Turu jahuussilik tapmine

No nii, nüüd me siis oleme jälle kord sealmaal, et arvame, et riiklike hindadega on võimalik kõiki maailma hädasid ravida (a`la riik on targem kui inimene?). Viimasel ajal on märgata just seda tendentsi, et mitte meie oma tegude ja käitumisega muudaks maailma (mõjuta turgu), vaid dr Riik jäikade kehtestatud hindadega sekkuks konkureerivatele turgudele. Riiklik hind (miinimum- maksimum-, piir-, kooskõlastatud hind) on ettevõtja vastutuse ülekandmine riigile, koos sellele järgneva kalli riikliku järelvalvega. Selline vastutuse ülekandmise suuremastaabiline ja pretsedenditu samm oli mõningate kommunaalteenuste (vesi, kanalisatsioon, soojus) hinna kehtestamise üleviimine KOV-st keskvõimu tasandile (a`la riik on targem kui KOV/inimesed). Menetluses on Ühistranspordiseadus, mis teeb ettepaneku kehtestada taksoteenustele miinimumhinnad, nüüd siis ka naivistlik ettepanek alkohoolsetele jookidele. Alkoholi mõistliku tarbimise kasvatusega tuleb kindlasti tegelda, kuid miinimumhindadest küll kasu ei ole. Mille me järgnevalt "head tehes" piirhinnad kehtestame? Leivale? Piimale? Ja niimoodi jõuamegi sinna kuhu jõudis vanariik, et riiklikke hindu kehtestati kiluvõileibadele , jahuussidele ja puruvanakestele. Tupik. Turu surm. Läbimõtlematud "heateod" nagu näiteks ka apteekide asutamispiirangute kehtestamine, toovad meile pikemas perspektiivis vaid kahju. Oeh! Kahju on tühja kulutatud sadadest tuhandetest ametniktundidest. Ja muide ettevõtja tahab vaid konkreetseid, kindlaid lahingureegleid, mitte pidevalt muutuvat ... sik-sakitamist. Hindade kehtestamise, kontrollimise ja karistamise aja, raha ja mõistuse peaksime rakendama hoiakute kujundamisele. Kasutades kuulsa tšehhi publitsisti väljendit "inimesed olge valvsad": Riiklike hindade kehtestamine on kurjast. See on oma olemuselt totalitarismi ja korruptsiooni kasvupinnas ning muudab ühiskonna uskumatult aeglaseks ja ebatõhusaks.

Mõned lihtsad probleemid on aetud nii keeruliseks, et neist arusaamiseks tuleks need lõhkuda algosakesteks lahti … ja siis ilmneb, et need ongi lihtsad küsimused.

Lihtne majandusregulatsiooni küsimus apteekide asutamispiirangutest on muudetud tõeliseks segapuntraks. Lausa selliseks segapuntraks, et sellele peab Põhiseadusega kallale minema. Ehk, siis küsimus, mille meie seadusandja ehk Riigikogu on raiunud seadusesse on justkui, mingil imelikul moel, muutunud/väändunud turul toimivate suuremate firmade vastaseks rünnakuks. Justkui nemad oleksid selle piirangu kehtestanud ja nüüd on selle kaotamise vastu? Muide ega nad seda piirangut ei tahtnud ka, seda otsustasid riigikogulased (a`la riik on targem, kui ettevõtjad/inimesed) paari initsiaatori algatuse, et inimestele „head teha”. Selline heategemine haises juba algusest peale populismi järgi mistõttu nii VV kui ka asjaomased ametid (sh. Konkurentsiamet) asjale vastu olid. Aga ei kuulatud, sest ilmtingimata oli tarvis tormata „head tegema” . Selge see, et asutamispiirangu kehtestamine täistuuridel toimivale konkureerivale turule oli lauslollus: suured kohanesid olukorraga, väikeste manööverdusvõime lõi kiduma. Tulemus oli oodatav, toimus turu tehislik kontsentratsioon. Nojah, pele selle mõeldi välja veel terve rida lollusi nagu apteegikohtade avamise õiguse loosimine. Loosimisega – see on ikka täielik mõttepausi tipp!!! Olukord on kurb, kuid mis puutuvad siia ettevõtjad? Reeglid on ju kehtestanud dr Riik. Õiguskantsleri büroo ettepanekud tühistada asutamispiirangud on tänases päevas ajast ja arust, ütleme lausa välja, see lihtlahendus viib järjekordse rahvusliku kapitali põletamisele ehk suured muutuvad veelgi suuremaks ja teised … muutuvad kompostiks konkurentsi viljapõllul. Kogu ravimituru regulatsioon tuleks ükskord läbi analüüsida, üle rehitseda ja vaadata, mida me homseks tahame saada (pole ju tõsiseltvõetav idee ravimibussidest ja automaatidest), mitte jälle kord  otsustamatult pöörduma arameelsete lihtlahenduste poole. On lausa piinlikkust tekitav, et Õiguskantsleri büroo peab seadusandja tegemata tööd katsuma parandada läbi Põhiseaduse. Tühjagi see põhiseaduslik küsimus on, see on põhiseaduslikuks küsimuseks konstrueeritud tavavaidlus. Seda enam konstrueeritud mulje jätab argumentatsioon, et tegemist on ettevõtlust liialt piirava kitsendusega, mis  ei tööta. Mnjah, siis võiks Õiguskantsleri büroo Põhiseadusele toetudes muuta kehtetuks ka mõningad teised piirangud, näiteks Liiklusseaduse parema käe reegli. See ju ei toimi. Tegelikkuses toimib otsetee seadus või suurema auto õiguse seadus. Kui te püüaksite oma põhiseaduslikku õigust mõnel kaupluse parkimisplatsil realiseerida, siis olete esimesel käänakul avariis. Nii, et … paluks tühistada!  Nii, et iga majandusregulatsiooni külge Põhiseadust siduda ka pole kohane, selline priiskamine võib olla ohuks Põhiseadusele. Nagu see muinasjutt, kus karjapoiss küla appi hüüab hundihirmus, lõpuks kui häda käes ei võtnud enam keegi hoiatust tõsiselt, sama ka iga prügi koristamisel Põhiseadusega. Oma kogemustest tean, et advokaatide viimane liin, kui mitte mingeid argumente ei ole, siis tullakse kaitseliinil välja toetumisega Põhiseadusele, kuid see on sama nagu toetuda hea ja kurja äratundmise puule. Mnjah, hea asja raiskamine, ja administratiivse ressursi raiskamine.

Teeme oma otsuseid läbikaalumatult, arvestamata oma tegelikku olukorda, tegelikke võimalusi ja eksiotsusteist tulenevaid kahjusid. Enne teeme, siis üllatume, siis teeme … järjekordse … läbikaalutlemata teo, nagu … hädatapmise. Ja siis üllatume jälle.

Ja muide ärakeelamise ärakeelamisest ei muutu regulatsioon /loe: turuolukord/ paremaks, muutub lihtsalt teistsuguseks. Kui me tahame olla edukas ettevõtlusmaa, siis peame me kehtestama kindlad reeglid, mille järgi ettevõtjad saavad oma sihte seada ja investeeringuid teha. Niisama lihtne see ongi, pidev reeglite muutmine on vaid rahvusliku kapitali põletamine … isegi siis kui see on tehtud headel eesmärkidel jääb see ikkagi … põletamiseks. Tahaks ikkagi näha, et ravimipoliitika oleks kõiki osapooli arvestav, süsteemne ja tulevikkuvaatav. Või olen ma millestki valesti aru saanud?

Targutusi:

-I. Shaw „Noored lõvid” Eesti Raamat 1969

Lk 569 „Koidikul nägid nad vange. … Mõni hetk hiljem ilmus nähtavale kolonn umbes kuuekümne ameeriklasega. Mehed liikusid aeglaselt lohakat vabasammu kuue automaadiga relvastatud saksa sõduri saatel. Nad möödusid Noah`st kümne jala kauguselt. Noah nägi selgesti vangide nägusid. Nende Ilmed kõnelesid häbist ja kergendustundest, kas tahtmatust või tahtlikust juhmist ükskõiksusest.. Vangid ei vaadanud ei üksteise, ei konvoi ega ka ümbritseva maastiku poole. Niiskes koidueelses udus lonkisid nad aeglaselt mingis totras mõtiskluses …”

-Indrek Hargla Rataskaevu viirastus Varrak 2010

Lk 144 Apteeker Melhiorile Kohtufoogt Dorn „Mõnikord mina arvan, et sina lihtsalt tahad asju niimoodi näha, et need imelikud paistaksid.”

- Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012

Lk134 „Tundub, et probleem on selles, et valitsusel meeldib toetada kaotajaid. Piisab kui meenutada kõiki neid suurpanku ja autotööstureid. Paistab, et valitsuse toetuse saamisel on eelisjärjekorras ettevõtted, kes on väga suured ja äris äärmiselt ebaõnnestunud. Sel viisil taastoodetakse ebaõnnestumist. Võib-olla seetõttu ongi enamik selliseid projekte äpardunud.”

Lk 142 „Ta näitas, et on asjaga hästi kursis, aga ometi ei saanud millestki aru. … Ta ei suutnud vahet teha probleemi olemusel ja lahenduse lihtsusel”

Lk156 „Esimeses peatükis avastasime, et ka majandus on evolutsiooniline keskkond, kus detsentraliseeritud katse-eksituse meetodi abil tekib hulk leidlikke kasumile orienteeritud strateegiaid. … Evolutsioon on meist targem. Majanduslik evolutsioon kavaldab üle kõik reeglid, mis tema ohjeldamiseks luuakse.