ÜHISE RAHA „KONTSEPTSUUN”

 

 

Seega nüüd räägime rahast. Meie ühisest rahast ja just sellises võtmes, nagu see oleks meie isiklik raha. Räägime oma isiklikust rahast. Teema paremaks mõistmiseks võtame näiteks midagi lihtsamat ja elulähedasemat – korteriühistu.  Korteriühistu näite põhjal panevad kõik oma isiklikku raha „ühise raha hunnikusse”, olenemata sellest, kas ta elab esimesel või üheksandal korrusel. Sest vaadake, üheksanda korruse Inimesekesel pole sooja ega külma sellest, kas esimese korruse all olevat keldrit soojustatakse või mitte, täpselt samuti nagu sellel esimese korruse Inimesekesel on „savi”, kas lift töötab või mitte, kuid pannes oma isiklikku raha ühisesse rahasse on nii ühed, kui teised valvsad selles osas, et see ühine raha saaks tõhusalt kasutatud. Ilmselt ei läheks läbi ettepanekud nikerdustega klaasliftide soetamiseks või sissekäigu vooderdamine kuldlehtedega. Või näiteks teeb juhatus ettepaneku uurida võimalust lülitada lifti renoveerimine kosmoselendude programmi ja ühildada see kiirtrammi ehitusega. Absurd? Muidugi.

 Dr. Riigi tasandil jääb küll mulje, et teeme  otsuseid, mis on veel kraadi võrra absurdsemad. Ilusad, aga ikkagi absurdsed. Õnneks ei juhtu seda liiga tihti. Milles siis asi? Arvan, et asi on  rahanumbrite hoomatavuses/hoomamatuses ja suhtumises ühisesse rahasse. See, mis dr. Riigi tasandil tundub võõras ja hoomamatu, on korterühistu ühise raha kasutamise puhul juba täiest hoomatav. Sain väljatrüki ja vaatan, ahaa, minu rahast läks 20 Eurot katusetöödeks ja 20 senti torutöödeks. Aga miks läks 20 Eurot, mitte 18 Eurot? Seega lihtsalt kontroll ühise raha üle on nii tugev ja numbrid nii hoomatavad, et mõttetud ulmeprojektid ei lähe läbi. Nii samuti peaks olema ka riigi tasandil. Pole olemas mingit müstilist „riigi raha”, „valla raha”, „kooli raha”, „selle ja tolle ministeeriumi raha”, on olemas vaid meie, Inimesekeste ja ettevõtjate poolt kokku kogutud ühine raha. Seda raha tuleb kasutada optimaalselt ja tõhusalt. Ja mitte ainult tõhusalt vaid ka mõistetavalt. Vaadake, kui mingi riigieelarve rida näitab, et mingi hüpoteetiline projekt maksab 200 milj Eurot, siis Inimesekesele ei ütle see mitte midagi, ta tahaks teada oma osalust selles protsessis. Ühel mõttetalguil tehti päris huvitav ettepanek, et Inimesekene ei peaks maksuhaldurilt teda saama mitte ainult seda palju ta peab ühisesse kassasse raha juurde maksma või sealt tagasi saama vaid, et perioodi lõpus teatatakse talle, et „Lugupeetav Inimesekene, Teie maksulaekumistest on läinud 126,7 Eurot haridusele, sh. X Eurot õpetajate palkadeks, 23,4 Eurot päästevõimekusele, 18,6 Eurot teedeehitusele jne.” Sellisel juhul tekkib Inimesekesel kohe ka vahetu seos oma panuse, võimaliku teenuse kättesaadavuse ja kvaliteedi suhtes. Siis ma vaatan elule võib-olla hoopis teise pilguga, et uskumatult toredad on need õpetajad, kes kantseldavad minu viite last ainult minu isikliku panuse 20 Euro eest aastas. Või milline õigus on mul lõugu laiutada, kui minu osalus päästeteenistuse korraldamisse aastas on võrdne kahe pätsi leiva hinnaga? Esmapilgul võib selline teavitus tunduda küll tarbetu, võib olla isegi segav, kuid kui siduda see meie korteriühistu näitega, siis on selge, et Inimesekesel tekkib just niimoodi vahetu side tema poolt makstud ühise raha ja selle kasutamise tõhususe ja otstarbekuse vahele. Ärgem siis häbenegem oma Inimesekestele, vabandust Kuningatele, esitamast aruannet, kuidas see ühine raha kulus.

 

Universaalne tingühik

Kuulates, kui lobedalt arutatakse riigieelarve, meie ühise raha,  kasutamise üle tekkib vahel kõhedus, kas asjaosalised ise ka aru saavad oma otsustuste tagajärgedest või on see vaid mingi tehniline protseduur. Rituaaltants. Ja „heateod” ei taha lõppeda, isegi peale valimisi mitte. Riigieelarvesse on tehtud üle 400 parandusettepaneku, kuidas head teha. Sellisel juhul, kui niipalju parandusi on tahtmine teha võiks ju teha uue nn oma eelarve, sellise varikabineti eelarve. Tegelikult oleks see päris hea mõte, sest vaid opositsioonis olevad poliitjõud teavad kuidas head ja õiget eelarvet teha, Nii, kui nad valitsusse sattuvad … Ilmselt unustavad selle oskus. Seega peaks kasutama juhust ja tegema hea eelarve, koos põhjenduste, arvutuste ja perspektiividega, mitte sellise nagu tänane jutt käib, et on tarvidusi ja kui on tarvidusi, siis on vaja ka raha sinna suunata. Mõtlen kõhedusega, nüüd see siis ongi käes … teeme oma projekte vajadustest lähtudes. Vajadustepõhises ühiskonnas pole rahal mitte mingit tähendust, sest igaüks saab ju oma (lõputute)vajaduste järgi.

Mul on säilinud õhkõrn lootus, et me elame reaalses füüsilises maailmas, kus kehtivad loodusseadused, nende hulgas ka füüsika ja majandusseadused. Sellisel juhul võiksime käsitleda raha, kui universaalset energiat (vabandagu lp. füüsikud mind selline  omavoliline parallelism) ning lähtugem energia jäävuse  seadusest (e.j.s.).  E.j.s. on üldine loodusseadus, mille kohaselt suvalise suletud süsteemi energia on kõigis protsessides jääv, ta võib ainult muud liiki energiaks muunduda või süsteemi ühelt komponendilt teisele kanduda. Millise seaduse võiksime lähtudes ülaltoodud parallelismist tuletada raha kohta? Võib-olla võiks raha, kui puhta/universaalse energia, jäävuse seadust defineerida niimoodi, et raha ei tule juurde ega lähe vähemaks suletud süsteemis (st mingi rahvaarvu, tootmise tõhususe ja mahtude juures) vaid ta läheb ühest taskust teise? Isegi börsikrahhi, majanduskriisi ega pankroti puhul ei kao raha mitte kunagi, mitte kuhugi, see läheb vaid ühest taskust teis. Raha jäävuse seadus lihtsalt (R.j.s.). Seepärast polegi ükskõik, kuhu (millisesse taskusse) see puhas energia läheb, vaid tuleb võrrelda, kas see raha paneb meil rattad käima või läheb tühja. Eriti vajalik on võrdlus suurte otsuste ja rahasummade korral.

Ühise raha kasutamisega on meil kuidagi imelik suhe, see ühine raha oleks nagu mingi võõras raha, mitte meie oma. Et aru saada mis on mis, tuleb leida mingi võrdsustav tingühik nagu tingtraktorite (15 hj), tingtoosid.  Me räägime riigieelarve miljonitest … sügava ükskõiksusega, sest me ei hooma neid. Need ei ole võrreldavad meie igapäevaeluga, seepärast meid ka ei huvita, „mida nad seal jagavad”. Milline võiks olla selle  meie mõistmise tingühik? Millega võrrelda? Primitiiv-vulgaarselt arvestades oleks 1 milj EUR näiteks : 0,6 milj m2 tuuletõkkeplaati või 0,4 milj. l laevärvi või üle 30 tuh siseukse. Kuid ka need on nii suured arvud, et ei ütle meile mitte midagi, kellel meil ikka on vaja poolt miljonit liitrit värvi? Kuulsin millalgi ühe haigla toetusfondi rõõmustavast aruandest, et nad olid kogunud vabatahtlikelt annetajatelt ca 17 tuh EUR väikelaste hingamisaparaadi soetamiseks. Igati tubli ja suuremeelne tegu. Kuid see teave sattus ühte ritta elektriautode reklaamiga, mis sedastas, et elektriauto ostu toetust on võimalik taotleda uute autode ostmiseks, mis on puhtalt elektrisõidukid või laetavaid hübriidid 50% auto hinnast, kuid mitte rohkem kui 18 000EUR auto kohta. Ehk kas  iga elektriauto toetus = üks hingamisaparaat? Või siis selline näide, et Riigikogu viimane „ööetendus” läks maksma üle 15 tuh EUR, ehk peaaegu üks hingamisaparaat või elektriauto kompensatsioon? Kui meil on piiratud ressurss, mida siis valida? Peaaegu sama suurusjärk on muide ka keskmine palk aastas, võib-olla võiks see olla võrdluse tingühikuks?  Niimoodi võrreldes tekkib meil ka pilt, mille kasuks otsustatakse ja mida ei peaks mitte otsustama. Ehk võiksime tühja ja suurelise jutu asemel mõelda otsuste tegemisel TingEuro-des ning raiskavate otsuseid  ilmestamiseks TüngEuro-de kulu … Vaatad projektile peale ja kohe selge et mitukümmend tuhat TingEurot (aastapalka) prügikasti visatud. R.j.s. lähtudes on eelarve ühendatud anumad.

Vaikne (öine/unine) paleepööre

Nüüd on siis meie parimad tütred ja pojad asunud öölaagrisse. Ei teagi enam, kuidas viisakalt selle kohta ütelda. Võib-olla niiviisi, et tegemist on raha raiskamisega, eks me saame pärast tead, mitu Tüngühikut see meile maksma läks. See, et erinevatel poliitinimestel on erinevad vaated sellele, kuidas „head teha” on täiesti normaalne, kuid on olemas teatud reeglid. „Oma õiguse” ajamine ja enese mina mõõdutundetu upitamine ei käi teps mitte kokku sellega, mida peetakse silmas demokraatia all. Muide see puudutab kõiki meie poliitjõude. Toome ühe lihtsama näite. Äris on niimoodi, et omanikud valivad oma äri etteotsa nõukogu, milline määrab tegevjuhtkonna. Täpselt sama mudel nagu poliitikas rahvas, kui kõrgema võimu kandja ehk omanikud palkavad sellise nõukogu, kes on neile esitanud kõige usutavama äriplaani. Oletame, et tegemist on poldivabrikuga, mille opereerimiseks üks seltskond pakub, et teeme rohkem ja kiiremini polte, mille tulemusel kasum kasvab …% ja teine seltskond pakub, et tõstame lihtsalt hindu ja loodame, et kasum kasvab. Poldivabriku omanik pole ju topski, tunneb turgu ja teab, et hinna tõstmine toob tegelikult kaas müügi vähenemise ja seisaku käitise töös ning valib esimese seltskonna oma varaga toimetama. Sama ka poliitikas, kui valijad andsid õiguse ühetüübilisele seltskonnale teha vastavaid otsuseid, siis on see omanike tahe. Muidugi ei tähenda see seda, et omanikud peaksid järgmised neli aastat vait olema ja rahulikult vaatama, kuidas areng vale suuna võtab või päris kraavi kipub minema. Siiski on see omaniku öelda, mitte konkureeriva operaatori otsus. Kui senine operaator ei sobi omanikule, siis vahetab ta selle välja ja uus operaator saab võimaluse näidata, kuidas kogu „poltide maailma õnnelikuks teha”.

Nojah seda võiks seletada ka sedapidi, et vastavalt Põhiseadusele on kõrgemaks võimuks rahvas, järelikult on rahvas otsustanud midagi teha ühiselt ja millegi eest ühiselt maksta. Kui nüüd kellelgi läks selle konstruktsiooni lugemisel järg käest ära, siis kujutage jälle kord ette suurmaja korteriühistut. Kujutasite? Ühistus on niimoodi, et oma korteris laseme me remonti teha oma raha eest, tellides remonditeenuse, kuid koridoride värvimine, prügiveo, katuse tõrvamise ja lifti hoolduse tellime ühiselt, ühiselt kogutud raha eest. Vaat niimoodi nagu korteriühistu on prügiveo tellimisel ja trepikodade puhastamise osas tellija, nii oleme meie kõik ka avaliku teenistus/teenuse kliendid. Ja nüüd on juba lihtne, kui meie oleme kliendid, siis oleme meie ju kuningad. Teate ju seda vana ütlemist, et klient on kuningas? Nii, et olgem ja käitugem nagu Kunnid!

Nojah, vaadates eelkirjutatut, hakkasin ma kahtlema, kas korteriühistu näide olukorras, kus me oleme loonud prügiveoteenuse pakkumisel peaaegu loomulikud monopolid, mille määravad meile konkursi alusel kohalikud omavalitsejad on ikka õige. Teisalt veidi järele mõeldes, on korteriühistu ja prügiveo monopol just õige tänapäevase riigi(teeninduse) mudeli väike näide. Küsite, mis jama see nüüd siis olgu? Aga pidage hoogu, kui asetate korteriühistu asemele valijad, prügimonopolide asemele erakonnad/parteid, perioodilise riigihanke kohale valimised, siis saate …. Mille? Õige, meie riigikorralduse. Oeh! No see selgitus läks nüüd küll napilt korda.

Nii või teisti otsustavad omanikud nii operaatori palkamise, kui ka arengu põhisuunad valimistel. Kõik muu on omaniku tahtevastane tegevus, ka see, et tõstame makse. Muide see ei puuduta mitte ainult tulumaksu % tõstmist, selle tegemist astmeliseks või hambuliseks, vaid ka selliseid väikseid, piinlikult hiilivaid, kuid pidevaid „nihutamisi” – alkoholiaktsiisid, keskkonnatasud, autode käibemaks jne. Nendes tegevustes ei olnud kokku lepitud. Eriti inetuks teeb selle asjaolu, et nii nagu eluski, me võime omavahel kõiksuguseid asju kokku leppida, kuid see tähendab KOKKU LEPPIMIST, mitte DIKTAATI. Hädaseisundis (masu) on muidugi paljud asjad õigustatud, et ellu jääda ja selle eest tuleb ka tunnustada nagu „käigu pealt” käibemaksu tõstmine, pensionikindlustuse II samba „kunstlikusse koomasse” viimine jne., kuid see ei tohi muutuda igapäevaseks tegutsemisstiiliks. Seega kui keegi püüab „kohendada” riigieelarvet enese vaadetele kohasemaks pakkudes katteallikateks keset hooaega tulumaksu tõusu või teisi kavalaid maksutõuse, siis see on katse väärata omaniku tahet. Teil ei ole seda mandaati, selle mandaadi peate te omanikult taotlema … järgmisel üldkoosolekul. Ilma üldkoosoleku otsuseta on see … Just, just sanktsioneerimata pööre.

Nii, et kõik „öölaagrid” ja „mina tean kuidas teile head teha” on lõppkokkuvõttes bilanss Tüngühikutes Kuningatele. Meile.

 

Meie Kunnid

Kuidas peaksime meie Kunnidena toimima? Kõigepealt peaksime enese jaoks selgeks tegema, mida me oleme tellinud ja mida mitte. Asja mõte on selles, et teenindussektoris ei saa/tohi teenindaja ülbitseda teenuse tellijaga (sellist teenust pole talt tellitud) ja teiseks, teenindaja ei saa laiendade/asendada/muuta teenust, kui ta ei ole seda tellijaga enne kooskõlastanud. Sama põhimõte peaks kehtima ka avaliku teenistuse teenuse pakkumisel.

Peab märkima, et selline Kunni rolli sisse elamine on küllaltki raske, aga põhiline harjumatu. Peaaegu kogu meie ajaloo vältel on riigiaparaat olnud midagi võõrast, pigem repressiivaparaat, mingisuguste valitsejata huvide, nende püsimajäämise kaitseks ja nüüd järsku …. oleme ise kuningad. Oleme ise need kes tellivad muusika ja … oma huvide kaitse.

Oeh, ja ega ma sellega taha seda öelda, et peaks olema mingi müstiline rahvavalitsus, kargajad/kärajad/käratsejad või Novgorodi rahva WC või oli see vetse, aga paneme lihtsalt asjad oma õigele kohale, kes on kes ja miks. Siis on meil endal ka selgem ja turvalisem elada. Kuid peatähtis, siis on meil võimalik oma arengut õigesti ja jätkusuulikult kavandada. Seega avalik teenistus, kui meie, kuningate, poolt tellitud teenus on paigas.

Mingem nüüd edasi ja vaadakem kuidas me kõige tõhusamal viisil saaksime seda teenust hankida. Päriselus oskab enamik meist ja enamuses oma kulud ja tulud üpris hästi paika panna. Me teame täpselt millal ja missuguse auto või maja me saame endale osta või millal selline aeg kätte jõuab. Kui jõuab … kui ei jõua ei osta. Kuid riigi majanduse ja rahva heaolu planeerimisel tabab meid harilikult mingi müstiline võimaluste ülehindamise tunne. Selline omamoodi finantsiline kanapimedus. Justkui kõik oleks võimalik, keegi dr. Riik „köhigu rohkem pappi välja” ja ärgu närutagu. Kui ei jätku, siis tõstku makse. Ainult, et meie ise olemegi need maksjad. Seega lõpetagem müstika ja vaadakem asju/protsesse selliselt nagu need on … mitte nii nagu me tahaks. See tahtmine on ka tähtis, kuid see on vaid eesmärk, mille poole pürgid, mitte sündinud tõsiasi.

Targutusi:

Surmainglid Michael Shaara  Tallinn Kunst 1998

Lk 63 kindral Buford „Ta oli varemgi häid positsioone hoidnud ning abipalveid läkitanud, kuid abi jäi tulemata. … Ta ei kartnud surma … Hoopis hullem oli rumalus. Jahmatav, lausa iiveldama ajav rumalus, mis oli nii vastik, et mõnikord tundus, nagu kaotaksid üksnes seda tunnistadeski äkki, vastupandamatult kogu mõistuse. Sellele mõtleminegi oli surmaohtlik. Töö tuli teha siin . Ja kõik sõltub usust.”

Lk 114 „Ta oli suurepärane diviisiülem, kuid nüüd juhatas ta korpust, aga sõjaväes valitses halastamatu tõde, et on mehi, kes juhivad küll laitmatult rügementi, kuid ei tule brigaadiga toime, ja tublisid diviisiülemaid , kes ei saa korpuse juhtimisega hakkama. Seda pole võimalik ette arvata. Jääb üle ainult mehesse uskuda.”

Terroristid Maj Sjöwall, Per Wahlöö Talinn Olion 1992

Lk 195 „ Hiljem oli temast saanud politseinik ja aja jooksul oli ta pidanud tihti tegema kompromisse rumalate ülemustega, kuid ta oli suutnud taluda nii seda kui ka paljusid distsiplinaarmäärustikke, oma hinge kahjustamata.”

Lk 196 „Kui keegi oleks talt küsinud, mida ta peab töös kõige tähtsamaks, oleks ta tõenäoliselt vastanud, et süstemaatilisust, tervet mõistust ja kohusetundlikkust, just eespool nimetatud järjekorras.”

Parteijuht lahkub surma läbi Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995

Lk 8 „Mulle torkas äkki pähe, et ta oli käitunud päris normaalse inimese kombel. Ja ministri kohta oli see absoluutselt ebanormaalne … Nojah, see, kes tahab leida loogilist seletust ministri kõikide veidratele avaldustele, see ei jõua päeva jooksul muud teha …”

Lk 11 Peaminister pensionäridest „Tund ja kümme minutit! Nii kaua ei saa ma rääkida ühegi teise publiku ees, ilma et see rahutuks läheks. Pensionärid on poliitilise sõnumi ideaalsed tarbijad. Harjunud ootama, harjunud vaikselt istuma, ei looda mingeid sensatsioone ega nalju.”

Hasso von Manteuffel „Tankilahingud Teises maailmasõjas. Mälestused” Olion 2011

Lk 142 Staabiohvitseridest „”Siin me istusime nende vastas. Meie olime tulnud rindelt ja tundsime asja. Ja nemad ei tahtnud kõike seda üldse teada! Nende illusioonid tähendasid neile rohkem kui tõsiasjad …”

„Ei ühtegi kerget päeva” Mark Owen As Äripäev 2013

Lk 341 „Ärge piirduge lihtsalt elamisega, vaid pühendage oma elu millelegi, mis on suurem kui te ise. Olge vajalik oma perekonnale, kogukonnale ja riigile.”

Lk 227 „Peale kõige muu pidime me võitlema ka „heade ideede haldja” vastu. (…) tema kohalolekut hakkame märkama siis, kui juhtkonnal liiga palju aega tekib. Siis hakkavad ohvitserid ja planeerijad unistama ebarealistlikest stsenaariumidest, mida me oma missioonidel peaksime ellu viima.” Lk 228 „kui me oleksime tagasi saanud aja, mis meil kulus võitluseks heade ideede haldjaga, oleks see meie elu kindlasti mitme aasta võrra pikendanud.”

Poliitilise looma söötmine Vol 4: Obama Nustaku vallavanemaks.

 

Poliitreklaamidest on kirjutatud tihkelt ja tigedalt, mõnusalt ja muhedalt, aga … Mulle meeldis K.T. artikkel „Pildialbum poliitilistele idiootidele”. Ise küll mõtlesin, et mine tea võib-olla  peaks see lugu olema kirjutatud mitmuse seestütlevas? Ilmselt oleks niimoodi kohasem.

 Ja nüüd, kui etendus on lõppenud … Tunnen ennast nagu orvukene, pole enam poliitikute valevaid palesid  meie üle linnaruumis valvamas. Üksindus? Sügisnostalgia? Valimiste eel ilmestas linnapilti „iganurga”  heatahtlikult naeratav onkel, mõni karmkuri põrnitseja, lahked emmed ja vilkad memmed. Meeleolukas oli. No poliitikud ise ütlevad, et see kõik oli valimisvõitlus, … sõnumi edastamine. Või oli see appikarje? Mis nende appikarjete, mida hellitavalt poliitreklaamiks nimetatakse, sõnum siis on:

1.    Vali mind?

2.    Mina oskan teisi kõige paremini kritiseerida?

3.    Mina kulutan teie raha kõige …? Otstarbekamalt? Pikema perspektiiviga? Kiiremini?

 

Mõni ütles küll, et tahtis programmi tutvustada (aga ei tulnud välja). Programmide tutvustamine? Millist programmi te olete näinud plakatitel? Ehee. Andke meile võim? See ei ole programm, kui tegemist on üldse millegi tutvustamisega, siis edeva näotutvustamisega, omamoodi näotuvastusprogrammi pahavaralise söötmisega valijasse. Oeh! Vilksatavaid plakateid vaadates on raske aru saada, kas tegemist maakleri, jõusaali või parteilasega. No töötab, no sööb, no joob, no magab ja teeb teisi hädas vajalikke asju, mida seal reklaamida on.  No ei mõju selline reklaam, pigem paneb kahtlema nende nägude (reklaamitootjate?) no kuidas seda pehmemalt öeldagi … võib-olla tõsiseltvõetavuses? Igatahes raisatud raha.

Võib-olla olen  tõre seepärast, et need reklaamid pole minule suunatud, ega kõneta mind, „Hea Eesti inimene, meie … „.  Miks küll keegi minu poole ei pöördu, mina ei ole hea inimene, mina olen halb inimene, no või vähemalt pole ma väga hea inimene. Hea inimene on raske olla. Mõned reklaamid algavad niimoodi, et „ … terve Eesti ….”. Mnjah, aga kuhu jääb sellisel juhul haige Eesti? Tegemist on muidugi sõnademänguga, kuid „kogu”, „terve”, „hea” jne ei kõneta inimest, need on liiga umbisikulised, seega tühja läinud raha.

Mind paneb see rahajutt üldse natukene muretsema, et mida rohkem raha, seda paremad valimistulemused. Ma ei usu sellesse juttu. Mitte üldse ei usu. Vähemalt pole ma kokku puutunud selliste inimestega , kes teevad oma valikuid reklaamidest lähtudes. Kas teie olete? Ei ole? No nii, kes on siis need saladuslikud valijad, sajad tuhanded valijad, kes teevad massilisest/kallist/suurpildilisest reklaamist oma valikuotsuseid? No niimoodi, järelikult on tegemist müüdiga ja jälle kord raisatud rahaga. Täitsa tühja läinud rahaga.

Reklaami, mis sa reklaamid, kuid teod ( või nälkjad?) räägivad harilikult iseenda eest. Miks algavad reklaamid sedasi, et meie teema teid õnnelikuks, meie anname teile tasuta transpordi, meie anname teile lasteaia, aga mitte niimoodi, et me panema teie taskusse oma karvase (või siis epileeritud käe) ja võtame sealt teie raha ja kasutame seda enese nimel, et raha ebatõhusalt laiali jagada? Miks ei ole reklaamis majasuuruste tähtedega kirjas „ Mina olen kõige tõhusam raiskaja, vali mind!”, „Mina suudan kõige sügavamale Sinu taskusse, kallis valija, oma käekese libistada!”  Valimisperioodil lubatakse meile kõike ja siis see  … järsku lõpeb. Mahehäälsed valimisaegsed, kriidiga peenikeseks tehtud hääled (kes tegelikult on kuri hunt), muutuvad valimiste lõppedes kärehäälseteks, ärge segage meid teile head teha ja meil on teie mandaat neljaks aastaks. Nagu tegemist oleks maailma lõppemisega, veel neli aastat ja siis tulgu või … uus lubamisring.

Tundub, et meie poliitinimeste lipukirjaks on „Ära sina mitte lase järelkasvul areneda, klooni neid”. Teiste sõnadega „Kuidas tappa järelkasvu?”.  Lihtne, ära anna neile võimalust arenguks, kandideeri ise kõigil tasanditel, kasvata sõltlasi, tänuvõlglasi, lennuvõimetuid parte ja … ilusamaiks aariaks kujunebki „Prääks, prääks”. No jah ega teise konna, erakonna,  „Mää, mää” ka parem ei ole.

Mida kõike välja mõeldakse eneseõigustuseks

1.    Kui ma oma praegusest kohast (valitsuses, riigikogus) ilma jään siis ma heameelega.

2.    Võimaldab olla kursis kohaliku eluga

3.    Loob usalduskrediidi

4.    Aitan erakonda

Seletus, et riigikogu ja KOV valimiste perioodid on nihkes, on kohalikesse volikogudesse valituks osutunud praegustel riigikogu liikmetel võimalus riigikogu liikme mandaadi lõppedes asuda tööle volikogus. No, selle jutu peale ei oska midagi muud arvata, kui et tule seesamune sealtsamusest appi, mitte valimisperiood ei ole nihkes vaid õige ja vale äratundmine on nihkes.

Vaadake seda  tavapraktikat, et  olen  Eurosaadik, kuid kandideerin ka riigikogu valimistel, kuigi ma ei kavatsegi seal töötada. Lisaks sellele kandideerin ma ka kohaliku omavalitsusse ilma õhkõrnagi mõttepojakesega  selle töös osaleda, kui võimalik, kandideeriksin ma ka külavanemaks. Kui vähegi võimalik juhataksin rahvamaja segakoori ja kui vähegi võimalik, siis ... Saate ju aru, ma olen asendamatu, kõige targem ja ilusam ilmapeal. Mida selline olukord teile meelde tuletab? Seejuures räägitakse lääget juttu umbes sellises stiilis, et mulle on nii südamelähedane minu kodukoht ja ma tulin üleüldse oma erakonda aitama. Vanaema Marie rääkis mulle ka kunagi juttu üheksakümneaastasest taadist, kes tikkus aitama oma seitsmekümneaastast poega, et: „Pojuke, ära rassi, sa veel na noorukene, lase ma aitan!” See poliitikute aitamise jutt on selline, mille kohta  öeldakse valskus või edevus. Kui see ei ole just haiglane võimuiha ja oma isiku mõõdutundetu esilekergitamine, siis see ongi valskus. Vähemalt on see niimoodi tavalise ühiskonna  jaoks, ükskõik millist poliitkastet või -garneeri sinna juurde ei pakuta. Hullem veel, see on täielik arengupidur ja kõigi kogude ühenäoliseks muutmine (kloonimine). Seega kui valimistel lubatakse meile, et nende huvide eest hakkab seisma Jaan, kuid asendusasendusasendusliikmena ei saa selleks isegi mitte Juhan, vaid Jussike, siis ongi tegemist valskusega. Arvate teisiti? Üks lihtne näide. Oletame, et ülikaupluses on väljapanek  Boschi, Philipsi, Brauni habemeajamisaparaadid. Üks uhkem kui teine, küll akudega, küll veekindlad, küll …, kõik avaldavad toetust ja tõstavad usaldusreitingut … lambapügamiskääride vastu. Mh? Ei meeldi? Kaebate, kuhu vaja? Ei osta lambakääre superhüperakupügaja asemel? Ja õige kah. Kuid miks me siis valimistel seda lubame? Oleme harjunud selle moosisuise jutuga, et ma siin aitan erakonda ja maailma paremaks muuta. Mida võiks muuta paremaks kui valime Juhani saame Jussikese või lambapügamiskäärid? Mnjah, maailmas on niimoodi, et kõrgema taseme poliitikud avaldavad toetust oma parteikaaslastele, kuid ei tiku ise maakonna šerifi valimistel osalema. Obama, käib kihutuskoosolekutel, rääkimas kui tubli on üks või teine kuberner või senaator, kuid ei osale ju kuberneri valimistel, et ma küll kandideerin California kuberneriks (või Nustaku šerifiks), kuid selleks, et toetada oma parteid ning jätkan ikkagi presidendina, kuid minu asendusliige kuberneri (asekuberner?) kohal on … Oeh! Selline olukord oleks ju täiesti pöörane, peale seda poleks selline poliitik enam tõsiseltvõetav, isegi maakonna šerifiks mitte. Ka kantsler Merkel ei käi mööda liidumaid või KOV-si, et ma kandideerin sest ma toetan oma parteid. Ei, ta avaldab toetust ja sellest piisab, sest ta on sõnakas, sõnapidaja ja tõsiseltvõetav poliitik. Seepärast lõpetagem ometi see inetu moosisuine jutt iseenese asendamatusest. Ma arvan, et selle kohta on olemas meditsiiniline diagnoos. Ah jaa, et mitte vaid meditsiinilise poolega piirduda, siis praktikas saame mitte Linnavolikogu vaid Asendusvolikogu. Mõtlete mis jama see nüüd siis olgu? Aga ei ühti, Peamise linna parlamendis on asendusliikmeid nipilt-napilt pool, nii et tere tulemast uus Põhiseaduslik institutsioon – Asendamatute Asenduskogu. Vahva? Või mitte nii vahva? Piinlik? Kurb! Kurb kui ebanormaalsus kujuneb normiks.

Muidugi kandideerimise eesmärk ongi võita. Kuid olukorras, mil riigikogu/valitsuse liikmed ja nüüd ka maavanemad kandideerivad kõikjal, piltlikult väljendudes alates akadeemilisest koorist kuni külakapellini, tekib küsimus, kas nad häbenevad oma erakonna kohalikke liikmeid või ei usalda neid? Nii või teisiti on selle tulemuseks kohalikul tasandil tibutallide teke, kuna kommunaal- poliitinimeste edu ei sõltu enam nende inimeste isiklikust tulemusest , vaid kõrgpoliitikute loovutatud, lausa annetatud,  kohtadest. Tegelikult tekitab ta arengupeetuse selles regioonis, tõrjudes välja võimalike uute inimeste esilekerkimise. Kui ikka keegi hoolib nii väga oma kodukandist, siis ei maksa kodustele sellist käkki keerata, et tekitab seal planeeritud arengupeetuse.  See on jällegi selline salapuss, mida asjaosalised ise võib välja kannatada, mis võib muutuda lausa harjumuseks, lausa nauditavaks, kuid kõik teised ümberringi mõtlevad A. H. Tammsaare kõrtsmiku moodi põlglikult – litsid mehed need Vargamäe mehed. Niisamuti ka poliitelus ja otsustes, igatahes ei lisa selline susserdamine ja eneseõigustamine kõrge kogu liikmetele väärikust.

Kõik see on asendustegevus, mis ei muuda meie elukest karvavõrdki paremaks, isegi lõbusamaks mitte. Niimoodi lähebki esialgne heatahtlik tögamine üle huumoriks, siis kriitikaks ja lõpuks tülgastuseks. Asjaosalised ise (poliitinimesed) ei märkagi ühiskonnas toimunud muudatusi ja … Vaadake, see on sama, kui kaheksakümne aastane taat/memme püüab teeselda kaheksateistkümne aastast. Keegi ei võta selliseid tüüpe enam tõsiselt, heal juhul peetakse neid veidrikeks. Ja siis tekkivad igasugused asendused ja asendajad ning nende asendajad. Seda kõike olukorras, kus „ruulivad” asendamatud. Asendusasendusasendusliige on tegelikult  aseaine või … aheraine. Olukord on seda nilbem, et nn. asendamatud ei mõtlegi olla asendamatud, vaid demokraatliku valimismudeli asemele pakuvad rojalistlikku sõltlaslikku pärimismudelit. Samas kohalikud poliitinimesed on ise täiesti võimelised olema täisliikmed, mitte asendus, ammugi mitte aherainelised liikmed.

Kõike seda, viisakamalt nimetades, „ pulli”, tehakse meie enda raha eest, plakatid ülesse, plakatid alla, vale plakati - menetlus, plakat valel ajal vales kohas - menetlus, tegid propagandat - menetlus. Oeh ja kõike seda meie raha eest, meie aja eest meie elu arvel, milline raisatud administratiivne ressurss, milline raisatud ajaline ressurss. Nagu liiklusreklaam  „ .. ja mis on selle tulemus ….” – tulemus on hunnik prügi. Reageerimine välireklaamile on nagu liputaja rõõmustamine, ärgem lihtsalt märgakem neid. Kui ei reageeri, pean silmas poliitilisi  väliplakateid, küll need siis ka ära kaovad. No vähemalt teame, kes on sündsamad. Rahast rääkides, siis võiks kokku arvutada, kui palju tuhendeid ametniktunde on läinud nendele "menetlustele". Kui palju see maksab, ehk kui lastehaigle toetusfond kogus annetustes seitseteist tuhak euronit vastsündinute hingamisaparaadi tarvis, siis mitu hingamisaparaati jäid nende reklaamide kehtestamise ja nende menetlemise tulemusena ostmata. Aga tühja selle rahaga, võiks mõnigi suureliselt öelda, kuid ärgmisena arvutaksin ma taastumatau ressursi - aja kulu. Kui palju aega kulus selleks, et rikkumise kohale minna, tuvastada reklaami olemasolu, "kliendi" väljakutsumine, tema ülekuulamine, selgituse kirjapanek, väärteo otasuse tegemine, trahvi määramine, kohtus esinemine, järelkontroll jne. Kas meil on politseinikke liiga palju? Pole nagu kuulnud. Teisalt võiksime küsida, et kui ametnikud oleksid selle aja jooksul menetleda/uurida mingit tõelist/tõsist kuritegu, siis kui palju oleka ühiskond sellest võitnud.  Võime selle küsimuse esitada ka teistpidi, ehk mitu tõsist kuritegu jäi seetõttu tuvastamata, kuna ametimehed, pidid poliitinimeste tagant reklaame koristama? On mille üle mõeda ressursiökonoomika seisukohalt.

Nüüd on kuulda, et poliitinimesed on välja tulemas juba uute ettepanekutega, kuidas valimisreklaami piirata. Nojah, tüüpiline bürokraatlik lahendus – paneme keele keelu kõrvale ja trahvi trahvi otsa. Ja kui see ei aita siis veel üks ring keeldusid koos veel karmimate trahvidega. Järgmisel korral tõdeme, et jälle ei „töötanud”, et keegi leidis veel vingema juriidilise nipi keelust ümberminekuks. Aga peatugem kord selles meeletus kihutamises ja mõelgem, mida me tahame ja keda me tahame? Peatusite …? No nii, me tahame väärikaid esindajaid. Punkt. Sellest lihtlabasest mõttekesest lähtudes on mul kaks ettepanekut: lõpetada administratiivse ressursi raiskamine ja lasta kõigil kandidaatidel teha agitatsiooni „viimase hingetõmbeni” ja igal pool. Kõik agitatsiooni piirangud on kunstlikud, segavad eelkõige valijaid ja järelvalvamine sööb meie raha. Teiseks, valimistel saavad osaleda vaid need, kes tõesti lähevad valitud kogu tösse osalema. Punkt.

Ei ole vaja lihtsaid asju keeruliseks ajada.

… ja puhtam ning kuivem tunne on, nagu väidab üks mähkmereklaam.

 

Targutusi:

Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012

 

-lk 109 „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta.

Me vajame hädasti pidevat meeldetuletust, olgu see teistelt, meilt endilt üldteada ütluselt: ausus on parim poliitika.”

Eesti rahva ennemuistsed jutud F. R. Kreutzwald. Eesti riiklik kirjastus 1953 „Paristaja-poeg”

 Pikker Paristaja-pojale „Inimeste kergemeel eksib sagedasti taevalikku tarkuse vastu. Seepärast täna õnne, pojuke, et mul jälle võimalik on neid viletsuse jälgi kustutada, mis sinu rumalus rahvale sünnitas.”

Terroristid Maj Sjöwall, Per Wahlöö Talinn Olion 1992

Lk 195 „ Hiljem oli temast saanud politseinik ja aja jooksul oli ta pidanud tihti tegema kompromisse rumalate ülemustega, kuid ta oli suutnud taluda nii seda kui ka paljusid distsiplinaarmäärustikke, oma hinge kahjustamata.”

Lk 196 „Kui keegi oleks talt küsinud, mida ta peab töös kõige tähtsamaks, oleks ta tõenäoliselt vastanud, et süstemaatilisust, tervet mõistust ja kohusetundlikkust, just eespool nimetatud järjekorras.”

Must kolmnurk Juri Klarov Tallinn „eesti Raamat” 1986

Lk22 „ … millele oli kleebitud kolm kuulsat Peeter I ukaasi pidid kehtestama seaduslikkuse ja korra igavasest ajast igavesti. „… Tühi vaev on seadusi kirjutada, kui neist kinni ei peeta või nendega kaarte mängitakse, neid mastikaupa kokku pannes, mida kuskil mujal pole tehtud nii nagu meil ja osalt tehakse veel praegugi, ning kõiksugu lõustad püüavad ihust ja hingest tõde oma tahtmise järgi väänata.”.”

Lk115 „”Kerbel pole neid vaimust vaeseid , kes neljakäpukil ringi ronivad ja peavad ennast kas Julius Caesariks või vene Kainiks. Tema hullumeelsus on geeniuste oma : ülev, minu meelest koguni lugupidamist väärt.”

„Lugupidamist väärt?”

„Just. Omavahel, nelja silma all rääkides, et tema teada ei saaks, „ Kartasov osutas sõrmega ülespoole, „on ka kõigevägevam natukene naljakas … Kui ta oli inimsoo loonud ja selle kõikvõimalike pahedega varustanud, lootis ta neid pahesid oma kümne käsuga talitseda …”

Parteijuht lahkub surma läbi Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995

 

Lk 102 Opositsioonipoliitikute koosolek „Asjad paistavad ju minevat kohutavalt hästi. Majanduslik seis on praegu liiga halb, et olla tõsi”

„Jah, seisukord on tõepoolest hiilgavalt vilets! Kui edaspidi läheb sama hästi, peab lõpuks kindla peale katastroof saabuma.”

„Üksnes toredad numbrid: kogutoodang läheb alla. Laenuprotsendid üles, tööhõive alla, hinnad üles.”

„Aga kahjuks pean ma esile tooma ka midagi ebameeldivat. Jah, valuutavarud. Need on viimastel kuudel kasvanud.”

„ Ooh, ära ole alati pessimist! Mul on ka hetki, kus ma näen kõike mustades värvides. Nagu näiteks märtsis, kui me saime need kohutavad andmed ekspordi kohta, kus kõigil rinnetel oli tõus kümme kuni viisteist protsenti. Siis olin ma tõesti hirmul, et kogu majandus hakkab tõusma. Naine ütleb, et ma olin siis mitu päeva mossis ja täitsa võimatu. Järsk pahur, ei hoolinud ei lastest ega koerast.”

„Minu naine kurdab ka, et mul on keskkonnakahjustused. Kui poiss tuli koju ja ütles, et sai kolmes aines viie, süttis mu silmades metsik pilk, ma rebisin tunnistuse oma kätte ja karjusin: „See ei või tõsi olla! See ei tohi tõsi olla! Statistikaga on midagi paigast ära!””.”

„Ei selles ametis ei ole ühtegi rahulikku hetke. Eriti mitte valimiste aastal. Mis kõik ei või viltu vedada ja hakata õiget teed minema …”

Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012

 

Lk50 „Parimad ideed sünnivad võimalikult mitmekesise  koosseisuga rühmas, kus tekib rohkem erinevaid ideid ja ühtlasi välditakse ka enamuse pealesurutud üksmeelt”

Lk 51 „Johnson arutas asju ainult oma poliitiliste nõuandjatega. Selle põhjal sündinud poliitilised otsused tõid vaid lühiajalist edu ning sõjalised otsused olid ebaõnnestunud. Ideaalne hierarhia maksis kätte, meeskond tiris üksmeelselt vales suunda ning käsuliin tõkestas elutähtsa informatsiooni jõudmist tippu”

Lk 60 „Galvin teadis, et sisekriitikat eiravad organisatsioonid teevad varem või hiljem saatusliku vea …” „Jack Galvini arvates ei piisa sellest, et erimeelsusi üksnes talutakse, vaid oma lahkneva arvamuse avaldamist tuleb vahel lausa nõuda.”

Kindralmajor Jack Galvin „Galvin selgitas Petraesele, et tema kõige tähtsam tööülesanne on oma ülemuse kritiseerimine: „Minu töö on divisjoni juhtimine ja sinu töö minu kritiseerimine.”

Lk 60 „Raamatus ilmneb, kuidas tugev meeskond, mis sarnaneb pigem perekonnaga, võtab peagi omaks meeskonnavaimu, mis kaitseb rühma välismõjude eest, tugevdab vastastikku liikmete hoiakuid ja sunnib üksteist takka kiitma.” „ … John F. Kennedy kujutas endale ette, et arvestab paljude erinevate seisukohtade ja kriitiliste märkustega. Samal ajal veensid tema nõuandjad ise seda teadvustamata üksteist oma eksimatuses.”

Lk 71 „Tuleviku organisatsioonis  ei tehta kõige olulisemaid otsuseid mitte kõrgtehnoloogilises juhtimiskeskuses, vaid eesliinil.”