Maailma
juhivad muinasjutud
Meenub, kuskilt kuuldud Israeli
külastanu ütlus, et „Nad nagu ei elaks nad seal lihtsalt oma igapäevast elu, vaid nagu
kirjutaksid uut (uusimat?) testamenti”. Selle pärast ongi nende muinasjuttudest
saanud üleilma tuntud religioon. See on lihtsalt teadmiste kogum, mille nimel
elada/võidelda. Religioonis, kui oma filosoofiliste tõekspidamiste süsteemis,
ei ole mitte midagi müstilist. Selliseid süsteeme luuakse pidavalt. Nojah, kõik
need ei kasva üle religioonideks. Samas, kunagine ministeeriumiametnik
Konfutsius pani kirja oma tõekspidamised nagu näiteks „ära tee teistele seda
mida sa ei taha et sinule tehakse”. Tundub, et see tõekspidamine oli niivõrd
inimlik, üldmõistetav, et sellest kasvas välja filosoofia ja tagatipuks veel ka
religioon. Tugisüsteem, noh!
Usul on oma
suur roll avastustes ja isegi arengus. Kaupmees Shlimann uskus, et Homerose
kirjutatud eeposed „Iilias” ja „Oüsseia” põhinevad tõsilugudel ja avastaski
täiesti uskumatul moel nii Iidse Trooja, kui ka Mükeene asupaiga. Kõik puhtalt selles usus, et need
muistendid peegeldavad ajaloolisi sündmusi. Kas see võiks tähendada, et ka
teised lugulaulud on muinasjutud on tegelikult muistsed jutud, millel on
tõepõhi all?
Legendi
põhi
Olen
ajaloohuviline, kunagi tahtsin lausa arheoloogiks saada. Mitte ainult, et
tahtsin vaid käisin ka tolle aja vanima Eesti inimasustuse väljakaevamisel
Sindi-Viiras. Nii, et legendid mulle meeldivad, kuid üks majandusinimestele
sobiv legend – Sampo – on minu viimaste aastate lemmik (olen seda motiivi kasutanud üha uuesti, nii sobiv majandusinimese jaoks). Ilmselt me kõik oleme
kuulnud Sampost (ärge seda ära segage kunagise Soome pangaga). Wikipeedia
sedastab järgmist: Sampo on põhjanaabrite mütoloogias väärtuslik õnne toov ese. Elias Lönnroti
tõlgenduse järgi eeposes "Kalevala"
oli Sampo sepp Ilmarise poolt Pohjola emandale Louhile pruudilunaks taotud "kirjukaaneline" imeveski, mis jahvatas eimillestki jahu, soola
ja raha.
Vaat just see on inimestele meelde jäänud, et „eimillestki jahvatati raha“,
kuid prof M Klinge ajaloovisioonis „Meie muistsed mereriigid“ on tulnud
järeldusele, et „ … muistsetes sangarilugudes räägitakse sampost, mis
keeleliselt tähendab just sammast (…). Kui oletame, et sampo oli kauplemisõigusega
seotud võimu- ja kohtusümbol, võib ta
väga hästi olla raha jahvataja (…)“ (lk 76) ja „ (…) kuid nad olid seotud
õigussüsteemiga ja viitasid kõige järgi otsustades nimelt Karl Suure õigusele“
(lk 77) „(…) Turus ja muistses Tallinnas olid kauplemisolud juba 11 ja 12
sajandil hästi arenenud ja kauplemine oli reguleeritud. (…) Võime oletada, et
kirjalikke lepinguid asendasid „õiguse sambad“. „ (…) võis Turu olla selline
kauplemisõigustega kaetud kaubapaik, mille õigusliku seisundi sümboliks oli
tollal turuplatsil seisnud sammas – Sampo -, linna privileegidest teadaandja,
kauplema ahvatleja ja seeläbi kaupu ja raha „jahvatav“ imeriist.“ Selliseid sambaid tuntakse ka Rolandi
sammastena. Seega polnudki imeriista, olid vaid kindlad kauplemisreeglid.
Niisama lihtne ongi raha jahvatada, tee kindlad regulatsioonid, mis soodustavad
„raha tegemist“.
Oma
sammast otsides
Äsja juhtusin lugema artiklit kasulikest bakteritest „Briti geeniteadlane on veendunud, et
kaasaegne ühiskond hävitab meie soolestikus elutsevad head bakterid, millele
aitavad kaasa antibiootikumide kasutamine, keisrilõigete arvu kasv ja
puhtushullus.“ „Tuleb süüa kasulikest bakteritest tulvil jogurtit, juurvilju,
pähkleid, oliive ja kõrge kiudainete sisaldusega toitu. Abi on ka näiteks
sellest, kui lasta lastel räpastes kohtades mängida. Vähem mitmekesisust
tähendab ka väiksemat kaitset allergeenide vastu,» ( PM 26. 02.16 Üllatav põhjus, miks me tegelikult paksud
oleme). Kas meie oma „puhtusehulluses“ mitte samuti ei hävita kasulikke osiseid
oma majanduskeskkonnas?
Keskkonnakujundajad:
seaduspraak ja kohtutaak
Läbimõistmata
seadusloome ja mõttetu majandusruumi lõhkumise musternäiteks võib pidada
„apteegisaagat“. Kõigepealt võttis riigikogu vastu piirava regulatsiooni,
millele olid vastu nii erialaspetsiifilised ametkonnad, kui ka vabariigi
valitsus. Seadusega seatud eesmärgid (suunata ettevõtjaid rohkem liikuma
väikeasustuse poole) kukkusid läbi, vastupidi toimus turu kontsentreerumine ja
tagatipuks mingi pseudodemokraatia ilminguna „apteegiloos“. Täiesti veider
maailm, muid ettevõtlus lakkus oma haavu, tegi uuele regulatsioonile vastavad
investeeringud ja kohanes olukorraga. Siis järsku seitsme-kaheksa aasta pärast
jõudis asi Riigikohtusse, et ära muuta
Riigikogu „vale otsus“. Kuid oh häda, selle õigeks muutmine valel ajal … oli
samuti vale, sest turg oli edasi liikunud, kohanenud. Ettevõtjad peavad jälle
oma investeeringud tuulde kirjutama ja uue regulatsiooniga kohanema hakkama.
Kes peaks nüüd maksma kinni ereda leegiga põletatud ettevõtjate, kasutajate,
ühiskonna kahjumid? Kuid sellega praak/taak ei lõppe, sest Riigikogu uus seadus
on samuti „kööbakas“, mis ilmselt on ajendatud nostalgiast Lutsu apteekri
kuvandist ja enese 20 aastat tagasi tegemata jäänud tööst. See seadus ei
„tööta“, kes selle kinni maksab? Kurioosium on selles, et kui algselt poleks
apteekide asutamise piirangut kehtestanud, oleks meil loomulikul moel arenenud
konkurentsipõhine, terve, apteegiturg. Kas olete mõelnud, esiteks kui palju
ametniktunde (ametid, ministeeriumid, riigikogu, õiguskantsler, riigikohus ja
jälle riigikogu) ja inimtunde (ettevõtjad, erialaliidud, advokaadid) ehk meie
ühist raha kulutati lõpptulemusena mitte millegi tegemisele. Teiseks mõelnud
sellele, et sihipäraselt kasutatud rahaga oleks ilmselt mõned sajad/tuhanded
inimesed elule päästetud. Kolmandaks
mõelnud, kas teie tahaksite sellisesse keskkonda investeerida, mis lihtsalt
administreerimise kapriisist tekitab kümnendi jooksul kolm põhimõtteliselt erinevat turu toimimise
põhialust. Tagatipuks läheb „uues regulatsioonis“ ka omandisuhete kallale. Ei?
See ongi vastus küsimusele miks me ei investeeri – pole keskkonda. Pole
usaldust. Pole Rolandi sammast.
Kuidas tappa
börssi
Kõike võime
keelata, kuid kui me omanduse põhiõigusi ümber jagama hakkame, siis pole meil
edu lootagi. Miks peaks keegi ettevõtlusega alustama või oma ettevõtet börsile
viima, kui meie õigused ei lähtu meie panusest? Nagu apteegisaagaga kobrutab
aegajalt ülesse soov kaitsta nn väike- või vähemusaktsionäääride huve,
mõtlemata selle kaugematele järelmitele. Konkurentsiinimesena olen ma
seisukohal, et „suurematel poistel“ ei tohi lubada „väikesmatele poistele“
ketukat anda. Kuid ka suurtel on õigus, et „väikesed“ neile kambakat ei teeks.
Seega, keda me tahame kaitsta kelle eest? Põhiline nurin käib harilikult selle
eest, et tahaks dividende saada. Mida me siis kaitseme? Seda, et olenemata
majanduslikest võimalustest oleks igal aktsionäril kindlustatud kasu teenimine?
Raha hommikul sisse, aga kui kasu kohe
täna õhtul ei saa on tegemist ilmse „õiguste ahistamisega“. Ettevõtjaid on
maailmas kahte liiki, ühed on sellised, kes teevad pikaajalisi plaane,
investeerides jätkusuutlikusse tulevikku. Harilikult on nad suuri
investeeringuid nõudvate firmade omanikud. Teine liik ettevõtjaid on sellised
süstiku tüüpi, millise tahavad „õhtuks raha kätte saada“. Ka selline äri on
võimalik. Vahel. Harilikult nad ebaõnnestuvad, mis tähendab kõige ja kõigi
süüdistamist selles ebaõnnestumises. Eraldivõetavalt on ebaõnnestumine
süstikute eneste tragöödia, kuid olukord muutub inetuks, kui ühte kooslusesse
sattuvad pika perspektiiviga ettevõtja ja lühikese eesmärgiga ettevõtja (ühed
võtavad raha ette, teised vaatavad ette) . Kui firma pikaajaliseks strateegiaks
on investeerida tuleviku nimel teenitud kasum, siis mis sellel pildil valesti
on? Õige, sellel pildil pole pikaajalise omaniku, ette vaataja, seisukohalt
midagi valesti, seda nimetatakse perspektiivplaneerimiseks. Kas selle nimel, et
osa aktsionäre on dividendinäljas tuleks firma eksistents kahtluse alla seada?
Kuid suure investeerimisvajadusega ettevõtetes asi just niimoodi ongi, et kui
ei investeeri, siis pole sind olemaski.
Seepärast tundub selline
lähenemine aktsionäride kaitsele primitiivsena. Arutatud on tõsimeelselt
võimalusi muuta seadusi niimoodi, et ½ või 2/3
(julgemad unelevad lausa ¾) kasumi kohustuslikust jaotamisest
dividendideks. Oeh, ja te küsite, miks meil ei taheta minna börsile? Kas teie
tahaksite minna börsile, kui lühiajalised eesmärgid ületavad pikaajalist
strateegiat, mille tulemusena lõpetate pankrotiga? Või peate selle
nimel et aktsionäre õnnelikuna hoida, tegelema suurpettusega nagu seda tegi Ken
Lay Enroniga, ühe võimsamaks peetud energiakonglomeraadiga. Tulemus oli kurb,
kakskümmend tuhat inimest jäid töötuks ning sajad tuhandes kaotasid Enronisse
investeeritud pensionivarad. Kas te tahaksite olla sellise firma aktsionäär? Ei? Sellest ka vastus, miks meil börsile ei taheta minna ega
investeerida. Kindlust ei ole. Rolandi sammast ei ole. Lihtsalt raha laiali jagamine, et osasid aktsionäre momendil õnnelikena hoida, ei tekita kindlustunnet. Nagu ütles kunagi üks minister, see on nagu püksi soristamine - alguses on kergendus ja soe, siis märg ja külm. Prr.
Uut
„kuldaktsiat“ ehitades
Maailmas on
aktsionärideõigused jaotatud/tagatud väga erinevalt. Ka meie arengu algaastatel
oli käigus nn kuldaktsia, mis tähendas, et müües ära enamuse oma aktsiatest oli
jäänuki omanikul siiski suurim hääleõigus firma asjade üle otsustamisel. Väga
mugav, kuid ebaõiglane. Ei vastanud panusele, ehk õigused ja kohustused polnud
tasakaalus. Meie liitumisel EL-ga pidime loobuma sellisest mudelist, ehk
hääleõigus lähtub osalusest. Püüe
maskeeritult seadusandja või kohtuvõimu poolt (andes osadele omanikele
õigusi rohkem kui on nende panus on) reinkraneerida kuldaktsiat on lubamatu,
vastutus ja õigused peavad olema tasakaalus.
Kui me
laiendame seadusest või kohtupraktikast lähtudes osade aktsionäride õigusi,
siis me vähendame teise osa aktsionäride õigusi. Niisama lihtne see ongi, me
läheme vastuollu omandist lähtuva majanduse põhilise alustalaga, igaühel on
niipalju õigusi, kui palju ta on panustanud. Kui osadel aktsionäridel on rohkem
õigusi kui suurelt panustanud (ja riskinud) aktsionäridel, siis kes kaitseb
suuraktsionäre vähemuse diktaadi eest?
Aktsiaseltsi
sisesed vaidlused on nagu peretüli. Nagu ütles Vanaema Marie: olenemata sellest
kui head on kolmanda osapoole soov osalisi lepitada on lõppkokkuvõttes ( pärast
tüli lahendamist) just lepitaja süüdlane. Riik ei peaks sekkuma igasse
peretülli, las pere selgitab iseseisvalt oma lahkarvamused, see ei ole riigi
asi. Seda enam, et meid jääb ikka vähemaks, mis tähendab, et me peame isekeskis
õppima läbi saama. Oht on seda suurem, et kui me ei suuda muuta oma
ettevõtluskeskkonna kaudu arenguid, siis polegi varsti kedagi kelle üle kohut
mõista ja pole ka kohut. Just seepärast vajame oma kindlat Rolandi sammast, et
kaugelt oleks kõigil näha, siin on kindel kauplemiskoht, kindlate reeglite
järgi.
Targutusi:
Mitte ei saa
aru, kas Bürokraatiamaailm on jälle välja mõelnud mingi „kaitseprojekti“, mille
tulemusena edaspidi on omanike õigus piiratud või … piiratud oma omandiga
tehinguid tehes?
KORTERIOMANDI-
JA KORTERIÜHISTUSEADUSE EELNÕU SELETUSKIRI
Kui korteriomanikud otsustavad muuta eriomandi kokkulepet
ja luua kaasomandi osa eseme arvel uue korteriomandi, siis kuulub see uus
korteriomand nende kaasomandisse. Lõikes 2 sätestatud nõude näol on seega
sisuliselt tegemist tulevikku suunatud kaasomandi lõpetamise nõudega, st selle
nõude saab esitada ainult enne uue korteriomandi tekkimist. Seega on eelnõu §
10 eesmärk anda korteriomanike enamusele võimalus nõuda korraga nii uue
korteriomandi loomist kui ka selle võõrandamist. Kui uus korteriomand on juba
loodud, siis on tegemist tavalise kaasomandis oleva esemega, mille osas saab
kaasomandi lõpetamist nõuda üldistel alustel, st AÕS § 76 lg 1 alusel.
Nõude üheks eelduseks on tingimus, et võõrandamisest saadav tulu kasutatakse korteriomandi
kaasomandi osa korrashoiuks või parendamiseks. Seega on välistatud
nõusoleku nõudmine tingimusel, et saadav tulu jagatakse täielikult või
osaliselt kaasomanike vahel, nagu näeb ette kehtiva KOS II § 81 lg 2
p 4 alt I. Kaasomanike enamus saab kaasomandist osa võõrandamist vähemusele
peale suruda ainult siis, kui saadav kasu investeeritakse kaasomandi esemesse.
J.Lynn, A.
Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999
Lk 206
„“Härra minister, „ ütles ta siiralt, „me ei mõõda oma edu mitte
resultaatidega, vaid aktiivse tegevusega. Ja meie aktiivsus on märkimisväärne.
Ja produktiivne“ (Jutt käib poolteist aastat tagasi valminud haiglast, kus on
342 administraatorit ja 170 muud töötajat, kuid pole meditsiinipersonali, sest
see läks kulukärbete nahka)
Lk 215 „Kui
keegi ei tea, mida sa teed, siis keegi ei tea ka, mida sa valesti teed“
Lk 113 „Täna
jõudsime me kiiresti välja ei kuhugi. Ei, isegi mitte kiiresti – me saavutasime
mitte midagi aeglaselt ja piinarikkalt.“
Lk
„Ministritel, „ ütles ta, „ on terve hulk hiilgavaid omadusi, nagu … mmm … nooo, nagu kadestamisväärne
intellektuaalne paindlikkus ja manööverdusvõime moraaliküsimustes.“