Sampo ehitamise retsept

Maailma juhivad muinasjutud

Meenub, kuskilt kuuldud Israeli külastanu ütlus, et „Nad nagu ei elaks nad seal lihtsalt oma igapäevast elu, vaid nagu kirjutaksid uut (uusimat?) testamenti”. Selle pärast ongi nende muinasjuttudest saanud üleilma tuntud religioon. See on lihtsalt teadmiste kogum, mille nimel elada/võidelda. Religioonis, kui oma filosoofiliste tõekspidamiste süsteemis, ei ole mitte midagi müstilist. Selliseid süsteeme luuakse pidavalt. Nojah, kõik need ei kasva üle religioonideks. Samas, kunagine ministeeriumiametnik Konfutsius pani kirja oma tõekspidamised nagu näiteks „ära tee teistele seda mida sa ei taha et sinule tehakse”. Tundub, et see tõekspidamine oli niivõrd inimlik, üldmõistetav, et sellest kasvas välja filosoofia ja tagatipuks veel ka religioon. Tugisüsteem, noh!

Usul on oma suur roll avastustes ja isegi arengus. Kaupmees Shlimann uskus, et Homerose kirjutatud eeposed „Iilias” ja „Oüsseia” põhinevad tõsilugudel ja avastaski täiesti uskumatul moel nii Iidse Trooja, kui ka Mükeene  asupaiga. Kõik puhtalt selles usus, et need muistendid peegeldavad ajaloolisi sündmusi. Kas see võiks tähendada, et ka teised lugulaulud on muinasjutud on tegelikult muistsed jutud, millel on tõepõhi all?

Legendi põhi

Olen ajaloohuviline, kunagi tahtsin lausa arheoloogiks saada. Mitte ainult, et tahtsin vaid käisin ka tolle aja vanima Eesti inimasustuse väljakaevamisel Sindi-Viiras. Nii, et legendid mulle meeldivad, kuid üks majandusinimestele sobiv legend – Sampo – on minu viimaste aastate lemmik (olen seda motiivi kasutanud üha uuesti, nii sobiv majandusinimese jaoks). Ilmselt me kõik oleme kuulnud Sampost (ärge seda ära segage kunagise Soome pangaga). Wikipeedia sedastab järgmist: Sampo on põhjanaabrite mütoloogias väärtuslik õnne toov ese. Elias Lönnroti tõlgenduse järgi eeposes "Kalevala" oli Sampo sepp Ilmarise poolt Pohjola emandale Louhile pruudilunaks taotud "kirjukaaneline" imeveski, mis jahvatas eimillestki jahu, soola ja raha. Vaat just see on inimestele meelde jäänud, et „eimillestki jahvatati raha“, kuid prof M Klinge ajaloovisioonis „Meie muistsed mereriigid“ on tulnud järeldusele, et „ … muistsetes sangarilugudes räägitakse sampost, mis keeleliselt tähendab just sammast (…). Kui oletame, et sampo oli kauplemisõigusega seotud võimu- ja kohtusümbol, võib  ta väga hästi olla raha jahvataja (…)“ (lk 76) ja „ (…) kuid nad olid seotud õigussüsteemiga ja viitasid kõige järgi otsustades nimelt Karl Suure õigusele“ (lk 77) „(…) Turus ja muistses Tallinnas olid kauplemisolud juba 11 ja 12 sajandil hästi arenenud ja kauplemine oli reguleeritud. (…) Võime oletada, et kirjalikke lepinguid asendasid „õiguse sambad“. „ (…) võis Turu olla selline kauplemisõigustega kaetud kaubapaik, mille õigusliku seisundi sümboliks oli tollal turuplatsil seisnud sammas – Sampo -, linna privileegidest teadaandja, kauplema ahvatleja ja seeläbi kaupu ja raha „jahvatav“ imeriist.“  Selliseid sambaid tuntakse ka Rolandi sammastena. Seega polnudki imeriista, olid vaid kindlad kauplemisreeglid. Niisama lihtne ongi raha jahvatada, tee kindlad regulatsioonid, mis soodustavad „raha tegemist“.

Oma sammast otsides

„ Oluline koht  kaubanduses on kaubandusrahul, kaubandusõiguslikul kokkuleppel, kus kaubavahetus toimub kindlaksmääratud reeglite järgi. Kuidas võis randuv kaupmees teada, et koht, kuhu ta oli saabunud, kuulus just lepingusüsteemi, et ta võis siia tulla ja siin oma kaupu pakkuda, kartmata langeda röövimise või varguste ohvriks? Tolleaegsete informatsioonikandjatena on raske ette kujutada midagi muud, kui sõnumit esindavaid sambaid.“ (lk 124) Millised on meie sammas, mida me informeerime? Sellest, et meil ca 400 seadusest muudetakse umbes 300-t? Sellest, et me ei austa omaniku õiguseid? Sellest et meil kehtib teoorjus ( vaba kodanik (kinnistuomanik) peab teoorjuse vormis koristama lund linna ja riigi maalt)? Sellest, et meil palk kasvab kiiremini, kui tootlikkus? Mnjah, pole just ahvatlev reklaamikampaania. Kuid olgem positiivsed -  see eest on, mida paremaks muuta. Konkurentsivõime ja ettevõtlusjulguse aluseks on teatav kindlustunne. Liiga kiire muutus seadusandluses või äraarvamatu kohtupraktika, mis pöörab harjunud keskkonna „uudse tõlgendusega“ peapeale, pole just kõige kutsuvam tegutsemisplatvorm. Kindlad reeglid ja majanduslikult mitmekesine „mikrofloora“ on alati olnud eduka äri aluseks.

Äsja juhtusin lugema artiklit kasulikest bakteritest  „Briti geeniteadlane on veendunud, et kaasaegne ühiskond hävitab meie soolestikus elutsevad head bakterid, millele aitavad kaasa antibiootikumide kasutamine, keisrilõigete arvu kasv ja puhtushullus.“ „Tuleb süüa kasulikest bakteritest tulvil jogurtit, juurvilju, pähkleid, oliive ja kõrge kiudainete sisaldusega toitu. Abi on ka näiteks sellest, kui lasta lastel räpastes kohtades mängida. Vähem mitmekesisust tähendab ka väiksemat kaitset allergeenide vastu,» ( PM 26. 02.16  Üllatav põhjus, miks me tegelikult paksud oleme). Kas meie oma „puhtusehulluses“ mitte samuti ei hävita kasulikke osiseid oma majanduskeskkonnas?

Keskkonnakujundajad: seaduspraak ja kohtutaak

Läbimõistmata seadusloome ja mõttetu majandusruumi lõhkumise musternäiteks võib pidada „apteegisaagat“. Kõigepealt võttis riigikogu vastu piirava regulatsiooni, millele olid vastu nii erialaspetsiifilised ametkonnad, kui ka vabariigi valitsus. Seadusega seatud eesmärgid (suunata ettevõtjaid rohkem liikuma väikeasustuse poole) kukkusid läbi, vastupidi toimus turu kontsentreerumine ja tagatipuks mingi pseudodemokraatia ilminguna „apteegiloos“. Täiesti veider maailm, muid ettevõtlus lakkus oma haavu, tegi uuele regulatsioonile vastavad investeeringud ja kohanes olukorraga. Siis järsku seitsme-kaheksa aasta pärast jõudis asi Riigikohtusse,  et ära muuta Riigikogu „vale otsus“. Kuid oh häda, selle õigeks muutmine valel ajal … oli samuti vale, sest turg oli edasi liikunud, kohanenud. Ettevõtjad peavad jälle oma investeeringud tuulde kirjutama ja uue regulatsiooniga kohanema hakkama. Kes peaks nüüd maksma kinni ereda leegiga põletatud ettevõtjate, kasutajate, ühiskonna kahjumid? Kuid sellega praak/taak ei lõppe, sest Riigikogu uus seadus on samuti „kööbakas“, mis ilmselt on ajendatud nostalgiast Lutsu apteekri kuvandist ja enese 20 aastat tagasi tegemata jäänud tööst. See seadus ei „tööta“, kes selle kinni maksab? Kurioosium on selles, et kui algselt poleks apteekide asutamise piirangut kehtestanud, oleks meil loomulikul moel arenenud konkurentsipõhine, terve, apteegiturg. Kas olete mõelnud, esiteks kui palju ametniktunde (ametid, ministeeriumid, riigikogu, õiguskantsler, riigikohus ja jälle riigikogu) ja inimtunde (ettevõtjad, erialaliidud, advokaadid) ehk meie ühist raha kulutati lõpptulemusena mitte millegi tegemisele. Teiseks mõelnud sellele, et sihipäraselt kasutatud rahaga oleks ilmselt mõned sajad/tuhanded inimesed  elule päästetud. Kolmandaks mõelnud, kas teie tahaksite sellisesse keskkonda investeerida, mis lihtsalt administreerimise kapriisist tekitab kümnendi jooksul kolm  põhimõtteliselt erinevat turu toimimise põhialust. Tagatipuks läheb „uues regulatsioonis“ ka omandisuhete kallale. Ei? See ongi vastus küsimusele miks me ei investeeri – pole keskkonda. Pole usaldust. Pole Rolandi sammast.

Kuidas tappa börssi

Kõike võime keelata, kuid kui me omanduse põhiõigusi ümber jagama hakkame, siis pole meil edu lootagi. Miks peaks keegi ettevõtlusega alustama või oma ettevõtet börsile viima, kui meie õigused ei lähtu meie panusest? Nagu apteegisaagaga kobrutab aegajalt ülesse soov kaitsta nn väike- või vähemusaktsionäääride huve, mõtlemata selle kaugematele järelmitele. Konkurentsiinimesena olen ma seisukohal, et „suurematel poistel“ ei tohi lubada „väikesmatele poistele“ ketukat anda. Kuid ka suurtel on õigus, et „väikesed“ neile kambakat ei teeks. Seega, keda me tahame kaitsta kelle eest? Põhiline nurin käib harilikult selle eest, et tahaks dividende saada. Mida me siis kaitseme? Seda, et olenemata majanduslikest võimalustest oleks igal aktsionäril kindlustatud kasu teenimine? Raha hommikul sisse, aga kui  kasu kohe täna õhtul ei saa on tegemist ilmse „õiguste ahistamisega“. Ettevõtjaid on maailmas kahte liiki, ühed on sellised, kes teevad pikaajalisi plaane, investeerides jätkusuutlikusse tulevikku. Harilikult on nad suuri investeeringuid nõudvate firmade omanikud. Teine liik ettevõtjaid on sellised süstiku tüüpi, millise tahavad „õhtuks raha kätte saada“. Ka selline äri on võimalik. Vahel. Harilikult nad ebaõnnestuvad, mis tähendab kõige ja kõigi süüdistamist selles ebaõnnestumises. Eraldivõetavalt on ebaõnnestumine süstikute eneste tragöödia, kuid olukord muutub inetuks, kui ühte kooslusesse sattuvad pika perspektiiviga ettevõtja ja lühikese eesmärgiga ettevõtja (ühed võtavad raha ette, teised vaatavad ette) . Kui firma pikaajaliseks strateegiaks on investeerida tuleviku nimel teenitud kasum, siis mis sellel pildil valesti on? Õige, sellel pildil pole pikaajalise omaniku, ette vaataja, seisukohalt midagi valesti, seda nimetatakse perspektiivplaneerimiseks. Kas selle nimel, et osa aktsionäre on dividendinäljas tuleks firma eksistents kahtluse alla seada? Kuid suure investeerimisvajadusega ettevõtetes asi just niimoodi ongi, et kui ei investeeri, siis pole sind olemaski.  Seepärast tundub selline  lähenemine aktsionäride kaitsele primitiivsena. Arutatud on tõsimeelselt võimalusi muuta seadusi niimoodi, et ½ või 2/3  (julgemad unelevad lausa ¾) kasumi kohustuslikust jaotamisest dividendideks. Oeh, ja te küsite, miks meil ei taheta minna börsile? Kas teie tahaksite minna börsile, kui lühiajalised eesmärgid ületavad pikaajalist strateegiat, mille tulemusena lõpetate pankrotiga? Või peate  selle nimel et aktsionäre õnnelikuna hoida, tegelema suurpettusega nagu seda tegi Ken Lay Enroniga, ühe võimsamaks peetud energiakonglomeraadiga. Tulemus oli kurb, kakskümmend tuhat inimest jäid töötuks ning sajad tuhandes kaotasid Enronisse investeeritud pensionivarad. Kas te tahaksite olla sellise firma aktsionäär? Ei? Sellest ka vastus, miks meil börsile ei taheta minna ega investeerida. Kindlust ei ole. Rolandi sammast ei ole. Lihtsalt raha laiali jagamine, et osasid aktsionäre momendil õnnelikena hoida, ei tekita kindlustunnet. Nagu ütles kunagi üks minister, see on nagu püksi soristamine - alguses on kergendus ja soe, siis märg ja külm. Prr.

Uut „kuldaktsiat“ ehitades

Maailmas on aktsionärideõigused jaotatud/tagatud väga erinevalt. Ka meie arengu algaastatel oli käigus nn kuldaktsia, mis tähendas, et müües ära enamuse oma aktsiatest oli jäänuki omanikul siiski suurim hääleõigus firma asjade üle otsustamisel. Väga mugav, kuid ebaõiglane. Ei vastanud panusele, ehk õigused ja kohustused polnud tasakaalus. Meie liitumisel EL-ga pidime loobuma sellisest mudelist, ehk hääleõigus lähtub osalusest. Püüe  maskeeritult seadusandja või kohtuvõimu poolt (andes osadele omanikele õigusi rohkem kui on nende panus on) reinkraneerida kuldaktsiat on lubamatu, vastutus ja õigused peavad olema tasakaalus.

Kui me laiendame seadusest või kohtupraktikast lähtudes osade aktsionäride õigusi, siis me vähendame teise osa aktsionäride õigusi. Niisama lihtne see ongi, me läheme vastuollu omandist lähtuva majanduse põhilise alustalaga, igaühel on niipalju õigusi, kui palju ta on panustanud. Kui osadel aktsionäridel on rohkem õigusi kui suurelt panustanud (ja riskinud) aktsionäridel, siis kes kaitseb suuraktsionäre vähemuse diktaadi eest?

Aktsiaseltsi sisesed vaidlused on nagu peretüli. Nagu ütles Vanaema Marie: olenemata sellest kui head on kolmanda osapoole soov osalisi lepitada on lõppkokkuvõttes ( pärast tüli lahendamist) just lepitaja süüdlane. Riik ei peaks sekkuma igasse peretülli, las pere selgitab iseseisvalt oma lahkarvamused, see ei ole riigi asi. Seda enam, et meid jääb ikka vähemaks, mis tähendab, et me peame isekeskis õppima läbi saama. Oht on seda suurem, et kui me ei suuda muuta oma ettevõtluskeskkonna kaudu arenguid, siis polegi varsti kedagi kelle üle kohut mõista ja pole ka kohut. Just seepärast vajame oma kindlat Rolandi sammast, et kaugelt oleks kõigil näha, siin on kindel kauplemiskoht, kindlate reeglite järgi.

    

Targutusi:

Mitte ei saa aru, kas Bürokraatiamaailm on jälle välja mõelnud mingi „kaitseprojekti“, mille tulemusena edaspidi on omanike õigus piiratud või … piiratud oma omandiga tehinguid tehes?

KORTERIOMANDI- JA KORTERIÜHISTUSEADUSE EELNÕU SELETUSKIRI

Kui korteriomanikud otsustavad muuta eriomandi kokkulepet ja luua kaasomandi osa eseme arvel uue korteriomandi, siis kuulub see uus korteriomand nende kaasomandisse. Lõikes 2 sätestatud nõude näol on seega sisuliselt tegemist tulevikku suunatud kaasomandi lõpetamise nõudega, st selle nõude saab esitada ainult enne uue korteriomandi tekkimist. Seega on eelnõu § 10 eesmärk anda korteriomanike enamusele võimalus nõuda korraga nii uue korteriomandi loomist kui ka selle võõrandamist. Kui uus korteriomand on juba loodud, siis on tegemist tavalise kaasomandis oleva esemega, mille osas saab kaasomandi lõpetamist nõuda üldistel alustel, st AÕS § 76 lg 1 alusel.

Nõude üheks eelduseks on tingimus, et võõrandamisest saadav tulu kasutatakse korteriomandi kaasomandi osa korrashoiuks või parendamiseks. Seega on välistatud nõusoleku nõudmine tingimusel, et saadav tulu jagatakse täielikult või osaliselt kaasomanike vahel, nagu näeb ette kehtiva KOS II § 8¹ lg 2 p 4 alt I. Kaasomanike enamus saab kaasomandist osa võõrandamist vähemusele peale suruda ainult siis, kui saadav kasu investeeritakse kaasomandi esemesse. 

J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999

Lk 206 „“Härra minister, „ ütles ta siiralt, „me ei mõõda oma edu mitte resultaatidega, vaid aktiivse tegevusega. Ja meie aktiivsus on märkimisväärne. Ja produktiivne“ (Jutt käib poolteist aastat tagasi valminud haiglast, kus on 342 administraatorit ja 170 muud töötajat, kuid pole meditsiinipersonali, sest see läks kulukärbete nahka)

Lk 215 „Kui keegi ei tea, mida sa teed, siis keegi ei tea ka, mida sa valesti teed“

Lk 113 „Täna jõudsime me kiiresti välja ei kuhugi. Ei, isegi mitte kiiresti – me saavutasime mitte midagi aeglaselt ja piinarikkalt.“

Lk „Ministritel, „ ütles ta, „ on terve hulk hiilgavaid omadusi, nagu  … mmm … nooo, nagu kadestamisväärne intellektuaalne paindlikkus ja manööverdusvõime moraaliküsimustes.“