Tuesday, March 31, 2020

Kolmikkriis V5: Võiduaedadest kvaliteetaja kogusummani



Ilm on kõle nii väljas, kui majanduses, kuid mõned meist teiega on veel optimistlikud. Eks need prognoosid majanduslanguse mustematest stsenaariumitest teevad närviliseks, kuid ega selle vastu suurt midagi teha anna. Mis tehtud see tehtud. Nüüd tuleb terve püsida ja  ligimisi aidata. Muidugi tuleb vaadata natuke tulevikku ja kui asi lähebki väga hapuks, siis loota, et kriisimansa piisav aeg enne seda hetke, kui käed ribadeks tõmbavad,  jõuavad meile edastada sõnumi, et katsuge nüüd isekeskis ja seltsiti hakkama saada. Toetage üksteist, kavake oma ilumuru ja lilleklumbid ülesse ning pange porgand ja kartul maha. Kurk ka. Pole esimene kord ja kuri aeg saab üle elatud. „Üsna linlikus New Jerseys kasvatas igaüks tibatillukeses eesaias ube, porgandeid kapsaid, nagu Eleanor Rooswelt Valge Maja  esisel muruväljaku. „Võiduaiad”, nõnda nende kohta öeldi.” (R. M. Edsel, B. Witter „Monumendimehed” Tänapäev 2013. Lk 217) Pole vaja häbeneda, kodanikuinitsiatiivsust. Halb, lausa andestamatu,  oleks see, kui administratsioon varjamisest, võltsoptimismist või julguse puudumisest inimesi teavitamata jätab, pärssides nende iseseisvalt tegutsemist. See oleks küll närune lugu …  Kuid senimaani on muidki mõtteid, näiteks puitmajade tootjad usuvad, et head kriisi ei tohi raisku lasta. Õige mõte.
                         
Hangume, kuid ei varise

Vaatame, mille siis esmalt kolmikkriis välja kahis? Turism, reisimine, konverentsid – läinud. Hotellid, SPA-d, restoranid – läinud.  Meelelahutusüritused, kontserdid, kino –läinud. Spordiüritused ja jõusaalid –läinud. Kaubanduskeskused – läinud. Igapäev langeb välja või vajub tardumusse mingi ärisektor. Kiht kihilt kooritakse meie igapäevaelust maha see, mis on küll tore lõbus ja nauditav, kuid pole elu alalhoiu mõttes esmatähtis. Kuid koorub maha juba ka elutähtsaid teenuseid nagu lennundus – läinud. Kotkad on laskunud. Reisilaevaliiklus  ja turupõhine bussindus seiskunud. Hangume. Tundub, et kahib tugevasti ka kultuurivaldkonda (heliloojate liit esitas abipalve heliloojapalga kehtestamiseks).  Mis edasi? Midagi positiivset? Aga Veneetsia kanalid olla läbipaistvaks muutunud. Kuid see lohutab väheseid, isegi veneetslasi.
Elu jätkub igal juhul. Hangub, kuid ei varise. Meie teiega jätkame ja ka riik jätkab koos meiega. Selleks peame vaid olema kärmemad, nutikamad ja iseseisvamad otsustajad kui kuu aega tagasi.
Kuid tõsi on ka see, et täna peame kõik paljusid otsuseid tegema „puusalt tulistades“, et kriisist kiirelt väljuda , kuid ka pikema kidumise võimalust arvestada. Olukord mõistliku taastumise ja pika kidumise vahe tõenäosus on täna 50/50 (valitsuse majandusprognoos tundus tegelikkust arvestades küll peene huumorina või ülevõimendatud lohutusena), seepärast tuleb mõnda tegevus teha „igaks juhuks“ (nagu näiteks kartuli istutamine lilleklumpi). Sellised tegevused ei ole majanduslikus mõttes tõhusad ega tulukad, kuid annavad kindlustunnet. Vaadake, ka (liiklus, vara, tervise, reisi jne) kindlustuste ei osta me selleks, et selle pealt teenida, see on ju selge kulu, vaid selleks, et kui juhtub hädaolukord, siis on mingitki abi loota. Nii ka administratiivsete otsustega, täna tuleb teha palju otsuseid kiiresti, igaks juhuks, osta kindlustus tulevikku

Õlipuudest õlitehasteni

Kui meie põlevkivitööstus uute kliimanõuete toel kokku kukkus, siis tundus, et pole midagi tobedamat kui … uutesse õlitehastesse investeerimine. Uutesse tehastesse vanaaegse tehnoloogia jonnakaks elushoidmiseks? Kuid kriisi pika kidumise perspektiivi võimalust silmas pidades tuleb näha selles otsuses ka teist külge. Energeetilise kindlustuspoliisi külge.
Inimkonna ajalugu on energeetiliste ressursside eduka muundamise ajalugu. Inimkond sai õige arenghoo sisse, siis kui hakati kasvatama nisu ja õlipuid, neid ajastuomaseid energiaressursse. Need kaks taime aitasid tõhusalt inimkonna energiavajaduse rahuldamisele kaasa, võimaldades koguda lisaressursse kultuuri ja teaduse arendamiseks. Niimoodi liiguti energianäljasena edasi, avastades üha uusi energiaallikaid. Tänapäeva maailm, milline on avastanud ja kasutusele võtnud imepäraseid energia muundamise vorme põhineb siiski suuresti maaõlil ja sellest toodetaval energial. Seni veel. Rohepööre energiatootmises oli just-just saabumas, maailmad olid juba hüppevalmis, mõned teinud äratõukegi, kui …kriis. Käesoleva kolmikkriisiga kurnavad riigid ennast finantsressursside mõttes otsatul kombel tühjaks. Muide ka raha ei ole muud, kui kõige universaalsem energiaühik. Uutesse hirmkallitesse tehnoloogiatesse suudavad investeerida vaid väga vähesed, kui üldse keegi. Kuid energiavajadus jääb. Võib arvata, et logistiliste süsteemide hakkmasinasse sattumine, osade piirkondade kapseldumissoov ja piiride kaitse muudab ka energia kättesaadavuse põhiküsimuseks koos toidu ja kütusejulgeolekuga. Tegelikult energeetilised ressursid ju kõik. Kes omab oma energiat, sellel on eelisvõimalused oma süsteemid ülesse ehitada, kui neil, kes energia tootmisest kaugel on. Just sellest „kindlustuspoliisi“ seisukohalt tuleb vaadata ka valitsuse investeeringut õlitehase rajamissa. 
Senini oli valitsuse soov investeerida põlevkivienergeetikasse pöörane raiskamine. Arutlusel oli ju ligi miljardi eelarveraha investeerimisest sellesse sektorisse. Jabur on rahuajal investeerida kivist õli (või vee) väljapressimisse, kui õlimaades voolab see ise maast välja. Rohkelt. Rammusalt.

Kui parlamendiliikmed (PM 30.03.20)  kritiseerisid 125 milj EUR suunamist uue õlitehase rajamisse, sest see pole mitte ainult ülimalt riskantne ettevõtmine, vaid läheb ka mööda EL-i kliimaeesmärkidest, siis oli neil tuline õigus. Õigemini oli neil õigus veel kaks nädalat tagasi. Täna pole meie põhimure mitte EL kliimaeesmärgid, vaid mured on eksistentsiaalsed. Majanduslikus mõttes on tegemist kahjumliku ettevõtmisega, sest  õli tootmine tasub end ära, kui nafta barrelihind on 45 USD (praegu u 20USD). Kuid ka tasuta ühistransport, kolmekordselt doteeritud rongi piletihind, sotsiaalmajad ja muu tilu-lilu ei olnud ju kasumiprojektid, vaid poliitilise valiku küsimus. Jaburus. Raiskamine majanduslikus mõttes ja turu solkimine. Meie ühise raha raiskamine. Muidugi olid need hea aja raiskamise valikud ja poliitinimeste eputamine, mille võiks ilmselt nüüd ära unustada nagu mitmed teisedki jaburused. Kuid energeetiline julgeolek ei ole vaieldav. Kuigi ei kujuta praegu väga hästi ette, kes selle tehase valmis ehitab ja kuskohast seadmed hangitakse (normaaltingimustes ja rahvusvahelise oskusteabega ehitajal võtaks see 4-5 aastat). Pole ka välistatud, et kui vaja, siis teevad omad nutikad ja külasepad selle valmis. Ärme suhtu põlastavalt meie maa varadesse, mis võivad olla meie pääse tulevikku. Inetust pardipojast võib sirguda ilus luik. Kui kogu sellest jamast välja tuleme, siis vaatame kuidas edasi, ehk jõuame enne järgmiseid jamasid energiat toota mingil mõistlikumal kombel. Usutavasti.

Põhi paika 

Selleks, et mõista energia mõju meile oleks mõistlik panna see õigesse raamistikku. Y. N. Harari on „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ (Lk 437/438) toonud välja järgmise huvitava käsitluse:  „Tööstusrevolutsioon on sisuliselt olnud energia muundamise revolutsioon. Selle sügavamaks mõtteks on, et meie käsutuses olev energia on piiramatu. Kui täpne olla, saab ainuke piirang siin olla üksnes meie teadmatus. Iga paarikümne aasta tagant avastame mõne uue energiaallika, nii et meie kasutuses oleva energia hulk muudkui kasvab“ „Päikeseenergiast jõuab Maani küll väike osa, kuid seda on siiski 3 766 800 eksadžauli aastas (džaul on energia mõõtühik meetrisüsteemis ning üks džaul vastab ligikaudu niisugusele energiahulgale, mida on vaja selleks, mida on vaja selleks, et võike õun ühe meetri kõrgusele tõsta; eksadžaul koosneb miljarditest džaulidest ehk päris suurest hulgast õuntest). Kõik maailma taimed kokku püüavad neist Päikeselt  tulevatest eksadžaulidest fotosünteesi käigus kinni kõigest umbes 3000. Kogu inim- ja tööstsutegevuse tarbeks kulub aastas umbes 500 eksdžauli energiat – selle koguse saab Maa Päikeselt kätte kõigest 90 minutiga.“ „Enne tööstusrevolutsiooni sõltus inimeste energiaturg peaaegu täielikult üksnes taimedest. Inimesed elasid rohelise energiareservuaari ääres, mis mahutas aastas 3000 eksadžauli,  ning püüdsid sellest välja pumbata nii palju energiat, kui vähegi said. Tööstusrevolutsiooni käigus mõistsime aga, et me elame tegelikult hoopis ääretu energiaookeani ääres, mis mahutab miljardeid eksadžauli potentsiaalset energiat. Meil pole selle kätte saamiseks vaja teha muud, kui leiutada paremad pumbad.“ Lugu on selles, et kui me oma praegused pumbad seisma paneme, siis pole meil energiat et luua uusi pumpasid puhta energiaookeani pumpade loomiseks. Vaat niimoodi. Just seepärast on tähtis säilitada energeetiline julgeolek (ja kui vaja siis ka iseolemine). Muide mitte vähetähtis pole see, kuidas energiat kasutatakse, millised on prioriteedid. Näiteks aju kastab oma paariprotsendilise massi juures 20% meie energiast, kasutagem siis seda energiat mõistlikult. Mitte kõik asjal ja tegevused maailmas ei ole võrdsustamiseks. 

Harjumuste, stereotüüpide, vajaduste muutumine.

Kui meile sisendatakse pidevalt mantrat, et kohe-kohe on kõik halb möödas ja kõik normaliseerub, siis … See oleks tore, kuid pole reaalne. Meie teiega pole enam need kes me olime eile, me oleme homsed. Isegi kui kõik võikski normaliseeruda „nagu eile“, siis kriis on sügavalt raputanud ühiskondi. Meie teiega oleme sellest müksust ärganud ja märganud …Ups! Oleme teinud paljusid asju harjumusest. Mitte seepärast, et meile miski millega me oleme harjunud meile meeldib või et see oleks mugav või meie tervisele kasulik, vaid me elame suure aja automaatrežiimis. Me  ei mõtle ega kaalu valikuvõimaluste üle. Mugavustsoon. Kuid oludes, kus paljud kaubad ja teenused on kadunud, piiratud või kolinud teistesse müügikanalitesse, siis oleme sunnitud oma harjumustest välja tulema ja tegema uusi valikuid. Toimub massiline harjumuste muutumine ja vajaduste ümberhindamine. Kõige lihtsam näide, kõik need kes on kriisist läbi on tulnud, on õppinud käsi pesema. Ilmselt on see muutunud harjumuseks. Saanud osaks „geneetilisest koodist“.

Ilmselt muutub kogu ostukäitumine. Kui praegu on kriisimansalt selge suunis, et ärge käige poes (ja poes käimise võimalused on piiratud), siis üha rohkem kaupu jõuab tarbijani mitte läbi poepaleede vaid kullerteenuse. See mugavus, tellida kaupu ilma sohvalt tõusmata, saab ilmtingimata uueks harjumuseks. Küsimus on selles, millega asendub poes käimine kui vabaajaveetmine ja meelelahutusüritus uutes tingimustes? Eks ole hea küsimus? Aeg tahab ju sisustamist. Samas meelelahutusäri, mis oli enne kriisi kõige kiiremini kasvav majandusvaldkond kukkus kriisis kokku hetkega. Nagu plirtsti. Seegi on mõttekoht.

Kui senised transpordiarengu kavad on sõnajadadena propageerinud sundliikumiste asendamist, esitades selleks lausa meetmete paketi, siis nüüd on kriis selle meetme meie eest ära otsustanud. Paljud meist teiega on piiranud oma tööalast liikumist pea olematuks. Oleme aru saanud, et pole vaja „käia“ konverentsidel, nõupidamistel, kohtumistel, sest kõik see on võimalik korraldad ka digimaailma vahendusel (sõbralikku suminat on vähem, kuid on tervislikum). Kui enne tundus see tuim ja tarbetu, siis nüüd on sellest kujunenud elu norm (või ellujäämise norm).  Tekkib harjumus, mis kinnistub ja peale kriisi on usutavasti „koos+olekute“ vorm suuresti asendunud „koos, kuid eraldi, olekutega“. Lihtsalt mugavam, aja ja rahasäästlikum. Sellest vaid samm edasi tekkib nii mõnelgi küsimus …milleks „tööl käia“, kui suurema osa asjatoimetusi saab kriisi ajal , miks siis mitte jätkata seda töövormi ka peale kriisi, teha samuti arvuti teel. Jälle mugav, ei pea sõiduks aega ega raha kulutama, uhket rõivast ostma ega lõhnavett ja palgepuna kasutama. Kuid jällegi see küsimus, mida teha tekkinud lisaressursi – ajaga? Kas seda saaks kasutada igaühe eraldi ja kõigi koos ühisloome platvormidel  tegutsemiseks?

Õppimine võib saada uue tähenduse ja kvaliteedi. Kriis on muutnud ka õppimise sisu ja vormi. Enam ei ole ju tarvis koolis „käia“, piisab, kui arvuti lahti teha ja … Siit algabki uus võimaluste kaskaad, uued suhted nii sõprade, õpetajate, kui vanematega. Muutub ka suhtumine õppimisse, see pole enam tunnis pingi nühkimine ja vahetunni ootamine. Aeg ja ruum oma tavapärases mõistes on kadunud, on tekkinud valikuvõimalus: millal, mida, kuidas. Ka õppimine muutub ajatööst eesmärgipäraseks ehk juhtimiseks eesmärgi kaudu. Tähtis on et (kooli)töö oleks tehtud õigeks ajaks ja kvaliteetselt. Kõik muu on vaba valik. Täpselt nagu päriselus. Kuid e-õpe lahendab ka paljud meie murekohad, mis on seotud õpetajate vanuse ja vähesusega. Põhimõtteliselt on võimalik, et õpilane, kes praegu harjub e-õppega pole enam seotud konkreetse koole ega õpetajaga vaid ta saab ise valida milliseid ja kelle kursuseid ta kuulab/osaleb. See omakorda annab headele ja pühendunud õpetajatele võimaluse harida tunduvalt rohkem lapsi. e-õppel pole ju füüsilisi piire, et klassi mahub 20-30 õpilast. Põhimõtteliselt on õpilaste arv piiramatu. Jah, muidugi nõuab selline õppevormide (ja loodetavasti ka sisu) muutust, õpilastelt enam vastutuse võtmist, otsuste langetamist ja võrgustike kasutamist. Just see, mida me ühelt asiselt eduriigi kodanikult ootamegi. Ning kõige selles tulemusena vabaneb jällegi kõige defitsiitsem ja taastumatum ressurss – aeg, kvaliteetaeg.
Kogu see kvaliteetaja müriaad mõjutab ka suhteid perekonna sees. Loodetavasti paremuse poole, kus vanematel on aega  (kuna ei pea tööl „käima“, puhas ajavõit) peresisesteks suheteks ja koostegemise rõõmudeks. Ühistegevuseks, oludeks, kus iga tegemine oleks sündmus. Märk. Harjumatu? Kindlasti on see harjumatu võrreldes meie eilse tormava maailmaga. Kuid kriis on näidanud meile teiega, et suur osa tegemisi, mida me oleme pidanud ülioluliseks on tegelikult tühja tegemised, tühja rabelemised ja tühja muretsemised. „Ma olen vana mees ja mul on olnud palju muresid, kuid enamikku neist muredest pole kunagi olemas olnud. Mark Twain” (Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012 lk 125). Nii ongi. Küsimus on vaid selles, kas me kasutame selle kriisi kiirendused ära või halame ainult kahjude üle. Meil on võimalus teha midagi hoopis uut, mis annab ka täiesti uuelaadseid tulemusi. Sest vaadake „Meie hädad ei teki sellest, mida me ei tea. Meie hädad tekivad sellest, mida me kindlalt teame, aga mis ei vasta tõele“ Mark Twain.“ (D J Levitin „Valede välimääraja.“ Argo 2018 Lk 20). Katsetagem siis uutes oludes uute asjadega. Asjadega, mida me ei tea. Vähemalt kindlalt ei tea.

Uus harjumus, inertsus, mugavus

M. Konnikova kirjutab („Meelevalitseja“ Helios 2013 Lk 189), et „Inertsus on väga võimas jõud. Me oleme harjumuse orjad. Ja meie harjumuste hulka ei kuulu ainult nähtavad harjumused, nagu näiteks see, et iga kord pärast tööd elutuppa minnes paneme käima televiisori või siis vaatame, mis külmkapis leidub, vaid meil on mõtteharjumused, ettearvatavad mõttekäigud, mis käivitudes viivad ettearvatavale teele. Ja just mõtteharjumust on väga raske muuta.“
„Üks võimsamaid jõude, mis mõjutab valiku tegemist, on vaikimisi valiku efekt – see on juba varem käsitlemist leidnud kalduvus valida kergema vastupanu tee, leppida sellega, mis on käes, niikaua kuni see valik on piisavalt mõistlik. „
„Kummaline on see, et mida paremad me oleme, mida paremaks oleme saanud ja mida rohkem oleme õppinud, seda tugevam on tung juba puhata. Meile tundub, et oleme selle kuidagi ära teeninud, ning me ei mõista, et tegelikult on see suurim karuteene, mida endale üldse saaksime teha
Me näeme seda mustrit kordumas mitte ainult isiku tasandil, vaid ka organisatsioonides ja korporatsioonides. Mõelge, kui palju on olnud ettevõtteid, kes on, kes on löönud läbi mõne innovaatilise lahendusega, kuid kes juba paari aasta pärast on konkurentidest kaugele maha jäänud. (Näiteks Kodak, Atari või BlackBerry looja RIM.) Ja see kalduvus ei piirdu ainult ärimaailmaga. Suurejoonelisele innovatsioonile järgnev suurejoonelise stagnatsiooni muster kirjeldab üldisemat suundumust, mida tuleb ette akadeemilises maailmas, sõjanduses ja peaaegu igal tööstus- või ametialal, mida suudate nimetada. „
„Miks on need mustrid nii levinud? Kõik taandub vaikimisi valiku efektile, inertsusele laiemal tasandil: juurdunud harjumustel. Ja mida tasustatum on harjumus, seda raskem on seda murda.“ Nüüd murrab kriis palju harjumusi, kuid … tekkivad uued harjumused. Neid tulebki silmas pidada, kui tahame kujundada mõistlikku elulaadi edasiseks.

Kvaliteetaja kogusumma?

Kui me nüüd projetseerime kõik need võimalused ja mittevõimalused tulevikku, siis mida meie teiega võime sellest välja lugeda?
 Esiteks, on meile eksistentsiaalselt tähtsad toidu ja energiajulgeolek. Loodetavasti on kriisijärgne ühiskond seda arvestanud ning väärtustab rohkem kodumaist toidukraami, kui osa toidujulgeolekust. Seda enam, et meil tehakse uskumatult häid tooteid, nagu näiteks juustud, mille kohta ei oskaks öelda, et need jääksid alla Hollandi omadele. Kõik meistrite õppimise ja tooraine kvaliteedi küsimus.
Energiajulgeolek on ilmselt küsimus, millele mõtleb iga linn/küla kortermaja kui üksiktalu, seda enam, et uued tehnoloogiad võimaldavad juba täna paljusid lahendusi, kui bürokraatia oma traataiaga neid ei takistaks. Muide kriis näitab ka seda, et suur osa administratsioonide kehtestatud piirangud, keelud ja normid on mõttetud. Puhas ajaraisk ja ühiskonna energeetilise ressursi ebamõistlik  kulutamine. Loodetavasti asume pärast kriisi jõuliselt seda valdkonda kärpima, et edendada isiklikku initsiatiivi. Kõik need mõttetud load, standardid ja järelvalved tuleb tuttu panna, see on ühiskonna ressursi vabastamine. Väärkasutusest. Kriisis tuli ilmsiks, et seal kus oli vaja sekkuda seal ei olnud sageli mingit otsustusvõimet. Ilmnes lausa enesetapjalik otsustusvõimetus nagu näiteks see, et Riigikogu peab kodukorra järgi menetlema seadust „füüsiliselt“, vähemalt 51 seadusandjat peavad enese ohverdama bürokraatia ja tobeduse altarile, sest muidu ei saa eelarvet menetleda (kas Põhiseadus peaks algama lausega“ „Igaühel on õigus kooleda heasse põhiseadusesse ja oma isiklikku tobedusse“?). Mõttetu ohverdus ja halb eeskuju ühiskonnale. Samuti ei saa muuta kõrgametnike palkasid, sest need on tehtud rahuaja standardite järgi, riskides väga suure meelepahaga ja mõistmatusega ühiskonna poolt.
Kuid edasi. Millised on järgmised vajadused peale toidu ja energia? Ilmselt eluase. Kuigi kinnisvarasektor on momendil nukras seisus, nii nagu mitmed teisedki sektorid, siis on selle taastumine ilmselt kiirem. Ilmselt näeme jälle kord põldude kinnisvaralisi Stonehengesid, kuid uued vajadused on ülekaalus.  Muidugi on inimeste võimalused ja vajadused kriisijärgselt teisenenud. Niisiis, kui võtta kokku eelnevad mõttepojukesed, et inimesed ei pea enam „käima“ tööl, koosolekutel, poes, koolis siis … tekkib neil hulgaliselt aega ja … vähe ruumi.  Kuidas nii? Inimsuhted paranevad (kui just riidu ei minda harjumusest olla omas mullis), mis loob ka lähedust inimeste vahel. Lähedastel sidemetel on teatavasti tagajärjed. Ilmselt sünnib meil detsembrist maini robinal ja rohkelt lapsi … Niisiis vajavad kriisijärgsed perekonnad eluasemeid, kus oleks ruumi lisanduvatele pereliikmetele, kodukontoritele (olenevalt perest 1-3), õpiruumid ja vabaajaveetmise võimalus. Ja kuna reisimisega on mingiks ajaks nii nagu on (mõistlik on selles suhtes mitte teha liig optimistlikke plaane), siis lähevad hinda suvilad, nii enda omad, kui üüritud. Nii, et sellest kriisist on võimalik tubli tegutsemisega tõesti välja nõristada mitmeid positiivseid arengusuundi, kui meil teiega selleks nutti jätkub.
Kui nüüd mõelda suuremalt, et mida kõike me tahaksime, millised võiksid olla need tooted ja teenused, mida me seni pole osanudki tahta, kuna meil polnud aega selle üle mõelda (kuid nüüd on!) ja pöörata need mõtted/ideed tegevusteks, siis võiks sündida midagi imelist, mis oleks rõõmuks iseendale ja vajalik teistele. Tasuks vast uskuda endasse ja proovida  „Kolumbus oli suur ebaõnnestuja. Kui ta purjed heiskas, polnud tal aimugi, kuhu läheb; kui kohale jõudis, polnud tal aimugi, kuhu saabus“ (M. Dobbs „Kaardimaja“ (L. Liides & Tänapäev 2016 lk 88). Kõik on suhteline ka õnnestumine. Kuid õnnestumist ei tule, kui ei proovi.

Järgneb …

Targutusi:

J O De La Mettrie „Inimene kui masin“ Ilmamaa 2017

Lk 23. „Võtkem niisiis toeks kogemuste kepp ning jätkem sinnapaika filosoofide tühiste sekelduste ajalugu. Olla pime ning uskuda end ilma selle kepita toime tulevat tähendab ülimat pimedust.“ (2017 lk 23)
Lk 19 „Targale ei piisa sellest, et ta loodust ja tõde uurib; ta peab julgema seda välja öelda nende väheste huvides, kes tahavad ja oskavad mõelda; sest teistel, kes on vabatahtlikult eelarvamuste orjad, ei ole tõeni jõudmine võimalikum kui konnal lennata.“

M. Puzo „Corleone perekond” Ersen 2012

Lk 288 „Selles äris nagu eluski on lugupidamine kõik. Selles elus Sonny, sa ei saa nõuda lugupidamist, sa pead seda valitsema.”
Lk 304 „Ma pean mõtlema igaühele, Santino. Tessiole ja Clemenzale je nende meestele ja kõigile nende perekondadele. Ma olen vastutav,” lausus ta ja pidas siis pausi, otsides õigeid sõnu. „ma olen vastutav igaühe eest,” jätkas ta, „kogu meie organisatsiooni eest, igaühe eest.”
Lk 305 „Sa ei tea mitte midagi. Ja kui sa hakkad mõistma, kui vähe sa tead, siis võib-olla, võib-olla hakkad sa lõpuks kuulama.” Ta laskis Sonny lõua lahti ja sikutas oma kõrva. „kuula, „ käskis ta. „See on algus.”

Sunday, March 29, 2020

Kolmikkriis V4: Metsatulekahju mugavustsoonis




Ilm läheb kenamaks, majandusennustused inetumaks. Alguses hämmastas mind analüütikute prognooside optimistlikus, milles arvati, et SKP langus võib olla 4% ja julgemad arvasid, et võib-olla …. 5% (aga jääme ikkagi plussipoolele). Mnjah, ilmselt oleks see niimoodi, kui meditsiiniline kriis oleks suudetud ületada kuuga, poleks rängalt kahjustanud majandusvedureid ja mais käiks juba majandus tõusujoones.
Sellisest analüüsist lähtudes on ka mõistlik kunstlikult pumbata majandusse raha, et konserveerida (suures hulgas) olukorda, kuni olud tasanduvad ja võime jätkata pürgimist uute eesmärkide poole. Selline lühiajaline kunstliku kooma variant majanduses. Nüüd kui (meditsiini)prognoosid hakkavad juba mingitki ebameeldivat tõenäosust ilmutama, näeme ka majandusprognooside järsku mustumist. Eesti Pank esitles oma analüüsi, mille järgi iga kriisinädal ampsab 0,5% SKP-st ehk langus võib olla 6-14%. Tänaseid administratiivtrombe ja paanikat, aga eriti logistiliste süsteemide segipaisatust ning tööstuste seiskumist arvan, et seegi prognoos on selline, et kui see tõeks saab, siis võime üksteist õnnitleda. Meie majandus on orienteeritud ekspordile ja see milline saab olema meie kaubanduspartnerite ostuvõime ja tarve ( isegi mitte peale kriisi vaid just kriisist väljumisel, kui kõik enam-vähem ühel ajal oma mootorid käima tõmbavad) me ei tea. On suur oht, et riikide vajadused ja tarbijate nõudlus on põhjalikult muutunud. Logistika ja tarnevõimekused ka. Pealegi pole me ainult eksportija, vaid ka suur importija, isegi sealiha toome me sisse, paljudest muudest esmatarbekaupadest rääkimata. Võib arvata, et kriisis ja kriisijärgses segadikus peame osasid elementaarsemaid kaupu ise tootma hakkama, mis on võrreldes eelmise kulumudeliga tunduvalt kallim … kõige sellest järgnevaga. Seega ka 20% majanduslangust oleks küll hirmutav, kuid ikkagi päris hea tulemus.  

Panoraampilt

Tundub, et nüüdseks on majandusinimeste & analüütikute pimenurk hakanud ahenema ja vaateväli laienema. Nii on Rootsi tööstur Jacob Wallenberg  mures piiramismeetmete pikaaegse mõju osas  äridele. Igati õigustatud mure, sest kui kapseldumine ja iga riigi huvid muutuvad primaarseks, siis on kukkumine valusam. Kõigile. Samas kuidas saaks mõne riigi poliitinimesed ignoreerida oma riigi kodanike huve, seades esiplaanile kellegi teise või ühishuvid? Millistele ühishuvidele? Kuidas seda ära seletada? Kuid Wllenbergi mure on hoopis mujal, pikaajalisem ja läbinägevam, sest kui  kriis kestab kaua (ja vähe see ei kesta), siis on oht, et tööpuudus tõuseb  20-30% ja majandused võivad kukkuda 20-30%. Sellisel juhul „Taastumist ei tule. Tulevad sotsiaalsed rahutused. Tuleb vägivald,“ (ÄL 27.03.20)

Just see on väga tähtis argument valikute tegemisel. Küsimus on ka liidrite tehtavate otsuste usaldusväärsuses. „Wallenberg lausus, et ta soovitaks alustada debatti kriisi pikaajaliste tagajärgede üle „Ma olen surmani hirmutatud kriisi tagajärgede pärast ühiskonnale,“ märkis ta. „Ma tahan tõstatada vaate, kas me saaks teha midagi teisiti? Praegu läheme me ühte rada.“. „Võimud tegutsevad väga jõuliselt ühiskonna abistamiseks. Aga nad ei vaata seda, mis varitseb nurga taga,“ lausus ta. „Nad ei vaata pikka perspektiivi, kuid see on väga tähtis ühiskonnale ja Euroopa Liidule.““  Küsimus sellest kuidas pöörduda tagasi elujõulise ühiskonna juurde on igati õigustatud, sest on ka teine variant – Brasiilia variant. Sellest „teises variandist“ annab aimu, Kui lugeda pealkirju, et „Brasiilia jõugud võtsid karantiini kehtestamise enda kätte“.  Kuidas? Miks? „Ühe Rio de Janeiro tuntuima slummi uimastijõugud on hakanud ise karantiini kehtestama ja seepi jagama, sest president Jair Bolsonaro nimetab koroonaviiruse tõttu liikumispiirangute kehtestamist kriminaalseks. Pärast kelle kaheksat tuleb kodus püsida. Epideemia jõudmine slummidesse oleks tõeline kaos (PM 27.03.20). Kas on võimalik, et mõnes riigis on jõugud usaldusväärsemad kui riigi president? Vastutustundlikumad? Hoolivamad? Kõik see võib toimuda, kui juhid vääratavad usaldusväärsuse kitsal rajal või ametnikud ja institutsioonid ei näita üles ülimat empaatiavõimet.  Tasub meeles pidada, et kriis või mitte, kuid „Demokraatlike riikide avalikkus ei andesta krahhe, isegi kui need sünnivad tema enda hetkesoovidele järelandmisest.” „Riigijuhi suhe avalikkusega on demokraatlikus riigis alati komplitseeritud. Liider, kes rahututel aegadel ei lähe kaugemale, kui tema rahva kogemus lubab, võidab küll ajutiselt populaarsust, kuid seda järeltulevate põlvede põlguse hinnaga, sest ta pole arvestanud nende huvidega. Liiga palju oma ühiskonnast ette läinud liider kaotab oma positsiooni. Tõeliselt suur juht peab olema rahva harija, peab ületama kuristiku oma nägemuse ja tavapärase vahel. Aga ta peab ühtlasi olema valmis üksinda teed rajama, et saaks tema jälgedes käia.” (Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000 Lk „389/466). Eks ole tõeline väljakutse – peaaegu võimatu missioon. Kuid need kes seda ei suuda pole ka tõelised juhid. Nii, et loodame parimat, kuid olgem valmis ka ise kaasa lööma ja aitama.  „Riigimehe üks tähtsamaid ülesandeid on mõista, mis küsimused on omavahel seotud ja võimendavad üksteist. Enamasti pole poliitikul siin erilist valikut., lõppude lõpuks ühendab eri küsimusi elu ise, mitte poliitika. Riigimehe osaks on see side ära tabada, kui see tõepoolest olemas on – teiste sõnadega, luua ajendite ja tõkendite võrgustik, et saavutada parim tulemus.” (lk 865)

Immateriaalne kolmikressurss: sotsiaalne kapital, usaldus ja hoolivus

Eelnevalt sai märgitud, et üks peaaegu unustatud ja nüüd jälle ärganud kapital on sotsiaalne kapital, kuid sellele lisaks on ressursina ülioluline ka usaldus. Usaldus kui ressurss. Tänastes oludes on üheks tähtsamaks valuutaks usaldusväärsus. Usaldus on liim, mis hoiab praegu ühiskonda koos. Usaldus ja lootus. Seepärast ei tohi seda ressurssi kergekäeliselt kulutada „Usaldus on nagu vahetusraha juhi taskus. Iga kord kui teed hea juhtimisotsuse, teenid rohkem vahetusraha. Kui teed kehva otsuse, loovutad osa oma rahast inimestele. Igal juhil on uude ametisse asudes taskus teatud hulk vahetusraha. Mida iganes ta ka teeb, see kas kasvatab vahetusraha hulka või kahandab seda. Kui juht teeb ühe halva otsuse teise järel, tähendab see pidevaid väljamakseid. Siis ühel päeval, pärast viimast halba otsust on tal taskud järsku – ja pöördumatult – tühjad. Kusjuures see enam ei loe, kas viimane prohmakas oli suur või väike. Selles punktis on juba hilja. Kui vahetusraha otsas, oled juhina mängust väljas.”  „ Inimesed ei hooli sellest, palju sa tead, enne kui nad teavad, palju sa hoolid.”” (J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc lk 89/141). Hoolivus ongi kolmas immateriaalne ressurss, mida tuleb lähiaegadel, kui meil suurt midagi muud pakkuda ei ole rohkelt kasutada. Kõigil.

Pilt värvub rajumustaks

Samal ajal muutuvad majandusprognoosid ikka rajusemaks. Leedu keskpank ennustas sel aastal majanduse 3,4–20,8-protsendilist kahanemist olenevalt koroonakarantiini pikkusest. „Kui pandeemia mõju jääb kergeks ja karantiin ei kesta üle kahe kuu, piirdub kahanemine 3–4 protsendiga. Kui aga karantiin jääb kehtima neljaks kuuks, on oodata 21-protsendilist langust.“ (PM 26.03.20). Kas panite tähele must stsenaarium on tehtud neljale kuule? Brittide analüüs näitas, et karantiin ja sotsiaalne isolatsioon võib võtta ju 12-18 kuud, vaktsiini väljatöötamiseni? Täna ütles üks raadiohääl, et 18-24 kuud. Mis siis? Kui võtta aluseks Eesti Panga analüüs, mille järgi iga kriisinädal ampsab 0,5% SKP-st, siis võime seda ennustust projetseerida ka brittide ennustusele et viiruse taandumine võib võtta 12-18 kuud, mis võib tähendada hoopis hirmuäratavat 50-80%. Prr. Kuid häda on selles, et see langus ei ole laugjas lineaarne muutus, vaid kiirenev, mida kauem see kestab. See murdub mingil momendil lauskukkumiseks. Kui SKP langeb 80% siis pole täieliku seiskumiseni enam suurt  varu olemaski. Toimub suur varing. Ilmselt just seda pidas Wallenberg silmas, kui ütles, et  „Ma olen surmani hirmutatud kriisi tagajärgede pärast ühiskonnale,“ Igatahes on võimalik, et kolmikkriis mõjutab meid kui metsatulekahju. Platsi lööb puhtaks, kuid mitte elutuks. Nüüd on küsimus,  kuidas  sellele palangule piir saada. Kõik ideed on teretulnud, igal võimalikul moel. Wallenberg on juba alustanud debatti selles osas. Tema debatiüleskutse taga on  Euroopa tööstuse ümarlaud. Päris muljetavaldav. Samas on meil endilgi plaane arenemas.
Näiteks Kristjan Lepik arvab, et Eesti majandus langeb umbes veerandi võrra ja laenu peaks võtma kümme miljardit. Päris suured arvud, kuid kui me vaatame ka Leedu ja Eesti keskpankade arvestusi, siis pikemaajalise kriisi korral on need prognoosid tõelähedased. Kuid kõigepealt on vaja saada viiruse levik pidama ja kontrolli alla, vähe kasu on majandusse raha kallamisest, kui viiruse levik pärsib nii tootmist, kui tarbimist. See oleks enesepete. Kuid Lepikul on mitte ainult ennustus vaid ka plaan. Esiteks: muidugi laenu võtmine. Teiseks, laenu suurelt võtmine (10 mlrd EUR) ehk mõistlik on kohe lähtuda mõistlikust ootusest. Kolmandaks: korralik majandusanalüüs (kuhu, kellele, millal). Meie plusspooleks on see, et
„Eesti võlatase SKP suhtes on vaid 9,3%, Prantsusmaa sama näitaja on 98%. Aastatega on nad muudkui võlga suurendanud ning seetõttu on võlg kerkinud sama suureks kui SKP. 
Nüüd kui ka Prantsusmaal majandus veerandi võrra kukub, siis võlg/SKP suhtarvus alumine pool kahaneb ning uus näitaja on 98% asemel 130%. Kui riik on sunnitud majanduse turgutamiseks 20% SKPst laenu võtma … siis kasvab valemis ülemine pool ja kokku on näitaja juba 157%. See on selgelt liiga kõrge tase ning suure tõenäosusega näeme ülelaenanud Euroopa riikide suhtes sel aastal olulist pinge tõusu. Investorid ilmselt kaotavad kannatuse.
Seega sügisel tuleb Euroopa Liidu tasandil tegeleda ilmselt Euroopa võlakriisi uue lainega ja riikide päästmisega ning siis on juba oluliselt raskem laenu saada. Teistmoodi hirm on toas. Seega peaks Eesti suurema laenu kohe ära võtma ning tõenäoliselt intressid fikseerima tänaste tasemete juures, ujuva intressiga laenu puhul lööb ilmselt peatselt intresside tõus. 
Ühtlasti tagaks see, et Eesti majandus võib kriisist kiiremini välja tulla ja olla järgmise tõusulaine võitjate hulgas. Selle hind on see, et meil kõigil tuleb ühiselt tasuda riigivõlg, kuid see on kasvava majanduse tingimustes kergem.“ (portaal Levila). Tundub usutavana ja tundub plaanina. Ka viiruse tõkestamise ülemaailmne häkaton tundub hea plaanina. Ideed on need mis maksavad. Aga edasi … Mehed metsa langetama ja naised käpikuid kuduma? Nii põleb meie majandussüsteemi mets maani maha ja oleme lagedal.

Fookusest

Tundub, et mitmete hädade üheaegne ja massiline ilmnemine on loonud teatud mõttes olukorra, kus tehakse seda, mis parajasti juhtub näkku karjuma. Ka see on üks võimalusi tegutseda, kuid me oleme ikkagi tegutsemas liialt „rahuaja“ tingimuste raamistikus – kaardistame siis kui on vaja juba tegutseda, monitoorime, kui on vaja määrata prioriteedid ja tõstame lauale, vaatame otsa … Ups! Kukkus maha, pühkisime vaiba alla, komistasime ja tõstsime uuesti lauale. Vaatame jälle otsa … Räägime rahast, rahast, rahast, kuid prioriteete pole. Raha ei ravi majanduskriisi, kui meditsiiniline kriis pole saadud kontrolli alla. Elementaarne
Kuni viiruse levikule pole punni ette pandud, on enamus rahast (ilmselt mitte meditsiini suunatud) tühja kulutatud. Raha ei ravi seda kriisi, kui inimesi, tootjaid ja logistilisi ahelaid jätkuvalt  viiruse mõjul (ja seejärel ahelrektsioonina) rivist välja langevad. Raha uhtmine majandusse ilma prioriteetsete  tegevussuundadeta ja valdkondadeta on nagu tõrre täitmine veega, millel pole punni mulgule ette löödud. Valad ja valad ning tundub, et vee tase justkui stabiliseerub, kuid ei stabiliseeru vaid tellib pettekujutelm.
Fookus paika, siis saame põhitähtsad probleemid kindlustatud ja on kindel alus millele toetuda edasiminekuks. Vaat niimoodi. Nii Itaalia kui meie oma Saaremaa juhtunu näitavad, mis juhtub, kui kohe kogu ressurssi kõige tähtsamale ei suunata vaid mängitakse „rahuaja“ mänge. Ilma prioriteetse tegevuseta muutub olukorra lahendamine ikka kallimaks ja enam ressurssi nõudvamaks.  Üks näide bensiini kui ressursi vajaduse arvestus enne Ardennide lahingu algust „Minu kogemused idas olid mulle õpetanud seda, et  lahingutingimustes tuleb seda hulka vähemalt kahekordistada. Ent Jodl ei suutnud seda mõista ning need staabiohvitserid, kes seda teadsid, olid minu kartused omalt poolt maha vaikinud.” Nagu me nüüd teame, siis oli väljaohvitseridel õigus ja rünnak takerduski, kogu ressurss läks kaotsi.  Lahing kaotati ka. Staabiohvitseridest „”Siin me istusime nende vastas. Meie olime tulnud rindelt ja tundsime asja. Ja nemad ei tahtnud kõike seda üldse teada! Nende illusioonid tähendasid neile rohkem kui tõsiasjad …” (Hasso von Manteuffel „Tankilahingud Teises maailmasõjas. Mälestused” Olion 2011 lk 156/142). Illusioonid on ohtlikud. Ka illusioonid tormakast tegevusest, mis tegelikult ei paranda olukorda kuni mulgule pole punni ette löödud. Tähelepanu, mugavustsooni ei ole enam.
.



Jätkub …

Targutusi:

M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014

Lk 27 „Kuna tulevikku me ei näha ei saa, ei pruugi tänased lahendused osutuda tõhusaks homme. Organisatsiooni konkurentsieelis ei ole mitte lahendustes endis – olgu need siis kulusäästlikud tehnikad, tänase päeva kasumlik toode  või midagi muud -, vaid organisatsiooni võimes tingimusi mõista ja luua sobivaid, nutikaid lahendusi.”
Lk 29 „Tee siit, kus me oleme, sinna kuhu tahame jõuda, on hall ala täis ettenägematuid takistusi, probleeme ja küsimusi, mis ilmnevad alles teele asudes.”
„Just seda – võimet liikuda edasi uue soovitud olukorra poole läbi ebaselge ja ennustamatu ala, olles tundlik ja reageerides tegelikule olukorrale – peangi ma silmas, kui ma selles raamatus räägin pidevast arengust ja kohenemisest.
„Kui keegi räägib kindlusest, kui asi puudutab soovitud sihtkohta jõudmiseks vajalikke samme, siis peaks see meile olema ohu märk. Ebakindlus on normaalne – teed ei saa täpselt ennustada – seega on viis, kuidas me seda käsitleme ,ülima tähtsusega ning sellest peame leidma ka oma kindluse ja eneseusu.”
Lk 37 „ Inimesed saavad suure osa oma turvatundest ja enesekindlusest – mida psühholoog Albest Bandura nimetab „eneseusuks” – ennustatavatest rutiinidest: asjade ikka ja jälle samal viisil tegemisest. Paraku ei saa meie tegevuse sisu jääda samaks ja kui püüamegi seda kunstlikult säilitad, põhjustaks see probleeme, kuna kohandume reaalsusega liiga hilja ja järsult. Konkurentsieelis on igal organisatsioonil, mille liikmed saavad käsitleda ennustamatuid ja ebakindlaid olukordi ( mis on tavalised) enesekindlalt ja tõhusate tegudega, kuna neil on sel viisil toimimiseks õpitud käitumisrutiin.”

 B. Brechti „Kolmekrossiooper“ „Kuid enne tuleb lobi, siis moraal.“ (V. Sebestyen „1946 Tänapäeva maailma vormimine“ Tänapäev 2016 lk 103)

Friday, March 27, 2020

Kolmikkriis V3: Head, halvad, rumalad – kõik kangelased




Mis meil siis tänaseks kolmikkriisist välja joonistub? Teadmatust ja üksteise aitamist palju, kuid ka rumalust jagub.  Samas  on kolme kriisi risttolmlemises välja joonistumas  mõned kontuurjooned. Kriis on see aeg, mil välja löövad inimeste ja institutsioonide paremad, aga ka halvemad ja rumalamad küljed. Mõned ei oska ennast uuele olukorrale häälestada, teised veavad juhenditest (mis „rahuajalgi“ olid rumalad) näpuga rida ja püüavad selle järgi edasi teha, mõistmata, et „rahuaeg“ on lõppenud. On eksistentsiaalse võitluse aeg. Meeleolud on erinevad, kuid eelkõige tuleb rõõmuga tõdeda, et enamuses on … heatahtlikkus.

Heatahtlikkus ja unustatud sotsiaalne kapital

Tuleb tunnustada, et meil endil, inimestevaheliselt, on kriis alanud üllatavalt … inimlikult. Inimesed mõistavad, et tegemist on üldise hädaolukorraga, mis puudutab meid kõiki  moel või teisel  ja püüavad olla abiks, kus vähegi võimalik. See on asjade tugev positiivne faktor. Püüd üksteist aidata, olla viisakas ja märkav, on vägagi teretulnud. Tundub, et meil on uuesti kasutusele võetud vahepeal äraunustatud valuuta – sotsiaalne kapital, nagu seda nimetas Francis Fucuyama.  Tore. Jätkuks seda vaid rohkem (ja kestvamalt). Erinevalt Poolast (tromb Euroopa logistikaahelas) on meie ettevõtjad ja  Dr Riik pigem koostööaltid ning lahendusi otsivad. Veel. See tekitab lootust, et ühisel jõul suudame saavutada jätkusuutlikke  tulemusi. Võib-olla annab see ka aluse kriisijärgseks ühiskonnaüleseks koostööks. Loodame. Kes on inimene ilma lootusteta? Eks ole, hea küsimus.  Märgakem siis. Tallinki žest meie hätta sattunud (või oleks õigem öelda kokkuleppest taganejate poolt reedetud?) kaaskodanike ja ka naabrite aitamiseks sooritatud möödatung Poola trombist on igatahes kiiduväärt ja järgimisväärt etteaste. Me saame igaüks eraldi ja kõik koos teha midagi isetut, mis aitab naabril (kes siis omakorda meid toetab) rajus kestma jääda. Igaühel meist teiega on vaja ka ise midagigi teha. Heatahtlikkus on ressurss, nii nagu taasiseseisvumisel oli meil olemas lisaks (olematule) kapitalile sotsiaalne kapital ja uskumatu nutikus.

Nepihaavlitega karu laskmas, pihta saame aga ...

Üldiselt pole samasuguseid kriise. Õnneks on seekordne Dr Riigi reaktsioon olnud kiire ja kõikehõlmav. Võib-olla isegi liiga heatahtlik, sest küsimus on selles, kui pikka aega meil kolmikkriis tegelikult kestab ja millele ressursse jätkub. Eelmised neli/viis kriisi olid teistsugused, olid puht majanduslikud ja meie polnud euroalas magusate rahakatelde lähedal. Pidime ise oma nutikuse ja kiire otsustamisega hakkama saama. Seepärast on natukene võõras, et nüüdset kriisi püütakse uputada rahaga. Muidugi, kui kriisipundar lahtub mõne kuuga, siis  on see ainuõige lahendus, hoida majanduse põhistruktuurid lihtsalt pausil, et siis uuesti startida. Kuid kui kriis on pikem, siis …  Muidugi on ka õige, vanasõna, et selle jõe ületame siis, kui jõeni jõuame, pole vaja üle dramatiseerida ja endale ette kujutada, seda mida võib-olla ei tulegi. Kuid … Pole üldse liigne arvata, et valmisolek pikemaajaliseks strateegiaks peab tekkima juba praegu.  Kõigi eelnevate kriiside ajal jätkus raharinglus  (osadel inimestel/firmadel käis pidu nii päeval kui ööl), raha liikus, tarbimine toimus, logistika läks küll sõlme ja tootmisahelatest kukkus tükke välja, kuid tegevusssuunad olid selgemad. Praegune karantiiniolukord piirab dramaatiliselt tarbimist ja lülitab osad majandusvaldkonnad täielikult ringlusest välja. (Majandus)kriis rapib  ühiskonda läbivalt, kuid tegelikult me ei tea milline majanduskriis meil on ja me ei tea milliseid tüsistusi tekitab administratiivne kriis  a´la Poola tromb. Just administratiivse suutlikus kriisis on selles kolmikkriisis kõige määravam tegur. Miks? Meditsiinilise kriisi saame tarkade inimeste ja tervishoiutöötajate ennastsalgava pingutuse käigus kontrolli alla ja majanduses aitab rahaga uputamine taaskäivitada süsteeme, kuid kohatine administratiivne rumalus võib kõik need edusammud ära nullida. Dr Riik, kui peaadministraator, on teinud muljetavaldavaid otsuseid, muljetavaldavalt kiiresti. Kindlasti on eksitud ja eksitakse ka edaspidi, kuid on tekkinud otsustamise kogemus. Kiire otsustamise kogemus. Harjumus otsustada. Samas mõned ametkonnad ei ole aru saanud, milleks nad on kutsutud ja seatud. Siinkohal ongi asjakohane kabinetikindralid lahingohvitseride vastu välja vahetada, kui administratiivset kriisi ületada tahame.

Mis aga kõige ebameeldivam, ka seadusandlik võim, Riigikogu, pole aru saanud, et just nüüd on kohane kiirelt mitmeid seaduseid muuta (muidugi Põhiseaduse vaimus, kuid me teame, et ka Põhiseadus pole muutumatu, Põhiseadus on läbi   tõlgendamiste on pidevas muutuses, läbi üha lisanduvate pretsedentide nii meil kui EL-s) nii et nende toime (mis „rahuajal“ oli täiesti normaalne) ei oleks ohuks ühiskonnale ega neile endile. Nüüd on poliitinimestel (need, kellele meie teiega delegeerisime oma põhiseadusliku õiguse teha meie eest otsuseid) õige aeg ette astuda ja näidata oma töövõimet, mõtlemisvõimet ja koostöötahet. Senini …

Pimenurk

Tundub, et paljud otsustajad lahendavad eelmist kriisi, nii nagu kindralid valmistuvad eelmiseks sõjaks. Ilmselt oleme sattunud harjumuspärasuse mõttemallide rööpasse. Tänaseid strateege ähvardab pimenurk. Näide Cannae lahingust. „ Kuna roomlased olid lugematuid kordi selliseid lahinguid pidanud, võisid nad enesekindlalt ennustada, kuidas asi edasi kulgeb.“ //Hannibali keldi ratsavägi pühib roomlaste ratsaväe minema ja tormab voore rüüstama, samal ajal liigub roomlaste tugev jalavägi vastase tsentrisse tõrjudes nad tagasi ja lahutades tükkideks ning hävitaks. Seekord ratsavägi ei läinud voore röövima vaid pöördus tagasi, et lüüa piiramisrõnga uks kinni//   „ (…) lahinguvälja vaadates võib näha, et roomlased on surunud vaenlase read tagasi sügavasse vibukaarde, mis on peaaegu katkemas. Kuid probleem oli selles, et seda pilti võis näha ka teisiti: et roomlased on lasknud end kolmest küljest ümber piirata ning tagasipöörduv vaenlase ratsavägi on kohe läbi lõikalas nende viimast taganemisteed
See oli sõjaajaloo üks hullemaid „oh, kurat“ – momente.
Roomlaste vastaseks oli Hannibal, üks parimatest taktikutest, kes kunagi elanud. Ta oli juba algusest peale plaaninud varitseda roomlasi varitseda armee abil, mis on ilselgelt ja laugel tasandikul tervenisti nägemisulatuses. Tema ninapidivedamistrikk polnud rajatud maastikuvormide abile ega jõelt tõusvale udule, mis tema sõdalasi kuni viimse hetkeni varjanuks. Selle asemel oli ta peitnud varitsuse roomlaste endi meeltesse, lavastades stseeni, mis oli neile petlikult tuttav – ratsavägi tormates rünnakule neile iseloomulikul metsikul moel, nõrgem liin sai tagasi surutud. Kõik mida roomlased nägid, kinnitas nende veendumust, et nad on võitmas, kuni viimase minutini toimunud pöördeni, mil mõistsid, et olukorda võib ka hoopis teistmoodi näha.“ (…) „J kõik see sai toimuda seetõttu, et hannibal teadis, kuidas tema vaenlane mõtleb. Roomlaste kaotus polnud tingitud sellest, mis juhtus lahinguväljal, vaid milleski, mis talletunud nende meeltesse.“ (G. Rugg, J. D´Agnese „Pime nurk“ ÄP 2014 lk 120). Vaat selline õpetlik lugu. Mida me näeme? Kas samamoodi nagu Rooma väepealikud? Või teeme Hannibali

Raamidest välja mõtlemine on keerukas, kuid need kes seda suudavad on ka edukad. Meie poliitinimesed mõtlevad väga kindlates raamidas. Seda näitas ka apteegireform. Selle asemel et mõelda nagu innovaator mõeldi nagu O. Lutsu apteeker. Kuid maailma muudavad uuendajad. Näiteks:  „2011 aastal avati San Fransiscos apteek, kus apteekrit asendab robot. Kui Inimene külastab apteeki, saab robot mõne sekundiga kätte tema retseptid, info teiste tarvitatavate ravimite ja võimalikke allergiate kohta. Robot teeb kindlaks, et uuel rohul pole ebasoovitavaid koostoimeid teiste ravimitega ja klient pole selle toimainete suhtes allergiline ning väljastab alles seejärel ravimi. Esimesel aastal väljastas robotapteeker  kaks miljonit retseptiravimit, ilma et ta oleks kordagi eksinud. Kui võtta aluseks kõik retseptid, eksivad lihast ja luust apteekrid keskmiselt 1,7 protsendil juhtudel. Ainuüksi USAs tähenda see üle 50 miljoni ekslikult väljastatud retseptiravimi aastas.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 330). Küll oleks hea, kui meil oleks selline robotapteek praeguses kriisis olemas.

 Administratiivkriisi sümptomitest.

Päris kummastav oli kuulda, et Digiriigi Peamise linna volikogu peab füüsiliselt kokku tulema, et otsuseid vastu võtta. Alguses tundus, et see on mingi kohaliku tasandi „eripära“, et mitte öelda jaburus, sest Peamise linna juhtimine oli olnud pikka aega päris … vanaaegne. Kõrvalpõikena. Paljutõotav on olnud see, et praeguse Linnapealiku ajal on paljud asjad, mille kallal varem lihtsalt nämmutati liikuma läinud. Linnapealik  on üllatuslikult osutunud vägagi selgesõnaliseks ja tegudeinimeseks, kuid muidugi on volikogu tema „ülemuseks“ mitte vastupidi. Nii, et ootame ka volikogu kaasajastumist. Digiriigi Peamine linn ikkagi.

Kolmikkriisi arenedes ilmnes, et tegu polnud ainuüksi kohalik probleemiga, sama viga on man ka Seadusandjal, peavad kokku tulema, sest neil on … kodukord. Vaat selline lugu. Riigikogu liikmed käivad grotesksetes kilepakendites „kangelaslikult“ istungitel kohal, et nuppu vajutada või sedeleid kastikesse lasta. Täielik jaburus. Kas tõesti on Põhiseaduses kirjas (mina pole seda kohta leidnud, kuid kes teab …), et tuleb surra heasse Põhiseadusesse ning et Põhiseadust  ei saa mitte kuidagi tõlgendada lähtudes kriisi olemusest, nii et kõrged rahvaesindajad ellu jääksid ega viirust laiali ei külvaks?. No ei saa olla. Selliste tobudena tapame me nii Põhiseaduse, kui oma RIIGi ja selle jätkusuutlikkuse.

Veider orienteerumiskolmapäevak Pilvepiiril

See, mis toimus Riigikogu juhatuse valimisel (mis oli ju põhimõtteliselt kokku lepitud enne hääletamist) oli absurdi tipp. Omamoodi juhmuse pillerkaar. Riigikogu orienteerumisekolmapäevak „vää“? Seadusandjad sebisid mööda lossi ringi, otsides hajutatud valimiskastei ja esitlesid mingit enese poolt välja mõeldud „kangelaseepost“. Mis aga kõige kummalisem ja seaduskuulmatum, oli see, et isegi „karantinistid“  olid välja tulnud, et sangarlikult oma „kohust täita“. Küll autoaknast hääletades, kuid paberid ja alused käisid aknast sisse-välja ja teadmatuses olnud reporter pani oma kõnenuia seadusandja näost vaevalt mõnekümne sentimeetri kaugusele. Võib arvata, et selle kõnenuiaga intervjueeriti ka järgnevaid seadusandjaid. Selline karantiin siis kõrgeima seadusandja poolt. Vaat nii tähtis hääletamine oli? Kellele? Kas tõesti polnud meie kõrgeimal esinduskogul muud teha? Mingit seadust muuta, mingit abipaketti arutad või … lihtsalt kodus istuda. Ei, poliitiline tubateater oli tähtis, kuid oleks ju võinud seda elektrooniliselt teha, pangadokumente me ju teeme, lepinguid allkirjastame elektrooniliselt … Tean, tean, … kodukord ei luba. Kuid selle kodukorra tegime meie ise ju? Ainult Moosesele andis Kõigevägevam mäe peal 10 jumalikku käsku ehk lihtsad elureegleid, mida ei tohtinud muuta. Ja neidki eiratakse täie teadlikkuse ja kohatise mõnuga, siis Toompea mäelt antavad inimeste tehtud seadused on kindlasti muudetavad. Ajakohastatavad. Kui me seda muuta ei saa, siis oleme kas rumalad või on seadus vigane, mis näitab, et oleme ikkagi rumalad. See näitab administratiivse kriisi kogu sügavaus (või mõttetegevuse madalust) ja ka seda, et administratiivsüsteemi aju pole kogu ohu suurust veel tajunud.
Meid, meie väiksuses (mitte väikluses), on alati aidanud kiired reaktsioonid ja julge tegutsemine, ka nüüd on see võti eduks. Roosa administratiivvihmavari? Unustage ära.

Nakatunud suutmatusse

Suutmatus minna kaasa uue olukorraga administratiivtasandil (vt. MacArturi efekt) on süsteemi läbiv (välja arvatud vast kriisikomisjon, milline püüab pidevalt olukorda joone peale saada). Kohati tundub, et elu bürokraatiamaailm pole pärismaailma muutumisest aru saanudki, jätkab harjunud kapakus.  Näiteks kui lugeda pealkirja „Riigi nõue ähvardab suure Eesti toidutootja põlvili suruda“, siis vajuvad käed alla ( käsitleb aastakümnete tagusest vaidlusest välja kasvanud rahanõuet Eesti toidutootjat Tartu Agro vastu seoses riigiabi reeglite rikkumisega). Noh, ametnikud omakorda laiutavad käsi, EK käsk. Tuleb täita. Punkt. Tartu Agro (TA) peab lähikuudel EK arvestuste järgi tagasi maksma u 1,2 milj EUR. Ränk lugu. Meie Maaelu(tuse)ministeerium on küll tegemas TA-le „sooduspakkumist“, ehk makske ainult pool milli (mitmesugused maha ja juurdearvamiste kaelamurdvate trikkide tulem). Kas tänada heatahtlikkuse eest?  Täna, mis sa tänad, kuid firma omanike sõnul võib asi lõppeda  pankrotiga. Mitte ainult võib lõppeda, vaid kolmikkriisis lõppebki. Nii tapabki RIIK ühe edukaime põllumajandustootja. Kriisi lävel? Mõistus, mõistus tule koju. Pealegi tundub kõrvaltvaatajale kogu menetluse käik lombakas, justkui oleks vöötrajal auto alla jäänud jalakäijale trahv määratud.
Milles siis küsimus? Kes on süüdi? Milline oli ettevõtja eksimus? Või kas see oli üldse ettevõtja eksimus? Tema väärkäitumine? Võtame juhtunu pulkadeks lahti, ehk siis mõistame, kes vastutab, kes eksis ja kes peaks koormist kandma. 
Niisiis: Dr Riik ja TA sõlmisid 2000 a lepingu maade rentimiseks TA-le. Ei midagi seadusevastast. Lihtne tehing RIIGI ja firma vahel, juriidiliselt korrektne ja osapooli rahuldav. Selles teadmises aastakümneid ka tegutseti ja kuidas võiks üks ettevõtja kahtlustada, et leping, mis on sõlmitud RIIGIGA võiks olla ebakorrektne või lausa  seadusvastane? Ilmselgelt firma ei aimagi sellise võimaluse olemasolu. Harilikult ei olegi, kuni … Kuni mõni turuosaline juriidilise nõu võimendusega ei esita kaebust „kuhu vaja“ (seekord EK-i). Ikka selleks, et oma konkurentsiolukorda parandada. Ja muidugi tuleb mingi leping vaidlustada kui mõnele tundub see on tema  õigusi ahistav või turgu moonutav. Ilmtingimata.  Kuid vahepeal, 2004 a, astus Eesti uhkelt EL liikmeks ja … Maailm muutus. Aasta 2004 0li peaaegu nagu uue ajaarvamise algus, milles kõik muutus nullpunktist lähtudes „enne“ ja „pärastiseks“. Kehtima hakkasid ka liidu konkurentsireeglid (No enne seda olid meil omad konkurentsi- ja riigiabireeglid, kuid need polnud nii pöörased. Veel pöörasemaks, kui EL reeglid tegime need natukene hiljem, ikka kriminaalkaristuste ja tulede-viledage. Täismäng.). Niisiis oleks RIIK pidanud muutma lepingut TA-ga nii, et see oleks vastanud EL riigiabireeglitele, kuid … RIIK magas selle maha, ei pannud tähele. Samas turuosalised  panid tähele (tubli) ja EK algatas menetlust peale kaebuse saamist. Selle aasta jaanuaris tuli ka kaugest liidupealinnast otsus – süüdi! Kes? RIIK? Muidugi mitte, põllumajandusmutukas loomulikult. Riigiabi väärkasutus, kuigi väärkasutaja ei aimanudki ilmselt et väärkasutas riigiabi. Ilmselt polnud tal aimugi, et ta sai ülepea mingit riigiabi. Nüüd siis, 20 aastat peale lepingu sõlmimist, esitab RIIK nõude TA-le „vääralt kasutatud“ riigiabi tagasimaksmiseks + intressid. Niisiis võtame selle loogilise jada kokku: RIIK sõlmis ettevõtjaga korrektse ajastuomase lepingu, EL astudes RIIK ei märganud, et vastavalt uutele reeglitele tuleb üle vaadata ka vanad lepingud ja viia need vastavusse kehtiva uue korraga. Lihtsamalt öeldes, ametnikud magasid muudatuse vajaduse maha, jättes oma hoolsuskohustuse täitmata. Tartu Agro? Usaldas RIIKI, täitis RIIGIGA sõlmitud lepingut heauskselt. Oleks pidanud teadma? Mida? Seda, et RIIGIGA lepingut sõlmida on ohtlik? Ilmselt. Kuid nõuda seda, et iga „maajuss“ tunneks riigiabi reegleid, pole reaalne. See on üüratult keeruline ja tihti tõlgendamise (heatahtliku või pahatahtlik) küsimus. Vaadake, isegi RIIK (st selle valdkonna tippasjatundjad) kogu oma „massinaga“ ei saanud paarkümmend aastat aru, et leping on vastuolus EL riigiabi reeglitega, kuni  EK seda uurima hakkas. RIIGI nõue 20 aasta eest, mille põhjustas RIIGI enese hoolsuskohustuse täitmatajätmine on täiesti ignorantne. Pahatahtlik. Kõrgametnike hala, et kui nemad EK  juhist ei järgi ja raha tagasi ei nõua, siis nõutakse see sisse DR Riigilt on lihtsalt oma istmiku päästmise katse.  Antud juhul on see, et RIIK peab trahvi maksma täiesti õigustatud, sest eksis ju RIIK. Pealegi on RIIK ja tema ressurss suur, see on nagu   liikluses on auto võrreldes jalakäiaga suurema ohu allikas ( seega „eelissüüdlane“). Te ei küsi ju trahvi jalakäialt kui auto on talle vöötrajal otsa sõitnud (vöötrada, kui turvatsoon ongi siinkohal võrreldav RIIGIGA sõlmitud lepinguga, sest RIIK võib pakkuda vaid turvalisi lepinguid). Me tahame usaldada oma RIIKI, eriti sellisel raskel ajal. Samas, kuidas usaldada, kui meie teiega tegeleme päästeoperatsiooniga, siis Maaelu(tuse)ministeeriumi kõrgametnikel jätkub aega menetleda surnuks üht meie suurimat toidutootjat? Viimase aasta jooksul on nõrkemiseni räägitud väärtustest, millist väärtust peaks peegeldama  RIIGI selline käitumine? Pealegi, Elutuseministeeriumi ametnikud pole aru saanud konkurentsireeglite filosoofilisest sisust. Mannetu. Mul kui ühel konkurentsiõiguse „maaletoojal“ on sellsisest „menetlemisest“ häbi. Nagu oma laps oleks ülekäte läinud.
Nii et elu jätkub … vähemalt bürokraatiamaailmas. Teised … Teised vaadaku kuidas ise hakkama saavad. Kuid kas selline „bürokraatiline surnuksmenetlemine“ kuidagi aitab kriisi ületada? Leevendada? Lisab jätkusuutlikkust? Kahtlen. Pigem vastupidi. Kui me administratiivset kriisi ei suuda lahendada on meil väga vähe edulootusi. See teeb ärevaks.

Äraaetud hobused lastakse … koplisse või maha?

Praegu on (peaaegu) kõigil raske, nii inimestel, kui firmadel. Seepärast on ühest küljest väga julge samm Dr Riigi poolt peaaegu laualiselt finantseerida  võimalikku paarikuulist majanduse stoppamist. Teisalt nõuab see väga ajakohast, asjakohast (valdkonnaspetsiifilist ja valdkonnaülest teadmist ja võrgustike kaasamist) , kiiret ja paindlikku tegutsemist kogu administratiivsüsteemilt ja igalt ametnikult eraldi. Kogu selle julge sammu edu, kaitsta majanduse põhikonstruktsioonidel üle elada meditsiini ja majanduskriisi kõige süngem tund, oleneb sellest kas administratsiooni kõik osad, osised ja indiviidid suudavad keskenduda sellele eesmärgile – säilitada põhikonstruktsioonid, et kriiside taandumisel käivitada majandus uuesti ja teha seda jõuliselt. Kõik oleneb vaid sellest pisiasjast, kas ametnik julgeb ja tahab teha otsuseid vastavalt aja nõudele või … teeb ta samade reeglite järgi nagu enne kriisi. Meil on selles vallas erinevaid näiteid (Maaelu(tuse)ministeeriumi näidet me juba käsitlesime). Ettevõtlus on sellest aru saanud ja kasumi tagaajajaid selles edumeelsemas osas kindlasti pole (võib-olla Maxima reast irduvalt šokeeriv käitumine välja arvata), pigem otsitakse kokkuleppeid tarnijate, üürileandjate, kaupmeestega. Kõik on arvestanud välja oma kahjumid ja selle taluvuspiiri, kus enam hapnikku ei jätku ja tegevus tuleb lõpetada. Teadlikus pankroti tekitamises ei taha keegi ennast süüdistada lasta. Teadagi oleks see ka kriminaalne lugu.  Nii, et talutavuse piiri lähedal tuleb tegevus lõpetada või kui on hea idee, siis saneerida tegevus.
Üha uued ja uued valdkonnad pöörduvad abi saamiseks DR Riigi poole – turismifirmad, hotellid, restoranid, iluteenused isegi heliloojad jne. Kõik on hädas, kuid … Kuid kõiki ei ole võimalik toetada, kõigile ei ole võimalik ka tugipaketti pakkuda – ressurssi ei jätku ja pole ka mõtet. Tuleb teha valik. Karm valik. Heldusel on ka teine külg, juba N Machiavelli („Valitseja“ Vagapund 2001 Lk 121) oskas öelda: „Ja pole olemas asja, mis kulutaks ennast nii palju kui heldus: sedamööda, kuidas sa seda kasutad, ammenduvad su võimalused selle väljanäitamiseks ning sa muutud kas vaeseks ja põlatuks või – püüdes vältida vaesumist – aplaks ja vihatuks.“. Heldus peab „töötama“.


Milline on põhikonstruktsioon?

 Milline on see põhikonstruktsioon, need süsteemid, mida  Dr Riik loodab säästa (mitte päästa, päästmine on igaühe enda asi) ja mis on eeltingimus majanduse edukaks käivitamiseks?  Seda pole määratletud, nii, et nii küünetehnik kui helilooja loevad ennast ilmtingimata subjektideks ilma kelleta pole mingit elu maa peal, majandusest rääkimata. Kindlasti on neil omast kohast õigus, kuid ilma tootmise-, transpordi ja seda teenindava ja kokku siduva logistilise süsteemita pole meil millegi eest maksta inimestele, kes poes kauba eest maksaksid või osataksid näiteks iluteenuseid. Või arvate, et iluteenuseid võiks pakkuda Dr Riik? Riiklikud küünetehnikud näiteks? Niimoodi ilmselt ei saa, just seepärast ongi vaja selgelt määratleda milliseid süsteeme säästetakse, millised peavad põhiliselt ise hakkama saama, kuid kui neil on häid ettepanekuid ümberkorraldusteks ja ajutisteks leevendusteks, siis on need läbiräägitavad ja millised peavad ise hakkama saama. Lihtne. Või siis mitte nii lihtne.

Mälu ja mälulüngad

Maailm on üks veider paik, kõik võib muutuda üleöö. Natukene aega tagasi olid meie põhimured pagulased ja kliima, siis tänaseks on need teemad ununenud. Kuid kas peale meditsiinilist kriisi, kui meile tulvavad uued probleemid, kas oleme endiselt rohepöördemeelsed? Või on „inetutest pardipoegadest“ ehk põlevkivijaamadest saanud kaunid luiged, meie majanduse lipulaevad (jälle), meie iseolemise ja  energiavajaduse päästjad? Väga võimalik. Kas teiseks suurem CO2 emiteerija, transport, jätkab ühistranspordi edendamise suunal või istume kõik autodesse? Anname käest selle piskugi edu kvaliteetse ühistranspordi vallas, mille turupõhised vedajad on aastakümnete jooksul ülesse ehitanud? Väga võimalik.

Tänasida toimetusi,ära viska homsevarna 

Küsimus on selles, et vastsed neile küsimustele formuleeritakse meie poliitinimeste ja ametnike tänaste otsuste või otsustamatusega. Pikaks ajaks.  Võtmesõnaks ongi see, kas administratsioon ja ettevõtjad toimivad kui paarisrakendid või võitluspaarid. Niimoodi võib küsida pea iga valdkonna kohta. Et mitte väga laiali valguda vaadelgem ühte majandusvaldkonda. Tänase seisuga ja bussivedajate näitel (PM 25.20) tundub et administratsioon pole aru saanud, et siin on vaid paarisrakendi võimalus. Võitluspaarid on selge hukk. Kuidagi kummastav (ja kurb) on kuulda bussiettevõtjaid nentimas „kui ühest suust, et nende esmane eesmärk oleks saada riigi esindajatega kava väljatöötamiseks kokku, eriti kuna keegi ei tea, kaua praegune olukord veel kesta võib. Seni on aga lähenemiskatsed olnud tulutud ja Tammise sõnul on riigi sõnumiks sisuliselt, et saage ise hakkama. «Tallinna linn maksab TLT-le, Tartu linn maksab oma vedajale, Elronile maksab riik, avalikule veole maksab riik või KOV-id – nende puhul ei tule kõne alla ka, et raskel ajal toetusi ei maksta. Aga kommertsliine teenindav eravedaja peab ise hakkama saama. See on ebavõrdne kohtlemine riigi poolt, kus ühtedele tullakse appi, aga paralleelselt sama tööd tegevat eravedajat koheldakse erinevalt. See ei ole aus ja ilmselt ka mitte seaduslik,» täpsustas Tammis. „  Selline lugu siis. Kas te ei pea kummastavaks, et ettevõtjatel pole võimalik ametnikega kokkugi saada? Püha müristud, kui kokku ei saada eesliinil võitlejatega, siis kuidas staapides otsuseid tehakse? Võimalikest tegevusstsenaariumide arutamisest rääkimata?  Artiklist ilmnes ka et vedajatel on rida pärsi mõistlikke ettepanekuid kuidas olukorda leevendada (mitte seda, et andke meile raha, meil on vaja), kuid nagu eelnevat ilmneb keegi läbi rääkida ei taha, isegi lohutavat sõna või kaasaelamist pole kuulda. Kahju, staabid on kinnises tsüklis.
Enamgi veel, vedajate ettepanekule järgnes kiire bürokraatia vastulöök
Juhul kui kommertskaugliinide sulgemise tõttu jäävad teatud piirkonnad ühistranspordiühenduseta, siis on maanteeametil võimalus avaliku teenindamise lepingu alusel katta vajalikud väljumised riigi poolt toetatava bussiveoteenusega. «Vabariigi Valitsus ei ole eraldi meedet bussivedajate toetamiseks vastu võtnud“.  Aga kas VV-le on pakutud mingit meetmete varianti? Ei ole „Kuid just selles probleem seisnebki: meie ajudele ei meeldi teada saada, et neil pole õigus. Kinnituskalduvus on meie ärritav komme keskenduda lausa laserkiire täpsusega igale tõendikillule, mis toetab seda, mida me juba usume, ning eirata rahulolevalt vahest palju suuremat hulka tõendeid, mis näivad viitavat sellele, et oleme asjast täiesti valesti aru saanud. „
„Võib  arvata, et kui oleme teinud otsuse, hakanud seda ellu rakendama ning tegelikult ära näinud, et asi hakkab jubedalt viltu kiskuma, siis oleks veidi kergem oma meelt muuta. Aga paraku mitte. On selline asi, nagu „tehtud valiku heaksmõtlemise kalduvus“ (…) Oma l
keerukamas vormis on see põhjuseks, miks valitsuse ministrid kinnitavad jätkuvalt, et „läbirääkimised kulgevad väga hästi ja on tehtud palju edusamme“ veel ka siis, kui kõigil on selge, et olukord on lootusetu. Valik on tehtud, seega pidi see olema õige, kuna meie tegime selle.“ (. T Phillips „Inimesed. Lühiajalugu kõige perse keeramisest.“ Tänapäev 2019 lk 30)

 Kuri võõrasema ?

Teisalt kui lugeda selliseid avaldusi, et RIIK võib hakata linnadevahelisi bussiliine kommertsvedajatelt üle võtma, siis mõtlete ilmselt, mis jaburus see veel on? Milline RIIK see kaugliinid üle võtab? Liin on ju vaid administratiivselt tekitatud bürokraatlik (ja turutingimustes mittevajalik) luba vedajale vedada. Fiktsioon. Kõik. See on nagu vana tudenginali, kuid laost kirjutati piiritust välja aparaadi optilise telje puhastamiseks. Ha-ha, optiline telg. Vedu toimub ju vedaja omanduse olevate busside ja nende oskusteabega.    Mida siis RIIK üle võtab? Miks?        Muidugi   Dr Riik arvab õigustatult, et linnadevaheline bussiliiklus päris katkega ei tohi. (kui ei tohi?). See on ka õige, sest mingi osa inimesi, kellel ei ole autovõimalust peavad ka liikuma saame (tööle, apteeki, vabatahtlikuks), kuid lahendus sellele on täiesti kohatu. Selle asemel, et võtta vedajad kokku ja leida ühislahendus (paarisrakend) kasutatakse kõrki (võitluspaari) taktikat ehk kui tekib olukord, et ärajäänud kaugliin teenindas suures osas inimesi, kes liikusid tööle-koju, siis ühistranspordikeskustega koostöös asendataks need liinid avalike kaugliinidega, mis tähendab, et tegutsevad veofirmad lastakse kuhtuda ja nende asemele konstrueeritakse doteeritavad liiniveod. Kummaline arusaamine kriisijuhtimisest. Hirm teha valesti on tarretanud mõttevõime.
See, mida millest räägib Tammis näitab, et administratsioon ei saa aru paradigma muutusest. Pimenurk.  Praegu ei „päästeta“ mitte firmasid,  vaid säästetakse liikuvust kui süsteemi. Sedagi vedajate initsiatiivil. Dr Riik tehes tugipakette tegutsevatele firmadele (me ju elame režiimis, et meditsiiniline kriis suudetakse kontrolli alla saada paari kuuga) saadakse pisku eest mitu head tulemust korraga: liikuvus säilub, vedude kvaliteet säilub, peale kriisi on võimalik kogu võrgustik kiiresti taaskäivitada ja ühiskonnale läheb see kokkuvõttes kõige vähem maksma.  Kui uskuda administratsiooni väljaöeldut, et kui turupõhised liinid ise välja ei vea, siis … meie (kes need „meied“ on?) võtame üle ja hakkame korraldama avaliku liini hankeid. Kas …? Tõega? Mitu kuud seda hanget tehakse ja läbi kohtute lohistatakse? Põhiseadus ju kehtib. Kuid isegi kui seda tehakse, siis suure tõenäosusega võidavad selle juhutegijad, kes opereerivad vanade „rimakatega“, nagu neid valdkonnaslängis nimetatakse. „Kolmsada seisvat bussi“ ei ole liinivõrk ja ei saa selleks iialgi. Tulemus on see, et meie ühine raha, mida me oleks saanud kasutada tegutsevate kvaliteettoodete jätkusuutlikkuse kindlustamiseks, liinivõrk,  on enamuses välja surnud. Tühja kah? Kuid ei ole, sest need turupõhise liinivõrgufirmad, kes olid võimelised ise tulu genereerima on kadunud Dr Riigi perspektiivitunnetuse puudulikkuse tõttu kadunud. Tulevad uued? Ka võimalik, kuid uskuge see valdkond on väga kapitalimahukas. Kes on see rikas välismaa prints, kes hakkab meid sõidutama? Millise hinna eest? Tundub et võitluspaari taktikaga peab Dr Riik jätkama doteeritud avaliku teenindamise liinide ülalpidamist. Seega tulu asemel, mida turupõhised firmad igal aastal riigile genereerisid saame püsiva kulu. Vaat selline lugu.  Küsimus on vaid selles, et kui me kolmikkriisist välja tuleme, siis kas meil on vahendeid kaugliinivõrgu taastamiseks meie ühisest rahast? Ilmselgelt ei ole. Milline on lahendus? Liiguvad vaid need, kellel on autod. Palju õnne rohepöördele.
 Kuid see pole ju praeguse päästepaketi eesmärk ega sisu. Nii, et mida me selles kriisis säästa tahame? Oleks päramine aeg selgeks teha ehk nagu ütles  Friedrich Suur: „Kes kaitseb kõike, ei kaitse midagi”” (J. Ring „Tormijooks Kotkapesale” „Imeline ajalugu” 2015 Lk 68)


Äraaetud hobuste ratsanikud.

Siinkohal tuleb tähele panna, et pahatahtlikkuse viirus ei nakkaks ka erasektorit. Ilmselt mäletate, et Peamise linna volikogu kantselei nõutas volikogu majas asuvalt kohvikult üürilepingu täiemahulist täitmist (kuigi külastajaid polnud ehk nagu setungis kirjutati – vanalinn on kui kummitustelinn). Kriis polevat mingi põhjus oma kohustuste täiemahulisest täitmisest leevendust paluda. Kui kelleltki üldse, siis just KOV-lt oleks  oodanud inimlikkust, empaatiavõimet ja koostöö selles suhtes. Me näeme iga päev, kuidas ettevõtjad püüavad igal sammul oma koostööpartneritele vastu tulla, kuid avalik võim … Makske ja jutul lõpp. Kuidagi näotu. Eks ole? Kuid ilmneb, et selline käitumine on levinud ka mõningates valdkondades ärisektorisse. Kahjuks.
Näiteks „Ärilehes 21. märtsil ilmunud loost „Maxima pitsitab hüppeliselt kasvava nõudlusega hakkama saamiseks viimsel piiril pingutavaid toidutootjaid trahviga" selgub, et Leedu päritolu kaubakett trahvib ka eriolukorras suure nõudluse tõttu lepingu täitmisega hätta jäävaid toidutootjaid trahviga. Tavaolukorras selline käitumine ei üllataks, kuid praegu, kui piirid on suletud ja käib võitlus inimelude eest, tekitab ühe kaubandusketi ülim ükskõiksus ja otsesõnu ülbe suhtumine leppimatut nördimust. (ÄL 26.03.20). Just, nördimust ja mõistmatust. Sel ajal, kui enamus ettevõtjaid püüavad üksteisele vastu tulla õpetaja Laurilikult, kui saa tervet tarnet/üüri/arvet maksta ei suuda, siis tee poolgi on Maxima käitumine skandaalne. Muidugi on arusaadav kaupmehe soov olla hästi varustatud, kuid see on võitluspaari taktika. Prisma Peremarketi hankedirektor Tõnis Tomingas on teistsugusel positsioonil, läbirääkimiste ja võimaluste leidmise positsioonil: „Oleme näinud tootjate paindlikku ja kiiret reageerimist olukorrale ning olnud nende suhtes tarnegraafikute muutuse osas nii paindlikud kui võimalikud." See on võitluspaaride taktika. Edukas.
Surnud hobused ei reageeri paindlikult, need ei reageeri üldse, levitavad vaid infektsiooni nakatades kaskaadina  kogu süsteemi jõudes tagasi sellest kasu saada tahtjale. Just seepärast, et hobuseid mitte ära ajada peavad kõik ärid ja ametnikud pingutama, … praegu pole aeg hobuseid surnuks ajada. Ratsanikud, kes oma hobused surnuks ajavad, pole enam ratsanikud, vaid …jalamehed. Jalamehed jäävad maha
 „ Ärge suudelge lõgismadu suule. See on üks elu õppetund, mille võib vabalt läbimata jätta. Pange endale langevari selga enne lennukist väljahüppamist. Lõpetage maksumaksja raha raiskamine sellele, et selgitada välja, miks vangid tahavad vanglast põgeneda. Need tarkuseterad peaksid meile ilma suurema vaevata kohale jõudma. Kummalisel kombel paistame siiski olevat lõgismadusid suudlev liik.“„Sellest ajast peale, kui inimolendid kahel jalal käima õppisid, oleme avastanud tuhat moodust, kuidas uuesti pikali kukkuda.“ (. B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2000 Lk 9). Jätaks seekord vahele.

Kui me midagi muud ei suuda, siis järgigem humanistliku vaimutegelase Sir Thomas More (16 saj) öelnud: Olge üksteise vastu head ja kui te ei jõu olla üksteise vastu head, siis olge vähem halvad.

 Järgneb …

Targutusi:

F.R. Kreutzwald. „Kilplased” Varrak 2004

Lk 18 „Kilplaste kõrge mõistus ja lai tarkuse au ja kiitus kõlas rutusti kaugetest maadest läbi ja tungis suurte isandate kõrvu …”
Lk 32 „Sest ja sellepärast, et kõikide kõrge tarkus ja lai mõistus siin ainuke süü on, mispärast meid kodunt ära kutsutakse ja igalt poolt meie kaela peale läkitatakse, misläbi meil majapidamises väga palju kahju kasvab. Et nüüd asjalugu tõesti nõnda näitab, siis on selgem kui päevavalgus, et selle tarkusest sündinud kahju vastu paremat abi ei ole kui rumalus. Rumalus ja alpus saab meid edaspidi nende vastu varjama, kes meid meie tarkuse pärast taga kiusasid. … Nii nagu enne suure tarkuse läbi, peab hiljemini kilplaste nimi kõrgete alpustegude läbi maailmas hiilgama.”
Lk114 „Kilplased olid oma alpuses nõnda harjunud, et nemad edaspidi enam midagi ei võinud mõtelda ega teha, mis mitte selge alpus ei oleks olnud.”
 Lk 148 „Aga sellest kõigest võib selgesti näha ja õppida, kui hädaohtlik asi alpus ja rumalus on; ja kui hõlpsalt üks, kes ehk aga kord nalja pärast selle tembu endale oli võtnud, seeläbi viimaks kilplaseks läheb, ja ennast mitte teisiti temaga ei määri, kui oleks ta rooja oma kätte võtnud.”