Saturday, May 28, 2016

Sampo ehitamise retsept


Maailma juhivad muinasjutud

Meenub, kuskilt kuuldud Israeli külastanu ütlus, et „Nad nagu ei elaks nad seal lihtsalt oma igapäevast elu, vaid nagu kirjutaksid uut (uusimat?) testamenti”. Selle pärast ongi nende muinasjuttudest saanud üleilma tuntud religioon. See on lihtsalt teadmiste kogum, mille nimel elada/võidelda. Religioonis, kui oma filosoofiliste tõekspidamiste süsteemis, ei ole mitte midagi müstilist. Selliseid süsteeme luuakse pidavalt. Nojah, kõik need ei kasva üle religioonideks. Samas, kunagine ministeeriumiametnik Konfutsius pani kirja oma tõekspidamised nagu näiteks „ära tee teistele seda mida sa ei taha et sinule tehakse”. Tundub, et see tõekspidamine oli niivõrd inimlik, üldmõistetav, et sellest kasvas välja filosoofia ja tagatipuks veel ka religioon. Tugisüsteem, noh!
Usul on oma suur roll avastustes ja isegi arengus. Kaupmees Shlimann uskus, et Homerose kirjutatud eeposed „Iilias” ja „Oüsseia” põhinevad tõsilugudel ja avastaski täiesti uskumatul moel nii Iidse Trooja, kui ka Mükeene  asupaiga. Kõik puhtalt selles usus, et need muistendid peegeldavad ajaloolisi sündmusi. Kas see võiks tähendada, et ka teised lugulaulud on muinasjutud on tegelikult muistsed jutud, millel on tõepõhi all?

Legendi põhi

Olen ajaloohuviline, kunagi tahtsin lausa arheoloogiks saada. Mitte ainult, et tahtsin vaid käisin ka tolle aja vanima Eesti inimasustuse väljakaevamisel Sindi-Viiras. Nii, et legendid mulle meeldivad, kuid üks majandusinimestele sobiv legend – Sampo – on minu viimaste aastate lemmik (olen seda motiivi kasutanud üha uuesti, nii sobiv majandusinimese jaoks). Ilmselt me kõik oleme kuulnud Sampost (ärge seda ära segage kunagise Soome pangaga). Wikipeedia sedastab järgmist: Sampo on põhjanaabrite mütoloogias väärtuslik õnne toov ese. Elias Lönnroti tõlgenduse järgi eeposes "Kalevala" oli Sampo sepp Ilmarise poolt Pohjola emandale Louhile pruudilunaks taotud "kirjukaaneline" imeveski, mis jahvatas eimillestki jahu, soola ja raha. Vaat just see on inimestele meelde jäänud, et „eimillestki jahvatati raha“, kuid prof M Klinge ajaloovisioonis „Meie muistsed mereriigid“ on tulnud järeldusele, et „ … muistsetes sangarilugudes räägitakse sampost, mis keeleliselt tähendab just sammast (…). Kui oletame, et sampo oli kauplemisõigusega seotud võimu- ja kohtusümbol, võib  ta väga hästi olla raha jahvataja (…)“ (lk 76) ja „ (…) kuid nad olid seotud õigussüsteemiga ja viitasid kõige järgi otsustades nimelt Karl Suure õigusele“ (lk 77) „(…) Turus ja muistses Tallinnas olid kauplemisolud juba 11 ja 12 sajandil hästi arenenud ja kauplemine oli reguleeritud. (…) Võime oletada, et kirjalikke lepinguid asendasid „õiguse sambad“. „ (…) võis Turu olla selline kauplemisõigustega kaetud kaubapaik, mille õigusliku seisundi sümboliks oli tollal turuplatsil seisnud sammas – Sampo -, linna privileegidest teadaandja, kauplema ahvatleja ja seeläbi kaupu ja raha „jahvatav“ imeriist.“  Selliseid sambaid tuntakse ka Rolandi sammastena. Seega polnudki imeriista, olid vaid kindlad kauplemisreeglid. Niisama lihtne ongi raha jahvatada, tee kindlad regulatsioonid, mis soodustavad „raha tegemist“.

Oma sammast otsides

„ Oluline koht  kaubanduses on kaubandusrahul, kaubandusõiguslikul kokkuleppel, kus kaubavahetus toimub kindlaksmääratud reeglite järgi. Kuidas võis randuv kaupmees teada, et koht, kuhu ta oli saabunud, kuulus just lepingusüsteemi, et ta võis siia tulla ja siin oma kaupu pakkuda, kartmata langeda röövimise või varguste ohvriks? Tolleaegsete informatsioonikandjatena on raske ette kujutada midagi muud, kui sõnumit esindavaid sambaid.“ (lk 124) Millised on meie sammas, mida me informeerime? Sellest, et meil ca 400 seadusest muudetakse umbes 300-t? Sellest, et me ei austa omaniku õiguseid? Sellest et meil kehtib teoorjus ( vaba kodanik (kinnistuomanik) peab teoorjuse vormis koristama lund linna ja riigi maalt)? Sellest, et meil palk kasvab kiiremini, kui tootlikkus? Mnjah, pole just ahvatlev reklaamikampaania. Kuid olgem positiivsed -  see eest on, mida paremaks muuta. Konkurentsivõime ja ettevõtlusjulguse aluseks on teatav kindlustunne. Liiga kiire muutus seadusandluses või äraarvamatu kohtupraktika, mis pöörab harjunud keskkonna „uudse tõlgendusega“ peapeale, pole just kõige kutsuvam tegutsemisplatvorm. Kindlad reeglid ja majanduslikult mitmekesine „mikrofloora“ on alati olnud eduka äri aluseks.
Äsja juhtusin lugema artiklit kasulikest bakteritest  „Briti geeniteadlane on veendunud, et kaasaegne ühiskond hävitab meie soolestikus elutsevad head bakterid, millele aitavad kaasa antibiootikumide kasutamine, keisrilõigete arvu kasv ja puhtushullus.“ „Tuleb süüa kasulikest bakteritest tulvil jogurtit, juurvilju, pähkleid, oliive ja kõrge kiudainete sisaldusega toitu. Abi on ka näiteks sellest, kui lasta lastel räpastes kohtades mängida. Vähem mitmekesisust tähendab ka väiksemat kaitset allergeenide vastu,» ( PM 26. 02.16  Üllatav põhjus, miks me tegelikult paksud oleme). Kas meie oma „puhtusehulluses“ mitte samuti ei hävita kasulikke osiseid oma majanduskeskkonnas?

Keskkonnakujundajad: seaduspraak ja kohtutaak

Läbimõistmata seadusloome ja mõttetu majandusruumi lõhkumise musternäiteks võib pidada „apteegisaagat“. Kõigepealt võttis riigikogu vastu piirava regulatsiooni, millele olid vastu nii erialaspetsiifilised ametkonnad, kui ka vabariigi valitsus. Seadusega seatud eesmärgid (suunata ettevõtjaid rohkem liikuma väikeasustuse poole) kukkusid läbi, vastupidi toimus turu kontsentreerumine ja tagatipuks mingi pseudodemokraatia ilminguna „apteegiloos“. Täiesti veider maailm, muid ettevõtlus lakkus oma haavu, tegi uuele regulatsioonile vastavad investeeringud ja kohanes olukorraga. Siis järsku seitsme-kaheksa aasta pärast jõudis asi Riigikohtusse,  et ära muuta Riigikogu „vale otsus“. Kuid oh häda, selle õigeks muutmine valel ajal … oli samuti vale, sest turg oli edasi liikunud, kohanenud. Ettevõtjad peavad jälle oma investeeringud tuulde kirjutama ja uue regulatsiooniga kohanema hakkama. Kes peaks nüüd maksma kinni ereda leegiga põletatud ettevõtjate, kasutajate, ühiskonna kahjumid? Kuid sellega praak/taak ei lõppe, sest Riigikogu uus seadus on samuti „kööbakas“, mis ilmselt on ajendatud nostalgiast Lutsu apteekri kuvandist ja enese 20 aastat tagasi tegemata jäänud tööst. See seadus ei „tööta“, kes selle kinni maksab? Kurioosium on selles, et kui algselt poleks apteekide asutamise piirangut kehtestanud, oleks meil loomulikul moel arenenud konkurentsipõhine, terve, apteegiturg. Kas olete mõelnud, esiteks kui palju ametniktunde (ametid, ministeeriumid, riigikogu, õiguskantsler, riigikohus ja jälle riigikogu) ja inimtunde (ettevõtjad, erialaliidud, advokaadid) ehk meie ühist raha kulutati lõpptulemusena mitte millegi tegemisele. Teiseks mõelnud sellele, et sihipäraselt kasutatud rahaga oleks ilmselt mõned sajad/tuhanded inimesed  elule päästetud. Kolmandaks mõelnud, kas teie tahaksite sellisesse keskkonda investeerida, mis lihtsalt administreerimise kapriisist tekitab kümnendi jooksul kolm  põhimõtteliselt erinevat turu toimimise põhialust. Tagatipuks läheb „uues regulatsioonis“ ka omandisuhete kallale. Ei? See ongi vastus küsimusele miks me ei investeeri – pole keskkonda. Pole usaldust. Pole Rolandi sammast.

Kuidas tappa börssi

Kõike võime keelata, kuid kui me omanduse põhiõigusi ümber jagama hakkame, siis pole meil edu lootagi. Miks peaks keegi ettevõtlusega alustama või oma ettevõtet börsile viima, kui meie õigused ei lähtu meie panusest? Nagu apteegisaagaga kobrutab aegajalt ülesse soov kaitsta nn väike- või vähemusaktsionäääride huve, mõtlemata selle kaugematele järelmitele. Konkurentsiinimesena olen ma seisukohal, et „suurematel poistel“ ei tohi lubada „väikesmatele poistele“ ketukat anda. Kuid ka suurtel on õigus, et „väikesed“ neile kambakat ei teeks. Seega, keda me tahame kaitsta kelle eest? Põhiline nurin käib harilikult selle eest, et tahaks dividende saada. Mida me siis kaitseme? Seda, et olenemata majanduslikest võimalustest oleks igal aktsionäril kindlustatud kasu teenimine? Raha hommikul sisse, aga kui  kasu kohe täna õhtul ei saa on tegemist ilmse „õiguste ahistamisega“. Ettevõtjaid on maailmas kahte liiki, ühed on sellised, kes teevad pikaajalisi plaane, investeerides jätkusuutlikusse tulevikku. Harilikult on nad suuri investeeringuid nõudvate firmade omanikud. Teine liik ettevõtjaid on sellised süstiku tüüpi, millise tahavad „õhtuks raha kätte saada“. Ka selline äri on võimalik. Vahel. Harilikult nad ebaõnnestuvad, mis tähendab kõige ja kõigi süüdistamist selles ebaõnnestumises. Eraldivõetavalt on ebaõnnestumine süstikute eneste tragöödia, kuid olukord muutub inetuks, kui ühte kooslusesse sattuvad pika perspektiiviga ettevõtja ja lühikese eesmärgiga ettevõtja (ühed võtavad raha ette, teised vaatavad ette) . Kui firma pikaajaliseks strateegiaks on investeerida tuleviku nimel teenitud kasum, siis mis sellel pildil valesti on? Õige, sellel pildil pole pikaajalise omaniku, ette vaataja, seisukohalt midagi valesti, seda nimetatakse perspektiivplaneerimiseks. Kas selle nimel, et osa aktsionäre on dividendinäljas tuleks firma eksistents kahtluse alla seada? Kuid suure investeerimisvajadusega ettevõtetes asi just niimoodi ongi, et kui ei investeeri, siis pole sind olemaski.  Seepärast tundub selline  lähenemine aktsionäride kaitsele primitiivsena. Arutatud on tõsimeelselt võimalusi muuta seadusi niimoodi, et ½ või 2/3  (julgemad unelevad lausa ¾) kasumi kohustuslikust jaotamisest dividendideks. Oeh, ja te küsite, miks meil ei taheta minna börsile? Kas teie tahaksite minna börsile, kui lühiajalised eesmärgid ületavad pikaajalist strateegiat, mille tulemusena lõpetate pankrotiga? Või peate  selle nimel et aktsionäre õnnelikuna hoida, tegelema suurpettusega nagu seda tegi Ken Lay Enroniga, ühe võimsamaks peetud energiakonglomeraadiga. Tulemus oli kurb, kakskümmend tuhat inimest jäid töötuks ning sajad tuhandes kaotasid Enronisse investeeritud pensionivarad. Kas te tahaksite olla sellise firma aktsionäär? Ei? Sellest ka vastus, miks meil börsile ei taheta minna ega investeerida. Kindlust ei ole. Rolandi sammast ei ole. Lihtsalt raha laiali jagamine, et osasid aktsionäre momendil õnnelikena hoida, ei tekita kindlustunnet. Nagu ütles kunagi üks minister, see on nagu püksi soristamine - alguses on kergendus ja soe, siis märg ja külm. Prr.

Uut „kuldaktsiat“ ehitades

Maailmas on aktsionärideõigused jaotatud/tagatud väga erinevalt. Ka meie arengu algaastatel oli käigus nn kuldaktsia, mis tähendas, et müües ära enamuse oma aktsiatest oli jäänuki omanikul siiski suurim hääleõigus firma asjade üle otsustamisel. Väga mugav, kuid ebaõiglane. Ei vastanud panusele, ehk õigused ja kohustused polnud tasakaalus. Meie liitumisel EL-ga pidime loobuma sellisest mudelist, ehk hääleõigus lähtub osalusest. Püüe  maskeeritult seadusandja või kohtuvõimu poolt (andes osadele omanikele õigusi rohkem kui on nende panus on) reinkraneerida kuldaktsiat on lubamatu, vastutus ja õigused peavad olema tasakaalus.
Kui me laiendame seadusest või kohtupraktikast lähtudes osade aktsionäride õigusi, siis me vähendame teise osa aktsionäride õigusi. Niisama lihtne see ongi, me läheme vastuollu omandist lähtuva majanduse põhilise alustalaga, igaühel on niipalju õigusi, kui palju ta on panustanud. Kui osadel aktsionäridel on rohkem õigusi kui suurelt panustanud (ja riskinud) aktsionäridel, siis kes kaitseb suuraktsionäre vähemuse diktaadi eest?
Aktsiaseltsi sisesed vaidlused on nagu peretüli. Nagu ütles Vanaema Marie: olenemata sellest kui head on kolmanda osapoole soov osalisi lepitada on lõppkokkuvõttes ( pärast tüli lahendamist) just lepitaja süüdlane. Riik ei peaks sekkuma igasse peretülli, las pere selgitab iseseisvalt oma lahkarvamused, see ei ole riigi asi. Seda enam, et meid jääb ikka vähemaks, mis tähendab, et me peame isekeskis õppima läbi saama. Oht on seda suurem, et kui me ei suuda muuta oma ettevõtluskeskkonna kaudu arenguid, siis polegi varsti kedagi kelle üle kohut mõista ja pole ka kohut. Just seepärast vajame oma kindlat Rolandi sammast, et kaugelt oleks kõigil näha, siin on kindel kauplemiskoht, kindlate reeglite järgi.
    
Targutusi:

Mitte ei saa aru, kas Bürokraatiamaailm on jälle välja mõelnud mingi „kaitseprojekti“, mille tulemusena edaspidi on omanike õigus piiratud või … piiratud oma omandiga tehinguid tehes?
KORTERIOMANDI- JA KORTERIÜHISTUSEADUSE EELNÕU SELETUSKIRI
Kui korteriomanikud otsustavad muuta eriomandi kokkulepet ja luua kaasomandi osa eseme arvel uue korteriomandi, siis kuulub see uus korteriomand nende kaasomandisse. Lõikes 2 sätestatud nõude näol on seega sisuliselt tegemist tulevikku suunatud kaasomandi lõpetamise nõudega, st selle nõude saab esitada ainult enne uue korteriomandi tekkimist. Seega on eelnõu § 10 eesmärk anda korteriomanike enamusele võimalus nõuda korraga nii uue korteriomandi loomist kui ka selle võõrandamist. Kui uus korteriomand on juba loodud, siis on tegemist tavalise kaasomandis oleva esemega, mille osas saab kaasomandi lõpetamist nõuda üldistel alustel, st AÕS § 76 lg 1 alusel.

Nõude üheks eelduseks on tingimus, et võõrandamisest saadav tulu kasutatakse korteriomandi kaasomandi osa korrashoiuks või parendamiseks. Seega on välistatud nõusoleku nõudmine tingimusel, et saadav tulu jagatakse täielikult või osaliselt kaasomanike vahel, nagu näeb ette kehtiva KOS II § 81 lg 2 p 4 alt I. Kaasomanike enamus saab kaasomandist osa võõrandamist vähemusele peale suruda ainult siis, kui saadav kasu investeeritakse kaasomandi esemesse. 


J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999
Lk 206 „“Härra minister, „ ütles ta siiralt, „me ei mõõda oma edu mitte resultaatidega, vaid aktiivse tegevusega. Ja meie aktiivsus on märkimisväärne. Ja produktiivne“ (Jutt käib poolteist aastat tagasi valminud haiglast, kus on 342 administraatorit ja 170 muud töötajat, kuid pole meditsiinipersonali, sest see läks kulukärbete nahka)
Lk 215 „Kui keegi ei tea, mida sa teed, siis keegi ei tea ka, mida sa valesti teed“
Lk 113 „Täna jõudsime me kiiresti välja ei kuhugi. Ei, isegi mitte kiiresti – me saavutasime mitte midagi aeglaselt ja piinarikkalt.“
Lk „Ministritel, „ ütles ta, „ on terve hulk hiilgavaid omadusi, nagu  … mmm … nooo, nagu kadestamisväärne intellektuaalne paindlikkus ja manööverdusvõime moraaliküsimustes.“

Thursday, May 19, 2016

Piduriga õhkutõus


Vaatasin hiljuti doki lennuõnnetustest. Lugu oli lihtne, hoovõtul, avanes üks tagasitõmbe reversidest ning lennuk sööstis maha. Õigemini mitte maha vaid hullem veel, sööstis hoonestusse, nii et lisaks lennukis hukkunutele oli rohkesti ohvreid ka täiesti juhuslike inimeste seas elamurajoonis. Jäid ette. Tragöödia? Inimlik eksitus? Tehniline rike? Kas me suhtume sellesse, nii et „ikka juhtub“? Ei, terve asjatundjate armee võtab iga lennuõnnetuse juhtumi pulkadeks lahti, püüdes leida põhjust, sest õhus on veel sadu seda liiki lennukeid. Edasiseid õnnetusi tuleb vältida. Loogiline ju! Põhjuseid võib olla ootamatuid ja veelgi ootamatumaid, täiesti tarvilik detail valesti kasutades või valel ajal kasutades võib saada taparelvaks. Kasvõi seesama  revers, mis on mõeldud maandumise tõhustamiseks, muutus valel momendil aktiveerudes mõrvarelvaks. See ei tohi korduda. Tundub, et eeltoodud lennukatastroofi näitel elame meie väga muretut elu. Teeme vigase seaduse, tõmbame täiskäigul liikuvale majandusele reversi peale ilma, et märkaks massimõrva. Mühkame vaid  üleolevalt - no ja mis siis? Ikka juhtub. Selline suhtumine saab tuleneda vaid vastutuse puudumisest.Saate aru, kui ohtlik on meie  duaalne käitumismudel: tahame ühest küljest õhku tõusta, ettevõtlust arendada, investeerimist ergutada, kuid samal ajal püüame meeleheitlikult juhtida seda õhkutõusmist, mitte lisakiirendusega (loomevabadusega), vaid käskude/keeldude reversiga. Ise imestame, miks see lind ei taha lendu tõusta? Millalgi peame tegema valiku, kas reversid maha võtma, õhku tõusma, sest stardirada (EL fondid) lõppeb ära, või jäädagi lihtsalt stardiraja poleerijaks … teiste jaoks. Need on meie valikud, mittevalimine on katastroofi valimine

Ärevad rindeteated

Statistikaameti värsketest andmetest selgub, et kriisieelsele tasemele jõudmiseks kulus Eestil peaaegu terve kümnend. Nimelt jõudis Eesti SKP aheldatud väärtus (referentsaasta 2010) alles mullu kriisieelsele 2007. aasta tasemele.( ÄP 14.03.16)
  E. Veges: „Tootmistegevus eeldab suuri investeeringuid, see aga tähendab riskide võtmist. Tootmisettevõtetes tegevjuhi ameteid pidanuna mõistan, miks Eestisse investeerida ei juleta. Investeeringute (tootmisvahenditesse) tasuvusaeg on ligi seitse aastat. Müügimahud pole garanteeritud. Kui seaduskeskkond on veel pidevas muutuses (nii on Eestis), siis pole rahavooge võimalik prognoosida, mõistlikum on tootmistegevust koomale tõmmata ja kolida stabiilsemasse keskkonda.“ (ÄP 16.02.16)
J. Pillesaar kirjutas, et Euroopa on lõksus  „ … miks raha pankadest turule edasi ei lähe ja majandus ei kasva, on siiski mitte raha hinnas, vaid selles, et Euroopa on ettevõtjavaenulik, kallis ja majanduslikult stagneeruv piirkond.” (ÄP 15.03.16)

Mis on valesti läinud?

Kas ka meil on ettevõtjavaenulik, kallis ja stagneeruv keskkond. Kas ka meie oleme lõksus? Kas meil on võimalik ennast sellest näilisest heaolu mudelist, millesse Euroopa enese on mähkinud, meil  ennast välja puterdada, kuna meil on enese sissemässimisega kolm korda vähem aega olnud? Võib-olla pole me nii sügaval lõksus, oleme alles teel sinna? Kuhu kadusid meie kahekohalised  kasvprotsendid? Vastus on lihtne – oleme enese lennuvõimetuks reguleerinud. Lohutame ennast, mõttega, et ega meie ole süüdi, olud on (teate küll) sellised:  majanduskriis, eksporditurud kiduvad, energiahind kasvavad jne. Kõik see on vaid vabanduste otsimine oma vigadele majanduskeskkonna loomisel, bürokraatia vohamisele, sihtide kaotamisele. Kui põhjanaabrid tõdevad, et nende jaoks on tegemist kaotatud kümnendiga, siis kas Statistikaameti teabest lähtudes on ka meil olnud kaotatud kümnend? Või raporteerime uljalt, et meil on kõik hästi, kuid naabrid sindrinahad on nii kehvas seisus, et nad ei suuda meie toodangut osta. Või lohutame ennast selliste piinlike argumentidega, et majandus kasvas tänu … aktsiiside tõusule. Oeh, kes vähegi mõtelda oskab, see saab aru, miks ma ohkan. Selliseid põhjendusi kuulates saad aru, et tegemist on mõttelennu reversiga.

Reguleerimine, kui tööndus

Me oleme jõudnud olukorda, kus reguleerimine ja selle tõlgendamine on muutunud omaette töönduseks. Tähtis pole enam toota/teenindada/arendada vaid reguleerida (nende poolt, kes ei tooda, nende tegevust kes toodavad), veelgi parem - keelata. Kui keelatud ei ole, siis tõlgendada ka lubatavust keeluna. Kunagi oli lihtne, olid 10 käsku.  „Siinai mäel Jahvega kohtudes sai Mooses kümme käsku, väga lühikesed ja lihtsustatud seadusekogu.” (R. Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005 lk 45). Just lihtsad, selged ja lühikesed põhitõed.  Kui maailm ei seisa paigal, poliitehnoloogilises telesarjas „Kaardimaja“ küsiti midagi sellist, et  mis kasu oleks kümnest käsust, kui neid võib miljonil viisil tõlgendada ? Õige, polegi.
Kaevake ja te olete olemas
Soov  kõike reguleerida on muutunud absurdsemaks kui olid nõuka ajal. Me püüame kõiki kaitsta, küll raha laenajaid, koduomanikke, vähemusaktsuonääre, lotomängijaid jne, jne. Nõukaajal küll ei pidanud ennast passilauas tõestama, et loteriipiletit osta. Samas ehitame ülesse pealekaeberiiki, loome lausa pahelise naudinguga süsteemi, milles kodanik anonüümselt saab „teatada kuhu vaja“ sellest, mis talle silm jäänud. Viimaseks vindiks oli et isegi RKAS (riigi kinnisvara) avas oma anonüümse „vihjeliini“. Kas see on pelgalt kodanikuaktiivsus või pealekaeberiik? Piinlik lugu. Muidugi, kui lood administratiivse võimaluse kaevata, siis saad ka kaebajad, kuid kas see ongi progressi vedur? Anonüümvihjed? Kas meil muuga polegi tegelda, kui kaebuste genereerimisega tegelda? Muide, isegi nõuka ajal läksid ministeeriumidesse tulnud anonüümkaebused prügikasti. Me püüame teha „süsteemi“ kindlaks/tihedaks, kuid unustame, et sellega toome ohvriks loovuse, konkurentsivõime ja ettevõtlustahte. Kui kõik kaebavad kõigi peale, siis ei jää väärtuste loomiseks aega ehk nagu ühe riigi kohta öeldi, see oli nagu maad läbiv rong, pooled olid jänesed, pooled kontrolörid. Nii see riik kuhtuski üleadministreerimisse. Meie riik püüab kehastuda kõigi ja kõige kaitsjaks, kuid nagu ütles Friedrich Suur, see kes kaitseb kõiki ei kaitase kedagi. Riik ei saa käituda kui kindlustuskompanii, selleks et midagi oleks võimalik kindlustada, selleks on vaja esmalt midagi luua. Just seda loovuskeskkonna loomist ootakski Dr Riigilt.

Naabrimehe ahjutegu

Mu naaber püüdis ka hästi tihedat ahju ehitada. Lihvis uksi ja siibrit, sai igati hea ahju, aga … Kinniste süsteemide viga on see, et need ei arvesta muutujatega, ehk just sellega mis võimaldavad luua midagi uut. Naabrimees otsustas ahju panna malmpoti kartulite ja lihaga. Sedasi saab imemaitsva söögipoolise. Kuid süsteem/ahi oli tehtud nii tihedaks, et eraldunud aur ei pääsenud välja. Tulemus oli kurb, rõhk lõi jäigale süsteemile ehk ahjule augu sisse. Õigemini lendasid kolm kivi välja, mille tulemusena oli vaja ahi ümber laduda. Moraal: ära tee süsteemi liiga tihedaks, see võib olla hukatuslik süsteemile enesele.

Start reversiga

Me kurdame tihti, et meil puudub ettevõtlustahe ja investeerimisjulgus, kuid … kõik oleneb keskkonnast, kas see on ettevõtlusjulgust tõstev või pärssiv. Kui me tahame täiel jõul oma reaktiiviga õhku tõsta, siis on kurjast samal ajal tagasitõmbereversid peale tõmmata. Tagasitõmbereversid on omal kohal maandumisel, kuid stardil tähendavad need katastroofi. Meie tagasitõmbereversid on soov kõiki ühiskonnas leiduvaid probleeme lahendada jäikade seadustega. Selge see, et kõige ja kõigi reguleerimiseks ei jätku seadusandjal kompetentsi ja aega. Selle tulemusena tekkib ohtralt, kuidas seda viisakamalt öeldagi, vist visandlik seadus. Nagu punktiiridega täidetud harjutusvihik. Kuna seadused on üldised jättes tegeliku regulatsiooni kirjeldamata, siis asub seda sisustama kohus.  Ega midagi muud üle ei jäägi, kui seadusandja teeb sisutu seaduse, siis pean keegi seaduse sisustama. Kuid ka kohtutes  on sama probleem, pole kompetentsi (iga spetsiifilise turusituatsiooni kohta) ja pole aega. Pole ka imestada, majandusvaidlused on väga spetsiifilised ja keerulised. Üks endine prokurör ütles, et ta lahendaks ennemini pool tosinat mõrva, kui ühe majandusjuhtumi. Seega, midagi pole teha, teine tagasitõmme ehk revers tekkib kohtutes. Väga suur on tõenäosus, et kohtulahend toimib reversina.

Konnasupi retsept

Kohtupraktika on väga salakaval, luues rea väikeseid üksteisele järgnevaid pretsedente, võib seaduse mõttega märkamatult täiesti vastupidise tulemuse ehk avada tagasitõmbereversi. „Igale keerukale probleemile leidub lahendus, mis on lihtne, selge ja ekslik.“ (J. Page „Suure vaimu rüpes“ Tänapäev 2011. Lk 47). Kusjuures see protsess võib olla nii märkamatu nagu tuntud lugu konna keetmisest tasasel tulel. Konn (või ettevõtja) ei saa arugi, et temast suppi keedetakse enne kui juba hilja. Eriti ohtlik on püüda muuta kohtuliku nihke kaudu omandist tulenevaid suhteid. Üks huvitav, ikka ja jälle ülesse kerkiv küsimus on väikeaktsionäride huvide kaitse.
 Pehmelt öeldes teeb mulle sügavat muret inimese panusest lähtuva otsustusõiguse asendamise püüdlus vajaduspõhise õigusega. Tundub, nagu suunduksime kohtunihete kaudu … kommunismi. Väikeaktsionär on muidugi vale, kuid tihti kasutatav termin, mis tekitab mulje just kui pisikesest nunnust kaisukarust. Muidugi tahaks igaüks oma lapsepõlvesõpra kaitsta, kuid antud juhul on õige rääkida siiski mitte „väike“ vaid vähemusaktsionäridest. „Vähemus“ näitab, et sellise aktsionäri panus on vähene. Vähese panusega kaasneb vähene õigus. Loogiline. Mille üle vaieldakse, ei saa aru. See mida pole seni pole suudetud teha seadusandluse tasandil püütakse viimastel aastatel saavutada  kohtumenetlusi kasutades, mille tulemusena „vähemuspanustajatele“ antakse järjest ulatuslikumaid õigusi ettevõtte  juhtimistegevuse vaidlustamiseks. Juristid nimetavad seda „justiitskiusuks“.

Omaniku õigus

Praegu on igal isikul õigus oma ettevõtluskirge rahuldad, kas luues oma firma, siseneda juba olemasoleva firma omanikeringi või börsi kaudu investeerida. Kuid see õigus siseneda on seotud  vastutuse ja hoolsuskohustusega ning vaid seejärel õigusega „saada“. Siin ongi põhiküsimus, kõigepealt tulevad kohustused ja hoolsuskohustus ( hoolsus ka selles mõttes, kuhu oma rahaga investeerida) ja siis alles saabuvad õigused. Mitte vastupidi. Kuidas on võimalik siseneda mingi firma omanikeringi ootusega saada dividende, kui selle firma strateegia ei näe ette dividendide maksmist? Ilmselt olete oma rahaga panustanud valesse kohta. Pole olnud küllalt hoolas oma eeltöös. Igaüks peab enne omanikuks saamist enesele selgeks tegema, millised on sellise omandiga seotud kohustused ja õigused, millised on pikaajalised plaanid. Minna kavalalt aktsionäriks, teades ettevõtja üldist strateegiat, milline on pikaajaline investeerimine ja nõuda dividende pole küll aus mäng. See on kavaldamine. Kuid justiitsdžunglis ei pruugi isegi kohtud kaotada orientiiri selles seaduste lodumetsas, tekitades juurde kohtunihkelisi umbteid. Lõpuks me ei teagi millises suunas minna. Kohtunihked tekitavad juurde vaid  võimalus täiendavaks „justiitskiusuks“ reaalselt mitte midagi andvate hagide esitamise kaudu.  Kogu firma tegevus muutub aeglasemaks, hanguvaks, kahjustades mitte ainult aktsionäride ( nii vähemus- kui ka suuraktsionäride) huve vaid mürgitab kogu ettevõtluskeskkonda. Miks peaks keegi tahtma meil minna oma firmaga börsile, kui ta ei saa seal toimida vastavalt turu tingimustele ja oma panusele? Või miks peaks välisinvestor investeerima meie ettevõtjatesse, kui ta pole kindel, et tal on kontroll oma omandi üle, et „vähemuspanustaja“ tema hiilgavat ideed põhja ei lase? Muidugi ei taha keegi investeerida … lennuõnnetusse.

Põhiväärtustest

Meie ühiskonnas on juristid suure au sees ja õigusega. Samas on tervistav vahel ka vaadata ka selle maailma poole, kus asju aetakse käesutumisega. Üks valik Jon M. Huntsmanilt (Forbes 500 nimekirja mees) („Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012) Lk 88 „… enamikul juristidest puudub ärikogemus. Nad kalduvad keskenduma sellele, miks midagi ei peaks tegema või ei saa teha. Reeglites näpuga järge ajavad juristid moodustavad keeldujate koori …”
Lk84  „Mõned majandusteadlased väidavad, et ärijuhtidel on vaid üks kohustus kasutada iga võimalikku seaduslikku vahendit firma kasumi suurendamiseks … Nende majandusteadlaste koostatud pühakiri viitab sellele, et kui kellelgi õnnestuks leida võimalus ümber hiilida seaduse kirjapandud reeglist, mis keelab üle staadioni lõigata, ei oleks ta kohustatud  teiste jooksjatega jooksurajale jääma. Ta tohiks, ja peaks lausa kohustust tundma – tulemusi maksimaalset parandad, kasutades kõige laiemat käitumisreeglite kohta käivat tõlgendust, olgu see nii väärastunud, kõlvatu, või paheline kui tahes.”
Lk 86 „USA põhiseaduse esimeses paranduses on 45 sõna, Issameies on 66 sõna. Gettisburgi kõnes on 286 sõna, Iseseisvusdeklaratsioonis on 1322 sõna, kuid valitsuse eeskirjades kapsaste müügi ja turustamise kohta on kokku 26911 sõna. Ajakiri National Review, „
Lk 89 „Inimesed on loomupäraselt ausad, aga kui tood endaga kaasa juristi, teeb ka teine pool sedasama. Sellest hetkest muutuvad läbirääkimised juristidevaheliseks.”
Lk 90 Juristid pole midagi enamat kui amoraalsed tehnikud”
Lk 94 „Juristid on meid edukalt veennud, et mitte miski pole täielikult vettpidav, igat kokkulepet on võimalik murda ja elu ongi üks suur otsing reeglitest möödahiilimise võimaluste nimel. Käepigistus osutub sama mõttetuks nagu Enroni firma auditeerimine. Hoidku taevas meid selle eest, et kõik seaduses kirjapandu ka tegelikult kehtiks. Tänapäeval on seaduseks see, mida iganes klient soovib. Tänapäeval on võimalik ükskõik keda ükskõik mille pärast kohtusse anda. Me võime inimese maine hävitada lihtsa süüdistusega ja saata interneti abil vaid sekundiga võltsinformatsiooni üle maailma”
-lk 109 „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta.
Me vajame hädasti pidevat meeldetuletust, olgu see teistelt, meilt endilt üldteada ütluselt: ausus on parim poliitika.”

Ole omanik, ole edukas

Seepärast kõik need regulatsioonid ja kohtunihked, mis seavad stardijoonel mootorite tööle tagasitõmbereverseid on kurjast. Pole tarvis loomulikku, igaühe panusest, olgu ta aktsionär, apteegipidaja või saapaparandaja, keeruliseks ajama kavalate juriidiliste seletustega. Päris majanduses ei ole „võrdsus“ võimalik, see põhineb konkurentsil. Pole võimalik minna OPEC laua taha oma kahe lömmis kanistri ja kolme roostes ämbriga ning nõuda samu õigusi, mis naftamaardlate omanikel. Maailm niimoodi ei toimi.  Igaühel, kes ei ole rahul oma praeguse olekuga majandusmaastikul, on võimalus luua oma ettevõtmine ja olla seal suurosanik või lausa ainuomanik. Olla edukas.  Kasutage siis seda, just see oleks kasuks ettevõtluse arengule meil. Teiste töö segamine ei too meie majandusse mitte midagi juurde, küll aga teeb selle vaesemaks. Peale kõige sööb see mitte ainult äriühingu vaid kogu ühiskonna ressursse, sest bilansi koostades ei tohi arvestamata jätta ka sadu tuhandeid ametniktunde, mis on kulunud kohtute, ministeeriumide ja seadusandja ressursile. Selle oleme ju meie kinni maksnud. Meie raha põleb heleda leegiga. Just sellepärast arutan jälle kord seadusloomes raisatud rahast, et see on meie raha, meie aeg, meie … katastroof. Vastutustundetu on lihtsalt eksperimenteerida reversitega stardirajal.
Targutusi:
Bordonove „Philippe Ilus“ Kunst 2009
Lk 259 „Bertrand ei pooldanud järske otsuseid, pealekauba oli ta jurist, see tähendab osav tekstide arsenalist ammutades oma südametunnistust puhtaks pesta.“

A.    Grant „Anna ja võta“ ÄP 2016
Lk 204 „“Advokaadiks olemise kunst seisneb selles, et juhtida teid minu järeldusteni teie enda tingimustel. Ma tahan, et te teeksite ise omad järeldused – nii hoiate neist tugevamini kinni. Ma püüan vandemehed selle jooneni talutada, jätta nad seejärel omapead, ning lasta neil otasustada.““
Lk 211 „Rääkides kiiremini, kõvema hääleha ning suurema enesekindlusega veenavad võtjad meid selles, et nad teavad mida räägivad. (…) Uuringu autorid väidavad, et võtjad „saavutavad edu, sest nad jätavad oma käitumisega endast pädevama mulje – isegi siis, kui neil tegelikult pole mingit pädevust““
Lk 232 „Tubli töötamine on siin sama mis tumedas ülikonnas püksi tegemine. Sa ise saad sooja tunde, kuid keegi teine seda ei märka.“
A.    Hadfield „Astronaudi soovitused eluks maal“ Ersen.2016
Lk 12 „Nad olid mõlemad talus kasvanud ja nägid lendamise vahele jäävas ajas imetoredat võimalust oimetuks töötada, kandes samal ajal edasi suguvõsa traditsioone.“

Lk.35 „Põhimõtteliselt on astronaudid teenindustöötajad – me oleme rahva teenrid, valitsuse töötajad, kellele on antud ülesanne teha midagi keerulist meie riigi inimeste nimel“

Wednesday, May 4, 2016

Kodanikupalk

Igiliikuri leiutamisest ehk mida ma tegelikult kirjutasin

Kui 1 aprillil lugesin Soome kodanikupalga eksperimendist, siis mõtlesin, et nali, naljapäev ju. Nüüd kuuldub, et kodanikupalk oleks  õng kõigile (+ sprotikarp) -  ka meile. Oeh, ma ei tea, kas asi on selles, et mulle õngitsemine ei meeldi ja sprott ei maitse, kuid kodanikupalk on ilmselt inimkonna kolmas suurim ideaalühiskonna ülesehitamise katse peale Platoni „Utoopiat“ ja kommunismi (elu vastavalt vajadustele). Need ei arvesta inimloomuse ehk nagu ütles Vanaema Marie „Kui inimene jookseb ja ta saaks kõndida, siis ta kõnniks, kui seista siis seisaks, kui saaks siis istuks, kui saaks, siis lamaks.“ Mina ei usu Lamajate Riiki. Ilmselt  pean oma kooliraha tagasi maksma (või küsima?), sest minu professorid õpetasid (nemadki peaksid kooliraha tagasi maksma), et juba paar sajandit pidi Pariisi Akadeemia uksel rippuma silt „Perpertum mobile projekte vastu ei võeta!“.  Kuid inimloomus on visa, nüüd siis pakutakse järjekordset igiliikurit. Kuid raha pole asi iseenesest, raha pole mitte mingi sotsiaaltoetuste meede, raha on meie panuse mõõdupuu.

Kuskohalt sellised pöörased ideed tulevad?

Hirmust homse ees? Kohanemisvõimetusest? Idee põhjaks tunduvad olevat kolm teesi: tehnoloogia areng on nii kiire, et masinad teevad suurema osa töid ning pärisinimesele ei jätku tööd; sotsiaalsüsteemid on nii keerulised, et odavam oleks kõigile raha kätte jagada ning inimene peaks tegelema vaid sellega, mis talle meeldib. Tõesti toob tehnoloogia kiire areng kaasa tööde ja töökohtade muutuse. Alati toob. Selle asemel, et otsida tõsiseltvõetavaid lahendusi traditsiooniliste töökohtade kaole (kuigi lähimatel aastakümnetel on meil pigem tegemist tööjõu nappusega) on meie mõte läinud uitama muinasjutumaale. Kui meenutada, siis on viimaste aastakümnete jooksul kadunud mitmed elukutsed, näiteks mainakirjutajad, konduktorid, piimanõude pesijad, filmiilmutajad, pastaka südamike täitjad jne. Hm, ei tule tuttav ette et meil oleks massiliselt töötuid pastakasüdamiku täitjaid? Või masinakirjutajaid? Inimesed on alati ümber õppinud, mitte „lebotama“ jäänud. Töökohad ei kao üleöö, tehnoloogiline areng on protsess. Me peame protsessiga kaasas käima, mitte siis hakkama arutama, kui viimane pastakasüdamik nurka on visatud. Peaksime pigem oma energia suunama sellele, et olla võimelised looma neid töökohti ja inimesi välja õpetama. Juba koolipõlvest peale. Tänapäeva maailm on juba näidanud, et uued töökohad tekkivad meelelahutustööstuses ja teeninduses, just seal, kus saab oma vaba aega ja raha kasutada.

Üle mõistuse keeruline

Nõustun, et sotsiaalabi süsteemid on läinud tõesti liiga keeruliseks, kuid see pahe pole põhjus lihtsalt raha välja jagada. Vastupidi, kui on keerulised, tuleb teha lihtsamaks. Muide infoajastul, mil „me kõik oleme arvutites“, siis saab igaühele ( ja ainult neile kellel selleks hädavajadus on) välja rehkendada tema sotsiaalabi osa. Ilma liialdusteta. Selleks ei pea olema mingit erilist „halduskoormust“. Jagada kõigile midagi mittemillestki on kummaline. Arvamus, et pidev rahakülv pidavat aitavama majandust ergutada on ekslik. See võib toimida vaid korra, nagu elektrišokk südameseiskumisel, pidevalt vooluringi lülitatult saate … Just, BBQ. Kõrbenud BBQ.

Ajast ees

Kodanikupalk ( kuigi see ei oleks vaid kodanike, vaid kõigile ja pole palk, sest me pole Dr Riigiga töösuhtes) on moraalitu, inimloomust mitte arvestav ning tegutsemismotivatsiooni pärssiv.  See võib toimida mingi testrühmas, kuid laiemas mõttes tekitab omandatud abituse sündroomlasi juurde. Kõigele leiab põhjuse, eriti mittemidagi tegemisele. Tuleb välja, et poetagused pole mitte heidikud vaid nad on lihtsalt ajast ees (kõige progressiivsem osa inimkonnast?), nemad juba valmistuvad kodanikupalga saamiseks. Kas me sellist … Mitmetest rehkendustest on ilmnenud, et sel ajal, kui osa inimesi saavad õnnelikult mediteerida, teha mida nad tahavad, siis ülejäänud peaksid maksma u 50% kõrgemaid makse. Milline on siis ettevõtjate ja töölkäijate motivatsioon?

Vaade 

Vaadakem asjadele õiget pidi ehk nagu ütles üks põhjanaabrite minister; mitte töökohti pole vähe vaid ettevõtjaid on vähe. Ettevõtjaks (mitte abitaotlejaks, eluaegseks pensionääriks) olemist tulebki õpetada, juba maast madalast, selles ongi lahendus. Ükski riik süsteem ei saa olla tõhus kui see toimib rohketel abidel. Sellises süsteemis on süsteemne viga, fataalne viga. Lõppjaam.
Soome eksperiment näitab lihtsalt ülejõukäivatesse hüvesid pakkumise lõksu langenud süvavõlglase meeleheitlikku rapsimist, mitte ratsionaalset tegevust.  Mõelge ise, velled on silmini võlgades ja ronivad veelgi suurematesse väljaminekutesse nagu bensiiniga tuld  kustaks. Mnjah, „huvitav“ lahendus. On millest õppida, et mitte samu vigu teha.
 Kodanikupalk: Õng kõigile? Ärge minge õnge!

Targutusi:

V. Sebestyen „1946 Tänapäeva maailma vormimine“ Tänapäev 2016
Lk 50 „Ameeriklased arvasid, et nad saavad „reformida“ inimesi, sundides neid vaatama filme koonduslaagriõudustest, täiskasvanutele anti toidukaardid kätte ainult siis, kui nad sisenesid kinno. „
Lk 76  Stalin kõne kirjutamisest „Ta kirjutas selle kõne ise – ning võttis isegi vaevaks märkida tähtsamate kohtade juurde isiklikult veerule, kuidas kuulajaskond peab reageerima. Kõne lõppredaktsioonis, enne kui see ette kanti, olid märkused „soe aplaus“, „naer“, „heakskiiduhüüded“ ja mõne lõigu lõpus „tormiline aplaus“ – kõne kulmineerus „tormilise aplausi ja ovatsioonidega seistes“.

J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999
Lk 267 „Poliitikuelus tuleb ette aegu, kui ta on sunnitud vastu võtma ebaõigeid otsuseid. Ebaõigeid majanduslikult, ebaõigeid tööstuse seisukohal, valesid iga mõõdupuu järgi – peale ühe. See on üks kummaline tõsiasi, et miski, mis on kõigist muudest seisukohtadest vaadelduna vale, võib olla õige poliitiliselt.JA MISKI MIS ON POLIITILISELT ÕIGE, EI TÄHENDA MITTE ÜKSNES, ET SELLE abil võib hääli võita – mida kahtlemata võib -, vaid ka seda, et kui mingi poliitika abil võidetakse hääli, siis saab väita, et see poliitika ongi see, mida inimesed soovivad. Ja kuidas saab demokraatlikus riigis vale olla see, mille poolt inimesed hääletavad?
Lk 275 „“ Kas teie ei tea ka keemiast mitte midagi?“ „Ei,“ vastas ta. „Aga teie?“. Järsku tundus see kõik väga naljakas. Mitte ükski meist ei teadnud kõige vähematki sellest asjast, mida me arutasime. Joan, Humphrey, Bernard ja mina, kõigil ülesandeks langetada valitsuse poliitikat puudutav  ülimalt tähtis otsus – ja terves Ühendatud Kuningriigis ei olnud sellist nelja inimese rühma, kes oleks selles küsimuses vähem kompetentne olnud.“

J.Lynn, . Jay „Jah, härra peaminister“ Varrak, 1999
Lk 59 „ See polnud muidugi tõeline vale, vaid pigem hädavale – meie valimissüsteemi igiammune tava on, ete kui riigiametnikud tulevad mingile heale mõttele, siis kogu au selle väljamõtlemise eest lasevad nad ministrile osaks saada. Ja see on ka igati õiglane – meie kanname vastutust kõigi nende tehtud vigade eest, ja loomulikult oleme me ära teeninud ka au nende harvade ideede eest!“
Lk 96 „Humphrey vaatas mulle lootusrikkalt otsa. „Kas te olete kaalunud  … pühenduda oma loomupärast meisterlikkust ära kasutades mittemidagitegemisele?“
Naeruväärne. Aga ma säilitasin rahuliku meele. „Ei, Humphrey,peaminister peab olema kindlakäeline.“

„Aga muidugi!“ oli ta päri. Kuidas oleks kindlakäeliselt  meisterlik mittemidagitegemine?“