Poliitreklaamidest
on kirjutatud tihkelt ja tigedalt, mõnusalt ja muhedalt, aga … Mulle meeldis
K.T. artikkel „Pildialbum poliitilistele idiootidele”. Ise küll mõtlesin, et mine
tea võib-olla peaks see lugu olema
kirjutatud mitmuse seestütlevas? Ilmselt oleks niimoodi kohasem.
Ja nüüd, kui etendus on lõppenud … Tunnen
ennast nagu orvukene, pole enam poliitikute valevaid palesid meie üle linnaruumis valvamas. Üksindus? Sügisnostalgia?
Valimiste eel ilmestas linnapilti „iganurga” heatahtlikult naeratav onkel, mõni karmkuri
põrnitseja, lahked emmed ja vilkad memmed. Meeleolukas oli. No poliitikud ise
ütlevad, et see kõik oli valimisvõitlus, … sõnumi edastamine. Või oli see
appikarje? Mis nende appikarjete, mida hellitavalt poliitreklaamiks
nimetatakse, sõnum siis on:
1.
Vali
mind?
2.
Mina
oskan teisi kõige paremini kritiseerida?
3.
Mina
kulutan teie raha kõige …? Otstarbekamalt? Pikema perspektiiviga? Kiiremini?
Mõni ütles
küll, et tahtis programmi tutvustada (aga ei tulnud välja). Programmide
tutvustamine? Millist programmi te olete näinud plakatitel? Ehee. Andke meile
võim? See ei ole programm, kui tegemist on üldse millegi tutvustamisega, siis
edeva näotutvustamisega, omamoodi näotuvastusprogrammi pahavaralise söötmisega
valijasse. Oeh! Vilksatavaid plakateid vaadates on raske aru saada, kas
tegemist maakleri, jõusaali või parteilasega. No töötab, no sööb, no joob, no
magab ja teeb teisi hädas vajalikke asju, mida seal reklaamida on. No ei mõju selline reklaam, pigem paneb
kahtlema nende nägude (reklaamitootjate?) no kuidas seda pehmemalt öeldagi …
võib-olla tõsiseltvõetavuses? Igatahes raisatud raha.
Võib-olla
olen tõre seepärast, et need reklaamid
pole minule suunatud, ega kõneta mind, „Hea Eesti inimene, meie … „. Miks küll keegi minu poole ei pöördu, mina ei
ole hea inimene, mina olen halb inimene, no või vähemalt pole ma väga hea
inimene. Hea inimene on raske olla. Mõned reklaamid algavad niimoodi, et „ … terve
Eesti ….”. Mnjah, aga kuhu jääb sellisel juhul haige Eesti? Tegemist on muidugi
sõnademänguga, kuid „kogu”, „terve”, „hea” jne ei kõneta inimest, need on liiga
umbisikulised, seega tühja läinud raha.
Mind paneb
see rahajutt üldse natukene muretsema, et mida rohkem raha, seda paremad
valimistulemused. Ma ei usu sellesse juttu. Mitte üldse ei usu. Vähemalt pole
ma kokku puutunud selliste inimestega , kes teevad oma valikuid reklaamidest
lähtudes. Kas teie olete? Ei ole? No nii, kes on siis need saladuslikud
valijad, sajad tuhanded valijad, kes teevad massilisest/kallist/suurpildilisest
reklaamist oma valikuotsuseid? No niimoodi, järelikult on tegemist müüdiga ja
jälle kord raisatud rahaga. Täitsa tühja läinud rahaga.
Reklaami, mis
sa reklaamid, kuid teod ( või nälkjad?) räägivad harilikult iseenda eest. Miks
algavad reklaamid sedasi, et meie teema teid õnnelikuks, meie anname teile
tasuta transpordi, meie anname teile lasteaia, aga mitte niimoodi, et me panema
teie taskusse oma karvase (või siis epileeritud käe) ja võtame sealt teie raha
ja kasutame seda enese nimel, et raha ebatõhusalt laiali jagada? Miks ei ole
reklaamis majasuuruste tähtedega kirjas „ Mina olen kõige tõhusam raiskaja,
vali mind!”, „Mina suudan kõige sügavamale Sinu taskusse, kallis valija, oma
käekese libistada!” Valimisperioodil
lubatakse meile kõike ja siis see …
järsku lõpeb. Mahehäälsed valimisaegsed, kriidiga peenikeseks tehtud hääled
(kes tegelikult on kuri hunt), muutuvad valimiste lõppedes kärehäälseteks, ärge
segage meid teile head teha ja meil on teie mandaat neljaks aastaks. Nagu
tegemist oleks maailma lõppemisega, veel neli aastat ja siis tulgu või … uus
lubamisring.
Tundub, et
meie poliitinimeste lipukirjaks on „Ära sina mitte lase järelkasvul areneda,
klooni neid”. Teiste sõnadega „Kuidas tappa järelkasvu?”. Lihtne, ära anna neile võimalust arenguks,
kandideeri ise kõigil tasanditel, kasvata sõltlasi, tänuvõlglasi,
lennuvõimetuid parte ja … ilusamaiks aariaks kujunebki „Prääks, prääks”. No jah
ega teise konna, erakonna, „Mää, mää” ka
parem ei ole.
Mida kõike
välja mõeldakse eneseõigustuseks
1.
Kui
ma oma praegusest kohast (valitsuses, riigikogus) ilma jään siis ma heameelega.
2.
Võimaldab
olla kursis kohaliku eluga
3.
Loob
usalduskrediidi
4.
Aitan
erakonda
Seletus, et
riigikogu ja KOV valimiste perioodid on nihkes, on kohalikesse volikogudesse
valituks osutunud praegustel riigikogu liikmetel võimalus riigikogu liikme
mandaadi lõppedes asuda tööle volikogus. No, selle jutu peale ei oska midagi
muud arvata, kui et tule seesamune sealtsamusest appi, mitte valimisperiood ei
ole nihkes vaid õige ja vale äratundmine on nihkes.
Vaadake seda tavapraktikat,
et olen Eurosaadik, kuid kandideerin ka riigikogu valimistel,
kuigi ma ei kavatsegi seal töötada. Lisaks sellele kandideerin ma ka kohaliku
omavalitsusse ilma õhkõrnagi mõttepojakesega selle töös osaleda, kui võimalik,
kandideeriksin ma ka külavanemaks. Kui vähegi võimalik juhataksin rahvamaja
segakoori ja kui vähegi võimalik, siis ... Saate ju aru, ma olen asendamatu,
kõige targem ja ilusam ilmapeal. Mida selline olukord teile meelde tuletab? Seejuures
räägitakse lääget juttu umbes sellises stiilis, et mulle on nii südamelähedane
minu kodukoht ja ma tulin üleüldse oma erakonda aitama. Vanaema Marie rääkis
mulle ka kunagi juttu üheksakümneaastasest taadist, kes tikkus aitama oma
seitsmekümneaastast poega, et: „Pojuke, ära rassi, sa veel na noorukene, lase
ma aitan!” See poliitikute aitamise jutt on selline, mille kohta öeldakse valskus või edevus. Kui see ei ole
just haiglane võimuiha ja oma isiku mõõdutundetu esilekergitamine, siis see ongi
valskus. Vähemalt on see niimoodi tavalise ühiskonna jaoks, ükskõik millist poliitkastet või
-garneeri sinna juurde ei pakuta. Hullem veel, see on täielik arengupidur ja
kõigi kogude ühenäoliseks muutmine (kloonimine). Seega kui valimistel lubatakse
meile, et nende huvide eest hakkab seisma Jaan, kuid
asendusasendusasendusliikmena ei saa selleks isegi mitte Juhan, vaid Jussike,
siis ongi tegemist valskusega. Arvate teisiti? Üks lihtne näide. Oletame, et ülikaupluses on
väljapanek Boschi, Philipsi, Brauni
habemeajamisaparaadid. Üks uhkem kui teine, küll akudega, küll veekindlad, küll
…, kõik avaldavad toetust ja tõstavad usaldusreitingut … lambapügamiskääride
vastu. Mh? Ei meeldi? Kaebate, kuhu vaja? Ei osta lambakääre
superhüperakupügaja asemel? Ja õige kah. Kuid miks me siis valimistel seda
lubame? Oleme harjunud selle moosisuise jutuga, et ma siin aitan erakonda ja
maailma paremaks muuta. Mida võiks muuta paremaks kui valime Juhani saame
Jussikese või lambapügamiskäärid? Mnjah, maailmas on niimoodi, et kõrgema taseme
poliitikud avaldavad toetust oma parteikaaslastele, kuid ei tiku ise maakonna
šerifi valimistel osalema. Obama, käib kihutuskoosolekutel, rääkimas kui tubli
on üks või teine kuberner või senaator, kuid ei osale ju kuberneri valimistel,
et ma küll kandideerin California kuberneriks (või Nustaku šerifiks), kuid
selleks, et toetada oma parteid ning jätkan ikkagi presidendina, kuid minu
asendusliige kuberneri (asekuberner?) kohal on … Oeh! Selline olukord oleks ju
täiesti pöörane, peale seda poleks selline poliitik enam tõsiseltvõetav, isegi
maakonna šerifiks mitte. Ka kantsler Merkel ei käi mööda liidumaid või KOV-si,
et ma kandideerin sest ma toetan oma parteid. Ei, ta avaldab toetust ja sellest
piisab, sest ta on sõnakas, sõnapidaja ja tõsiseltvõetav poliitik. Seepärast
lõpetagem ometi see inetu moosisuine jutt iseenese asendamatusest. Ma arvan, et
selle kohta on olemas meditsiiniline diagnoos. Ah jaa, et mitte vaid
meditsiinilise poolega piirduda, siis praktikas saame mitte Linnavolikogu vaid
Asendusvolikogu. Mõtlete mis jama see nüüd siis olgu? Aga ei ühti, Peamise
linna parlamendis on asendusliikmeid nipilt-napilt pool, nii et tere tulemast
uus Põhiseaduslik institutsioon – Asendamatute Asenduskogu. Vahva? Või mitte
nii vahva? Piinlik? Kurb! Kurb kui ebanormaalsus kujuneb normiks.
Muidugi kandideerimise eesmärk ongi võita. Kuid olukorras, mil riigikogu/valitsuse
liikmed ja nüüd ka maavanemad kandideerivad kõikjal, piltlikult väljendudes
alates akadeemilisest koorist kuni külakapellini, tekib küsimus, kas nad
häbenevad oma erakonna kohalikke liikmeid või ei usalda neid? Nii või teisiti
on selle tulemuseks kohalikul tasandil tibutallide teke, kuna kommunaal- poliitinimeste
edu ei sõltu enam nende inimeste isiklikust tulemusest , vaid kõrgpoliitikute
loovutatud, lausa annetatud, kohtadest. Tegelikult
tekitab ta arengupeetuse selles regioonis, tõrjudes välja võimalike uute inimeste
esilekerkimise. Kui ikka keegi hoolib nii väga oma kodukandist, siis ei maksa
kodustele sellist käkki keerata, et tekitab seal planeeritud arengupeetuse. See on jällegi selline salapuss, mida asjaosalised
ise võib välja kannatada, mis võib muutuda lausa harjumuseks, lausa
nauditavaks, kuid kõik teised ümberringi mõtlevad A. H. Tammsaare kõrtsmiku
moodi põlglikult – litsid mehed need Vargamäe mehed. Niisamuti ka poliitelus ja
otsustes, igatahes ei lisa selline susserdamine ja eneseõigustamine kõrge kogu
liikmetele väärikust.
Kõik see on
asendustegevus, mis ei muuda meie elukest karvavõrdki paremaks, isegi
lõbusamaks mitte. Niimoodi lähebki esialgne heatahtlik tögamine üle huumoriks,
siis kriitikaks ja lõpuks tülgastuseks. Asjaosalised ise (poliitinimesed) ei
märkagi ühiskonnas toimunud muudatusi ja … Vaadake, see on sama, kui
kaheksakümne aastane taat/memme püüab teeselda kaheksateistkümne aastast. Keegi
ei võta selliseid tüüpe enam tõsiselt, heal juhul peetakse neid veidrikeks. Ja
siis tekkivad igasugused asendused ja asendajad ning nende asendajad. Seda
kõike olukorras, kus „ruulivad” asendamatud. Asendusasendusasendusliige on
tegelikult aseaine või … aheraine. Olukord
on seda nilbem, et nn. asendamatud ei mõtlegi olla asendamatud, vaid
demokraatliku valimismudeli asemele pakuvad rojalistlikku sõltlaslikku pärimismudelit.
Samas kohalikud poliitinimesed on ise täiesti võimelised olema täisliikmed,
mitte asendus, ammugi mitte aherainelised liikmed.
Kõike seda,
viisakamalt nimetades, „ pulli”, tehakse meie enda raha eest, plakatid ülesse,
plakatid alla, vale plakati - menetlus, plakat valel ajal vales kohas - menetlus,
tegid propagandat - menetlus. Oeh ja kõike seda meie raha eest, meie aja eest
meie elu arvel, milline raisatud administratiivne ressurss, milline raisatud
ajaline ressurss. Nagu liiklusreklaam „
.. ja mis on selle tulemus ….” – tulemus on hunnik prügi. Reageerimine
välireklaamile on nagu liputaja rõõmustamine, ärgem lihtsalt märgakem neid. Kui
ei reageeri, pean silmas poliitilisi
väliplakateid, küll need siis ka ära kaovad. No vähemalt teame, kes on
sündsamad. Rahast rääkides, siis võiks kokku arvutada, kui palju tuhendeid ametniktunde on läinud nendele "menetlustele". Kui palju see maksab, ehk kui lastehaigle toetusfond kogus annetustes seitseteist tuhak euronit vastsündinute hingamisaparaadi tarvis, siis mitu hingamisaparaati jäid nende reklaamide kehtestamise ja nende menetlemise tulemusena ostmata. Aga tühja selle rahaga, võiks mõnigi suureliselt öelda, kuid ärgmisena arvutaksin ma taastumatau ressursi - aja kulu. Kui palju aega kulus selleks, et rikkumise kohale minna, tuvastada reklaami olemasolu, "kliendi" väljakutsumine, tema ülekuulamine, selgituse kirjapanek, väärteo otasuse tegemine, trahvi määramine, kohtus esinemine, järelkontroll jne. Kas meil on politseinikke liiga palju? Pole nagu kuulnud. Teisalt võiksime küsida, et kui ametnikud oleksid selle aja jooksul menetleda/uurida mingit tõelist/tõsist kuritegu, siis kui palju oleka ühiskond sellest võitnud. Võime selle küsimuse esitada ka teistpidi, ehk mitu tõsist kuritegu jäi seetõttu tuvastamata, kuna ametimehed, pidid poliitinimeste tagant reklaame koristama? On mille üle mõeda ressursiökonoomika seisukohalt.
Nüüd on
kuulda, et poliitinimesed on välja tulemas juba uute ettepanekutega, kuidas valimisreklaami
piirata. Nojah, tüüpiline bürokraatlik lahendus – paneme keele keelu kõrvale ja
trahvi trahvi otsa. Ja kui see ei aita siis veel üks ring keeldusid koos veel
karmimate trahvidega. Järgmisel korral tõdeme, et jälle ei „töötanud”, et keegi
leidis veel vingema juriidilise nipi keelust ümberminekuks. Aga peatugem kord
selles meeletus kihutamises ja mõelgem, mida me tahame ja keda me tahame?
Peatusite …? No nii, me tahame väärikaid esindajaid. Punkt. Sellest lihtlabasest
mõttekesest lähtudes on mul kaks ettepanekut: lõpetada administratiivse
ressursi raiskamine ja lasta kõigil kandidaatidel teha agitatsiooni „viimase
hingetõmbeni” ja igal pool. Kõik agitatsiooni piirangud on kunstlikud, segavad
eelkõige valijaid ja järelvalvamine sööb meie raha. Teiseks, valimistel saavad
osaleda vaid need, kes tõesti lähevad valitud kogu tösse osalema. Punkt.
Ei ole vaja lihtsaid asju keeruliseks ajada.
… ja puhtam
ning kuivem tunne on, nagu väidab üks mähkmereklaam.
Targutusi:
Jon
M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012
-lk
109 „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste
meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta,
ära valeta.
Me
vajame hädasti pidevat meeldetuletust, olgu see teistelt, meilt endilt üldteada
ütluselt: ausus on parim poliitika.”
Eesti
rahva ennemuistsed jutud F. R. Kreutzwald. Eesti riiklik kirjastus 1953
„Paristaja-poeg”
Pikker Paristaja-pojale „Inimeste kergemeel
eksib sagedasti taevalikku tarkuse vastu. Seepärast täna õnne, pojuke, et mul
jälle võimalik on neid viletsuse jälgi kustutada, mis sinu rumalus rahvale
sünnitas.”
Terroristid
Maj Sjöwall, Per Wahlöö Talinn Olion 1992
Lk
195 „ Hiljem oli temast saanud politseinik ja aja jooksul oli ta pidanud tihti
tegema kompromisse rumalate ülemustega, kuid ta oli suutnud taluda nii seda kui
ka paljusid distsiplinaarmäärustikke, oma hinge kahjustamata.”
Lk
196 „Kui keegi oleks talt küsinud, mida ta peab töös kõige tähtsamaks, oleks ta
tõenäoliselt vastanud, et süstemaatilisust, tervet mõistust ja
kohusetundlikkust, just eespool nimetatud järjekorras.”
Must
kolmnurk Juri Klarov Tallinn „eesti Raamat” 1986
Lk22
„ … millele oli kleebitud kolm kuulsat Peeter I ukaasi pidid kehtestama
seaduslikkuse ja korra igavasest ajast igavesti. „… Tühi vaev on seadusi
kirjutada, kui neist kinni ei peeta või nendega kaarte mängitakse, neid mastikaupa
kokku pannes, mida kuskil mujal pole tehtud nii nagu meil ja osalt tehakse veel
praegugi, ning kõiksugu lõustad püüavad ihust ja hingest tõde oma tahtmise
järgi väänata.”.”
Lk115
„”Kerbel pole neid vaimust vaeseid , kes neljakäpukil ringi ronivad ja peavad
ennast kas Julius Caesariks või vene Kainiks. Tema hullumeelsus on geeniuste
oma : ülev, minu meelest koguni lugupidamist väärt.”
„Lugupidamist
väärt?”
„Just.
Omavahel, nelja silma all rääkides, et tema teada ei saaks, „ Kartasov osutas
sõrmega ülespoole, „on ka kõigevägevam natukene naljakas … Kui ta oli inimsoo
loonud ja selle kõikvõimalike pahedega varustanud, lootis ta neid pahesid oma
kümne käsuga talitseda …”
Parteijuht
lahkub surma läbi Bo Balderson Eesti
Raamat Tallinn 1995
Lk
102 Opositsioonipoliitikute koosolek „Asjad paistavad ju minevat kohutavalt
hästi. Majanduslik seis on praegu liiga halb, et olla tõsi”
„Jah,
seisukord on tõepoolest hiilgavalt vilets! Kui edaspidi läheb sama hästi, peab
lõpuks kindla peale katastroof saabuma.”
„Üksnes
toredad numbrid: kogutoodang läheb alla. Laenuprotsendid üles, tööhõive alla,
hinnad üles.”
„Aga
kahjuks pean ma esile tooma ka midagi ebameeldivat. Jah, valuutavarud. Need on
viimastel kuudel kasvanud.”
„
Ooh, ära ole alati pessimist! Mul on ka hetki, kus ma näen kõike mustades
värvides. Nagu näiteks märtsis, kui me saime need kohutavad andmed ekspordi
kohta, kus kõigil rinnetel oli tõus kümme kuni viisteist protsenti. Siis olin
ma tõesti hirmul, et kogu majandus hakkab tõusma. Naine ütleb, et ma olin siis
mitu päeva mossis ja täitsa võimatu. Järsk pahur, ei hoolinud ei lastest ega
koerast.”
„Minu
naine kurdab ka, et mul on keskkonnakahjustused. Kui poiss tuli koju ja ütles,
et sai kolmes aines viie, süttis mu silmades metsik pilk, ma rebisin tunnistuse
oma kätte ja karjusin: „See ei või tõsi olla! See ei tohi tõsi olla!
Statistikaga on midagi paigast ära!””.”
„Ei
selles ametis ei ole ühtegi rahulikku hetke. Eriti mitte valimiste aastal. Mis
kõik ei või viltu vedada ja hakata õiget teed minema …”
Tim
Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012
Lk50
„Parimad ideed sünnivad võimalikult mitmekesise
koosseisuga rühmas, kus tekib rohkem erinevaid ideid ja ühtlasi
välditakse ka enamuse pealesurutud üksmeelt”
Lk
51 „Johnson arutas asju ainult oma poliitiliste nõuandjatega. Selle põhjal
sündinud poliitilised otsused tõid vaid lühiajalist edu ning sõjalised otsused
olid ebaõnnestunud. Ideaalne hierarhia maksis kätte, meeskond tiris üksmeelselt
vales suunda ning käsuliin tõkestas elutähtsa informatsiooni jõudmist tippu”
Lk
60 „Galvin teadis, et sisekriitikat eiravad organisatsioonid teevad varem või
hiljem saatusliku vea …” „Jack Galvini arvates ei piisa sellest, et erimeelsusi
üksnes talutakse, vaid oma lahkneva arvamuse avaldamist tuleb vahel lausa
nõuda.”
Kindralmajor
Jack Galvin „Galvin selgitas Petraesele, et tema kõige tähtsam tööülesanne on
oma ülemuse kritiseerimine: „Minu töö on divisjoni juhtimine ja sinu töö minu kritiseerimine.”
Lk
60 „Raamatus ilmneb, kuidas tugev meeskond, mis sarnaneb pigem perekonnaga,
võtab peagi omaks meeskonnavaimu, mis kaitseb rühma välismõjude eest, tugevdab
vastastikku liikmete hoiakuid ja sunnib üksteist takka kiitma.” „ … John F.
Kennedy kujutas endale ette, et arvestab paljude erinevate seisukohtade ja
kriitiliste märkustega. Samal ajal veensid tema nõuandjad ise seda
teadvustamata üksteist oma eksimatuses.”
Lk
71 „Tuleviku organisatsioonis ei tehta
kõige olulisemaid otsuseid mitte kõrgtehnoloogilises juhtimiskeskuses, vaid
eesliinil.”
No comments:
Post a Comment