Kaskaadiefekt

Enne kirjapandud seaduste  ja ülepea enne kirjaoskuse  ilmumist inimese igapäevaellu, anti tähtsamad teadmised edasi suulise pärimuse vormis. Ikka memmelt memmele või vaarilt vaarile. Seda tarkust nimetati elutarkuseks. Muistsete juttude/lugude, muistsete tarkuste, taasesitamisena – muinasjuttudena. Muinasjutt ei olnud mingi harilik lorijutt vaid õpetlikku iva sisaldav rahvatarkus. Selline omamoodi kogukonna seaduskogu ja tugisüsteem. Seepärast ei tohikski alahinnata muinasjuttude, nii muinasaegsete, kui ka tänapäevaste juttude, sügavamat sisu ja meie eksistentsi toetavaid õpetussõnu. On lausa uskumatu, mida me kõik usume. Inimesekene võib tuge ja rõõmu leida väga erinevatest asjadest, mõnes paigas on lehmaessuaga  hõõrumine ihu ja hinge puhastamine, lehm ju püha loom. Mõni arvab, et vaid läbi metsaelaniku seedetrakti käinud oast saab seda parimat kohvi. Puhas rõõm? Vist? Või siis mitte. Kõik oleneb usust ja mõtlemisest, nii sütel käimine kui essus püherdamine. Kui usud, et suudad või aitab, siis nii ka on. Näiteks meie usume, et eelarvedefitsiit on 0,25% SKT-st, kuid EL usub, et see küünib meil 1,4% kanti. Ehk meie hõõrume enese puudujäägiessuga sisse, mis on selgelt üle lubatud normatiivi ja siis EL usub, et trahvide puhastustule usuga ravib ta meid meie algebra võhiklikkusest terveks. Kuid uskuda, et need kes reeglid kehtestavad ja kokkuleppetekstid koostavad ei oska arvutada on uskumatult rumal. Kallis ka. Uskuge.

Stabiilsuse ja kasvu paktis seatud kriteeriumitest mitte kinni pidavate riikide suhtes kohaldatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust. Vaat niimoodi,  tehakse detailsed ettekirjutused ja tegevuskava, et eelarvepuudujääki vähendada ja see kehtestatud reeglitega vastavusse viia. Kes sellest aru ei saa, sellele on ette nähtud sanktsioonid ja rahaline trahv (kuni 0,5% SKT-st). Tuleb tunnistada, et trahve siiski ühegi riigi suhtes veel kohaldatud ei ole, kuid ega meie maine langemine Kreeka tasemele ka meile kasu too.

Lugemine, riigieelarve lugemine.

EL hoiatustest ei tehtud välja, EP hoiatustest ei tehtud välja, RK hoiatustest ei tehtud välja.  Nagu hoiataks hea kaaslane igaüks eraldi ja kõik kooris Dr Riiki  punase tulega üle tiheda liiklusega teed ületamast, vaatab astuja põlglikult muigega tuimalt hoiatajat ja astub … Ta ei saa peatuda, sest tal on „vajadus“. Dr Riik ajab tuimalt vajaduspõhist poliitikat. Meil on vaja, meie võtame. Teil on vaja, meie anname. Ah jaa, et olla tasakaalustatud, siis tõsi-tõsi Dr Riik annab ka (refrääni koht) mitmele inimesele 64 EUR rohkem kätte. Kuid tegelikult pole siin midagi viriseda, raha taheti ju hulka rohkemgi meie taskutest roopida. Kuid meil oli jälle kord ropult õnne, majandus läks kasvuteed, mis toob selgelt rohkem tulu eelarvesse. Tänu „ootamatule“ majanduskasvule on mitmed rumaluste tegemisel „võetud aeg maha“. Uh, see läks küll napilt. Tuletage meelde, milliseid makse taheti alguses tõsta, kui palju? Ei teagi, kas valitsemise kunst ise õpetab Dr Riiki, mida saab teha, mida mitte , kuid ikka rohkem „võetakse aega maha.“ Õige kah. Nüüd on Dr Riik Pilvepiiri ette toonud järgmise aasta eelarveprojekti.  Kõigi aegade kõige rammusam eelarve. Rammus küll, aga ikkagi ei mahtunud vajadused võimaluste paja kaane alla, millest on kahju. Toimus juba eelarve teine lugemine. Lugemine? Eh võib-olla selles viga ongi, et riigieelarvet „loetakse“, mitte ei arvutata. Kui oleks arvutatud oleks ikka mahutatud ilusti raamidesse ära ja pandud tagavaraks ka, nagu vanasti ontlikus taluperes ikka tehti. Kitsaks ajaks soetati varusid ja korralikul peremehel olid kuuselauad kirstu tarvis parte peal ikka kuivamas.  See eelarve ei jäta salve ei midagi. Mingi veider reaalusest irdumise protsess on saanud valdavaks, nii eelarve, meie ühise raha kasutamisel, kui EL fondide kasutamisel. Selle trendi nimi on vajaduspõhine poliitika. Meil on vajadused ja olgu olla? No kulge hullvaimud, ärge kõike ahju uhage jätke vähemalt kuivad „kerstulauad“ alles. Kuid ei, üldine vajaduspõhisus on võtnud otsustajatelt meele ja nägemise.

Vale usk

Ühel hommikul vaatasin uudiseid, kus intervjueeriti „kõrget rahajaotajat“. Küsiti, mida üldse ja kuidas tema kontor tegema hakkab, kui EL toetusrahad vähenevad või üldse tema valdkonnast kaovad. Kõrge ametnik vastas nagu ikka, ei vastanud küsimustele. Selle asemel algas mingi häma, et oot-oot, me kõigepealt kaardistame oma vajadused ja siis … Uskumatu, intervjueeritav ei saanud kõige lihtsamast küsimusest aru, mida teete kui raha ei ole? See ongi selge ilming meie tänapäeva väärusust, et kõigepealt on meie vajadused ja siis me vaatame palju meil sellele kulub. Ilmselt on ontliku säästmise ja tuleviku planeerimise geen  kogu meie administratiivses otsustusahelas kaduma läinud.

Õhtune vaidlussaade, kus poliitinimesed omavahel mossitasid kinnistas lõplikult arusaamist et Pilvepiiril ei saada rahaasjadest üldse aru, ajas päris segadusse. No ega selles midagi uut ei olnudki,  ikka vajaduspõhine jutt ja selle õigustamine, kuid olid modifikatsioonid. Kui ikka poliitinimene arvab, et see, et me enne eelmist kriisi reserve kogusime oli väga halb majandusmudel, oleks pidanud kõik laiali jaotama oli küll üllatus. Imelik, kuidas me ilma reservideta kriisist välja oleksime rabelenud? Või oleksime lihtsalt tuimalt „Kreekat teinud“ ning osa oma suveräänsusest loovutanud rahvusvahelistele kreeditoridele? Nojah, siis muidugi selliseid totraid debatte ei peetaks, sest osaline suveräänsuse loovutamine tähendab seda, et Pilvepiiril pole suur midagi arutada, tuleb teha nii nagu laenuandjad käsivad. Sellist majanduspoliitikat tahamegi? No Kreekale mõjus selline raputus hästi, mitmed reformid sai tehtud, eelarve on juba struktuurses positiivis, isegi jõulupreemiaid makstakse vähekindlustatutele, kuid millise hinnaga? Eriti raske oli see just väikese sissetulekuga inimeste suhtes. Just nende suhtes, keda pseudovõrdsustajad justkui kaitseksid. Prr!  Nüüd lõpuks on Dr Riigi arvates õnn meie õuele jõudnud, käesolev kooslus viib vajaduspõhisuse rahvani, ainult et … võlgadena. Kui DR Riik elab üle jõu, aga mida see eelarvedefitsiit ja varude ärakulutamine siis on, kui võlgade tegemine. Selline majanduspoliitika ei vii ta meie edu meie inimesteni, vaid Dr Riigi ebatõhusa toimimise tulemi – võlad. Dr Riik ostab vaid näilist heaolu, makstes selle eest võlakohustustena reaalset raha. Mitteteenitud raha kulutamine on raha ostmine. Kuid raha on samasugune kaur nagu kõik teisedki, selle eest tuleb maksta … raha.

KOLE kaskaadiefekt

Tänane koalitsioon alustas mullu ju mõttetalgutega, kuidas ja milliseid poliitlubadusi täita. Harilikult on KOLE protsess selline, et lepitakse kokku mingite põhiliste täitmises võimaluste piires. No natukene susserdatakse majandusprognoosiga, et tulupoolt suuremana näidata ja põhilised lubadused ongi täidetud. Seekord läks teisiti, kokku sai väga eripalgeline seltskond no nagu pesumasinatootjad, tolmuimejatootjad ja rösterifirma, kõik oma huvidega. Kuna  erisuunalistes lubadustes ühistoodet a´la rohkem tolmuimejalaadseis pesumasinaid vinge rösterifunktsiooniga välja töötada ei õnnestunud otsustati kõik (poliit)lubadused rahaliselt täita. Võim, kui toode oli seda väärt. Pange tähele, toode ei olnud enam pesumasin ega röster ja kodumasinate turu jätkusuutlikkus, vaid tekkinud oli uus toode. Võim ise oligi muutunud tooteks. See vajas rahastamist ja arendamist. Kõiki tollaseid raharoopimise pööraseid variante me isegi ei mäleta, kuid magusamaks ja alkoholiaktsiis tekitasid kohe vastasseisu. Meile öeldi küll, et mis te imestate, need ju pahed. Kuid meie ei uskunud. Polnud usutav. Eelmine seltskond kuulutas mootorikütuse ennaktempos maksustavaks paheks, nüüd siis kuulutati ka pulgakomm ja limonaad paheks. Mida sellest järeldada? Ainult ühte, kui Dr Riik tahab mingit maksu kehtestada või tõsta, siis kõlbab selgituseks ükskõik milline jaburus. Kuid majandus ei allu tobedatele selgitustele, see kas kohaneb või voolab minema.  „Ei ole mingit võimalust, et gravitatsioon homme enam ühtäkki ei toimiks, kui inimesed peaksid selle olemasolusse uskumast lakkamast. Kujutletud korda ähvardab seevastu pidev kokkuvarisemise oht, kuna on rajatud müütidele ning müüdid lakkavad olemast niipea, kui inimesed neisse enam ei usu. Kujutletud korra kindlustamine nõuab pidevaid ja järjekindlaid jõupingutusi!“ Seega peavad ka selgitused sisaldama jõupingutusi ja olema usutavad.

Me ei ole maailmas üksi, me oleme vabaturul ja vabaturg karistab igat valeregulatsiooni rahaliselt. Selle ülima järelvalvajaga ei saa vaielda nagu EK-ga, kas nende või meie arvestusmeetod on õige või vale. Alkoholiaktsiisi tõstmine selgelt sõnamurdlikul viisil oli muidugi Dr Riigile häbistav, kuid ka Dr Riigile rahaliselt karistatav. Pärastine jutt rahvatervise arendamisest lihtsalt küüniline ning mannetu. Müüte tuleb enne luua, mitte pärast juhtunu seletuskirjana esitada. Kuid see pealtnäha üksik aktsioon polnud lihtsalt üks raha roopimise meetodeid vaidi see üksik ebaõnnestunud maksuotsus vallandas kaskaadiefekti. „Peaksime pöörama tähelepanu ka esimesele otsusele, mis viib terve otsuste reani (riietus, toidu jmt kohta.) Kui seisame niisuguse otsusega silmitsi, võib meile tunduda, et see on vaid üks otsus, millel ei ole kaugeleulatuvaid tagajärgi. Tegelikult võib meie esimese otsuse mõju olla nii pikaajaline, et see toidab veel aastategi pärast tehtavaid otsuseid.“ D Ariely „Irratsionaalne inimene“ Hermes 2011 lk 61)

Läti Seim Toompeal?

Mida me siis saime sellest rahvatervise meetmest? Esimene löök oli muidugi Dr Riigi usaldusväärsuse pihta, kuid peame arvestame, et riigid on omavahelises konkurentsis. Kõik valitsused püüavad kõikvõimalike nippidega tekitada enda ettevõtjatele soodsamaid tingimusi, et olla selles raskes võistluses edukas. Meie otsustasime  muuta ühe tööstusharu konkurentsivõimetuks. Alkoholitootjate (ärgem unustagem, et tegemist on legaalse äriga) tootmismahud langesid, ilmselt väheneb ka töötajate arv (kasumist ja investeerimisvõimest rääkimata). Kuid ega alkoholikaubandus meie rumalusest globaalses mõttes soikunud, äri käib Lätimaal edasi. Igati vahva äri … Lätile: Nende maksud, meie kärakas, meie ostjad , nende tulu. Jaa, sellist peent „äri“ andis välja mõelda. Ehhee, meist on saanud „uussoomlased“, käime naabrite juures napsi ostmas nagu ülelahe velled meil käisid. Kütust, toitu ja majapidamiskraami ostame ka Lätist. Möödaminnes, kuid … Paarkümmend poodi lõunarindel on juba uksed sulgenud, ei pidanud konkurentsivõitlusele vastu. Poliitinimene ütleb selle peale, tühja sest selles, et külapood kinni pandi,  külas on ju teine veel. Oh kui suureline on seda mäe pealt vaadata pea nelja „tuhise“ palgaga. Võõras mure. Kuid paljudes kohtades ongi pood veel see viimane kants, kuhu rahvas koguneb. Kõik teised on lahkunud: kool, postkontor, velsker, pangaautomaat. Riik on lahkunud. Nüüd ka pood. Kahju. Kuid mäe peal mõeldakse välja üha uusi regulatsioone kuidas „pahedega võidelda“ ja seda vähestki äri, mida kohapeal tehakse ära suretada. Nojah, nüüd on ka laevamehed avaldanud arvamust, et ilmselt on mõistlik laevastik viia Läti lipu alla. Lehvitame neile? Head teed? Ja siinkohal tekkib mul küsimus, et kas meil Toompeal on ikka meie oma Pilvepiir koos või on vahepeal riik üle võetud ja mäe otsas istub hoopis Läti Seim? Kuskohalt selline pöörane mõttepojukene? Kuid seal tehakse ju otsuseid, mis halvendavad meie konkurentsivõimet ja soodustavad naabrite oma. Muidugi tuleb naabreid aidata, kuid ega enda eksistentsi selle aitamisega pea küsimärgi alla seadma. Kuid tundub, et Toompea Seim ei oskagi teisiti mõelda, kui  poliitinimene põhjendad aktsiiside tõusu sellega, et naabrite elatustase on madalam, seepärast peavad meie aktsiisid olema kõrgemad, et nad peavadki meie pealt teenima, nii nagu meie senini teenisime põhjanaabrite arvelt, siis on küll midagi mõtteloogikas viltu.  Arvutusoskusega ka . Ilmselt oleks mäe peale vaja üht tõelist raamatupidajat  „Olin kohanud teisigi raamatupidajaid, kes numbreid tundsid, kes olid numbritega päris sina peal, aga Hayes oli numbrite sekka sündinud. Igati tavapäraste neljade ja üheksate ja kahtede tulbas paljastus ürgne ilu. Ta vaatas numbreid pilguga, millega poeet vaatab pilvi, geoloog kivimeid. Ta võis neist välja võluda ekstaatilisi lauluviise, igapäevatõdesid.“ (P Knight „Jala jälg“ Helios 2016 lk 102). Ja üldse, milleks võrdsustada ennast halvemuse poole, kui võiks võrdsustada paremuse poole?

Abi globaalsetele „nõrkuritele“?

Kuid meie heldekäelisus ja abivalmidus on globaalsem, kui vaid Läti. Tundub, et me tahame aidata kõiki maailma väeteid ühest küljest tappes aktsiisitõusudega oma majandust, loobudes oma  tuludest ja vabastades turu teistele, teisalt makstes subsiidiumeid sellistele nõrgukestele nagu „Mitsubishi“, „Tesla“ jne. globaalsetele kontsernidele. Te ei saanud aru? Lihtne, MKM valmistab ette paketti, kuidas saab Dr Riik panustada elektriautode osakaalu suurendamisse. Kord meil juba oli elektriautode abiprogramm, kui ma õieti mäletan, siis pool auto maksumusest, kuid mitte üle 18 tuh EUR  auto kohta. „Ajavahemikus 2011-2014 on KredEx eraldanud toetusi kogumahus 10,5 miljonit eurot, keskmine toetuse summa ühe auto kohta 16 500 eurot. Elektriautode ostutoetuse abil on Eesti teedele tulnud üle 650 elektriauto“. Vaat niimoodi, 10,5 milli läks nii kui niuhti. Kas meil tõesti polnud oma rahaga midagi targemat teha?   2014. A õnneks lõpetati elektriautode ostutoetuse maksmine, kuna turult tulnud indikatsioonidele toetudes eeldati, et tehnika arengu ja konkurentsi tihenemise tulemusena toimib turg edasi ise ja toetust pole enam tarvis. «Kahuks ei ole autotootjad lootustega sammu pidanud ja nüüd, kaks ja pool aastat hiljem, kaalutakse taas mingil moel toetuste taastamist,» Ehk siis lahtiseletatult, kuna autotootjad pole sammu pidanud peaksime me neid aitama? No kuulge, muidugi on puhas loodus väärtus, kuid ka elektrit toodetakse fossiilkütustest (vähemalt meil). Pealegi pole vaja olla kõiges esimene, esimene olla suurtes asjades mida teevad, juhivad ja kasumit lõikavad teised.  Muidugi on tulevik elektriautode päralt, kuid ostame neid siis, kui need muutuvad meile taskukohaseks.  „Esimese inimgenoomi järjestamiseks kulus 15 aastat ja kolm miljardit USA dollarit. Praegu saab inimese DNA järjestada mõne nädalaga, ja seda kõigest mõnesaja dollari eest.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 527). Ootame, küll me jõuame. Või kui mõelda teistpidi, siis Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi ja Kalevi kommivabriku poolt augustis ja septembris läbiviidud heategevuskampaania raames koguti kuulmispuudega laste toetuseks üle 21 tuh EUR.  Kogutud rahast saab abi 30 erivajadusega last kasvatavat perekonda üle Eesti. Mida me siis valime? 10 milli edevusele või sinna kuhu seda tõesti vaja on? Oleks aeg mõelda sellele, et iga valesti kasutatud euro jätab midagi väga vajalikku, võib-olla elulist, tegemata.

Ave Caesar, surmaminejad, upsti, vabandust, pensionärid tervitavad Sind

Teisalt võib-olla ongi õigem lasta praegusel seltskonnal teha  võimalikult palju totrusi, sest ega siin hea sõnaga midagi tee. Hea sõna ei maksa. Häid nõuandeid ei kuulata. Relvakaupmehe filosoofia järgi „Vaadake, maailma juhib hirm. Unistusi keegi ei usu, heldusse keegi ei usu, üldse millessegi heasse. Päris maailmas. Olete nõus?“ (…) „Lubad vennikesele maja ehitada, ta ei usu sind. Aga ähvardad ta maja maha põletada – teeb, mida kästud. Eluline tõsiasi.“ (J Le Carre „Öine administraator“ Varrak 2017 lk 298). Sest vaadake 2019 a kevadeks on kõik need seemned mida praegu külvatakse maksureform, aktsiistõusud, tasuta ühistransport jne oma viljad andnud. Kõik need rahulolematud, kes saavad oma täiendava maksuteatise, kaasa arvatud kepsakamad pensionärid, rõõmsate hulkadena tulevad tervitama tänaseid toimetajaid nii maakaupluste endised omanikud ja töötajad ja kõik need kes uskusid 64 EUR rohkem kätte võrdlevad oma ostuvõimet lisandunud hinnakasvuga saavad aru, et on saanud tühjad pihud. Muide "uuspensionäär" ei ole selline allaheitlik kahe maailma vahele jäänu, nagu ühel sugupõlvel (jälle kord) ebaõnnestus jääda. Tuleb ikka oma auditooriumi tunda ja muutunud oludega kaasa minna. Täna pensioniikka jõudnud inimene ei suundu pensionile (see oleks ju hullumeelsus), vaid jätkab töötegemist, mis tähendab, et nemad jäävad kõrgemat maksu maksvate riskirühma. "Uuspensionäärid" on alati teadnud, et pensioni osas vaid Dr Riigile loota oleks andestamatu kergemeelsus. Niisiis töötatakse edasi, lisaks on säästudest ostetud või pärandustombuga saadud korter või garaaž, mis on pandud kenasti üüriraha tuksuma. Nagu öeldakse on talveks valmistunud. salve varunud. Nüüd tulebki Dr Riik neid salvi rüüstama "õilisjutuga" parema tuleviku loomiseks ... kõigile, kes pole kogunud, varunud. pensionääride laiad hulgad tervitavad teid. Ah jaa, et meelest ära ei läheks kindlasti rõõmustab neid ka riigikorterite ehitus. Tänud sellegi eest? Kuid maksureform nullib ära kogu retoorika ja loogika II ja III sambasse kogumiseks. Nii, et Dr Riik arvatavasti pensionääride hääli järgmisel valimisel ei kogu. Ütleme niimoodi, et valijate baas kipub kuhtuma. Pole kindel kaup. Vaat selline piinlik lugu. Müüdiloome seisukohalt on tähtis teada, et  „ülbust und  lollust” ei ole mõistlik võtta oma tugisüsteemiks.

Tundub, et 2019 a kevadeks puhkeb pettumuse mürgipuu eriti lopsakalt õide. Ootame, vaatame? Või ei oota?

Targutusi:

W Venohr „Friedrich II“ Kunst 1999

Lk 485 „“Tal oli liiga palju õnne,“ Tavatses ta Friedrichi kohta öelda. Liiga palju õnne? „Õnne on pikemat aega vaid tublidel, „ võiks koos Moltkega vastata.

Lk 486 „Tema edu saladus polnud mitte õnnes, vaid mõõdukuses. Kui Welfide pooldaja Rudolf Augstein seadis  tema ajaloolise suuruse kahtluse alla, sest Friedrich polevat nagu Caesar, Napoleon või Lenin ajalugu edasi viinud, maailma muutnud, siis selles seisnebki Friedrichi suurus. Ajalugu „edasi viinud“ ja maailma muutnud pole keegi rohkem kui Adolf Hitler! Mitte ainult Saksamaal ja Euroopas. Tema ja ta tegude tagajärjel vabanes suurem osa maakerast viiskümmend või seitsekümmend viis aastat varem koloniaalsest rõhumisest. Aga kas Hitler tahtis seda? Oma tumedate, visioonide ja hulluse vaheliste tungidega mõjus ta maailmaajaloo katalüsaatorina ja seejuures saatis ta peale jubeduste korda ka midagi „head“ või „edumeelset“. Täiesti nagu Caesar või Napoleon või Lenin, kes kõik tõid inimkonnale kaasa tagajärgi, mida nad ei tahtnud ega oleks heaks kiitnud. Nad viisid ajalugu edasi, nad kõik muutsid maailma, ja neid ühendas üka omadus: nad ei tundnud mõõtu.“

Lk 488 „Ta ei muutnud maailma – ja tänu talle selle eest, kui mõelda 20 sajandi kogemustele. Aga ta muutis inimesi!“

„Friedrch ei viinud edasi mitte ajalugu, vaid inimesi. Ta ei kuulunud maailmaajaloo suurte ümberkorraldajate sekka. Epitheton ornans´i „Suur“ omistasid kaasaegsed talle 1745 aasta lõpus, kui ta ennast taltsutas, kui võitis iseennast.“

P Tammert „Poliitilised valikud“ Aimwell 2017

Lk 41 „Inimesed ei ole kunagi olnud võrdsed. Inimeste geneetiline alge loob füüsilisi erisusi, mida võimendab veelgi kasvuperioodil tarbitud toit ja lapsepõlves omandatud teadmised. Inimese tundemaailm, väärtushinnangud ja sotsiaalne orientatsioon arenevad välja vastasmõjus teda ümbritsevate inimeste ja elukeskkonnaga.“

A.    Clot „Suleiman Tore“ Kunst 2017

Lk 54 „Sultan Selim „Kas ei tohi surmata kahte kolmandikku  impeeriumi elanikest viimase kolmandiku suurima heaolu nimel?“.

Lk 55 „Minu ülim käsk, „ kirjutas ta Egiptuse kubernerile, „käsk, mis kutsub ja haarab nagu saatus, on järgmine: rikkad ja vaesed, linnad ja maad, alamad ja tribuudimaksjad tõtaku kõik sinule alluma. Kui keegi neist vähegi viivitab oma kohustuste täitmisega, siis olgu nad kas pealegi emiirid või fakiirid, ära kõhkle nende puhul rakendama kõige karmimat karistust.“

Monoteatri menulavastus

Just siis, kui oled lämbumas moosisesse poliitloba lõputusse lubamise, kui oled kaotamas lootust reaalsuse võimalikusse, saabub linna uus rändteater, nagu sõõm värsket õhku, monoetendusega „Ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2016.–2017. aastal. Riigikontrolöri kokkuvõte riigi majanduse ja rahanduse väljavaadetest ning riigi varaga seotud probleemidest“ . Soovitan kõigile pilk peale visata ja nautida nii sisu tihedust, struktuuri hõrkust, kui finaali võimsust. Nojah, monoetenduste entusiastidele on see hõrk uuelaadne süžee käsitlus , kuid Dr Riigile, kellele meeldivad rohkem häälekad ja rahvarohked jandid ilmselt segav, irriteeriv ja nörritav. Peaaegu nagu noorema venna trooninõudlus. Kuid ei peaks olema, Riigikontroll on põhiseaduslik institutsioon, kelle tegevuse eesmärk on majanduskontrolli kaudu anda Riigikogule ja avalikkusele kindlustunne, et avaliku sektori vahendeid kasutatakse seaduslikult ning tulemuslikult.  Dr Riik Ja RK peaksid suhe olema kui võrdsete, kui sparringupartnerite suhe. Elementaarne

Tegelikult peaks audiitortegevuses RK positsioon olema isegi tähtsam, kui Dr Riigi positsioon, kuna ta auditeerib ju Dr Riigi tegevust ja kannab selle vastavusest/mittevastavusest ette Pilvepiirile. Vaat selline lugu, täpselt niimoodi nagu toimub auditeerimine ärimaailmas. Auditeeritav ei saa endale lubada ütlemist et audiitor on tobu, tema järeldused on jama, ettepanekud mõttetud. Ja nina viltu. Pole sünnis.  Päriselus  peab auditeeritav tõestama, et tema tegevus on kooskõlas heade tavade ja seadustega

- Kontrollkaaludest

Aga Dr Riigi puhul  millegipärast audiitori-auditeeritava suhe ei toimi. Kui audiitor väidab, et auditeeritav on  oma kulude katmiseks kasutanud ligikaudu 500 milj EUR nende  kätte hoiule usaldatud Eesti Töötukassa (TK) ja Eesti Haigekassa (HK) raha, siis vastus on umbes selline, et ise olete lollid, me toimime kui pank. Hm, kuid milline oleks reaktsioon, kui pank kasutaks reeglitevastaselt hoiustaja raha? Kriminaalne ilmselt. Rahaminister teatab tuimalt, et hoiule antud raha võib Dr Riik kasutada, kuna nii sätestab riigieelarve seadus.  Edasi läheb  äraseletamine juba ludinal, sest riigieelarve seadus on põhiseaduses nimetatud seadus, aga TK ja HK seadused on pelgalt lihtseadused. Saate isegi aru, need on lihtsalt seadused, mida rahandusjupiterid ei peagi täitma. Rahandusjupiteridel on lihtsalt kangem seadus. „Teen mis tahan kõikelubavuse seadus“. Ka Õiguskantsler jõudis RK-a samale arvamusele veidi teise nurga alt,  nimelt et riigieelarve seaduse sõnastus ei arvesta HK ja TK eesmärkide ning neile avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele pandud mitmete piirangutega nende vara kasutamisel ega ole kooskõlas HK ja TK seadusega, mis räägivad üksnes raha hoidmisest riigikassas. Ehk kõike lubavuse seadus ei saa kõike lubada, kui klient seda ei soovi. Kui RAMI-l meeldis ennast võrrelda pangaga, milline lihtsalt pööritab kliendi raha ja maksab välja hoiutasusid, siis see mida auväärsed auditeerivad institutsioonid ütlevad on see, et kui hoiustaja on andnud oma rahad panka ja selle juures on klausel, et see on säilitamiseks, mitte kasiinos mängimiseks. Protseduuride rikkumine viib varem või hiljem kas rahapesu või püramiidskeemini ehk hoiustaja raha kaotuseni. Muide, ka püramiidskeem  maksab välja dividende (esialgu), kuigi põhisumma on juba tuuri pandud. Vaat niiviisi.

Magaja äratamatus

Häirekellad,  viled,  vilkurid kõik huugavad, kuid meie ei märka midagi, oleme enese imenud skandaalikanalite külge ja püüame sellega endast tegelikke probleeme eemale hoida. Ega kõike ju korraga jõua. Piinlik. Me tegeleme (innustunult) asjadega mis pole üldse asjad ja kui on siis pole meie asjad. Miks peaks mind huvitama, et mingil rokkaril on osalus Leedu äriketis või, et kroonitud pead on reisinud paradiisisaartele registreeritud lennukiga. Appi, see on nagu oleksite Danskepanka raha hoiustanud, kuid pank on otsustanud susserit teha ja pesumaja avada, siis pole ju teie seda teinud. Või olete? Eriti piinlik on teadmiste puudumine, vaid üks messimeedik lisas paradiisiskandaali lõppu, et  monarhi käitumine ei olnud seadusevastane.  Mina ei tea monarhide rahaasjadest midagi, kuid „Kui George III sai 1760 aastal kuningaks, ei andnud need valdused palju tulu, nii et ta sõlmis parlamendiga kokkuleppe, et kroonimaade sissetulek anda rahandusministeeriumile, saades vastu fikseeritud aastase makse ehk Civil Listi. Ühtlasi säilitasid tema ja ta järeltulijad sissetuleku omaette investeerimisportfellist, mida nimetatakse Lancasteri hertsogkonnaks.” „1947 aastal andis kroonivaldus valitsusele peaaegu miljon naela lisatuluna … Samal aastal volitas parlament rahandusministeeriumi eraldama 410 000 naela kuningas Georg VI-le, Civil Listi stipendiumina, pluss 161 000 naela pereliikmetele, nii et valitsusele jäi üldkuludeks peaaegu 400 000 naela.” (S. Bedell Smith „Kuninganna Elizabeth. Moodsa monarhi elu.” Kunst 2012 lk 65). Vaat niimoodi. 

Tagasipöördumine reaalsusse.

Arvatavasti pole just üleliia palju neid, kes on lugenud RK auditeid, analüüse, ettepanekuid. Nojah, ega need mingid „südamete kuningannade“ seriaalid just pole, kuid hillitsetud tarkust ja kiremöllu on neid ohtrasti, kui keegi viitsib süüvida. Viimanegi audit oli pehmelt öeldes - mõtlemapanev. Tegemist oli häirekella helistamisega. Järjekordsega. Kahju küll, kuid meie magame edasi. Rahulikult? Sest me ei saa aru? Ega ma teagi, mida RK peaks tähelepanu võitmiseks veel tegema, kas mõistmise kergendamiseks koomiksi koostama või märuliseeria väntama. Seekordne eurotoetuste osa oli küll värvikalt kirjeldatud, kuid reaktsioon? Vaid üksikud artiklid ja vaikus. Kummaline. Sama monotükki on korduvalt esitanud ka Eesti Pank. Sama edutult.  Sama tõrjutult.

Kuid nüüd on esmakordselt arvudes välja joonistatud see, mida paljud analüütikud on peljanud - EL toe kuhtumise mõju on meile nagu täiemõõduline majanduskriis. Me peame ise teenima ja vastavalt ka kulutama hakkama. Õudus? Või reaalsus? Tagasipöördumine reaalsusesse. Nagu kirjutab  Ettevõtluskõrgkooli Mainor tegevjuht K. Oad,  edaspidi sõltub kõik meist endist: „On väga tore, et euroraha olid, ja on ka tore, et see otsa saab. Sest kes ei maksa, see ka ei vastuta. Õige pea ei ole eestimaalastel enam muud valikut kui vaadata senisele riigipidamise viisile kriitiliselt otsa ja küsida: kas paremini ei saa?“ (ÄP 9.11.17).  Väga kiiduväärt vaatenurk.

  Ka riigikontrolör on ettevaatavalt optimistlik, kui me kohe praegu enese tegemised ja kulutamised ümber hindaksime, siis: „Elujõuline ja kestlik riik peab oma funktsioneerimise üles ehitama sellele rahale, mida me ise oleme suutelised oma käte ja ajudega teenima. Ma ei kahtle, et Eesti seda suudab, me ei ole kunagi olnud nii jõukad kui praegu. Me suudame aga oma ühiskonna arengut ja jõukust suunata ning kasvatada paremini ja tulemuslikumalt, kui eluks ilma välisabita piisavalt varakult ja läbimõeldult valmistuda.“ Mnjah, just sellist suhtumist ootaks Dr Riigilt. Oleks ju loogiline, hoiatati ja … Aga ei arvanud ära.  Kas te teate, kuidas G. Washington   Kontinentaalarmee juhina esimese võiduni saavutas? Ta üllatas Briti vägesid. Mõtlete, kah mul üllatus - üllatas vaenlast. Milles siis üllatus seisnes? Üllatus seisnes selles, et üllatust ei oleks tohtinud olla:  „Washington ei oleks  tohtinud aga Briti vägesid üllatada. Lojalistide spioonil, kes püüdis Washingtoni plaanidest raporteerida, ei lubatud Briti komandöriga kohtuda, kuna kolonel ei tahtnud, et teda kaardimängu juures segataks.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003) Tundub, et ajalugu kordub, RK hoiatab, EP hoiatab veel mitmed institutsioonid hoiatavad, kuid Pilvepiir ei lase ennast kaardimängus segada. Mõistmatu, kui just mitte uskuda suurt sõnameistrit:  „Oletame, et olete idioot, „ lausus Mark Twain, „ja oletame, et te olete Kongressi kiige. Kuid ma kordan ennast.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 lk 133). Kurb, ajalugu kordub farsina

Kui seisukoht oleneb istekohast …

…Just sellist mõttetera lugesin hiljuti, milles on omajagu tõtt. Me oskame ennast ise veenda kõige paremini. Muidugi see kuskohas asuvad HK või TK rahad pole niivõrd seisukoha, kui  suuresti maitse või istekoha küsimus niikaua kuni nende rahade säiluvus on tagatud.

Kurjem lugu koorub välja kui mõtestatult lugeda RK poolt esmakordselt arvudes esitatud  meie perspektiivi (pigem perspektiivitust) seoses eurotoetuste vähenemisega järgmisel finantsperioodil. RK on välja toonud, et vähenemine võiks olla 1,5 milrd EUR. Kui hästi läheb. Harilikult nii hästi ei lähe ehk praegu tundub, et lõiked võivad osutuda veelgi suuremaks. Miks? Esiteks viib Brexit UK välja ühisrahastuse klubist, mis tekitab sinna varem või hiljem korraliku augu. Teiseks,  mõjutab Brexit meid ka teistpidi, meie suhteline SKP võrrelduna  EL keskmise SKP-ga kasvab hüppeliselt. SKP ise muidugi ei kasva kuskile, kuid kui UK lahkub süsteemist, siis meie suhtarv kasvab, mis tähendab meie osamaksu tõusu ehk saame vähem ja maksame rohkem. Vaat niimoodi.

 Mingil müstilisel pimetähni tuulel ei pööra Dr Riik sellele mingitki tähelepanu. Meid paeluvad pigem  Paradiisi dokumendid. Kõik hoiatavad, kuid rahaministeerium laob tuimalt oma pasjansi edasi,  „eraldi strateegiat toetusraha kahanemisest tulenevate negatiivsete mõjude vältimiseks koostada pole vaja, kuna riigi võimalusi ja vajadusi puudutavad analüüsid ning otsused tuleb teha riigi eelarvestrateegiate ja riigieelarvete koostamise raames, käsitledes koos nii välistoetusi kui ka riigi muid tulusid. Seega on Rahandusministeeriumil ootus, et ELi toetuste vähendamisega seotud võimalikud probleemid tõusevad esile riigi eelarvestrateegiate arutelude käigus“. Nii peaksid ettevalmistused  toimuma paindlikult ja vastavalt vajadusele. Oeh.  „ (…) nendel harvadel juhtudel, kui Rahandusministeerium küsimusest aru saab, ei saa valitsuskabinet aru vastusest.“ (J.Lynn, . Jay „Jah, härra peaminister“ Varrak, 1999 lk 187)

Titsimajandusest

See Dr Riigi mõtteke, et lähenevaks majanduskriisiks valmistuda pole vajagi, sellega tegeleme siis, kui see käes, oli küll kohane 19 saj kauboifilosoofiale, kuid meie tingimustes kummastav. RK rõhutab, et oluline osa meie investeeringutest tehakse välistoetuste abiga. Õige, selleks meile ju toetused antigi, et me neid kõige paremal moel kastaksime oma riigi renoveerimiseks, kaasajastamiseks. Toetused olid kui titsid, mida meile hea naaber laenas kuni me oma ümberehitusega järje peale saame. Laenas. Ajutiselt. Välistoetuste osakaal riigieelarve kogukuludes oli suurim aastal 2012 ( 13%), aastatel 2018–2020 peaks see jääma vahemikku 8,2–10,1%  Kuid RK analüüs toob väga selgelt välja, et me oleme ajutist abi hakanud käsitlema kui meie eelarve püsikoostist. Kahjuks. Dr Riigi investeerimisplaanidest nähtub, et  omatulud kuluvad valdavalt fikseeritud kulude katmiseks ja  pikaajalisse arengusse panustavad investeeringud on suuresti välisrahastuse kanda. Dr Riik on integreerinud abi meie kuludesse niimoodi, et kui abi ära langeb, siis laguneb ka pikaajalise arengu finantseerimine. Kuna siiski tuleb teha ka pikaajalisi investeeringidu, siis tuleb need võtta „fikseeritud kuludest“, mis tähendab ka selle sektori teenuste allakäiku. RK küsitlus näitas, et saabuvale kriisile keegi ei mõtlegi. Auditi käigus selgus, et ministeeriumid peavad järgmisel eelarveperioodil vajalikuks jätkata pea kõigi tegevustega, mida praegu viiakse ellu toetuste abil. Valitsemisalade hinnangul on 90% neist tegevustest vajalikud ka pärast aastat 2020. Uskumatu. Vajalik kuid mitte võimalik, raha lihtsalt pole. Kas lollus või laiskus?

Õigus teada

 Nüüd on vaja kiirelt kriisiplaani. Miks? Harilikult on niimoodi et kui ei reageeri muutujale kohe ja usud seda „kohe-kohe läheb kõik paremaks“ (või üle), siis kaotad ka firma. Kiire ümberpaketeerimine võimaldab minimeerida kahjumeid ja luua uue baasi tõusuks. Seega mina, kui omanik, ootan, et Dr Riik esitaks omanikele aruande, kuidas ja mida ta suudab, kui aruandeperioodil tulud vähenevad 1,5 miljardit. Seda juttu, et „võtame eelarvest“ ei tahaks kuulda, maksukoormused on niigi viidud piirini, kus maksulammas on pügatud nii nudiks, et osa nahkagi on ära pügatud. Mingi teistsugune plaan peab olema. Kui plaan on selline, et titsid võtme ära, vaheseinu ei ehita, konstruid ei tugevda, katus kukub kaela, vaadake ise kuidas hakkama saate … Ka selline plaanil oleks jumet. Inimesed teaksid milleks valmistuda. Plaan ikkagi.

Naljanurk V1: Asendustegevus, kui protsess

Nojah oleks muidugi ülekohtune arvata, et Dr Riik midagi ei teeks, et natukenegi aimu saada, milliseid tagajärgi võiks tuua toetuste vähenemine. Ikka teeb, mitte ainult ei uurita vaid RM on alustanud juba 2013 a lausa protsessi, mille eesmärgiks oli koostada terviklik strateegia, kuidas saada edaspidi hakkama vähema ELi toetusrahaga, milliste tegevustega peaks jätkama, kui palju on selleks raha vaja, millised oleksid raha allikad. Täiesti normaalne huvi. Kuid oh häda, ministeeriumidelt saadud teave oli puudulik, ebaühtlase kvaliteediga.  Ikka juhtub, et üks või teine asutus ei saa täpselt aru, mida küsiti või kuidas vastata. Juhtub. Kuid selleks ju administratiivaparaat ongi, et mittemõistjaid avitada ja mittevastajaid kannustada. Seda nimetatakse isegi omaette sõnaga – administratiivne suutlikkus. Kuid selle küsitluse juures läks teisiti, läks suutmatult. Vastused olid ilmselt nii pelutavad, et otsustati otsustamine asendada otsustamatusega, mistõttu ei peetud otstarbekaks koostada eraldi tegevuskava, kuidas valmistuda välistoetuste kahanemiseks.  Ja nüüd tuleb naljanurk: otsustati, et ettevalmistused ELi toetuste võimalikuks kahanemiseks toimuvad muude riigi finantsjuhtimisprotsesside käigus. Niisiis alustati 2013 a mõjude uurimise protsessi, millest sündis „eimidagi“ asendati finantsjuhtimiseprotsessiga. Võimatu missioon?

Naljanurk V2: Seierid nulli

Inimlikult on muidugi täiesti arusaadav, mis oli küsitluse läbikukkumise põhjuseks. Kes siis ikka tahab vabatahtlikult ära anda kümnendikku oma eelarvest.  Kuid varematel kriisiperioodidel pole nii lihtsalt loobutud. Administratiivne giljotiin  lõikas organisatsiooni eelarvest 10-20% maha ja juhi ülesanne oli näidata oma tegevuste maht ja kvaliteet uues tingimustes. See oligi meie kiire taastumise pant, kiiresti kohaneda oludega, nüüd … Nüüd põrutatakse täiega edasi hämajutuga, et l 2017 a minnakse üle tekkepõhisele eelarvestamisele ja 2020 a võetakse kasutusele tegevuspõhine eelarvestamine. Mulle tuletab see meelde üliõpilasaegset absurdanekdooti: „ Kolm jõehobu istuvad puu otsas ja heegeldavad, kaks krokodilli lendavad mööda ja ütlevad „Tere hommikust“, Jõehobud reipalt vastamas „Aga meil on mütsid peas!““.  Saite aru? Muidugi ei saanud, see on ju nali, absurd. Sama absurdne nagu seos 10% väiksema eelarvega toimetuleku ja arvestussüsteemi muutuse vahel.  Meile tõmmatakse lihtsalt müts silmile. Tegelikult on arvestussüsteemi muutmine igivana kaval trikk, see muudab võrdlemise võrreldamatuks. Seierid viiakse nulli ja algab uus ajaarvamine.  See, et RM-i hinnangul on  tegemist riigi juhtimise olulise arenguga ei muuda asjade sisu. tegelikult kogu see kompott, mida loodetakse saavutada seierite nullimisest (uuendused aitavad saada täpsema ülevaate riigi raha kasutamisest,  paremate juhtimisotsuste tegemise eeldus,  tuvastada teenuseid, mis on ebavajalikud või väheefektiivsed,  otsustada, milliste ressursside abil on kõige mõistlikum üht või teist teenust osutada) ajab hirmu nahka. Kas me praegu teeme kõike ebavajalikult, ebaefektiivselt, kehvade juhtimisotsustega ilma omamata ülevaadet raha kasutamisest? Arvestusmeetod ise ei võimalda kriisi juhtida, selleks peab valmistume, kui see on kindlalt teada (lisaks sellele muutuste müriaadile mida me ei tea). Hullem veel, kui me muudame arvestusmeetodeid kriisi sisenemisel, siis saavutame küll …täiusliku tormi

Naljanurk V3: Salaprotokollid

Nii või teisti on Dr Riik oma tulupoolele arvestanud, et tegevuspõhisele riigieelarvele üleminek peaks (mittekindlas kõneviisis?)  looma eeldused valitsemisalade tõhusamaks koostööks, et siduda paremini eesmärgid, tegevused ja ressursid.  No tore on kui puht arvutusmeetodi muutmine ja ressursside parem kasutamine suudab anda miljardi jagu (10%) säästu või kasu. See mulle meeldiks, raha nagu maast leitud. Kuid RK rõõmurikkujana leiab, et tegevuspõhise riigieelarve koostamine ei pruugi olla  efektiivseim viis eesmärgi saavutamiseks, millele viitab ka pilootprojekti kogemus. Loomulikult ei jaga RM Riigikontrolli arvamust, kuid siinkohal läheb asi jälle huvitavaks: „Kuna tegemist on Rahandusministeeriumi prognoosiga ja Riigikontrollile pole tutvustatud terviklahendust, kuidas hakkab täpsemalt tulevikus eelarvestamine toimuma, pole Riigikontrollil tegevuspõhise eelarvestamise otstarbekust võimalik kinnitada.“ Kõik. Punkt. Mõtleme korraks, mida meile öeldi? Salaprotokoll? Kuidas te kujutate ette, et näiteks auditeeritav ettevõtja ei esita audiitorile terviklahendust? Ütletegi audiitorile, et ärge kidisege, mu tulemused on õiged? Milleks siis audiitor? Täpselt samadel põhjustel on RK audiitorliku institutsioonina kutsutud ellu, et see vaataks niiöelda värske pilguga asjadele ja aitaks ennetada või vähemalt minimiseerida vigu. Nagu käesoleva auditi teeb. Dr Riik seda ei taipa.

Naljanurk V4: Kas kõik need 6 inimest?

Kui audiitorile ei näita, kes siis veel võiks Dr Riigi eelarve rehkenduse üle kontrollida? Äkki on rehkendusviga sisse lipsanud? Juhuslikult. Avalikkus? Tädi Maali? Pilvepiir oleks tõesti õige koht, ikkagi meie poolt valitud esmane omaniku esindaja, kes peab igal neljandal aastal oma bilansi saavutatu kohta esitama, et omanikelt uut mandaati nõutada. Nii, et see kõrge kogu oleks tammiks rumala raiskamise ja targa investeerimise vahel? Kuid  siinkohal on aeg sattuda paanikasse. Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni ülevaatest ilmneb, et  riigieelarve on ka Riigikogu liikmetele raskesti mõistetav. Pange nüüd tähele: selle sisuliselt arusaamiseks on tarvis (1) süvitsi vallata (2) raamatupidamist, (3) rahandus- ja majandustermineid ning (4) leida väga palju aega (5) erinevate materjalide (6) koos analüüsimiseks. Tegemist on tähelepanuväärse dokumendiga, kuna eelnev markeerib, isikute teadmiste ja isikuomaduste ringi, kes on võimelised eelarvest aru saama ja tehtud otsuste järelmeid mõistma.  Ütleme, et kontrolli erikomisjon on sellele tööle esitanud väga kõrged kvalifitseerumisnõuded, ehk tegemist on u 6 inimesega. Kahe „troika“ jagu inimesi? Samas  tunnistatakse, et  raha Eesti arengule parimal viisil kasutamise eelduseks on  see, et nii avalikkus ja Pilvepiir, kes Dr Riigi esitatud kulude plaanile heakskiidu peab andma, mõistaksid, miks, millele ja kui palju avalikku raha kulutatakse. Just-just nii Pilvepiir kui avalikkus (tädi Maali, naabri Ants ja Vanaema Marie) peaksid mõistma, kuidas ja kuhu raha kulub, kuid kui isegi audiitoritele ei esitata arvestuskäiku ja me ei tea kas Pilvepiiri kaks troikat, kes asja jagavad, seda ka viitsivad teha, siis millisest „mõistmisest“ me räägime.  Kuid see pole veel kõik,  RK analüüs näitab, et veelgi võib kahandada  Riigikogu võimalus eelarveotsuseid suunata. Nimelt tegevuspõhisel eelarvestamisel koostatakse riigieelarve tulemusvaldkondade ja programmide kaupa, mille loetelu määrab Dr Riik, kellel on võimalik nende sisu omal äranägemisel ja soovitud regulaarsusega muuta.  Juba praegu  on vähendatud riigieelarve seaduses kulude esitamise informatiivsust: kui varasemate aastate eelarveseadustes eristati kulusid nende sihtotstarbe järgi , siis nüüd on see info toodud vaid üksikute kulude kohta. Tänavu vastu võetud riigieelarve seaduse muutmise kohaselt väheneb aastaeelarve informatiivsus veelgi. Riigikogu ei kinnita enam kulude majanduslikku otstarvet, seda hakkab otsustama iga valdkonna eest vastutav minister. Ministrile teevad ettepaneku … Jah, huvitav kes?  Kõik see viib võimude lahususe nõude tasakaalu tugevale häirimisele. Kõik on POKK, isegi JOKK, kuid see kõik ei aita meil lähenevaks majanduskriisiks valmistuda.

Kui me sellesse kompotti lisame, et Pilvepiir põletab heal ajal raha ennaktempos, reserve ei tooda, elanikkond oma vähenemisega loob uue maksukeskkonna ja tööviljakus on viimase viie aasta jooksul langenud võrreldes EL keskmisega 2%, siis saame kokku üpris pelutava pildi. RK sedastab, et  Eesti tööjõu tootlikkus on võrreldes Euroopa Liidu keskmisega olnud kuus aastat sisuliselt samal tasemel ja viimasel paaril aastal pigem kahanenud. 2016. aasta lõpu seisuga moodustas tootlikkus 71,3% ELi 28 liikmesriigi keskmisest. Dr Riigi eesmärkides on kirjas, et 2020 a. tahetakse see  tõsta 80%. Mnjah ühest küljest oleks ju tore, kuid ... Kuid täiesti ebapiisav. Meie tootlikkus (muidugi siis, kui me tahame jõuda sellisele elatustasemele, millest me räägime) peab olema, mitte 20% alla EL keskmist vaid vähemalt 20% üle EL keskmise. Eesmärgid on valed, tulemused nadid. Kõik on võimalik, kui tahta.

Naljamängu üleminek kurbmänguks

Niisiis meid on hoiatatud.  ELi toetuste kahanemise kompenseerimine riigi maksutuludest osutub ilmselt  väheneva ja vananeva rahvastiku tõttu, pehmelt öeldes, väga keeruliseks. Kuigi praegu läheb majandusel rahuldavalt, siis oleme ikkagi väga väikese manööverdusvõime varuga, u. 80% riigieelarve kuludest on nö. broneeritud. Just selle koha peal lähebki naljamäng üle kurbmänguks. Kuigi ministeeriumid ei vastanud RK-le kuskohalt raha tuleb (kas sein seest või diivanist?), siis see mis juhtub, kui rahastus väheneb kirjeldati üpris täpselt.  Sotsiaalvaldkonnas väheneks eakate või erivajadustega inimeste hoolekandeteenuste maht. Vaat kui ilusti öeldud. Maht väheneb. Tõlkes tähendab see ilmselt, et need kes „mahtu“ ei mahu, need … Mis nendega tehakse, tõstetakse riita ja kuuse alla? Vaadaku kuidas ise hakkama saavad? Niimoodi või? Plaani ju pole. Kuid see ei saa niimoodi olla vananevas ühiskonnas, see on ebainimlik. MKM tõi esile, et kui transpordivaldkonna rahastamine peaks  vähenema, toob see kaasa teede- ja raudteevõrgu kvaliteedi halvenemise, IT-valdkonnas võib see  viia e-teenuste kvaliteedi langusele ega suudeta  arendata senises mahus teenuseid, mis alandavad halduskoormust. Kiviaeg tulekul? Edasi, paljud ettevõtluse toetustegevused sõltuvad  90–100% ulatuses eurotoest.  Mida see tähendab  teadus- ja arendustegevusele, ettevõtete uuendusmeelsuse ja ekspordivõimekuse ergutamisele?  Kas lõige „vaid“ 90%? Või kõik 100%? Jälle kiviaeg. Haridusala  hinnangul on  tulemuseks hariduse kvaliteedi halvenemine kõikidel haridusastmetel, kuid kõige ulatuslikumalt mõjutab kvaliteedi halvenemine teadust ja kõrgharidust. Normaalne? Normaalne kiviaeg? Teaduse ja elukestva õppe, täiskasvanu õpe laseme ka allavett? Keskkonnaministeeriumi eksperdid ... Selline enesehaletsuslik „vajaduste“ lalin jätkub lõpmatuseni, kuid lalinast asi kaugemale ei arene, sest igaüks usub, et tema valdkond on nii tähtis, et seda küll finantseerimata ei jäeta. Eksite. Uus sogan on: Raha ei ole, raha ei tule.

Kokkukukkumise hind - telklaager

Muide ei maksa arvata, et kärbe on vaid 1,5 miljardit. Ei-ei 1,5 miljardit on nagu tugitits renoveeritavas majas, kui see ära võtta, kukub katus kaela, mis tähendab, et kui meil uue titsi paigaldamise projekti ei ole, siis peame arvestama vana katuse kaelakukkumise, ohvrite, risu koristamise ja uue ehitamise kuludega. Ehhee, seni kuni uue katuse püsti saame elame telgis. Mina sellega nõus ei ole. Olen külmakartlik. Arvatavasti oleks nüüd Dr Riigil päramine aeg võtta tõsiselt mida audiitorid on välja selgitanud ja anda omanikele aru, kuidas niimoodi on juhtunud, mida edasi teha, et olukorda normaliseerida.  Igas organisatsioonis ja ühiskonnas on süsteemi tasakaalu säilitamise, mängu- ja viisakusreeglid. Meie demokraatliku jätkusuutliku süsteemi tasakaalustaja on RK. Just RK on  instrument, milline mõõdab igal ajahetkel tasakaalupunkti ja annab teada nendest hälbimist. Mitte ainult meie viisakusreegel vaid ka enesealalhoiuinstinkt peaks seda väga tähelepanelikult kuulama. Ohutuse mõttes. Elementaarne.

„ Ärge suudelge lõgismadu suule. See on üks elu õppetund, mille võib vabalt läbimata jätta. Pange endale langevari selga enne lennukist väljahüppamist. Lõpetage maksumaksja raha raiskamine sellele, et selgitada välja, miks vangid tahavad vanglast põgeneda. Need tarkuseterad peaksid meile ilma suurema vaevata kohale jõudma. Kummalisel kombel paistame siiski olevat lõgismadusid suudlev liik.“„Sellest ajast peale, kui inimolendid kahel jalal käima õppisid, oleme avastanud tuhat moodust, kuidas uuesti pikali kukkuda.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 Lk 9). Võiks ju ka teisiti.Lugesin kunagi tuntud füüsikust, kelle labor seoses kriisiga rahastuseta jäi, mille peale ta reageeris umbes niimoodi: Härrased, raha enam ei ole, nüüd tuleb mõtlema hakata!. Väga hea soovitus, nobelist ikkagi. Võiksime ka järele proovida, „nobelit“ ilmselt ei saa, kuid edušansid kasvavad kindlasti.

Targutusi:

Bo Baldersen „parteijuht lahkub surma läbi“ Eesti Raamat 1995

Lk 144 Valimiskoosolekul „Miks valitsus on teovõimetu?“ hüüdis ta. „Miks te midagi ei tee?!“

„Oota, kuni me opositsiooni jõuame!“ hüüdis minister vastu, „Küll te siis alles näete teojõudu! Siis on meil kõikidele probleemidele lahendused valmis. Tänu sellele, et valitsus praegu nii vähe teeb, on tal seda rahkem lubada, mida pärast valimisi teha! Kui ohjad meie kätte jäävad!“

Miks valitsus raha ei säästa?“ karjus vanem naisterahvas. „Kas te ei võiks lasta lihtrahval järele vaadata, kuidas raiskamisele lõppu teha?“

„ooh, meie valitsuses oleme raiskamise eksperdid, „ vastas minister. „Ja me säästame ka. Kas te pole märganud, et me panime postkontorid suveks kinni? Kui asi end õigustab, siis jätame nad ka talveks kinni. Sellega hoiame ilmatu hulga raha kokku!“

Lk 145 Miks valitsus taganes laenuprotsendi tulumaksust mahaarvamise küsimuses?“ (…)

„valitsus ei tagane kunagi, „ vastas minister kavala näoga „Ta marsib vaid teises suunas.“

„Kas need valimiskampaaniad ära ei väsita?“, küsis emaliku moega naine

„Sugugi mitte,“ ütles minister. „Mulle meeldivad valimiskampaaniad. See on ainus aeg, kui makse ei tõsteta. Meile , tarbijatele, on muiugi terve valimisaasta hea, kas te pole märganud? Siis stimuleerib valitsus alati majandust ja suurendab inimeste ostujõudu, et nad oleksid rahul ja rõõmsad. Kui valimised oleksid igal aastal, oleks meil alati hea elu.“

Lk 193 „Kuidas golfimäng edeneb?“ (…) „toredasti. Järgmine nädal hakkan vist palliga harjutama.“

„Ma kuulsin, et sa tahad aknaid värvida?“ (…) Ta ohkas „ Mõtlesin jah. Aga siis lugesin kasutusõpetust. Ei tohi värvida, kui on alla kaheteistkümne kraadi sooja. Ja kui on üle kaheksateistkümne kraadi. Ja ei tohi olla päikest.Ja peab olema täiesti kuiv, eelneva tööpäeva jooksul ei tohi olla sadanud ega kastet langenud. Ja vihma peab vältima ka kakskümmend neli tundi pärast värvimist. See on väga töösäästlik värv“

Õnneindeks, kui alternatiivravi

Elame huvitaval ajal. Mõtlete, mis siin huvitavat, üks essune  suusailm läbi aasta. Muidugi see ka, kuid just ilmajutt on hea alustus igale aruteludele kokteiliõhtust kliimamuutusteni. On ju ilma- ja majandusprognoos üpris sarnased, vahel lähevad pihta, enamuses … Kuid olenemata nende tõepärasusest püüame hommikuse ilmaprognoosi kuuldes ennast vastavalt riietada ( vihmavari või käpikud, susped või suusad). Majanduses lähtume samuti prognoosist, kas laiendada tegevust? Kuhu? Kas värvata spetse või osta roboteid? Valmistume vastavalt (kui just poliitilise tahte äike sisse ei löö), valime prognoosile vastavaid meetodid ja töökeskkonnaga püüame ka mingit labraka-tabrakat teha. Just see viimane muutub ikka tähtsamaks – meeleolu töökeskkonnas. Tänapäeva juht ei saa olla piitsaga mõisakubjas, vaid peab olema nagu inimhingede insener. Ta peab oskama kokku siduda kõige erinevamaid kollektiivi osiseid. Selles sidususes seisneb firma ja ka ühiskonna edu.  „Kui kavatsed millelegi aega kulutada, kuluta seda meeskonnale. See on kõige tähtsam asi, millele tõelised liidrid saavad aega kulutada. Kui sa ei pühenda meeskonnale piisavalt aega, siis pole su laeval kaptenit ja kaptenita laev ei jõua kuskile.“. „Loo vastastikune usaldus. Usaldus on ettevõtte kasvu doping. Inimesed teevad head tööd siis, kui nad tunnevad end hästi, turvaliselt ja ohutult. Kui nad teavad, et nende juht on valvel. Kui nad teavad, et nende juht seisab nende eest ja kui midagi viltu veab, siis ta kaitseb neid. Su meeskond on su ettevõte, su kasv ja su tulevik – hoolitse selle eest.“ (. J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016 Lk 179). Tundub ju loogiline? Eriti tööjõu nappuse korral.

Rahuloluuuringute rahulolematus

Samas CV Keskus uuringu tulemused lausa ehmatasid, 60 % töötajaist ei ole rahul oma juhtidega ((tööstus- ja tootmissektori töötajatest olid 76,2 % rahulolematud) ja pea 30%  oleks valmis edasi töötama senisest väiksema palga eest (toitlustuses 40,7%), kui see tooks kaasa juhtimiskvaliteedi tõusu. Kas tõesti ollakse valmis töötama madalama palgaga, et ülemusest vabaneda? Midagi on väga viltu. Mis toimub? Kas on töötegijad liialt emotsionaalsed või on ülemused nii tobud, et kolmandik on nõus palgast loobuma käe selja taha siduma ja ninaga nuppu vajutama, peaasi, et ülemusest lahti saaks? Üllatav? Muidugi, kuid kui see  uuring peegeldab laiemat protsessi, siis peaksime lahti mõtestama, millest selline rahulolematus.  Pealtnäha on asjad ju paremuse poole  sujumas,  Rimi majanduskonverentsil ütles pangapealik, et meie majandusel läheb praegu paremini kui ei kunagi varem, meie inimestel on kõrgemad palgad kui kunagi varem. Peaks ju olema hästi, kuid üks viga olevat, ka ebavõrdsus olevat suurem kui ei kunagi varem. Just see, et me kujutame ette nagu läheks naabril paremini ei anna meile rahu. Teeb rahulolematuks. Või me ei oska  nautida saavutatut? Palgad ja majandus kasvavad kuid me ei ole õnnelikud. Piinlik, tänamatu värk või on tegemist mingi ürgse suunatajuga, mis annab märku lõksuastumise ohust?

Tahte kapital

F. Fukuyama arutlustes lähtudes lisandub füüsilisele ja inimkapitalile sotsiaalne kapital. Selle all mõistab ta inimeste võimet koos töötada mis põhineb ühistel väärtustel. Fukuyama arvates saab sotsiaalset kapitali suurendada, kui Dr Riik suudab luua ühiskonnas piisavalt usaldust. Mulle tundub, et just sotsiaalne kapital on see, mis on olnud alahinnatud ja mis on meil käest libisemas. Sidusus. Tahe saavutada. Kogesime seda fenomeni 90-tel, mil olime veel täis kirge saavutada midagi, jõuda kuhugi, olla keegi. Igaüks tahtis saada kas taluperemeheks või firmaomanikuks ja vastavalt ka tegutseti. Tahte kapitali kontsentratsioon oli meeletu. Jah, võib-olla polnud see just klassikaline sotsiaalne kapital, vaid meie loomusele omasem ühise tahte kapital, kuid see toimis, ilma selleta poleks me sellist pöörast tempot saavutanud. Selle puudumist nägime „sotsleeri“ ja „vennasvabariikide“ näitel, kelle majandus oli stardipositsioonil tunduvalt paremal järjel, maavarasid lademes ja loodus rikkalik ( eh, Musta mere lõputud liivarannad). Kõike oli, kuid kütust, tahtekapitali, selle hullumeelseks liigutamiseks polnud kõige sellest tulenevaga. Kui tulla tagasi Fucuyama sotsiaalse kapitali juurde, siis märgib ta, et. seda saab luua, seda saab hävitada. Kui vaadata CV Keskuse rahulolematuse (mitte rahulolu) uuringut, siis tundub, et oleme ühte kolmest kapitalist kaotamas.  Kuid nii nagu ütlevad energia ja  raha jäävuse seadus, et raha/energia ei kao kuskile, see läheb vaid ühest taskust teise, siis ka sotsiaalne kapital (või ühise tahtekapital) ei kao kuskile, see vaid transformeerub. Mis on meie kapitalist saanud?

Palun laske mul rahus … solvuda. Võrdselt.

Millist ühiskonna liigutamise instrumente meile siis tänapäeval pakutakse? Võrdsus ja läbipaistvus on väge vahvad instrumendid, kuid needki peavad olema õiges proportsioonis. Meil kipuvad instrumendid läbipaistvus ja võrdsus kuidagi vale vunki sisse võtma. Nagu oleks  õunaveiniteole vale bakteri sisse löönud ja saadud veini asemel äädikas (palun ärge ajage nässu läinud õunaveini segi tõeliselt vääriks eesmärgipärasekt toodetud veiniäädikaga). Meie avatus ja võrdsustamine pole viinud mitte konkurentsi, elu-olu,  edendamisele vaid  väändunud kõige kahtluse alla seadmisega ja kadestamisega. Väga kehv tulemus. Korvpalli poisid on minust kaks peajagu pikemad, neli korda kiiremad, kuidas meid võrdsustada? Kui talvel on Lapimaal -30C  ja Austraalias +30C, siis kuidas seda võrdsustada? Te ei tea?  Miks te  ei tea, teate küll, see meil ongi aastaringne kehv suusailm. Mida korvpallipoistega tegema peaks küll ei oska öelda, kuid ega ma ei kadesta neid ka. Edu soovin.  Nii et võrdsus on ju vahva, kuid seegi peab olema mõõdukas. Meie võrdsustamisel ja virinal on muidugi tagajärjed. Me loome ise igapäevaselt rahulolematust, me seame kõik kahtluse alla. Võtke ükskõik milline hange, kas me oleme rahul tulemustega? Ei ole. Vaidlustame? Muidugi. Viimasel ajal ei mäletagi konkurssi, millega me rahul oleksime. Vaidlustame? Loomulikult.  Riigipea ütleb paar tuumakat mõttetera. Kas me kuulame? Mõtleme, mida ta ütles? Ei! Me vaidlustame ja siis … Siis solvume. Meid on solvatud.  Kuid pelgalt solvumusest enam ei piisa, uus trend on tunda ennast ahistatuna. See negativistlik maailm on oma arengus väga jätkusuutlik, kuid ohtlik, kui me laseme sellel areneda. Negativism hakkab meid kurnama.  Ootan põnevusega millal hakkavad laekuma avaldused a`la mind ei ole ahistatud võrdselt, mind on ahistavalt ahistatud. Eh, maailm on küll segi pööranud, kui  Hollywoodi 80 aastastel memmedel tuleb järsku meelde, et 60 aastat tagasi … oot-oot mind ju …

Uus konkurss: Nõiajaht 2017

Meil oleks ühiskonnas justkui kahesuunaline liikumine, ühest küljest on meil edukas ideegenereerimise platvormid nagu Garaaž ja Ajujaht, kuid teisalt on meil nõiajaht kõigile, kel vähegi autoriteeti. Tapke autoriteet. Meenutame konkursse ERR, Haigekassa, Kultuurifond, ERM pealike kohtadele, need nõretavad rahulolematusest ja pahatahtlikkusest  Ja kuigi lõpuks saavad ametisse igati tublid inimesed, siis vaheetapis määritakse nii amet kui kõik selle ümber kahtlustega nii räpaseks et paljud enam ei teagi mida uskuda mida mitte. Kohati tundub, nagu oleks välja kuulutatud uus konkurss – Nõiajaht 2017. Teile meeldiks? Ei? Muidugi see on raiskamine, meie oskamatus kasutada oma võrdõiguslikkust ja informatsioonimassiivi. Pealegi ühiskonnas peavad olema ka autoriteedid, kes meile aeg ajalt õpetussõnu jagavad ja meid õigele rajaotsale tagasi aitavad.

Võrdõiguslikkus lähtub põhimõttest olla võrdselt väärikad, mitte olla võrdselt vääritud.  Kõik algab minapildist. Enesesse tuleb suhtuda lugupidavalt. Vanaema Marie, kelle elukene polnud just meelakkumine, suhtumine maailma oli, et: „Elu peab olema, ilu peab olema, tuli peab põlema, ilm on kui roosiaed.” See, kes suhtub enesesse lugupidavalt, suhtub ka ümbritsevasse lugupidavalt. Kadumas on mõisted „au“ ja „väärikus“, kuigi on olnud terveid tsivilisatsioone, kus au ja väärikus iseenda ja ümbritseva suhtes olid nii kõrged, et neist ilmajäämine lahendati vaid ühel moel... Meil  kipub maad võtma mentaliteet et: „Häbiga saab läbi.” Vaadates vahel mõnda telesaadet, tunned tõelist häbi inimliku edevuse ja rumaluse üle. Kuidas siis niimoodi, et tuled stuudiosse ja laotad oma häbi kui musta pesu laiali a´la teadsin küll et MR X oli aastakümneid ahistaja, kuid olin vait. Sorry!  Uskumatu. Miks just nüüd teha avaldus, mida oled enesega kandnud aastaid? Järsku taipasin, et häbi ei olegi enam häbi, vaid häbist on saanud kaup. Seda on võimalik müüa  megakogustes ja lõpututes variatsioonides. Müüa kui hõrku delikatessi. Prr!  Maailm on täis üksikuid (võrgus istuvaid) inimesi, kellel pole lootustki saada kuulsaks, tuntuks,  elu möödub üksluiselt nagu pleekinud tapeet. Igav. Kujutame nüüd ette väikelinna tegelinskit, kelle elus ei toimu mitte midagi, kuid kuulsusjanu pole kuhtunud.   „Varem said inimesed kuulsaks kangelastegude või teiste juhtimisega mingil õilsa eesmärgi poole. Laialdane avalik imetlus kuulus neile, kes esindasid voorusi ja moraali, mida ühiskonna hinnati. Jean d´Arc oli selline kuulsus. Massimeedia ajastul kerkis aga esile uus nn sünteetiline kuulsus, nagu ajaloolane Barbara Goldsmith seda nimetas. Igasugusest avalikust kajastusest piisas, et inimesed saaksid kuulsaks, tasuks imetlusväärne tähelepanu, raha ja võim. Nagu Goldsmith märkis, said Richard Nixon ja tema alluv Watergate´i afääri kuritegude tõttu küllaldaselt kuulsaks, et koguda raamatulepingute ja müügituludena kamba peale kokku 100 miljonit dollarit. Isegi need Nixoni käsilased, kes sulina vangi saadeti, nagu G. Gordon Liddy, said kähku kuulsaks ja teenisid selle pealt tulu. Esimest paljudest Liddy raamatutest müüdi miljon eksemplari.“ (M D´Antonio „Tõde Trumpist.“ Pilgram 2016 Lk 146) Meie tegelinskil nii mahlaselt muidugi ei vea, kuid ilmselt muudab kümme minutit müüdud häbi ülejäänud elu elamisväärseks, sest siis ei ole ta enam igav tapeet, vaid vähemalt ketšupilärakas sellel. See on SÜNDMUS. Pealegi on sellel sündmusel väikelinnale plahvatuslik mõju, tekib kohalik „täht“,  võib-olla saab sellest ka ajaarvestamise üks aluseid. Ajaarvamise näide pole mitte tuulest toodud. Kas olete märganud, kuidas vanemad inimesed räägivad ajast? Eriti maakohtades, kus aeg kulgeb hoopis teises rütmis, kui vilkalt sehkendavates metropolides? Sellistes kohtades, kus minutitel, tundidel ja isegi aastatel pole tähtsust, arvestatakse aega sündmuste järgi: see oli suvel, mil Kusti ja Mari kihlusid, või kevadel, mil Jaanil ja Annel sündis tütar, või sellel talvel, kui Mihkli traktor pihta pandi. Need on kindlad ajaarvamise märgid ja neid kasutatakse kohalikus ajaarvestuses. Selles väikeses linnakeses muutub sündmus samuti ajaarvamise aluseks: „See oli kaks aastat enne seda, kui Tegelinskit „viisuris” näidati”. Kõik müügiks: kiusamine, solvumine, ahistamine, lollus. Ja-ja isegi lollust võib müüa. A. Bezuglov ja J. Klarov on  krimkas „Mõrv raudtee eraldusribas” käsitlenud teemat, kuidas lollus muuta kapitaliks umbes järgneval moel, et targad sulid töötavad koos lollidega ning väga targad sulid teesklevad ise lolle. Lolli ei karista keegi, lollile tuntakse kaasa. Olla loll, see on peaaegu sama hea, kui omada kapitali, tavalise lolluse eest on võimalik teenida viis protsenti, aga ürglolluse eest koguni kümme protsenti aastas. Vaat selline huvitav arvamus lolluse konverteerimise kohta puhtaks rahaks. Ega meilgi teistmoodi ole, mida rohkem oma häbi tuulutad, seda kuumem kaup oled. Muide, kogu seda häbikaubandust ei maksa segi ajada avameelsuse ja avatusega. Ehk seda enam on mõtet kaitsta au ja väärikuse bastione, sest häbikaubandus tekitab oma järgnevatel arenguspiraalidel häbitust ja sellele järgnevat häbematust. Inimene, kes raiskab oma energia virisemisele, teiste mustamisele, enese haletsemisele ja häbematusele, ei jätku aeg tegeleda asjadega, mis maailma paremaks paigaks muudaksid. Ükski õnnevalem ega indeks ei suuda meid muuta õnnelikumaks selles allakäigu spiraalis

Mnjah, mis on õnn? Wikipedia järgi: „Õnn ehk õnnelikkus on inimese vaimne ja emotsionaalne seisund alates meeldivast rahulolust kuni intensiivse rõõmuni. Õnnelik olemine võib peegeldada inimese üldist rahulolu oma eluga. (…) Tänapäeval õnn on udune mõiste ja võib erinevatele inimestele tähendada erinevaid asju. Õnne seostatakse selliste mõistetega nagu heaolu ja elukvaliteet. Õnne on määratletud ka kui rahulolu.“ Niisiis rahulolu.  Seega on õnnelikuks olemine või mitteolemine meeleseisund. Meie meeleseisund on … Just see seisund teeb murelikuks. Moeasjaks on olla solvatud, igast väljaütlemisest leiab keegi, et teda on solvatud. Uueks sloganiks võiks olla „ Kui sind pole solvatud, siis sind pole olemaski!“. Solvunud olemine on muutunud omamoodi seltskondlikuks kapitaliks ja turundusnipiks. Sellest on kahju, sest me ei otsi enam õnne positiivsusest, vaid meie emotsionaalne ja vaimse seisundi radar otsib kõiges negatiivset. Ja nüüd me tahame seda ümber jagada. Küsite mida? Õnne? Raha? Pahatahtlikkust? Vaatame.

Raha ümberjagamise asendamine õnne ümberjagamisega

Me ei tea täpselt mis asi õnn on (udune mõiste ju) , kuid õnneindekseid oleme valmis juba meisterdama. Muretseme selle üle et vaid SKP kasv ei tee inimesi õnnelikuks, vaja kasutusele võtta mingi teine näitaja, näiteks õnneindeks. Hm, kui meie praegust elukest mõõta õnneindeksiga, kas siis muutub midagi meie elus? Kas sellel et me muudame liidetavate järjekorda:  1+2+3 või 3+2+1 on summal vahet? Ei ole, õnneideks on samasugune suhtarv suhtarvudes nagu SKP-gi.  Elu on vist väga heaks muutunud, et on aega tegeleda mõttetustega. Eh, mitte ainult meil, vaid kogu maailmas kogub hoogu rahulolematus. Ja kogu maailmas püütakse sellele leida lahendust. Millele? Sellele, et inimesed oleksid õnnelikumad. Näiteks on OECD aidanud alates 1961 a  valitsustel kujundada poliitikaid, mille eesmärk on muuta inimeste elu paremaks. Tore. OECD hinnangul on suurim väljakutse heaolu mõõtmisel muuta olemasolevad näitajad kvaliteetsemaks ning investeerida nendesse valdkondadesse, kus andmed on puudulikud.  Niisiis OECD-st meile  homse kujundamisel kasu pole, sest tegeletakse vaid näitajate lihvimisega. Eilse jaotamisega. Maailma Majandusfoorum arvates on maailmamajanduse suurimaks riskiks kasvav sissetulekute ebavõrdsus, ühiskonna polariseerumine ja see nõuab kiiret sekkumist. WEFi raportis märgitakse, et üha suurenev pahameel majandusliku ebavõrduse üle lõhub sotsiaalset solidaarsust. Selles osas võib ekspertidega nõustuda. Teisalt WEFi eksperdid on arvamusel, et praegune turukapitalism vajab fundamentaalseid reforme, rahustamaks avalikkuse raevu, mis viisid eelmisel aastal Brexitini ning Trumpi võiduni USA presidendivalimistel.  Ma küll arvan, et siin on WEF valed järeldused teinud, need sündmused toimusid mitte polariseerumisest lähtudes, vaid pigem liigse riigibürokratismi ja poliitinimeste küündimatuse vastu.  Kui ikka poliitinimesed lubavad, et: „1999 aastal kandideeris üks poliitik Inglismaa Lordidekotta, lubades oma valimisplatvormis kassidele suukorv pähe panna, et kaitsta hiiri ja väikeseid linde.“ Ja  „Supermodell Beverly Johnson esitas sellise unikaalse üleskutse võitluseks vaesuse vastu (…) : „Igaühel peaks olema piisavalt raha plastilise kirurgia jaoks.“ „ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 lk 140/131), siis pole ka midagi imestada. Just selle vastu ollakse kuri. Kuid mitte piisavalt. Vaadake, läbipaistvus pole nagu politseipeegel, mis paistab vaid ühelt poolt läbi. Läbipaistvus on mõlemapoolne ja inimeste taluvus poliitinimeste otsustamatusele ja mõistmatusele on see, mis muudab olukorra pinevaks. Ohtlikuks. Oleks aeg mõista

Kas on veel kellelgi ideid? IMF soovitab  uues raportis rikkamate inimeste tulu kõrgemalt maksustada, kuna üha kasvav varanduslik ebavõrdsus seab löögi alla pikaajalise majandusliku õitsengu. Tänu astmelisele maksusüsteemile, kus sissetuleku suurenedes maksukoormus kasvab, saavad arenenud riigid ebavõrdsust vähendada, ohverdamata samal ajal majanduskasvu. Lisaks soovitatakse  maksustada rohkem varasid ja ettevõtete kasumeid. Kas see on tõesti toimiv lahendus? Kriuks, mõttemasin on maailmas kinni jooksnud. Jäänud on vaid ümberjagamise motiiv. Muid mõtteid polegi. Selle peale on mul küsimus, mida kujutab enesest WEFi „turukapitalismi fundamentaalne reform“? Kiirem ümberjagamine? Kurb.

10 aastat viimasest unistamisest

Juba varases nooruses paneme tähele, kuidas teised käituvad, püüdes jäljendada neid, kopeerida. Kopeerimise kohta on kaks ütlust: esiteks, et kopeerimine väljendab tõsis tunnustust ja teiseks et teiste järel esimesena tulevikku ei jõua. Mõlemad õiged, kuid me oleme liialt keskendunud „suurte“ kopeerimisele. Meie visioonid lähtuvad … Kas meil on üldse veel visioone? Viimane tõsine visiooni joonistamine oli pea 10 aastat tagasi  konverentsil „Eesti Kasvuvisioon 2018“.Osalejad moodustasid oma soovunelmatest sõnapilve : avatud, salliv, hooliv, õnnelik, ettevõtlik, innovaatiline, sõbralik, tark, nutikas ja seda ilmestavad meie/kogukond, väärtuspõhine, valikuvõimalused, loovus, ettevõtlikkus, haritus. Vahva soov ju riigi sajandaks sünnaks.  Sellisena tahtsid juhtivad majandus- ja visiooniinimesed näha meid astumas kahesajanda aasta lävele. Läks teisti. Lasime pisivajaduste katteks oma truu visiooniratsu vorstivabrikusse saata ja kõmbime nüüd visioonitut rada mööda. Meie peamised strateegiad põhinevad täna EL abirahade jaotamisel ja direktiivide juurutamisel. Seega puht kopeerimise värk. See ei ole visioon, mis  lähtub mudelist, et kui see Suur teeb seda ja teine Suur teeb toda, siis meie teeme … See ei ole visioon tulevikku, see on koopiamasin. Mineviku, teiste loodud mineviku, taastootmine. Klassik ütleks: laske vabaks, laske mõte vabaks. Mõelgem ennast raamidest välja. Visiooni alus peab olema hoopis vastupidine ehk kui meie teeme seda ja toda, mida siis teised teevad? Näiteks, kui te kooli tantsupeol tahate platsi kõige ilusamat piigat tantsima võtta, ei saa te vaatama jääda, et mis võimalused mulle jäävad, kui Suur Juhan läheb tantsule ja Suur Ants läheb tantsule ja siis jõuavad veel väledad Pisike Pets ja Muhe Mats ka oma valiku teha. Siis mõtleme veel ja veel ja vaatame ja vaatame ning õhtu lõpuks polegi me tantsule saanud, rääkimata kauneima piigaga tantsimisest. Kui ikka oleme otsustanud kauneima piigaga tantsida, siis mingem kohe, uljalt üle platsi, sest julgete päralt on maailm ja teised pärast mõelgu ja vaadaku, keda neil võtta või jätta

Visualiseerimine ristteel

Igal otsustusmomendil oleme ristteel. Kuid nagu te vast lapsepõlvemuinasjuttudest mäletate, siis printsil oli ka alati kaks võimalust, läheb vasakule kaotab hobuse, läheb paremale kaotab pea. Meie olupoliitikutel on kalduvus just seetõttu kalduvus pöörata vasakule, et pääseb vaid hobuse kaotusega. Mnjah, see mida nende muinasjuttude juures pole rõhutatud, kuid mis tuleb süžee arengust selgelt välja on see, et kes reedab oma truu lahingusõbra, see kaotab ka pea. Vaid need printsid, kes enesekindlalt kappasid vastu väljakutsetele saavutasid võidu ja kauni kuningatütre lõputu armastuse, ühisõnne.

Mida meile visualiseeritakse milline on meie tulevik Tasuta ÜT, riigikorterid, lõputu palgatõus … Kuid see on juba olnud? NB! Sotsialism on juba olnud. Me saime sellest suure vaevaga lahti. Sellest kogemusest peaks mitmele inimpõlvele piisama. Peaks ka kogemuslikult edasi antama. Oleme jälle ristteel. Lugesin kunagi ühest huvitavast ahvikatsest, kus banaanikobar pandi posti otsa, kuid kui ahvid neid võtta üritasid, siis lasti nad veejoaga alla. Mingi aja pärast ahvid enam ei üritanudki. Mis siin huvitavat on? Huvitav on see, et kui puuri lisati uusi isendeid, siis kogenenumad kiskusid uustulnukad ise alla. Andsid oma märgkukkumis kogemuse edasi. Mis aga kõige huvitavam, kui esmaahvid eemaldati ja lisati ports uustulnukaid, siis need ahvid, kes polnud kogenud posti otsast kukkumist, kuid olid saanud targemaks eelkäijate kogemusest ei lubanud uusuustulnukaid posti otsa. Mnjah, kuigi töö tegi ahvist inimese, siis ilmselt ahv jäi mingis mõistes targemaks. No või vähemalt oskas kogetud ohte paremini edastata. On millest õppida.

Sõnad: pilv või vaht

Kõik algab visioonis ja selle visualiseerimises. Inimesel peab alati olema eesmärk. Visioonitu, eesmärgitu inimene on kuri. Rahulolematu. Milline on meie eesmärk?  „Eesti Kasvuvisioon 2018“  osavõtjad visualiseerisid oma eesmärgi sõnapilvena. Tore oli. Kuid kas me oleme oma 10 aasta plaanile ka lähemale liikunud. Kui meie visiooni markeerib sõnapilv: avatud, salliv, hooliv, õnnelik, ettevõtlik, innovaatiline, sõbralik, tark, nutikas ja seda ilmestavad meie/kogukond, väärtuspõhine, valikuvõimalused, loovus, ettevõtlikkus, haritus, siis peame selleks tegusid tegema. Sõnad ilma tegudeta on vaht. Sõnavaht.

Kas meil siis on tõeline ja mõistlik unistus, mida tasuks ka ellu viia? See  avatud, salliv, hooliv, õnnelik , ettevõtlik, innovaatiline,  sõbralik, tark, nutikas,  valikuvõimaluste rikas, loovusest pakatav, ettevõtlik ja haritud maa ning rahvas?  Või jääbki see sõnavahuks nagu supivaht, mis ära riisutakse ja siis solgipange visatakse? Jälle? Või on meis seekord niipalju ambitsioonikust ja südikust, et, … ja sõna sai teoks. Vastandamine on laastav. Kogu maailmale.

Targutusi:

A.   C. Beaton „Hambaarsti surm“ (Tänapäev 2014)

Lk 6 „(…) härra Gilchristil oli aga pigem hammaste väljatõmbaja kui nende parandaja kuulsus, mis kohalikele sobis, kuna senini eelistati hambad lasta välja tõmmata ja „kenad“ proteesid suhu panna. Pealegi oli Gilchrist muidu kalliste hambaravihindade juures odav.

Ühel suvel kurtis patsient, et Gilchrist olevat tema kallal Austraalia keelatud võtet võtteid kasutanud. „

Lk 20 „Paljud on kasvanud üles teadmisega, et arstid, advokaadid ja hambaarstid on justkui jumalad. Kunagi ei mõelda, et nad on samasugune nagu lihunik või pagar. Kui lihunikult halvaks läinud liha saad, siis otsid teise lihuniku, aga kehva hambaarsti juurde jäädakse edasi.“

Lk 25 „Lase kõik välja tõmmata, Hamish. Nagu mina tegin. Sain haruldaselt head proteesid. Lasin isegi hambaarstil neile nikotiiniga mõned plekid teha, et nad ehtsad välja näeksid.“

Lk 68 „Nii palju siis progressi, nii palju hammaste harjamisestja niidiga puhastamisest, nii palju hambaravitehnikast, mõtles Hamish. Šotimaa on endine. Tõmmake aga kõik välja ja muretsege endale kenad kunsthambad asemele.“

A.    Clot „Suleiman Tore“ Kunst 2017

Lk 54 !Sultan Selim „Kas ei tohi surmata kahte kolmandikku  impeeriumi elanikest viimase kolmandiku suurima heaolu nimel?“.

Lk 55 „Minu ülim käsk, „ kirjutas ta Egiptuse kubernerile, „käsk, mis kutsub ja haarab nagu saatus, on järgmine: rikkad ja vaesed, linnad ja maad, alamad ja tribuudimaksjad tõtaku kõik sinule alluma. Kui keegi neist vähegi viivitab oma kohustuste täitmisega, siis olgu nad kas pealegi emiirid või fakiirid, ära kõhkle nende puhul rakendama kõige karmimat karistust.“

A.Bezuglov, J. Klarov „Mõrv raudtee eraldusribas“ Eesti Raamat 1986

Lk 38 „Kaks asja on mulle alati olnud vastukarva: koerad, kellel pole haistmist, ja operatiivtöötajad, kes tunnevad kõike lõhnast …“

Lk 58 Nõupidamiste vastalisusest „Tema meelisütluseks oli: päev otsa räägime ja aasta otsa teeme tööd.“