Juulitamine

 

                                                                                                  Rahvakunst: Juulitamine rannas

 

Lahe juulikuu on käes. Kuu keskel pidasime isekeskis juulitamispidu.  Soovitan kõigile – lõõgastav, rõõmsameelne ja ühtlasi mõtlemapanev. Eh, rannas käidud, meres käidud, metsas käidud, kontserdil käidud. Mõnus juulitus.

Selle aasta juulitamise tõmbas kohe alguses käima lahe Võimlemispidu „Eesti tuleb peole“. See oli seitsmes Eestimaa võimlemispidu teemaga "Maaelu võlu". Peol osales kokku umbes 3000 võimlejat ja rahvatantsijat (muide imikutest 80-aastaste prouadeni). Lahe pidu oli. Ka meie pere oli esindatud preili Margaretiga, vanemad tugiüksusena toomas/viimas/ootamas. Vaadata oli lahe, kuid sellele eelnes üpris pingutav ettevalmistus. Siiski oli osalejate olekus näha nii uhkus kui ka rõõm tehtu/tehtava üle. Nii seda rõõmsat meelt ja ühistegevust luuaksegi. Selle peo õnnestumisele aitasid kaasa paljud vabatahtlikult  omaalgatuslikult ja täie rõõmuga. Nagu näiteks nähtamatud Bussimehed, kes lapsi maa kaugematest nurkadest kohale ja tagasi sõidutasid. Kui mõelda, et vanasti tuldi Eestimaa kaugematest kohtadest  peopaika jala ja hobuvankritega kahe nädala ringis, siis elame ikka väga mõnusal ajal, buss viib su „sutsti“ ühest maa otsast teise. Aitäh muidugi ka Ilmataadile, kes samuti oma osa õnnestumisse andis. Napilt, aga kindlalt. Lahe pidu oli – Juulitamise algus, aga ka tegemiste algus. Isetehtud rõõm. Vahva.

 Ettevõtlikkuse uus tulemine

 Kuid rõõmsat juulitamist võib leida (või ise luua) igal sammul. Ükspäev Viimsis poe juures kuulen noort häält hüüdmas õhinviisakalt „Onu, onu, ostke kirsse!“ Oli selline 10-12 aastane noormees. Hm, milleks mulle kirsid? Mul endal kirsid aias. No need ei ole veel päris valmis, aga … Noorsand natukene löödud näo ja teoga ohkas, et  „Käisime poes ka kutsumas, mitte keegi ei taha“. Pettumus. Noore ettevõtja esimene pettumus. Asi hakkas huvitama ja küsisin, et kas need on ikka kohalikud mammud. Vahepeal olid veel kaks  rõõmsat sõpra meiega ühinenud ja seletasid õhinal, et hommikul vara ise korjasid. Tubli. Välja oli pandud selline keskmise kartongkasti jagu kaupa.  Ilusad kirsid olid (osad oleksid ilmselt veel natukene küpseda tahtnud, kuid kaup oli aus.). Saime koguses (1 kg) ja hinnas kokkuleppele. Noortel ettevõtlikel oli kõik ette valmistatud: elektrooniline kaal, krõpsuga kotid, mis mahutasid u pool kilo mamme ja … rahakassa (selline laanega suletav kindel anum). Igati viisakas ja läbimõeldud kvaliteedimärgiga äriprojekt koos suurepärase teenindusega. Kaaludes tegime natukene ka rehkendusülesandeid, sest esimesse kotti mahtus veidi  üle poole kilo (541 gr) ja väikest paanikat oli tunda kauplejate poolt, et „Võib-olla tahategi ainult pool kilo?“. No, kuna ost oli pigem õppeotstarbeline, selline esmatulijate innustusüritus, siis ütlesin, et „Väga tähtis kauplemisel on see, et kokkulepped peaksid, pange lihtsalt teise kotti ülejäänud“ Nagu te aru saate, siis tundub, et täiskasvanutelgi vahel sellise rehkenduse tegemine … raske, kuid noormehed said lahedalt hakkama. Kiitsid ise, et koolis kõik head hinded ja rehkendamine on tore. Tuli välja, et olin esimene (uhke) ostja. Kutid olid elevust ja rõõmu täis – äri läks käima, mina … Minul toob seda „tehingut“ meenutades naeratuse näole ja lootuse südamesse. Kuid noortel oli kaubavalik laiem, kui vaid kirsid, nad olid meisterdanud ka stressipalle. Esmaostjana sain ühe endale tasuta kauba peale. Tundub, et äri saab neil sujuma edukalt. Õnneks pole ettevõtlik meel kuhugi kadunud, meil on veel lootust . Lootust rõõmu tunda, rõõmu tekitada ja siis …. juulitada.

 Juulitamise tähtsündmus

 Külastasime ühel nädalavahetusel sõpradega Pärnu Muusikafestivali („Maailm kohtub Pärnus“) Eesti Festivaliorkesteri kontserti. See oli kindlasti Juulitamise tähtsündmus. Muidugi mitte ainult kontsert, vaid ka heade sõprade seltskond, kellega koos seda olustikku nautida ja juulitada. Ühisjuulitamise võlud.  Üle mitmete aegade parim muusikaelamus. Dirigent Paavo Järvi ise on juba vaatamist/kuulamist väärt oma hillitsetud energias. Hillitsetud energia on üks kummastav hinge ja ihuseisund, mis kätkeb tohutut energiat ja võimaldades senitundmatuid arenguid ning kanaldamisi. Kuidas dirigent oskab kogu suurorkestri kire ja rõõmuga toimima panna on sügavalt nauditav. „Suurorkester“ polnud mitte niisama suusoojaks mainitud, sest isegi see kui kogu orkester tegi ühes koos (ja hoos) ühel keelel sõrmepõlnni, oli see suursugune ja majesteetlik.  Esiettekandel oli Tõnu Kõrvitsa Kontsert vioolale ja orkestrile „Salaaed“. Väga kaasakiskuv, tasus tulla ja olla. Võimas, et meil on niisugused heliloojad, dirigendid ja muusikud.

Kuid kõik see on pikaajalise koolituse vili, mille jooksul lisatakse edukusse üks lihv ja kiht üksteise järel kuni saavutabki  eheda headuse. Kokkuvõttes kontserdist, valitud teosed olid suurepärased, esitus lummav, kuid üks üllatus oli kogu selles heas asjas rosinaks. Üllatuseks. Nimelt Gabriel Fauré  orkestrisüidi „Pelléas ja Mélisande“ op. 80 esitluses esitšellist. Sellist pöörast sisseelamist ja kirge (loomulikult ka tehnilist sooritust) jälgida oli gurmaanlik nauding. Üldiselt oleme harjunud (andestage mulle minu profaansus, kuid see on minu kogemus), et tšello on orkestris pigem toetavas rollis, seekord … Omaette sära. Väga hea.  Ka Carl Nielseni sümfoonia nr 3 op. 27 „Sinfonia espansiva“ oli lõpuakordika nauditav. Aitäh tegijatele ja aitäh Hugole, et jaksaksid tuge pakkuda ka edaspidi. Tõeliselt nauditav juulikuine juulitamine.

 TAUSTALUGU: Siinkohal meenus hiljuti massimeedias kirjeldatud muusikakoolide olukord. (ERR 24.06.26) „Eestis tegutseb 87 muusikakooli, milles õpib ligi 9800 õpilast“. (24.–25. novembril 2022 toimunud Eesti muusika- ja teatriakadeemias (EMTA) Eesti muusikanõukogu 30 aasta juubelile pühendatud konverentsil “Eesti helikunsti ja muusikakultuuri arengusuunad” ütles,  „Piret Rips-Laul: Eesti muusikakoolide liit (EML) ühendab käesoleval ajal 88 muusikakooli 12 000 õpilase ja ligi 2000 õpetajaga.“ Mõtlema panev igal juhul.

Seega 87 muusikakooli tundub esmapilgu pööraselt suure arvuna, mis muidugi võikstekitada lihtsustatud mõttepojukese, et milleks meile nii palju muusikakoole? Aga palju meil on mehhaanikakoole? Eks ole. Tuletab meelde üht ajastuomast anekdooti Tšapajevist, kui Tšapajev seletab Petkale peale võitu uhkelt et „Siia ehitame konservatooriumi ja selle künka otsa ehitame konservatooriumi ning metsa äärde ehitame ka konservatooriumi.“ Petka küsima, et „Milleks meile nii palju konservatooriume?“ millele Tšapajev vastab sügavmõtteliselt, et „Vaata Petka, peale võitu väärib töörahvas rohkelt konserve!“. Ups! Nii, et ärgem ajagem segamini konservatooriume ja konservitehaseid. Konkurentsiinimesena ütlen vaid, et need tegevused ei asu ühel kauba/kultuuriturul ega ole asendatavad tooted. Kuid kui te kuulete/näete sellist kirge, mille Paavo Järvi võlus välja kontserdil, siis saate aru – on küll vaja. .)  Miks?  „Kui Bloomi meeskond maailmaklassi pianistide ja nende vanemaid intervjueerima hakkas, ootas neid ees järgmine üllatus. Pianistid polnud oma klaverõpinguid alustanud silmapaistvate klaveriõpetajate käe all. Tavaliselt võtsid nad alguses klaveritunde mõnelt naabruskonnas elavalt õpetajalt. (…) „Teaduse vaatenurgast paistis asi sedamoodi, nagu oleksid uurijad avastanud, et maailma kõige kaunimate luikede esivanemad pärinevad laudaõue kanakarjast.““ Nii, et meie koolides käib tihe luigelihvimine.

Lisaks sellele  „1960 aastal tuli edumeelne psühholoog Raymond Cattell välja intelligentsuse investeerimine teooriaga. Ta pakkus välja, et just huvi millegi vastu on see, mis sunnib inimesi investeerima oma aega ja energiat mingite kindlate oskuste ja teadmistebaasi arendamiseks. Nüüdseks on leitud veenvaid tõendeid, et andekuse väljakujunemisele eelneb huvi. Tuleb välja, et motivatsioon on põhjus, miks inimestel üldse mingil alal andekus kujuneb.“ (Grant „Anna ja võta“ ÄP 2016 lk 153/151). Motivatsioon on paljude arengute peamine  veojõud.

 Linn täis (erinevat) muusikat.

 Kuid nagu reklaamides öeldakse „See ei ole veel kõik. Lisaks … 11 juuli õhtul oli Pärnu muusikaõhtus veel üks lisaväärtus. See polnud pelgalt ühe festivali õhtu, vaid samal ajal toimus ka Pärnu „Beach Grind“. Linn oli neist kahest festivalist paksult inimesi ja muusikat täis. Täiesti erinevat muusikat, kuid siiski muusikat. Tore, naudingut ja rõõmu igale maitsele. Siiski, on hinges okas, sest kui meie massimeedikud oskavad iga kübemekese skandaaliks puhuda, siis selline sündmus nagu „Maailm kohtub Pärnus“ ei ole praktiliselt leidnud kajastust massimeedias (vast välja arvatud Lepo Sumera nimeline heliloomingu preemia omistamine Liisa Hirschile ja Jaapani orden Paavo järvile)). Kui maailm kohtub Pärnus (muusikafestivalil), siis kus kohtuvad meie massimeedikud? Eks ole asjakohane küsimus? Vaadake väga väsitav on elada pidevas isegenereeritud negatiivsusvoos, eriti, kui see negatiivsus  on iseenese tekitatud negatiivsus. NB! Maailm koosneb enamasti headest asjadest.  Nagu sõnastas selle mõtte J. Owen: „Ühel ja samal teekonnal näeb õnnelik autojuht kõiki rohelisi valgusfoori tulesid, tema kõrval istuv õnnetu reisija märkab ainult punaseid. Sarnane kogemus võib näida õnnelik või õnnetu, olenevalt sellest, millise stsenaariumi valid.” („Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” lk 180). Kui kõik on negatiivne, kui kõik on punase tule keelumüüri taga, siis me ju ei liigu või kui siis tagurpidi. Kui menüüs on õnnelik olemine või õnnetu olemine, siis miks meil valitakse pigem õnnetuks olemise? Mugavusest? Mugavusõnnetu? Kummaline

 Riiklik juulitamine: Planeerimisosk(amat)usest.

Meie teiega võime ja peamegi suvel juulitama, kuid Dr Riik ei saa ega tohigi juulitada.  Dr Riik peab olema (kindlas kõneviisis) triksis-traksis 24/7. Nagu kirjutas Henry Kissinger viidates kardinal Richelieu´le „Inimene on surematu, tema päästmine on tulevikuküsimus, „ ütles ta kord. „Riigile pole surematust antud, kui teda nüüd ei päästete, ei päästeta teda kunagi.” („Diplomaatia Varrak 2000 Lk 68). Riiki peab kogu aeg päästma, selles töös ei saa juulitada. Üks kord juulitad ja oledki riigist ilma. Ei saa öelda, et Dr Riik ei tegele … Tegeleb, kuid logistiline joonis ja planeerimine on kummaline. Mida lähemale Valitsemise hange (Riigikogu valimised) jõuab, seda enam ja jõulisemalt räägitakse meie teiega ühise raha (riigi/KOV eelarved)  kokkuhoiu vajadusest. Eee … mitte päris nii selgelt, sest räägitakse ühise raha jagamise suurendamisest (sest midagi peab ju lubama hanke võitmiseks), samas tehes kokkuhoiuplaane seal, kus seda teha ei saagi. Tüüpiliselt alustatakse vajadusest kärpida ametnike arvu. Täiesti pöörane ja asjatundmatu ettepanek. Puhas/pahatahtlik populism. Küsite kuidas nii? Vaadake, kui teie majal on vundamendis praod, siis te ei alusta ju remonti … katuse mahavõtmisest. Muidugi tuleb vähendada (kindlas kõneviisis), kuid seda protsessi ei saa alustada mitte ametnike arvu vähendamisest, vaid NB! regulatsioonide vähendamisest. Kui paneme pooled regulatsioonid tuttu ja seejärel veel pooled, siis saame hämarrõske  lodumetsa asemele nauditava parkmetsa. Juba Kantsler sir Hamphrey oskas oma ministrile ära seletada seose ametnike arvu ja regulatsioonide rohkuse vahel: „Riigiamet, härra minister,“ (…)“ eksisteerib ainuüksi selle jaoks, et viia ellu parlamendis vastu võetud seadusi. Niikaua, kuni parlament jätkab seaduste vastuvõtmist, millega inimeste elu seatakse üha rangema kontrolli alla, peab riigiametnike arv kasvama“. (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 60). 

Seega katuse õhinapõhise mahavõtmisega (ametnike juhukoondamisega) saame selle, et olukord muutub veelgi väljakannatamatumaks: kuna regulatsioon toimib, siis peab ka kõige nõmedamaid protsesse  menetlema, kui ei menetle on see seaduse rikkumine, mis tähendab, et menetlustähtajad muutuvad veelgi pikemaks ja venivad nagu „härja ila“ (rahvalik väljend). Mis aga põhitähtis, kui midagi ei suju, siis … Siis tehakse mingi regulatsioon juurde … eee … koos ametikohtadega. Poliitinimestel hea Valitsemishankel lubada või kiidelda. Alustada tuleb Deregulatsioonist, siis saame asjad toimima, läheb vähem raha ja vabaneb kvalifitseeritud tööjõudu. Vahva, sest  „Aja jooksul kipub igasse organisatsiooni kogunema vajalikust rohkem inimesi. Tavaliselt rassivad nad keskmistel tasanditel, kus otsivad endale tegevust allpool asuvate töötajate kontrollimisega. Mõnikord läheb asi käest ära, sest nende keskmiste hulk kasvab. Enne kui seda mõistetaksegi, on loodud terve kontrollijate kogukond, kes kontrollivad inimesi, kes kontrollivad teisi inimesi, kes omakorda kontrollivad kolmandaid. See on valitsuse endeemiline, ehkki mitte ainulaadne fenomen.“ (D Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ PM 2020 Lk 195).

 Raiskurnäide elust enesest

 Ärme lähe dereguleerimise puhul keeruliseks, võtame ühe näite, mida enamus meis teiega suudab isikliku kogemusega siduda.  Liiklusnäide, oleme ju kõik liiklejad. Kuulsin ühes raadiosaates kus liikluspolitseinikud kurtsid, et „Uskumatu, kui palju autojuhte ületas kiirust!“ tegemist oli äsjase 40 km märgiga (meil on praegu teatavasti 40 märgi hullus). Kuid ühelgi kontrollijal/menetleja ei tulnud mõttesse küsimus, et „Võib olla pole viga juhtides, vaid märk on vale?“ Tegelikkus näeb välja niimoodi: kehtestatakse valed kiiruspiirangud, siis pannakse püsti kiirusmõõtjad ja menetlusjada, kõik puhas kulu. Kuid milleks jääda pidama saavutatule, nüüdne uuem kuluartikkel on selles, et on juba tellitud valgustablood: „Naeratage, teid pildistatakse!“ See on räme meie teiega raha ebasihipärane kasutamine. Kõik need inimesed, kõik see raha … lihtsalt tühja. Kui te ütlete, et need piirangud on hädavajalikud, siis tuletan lihtsalt meelde, et Kaarli kiriku ümbruses kehtis kümmekond aastat piirang 30 km/h, mida pea  kõik jõudumööda rikkusid. Sama lugu oli ka Vana-Narva maanteel jne. Kui need piirangud kadusid, siis … Siis kadus trahviraha, kuid sõit läks mõnusamaks ja sujuvammaks. Ei, pole vaja meie Peamisse Linna kasvatada Märgimetsasid. Need on segavad ja häirivad sujuvust. Märgihullus oli väga lihtne näide, et olukorrast aimu saada, kuid selline sellist enese sellesamusega sügamist sealtsamusest on kogu administratiivstruktuur täis. Kas teisiti on võimalik? On küll, oma kaheksateist aastase teenistuse juures tegime viisteist suuremat ja väiksemat struktuurumuudatust. Nii kui olukord ja prioriteedid muutusid, grupeerisime ka võimekused ringi. Vaadake, kui tulete süsteemist kus „raha ei ole, raha ei tule“, siis see teeb nutikaks. Liigne raha teeb laisaks ja ülbeks. Nii, et Dereguleerimisprotsessist meie teiega ei pääse, kui osad teist ei taha oma lapselapsi võlavanglasse lukustada.

 Rahanälg? Või hoopis haridusnälg?

 „Millest alustada? Muidugi on kõik siin maailmas omavahel seotud, nii majandus kui ka haridus ja meditsiin ja kultuur, kuid keskendume esialgu kolmele tegurile, mis minu ja paljude teiste Inimesekeste arvates määravad meie tuleviku: need on haridus, majandus ja avalik teenistus. Miks just selline valik? Ilma haridussüsteemi muutmata ei ole võimalik muuta ettevõtluse pehmemat poolt ehk teadmisi ja hoiakuid ning avalikku teenistust moderniseerimata ei leia vahendeid ettevõtluse stimuleerimiseks ja hariduse edendamiseks. („Bürokraat, võim ja Vanaema“ Tallinn 2012) Elementaarne Watson. Jätke see muster meelde, sest  meil teiega pole sellest pääsu.

Samas on tekkinud tunnetus, et avaliku teenistuse planeerimisoskus on aastatega kuhtunud. Või on administratiivarbujad liialt mõjutatud poliitturu loosungitest. Ei tea. Või on see mugavus? Isikliku vastutuse puudumine?. Kohati tundub, et mõnes ametkonnas on kujunenud uueks „võistlusspordiks“ panna oma juhid võimalikult piinlikkusse olukorda. Vahel ka väljapääsmatusse. Nojah väljapääs muidugi on, kuid see pole mingi pääs. Ajaloolise paralleelina võiks kasutada C.Clarki kirjutatut:  

„Pingeliste kõneluste käigus Justin de Seves´ga, kes oli välisminister juunist 1911 kuni jaanuarini 1912, teatas Cabon de Selves´le mitte kõige taktitundelisemalt, et peab end ministriga võrdseks. See väide tundub vähem pentslik, kui meenutame, et alates 1898 aastast, kuni 1914 aasta suveni nägi Cabon ametisse astumas ja lahkumas üheksat ministrit, kusjuures neist kahega juhtus seda kaks korda. Cabon ei pidanud end kellegi alluvaks riigiametnikuks, vaid Prantsuse riigi teenriks, kelle asjatundlikkus annab talle tähtsa osa poliitika kujundamise protsessis.”  „ Caboni kõrget enesehinnangut toetas ka usk – mida jagasid paljud staažikamad suursaadikud - , et ta mitte lihtsalt ei esinda Prantsusmaad, vaid kehastab seda.”  ( „Uneskõndijad” Varrak, 2015 Lk 169/170). Kuid „kehastamine“ on enesekeskne ja kehtetu, kui ametnik ei too oma pealikke lõppkokkuvõttes tule alt välja.                                         

 Kas on puudu või üle?

 Dr Riigi tegevuste planeerimine on nagu vanas Karulaane anekdoodis, kus kindral küsib soldatitelt, kas neil on küllalt süüa. Soldatid vastama, et on küll, jääb ülegi. Kindral uudishimutsema, et „Mis te ülejäägiga teete?“ Soldatid krapsakalt vastama: „Sööme ära ja jääb puudugi!“. Kui me eelnevalt mainisime, haridusprobleemi läbi muusikakoolide, siis väljaõppinud planeerija jaoks oli PM 16.08.26 ilmunu käsitlematu: „Kuigi Eestis on õpetajatest kibe puudus, ei suurendanud haridus- ja teadusministeerium tänavu õppekohtade arvu ning selle tagajärjel jäi suur hulk õpetajakutsest huvitatuid ukse taha.“ TÜsse esitati 3300 avaldust ja TLÜ 3400 avaldust. Esimeses laekus  bakalaureuse õppekava kaheksale eriala 426 kohale 1958 avaldust ja magistriõppekava 14 erialale 437 kohale esitati  1385 avaldust. Kuidas see on võimalik, et me pidevalt räägime õpetajate puudusest, vanade õpetajate pensionile siirdumisest, järelkasvu vähesusest ja siis jääb meil ühes koolis „ukse taha“ 1532 potentsiaalset õpetajakutsest huvitatut. Just huvitatut, sest need poolteist tuhat pürgijat oleme meie teiega hariduspõllult ilmselt kaotanud.

 VAHELUGU: (Sama planeerimistõrge on ka Kaitseväe värbamissüsteemis, kus umbes 1500 vabatahtlikku jäid  kevadisest kutsest „ootele“. Oludes, mil „vaenlane on väravas“? Mida see teeb kaitsetahtele? Lõhutud kambavaimule? Õhinapõhisele entusiasmile? Pärast peame vabatahtlikke sundmobiliseerima, sest nad on eluga edasi läinud? Milline ressursi raiskamine. Siinkohal tuleb meelde üks tabav ajalooline analoog:  „ Me teame, et see aeg oli 1944 a suvel just otsa samas, kuid administratsiooni ajatu bürokraatia tegi oma tööd igaviku mõõtkavas.“ (P Haavikko „Peakorter – Soome õukond“ Argo 2012 lk 256). Mis siis kui aeg „saab otsa“, sest „administratsiooni ajatu bürokraatia tegi oma tööd igaviku mõõtkavas.“?)

 Haridusjutt jätkub, kuid küsimus „Mis siis kui aeg „saab otsa“, sest „administratsiooni ajatu bürokraatia tegi oma tööd igaviku mõõtkavas.“ muudab süsteemi hapraks?  Mõtlete, et võib-olla üritavad õpetajakandidaadid järgmisel aastal uuesti? Vaevalt. Vaadake, kui inimesel on omad plaanid nii ajaliselt kui suundumuselt ja kui Plaan A ei suju, siis valitakse Plaan X.  Nii, et valik on tehtud. (Tegelikult pole ma päris kindel, kas me vajame igal aastal kuut tuhandet õpetajat ja kas need mahud on optimaalselt planeeritud, kuid annab negatiivse signaali igal juhul järgnevateks aastateks). Teine lugu on magistrikraadi kraadi omandamisega, kus ukse taha jäi (ühes koolis) 948 kandideerinut. Siin on olukord juba teine. Esiteks on need inimesed „baka“ juba läbinud ja õpetajatööga kursis. Ka innustunud nii vaimselt, kui ka materiaalselt asuma sammukese edasi valitud erialal. Meie karjääriredelil on ilma magistrikraadita õpetaja karjääri ja palgavõimalused piiratud. Ütleme, et kesised. Kui me nüüd neil inimestel ei lase järgmisele astmele jõuda, siis on suur oht, et nad leiavad mingi teise (tasuvama, huvitavama) töö ja meie oleme ühiskonnana teinud valeinvesteeringu. Kuidas sattusid protsessi vastandlik sõnapaar „kibe puudus, ei suurendanud“?  „Hariduse näljutamine on kui seemnevilja ära söömine.“ Miks me oleme asunud seemnevilja sööma? Edevusest? Oskamatusest?  Oludes kus meil on niigi vähe raha ja seda saab olema ikka vähem sest tootlikkus on ikka umbes 70/80% EL keskmisest ning rahvastik väheneb ning vananeb, kuid üks on selge, haridus on tähtis. Mitmekihiline haridus ja ka käeline oskus.  Miks on haridus nii tähtis?  „Haridus ehitab meie aju jaoks tarkvara. Mõelgem endast kui arvutist ehk sündides on teil kõigest  lihtne operatsioonisüsteem ja suurt ei midagi muud. Õppimine on kui sellesse arvutisse väikeste ja suurte programmide lisamine,“ (E O Thorp „Võitja igal turul“ ÄP 2026 lk 456/ Lk 447). Kui me peame tegema millelegi panuseid, siis on selle prioriteetide nimekirja tipus just haridus. See vajab kindlaid kokkuleppeid ja hierarhiapuu kindlat järgimist, kuid  „Poliitika, mida kunagi võimalikkuse kunstiks kutsuti, on võimatuse kunstiks muutumas. Kompromissitute osapoolte patiseis oli Rooma keisririigi üheks lagunemise põhjuseks.“ (lk 454). Ärgem korrakem siis seda viga. Kuid haridus pole lihtsalt haridus vaid ajastuomane haridus.  

 Tänud tööstusrevolutsioonile.

 M Svensson on väga sisukalt käsitlenud teemat, miks meil üldse haridus massiliselt levima hakkas. Hm, 300 000 aastat polnud vaja (teadmine kuidas mammuteid küttida läks lihtsalt põlvkonnalt põlvkonnale) ja siis järsku … Oli vaja, oli väga vaja haridust. Laialdast haridust. Mis juhtus? Tööstusrevolutsioon juhtus. „Tööstusrevolutsioon muutis kõik. Muutis meie ühiskonnakorraldust, haridust, arusaamist tööst ja ärist. Rajasime taristu, millist eales varem polnud nähtud.“ „Teisisõnu  ühiskond ehitatakse taristu peale, mitte vastupidi: meie teed ja koolid kujundavad meid märksa enam, kui meie kujundame oma teid ja koole. Või nagu ütles haridustegelane ja Abraham Lincolni fänn Ken Robinson: „Enne 19 sajandit ei olnud maailmas avalikke haridussüsteeme. Need tekkisid selleks, et rahuldada industrialismi vajadusi.“  „Me lõime oma koolid tööstusrevolutsioonile. Tööstusrevolutsioon ei toiminud sellepärast, et me saatsime inimesed kooli. Ja tööstusrevolutsioon on tänini meiega. Tänapäeva autod ei erine põhimõtteliselt põlvkond varasemast mudelist; sama kehtib rongide, lennukite, raudteede, lennujaamade, õigussüsteemi, koolide, ülikoolide ja valitsemissüsteemide kohta. „Meie taristu on šokeerivalt kaua stabiilne olnud (…) ja me oleme sellele rajanud institutsioonid, mis eeldavadki sellist stabiilsust.““ („Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013/314). Eks ole huvitav käsitlus. Küsimus on vaid selles, kui tööstusrevolutsioon on üle läinud oma järgnevatesse arenguvormidesse, siis kuidas peab (kindlas kõneviisis)  muutuma haridus ja institutsioonid, et teenindad uut tegelikkust, et meie teiega saaksime ka edaspidi juulitamist nautida. . Eks ole hea küsimus, sest kui kümneaastased oskavad paremini arvutada kui Dr Riik ja Seadusandja kokku, siis kes keda peaks õpetama?

 Targutusi:

 V. Sebestyen „1946 Tänapäeva maailma vormimine“ Tänapäev 2016

Lk45 „Pealesurutud vaesus on isegi hullem, sest hävitab hinge mitte ainult ohvritel, vaid ka alandab võitjat.“ „Sa võid saada kättemaksu või rahu, kuid mitte mõlemat“ Herbert Hoover USA president

Lk 50 „Ameeriklased arvasid, et nad saavad „reformida“ inimesi, sundides neid vaatama filme koonduslaagriõudustest, täiskasvanutele anti toidukaardid kätte ainult siis, kui nad sisenesid kinno. „

 D.Hutchinson „Euroopa sügis“ Varrak 2015

 Lk 62 „Väikesed riigid on nagu väikesed mehed, „ ütles kingsepp. „Paranoilised. Närvilised. Vihastuvad kiiresti.“

 J. Angelos „Täielik katastroof“ Tänapäev 2016

 Lk 155 „Tema raamaturiiuli kohal oli tahvel Vana-Kreeka aforismiga: „Pole kindlamat vaenlast kui tänamatu abisaanu.““

Eestlane olin ja …

 

 

V1: Eestlane olin ja …

 

Istusin Võidupüha ja jaanilaupäeva hommikul mõnusalt hea tundega. Suvi ja suve suurim pidu, lühim öö, pikim päev, sõnajalaõied, jaanituled ja jaaniussid. Mõnus. Uhke on  omada oma riiki omadega. Lahe  Meil on hästi läinud, kuid …

Kuid hinges oli mingi rahutus, midagi sellist, et me oleme selle „hästi“ peal natukene liiga mugavaks muutunud. Nüüd laisal suveajal, kui paljudel meist teiega veorihm põhitöödelt maha võetud võiks mõne edasiedu seemnekese idanema panna. Kasvõi mõttes. Mõelda on ju mõnus. Edu ei ole mitte mingisugune püsiktaim, et ükskord istutad ja siis jäädki selle alla lebama ja kõhtu sügama. Edu, see on pidev aiatöö edutuse aiamaal. Püsikuks on vaid pidev toimetamine/tegutsemine ja ettepoole mõtlemine. Ja teadmiseks, et teisele labidaga pähe äsada, nagu meie poliitmaastikul tavaks on kujunenud, ei lähe aiatöödena kirja.

Kui tagasi mõelda, siis on senine areng Laulvarevolutsiooni algusest tänasesse lausa uskumatu edulugu.  Hirvepark, Eestimaa Laul, Iseseisvuse nõudmine ja Alo Matiseini viis isamaalist laulu olid iseseisvuse ja iseseisva riigi taassünnitamise algussädemeks.  Sündis täiesti tühjast, vaid mõtte ja tahte jõul. Seista Lauluväljakul ja laulda sadade tuhandete inimestega „Eestlane olen ja eestlaseks jään“ oli hingematvalt ülev (Naabrimees Erka, seitsmekümneaastane turd mees, nuttis lahinal T. V kõne ajal uskumatusest, lootusest). Sel hetkel olid kõik eestlased, isegi mitteeestlased olid eestlased. Täna …

 Demokraatliku varguse loogikast.

 Täna pole ma kindel. Ei-ei, mina olen eestlane ja eestlaseks ka jään, kuid kohati on tunne, et meie teiega või teie meieta oleme suuna kaotanud, oleme ekslemas. Kui rahvastik väheneb (summaarne sündivuskordaja katastroofiline 1,16), keel risustub, siis kelleks me ikkagi saame või kelleks me jääme? Mõttekoht. Mitte küll mõnus, kuid siiski mõttekoht. Pikaajaline edu on asendanud meie näljasuse (selle edu mootori) täitmatusega.  Kobame ringi võimaluste, võimatuse ja valikute võlumetsas märkamata, et kaome üha sügavamasse  võlakeerisesse. Meie poliitturg on muutunud julgest visionäärist jagamissõltlaseks.  Nagu  W Bonner A Wiggin sellist situatsiooni kirjeldades, siis: „Lyndon Johnsonil ei olnud raha, millega finantseerida juba alustatud Suure Ühiskonna programme. Ta võis anda raha vaid ühele hääletajale, võttes selle teiselt. Selleks et Paulile maksta, pidi röövima Peetrit.  Aga vargus ei ole mõrv ja suur osa demokraatliku riigi kodanikest mitte ainult ei lepi väikese vargusega, vaid nende jaoks oleks see lausa teretulnud – eriti kui seda tehakse nende endi huvides. (…) Demokraatliku varguse loogika seisneb selles, et alati on rohkem hääletajaid, kes maksuraha saavad, kui neid, kellelt võetakse. See ongi tegelik põhjus, miks demokraadid toetavad „vaest inimest“ – neid on rohkem; nende hääli saab odavalt osta.“ („Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 189)  Just selle valemi järgi ongi poliitturg toimima hakanud, sest tähtis on osta võimalikult palju hääli, et võita valitsemishange (Riigikogu/KOV valimised).

 Uus valitsemishange toimub järgmise aasta märtsis ja juba on pidukondade poolt kuulda kõige võimatumaid, edevamaid ja jaburamaid ettepanekuid/müügipakkumisi, kuidas nemad iseendaga meie teiega elu edendada, kuid … Kuid siinkohal meenus mulle ühes „krimkas“ loetud mõttetera maailma parandamisest: „Nad olid väitnud, et püüdlevad isetult maailma parandada ning Salsa oli noorusrumaluses neid uskunud ja aktiivselt aidanud. Ta oli tõepoolest üritanud isetult maailma parandada, kuni sai aru, et enamik mehi, keda ta oli järginud, üritasid parandada ainult iseenda maailma. Edaspidi mõtles Salsa iga kord, kui keegi väitis, et ta üritab maailma parandada, kelle maailma ta parandada üritab.” (R.Stark „Outfit – kättemaks maffiale” Ersen 2015 Lk 126). Meiegi peame (kindlas kõneviisis) hankeprotsessis, kes mida lubab, miks lubab, millised on pakutavate süsteemimuutuste kõrval ja järelmõjud. Kuid süsteemimuutust on ilmtingimata vaja, sest ilma vaba mõtlemise ja dereguleerimiseta edu ei loo. Kuna Valitsemishanke (Riigikogu valimised) eelhange Riigipea valimiseks või ka mittevalimiseks, algas nii piinlikult, näotult, vääritult Väärikuse vastu, siis … Arvestades üldist teadmist, et Riigipea valimine on eelmäng Riigikogu valimistele, siis sama väärituks kujuneb kogu järgneb protsess, kui … Kui just meie teiega seda protsessi õiges sängis ei hoia. Olgem tähelepanelikud, ärgem olgem need „kelle hääli saab odavalt osta“. Olgem need, kelle hääli on … kallis osta. Kallis kuid kvaliteetne.

 Stoppkaadri meistrid.

 Esimese asjana räägitakse meil muutustetuules majandusest. Eee … tegelikult räägitakse rahast, rahast mida kellegi anda, mitte niivõrd sellest, kuidas majandusmudelit parandada, tõhustada. Pigem räägitakse kuidas majandust segada. Iga ümberjagamine on hälve loomulikest protsessidest. Vale hinnasignaal annab turule vale suuna, muutes turud jätkusuutmatuteks. Natukene räägitakse ka iibest ja rändest. Muidugi tuleb iibest ja rändest rääkida kui summaarne sündivuskordaja on langenud 1.16-le. Rahvastik väheneb, kuid kogu protsessi vaadeldakse/räägitakse/nähakse vaid läbi võimaliku tööjõupuuduse. Kas see ongi ainukene probleem? Kas see pole tegelikult mitte Põhiseaduslik probleem?

Majandusanalüütikuna pean ma tõdema, et viimaste aastate majandusanalüüsidest on suuresti kujunenud mingi lehesaba päevahoroskoop või soovikontsert, need ei sisalda ei majandust, ei analüüsi, need on pelgalt mustvalged momentvõtted/stoppkaadrid, mille elavdamiseks loodud sõnalised jätkud, mis ei kattu tegelikkusega. Huvitavad lugeda, kuid tegelikkusega ei kattu. Nii ongi, et kõik „majandusanalüüsid“ peegeldavad hetke, mis möödub juba enne selle lõpetamist. Sellisel juhul jääbki arutada vaid selle üle kellel on pikem jutt või kõrgem kannatus, need on sõnalised etlemised, mitte süsteemi analüüsimine. Momentvõtte eripära on selles, et sellel võib hetk enne kaljult kukkumist (nagu filmis „Ässad II“) vilksatada korraks õnnelik naerunägu, kuid … Kuid meie teiega ei tea isegi seda, kas meil on tegemist komöödiaga või õudusfilmiga. Hullem veel, meil teiega ei ole isegi filmi käsikirja, lihtsalt filmime. Ka nüüd valmistudes järgmiseks valitsemise hankeks (Riigikogu valimised) räägitakse , et tähtis on tegeleda majandusprobleemidega, kuid majandusprobleemid ei ole enam näljase kirg teha rohkem/paremini, vaid ülesöönu põlgus pingutamise vastu. Kuid tõsiasi on, et „Me ei võida, kui te ei mängi kogu hingest ja ei jookse nagu loomad.“ (M. Perarnau „Pep Guardiola“ Rumori Publishing OÜ 2016 Lk 2909) Elementaarne.

 Uues näljased tulekul

 Meil ei ole enam nälga. Ja me ei jookse enam „nagu loomad“, me oleme selle asendanud protsesside kirjeldamise ja reguleerimisega. Kuid uued (edu)näljased ainult passivad oma aega. Kui vaadata jalka MM siis on see mudel maailma muutumisest – vanad tugevad jalgpalliriigid kukuvad üksteise järgi rivist välja. Oeh, Saksamaa, Holland väljas. Mängiti tuimalt, mängiti kõrgilt, kuid ilma näljata. Mängiti upsakalt. Samas kas keegi meist teiega olid enne kuulnud midagi Aafrika jalgpallist? Jaapanist? Tulid, nägid, võitsid. Tulid näljaselt ja võitsid. Kuid ilu on vaataja silmades, seda taipasin kui ühes raadiumi hommikuprogrammi hääl halas, et küll oli igav Austraalia-Kanada mäng. No, et selle oleks võinud enne lõppu ära lõpetada. Et mitmed teisedki olid niimoodi arvanud. Kes? Miks? Minu meelest oli see nende mängude parim mäng. Näljane mäng, agressiivne mäng, tempokas mäng – oeh, kõik komponendid olid paigas. Mäng oli ehe ja mängu ei asendatud kunstipäraste kukkumistega, et viga välja lunida. Ilus mäng, tempokas. Samas ka Saksa-Paraguai mäng oli näljane, paraku küll Paraguai poolelt, kuid see ei olnud ilus näljasus, see oli kuri näljasus, seda ei olnud ilus vaadata. Oeh, ja Senegal pidi peaaegu Inglismaale ära tegema, õnneks sel ajal kui teised mängisid jalgpalli mängis koondise kapten peaga. Tubli, kuid napikas. Ja Argentiina-Roheneeme mängu võitis valitsev maailmameister vaid tänu vastaste õnnetule omaväravale. Roheneeme? Kes see veel on? Eks ole, kuid mäng oli näljane. Tubli. Tule seesamune sealtsamusest appi, selleks et valitsev maailmameister välja ei kukuks „pidi“ tundmatusest tulev meeskond endale ise värava lööma. Pöörane. Miski pole enam kindel, kõik on võimalik, võimalik ka nendele, kellel veel eelmises tsüklis polnud mingit lootust .Maailm muutub ehk „Me jätkame elamist illusioonis, nagu elaksime maailmas, mida enam tegelikult ei eksisteeri“  (T. H.Ilves ERR 26.06.26). Väga õpetlik. Seda motiivi, et püütakse parandada maailma, mida enam ei eksisteeri kohtab viimasel ajal majanduskäsitlustes tihti. Püüame siis sellest lõksust pääseda, et parandame parandamatut. Kuid selleks on vaja muuta mängu, mängu punktisüsteemi.

 Jagamissõltluse tulemused.

 Tegelikult on poliitturu mängusüsteemis kaks probleemi. Esiteks tagab praeguse mängusüsteemi järgi pidukondade mänguedu jagamisvõime a’la „Mina annan“ (mille allhoovus on Mina keelan“) . Teiseks võib üldsus teha kõikvõimalikke mõistlikke/tõhusaid/avangardistlikke ettepanekuid, kuid kui poliitturg seda omaks ei võta ja endale jagamisvõime kasvu sellest ei näe, siis need üldsuse poolt tehtud ettepanekud ka ellu ei lähe. Pole kohustust. Seega poliitturg otsustab, mida tehakse ja kuidas tehakse. Seega niimoodi ongi, et poliitturg määrab, kuidas meie teiega areneme või taandareneme. Kuid kuna Põhiseaduslikult on kõrgeima võimu kandjaks rahvas, siis on rahval iga nelja aasta järgi õigus öelda millist arengut ta soovib. See on leping. Juriidiline, siduv leping.

 Kui nüüd üle vaadata millise lepingu sõlmis eelmisel korral Põhiseaduslik rahvas pidukondadega, siis …Siis milline on tulemus. Ei tea kelle huultelt seda lugema peab, kuid lepingu tingimused ja selle täitmine ei ole kooskõlas. See on lepingu rikkumine. Miks? Diagnoosis on vaid kaks sõna: mõõdutundetu jagamissõltluse. Kuna edu poliitturul on ühtlasi jagamisedu, siis niimoodi ongi poliitturg viinud kogu riigi laenusõltaseks. Hm, jagamissõltlaste tekitatud võlglased? Nii on. Seda, et just poliitilised pidukonnad igaüks eraldi ja kõik koos on meid teiega (igaüks eraldi ja kõik koos)  lõdva rahalise püksikummi poliitikaga viinud nende jagamissõltluse tulemusel püsivateks laenumaksjateks on tunnistanud julgelt (ütleme lausa ülijugelt, sangarlikult?) ka Eesti Pank. Selline on olukorrahinnang tänaseks, kuid …Uus valimisring on tulemas. Tulemas on uued jagamisõltlaslikud sõgedad ettepanekud. Kohati jääb mulje, et meie teiega enam ei otsigi edasimineku teed, vaid istume mõnusalt puu all ja sügame kõhtu vaikselt mõmisedes. Midagi sellist, mis meid kraavist välja keeraks pole senini kuulnud. Vaid aegajalt sekkuvad sellesse mõminasse äratussignaalid nagu „Teeme ära mõttetalgud“, „Jääkelder“, Jüri Raidla „Riigireformi kavand“ ja algne „Arvamusfestival“. Palju entusiastlikku energiat. Lausa mõtte ja energia supertormid. Kõik osalejad hüüdsid entusiastlikult, et teeme ära, mõtleme veel ja siis … Siis pannakse poliitturul  protsess jäässe ning sügatakse vaikselt kõhtu edasi. Finito la comedia, kõhusügajad on rahul, kuni …

 Järgmine mõtlemine

 Kuni järgmise puhanguni. Nüüd siis loeme, et . «Eesti peab uuesti läbi mõtlema, kuhu ja kuidas edasi minna» Kiiduväärt mõte … eee … mõtlevale inimesele. Kuid nüüdseks on mõtlemisele üles kutsuvaid puhanguid tulnud, olnud ja läinud jadamisi nagu eespool näidatud. Karta on, et seegi kord kujuneb tulemus samasuguseks nagu vanades muistendites, kus karjapoiss hüüab külarahvas hunte tõrjuma: lõpuks, siis kui hunt tõesti karjas ei viitsi enam koti pealt üleski tõusta.  Ei usu enam tulemuslikusse. Ei usu poliitturu võimekusse … mõelda väljapool valitsemishanke (Riigikogu valimiste) formaati. Siiani olen uskunud, aga nüüd … Mõelda? Mõelda on tore, kuid teha veel toredam.

Samas enamus inimestest on pettunud eelmiste mõtteürituste tulemustest ja mõtlevad, et: „Oeh! Jälle? Jälle mõtlema. Jälle edasi minema. Just saime ennast mugavalt sisse seada, kohaneda jaburustega  ja nüüd … Alles me mõtlesime, siis mõtlesime ümber, siis mõtlesime uuesti ja tegime mõtlemistele ja sõnaseadele vastupidiselt.“  Kuid hea, et kedagi veel julgeb/üritab mõelda mõtlemisest ja keda (ikka) veel  huvitab edasi minek. Mitte ainult edasiminek, vaid meie osa selles ja motivaatorid selle täitmiseks.

Julge … Julge nagu palja kõhuga kuulipritsile hüppamine. Kiiduväärt, kuni keegi meist teiega üritab on veel lootust. Ja nagu teada kustub lootus viimasena. Eee … kustub peale seda, kui meie teiega selle lootuse kandjad oleme  lavalt lahkunud. Paneb mõtlema, et programmiline artikkel «Eesti peab uuesti läbi mõtlema, kuhu ja kuidas edasi minna» autorid on ju laulva revolutsiooni aegsed muutjad Marju Lauristin Mati Heidmets Erik Terk. Aitäh! Aitäh jõudmast ikka ja jälle tungalt tõstmas ja ettepoole vaatamast.  Kuid süsteemses süsteemituses, kuhu meie teiega tänaseks jõudnud oleme ja praegu tihkelt asume, siis vaevalt see mõte lendu läheb. Kõhusügajaid on ebaproportsionaalselt palju. Mõmisejaid ka.  Kahju. Just seepärast kirjutas õpetatud sõber hoiatava artikli „ Poliitikud, ärge visake seda ideed üle parda“. Täiesti mõistlik hoiatus, kuid nad viskavad selle idee üle parda. Niikuinii! Kuivõrd erinevalt see kõlab  1988 a Eestimaa Laulu meeleolust, kui Heinz Valk hüüdis kirega välja oma surematuks muutunud sõnad: „Ükskord me võidame niikuinii!“.  

Isegi kui poliitturg milleski suulise harjutusena midagi kokku lepib, siis sisu läheb üle parda täpselt samuti nagu poliitturg sõi sisutühjaks väga tummise riigireformi idee. Tundus peaaegu võimatu, kuid …

„Kuhu ja kuidas edasi minna?“ on hea/tarvilik küsimus. Kuid, asi pole selles, et meil ei oleks eesmärke, pigem on neid liiga palju. Enamus nendest „eesmärkidest“ on administratiivarbujate isikupõhised karjeristlikud (või ärilised)  eesmärgid.  Selles paljususes lähevad meie teiega huvid ja motivatsioonid kaduma. Võib-olla … Võibolla oleme meie teiega seda eesmärgi seadmist kuidagi valesti, kuidagi vanaaegselt, käsitlenud? Muide, eesmärkide paljusus viib … eesmärgituseni. Raud polt.

 Lootus pole lootusetu?

 Midagi on siiski läinud liikvele. Ärevus? Rahulolematus? Pettumus? Võib-olla pigem arusaamatus? Arusaamatus kuhu meie teiega liikumas oleme, kas meie liigutame, meid liigutatakse või lihtsalt lohiseme aja voos täites teiste eesmärke ja maatrikseid?

Ma ei tahtnud ega taha sel teemal enam kirjutada, ma olene enese juba katki kirjutanud. Mõelnud ka, kuid … Kuid nüüd ongi päramine aeg teha see otsus, et kas me tahame jääda puu alla kõhtu sügama või võtame jalad kõhu alt välja. Me räägime palju majandusest isegi praegu, mil Riigipea ütles välja oma kaalutletud otsuse mitte kandideerida järgmiseks ametiajaks (mis oli tark otsus, miks peaks väärikas inimene ennast kaks hooaega ebaväärikalt kohelda lasta) on kuulda, et oh häda „fookus läheb paariks kuuks poliitkombinaatoritele, mitte eelseisvate majandusprobleemide lahendamisele, sh riigieelarve koostamisele!“ siis on see ühest küljest õige, kuid … Kuid meie probleemid on sügavamad kui vaid majanduse taaskäivitamine. „Arveametnikuna“ on majandus minu jaoks muidugi tähtis, kuid süsteemianalüütikuna peab tõdema, et meie probleemiks on see, et me oleme puu all kõhtu süganud juba nii kaua, et meil kipub meie riigikorralduse põhikonstruktsioon paigast ära nihkuma. Kuidas nii? Lihtsalt statistika. Meie rahvastiku taastootmine ja keelerisustus ei vasta varsti enam  Põhiseaduse raamistikule ega sisule.

Vaadake, kui meie summaarne sünnikordaja oli 2025 aastal 1,16, siis … Kümme aastat tagasi oli see näitaja 1,58. (isegi viis aarat tagasi oli see 1,58), mis juba siis oli baasvajadusega 2.1 liiga madal. Tegelikkuses, et tagasi teenida „võlg“, peaks see olema ilmselt olema vähemalt 2.3. Kuid see pole veel kõik, sest tegemist on summaarse sünnikordajaga, mitte eestlaste ega mitte isegi Põhiseadusliku rahva sünnikordajaga. Statistikaamet andis teada, et: „Tulenevalt Eesti väiksusest on huvitav vaadata ka sündide rahvuslikku tausta. Kuna vastsündinud on liiga väikesed, et oma rahvust määratleda, võib lapse rahvuse samastada ema rahvusega. 30-aastases perspektiivis on näha, et sündides on pisut tõusnud eestlaste osakaal. Kui taasiseseisvumisaja alguses jäi see alla 70%, siis nüüd on 77% sündinud lastel ema rahvuselt eestlane.“ (SA 2023). Ma ei kavatse hakata rääkima mingit ätiliku lapsetegemise juttu, meie inimesed on teinud oma valikud, vahel on need valikud tehtud ka neist väljaspool, kuid rõhuvale enamusele on siiski valiku küsimus. Vaba valiku tulemus. Just selline mille annab vabadus ilma sunnita või stiimulita. Mis sellest johtub? Täna ja homme ei midagi. Mina jään eestlaseks, minu lapsed jäävad eestlasteks. Eesti keel jääb eesti keeleks, kui meie teiega seda ära ei lörtsi sõnades lõdvakeelselt midagi sellist, et „Kõutsid konkluudivad targetite lanseerimist skaleerimise leveli distributsiooni unioonis lossi  kattimisega.“. Kui aru saite, palju õnne! Kuid edasi läheb juba tõsiseks rahvastiku ja keele  „alla „skaleerimiseks“. Tegemist on kiireneva protsessiga: „Kuid pankrot, nagu ütles ühe Enest Hemingway romaani tegelane, tuleb enne järk-järgult, siis äkitselt.“ (P Morland „Ja ei jäänud kedagi“ PM 2025 lk 39) mida näitab Lõuna-Korea näide täiuslikust  tormist: „Oma 0,8 lapsega naise kohta on Lõuna-Korea kõige madalama sündimusega riik maailmas.“ „Sündimuskordaja 0,8 tähendab põhimõtteliselt, et kahest ühe kohordi liikmest saab järgmises kohordis 0,8 inimest. Sajal vanavanemal on 40 last, kes sigitavad neile 16 lapselast. Kahe inimpõlvega on 84% elanikkonnast kadunud.“ (P Morland „Ja ei jäänud kedagi“ PM 2025 lk 75). Eks ole põnev? Või hoiatav? Kas see tähendab, et kahe inimpõlvega väheneb Põhiseadusliku rahva arv meil u 70-75%. Tajute seda muutust? Meie teiega ei kaota üksnes heaolu, me kaotame rahva, me kaotame keele ja me kaotame ka riigi. Petlik väljend „kestlik kahanemine“ on vaid eufism väljasuremisele. Kas see on mõtlemiskoht?

 Töö ja jõud

 Sündimuse vähenemisel on tagajärjed. Puudujääk. Siis algavad loomulikult jutud tööjõupuudusest ja vajadusest võõrtööjõudu sisse tuua, mis esmapilgul tundub igati mõistliku, isegi ainuvõimaliku, lahendusena, kuid siingi on kõrvalmõjud, millel on järelmõjud. Kuid tööjõud ei ole mitte ainult tööjõud, see on tootmissisend niisamuti nagu kütus, metall ja vesi. Kõrbesse pole ju mõttekas mulliveetehast rajada, see oleks liiga kallis, sest vett kui ressurssi pole ja see tuleb kõhele vedada lisaks muud kulud. Sama on ka tööjõuga, me saame viljeleda üksnes sellist tootmist milliseks meil on (koolitatud) tööjõud olemas. Lisaks põhikomponendile tuleb juurde osta vaid maitsekomponente (haruldasi erialainimesi), mida meil endal ei kasva. On tuhandeid teisi tulusaid ja perspektiivseid tegevusi, mille jaoks meil on ressurssi.  Loogiline?  Me ei saa pumbata siin maal naftat, sest naftat ei ole, me ei saa kaevandada teemante, sest teemante ei ole, me ei saa arendada tootmist mille jaoks meil inimesi ei ole. Inimesed on vaid üks ressurss, nii nagu vesi, liiv, nafta, teemandid, kui seda ressurssi on siis toodame, kui ei ole, siis ei tooda. Siinkohal nõustun ma pigem Sarraziniga , et  „Olgu niisiis tuvastatud, et heaolu kõige tähtsam allikas on inimese töö viljakus, mitte maht. Levinud väide, et tööjõu arv on sakslaste heaolule tähtis ja seetõttu on sisseränne vajalik, jääb küsitavaks isegi siis, kui see pärineb tuntud ärinõustamisettevõtetelt. Sellega aetakse sassi ettevõtete värbamishuvi ja heaolu suurust määravad tegurid. Tänase heaolu jaoks on keskse ja otsustava tähtsusega tööviljakuse tase. Tulevikus on heaolu jaoks otsustava tähtsusega tööviljakuse edasine kasv. (Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 lk 273). Seega ärgem ajagem segi värbamishuvi ja heaolu. Nendel vahetegemine on ülimalt oluline.

 Kuid asjal on veel ka teine külg – töö tõhusus. Ehk, mida vähem meid on, mida vanemad me oleme, seda kiiremini ja kvaliteetsemalt peame „siblima“. Thilo Sarrazin („Soovmõtlemine“ EKSA 2017 Lk 240/244) tõdeb, et: „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“

 „Ühiskonna heaolu väljendub ka kaupade ja teenuste toodangus inimese kohta. Seega ei sõltu heaolu tase üldse elanikkonna suurusest ja töötajate arvust. Nii ei saa Saksamaa jõukamaks sellest, et seal elab üheksa korda rohkem inimesi kui Rootsis, kuna SKTlt elaniku kohta ja tööviljakuselt on mõlemad riigid peaaegu võrdsed. Samuti ei ole USA rikkam seetõttu, et seal on Saksamaast neli korda rohkem elanikke. Seega kehtib põhimõte: rahvastiku kasvamisel ja kahanemisel – olgu sündide või rände tõttu – ei ole mingit pistmist riigi rikkuse või vaesusega. Rohkem või vähem sünde, välja- või sisserännet ei tee rikkaks ega vaeseks. Nende tegurite mõju heaolule seisneb äärmisel juhul selles, et vahest mõjutab rände ja demograafia loomulik areng rahvastiku võimeid, omadusi, haridustaset ja usinust. Need tagajärjed ei ole aga automaatsed ega näita a priori mingis positiivses või negatiivses suunas. Heaolu mõttes on oluline vaid elanikkonna tööviljakus ja tööhõive, mitte arvukus. Nii on heaolu erinevus ühelt poolt Saksamaa ning teiselt poolt Šveitsi või USA vahel seletatav eelkõige sellega, et mõlemas riigis tehakse sama tööviljakuse juures rohkem tööd kui Saksamaal.“

 Mõõkade tants

 Kuid kahjuks algavad kõik arutlused mahust, mitte kvaliteedist ehk totaalselt aetakse sassi ettevõtete värbamishuvi ja heaolu suurust määravad tegurid. Seega püütakse lisatööjõudu leida kõikvõimalikest allikatest. Näiteks  „Kui naiste suurem aktiivsus tööturul viib selleni, et nad sünnitavad vähem lapsi, saavutatakse praegune kõrgem kogutoodang  järgmise põlvkonna madalama kogutoodangu arvel. Sündimata inimesed ei saa ju tööellu astuda. Ajateljel vaadates on kogutoodangu väljavaatele palju kahjulikum see, kui naised loobuvad tööturul osalemise nimel lastest, kui see, et nad käivad laste pärast vähem tööl. See väide ei ole suunatud naiste tööhõive, vaid väite vastu, et naiste võimalikult suur tööhõive on vajalik heaolu ja majanduskasvu jaoks.“ Siin ongi üks kaheteramõõk, mis lõikab mõlemas suunas. Enne kui kriitikud oma pritsid täis tõmbavad, lugege veelkord rahulikult üle viimane lause, tegemist on lihtsalt energia jäävuse seaduse ümberjutustusega konkreetsetes oludes: „Energia jäävuse seadus on olulisemaid jäävusseadusi füüsikas, mis väidab, et isoleeritud süsteemi energia on ajas muutumatu suurus (energia on jääv). Sellest seadusest järeldub, et energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele.“  Ja lisaks „Termodünaamikas väljendub energia jäävuse seadus termodünaamika esimeses seaduses: energia, mille süsteem saab väljastpoolt, peab võrduma süsteemi siseenergia muudu ja süsteemist väljuva energia summaga (termodünaamika esimene seadus). Energia jäävuse seadus keelab I tüüpi igiliikuri konstrueerimise.“ (Vikipeedia). Pidukonnad ärge püüdke ehitada igiliikureid, seadus – loodusseadus – ei luba seda. Energia jäävuse seadus on püsiseadus, mitte inimeste upsakusest loodud pettekujutelm poliitilise seaduse näol.

 Järgmine pettekujutelm ja ka kaheteraga mõõk on heaolu kasvatamine sisserändajate toel. „Sisseränne suurendab tootmisvõimaluste hulka juhul, kui immigrandid töötavad. Aga see ei tähenda, et sisseränne suurendab ühiskonna heaolu. See toimub vaid siis, kui sisserändaja loodud väärtus on suurem, kui läheb ühiskonnale maksma tema ise, talle järgnenud pereliikmed ja tema lapsed. Nii on see vaid sisserändajate puhul, kelle tööviljakus ja tööjõus osalemise määr on ühiskonna keskmisest kõrgemad. Ühiskonna keskmisest väiksema tööviljakusega ja võimalik, et ka vähem tööhõives osalevad immigrandid ja nende rühmad viivad kogutoodangu elaniku kohta alla. Ühiskond jääb nende tõttu keskmisest vaesemaks, kui ta muidu oleks olnud. Alla keskmise tööjõus osalemise määr tähendab paratamatult, et asjaomased sisserändajad tervikuna mitte vähendavad, vaid suurendavad sotsiaalsüsteemi koormust.“ (lk 273) Ja sellega lõikab mõõk ajateljel ja kogumis  juba kolmandat moodi, ikka meie kahjuks.

Mõõkadetantsu mõlema tsükli tulemus on, et me maksame hiljem, kuid rohkem. Kui me lisame sellele „rohkemale“ veel madala tootlikkuse (70-80% EL keskmisest) ja väheneva/vananeva elanikkonna, siis on perspektiivid väga nukrad.

 Kaitsetu üksindus?

 Kuid need on meie vabad valikud, meie teiega hoiakud, meie hirmud ja mahasalgamised, mille kohta P Morland „Ja ei jäänud kedagi“ ( PM 2025 lk 36/37/46) on tabavalt märkis  „Ainult kõrge loomuliku iibe korral saab riik säilitada nii areneva majanduse kui vältida sõltuvust immigratsioonist.“ Nii on.

 ÜK prognoosis, et kui iive jääks samaks ja immigratsioon lakkaks „Vastus oli ehmatav: 2070ndateks oleks meil vaid kaks tööealist inimest ühe pensionäri kohta.“

Kuid see pole veel kõik „Vanade ja kaitsetutena ei oleks neil kedagi, kes nende eest hoolitseks, ning abivalmis lähisugulase puududes istuksid nad unustuses oodates surma.“ Üpris masendav perspektiiv

Tuleb tõdeda, et  „Inimkonna demograafia klassikaline mudel, mis sobib mõne piirkonnaga täpsemalt, teisega natukene vähem kuid siiski päris hästi, näeb ette, et alguses sigivad inimesed nagu küülikud ja surevad nagu kärbsed. See on kehtinud suurema osa inimkonna ajaloo jooksul.“ See mudel on nüüd kadunud, on teine mudel.

 Milline mudel? Miks?

 Miks me peame (kindlas kõneviisis) mudelit muutma? Vaadake, kui meie summaarne sündivuskordaja on 1,16 või arvestades ühelt poolt üldist lõbusat kõhusügamise meeleolu ja teisalt kirglikku enesehävituslikku maailma päästmise soovi, siis jookseb meil praegune süsteem kinni. Kui meie Põhiseaduslik rahvastik küünib kahe inimpõlve pärast u 350 tuh inimeseni ja neist 250 tuh on vanurid,  siis … Just, mis siis?

Siis on olukord selline, et on kaks võimalust: esiteks  me jõuame enne selle kurva punktini jõudmist arusaamisele, et rahvastiku kasv on primaarne ja selles osas midagi ka ette võtame, kuigi ma ei tea mida/kuidas, kui juba üldine hoiak on selline, et „lapsed me autsootsime“,. Mnjah, samas Isrealis on sõda, turvalisusprobleemid, kuid hea investeerimiskliima ja summaarne sündivuskordaja on 3.0 ringis. Hoiakute küsimus. Samuti nagu meil oli kaheksakümnendate lõpus, üheksakümnendate alguses. Teiseks valikuks on see, et me peame siia, meie kaunisse Eesti Vabariiki lubama/tooma/paluma palju - väga palju -  uut rahvast. Elementaarne. 

Kuid sellisel juhul on meil tegemist juba Põhiseadusliku kriisiga, sest Põhiseadus sätestab väga kindlalt, väga ühesel, et see riik on loodud: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel, (…) mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“, siis see tähtsaim klausel enam ei toimi. Kui me oleme otsustanud lastetegemise „autsootsida“ ja meid on kahe sugupõlve järi alles vaid u 350 tuh (neist loodetavasti 70% eestlasi) kellest 250 tuh on põdurad, siis peame juba praegu tegema otsuse, kuidas muuta Eesti Vabariik toimivaks hoopis teiste mängujooniste alusel. Kui arvestada, et EV sarnase riigi heaoluliseks toimiseks on vaja u 1,5 milj tragit ja toimekat inimest, siis küsimus on selles, kuidas täita puuduvad 1,15 miljonit vakantsi? Eks ole hea küsimus. Pole mõeldav, et siin oleksid lihtsalt 1,15 miljonit võõrtöölist. Need on võõrad. Nagu eelnevalt nägime, siis on see lihtsalt teatud liiki järelmaks. Mis Eest Vabariik see siis on, kuidas see tagab „eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“? Või on aeg läbi saanud? Üldiselt või ainult meie jaoks?  Ja kuidas jääb keelega? 

Sõnadest ja nende tähendusest 

Milline saab olema selle rahva keel? Kirjutasin juba 2012 a „Bürokraat, võim ja Vanaemas“, et „… sõnal on jõudu, kuid sõna ei jää kunagi vaid sõnaks, selle tähendus ajas ja ruumis võib muutuda. Vahel toimub see muutus ajapikku, vaikse nihkumise kaudu, vahel aga nihutatakse sõna mõistet oma kasuahnete eesmärkide nimel. Vahel pole sõnal enesel mingit tähtsust, vaid tähtis on, et sellest sõnast õigesti ja ühtemoodi aru saadakse. Kas olete märganud, et väga tihti anname võõrsõnale sügavama/laiema/nüansirikkama tähenduse, kui see emakeeles on? Kuidas teile meeldiks „aktsioonide targetite aktsepteeritud monitoorimise adekvaatne superviseerimine”? Möh? Ei meeldi? Aga kuidas oleks „empaatilise aplikatsiooni mooduli tolerantne presenteerimine kollusiooni ja adapteerimise levelil”? Mnjah, normaalne Inimesekene ei saaks sellest mitte pannigi aru. Nii sügav ja lai sisu, et on täiesti sisutu. Aga võib-olla peakski tuleviku eesti keelt kujundama niimoodi, et võõrsõnadele paneks eestipärased lõpud? Iseenesest pole paha mõte, igatahes keeleõppe seisukohalt väga ökonoomne. Nii oleks võõrastel kergem õppida eesti keelt ja eestlastel võõrkeeli. Väike viga on asjal muidugi man, see ei oleks enam eesti keel. Kui keeles on eestipärased vaid sõnalõpud, kas see on siis eesti sõnalõpu keel või hoopis eesti keele lõpp? Nii et mugavusega, isegi võõrsõnade kasutamise mugavusega, ei maksa liialdada.“ Praegu tundub küll, et saame uuseesti keelena vigase inglise/ameerika keele eestikeelsete (vigaste) sõnalõppudega. Hullem lugu on selles, et tegelikult ei saa sellised sõnasepad aru nende sõnade tegelikust tähendusest. Kurb, aga tõsi. Ühel nõukogu istungil  kui juhatuse esimees esitas poolaasta kokkuvõtet, mis oli 500 tuh kasumi asemel 200 tuh EUR miinuses jättis see tema täiesti külmaks. Tundus imelik. Kuid siis taipasin, et kuna ta kogu aeg rääkis,, et „loss“ on 200 tuh, siis ilmselt ei seostunud see tema mõttemaailmas kahjumiga/kaotusega. Lühis? Või pidas ta „lossi“ mingiks kinnisvaraks? Ei tea. Kui küsisin, mida ette võtab, siis ta vastas, et „ katime“ (cutting) inimesi. Möh? Täiesti tuimalt? „Lõigata“ inimesi? Ilmselt ei seostunud see samuti tema ajus tegelikkusega. Ettevaatust! Sõnadel on kindel sisu, kui me oleme kokku leppinud, et see mida meie teiega näeme, ilmselt küll erinevalt, kuid oleme kokku leppinud, et see on punane ämber, siis ei maksa tekitada segadust hakates rääkima sinisest kühvlist. See on totaalne segadus. Sõnal on mõte, sõnal on jõud. Vaat niiviisi.

 Ja järsku sa näed …

 Vahel juhtub, et pusid ühe probleemi kallal ja ei leia õiget teeotsa üles. Mulle on üheks selliseks meeldetuletuseks, kui kolleegid olid aastakese pusinud ühe turumääratluse kallal ja siis … Siis tuli uus inimene, kes polnud ennast sisse kaevanud, vaatas värske pilguga ja ilmnes, et nad olid kogu aeg turuosalisi valesti määratlenud. Ups! Kuid uus inimene nägi ja probleem sai lahendatud. Olles lootusetu optimist olen pakkunud mõistlikke variante arenguks ja arengupeetuse vältimiseks, kuid … Kuid järsku hoomasin, et ma olen kõigest valesti aru saanud. Totaalselt ja pikka aega. Ja teie kõik, igaüks eraldi ja kõik kokku, olete ka asjade seisust valesti aru saanud. Meie teiega oleksime nagu pikksilma valest otsast sisse vaadanud ja selle järgi täheteed kavandanud. Kõik need jutusaated alates „Päevakesktunnist“ (mis on kaua aega olnud minu üks lemmik), kuni „Olukorrast riigita riigis“ ja  teiste samalaadsete saadete ning Seadusandja kõnepuldini välja on lihtsalt „vana tati“ (rahvapärane väljend) üha uuesti ja uuesti läbinämmutamine. See kõik on ajaraisk. Kõik see on kadunud maailma kirjeldus. Seda kujutletavat maailma enam ei eksisteeri.

 Kõik need küsimused, et kui meil enam rahvast ei ole ja keelt, seda ka ei ole, siis mis meil on? Kas meil siis üldse on midagi? Vanade Vabariik? Kuid Vanade Vabariigil pole jõudu iseseisvalt hakkama saad, see võetakse ühel või teisel moel üle. EV meie praeguses mõistes kindlasti pole, kuid …

Kuid siis ma mõistsin, et see pole tegelikult üldse meie teiega asi. Pidage hobuseid ja säästkem närve. Selle asja peavad (kindlas kõneviisis) ära otsustama noored, sest meie teiega ei saa luua nende tulevikku, nende tuleviku peavad looma nemad ise. Sellisel juhul on see usutav ja toimiv. Tekkib ka huvi ja stiimulid. Kes meist pole mõelnud oma vanemate kohta, et „Nemad ei tea midagi“ ja vanemad, et „Nad teevad kõike valesti“.

Nii ongi, alati on olnud. Niimoodi sünnivadki muutused, nii toimub areng. Iseseisvuse taassünnitamise algaastatel pahandasid mitmed kogenud ministrid minuga kui meisterdasime uue majandusmudeli kallal, et mis te ometi teete, te teete valest, te eksite. Kuid me ei eksinud, me tegime just seda mida kardinaalse hinnareformi tegemiseks tegema pidi, me muutsime kõike. See oli süsteemi lammutamine, koos uue süsteemi ülesehitamisega. Teadlik tegevus. Samas oli teostajate seltskond nii kõrgetasemeline, et suutsime hoida kõrva vastu maad ja mõtte erksana, et teha edasiliikumisi vaid siis kui selleks eduvõimalus oli. Äreval ajal pidi arvestama ühiskonnas valitsevaid meeleolusid ja meie olime kui surfajad karide vahel, nii kui viis senti vett valgus karidele nii sööstsime edasi.  Nii, et võimalik, et noored eksivad, kuid võimalik, et ei eksi. Võimalik, et nad peavad ka lammutama, lammutama täiesti mõttetuks muutunud EL üha raskemaks/raskepärasemaks  muutuva regulatsioonisüsteemi ja ehitama (NB! Jälle) üles isiklikul initsiatiivil ja vabal mõtlemisel põhineva süsteemi. Teate ju küll -  vabadus annab tiivad. Konkurents on elu alus mitte kõrvaliste reguleerimiskirg. Konkurents on lahe, see on elu. Regulatsioon see on reanimatsioon. Hea on tõdeda seda päeval, mil möödub 95 aastat esimese Eesti konkurentsiseaduse vastuvõtust. Konkurents ruulib!

Mitte keegi ei tule meie eest arenema, meie teiega peame väga põhimõtteliselt muutuma.  Kuid need muutused, mis on meie omad muutused ja millele lisanduvad maailma muutvad avastused ja … jaburused pole kerged. Pole ka üldjuhul meeldivad.  Igal ajal on omad võimalused ja ka murrangulised muutused. Murrangulised on need sellepärast, et neid ei osatud sellises mahus ja kiirusel tulemas näha ega suudetud kohaneda. Jäiksüsteemis ongi kohanemine raske, mille tõttu osad riigid, tavad, ettevõtmised ja ettevõtted murrab see maha. Väga võimalik, et seisame silmitsi ühe kompleksühiskonna kokkuvarisemisega. Seepärast tulebki  mõtlema hakata. Ja see mõtlemine ei ole see mõtlemine, mitu nõunikku peaks olema ERR nõukogus või kuidas karistada pidukondlasi, kes oma pidukondlikku kuuluvust pole deklareerinud. See ei ole mõtlemine vaid mõttetus. Jaburus noh! Meie poliitturg ja administratiivarbujad täidavad tähtsate/eluliste otsuste tegemise aja jaburustega, kõige sellest tulenevaga. Selline ressursi raiskamine tuleb lõpetada.

Kuidagi kurb, kuid siiski lohutav, et meid teiega kutsuvad läbimõtlemisele need kes mõtlesid läbi pea nelikümmend aastat tagasi. Aga noored? Mis neil öelda on? „Eestlane olen ja eestlaseks jään“ nagu alguses mainitud, kuid  järgnevad põlved? Kes nemad on?

 Nüüd oleme olukorras nagu seda formuleeris üks kuulus tuumafüüsik IIMS hakul, kui tema laborilt rahastus ära võeti: „Nii, raha enam ei ole, nüüd tuleb hakata mõtlema!“ Oleme täpselt samas seisus raha enam ei ole (selle süsteemiga ka ei tule) ja peab mõtlema hakkama.

Mõelda on mõnus ehk nagu on kirjas „Bürokraatia, võim ja Vanaema“ osast „Tagasipöördumine tulevikust: „Kui te leiate seejärel, et mõtelda on mõnus, siis võib sellest saada harjumus, võib-olla isegi sõltuvus. Kui te aga hakkate mitte ainult mõtlema, vaid olete hakanud mõtlema, mida saab teha teistmoodi, teha paremini, siis pole see jutuvada olnud asjata ja maailm on jälle kriipsu võrra parem paik. Ja veel üks nipp, olge hoolivad ja austage teisi Inimesekesi, naeratage maailmale ja see naeratab teile vastu. Positiivmootorid käima!“ (Tallinn 2012). NB! Mõttekoht. Õigemini küll tegudekoht. Aga muidu on kõik hästi.

 PS. Selgitus avafoto kohta.

See illustreerib kuidas liigne vabadus (vabadus ilma kohustuste ja vastutuseta) võib ka kangeime kanga rikkuda ja lõimedeks lahti harutada. Lipp lehvis vabalt rajutuules, pekstes vastu majaseina. Tulemus on pildil. Nüüdseks on lipp parandatud ja lipu kinnitamise asendit muudetud, et lehvimine poleks „ohtlikult vaba“. Tehtud. Õiged muudatused õigel ajal tagavad edu ja turvalisuse. Ilma sekkumise ja muutusteta oleks tuulevabadus lipu ribadeks lõhkunud. Vaat selline lugu. Kui kõiki probleeme saaks nii lihtsalt parandada …

... aga mina jään! Tehke teie nagu oskate/suudate/õigeks peate. Vaba rahvas, vaba maa! 

Järgneb …

Targutusi:

„Augustikahurid” B. Tuchman Eesti Raamat” 1977

 Lk 326 „Joffre`il oli küll harva omaenda ideid, kuid ta oskas teiste nõuandeid kasutada …”

 S Witt „Mõtlemismasin“ ÄP 2026

 Lk 157 „Selline oli „Innovaatori dilemma“ tegelik saladus, millest lugejad sageli mööda vaatasid. See ei olnud raamat sellest, kuidas edu saavutada. See oli raamat sellest, kuidas mitte nurjuda. Cristenseni raamat ei olnud idufirmadele mõeldud juhend, vaid käsiraamat stagneeruvate ettevõtete tippjuhtidele selle kohta, kuidas vastuhakku tõrjuda.“

 D Leon „Uskumuste meelevallas“ Pegasus 2026

 Lk 97 „Minu arvates ta lihtsalt usub, et ebaausus on võrdeline sellega, kui palju sa usaldust reedad, mitte sellega, kui palju sa tegelikult valetad.“ Burnetti

Lk 102 „Sa tunned mind piisavalt hästi, et teada: ma ei tunne eriti häbi ega süüd. Aga tunnen end igavesti süüdi, et nende inimeste poolt hääletasin, et keeldusin kuulamast tervet mõistust või uskumast seda, mida ei tahtnud uskuda.“

„Neil ei ole siin kunagi olnud tegelikku mõjuvõimu,“ ütles Brunetti. „Sa ju tead seda.“

„Ma ei räägi neist, Guido; ma räägin endast. Et ma võisin olla nii rumal. Et ma olen olnud nii kaua nii rumal.“