Tütrekesekene kysis, et …
Teeme
endale selgeks (hundirahva reegel N1), et meil on supertormi näol tegemist
eksistentsiaalse kriisiga. Muidugi on lohutav kuulata, et kohe, kohe on kõik
möödas ja elu läheb kiiresti normi tagasi. Tahaks isegi seda uskuda, kuid …
Kui me meditsiinikriisist jagu saame (kiiresti ja väikeste kadudega), siis majanduskriis alles algab. Arvestades seda, kuidas tarneahelad on katki rebitud (ilmselt on sellest kriisi lõpuks lausa tükid välja rebitud ja administratiivne rumalus, näiteks "Poola tromb", on seda võimendanud või lausa tekitanud), logistilised süsteemid on sassis, siis võtab kõige selle lappimine ja lahtiharutamine oma jagu aega ja ressursse. Mitmed „heaolu“ ja „võrdsustamise“ mõttekesed peame unustama, sest need on ebareaalsed. Varud selliste kunstsüsteemide ülalpidamiseks on lõppenud. Me saame veel imestama milliste triviaalsete küsimuste üle vaidlesime innukalt, pahatahtlikult ja mõttetult veel siis kui kriis juba kulges. Täiega. Rantjeepensionism ja RB hullus paistavad meile siis veidrustena. Me peame laua vanadest plaanidest puhtaks lükkama ja alustama uue, hulka tõhusama ning paindlikuma süsteemi kokkupanekuga.
Kui me meditsiinikriisist jagu saame (kiiresti ja väikeste kadudega), siis majanduskriis alles algab. Arvestades seda, kuidas tarneahelad on katki rebitud (ilmselt on sellest kriisi lõpuks lausa tükid välja rebitud ja administratiivne rumalus, näiteks "Poola tromb", on seda võimendanud või lausa tekitanud), logistilised süsteemid on sassis, siis võtab kõige selle lappimine ja lahtiharutamine oma jagu aega ja ressursse. Mitmed „heaolu“ ja „võrdsustamise“ mõttekesed peame unustama, sest need on ebareaalsed. Varud selliste kunstsüsteemide ülalpidamiseks on lõppenud. Me saame veel imestama milliste triviaalsete küsimuste üle vaidlesime innukalt, pahatahtlikult ja mõttetult veel siis kui kriis juba kulges. Täiega. Rantjeepensionism ja RB hullus paistavad meile siis veidrustena. Me peame laua vanadest plaanidest puhtaks lükkama ja alustama uue, hulka tõhusama ning paindlikuma süsteemi kokkupanekuga.
Eelmine
selline kriis (meie jaoks) oli vast üheksakümnendate alguse Eesti Vabariigi
taassünnitus. Ma võrdleksin just seda aega praegusega, sest ka siis olime me
täielikus teadmatuses, pidime improviseerima, otsustama ja kiiresti tegutsema. Kiiresti, sest iga järgmine päev võis olla selline, et kohe-kohe kukub kõik uppi, kui me ekime või venitame otsustamisega. Oli reaalne oht, et süsteem ei pea koormusele
vastu. Meie taassündi saatsid sellised nähtused nagu tarneahelate katkemine,
kaubapuudus (pea kõiges), talongid, pikad järjekorrad, sisendite hinna raju (kohati lausa 30x kasv), sissetulekute
langus, kaubaturgude äralangemine, tehaste seiskumine jne. Pluss veel tugevad sisemised hõõrdumised iseseisvusvastaste ja
iseseisvusmeelsete vahel (ning hõõrdumised veel omakorda nende sees). Polnud
midagi püsivat peale tahte ja usu. Kiiresti
oli vaja otsustada. Kuid süsteem pidas vastu, sest tolle aja ametnikud (nii
uued kui vanad) olid tulnud, et … teha. Mitte selleks et leida põhjusi, miks
seda teha ei saa, vaid just leida selliseid hoobasid, et tegu õnnestuks. Iga
hea idee oli teretulnud ja pandi kiire analüüsi, kooskõlastuse ja
vormistamisega kohe liikuma (NB! kui vaja, oli kahe päevaga oli seadus 3X menetletud), nüüd oleme
mugavad, juba heietame, et seda ja toda ei saa teha, sest ... üks seadus ja
teine seadus seda ei luba. Linnavolikogu ei saa digitaalset istungit pidada,
kuna seadus ei luba, (osad) pealikud ei saa palgatõusust loobuda, sest seadus
ei luba jne. Mannetu, madal, initsiatiivitu. Oh! Muidugi on seadused täitmiseks, kuid need on inimeste tehtud
seadused, teatud olukordade jaoks. Meie kaitseks. Kui olud on muutunud ja need
ei kaitse enam inimesi, vaid vastupidi, siis inimesed peavad ka inimeste tehtud
seadused muutma. Vastavalt olukorrale. Seadused on meie jaoks, mitte meie
seaduste jaoks. Ärge ajage segamini eesmärki ja vahendit. Ja usaldage inimesi. Igatahes
on Dr Riigi kiire reageerimine võõrtööjõu küsimuste lahendamisele ja
ülelahendamisele lootustandev, et asjad liiguvad nüüd kiiresti. Muutmise
tunnetus on tekkinud.
Usaldus
Monty moodi
Taassünnil
oli põhitähtis just laialdane delegeerimine ja usaldus. Kas teate mida tähendab
usalduse ja vastutuse koorem? Kui pealik usaldab sinu iseseisvaid otsuseid (ta loodab sinu
peale), mille tulemusel majandus homme kukub kokku või pääseb see veelkord napilt?
Usaldus kohustab! Õigus teha otsuseid tuleb välja teenida ja see õigus kohustab vastutama.
Laias laastus on kaks strateegiat, sa paned paika üldjooned ja annad otsustuse tegemise õiguse valdkonnajuhtidele või püüad kõiki detaile ise lahendada. Küsimus on selles, kas kriisis on lahenduste otsimine voolav, ajakohane (McArhuri efekt) või jäik, kriisile sobimatu nämmutamine. Saate ju aru, et jäikus ja nämmutamine sobib paraadidele, mitte kriisiolukorda. Montgomery näitel (A. Moorehead „Montgomery” Olion 1996 Lk 78): „Tema sõnul võinuks arvata, et kõigil on „betoonajud”. Tal puudus usk kaevikutesse, muldkindlustustesse või püsikindlustustesse kaitseliinidesse. Lahing on voolav värk, kinnitas ta. Kaitse oluline tegur on liikuvus. Kui mehed sulgeda garnisonidesse, kaotavad nad algatusvõime ja muutuvad liialt optimistlikuks oma kaevikute näilise kindluse suhtes. Vaja on tulla välja ja vaenlasele vastu astuda: kogu kaitse tuleb ellu viia ründavalt ja komandöridel olgu liikumisvabadus, et rünnata parimata parimas paigas ja parimal ajal.” „Montgomery poolt mahapandud üldraamistiku piires jäetakse neile suur tegevusvabadus. Nad võivad teha kõike oma äranägemise järgi ühel tingimusel – et nad saavutavad edu.” (lk 97).
Laias laastus on kaks strateegiat, sa paned paika üldjooned ja annad otsustuse tegemise õiguse valdkonnajuhtidele või püüad kõiki detaile ise lahendada. Küsimus on selles, kas kriisis on lahenduste otsimine voolav, ajakohane (McArhuri efekt) või jäik, kriisile sobimatu nämmutamine. Saate ju aru, et jäikus ja nämmutamine sobib paraadidele, mitte kriisiolukorda. Montgomery näitel (A. Moorehead „Montgomery” Olion 1996 Lk 78): „Tema sõnul võinuks arvata, et kõigil on „betoonajud”. Tal puudus usk kaevikutesse, muldkindlustustesse või püsikindlustustesse kaitseliinidesse. Lahing on voolav värk, kinnitas ta. Kaitse oluline tegur on liikuvus. Kui mehed sulgeda garnisonidesse, kaotavad nad algatusvõime ja muutuvad liialt optimistlikuks oma kaevikute näilise kindluse suhtes. Vaja on tulla välja ja vaenlasele vastu astuda: kogu kaitse tuleb ellu viia ründavalt ja komandöridel olgu liikumisvabadus, et rünnata parimata parimas paigas ja parimal ajal.” „Montgomery poolt mahapandud üldraamistiku piires jäetakse neile suur tegevusvabadus. Nad võivad teha kõike oma äranägemise järgi ühel tingimusel – et nad saavutavad edu.” (lk 97).
Ja Monty oli edukas, igatahes Aafrikas.
Vastukaaluks Kindral Auchinleckist 1942 aasta suvel Egiptuses. „Kõik tema
jõupingutused olid uppunud üksikasjadesse. Isegi kriisi haripunktil oli ta
teinud äpardunud katse korraldada oma peakorteris kokkuhoiukampaania:
ohvitseride toidusedel ja olmemugavused kärbiti kõrbes miinimumile. Kairos
viibivatel ohvitseridel kästi lahkuda oma linnakabinettidest ja elada telkides
püramiidide lähedal.”. Noh, nagu me teame ta ei olnud edukas.
Kuidas
see Kõrbesõda meid puudutab? Puudutab küll. Puudutab seepärast, et nüüd ilmneb,
kas meie ametnikkond on välja õpetatud kui Monty omad või paraadikindralid. Küsimus
on selles, kas tänased otsustajad suudavad ennast ümber häälestada direktiivide
täitmise pabermaailmast tõelisse võitlusse olemasolu eest. Jätkates Monty´ga: „Üksiksõdur,
olemata kaugeltki teadvuseta null miljonite omasuguste hulgas , oli tähtsaim
isik lahingus. Ta vääris hoolt ja tähelepanu. Teda tuli eelnevalt palju kuid
koolitada. Selle asemel et teda teadmatuses hoida, tuli tema roll lahingus
talle arusaadavalt selgeks teha. Teda ei tohtinud kunagi kasutada massina teise
massi vastu. Võitlusvaim oli kõik, ja kõrge moraali saavutamise ainus viis oli
panna sõdur tunnetama, et ta on osa meeskonnast, kes viib ellu tarka plaani,
milles on eeldused õnnestuda. „ (lk 43). Küsimus: kas meie valdkonnajuhid ja
mittejuhid tunnetavad, et nad on osa meeskonnast, kes viivad ellu tarka plaani,
milles on eeldused õnnestuda? Eks ole hea küsimus?
Ei tea. Kuid osade Pilvepiirlaste, Kõrgametnike
ja Poliitinimeste jäik/rabe suhtumine,
mis algas mitte sellest kuidas olukorda lahendad, vaid oma (ja oma huvide rüütamine "põhiseaduslikuks õiguseks) õigustest (näiteks kriisiajal haiguskolletesse reisimise „õigusest“) näitab, et mitte kõigil pole õiguste tasakaaluviht ehk kohustused õigesti
kalibreeritud. Usutavasti nihutab kriis need kaaluvihid paika.
Paraadikindralitest
Kohati tundub, et üheksakümnendate tegijad tulid
tegema, tänased olema. Ja ega see ei olegi etteheide tänastele kohatäitjatele,
sest süsteem on selliseks kujunenud, see on pigem üleskutse ajakohastuda.
Kiiresti! Otsustavalt! Otsustada! Vastutada! Võib-olla
vajatakse treeningut? Otsustusjulguse treeningut, sest head ajad on paljusid meis mugavaks muutnud. Ka
otsustamise, õiguste, vastutuse ja usalduse tasakaalusüsteemis. B. Tuchman („Augustikahurid” Eesti Raamat 1977 Lk 36) on tabavalt
kirjutanud Prantsuse sõjaministrist, kes sattus umbes samasugusesse olukorda
1011 aastal : „Avastades, et suur hulk kindraleid „ei ole võimelised mitte
ainult oma vägesid juhtima, vaid isegi neile järgnema”, võttis ta omaks
Theodore Roosvelti soovituse panna kõik kindralid hobuse seljas manöövreid
juhtima.”. On aeg asuda hobustele. Samas J. Marek („Panoptikum” „Eesti Raamat”
1982 Lk.214) on ironiseerinud: „Prantsuse kindralid olid tõelised
sõnameistrid, sest nad kõik olid lõpetanud l`ecole militaraire`i, kus peeti
loenguid retoorikast. Sõja ajal polnud neil sellest oskusest küll vähimatki
kasu, aga kindralid polegi ju tegelikult niivõrd sõja-, kuivõrd just rahuaja
suured ninad. Sõjas domineerivad eeskätt seersandid ja veltveeblid.” Niisiis
veeblid, astuge ette, ärge häbenege. Muide just tervishoiusüsteemis ongi juhtunud see, et seersandid ja veeblid on ette astunud, sest kõik need arstid ja apteekrid, kes päevast päeva meie hüve kaitsevad on uskumatult vaprad ja ennastsalgavad. On lootust, et nad päästavad meid. Paraadikindralid .... Neile anname hinnangu hiljem.
Miski pole võimatu, meil on korduvaid kogemusi
hunnitute mõttemeeskondade loomiseks, nii taassünni, 2008 a majanduskriisi kui sõelumisläbirääkimistel. Näiteks Euroopa Liiduga läbirääkimiste
pidamiseks moodustati ametkondadeülesed asjatundjate komisjonid, millised
analüüsisid olusid ja võimalusi. Tegid otsuseid, võtsid vastutust. Töö oli
pingeline, jällekord ilma eelneva kogemuseta alustati nullist, kuid oma
kreatiivsuses nauditav ja virgutav. Kahjuks ei osanud poliitinimesed neist väga kreatiivsetest ja töövõimelistest mansadest kujundada püsivaid mõttekodasid. Aga oleks võinud. Vägev positiivne ressurss hajus tühjusse. Kahju.
Me suudame. Kui tahame. Tahame ju!
Me suudame. Kui tahame. Tahame ju!
Monty juhtimissüsteemi Saksamaa vaste
P. Buttar („Kahe hiiglase vahel“ 2016 I. Urm ja
Ajakirjade kirjastus Lk62) kirjeldab saksa juhtimissüsteemi järgnevalt: „Pärast seada, kui Napoleon oli 1806 aastal
Jena ja Auerstadti all purustanud Preisi armee, hakkas armee juhtkond
analüüsima prantslaste võidu põhjuseid. Analüüsi tulemuseks oli Preisi –
hilisem Saksamaa – sõjaväe juhtkonna kontseptsioon, mida tuntakse nimetuse all
Auftragstaktik, mida võiks tõlkida kui „eesmärgile orienteeritud taktika“,
kuigi sellist terminit Saksa sõjalises kirjanduses eriti ei kasutatud. Selle
taktika mõte oli, et tuleb luua armee, mille komandör teeb oma alluvatele
teatavaks üldised plaanid ning suunab alluvad neid täitma. Erinevad väeüksused
tegutsevad koordineeritult, kuid võtavad vahetud taktikalised otsused vastu iseseisvalt.
Kontseptsiooni pearõhk oli otsuste vastuvõtmine alluvate initsiatiivil.“
„Et
Auftragstaktik oleks edukas ja tulemuslik, tuli kooskõlastada selle taktika
erinevad aspektid. Esmalt tuli komandöridel aru saada üldisemast
lahinguülesandest, avaramast plaanist ja selle eesmärgist ja mitte sedavõrd
keskenduda oma konkreetsele rollile operatsioonis. Konkreetne tegevus oli vaid
vahend, et saavutada peamist eesmärki ja seda võis alati muuta, kui oli paremaid lahendusi.
Teiseks, juhid, kes kasutasid sellist mobiilset taktikat, pidid ise olema
võimelised ilmutama initsiatiivi kasutama oma kogemusi, et kiiresti
orienteeruda muutuvas lahinguolustikus ja vältida ilmnevaid takistusi peamise
lahinguülesande täitmisel. Kolmandaks tingimus, mida selline taktika eeldas,
oli juhtiva staabi logistiline võimekus, mis tagas vägede paindliku
varustamise, et lahinguväljal olevad väeüksuste juhid sellistest probleemidest
vabastada ja võimaldada neil lahingutegevusele kontsentreeruda. Viimaseks
tingimuseks oli, et iga konkreetne väeüksuse juht pidi kaotuste või muude
negatiivsete asjaolude ilmnemisel olema võimeline asendama oma vahetuid juhte
kuni kaks astet kõrgemal tasandil ja olema võimeline mõistma olukorda lähtuvalt
kõrgemate juhtimistasandite eesmärkidest.“ (lk 63) Kogu asja mõte on selles, et
üldjuht ei jõua ise kõikjale ja kui ta jõuaks, siis ta ei teeniks oma palka
välja, sest teeb veebli tööd ning jätab kindrali töö unarusse. Mis aga meie
oludega sarnane, siis iga juhist järgmine (ja sellest järgmine) peab olema
suuteline juhtimist üle võtma. Süsteem peab jätkuma.
Konarlik
algus pabermaailmast eesliinile
Avalikus
teenistuses kogesin tihti tunnet, mida on Michael
Shaara („Surmaingli“ Kunst 1998
Lk 63) pannud suhu kindral Bufordile enne Gettisburgi
lahingut: „Ta oli varemgi häid
positsioone hoidnud ning abipalveid läkitanud, kuid abi jäi tulemata. … Ta ei
kartnud surma … Hoopis hullem oli rumalus. Jahmatav, lausa iiveldama ajav
rumalus, mis oli nii vastik, et mõnikord tundus, nagu kaotaksid üksnes seda
tunnistadeski äkki, vastupandamatult kogu mõistuse. Sellele mõtleminegi oli
surmaohtlik. Töö tuli teha siin . Ja kõik sõltub usust.” Just jahmatav, lausa
iiveldama ajav rumalus on see, mis väsitab, sest ametnik ei saa leppida „lahingu
kaotamisega“ ... kui tal on õigus. Alati on võimalik teha midagigi – analüüs, ettepanekute
pakett, seadusealgatus, … lahkuda. Võistlusseaduse töörühm tegi näiteks 128 varianti
Võistlusseadust, enne kui Pilvepiir selle heaks kiitis. Töörühm seisime oma
positsioonidel, kaitses neid rumaluse vastu, sest uskus, et neil on
õigus. Selle jutu mõte on selles, et kui ametnik on nõus rumalusega, siis ei
täida ta oma ametikohust - ta ei teeni kõrgeima võimu kandjat. Just seepärast on täiesti kohatu seisukohavõtt, et me ei saa midagi teha, sest ... 1000 põhjust mittetegemiseks, mis on raisatud ressurss, sest on vaja vaid ühte toimivat tegevust. Nii on.
Meditsiinilisest
seisukohast ei oska ma midagi arvata (pole asjatundja), see on teiste pärusmaa,
loodan vaid et see tegutsemine pole sama lombakas kui selle administratiivne algus. Üks administratiivse kriisi ilminguid. Ei tahaks küll olla ülekohtune kellegi suhtes (enamus pingutab ju täie jõuga ja enamgi veel), kuid tavalisse talupojatarkusse
selline otsustamatus ja aeglus mitte kuidagi ei mahu. Hiinale kukkus
haiguspuhang pähe selgest taevast, kuid sellest on ju kuid, meie … Meil oli
aega valmistuda, kuid valmistumine jäi nõrgaks. Paberlikuks. Olime harjunud, et paber kannatab kõike. Võib-olla kõike kannatab, kuid viirust ei kannatanud. See ooteaja
kasutamata jätmine on selge administratiivne praak. Olles ise mitmel korral
olnud kriisi keskmes, tehes otsuseid ja koristades „varemeid“, oli põhitähtis
olude tunnetamine, vastutuse võtmine ja kiire otsustus. Kiire otsustamine
paketis usalduse ja otsustusjulgusega on kriisi raamidesse surumise eelduseks. (Ärge palun pidage seda mingiks eneseupitamiseks, vaid lihtsalt ajalooliseks mäluks ja kogemuste meenutamiseks. Minul oli lihtsalt õnn töötada mansades mis koosnes äärmiselt uuendusmeelsetest, paindliku mõttekäsitlusega ja "raamidest välja" töömeetodiga valdkondade tippasjatundjatest. Nemad kõike seda õnnestumist ehitasidki.)
MacArturi Eesti efekt
MacArturi Eesti efekt
Seepärast
jääb sügavalt arusaamatuks suhtumine, kus baaspatsiendi haigus (kes ise teatas
sõidu ajal, et on tulnud nakkuskoldest, telefoni teel sai teada, et tema sealne
perekond on saanud positiivse vastuse ja ta tunneb ennast haiglaselt) piirdus
vaid kiirabi kohaletulekuga (vastutuleks oli muidugi positiivne sündmus, veeblid astusid ette). Sellel inimesel oli vastutustunne. Kuid edasi ei toimunud pool ööpäeva ei midagi: ei teavitatud vedajat, ei
isoleeritud teisi reisijaid, ei sõidukit. Kui terviseametnikud said kinnituse pool kaks öösel, kuid veoettevõtet,
kellega patsient saabus, seda ei teavitatudki. Tegelikult lendasid kõik potentsiaalsed
ohustatud lihtsalt nelja tuule poole laiali.
Ehk nagu edastab EPL 28.02.20 tegutsema asuti alles tööpäeva (ametnike
tööpäeva) alguses põhjendusega „Keda sa öösel sellisel kellaajal
ikka kätte saad?” Huvitav mentaliteet. Või küündimatus? Pahatahtlikkus?
Rumalus? Kui te näiteks kesköö paiku saate teada, et majas on tulekolle, kas te
siis teatate sellest päästjaid kell 8.00? Las põleb? Tegelikult pole teada, kes
keda teavitas ehk nagu vedaja väitis, et neile ei andnud terviseamet nakatunud
reisijast teada, vaid nad pidid selle ise välja uurima. Delfi ajakirjanik Greete
Palgi küsis ettevõtjalt: „Saan siis õigesti aru, et tegelikult lugesite
hommikustest uudistest, et Eestis on koroonajuhtum, ja ise kontakteerusite
terviseametiga? Nemad teie juurde ei tulnud otsima ühendust?” Vastus:
„Põhimõtteliselt see vastab tõele.”. Mannetu lugu. Seekord läks hästi, bioloogiline
pomm ei plahvatanud. Meile anti veel armuaega, parandad oma administratiivset suutlikkust. Aga ei ...
„Vollepomm“
Kuid see mis toimuus Saaremaa volleturniiriga ei mahu mitte
mingisugustesse raamidesse. Kaks ametnikegruppi (kohaliku omavalitsuse ja
tervisekaitse, mõlemad kutsutud ja seatud kodanikke kaitsma ja teenindama)
konsulteerisid üksteist vastutusthülgavalt, täiesti vastutustundetult, meile viiruspommi plahvatuse.
Kusjuures KOV ametnikud oleksid pidanud keelama (arvestades mida nad harilikult
kõike ära keelavad ja trahvivad) ja terviseametnikud oleksid pidanud KOV küsimuse peale „kas
või mitte“ küsima: „Kas te olete segased, muidugi mitte?“ Lihtne. Nagu kätepesu. Kuid ei,
kellelgi ei olnud otsustavust, otsustusjulgust, kodanikujulgust lõpuks tervet
mõistust, et nakkuskoldest ei kutsuta bioloogilist relva koju. Uskumatu. Keegi ei julgenud võtta vastutust, ei ametnikuvastutust, ei kodanikujulgust, ja see ongi administratiivse kriisi sümptom.
Kuid tunda on juba ajaloo kujundamist positiivsemaks. „Vollepomm“
olevat peaaegu õnnistuseks, sest hoidis ära veelgi suurema pahe. Kui ERR küsis rakendusviroloogia
professori Andres Meritsalt (18.03.20), et ametnike sõnul
läks meil hästi, sest me saime Saaremaa puhangule õigel ajal jaole. Kas see
tegelikult ka nii oli? Siis vastas professor: „ Me saime sellele jaole üsna varakult, see on tõsi.
Kas see oli õnnestumine? Taevas seda teab. Poleks seda Saaremaa fiaskot olnud,
oleks Filipp Kirkorovi kontsert olnud suurem fiasko. Üks viga võib vältida
järgmist suuremat viga.“ Iseenesest muidugi õige, kuid see eeldab, et
kui ametnikud oleksid ära keelanud „vollepommi“, siis terviseametnikud poleks
Kirkorovi kontserti ära keelanud. Rumalus oleks jätkunud? Vaid suuremas
mastaabis? Selline mõttekäik ametnike
poolt on väga pelutav. Lausa hirmutav. Pole enam otsustajaid. Kõige
elementaarsemate asjade otsustajaid. Õnneks oli artist ise nii vastutustundlik
(ilmselt küll vastavalt nõuannetele), et jättis kontserdi ära. Kuid poleks
pruukinud ju, oleks võinud … Põmmm!!! Keeldu ju polnud. Hirmutav.
Sündmuste ümberkujundamine
Kuid veelgi hirmutavam on, et hakatud tegelikkust ümber kirjutama. NB! „Volle“ ei olnud mingi „õnneks“, see oli raske administratiivne viga, seda ei saa ümber kirjutada.
Sündmuste ümberkujundamine
Kuid veelgi hirmutavam on, et hakatud tegelikkust ümber kirjutama. NB! „Volle“ ei olnud mingi „õnneks“, see oli raske administratiivne viga, seda ei saa ümber kirjutada.
See põhjendus on sama vana kui maailma, ikka
püütakse oma kaotusi ümber kirjutada võitudeks Juba 1285 a. eKr Kadesi lahing egiptlaste ja
hetiitide vahel „Ramsese lahingukirjeldused on Egiptuse kasuks moonutatud …
Ramses pääses eluga ja koju naastes esitles
sündmust suure võiduna, tegelikult sai ta aga lüüa … Vaatamata sellele,
mis tegelikult juhtus, usuti Egiptuses Ramsese ametlikku versiooni sündmustest.
Imago, mis kujutas Ramsest hiiglasena vaenlaste hulgas hävingut külvamas, jäi
järgnevateks aastateks egiptlaste teadvusesse
ja peagi muutus see ajalooks. Ramses oli esimene suur propagandist“ (Rodney
Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005 lk 44).
Niimoodi: kaotusest kirjutati võit. Me teame kõik Ramsese võitu, kuid kuna
hetiidid (need 200 aastat maailma esimest impeeriumi pidanud) kadusid
maailmakaardilt ja unustati põhjalikult aastatuhandeteks, siis polnud kedagi ka
seda võitu vaidlustamas. Ju olid hetiidid kehvemad kirjatsurad, kui egiptlased.
„Poola tromb“ ja logistika
Nüüd tundub, et terviseametkond on oma lombakusest üle saanud.
Tegevus on tormiline, kuid juhtumid, mil teised Riigid, rekvireerivad meie
tellitud kaitsevarustust (ja ilmselt edaspidi ka ravimeid) teeb ärevaks. Kas
MacArturi efekt? Tegelikult tuleb siingi ümber rivistuda ja alustada niipaljude
vahendite (ja ravimite) tootmist
kohapeal kui võimalik (millega õnneks ka alustatud on, õpime kiiresti). Me
asume logistilise ahela kõige tagumises nurgas ja kui lennundus on praktiliselt
lakanud ja „Poola trombid“ muutuvad normiks, siis midagi meieni ei jõuagi.
Laialdane mõttemeeskondade kasutamine on parim ravim administratiivse lombakuse
vastu. Kuna (jällegi) oman isiklikku
kogemust mitmetest eelmiste kriiside aegsetest mõttekodadest ja ajurünnakutest,
siis inimeste ideepagas on uskumatult laialdane, bürokraatia ei viitsi (headel
aegadel) sellega tegeleda. Kuid peaks.
Kotka lend ja vastutus
Segastel
aegadel on tähtis, et inimesed võtaksid vastutust ja mõtleksid ennast
harjumuspärastest raamidest (mugavusest) välja. Tim Harford ( „Kohanemine”.
Kirjastus Hermes 2012. Lk. 75) on kirjeldanud üht huvitavat sellist „väljapoole
raame“ otsustusjuhtumit. Briti
Õhujõudude ministeerium andis 1931.aastal välja nõudliku hävituslennukite spetsifikatsiooni. Tegemist oli väga nõudliku
spetsifikatsiooniga, tundus, et esitatud nõudmisi on peaaegu võimatu täita. Esialgne tulemus valmistaski pettumuse, kaaluti isegi lennukite tellimist Poolast. „Üks
osalenud firmadest oli Supermarine. Üks ministeeriumi ametnikest, õhukomandör
Henry Cave-Brownw-Cava otsustas tavapärast hankeprotseduuri ignoreerida ning
tellida lennuki huvitava eksperimendina. See lennuk oli Supermarine Spitfire
Vaieldamatult esindas Spitfire üht ajalooliselt
olulist tehnoloogilist läbimurret. …
Winston Churchill tabas märki, kui ütles
Spitfire pilootide kohta, et üheski varasemas konfliktis polnud nii paljud
inimesed olnud tänu võlgu nii vähestele
Võib-olla polegi päris liialdus väita, et
Spitfired päästsid vaba maailma. Lennuki prototüüp läks valitsusele maksma
umbes sama palju kui maja Londonis – 10000 naelsterlingit.”
Millist tulu lootis saada Henry Cave-Brownw-Cave
10000-naelane investeering? 430000 inimest päästeti gaasikambrist ja Hitleri
ilmajätmine tuumapommist. Sellele ei söendaks ükski ökonomist hinda määrata.”
Tore ja õpetlik lugu. Õpetlik selle poolest, et Britannias oli võimalik
õhukomandöril võtta vastutus ja päästa
maailm, aga meil … Meil oleks ta vangi pandud. Rikkus hankemenetlust.
Nüüd kus asume uues olukorras on Spitfire hange
ehe näide, kuidas me peame (kindlas kõneviisis) tegutsema. Meie teiega, meie
kõik peame mõtlema raamidest välja, administratsiooni ülesanne on vaid
koordineerida erinevate mõttekodade tööd (et need ei dubleeruks) ja korraldada
vastavalt neile tootmine ja teenindus. Kui Virumaal suutsid ettevõtjad kibekähku
käivitada iseseisvalt maskide tootmise (ka teiste maade jaoks, mis oleks meile
heaks vahetuskaubaks) ja Tallink kodanike päästeoperatsiooni, siis sellist
tegevust tuleb innustada. Sellisel raamide murdmisel on kaks tulemit, me saame (eluks)
vajaliku kauba/teenuse ja me saame inimestele tööd anda (kui veab ja ära
tunneme, siis loome midagi täiesti uut tuleviku tarbeks). Tuleb osta ja
väärindada ettevõtjate (ja ka iga kodaniku) ideid. Katsume kuidagi välja murda
sellest kolmekümnendate aastate mõttemaailmast kus ainukeseks lahenduseks oli „mehed
metsa ja naised käpikuid kuduma“ või selle piinlikkust tekitav derivaat
viimasest kriisist, kõrgharitud insenerid „reisisaatjateks“ värvates. Mõelgem
raamidest välja.
See oleks hea algus, sest peale majanduskriisi
tuleb väga tõsiselt alustada administratiivse kriisi tagajärgede
likvideerimisega. Administratiivne omandatud abituse lombakus tuleb välja ravida. Muide MacArtur on öelnud veel ühe tarkusetera :“ Sind mäletatakse, ütles ta prohvetlikult, reeglite põhjal, mida sa
rikkusid.“ (P Knight „Jala jälg“ Helios 2016 Lk 45). Nimetme seda MacArturi efektiks nr2.
Veeblid, seersandid, ettevõtjad ja tavakodanikud on ette astunud ja see on hea. Hea on ka see, et Dr Riik otsib lahendusi, esialgu küll kobamisi (kuid kuidas teisiti see saakski olla). Kuid edu selles kriisis on saavutatav ainult koostöös kõigi hundikarja liikmete osavõtul - Hundiseadus nr 2 "
Veeblid, seersandid, ettevõtjad ja tavakodanikud on ette astunud ja see on hea. Hea on ka see, et Dr Riik otsib lahendusi, esialgu küll kobamisi (kuid kuidas teisiti see saakski olla). Kuid edu selles kriisis on saavutatav ainult koostöös kõigi hundikarja liikmete osavõtul - Hundiseadus nr 2 "
Järgneb …
Targutusi:
J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak.
1999
Lk 275 „“ Kas teie ei tea ka keemiast mitte
midagi?“ „Ei,“ vastas ta. „Aga teie?“. Järsku tundus see kõik väga naljakas.
Mitte ükski meist ei teadnud kõige vähematki sellest asjast, mida me arutasime.
Joan, Humphrey, Bernard ja mina, kõigil ülesandeks langetada valitsuse
poliitikat puudutav ülimalt tähtis otsus
– ja terves Ühendatud Kuningriigis ei olnud sellist nelja inimese rühma, kes
oleks selles küsimuses vähem kompetentne olnud.“
Lk 287 „Miks sina arvad, „ pareeris Sir Wally
emotsionaalselt, „ et mida vähem ekspert sina oled, seda tõenäolisemalt on just
sinul õigus?“. Mina ei ole ekspert. Ma ei ole kunagi väitnud, et ma olen
ekspert. Nii ma ka ütlesin. „Ministrid ei ole eksperdid. Ministrid pannakse
asjade üle otsustama nimelt sellepärast, et nad ei tea mitte midagi …“
Terroristid Maj Sjöwall, Per Wahlöö Talinn Olion
1992
Lk 195 „ Hiljem oli temast saanud politseinik ja
aja jooksul oli ta pidanud tihti tegema kompromisse rumalate ülemustega, kuid
ta oli suutnud taluda nii seda kui ka paljusid distsiplinaarmäärustikke, oma
hinge kahjustamata.”
Lk 196 „Kui keegi oleks talt küsinud, mida ta
peab töös kõige tähtsamaks, oleks ta tõenäoliselt vastanud, et
süstemaatilisust, tervet mõistust ja kohusetundlikkust, just eespool nimetatud
järjekorras.”
Hasso von Manteuffel „Tankilahingud Teises
maailmasõjas. Mälestused” Olion 2011
Lk 44 „Seega oli osutunud täpselt õigeks
Guderiani ettenägelikkus ja planeerimine, mida väljendas legendaarseks saanud
ütlus :”Asi tuleb suurelt ette võtta!”
Lk 86 „… ei olnud Tuneesiasse saabunud ühtegi
varustuslaeva. See viis asja niikaugele, et sõjaväel tuli väheväärtuslikkust
veinist alkoholi destileerida, et sõidukitele kütust saada.” Burzuikas
naftatelliste põletamine, et sooja saada.
Lk 142 Staabiohvitseridest „”Siin me istusime
nende vastas. Meie olime tulnud rindelt ja tundsime asja. Ja nemad ei tahtnud
kõike seda üldse teada! Nende illusioonid tähendasid neile rohkem kui tõsiasjad
…”
Lk 156 Bensiini kui ressursi vajaduse arvestus
enne Ardennide lahingu algust „Minu kogemused idas olid mulle õpetanud seda,
et lahingutingimustes tuleb seda hulka
vähemalt kahekordistada. Ent Jodl ei suutnud seda mõista ning need
staabiohvitserid, kes seda teadsid, olid minu kartused omalt poolt maha
vaikinud.”
Tere. Hea ja loogiline, aga mida teha ja kes teeb. Kui Saksa kindralstaabi ülemalt peale I maailmasõda küsiti, kuidas see sai juhtuda, oli vastus - Kurat seda teab. Kust me võtame Napoleoni, Bismarki või kasvõi Stalini või Hitleri (viimased on muidugi valus variant). Meil on ainult Ümar Ratas ja 101 kunstniku, näitlejat, sportlast j.n.e. Raivo
ReplyDeleteTere, minu nimi on Ute Schmidt, ma olen pärit Berliinist, Saksamaalt. Tahan jagada lihtsat tunnistust sellest, kuidas sain Susan Bensonilt (Sunshine Financial Group, Inc) laenu.
ReplyDeleteOlin finantskriisis ja vajasin isiklikel põhjustel 105 000 euro suurust laenu, proovisin laenu võtta peaaegu kõigis oma linna pankades ja mõnedes teistes laenufirmades ning minu taotlused lükati tagasi neile teadaolevatel põhjustel ja seejärel otsustasin uuesti proovida, nägin ühes Susan Bensoni laenufoorumis postitust ja võtsin temaga abi saamiseks ühendust. Võiksin öelda, et ta on inimene, keda võin usaldada, teen parima otsuse minu ja oma pere jaoks, õnneks mulle anti edukalt laenu 3% intressimääraga, isegi ilma tagatiseta või ilma, ja kõige hämmastavam osa sellest kõigest on see, et krediidikontrolli ei olnud ja tema teenus on kiire, usaldusväärne ja usaldusväärne.
Paljudel inimestel on kõrgete intressimäärade, ebapiisava tagatise, võla ja sissetuleku suhte, madala krediidiskoori ja paljude muude põhjuste tõttu nii kohalikest pankadelt kui teistelt finantsasutustelt laenu saada. Kui vajate oma rahalise olukorra lahendamiseks rahalist abi ja te ei tea, kuhu minna ja kuhu pöörduda, soovitan teil võtta ühendust Susan Bensoniga e-posti teel: sunshinefinancialgroupinc@gmail.com või saata talle sõnum otse WhatsAppis via: +447903159998 ja saate kohe vastuse.
Tema ettevõte osutab igasuguseid laenuteenuseid, nii tagatud kui ka tagatiseta, pika- ja lühiajalisi laene ning lisaks saate laenata palju raha ja teil on võimalus tagasi maksta 1–30 aastat. Kui ta saab mind aidata, usun, et ta saab teid aidata ka. Lisateabe saamiseks võtke temaga täna ühendust e-posti aadressil: sunshinefinancialgroupinc@gmail.com või saatke talle otse WhatsApp-i kaudu telefonil +447903159998 ja saate kohese vastuse.