähtudes. Üks vahva seletus on  Šveigi juttudes ehk  „ … nagu see anekdoot teenijatüdrukust, kes läks pastorihärra juurde pihile, ja kui ta oli juba igasuguseid patte pihtinud, hakkas järsku häbenema ja ütles, et ta on iga öö kõlvatusi teinud. Teadagi, kui pastorihärra seda kuulis, hakkas tal kohe suu vett jooksma, ja ta ütles: „ Noh, ära häbene ühtigi, kallis tütreke, mina olen jumala asemik, ja räägi mulle ilusti ja täpselt, mis kõlvatust sa oled teinud.”” Tüdruk pistis nutma, et tal on häbi, et tema hingel lasub väga kole kõlvatus. Õpetajahärra jälle seletama, et tema on ikkagi tüdruku vaimne isa. Viimaks alustas tüdruk pika puiklemise järel sellest, et ta võtnud igal õhtul riided seljast ja pugenud voodisse. Aga edasi ei saanud ta enam sõnagi suust ja kukkus jälle ulguma. Õpetajahärra ikka oma, et ärgu tüdruk häbenegu, et inimene on patune juba oma sündimise poolest, kuid jumala arm on lõpmata. Viimaks võttis tüdruk siiski südame rindu ja seletas läbi nutu: Kui ma õhtuti riided seljast võtsin ja voodisse pugesin, siis … siis kraapisin ma varvaste vahelt musta … ja nuusutasin seda.” See oligi kogu tema kõlvatus.”

Mnjah, nii, et sellest rakursist vaadates pole midagi hullu, kui nimetada liikumist paheks. Täitsa „loogiche”. Kuid ei maksa saavutatul peatuma jääda, vahetagem veel mõned „mittekõlvulikud” sõnad „kõlvulisemate” vastu. Vahva, nagu vasak ja parempoolne liiklus ühekorraga. Nimetame punase ämbri siniseks saapaks ja nii ongi … eee … st, et ämber on endiselt ämber ja punane, kuid me kutsume seda, mida me teadsime ämbrina saapaks ja siniseks saapaks. Eks see veidi segadusttekitav ole, kuid küll me ära harjume. Sõna on vaid kokkuleppe küsimus. Lõppkokkuvõttes kõik ju hea asja nimel. Nii ka pahelise mootorikütusega.

No ma ei tea, kellele sellist kometimängu on vaja, et seletada, me maksustame pahesid. Oeh! Me oleme ju täie mõistusega Inimesekesed ja saame aru, et kui TEIE LUBATE (madalapalgalisi abistad, peresid abistada, üürikortereid ehitada jne) siis MEIE MAKSAME. Niisama lihtne see ongi, mitte mingit teist raha Dr Riigil ei ole, kui meie, kodanike raha. Seepärast on kuidagi veider kuulata jutukesi, et me „teeme  head”, „me võitleme pahede vastu”. Nii tekkivadki veidruse a´la kütuseaktsiis kui pahede ohjaja. Tekkib tunne, et suur osa maailma elanikke on pahelised. On siis või? Peaaegu kõik me kasutame kütust, kes isikliku sõidukiga, kes ühisega, kes manustab kütuse lisamaksu läbi toasooja, kes läbi leivakannika, kes läbi lapsemähkmete.  Nii, et kõik me oleme pahelised

Mina, ... katteallikas

 Mida selline sõnajada peaks tähendama? Võib-olla kaasaegse tsivilisatsiooni lõpu taotlust? Öelge lihtsalt: andke raha. Punkt. Me saame aru küll. Kui see raha läheb õige asja ette, siis oleme ka nõus. Mis puutub vahepealkirja, siis õhtusööki valmistades kõlasid uudiseid, kus MAMI oli öelnud, et tema küll ei poolda majutusasutustele käibemaksu erisuse kaotamist. No tule seesamune sealtsamusest appi, nagu üheksakümnendate algaastad oleksid tagasi saabunud, mil ministrid tulid riburada mööda istungilt välja ja teatasid, et otsus võeti vastu, aga ega tema isiklikult … oli kindlalt vastu. Nojah, niimoodi kõik järjepanu. Kes siis poolt oli? Teised. Nagu lasteaed. Nojah, see teadmine mittenõustumisest tuli peale selle, kui MAMI 2 positsioon oli kinnitatud. Miks ometi nii hilja, miks olite vaiki KOLE ajal? Nojah igal maal omad kombed, soomlastel on suur õnnetus, kui neil on tulipalo, meil … eee … Nojah tühja sellest, kuid värske RAMI oli selle peale sõnakas mees, sest esines just möödunud päeval olukorrahinnanguga, mis näitas et lähiaastatel ei anna meil „riie välja”, et ülikonda õmmelda, vaid ninarätiku jagu riiet saab olema. No eelarve läheb miinusesse. Kui nüüd sellest veel tükike ära haugata, siis … Jah, kuid RAMI oli positiivne, selline lausa rõõmsameelne, et tuleb … leida katteallikad. Uued katteallikad. Mnjah, see oli meie jaoks tõe hetk. Ma sain aru, et me pole mitte mingid Inimesekesed, vaid me olemegi taandatud Pilvepiiri mõttepildis pelgalt „katteallikateks”. Vähemalt hea teada, võin uhkelt ennast tutvustada, mina – katteallikas. Äh!

Leping autopiloodiga?

Ja teate minu pärast tehku pulmi (uued ja erinevad koalitsioonid), käigu reisil, puhaku ja armatsegu, kuid kui meie … tahame Rooma lennata, siis peavad paagid täis olema ja meie sihtkohta veetud. Turvaliselt. Selline oli leping. Leping ei olnud selline, et Raplas esimene vahemaandus, seal küsime kütuseraha juurde, siis veame Riiani välja, sel küsime teilt maandumistasu, peale Vilniust laseme stjuardessidel reisijate pastakad „õiglaselt” ümber jaotada, Varssavis kehtestame hapnikutasu, Praha taga viskame stjuardessid välja ja Alpides sõidame vastu mäge. Enne seda hüppame ise langevarjuga välja. Ei tahaks olla hüljatud lennukis vaid koos autopiloodiga. Ehk nagu kõlab üks vana lorilugu lennundusest, mil pardaruupor teatas „Kallid reisijad, vaadake palun paremale, mida te näete? Õige parem mootor ei tööta, Nüüd pöörake palun tähelepanu vasakule poole. Mida te näete? Õige, vasak mootor samuti ei tööta, Nüüd palun vaadake alla. Mida te näete? Te näete nelja langevarju. Kes need on? Õige, see on teie meeskond. Meeldivat reisi jätku soovib … autopiloot.!” Kas meil oli leping autopiloodiga? Ei tule tuttav ette. Vaat niimoodi.

Edasi …

Muidugi kui sama loogikat pidi edasi minna, siis ei maksaks poolele teele peatuma jääda, … ikka edasi. No inimese seisukohalt on kõige tähtsam kütus – õhk. Pole õhku, pole elu. Elutegevuse tulemus on tedagi saaste. Näiteks Inimesekese hingamisprotsessis  tekitab CO2. Järgmisena teatatakse meile ilmselt, et hingamine on … pahe. Maksustada! Hingata saab vaid saastekvoodi alusel, ülejäänud pahe eest peate maksma eritasu. Kui nüüd keegi veel metaaniga mängib, siis on topeltkoormus keskkonnale kohe olemas. Maksustada. Nüüd võib mõni PoliitInimesekene hüüda „Heureka!”, et sellised pahed nagu hingamine ja kõhupuhitused tuleks kindlalt maksustada. Kui nüüd edasi arutada … No ei edasi ma ei aruta, sest ma ei tea milline on PoliitInimesekeste huumoritaju ja mida nad tõepähe võtavad. Kas te olete selle juba unustanud, kui üks Poliitinimesekeste punt tahtis alles lähiminevikus lehma kõhutuule maksu alla panna, pidi olema suurema kahjuliku mõjuga, kui ükski autopark seda iial suudaks. Nii kui õhk lehma ihust läbi käib, nii on osoonikihis auk sees. Vaat selline arvamus oli. Samas lugesin millalgi ühte energiatarbimise raportit, kus oli välja arvutatud, et loomaliha tootmine on kõige energiamahukam liha tootmine üleüldse. Selles teadmises pole iseenesest mitte midagi uut, kuid järeldus/soovitus oli rabav – loomaliha tarbimise vähendamiseks peaksid Inimesekesed enesele külge aretama punase liha talutamise. Oeh! No ja üks selline ettepanek oli ka, et edaspidi peaks „tegema” vaid väikeseid Inimesekesi, nende energiavajadus on väiksem. Raportist küll ei selgunud, kas väiksust tahetakse saavutada mingite füüsiliste mõjutusvahenditega või fiskaalmeetmetega. Aga ega hulle usku või, nagu Vanaema Marie ütles. Jälle Oeh, küll ikka maailm on imelik oma lihtlahendustes. Nii, et ma ei tihka mingeid soovitusi anda peale ministeeriumiametnik Konfutsiuse oma – ära tee teistele seda, mida sa ei taha et sulle endale tehakse. 

Kes maksab Pilvepiiriministri pahede eest?

Muide seda jutujada kirjutades eksisin veidi kõrvalradadele. Sellistele mitte pahatahtlikele vaid pahelistele. Võib-olla hoopis põhimõttelistele? Kas oma pahede eest peavad kõik ise maksma või osade eest maksavad teised Inimesekesed. Need, kes otseselt pahelisuses ei osale. Umbes nagu rongisõidus, mil üks Inimesekene, kes sõidab, saab sõita vaid seepärast, et neli Inimesekest, kes ei sõida, selle reisi maksumuse katmises osalevad. Kas Pilvepiiriministrid peaksid pahesid tarbides oma sõitude aktsiisiosa ise oma isiklikust tengelpungast kinni maksma? Miks meie peame teiste pahelist käitumist toetama? Ühe Inimesekese pahesid ei pea teps mitte teised Inimesekesed kinni maksma. Mnjah, on mille üle mõtelda.

 

Veelkord Trahviministri vajalikkusest/võimalikkusest

Kolm aastat tagasi kirjutasin blogijutukese:  „Muinasjutt  Vol 6: Jutustus kavalast lõksuseadjast ja kasulikust karistajast ehk kas Eesti vajab Trahviministrit.”  Järgmist: „Mõnel maal on majandusministeerium, mõnes turismiministeerium, mõnes IT ministeerium, mõnes arenguministeerium. Gruusias olevat vanglaminister. Hollandis jälle vanurite minister. Nojah, eks ta ole, igal maal on omad prioriteedid ja majanduse põhisuundumused. Vaadates nüüd meie suundumust karistus- ja trahvimajanduse eelisarendamise radadele, peaks meil MAMI koha kohe ja päevapealt ära kaotama ja selle asendama trahviministri kohaga. Küsite miks nii? Väga lihtne, kuna trahvimajandus on tõusmas meie majanduse liidriks ja lipulaevaks, on MAMI kogu oma arengu ja innovatsiooniga seda trendi vaid segamas. Niisiis, oleks tarvis tõsta täie teravusega üles küsimus, kas Eesti majanduse kasvuveduriks on trahvimajandus, kas Eesti vajab Trahviministrit?” Oeh, seda nüüd lugedes tuleb kõhedus peale, oleksin nagu selgeltnägija. Selgeltnägija … kahjuks. MAMI kohta küll ei kaotatud ära, vaid lausa kahekordistati täpselt nagu trahvimäärasidki. Juhhei! Olemegi leidnud oma isikliku Nokkija, trahvid, kui Eesti arengumootor. Nii lihtsat lahendust ei osanud minagi ette näha.

Kahe kordne trahvimäärade tõstmine (jälle pahede maksustamine?) on selge märk sellest, et meie areng on kriisis. Sügavas kriisis. Me ei oska muidu raha kokku roopida, kui kõige primitiivsemal moel, trahve kordistades. Ptüi, areng või asi. Rumal lugu on selles, et  ka see on ümberjaotamine, mitte juurdetootmine. Neil Ineimesekestel jääb dr Riigile antud raha võrra vähem raha osta turult kaupu ehk avaldada lugupidamist ettevõtjatele, tegelike väärtuste loojatele. Vaadake, trahv pole enam karistus pahede eest, see on muutunud Dr Riigi kahekordseks (planeeritud) sissetulekuallikaks. Katteallikaks. Arvate, et paras neile rikkujatele? Las maksab rsk? Mnjah, selline arvamus näitab teie asjatundmatust, te ei tea ilmselt 98%   regulatsioonidest, mille järgi teid võidaks karistada. Teie/meie elame suuresti tavaõiguse järgi. Me hakkame oma teadmatuses kõikvõimalikke regulatsioone rikkuma kohe hommikul vara, nii kui ärkame ja tänavale läheme, nii rikume midagi. Hullem veel, ilmselt rikume me isegi magades mitmeid regulatsioone. Võiksin nimetada ridapidi selliseid keelde, mille peale ta ilmaski ei tule, kuid … ei nimeta, et mitte Trahviministri tööpõldu laiendada tasuta heade trahvi väljakirjutamise ideedega. Vaat niimoodi. Trahvide küsimus  on meie kõigi asi. Õigemini peaks meie asi olema eluvõõraste regulatsioonide vähendamine ja inimeste pigem aitamine, kui karistamine. See karistamise „värk” viib paratamatult Vaheriigi sündroomile, mil kogu rahvas oli kui üks suur maad läbiv rong, milles pooled olid „jänesed”, pooled kontrollijad. Tulemus oli see, et ei „Jänesed” ega kontrollijad ei maksnud pileti eest. Kas teate kuhu see rong jõudis? Õige, ei kuhugi.

Mnjah, kõrgelt lendamise plaani ei ole. Maksude tõstmine, oma isikliku valge käekesega oma konkurentsivõime ruineerimine ja trahvide kordistamine ei vii meid üle mägede. Praegu oleme täiega kokkupõrke, mitte kokkuleppe kursil. Kahju.

Ah, et mida ma kogu selle ülemise lennundusjutuga ütlesin? Mitte midagi ei öelnud, sest head öelda ei ole, siis positiivne loomus essu asja öelda ei luba. Vaat kooskond oleks vahva variant. See tekitaks tunde, et üle mägede on võimalik lennata. Mina igatahes usun. Ja mulle meeldiks, kui meie piloodid võiksid oma memuaaridesse kirjutada midagi nii suurt ja isetut nagu on kirjutanud suured ja isetud liidrid:

 „Kõned, mis muutsid maailma” Pegasus 2006

 G. Washington Hüvastijätukõne 17 sept. 1796 „ … Vaadates tagasi minu valitsuse ajal toimunud sündmustele, võin öelda, et ma pole kunagi tahtlikult eksinud. Sellegipoolest olen liigagi teadlik oma vigadest, mis lasevad mul järeldada, et olen võib-olla palju vääratanud. Millised need vead ka poleks olnud, palun ma härdalt Kõigeväelist Jumalat, et ta hoiaks ära selle halva, mis taolistest vigadest võib kaasneda, või leevendaks seda. Samuti loodan, et riik ei lakka kunagi olemast mu vigade suhtes salliv ja et pärast seda, kui olen elust nelikümmend viis aastat pühendanud oma riigi ausale ja innukale teenimisele, vajub mu väheste oskuste süü unustuse hõlma, nagu ka ma ise taandun peagi puhkuse häärberisse.

Toetudes nii selles küsimuses kui ka muudes asjades riigi headusele ja olles ajendatud selle vastu lõõmavast armastusest, mis on nii loomulik inimese jaoks, kes näeb selles riigi enda ja eelnevate põlvkondade kodumaad, ootan rahulolevalt oma taandumist, pärast mida saan nautida segamatult oma kaaskodanike keskel vaba valitsuse heade seaduste soodsat mõju. Vaba valitsus on mulle alati kõige südamelähedasem ning see mu uskumist mööda autasu meie ühise muretsemise, ühiste tööde ja ohtude eest.

Lk 44 T. Jefferson Inaugaratsioonikõne 4. Märts 1801

„Mõnikord öeldakse, et inimene ei saa usaldada omaenda valitsust. Kas ta saab siis usaldada teiste valitsust? Või kas me oleme avastanud inglid kuningate näol, kes teda valitseksid? Sellele küsimusele vastaku ajalugu.”

Lk 46. „Ma käitun sageli valesti valeotsuse tõttu. Kui ma käitun õigesti, siis saavad sellest sageli valesti aru need, kelle positsioon ei võimalda vaadet kogu olukorrale. Ma palun teilt leplikkust omaenda vigade suhtes, mis ei ole kunagi meelega tehtud, ja teie toetust parandamaks teiste vigu, et ei mõistetaks hukka seda, millest aru ei saada. Heakskiit, mille vihjavad teie antud hääled, on suur lohutus mulle mineviku eest, ja minu tulevane hool on meeles pidada nende arvamust, kes on andnud selle avansiks., et lepitada teistega, tehes neile kõike head, mis on minu võimuses ja olla kõigi õnne ja vabaduse tööriistaks.”

 

Targutusi:

Guido Knopp „Tippspioonid” Olion 2001

Willy Brandt luureskandaali kohta lk 184 „Ma tolvan, poleks pidanud ilmaski teise tolvani nõuannet kuulama!”