Kolmikkriis V4: Metsatulekahju mugavustsoonis

Ilm läheb kenamaks, majandusennustused inetumaks. Alguses hämmastas mind analüütikute prognooside optimistlikus, milles arvati, et SKP langus võib olla 4% ja julgemad arvasid, et võib-olla …. 5% (aga jääme ikkagi plussipoolele). Mnjah, ilmselt oleks see niimoodi, kui meditsiiniline kriis oleks suudetud ületada kuuga, poleks rängalt kahjustanud majandusvedureid ja mais käiks juba majandus tõusujoones.

Sellisest analüüsist lähtudes on ka mõistlik kunstlikult pumbata majandusse raha, et konserveerida (suures hulgas) olukorda, kuni olud tasanduvad ja võime jätkata pürgimist uute eesmärkide poole. Selline lühiajaline kunstliku kooma variant majanduses. Nüüd kui (meditsiini)prognoosid hakkavad juba mingitki ebameeldivat tõenäosust ilmutama, näeme ka majandusprognooside järsku mustumist. Eesti Pank esitles oma analüüsi, mille järgi iga kriisinädal ampsab 0,5% SKP-st ehk langus võib olla 6-14%. Tänaseid administratiivtrombe ja paanikat, aga eriti logistiliste süsteemide segipaisatust ning tööstuste seiskumist arvan, et seegi prognoos on selline, et kui see tõeks saab, siis võime üksteist õnnitleda. Meie majandus on orienteeritud ekspordile ja see milline saab olema meie kaubanduspartnerite ostuvõime ja tarve ( isegi mitte peale kriisi vaid just kriisist väljumisel, kui kõik enam-vähem ühel ajal oma mootorid käima tõmbavad) me ei tea. On suur oht, et riikide vajadused ja tarbijate nõudlus on põhjalikult muutunud. Logistika ja tarnevõimekused ka. Pealegi pole me ainult eksportija, vaid ka suur importija, isegi sealiha toome me sisse, paljudest muudest esmatarbekaupadest rääkimata. Võib arvata, et kriisis ja kriisijärgses segadikus peame osasid elementaarsemaid kaupu ise tootma hakkama, mis on võrreldes eelmise kulumudeliga tunduvalt kallim … kõige sellest järgnevaga. Seega ka 20% majanduslangust oleks küll hirmutav, kuid ikkagi päris hea tulemus.  

Panoraampilt

Tundub, et nüüdseks on majandusinimeste & analüütikute pimenurk hakanud ahenema ja vaateväli laienema. Nii on Rootsi tööstur Jacob Wallenberg  mures piiramismeetmete pikaaegse mõju osas  äridele. Igati õigustatud mure, sest kui kapseldumine ja iga riigi huvid muutuvad primaarseks, siis on kukkumine valusam. Kõigile. Samas kuidas saaks mõne riigi poliitinimesed ignoreerida oma riigi kodanike huve, seades esiplaanile kellegi teise või ühishuvid? Millistele ühishuvidele? Kuidas seda ära seletada? Kuid Wllenbergi mure on hoopis mujal, pikaajalisem ja läbinägevam, sest kui  kriis kestab kaua (ja vähe see ei kesta), siis on oht, et tööpuudus tõuseb  20-30% ja majandused võivad kukkuda 20-30%. Sellisel juhul „Taastumist ei tule. Tulevad sotsiaalsed rahutused. Tuleb vägivald,“ (ÄL 27.03.20)

Just see on väga tähtis argument valikute tegemisel. Küsimus on ka liidrite tehtavate otsuste usaldusväärsuses. „Wallenberg lausus, et ta soovitaks alustada debatti kriisi pikaajaliste tagajärgede üle „Ma olen surmani hirmutatud kriisi tagajärgede pärast ühiskonnale,“ märkis ta. „Ma tahan tõstatada vaate, kas me saaks teha midagi teisiti? Praegu läheme me ühte rada.“. „Võimud tegutsevad väga jõuliselt ühiskonna abistamiseks. Aga nad ei vaata seda, mis varitseb nurga taga,“ lausus ta. „Nad ei vaata pikka perspektiivi, kuid see on väga tähtis ühiskonnale ja Euroopa Liidule.““  Küsimus sellest kuidas pöörduda tagasi elujõulise ühiskonna juurde on igati õigustatud, sest on ka teine variant – Brasiilia variant. Sellest „teises variandist“ annab aimu, Kui lugeda pealkirju, et „Brasiilia jõugud võtsid karantiini kehtestamise enda kätte“.  Kuidas? Miks? „Ühe Rio de Janeiro tuntuima slummi uimastijõugud on hakanud ise karantiini kehtestama ja seepi jagama, sest president Jair Bolsonaro nimetab koroonaviiruse tõttu liikumispiirangute kehtestamist kriminaalseks. Pärast kelle kaheksat tuleb kodus püsida. Epideemia jõudmine slummidesse oleks tõeline kaos (PM 27.03.20). Kas on võimalik, et mõnes riigis on jõugud usaldusväärsemad kui riigi president? Vastutustundlikumad? Hoolivamad? Kõik see võib toimuda, kui juhid vääratavad usaldusväärsuse kitsal rajal või ametnikud ja institutsioonid ei näita üles ülimat empaatiavõimet.  Tasub meeles pidada, et kriis või mitte, kuid „Demokraatlike riikide avalikkus ei andesta krahhe, isegi kui need sünnivad tema enda hetkesoovidele järelandmisest.” „Riigijuhi suhe avalikkusega on demokraatlikus riigis alati komplitseeritud. Liider, kes rahututel aegadel ei lähe kaugemale, kui tema rahva kogemus lubab, võidab küll ajutiselt populaarsust, kuid seda järeltulevate põlvede põlguse hinnaga, sest ta pole arvestanud nende huvidega. Liiga palju oma ühiskonnast ette läinud liider kaotab oma positsiooni. Tõeliselt suur juht peab olema rahva harija, peab ületama kuristiku oma nägemuse ja tavapärase vahel. Aga ta peab ühtlasi olema valmis üksinda teed rajama, et saaks tema jälgedes käia.” (Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000 Lk „389/466). Eks ole tõeline väljakutse – peaaegu võimatu missioon. Kuid need kes seda ei suuda pole ka tõelised juhid. Nii, et loodame parimat, kuid olgem valmis ka ise kaasa lööma ja aitama.  „Riigimehe üks tähtsamaid ülesandeid on mõista, mis küsimused on omavahel seotud ja võimendavad üksteist. Enamasti pole poliitikul siin erilist valikut., lõppude lõpuks ühendab eri küsimusi elu ise, mitte poliitika. Riigimehe osaks on see side ära tabada, kui see tõepoolest olemas on – teiste sõnadega, luua ajendite ja tõkendite võrgustik, et saavutada parim tulemus.” (lk 865)

Immateriaalne kolmikressurss: sotsiaalne kapital, usaldus ja hoolivus

Eelnevalt sai märgitud, et üks peaaegu unustatud ja nüüd jälle ärganud kapital on sotsiaalne kapital, kuid sellele lisaks on ressursina ülioluline ka usaldus. Usaldus kui ressurss. Tänastes oludes on üheks tähtsamaks valuutaks usaldusväärsus. Usaldus on liim, mis hoiab praegu ühiskonda koos. Usaldus ja lootus. Seepärast ei tohi seda ressurssi kergekäeliselt kulutada „Usaldus on nagu vahetusraha juhi taskus. Iga kord kui teed hea juhtimisotsuse, teenid rohkem vahetusraha. Kui teed kehva otsuse, loovutad osa oma rahast inimestele. Igal juhil on uude ametisse asudes taskus teatud hulk vahetusraha. Mida iganes ta ka teeb, see kas kasvatab vahetusraha hulka või kahandab seda. Kui juht teeb ühe halva otsuse teise järel, tähendab see pidevaid väljamakseid. Siis ühel päeval, pärast viimast halba otsust on tal taskud järsku – ja pöördumatult – tühjad. Kusjuures see enam ei loe, kas viimane prohmakas oli suur või väike. Selles punktis on juba hilja. Kui vahetusraha otsas, oled juhina mängust väljas.”  „ Inimesed ei hooli sellest, palju sa tead, enne kui nad teavad, palju sa hoolid.”” (J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc lk 89/141). Hoolivus ongi kolmas immateriaalne ressurss, mida tuleb lähiaegadel, kui meil suurt midagi muud pakkuda ei ole rohkelt kasutada. Kõigil.

Pilt värvub rajumustaks

Samal ajal muutuvad majandusprognoosid ikka rajusemaks. Leedu keskpank ennustas sel aastal majanduse 3,4–20,8-protsendilist kahanemist olenevalt koroonakarantiini pikkusest. „Kui pandeemia mõju jääb kergeks ja karantiin ei kesta üle kahe kuu, piirdub kahanemine 3–4 protsendiga. Kui aga karantiin jääb kehtima neljaks kuuks, on oodata 21-protsendilist langust.“ (PM 26.03.20). Kas panite tähele must stsenaarium on tehtud neljale kuule? Brittide analüüs näitas, et karantiin ja sotsiaalne isolatsioon võib võtta ju 12-18 kuud, vaktsiini väljatöötamiseni? Täna ütles üks raadiohääl, et 18-24 kuud. Mis siis? Kui võtta aluseks Eesti Panga analüüs, mille järgi iga kriisinädal ampsab 0,5% SKP-st, siis võime seda ennustust projetseerida ka brittide ennustusele et viiruse taandumine võib võtta 12-18 kuud, mis võib tähendada hoopis hirmuäratavat 50-80%. Prr. Kuid häda on selles, et see langus ei ole laugjas lineaarne muutus, vaid kiirenev, mida kauem see kestab. See murdub mingil momendil lauskukkumiseks. Kui SKP langeb 80% siis pole täieliku seiskumiseni enam suurt  varu olemaski. Toimub suur varing. Ilmselt just seda pidas Wallenberg silmas, kui ütles, et  „Ma olen surmani hirmutatud kriisi tagajärgede pärast ühiskonnale,“ Igatahes on võimalik, et kolmikkriis mõjutab meid kui metsatulekahju. Platsi lööb puhtaks, kuid mitte elutuks. Nüüd on küsimus,  kuidas  sellele palangule piir saada. Kõik ideed on teretulnud, igal võimalikul moel. Wallenberg on juba alustanud debatti selles osas. Tema debatiüleskutse taga on  Euroopa tööstuse ümarlaud. Päris muljetavaldav. Samas on meil endilgi plaane arenemas.

Näiteks Kristjan Lepik arvab, et Eesti majandus langeb umbes veerandi võrra ja laenu peaks võtma kümme miljardit. Päris suured arvud, kuid kui me vaatame ka Leedu ja Eesti keskpankade arvestusi, siis pikemaajalise kriisi korral on need prognoosid tõelähedased. Kuid kõigepealt on vaja saada viiruse levik pidama ja kontrolli alla, vähe kasu on majandusse raha kallamisest, kui viiruse levik pärsib nii tootmist, kui tarbimist. See oleks enesepete. Kuid Lepikul on mitte ainult ennustus vaid ka plaan. Esiteks: muidugi laenu võtmine. Teiseks, laenu suurelt võtmine (10 mlrd EUR) ehk mõistlik on kohe lähtuda mõistlikust ootusest. Kolmandaks: korralik majandusanalüüs (kuhu, kellele, millal). Meie plusspooleks on see, et

„Eesti võlatase SKP suhtes on vaid 9,3%, Prantsusmaa sama näitaja on 98%. Aastatega on nad muudkui võlga suurendanud ning seetõttu on võlg kerkinud sama suureks kui SKP. 

Nüüd kui ka Prantsusmaal majandus veerandi võrra kukub, siis võlg/SKP suhtarvus alumine pool kahaneb ning uus näitaja on 98% asemel 130%. Kui riik on sunnitud majanduse turgutamiseks 20% SKPst laenu võtma … siis kasvab valemis ülemine pool ja kokku on näitaja juba 157%. See on selgelt liiga kõrge tase ning suure tõenäosusega näeme ülelaenanud Euroopa riikide suhtes sel aastal olulist pinge tõusu. Investorid ilmselt kaotavad kannatuse.
Seega sügisel tuleb Euroopa Liidu tasandil tegeleda ilmselt Euroopa võlakriisi uue lainega ja riikide päästmisega ning siis on juba oluliselt raskem laenu saada. Teistmoodi hirm on toas. Seega peaks Eesti suurema laenu kohe ära võtma ning tõenäoliselt intressid fikseerima tänaste tasemete juures, ujuva intressiga laenu puhul lööb ilmselt peatselt intresside tõus. 

Ühtlasti tagaks see, et Eesti majandus võib kriisist kiiremini välja tulla ja olla järgmise tõusulaine võitjate hulgas. Selle hind on see, et meil kõigil tuleb ühiselt tasuda riigivõlg, kuid see on kasvava majanduse tingimustes kergem.“ (portaal Levila). Tundub usutavana ja tundub plaanina. Ka viiruse tõkestamise ülemaailmne häkaton tundub hea plaanina. Ideed on need mis maksavad. Aga edasi … Mehed metsa langetama ja naised käpikuid kuduma? Nii põleb meie majandussüsteemi mets maani maha ja oleme lagedal.

Fookusest

Tundub, et mitmete hädade üheaegne ja massiline ilmnemine on loonud teatud mõttes olukorra, kus tehakse seda, mis parajasti juhtub näkku karjuma. Ka see on üks võimalusi tegutseda, kuid me oleme ikkagi tegutsemas liialt „rahuaja“ tingimuste raamistikus – kaardistame siis kui on vaja juba tegutseda, monitoorime, kui on vaja määrata prioriteedid ja tõstame lauale, vaatame otsa … Ups! Kukkus maha, pühkisime vaiba alla, komistasime ja tõstsime uuesti lauale. Vaatame jälle otsa … Räägime rahast, rahast, rahast, kuid prioriteete pole. Raha ei ravi majanduskriisi, kui meditsiiniline kriis pole saadud kontrolli alla. Elementaarne

Kuni viiruse levikule pole punni ette pandud, on enamus rahast (ilmselt mitte meditsiini suunatud) tühja kulutatud. Raha ei ravi seda kriisi, kui inimesi, tootjaid ja logistilisi ahelaid jätkuvalt  viiruse mõjul (ja seejärel ahelrektsioonina) rivist välja langevad. Raha uhtmine majandusse ilma prioriteetsete  tegevussuundadeta ja valdkondadeta on nagu tõrre täitmine veega, millel pole punni mulgule ette löödud. Valad ja valad ning tundub, et vee tase justkui stabiliseerub, kuid ei stabiliseeru vaid tellib pettekujutelm.

Fookus paika, siis saame põhitähtsad probleemid kindlustatud ja on kindel alus millele toetuda edasiminekuks. Vaat niimoodi. Nii Itaalia kui meie oma Saaremaa juhtunu näitavad, mis juhtub, kui kohe kogu ressurssi kõige tähtsamale ei suunata vaid mängitakse „rahuaja“ mänge. Ilma prioriteetse tegevuseta muutub olukorra lahendamine ikka kallimaks ja enam ressurssi nõudvamaks.  Üks näide bensiini kui ressursi vajaduse arvestus enne Ardennide lahingu algust „Minu kogemused idas olid mulle õpetanud seda, et  lahingutingimustes tuleb seda hulka vähemalt kahekordistada. Ent Jodl ei suutnud seda mõista ning need staabiohvitserid, kes seda teadsid, olid minu kartused omalt poolt maha vaikinud.” Nagu me nüüd teame, siis oli väljaohvitseridel õigus ja rünnak takerduski, kogu ressurss läks kaotsi.  Lahing kaotati ka. Staabiohvitseridest „”Siin me istusime nende vastas. Meie olime tulnud rindelt ja tundsime asja. Ja nemad ei tahtnud kõike seda üldse teada! Nende illusioonid tähendasid neile rohkem kui tõsiasjad …” (Hasso von Manteuffel „Tankilahingud Teises maailmasõjas. Mälestused” Olion 2011 lk 156/142). Illusioonid on ohtlikud. Ka illusioonid tormakast tegevusest, mis tegelikult ei paranda olukorda kuni mulgule pole punni ette löödud. Tähelepanu, mugavustsooni ei ole enam.

.

Jätkub …

Targutusi:

M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014

Lk 27 „Kuna tulevikku me ei näha ei saa, ei pruugi tänased lahendused osutuda tõhusaks homme. Organisatsiooni konkurentsieelis ei ole mitte lahendustes endis – olgu need siis kulusäästlikud tehnikad, tänase päeva kasumlik toode  või midagi muud -, vaid organisatsiooni võimes tingimusi mõista ja luua sobivaid, nutikaid lahendusi.”

Lk 29 „Tee siit, kus me oleme, sinna kuhu tahame jõuda, on hall ala täis ettenägematuid takistusi, probleeme ja küsimusi, mis ilmnevad alles teele asudes.”

„Just seda – võimet liikuda edasi uue soovitud olukorra poole läbi ebaselge ja ennustamatu ala, olles tundlik ja reageerides tegelikule olukorrale – peangi ma silmas, kui ma selles raamatus räägin pidevast arengust ja kohenemisest. „

„Kui keegi räägib kindlusest, kui asi puudutab soovitud sihtkohta jõudmiseks vajalikke samme, siis peaks see meile olema ohu märk. Ebakindlus on normaalne – teed ei saa täpselt ennustada – seega on viis, kuidas me seda käsitleme ,ülima tähtsusega ning sellest peame leidma ka oma kindluse ja eneseusu.”

Lk 37 „ Inimesed saavad suure osa oma turvatundest ja enesekindlusest – mida psühholoog Albest Bandura nimetab „eneseusuks” – ennustatavatest rutiinidest: asjade ikka ja jälle samal viisil tegemisest. Paraku ei saa meie tegevuse sisu jääda samaks ja kui püüamegi seda kunstlikult säilitad, põhjustaks see probleeme, kuna kohandume reaalsusega liiga hilja ja järsult. Konkurentsieelis on igal organisatsioonil, mille liikmed saavad käsitleda ennustamatuid ja ebakindlaid olukordi ( mis on tavalised) enesekindlalt ja tõhusate tegudega, kuna neil on sel viisil toimimiseks õpitud käitumisrutiin.”

 B. Brechti „Kolmekrossiooper“ „Kuid enne tuleb lobi, siis moraal.“ (V. Sebestyen „1946 Tänapäeva maailma vormimine“ Tänapäev 2016 lk 103)