Pühakiri ja tuumapomm

Võistlusseadus - 20 aastat hiljem

Lähipäevil möödub 20 aastat Konkurentsiameti loomisest. Õigemini polnud see tehniliselt võttes loomine, vaid 1990 aastal asutatud Hinnaametile pandi täiendavalt konkurentsi riikliku järelevalve ameti funktsioonid ja nimetati Hinnaamet umbest Riigi Konkurentsiametiks. Seega justkui nimepäev. Konkurentsireeglite formuleerimist alustati juba 1989 aastal ning seegi polnud esimene algus vaid juba 1931 aastal oli EV kehtestanud kõlvatu võistlemise vastu võitlemise seaduse. Oma olemuselt oli 1931 aasta seadus enam tarbijakaitselisi aspekte sisaldav, kuid siiski esimene Võistlusseadus. Aus konkurents ja tarbijakaitse olid sihiks ka uue Konkurentsiseaduse arhitektidel.

Meil räägitakse konkurentsist ja selle imettegevast jõust palju ja innustatult, kuid tihti asjade sisu mõistmata. Tänase päevani kasutatakse vääralt mõisteid nagu kõlvatu konkurents ja dumping. Muide see ei ole nii mitte ainult mingite väikeettevõtjate juures vaid vahel hälbivad sellesse tihnikusse ka tippadvokaadid. Kogu „konkurentsivärk” on keeruliseks aetud ja müstifitseeritud, kuigi tegemist on kõige lihtsamate asjadega, ütleks, et tegemist on omamoodi filosoofilise süsteemiga:

Esiteks on konkurents nagu ahelreaktsioon tuumapommis, selleks peab olema kriitiline mass. Kui kriitiline mass ületatakse, siis konkurents toimib ja kui kriitilist massi ei ole, siis ka konkurentsi ei ole. Võib olla küll mingi reeglistik, mis püüab imiteerida konkurentsi, kuid see ei ole konkurents.

Teiseks reeglistik. Reeglistik on väga lihtne: suur poiss ei tohi väiksemale „ketukat” anda (turguvalitseva seisundi kuritarvitamine) ja väiksed poisid ei tohi teha „kambakat” kolmandate poiste vastu (keelatud lepingud). Kõik muu, riigiabi, koondumiskontroll jne on vaid mehhanismid nende ka kahe põhitingimuse täitmiseks.

Kolmandaks on konkurentsijärelvalve paljuski hinnanguline ja suhteline (relatiivne). Tegemist on omamoodi „hea ja kurja äratundmise puuga”. Igal konkreetsel juhul hinnatakse tõendite kogumit ja selle mõju turgudele.

Paarikümne aasta eest eksisteeris konkurentsi järelevalves kaks enam-vähem stiilipuhast süsteemi: USA süsteem, mis luges kartellikuritegusid rasketeks, kriminaalseteks, föderaalseteks kuritegudeks ja teine, põhjamaade süsteem, mis oli rohkem vahekohtulik ja ettekirjutusi tegev süsteem. Mis siis oli kahe süsteemi eripära? Esimest tüüpi süsteemid lähtuvad karistamisest ja lootusest, et karistused võtavad teistel ettevõtjatel tahtmise turutõrkeid tekitada. Teisel juhul lähtus süsteem sellest, et uurimise esimeses faasis peeti ettevõtjatega läbirääkimisi, selgitati välja turgu moonutavad asjaolud ja tehti ettevõtjatele kohustuslik ettekirjutus olukorda parandada, ennistada või hoiduda teatud tegevustest. Vaid siis, kui ettevõtjad ei nõustunud või ei täitnud ettekirjutust, võis neile määrata erikohtu kaudu trahvi kuni kümme protsenti möödunud majandusaasta käibest. Selles süsteemis töötasid hoopis teised hoovad. Esiteks olid ettevõtjad uurimise käigus avatumad ja kompromissialtimad, kuna neid ei ähvardanud uurimise selles faasis mitte mingid sanktsioonid. Teiseks eeldas põhjamaade süsteem seda, et ettevõtjad on mõistlikud inimesed, kes tunnetavad oma osa ühiskonnas. Selline süsteem võimaldas tihti võtta kiiresti turult pinged maha. Esimese süsteemi puhul, mil iga eksimus on karistatav kriminaalkorras, nii isiku kui ka ettevõtja suhtes, ei leita mingit kompromissi ega võeta ka mingeid pingeid maha niikaua, kuni on läbitud kõik kohtu kolm astet. Tegelikult ongi kogu maailmas teatud vastasseis juristide ja ökonomistide visioonide vahel, mil ühed tahavad mõjusalt karistada, teised kiiresti turutõrkeid likvideerida, sest aeg on raha. Aeg on raha kahes tähenduses, ühest küljest võib pikk menetlusaeg tähendada ebaterve turusituatsioon jätkumist, teiseks on menetlemine ise kallis.

Eesti konkurentsijärelvalve jaguneb kahte suurde etappi: esimesed kümme aastat põhjamaine regulatsiooni(läbirääkimis)põhine, mis oli süsteemi käivitamiseks ja tutvustamiseks igati asjakohane.  Järgnevad kümme aastat oleme pruukinud jõulist karistuspõhist süsteemi. Viimasel ajal on valdkonnaspetsiifikasse pühendunud advokaadidki arvamust avaldanud, et valdkonnas, kus kõik on tõlgendatav, suhteline  ja põhiliseks regulatsiooniks on „hea ja kurja äratundmise puu”, on kriminaalmenetluse kasutamine kurjast. Olen alati olnud seisukohal, et konkurentsijärelvalves ei ole kohane kasutada kriminaalmenetlust ja kriminaalkaristusi eriti füüsiliste isikute  vastu – see on liiga kallis ja ebaefektiivne. Muide ega Karistusseaduse loojadki ei pidanud konkurentsijärelvalvet „kriminaali” vääriliseks, kõik see oli ette nähtud korraldada, kui väärteo menetlust, kuid karistus, 50 000 EEK, oli selleks naeruväärselt madal summa. Seega konkurentsiteod sattusid kuritegudeks, mitte põhimõttest lähtudes,  vaid seetõttu, et jäik Karistusseadus ei võimaldanud muidu rikkumisele vastavat karistust määrata.

No nii või teisiti, nende kahe dekaadiga oleme ära proovinud konkurentsijärelvalves kaks täiesti erinevat järelevalve ja karistusmeetodit. Mõlemal on olnud oma head ja vead, kuid kuidas edasi? Kuidas minna kolmandasse aastakümnesse? Konkurentsi järelevalve väga tähtis tururegulatsiooni element. Isegi nii tähtis, et konkurentsiinimesed nimetavad seda majanduse põhiseaduseks. Siiski pole see mingi võluvits, millega kõiki maailma hädasid ravida,  vaid üks instrument terves vahendite ahelas normaalse turu toimimiseks. Ja muide võistlus peab käima turul, mitte kohtusaalis. Regulatsiooniökonoomiliselt ja kontrolliökonoomiliselt pole üldsegi vähetähtis see, kuidas me regulatsiooni üles ehitame. Minu arvates võiksime me eeskuju võtta brittidelt, nende menetluste arv on umbes sama, mis meil, kuid ressursi põhiosa on suunatud konkurentsiaudititele. Seega panustatakse ettevõtjate kaasamisele ja ennetustööle. See on hea näide, kuidas  riik, väheste ressurssidega, paigutades neid õigetesse kohtadesse, kasutades kogu turu ressurssi, suudab saavutada tõhusaid tulemusi. Konkurentsiauditi mõte on, et konkurentsi järelevalve ametnikud koostöös ettevõtjatega lammutavad firma tegevuse „pulkadeks” ja hindavad igat tegevust konkurentsitõrke seisukohalt. Fikseeritakse ja kaardistatakse ohtlikud tegevuse, pannakse paika iga üksiku töötaja vastutus ja tegutsemine kahtlases olukorras. Tegelikult tähendab see üleminekut konkurentsijärelvalve iseteeninduslikule vormile, mis vabastab järelevalve administratiivset ressursi, pannes need kohustused ettevõtjale. Inimlik ja tõhus. Sellise süsteemi poole peaksime meiegi püüdlema. Muidugi tähendab see olulisi muudatusi meie jäika Karistusseadustiku filosoofiasse.

See, kuidas kaasata ja siduda ettevõtlust ning avalikku teenistust, ei ole midagi uut, kuid see on kogu maailmas tõusev trend. Näiteks mõne aasta tagune põhjanaabrite Transpordirevolutsiooni üheks nurgakiviks on: kuidas vähemate vahenditega saavutada rohkem. Siiski on selle programmdokumendi esmaseks aluspõhimõtteks, et mõttemudeleid tuleb muuta. Muudame siis … mõttemudeleid.

 Minu siiras tänu kõigile neile, kes on oma osa andnud modernse konkurentsisüsteemi loomisse ja edasiarendamisse.

Targutusi:

Rodney Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005

Lk45 Moosesest ja juutide Egiptusest põgenemisest. „Siinai mäel Jahvega kohtudes sai Mooses kümme käsku, väga lühikesed ja lihtsustatud seadusekogu.”

Lk 56 Konfutsius ministeeriumiametnik kes ”… langes professionaalse kadeduse ohvriks” … Tema Kuldreegel on oma lihtsuse ja tervemõistuslikkuse poolest imelihtne: „Mida sa ei taha, et sulle tehakse, ära tee ka teistele”.” Riigiametnik, filosoof, religiooni rajaja.

Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012

Lk84  „Mõned majandusteadlased väidavad, et ärijuhtidel on vaid üks kohustus kasutada iga võimalikku seaduslikku vahendit firma kasumi suurendamiseks … Nende majandusteadlaste koostatud pühakiri viitab sellele, et kui kellelgi õnnestuks leida võimalus ümber hiilida seaduse kirjapandud reeglist, mis keelab üle staadioni lõigata, ei oleks ta kohustatud  teiste jooksjatega jooksurajale jääma. Ta tohiks, ja peaks lausa kohustust tundma – tulemusi maksimaalset parandad, kasutades kõige laiemat käitumisreeglite kohta käivat tõlgendust, olgu see nii väärastunud, kõlvatu, või paheline kui tahes.”

Lk 86 „USA põhiseaduse esimeses paranduses on 45 sõna, Issameies on 66 sõna. Gettisburgi kõnes on 286 sõna, Iseseisvusdeklaratsioonis on 1322 sõna, kuid valitsuse eeskirjades kapsaste müügi ja turustamise kohta on kokku 26911 sõna. Ajakiri National Review, „

Lk 88 „… enamikul juristidest puudub ärikogemus. Nad kalduvad keskenduma sellele, miks midagi ei peaks tegema või ei saa teha. Reeglites näpuga järge ajavad juristid moodustavad keeldujate koori …”

lk 109 „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta.

Me vajame hädasti pidevat meeldetuletust, olgu see teistelt, meilt endilt üldteada ütluselt: ausus on parim poliitika.”