Rahvasterände tasuvusanalüüs: V X+1 Lahendamatuse kuhjumisest

Harjumus.

Mõtlesin, et  rahvasterände majandusanalüüsi teemaga olen lõpetanud. Nagu öeldakse, tehtud ja kaelast ära, aga ei arvanud ära. No jaa, ega selle tasuvusanalüüsi  pärast rahvasteränne ei lõppe, kuid arvasin, et rahvasterände analüüsiga, kui sellisega  olen lõpuni jõudnud, kuid …. Nii nagu majanduses on tasuvusanalüüs muutuv protsessilaadne „värgendus“, nii ka rahvasterände puhul, kogu aeg tuleb ilmsiks üha uusi kuluartikleid.  Just kuluartikleid lisandu pidevalt, kuid eeldatavat kasu, mida lootsid EL  ei paista kuskilt (Komisjoni rehkenduste kohaselt lisab täiendav sisseränne 2020. aastaks Euroopa Liidu sisemajanduse kogutoodangule (SKT) 0,2 kuni 0,3 protsenti). Hullemgi veel, EL on lõpuks aru saamas, et piirikaitsamtus ja kõigi „abistamine“ võib viia Schengeni kokkuvarisemisele, mille tulemusena … «Schengeni senisest laiaulatuslikumal peatamisel ja siseturu saavutusi ohustavatel meetmetel võib olla potentsiaalselt häiriv mõju majanduskasvule,» teatas Euroopa Komisjon talvist majanduskasvu prognoosi avalikustades (PM 04.02.16). Selline areng oleks juba EL-e väga ohtlikuks allakäigukeeriseks. Täiesti kontrollimatuks keeriseks.

Ilujuttudest ja ressursikasutusest. Veelkord

Ilujuttude tasandilt on Poliitinimeseksed asunud kuulama kõminat tänavatelt, aga … ei saa ikka sõnumist aru. Mida teha, mida tegemata jätta? On suur oht, et nüüd kui me oleme kõik valesti teinud, nüüd … teeme jälle õigeid asju liiga hilja ja liiga vähe ehk jälle valesti.

Õigemini ressursikasutus on vale. Käsitlesime eespool rahvasterände konveieri  laomajanduslikku osa. Selle üks järeldusi oli, et majanduses ei saa lubada enesele liiga suuri laokulusid, laojääke ja mahakandmisi. Laojäägid peaksid olema võimalikult väikesed, mis toodetakse, see läheb ka kohe logistilise süsteemi kaudu  tarbimisse. Ladudes võib olla vaid mingis sektoris hädavajalik strateegiline varu, kuid kõik muu on liiast. Kulu. Kahjum.  Sama printsiip kehtib ka rahvasterändes, laojäägid ja kaod on kurjast. Keskkonnakahju tekitavad. Nii sihtriigile, kui ka rändaritele. Nüüd järsku märkasime, et, upsti, laod on täis ja enam ei mahu. Oleme oma võimeid ülehinnanud. Õigemini oleme olnud üleolevad, lohakad ja hoolimatud. Miks? Ma pole kuulnud sellisest majandamisest, et kõigepealt lastakse oma ladu kõiksugu krämu täis tassida ja siis kalli raha eest see jälle tagasi saata. Kuid meil Euroopas just niimoodi juhtunud ongi. Majanduses lõppeb selline tegevus pankrotiga. Kas me tahame süsteemi pankrotti? Vaadake pankrotipesast võivad, kuid ei pruugi kasu saada vaid pankrotihaldurid või advokaadid, osanikud … Osanikega on niimoodi nagu O. Vilde „Pisuhännas“ kirjutas, et osalistele jääb lõpuks vaid hambaork, millega hambaid orkida.

Ülepumpamisoperatsioonid

Hea on, et saime aru, et arutult inimesi ladustada ei saa. Ei tohi. Kuid parandusmeetmed on sama veidrad kui esialgsed „mittemidagitegemisemeetmed“. Probleemid on täiesti erinevad nende liikmesriikide jaoks. Kuigi kõik tahaksid probleemi lihtsalt kaelast ära saada. Alustame algusest. Loeme seitungitest:

- PM 30.01.16.“ Need, kes soovivad hävitada Euroopa Liidu passivaba liikumise Schengeni tsooni, tahavad hävitada EL-i ning Itaalia ei lase sel juhtuda“, ütles täna peaminister Matteo Renzi.

Õige, Schengeni viisaruumi lagunemine on kogu EL allakäigu algusaks, seda tuleb igati vältida. Kuid siin põrkuvad kaks erineva vaadet rändarite probleemi lahendamisele. Üks vaade on see, mida näevad rannikuriigid ehk Itaalia ja Kreeka, ehk saaks rändarid kiiresti edasi saata nende unelmatemaale ehk vaid ühine viisaruum võimaldab mingilgi määral saabujate painet vähendada rannikuriikidele.  Teine vaade on konveieri ladustus lõppjaamades nagu Taani, Soome ja Norra. Viimatimainitud on uppumas rändatite tulva. Mida teeb hoolikas peremees, kui näiteks tema kelder on vett täis valgunud? Muidugi püüab seda kuivaks saada vett välja pumbates. Nii on ka eelpool mainitud riigid alustanud teatanud ülepumpamisoperatsioonide käivitamisest:

-ÄP. 28.01.16Ligi pooled läinud aastal pagulasena Rootsi saabunud isikud ei pruugi riigis asüüli saada, mis tähendab väljasaatmist. „Usun, et see puudutab vähemalt 60 000 inimest, kuid see arv võib kasvada ka 80 000-le,“ ütles Rootsi siseminister

- PM 29.01.16. „Soome migratsiooniameti andmetel saabus 2015. aastal Soome 32 000 asüülitaotlejat. «Iga taotleja taotlus vaadatakse eraldi läbi, kuid umbes pooled saavad eitava vastuse. Soomest saadetakse välja seega 15 000 – 20 000 asüülitaotlejat,» kinnitas Nerg. Väljasaatmist koordineerib Helsingi politsei erirühm koostöös siseministeeriumiga

-ÄP 30.01.16 Soome justiits- ja tööminister Jari Lindström leiab, et Soomel maksab tähele panna Taanis äsja vastu võetud seadust, mis annab ametivõimudele õiguse pagulastelt kallimad esemed konfiskeerida, et korvata nende ülalpidamiskulud. „Kui heal järjel asüülitaotlejal on vara teenuste eest Soomes maksta, siis miks mitte?“ ütles ta. Taani seaduse järgi võib politsei konfiskeerida esemed, mille väärtus ületab 10 000 Taani krooni ehk 1340 eurot.

Aga see pole veel kõik, väljasaatmise ehk ülepumpamiseni tuleb jõuda. Selleks on vaja pumpa ja  pumpamine/väljasaatmine on kallis. Tegelikult tuleb smuugelpumbasüsteemile ehitada vastukaaluks oma kompensatsioonipumpla. PM 4.02.16 „Soome siseministeeriumi hinnangul vaadatakse enim asüülitaotlusi läbi veebruarist aprillini ja see toob kaasa väljasaatmise laine, milles langeb suur vastutus politseile. Kõige lihtsam on  nende asüülitaotlejatega, kes eitava vastuse korral on valmis vabatahtlikult päritoluriiki tagasi minema. Kui aga tekib olukord, kus asüüli mitte saanu ei soovi minna, siis eskordivad politseinikud ta lennujaama ja panevad lennukile ehk teine variant on sunniviisiline väljasaatmine, mis ei pruugi meeldiv olla,» lisas Kolehmainen.

Soome politsei peadirektori sõnul on Soome seotud rahvusvaheliste lepingutega, mille kohaselt peab ühe väljasaadetava kohta olema umbes kaks politseinikku. Tegemist on seega palju inimtööjõudu nõudva ja kalli operatsiooniga olukorras, kus Soomel on tuhandeid väljasaadetavaid.

 «On kindel, et pooled asüüli taotlenutest saavad eitava vastuse ning neist üle kolmandiku või isegi pool ei nõustu Soomest vabatahtlikult lahkuma. Seega üsna suur arv inimesi,» nentis Kolehmainen“

Ka britid oma rändarite abistamise poliitikat muutmas, kohe nii muutmas, et tahavad need põhimõtted panna EL lepingu osaks. Tore, kuid kõik ülaltoodud näited on hiljaks jäänud ja kulukad.  Heal juhul suudavad need vee kerkimist pidurdada, kuid …

Õhuarmaadad?

Mis te arvate, kui palju võiks maksta 80 tuh rändari väljasaatmine … eee … kuhugi? Või pigem eikuhugi?  Puht majanduslikult? Või Soome paarikümne tuhande rändari väljasaatmine? Mida üldse kujutab enesest 80 tuh inimest? See on sama palju, kui kogu Pärnu, Viljandi, Rakvere ja Jõgeva linna elanikkond kokku. Või sada Mõisaküla linna jagu inimesi. Ehhee, Mõisaküla linn on ka megasuur linn, lausa nipilt-näpilt üle 800 inimese. Mnjah, kas teil on aimu, milline võiks olla sellise koguse inimeste teisaldamise koormus? Või kui Rootsi ja Soome väljasaadetute numbrid kokku panna saab lahedalt Tartu linna jagu rahvast, keda oleks vaja saata … kuhugi, ei kohugi. Lennukitega. Tšarterreisidega. Oeh.

Kuid alustuseks polnud ju rohkemat vaja olnudki kui hollandi poisikest, kes oleks näpuga veenire tammis sulgenud, nüüd … Nüüd vajame õhuarmaadasid.

Kuskohalt raha leida?  

Nojah, Saksamaa püüab leida lahendusi raha abil. Nagu teame tegi Saksamaa ettepaneku kehtestada migrantide vastuvõtmise rahastamiseks EL-is kütusemaks. Vahva. Nüüd on see ettepanek pälvinud ka Euroopa Komisjoni asepresidendi Valdis Dombrovskise toetuse nagu rõõmsameelselt (kergendusega?) seitungis kirjutati

Nojah täiesti loogiline, kui lennukitega vedada, siis tuleb muidugi lisaaktsiis kehtestada. Või siis mitte loogiline. Selge see, et maksma peame me nii või teisiti.

Kolonialismikolli kollitused ja muud lollitused

Meil siin maailmanurgas on mõningaid protsesse raske mõista, sest meie ei ole olnud kunagi ei suurriik ega koloniaalriik. Meie ei tunne endal mingit „süüd“ nagu mitmed suured Euroopa riigid oma ajaloo pärast. See süütunne ja on ka paljuski rändarite probleemi käivitavaks jõuks, Euroopa püüab oma endiste asumaade kodanikke kohelda kuidagi eriliselt, hellalt, … süütundega.

Kogesin seda kunagi Pariisis, mil olime külas oma Prantsusmaa kolleegidel. Asusime mõnusas hotellis viisakal metroosõidu kaugusel kesklinnast ning sõitsime loomulikult „ täiesti iseseisvalt“ igal hommikul kokkulepitud kontoritesse. Samas hotellis olid ka Vietnami ametnikud, kes külastasid sama ministeeriumi, kuid neile tuli millegipärast igal hommikul väikebuss järgi. Küsisin meie kontaktisikult, miks siis niiviisi? Selle peale saingi üllatava vastuse, et „ Oh, teie olete … (ja kõik need ilusad sõnad), aga nemad veel ei ole ja pealegi oleme me nende ees võlgu, sest Vietnam oli kunagi Prantsusmaa koloniaalvaldus.“. Vaat niiviisi. On hea tunda probleemide juuri, siis on neist ka kergem aru saada. Lahendada. See süütunne ei vaeva mitte ainult prantslasi vaid ka teisi, mis ajab segi abistamise ja nunnutamise. Ka sakslastel on oma tume minevik, nii et nad püüavad kehtestada ennast kui tõelist demokraatia kantsi. Seega Euroopa mingil ajahetkel edukas olnud  minevik on tulnud kollitama tänapäeva Euroopat.

Nii et koloniaalne minevik kollitab meid. Teeb mannetuks. No mitte meid eestlasi, sest meie oleme olnud alati kuidas seda viisakamalt öeldagi mittekoloniaalsed. Ehki, möödunud sajandi alguses vilksatasid meilgi ideed Suur-Eestist, nii nagu põhjanaabritelgi Suur-Soomest. Kuid saime pidama, ei läinud õnneks. Seega meid koloniaalne minevik ei rõhu ja võime mitmetele protsessidele vaadata selgema pilguga. Süütunde hämuta silmades.

Geograafiatund

Koloniaalminevikuga on veel see rumal lugu, et kui kolooniate haldamise vägi ära kaob, siis mälestus sellest suurest tundest ja suurriiklikud ambitsioonid veel ei kuhtu. Püütakse viimase võimaluseni hoida mingeidki endise hiilguse riismeid. Seepärast tekkivad mõned nö irdterritooriumid, mis on emamaast geograafiliselt eraldatud, kuid administratiivselt ühendatud. See eraldatuse ja ühendatuse duaalsus loob süsteemi omamoodi tagaukse. Siinkohal väike ekskurss Itaalia ja Kreeka saarte manu

Wikipedia:  Lampedusa on saar Vahemeres, Pelagie saarte suurim saar. Ta asub 205 km kaugusel lõunas Sitsiiliast ja 113 km kaugusel idas Tuneesiast. Lampedusa kuulub poliitiliselt Euroopasse, täpsemalt Itaaliale Agrigento provintsi, ent loodusgeograafiliselt Aafrikasse, sest meri saare ja mandri vahel ei lähe sügavamaks kui 120 m. Saare pindala on 20 km².

Wikipedia: Lesbos (vanakreeka; kreeka Λέσβος Lésvos, mõnikord nimetatakse Mytilini pealinna järgi) on Kreekale kuuluv saar Egeuse mere idaosas Türgi ranniku lähedal. Türgi mandriosast eraldab seda kitsas Mytilini väin.

Sámos (Vana-Kreeka kontekstis Samos; kreeka ja vanakreeka Σάμος, türgi Sisam) on Kreekale kuuluv saar Egeuse mere idaosas Chíose saarest lõuna pool ja Pátmose saarest põhja pool. Türgi mandriosast, mis kuulub Aasiasse, eraldab seda 1,6 km laiune Mykáli väin. Saar on väga lähedal Mykáli neemele Türgis.

Delfi 16.08.15:  Peamised saabumiskohad on neli Kreeka saart: Lesbos, Chíos, Sámos ja eriti Kos. Kos asub Türgi rannikust vaid 10 kilomeetri kauguse.  Kuna saared asuvad Türgi rannikust vaid kiviviske kaugusel, topivad inimsmugeldajad väikesed alused migrante pilgeni täis ning saadavad merele, mistõttu tuleb piirivalvuritel iga päev tegeleda paljude intsidentidega.

Nüüd te saate oru, et rändarid ei tule mitte niivõrd Itaaliasse ja Kreekasse vaid neist kaugel asuvatesse, kuid poliitiliselt seotud irdterritooriumidele.

Terve mõistuse tund

Mind on alati imestama pannud see asjaolu, et merehädalised võetakse nende transiitsaarte juurest pardale ja viiakse ära … kaugele Euroopasse. Kuid lähtekoht (Türgi, Tuneesia) on ju palju lähemal, miks neid hädalisi kaugesse Euroopasse päästetakse mitte lähimasse turvapaika? Kas Türgi pole turvaline? Kas rändaril, kes paneb oma varanatukese ja elu ohtu smuugelpaatidega 1,6 km (või enam) merd ületada ja seejärel veetakse Kreekasse ning sealt rändab ta edasi ajava konveieriga puudustkannatavate põgenikkolonnidena läbi Euroopa Rootsi või Soome on abi? Kas me niimoodi aitame ikka neid õnnetuid inimesi? Või võimendame mingeid miraaže?  Lõppjaamades, nendes heaoluriikides, millised püüavad tõsimeeli pakkuda oma parimat jõuavad rändarid hirmsa äratundmiseni, et neid „mõnitatakse“ Soome koolisöökla söögiga ja Rootsi suvehäärberitesse majutamisega. Siis nad saavad aru, et neil ei ole võimalustki jääda ega saada isegi varjupaika, sest enamus neist lihtsalt ei kvalifitseeru varjupaiga saajate kategooriasse. Kõik see raha, füüsiline vaev ja 2-4 aastat aega on läinud tühja. Kaotatud aeg, kaotatud elud. Vaadake, just selline süsteem on ebainimlik ja kannatusi põhjustav, mitte kohe tagasi aitamine. Iga aitamine ei ole abi. Karu teenest olete ju kuulnud? Õpetlik lugu heasoovlikkusest.

Hollandi suurtest poistest

Tundub, et nüüd lõpuks on selle maa poliitikud, kus kangelaspoisid näppu auku panevad asjast aru saanud (neil ju sajanditepikkune tammivalve kogemus) ja esitanud lõpuks oma ettepanekud kriisi … Ei, ei mitte lahendamiseks (mida nad ise arvavad) vaid  leevendamiseks.

PM 28.01.16 „Hollandi poliitikud töötasid välja plaani Euroopat haaranud migrandikriisi lahendamiseks: Kreeka saartele saabunud pagulased ja migrandid saadetaks koheselt praamide peal tagasi Türgisse . Möödunud aasta jooksul jõudis Türgist Kreeka saartele rohkem kui 850 000 migranti. Tänavu jaanuaris on Kreekasse saabunud juba ligi 46 000 sisserändajat. Surma on selle käigus saanud vähemalt 200 inimest.

Hollandlased avaldasid plaani samal ajal, kui Rootsi teatas, et plaanib saata lähiaastail tagasi kõik need, kelle varjupaigataotlus on saanud riigilt eitava vastuse. Kava elluviimine sõltub sellest, kas Türgit peetakse migrantide jaoks turvaliseks riigiks, nagu seda nõuab ÜRO. „

Nii, et lahendusi otsitakse, kuigi kalleid ja vähetõhusaid. Ikkagi sammud õiges suunas. Vahel mõni samm tagasi, mõni kõrvale.  Mõnikord tegeldakse juba täiesti pseudoabiga nagu ROK-i pagulaskoondis.

PM 29.01.16 Pagulaskoondis „Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) teatas täna, et sel suvel toimuvatel Rio de Janeiro olümpiamängudel asuvad võistlema ka pagulased. ROKi president Thomas Bach selgitas täna, et Rio OMil tahetakse pöörata tähelepanu põgenike raskele olukorrale ja seetõttu pakutakse pagulastele võimalust spordi suursündmusest osa võtta.

«Tahame maailma tähelepanu juhtida 60 miljoni pagulase saatusele, probleemidele ja nende kannatustele,» rääkis Bach, kes üht põgenikelaagrit külastades kohtus potentsiaalsete olümpiasportlastega. «Neil ei ole mingit lootust, neil pole lippu, mille järel marssida, ja neil pole oma hümni. Oleme kutsunud nad olümpial osalema ja nad marsivad olümpialipu järel,» lisas Bach.“

Peab tunnistama, et tegemist on kena žestiga, kuid vaevalt see rahvasterände probleeme lahendab, ehk nagu hr T. Bach tõdeb liikvel on ca 60 milj inimest. Inimest. Just.

Ajalootund

Meil oli eespool juttu avaaride mõjust Rooma impeeriumile ehk tolleaegsele Euroopa liidule. Olenevalt impeeriumi tugevusest püüti riiki tungivaid rändeid tõrjuda, kas sõjalise jõuga, diplomaatiaga, millesse kuulus ka teatud hõimudele loa andmine asuda impeeriumi territooriumile teatud tingimustel, milleks tavaliselt oli puhvertsooni loomine uute tulijate vastu. Peale selle olid rahalised meetmed, milledest ühed olid sellise suunitlusega, et Rooma andis neile rahalist abi, et nad oma territooriumidel püsiksid, sest see oli odavam kui sõja pidamine. Päris rasketel juhtudel maksti sissetungijatele „karuseraha“. „Katuseraha“ tähendas väljapressimist, et sisse ei pressitaks.

 „Avaaride eesmärk oli luua hiiglaslik väljapressimise süsteem. Rooma keiserriigist pidi saama nende lüpsilehm ja slaavlased (alates u 580 aastast) saama väljapressimise vahend.

See superröövimine ketis ligi 50 aastat ja tõi avaaridele puhastuluna sisse vähemalt 70 000 naela kulda (nüüdisvääringus ligikaudu 7 miljardi inglise naela). Algust tehti 572 aastal, mil avaaarid sundisid roomlasi hakkama neile maksma aastas 80 000 kuldsolidust kaitseraga – seda nimetati rahu tagamise rahaks.“ (Keys „Katastroof“  Sinisukk 2002 . Lk 60)

Kaasaeg

 Euroopa Komisjoni pressiteade

 (ELi ja Türgi koostöö: Türgi toetamiseks luuakse 3 miljardi euro suurune pagulasrahastu)
„15. oktoobril kogunenud Euroopa Ülemkogu avaldas heameelt pagulasi ja rännet käsitleva ELi ja Türgi ühise tegevuskava üle. See on osa terviklikust koostöökavast, mis põhineb jagatud vastutusel, vastastikustel kohustustel ja nende täitmisel. Samuti otsustas Euroopa Ülemkogu suurendada mitmes valdkonnas Türgi suhtes võetavaid poliitilisi ja rahalisi kohustusi. ELi ja Türgi ühise tegevuskava kohaselt on EL kohustunud andma Türgile kiiret ja pidevat humanitaarabi. EL eraldab märkimisväärseid
uusi rahalisi vahendeid, et aidata Türgil toime tulla tema territooriumile saabunud ajutise kaitse all olevate süürlaste haldamisega. Toetuse andmise õigusliku raamistikuna loob Euroopa Komisjon Türgi toetamiseks pagulasrahastu, kes hakkab rahastatavaid meetmeid koordineerima ja ühtlustama.
Eesmärk on anda ajutise kaitse all olevatele süürlastele ja Türgi vastuvõtvatele kogukondadele tõhusat ja täiendavat toetust. Rahalisi vahendeid eraldatakse võimalikult paindlikult ja kiiresti ning nendega toetatakse riigi ja kohaliku tasandi ametiasutusi kooskõlas Türgi ja ELi koostöö raamistiku kohase koormuse jagamise kokkuleppega.“

Järgmine Euroopa Komisjon i pressiteade

„Pagulaskriis: komisjon vaatab läbi 2015. aasta meetmed ja paneb paika 2016. aasta prioriteedid“ sedastab, et „ 12. novembri rändeteemalisel tippkohtumisel Vallettas tulid kokku ELi ja Aafrika riigipead ja valitsusjuhid, et tugevdada koostööd ja tegeleda kriisi algpõhjustega. Selle tulemusel rakendatakse 2016. aasta lõpuks mitmed konkreetsed meetmed. Samal kohtumisel käivitati ametlikult ELi usaldusfond Aafrika jaoks, mille kaudu eraldatakse kokku 1,8 miljardit eurot ELi rahalisi vahendeid.“

PM 4.02.16 „Kolmest miljardist üks miljard tuleb Euroopa Liidu ühisest eelarvest, kaks miljardit peab aga kokku saama liikmesriikide panustest, mis on määratud vastavalt nende majanduslikule võimekusele. Nii maksavad suurimad summad Saksamaa (427,5 miljonit), Ühendkuningriik (327,6 miljonit) ja Prantsusmaa (309,2). Eesti naabritest Läti peab maksma 3,5 ja Leedu 5,2 miljonit eurot, Soome osaks on 28,4 ja Rootsi 61,3 miljonit eurot.

Hingetõbe aeg? 

Niisiis on EL leidnud teatud lahendusi rändekriisi leevendamiseks Türgi suunalise  pagulasrahastu ja Aafrika suunalise usaldusfondi näol.  Milline erinevus nendel rahasiiretel on võrreldes Rooma impeeriumi poolt  avaaridele makstud rahu tagamise rahaga mõelgu igaüks ise? Mnjah, midagi pole teha, ajalugu kordub, sest ega valikuvõimalused polegi eriti suured. Oma õiguste, rahu, turvalisuse veendumuste eest on alati seistud kas tahte, jõu või rahaga. Kõik oleneb vaid sellest, kuidas neid kasutada. Bütsants kestis peale avaaride rünnet/rännet veel sajandeid lähtudes oma toimivast bürokraatiast ja diplomaatilise manööverduse oskusest. Nii, et EL plaanil võib ajaloolises perspektiivis isegi jumet olla.

Samas põhiküsimused ehk Süüria kriisi mahasurumine (diplomaatiliselt nimetatakse seda lahendamiseks), piiride pidamine ja töökohtade loomise osas pole edu saavutatud (loe: tõelise abi ülesehitamist). Vaid andami maksmisega üksi edu ei saavuta, see võib olla vaid ajutine meede, et oma konveierit ümber seadistada.

Järgneb ...

Targutusi:

M. Laidre „Domus Belli“ Argo 2015

Lk 275 „Rootsi kuningas ei hoidnud tagasi ka kriitikat poolvenna aadressil: „me täname Jumalat, kes Meile mõistust on andnud teiste heade meeste arvamust kuulata, ei pea Me ka end ise liiga targaks nagu mõned, kes oma laiskuses mõtlevad, et neil pole teiste meeste nõu tarvis, vaid teevad seda, mis neile endale pähe tuleb.““. (Erik XIV, 1562)

Lk 345 „Täiesti üksmeelselt otsustati, et Eestimaa jääb Rootsi riigi koosseisu vaatamata sellele, kas Erik XIV püsib troonil või mitte, millest teise alternatiivi puhul lisati „Jumal hoidku selle eest.““

Lk 349 „ Ohtlikkusele vaatamata oli üle terve Euroopa levinud komme, et tsiviilelanikkond jälgis lahinguid nagu hiiglaslikke vabaõhuetendusi.“

J. Page „Suure vaimu rüpes“ Tänapäev 2011

Lk 15 Õigusteadlane F. Cohen „ Nagu kaevuri kanaarilind, „ kirjutas ta, „ilmneb see, kuidas me kohtleme indiaanlasi – veelgi rohkem kui teiste rahvusvähemuste kohtlemine -, meie demokraatiausu tõusu ja langust.“

Lk 47 „(…) kuid H.L. Menckeni arvates pole mainitud seigad oma vahel kuidagi seotud: „Igale keerukale probleemile leidub lahendus, mis on lihtne, selge ja ekslik.“