Rannas laisalt lesides. Vol 2 „Nobelitski”, Mereinimesed &Tühimaa

 

Uskumatu, aga tõsi. Ikka veel on suvi. Juba mitu päeva … järjest. No ja kuna on nii palav, et tööd teha ei saa, siis ikka randa. Mereinimeste värk, seisad vees ja võtad päikest ja mõlgutad imelikke mõttepojukesi.

Mereinimesed ja Maainimesed

Inimene on ikka püüdnud teisi inimesi liigitada tuttavatesse rühmadesse. Ilmselt on see seotud mingi ürgse turvaelemendiga. Nii on inimesi jaotatud kütt-korilasteks ja põllumajanduse viljelejateks, neid omakorda põllupidajateks ja karjakasvatajateks jne. Mina arvan, et inimesed jagunevad mereinimesteks ja maainimesteks. Ma ise olen mereinimene, ilmselt seepärast, et mu vanemad viisid mind juba pisipõnnina randa ja suvi ilma lõputu rannamõnuta on minu jaoks käsitlematu. Muidugi on ka mõni järv päris asine, näiteks Peipsi meremõõtu veekogu. Käisime kunagi Kauksis perega (sel ajal oli seal „tuusikutega” telklaager) ja oli tõesti vahva - soe vesi, lõputult lõpnud kalu (mis ei rikkunud tuju), mustikametsad ja „kuresaapad” pidevast vette ja välja kooserdamisest. Kuid siiski … meri on meri. Parafraseerides üht Kunni: „Pool kuningriiki, puhtas mererannas veedetud suve eest!”. Mnjah, kui oled mereinimene, siis arvad, et kõik on sedaliiki inimesed, aga … ei arvanud ära. Ma ei saanud juba vanariigi ajal aru, miks suvilakrunte anti võimalikult kaugele merest, lepavõssa, soo äärde, samas, kui kaunid mereäärsed alad hoiti inimtühjana. Noh tol ajal arvasin, et see on puht pahatahtlikkusest, kiusust, et las laevad oma sisepinged lepavõsaga võideldes ja maad kuivendades maha, siis ei hakka riiki pöörama. Või oli see tasuta uudismaa väärindamise kava?  Mõned arvasid, et mereääre tühjus pidi kuidagi olema seotud kaitsega vaenlase ja „spiuunide” vastu. No mine sa võta kinni. Tänapäeval arvan, et „pumba juurde” oli saanud lihtsalt liiga palju maainimesi. Jaa, jaa - tuleb välja, et on olemas ka maainimesed. Nagu ma mainisin, siis ma ei kahtlustanudki, et on inimesi, kes pelgavad merd. Mina teadsin kogemuslikult, et kõik „normaalsed” inimesed tahavad puhata ja elada mere ääres, kuid nagu öeldakse, ei arvanud jällegi ära. Ärge pahandage minu ühekülgse maailmapildi pärast, lihtsalt ümberringi olid mereinimesed, sealt ka selline „normaalsuse” tajumine. No nii sellega peaks nüüd selge olema. Olen selline kuulajainimene, lisaks mereinimeseks olemisele. Lugu järgmine. Olin hea sõbra juubelipeol, mil lauanaaber suure innuga rääkis, kuidas ta olla suurest vaevast lahti saanud, olla Viimsi maja saanud ära müüa ja ostnud maja … Keila taha. Möh? Ma ei saanud midagi aru. Mida sellest „ümberpistmisest” rõõmustavat oli? Aga ei ühti, lauanaabri ülekeev ehe õnn  ja võidurõõm oli nii suur, et jutuvada ei tahtnud lõppeda. Selgus ka tõsiasi, et mere ääres pidi ikka „väga vastik” elada olema, et tuuline ja niiske ja … Vaat siinkohal läkski mul „lamp põlema”, sain aru, et tegemist oli puhtakujulise maainimesega. Ei, ei ärge arvake, et mul midagi maainimeste vastu on, vastupidi,  hea meel, et kõik randa ei tüki. Samas pani see tõdemus ka paljud senised veidrana tundunud  nähtused paika. Ega maainimene merd eriti, kuidas seda peenemalt öeldagi, armasta (?), salli … No ja teadagi, kui miski asi pelutab, siis püütakse sellest ka eemale hoida. Kasvõi alateadlikult. Asjakesel on muidugi ka üks konksukene. See konks on selles, et kui meri pelutab, kuid mood „käsib” olla mereinimese moodi, siis püüab maainimene reguleerida mere äärde mineku pea võimatuks. Ka mereinimesel. Vaadake, kui teha regulatsioonid selliseks, et mere äärde ehitada ei tohi või minna on raske (välja on mõeldud üüratu hulk „viigilehti” oma pelguse varjamiseks, küll  looduskaitse, küll keskkonnakaitse, küll muinsuskaitse jne), siis … ei pea oma pelgu varjama, vaid võib selge silma ja sirge seljaga seista ning öelda, et tahaks küll, aga ei saa. Sama nagu Vanaema Marie ütles, kui ta midagi teha ei tahtnud, et „ Ei saa teha, pöidlad on ühel pool.” Vanaema pani pihud vastastikku kokku ja liigutas paralleelselt asetsevaid pöidlaid.  Ehhee, minu arvates üks geniaalsemaid mittetegemise vabandusi. Vaat sedasi on lood mereinimestega ja maainimestega, „spiuunide” eest ennast vanamoeliselt tühimaaga ennast enam kaitsma ei pea, aga maainimeste pelg mere ees on püsinud jätkuvalt seljaajus, geneetilises koodis.  See on selline sisetunne, mida ei teatagi eneses peituvat, kuid … see tunne vajab kogu aeg lisarahustust. Ja niimoodi sünnivadki üha uued ja uued

Tühimaa Arengukavad.

Üks värskem üllitis on Lahemaa rahvuspargi kaitsekorraldus kava eelnõu. Sõbrad saatsid, et ma ütleksin, mida ma arvan sellest „dokustaadist”. Esmapilgul selline tuumakas ja asjalik dokument, parajalt paksuke, tabelite ja graafikutega ja puha. Dokumente oleme õppinud vorpima oskuslikumalt, kui vanariigi aegadel. No ma olen ikka mitme tihumeetri jagu seadusi, arengu(peetuse)kavasid ja muid dokumente lugenud ja mis seal pattu salata, ka ise jõudumööda üllitanud. Arvasin, et olen kõik maailma veidrused ja tühisused ära näinud, aga jällegi … ei arvanud ära. See konkreetne dokument on puhtakujuline Bürokraatiamaailma eestvõitlejate ja maainimeste pealetung ning hävitamissoov mereinimeste suhtes. No ja nagu Bürokraatiamaailmas kombeks, palutakse lahkelt teha ettepanekuid, kuid … Ei saa arutada küsimuse üle, kas te soovite et teid hukatakse pea kehast eraldamise meetodil, või on teil teisi soovitusi? Näiteks tera paksuse, metalli koostise või timuka mütsivärvi suhtes? Jabur!

Mnjah, nagu mainisin, selliseid dokumente nagu arutatav kava ei tohiks üldse sündida, see on puhas ühise raha raiskamine. Pikaajaline, massiline ja jätkuv. Peaaegu igavikuline, kui me laseme sellel jätkuda. Sellest lähtudes on kõik parandused selle juurde samuti raiskamise (tühjade ametniktundide lisandumine)  rohkendamine. Minu meelest on B. Gates (eestindatult Villu Väravad) öelnud midagi seesugust, et ebaefektiivsuse efektiivistamine rohkendab vaid ebaefektiivsust. Ja nii ongi.

Kodanikuühiskond?

Sõnades me justkui pooldaks kodanikuühiskonda, lausa kiljume selle järgi. Kuid tõsiasi on ka see, et me pole harjunud kodanikuühiskonnaga, vaid keelamise ja käskimisega (ja siis sellest uhkelt möödahiilimisega), et meil ei tule mõttessegi, et mõni dokument on oma olemuselt mõttetu. Nojah, kui need oleksid mõttetud, siis oleks tegemist vaid ühekordse kuluga. Seda võiks käsitleda, kui Peamise linna reisisaatjate projekti, sellist sotsiaalabi ilustatud vormi. Kuid tegemist ei ole vaid mõttetute dokumentidega, enamasti on tegemist mõttetuse reguleerimise kahjulike dokumentidega ehk püsikahjumi tootmisega (järelevalvamine, kontorid, autod, menetlused ja kaaskodanike rikutud tuju).

Vaatan seda dokumenti ja … Mind on alati hämmastanud, kuidas linnarahvas, oma betoonkõrbes, oskab kirja panna, kuidas rannarahvas elama peab. Teisalt hämmastab mind, kuidas ametnik (mitteomanik) peab mind (omanikku) täitsa tobuks. Nii tobuks, et kirjutab mulle ette, et vana tüüpi maja katusekalle peab olema 35-42 kraadi, uutel 40-45 kraadi ja et jätaks tõsiteadusliku mulje, siis abihoone katusekalle võib olla 30-35 kraadi ja uutel 42-45 kraadi. Kõik täpselt välja mõõdetud. Aga kui vaar, sunnik selline,  pani katusekaldega mööda? Lõhun maja laiali „vää”? Minu arvates ei peaks selliseid „bürokraatilisi” dokumente üldse sündima. Konkreetne eelnõu on „väärt” ilmselt sadu tuhandeid ametniktunde e. maksumaksja raha. Ja kõik selleks, et öelda ette, et (NB!) ühes külas peaks olema elamute katusekalle ning laiuse ja pikkuse suhe1:2 kuni 1:3 ( asundustüübil 1:1,5 kuni 1:2), teises külas elamu laiuse ja pikkuse suhe 1:1,5 kuni 1:2 (1:1,5 kuni 1:2). Huvitav, kuidas on kontorist võimalik määratleda, et kahes  kõrvuti asuvas külas peab olema elamu proportsioonide piirväärtused erinevad. Lisaks millisest põhimõttest on lähtutud, et asundusmajade /uusehitiste/ laius on teistsugune kui rehitüübil /vanad/, kui ajaloolise küla mõistes on rehitüüp „õige”. Nii, et täiesti mõttetult tehtud töö. Tühja tehtud töö.

 

„Ajalooline” ja „väljakujunenud”

 

Ja sama hooga pannakse „padavai” edasi. No ei saa pidama. Uute hoonete paigutamisel tuleb järgida külas väljakujunenud elamu ja abihoonete rütmi (elamud ja sellega seotud abihooned lubatud vaid õue läheduses). Tõsiasi on selles, et „väljakujunemine” toimus aastasadade ja kümnete vältel vastavalt vajadustele. Enne seda oli „välja kujunenud” püstkoda ja enne seda koobas ning enne seda … Kui meie esivanemad oleksid jäänud ajaloolise väljakujunemise doktriini juurde, siis poleks nad isegi mitte puu otsast alla saanud tulla, sest mingist amööbist poleks arenguspiraalis ilmselt edasi jõutud. Inimene ongi inimene seepärast, et tema ise ja tema ümbrus on pidevas arengus. Kohanemises oludega. Tänapäeva inimeste vajadused on teistsugused, kui sajand tagasi, mis eeldab, et ei lähtutaks enam ainult ajaloolisest väljakujunemisest. Ja see ei ole enam  „bürokraatiline” küsimus, vaid tulevikku suunatud eksistentsiaalne küsimus. Kui tänapäeva inimene ei saa kasutada tänapäevaseid mugavusi, siis on see ohuks ka kogu piirkonnale ja võib viia selle arengupeetusele.  Pikapeale tekkib sellistes kohtades Tühimaa. Kas see ongi eesmärk: Tühimaa Aregukava? Mina olen mereinimene ja arvan, et mere ääres puhata on hea. Miks keelata seda inimestele, et nad saaksid oma patareisid mõnusalt täita. Milleks need suurkinnistud? Me ei kasvata ju tänasel päeval ei lehma, ei kitse, isegi kartuleid ei kasvata, üritame vaid puhata ja patareisid täita. Kas see suurmaalisuse iha on mingi maanäljas concistadoori märg unenägu? Kas suurkinnistuid on vaja selleks, et lõputult nädalalõppudel muru niita. Mu üks kolleeg just kurtis, et reedel sõidab suvilasse ja hakkab niitma, pühapäeva õhtuks saab enam-vähem valmis ja siis kohe (rampväsinult ja tülpinult) koju. Nädala pärast … sama lugu. Kas see on mingi peenemat sorti piinamisviis või lihtsalt pahatahtlikkus? Ei tea, kuid kumbki pole hea. Kindlasti ei kuulu linnavurle mugavusse 7000-10000 m2 kinnistu niitmine jne.

 

Puupead ja treipalgid

 

Ja üllatused ei lõppe ega lõppe. Ikka väga tihkelt on keeldusid „treitud”. Lausa nii tihkelt, et tehase treipalk pole enam õige palk. Mitte ainult katusekalle, igas konkreetses külas, pole ära määratud, ka „Õige palk” on ära määratud. No tule seesamune sealtsamusest appi! Seega, „õigeks” viimistluseks tuleb lugeda ümarpalki või laudist, kuid … viimistluses ei ole lubatud kasutada tehases toodetud ümarpalki. No selline esitlusviis näitab vaid sügavat tänapäeva turu ja tehnoloogia mittetundmist. Esiteks on võimalik ehitada ka tahutud kantpalgist, kas see ei ole siis lubatud ( kuigi külades selliseid leidub)? Teiseks tehases toodetud ümarpalk on selge ülepingutus. Tänapäeva tehase ümarpalk ei ole mitte ainult telefoniposti laadne treipakk,  vaid ka vanandatud ja kunstlike tahumisjälgedega palk. Olen ise sellises tehases viibinud. Selline palk ei erine visuaalselt mitte millegi poolest nn naturaalpalgist, küll aga on kvaliteetsem ja energiasäästlikum.

Nojah, lisaks on selles „Tühimaa Arengukavas” käsitletud mitmeid teisigi veidrusi, kuid kaunil suvepäeval pole mahti kõike ülesse lugeda. Kurb on kuidagi sellise tühitöö eest maksta ja seda veel … mitmekordselt.

 

Heast meelest, mässumeelest ja tusameelest

Ilmselt mässan asjatult, kuna dokument on juba valmis, kuid ega see sellest „parandamisest” ilusamaks ei muutu. Siiski, kui kõik vaiki on, siis … jõuame ringiga varsti sinnasamasse tagasi, kuskohast alustasime – hakkaksime jahuussidele ja puruvanakestele hindugi määrama. Ainult, et seekord ei tehta seda impeeriumi pealinnast vaid ise teeme. Seepärast ei saagi vaiki olla, me nägime üle tosina aasta kurja vaeva, et jaburustest lahti saada ja nüüd … Oeh, mulle meeldib järgmine ütlemine: („Ei ühtegi kerget päeva” Mark Owen As Äripäev 2013

Lk 341) „Ärge piirduge lihtsalt elamisega, vaid pühendage oma elu millelegi, mis on suurem kui te ise. Olge vajalik oma perekonnale, kogukonnale ja riigile.” Selles ütlemises on nii uhkust riigi üle, eneseväärikust, kui ka pürgimust, vaid niimoodi saab ehitada kodanikuühiskonda.

Tundub, et meie ühiskond on leppinud alla neelama igat jaburust. Ups, kuhu siis kodanikud ja ühiskond jäid? Uhkus? Väärikus?

Tegelikult jätab „”see regulatsioon” paljugi lahendamata ehk otsustusõigus jääb järgmise tasandi  bürokraatiamasinale, mis võimaldab omakorda kõikvõimalikke ilminguid, mis meile ei meeldi. Tekitades terve kaskaadi „luban-ei luba-lubankuitahan” mänge. Teate küll see ropp „K” tähega sõna. Üldse ei meeldi.

 

Kellele see heategu? Kellele see kaitse?

 

Ja ikkagi, kelle jaoks või kelle/mille kaitseks see dokument on koostatud? Kas nende elanike jaoks kes seal elavad? Külastajate jaoks?

Kui meil oleks sellised usinad regulatsiooniametnikud olnud sajandeid tagasi poleks meil ei Pikka Hermanit (rikub hansakaupmeeste kogedelt vaadet linnale) ega Paksu Margaretat (ei sobi ümbritsevate hoonetega), Kolme õde (ebaproportsionaalne ja maotu ehitis) ega neidsamuseid rannakülasid (tervistkahjustavalt rõsked ja ei vasta energiamärgistuse nõuetele).  Ka rannakülad peavad olema arengus. Tänapäeval, mil rannakülades on vaid mõni üksik püsisuits ja need on kujunenud põhiliselt linnarahva suvepuhkuse kohaks, peaks neiski tekkima tingimused, mis soosiks nii püsi-,  kui puhkerahva kohalolu. Sellistes oludes terrasside, rõdude jne. kaasaegsete „vidinate” keelamine on naeruväärne. Õnneks jõudsid möödunud sajandi piiritusevedajad oma häärberitele verandad ehitada, muidu oleks need ka keelatud.

Arvestades elanikkonna vananemist ja vähenemist, siis on küsimus selles, et kas ja kes edaspidi suudab seda muuseumivärki ülal pidada. Kas järgmine põlvkond suudab? Tahab? Või on ikkagi tegemist Tühimaa projektiga?

„Nobelitski”

Kokkuvõtteks: kogu see dokument on selge ülepingutud, alustades vundamendi kõrgusest, abihoonete erinevates suurustest erinevates külades, kuni katusekalleteni välja. Kogu selle nn uurimuse võiks kanda ajaloolise väljakujunemise uurimuse kuludesse ja lõpetada tühjatoimetamine. Olen ise ajaloohuviline ja ajaloo ning kujunemislood on mulle alati meeltmööda, kuid see, et Adru Juhani metsast sai selliseid puid, millest andis teha 8X4 m maja ja Mõla Matsi mets andis vaid selliseid puid, millest sai teha 7X5 m maja omab vaid ajaloolist väärtust, kuid oleks tulevikku vaadates sõidu üritamine läbi tahavaatepeeglite. Muide väga väikeste ja uduste peeglite. Seega, ajaloolise uurimusena väga hea dokument, tulevikuprojektsioonina, mitte mingil juhul. Nagu öeldud, olen palju dokumente lugenud, olen ise palju dokumente koostanud, kuid see on Bürokraatiamaailma „Nobelitskit” väärt. saavutus Ainult üks hoiatus: kui me liiga tihti selliseid asju, mida meile šokolaadikommi pähe pakutakse alla neelame, siis pole see hea meie tervisele. Pealegi „essusööjaid” ei austata kuskil

Võib-olla oleks aeg eneseväärikuse ja kaaskodanike austuse märgiks loobuda edaspidi selliste „Nobelitskite” ,mitte ainult tegemisest, vaid nende tegemise talumisest.

Oeh, palav on. Suvi jätkub. Pann soe on, see paneb lausa ajud kärssama. Lähen „kupsu” kuni … veel saan, kuni pole mõeldud välja mingit dokustaati, mis … Ah, mis siin ikka targutada, saite ju aru.

 

 

Targutusi:

M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013

Lk 33 „Arvan, et viimase paari-kolme aasta suur viga on olnud see, et valitsus on püüdnud tagada või seadustega reguleerida peaaegu kõike. Selle poliitika juured on osaliselt sõjajärgse ülesehitusplaanides, kui valitsused võtsid endale kõikvõimalikke kohustusi. Selline suund oli omal ajal ehk õigustatud, (…)”

Lk 34 „ Kui alustasime, soovis rahvas, et valitsus teatud valdkondades rohkem sekkuks. See soov täitus. Ühes sellega saabus hetk, kui sekkumine oli kasvanud sedavõrd ulatuslikuks, et valitsus sellega enam toime ei tulnud ning vaja läks järjest rohkem ametnikke ja bürokraate. Praegu on inimestel raske, kui mitte võimatu pääseda otsuseid langetava ametniku jutule ja paradoksaalsel kombel – kuigi sekkumise määr on suurem – on valitsus liikunud inimestest järjest kaugemale. Seetõttu on demokraatliku protsessi tänane tulem järjest suurenev autoritaarsus.”

 

J.P. Kotter „Edujanu” AS Äripäev 2009

Lk 11”Edu sigitab rahulolu. See ei pea olema isegi viimase aja edu. Ettevõtte õitseaeg võib jääda kümnekonna aasta taha, kuid õitsengu rahulolu kestab edasi, sest sageli juhid ei märka seda. Arukal ja elukogenud juhil ei pruugi olla aimugi, et organisatsiooni hierarhias temast kaks tasandit allpool valitseb selline rahulolu, et tema tulevikuunistused ei saa kunagi tõeks. Ta võib olla niisama pime sellegi suhtes, et ta ise on ohtlikult rahulolev.”

 

S. Schiff „Kleopatra” Tänapäev 2013

Lk 107 „Hipokratese kolmesaja-aastane retsept nurisünnituse esilekutsumiseks – seitse korda üles hüppamine, nii et kannad korralikult kannikaid puudutavad – pani mõned esimese sajandi abinõud tundma täiesti mõistlikena. Ämblikumuna, mis enne päikesetõusu hirvenahaga kinnitatakse keha külg, võib kaheteistkümne kuu vältel ära hoida viljastumise. (…) Kleopatra ajal oli oma rasestumisvastaste mõjude poolest krokodillisõnnik, nagu ka muula neerust ja eunuhhi uriinist tehtud keedust.”

Lk 117 „Tema alamad maksid soolamaksu, tammimaksu, karjamaamaksu; üldjuhul maksustati kõike, millele sai nime anda”

„See süsteem kutsus end kuritarvitama ning sellele kutsele vastati. (…) Võimu kuritarvitamised olid piiritud.  (…) Kokkuvõttes sai Kleopatra ametnikele osaks sama palju vihkamist, kui pistiseid.”

Lk 118 „ … Kleopatra perekond pühendas palju aega hea ametniku määratlemisele. Ta peaks olema valvas, aus, hea tahte eeskuju. Ta peaks kahtlasest seltskonnast eemale hoidma. Ta pidi uurima kõiki kaebusi, kaitsma väljapressimise eest ja – oma valvetundidel – „kõiki rõõmustama ning tuju tõstma.””

Rannas laisalt lesides

Jälle on kätte jõudnud see aasta osa, mis annab põhjust siin karmil Põhjamaa veerekese pääl elada. Suvi noh!

Kuna suvi on nii üürike, siis tuleb sellest võtta, mis võtta annab. Minu jaoks tähendab see patareide laadimist rannas, mererannas. Püüan iga päev, kasvõi tunnikeseks randa põigata ja … laiselda. Nojah, mida muud seal rannas tehagi, kui laiselda. Lugeda? Nojah, selle jaoks on mul lausa pinu jagu „kergekaid”, aja viitmiseks. Mis see aja viitminegi muud on, kui laisklemine.

Ma olen põhimõtteliselt ürglaisk inimene. Mulle kohe meeldib laiselda ja laiselda ja  … Laiselda on hea jällegi siis, kui tööd on tehtud, selline rahulik laisklemine, mitte nagu üks mu tuttav, kes kogu aeg peab silma lahti hoidma, et kuidas möödunud aasta liisitud puhkus ära maksta. No nii, seepärast püüangi kribinal-krabinal kõik tööd ruttu ära teha ja siis „püüan” ruttu laisklema hakata. „Nimelt püüan”, sest harilikult tekkib kohe nagu võluväel, mingi teine töökene, mida võiks ära teha ja … Saite aru – puhkamiseks ja laisklemiseks kipub ürglaisal inimesel aega nappima, sestap on rannas laisalt lesides tõeliselt mõnus. Loodus on ju üüratult targem, kui meie oma rahmeldamistes. Sellise kuumusega, kui väljas on 28-30 C , pole mõtet isegi teeselda töötegemist. See on looduslik ettehooldus: puhka ja lae patareisid, küll siis pärast rahmeldad seda ägedamalt. Nii teemegi.

Mida seal rannas siis teha? Vanasti oli randades võimalus võrku mängida, mis oli hea nii füüsisele, kui ka ühtlase pruunistumise garant. Mängides pöörlesid ja veerlesid nagu heal grillil, kõik küljed said pruuniks. Tänapäeval pole kohanud võrguplatse. Eks ajad ja kombed muutuvad. Mõned püüavad veel kahepeale päevitajaid häirida, kuid see on ka kõik. Ainuke gümnastika rannas on ajugümnastika.

Nojah, seistes vees ja laadides patareisid liiguvad mõtted kummalisi radupidi. Vaatan näiteks Peamise linna plaaži sinilipulisse vette ja … Ei tundu väga sinilipuline. Isegi vesi on selle „värgi” kohta palju öeldud. Ranna äär on rohkem nagu leige tummine „rabarberisupp”, vetikatest paks. Mõnda see ei häiri, kuid mind on see looduslik „limane värk” juba lapsepõlvest pelutanud. No tühja selle kisselliga, teed paarkümmend meetrit sellist kureonu hepakat kõnnakut ja oledki … puhtas vees? Mnjah, kuidas võtta ja kuidas kunagi. Tõe huvides tuleb tunnistada, et üpris tihti on loodus selle ala ise puhtaks küürinud, kuid tihti on tegemist nagu mingi isikliku veetsooniga. Küsite, miks isikliku? Kas keegi on isegi mere erastanud? No kas me sellist …? Ei, ei rahunege nüüd maha, ega kuuma ilmaga keema pole vaja minna. Ma pean silmas, et peale „rabarberisupiriba” olen jõudnud isiklike esemete tsooni. Mida kõike meri peita ei suuda: siin on isiklikke hügieenivahendeid, nii tiivulisi, kui ka vindiga ja siis loksuvad  seal „rabarberisupi” alguses isiklikud kaitsevahendid ja uskuge mind need ei ole gaasimaskid ega kalamehesaapad. Vaat selline isiklik lugu. Mina, kui mereinimene, võtan seda väga isiklikult. Ma ei ole just see tuntud filmitegelane Monk, kuid elementaarne puhtus, kui puhkuse osa, on mulle tähtis. Meenub mingi mälupilt San Sebastiani varahommikusest rannast, kus traktor sealt eelmise päeva saasta kokku rehitses ja kuidagi … kade hakkas. Tegelikult mitte kade, vaid nukker. Minust  minu oma valitsus nagu ei hooli. No, kui hooliks, siis mida maksaks see ranna puhastus isiklikest asjadest. Arvutame! Kolm kuud kehva suusailma X umbes 3 randa X 1 inimene koti ja konksuga X kõva palk (palk + maksud) ca 1500 EUR = Kokku 4500 EUR + nipet-näpet veel . Oeh! Mõelge, vaid  4500-5500 Eurotugriku eest saaks sajad tuhanded linnakodanikud õnnelikuks teha. Kas te olete kusagil sellist rahulolutasuvust või õnneakumulatsiooni kohanud? 5000 EUR eest massiliselt rahulolu! Hügieeni ja rahvatervist ka! Kui lasta mingil mehhanismil ka see hirmus ollus merest välja tõsta, siis kui Emake Loodus seda parajasti ise ei suuda teha, siis maksaks see ikkagi kokku mingisugused närused poolsada tuhat tugrikut. Ütlete et pole raha? Vale jutt puha, kui talvine lumi tänavatelt läinud on, siis ei pruugiks koristusautod sahaga rammides teid ülesse künda (Emake Loodus jõudis enne teid juba selle töö ära teha). Samuti poleks vaja peale vihmasadu kastmisautodega ringi tormata. Oot, oot, mis jaburus nüüd välja tuli? Et raha polegi vaja, vaid head tahet ja kainet meelt? Ei ole võimalik! Ah, et on? Aga kuskohalt seda osta saab? Äkki teeks hanke? Vähempakkuja võidab? Mnjah.

Oo jaa! Ma ju „ütli”, kuum ilm on, igasugu veidraid mõtteid tikub pähe.

Targutusi:

P. Kriwaczek „Babülon. Mesopotaamia ja tsivilisatsiooni sünd” Imeline ajalugu 2014M.

Lk. 65 „Need ühiskonnad, kus tõsidust, traditsioonide austamist, kuuletumist ja ammustel aegadel kehtestatud (ning sageli jumala poolt ette kirjutatud) tegutsemisviise peetakse reegliteks, mida tuleb rangelt järgida, on läbi aegade kogu maailmas enamuses olnud. Niisugused inimesed ei paista silma huumorimeele ega lennukate käsitlustega ning naeratus ilmub nende näole harva. Muudatused on nende jaoks alati kahtlasevõitu ja enamasti hukkamõistu väärt ning inimühiskonna arengusse on nende panus pisemast pisem.”

 

M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013

Lk133  „Ükskõik kui kaugele me ka ei sooviks minna, tõsiasjaks jääb, et kohale jõuame ikka sammhaaval. Praegu vajame kõige enam, et otsustataks järgmised sammud – selle asemel et lasta end utoopilistel eesmärkidel kõrvale kanda. Utoopia ei saabu kunagi, sest me teame, et kui see saabubki, ei meeldiks see meile.”

 

 

J. Keegan „Esimene maailmasõda.” Varrak 2002

Lk 103 „Ometi oleks Lanrezac saanud olukorra päästa, kui ta oleks jäänud esialgse kava juurde kaitsta oma peajõududega Sambre`st lõuna pool asuvaid kõrgendikka. Kummalisel kombel oli ta nüüd nõus lubama oma kahel alluval, III ja X korpuse komandöril, minna vasturünnakule, et üritada juba kaotatud Sambre`i jõekäärud tagasi võtta. Nood püüdsid seda teha, kuid 22. Augusti hommikul löödi nende üksused suurte kaotustega tagasi. (…) Õhtuks olid mõlemad korpused asunud Lanrezaci poolt algselt valitud positsioonidele ja eelistasid võtta sisse kaitse kõrgendikel, ilma et neil oleks oma päeva julgustüki eest ette näidata midagi peale uute kaotuste. Need olid väga suured. Rünnakutel  osalenud rügementidest, mis kõik koosnesid algselt 2500 mehest, oli 24. rügement kaotanud 800 meest, 25. (…) rügement 1200 meest, 26. (…) rügement 1000 meest, 49. (…) rügement 700 meest, 74. (…) rügement 800 meest ja 129. (…) rügement 650 meest. Strateegiliselt olid tagajärjed veelgi hullemad. Üheksa Prantsuse diviisi oli kolme saksa diviisi poolt puruks löödud …”

Lk 123 „ Päeva jooksul taganes 9. Armee paremal tiival veelgi ja suutis vasakul vaevu  oma positsioone hoida.  8. Septembri sündmused ajendasid Fochi koostama hiljem legendaarseks muutunud telegrammi: „Mu tsenter annab järele, parem tiib taganeb, olukord suurepärane, ründan.”

A.   Tuchman „Augustikahurid”  Eesti Raamat 1977

 Lk 9. „Bismarck oli soovitanud Saksamaal leppida maaväega, kuid ta järeltulijad polnud mingid Bismarckid, ei eraldi ega üheskoos. Bismarck oli kõrvalekaldumatult taotlenud selgeid eesmärke; nood aga kobasid laiema silmapiiri pool, täpsemalt mõistmata, mida nad õieti tahavad. Holstein oli Machiavelli ilma poliitikata, kes lähtus ainult ühest põhimõttest: kahtlusta igaüht! Bülow`l polnudki põhimõtteid: ta on nii libe, et tema kolleeg admiral Triitzi kurtmist mööda oli angerjas temaga võrreldes kaan. Kergesti innustuv, püsimatu, alatasa tühja tuult tallav keiser seadis endale iga tund erinevaid eesmärke ning käsitas diplomaatiat kui mingit igiliikurit.”

Lk 36 „Avastades, et suur hulk kindraleid „ei ole võimelised mitte ainult oma vägesid juhtima, vaid isegi neile järgnema”, võttis ta omaks Theodore Roosvelti soovituse panna kõik kindralid hobuse seljas manöövreid juhtima.” Prantsuse sõjaminister alates 1911.

Lk 37 „Omada õigust ja lasta end võita – seda vastutavale ametiisikule ei andestata, ning Michel maksis oma läbinägelikkuse eest nagu kord ja kohus. Ta lasti lahti …”

 

Au & AU

 

Ilmselt olete kuulnud väljendeid „Meest sõnast, härga sarvest”, „Au ja väärikus”, „Au kaotus on hullem kui elu kaotus …”. Ausõna ja au hind pole mitte niisama välja mõeldud, need on inimkonna hallidest aegadest kinnistunud püsimajäämise instrumendid. Au oli omamoodi garandiks, kindlustuspoliisiks asjaajamistel. Vaenulikus, tundmatuid ohte täis maailmas vajas Inimesekene seda, et mingiski asjas või suhtes oli kindlus. Niisama lihtne see ongi, need isendid, kes pole sellest reeglist kinni pidanud, need … Nendest ei tea me midagi, need on kadunud.

Au, kui kokkuleppe garant

Kokkulepet osapoolte vahel, ka suulist kokkulepet, peeti vääramatuks. Nii nagu lepinguteski tänapäeval kirjutame võib  lepingust taganeda vaid vääramatu jõu ilmnemisel. Tänapäeval … Tänapäeva „kirjatsurade” maailmas pole enam palju ruumi jäänud aust ja ausõnast lähtuvatele kokkuleppele. Tundub, et lepingumaailma on jäänud vaid tugevama õigus ja muidugi vääramatu jõud, mis pole vääramatu, mitte mingi loodusjõu mõistes, vaid vääramatu jõu auväärse koha on sisse võtnud dr Riik - riigivõim. Riigivõim kui loodusjõud? Looduskatastroof? See viimane oli muidugi kirjanduslik liialdus. Tänapäeval imiteerime me neid au ja usalduse alustõdesid juhtimiskoolitusel ning strateegiaüritustel, kus kästakse tobukestel silmad kinni selili viskuda, lootuses, et kolleegid ta kinni püüavad. Mnjah. Oot, oot, kuid see ongi ju see õige kujund, me kõik loodame et meie kolleeg, dr Riik, meid kinni püüab, sest me oleme ju niimoodi kokku leppinud. Me ei ole kokku leppinud, et dr Riik läheb sellel ajal, kui minul on usalduslik kukkumine käsil, läheb tema uue partneriga või uue mõttekekse ajel hamburgerit sööma või nurga taha sedasamust tegema. Jah, me kõik loodame, et dr Riik on aumees ja täidab kokkuleppeid. Kui kokkuleppeid ei täideta, siis ära imesta, et vastatakse samaga ning tõhus usaldusökonoomika muutub mingiks üksteise alttõmbamise akrobaatikaks. Teisalt, kui me viskume kokkulepitult selili ja dr Riik oma aukohust, oma kindlustusgarantiid ei täida, kas me oleme siis tobukesed? Või on teine lepingu osapool meid alt vedanud? Mnjah, palju vastamata küsimusi. Siiski regulatsioonid, reeglid, lahingureeglid peavad olema kindlad nagu „raudpolt”, ei saa pärast seletama hakata, et see mida me algul nimetasime punaseks ämbriks on järsku muutunud siniseks saapaks. Niimoodi maailm ei toimi.

Lahingureeglid

Olen alati olnud arvamusel, et ettevõtjatele tuleb anda selged ja kindlad „lahingureeglid”. Olgu need reeglid kasvõi … väga „essud”, ettevõtja oskab nendega kohaneda ja areneda, planeerida oma tegevust rahavoogusid ja investeeringuid. Kuid neid „lahingureegleid” ei tohi dr Riigi poolt oma suva järgi ja „kannkaga” muuta. Isegi mitte näiliselt „õilsatel” eesmärkidel. Lahingus nähakse ette tegevuse reeglid: näiteks tohib relva kasutada vaid vormis vastase vastu, kui tulistatakse tsiviilkodanikku on tegemist sõjakuriteoga. Ja kui kehtestatakse reegel, et täna võib rünnata vaid sonidega meekodanikke, siis sandaalides naisi ei tohi teps mitte rünnata. Kuritegu ju. Sama ka majanduses. Regulatsioon ja nende kehtivuse aeg on ühiskondlik kokkulepe, kokkulepe dr Riigi ja ettevõtjate vahel. Vahel on see küll tugevama õigusega tehtud kokkulepe, kuid siiski kokkulepe. Kokkulepetest peetakse kinni. Elu teeb niigi muudatusi, millele tuleb meil kõigil, kas kiiremini või aeglasemalt reageerida. Ilma mingisugusegi kindluseta pole ka edu. Vaadake Inimesekene on nii kindlustunde aldis, et on selleks välja mõelnud isegi teenuse – kindlustusteenuse. Kindlustunne on alati olnud eduka äri aluseks.

Nüüd räägin ma üle selle soomlaste Sampo (veski) ja Rolandi sammaste muinasloo (rahaveski). Just muistse loo, mis on väändunud muinasjutuks, kuid on olnud tõsilugu. Rooma ajal kehtis teatud kauplemisõiguste ja reeglite komplekt kindlaksmääratud turgudel. Sellistele turuplatsidele paigutati vastavad sambad ehk Rolandi sambad. Et kõigil oleks juba kaugelt näha, milliste reeglitega tegemist. Seega võis iga kaupmees teada, et siin turuplatsil kaubeldakse just selliste kindlaksmääratud reeglite järgi. Kauplemisreeglite kindlus andis sellist indu kaupmeestele ja ostjatele, et isegi peale Rooma riigi kadu olid Rolandi sambaid omavad turud au sees. Üks selline kauplemisplats olla olnud ka meie põhjanaabrite juures. See kauplemisplats oli nii edukas, et jahvatas kaubasakstele kasumit nagu rahaveski. Ah, et mida siin ühist on Rolandi sambaga ja kindlustundega. Lihtsalt sammas, kui selline tuhmus inimeste mälestustes jäi vaid eduka teenimise võimalus, mis omakorda formeerus inimeste legendides rahaveskiks ehk Sampoks (sambaks). Kogu lugu. Polnud vaja mingeid „imevärke” ega nõidust edukaks majandustegevuseks , vaid kindlaid, selgeid, pikaajalisi, kauplemisreegleid ja … raha tuli. Vaat niimoodi.

Teisalt ega ajastuomaselt puudunud ka pealike sõjasalgad ja isehakanud röövlijõugud. Seal polnud midagi pistmist reeglitega, vaid maanteeröövli tugevama õigusega. No teate isegi – vabastajad – teie maisest varast teie vabastajad. Mnjah, kuhupoole siis meie teel oleme?

Tõtt öeldes olen veidi segaduses. Võib-öelda, et olen päris plindris. Milliste kaaludega kaaluda tänapäeval au ja väärikust, kokkuleppeid, nende pidavust ning teisalt paindlikkust ja kiiret reageerimist muutuvatele oludele. Mida me sellest vaatekohast ootame dr. Riigilt. Pole ju riik mitte midagi muud, kui meie endi poolt loodud fiktsioon, oma asjade paremaks korraldamiseks ja kindlustunde tekitamiseks. Seega üks  asi on kui naabrimees võtab teie sae laenuks ja tagasi ei anna või ütleb, et kaaruta mu hein ära, saad X Eurotugrikut, kuid pärast selgub, et see on hoopis X-y-y-y. Jama lugu ja võib hädapärast minna ka kohtusse. Mida aga teha, kui dr Riik „keset siledat maad”, ilma mingi kriisi ega katastroofita, lihtsalt tuleb teed mööda vastu ja ütleb, et mul on raha vaja, ma tahan siin head teha, anna mulle 5% rohkem raha? Kas see pilt näeb välja  lõputult kasu tootva rahavestki või maanteeröövli moodi? Te pole selle peale mõelnud? Miks ei ole? Sellepärast, et teie pilku hägustab alalõpmata justkui „õige retoorika”? Nagu näiteks see, et me küll leppisime kokku, kuidas ja millal alkoholiaktsiise tõsta, kuid see ei loe, sest meil st dr Riigil on vaja raha, sest … Ja siin algabki häma … selleks et meie rahva tervist parandada, et vähem jooksid rsk. Aga siis, kui eelnevad maksutõusu kokkulepped tehti, siis mõeldi, et „hunt väänaku läbi kadaka põõsa kõveraga” sellele rahva tervisele? Lihtne lugu on selles, et uus koalitsioonilepingu lubaduste pakett tahtis lihtsalt rahalist vastet. Ja ärge süüdistage mind, et olen hoolimatu rahva tervise suhtes, ei ole. Vastupidi mures olen. Olen mures, et investeerime mõttetult mõttetustesse, aga hädasolijatele peame sent haaval raha kokku korjama Laulupeolt ja Õllepeolt. Oot, oot praegu kohe tuli vägev idee – Õllepeod alkoholivabaks!!! Yes!!! Jutu mõte on selles, et olenemata sellest kas meile meeldivad alkoholitootjad või mitte, on see EV-s legaalne äri ja seda ei tohi kohelda kui mingit kurjategijat, kui tuju tuleb siis halvustame või lööme jalaga. Kokkulepped on kokkulepped. Kokkulepetest kinnipidamine on au küsimus. Seekord on aul täiesti kindel hinnalipik manu pandud. Dr riigi au maksab … milj EUR. Ma ei pane siia juurde neid ca paarikümmend milj, sest need on vaid arvestuslikud.

 Pahede maksustamisest ja head tegemisest

 Need pahed, mida maksustatakse on meie endi poolt lubatud pahed. See ei tähenda, et tootjad oleksid pahelised. Neid tuleb käsitleda, kui kõiki teisi ettevõtjaid, kõik teised lähenemised on … maanteeröövli lähenemised.

Ja poleks võib-olla tarvis olnudki rääkida seda ebapopulaarset aktsiisijuttugi, kui see poleks muutunud tendentsiks. Näiteks alles verivärskelt raiusime seadusesse mingi vanemapensioni „värgi” ja upsti … mõtlesime ümber. Kuigi see pensioni liik on minu arvates üks imelik asi, on küsimus põhimõttes ja otsustajate usaldusväärsuses. Usaldus on usaldusökonoomika alus. Veidi aja eest püüti samade väidetega muuta kokkulepitud keskkonnatasude määra ja sammu, täna räägime maksuarsenali lisanduvast teede maksustamisest jne. Vaadake teede maksustamine on kindel suund, kuid kui keegi viitsib seda filosoofiat veidi sügavamalt uurida, siis ei ole see mõeldud mitte lisamaksuna vaid kütuste aktsiisimaksu asendajana. Tendens ise on lihtne, mootorid on muutunud nii „pann” ökonoomseks, et kulutavad liiga vähe aktsiisikütust, pluss (õigemini küll miinus) veel elektriautode olematu aktsiis, ei võimalda enam tulevikus koguda piisavalt teehoiuraha. See ei ole mõeldud niiviisi, et vähendame eelarvelisi investeeringuid ja lisame maksusid. Tegelikult on teemaksu puhul tegemist tehnoloogiliselt revolutsioonilise muudatusega, mis võimaldab maksustada kõiki sõite olenevalt ajast ja marsruudist. Aga see on ilmselt liiga keeruline palaval suvepäeval aru saamiseks. Samas peame olema valvsad, et see ei kujuneks vaid lisanduvaks maksuks vaid maksusk mis asendab kütuste aktsiisimakse.

AU, kui kulla tähis

Alati on kaalukausil valikud, kas ma saan, kas ma võin. Jah, dr Riik, kui vääramatu jõud „võib”, kuid see „võib” on just selline „võib”, mida ta ei tohi teha. Kui võim teeb seda, mida tal hetkeolukorras tundub tarvilik, siis sööstame kindlusetuse pöörisesse. Pealegi nagu olen kirjutanud „Usaldusökonoomikas” on usaldus kaup. Rikutud usaldus on solgitud kaup ehk nagu lõhutud vaas, seda võib küll kokku liimida, üle värvida, kuid see on ikkagi vaid … lõhutud vaas. Lõhutud vaasi võib küll hõigata „AUU, auu!”, kuid vett see enam ei pea.

Meid kõiki kaalutakse kõigi teiste ja meie väärtuste ning põhimõtete suhtes kulla kaaluga. See ei pruugi niimoodi välja paista, kuid ühiskonna automaatkaalud töötavad pidevalt ja siis ühel momendil … Üllatus! Miks mind enam ei armastata, miks mine enam ei usaldata?  (vt tsitaadid usaldusvaru). Ühel päeval on kullaväärtusega usaldusest saanud vaid paha hais ja  tühi jutt. Kuid millest me alustasime? Õige, kindlustundest ja usalduökonoomikast. Vaat seda tahakski edaspidi soovida.

Targutusi:

Max Jacobson „Tulevik?” Tänapäev 2006

Lk18 „Soome poliitilised juhid järgisid – nagu mitmete teiste maade juhid sajandite vältel – Machivelli nõuannet:

„Maa päästmiseks ei tohi ära põlata ühtegi vahendit. Rooma julgeolek sõltus sõjaväest ja sõjavägi tuli säilitada iga hinna eest; maa kaitsmine on alati õige, sõltumata sellest, kas selleks kasutatakse ausaid või ebaausaid võtteis. Kui sõjavägi päästetakse, võib Rooma kunagi häbi maha peata; kui sõjavägi kaotatakse, ehkki see langes väga austusväärselt, kaotakse Rooma ja ka selle vabadus.”

 

Rodney Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005

Moosesest ja juutide Egiptusest põgenemisest. „Siinai mäel Jahvega kohtudes sai Mooses kümme käsku, väga lühikesed ja lihtsustatud seadusekogu.”

Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000

Lk 26 „Praegu kujuneva maailmakorra peavad üles ehitama riigimehed, kes esindavad ülimalt erinevaid kultuure. Nende käsutuses on määratu suured ja sedavõrd keerulised bürokraatiaaparaadid, et riigimeeste energia kulub pigem administratiivse masinavärgi teenimisele, kui eesmärkide põhjendamisele.”

Lk 26 „Intellektuaalid analüüsivad rahvusvaheliste süsteemide toimemehhanisme. Riigimehed loovad neid. Ja analüütiku ning riigimehe vaatenurk on äärmiselt erinev. Analüütik võib ise valida probleemi, mida ta soovib uurida, riigimehele aga surub tegelikkus probleemid peale. … Riigimees peab tegutsema vastavalt olukorrahinnangutele, mis pole tõestatavad sel hetkel, kui ta oma otsused teeb. Tema üle mõistab kohut ajalugu, …”

Lk68 „Ricelieu „Inimene on surematu, tema päästmine on tulevikuküsimus, „ ütles ta kord. „Riigile pole surematust antud, kui teda nüüd ei päästete, ei päästeta teda kunagi.”

Lk 73 „”Riigiasjade ajamisel võib tõdede, „ kirjutas Richelieu oma Poliitilises Testamendis, „et sellel, kelle käes on võim, on sageli õigus, ja see, kes on nõrk, suudab maailmas valitsevale avalikule arvamusele ainult suurima vaevaga selgeks teha, et ta pole eksiteel.”

Lk 865 „Riigimehe üks tähtsamaid ülesandeid on mõista, mis küsimused on omavahel seotud ja võimendavad üksteist. Enamasti pole poliitikul siin erilist valikut., lõppude lõpuks ühendab eri küsimusi elu ise, mitte poliitika. Riigimehe osaks on see side ära tabada, kui see tõepoolest olemas on – teiste sõnadega, luua ajendite ja tõkendite võrgustik, et saavutada parim tulemus.”

Mängu ilu. Ilumäng?

 

Ma pole suurem asi jalkavaataja. Ausalt öeldes olen selle spordiala vastu üpriski ükskõikne, kuid … Kuid on kaks erandit, ma vaatan suure huviga EM ja MM võistlusi. Õigemini ei vaata ma vutti, vaid mängu ilu. Sellise taseme mangus, võitluses/võitluses/konkurentsis on ehe ilu. Peaaegu nagu elu ise, kogu oma kirevuses – ambitsioonid, viha, kurbus, rõõm, üllatus, armastus, vihkamine, näitlejameisterlikkus, üllatus, … üllus. Hea vaadata. Üks veidrus on mul veel, nimelt pole mul lemmikut – võidab parim. Sellisel juhul puhta liikumise ja osavuse jälgimisel ei sega seotus ja emotsionaalne side (nagu neid tuhandeid õnnetuid nutvaid A-fänne, B-fänne, C-fänne jne).

Vaadates mänge selliese veidi kaugeltvaatava pilguga, veidi äraolevalt, märkasin üht huvitavat tõsiasja … peatreenerite käitumist. See oli lausa üllatav, et vaadates peatreeneri „pressikat” enne matši ja kehahoiakut mängu ajal võis suure tõenäosusega ennustada, milline meeskond pärib pooleteist tunnise rähklemise järel võidu. Te ei usu? No kui ei usu sõnast, siis vaadake kordusest üle, kui viitsite Hispaania treeneri, Uruguai treeneri, Brasiilia treeneri jne mentaalne seisund kaotusmängude ajal. Mehed oleksid nagu tsementi pandud, istusid ja …. Istusid ja … istusid. Sama lugu oli Hollandi pealiku jutu ja käitumisega oma ainsa kaotusmatši ajal: segane, laialivalguv jutt mingist õnnemündist jne. Polnud tahet, polnud julgust. Polnud julgust võita. Sama ka meie igapäevases elus, kui me ei julge teha ebaharilikke otsuseid, olla kirglikud, siis mängitakse meid üle. Seega, kas meie „treenerid” on olnud piisavalt strateegilised? Kas nad on osanud meid innustada? Kas me oleme innustunud?

Jalgpall on meeskonnamäng, kui meeskonna innukus ja kirg lahtub, siis laguneb kogu mäng. Laguneb totaalselt. Kas keegi oleks osanud arvata, et Brasiilia koondis läheb poolfinaali mitte meeskonnana, vaid üheteist eraldi kange, kuid murtud, kutiga? Ei osanud. Kõik eeldasid, et antakse kõik meeskonnana, sest meeskond tahtis võita, kuid ei arvanud ära. Edu haihtus kaotusse, kus isegi vastane tõdes, et kaotajaid ei alandata (enam). Muide, see ei ole mitte ainult jalka fenomen, sellist asja juhtub iga päev nii majanduselus kui ka poliitikas – oled edukas ja siis järsku ei ole edukas.

Võib tunduda veider, kuid mulle meeldis Šveitsi mäng. Õigemini olid need mängud võitlustahte seisukohalt parimad mängud. See oli tõeline võitlemine. Näljase meeskonna võidunäljane mäng. Ei olnud seal kellelgi aega kunstipäraselt oma jala taha pikali kukkuda, mängiti jalkat, mitte ei etendatud operetti. Muide see kukkumise mäng tuletab mulle elavalt meelde meie riigihangete süsteemi. Juba ammu ei toimu need hanked ainuüksi  parima pakkuja väljaselgitamiseks, vaid tõeline lahinguväli on pärast võitja väljakuulutamist advokaadibüroodes ja kohtutes ehk jalgpalliekvivalenti kasutades, ei püütagi väravat lüüa, vaid vastasmängijatelt viga „välja meelitada”. Vaat selline piinlik lugu. Ja nii nagu ei meeldi mulle vaadata piinlikkust valmistavat pikalikukkumist siledal maal ei meeldi mulle ka veiderdamine hankeprotsessis. See on meie ühise raha, energia, inimeste ja aja ebamõistlik kulutamine. Hankeprotsesside venitamise võimaluse andmine on muutnud protsessi hoopis teiseks mänguks. Juuramänguks. Kas see oligi hangete korraldamise algne eesmärk? Kas meil on meelest läinud, et me tegime hankeprotsessi selleks, et meie ühise raha eest parim ( mitte odavaid) tulemus saada? Mina küll mäleta. Nii, et lugupeetavad jalkafännid, väravaid tuleb lüüa, mitte murul vedeleda.

Ja nüüd tulen ma selle Šveitsi mängu juurde tagasi, selle mängulusti ja võidunälja juurde. Seal tegi kukkunud mees vaid salto, oli kohe jalul ja pani „padavai” edasi. Veelgi enam, nad olid lausa pahased, kui kohtunik mängu peatus, sest tal oli vaja vastastele ebasportliku käitumise eest kollane kaart välja kirjutada. Vaat niimoodi võidetakse mänge.

Teisalt on öeldud ka et jalgpall on miljonäride mäng. Nojah, ega kõik ei ole miljonärid, osa on ka miljardärid (nali), kuid ilmselt on liigne upitamine või edu nii mõnedki mängijad ära rikkunud. Nojah, eks põhiline sebimine käib ikka klubimängudes, seal kus liigub raha. Suur raha. Mnjah, ega raha polegi alati suurim stimulaator, vahel on selleks lihtsalt au ja kuulsus ja … Su rahva tänu.

Veel üks treenerijutt jäi kripeldama. Seesamune et … Millisele mängustrateegiale meid meie „treenerid” suunavad? Kas see on 18 sajandi raudtee? 19 sajandi auto? 20 sajandi lennuk? Või … Mis pann asi see uus asi on, mis meile edumaa annab? Meie innukust kasvatab? Maailm on muutunud ja meie koos sellega. Nagu targad inimesed on öelnud, need kes jõuavad esimesena tulevikku kehtestavad mängureeglid. Kakskümmend aastat tagasi oli kosmosetehnoloogia tohutud teadus/tehnika/tööstus konglomeraadid, mis arendasid seda uudset valdkonda. Nad olid pioneerid. Avastajad. Kuid need pioneerid ja mõttehiiglased ei kujutanud ettegi, et 51 kosmoseriigi tehiskaaslase meisterdavad kamp entusiastlikke tudengeid veelgi entusiastlikumate juhendajate julgustuse najal ning see aparaat on vaid 10x10x10 cm kuup, millest jookseb välja niit, mis pole niit vaid päikesepuri. Vahva. Ma väga loodan, et need entusiastid jõuavad enne tulevikku oma reegleid määrama, kui sinna paljud tänased otsustajad käsitresiiniga järgi püüavad jõuda. Väsinud treenerid on meeskonna surm, kibestunud juhid genereerivad vaid kibestunud poliitikat.

Mis on selle jutu mõte? Eks ikka see, et ka treener peab õppima ja ajaga kaasas käima, mitte tuima näoga väljaku kõrval istuma ja meeskonnal kaotada laskma. Muide paar meeskonda võitsid MM-l ilmselt treeneri kiuste. Ja ka see on vahva.

 

Targutusi:

«Meie saavutus tänavusel turniiril on midagi uskumatut,» sõnas Lahm. «Me arenesime terve turniiri jooksul ja ei andnud kordagi alla, kui asjad ei läinud meie tahtmist mööda,» lisas ta.

Saksamaa jalgpallikoondise kapteni jutu järgi oli sakslaste edu võtmeks kannatlikkus. «Meie meeskond püsis rahuliku ja kannatlikuna, sest me teadsime, et meil on turniiri lõpuks veel midagi varuks,» rääkis Lahm.

«Pole tähtis, kas meie meeskonna mängijad on individuaalselt parimad või mitte, sest võitmiseks läheb tarvis parimat meeskonda,» lisas jalgpallur.

PM 14.07.14

G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001

 

Lk 35 „Tänase liidripositsiooni kaitsmine ei saa asendada homse liidripositsiooni kujundamist”

Lk 42 „ … võidujooks tulevikku seisneb avanevate võimaluste konkureerivas kujundamises ja kehtestamises, uue konkurentsiruumi piiritlemises. Tuleviku kujundamine on hoopis raskem tagaajamismängudest, sest liikumise trajektoor tuleb paika panna ise. Eesmärk ei ole lihtsalt jõuda järele konkurendi toodetele ja protsessidele, tema meetodite jäljendamisele, vaid suveräänse hoiaku kujundamine homsetest võimalustest ning nende kasutamisest. Teerajamine on järelejõudmisest palju tänuväärsem ettevõtmine. Teiste kiiluvees tulevikku esimesena ei jõua.”

 

Rodney Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005

Lk 37 „Suur osa ajaloost on eksitus”

Lk105 „kui araabia numbrisüsteem Euroopas levima hakkas, avanesid matemaatika ees uued võimalused … Ilma Araabia numbriteta poleks olemas kõrgemat matemaatikat, relatiivsusteooriat ega ilmselt ka mitte mingeid kosmoseprogramme.

Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000

Lk 26 „Intellektuaalid analüüsivad rahvusvaheliste süsteemide toimemehhanisme. Riigimehed loovad neid. Ja analüütiku ning riigimehe vaatenurk on äärmiselt erinev. Analüütik võib ise valida probleemi, mida ta soovib uurida, riigimehele aga surub tegelikkus probleemid peale. … Riigimees peab tegutsema vastavalt olukorrahinnangutele, mis pole tõestatavad sel hetkel, kui ta oma otsused teeb. Tema üle mõistab kohut ajalugu, …”

Lk68 „Ricelieu „Inimene on surematu, tema päästmine on tulevikuküsimus, „ ütles ta kord. „Riigile pole surematust antud, kui teda nüüd ei päästete, ei päästeta teda kunagi.”

Lk 134 „Taani valitseja surm tekitas ülikeeruka poliitilise, dünastilise ja rahvusvahelise probleemide segapuntra, mida Palmerson oli sunnitud teravmeelselt kirjeldama, kui mõistatust, millest ainult kolm inimest on kunagi aru saanud: üks neist olevat surnud, teine hullumajas ja kolmas tema ise; tema aga olevat lahenduse unustanud.”

Lk 135 „Ent riigimehe kohustus on keeruliste küsimuste lahendamine, mitte lihtsalt nende kallal juurdlemine. Juhtide jaoks, kes ei suuda alternatiivide vahel vahet teha, muutub ettevaatus tegevusetuse õigustamiseks.”

„Autu-ullus”

 

Hiljuti üllatati mind küsimusega: „Kas riigi omanduses olevate äriühingute juhtide autode ost/maksumus peaksid olema avalikud, kas nende autodel peaks olema hinnapiir?”. See oli nagu öeldud üllatav küsimus ja pani mõtlema. Nojah, üldiselt on mul üpris ükskõik, millise kepphobuse või luuaga keegi ringi sõidab ehk nagu Vanaema Marie ütles: „Kennegi tege, nagu kennegi näge.”

Avalik huvi või paheline uudishimu?

Nonii, midagi on muutunud, senini oli avaliku huvi (uudishimu?) objektiks rohkem ametnike autod, nende maksumus ja kasutamine, kuid ilmselt on need teemad ammendunud või lihtsalt on aja kulg need suhted ühiskonnas paika loksutanud, kuigi … mingi jutukene liikus alles hiljuti ringi ägeda linnamaasturi ostu soovist. Nojah paneme selle keskkonnavahetuse järelmõjude arvele. Ikka juhtub. Nagu lõunamaalt suvitamast tulles võib kergelt nohu saada, kui keskkonna muutust ei märganud. Muide, ega ma ei saagi aru, miks iga avaliku teenistuse pealik peaks  ise endale auto ostmise/rentimisega vaevama, kui ühishange kogu riigi tarvis oleks odavam ja hoiaks ära inimeste libastumise ahvatluste teel. See oleks nagu kõlvatusele ahvatlemine. Saksa sõjaväe määrustiku järgi karistati sõdurit, kes jättis oma kapikese lukustamata – kamraadi vargusele ahvatlemise eest. Pealegi pole ametnik asjatundja autode tehniliste jm üksikasjade kohta. Tal pole valdkonnaspetsiifilisi teadmisi, on vaid emotsioon. Niimoodi ongi kerge „lohale” minna.

Mõistetav oli, et kui me tulime vanade „mossede” ja „sikside” ajastust, siis oli mingi „välismaise” auto (kasvõi viimase rondi) omamine tõeliselt märgiline sündmus. Ikkagi välismaine välismaalt! Mida kõike välismaist ei korjatud: pastakatest õllepurkideni jne. Nojah, tol ajal käidi ka pastapliiatsi südamikke täitmas, oli selline teenus koos saapaparanduse ja võtmetegemisega. Aga praegu? Mõistmatu. Mind hämmastab, et autode mark ja suurus on meil jätkuvalt mingiks edukuse aseaineks. Just edukuse aseaineks, mitte mõõdupuuks. Ja veelgi kummalisemaks muudab selle iha asjaolu, et seda – ihaluse täitumist – püütakse varjata. Et sõidan küll, kalli autoga, aga ei ütle. Imelik on see situatsioon ka selle pärast, et kui ütleks, siis poleks ka uudishimu ehk poleks lugu. Niikui salgad, nii hakkab tööle … paheline fantaasia, miks ta varjab, mida ta varjab … Oeh, ja niimoodi muudkui ringiratast edasi, nagu oleksid koerapööri rohtu söönud.

Laiskus ja uudishimu - arengumootorid

Ilmselt on inimese kaks põhiomadust: uudishimu ja laiskus, olnud kogu inimkonna progressi mootorid. Need on pannud inimesed uurima, kuidas asjad toimivad ja leiutama , mis nende elu kergendavad. Kui nad selle on välja mõelnud, siis ei malda nad laiselda, vaid leiutavad endale uued probleemid, et jälle uurida ja leiutada. Ajaloolises mõttes ajastud mööduvad, kuid Inimesekese põhiolemus jääb samaks. Ajalooliselt on olnud kiviaeg, rauaaeg jne., käesolevalt elame infoajastul (selle alamjaotuses – avatud ühiskond). Me elame täiesti uuelaadses keskkonnas. Keskkonnas, kus me igapäevaselt kuuleme üleskutseid avatusele, läbipaistvusele, kaasamisele on millegi niivõrd avaliku asjanduse, kui auto maksumus varjamine tõeline kiviaega kinnijäämine. See ei vasta ajastu vaimule.

Autod riigifirmades? Kasutan siin „firma” nimetust (kuna niimoodi mulle ka küsimus esitati), sest juriidilised mõisted nagu „ettevõtja” tekitavad inimestes tavatähelepanelikkuse juures vaid segadust. Teiseks on nimetus „riigifirma” küll suupärane, kuid võib tekitada jällegi vääritimõistmist. Kunagi olid meil tõesti olemas riigiettevõtted, kuid see oli ammune aeg. Käesoleval ajal on meil riigile kuuluvad äriühingud. Need on oma olemuselt samasugused äriühingud nagu kõik teised ja lähtuvad oma tegevuses Äriseadustikust, teistest seadustest ja omaniku tahtest. Õiguslikult on võimalik aretada jada, mille järgi oleme kõik (selle riigi kodanikud) nende firmade omanikud/aktsionärid/osanikud, mis tähenda, et meie esindajad (ministrid) annavad firmade nõukogudele suunised nii firma arendamiseks, kui ka selles suhtes, milline on firmad kuvand avalikus ruumis. Kas tegemist on säästliku-innovaatilise või laristav- suurustava ettevõtjaga? Seega oleks meil kõigil õigus/kohustus ( vähemalt omaniku esindaja, ministri, kaudu ) selles poliitikas ja kuvandis kaasa rääkida. Muidugi oleks tore, kui see kaasarääkimine oleks asjalik mitte kiuslik/kadestav. Teate küll, see ”positiivmootorite” värk.

Varjamine infoajastul?

Aga auto maksumuse varjamine on kas lapsik või olude mittetundmine. Infoajastul pole midagi lihtsamat, kui avada automüügi firmade veebileht ja vaadata, kui palju mingi auto maksab, millised on soodustused/allahindlused, lisade hinnad jne. See, et firmad väidavad, et neil on siduvad lepped, mis ei kuulu avaldamisele on muidugi tõsi. Õige, lepinguid tuleb täita. Küsimus on pigem selles, kas salalepinguid on mõistlik teha, pole ju autode hinnad mingi strateegiline saladus? Seega kui BMW 7 seeri maksab ca 87 tuh EUR, MB V klass 50 tuh EUR, Toyota Land Cruiser 40-90 tuh EUR, WW Toureg Hybrid 70 tuh EUR, Audi A8L 80-100 tuh EUR, siis niipalju ju need autod maksavadki (pluss  lisa ja erivarustust). Kui keegi saab ekstraallahindlust, siis tekkib mõttekesekene, et … mille eest? Kui me räägime päevast päeva avatusest, kõige kõrgemal tasandil, siis peavad siin just riigijuhid ja meie ühises omandis olevate firmade juhid selles ka eeskuju näitama. See on riigi poliitika. Vist? Seda enam, et midagi varjata ju polegi, ega kepsaka autoga ringi sõites, seda heinasaoks maskeerita.

Lepingutega on jällegi niisugune lugu, et kui lepingupartner teab, et lepingu sisu on avalik, siis ta … Ei, ei mitte et ta ei müü teile seda autot hea hinnaga vaid ta kohandab enese tegevuse turuoludega vastavaks. Vaadake automüüja tahab, väga taha, oma autosid müüa. Samas muudaks läbipaistev leping ka turu klaarimaks, võin kihla vedada, et müüja räägib igale kliendile, et „see allahindlus on vaid sinule”, „ekstra tehtud”, „erilisele kliendile” jne. Selline aastatuhandete vanune müügitehnika. Tegelikkuses järgib müüja vaid mingit „peakontori” allahindluste poliitika maatriksit. Aga inimlikult on ostja mentaalne seisund muidugi mõistetav. Selline nirvana lähedane tunne, et „mind austatakse”, „vaid mind arvestatakse” jne. Nämma! Lisaks saab veel nädalalõpusaunas sõpradele poetada, et „ tee ei kujuta ette kui kasuliku „diili” ma tegin”. Mnjah.

Kuldne kingalusikas ja staatus

Auto, kui staatuse sümbol? Tundub, et seegi on mingi vanaaegne rudiment, möödaniku märk. Kuid olen nõus, et oma raha (rõhuga „oma”, mitte meie ühise raha) eest võib igaüks teha mida tahab, uhkustada kuldse kingalusikaga, plaatinast kempsupotiga või „üleelusuuruse autoga”. Maitse või maitsetuse küsimus. Samas tean mitmeid päris kopsakate firmade omanikke/juhte, kes sõidavad ilma mingi „häbitundeta” tavaliste keskklassi mõnusate „tööloomadega”. Ma ei hakka neid siin ülesse lugema, et mitte tõmmata neile „autu-ullude” lõõmavat viha, vaid piirdun paari välismaise näitega. Mu põhjala sõber sõitis aastaid (isikliku) Fiestaga, kui see liiga räbalaks muutus ( no ikka nii räbalaks, et töökoda keeldus edasisest teenindamisest) ostis pruugitud Swifti. Seegi auto oli enne kuulunud nende kodukoha vallakooli direktorile, kellel tekkis iha millegi kopsakama järele. Kuigi see pealik oleks võinud mitu sellist autot osta, mis paljudel autoihalejatel oleksid põlved nõrgaks võtnud, arvas lihtsalt, et tal rohkemat vaja ei lähe. Kuuldavasti on ka maailma ühe rikkama inimese IKEA asutaja Ingvar Kampardi vana Volvo (mida üks õige autoihaleja ei julgeks kuuri alt väljagi lükata),  kasutamine lähtuv sellest, et see oli mugav. Praktiline. Sedasorti inimesed on iseenesest „nii kõvad tegijad”, et neil ei ole mitte mingit tarvidust autodega oma edukust palistada. Kuid nii või teisiti on küsimus omaniku prioriteetides ja soovides.

Kasutus ja eesmärk

Auto valik oleneb ka selle kasutusest. Kui presidendil, peaministril jne on see töökabineti jätk, siis kas firmajuhi auto täidab seda funktsiooni? Auto maksumuse küsimus on üldjuhul riigi omanduses olevates suurfirmades majanduslikult tühine, küll aga märgiliselt väga tähtis, kuidas pealik suhtub meie ühisesse rahasse. Kuna ühiskonda on ikka veel nii huvitatud, nii riigijuhtide, kui ja firmajuhtide  autode maksumusest, siis ei näe ma mingit põhjust selle varjamiseks. Avalikustamine ise on kõige kindlam rohi haiglase uudishimu vastu. Teisalt võib väita, et tegemist on ikkagi omaniku tahtega. Eriti küsitav on nende ettevõtjate „vabadus” ilutegevuses, kellele makstakse dotatsiooni. Need on ju oma olemuselt ebatõhusad firmad, kahjumiga tegevad, millele me omakorda turusolkimise korras, oma ühist raha peale maksame. Nendel juhtudel küll mingit põhjust autouhkustustuseks.

Keelamine või kokkulepe?

Keelamine, käskimine, piirmäärade kehtestamine on muidugi üks lahendusvariante, kuidagi vanamoodne. Või kuidas mahutada piirmääradesse erinevate firmade ja juhifunktsioonide erinevad vajadused? Samas pea kõigist keeldudest on võimalik kavaljuriidiliselt ümber hiilida. Mina isiklikult eelistan keelamisele pooltevahelisi siduvaid kokkuleppeid. Selliseid mis määratleksid poolte õigused ja vastutused ning ei jätaks kohta „valestimõistmisele”. Maailmas käib asi üldjuhul niimoodi, et juhi palkamisel lepitakse kokku nii saavutatavad tulemused, saadavad tasud ja võimalikud boonused, kuid samas ka sotsiaalkindlustuspaketid, pensionipaketid, optsioonid, samuti lepitakse kokku milliseid firma varasid ja milleks juht kasutada võib sh ka millist autot/jahti/lennukit ta firma vahendite eest ostab/rendib oma tööde tegemiseks (muide ka seda kuidas ta seda tööväliselt kasutab). Seega iga juht võetakse omaniku poolt tööle teatud kohustuste-õiguste paketi alusel. Sellisel juhul ei tekkigi tagantjärele tarkust, et auto on liiga kallis, või pealik sõitis sellega perega kuurordisse.

Kõik selgub võrdluses

Teisalt on olemas ka kodanikuühiskonna  mõjutuse meetodeid Praegu ei ütle igapäevasele omanikule/palgasaajale, kelle aastasissetulek ongi 6-7 tuh. EUR, auto maksumus 100 tuh EUR, mitte midagi. See arv on tema jaoks hoomamatu. Sellisel juhul tuleb see teha mõistetavaks nagu näiteks, et see on tema ca 15 aasta palk. Vaat niimoodi. Andestage mulle, kui kasutan „100 tuhhi” näidet, see ei ole mingi tüüpiline riigifirmajuhi auto maksumus, kaugel sellest (võib-olla sobiks paremini „50 tuhhi”), kuid hea ümmargune arv illustratsioonideks. Kõik selgub võrdluses. Veel üks võrdluse võimalusi (võrdluses ei ole silmas peetud konkreetseid kortereid või firmasid, vaid tegemist on hüpoteetilise konstruktsiooniga): kui meie kahetoalise korteri elektri aastaeelarve on ca 120-150 EUR (soojusel 700-800 EUR), siis sellise masina maksumus võrdub 600-700 perekonna aastase elektriarvega või 150 pere aastane soojaarve või 15 tuh ühistranspordipiletit või …. No võrdlus 15 tuh ühistranspordi piletiga läks veidi üle võlli, selles mõttes, et nii suurt arvu on raske millegagi samastada. Vaevalt tahaks ükski pealik ringi sõita autoga, millel on sogan: „Hea kaaskodanik sõidan mõnusalt autoga, mis sisaldab Sinu 600 (või 300) aasta elektriarvet!”. Ehhe! Veider ju, kuid … tõsi. Seega, kui selline olukord meile ei meeldi, siis peaksime omanikena sellest märku andma omaniku esindajale, kes annaks suunised nõukogule. Niisama lihtne see ongi. Muidugi tuleb hoiduda ka teistpidi äärmustesse sattumast, isegi riigifirma pealiku auto peab olema selline, mis vastaks tema töö iseloomule ja vajadustele ning turvalisusele.

Pruugitud pirukakäru

Natukene huumorit ka vastavalt Istuva Tamme vulgaar-primitiivmeetodile. Üks võimalus võrrelda, millist autot osta oleks näiteks võrrelda „riigifirmade” pealike kasutavaid autosid maailmas. Et, kui rahvusvahelise firma pealik sõidab Bentlyga, siis meie teivasjaama ülemus … Sõidab ka Bentlyga? Või ei sõida? Mnjah. Kui võrrelda nende firmade käibeid ja kasumeid, siis ei saaks meie pealikud endale mitte „pirukakärugi lubada”. Võib-olla tõukeratast? Kepphobu?

Lõpetuseks:

Üldiselt on muidugi niimoodi, et pole tähtis, mis värvi on kass, peaasi, et ta hiiri püüaks. Siin ongi tähtis mitte kaotada silmist tegevuse tegelikku eesmärki ehk hiirte püüdmist, et see ei muutuks laiskunud/täissöönud kassi söötmiseks KiteKatega.  Vaat niimoodi!

Targutusi:

Must kolmnurk Juri Klarov Tallinn „eesti Raamat” 1986

Lk115 „”Kerbel pole neid vaimust vaeseid , kes neljakäpukil ringi ronivad ja peavad ennast kas Julius Caesariks või vene Kainiks. Tema hullumeelsus on geeniuste oma : ülev, minu meelest koguni lugupidamist väärt.”

„Lugupidamist väärt?”

„Just. Omavahel, nelja silma all rääkides, et tema teada ei saaks, „ Kartasov osutas sõrmega ülespoole, „on ka kõigevägevam natukene naljakas … Kui ta oli inimsoo loonud ja selle kõikvõimalike pahedega varustanud, lootis ta neid pahesid oma kümne käsuga talitseda …”

 

Kuldvasikas Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov Eesti riiklik kirjastus Tallinn 1962

Lk 321 „Jalakäijaid peab austama. Jalakäijad moodustavad suurema osa inimkonnast. Vähe sellest – inimkonna parema osa. Jalakäiad lõid maailma. … Ja kui see kõik oli valmis, kui meie planeet oli saanud võrdlemisi korraliku ilme, siis ilmusid autojuhid. Tuleb märkida, et ka auto leiutasid jalakäijad. Kuid autosõitjad unustasid selle kuidagi ruttu ära. Vaguraid ja arukaid jalakäijaid hakati lihtsalt alla ajama.”

Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012

Lk144 „Siiralt käitumisel on ka materiaalne külg. Töötajad, kliendid ja turustajad on inimesed, kes mõistavad ning hindavad viisakust ja kombekust. Tavaliselt vastavad nad samaga ja see võib kasumeid kergitada. Sellist filosoofiat järgides oleks firmade tulu võimalik märkimisväärselt suurendada.”

Ragtime E.L. Doctorow „Eesti Raamat” Tallinn 1981

Lk 91 „”Ärimaailma eliit oli ühes ruumis koos, kuid ei osanud midagi mõistlikku rääkida. Kohutav, kohutav mõtles Morgan. Süda kiskus krampi. Ta kuulis, kuidas ajukurdude vahel lõõtsusid tühja universumi elektrituuled.”

Indrek Hargla „Apteeker Melhior ja Oleviste mõistatus” Varrak 2010

Lk 64 Hindadest ja lisateenustest „Ta päris Dornilt, millist tasu Tallinna timukas poomise eest võtab.

„Vanasti oli neli killingit ja vaat õlut. Aga eks see oli ka ammu, kui viimati tui puua, „ vastas kohtuhärra

„Neli killingit! See on ju röövimine päise päeva ajal!”

„Raiumine maksab rohkem, „oskas Dorn vaid lisada. „Raiumise eest tuleb timukale kohe kuus killingit maksta. Ja kaks vaati õlut.”