Abiriigi võimalikkusest

Hästi elame

Elame uuel ajastul, ennaktempos tõstetavate aktsiiside ajastul. Tundub, et seda on hakatud pidama lausa majanduse käigujõu aluseks. Igatahes viitab sellele hiljutine uudis, et biogaasi aktsiisi kavatsetakse tõsta, et selle tarbimist tõsta. Kummaline. Maailm on muidugi lihtsam valimislubadustele tuleb leida kate. Ikka maksudest, kust mujalt. (Räägitakse veel rehviaktsiisist, magusaktsiisist, rasvaaktsiisist, terviseaktsiisist jne. Võib-olla peaksime ennast ümber nimetama Aktsiisivabariigiks?)

Üks au

Maksude klapitamisega käib hirmus vintsklemine. Ma pole sellist absurdset vintsklemist enne kogenud. Seega: raha on vaja, kuid populaarsust on ka vaja. Kuidas valida? Mõlemat korraga ei saa. Vaid tõelised korüfeed, nagu Lennu Taadu ja Winston C, võisid rahvale pakkuda uusi perspektiive ning … verd, pisaraid, higi olles ikkagi populaarsed. Oli mida lubada. Nüüdsed lubadused … Need on  lihtsalt selle pisku laialijagamine, mis meil on (palgatõusud, toetused, riigi üürikorterid jne). Lubadused ei tekkinud mitte seetõttu, et need oleksid ühiskonnas objektiivseks vajaduseks, vaid seetõttu, et poliittehnoloogide arvates suutis just selline lubamine kindlustada mullu valimisedu. No nagu teame, ei kindlustanud, … kuid lubadused jäid. Nüüd meie, täie mõistusega inimesed, ei aruta enam selle üle, mida ühiskonnal on vaja teha pikemas perspektiivis, et edukas olla, vaid selle üle, kuidas poliittehnoloogide välja mõeldud „kavaluisi” täita. Harilikult häid ideid napib, kuid sõna tuleb pidada, see on au asi.

Kaks aud, üks murtud

Kui midagi targemat pähe ei tule, siis  ikka pöördutakse vanade võtete juurde. Meiegi  ilmselt lähtudes ajaloolistest kogemustest oleme asunud aktsiiside ennaktempoga tõstmisele. Hea või halb? Halb on see, et kütusesektorit ja alkoholi tootmist, mis on EV legaalsed ärid, koheldakse kui mingit peksupoissi, nii kui administratsioonil raha vaja, nii minnakse näiteks alkoholitöösturi manu – tee rahakotilõuad lahti ja enda omad pane kinni.

 Vaadake, kui on tegemist legaalse äriga, siis peavad siin kehtima samad reeglid nagu muudeski ärides. Ettevõtja põhinõue on, et reeglid oleksid selged ja pikaajalised, vaid siis saab investeerida ja tootmist arendada. Kui asjad on teisiti, pole tegemist ettevõtlussõbraliku keskkonnaga. Kui meie välisinvesteeringute riiki meelitamise strateegia on selline, et: „Tulge kõik, me tõstsime 2x trahve ja me muudame teie makse täpselt, siis kui ise arvame!”, siis ilmselt ei ole see tõhus majandusstrateegia. Au ei saa mõõta rahas. Selline käitumine tekitab usaldamatust.  Selles mõttes on alkoholiaktsiiside lepinguväline tõstmine halb märk. Väga halb märk. Ja ärgem sadagem seda ära karskuspoliitikaga, need on kaks eri asja, sõnapidamine jääb sõnapidamiseks, karskuspoliitika karskuspoliitikaks. Õigemini ärgem solkigem õilsat karskuspoliitikat poliittehnoloogiliste lubaduste täitmisega, see on vaid ettekääne. Samasugune ettekääne nagu kütustele (logistika vereringe) aktsiiside tõusu põhjendus, mis olevat ka pahede maksustamine. Piinlik.

Elu on läinud jõukamaks

Mis puutub alkoholiaktsiiside tõusu võimalusi majanduslikult, siis see on täiesti omaette teema. Minu pärast võib siin küll hindu tõsta, kui konkurents lubab. Just, just, kui konkurents lubab, sest mis kasu on meil maksumäära tõusust, kui eelarvesse tuleb vähem“ euroneid“, töökohad kaovad, kuid avatud turust tingituna märjuke ikka saadaval? See, et kasvuruumi hindade tõusuks on veel küllaga näitab võrdlus, et  kui nõukaajal sai keskmise palga eest osta keskmiselt ca 25 pdl viina ja ülemus sai osta ca 57-60 pdl, siis meie elu on läinud tunduvalt jõukamaks. Pudelites mõõdetult saaksime osta keskmiselt 112 pdl viina kuus ja ülemustele jaguks märjukest lausa 330-450 pdl jagu. Vahva, nii et ostuvõime on kõvasti kerkinud. Ja mitte ainult viina osas pole olukord paranenud vaid kui palka makstaks näiteks kanades, siis oleks sel ajal saanud osta keskmiselt 75 kilo kana kuus ja nüüd lausa 470 kilo. Nojah mõningad „väikesed tagasilöögid” on ka nagu kommunaalkulud ja muud „nipet näpet”, nii et selles plaanis võrdleme võrreldamatuid suurusi. Nüüd võiks mõnigi pilvepiirilt õhata, et vaat millised võimalused on makse tõsta, kuid … Kuid ei ole, sest meil ei ole administratiivne vaid avatud turgude majandus. Turg lihvib hinnad paika. Maksud peavad nendesse hindadesse „ära mahtuma“, mitte vastupidi. Meie tänane ostuvõime on selline nagu see on tänu avatusele ja konkurentsile. Vaid konkurents surub hindu alla.  Nagu eelnevast näitest hoomate on „odavate“ administratiivsete hindade olemasolu vaid illusioon.

 Usaldusväärsusest

Maksude õige mõõtkava leidmine riigi tasandil on sama nagu äris toote õige  hinnastamine. Küsimus ei ole ainult maksude suuruses, vaid riigi usaldusväärsuses, tarkuses, selle oskuses ühiskonnas toimida. Just niimoodi see ongi, ilmselgelt ei kujuta administratsioon ette, millist tööd teevad ettevõtjad iga päev (ja ka öö), et leida võimalusi kulude kärpimiseks, uute teenuste loomiseks, jätkusuutlikkuse tagamiseks, ellu jäämiseks. Poliitmaastikul ei ärka keset ööd kell kaks ülesse hüüdega (nagu Mendelejev oma perioodilisustabeli avastamisega) „Heureka, leidsin kuidas pool senti kokku hoida!”. Administratsioon lihtsalt lubab … miljoneid … eelarvest elik meie taskust. Kui nüüd poliitinimesed „mariantonetilikult“ teatavad, et kui teil leiba ei ole, sööge kooke ehk 11%, 5% või ka 1% toodangu hinnale lisamine on „köömen sealsamuses”, tõstke hindu, siis on see asjatundmatus või lihtsalt rumalus. Iga protsendi osa võrra maksude tõstmine võib olla fataalseks otsuseks ettevõtja konkurentsivõimele, eriti väikeettevõtjale. Lausa pöörastena tunduvad väljaütlemised, et kui ei suuda, ärge siis tegelge ettevõtlusega. Eriti pöörane on see üha sulgetavate suurettevõtete taustal. Seepärast pikaajalised kindlad/ausad suhted administratsiooni ja ettevõtjate vahel on ainuke garantii edukaks ettevõtluskeskkonna loomiseks. Et oleks mida maksustada.

Kaela murdmisest ja abiriigist

Tore kui inimesed on heasüdamlikud ja tahavad teisi aidata, kuid me ei tohi oma riiki muuta üha uute abidega abiriigiks, samas tappes oma konkurentsivõimet. 

Mäletate, me tahtsime ju ehitada heaoluriiki, jõuda võimekamate sekka. Kuid abidega on selline lugu, et esialgu ollakse rõõmsad, siis harjutakse ära (abiga) ning seejärel muututakse nõudjaks. Abinõudjaks. Abi eesmärgiks ei ole mitte see, et keegi abiga ära harjuks vaid see, et ta ajutise abi saamise ajal harjuks päriseluga. Mnjah, meie, ka meie kui riik, oleme harjunud abiga, sh. EL abirahadega. Me räägime uhkusega, kui efektiivselt me oskame abisid kasutada, kuid elust peale abi … Mis siis saab? Tõstame ennak-ennak tempos aktsiise? Ehhee, ei tule välja, me muutume täiesti konkurentsivõimetuks. Me isegi ei mõtle sellele „iseseisvale“ elule ehk elust pärast abi. See on ohtlik. Väga ohtlik.

 Kindlasti olete näinud „dokke“ Aafrikast, kus naise iluideaali juurde käib pikk, ülipikk kael. Seda „ilu“ saavutatakse abivahenditega ehk lükitakse noorest east alates üha uusi metallvõrusid lõua alla ja kael saavutab ebaloomulikult kõrge kasvu. Ilus vaadata, kuid … Kui nüüd need võrud ära võtta, siis selline kael enam ise „ei kanna“, murdub läbi. Krõks. Selles ongi abide oht, need moonutavad olukorda ja nendest ilmajäämine/loobumine tundub üüratu ebaõiglusena, mitte tagasipöördumisena … normaalsusesse. Seega abiriigil ei ole tulevikku.

Eduriiki ehitatakse hoopis teise mudeli järgi. Normaalselt. Normaalsuses.

Targutusi:

V. Suvorov. „Vanakuradi vanaema“ Tänapäev 2015

Lk 163 „Viia rahvas tuleviku poole, milles igaüks hakka saama vajaduste kohaselt, võisid ainult paadunud lurjused või lootusetud napakad. Nende äärmiste punktide vahel asetses enamus sellest võitjate jõugust (resp. Karjast): kuritegelikud lollpead.“

Lk 151 „Sotsiaalse õigluse nimel likvideeriti Nõukogude Liidus tootmisvahendite eraomand. Kuid kui riigis pole tootmisvahendite eraomandust, siis kes hakkab tootmist juhtima? Õige: riik. Aga mis on riik? Õige: riigiasutused – valitsus, ministeeriumid, riiklikud komiteed ja nii edasi ja muu seesugune. Lihtsamalt öeldes . bürokraatia. (…)

Sotsialism – see on riigi võim, see tähendab bürokraatia võim“

ÄP 26.11.15 Hillar Teder: „Äriga on nii, et kõigepealt peab see välja tulema näppude peal ja siis võib selle sisestada Exelisse,"

I.Tidd, J. Besssant, K. Pavitt „Innovatsiooni juhtimine” EAS ja Pegasus 2006

Lk 498 „„Microsofti ainus tootmisvara on inimese kujutlusvõime” (Bill Gates)”