Friday, February 19, 2016

Rahvasterände tasuvusanalüüs V X+2: Magaja äratamine



Töötus Euroopas
Te ju saate aru praeguse formaalse „abisüsteemi“ mõttetusest, mõttetust kallidusest ja mõttetust ebatõhususest, kui tegemist on rändarite abistamisega.  Nagu pumpaks oma keldrist välja  … oma keldrisse. Märg ja külm on kõigil endiselt, kuid energiakadu on meeletu. Pump ju vajab kütust. Selline konveier lihtsalt ei toimi.
Ja konveier vajab väga kiiresti ning põhjalikku ümberseadistamist. Tundub, et rände alguses oli EL protsessi suhtes neutraalne, isegi varjatult positiivne. Loodeti saada oma tööturule Süüriast põgenenud hea väljaõppega oskustöölised ja  kõrgharidusega spetsialistid aitavad väikeste kuludega kinni lappida vananeva Euroopa auklikku rahvastiku aga eriti tööjõu kangast. Nojah, niimoodi ei läinud, sest protsess oli juhitamatu. Kui keegi on vaadanud neid filme, kus näidatakse kullauhtmist, siis rändega on sarnane protsess: lootsime, et saame puhast kullaliiva, kuid saime kogu mudru koos kivide, liiva ja saviga. Kullateri selles segadikus alles asume otsima, ülejäänu … saadame tagasi. Vist. Kuhu? Kuhugi?
Damaskuse arst ja Bagdadi habemeajaja
Vaatasin üht pagulasteemalist filmi, kus rääkis ka Malmö linnapea. Rääkis targalt. Üks väide,  mis mul kõrvu jäi oli mingi umbes selline konstruktsioon, et miks me suhtume rändarisse, kui põgenikku Damaskusest, mitte kui hambaarsti, inseneri, habemeajajasse jne. Kui inimesse. Nojah, niimoodi suhtuda olekski teoreetiliselt õige, üldinimlik, isegi ilus, kuid … meil kõigil on seadused, mis liigitavad inimesi esiteks põgenikeks või illegaalseteks immigrantideks ja vaid peale seda … Mnjah, peale seda on tükk tühja maad. Enne kui rändarist saab uues asukohamaas jälle insener, arst jne tuleb läbida tohutu bürokraatiamaraton. Võib-olla võib „Bagdadi habemeajaja“ Malmös kohe tööd saada, kuid litsentseeritud alal, nagu arst või insener, peab ta kõigepealt „kooli tagasi minema“ ja saama asukohamaa vastava kutsetunnistuse. Vaat selline lugu. Mul oli kunagi kolleeg, kes ingerisoomlaste lõimumisprogrammiga  Soome läks. Sellil olid nii kutselise autojuhi, kui ka kaugsõidu tüürimehe paberid, kuid … Soomes töötada ei saanud. Oli töötu. Oli pikalt töötu.  Kõigepealt pidi läbima kodanikukoolitused (õnneks polnud keeleprobleemi) . Tüürimehe pabereid sai ta taotlema hakata vaid paari-kolme aasta pärast, siis kui oli kodanikuks tunnistatud ehk lõimunud. . Niikaua pidi „ heast elust lolliks minema“ jõlkudes ranna ja jõusaali vahel. Abiraha oli ka selline, et ega midagi tegema ei pidanudki. Võrdluseks vast niipalju, et mina, kes ma olin kodumaal ametkonna pealik sain ca 6x vähem palka, kui tema abiraha. Nojah, jutu mõte on selles, et selleks et saada ka hea kvalifikatsiooniga tegija päriselt paika läheb mitmeid aastaid ja tohutult ümberõppimist neil, kellel lubatakse jääda EL-u
Tööjõu nappuse ja tööpuuduse tont … ühes pakendis.
Samas tööhõive olukord EL eri osades on väga erinev ega meil endil ka osades piirkondades töökohtadega priisata ei ole. Teiseks kuidas leida ränduritele kvalifikatsioonile vastav töö, ega kõrgtasemelise arsti või inseneri „transahundina“ kasutamine ka eesmärgi pärane ei ole. Õigemini on see ressursi raiskamine, kuid selge see, et oma kodanike vajadustest mööda vaatamine oleks asukohamaade poliitikutele enesetapp. No ja loomuvastane ka, ega kellegi abistamise eesmärgiks ei ole enese surnuks kukutamine. Eesmärk on ikka selline, et abi peab olema abi andjale jõu ja taskukohane.
ÄP 29.01.16 „Lindström kommenteeris täna ka pagulaste tööle rakendamise teemat. Mingit pagulaste eeliskohtlemist Soome tööturul ta õigeks ei pea. „Meil on ligi 380 000 töötut soomlast. Ükskõik, millised meetmed kasutusele võetakse, need peavad laienema kõigile,“ ütles ta.”
Veelgi hullem on olukord Prantsusmaal.  ÄP 18.01 16  sedastas, et „Prantsusmaa president Francois Hollande avaldas plaani, kuidas ta kavatseb vähendada aina suurenevat töötuse määra, teatades, et Prantsusmaa on majanduslikus hädaolukorras. „Seistes riiklik majanduslik ja sotsiaalne hädaolukord,“ ütles Hollande täna Pariisis. „Prantsusmaa peab parandama oma tööjõu väljaõpet, haridust ja oskusi.“
Hollande lubas tööandjatele eraldada 2 miljardit eurot, et aidata neil palgata uusi inimesi ja töötajaid koolitada. Töötute koolitamiseks eraldatakse 1 miljard eurot. Nende vahendite leidmiseks tõmmatakse kuskilt mujalt eelarvet kokku.
„Me peame tegutsema, et kasv oleks jõulisem ja töökohti loodaks kõvasti rohkem,“ ütles Hollande oma pöördumises ametiühingute ja ettevõtete juhtidele. „Meie riigis on olnud liiga kaua struktuurne töötus ja seda on vaja reformida.“ Hollande on suure surve all, sest Prantsusmaa praegune töötuse tase 10,6% on viimase 18 aasta kõrgeim.
Alates 2012. aastast, kui Hollande astus ametisse, on 600 000 inimest jäänud tööta, samas kui enamikus suuremates Euroopa riikides on töötus vähenenud. Möödunud aasta novembri seisuga on Euroopa Liidus keskmiselt töötuse määr 9,8%, Suurbritannias 5,2% ja Saksamaal 4,2%. Majanduskriisis ja eurotsooni võlakriisis rohkem kannatanud Itaalias ja Hispaanias on töötuse määr kõrgem kui Prantsusmaal.“
Mnjah, nagu hoomate, on olukord vägagi keeruline, isegi EL asutajamaade eneste majandamisstruktuuri tuleb muuta. Nüüd lisandub sellele veel koormus ka väljastpoolt.
Kuid meie olukord on veelgi keerulisem …

Nähtamatust elevandist

Meie demograafiline olukord, õigemini selle parandamine, vajab väga mõtestatud arenguid. Just mõtestatud ja juhitud arengut.
-ÄL 2.02.16 „Ajal, mil riigivalitsejad keskenduvad peenhäälestamisele, nagu mehe ja naise abielu põhiseadusesse kirjutamine või lippude heiskamine ettevõtluspäeval, laiutab keset tuba üks suur elevant, millest poliitikud pingsalt mööda vaadata üritavad. Selle elevandi nimi on sisserände vältimatus. Ja jutt ei käi pagulastest, vaid tööjõust, ilma kelleta me varsti enam hakkama ei saa, kirjutas Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja
"Tööjõupuudus ei ole enam ammu vaid vajadus rohkemate programmeerijate, inseneride ja tippspetsialistide järele. Täna otsitavad tööandjad tikutulega taga tublisid kutseoskustega inimesi ja ka päris lihtsat tööjõudu. Kui kõrvale jätta Ida-Virumaa spetsiifiline probleem, siis on enam-vähem kõik, kes tahavad tööd teha, praegu hõivatud ja sellest on kujunemas üks olulisemaid takistusi Eesti arengule," leidis Tamsar“
Mnjah, on mille üle mõtiskleda. Kuid mitte ainult mõtiskleda, sest siis tabab meid sama probleem, mis juba Euroopat vaevab, juhitamatusest tekkinud rändekaos. Ladustamiskaos.
Magaja äratamine
Kaos (juba kaose oht) tekitab inimestes ebakindlust, ebakindlus sünnitab hirmu, hirm sünnitab … viha/vihkamise. Ebakindlust saab maandada vaid juhitud protsesside kaudu, millest esimene on Dr Riigi poolse selge visiooni esitamine, mitte moosinäoga hämamine, vaid selge ja igaühele arusaadav plaan. Ebakindlus ei kao iseenesest mitte kuhugi. Tegelikult on ebakindluse neutraliseerimiseks vaja tunduvalt (kordades suuremat) pingutust, kui selle tekkimiseks. PM ilujutud a´la : "Eesti elanike sissetulekud on tõusnud ja ostujõud suurenenud. Samuti vähenes eelmisel aastal oluliselt tööpuudus. Eelmise aasta majanduskasvu hoidis üleval sisenõudlus. Sissetulekute kasv ning tööjõuturu hea seis toetasid tarbimist,"  (-ÄL 11.02.16). on vaid moosijutt, eneserahustamine. Tagasivaade. Tore jutt, kuid majandus kasvas hädaga pooleks …. 1% ehk nirult. Jutt ja tegelikkus on kuidagi … autonoomsed.

Selge jutt
Soome president võib selge kõlava häälega öelda: (4.02.16 ÄP) Soome parlamendis peetud kõnes, et Euroopa ei suuda enam pikalt kontrollimatule sisserändele vastu pidada. Ja kui taluvuse piir on ületatud, siis kukub kokku ka euroopalike väärtuste süsteem. „Läheb nii, et tahtes head, tehakse kõigile halba,“ ütles Niinistö. 
Energeetiline hirm

Miks Dr Riigi sõnumid on tähtsad?  Normaalsetes oludes kipuvad inimesed sisimas uskuma ja usaldama dr Riiki. Kuid nii nagu majanduses nii ka poliitikas ja eriti hirmude maailmas ei eksisteeri tühja kohta. Kui seda hirmu ei suuda maandada dr Riik, siis täidab selle maandamise (või maandamise illusiooni) keegi teine. Mis on ka sündimas. Me oleme äratanud magajad. Vaikselt uinunud vihkamise, kanaliseerides seda Dr Riigi poolt tühjaks jäetud kanalisse. Krt, igaühes meist on mingil ajahetkel mingit solvumust, viha ja kibestumise tunnet, kuid see tunne ei ole meis valdav, alaline, vaid üks stressi komponent, mis aitab mobiliseeruda. Selleks, et positiivsusse jõuda. Tegevusetus, teadmatus, küündimatus dr Riigi poolt on tekitanud uue mässulise voo. Ja niisamuti nagu Hollandi poisike ei osanud õigel ajal näppu (rändarite) voo ette panna ja katastroofi ära hoida nii ei osanud Dr. Riik rahustada maha magajaid, laulda neile unelaulu. Pärast ärkaja möiret pole enam mingit unelaulu kuulda. Siis on hilja. Vaid oigeid võib kuulda. Dr Riik on demograafiapoliitikas ebaõnnestunud ( sellest ka hirmud, minu laste tuleviku, minu töö, minu vanaduspõlve suhtes). Täielikult ebaõnnestunud. Pole plaani, on vaid sõnvaht.  Sündivus on asendatud suremusega, teod sõnadega, edasiviiv selge plaan asendunud juhitamatute destruktiivsete hirmude äratamisega. Kehv bilanss. Edasine keerutamine vaid halvendab olukorda. Ettevõtjad on juba aastaid teinud oma ettepanekuid kuidas viia majandust uuele struktuurile, kuidas lahendada mõistlikult võõrtööjõu optimaalne kasutamine, kuid neid ei kuulata. Nad on … vähemus.
Vähemuste kaitseks
Toomas Tamsar oma  artklis (TAKL 27.01. 16)  on frormuleerinud väga täpselt probleemi ja selle lahendused, mida võiks kokku võtta niimoodi:

“ Tähelepanu jälle, veelkord - upume!“

T. Tamsare artikkel näitab, et meil jääb puudu ca 5000 töötajat aastas.  Eesti tööjõupuudus pole seda sorti probleem, mis ise lahenema kipuks, pigem vastupidi. Prognoosi kohaselt väheneb Eesti rahvaarv kuni aastani 2040 keskmiselt 4800 inimese võrra igal aastal, tööealiste inimeste arv väheneb aastas 6350 inimese võrra ja pensioniealiste hulk suureneb 3400 inimese võrra. Kui arvestada, et kaugeltki kõik tööealised inimesed ei ole maksumaksjad (praegu osaleb 15-64 aastastest tööturul vaid 69 protsenti), aga suudame nende osakaalu paari protsendi võrra suurendada, jääb meil siiski igal aastal puudu keskmiselt 5000 inimest, kes töötaja või ettevõtjana väärtust looks ja riigikassasse oma panuse annaks.
Avalike teenuste finantseerimisse ei panusta oluliselt ka avaliku sektori töötajad, kelle palgaraha ja sellelt tasutavad maksud tulevad erasektori töötajate ja ettevõtjate maksudest). Seega, on meil tegelikke maksumaksjaid vaid 36 protsenti kogu rahvastikust. See tähendab, et juba praegu peab Eesti riiki üleval vaid kolmandik siin elavatest inimestest ehk jällegi … vähemus.

Vähemuse (tööandjate) ootused
 Tööandjate arvates Eesti esmane eesmärk ei pea olema humaansetel kaalutlustel teiste riikide probleemide lahendamine, ehkki oma panus tuleb meil pagulaskriisis kahtlemata kanda. Kui me ise juhime sisserännet, siis saame ise ka otsustada, millistest riikidest ja millise hariduse ja taustaga inimesi Eestisse kutsume Dr Riik peaks selgelt välja ütlema: meil on vaja inimesi, kes tahavad tööd teha ja nad on meile teretulnud. Selgelt tuleb välja öelda ka see, et kõik sisserändajad peavad järgima meie kehtestatud mängureegleid. Põhiline, et Eestis oleks ka tegelikult maailma parim ettevõtluskeskkond, kus igaüks võiks tahta töötada või ettevõtlusega tegelda, väärtust luua.
Niimoodi saan mina aru ettevõtjate ettepanekust, kuidas lahendada meie tööjõu puuduse vajadused ja rändarite abistamise vajadused. Kaksühes paketina. Sellist konkreetset plaani nähes magaksin ma rahulikumalt. Paljud magaksid rahulikumalt.  Millist konkreetset plaani näeb dr Riik … ? Või magab ja näeb unenägusid? Ettevõtjad pole ainsad, kes muret tunnevad Lp Jüri Raidla riigireformi kava on sama konstruktori üks osa, kuidas väheneva rahvastikuga toime tulla. Kuid tundub, et Raidla võib oma sule siniseks kirjutada, kuid kirjaoskajaid Pilvepiiril vist polegi. Viimase õlekõrrena on Jüri koputanud isegi Seadusandja südamele ja … Kas te olete kuulnud mingit vastukaja? Ei ole? Mina ka mitte.. Dr Riigil on päramine aeg veel tühi arengukanal täita mõistliku ja mõistetava arengstsenaariumiga, muidu täidetakse see tühimik vahtava sapiga.

Järgneb …
Targutusi:
J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999
Lk 19 „See on pöördvõrdlelisuse seadus: mida vähem sa kavatsed mingi asjaga tegelda, seda rohkem pead sa sellest rääkima“
Lk 29 Minister Hackeri mõttekene ministrina tööle asudes „Siin ma siis olen, püüdes tegutseda nagu mingi suure ja tähtsa ettevõtte tegevdirektor, ning mul puudub igasugune varasem kogemus nii ministeeriumi tööst kui ka ausalt öeldes igasugusest juhtivast tööst üldse. Poliitikukarjäär ei anna mingit ettevalmistust tööks valitsuses.“
Lk 60 Kntsler sir Hamphrey „Riigiamet, härra minister,“ (…)“ eksisteerib ainuüksi selle jaoks, et viia ellu parlamendis vastu võetud seadusi. Niikaua, kuni parlament jätkab seaduste vastuvõtmist, millega inimeste elu seatakse üha rangema kontrolli alla, peab riigiametnike arv kasvama“.

Lk 62 „Kuid – ministrile peab andma võimaluse paanitseda. Poliitikutele meeldib paanitseda. Nad vajavad tegevust – see asendab neile saavutusi“

Sunday, February 14, 2016

Õpetus: kuidas mitte jääda inimese alla.


Vana lugu

Lugesin kuu-poolteist tagasi debatist teemal, mida teha Tallinna kesklinna liiklusega. Kas viia sõidukiirus 40 km/h või hoopis 30 km/h, teised arvasid, et vaja rahustada liiklust, teha teid kitsamaks ja kõveramaks, ebamugavamaks. Ühesõnaga teha autode liiklemise korraldus nii pahatahtlikuks, kui vähegi võimalik, et autoliiklust välja suretada. Piirame, keelame, trahvime ja kõik saab korda. Maailm paremaks? Miks see vana lugu on? Seepärast, et mingi perioodilisusega nagu kevadtung loomariigis puhkeb piiranguteema jälle õitsele. Eelmine selline debatt, oli väga värvikas. Toodi nõretavaid näiteid, üks värvikam kui teine. Kohati teemaga seostamatuid, selliseid emotsionaalseid.

1 on liiga palju

Ühte ütlen küll, et iga inimese kaotus on üks liiast kaotus. Seda tuleb vältida. Minu jaoks on selleteemalised „plaaninäitajad“ milleni jõuda, täiesti vastuvõetamatud. Kas me ei otsi mitte kadunud võtmeid lambi alt, kuigi kaotasime need pimedas aianurgas, võib-olla on põhjused kuskil muus kohas ja lahendused hoopis kolmandas. Ühest meelde jäänud tüüpnäitest: kuskil Nõmmel sõitis purjus juht 120 km/h kiirusega posti. Kurb lugu. Fataalne. Kuid milline põhjuslik seos võiks sellel näitel olla sõidukiiruse alandamisega 50 km/h-lt 30 km/h-le? Kesklinnas? Õige, mitte mingit, purjus peaga sõitmine on keelatud nii 120, 50, 40, kui 10 km/h. Nii kesklinnas kui äärelinnas. Lihtsalt keelatud. Punkt. Või kuidas mõjuks kesklinnas kehtestatud kiiruspiirang, äärelinlasele, kes sõidab 120 km/ h? Ehk siis 70 km/h üle lubatud sõidukiiruse. Õigus, jälle ei mingit. Seega näiteid võib tuua erinevaid, kuid inimesed jäid auto alla juba siis, kui auto kiirus oli 15 km/h ja isegi siis kui autosid veel polnudki. Jäid hobuste alla. Kõige tihemini hukkuvad inimesed siiski mitte autode läbi vaid teiste inimeste läbi. Jäävad inimeste alla? Tuleks vast inimesed ära keelata? Ei-ei, jalakäijat tuleb lihtsalt austada, silmside luua. Mäletate veel, mis asi on silmside? Ja vastastikust viisakust on vaja. Austust.

Ajalooline lugu

 „Jalakäijaid peab austama. Jalakäijad moodustavad suurema osa inimkonnast. Vähe sellest – inimkonna parema osa. Jalakäiad lõid maailma. … Ja kui see kõik oli valmis, kui meie planeet oli saanud võrdlemisi korraliku ilme, siis ilmusid autojuhid. Tuleb märkida, et ka auto leiutasid jalakäijad. Kuid autosõitjad unustasid selle kuidagi ruttu ära. Vaguraid ja arukaid jalakäijaid hakati lihtsalt alla ajama.” (Kuldvasikas Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov Eesti riiklik kirjastus Tallinn 1962 Lk 321)
Basseiniülesande lugu
Toon ka omapoolse näite. Ilmselt oleme kõik koolis lahendanud basseiniülesandeid. Paljude jaoks meist oli see tõeliseks õudusunenäoks veel paljudeks aastateks. Koolis enam ei käi, aga basseiniülesannet unes ikka näed. Ilmselt on see õudus mõnele nii õudne, et on koolimatemaatikat püüdnud täielikult unustada. Tuletame meelde.  Niisiis standardülesanne:  teile antakse basseini mõõdud ja siis veel see hirmutav teadmine, et basseini siseneb 50 mm toru ja välja voolab 30 mm toru. Ning lõpus lajatati surmav küsimus: millal bassein üle hakkab ajama? Mäletate? Vaat niiviisi on ka kesklinnaga, kui kesklinnas on liikluskiiruseks 30/40 km/h, siis selles üleminekukohas tekkib teatud aja möödudes ummik, laienev ummik ehk bassein ajab üle. Niisama lihtne see ongi.

Tegelikkus: 60+ turvameetmed

Liiklus peab olema sujuv ja turvaline. Kiidetud rahustamine ja kitsendamine ei rahusta mitte midagi, vaid teeb vastupidi, rahutuks, mille tulemusena püütakse ebameeldivast tsoonist võimalikult kiiresti läbi lipsata. Kuidas võimalikult kiiresti lipsata? Õige, kiirust lisades ja ohtlikke manöövreid sooritades. Närviliselt. See on lihtsalt elu, ilma igasuguse ilujututa. Tõnismäel püüti aastaid juurutada 30km/h sõidukiirust. Ei õnnestunud, juhid sõitsid ikkagi vastavalt kõige optimaalsema sõidukiirusega. Sujuvalt.  Kasu sai vaid eelarve, kogutud trahvide näol. Kuid kas trahvid täitsid oma ülesande turvalisuse, sujuvuse suhtes? Ei täitnud teps mitte, kuna tegelik kiirus oli ikkagi 60+. Optimaalne. Sellest teadmisest peaksimegi lähtuma, et TEGELIKULT on Tallinnas liikluskiiruseks 60+ (esimese ummikuni)  ja vastavalt sellele ülesse ehitama ka turvameetmed.

Enesepette lugu

 Kuidas võiks kunstlik, kuid sihipärane ummikute tekitamine, närvilise õhkkonna loomine, raha raiskamine mõttetutele tablettidele nagu Tondi tänava ringliiklused (mida on küll kena kosmosest vaadelda), meie elu paremaks muuta, seda mina küll aru ei saa. Märgi ülesriputamine ei lahenda probleeme. Nii nagu ebaõige sõidukiiruse valik põhjustab avarii, nii põhjustab ebaõige märgi valik õiguskuulekuse vähenemist. Märk on enesepete. Illusioon. Illusioon sellest, et me oleme midagi teinud. Mnjah, teinud küll, kuid kas ka saavutanud. Kuidas näiteks saavutada selline sujuvus nagu oli Soomes, mil rada vahetades ei pidanud juht taha vaatama, kõik teadsid raja vahetajal on vajadus seda teha, õigus seda teha ja minul on … Kohustus? Ei, mitte kohustus, vaid midagi enamat, minust on viisakas ja turvaline reavahetajale seda pakkuda, sest ka mulle pakutakse samasugust sujuvust ja turvalisust. See oli normaalne. Ja siis tulime … meie. Õnneks ei suutnud kõike ära rikkuda.

Suhtekorralduslik lugu

Liiklus see ei ole vaid „pahad“  autojuhid, liiklus on kui pidev suhtluskeskkond erinevate liiklejate vahel. Peaaegu nagu igaühe suhtekorraldusprojekt.  Kui oleks minu teha, siis ma kehtestaksin juba põhikoolis kohustusliku autojuhi ( ja programmeerimise) eelõppe. See võimaldaks noorel inimesel aru saada, mida on  rooli taga istujal võimalik teha, mis mitte. Muudaks tema suhtlemisoskust. Liikluses. Muide asjal oleks ka majanduslik kasu man, kõigil noortel oleks juhtimisõigus, mis tunduvalt laiendaks nende edukat tööle saamise võimalust.
Niisiis, kas olete märganud kuidas  ja kuskohal jalakäiad teed ületavad? Kesklinnas on teatud kindlad vöötrajad, kus autojuhid kindlasti peatuvad, selline oli näiteks kallis kadunuke Draamateatri „sebra“, kusjuures seal olid ka jalakäijad tähelepanelikud. See on vastastikune tähelepanelikkus, sidusus. Samas magalates on teatud ülekäigukohad, kus jalakäija astub rajale hoolimatult, lausa surma põlgavalt, talvisel ajal veel ülestõstetud kraega ja silmini tõmmatud kapuutsiga, nii et ta ei saagi näha lähenevat autot. Muide pahatihti autojuht jalakäijat ka mitte. See peegeldab ühiskonnas levinud  suhtumist, „Mul on õigus ja ma lähen!“. Kas autojuht saab pidama või ei saa, see pole tema mure. Kindlasti olete märganud selliseid teeületajaid, kes liiguvad võimalikult aeglaselt, sest tal on õigus ja kui on õigus, siis ei ole seda vaja mitte ainult kasutada, vaid ka näidata. Umbes sellisel viisil, et: „Mina ja Minu Õigus sammume üle tee“.  Uhkelt. Värisege. Jällegi seesama sündroom, „Mina ja Minu Õigus”. Aga kohustused? Ei saa olla õigusi ilma kohustusteta. Kõik peavad olema liikluses tähelepanelikud.

Nikutamise lugu

Samas tunned alati ära, kui teed ületavad soomlased (või rootslased). Tunnete ära nad nende lahedast, sõbralikust suhtumisest. Ka suhtlemisest.  Kujutage ette, nad … naeratavad  teed ületades. Vahel ka lehvitavad. Vähemalt noogutavad. Pealegi ei loiva nad „õigusliku“ aeglusega üle tee. Sellises käitumises peegeldub ühiskonnas juurdunud suhtumine ja sidusus: mina jalakäia, noogutan autojuhile, väljendades sellega oma austust, et tema austas mind üle tee laskmisega. Saate aru, see on vastastikune protsess. Tulemuseks on see, et mõlemad osapooled tunnevad ennast väärikalt.  Väärikus tekitab rahulolu. Peaksime õppima noogutama, noogutamine ei pea olema mingi sügav alandlik kummardus, vaid väike peanoogutus, märguandeks, et teise tegu on märgatud. Nagu Vanaema Marie ütles, peaga nikutama. Nikutagem siis lihtsalt peaga, ka parem tuju on midagi väärt. Ühiskonnale siduv, liiklusele sujuv.

Uus lugu

Uus lugu oleks see, et me tõsimeeli keelame kesklinnas autoliikluse. Või kogu riigis. Miks mitte kogu universumis? Kuid jäägem realistideks ja teeme seda vaid oma mõtetes kesklinnas. No nii, millised oleksid alternatiivid? Juba oli kuulda ettepanekuid, et inimesed võiksid kasutada rohkem jalakäimise võimalusi ja jalgrattaid. No miks mitte ka kepphobuseid? Hea mõte, kuid … Kuid lõpetamata mõte. Kas te olete tööl käinud rattaga? Rajus sügiseses vastutuules? Ei ole? Vaid soojas suvepriisis? Vaadake, jalgrattasõit ei ole ilutsemine, a´la ilus inimene ilusal rattal. Jalgrattasõit vajab tööl käimiseks tervet infrastruktuur, järelteenindust. Tööle sõites peaks töökohas olema rattaparklad, et mitte öelda garaažid, sest talvel palja kanniga külmand sadulasse istumine lõppeb teadagi millega. Sabakondi „ issiasega“. Heal juhul. Ega see külmunud ja jääs ratas hästi sõida ka. Ah, jaa  kas olete proovinud rattaga sõtkuda läbi märja lume? Aga üle sädeleva jää? Ei ole? No siis on teil lihtne arvamust avaldada. Mina kahjuks olen. Tuleme tagasi oma tööle jõudmise juurde. Ütleme niimoodi, et rattaga sõtkumine „võtab naha märjaks“. Higistama noh!. See tähendab, et tööpaigas peaksid olema vahetusriide kapid ja  dušširuumid. Milleks? Ega te ei kavatse ju oma töökohale klienditeenindajana, poemüüjana, universumi direktorina asuda kibekirbe kuivanud higihaisu saatel? Nagu keskajal? Kas teid sellise haisukotina tööl ka peetakse? Kaua? Kas teil kliente ka on? Samasugused haisukotid? Mnjah, nii, et garaažidest, riidekappidest ja hügieenist ei pääse kuskile. Kui arvate, et see kõik on liialdus või tarbetu, siis näiteks põhjanaabrite juures on see kõik just niimoodi korraldatud. See on normaalne.

Ühise transpordi lugu

No ma arvan, et enamus inimesi ratta selga ei istuks ja jala käimisega on nii nagu on, ehkki jalakäimise lusti võiks olla rohkem, tunduvalt rohkem. Siiski, seda nad võiksid teha praegugi, kuid ei tee. Kiruvad kõike ja kõiki ning nühivad autodega tööle. Siin sund ei aita. Aitab vaid see, kui teha muu liiklus nii palju paremaks, et autosõit enam ei huvita. No näiteks mina enam Tartusse autoga ei sõida, sest bussiga, eriti hea bussiga, on palju mõnusam sõita. Seda lugugi kirjutades olen bussis ja mul on paar tunnikest lisaaega, mida muidu vaevalt leiaksin. Naabergi lustib, mügistades mõnusalt naeru mingit filmi vaadates. Mõnus, ostsin sõidupileti, kuid sain kaks asja: sõidu ja väärtusliku lisaaja. Lisaväärtus. Nauditav ühine transport on kindlasti tulevikutrend. Sama ka linnaliikluses, miks ma peaksin autoga sõitma, kui ühistransport oleks ühine transport ja nauditav. Mina küll naudiksin ja ei viitsiks autoga jännata: sõita 15 km/h, otsida olematuid parkimiskohti, maksta kindlustuse, bensu, ülevaatuse ja parkimise eest. Ei, mina valiksin mugavuse, mina olen mugav inimene. Milline see mugavus võiks olla?  No näiteks iga järgmine buss oleks nägemisulatuses, peatustes/bussides oleksid tablood, mis võimaldaksid saada ümberistumisvõimalusi või veelgi parem annaksid mulle sõidumarsruudi. Vahva. Siis ma oleksin kohe ÜT inimene, praegu … Meriväljalt linna sõites on peaaegu sama palju võimalusi, kui Tallinnast Tartusse sõita. Normaalne? Normaalsus on suhteline ja sageli ülehinnatud nähtus. Kuid linnasõiduks pole ÜT minu esimene valik. Siiani. Ah, tühja mis ma virisen, Harkukülast Tallinnasse käib 1 buss tunnis. Normaalne? Ei ole. See on täiesti ebanormaalne. Siin võib küll öelda, et küla jääb pealinnast välja, kuid kuulge, meil on kogu EL-s  inimeste, kapitali ja kaupade vaba liikumine, kuid „Suur-Eesti impeeriumis“ segavad arengut vürstiriikide piirid. Kummaline.

Sama kummaline, kui teha ühte piiravat ettepanekut teise järel, mõtlemata järelmitele. Me ei saa kõike reguleerida käskude ja keeldudega, ka meie ise peame oma isikliku tegevusega (kiituse, laituse, nikutamise, aktseptiga) kujundama maailma sh liikluskeskkonda. Vaid reguleerides maailma jääb see seisma. No kui maailma ei jää seisma, siis liiklus küll. Lihtsuses ja vastastikuses austuses peitub jõud. Vaadake inimestele silma, vaadake juhile silma ja te mõistate üksteist. Nikutage. Vaadates tühjusse, klõbistades nutikat, klapid silmadel ja kõrvas, jalutades Oma Õigusega üle tee  ei päästa teid mitte mingi märk, silmside küll.  Vastastikuse märkamisega toodame julgeolekut, märgi tootmisega toodame … vaid märke.  Keskkonnareostust kah!
„E basta. Basta cosi. Basta, basta. Küllalt, aitab. Nii on hea. Midagi muud pole vaja. Ära pinguta üle. Eelista lihtsust. Vähem on rohkem.“ (S.Tuominen, T.Koski, K. Kivilahti „Basta!” Pegasus 2012 Lk 8).

Targutusi:
M. Laidre „Domus Belli“ Argo 2015
Lk 275 „Rootsi kuningas ei hoidnud tagasi ka kriitikat poolvenna aadressil: „me täname Jumalat, kes Meile mõistust on andnud teiste heade meeste arvamust kuulata, ei pea Me ka end ise liiga targaks nagu mõned, kes oma laiskuses mõtlevad, et neil pole teiste meeste nõu tarvis, vaid teevad seda, mis neile endale pähe tuleb.““. (Erik XIV, 1562)

J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999
Lk 19 „See on pöördvõrdlelisuse seadus: mida vähem sa kavatsed mingi asjaga tegelda, seda rohkem pead sa sellest rääkima“
Lk 29 Minister Hackeri mõttekene ministrina tööle asudes „Siin ma siis olen, püüdes tegutseda nagu mingi suure ja tähtsa ettevõtte tegevdirektor, ning mul puudub igasugune varasem kogemus nii ministeeriumi tööst kui ka ausalt öeldes igasugusest juhtivast tööst üldse. Poliitikukarjäär ei anna mingit ettevalmistust tööks valitsuses.“

Lk 60 Kntsler sir Hamphrey „Riigiamet, härra minister,“ (…)“ eksisteerib ainuüksi selle jaoks, et viia ellu parlamendis vastu võetud seadusi. Niikaua, kuni parlament jätkab seaduste vastuvõtmist, millega inimeste elu seatakse üha rangema kontrolli alla, peab riigiametnike arv kasvama“.

Wednesday, February 10, 2016

Abiriigi võimalikkusest

Hästi elame
Elame uuel ajastul, ennaktempos tõstetavate aktsiiside ajastul. Tundub, et seda on hakatud pidama lausa majanduse käigujõu aluseks. Igatahes viitab sellele hiljutine uudis, et biogaasi aktsiisi kavatsetakse tõsta, et selle tarbimist tõsta. Kummaline. Maailm on muidugi lihtsam valimislubadustele tuleb leida kate. Ikka maksudest, kust mujalt. (Räägitakse veel rehviaktsiisist, magusaktsiisist, rasvaaktsiisist, terviseaktsiisist jne. Võib-olla peaksime ennast ümber nimetama Aktsiisivabariigiks?)

Üks au

Maksude klapitamisega käib hirmus vintsklemine. Ma pole sellist absurdset vintsklemist enne kogenud. Seega: raha on vaja, kuid populaarsust on ka vaja. Kuidas valida? Mõlemat korraga ei saa. Vaid tõelised korüfeed, nagu Lennu Taadu ja Winston C, võisid rahvale pakkuda uusi perspektiive ning … verd, pisaraid, higi olles ikkagi populaarsed. Oli mida lubada. Nüüdsed lubadused … Need on  lihtsalt selle pisku laialijagamine, mis meil on (palgatõusud, toetused, riigi üürikorterid jne). Lubadused ei tekkinud mitte seetõttu, et need oleksid ühiskonnas objektiivseks vajaduseks, vaid seetõttu, et poliittehnoloogide arvates suutis just selline lubamine kindlustada mullu valimisedu. No nagu teame, ei kindlustanud, … kuid lubadused jäid. Nüüd meie, täie mõistusega inimesed, ei aruta enam selle üle, mida ühiskonnal on vaja teha pikemas perspektiivis, et edukas olla, vaid selle üle, kuidas poliittehnoloogide välja mõeldud „kavaluisi” täita. Harilikult häid ideid napib, kuid sõna tuleb pidada, see on au asi.

Kaks aud, üks murtud
Kui midagi targemat pähe ei tule, siis  ikka pöördutakse vanade võtete juurde. Meiegi  ilmselt lähtudes ajaloolistest kogemustest oleme asunud aktsiiside ennaktempoga tõstmisele. Hea või halb? Halb on see, et kütusesektorit ja alkoholi tootmist, mis on EV legaalsed ärid, koheldakse kui mingit peksupoissi, nii kui administratsioonil raha vaja, nii minnakse näiteks alkoholitöösturi manu – tee rahakotilõuad lahti ja enda omad pane kinni.
 Vaadake, kui on tegemist legaalse äriga, siis peavad siin kehtima samad reeglid nagu muudeski ärides. Ettevõtja põhinõue on, et reeglid oleksid selged ja pikaajalised, vaid siis saab investeerida ja tootmist arendada. Kui asjad on teisiti, pole tegemist ettevõtlussõbraliku keskkonnaga. Kui meie välisinvesteeringute riiki meelitamise strateegia on selline, et: „Tulge kõik, me tõstsime 2x trahve ja me muudame teie makse täpselt, siis kui ise arvame!”, siis ilmselt ei ole see tõhus majandusstrateegia. Au ei saa mõõta rahas. Selline käitumine tekitab usaldamatust.  Selles mõttes on alkoholiaktsiiside lepinguväline tõstmine halb märk. Väga halb märk. Ja ärgem sadagem seda ära karskuspoliitikaga, need on kaks eri asja, sõnapidamine jääb sõnapidamiseks, karskuspoliitika karskuspoliitikaks. Õigemini ärgem solkigem õilsat karskuspoliitikat poliittehnoloogiliste lubaduste täitmisega, see on vaid ettekääne. Samasugune ettekääne nagu kütustele (logistika vereringe) aktsiiside tõusu põhjendus, mis olevat ka pahede maksustamine. Piinlik.

Elu on läinud jõukamaks
Mis puutub alkoholiaktsiiside tõusu võimalusi majanduslikult, siis see on täiesti omaette teema. Minu pärast võib siin küll hindu tõsta, kui konkurents lubab. Just, just, kui konkurents lubab, sest mis kasu on meil maksumäära tõusust, kui eelarvesse tuleb vähem“ euroneid“, töökohad kaovad, kuid avatud turust tingituna märjuke ikka saadaval? See, et kasvuruumi hindade tõusuks on veel küllaga näitab võrdlus, et  kui nõukaajal sai keskmise palga eest osta keskmiselt ca 25 pdl viina ja ülemus sai osta ca 57-60 pdl, siis meie elu on läinud tunduvalt jõukamaks. Pudelites mõõdetult saaksime osta keskmiselt 112 pdl viina kuus ja ülemustele jaguks märjukest lausa 330-450 pdl jagu. Vahva, nii et ostuvõime on kõvasti kerkinud. Ja mitte ainult viina osas pole olukord paranenud vaid kui palka makstaks näiteks kanades, siis oleks sel ajal saanud osta keskmiselt 75 kilo kana kuus ja nüüd lausa 470 kilo. Nojah mõningad „väikesed tagasilöögid” on ka nagu kommunaalkulud ja muud „nipet näpet”, nii et selles plaanis võrdleme võrreldamatuid suurusi. Nüüd võiks mõnigi pilvepiirilt õhata, et vaat millised võimalused on makse tõsta, kuid … Kuid ei ole, sest meil ei ole administratiivne vaid avatud turgude majandus. Turg lihvib hinnad paika. Maksud peavad nendesse hindadesse „ära mahtuma“, mitte vastupidi. Meie tänane ostuvõime on selline nagu see on tänu avatusele ja konkurentsile. Vaid konkurents surub hindu alla.  Nagu eelnevast näitest hoomate on „odavate“ administratiivsete hindade olemasolu vaid illusioon.

 Usaldusväärsusest

Maksude õige mõõtkava leidmine riigi tasandil on sama nagu äris toote õige  hinnastamine. Küsimus ei ole ainult maksude suuruses, vaid riigi usaldusväärsuses, tarkuses, selle oskuses ühiskonnas toimida. Just niimoodi see ongi, ilmselgelt ei kujuta administratsioon ette, millist tööd teevad ettevõtjad iga päev (ja ka öö), et leida võimalusi kulude kärpimiseks, uute teenuste loomiseks, jätkusuutlikkuse tagamiseks, ellu jäämiseks. Poliitmaastikul ei ärka keset ööd kell kaks ülesse hüüdega (nagu Mendelejev oma perioodilisustabeli avastamisega) „Heureka, leidsin kuidas pool senti kokku hoida!”. Administratsioon lihtsalt lubab … miljoneid … eelarvest elik meie taskust. Kui nüüd poliitinimesed „mariantonetilikult“ teatavad, et kui teil leiba ei ole, sööge kooke ehk 11%, 5% või ka 1% toodangu hinnale lisamine on „köömen sealsamuses”, tõstke hindu, siis on see asjatundmatus või lihtsalt rumalus. Iga protsendi osa võrra maksude tõstmine võib olla fataalseks otsuseks ettevõtja konkurentsivõimele, eriti väikeettevõtjale. Lausa pöörastena tunduvad väljaütlemised, et kui ei suuda, ärge siis tegelge ettevõtlusega. Eriti pöörane on see üha sulgetavate suurettevõtete taustal. Seepärast pikaajalised kindlad/ausad suhted administratsiooni ja ettevõtjate vahel on ainuke garantii edukaks ettevõtluskeskkonna loomiseks. Et oleks mida maksustada.

Kaela murdmisest ja abiriigist

Tore kui inimesed on heasüdamlikud ja tahavad teisi aidata, kuid me ei tohi oma riiki muuta üha uute abidega abiriigiks, samas tappes oma konkurentsivõimet. 
Mäletate, me tahtsime ju ehitada heaoluriiki, jõuda võimekamate sekka. Kuid abidega on selline lugu, et esialgu ollakse rõõmsad, siis harjutakse ära (abiga) ning seejärel muututakse nõudjaks. Abinõudjaks. Abi eesmärgiks ei ole mitte see, et keegi abiga ära harjuks vaid see, et ta ajutise abi saamise ajal harjuks päriseluga. Mnjah, meie, ka meie kui riik, oleme harjunud abiga, sh. EL abirahadega. Me räägime uhkusega, kui efektiivselt me oskame abisid kasutada, kuid elust peale abi … Mis siis saab? Tõstame ennak-ennak tempos aktsiise? Ehhee, ei tule välja, me muutume täiesti konkurentsivõimetuks. Me isegi ei mõtle sellele „iseseisvale“ elule ehk elust pärast abi. See on ohtlik. Väga ohtlik.
 Kindlasti olete näinud „dokke“ Aafrikast, kus naise iluideaali juurde käib pikk, ülipikk kael. Seda „ilu“ saavutatakse abivahenditega ehk lükitakse noorest east alates üha uusi metallvõrusid lõua alla ja kael saavutab ebaloomulikult kõrge kasvu. Ilus vaadata, kuid … Kui nüüd need võrud ära võtta, siis selline kael enam ise „ei kanna“, murdub läbi. Krõks. Selles ongi abide oht, need moonutavad olukorda ja nendest ilmajäämine/loobumine tundub üüratu ebaõiglusena, mitte tagasipöördumisena … normaalsusesse. Seega abiriigil ei ole tulevikku.
Eduriiki ehitatakse hoopis teise mudeli järgi. Normaalselt. Normaalsuses.
Targutusi:
V. Suvorov. „Vanakuradi vanaema“ Tänapäev 2015
Lk 163 „Viia rahvas tuleviku poole, milles igaüks hakka saama vajaduste kohaselt, võisid ainult paadunud lurjused või lootusetud napakad. Nende äärmiste punktide vahel asetses enamus sellest võitjate jõugust (resp. Karjast): kuritegelikud lollpead.“
Lk 151 „Sotsiaalse õigluse nimel likvideeriti Nõukogude Liidus tootmisvahendite eraomand. Kuid kui riigis pole tootmisvahendite eraomandust, siis kes hakkab tootmist juhtima? Õige: riik. Aga mis on riik? Õige: riigiasutused – valitsus, ministeeriumid, riiklikud komiteed ja nii edasi ja muu seesugune. Lihtsamalt öeldes . bürokraatia. (…)
Sotsialism – see on riigi võim, see tähendab bürokraatia võim“
ÄP 26.11.15 Hillar Teder: „Äriga on nii, et kõigepealt peab see välja tulema näppude peal ja siis võib selle sisestada Exelisse,"
I.Tidd, J. Besssant, K. Pavitt „Innovatsiooni juhtimine” EAS ja Pegasus 2006

Lk 498 „„Microsofti ainus tootmisvara on inimese kujutlusvõime” (Bill Gates)”

Saturday, February 6, 2016

Rahvasterände tasuvusanalüüs: V X+1 Lahendamatuse kuhjumisest


Harjumus.
Mõtlesin, et  rahvasterände majandusanalüüsi teemaga olen lõpetanud. Nagu öeldakse, tehtud ja kaelast ära, aga ei arvanud ära. No jaa, ega selle tasuvusanalüüsi  pärast rahvasteränne ei lõppe, kuid arvasin, et rahvasterände analüüsiga, kui sellisega  olen lõpuni jõudnud, kuid …. Nii nagu majanduses on tasuvusanalüüs muutuv protsessilaadne „värgendus“, nii ka rahvasterände puhul, kogu aeg tuleb ilmsiks üha uusi kuluartikleid.  Just kuluartikleid lisandu pidevalt, kuid eeldatavat kasu, mida lootsid EL  ei paista kuskilt (Komisjoni rehkenduste kohaselt lisab täiendav sisseränne 2020. aastaks Euroopa Liidu sisemajanduse kogutoodangule (SKT) 0,2 kuni 0,3 protsenti). Hullemgi veel, EL on lõpuks aru saamas, et piirikaitsamtus ja kõigi „abistamine“ võib viia Schengeni kokkuvarisemisele, mille tulemusena … «Schengeni senisest laiaulatuslikumal peatamisel ja siseturu saavutusi ohustavatel meetmetel võib olla potentsiaalselt häiriv mõju majanduskasvule,» teatas Euroopa Komisjon talvist majanduskasvu prognoosi avalikustades (PM 04.02.16). Selline areng oleks juba EL-e väga ohtlikuks allakäigukeeriseks. Täiesti kontrollimatuks keeriseks.

Ilujuttudest ja ressursikasutusest. Veelkord

Ilujuttude tasandilt on Poliitinimeseksed asunud kuulama kõminat tänavatelt, aga … ei saa ikka sõnumist aru. Mida teha, mida tegemata jätta? On suur oht, et nüüd kui me oleme kõik valesti teinud, nüüd … teeme jälle õigeid asju liiga hilja ja liiga vähe ehk jälle valesti.
Õigemini ressursikasutus on vale. Käsitlesime eespool rahvasterände konveieri  laomajanduslikku osa. Selle üks järeldusi oli, et majanduses ei saa lubada enesele liiga suuri laokulusid, laojääke ja mahakandmisi. Laojäägid peaksid olema võimalikult väikesed, mis toodetakse, see läheb ka kohe logistilise süsteemi kaudu  tarbimisse. Ladudes võib olla vaid mingis sektoris hädavajalik strateegiline varu, kuid kõik muu on liiast. Kulu. Kahjum.  Sama printsiip kehtib ka rahvasterändes, laojäägid ja kaod on kurjast. Keskkonnakahju tekitavad. Nii sihtriigile, kui ka rändaritele. Nüüd järsku märkasime, et, upsti, laod on täis ja enam ei mahu. Oleme oma võimeid ülehinnanud. Õigemini oleme olnud üleolevad, lohakad ja hoolimatud. Miks? Ma pole kuulnud sellisest majandamisest, et kõigepealt lastakse oma ladu kõiksugu krämu täis tassida ja siis kalli raha eest see jälle tagasi saata. Kuid meil Euroopas just niimoodi juhtunud ongi. Majanduses lõppeb selline tegevus pankrotiga. Kas me tahame süsteemi pankrotti? Vaadake pankrotipesast võivad, kuid ei pruugi kasu saada vaid pankrotihaldurid või advokaadid, osanikud … Osanikega on niimoodi nagu O. Vilde „Pisuhännas“ kirjutas, et osalistele jääb lõpuks vaid hambaork, millega hambaid orkida.

Ülepumpamisoperatsioonid

Hea on, et saime aru, et arutult inimesi ladustada ei saa. Ei tohi. Kuid parandusmeetmed on sama veidrad kui esialgsed „mittemidagitegemisemeetmed“. Probleemid on täiesti erinevad nende liikmesriikide jaoks. Kuigi kõik tahaksid probleemi lihtsalt kaelast ära saada. Alustame algusest. Loeme seitungitest:
- PM 30.01.16.“ Need, kes soovivad hävitada Euroopa Liidu passivaba liikumise Schengeni tsooni, tahavad hävitada EL-i ning Itaalia ei lase sel juhtuda“, ütles täna peaminister Matteo Renzi.
Õige, Schengeni viisaruumi lagunemine on kogu EL allakäigu algusaks, seda tuleb igati vältida. Kuid siin põrkuvad kaks erineva vaadet rändarite probleemi lahendamisele. Üks vaade on see, mida näevad rannikuriigid ehk Itaalia ja Kreeka, ehk saaks rändarid kiiresti edasi saata nende unelmatemaale ehk vaid ühine viisaruum võimaldab mingilgi määral saabujate painet vähendada rannikuriikidele.  Teine vaade on konveieri ladustus lõppjaamades nagu Taani, Soome ja Norra. Viimatimainitud on uppumas rändatite tulva. Mida teeb hoolikas peremees, kui näiteks tema kelder on vett täis valgunud? Muidugi püüab seda kuivaks saada vett välja pumbates. Nii on ka eelpool mainitud riigid alustanud teatanud ülepumpamisoperatsioonide käivitamisest:
-ÄP. 28.01.16Ligi pooled läinud aastal pagulasena Rootsi saabunud isikud ei pruugi riigis asüüli saada, mis tähendab väljasaatmist. „Usun, et see puudutab vähemalt 60 000 inimest, kuid see arv võib kasvada ka 80 000-le,“ ütles Rootsi siseminister
- PM 29.01.16. „Soome migratsiooniameti andmetel saabus 2015. aastal Soome 32 000 asüülitaotlejat. «Iga taotleja taotlus vaadatakse eraldi läbi, kuid umbes pooled saavad eitava vastuse. Soomest saadetakse välja seega 15 000 – 20 000 asüülitaotlejat,» kinnitas Nerg. Väljasaatmist koordineerib Helsingi politsei erirühm koostöös siseministeeriumiga
-ÄP 30.01.16 Soome justiits- ja tööminister Jari Lindström leiab, et Soomel maksab tähele panna Taanis äsja vastu võetud seadust, mis annab ametivõimudele õiguse pagulastelt kallimad esemed konfiskeerida, et korvata nende ülalpidamiskulud. „Kui heal järjel asüülitaotlejal on vara teenuste eest Soomes maksta, siis miks mitte?“ ütles ta. Taani seaduse järgi võib politsei konfiskeerida esemed, mille väärtus ületab 10 000 Taani krooni ehk 1340 eurot.
Aga see pole veel kõik, väljasaatmise ehk ülepumpamiseni tuleb jõuda. Selleks on vaja pumpa ja  pumpamine/väljasaatmine on kallis. Tegelikult tuleb smuugelpumbasüsteemile ehitada vastukaaluks oma kompensatsioonipumpla. PM 4.02.16 „Soome siseministeeriumi hinnangul vaadatakse enim asüülitaotlusi läbi veebruarist aprillini ja see toob kaasa väljasaatmise laine, milles langeb suur vastutus politseile. Kõige lihtsam on  nende asüülitaotlejatega, kes eitava vastuse korral on valmis vabatahtlikult päritoluriiki tagasi minema. Kui aga tekib olukord, kus asüüli mitte saanu ei soovi minna, siis eskordivad politseinikud ta lennujaama ja panevad lennukile ehk teine variant on sunniviisiline väljasaatmine, mis ei pruugi meeldiv olla,» lisas Kolehmainen.
Soome politsei peadirektori sõnul on Soome seotud rahvusvaheliste lepingutega, mille kohaselt peab ühe väljasaadetava kohta olema umbes kaks politseinikku. Tegemist on seega palju inimtööjõudu nõudva ja kalli operatsiooniga olukorras, kus Soomel on tuhandeid väljasaadetavaid.
 «On kindel, et pooled asüüli taotlenutest saavad eitava vastuse ning neist üle kolmandiku või isegi pool ei nõustu Soomest vabatahtlikult lahkuma. Seega üsna suur arv inimesi,» nentis Kolehmainen“

Ka britid oma rändarite abistamise poliitikat muutmas, kohe nii muutmas, et tahavad need põhimõtted panna EL lepingu osaks. Tore, kuid kõik ülaltoodud näited on hiljaks jäänud ja kulukad.  Heal juhul suudavad need vee kerkimist pidurdada, kuid …

Õhuarmaadad?

Mis te arvate, kui palju võiks maksta 80 tuh rändari väljasaatmine … eee … kuhugi? Või pigem eikuhugi?  Puht majanduslikult? Või Soome paarikümne tuhande rändari väljasaatmine? Mida üldse kujutab enesest 80 tuh inimest? See on sama palju, kui kogu Pärnu, Viljandi, Rakvere ja Jõgeva linna elanikkond kokku. Või sada Mõisaküla linna jagu inimesi. Ehhee, Mõisaküla linn on ka megasuur linn, lausa nipilt-näpilt üle 800 inimese. Mnjah, kas teil on aimu, milline võiks olla sellise koguse inimeste teisaldamise koormus? Või kui Rootsi ja Soome väljasaadetute numbrid kokku panna saab lahedalt Tartu linna jagu rahvast, keda oleks vaja saata … kuhugi, ei kohugi. Lennukitega. Tšarterreisidega. Oeh.
Kuid alustuseks polnud ju rohkemat vaja olnudki kui hollandi poisikest, kes oleks näpuga veenire tammis sulgenud, nüüd … Nüüd vajame õhuarmaadasid.

Kuskohalt raha leida?  

Nojah, Saksamaa püüab leida lahendusi raha abil. Nagu teame tegi Saksamaa ettepaneku kehtestada migrantide vastuvõtmise rahastamiseks EL-is kütusemaks. Vahva. Nüüd on see ettepanek pälvinud ka Euroopa Komisjoni asepresidendi Valdis Dombrovskise toetuse nagu rõõmsameelselt (kergendusega?) seitungis kirjutati
Nojah täiesti loogiline, kui lennukitega vedada, siis tuleb muidugi lisaaktsiis kehtestada. Või siis mitte loogiline. Selge see, et maksma peame me nii või teisiti.

Kolonialismikolli kollitused ja muud lollitused

Meil siin maailmanurgas on mõningaid protsesse raske mõista, sest meie ei ole olnud kunagi ei suurriik ega koloniaalriik. Meie ei tunne endal mingit „süüd“ nagu mitmed suured Euroopa riigid oma ajaloo pärast. See süütunne ja on ka paljuski rändarite probleemi käivitavaks jõuks, Euroopa püüab oma endiste asumaade kodanikke kohelda kuidagi eriliselt, hellalt, … süütundega.
Kogesin seda kunagi Pariisis, mil olime külas oma Prantsusmaa kolleegidel. Asusime mõnusas hotellis viisakal metroosõidu kaugusel kesklinnast ning sõitsime loomulikult „ täiesti iseseisvalt“ igal hommikul kokkulepitud kontoritesse. Samas hotellis olid ka Vietnami ametnikud, kes külastasid sama ministeeriumi, kuid neile tuli millegipärast igal hommikul väikebuss järgi. Küsisin meie kontaktisikult, miks siis niiviisi? Selle peale saingi üllatava vastuse, et „ Oh, teie olete … (ja kõik need ilusad sõnad), aga nemad veel ei ole ja pealegi oleme me nende ees võlgu, sest Vietnam oli kunagi Prantsusmaa koloniaalvaldus.“. Vaat niiviisi. On hea tunda probleemide juuri, siis on neist ka kergem aru saada. Lahendada. See süütunne ei vaeva mitte ainult prantslasi vaid ka teisi, mis ajab segi abistamise ja nunnutamise. Ka sakslastel on oma tume minevik, nii et nad püüavad kehtestada ennast kui tõelist demokraatia kantsi. Seega Euroopa mingil ajahetkel edukas olnud  minevik on tulnud kollitama tänapäeva Euroopat.
Nii et koloniaalne minevik kollitab meid. Teeb mannetuks. No mitte meid eestlasi, sest meie oleme olnud alati kuidas seda viisakamalt öeldagi mittekoloniaalsed. Ehki, möödunud sajandi alguses vilksatasid meilgi ideed Suur-Eestist, nii nagu põhjanaabritelgi Suur-Soomest. Kuid saime pidama, ei läinud õnneks. Seega meid koloniaalne minevik ei rõhu ja võime mitmetele protsessidele vaadata selgema pilguga. Süütunde hämuta silmades.


Geograafiatund

Koloniaalminevikuga on veel see rumal lugu, et kui kolooniate haldamise vägi ära kaob, siis mälestus sellest suurest tundest ja suurriiklikud ambitsioonid veel ei kuhtu. Püütakse viimase võimaluseni hoida mingeidki endise hiilguse riismeid. Seepärast tekkivad mõned nö irdterritooriumid, mis on emamaast geograafiliselt eraldatud, kuid administratiivselt ühendatud. See eraldatuse ja ühendatuse duaalsus loob süsteemi omamoodi tagaukse. Siinkohal väike ekskurss Itaalia ja Kreeka saarte manu

Wikipedia:  Lampedusa on saar Vahemeres, Pelagie saarte suurim saar. Ta asub 205 km kaugusel lõunas Sitsiiliast ja 113 km kaugusel idas Tuneesiast. Lampedusa kuulub poliitiliselt Euroopasse, täpsemalt Itaaliale Agrigento provintsi, ent loodusgeograafiliselt Aafrikasse, sest meri saare ja mandri vahel ei lähe sügavamaks kui 120 m. Saare pindala on 20 km².
Wikipedia: Lesbos (vanakreeka; kreeka Λέσβος Lésvos, mõnikord nimetatakse Mytilini pealinna järgi) on Kreekale kuuluv saar Egeuse mere idaosas Türgi ranniku lähedal. Türgi mandriosast eraldab seda kitsas Mytilini väin.
Sámos (Vana-Kreeka kontekstis Samos; kreeka ja vanakreeka Σάμος, türgi Sisam) on Kreekale kuuluv saar Egeuse mere idaosas Chíose saarest lõuna pool ja Pátmose saarest põhja pool. Türgi mandriosast, mis kuulub Aasiasse, eraldab seda 1,6 km laiune Mykáli väin. Saar on väga lähedal Mykáli neemele Türgis.
Delfi 16.08.15:  Peamised saabumiskohad on neli Kreeka saart: Lesbos, Chíos, Sámos ja eriti Kos. Kos asub Türgi rannikust vaid 10 kilomeetri kauguse.  Kuna saared asuvad Türgi rannikust vaid kiviviske kaugusel, topivad inimsmugeldajad väikesed alused migrante pilgeni täis ning saadavad merele, mistõttu tuleb piirivalvuritel iga päev tegeleda paljude intsidentidega.
Nüüd te saate oru, et rändarid ei tule mitte niivõrd Itaaliasse ja Kreekasse vaid neist kaugel asuvatesse, kuid poliitiliselt seotud irdterritooriumidele.

Terve mõistuse tund

Mind on alati imestama pannud see asjaolu, et merehädalised võetakse nende transiitsaarte juurest pardale ja viiakse ära … kaugele Euroopasse. Kuid lähtekoht (Türgi, Tuneesia) on ju palju lähemal, miks neid hädalisi kaugesse Euroopasse päästetakse mitte lähimasse turvapaika? Kas Türgi pole turvaline? Kas rändaril, kes paneb oma varanatukese ja elu ohtu smuugelpaatidega 1,6 km (või enam) merd ületada ja seejärel veetakse Kreekasse ning sealt rändab ta edasi ajava konveieriga puudustkannatavate põgenikkolonnidena läbi Euroopa Rootsi või Soome on abi? Kas me niimoodi aitame ikka neid õnnetuid inimesi? Või võimendame mingeid miraaže?  Lõppjaamades, nendes heaoluriikides, millised püüavad tõsimeeli pakkuda oma parimat jõuavad rändarid hirmsa äratundmiseni, et neid „mõnitatakse“ Soome koolisöökla söögiga ja Rootsi suvehäärberitesse majutamisega. Siis nad saavad aru, et neil ei ole võimalustki jääda ega saada isegi varjupaika, sest enamus neist lihtsalt ei kvalifitseeru varjupaiga saajate kategooriasse. Kõik see raha, füüsiline vaev ja 2-4 aastat aega on läinud tühja. Kaotatud aeg, kaotatud elud. Vaadake, just selline süsteem on ebainimlik ja kannatusi põhjustav, mitte kohe tagasi aitamine. Iga aitamine ei ole abi. Karu teenest olete ju kuulnud? Õpetlik lugu heasoovlikkusest.

Hollandi suurtest poistest

Tundub, et nüüd lõpuks on selle maa poliitikud, kus kangelaspoisid näppu auku panevad asjast aru saanud (neil ju sajanditepikkune tammivalve kogemus) ja esitanud lõpuks oma ettepanekud kriisi … Ei, ei mitte lahendamiseks (mida nad ise arvavad) vaid  leevendamiseks.
PM 28.01.16 „Hollandi poliitikud töötasid välja plaani Euroopat haaranud migrandikriisi lahendamiseks: Kreeka saartele saabunud pagulased ja migrandid saadetaks koheselt praamide peal tagasi Türgisse . Möödunud aasta jooksul jõudis Türgist Kreeka saartele rohkem kui 850 000 migranti. Tänavu jaanuaris on Kreekasse saabunud juba ligi 46 000 sisserändajat. Surma on selle käigus saanud vähemalt 200 inimest.
Hollandlased avaldasid plaani samal ajal, kui Rootsi teatas, et plaanib saata lähiaastail tagasi kõik need, kelle varjupaigataotlus on saanud riigilt eitava vastuse. Kava elluviimine sõltub sellest, kas Türgit peetakse migrantide jaoks turvaliseks riigiks, nagu seda nõuab ÜRO. „

Nii, et lahendusi otsitakse, kuigi kalleid ja vähetõhusaid. Ikkagi sammud õiges suunas. Vahel mõni samm tagasi, mõni kõrvale.  Mõnikord tegeldakse juba täiesti pseudoabiga nagu ROK-i pagulaskoondis.
PM 29.01.16 Pagulaskoondis „Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) teatas täna, et sel suvel toimuvatel Rio de Janeiro olümpiamängudel asuvad võistlema ka pagulased. ROKi president Thomas Bach selgitas täna, et Rio OMil tahetakse pöörata tähelepanu põgenike raskele olukorrale ja seetõttu pakutakse pagulastele võimalust spordi suursündmusest osa võtta.
«Tahame maailma tähelepanu juhtida 60 miljoni pagulase saatusele, probleemidele ja nende kannatustele,» rääkis Bach, kes üht põgenikelaagrit külastades kohtus potentsiaalsete olümpiasportlastega. «Neil ei ole mingit lootust, neil pole lippu, mille järel marssida, ja neil pole oma hümni. Oleme kutsunud nad olümpial osalema ja nad marsivad olümpialipu järel,» lisas Bach.“
Peab tunnistama, et tegemist on kena žestiga, kuid vaevalt see rahvasterände probleeme lahendab, ehk nagu hr T. Bach tõdeb liikvel on ca 60 milj inimest. Inimest. Just.

Ajalootund
Meil oli eespool juttu avaaride mõjust Rooma impeeriumile ehk tolleaegsele Euroopa liidule. Olenevalt impeeriumi tugevusest püüti riiki tungivaid rändeid tõrjuda, kas sõjalise jõuga, diplomaatiaga, millesse kuulus ka teatud hõimudele loa andmine asuda impeeriumi territooriumile teatud tingimustel, milleks tavaliselt oli puhvertsooni loomine uute tulijate vastu. Peale selle olid rahalised meetmed, milledest ühed olid sellise suunitlusega, et Rooma andis neile rahalist abi, et nad oma territooriumidel püsiksid, sest see oli odavam kui sõja pidamine. Päris rasketel juhtudel maksti sissetungijatele „karuseraha“. „Katuseraha“ tähendas väljapressimist, et sisse ei pressitaks.
 „Avaaride eesmärk oli luua hiiglaslik väljapressimise süsteem. Rooma keiserriigist pidi saama nende lüpsilehm ja slaavlased (alates u 580 aastast) saama väljapressimise vahend.
See superröövimine ketis ligi 50 aastat ja tõi avaaridele puhastuluna sisse vähemalt 70 000 naela kulda (nüüdisvääringus ligikaudu 7 miljardi inglise naela). Algust tehti 572 aastal, mil avaaarid sundisid roomlasi hakkama neile maksma aastas 80 000 kuldsolidust kaitseraga – seda nimetati rahu tagamise rahaks.“ (Keys „Katastroof“  Sinisukk 2002 . Lk 60)

Kaasaeg

 Euroopa Komisjoni pressiteade
 (ELi ja Türgi koostöö: Türgi toetamiseks luuakse 3 miljardi euro suurune pagulasrahastu)
„15. oktoobril kogunenud Euroopa Ülemkogu avaldas heameelt pagulasi ja rännet käsitleva ELi ja Türgi ühise tegevuskava üle. See on osa terviklikust koostöökavast, mis põhineb jagatud vastutusel, vastastikustel kohustustel ja nende täitmisel. Samuti otsustas Euroopa Ülemkogu suurendada mitmes valdkonnas Türgi suhtes võetavaid poliitilisi ja rahalisi kohustusi. ELi ja Türgi ühise tegevuskava kohaselt on EL kohustunud andma Türgile kiiret ja pidevat humanitaarabi. EL eraldab märkimisväärseid
uusi rahalisi vahendeid, et aidata Türgil toime tulla tema territooriumile saabunud ajutise kaitse all olevate süürlaste haldamisega. Toetuse andmise õigusliku raamistikuna loob Euroopa Komisjon Türgi toetamiseks pagulasrahastu, kes hakkab rahastatavaid meetmeid koordineerima ja ühtlustama.
Eesmärk on anda ajutise kaitse all olevatele süürlastele ja Türgi vastuvõtvatele kogukondadele tõhusat ja täiendavat toetust. Rahalisi vahendeid eraldatakse võimalikult paindlikult ja kiiresti ning nendega toetatakse riigi ja kohaliku tasandi ametiasutusi kooskõlas Türgi ja ELi koostöö raamistiku kohase koormuse jagamise kokkuleppega.“

Järgmine Euroopa Komisjon i pressiteade
„Pagulaskriis: komisjon vaatab läbi 2015. aasta meetmed ja paneb paika 2016. aasta prioriteedid“ sedastab, et „ 12. novembri rändeteemalisel tippkohtumisel Vallettas tulid kokku ELi ja Aafrika riigipead ja valitsusjuhid, et tugevdada koostööd ja tegeleda kriisi algpõhjustega. Selle tulemusel rakendatakse 2016. aasta lõpuks mitmed konkreetsed meetmed. Samal kohtumisel käivitati ametlikult ELi usaldusfond Aafrika jaoks, mille kaudu eraldatakse kokku 1,8 miljardit eurot ELi rahalisi vahendeid.“
PM 4.02.16 „Kolmest miljardist üks miljard tuleb Euroopa Liidu ühisest eelarvest, kaks miljardit peab aga kokku saama liikmesriikide panustest, mis on määratud vastavalt nende majanduslikule võimekusele. Nii maksavad suurimad summad Saksamaa (427,5 miljonit), Ühendkuningriik (327,6 miljonit) ja Prantsusmaa (309,2). Eesti naabritest Läti peab maksma 3,5 ja Leedu 5,2 miljonit eurot, Soome osaks on 28,4 ja Rootsi 61,3 miljonit eurot.

Hingetõbe aeg? 

Niisiis on EL leidnud teatud lahendusi rändekriisi leevendamiseks Türgi suunalise  pagulasrahastu ja Aafrika suunalise usaldusfondi näol.  Milline erinevus nendel rahasiiretel on võrreldes Rooma impeeriumi poolt  avaaridele makstud rahu tagamise rahaga mõelgu igaüks ise? Mnjah, midagi pole teha, ajalugu kordub, sest ega valikuvõimalused polegi eriti suured. Oma õiguste, rahu, turvalisuse veendumuste eest on alati seistud kas tahte, jõu või rahaga. Kõik oleneb vaid sellest, kuidas neid kasutada. Bütsants kestis peale avaaride rünnet/rännet veel sajandeid lähtudes oma toimivast bürokraatiast ja diplomaatilise manööverduse oskusest. Nii, et EL plaanil võib ajaloolises perspektiivis isegi jumet olla.
Samas põhiküsimused ehk Süüria kriisi mahasurumine (diplomaatiliselt nimetatakse seda lahendamiseks), piiride pidamine ja töökohtade loomise osas pole edu saavutatud (loe: tõelise abi ülesehitamist). Vaid andami maksmisega üksi edu ei saavuta, see võib olla vaid ajutine meede, et oma konveierit ümber seadistada.

Järgneb ...


Targutusi:
M. Laidre „Domus Belli“ Argo 2015
Lk 275 „Rootsi kuningas ei hoidnud tagasi ka kriitikat poolvenna aadressil: „me täname Jumalat, kes Meile mõistust on andnud teiste heade meeste arvamust kuulata, ei pea Me ka end ise liiga targaks nagu mõned, kes oma laiskuses mõtlevad, et neil pole teiste meeste nõu tarvis, vaid teevad seda, mis neile endale pähe tuleb.““. (Erik XIV, 1562)
Lk 345 „Täiesti üksmeelselt otsustati, et Eestimaa jääb Rootsi riigi koosseisu vaatamata sellele, kas Erik XIV püsib troonil või mitte, millest teise alternatiivi puhul lisati „Jumal hoidku selle eest.““
Lk 349 „ Ohtlikkusele vaatamata oli üle terve Euroopa levinud komme, et tsiviilelanikkond jälgis lahinguid nagu hiiglaslikke vabaõhuetendusi.“

J. Page „Suure vaimu rüpes“ Tänapäev 2011
Lk 15 Õigusteadlane F. Cohen „ Nagu kaevuri kanaarilind, „ kirjutas ta, „ilmneb see, kuidas me kohtleme indiaanlasi – veelgi rohkem kui teiste rahvusvähemuste kohtlemine -, meie demokraatiausu tõusu ja langust.“

Lk 47 „(…) kuid H.L. Menckeni arvates pole mainitud seigad oma vahel kuidagi seotud: „Igale keerukale probleemile leidub lahendus, mis on lihtne, selge ja ekslik.“