Ilm
on kõle nii väljas, kui majanduses, kuid mõned meist teiega on veel
optimistlikud. Eks need prognoosid majanduslanguse mustematest stsenaariumitest
teevad närviliseks, kuid ega selle vastu suurt midagi teha anna. Mis tehtud see
tehtud. Nüüd tuleb terve püsida ja ligimisi aidata. Muidugi tuleb vaadata natuke
tulevikku ja kui asi lähebki väga hapuks, siis loota, et kriisimansa piisav aeg
enne seda hetke, kui käed ribadeks tõmbavad, jõuavad meile edastada sõnumi, et katsuge nüüd
isekeskis ja seltsiti hakkama saada. Toetage üksteist, kavake oma ilumuru ja
lilleklumbid ülesse ning pange porgand ja kartul maha. Kurk ka. Pole esimene
kord ja kuri aeg saab üle elatud. „Üsna linlikus
New Jerseys kasvatas igaüks tibatillukeses eesaias ube, porgandeid kapsaid,
nagu Eleanor Rooswelt Valge Maja esisel
muruväljaku. „Võiduaiad”, nõnda nende kohta öeldi.” (R. M. Edsel, B. Witter
„Monumendimehed” Tänapäev 2013. Lk 217) Pole vaja häbeneda, kodanikuinitsiatiivsust.
Halb, lausa andestamatu, oleks see, kui administratsioon
varjamisest, võltsoptimismist või julguse puudumisest inimesi teavitamata
jätab, pärssides nende iseseisvalt tegutsemist. See oleks küll närune lugu … Kuid senimaani on muidki mõtteid, näiteks
puitmajade tootjad usuvad, et head kriisi ei tohi raisku lasta. Õige mõte.
Hangume,
kuid ei varise
Vaatame,
mille siis esmalt kolmikkriis välja kahis? Turism, reisimine, konverentsid –
läinud. Hotellid, SPA-d, restoranid – läinud.
Meelelahutusüritused, kontserdid, kino –läinud. Spordiüritused ja
jõusaalid –läinud. Kaubanduskeskused – läinud. Igapäev langeb välja või vajub
tardumusse mingi ärisektor. Kiht kihilt kooritakse meie igapäevaelust maha see,
mis on küll tore lõbus ja nauditav, kuid pole elu alalhoiu mõttes esmatähtis.
Kuid koorub maha juba ka elutähtsaid teenuseid nagu lennundus – läinud. Kotkad
on laskunud. Reisilaevaliiklus ja
turupõhine bussindus seiskunud. Hangume. Tundub, et kahib tugevasti ka
kultuurivaldkonda (heliloojate liit esitas abipalve heliloojapalga
kehtestamiseks). Mis edasi? Midagi
positiivset? Aga Veneetsia kanalid olla läbipaistvaks muutunud. Kuid see
lohutab väheseid, isegi veneetslasi.
Elu jätkub
igal juhul. Hangub, kuid ei varise. Meie teiega jätkame ja ka riik jätkab koos
meiega. Selleks peame vaid olema kärmemad, nutikamad ja iseseisvamad otsustajad
kui kuu aega tagasi.
Kuid tõsi
on ka see, et täna peame kõik paljusid otsuseid tegema „puusalt tulistades“, et
kriisist kiirelt väljuda , kuid ka pikema kidumise võimalust arvestada. Olukord
mõistliku taastumise ja pika kidumise vahe tõenäosus on täna 50/50 (valitsuse
majandusprognoos tundus tegelikkust arvestades küll peene huumorina või
ülevõimendatud lohutusena), seepärast tuleb mõnda tegevus teha „igaks juhuks“
(nagu näiteks kartuli istutamine lilleklumpi). Sellised tegevused ei ole
majanduslikus mõttes tõhusad ega tulukad, kuid annavad kindlustunnet. Vaadake,
ka (liiklus, vara, tervise, reisi jne) kindlustuste ei osta me selleks, et
selle pealt teenida, see on ju selge kulu, vaid selleks, et kui juhtub
hädaolukord, siis on mingitki abi loota. Nii ka administratiivsete otsustega,
täna tuleb teha palju otsuseid kiiresti, igaks juhuks, osta kindlustus
tulevikku
Õlipuudest
õlitehasteni
Kui meie
põlevkivitööstus uute kliimanõuete toel kokku kukkus, siis tundus, et pole
midagi tobedamat kui … uutesse õlitehastesse investeerimine. Uutesse tehastesse
vanaaegse tehnoloogia jonnakaks elushoidmiseks? Kuid kriisi pika kidumise
perspektiivi võimalust silmas pidades tuleb näha selles otsuses ka teist külge.
Energeetilise kindlustuspoliisi külge.
Inimkonna
ajalugu on energeetiliste ressursside eduka muundamise ajalugu. Inimkond sai
õige arenghoo sisse, siis kui hakati kasvatama nisu ja õlipuid, neid ajastuomaseid
energiaressursse. Need kaks taime aitasid tõhusalt inimkonna energiavajaduse
rahuldamisele kaasa, võimaldades koguda lisaressursse kultuuri ja teaduse arendamiseks.
Niimoodi liiguti energianäljasena edasi, avastades üha uusi energiaallikaid.
Tänapäeva maailm, milline on avastanud ja kasutusele võtnud imepäraseid energia
muundamise vorme põhineb siiski suuresti maaõlil ja sellest toodetaval
energial. Seni veel. Rohepööre energiatootmises oli just-just saabumas,
maailmad olid juba hüppevalmis, mõned teinud äratõukegi, kui …kriis. Käesoleva
kolmikkriisiga kurnavad riigid ennast finantsressursside mõttes otsatul kombel
tühjaks. Muide ka raha ei ole muud, kui kõige universaalsem energiaühik. Uutesse
hirmkallitesse tehnoloogiatesse suudavad investeerida vaid väga vähesed, kui
üldse keegi. Kuid energiavajadus jääb. Võib arvata, et logistiliste süsteemide
hakkmasinasse sattumine, osade piirkondade kapseldumissoov ja piiride kaitse
muudab ka energia kättesaadavuse põhiküsimuseks koos toidu ja
kütusejulgeolekuga. Tegelikult energeetilised ressursid ju kõik. Kes omab oma
energiat, sellel on eelisvõimalused oma süsteemid ülesse ehitada, kui neil, kes
energia tootmisest kaugel on. Just sellest „kindlustuspoliisi“ seisukohalt
tuleb vaadata ka valitsuse investeeringut õlitehase rajamissa.
Senini oli
valitsuse soov investeerida põlevkivienergeetikasse pöörane raiskamine.
Arutlusel oli ju ligi miljardi eelarveraha investeerimisest sellesse
sektorisse. Jabur on rahuajal investeerida kivist õli (või vee)
väljapressimisse, kui õlimaades voolab see ise maast välja. Rohkelt. Rammusalt.
Kui
parlamendiliikmed (PM 30.03.20) kritiseerisid 125 milj EUR suunamist uue
õlitehase rajamisse, sest see pole mitte ainult ülimalt riskantne ettevõtmine,
vaid läheb ka mööda EL-i kliimaeesmärkidest, siis oli neil tuline õigus.
Õigemini oli neil õigus veel kaks nädalat tagasi. Täna pole meie põhimure mitte
EL kliimaeesmärgid, vaid mured on eksistentsiaalsed. Majanduslikus mõttes on
tegemist kahjumliku ettevõtmisega, sest õli
tootmine tasub end ära, kui nafta barrelihind on 45 USD (praegu u 20USD). Kuid
ka tasuta ühistransport, kolmekordselt doteeritud rongi piletihind,
sotsiaalmajad ja muu tilu-lilu ei olnud ju kasumiprojektid, vaid poliitilise
valiku küsimus. Jaburus. Raiskamine majanduslikus mõttes ja turu solkimine. Meie
ühise raha raiskamine. Muidugi olid need hea aja raiskamise valikud ja
poliitinimeste eputamine, mille võiks ilmselt nüüd ära unustada nagu mitmed
teisedki jaburused. Kuid energeetiline julgeolek ei ole vaieldav. Kuigi ei kujuta praegu väga hästi ette, kes selle tehase valmis ehitab ja kuskohast seadmed hangitakse (normaaltingimustes ja rahvusvahelise oskusteabega ehitajal võtaks see 4-5 aastat). Pole ka välistatud, et kui vaja, siis teevad omad nutikad ja külasepad selle valmis. Ärme suhtu
põlastavalt meie maa varadesse, mis võivad olla meie pääse tulevikku. Inetust
pardipojast võib sirguda ilus luik. Kui kogu sellest jamast välja tuleme, siis
vaatame kuidas edasi, ehk jõuame enne järgmiseid jamasid energiat toota mingil
mõistlikumal kombel. Usutavasti.
Põhi paika
Selleks, et mõista
energia mõju meile oleks mõistlik panna see õigesse raamistikku. Y. N. Harari on
„Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ (Lk 437/438) toonud välja järgmise huvitava
käsitluse: „Tööstusrevolutsioon on
sisuliselt olnud energia muundamise revolutsioon. Selle sügavamaks mõtteks on,
et meie käsutuses olev energia on piiramatu. Kui täpne olla, saab ainuke
piirang siin olla üksnes meie teadmatus. Iga paarikümne aasta tagant avastame
mõne uue energiaallika, nii et meie kasutuses oleva energia hulk muudkui
kasvab“ „Päikeseenergiast jõuab Maani küll väike osa, kuid seda on siiski
3 766 800 eksadžauli aastas (džaul on energia mõõtühik
meetrisüsteemis ning üks džaul vastab ligikaudu niisugusele energiahulgale,
mida on vaja selleks, mida on vaja selleks, et võike õun ühe meetri kõrgusele
tõsta; eksadžaul koosneb miljarditest džaulidest ehk päris suurest hulgast
õuntest). Kõik maailma taimed kokku püüavad neist Päikeselt tulevatest eksadžaulidest fotosünteesi käigus
kinni kõigest umbes 3000. Kogu inim- ja tööstsutegevuse tarbeks kulub aastas
umbes 500 eksdžauli energiat – selle koguse saab Maa Päikeselt kätte kõigest 90
minutiga.“ „Enne tööstusrevolutsiooni sõltus inimeste energiaturg peaaegu täielikult
üksnes taimedest. Inimesed elasid rohelise energiareservuaari ääres, mis
mahutas aastas 3000 eksadžauli, ning
püüdsid sellest välja pumbata nii palju energiat, kui vähegi said.
Tööstusrevolutsiooni käigus mõistsime aga, et me elame tegelikult hoopis ääretu
energiaookeani ääres, mis mahutab miljardeid eksadžauli potentsiaalset
energiat. Meil pole selle kätte saamiseks vaja teha muud, kui leiutada paremad
pumbad.“ Lugu on selles, et kui me oma praegused pumbad seisma paneme, siis
pole meil energiat et luua uusi pumpasid puhta energiaookeani pumpade
loomiseks. Vaat niimoodi. Just seepärast on tähtis säilitada energeetiline
julgeolek (ja kui vaja siis ka iseolemine). Muide mitte vähetähtis pole see, kuidas energiat kasutatakse, millised on prioriteedid. Näiteks aju kastab oma paariprotsendilise massi juures 20% meie energiast, kasutagem siis seda energiat mõistlikult. Mitte kõik asjal ja tegevused maailmas ei ole võrdsustamiseks.
Harjumuste,
stereotüüpide, vajaduste muutumine.
Kui
meile sisendatakse pidevalt mantrat, et kohe-kohe on kõik halb möödas ja kõik
normaliseerub, siis … See oleks tore, kuid pole reaalne. Meie teiega pole enam
need kes me olime eile, me oleme homsed. Isegi kui kõik võikski normaliseeruda
„nagu eile“, siis kriis on sügavalt raputanud ühiskondi. Meie teiega oleme
sellest müksust ärganud ja märganud …Ups! Oleme teinud paljusid asju
harjumusest. Mitte seepärast, et meile miski millega me oleme harjunud meile
meeldib või et see oleks mugav või meie tervisele kasulik, vaid me elame suure
aja automaatrežiimis. Me ei mõtle ega
kaalu valikuvõimaluste üle. Mugavustsoon. Kuid oludes, kus paljud kaubad ja
teenused on kadunud, piiratud või kolinud teistesse müügikanalitesse, siis
oleme sunnitud oma harjumustest välja tulema ja tegema uusi valikuid. Toimub
massiline harjumuste muutumine ja vajaduste ümberhindamine. Kõige lihtsam näide,
kõik need kes on kriisist läbi on tulnud, on õppinud käsi pesema. Ilmselt on
see muutunud harjumuseks. Saanud osaks „geneetilisest koodist“.
Ilmselt
muutub kogu ostukäitumine. Kui praegu on kriisimansalt selge suunis, et ärge
käige poes (ja poes käimise võimalused on piiratud), siis üha rohkem kaupu
jõuab tarbijani mitte läbi poepaleede vaid kullerteenuse. See mugavus, tellida
kaupu ilma sohvalt tõusmata, saab ilmtingimata uueks harjumuseks. Küsimus on
selles, millega asendub poes käimine kui vabaajaveetmine ja meelelahutusüritus
uutes tingimustes? Eks ole hea küsimus? Aeg tahab ju sisustamist. Samas
meelelahutusäri, mis oli enne kriisi kõige kiiremini kasvav majandusvaldkond
kukkus kriisis kokku hetkega. Nagu plirtsti. Seegi on mõttekoht.
Kui
senised transpordiarengu kavad on sõnajadadena propageerinud sundliikumiste
asendamist, esitades selleks lausa meetmete paketi, siis nüüd on kriis
selle meetme meie eest ära otsustanud. Paljud meist teiega on piiranud oma tööalast
liikumist pea olematuks. Oleme aru saanud, et pole vaja „käia“ konverentsidel,
nõupidamistel, kohtumistel, sest kõik see on võimalik korraldad ka digimaailma
vahendusel (sõbralikku suminat on vähem, kuid on tervislikum). Kui enne tundus
see tuim ja tarbetu, siis nüüd on sellest kujunenud elu norm (või ellujäämise
norm). Tekkib harjumus, mis kinnistub ja
peale kriisi on usutavasti „koos+olekute“ vorm suuresti asendunud „koos, kuid
eraldi, olekutega“. Lihtsalt mugavam, aja ja rahasäästlikum. Sellest vaid samm
edasi tekkib nii mõnelgi küsimus …milleks „tööl käia“, kui suurema osa
asjatoimetusi saab kriisi ajal , miks siis mitte jätkata seda töövormi ka peale
kriisi, teha samuti arvuti teel. Jälle mugav, ei pea sõiduks aega ega raha
kulutama, uhket rõivast ostma ega lõhnavett ja palgepuna kasutama. Kuid jällegi
see küsimus, mida teha tekkinud lisaressursi – ajaga? Kas seda saaks kasutada
igaühe eraldi ja kõigi koos ühisloome platvormidel tegutsemiseks?
Õppimine
võib saada uue tähenduse ja kvaliteedi. Kriis on muutnud ka õppimise sisu ja
vormi. Enam ei ole ju tarvis koolis „käia“, piisab, kui arvuti lahti teha ja …
Siit algabki uus võimaluste kaskaad, uued suhted nii sõprade, õpetajate, kui
vanematega. Muutub ka suhtumine õppimisse, see pole enam tunnis pingi nühkimine
ja vahetunni ootamine. Aeg ja ruum oma tavapärases mõistes on kadunud, on
tekkinud valikuvõimalus: millal, mida, kuidas. Ka õppimine muutub ajatööst
eesmärgipäraseks ehk juhtimiseks eesmärgi kaudu. Tähtis on et (kooli)töö oleks
tehtud õigeks ajaks ja kvaliteetselt. Kõik muu on vaba valik. Täpselt nagu
päriselus. Kuid e-õpe lahendab ka paljud meie murekohad, mis on seotud
õpetajate vanuse ja vähesusega. Põhimõtteliselt on võimalik, et õpilane, kes
praegu harjub e-õppega pole enam seotud konkreetse koole ega õpetajaga vaid ta
saab ise valida milliseid ja kelle kursuseid ta kuulab/osaleb. See omakorda annab
headele ja pühendunud õpetajatele võimaluse harida tunduvalt rohkem lapsi.
e-õppel pole ju füüsilisi piire, et klassi mahub 20-30 õpilast. Põhimõtteliselt
on õpilaste arv piiramatu. Jah, muidugi nõuab selline õppevormide (ja loodetavasti
ka sisu) muutust, õpilastelt enam vastutuse võtmist, otsuste langetamist ja
võrgustike kasutamist. Just see, mida me ühelt asiselt eduriigi kodanikult
ootamegi. Ning kõige selles tulemusena vabaneb jällegi kõige defitsiitsem ja
taastumatum ressurss – aeg, kvaliteetaeg.
Kogu
see kvaliteetaja müriaad mõjutab ka suhteid perekonna sees. Loodetavasti
paremuse poole, kus vanematel on aega (kuna
ei pea tööl „käima“, puhas ajavõit) peresisesteks suheteks ja koostegemise
rõõmudeks. Ühistegevuseks, oludeks, kus iga tegemine oleks sündmus. Märk.
Harjumatu? Kindlasti on see harjumatu võrreldes meie eilse tormava maailmaga. Kuid
kriis on näidanud meile teiega, et suur osa tegemisi, mida me oleme pidanud
ülioluliseks on tegelikult tühja tegemised, tühja rabelemised ja tühja
muretsemised. „Ma olen vana mees ja mul on olnud palju muresid, kuid enamikku
neist muredest pole kunagi olemas olnud. Mark Twain” (Jon M. Huntsman „Võitjad
sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012 lk 125). Nii ongi. Küsimus on vaid
selles, kas me kasutame selle kriisi kiirendused ära või halame ainult kahjude
üle. Meil on võimalus teha midagi hoopis uut, mis annab ka täiesti uuelaadseid
tulemusi. Sest vaadake „Meie hädad ei teki sellest, mida me ei tea. Meie hädad
tekivad sellest, mida me kindlalt teame, aga mis ei vasta tõele“ Mark Twain.“ (D
J Levitin „Valede välimääraja.“ Argo 2018 Lk 20). Katsetagem siis uutes oludes
uute asjadega. Asjadega, mida me ei tea. Vähemalt kindlalt ei tea.
Uus
harjumus, inertsus, mugavus
M. Konnikova kirjutab („Meelevalitseja“ Helios
2013 Lk 189), et „Inertsus on väga võimas jõud. Me oleme harjumuse orjad. Ja
meie harjumuste hulka ei kuulu ainult nähtavad harjumused, nagu näiteks see, et
iga kord pärast tööd elutuppa minnes paneme käima televiisori või siis vaatame,
mis külmkapis leidub, vaid meil on mõtteharjumused, ettearvatavad mõttekäigud,
mis käivitudes viivad ettearvatavale teele. Ja just mõtteharjumust on väga
raske muuta.“
„Üks võimsamaid jõude, mis mõjutab valiku
tegemist, on vaikimisi valiku efekt – see on juba varem käsitlemist leidnud
kalduvus valida kergema vastupanu tee, leppida sellega, mis on käes, niikaua
kuni see valik on piisavalt mõistlik. „
„Kummaline on see, et mida paremad me oleme,
mida paremaks oleme saanud ja mida rohkem oleme õppinud, seda tugevam on tung
juba puhata. Meile tundub, et oleme selle kuidagi ära teeninud, ning me ei
mõista, et tegelikult on see suurim karuteene, mida endale üldse saaksime teha
Me näeme seda mustrit kordumas mitte ainult
isiku tasandil, vaid ka organisatsioonides ja korporatsioonides. Mõelge, kui
palju on olnud ettevõtteid, kes on, kes on löönud läbi mõne innovaatilise
lahendusega, kuid kes juba paari aasta pärast on konkurentidest kaugele maha
jäänud. (Näiteks Kodak, Atari või BlackBerry looja RIM.) Ja see kalduvus ei
piirdu ainult ärimaailmaga. Suurejoonelisele innovatsioonile järgnev
suurejoonelise stagnatsiooni muster kirjeldab üldisemat suundumust, mida tuleb
ette akadeemilises maailmas, sõjanduses ja peaaegu igal tööstus- või ametialal,
mida suudate nimetada. „
„Miks on need mustrid nii levinud? Kõik taandub
vaikimisi valiku efektile, inertsusele laiemal tasandil: juurdunud harjumustel.
Ja mida tasustatum on harjumus, seda raskem on seda murda.“ Nüüd murrab kriis
palju harjumusi, kuid … tekkivad uued harjumused. Neid tulebki silmas pidada,
kui tahame kujundada mõistlikku elulaadi edasiseks.
Kvaliteetaja
kogusumma?
Kui
me nüüd projetseerime kõik need võimalused ja mittevõimalused tulevikku, siis
mida meie teiega võime sellest välja lugeda?
Esiteks, on meile eksistentsiaalselt tähtsad
toidu ja energiajulgeolek. Loodetavasti on kriisijärgne ühiskond seda
arvestanud ning väärtustab rohkem kodumaist toidukraami, kui osa
toidujulgeolekust. Seda enam, et meil tehakse uskumatult häid tooteid, nagu
näiteks juustud, mille kohta ei oskaks öelda, et need jääksid alla Hollandi
omadele. Kõik meistrite õppimise ja tooraine kvaliteedi küsimus.
Energiajulgeolek
on ilmselt küsimus, millele mõtleb iga linn/küla kortermaja kui üksiktalu, seda
enam, et uued tehnoloogiad võimaldavad juba täna paljusid lahendusi, kui
bürokraatia oma traataiaga neid ei takistaks. Muide kriis näitab ka seda, et
suur osa administratsioonide kehtestatud piirangud, keelud ja normid on
mõttetud. Puhas ajaraisk ja ühiskonna energeetilise ressursi ebamõistlik kulutamine. Loodetavasti asume pärast kriisi
jõuliselt seda valdkonda kärpima, et edendada isiklikku initsiatiivi. Kõik need
mõttetud load, standardid ja järelvalved tuleb tuttu panna, see on ühiskonna
ressursi vabastamine. Väärkasutusest. Kriisis tuli ilmsiks, et seal kus oli
vaja sekkuda seal ei olnud sageli mingit otsustusvõimet. Ilmnes lausa
enesetapjalik otsustusvõimetus nagu näiteks see, et Riigikogu peab kodukorra
järgi menetlema seadust „füüsiliselt“, vähemalt 51 seadusandjat peavad enese
ohverdama bürokraatia ja tobeduse altarile, sest muidu ei saa eelarvet
menetleda (kas Põhiseadus peaks algama lausega“ „Igaühel on õigus kooleda
heasse põhiseadusesse ja oma isiklikku tobedusse“?). Mõttetu ohverdus ja halb
eeskuju ühiskonnale. Samuti ei saa muuta kõrgametnike palkasid, sest need on
tehtud rahuaja standardite järgi, riskides väga suure meelepahaga ja
mõistmatusega ühiskonna poolt.
Kuid
edasi. Millised on järgmised vajadused peale toidu ja energia? Ilmselt eluase. Kuigi
kinnisvarasektor on momendil nukras seisus, nii nagu mitmed teisedki sektorid,
siis on selle taastumine ilmselt kiirem. Ilmselt näeme jälle kord põldude kinnisvaralisi
Stonehengesid, kuid uued vajadused on ülekaalus. Muidugi on inimeste võimalused ja vajadused
kriisijärgselt teisenenud. Niisiis, kui võtta kokku eelnevad mõttepojukesed, et
inimesed ei pea enam „käima“ tööl, koosolekutel, poes, koolis siis … tekkib
neil hulgaliselt aega ja … vähe ruumi. Kuidas
nii? Inimsuhted paranevad (kui just riidu ei minda harjumusest olla omas
mullis), mis loob ka lähedust inimeste vahel. Lähedastel sidemetel on teatavasti
tagajärjed. Ilmselt sünnib meil detsembrist maini robinal ja rohkelt lapsi …
Niisiis vajavad kriisijärgsed perekonnad eluasemeid, kus oleks ruumi
lisanduvatele pereliikmetele, kodukontoritele (olenevalt perest 1-3), õpiruumid
ja vabaajaveetmise võimalus. Ja kuna reisimisega on mingiks ajaks nii nagu on
(mõistlik on selles suhtes mitte teha liig optimistlikke plaane), siis lähevad
hinda suvilad, nii enda omad, kui üüritud. Nii, et sellest kriisist on võimalik
tubli tegutsemisega tõesti välja nõristada mitmeid positiivseid arengusuundi,
kui meil teiega selleks nutti jätkub.
Kui
nüüd mõelda suuremalt, et mida kõike me tahaksime, millised võiksid olla need
tooted ja teenused, mida me seni pole osanudki tahta, kuna meil polnud aega
selle üle mõelda (kuid nüüd on!) ja pöörata need mõtted/ideed tegevusteks, siis
võiks sündida midagi imelist, mis oleks rõõmuks iseendale ja vajalik teistele.
Tasuks vast uskuda endasse ja proovida „Kolumbus oli suur ebaõnnestuja. Kui ta purjed
heiskas, polnud tal aimugi, kuhu läheb; kui kohale jõudis, polnud tal aimugi,
kuhu saabus“ (M. Dobbs „Kaardimaja“ (L. Liides & Tänapäev 2016 lk 88). Kõik
on suhteline ka õnnestumine. Kuid õnnestumist ei tule, kui ei proovi.
Järgneb …
Targutusi:
J O De La
Mettrie „Inimene kui masin“ Ilmamaa 2017
Lk 23.
„Võtkem niisiis toeks kogemuste kepp ning jätkem sinnapaika filosoofide tühiste
sekelduste ajalugu. Olla pime ning uskuda end ilma selle kepita toime tulevat
tähendab ülimat pimedust.“ (2017 lk 23)
Lk 19
„Targale ei piisa sellest, et ta loodust ja tõde uurib; ta peab julgema seda
välja öelda nende väheste huvides, kes tahavad ja oskavad mõelda; sest teistel,
kes on vabatahtlikult eelarvamuste orjad, ei ole tõeni jõudmine võimalikum kui
konnal lennata.“
M. Puzo „Corleone perekond” Ersen 2012
Lk 288 „Selles äris nagu eluski on lugupidamine kõik. Selles elus Sonny,
sa ei saa nõuda lugupidamist, sa pead seda valitsema.”
Lk 304 „Ma pean mõtlema igaühele, Santino. Tessiole ja Clemenzale je
nende meestele ja kõigile nende perekondadele. Ma olen vastutav,” lausus ta ja
pidas siis pausi, otsides õigeid sõnu. „ma olen vastutav igaühe eest,” jätkas
ta, „kogu meie organisatsiooni eest, igaühe eest.”
Lk 305 „Sa ei tea mitte midagi. Ja kui sa hakkad mõistma, kui vähe sa
tead, siis võib-olla, võib-olla hakkad sa lõpuks kuulama.” Ta laskis Sonny lõua
lahti ja sikutas oma kõrva. „kuula, „ käskis ta. „See on algus.”