Monday, June 28, 2021

(riigi)Arhitektuuri ideekonkurss

 


 

Tundub, et Dr Riik on sattunud uude ajajärku - kroonilisse uusideede põua ajajärku. Ränk põuaaeg. See  ajajärk ei alanud mitte eile ega üleeile, vaid on pika vinnaga nii nagu ajajärgud ikka tekkivad – tasahaaval. Enesega rahulolu ja muutustekartus vormubki ajapikku täismahuliseks ideepuudulikkuse ajajärguks. Ühest küljest on muututud rahaasjades lödinäplikuks ja finantshügieeni suhtes tõrjuvaks ning teisalt püütakse seda kompenseerida üha uute kasvavate koormistega. Ideepõud! Kuid võiks ju välja kuulutada ideekonkursi, kuidas edasi toimida, sest niimoodi nagu praegu liipame …  Tundub, et keegi pole rahul, tegijad ei ole rahul, väärtuste loojad pole rahul ja saajad pole rahul. Niisuguses keskkonnas  tõesti jõudsalt edasi ei liigu. Jääme teistele jalgu. Kuid tundub, et ideed (metaideed?) ideede leidmiseks pole tekkinud. Kahju. Muidugi teiselt kui võtta aluseks energia jäävuse seadus, siis oludes mil poliitturu põhiline energia läheb vanade ideede reanimeerimiseks ja kommunikatsioonikatastroofide maandamiseks jääb uute ideede läbitöötamiseks neetult vähe … energiat. Ja seegi pole roheenergia vaid tintmust, kui Egiptuse öö.

 Äraseletamisest

 Energiakadu ja ideepuudus poliitturul tulenevad  pidevast lühiühendusest kommunikatsioonivallas ehk suhtluses.  Kuid iga idee algab kommunikatsioonist – suhtelisest, suhtlusest.  Korrektsest, arusaadavast  kommunikatsioonist ehk suhtlusest. Äraseletamisest, noh! Lihtne. Seletad ära ja …siis seletad üle ja … siis veelkord. Sest: „ Esimene kord: sõnum jääb muude sõnumite tulvas kuulmata. Teine kord: sõnumit kuuldakse, kuid sellest ei tehta välja. Kolmas kord: sõnumit kuuldakse, kuid ei usuta. Neljas kord: sõnumit kuuldakse ja usutakse, kuid mõistetakse valesti. Viies kord: see on tõenäoliselt pärale jõudnud.” J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” lk 164). Nii, et kui te oma ideed/pürgimust/eesmärki selgitate ühe korra, siis ilmselt jääb teie sõnum varju, ei tehta välje, mõistetakse valesti või ei usuta. Kõik, kogu lugu, idee on kuhtunud. Kui vaja tuleb oma sõnumit üle korrata ka 6-7 korda.

Tihti oleme pelglikud ja arvame, et see mis on meile selge, on arusaadav ka teistele ehk „Väga lihtne on eeldada, et kuna sina ise ja inimesed, kellega sa tavaliselt koos töötad, on antud teemaga kursis, siis on iseenesest mõistetav, et ka kõik teised on sellega kursis.“ (G. Rugg, J. D´Agnese „Pime nurk“ ÄP 2014 lk 52). See on eksiarvamus, isegi valdkonna asjatundjad ei pruugi kõiki üksikasju teada või mäletada, mis paneb aluse … arusaamatustele. Kui nüüd mõtlete tagasi väljendile „nagu sa tead“, siis olete ilmselt kuulnud seda öeldavat sadu kordi, kuid … Tegelikult on väljend ise eksitav kõigile osapooltele, ütleja eksitab ennast lootes, et vestluspartner valdab teemat, kuid 98% juhtudest vestluspartner ei tea/valda/huvitu, kuid ka vastupidist väita ei tihka. Niisiis arenebki  kommunikatsioon/suhtlus, mis pole mitte kommunikatsioon, vaid valedest eeldustest ja jaatustest kombineeritav suhtedraama või lausa -katastroof.

Idee ladusaks äraseletamiseks tuleb lähtuda põhimõttest, et partnerile tuleb ideed seletada nagu ta ei teaks sellest midagi, samas eeldades, et ta tahab sellest aru saada. Eriti tähtis on seletamisoskus DR Riigi puhul, mil ta peab seletama ja arusaadavaks tegema oma eesmärgid mitte anonüümele „rahvale, inimestele, kodanikele“ vaid igale indiviidile, igale kõrgeima võimu kandjale (KVK). Ja nagu me teame siis 1,3 miljonile indiviidile seletada idee olemust, sellest tõusvat kasu, on väga keeruline. Ühekordne elitaarne pläukamine, et riigil on raha vaja … Hm, nii primitiivselt võib ka 1,3 milj korda öelda, kuid ikkagi on see kommunikatsioonikatastroof. See on just see olukord, kus Dr Riik on enese seadnud positsiooni, kus tema  sõnum jäänud varju, ei tehta välja, mõistetakse valesti või ei usuta. Ja õige kah. Suhelda tuleb, mitte ainult vägisi „head tehes“. („head tegemise“ poole sajandiline kogemus on meil juba olemas).

 Muutustepimedus

 Sellisel kapseldunud vaatel võib olla veel teine, fataalne, tagajärg. Discovery lennuõnnetuste sarjas leidsid eksperdid üheks õnnetuse põhjuseks olevat – muudatustepimeduse. Juht/piloot reageeris ekslikule hoiatusteatele nii keskendunult, et kõik teised ilmingud, eriti kiiresti muutuvad ilmingud, jäid tema tähelepanutorust välja, ka kommunikatsioon kaaspiloodiga (kes hoiatas teda tegeliku probleemi suhtes) jäi olematuks. Kogu selle muudatustepimeduse  olukorras lähtus piloot valeteatest, jättes arvesse võtmata kõik teised näitajad ja muutujad, lülitas välja vale mootori ja … Kurb lugu. Katastroofiline lugu. Kommunikatsioon ei toiminud. Nii, et Dr Riik (piloodina) kuula ka kaaspiloote, on tervislikum. Kõigile. Võib juhtuda, et olete suures tuhinas ja mingile kitsale eesmärgile keskendudes … vale mootorit välja lülitamas. Muide eeltoodud intsidendi puhul käisid eksperdid stimulaatoris kogu juhtumi üle ja järeldasid, et kui piloot poleks mitte midagi teinud, siis oleks lennuk enese ise autopiloodiga  stabiliseerinud ja katastroof oleks jäänud olemata. Kahju, kuid piloot lülitas autopiloodi välja ja hakkas „ise juhtima“. Hm, kui nüüd mõelda paljudele viimase aja vastasseisudele poliitturul, Pilvepiiril ja Dr Riigi siserindel, siis tundub, et entusiastlik käsijuhtimine, kombinatsioonis viletsa kommunikatsiooniga, on andnud järgimisi katastroofilisi tulemusi (äraseletamata regulatsioone, ööistungeid ja vastastikuseid vihuti ütlemisi), mis autopiloodi targal tasakaalustamisel oleksid läbi harjumuste ja kohanemiste muutunud osaks meie tavaelust. Nüüd …

 Ohutusmeetmed

 Kommunikatsioonis on veel üks murekoht, te ei või iial teada, kuidas keegi teie (isegi 101 korra) selgitustest aru on saanud. Isegi siis kui olete oma mõtte (üleüle)üle seletanud, peate ikkagi kasutama ka kaitsemeetmeid võimalike puht füsioloogiliste, akadeemiliste või kogemuslike riskide hajutaiseks.

 „Kujutle, et oled projekteerimas lennujuhtimissüsteemi. Sinu soov on järjestada juhtpaneelid nii, et veavõimalus oleks minimaalne. Kui sa paluksid tarkvara kasutajjaliideste asjatundjalt nõu ja abi, siis ühe esimese asjana soovitaks ta sulle: „Ära märgista kriitilise tähtsusega juhthoobasid ainuüksi värvi abil – ligikaudu 14 protsenti meestest on värvipimedad ning sa ei taha ju, et nad vajutaksid suurt punast nuppu siis, kui nad tegelikult peaksid vajutama suurt rohelist nuppu.“ (lk 64). Ups, kas see nupp juhtus olema katapuldinupp? Head teed! Loodetavasti poliitilise vastutuse langevarjud avanevad. Kui saite sellest õpetust, siis oodatakse teid järgmisele lennule. Vist.

 Kommunikatsioonivälisus – kommunikatsioonipatu hind?

 Kommunikatsioonikatastroofide sage ilming võib jätta mulje, et sellega on harjutud, kuid sellega ei tohi harjuda. See on nagu perevägivald, mis algab vaiksest togimisest/vabandusest ja lõppeb (juhuslike) luumurdudega. Kommunikatsioon Dr Riigi ja kõrgeima võimu kandjate vahel (KVK) on tõsine asi. Väga tõsine, selle tulemusena võib ….

 Me ei tohi harjuda kommunikatsioonikatastroofidega, kommunikatsioonipattudega. Kommunikatsioonipatud vajavad patukahetsust. Vähemalt. Mnjah, siinkohal tuli meelde üks teine kommunikatsiooniline väljend – ekskommunikatsioon.  Mis asi on ekskommunikatsioon? Suhtlusväline? Natukene sinna poole, kuid mitte päris. Vikipeedia annab sellise selgituse: „Ekskommunikatsioon on kirikust väljaheitmine (lahutamine kiriku osadusest). Laiemas mõttes võidakse ekskommunikatsiooniks nimetada väljaheitmist mis tahes religioossest kogukonnast. (…) Ekskommunikatsioon on kõige raskem kirikukaristus. Ekskommunitseeritud isik ei ole kiriku poolt ära neetud, kuid ta ei saa osaleda kiriku osaduses. (…) Samuti võetakse ekskommunitseeritult ära mõned muud õigused ja eesõigused, mis kiriku liikmeks olemisest tavaliselt tulenevad, nagu näiteks kirikliku ameti pidamine. Ekskommunitseeritud preester ei tohi läbi viia missat ega muud vaimulikku talitust. Ekskommunikatsioon on mõeldud ajutise abinõuna, mille eesmärgiks on süüdlast patukahetsusele juhtida. Katoliku kirikus lõpeb ekskommunikatsioon tavaliselt patukahetsuse, pihi ja absolutsiooniga. Süütegusid, mis tõid kaasa ekskommunikatsiooni, peab absolveerima kõrgem vaimulik või preester kõrgema vaimuliku loal.“ Vaat selline karm lugu.

Milline võiks olla Pilvepiiri ja Dr Riigi patt tänapäeva poliitturu mõistes? Meie aja kehv kommunikatsioon Pilvepiirilt kõrgeima võimu kandja suhtes on poliitturu sulaselge patt. Patt Põhiseaduse alusel? Selline kommunikatsioonipatt peaks (nii nagu Raamatute Raamatus on ajastuomane patuloetelu) lausa põhiseaduslik patt. Põhiseaduslikke patte poliitturu kontekstis tuleb lunastada patukahetsuse ja pihtimisega, mitte telefoni automaatvastajaliku sõnaseadega. Põhiseadusliku patu lunastamine peaks põhimõtteliselt  olema sama nagu kirikliku ekskommunikatsiooni puhul. See tähendab, et patune  „kommunikatsioonikatastroofer“ ei saa täita pidukondlikku (ega riiklikku)  ametit, pidada jutlust ega kihutuskõnet ning saada osa poliituru osaduses. Karm värk.

Nii, et need kes tahavad poliitturul KVK poolset ekskommunikatsiooni vältida, peavad kommunikatsiooni ehk suhtluse just KVK-ga korda saama. See, et pidukonnad üksteisele kõige kunstilisemal kombel jäledusi ja ilgusi ütlevad, ei huvita KVK-d. See on poliitturu klubiline sisemäng. Poliitturu „essuloopimine“ pole KVK kui tarbijaturu huviobjekt, seda peaks poliitturg lõpuks arvesse võtma. Vaadake, kui meil on kaks pidukonda, millised mõlemad essuloopimise tuhinas möirgavad et teisel pidukonnal on … eee … no ütleme näiteks, nina viltu, siis mida meie teiega selle teadmisega peale hakkame? Selle tulemusena saame teada, et meil on kaks (tegelikult kõik) pidukonda, kellel on nina viltu? Kas see aitab meid teha valikut? Millist? Vähima viltunina valimisega? Iks peaks meie ainukene valik olema valik viltuninade  seast. Jaburus.

 Ideed, tegevused ja irdtegevused

 See, mis KVK-d huvitab on ideed. Ideed, kuidas igaüks  ise ja kõik koos, edukamalt hakkama saada. Millist keskkonda selleks luua? Tegelikud ideed, mitte alandavad almusepakkumised (meie teiega enda raha eest) a´la  „paarkümmend eurtsi“ erakorralist pinsitõusu. Tegelikult peaks KVK erakorralise pinsitõstmise lubamise peale mässama hakkama, see on ju rahaliselt mõõdetav korruptsioon, altkäemaks või vähemalt kõige räigem mõjuvõimuga kauplemine. See ei ole idee, see ei ole isegi hea tegu (lahku kirjutades) ega heategu, see on jaburus väheneva ja vananeva elanikkonnaga riigis. Katastroofiline kapitanismuste käsitsijuhtimine.  Millised ideed? Mõtleme. Idee oli iseseisvu, EL-ga ühinemine, NATO vihmavari ja Riigireform. Need on ideed, mis toodavad oleviku kui tuleviku julgeoleku mingisugusedki garantiisid.  

Riigireform ja tootluse kasvu soodustava keskkonna loomine oleks idee, mille pärast tasub rabeleda, kuid inflateeruva pinsi nimel küll mitte. Tegelikkus on see, et ideed pole, on irdtegevuste segapuder ja telefoni automaatvastajad. Kõik see võib jätta toimeks tegevuse mulje, kuid on lõppkokkuvõttes ressursi raiskamine.

Kahju, lausa ehmatav, kuid isegi kriis pole poliitturule midagi õpetanud. Kui Õdede liidu juht nendib, et: kui meil poleks koroonat, streigiks me juba ammu.“, siis tunnen mina igatahes suurt piinlikkust. Kuidas siis nii? Kas meditsiinikriis ei õpetanud Dr Riigile ei midagi? Uskumatu. Süsteemi ei ole, vajaduste ja võimaluste hierarhiat ega logistikat ei ole, on mingi pöörane irdtegevuste palavikuline kaskaad. …

 Süsteemne süsteemitus (ikka?)

 Nüüdseks oleme jõudnud sinnamaani, et riigireformiga (ka rohepöörde, digipöörde ja põhiseaduslikkusega) püütakse igat jaburust (ära ja üle) seletada, kuid kurbloolisus on selles, et kui poliitturu sõnajadades on riigireform ilmselt kolme kõige enim kasutatud (ja kuritarvitatud) termini seas, siis tegelikult Riigireformi ju pole. Seda pole isegi Seadusandja tasandi arutama hakatud.

NB! Jätame meelde: Süsteemset riigireformi pole. Kui süsteemi ei ole, siis tekkivad kõige imelikumad ideed, mis siis hädatapu korras käiku lastakse. Võib-olla oleksid need isegi õiged, kuid need ei saa olla õiged ilma võrklahendusteta. Arhitektuurimuutusteta.

 Näiteks KAMI  rääkis Kuku raadio saates «Kahe vahel», et idee KaMi ja SiMi ühendamisest on midagi, mida „laualt maha heita ei tasuks“ (sic! Uus spordiala?). Jaa-ah, iial ei või teada, millal ja kuskohast võib tekkida hea idee. Näiteks KAMI ja SIMI pasunakooride likvideerimist alustati kommunikatsioonikatestroofist, kuid kolme ministeeriumi töörühm jõudis  (vahe)kokkuleppele  ühendpasunakoori loomiseks Sõjamuuseumi alluvuses. Tore. Kuuldavasti luuakse nüüd veel üks komisjon, milline päriselt asjaga tegelema hakkab, see ilmelt teeb veel mingid alamkomiteed ja töörühmad jne. Oeh niipalju riigi ressurssi on hukatud kahe pasunakoori ühendamiseks?  Tänaseks teame, et kogu selle administratiivse sagimise tulemusel ühendpasunakoori siiski ei sündinud. Politseipasunad on ikka hõreda peal, kui Tallinna linn siin just mingit abikätt ei paku. Pasunakooride loo võime näitena kirjutada suurte tähtedega administratiivse käpardlikkuse näiteraamatusse. Kuid süsteemne süsteemitus kappab rahumeeli edasi.

Nüüd siis on tärganud „nutikas“ säästuidee ministeeriumid (SiMi&KaMi) kokku panna … Eee – kas samuti Sõjamuuseumi alluvuses? Kuid küsimus ei saa olla pelgalt KAMI ja SIMI kokkupanekus, see on kogu riigi halduse, logistika ja käsuahela  arhitektuuri ümberkujundamine – see on riigireformi ülesanne. RAMI ja SIMI ei saa kokku panna nagu kaht pasunakoori (millega toime ei tuldudki) või pannkooki. Ei tohi.

 RIIKLIK mõistmatus (mõist+matus)

 Kuid kuivõrd eesmärgipäratu, süsteemitu ja empaatiavõimetu on Dr Riik ( bürokraatlik süsteem) tegelikes asjatoimetustes, näitab see, et teist aastat meditsiini (mega)kriisi peavad õed Dr Riigiga palgaläbirääkimisi … läbi Riikliku lepitaja (rõhuga sõnale riikliku). Kuigi kogu (või peaaegu kogu) süsteem on riiklik (või vähemalt riiklikult rahastatud), ärgem laskem ennast petta Dr Riigi mitmekordsest petekast, et tervishoiuasutused on ümber nimetatud sihtasutusteks, et õed töötavad nendes riiklikes (siht)asutustes ja peavad läbirääkimisi haiglatega, millised on riiklikud (valdavas  osas), millede vahendid tulevad kas riiklikust haigekassast või otse riigieelarvest ja lepitab riigi haiglates riiklikel töökohtadel töötavaid õdesid riiklike haiglatega peetavates töö ja palgatingimustes RIIKlik lepitaja. Uh, täitsa pöörane.  See on komejant meie teiega kulul. Õnneks on meil tekkinud lisaks riiklikule … eee  … vabandust, sihtasutustele ka erameditsiini- ja laborifirmasid. Oleks üpris pelutav mõelda sellele, mis oleks juhtunud kriisiharjal ilma selle eraalgatusliku lisaressursita. Eks ole? Kriisis on iga panus määrav. Ka väike.

Praktiliselt sama lugu on haridusvaldkonnas, hoolimata ümbernimetamise ümbernimetamisest on meil valdav osa haridusasutusi olemuslikult riiklikud (see et ülikoolid nimetati ümber avalik-õiguslikeks teeb neid kahe pere koerteks, kusjuures ühe peremehe juures süüa ei tohi, kuid teine ei anna piisavalt karja hoidmiseks), mis  saavad raha nii tegevuskuludeks sh palgaks ja investeerimiskulud Dr Riigilt. Ka KOV on vaid kooli pidaja, ressursid tulevad rõhuvas enamuses riigieelarvelistest vahenditest.

Kui riiki ei reformita, prioriteete ei seata, siis jätkub vohav mittetoimetulek meie toimetulekut kindlustavates tuumvaldkondades ja innovatsioon jääb kõikjal kiratsema. Miks? Elementaarne,  sel lihtsal põhjusel, et Dr Riik ei suuda otsustada, millised on need väga vähesed valdkonnad, milles ta peaks ise toimetama ja millised on valdkonnad, mis peavad (kindlas kõneviisis) ise hakkama saama nn vabapidamisel mägiveised. Edasiviivat  ideed, ideelist jõuallikat ehk „genekat“ Dr Riigil pole ja teistel ka teha ei luba. Dr Riik ei usalda meid teiega, ei usu meie võimetesse ise hakkama saada.

Lihtne, pole genekat, pole edasiliikumist. Kiirest liikumisest rääkimata,  sel ajal kui edumeelsemad kooslused tuiskavad läbi värkvõrgu“ tähtede poole“.

 Tähelepanu, ametnike pidulik sissemarss(imbumine) poliitturule!

 Kas olete tähele pannud, et pidukondade pikapingi jutlustajad ei leia mitte alati omalt pidukonnapingilt ülesse neid väärikaid klubiliikmeid, keda edutada poliitpealikeks? Oleks loogiline, et minister, kui poliitjuht tuleb Pilvepiirilt, no vähemalt pidukonna juhtamansast, kuid ….  Viimastel aegadel on poliitturu reservpingiks kujunenud hoopis … ametnikkond. Pole paha valik, kuid ametnik elab oma ametniku maailmas ja poliitturu toimimise eripäradest ja reeglitest ei pruugi just väga nobedast aru saada. Seda on viimase aja ministrid ka kinnitanud, et nemad tegelevad tehnilise valdkonnaga (haldamisega) ja nad pole pidukonna tegemiste ja poliitikatega kursis (oleks ka raske kursis olla, kui pole veel pidukonna liigegi). Hm, alguse asi? Või on meil mitte poliitiline Dr Riik, vaid tehniline Dr Riik?

Just seepärast tundub, et meie poliitturul toimuvad mitmed arengud vastupidises järjekorras tavaarenguga. Kui loed (mõttega) selliseid pealkirju/ütelusi, et riigipea ei välista uuesti riigipeaks kandideerimist ega ka poliitikasse minekut, siis … Hm, inimene on olnud mitusetu aastat  riigi pea ja nüüd mõlgutab mõtteid, et kas ei peaks äkki „poliitikasse … minema“? Niipalju kui tavatähelepanelikkuse juures aru võib sada (ja Põhiseadusele toetudes), siis riigipea amet ongi poliitturu kõrgeima pealiku amet. Või ainult praktikakoht „poliitikasse minekuks“? Hm, kummaline. Või oli tegemist tööotsimiskuulutusega pidukonnadele (ja rahvusvahelistele organisatsioonidele), et tehke oma pakkumised? Õpipoisi aeg riigipeana on läbitud, nüüd võib ka poliitikaga tegeleda. Tore, kuid … ilmne kommunikatsiooniviga.

 Mingi sarnane sõnajada „poliitikasse mineku“ kohta tuli ka SIMI-lt ja mõnelt teiseltki, kuid nemad on poliitturul veel uustulnuk, lähtudes veel õhinapõhisusest, tavainimese naiivsusest ja lootusest maailma muuta. Samas arengufaasis on ilmselt ka VÄMI. Eilsetest ametnikest said niikui plirtsti, üleöö, värskeltküpsetatud poliitinimesed. Edu neile selleks. Igatahes pole ametnik just kehv valik poliitinimeseks, kui arvestada teisi võimalikke valikuid ja kogemusi. Küsite milliseid? Uh, Vanaema Marie ütles ikka, et „Kui head pole rääkida, siis parem … vaiki.“. Niisiis … vaikus.

Samas, kui nüüd järgi mõelda, siis ametnikkonnast on terve rida marssalikepikesega ranitsas inimesi ootamas, et ehk … No vallavanemaks tahavad neist vähesed, kuid kui vaadata ringi pidukonnapealiku (st potentsiaalse Peamise Ministri) postile või riigipea kohale ihalejaid, siis riigi endine Peasüüdistaja, Õiguste kantseleipealik, Õigusetuse kaitse pealik ja paljud teised on võimalusel leidnud või leidmas põhjuse liituda poliitinimeste vennaskonnaga. Nagu öeldud, pole paha variant, kuid … Kuid kas nad suudavad ennast välja raputada ametniku kestast, avardada oma  vaatenurka, puhastada ennast paragrahvikammitsatest ja saada tõelisteks Poliitikuteks või jäävad vaid poliitinimesteks saame näha. Tähelepanu juhtimise mõte oli vaid selles, et ametnikud on pidukondade poolt üle ostetud administratiivturult poliitturule, kõige sellest johtuvaga.

 Tasase tuuri kvantitatiivne „Geneks“

 Tõsiasi on aga see, et poliitturu kvaliteet algab poliitturul osalejatest ehk poliitinimestest. Siinkohal oleks paslik märkida, et loodetavasti ei lähe ja ei lasta minna poliitikasse üha uusi Maunasteid. Poliitinimeste kvaliteet määrab poliitturu kvaliteedi.

Nendega on jällegi see lugu (nagu targad inimesed juba ammu on täheldanud), et nad teavad täpselt mida peaks tegema, kuidas peaks tegema ja millal peaks tegema, kuid nad ei tea kuidas selle õigesti tegemise juures järgmisel riigivõimuhankel võitjaks tulla. Seepärast kasutatakse kvantmetoodikat. Mis see on? Vaadake, börsil  liigub igasuguseid arbujaid, valemängijaid ja numerolooge, kes teevad pakkumisi nii ja naapidi, kuid on ka matemaatika/füüsika/astronoomiadoktorid, kes on aastaid püüdnud leida läbi väikeste statistiliselt kinnitatud hälvete tulusat panustamisvalemit. See ei ole niisugune valem, et kõik tehingud on kasumlikud, vaid kvantide teooria ütleb, et kui kasumlikud on ka  natukene üle poole pakkumistest, siis on võimalik teenida triljoneid. Teenitakse ka. Tundub, et meie poliitturul püütakse toimida sama skeemi alusel, pakume kõike kõigile kvantitatiivselt, siis oleme võidus. Tähendab poliiturg on võidus, meie teiega ei ole võidus. Meie teiega vajame mitte kvantitatiivlahendusi vaid kvalitatiivlahendusi, lahendusi, mis viiksid meid kvalitatiivselt uuele tasandile. Arengu  „Genekas“ on vaja käima tõmmata.

 Kui investeerida ei oska, tuleb kärpida. Lihtne? Pigem primitiivne

 Meil on vastastikku justkui kaks leeri (koolkonda, sekti) – ühed arvavad, et „essudel“ aegadel tuleb võtta laenu ja investeerida tulevikku, teised, et laen on kurjast ja tuleb kokku hoida. Kärpida noh! Õigus on mõlemal, sest kui investeerida ei oska, tuleb kärpida. Lihtne. Poliitturg kihab muidugi esimese ettepaneku poolt, ainult, et … Kas teil tuleb kohe „paugust meelde“ mingi(gi) Dr Riigi tõhususel põhinev investeeringuprojekt, mis toimiks turupõhiselt? Või mingi investeerimine ettevõtluskeskkonda, selle paremaks/sujuvamaks/kiiremaks toimimiseks? Ei tule meelde? Miks ometi? Kas Dr Riigi tulevikuedendamise plaanid on salajased? Või neid polegi? Tundub, et tegemist on just selle viimase variandiga. Sellisel juhul tekkib küsimus, milleks siis Dr Riigi laenud (mille meie teiega peame ära klaarima), kui „genekaprojekte“ pole? Selleks, et …endale poliitturul kohta osta? Ka võimalik, kuid mida sellest head oleks kõrgeima võimu kandjale? Ainult kandmisrõõm (või kohustus)?

 Uusjutt?ˇ

 Vaadake, ega poliitturud ei toimi teisiti, kui päristurud, ka poliitturg toimib kas hankepõhiselt (parlamentaarne turg) või monopolipõhiselt (diktatuuriturutus). Esimesel juhul on niimoodi, et Riigivõimu hankel esitavad kõik pidukonnad oma visiooni riigi haldamise teenuseks, kuid … ilma teenuse maksumuseta. Hm, esitatakse lihtsalt kunstipärane meelelahutusprogramm? Kirjaklambri hange ja kempsukoristuse hinnang ostukõlbulikkusest tehakse hinnapõhiselt, kuid riigi haldamise hange vaid (loba)jutupõhiselt?

Kummaline, et meie teiega pole seda senini märganud? Nõudnud? Enesele teadvustanud? Ehitusel nõuame, bussihankel nõuame, aga riigi haldamise teenuse võitjalt maksumust ei nõua. See, et haldamise kulud pole optimaalsed  (kuna pidukonna ning KVK vahel lepinguga lukku löödud), vaid juhuslikud, olenemata sellest kas kulud on tegevuspõhised või tegevusetusepõhised, ei anna ka poliitturul põhjust tõhusa struktuuri ega kulutuste poole liikuda. Isegi mitte püüelda, sest kululimiidi piir on üsna ähmane nagu me viimastel aegadel kogenud oleme.

Niisiis … Kõik pidukonnad on hankeprotsessis (ja selleks valmistudes)  valmis visiooni ellu viima kuid … kui kalliks see meile maksma läheb? Palju see maksab? Ja põhitähtis, kes selle kinni maksab? Poliitinimesed ega pidukonnad seda hanget ju kinni ei maksa, isegi nende endi tegevuse maksab KVK kinni. Nii ongi, et kui kindlaid kulupiire ja tulusihte pole määratletud, siis tulemus jääbki kehvakeseks. Ütleme talutava sündsuse piiresse, kuid kehvakeseks. Esialgu. Igatahes meie teiega jaoks jääb see tulem kehvakeseks. Isegi sõnaseadet ei saa uskuda. Vaadake, kui pidukonnad lubavad sõnaliselt teha rohedigipööret, kuid kui tegemiseks läheb, siis … kõigepealt täidavad  maa (meie teiega raha eest) kivist õli väljapressimise tehastega. Möh? Sama kummaline on riigihangete gaasibussihullus, adumata, et ka gaas on fossiilkütus ja nii nagu mina aru saan, siis pole enam ( 2025 a?) abikõlbulik, ikkagi CO2 emissioon? Kummaline (kivistunud?) mõtteviis. Kuskohal see rohepööre on?

 Kindlustuspoliis

 Kui põlevkivienergeetikast arutada, siis peame seda käsitlema (hoidma) kui meie energeetilist kindlustuspoliisi, et halvimate kokkusattumuste puhul ei jääks me külma ja pimedasse. Kõik.  Nõus. Kindlustuspoliis ostetakse kahel põhjusel: esiteks kõrge riskiga tegevuste puhul ja teiseks meelerahuks. See on teenus. Täpselt sama moodi nagu kaitsevägi või päästeteenistus, mida vähem kasutada on vaja seda parem, kuid mida tõhusam see on seda vähem seda vaja läheb. Kui tegemist on kindlustuspoliisiga, siis pole ka mingi küsimus selle eest maksta. Me ostame ju elu-, eluaseme-, auto-, reisikindlustuse selleks, et meil oleks kindel tunne, mitte selleks et sellest kasu saada. Enamus kindlustusi ongi ainult maksmisrõõm, meelerahu ostmine. Nii ka põlevkivienergeetikaga, kuid uute õlitehaste ehitamine (poliitinimeste kavaljutu saatel, et 15 aastaga peaksid need ennast ära tasuma), on küll kurjast. Kui te vaatate maailma praeguseid trende, suundumusi ja sunde liidate sellele asjakohased rahvusvahelised raportid, siis saate aru, et kümnendi pärast on maailmas fossiilkütuste ülejääk ja kivist õli välja pressimise tehased on suure tõenäosusega kahjumis, kui neid just kinni pole pandud. Pigem seda viimast, sest kui 2050 a peab olema nafta kasutus langenud 75%, siis kuskohal on koht kivipressijatele?

 Igatahes tundub niimoodi, et kui Arno isaga kooli … Oot-oot, see on liiga vanaaegne, uus tüvitekst kõlaks niimoodi, et kui Dr Riik meie teiega raha eest ehitatud uute õlitehastega turule jõudis, siis oli turg juba muutunud. Igaveseks. Mõtleme väga vanaaegselt, kuritegelikult vanaaegselt. Kiviaegselt

 Ole ise endale konkurent

 Ei saa ka öelda, et poleks katseid tehtud muudatusi esile kutsuda. Meie teiega mäletame, et Riigireformist on pajatatud juba kümmekond aastat, kuid … Vanapidukonnad on selle kuldaväärt mõttest mõtte välja imenud ja asendanud oma mõttetusega – sõnad justkui samad, kuid sisu sootuks erinev. Loodame, et pöördume ka sisu poole tagasi. Selle kohta on W. Churchill öelnud midagi sellist, et inimkond jõuab lõpuks ikka mõistliku lahenduseni, kui kõik teised variandid on läbi proovitus. Nii, et lootust on.

Kuid mõtteid/ideid/ettepanekuid on teisigi, näiteks 15.05.21 ilmus ERR-s arvamuslugu: „Riigivalitsemine vajab uuenduskuuri“. „Valminud eelarvestrateegia reedab hoopis sügavamat poliitilise otsustusvõime kriisi, mille on põhjustanud meie noore (esindus)demokraatia takerdumine erakondliku poliitika ideoloogilistesse kammitsatesse.“ Nojah, see on see vana lugu, et mida me vajame, kas vaid valitsemise või kogu riigi arhitektuuri uuendamist? Mis vahet sellel on? Väga suur vahe. Kõik muutub, mis tähendab, et mitte ainult valitsemine (mis tegelikult on haldamine ja administreerimine), vaid ka riigi arhitektuur ja Ühisruumi õiguste ja kohustuste vahekord, mis võimaldaks jätkusuutlikku ja kvaliteetset haldamist peab muutuma.

Ettepanek toob välja, et: „Põlvkonnavahetuse ja vabakonna aktiveerumise tõttu on eriti terav vajadus kriitiliselt üle vaadata Eesti Vabariigi taastamisest peale kujunenud erakondadekeskse poliitikakujundamise ja valitsemise mudel. Tuleb endalt küsida, kuidas sobib selline mudel Eesti ühiskonna plahvatuslikult kasvanud sisemise vastuolulisuse ja mitmehäälsusega aina keerukamas, uute riskidega ähvardavas keskkonnas?“ Hea küsimus ja veel üks asjakohane tähelepanek:Esiteks, kõik erakonnad kokku haaravad oma liikmeskonda kodanikest vähem kui viis protsenti, mistõttu ei esinda erakondlik vaade kaugeltki Eesti ühiskonna tegelikku sotsiaalset mitmekesisust ja rikkalikku vabakondlikku universumit, vaid ainult selle küllalt juhulikku kildu.“ See tähelepanek muidugi on õige, kuid lääne demokraatiates on riike, kus pidukondade liikmeid on vaevalt protsendike või paar ja riigi haldamine tuleb välja tõhusamalt kui meil. Nii, et vaid pidukondade liikmete arv pole vast nii tähtis, tegemist on ikkagi hankeprotsessiga ja selle hanke pakkumuste võrdlemisega. Seega kõik ei saagi olla pakkumise esitajad, osa (KVK-d) peavad olema ka pakkumise hindajad.

Arutlus pakub välja ka lahendusi, mis esmapilgul tunduvad päris tummised: „Näiteks võiks valimisseaduses reserveerida osa, näiteks viiendiku riigikogu kohtadest erakonnavälistele kandidaatidele, kes valitakse isikuvalimiste teel. Selliste sõltumatute kandidaatide esitamise õigus võiks olla vabakonna võrgustikel, akadeemilistel ja erialastel ühendustel, loomeliitudel, ettevõtjate ühendustel ja ametiühingutel.

Selline riigikogu koosseis pidurdaks teerullistumist. Lisaks kaasamise heale tavale oleks vaja kindlaid institutsionaalsed reegleid ja koostööformaate erakonnaväliste otsustuskogude, ekspertkogude, teadusasutuste osalemiseks nii seaduseelnõude kui valitsuse otsuste ettevalmistamisel.“ Kuid siingi on omad ohud. Esmalt tuleb meelde Ilmasõjaeelne Riigivolikogu struktuur, kus osa kohti (Riiginõukogu) oli reserveeritud valdkondade esindajatele. No riigiga läks sel korral nii nagu läks ja selle süsteemi tõhust me eriti hästi hinnata ei saa. Teisalt on meil kogemus viimase Ülemnõukoguga, kus nn sõltumatuid oli nii palju, et midagi kokku leppida oli väga raske. Muide veel raskem kui tänaste pidukondade süsteemi järgi. Pealegi pole kuigi tõenäoline, et sõltumatud kandidaadid jäävad sõltumatuks või kuidas nad koos või eraldi seadusandja töösuundi muudaks. Kuid arutamiseks hea algus.  Kuigi nii Riiginõukogu valdkondade esindajad ja tänapäevased vabakondade esindajad võivad toimida ilmselt rohke kitsa valdkonna lobistidena, kui teerullivastase tõkkena. Või hakkabki teerullitõke töötama veel ühe otsustusmehhanismi üldtõkkena? Siiski arvan, et vajame edasiseks edenemiseks uuelaadset otsustusmehhanismi, kuigi … kas mäletate seda eelpool käsitletud lennuõnnetust, võib-olla korraldab autopiloot asja ära ja igasugune süsteemi juures käsijuhtimisliku näperdamisega võime olukorda vaid halvendada.

 Uute inimeste nõudlus vs nõudlike inimeste uudsus

 Ühest kommentaariumist võis lugeda, et uue „visiooni elluviimiseks on vaja uusi inimesi, värsket verd, kodumaa parimaid päid. On vaja kedagi, kes kuulaks ja kaasaks. Onu Heinodega pole seda võimalik teha“. Vaat selline pakkumine.

 Kaeme perra. Nüüdseks on meil kogunenud juba niipalju poliitturu praktikat, et teada seda, et igal ajal räägitakse sellest, et on vaja uusi inimesi, on vaja uusi ideid, on vaja … Vanaema Marie ütles vaja kohta, et „Vaja lüüakse seina ja pannakse hobuseriistad peale“. Ei saanud aru? Vaadake, Lõuna-Eestis tähendab sõna  „vaja“ … puunagi. Nii, et kui keegi ütleb et on vaja, siis sellise vaja otsa võib tõesti vaid hobuseriistu riputada, poliitturgu see edasi ei vii. Ikka otsime imerohtu, küll uusi pidukondi, küll uusi inimesi, küll õnne valemit. See kõik on kergema vastupanu järgi allavoolu minek, see ei nihuta meie teiega maailma liikuma. Meie teiega oma nõudlikkusega võime küll seda nihutada. Kuid kuidas? Hakkame (kindlas kõneviisis) nõudlikkeks.

Lõpetame siis selle, et laseme poliitturul sõita üheaegselt parempoolset ja pahempoolset kvantimist, mille tulemusena enamus meist teiega muhu saame, kuid mille najal mõned poliitinimesed ikka kohale jõuavad. Nõuame, et poliitturu osalised  panevad konkreetsed arvutused lauale.

 Primitivismist realismi

 Kõige aluseks on arvutus, kui palju maksab modernne riik. Jutt õhukesest ja paksust riigist on primitivism, meil on praegu õhuke ettevõtlusriik ja paksvohav administratiivriik.  

Seega seisneb meie teiega nõudlikkus (ühtlasi KVK hoolsuskohustus) selles, et iga pidukond esitab riigivõimuhankele lisaks seni tavaks saanud laulu-, tantsu- ja meelelahutusprogrammile ka hanke maksumuse. Riigivõimu hanke maksumuse. Näiteks Ilulille pidukonna plaan on:

1 Roheline plaan:

Maksab X milj EUR, tegevused – absd

Tulu X+2,

2  Sinine plaan:

Maksab Y  milj EUR

Tulu Y+1 , tegevused xyz

3 Kollane plaan :

Maksab ….

Jne

 Kogu selles arvepidamises tuleb jätta jutt (kindlas kõneviisis) sotsiaalmajanduslikust kasust. Sotsiaalmajanduslik „kasu“ ei vasta hankenõuetele ja ei kvalifitseeru. Sotsiaalmajanduslik kasu on väljamõeldis selleks, et varjata plaani ebaõnnestumist, kallutatus ja kahjumlikkust. On kas kasumlikud investeeringud või majandus, haridus, looduskultuuri, keskkonda tehtavad sihtotstarbelised kulutused. See ongi Pidukondade ja KVK kokkuleppe koht. On suur tõenäosus, et kui me teeme õigeid kulutusi õigetes valdkondades (nimetame neid kulutusi õigete nimedega), siis on ka sotsiaalses plaanis õhustik parem. Pigem oleks siinkohal paslik järgida  W. Chuchilli omaaegset arvamust:  “Mulle ei meeldi moraali ja matemaatika kokkusegamine„ (R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011 lk 147). Harilikult juhtub niimoodi, et matemaatika ja moraali kokkusegamise tulemusena saame moraalituse.  Kõik valdkonnad, kus turg toimib peabki toimima turg Dr Riik ei tohi seal osaleda ega turgu solkida.

Igaüks meist teiega peab oma (riigi)arhitektuuri variandid läbi mõtlema, läbi arvutama, need korrastama ja tegema plaani, kuidas see toimima hakkaks. Miks ise? Sest, kui me ise oma arhitektuuri püsti ei pane ega bilanssi kokku ei arvuta, siis teevad seda pidukonnad ja pakuvad teile teie enda raha eest almust. Te ei taha seda? No, siis tehke oma arhitektuur. Ah-jaa, ja muidugi kujutama ette palju see maksab ja kes selle eest maksab. Isegi kui see ei teostu, siis on teil tobedate suundumuste kallutamiseks millekski mõistlikuks olemas väärt argumendid. Juba see pagas on hea algus parema arhitektuuri loomiseks. Vaat selline idee.

 

Targutusi:

 

        Beevor „D-päev” „Tänapäev” 2009

 

Lk 353 „Kiire pealetung andis võitlusvaimule tohutu energialaengu. Patton kirjutas järgmisel päeval: „Sõjaväsimus (see on arguse uus nimi) ja enesevigastamise juhtumite arv on pärast liikuma hakkamist oluliselt kahanenud. Inimestele meeldib olla võiduka meeskonna poolel.”

 

J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen”

 

Lk 64 „Panganduse ülempreestrid võivad kõrvalise isiku analüüsi mängleva kergusega kõlbmatuks kuulutada. Isegi kui mul on õigus, võivad nad tõestada, et eksin. Üldiselt kehtib reegel et eales ei tasu vaielda beebide, taksojuhtide ja jumalaga: sellest pole mingit kasu, isegi kui sul on õigus. Sellesse nimekirja võib lisada kindlustusametnikud, finantseksperdid ja muud tehnilised asjatundjad: ära mõtlegi nende lemmikteemal vaidlust alustada.”

 

 

P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“

 

Lk145 „Liiga tihti peetakse pelka andmete hulka informatsiooniks – just nagu suudaks suurlinna telefoniraamatu raskus muuta ebavajalikuks teadmise, kellele tahetakse helistada, mis on selle inimese nimi või amet ning miks temaga üldse rääkida tahetakse.“

Sunday, June 20, 2021

Koera silitamisest vastukarva

 



„Elame huvitaval ajal“ on üks tihti kasutatav väljend. Mis aeg se veel on? Mida asi see „huvitav“ sõnajadas tähendab? Väga harva kui „huvitavat“ kasutataksegi selles mõttes, et ongi huvitav/hea, hulka enam püütakse sellega varjata oma ärevust/pelglikust ärevate/muutlike, isegi ohtlike, aegade suhtes. See „huvitav“ on midagi sellist nagu vanarahvas kasutas metsaloomade kohta kaudnimesid: mesikäpp, kriimsilm, reinuvader. Kaasajalgi kasutame selgete tegude tunnuste puhul iseleiutatud kaudtermineid nagu: autoärandaja, kurikael jne. Ja riikide tegude kohta ütleme mitte vägivald teise riigi suhtes vaid anšluss, konkista, annektsioon. Kõigil neil juhtudel jääb välja ütlemata mingi konkreetne tegevus/asjaolu, mida justkui ei julgeta, peljatakse.

Nagu kirjutab R. Müllerson („Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?“ Lk 11):  „“Et sa elaksid huvitaval ajal!“ Seda hiinlaste needust öeldakse tavaliselt kellelegi sellisele või kellegi sellise kohta, keda ootab tõenäoliselt ees seiklusrikas ja huvitav elu, mille juurde kuulub tavaliselt mündi pahupool ja vältimatu manusena ka keskmisest rohkem ületamist vajavaid raskusi, tõkkeid, „tundmatuid tundmatuid“ (USA kaitseministri Rumsfeldi sõnul) ja takistusi. Huvitavad ajad on harilikult kõike muud kui rahulikud ja korrapärased, kus tänane päev on vägagi eilse moodi ja midagi sootuks erinevat ei too ka homne.“. Nii, et huvitav aeg pluss võimalus või needus.

 Huvitute valikute aeg*

*(huvitu võib olla kas mittehuvitav või mittehuvitatu)

 Milline siis meie huvitav aeg on? Kas see saab olema huvitav „huvitav“ või „huvitav“ huvitav? Või siis neetult huvitav või võimalikult huvitav? Me ei tea. Y. N. Harari ( „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016  Lk 311) tõdeb, et:  „Inimesed, kes mingit perioodi kõige paremini tundsid – need kes just sel ajal elasid -, olid tegelikult kõige suuremas teadmatuses. „ Niisiis oleme teadmatuses, kuid meil on mõningaid kogemusi, millised valikud võivad olla tõhusad valikud, millised enam mitte nii tõhusad.  Milliseid? Nagu näiteks koera silitamine, seda võib teha pärikarva või vastukarva, pärikarva silitades kuulete rahulolevat niutsumist, kuid vastukarva … Eh, koer on sama, karv on sama, silitaja on sama, kuid üks komponent (ehk karva silitamise suund) muudab kõike.

Nüüd me siis elame huvitaval ajal. Jälle. Meist, meie huvitatusest ja maailmalugemise oskusest oleneb, kas see huvitav aeg saab olema võimalus või needus. Ilmselt on paljudele meile teiega juba tülgastavaks muutunud poliitinimeste ja majanduskonsultantide mantra, et iga kriis on ka võimalus. Muidugi on, kuigi kuid iseseisvalt on see jõukohane vähestele, enamus otsib lihtsalt võimalust ellu jääda.  Kuid ka majandusliku ellujäämise võialused on kesised kui regulatiivne majanduskeskkond seda ei soosi või Pilvepiiri pea liialt pilvedes (pilves?) on.

Ajal, mil iga normaalne inimene saab aru, et kolmikkriisis on kaks põhistrateegiat, mille vahel peaks juht valima (või kombineerima):  kiirelt päästerõngas haarata (ja päästa mis/kes päästa annab) või teha „kõik mehed tekile“ trikki ja lekkiv laev merekõlblikuks tihtida. Ja-ah, toredad valikud, kuid meie Dr Riik (kui kapten) ei saa kumbagi teha. Teie ei tea miks? Umbes 90%  täpsusega võib arvata, et kuulete mingit sellist vastust, et see oleks põhiseadusega vastuolus ja 10% ulatuses on vastus, et EL reeglid ei luba. Mugav. Dr Riigil ingit juhtimisfunktsiooni ena nagu polekski, istuvad isejuhitavas autos ja isegi maatrikseid ena ei loe vaid riigimasin toimib kahe algoritmi – põhiseaduse ja EL direktiivide najal.

Algoritmid on ka head asjad, kuid siinkohal ärge unustagem murtud jala rolli:  „Meehl toob näiteks professori, kes käib juba mitu aastat järjest teisipäeval kinos. Arvutimudelilt oleks loomulik oodata ennustust, professor läheb kinno ka järgmisel nädalal. Kuid kahjuks murrab professor teisipäeva hommikul jala. Kuna tal on puus kipsis, ei mahu ta kinotooli istuma (näide pärineb 1954 aastast). Inimene mõistab kohe, et professor ei saa tollel õhtul kinno minna, kuid arvutialgoritmil pole säärast „ülivõimet“ kerge jäljendada.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 50). Ja praegune aeg, mis on ju huvitav aeg, on just vastav murtud jala sündroomile, siin peab juht kogu aeg valmis olema eirama üldkehtivaid norme. Vaadake, soomlased eirasid EL norme, et … oma rahvast kaitsta. Meie … Meie kirjutasime kaebekirju. Olime kitupunnid. See ei jäta muljet heast juhtimisest või vähemalt pidukondade strateegiliste eesmärkide selgitamisest meile teiega – KVK-le. Mnjah, ja siis kurdavad poliitinimesed, et „rahvas“ ei mõista neid, on poliitikast võõrdunud ja allub populistlikele lubadustele. Eee … siinkohal mõelge millised mittepopulistlikud lubadused teile poliitturul meelde tulevad? Eks ole, pärast W. C, kes lubas briti rahvale verd, higi ja pisaraid, tunduvad kõik poliitturu lubadused (tasuta ÜT, 20 EUR pinsilisa jne) populistlikud, mida ometi ei paku ju populistid vaid peavoollased.   Vaadake „Preestrite ja gurude tegelik pädevus ei ole kunagi olnud vihmategemine, tervendamine, prohvetlus või maagia. Pigem on selleks alati olnud tõlgendamine. Preester ei ole keegi, kes oskab vihmatantsu tantsida ja põuale lõppu teha. Preester on keegi, kes teab, kuidas õigustada seda, miks vihmatantsust pole tolku ja miks peame oma jumalasse edasi uskuma ka siis, kui näib, et meie palveid ei kuulata.“ (Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 lk 151). Vaat selline lugu. Eriti seletav peab olema murtud jalaga professori sündroomi ajal. Seletama ja otsustama

 Meie poliitturg ja meie poliitkaptenid on selle otsustamise asemel asunud  tuliselt arutama, kelle sokid vängemalt haisevad. Uus mäng poliitturul on „Kõik umbusaldavad kõiki, igaüks eraldi ja kõik koos“. Seega toimub koera silitamine vastukarva. Üha hoogsamalt, neetud hoogsalt.

 Arvamusi on palju, mis on iseenesest hea, sest on mille vahel valida, parimaid välja sõeluda. Pärikarva silitades kannatlikult ideid edasi arendada. Samas, kui otsustusprotsess pole otsustusprotsess, vaid mingi madalaima nimetaja leiutamine, siis pole ka arvamuste paljususest mingit kasu. Sellisel juhul muutub arvamuste paljusus iseenese vaenlaseks – otsustamatuseks -  ja iga irdarvamusega muutub üha raskemaks leida arvamuste paljususes mingitki ühisosa. Poliitturul valitseb tänase seisuga totaalne ja põhimõtteline vastukarva silitamine, mis läheb üle tokerdunud, pulstunud ja vihaseks elukaks.

  Hansu-Gretekese küpsisepuru & Susaaninid

 Kogu inimkonna ajalugu on näide ühisosaga edasiliikumisest ja lahkosadega tagasiliikumisest. Nagu, tark inimene, M. Thatcher, ( „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 lk 45/35)) täheldas: „ Võitu ei tule, kui seista ainult asjade vastu, võit tuleb ainult siis, kui olla asjade poolt ja anda oma sõnum täiesti selgelt edasi.”. MT küsib ise:  „Mille poolt?”  ja vastab „Vaba ühiskonna poolt, kus võim on kodanike vahel ära jaotatud ega ole riigi kätte koondunud.” „Mida me vajame, on märksa enam isiklikku vastutust ja otsustamist, senisest suuremat iseseisvust valitsusest ja valitsuse rolli suhtelist vähenemist.” Väga tabav.

Ehhee, kes ei oleks vaba ühiskonna poolt? Kõik on (sõnades). Probleem on vaid selles, et vabadusest mõistetakse väge erineval moel.  Mille poolt oleme meie teiega? Tegelikult? Mitte ulmekirjanduslikult? Millised on need sammud, mis meid selleni viiksid, mille poolt me oleme? Millised on need tegelikud ABC sammud mis meid viiksid eesmärgini? Vaadake, isegi kõige „lihtsamatena“ näivates küsimustes nagu keskkond ja energeetika pole meil terviklikku plaani. On mitu plaani, mis tähendab, et plaani pole. Põhimõtteliselt on küll kaks plaani: üks on see, et teeme nii nagu on tehtud ja teine plaan on  rohenäplik primitivism, mille reaalne tulemus oleks, et 5-6 miljardit inimest on „liigsed“?

Kumbki ei kõlba ju, kuid  strateegilist saiapururida nagu Hansul-Gretekesel koju jõudmiseks meil pole, pigem on praegune rohepoliitika sussaaninlik teejuhatus, mis kogu meie väe „edukalt“ sohu uputab. Ka rahaga üksi ei leia me teed puhtamasse maailma, sest kui eelmisel finantsperioodil süstis Dr Riik „mugava ühistranspordi arengusse“ u 700 milj EUR ja sai kasvu asemel ÜT kasutuse kahanemise, siis on rada vale. Täiesti vale. Läbikukkumine. See on taandarengu strateegia. Kui Dr Riik plaanib süstida uute õlitehaste ehitamisse miljonitele ( PL 7.05.21 „Mullu märtsis otsustas valitsus suurendada Eesti Energia omakapitali 125 miljoni euro võrra, mis võimaldaks ettevõttel uue Enefit280 õlitehase rajamist. Projekti kogumaksumuseks on planeeritud 286 miljonit eurot.“) lisada 10 milj toetust EE-le puidu põletamiseks, siis … Oleme läinud omadega rappa. Täitsa mülkasse. Me hakkame põletama ereda leegiga raha, aga mitte energiat tootma. Muide, nii puidu, kui gaasipõletamine on ikkagi CO2 tootmine. Paratamatult.

 Nüüd läheb tõsiseks rabelemiseks

 PM 18.05.21 avaldas väga põhjapaneva, kuid kuidagi märkamatuks jääva modelleeringu tulemused: „Kui globaalset soojenemist tõesti tahetakse kontrolli all hoida, siis peavad energiafirmad sellest aastast uute nafta- ja gaasiväljade uuringud peatama, teatas Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA).“ „IEA raporti kohaselt tuleb lisaks fossiilsete kütuste tarbimise drastilisele vähendamisele madalate heitmete tehnoloogiatesse tehtavaid investeeringuid hüppeliselt suurendada. Kui praegu on energiainvesteeringud aastas umbes 2 triljonit dollarit, siis aastaks 2030 peaksid need kasvama umbes viie triljoni dollarini.“ „Agentuuri nägemusel peaks aastaks 2050 põlevkivi ja kivisöe nõudlus vähenema 90%, nõudlus maagaasi järele langema poole võrra ning naftanõudlus langema ligi 75%.“

„Kliimaküsimuste mõttekoja Ember analüütik Dave Jones tunnistas, et IEA raportis sisalduv gaasi ning naftauuringute lõpetamise üleskutse oli agentuuri ajalugu arvestades väga üllatav. «Ma usun, et keegi ei oodanud seda IEA-lt. See on tõeline pööre,» lausus Jones, lisades, et agentuur on olnud väga fossiilsete kütuste pooldaja ning seetõttu on teistsugune avaldus üllatav. «See on tõesti fossiilsete kütustele noa selga löömine,»lausus ta.

Kuid IEA modelleeritud fossiilsete kütuste tarbimise vähenemine on oluliselt järsem ja karmim kui see, milleks tootjad valmistunud on. Fossiilsete kütuste osakaal maailma energiatarnetes peaks praeguselt neljalt viiendikult 2050. aastaks vähenema ühele viiendikule. Päikeseenergiast saab suurim energiaallikas, mis annab 20% maailma energianõudlusest.“ «Nafta ja gaasi müügituludest sõltuvad riigid seisavad silmitsi suuret väljakutsetega.» lausus Birol. Sest kliimaeesmärkide täitmiseks ei ole tarvis uusi nafta, gaasi ning kivisöe arendusi ning ei ole tarvis ka uuringutesse investeerida.“. Vaat niiviisi, ja kuigi IEA raport ei ole käsk, on see tungivalt vabatahtlik soovitus, millega arvestavad valitsused oma energeetikat puudutavate otsuste langetamisel. Aastaks 2050 peab maailma energiatarbimine ja nende allikad olema totaalselt muutunud ja stardiloendus algas IEA raportiga. Nii nagu igal turul on ka siin edu aluseks kiirus ja paindlikkus.

 Plaanimajandus: Külmas ja pimedas

 Tüübiomane mökutamine, mõistmatus (mõist+matus) ja otsustamatus (otsusta+matus) muudavad meid selles globaalses mängus ja turukonkurentsis väga haavatavaks. Vaadake, kui primitiivne keskkonnakäsitlus taandab „puhtuse“ vaid elektrienergia kasutamisele, siis …. Siis elektrit kõigeks ja kõigile hõreenergia allikatest ei jätku. Kui fossiilkütuse- ja tuumajaamad välja lülitada, siis kellelegi ei jätku. Ei imestaks, kui mingil momendil peab Pilvepiir „kõik mehed tekile“ hüüdma, kuid karta on, et selleks ajaks on suurem osa oma päästevahenditega läinud kindlamaid ja mõistuspärasemaid turvasadamaid otsima. Vastupidiselt praegusele KOV-de energeetikaarengu tõrjepoliitikale tuleb ilmselt juba järgmisel Pilvepiiril igale KOV-le kinnistada energia omatoodangu minimaalkvoot. Miks? Lihtne, praeguste strateegiate juures muutub energia defitsiidiks, kui ei täida energiatootmise kvoote, oled külmas ja pimedas.

Poliitturg pole veel aru saanud, millisesse murrangulisse segistisse me oleme kukkunud. Tähelepanu, see ei ole SPS liutoru, see on laskumine Niagarast.  Kui nüüd vaadata meie DR Riigi tegevusi, siis meie ehitame kivist õli välja pressimise jaamu, takistame kõikvõimalikul moel (era)tuuleparkide ehitust, ihaleme lammutada hüdrotammisid ja täita kogu maa EE ebatõhusa suurtootmisega, siis sammume me vales suunas. Täiesti vales suunas. Arvestades IEA raportit peaksime toimima vastupidi. Peaksime igati hoogustama tuuleparkide ehitamist, kus iganes ökonoomilisökoloogilist tuult on võimalik kasutada, kõik uusmajad tuleks katta päikesepaneelidega, kasutada laineenergiat (naabriproua nutikas tähelepanek) jne.

Vaadake, kui maailma mõjuriigid lähevad kokkuleppeliselt tummiselt fossiilipõletamiselt ja tuumaenergialt administratiivselt üle tuule ja päikese hõreenergiale, siis on üpris ilmne, et me peame ilmselt (jälle?) hakkama piirama administratiivselt elektri tarbimist ja katma oma energiavajaduse omatoodanguga. Millisega? Kui me pole selleks ajaks enda uut energiamajandust ülesse ehitanud kukume energeetilisse kiviaega. Sellisesse kiviaega, kus isegi kivist õli väljapressimisest pole kasu. Kõik EE ja Eleringi kavalad paberkavad, prognoosid ja analüüsid on kipsis staatilised kavad, need ei toimi juba juba lähiajal, kui rohepööre lämmatab kõik teised energia muundamise viisid ja kümne aasta pärast oleme enese määranud energeetilisse nälga.. Seega paadi tihtimiseks on meil aega nipit-näpit 10 aastat või valgus kustub (Krt, kelle sokid siin haisevad?). Ja paaditihtimist ei tohiks asendada üksteisele pääserõngaga võimalikult kunstipäraselt vastu pead virutamast, tehes nägu, et selline ongi üks tõsimeelne aitamine.  

 Koduperenaised, vürtspoodnikud ja mustkunstnikud.

 Otsustamatus (otsusta+matus) ei ole valik. Nagu kindral U. S. Grant olevat öelnud, otsustamatus on kõige halvem valik, kui me otsustame ja eksime, siis saame uuesti otsustada ja teha midagi paremini. Seepärast tundub briti peaministri (MT)  eelnev mõttejadas ühtlasi olema üldine suunis kuidas meie teiega otsustusmehhanismi toimima saaks: iseotsustamine ja isiklik vastutus on need mootorid, mis võimaldavad edasiliikumist. Oludes, kus ikka rohkem universaalotsuseid püüab lahendada Dr Riik, samas oludes mil vohab arvamuste paljusus (ja dr Google`il on kõige kohta tuhat retsepti), Dr Riigi kõiketeadev otsustamine ei toimi. Üldotsustamisega kaasneb üha suurem eksimus, primitiivvõrdsus ei ole valik. Kui teil on osa personali pikkuseks 1.90 m ja osa pikkuseks 170 m siis keskmine on 1.80. tehes üldotsuse, et keskmine lubatud pikkus 1.80, siis tuleb osadel pool pead eemaldada ja teised jooksevad lati alt endiselt lõbusalt läbi. Võrdsustamine on tippude hävitamine.

Üha suurenev väärtuste loomisest tulenev tulu administratiivpoliitiline ümberjaotamine, selle kasvatamise asemel ei toimi ei lühema ega pikemas perspektiivis samuti.  Süsteemitu poliitvajaduspõhine ümberjagamine käib ikka rohkem Dr Riigile üle jõu, (mitte et jagamine käiks üle jõu vaid jagatava suurendamine käib üle jõu) sest meid teiega jääb vähemaks aga Dr Riiki rohkemaks. Väheneva, vananeva elanikkonnaga see ei toimi.

Kuidagi väga tuttavlikult tundub, et  „Margaret Thatcherit pilgati tihtipeale sellepärast, et ta nõudis põhimõtte järgimist. Mille kunagi omandas oma poepidajast isalt – meil kõigil, isegi riigil, tuleb lõpuks ikkagi elada vaid omateenitud vahenditest. Tema kriitikud ütlesid, et see olevat koduperenaise majandusteadus. Hilisem kogemus on aga meile valusalt meenutanud laenuraha ohtusid. Võib-olla on „koduperenaise meetod“ siiski õige?“. Mida teha? Mida otsustada? Kuid esiteks mida teha, kui enam pole võimalik poliitinimeste sõnaseadest arugi saada? Mida teha, kui suurema osa poliitinimeste sõnaseadmised on muutunud nii krüptilisteks, et sellest aru saamiseks peab kuulaja olema kõrgema taseme koodimurdja? Isegi lihtküsimusele „Kas kandideerite riigipeaks?“ (mille vastus on tavamaailmas ei-ja tüüpi vastus), saab poliitinimestelt täiesti uskumatuid sõnaseadmisi (just sõnaseadmisi, sest sõnad on sügavmõtteliselt ritta seatud üheainsa eesmärgiga, mitte midagi öelda).

Kuid vaadake, sõnaseadmise poliitika võib olla üks kord „petekana“, olla tõhus (mingi aja pärast veelkord), kuid kui see muutub ainsaks kõrgeima võimu kandjaga (KVK) suhtluse stiiliks, „petekas“ nimelt, siis …

 Kunstist, veenmiskunstist

 Vahel on küll tunne, et poliitinimesed ei suhtle KVK-a, vaid püüavad lihtsalt „aega täis rääkida“. Käib lihtsalt poliitturu taktikaline positsiooninihestamine, kuid suure strateegia - oma pidukonna strateegia, riigi strateegia - selgitamine ja selle headuses KVK veenmine … ununeb. Kuid poliitinimeste edu eelduseks on ju KVK veenmine. Veenmise kunst. Veenmiskunsti enam pole, on primitiivne rahapakkumine – a´la saate „pinsi“ juurde, saate tasuta puid, saate koolimaja katuse, saate …. Piinlik. Nii on ka KVK kogemuslikult  pigem ükskõikne kui kriitiline poliitturu sõnajadade suhtes. Nüüdseks ollakse pigem tammsaarelikud kõrtsmiku tüüpi kõrvalvaatajad, lirtsatades iga poliittutu enesereklaami peale hammaste vahelt sülge poliitturu põrandale ja mõmisedes „Litsid mehed need Vargamäe mehed“. Keskmine KVK ei viitsi isegi kriitiline enam olla, sest mida kritiseerida, kui viimased aastad on paisanud poliitturule täiesti uut tüüpi poliittegelased – telefoni automaatvastaja tüüpi poliitinimesed. Kuid ükskõiksus on halb seisund poliitturul, ükskõiksusel on omadus kumuleerudes muutuda … vihameelsuseks, mida ka hoomanud oleme.

 Kriitika kiituseks

 Nii, et kriitiline meel on omamoodi indikaator poliitturu tervise hindamiseks. Samas lõpetamata kriitika - ettepanekuteta kriitika - on kasutu (sama kasutud nagu poliitturu sõnaseadmised). Nagu üks mu õpetatud sõber kirjutas: „Kõige olemasoleva maha tagumine meid edasi ei vii. Lihtne trotsimine kõige olemasoleva vastu paraku ei aita. Süvendab vaid pessimismi.“ Õige, kuid kurbloolisus on selles, et tänapäeva poliituru elu  koosnebki põhiliselt lõputust mahategemisest, „šikist ohvripõlvest“ ja … piiritust eneseupitamisest. Kahju. Harjumatu ka. Ebamugav.  Kuidagi kummaliselt ja ebahuvitavalt kostub Dr Riigi sõjatrummi ikka korduv ja korduv, nii korduv, et enam midagi peale refrääni enam kuulda polegi, et: „Meie hädad seisnevad selles, et eelmine valitsusvahetus tegi kehva tööd“, lisaks et „kirjutasid miljardi õhku eelarvesse.“ No ütlesite korra ja aitab, nüüd tuleb enda tublidust näidata - oma positiivsete tegevustega,  mitte teiste mullust lund kirudes. Ootame kannatamatult. Võib-olla tuleb käremeelsus hoopis sellest, et pool uuest administratsioonist on pool vanast administratsioonist? Poolvana administratsioon või pooluus administratsioon? Või hoopis pantvangiadministratsioon?

ÄP 16.06.21 tõi käibele uue formuleeringu  Dr Riigi tegevusmudelis – pantvangikriis: „Keskerakond ja oravad vahetasid pantvange: hakkepuit läheb ahju, Huawei eelnõu hakkab liikuma“. „Asjaosalised on öelnud, et leitud on kompromiss. Selle kaadritagust sisu pole avaldatud, kuid poliitiliste meelemuutuste põhjuseks on pea alati kokkulepped. Just selline pantvangide vahetamine poliitikasillal kahe koalitsioonipartneri vahel toimuski – mõlemad saavad midagi, mida teine partner seni kinni on hoidnud.“  Vaat selline lugu. Võib arvara, et poliiturul, kus administratsioon peab lahinguid 0-positsiooniga ja ka iseenda sees, on igasugune uuenduslikkuse taotlemine küsitav ja ülejõu käiv. Nii jääbki üle vaid leida „süüdlasi“. Tegelikult on „süüdlaste“ otsimine ja neile aja kulutamine täiesti mõttetu, kuna tegemist on kahe täiesti erineva „maailma nägemisega“ (Mõeldud on Muutuste pidukonda ja Konservaatorite pidukonda. Kahevahel pidukond, milline on kogu aeg kahevahel, korjab küpsed mammud oma korvi).

 Lõhkumisaeg & leiutamisaeg

 Ilmselgelt oleks nauditavam tegeleda leiutamise, kui lõhkumisega, kuid ilmselt on nüüd siis käes lahkmeelsuse aeg. Lahkmeelsus ja lõhkumismeelsus muidugi ei peata arengut. Arengutee liigub peatumatult, ehk  nagu üks tuntud tipptreener ütles - oleme pidevas arengus, seekord siis taandarengus. Pole midagi, elame ka selle üle, kuigi arveametnikuna on kahju raisku lastud võimalustest. Minu eelmainitud õpetatud sõber lisas siinkohal, et vaid lõputu kriitika ilma ettepanekuteta on kasutu (mõte samast suurusjärgust M. T-ga). Nii on (lisades ise paar tuumakat mõttearendust). Ja tal on õigus, tuline õigus nii kriitika, kui ettepanekute suhtes.

 Seisus kohustab

 Kuid kas kriitika jaoks on õige aega, ettepanekutest ma ei räägigi, sest neist pole Dr Riik tõsimeel huvitatud (kui kunagi, siis juba pikka aega mitte). Nojah, põhimõtteliselt huvitab Dr Riiki mitte ettepanekud vaid see, et organisatsioone nagu  puuhalge laduda „kaasatuse“ lahtrisse.  Seega kriitika ja ettepanekud, mis nendega teha? Või mitte teha? Niigi raske? Tuleb tõdeda, et ega Dr Riigil praegu kerge olegi, kuid nagu vanarahvas ütles – seisus kohustab. Seadusandjad ja administratiivpealikud on just see seisus (meie tingimustes), keda seisus kohustab. Vaadake, need kelle meie teiega oleme valitud esindajana meie teiega huve  Pilvepiiril,  on väljavalitud just selleks, et teha valikuid, otsustada (põhjalikult kaalutud, Ühisruumi edasiarendavaid valikuid). Ei-ei mitte selleks et „valitseda“, vaid teha tarku valikuid. Valida valikute vahel. Just selles on vaja Dr Riigil meie teiega abi. Ka kriitilist meelt. Omamoodi validaatoreid.

 Strateegia: Ideedevabrik või Ideedetapamaja

 Vaadake, iga kriisi ületamiseks peab olema ühisosa, ühishuvi, ühissuund, siis on võimalik saavutada optimaalseid tulemusi. Meil on kujunenud kriisi ühisosaks segadus, lahkmeelsus  ja … kommunikatsioonikatastroofid. Õigemini on kõik eelnev aga eriti  kommunikatsioonikatastroofid kujunenud juba omaette normaalsuseks - Dr Riigi tegevuse tavaosaks. Võib-olla on „vainlased“ sellise olukorra tekitanud? Ei usu, see pigem enese ülehindamise ja kitsa ringi õhupuuduse sündroom. Kuulamine, otsustamine, selgitamine, vastutamine (ja siis kõik see üha uuesti) see ongi pealike „töö“ olemus ja sisu.  kuid nii nagu otsustamine, nii ka kommunikatsiooniliini selgeltmõistetavus on Dr Riigi kohustus, olemise tuumväärtus. Vaadake, ta suhtleb ju meiega – kõrgeima võimu kandjatega – mitte niisama oma lõbuks ega oponentide kiusuks.

Kuid poliitturu sõnumid ei ole enam mõistetavad sõnumid, need on nagu krüpteeritud sõnaseaded, mingi kambasisene ülbamine, neist ei ole võimalik aru saada ja kui saadakse, siis saadakse selles aru erinevalt. Lausa vastasmärgiliselt. Milles asi? Kas ideid on liiga palju, et neid ei jõua KVK-le arusaadavalt ära seletada? Poliitturul seletamata (või seletamatu) idee käivitamine on diktaat, kõige sellest tulenevaga. Sellist varianti Põhiline seadus küll ette ei näe. Isegi äraseletatult mitte. Siin tekib kassitapu efekt. Kuid kassitapp leiab tee õunapuu okstele, siis (kaunis valgeõieline ronitaim) mässib see puu niimoodi sisse, et kuivatab õunapuu ära. Kaugelt vaatad, et tore õitemeri, kuid tegelikkuses on õunapuust saanud vaid karkass – ronimispuu – kassitapule. Sama võib juhtuda meie Põhilise seadusega, risuregulatsioonid muudavad põhilise seaduse vaid juriidilise rämpsrohu karkassiks. Ettevaatust ja ... ärge silitage koera vastukarva.

 

Targutusi:

 

Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013

 

Lk 137 „Populaarne kapitalism pole midagi vähemat kui ristiretk vabastamaks majanduselus laiemad rahvahulgad. Meie, konservatiivid, tagastame inimestele võimu. See on tee ühe rahvuse ja ühe rahvani.“

 

 

R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018

 

Lk 82 „Maksumaksjate rühmadele anti nelja sorti teavet. Mõnele räägiti, et nende maksuraha kasutatakse igasugu headel eesmärkidel nagu haridus, politsei ja tuletõrje töö edendamine. Teisi ähvardati karistusega, mis kaasnevat maksupettusega. Kolmandatele jagati teavet selle kohta, kus saada abi, kui maksudeklaratsioonides midagi segaseks jääb. Neljandatele öeldi lihtsalt, et üle 90 protsendi minnesotalastest on maksuseadusest tulenevad kohustused juba igati korrektselt täitnud.

Vaid ühel neist sekkumistest oli maksmisele selge mõju, nimelt viimasel. Tundub, et mõni maksumaksja rikub seadust varmalt tänu teatud väärkujutlusele (…), et vaid vähesed peavad maksude maksmisel seadusest täht-tähelt kinni. Enr kui neile öeldakse, et suurem osa inimesi maksab makse ausalt, siis väheneb tõenäosus, et nad petta püüaksid.“

Lk 82 „Märkus erakondadele: kui soovite valimisaktiivasust tõsta, siis ärge kurtke avalikult, et paljud inimesed jätavad valimata.“

Lk 84 „Paljud riigiametnikud teavad hästi, et käitumist saab muuta rõhutades statistilist tegelikkust, ning nad üritavad seda kasutada inimesi nügimisel paremuse poole. Näiteks Montanas käib ulatuslik harimiskampaania, kus rõhutatakse, et enamik Montana kodanikke ei joo. Ühes reklaamis üritatakse kolledžilinnakutes levinud väärettekujutusi kummutada, andes teada: „Enamik (81 protsenti) Montana kolledžitudengitest tarbib neli või vähem alkohoolset jooki nädalas.“ Montana on sama üritanud ka suitsetamisega seoses, sest ühes reklaamis kuulutatakse: „Enamik (70 protsenti) Montana teismelistest ei suitseta.“ Selle strateegia abil on sotsiaalseid arusaamu märgatavalt parandatud ning statistikagi näitab, et suitsetatakse vähem.“

Lk 86 „Selgus, et kui inimestelt päev enne valimisi küsida, kas nad kavatsevad osaleda, suureneb nende hääletama minemise tõenäosus lausa 25 protsendi võrra.“

 

 



Monday, June 14, 2021

Riik kui rattasõit

 

 


Kena kevade on käes või on see hoopis selle aasta teine suvi? Loodetavasti tuleb tänavu veel mitu suve, inimeste rõõmuks. Ah jaa, kuigi suvesoojus on kohati juba liigategev pole see suutnud lahti sulatada administratiivset igikeltsa otsustusmehhanismi  ümbert. Miks peakski, sest suvesoojusel ja administratiivsel igikeltsa sulamisel pole mingitki põhjuslikku seost. Selle igikeltsa lahtisulatamiseks läheb vaja hoopis teistsugust energiat – mõtte-, otsustus- ja tahteenergiat.

Analüüsides praegust  kolmikkriisi  jätkuvat mõju turgudele,  üllatudes selle riiklik-administratiivsest äärmiselt nõrgast tõhususest ja kohati lausa primitivistlikust haldamisest, hakkas arenema mõttepojuke, et on veel mingi põhimõtteline süsteemne kriisimõjur, mingi ühendav ja ülene mõjur, mis ei võimalda meil kiireid ja tõhusaid lahendusi. Midagi, mida me ei ole märganud või enesele teadvustanud. Üks sõnapaar „raadiumist – poliitturu dünaamika – pani vaatama edenematusele teise nurga alt.  Võib-olla ma eksin, võib-olla pole ma piisavalt andmeid kokku kuhjanud, võib-olla pole aru saanud, kuid protsesside kulg (õigemini ebakulg) teeb ärevaks. Teid ei tee? Mind teeb, ikkagi viienda  suurkriisi kogemus. Kui teid ei tee ärevaks, siis teie olete enese valmis sättinud nendele ilulainetele, milles lubatakse, et „pange ennast valmis, sügisel tuleb vägev majanduskasv“?  Oleks tore, kuid …. Mind teeb murelikuks … muretus ja suutmatus otsustavalt otsustada, mis on kriisikomplekti ületamiseks  tähtis, mis tähtsusetu.

 

Peamine & Tähtis

 

 Milleks selline otsustamine vajalik on? Teemakohane näide:  „Eisenhower sai selgelt aru vajadusest teha vahet peamise ja lihtsalt tähtsa vahel. (…) Nad jõudsid strateegiliste otsuste langetamisel klassikalisele järeldusele, et kõik ülejäänud on teisejärguline: „Kõik muud operatsioonid tuleks arvata mitte kohustuslike, vaid äärmiselt soovitatavate hulka.““ (T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015 Lk 48). Meil ei tehta vahet peamise ja tähtsa vahel, meil ei tehta vahet isegi peatähtsa ja ebaolulise – tühisuse – vahel. Kas tõesti on praegu Ühisruumile peamine pasunakooride küsimus, vana indiaanlase pea paigutus Estonia teatri taha, ehitajate kiibistamine jne? Või kasvõi praegused Pilvepiiri ööistungid? Praeguses kolmikkriisis? Tähtsad, kuid mitte peamised. Uskumatu, kuid küsimustes kus võiks võtta aega ja läbi arutada, teha kompromisse, läheb poliitturg täie teadmisega (ja ilmselt ka naudinguga) vastu laupkokkupõrkele. Meie teiega … jääme rususid koristama ja haavatuid põetama. Poliitturg? Poliitturg otsib järgmist laupkokkupõrke võimalust. See on siis poliitturu jaoks peamine?

 Vabandus, sügav vabandus!

 Kuid me ei ole laupkokkupõrkelembid vaid siseturul, me ekspordime oma vihameelsust ja „mina-minu-mulle mentaliteeti“ ka rahvusvahelistele poliitturgudele. Lausa uskumatu tundub  põhjanaabrite täiesti mõõdutundetu hurjutamine nende reisipiirangutestrateegia suhtes. Soomlastel on vähemalt oma strateegia kriisist väljumiseks, kuid meil leevendati piiranguid seetõttu, et „ilm läks soojaks“. Kah mul strateegia. Pealegi oleme ise olnud väga punktuaalsed (sõnades) selles suhtes, et suveräänsetel riikidel on suveräänsed õigused. Mul on väga kahju nendest ettevõtjatest, kelle investeeringud põlevad heleda leegiga, neis inimestest kes ei pääse praeguses situatsioonis üle piiride (mitte ainult Soome piiri), kuid see kui EL parlamendisaadik kitub meie ammuse sõbra peale liidupealinna, meie PM kirjutab avaliku kirja Soome seitungile ja massimeedia kiidab poliitturu totrusi takka  (et metsa(lised) rahvas need soomlased, et siis kui Tallinn oli juba maailmalinn (Hansalinn) oli Helsingi kohal alles mets), siis see on … piinlik. Inimesena ja EV kodanikuna tunnen piinlikkust meie poliitinimeste sellise teguviisi üle. Tule seesamune sealtsamusest appi, Peamine Minister kirjutab kaeblemiskirja ... avalikult. Selline diplomaatia siis. Just nii me sõpru leiamegi. Oeh! Tuleb meelde paari aasta tagune kontsert KUMU-s, kus maailma üks esitrummareid andis soolokontserdi. Vägev. Hämmastav. Kuid oma kontserti alustas ta vabandust, mille sisu oli umbes selline, et ta vabandas publiku ees, et neil on just selline president nagu neil parajasti on. Ups! Olime hämmingus, kuid … Ilmselt on nüüd minu kord vabandada. Niisiis: Minu sügav vabandus põhjanaabrid! Oleks ka kummastav arvata, et piirangud on tahtlik või lausa pahatahtlik käitumine põhjanaabrite poolt, sest iga päev ilma töörändeta on kahju mitte üksnes meile vaid just eelkõige Soome majandusele.

See, mida meie poliitturg peaks tegema, on luua endale kindel strateegia nakatumise ohjamiseks ja majanduskasvuks. Just selle, aga mitte naabrite halvustamise ja maksukoormuse kasvuga ei peaks me tegelema. Pealegi, milline on meie moraalne õigus õpetada edukat ja suveräänset naaberriiki, kui alles äsja olime meie ise liidu üks nakatumaid riike. Milline õigus on meil hassetada naabreid, kui arvestada seda, et pöördumatud kahjud olid Soomes 964 inimest ja Eestis, 1266 inimest. Et teil ei jääks valet muljet, et väike vahe või nii, siis täpsustuseks, et Soome rahvaarv on meie omast 4,2 korda suurem ehk võrreldavad oleksid pöördumatud kahjud 229 ja 1266 ehk meie pöördumatud kahjud on 5,5 korda kõrgemad.  Pealegi, kui ajalinti tagasi kerida, siis keda kõiki on DR Riik meile reisimast keelanud? Eks ole, juba meelest läinud? Meditsiinikriisis pole õigust kedagi hassetada, see on nii kiiresti muutuv suurvõimu väikevormide muutuv maailm, et siin saab ainult toetada ja tunnustada. Kõik muu on näotu eneseupitamine … sõprade arvel. Just nii ongi, poliitinimesed poliitturul tegelevad asjadega (mis neile populaarsust võiksid tuua), kuid unustavad peamised asjad. Just seepärast olen arvamusel, et on tarvis vabandada põhjanaabrite ees ja võtta neid pigem eeskujuna, mitte tühise päevapoliitilise sparringupartnerina.

Aga meil – mittepeamiste küsimuste maal – on jätkuvalt lõbus: üks pidukond avaldas arvamust esitada PM-i vastu umbusaldusavaldus ja teine pidukond esitab … konkureeriva umbusaldusavalduse. Vinge konkurents meil poliitturul. Eh, vahel tahaks küll, et Naabri Alma tuleks ja ütleks poliitinimestele, mida ta sellest sebimisest ja eneseupitamisest arvab. Mnjah, mis sa kostad või kuhu pistad. Piinlik. Niimoodi laperdamegi ühest teeservast teise mida võikski nimetada „helllitavalt“ ka poliituru dünaamikaks

 Poliitturu dünaamikast.

 See on see sõnade jada, millest nüüd on hakatud rääkima. Räägitakse selles võtmes, et olenemata sellest, kes parajasti poliiturul kurameerivad on jõuluks juba uut kosjasobitust oodata. Hm, juba eelmised mesinädalad läbi?  Prr, poliituru  põhienergiaks on kujunenud vaenamine, vastaseis ja vastutöötamine. Karm hinnang … kuigi kipub tõeks osutuma. Viimase paari aasta poliiturg on nagu kaklusklubi valmistumine meistrivõistluseks. Pane, viruta, äsa … Ja-ah, nii see on ja pole ka ühtegi tõsiseltvõetavat turuosalist, milline oleks rahusobitaja. Ka need, kelle põhiülesandeks oleks pidanud olema sillaehitamine on hakanud vandiraiujaks. Kurb. Sellest võime järeldada, et poliitturu põhiküsimus pole mitte kolmikkriisi lahendamine vaid … võim. Parafraseerides D. Eisenhowerit, kriisi ületamine on ka tähtis, no isegi soovitatav, kuid peamine on võim. Sellele keskendutaksegi. Selline turudünaamika siis? Kuid nagu väidab Jon M. Huntsman („Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012 Lk 130/143): „Need, kes külvavad õelust, kättemaksuhimu ja ebaõiglust, lõikavad neidsamu omadusi. Me tavatseme muutuda sellisteks, keda me alandada üritame”  „Enamik firmasid ja inimesi otsivad edu ja austust. Nende sihtideni jõudmine vajab oskust teistele kaasa tunda ja soovi teisi õnnelikuks teha. Õnnelikkus on meie elus äärmiselt tähendusrikas. See tabab meid sageli siis, kui üritame ise teisi õnnelikuks teha. Lahkus on nakkav.”. See oleks hea dünaamika, mille poole püüelda.

 Mis siis on tähtis?

 Aga tegelikult? Esimene küsimus otsustamiseks: Mida te soovite? Mida te tegelikult soovite? Mida te tõeliselt soovite? Te ei tea? Pole mõelnud? Aga kes siis mõtleb, kui teie ei mõtle? M.  Manson („Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 44/45/48) vastab sellele alusküsimusele niimoodi: „ Ma küsin sinult: „Mida sa elult soovid?“ ja sina vastad midagi sellist, et „ma tahan olla õnnelik, tahan toredat perekonda ja tööd, mis mulle meeldib,“ sinu vastus on niivõrd tavaline ja ettearvatav, et see ei tähenda tegelikult mitte midagi.“

„Kõik tahavad seda. Seda on lihtne tahta. Sootuks huvitavam küsimus – küsimus, millele paljud inimesed kunagi ei mõtle – on: „Millist valu sa oma ellu soovid?, Mille nimel oled sa vaeva nägema?“ Kuna see näib mängivat meie elukäigu otsustamisel hoopis suuremat rolli.“

 „Sest õnn vajab pingutust. See kasvab probleemidest. Rõõm ei kasva lihtsalt maast nagu ülased ja vikerkaared. Tõeline, tõsine, elukestev rahuldus ja tähendus tuleb ära teenida läbi meie pingutuste valimise ja haldamise.“

„Selle, kes sa oled, määrab see, mille nimel oled sa valmis pingutama. Inimesed, kes naudivad jõusaalis pingutamist, on need kes jooksevad triatlon, käivad ringi trimmis kõhulihastega ja suudavad väikese maja suurust raskust kangil tõugata. Inimesed kes naudivad pikki töönädalaid ja suurfirmade karjääriredeli sisepoliitikat, on need kes selles tippu tõusevad. Inimesed kes naudivad nälgiva kunstniku eluga kaasnevat stressi ja ebakindlust, on lõpuks need, kes seda ka elavad ja kuhugi jõuavad.“

„See on elu kõige tähtsam aluskomponent: meie pingutus määrab meie edu. Meie probleemid toovad ilmale õnne koos veidi paremate, veidi kõrgemat sorti probleemidega.

Näed: see on lõputu, ülespoole keerduv spiraal. Ja kui sa Arvad, et mingil hetkel on sul lubatud ronimine järele jätta, siis kahjuks pean nentima, et sa ei ole asja tuumale  pihta saanud. Sest ronimine ise ongi rõõm.“

 Sinu õnn …?

 Niisiis mis on Sinu rõõm, mille nimel oled Sina valmis pingutama, mille nimel Sina oled valmis kannatama? Võrdsete toetuste nimel? Tasuta teenuste eest? Erakorralise pensionitõusu eest? See ongi Sinu õnn? Kuid need ei ole Sinu kannatused ega Sinu pingutused, need on teiste inimeste pingutused, mis eelnevast definitsioonist lähtudes ei saa ka olla Sinu õnn. Mingil moel võib see olla Sinu saak. Ainuke õnnelik sellel hanitusturul on poliitinimene, kelle Sina valid läätseleeme eest andes ära oma KVK õigused. Vaat selline lugu Sinu õnnega.

Räägime millestki ilusamast. Ilusal kevadpäeval oleks üks kosutav jalgrattasõit igati kohane, vaatamegi siis kas rattahooldusel ja -sõidul on midagi ühist riigi toimimisega? Vaadake demokraatiast või ratta korrasolekust võib jahvatada lõpmatuseni, kuid kui riigi otsustusmehhanism või ratas on „essune“, puhastamata, õlitamata, kui selle tulemusena viskab keti järjekindlalt maha … siis … sellise rattaga ja administreerimisega kaugele ei jõua. Meil tuleb otsustada, kas alustada hooldusega või  edaspidi … jala vantsida.

Otsustusmehhanismist rattahoolduse näitel

Analüüsides nüüdses kolmikkriisis meie Pilvepiiri ja Dr Riigi  tegevust (mis kohati meenutab tegevusetust),  siis tundub, et meil on tegemist poliitturu otsustusprotsesside mehhanismi kulumisefektiga. Administratiivse defektiga. Kogu turu ulatuses. Kas tõesti võib olla tõsi see , et poliitturu otsustusmehhanism on kulunud ja viskab üle nagu rattakett vigasel veomehhanismil? Jalgratas küll liigub, kuid igal katsel kiirendada või jõulisem pedaalivajutus annab tulemuseks raksaka, kett viskab üle. Vedu pole. Väntamine on, kuid vedu pole. Pole just meeldiv kogemus. Kohati jääb Dr Riigi otsustusmehhanismist just selline mulje: räägitakse, justkui tehakse (pabereid, uusi regulatsioone), räägitakse, vändatakse, räägitakse … kuid kuhugi ei jõuta. Asjatult raisatud ajaressurss. Mõelge ise – väntad ja väntad, aga … publikum vilistab iga pingutuse peale. Tujutu värk.

No tegelikult kulub kasutamisel (ja mõni asi isegi mittekasutamisel) iga mehhanism, mitte ainult jalgratas või poliitturu otsustusmehhanism. Jalgratta hooldamisel käib asi niimoodi, et ratas võetakse pulkadeks, siis seda puhastatakse, õlitatakse, pannakse jälle kokku ja tuksub edasi nagu uus. Kevadeti sai ikka ratas pulkadeks lahti võetud, määritud, timmitud, kodaraid pingutatud, „kaheksaid“ välja krutitud … Eh, polnud mingi unelmate tegemine, kuid kui timmitud rattale vabahoo sisse lõid, siis vuhises heliseval sirinal, tundus, et ei jäägi seisma. Vahva. Sellise rattaga oli sõit puhas nauding. Teisalt tuli vahel kasutada ka laenurattaid ja osa neist olid ilmselt aastaid pidanud läbi ajama ilma inimliku armastuse hooleta. Lihtsalt julmalt sõtkutud ja kuritarvitatud metallikogumid. Kahju.  Sõidutunne oli nagu vanavägilasel puid juurides – väsitav, aeglane ja kirumapanev. Sõidumõnu polnud, kuid edasi muidugi sai. Lausmaal võis tahtepingutusega publikumi äragi petta, kuid kui oli vastutuul või ülesmäge, siis oli häda käes, just nagu meil Dr Riigil kolmikkriisis. Nii, et iga mehhanism vajab regulaarset timmimist – inimlikku hoolt. Nii ka Dr Riigi otsustusmehhanism, see on roostes, „essune“, ragiseb ja kurnab nii sõtkujaid kui põtkijaid. Mõnu ei mingit, ainult pidevad käntsu käimised (kommunikatsioonikatastroofid) ja kirumine. Tüütav.

Rattasõit „essuse“ rattaga

 Riiki ja poliitikat kujutatakse kui mingit müstilist, kuid tegelikult on kõik (nagu eelnevast hoomasite) imelihtne, riik on kui jalgrattasõit ja poliitika on kui turukonkurents. Elementaarne. Hoia tasakaalu, ole liikumises, hoolda veomehhanismi. Ei ole vaja üle mõelda., püüdes veomehhanismi hooldamatust asendada juttudega väärtustest võrdsusest ja „šikist ohvripõlvest“. Muidugi on väärtused ja võrdsed võimalused tähtsad, kuid „essuse“ jalgratta ja poliitturu otsustusmehhanismide hooldusvajadust ei asenda kõlavate sõnadega, vaid tegudega. Käed tuleb õliseks teha.  Usutavasti oskame me kõik rattaga sõita (kui sõita ei oska, siis kukkunud oleme ikka). Ja see mis on turg ja kauplemine on meile ka selge, rannast kala ja turult maasikaid ostmas olete ju käinud? Riigil ja rattasõidul on veel üks ühine omadus – mõlemad vajavad eesmärki. Sihtpunkti kuhu jõuda. Õigeaegselt. Isegi siis kui tehakse lõbusõitu. No vaat, see ongi turg. Lihtne. Lähme edasi

 Kes remondiks?

 Vaadake, sõidumõnuks tuleb jalgrattale teha regulaarselt hooldustöid, et saavutada parimat tulemust. Sama on ka poliitturul, poliitinimesed teavad täpselt kuidas tuleks Ühisruumist „kaheksaid“ välja timmida, kuidas ketti õlitada, kuidas hoogu üles saada, kuid nad pelgavad seda teha, sest nad pole kindlad et tavotise nina ja õliste kätega neid järgmisele sõidule Pilvepiiril valitakse. Paradoks, mida rohkem teed seda rohkem eksid.  T. E. Ricks  „Kindralid“ (Grenader 2015 Lk 179) toob P. Dawkins 1965 a näite maaväe arusaamast juhtimises: „Ideaaliks näib praegu olevat inimene, kes on teinud nii vähe – kes on ilmutanud niivõrd tühises koguses enesealgatust ja kujutlusvõimet -, et ta ei ole eales midagi valesti teinud,“ (…) Oli aeg, mil inimest ei peetud just väga veetlevaks edutamiskandidaadiks, kui tal ei olnud ette näidata üht-kaht armi … Kui (mees) käib mitte konformismi ja kõigega nõustumise, vaid vapruse ja tarmukuse rada, siis ta vahel ka eksib““.

Edasi (Lk 384) „Üks pataljoniülem ütles kunagi Afkanistanis oma kaptenile: „Paljude minu ohvitseride jaoks võrdus edu sellega, et nad ei paistnud aasta jooksul millegagi silma. Nii, et mida vähem kordi sa oma eesliinibaasist lahkusid, mida vähem kordi sa kohalikega suhtlesid ja mida vähem kordi sa üleüldse midagi tegid, seda edukam sa olid.“ See oli tema alluvate jaoks mõistlik valik, sest ta ütles, et tänapäeva maaväes läheb hinde „B miinus ja C pluss“ saanud ohvitseridel paremini, kui „A peale sooritajal“, kes vahetevahel riskivad ja ebaõnnestuvad.“ Klassikud soovitavad veel ühte „poliitedu“ varianti: 215 „Kui keegi ei tea, mida sa teed, siis keegi ei tea ka, mida sa valesti teed“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 215) Nüüd me siis teame, millest tuleneb otsustamatuse jõud.

Mnjah, kõik tahaksid olla „kõllases“ liidrisärgis võitjad, kuid mehhaanikujulgust enam pole. Kurbloolisus on muidugi selles, et kui mehhaanikaga ei tegele, siis ka liidrisärki välja ei teeni. Vaat selline lugu

 Põhiline kasutusjuhend

 Kes siis ikkagi remondiks, kui otsustajad pelgavad nina tavotiseks teha? Vaatame kasutusjuhendist järgi? Meie teiega elame/töötame/armastame riigis, mille Põhilise kasutusjuhendi (Põhiseadus) järgi algab otsustusmehhanism kodanikest e. kõrgeima võimu kandjatest (KVK), kes on kogumis otsustanud, et meil on parlamentaarne riigikorraldus, mis tähendab et kõik süsteemi uuendused, korralised hooldused ja hädatapmised tuleb teha Pilvepiiril. Punkt. KVK otsustab kas tegemist on  kaherattalise tandemratta mudeliga, kolmerattalise lastrattaga või üherattalise tsirkuserattaga.. Meie teiega valik on selline. Täpselt samuti nagu mingil ajahetkel ja hetkeajel või trotsituules võime Eurovisioonile valida süsteemi pilava „Svetoleti“, nii samamoodi vihameeles või segaduses võime ka Pilvepiirile valida keda iganes.  Sellest „kõik jamad algavadki“, sest kõike mida me tahame teha või ei taha/tohi teha otsustatakse parlamentaarselt Pilvepiiril. Just seepärast on olemuslikult Pilvepiir poliitturu kõige otsustavam otsuste tegemise koht. Otsused pole mitte niisama otsused, vaid nendest oleneb kas sõit toimub sujuvalt või käime käntsu. Sellest oleneb kas meie teiega käime pidevalt käsi kipsis, silm sinine ja põlv marraskil, sest poliitinimesed pole viitsinud otsustusmehhanismi hooldada. Ja teatavasti püsiva kipitatud käega ega marraskil põlvega pole võimalik harjuda. Elementaarne.

Kui me praegu tõdeme, et on veel mingi mõjur, mis ei kase kolmikkriisist kiirelt välja tulla, siis probleem ongi selles, et kuna otsustusmehhanismi pole vahepeal muudetud, puhastatud ega õlitatud, siis kõik Ühisruumist tulevad ettepanekud ja arvamused ei jõua lihtsalt otsusteni – need sumbuvad aastatega poliitadministratiivse kihistuse enesekaitseks loodud tuhandete juriidiliste instruktsioonide sohu. Praktiliselt polegi võimalik otsustada, sest Suur Otsustav Mitteotsustaja  (see, kes otsib põhjust mitte otsustada, mitte teha, mitte muutuda) leiab alati äraütleva klausli, mis viitab keskkonnale, diskrimineerimisele, võrdsele kohtlemisele või korruptsiooniohule.

 Tatikas-emeriituse kogemusi ja soovitusi

 Vaadake, ma ei tea millised on teie rattasõidu kogemused, kuid minu lapsepõlves mil põhiline ratas oli „Eriliukas „ siis „Sputnik“ (3 käiku) oli paremate kuttide rattaunelm. See oli aeg mil elektrilaiskusratastest ei teatud veel midagi, kuid  „sääreväristaja“ (abimootoriga jalgrats) oli kõva sõna. Kuid unistuste tipp oli ikkagi mootorratas. Eh, selline punane Jawa 350. Ulme. Kuna motikalube sai taodelda alles 16 aastaselt, siis teadagi jäigi see unistuseks. Kuid unistused ei jäänud ainuüksi unistusteks, need püüti asendada mingi aseainega. Mnjah,  iga poisiklutt püüdis mootorratast järele aimata. Mootorratas oli ju iga mehepoja unistus, kuid kui unistuseni ei küündi, siis unistada ikkagi võib, kasvõi suuga „trõnn-trõnn“ tehes. Mingil ajal läks moodi papi või plastiku lataka kinnitamine pesulõksuga esikahvlile niimoodi, et see puudutaks kergelt kodaraid (muide tol ajal nimetati seda mida tänapäeval nimetatakse veljeks hoopis rattarehviks ja selle peale käisid kummid: sise- ja väliskumm). See lapakas andiski sõidul sellise suriseva hääle nagu oleks tegemist mootoriga. Vahva. Mootorratast ei olnud, kuid unistuse hääl juba oli. Nii nagu moevooludega ikka hakati ka lapakaid modifitseerima – pandi kaks-kolm lapakat, tehti laiemaid ja erikujulisis – ikka selleks et mootorratta tunne tekkiks, aga … Nooruse unistused, tatika tobedus, olid need jõud, mis meid liikuma panid. Eh, kui targemaks saime, siis ostsid paljud (või nende vanemad) endale oma teenitud raha eest „võidukad“, mopeedid, mootorrattad või autod, nad ei jäänudki kodaralapakatega mootoreid järele aimama.  

 Kui ratas ei tirise enam rõõmsalt

 Mulle tundub, et oma riigiehituslikkus nooruses oleme samasugused lapakatüübid nagu need tatikad aastakümned  tagasi, püüame eeskujusid järele aimata regulatiivseid lapakaid pesulõksudega … Ups, vabandust, juriidiliste lõksudega põhikonstruktsiooni külge kinnitades, et meie riigimehhanism näeks välja (kaugelt vaadates, silmi vidutades) nagu päris. Mnjah, nooruse uljus oleks selle nimi olnud veel 15 aastat tagasi, kuid nüüd …  Kuid nüüdseks pole me edasi liikunud oma arengutasemes,  oleme neid regulatsioonilapakaid kinnitanud nii tihedalt ja tihkelt, et ratas enam ei pöörle – vabakäiku pole. Ratas ei tirise rõõmsameelselt, vaid kriiksub ja kääksub hoolduspuuduses ja erinevate kasutajate arusaamatutest kurvivõttudest väsinult. Hoogu pole. Muide poisikesedki taipasid, et lapakad teevad küll vinget häält, kuid ühtlasi krutivad kodarad lahti, mis halvendab kogu ratta jäikust ja sõiduomadusi, minnes „kaheksasse“. Halvemal juhul ei käinud ratas enam piduriklotside vahelt läbi, mis tähendas, et pidurdasid nii lapakad kui ka pärispidurid. Kuid võistlus on võistlus ja tähtis oli olla teistest parem, kiirem, mitte võrdselt kehvake, mis tähendas, et lapakahullus läks üpris kiirelt mööda. Oleks ju loogiline kui ka Pilvepiiril ja Dr Riigil peale kolmekümmet aastat iseotsustamise kogemust regulatiivlapakad maha visata, mehhanism üles putitada ja edasi tuhiseda. Selline tatikas-emeriituse soovitus.

 Tünnisõit

 Kiirusest rääkides, siis meenutan alati aega mil isa mind keskturu veerde mootorrataste tünnisõitu vaatama viis. See oli tol ajal midagi tsirkuselaadset, suure telgiga ja puha, ainult et selle keskel oli ilmatu suur tünn, mille ülaäärel olid vaatajakohad ja mootorratturid alustasid algus aeglaselt tünni põhjast, liikudes üha kiiremini kaldseinale ja siis juba püstseinale. Vägev vaatepilt. Selline ratas ei tohiks seinal püsida, kui tal poleks kiirust, siis see kukuks alla. Kukuks alla samuti nagu tonnide viisi rakset rauda, mida lennukiks nimetatakse ei tohiks lennata, kui sel kiirust ei oleks, täpselt samuti ei saa väike riik olla edukas kui tal kiirust ei ole. See kukub plirtsti alla. Vaid selle erinevusega, et suured lennukid (ja riigid), mis lendavad kõrgel, võivad üritada midagi parandada, planeerida, liuelda, konsulteerida lennujuhtidega,  teha „mäkkaiverit“, kuid väike kukub lihtsalt alla. Vaat selline lugu. Just seepärast peab otsustusmehhanism olema korras, et teha kiireid paindlikke otsuseid. Seega otsustusmehhanismi hooldus (mehhanism pulkadeks lahti võtta, remontida, puhastada, õlitada), Lapakad maha (regulatsioonide raju vähendamine) ja kiire (ühtlasi paindlik) tegutsemismudel ja … on kõik võimalused tuur võita.

 Ei saa öelda, et meil ei oleks olnud tuumakaid ettepanekuid on küll, kuid tegudeni pole jõutud. „Riigireformi 10 käsku“, Riigikontrolli mitmed sellesuunalised komplektsed ettepanekud, Arenguseire keskuse analüüsid ja sotsiaalteadlaste ettepanekud on igaüks eraldi ja kõik kogumis täiesti märkimisväärne eeltöö selleks kuidas poliitturu otsustusmehhanismi hooldada, uuendada ja segavast prahist lahti saada. Mis aga märgiline, siis poliitturu põhiosaliste – pidukondade – poolt pole tulnud mitte ühtegi komplektset plaani hooldustööde tegemiseks. Kahju.

 Uus hooldus- ja treeningprogramm

 Kui poliitturg ise ei suuda uut treening ja hooldusprogrammi pakkuda, siis ärgem unustagem, et KVK  otsustab ka selle, millised pidukonnad pääsevad Pilvepiirile/Riigikokku otsustusmehhanismi timmima ja kes saab lõppkokkuvõttes meie hädasid ja valusid ravima ja edasisi otsustusmehhanisme timmima ja õlitama. Üldiselt oleme hakkama saanud, siledal maal kui vahel viskabki keti maha, saab uus kett kähku peale või rattur vahetatud ja sõit läheb kõigi meie teiega rõõmuks edasi. Kuid mäest tõus (nagu kolmikkriis) näitab kohe ära, et mehhanism, otsustusmehhanism, on ohtlikult kulunud, visates ketti ühtelugu maha. Ja justkui oleks kõik juriidiliselt korras, sest pilvepiir on lausmaasõidul tiražeerinud hunnikute viisi lausmaajuhendeid. Tõsiasi on see, et mäest üles ei saa, kui iga vändapöörde järel juriidika viskab keti maha. Mitte midagi ei saa teha, sest iga asja kohta on seadus tehtud, mida tuleb enne muuta, kui teha, enne kui muuta tuleb kaasata ja kooskõlastada, siis riigikohtus vaidlustada ja siis …  „Muidugi, kuna töögruppe on riigis palju ja hea kaasamise tava ütleb, et osapooli kaasatakse, kuni nad on katki kaasatud, siis kulutame märkimisväärse osa ajast, püüdes kokku leppida koosoleku aegu.“ (J. L. Norman „Maailm kontoris ehk Kuidas kärbitakse heeringat“, Argo 2019 lk 214). Seni seisab rattur nagu tola ratta kõrval ja lehvitab neile, kes on osanud oma otsustusprotsesse enne mäkketõusu timmida või lihtsalt nutikamad. Viimane piinlikust tekitanud otsustamatus oli nn VeneValge lennukeelu juhtum, kus Dr Riik jäi omaenese seatud juuralõksu, kui 25 (27-st) liikmesriiki suutsid lennukeelu kehtestada ülikiirelt, siis meie ootasime Üleliidulist keeluakti. MAMI lisas, et piirangute vormistamine on võtnud aega, kuna valitsus soovib need teha juriidiliselt vettpidavaks. Oeh, kas siis 25 tegid piirangud mittevettpidavatena? Võib-olla lausa seadusi rikkudes? Sellise kitsalt juriidilise vaate puhul on oht, et hakkab kehtima  Rumsfeldi reegel: „Juristid on nagu koprad. Nad ujuvad keset oja ja ehitavad sellele tammi.“ (D Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ PM 2020 Lk 195).  Kui lisada siia Jon M. Huntsman arvamus: „… enamikul juristidest puudub ärikogemus. Nad kalduvad keskenduma sellele, miks midagi ei peaks tegema või ei saa teha. Reeglites näpuga järge ajavad juristid moodustavad keeldujate koori …” („Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012 Lk 88), siis … Ka siis kui liiga paksu tavotiga rattajooksu ja ketti määrida, libedat kulgu ei saa, tühi, raske sõtkumine ja prahi korjamine veomehhanismi.

Tundes ise paljusid häid ja nutikaid juriste, siis kinnitan, et eelnimetatu pole juristide üldtunnus, vaid see võib juhtuda halbade tegurite kokkusattumusel ja siis kui süsteem ei ole isepuhastuv või regulaarse tehnokontrolliga kindlustatud. Tahtes olemuslikult teha head, kaitsta kurja vastu justkui kõige nõrgemaid võib igast ravimist saada mürk. Kange mürk. Mis aga puutub tõeliselt headesse juristidesse, nende süsteemitunnetusse, siis on nendega nauditav koos töötada. Muide, et mitte oma arveametnike vennaskonda ära unustada, siis: „Thomas Jefferson on juristide kohta öelnud: „Juristid on kõigis küsimustes kahevahel ja kui me saaksime tegutseda ainult siis, kui ühelgi juristil pole midagi selle vastu lisada, siis ei teeks me mitte midagi.” Mulle tundub, et see kehtib ka majandusteadlaste suhtes.” (R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012 lk 244). Vaat selline lugu. Kõik me oleme kahe vahel, kuid see ei tähenda otsustamatust (otsusta+matus) vaid kaalutletud otsuseid.

 Otsustusmehhanism on umbes, iga liigutust seda puhastada saadab Suurte Otsustavate mittetegijate ühendkoori võimas refrään: „seda ei saa teha, sest see on vastuolus Põhiseadusega!“. Kuid hooldusettepanekud ei ole vastuolus Põhiseaduse vaid selle tõlgendamiste tõlgendamise tõlgendamistega. Kohati hirmutavalt sarnaseks kujunev õigusruum Vaheriigi õigusruumiga, mil kõik mida polnud lubatud oli keelatud. Tundub, et meie Pilvepiir  ja Dr Riik püüavad samsse punkti jõuda teiselt poolt, keelates, reguleerides, kontrollides kõike, et vabadusi jääks võimalikult väheks. Tulemus on sama – vabadusetus. Tegemist on Põhiseaduse kitsendamisega. Nii sõnas kui teos. Tegemist on Põhiseaduse ahistava kitsendamisega. Sedasama risustatud manuaali kasutut kasutamist näeme igal sammu, alates pasunakooride ühendamisest ja lõpetades õdede töötingimuste ja palgakokkuleppega. 

Kõige ilmekam otsustamatuse näide on see, mis toimub metsa ümber. Vaadake, see on valdkond, millega saaks Dr Riik olla poliitikakujundaja ja seaduskuulekuse musternäidis. Eeskuju meile kõigile. Kõik hoovad on DR Riigi käes, alates seadusloomest kuni metsade (enamuse) omamise, nende raiemahtude ja uuendamiseni välja, kuid … Kuid me pole isekeskis suutnud kokku leppida, mis asi see metski on. Kuidas seda lõigata, kuidas kasvatada? Ainuke puu mis sellest vaidlusest võrsub on mittemõistmise ja vihkamise puu. Asi on läinud nii kaugele, et entusiastid on kitunud Dr Riigi tegevuse peale liidupealinna. Mage värk muidugi, kituda liidupealinna, täpselt nagu Vaheriigi ajal. Samas näitab metsaga seonduv kõige kujukamalt, et isegi siis, kui kõik hoovad on Dr Riigi käes, siis pole sellest mingit kasu, kui otsustusmehhanism on tuksis. Millist eeskujumudelit Dr Riik meile metsa näitel tegelikult demonstreerib? Poliitturu otsustusmehhanism on ummistunud juriidilisest prahist, mis viskab edasiliikumist takistavalt pidevalt veoketti maha. Kui me tahame edasi liikuda, siis peame me mehhanismi lahti võtma ja puhastama, timmima ja määrima.

 Targutusi:

 T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015

 Lk 190 „Kindral Trurong ütles, et tema päranduseks oli „pikk ja väärtuslik aeg, millel … lasti pöördumatult kaotsi minna“ ja mille jooksul oleka olnud võimalik luua Vietnami külades turvalisus.“ Kindral Williamsist USA vanemnõustaja lahkumisest Vietnamist

Lk 198 „Maaväe kindralid ei tulnud toime oma peamise ülesandega ehk seega ei mõistnud sõda, milles nad osalesid, ega leidnud tõhusat reageerimisviisi. „Meid hallati kaunilt ja juhiti ebapiisavalt,“ kirjutas O´Meara „Me olime härra McNamara armee – materiaalses mõttes kõige rikkam ja vaimses mõttes üks vaesemaid maavägesid, kes on kunagi lahinguväljale astunud.““

Lk 222 „Teisel aastakümnel pärast teise maailmasõja lõppemist olid Ameerika relvajõudude kõrgema juhtkonna valdavaks tunnusjooneks saanud erialane ülbus, kujutlusvõime nappus ning moraalne ja intellektuaalne tundetus, mis pani neid neid muidu arukaid mehi tobedalt käituma“

 

M. Perarnau „Pep Guardiola“ Rumori Publishing OÜ 2016

 

Lk 290 „Me ei võida, kui te ei mängi kogu hingest ja ei jookse nagu loomad.“

Lk 444 „G. Kasparov „ Juba 1986 aastal, kui võitsin oma teise maailmameistritiitli, teadsin kindlalt, kes minust viimaks jagu saab.“ „Kas tõesti? Kes siis?“ küsis treener. „Aeg, Pep, aeg …““

 

Lagercrantz „See mis ei tapa“ Varrak 201

Lk 108 „Häkkerite abiga võib varastada, advokaatide abiga aga vargus seaduslikuks muuta. Kuidas Balder ütleski?“ „Me oleme seaduse ees võrdsed – kui me maksame võrdselt.“

Lk 395 „Keegi ei lekita mingit infot, kui see ei ole tema huvides. Mõnel on motiiviks õilis soov õiglust jalule seada, tahtmine paljastada korruptsiooni või ahistamist. Aga enamasti on küsimus võimumängus – eesmärgiks on vaenlane põhja lasta ja oma positsiooni parandada. Seepärast ei tohi reporter kunagi unustada küsimust: miks mulle seda räägitakse?

(…) Iga paljastus nõrgendab vääramatult kellegi positsiooni ja tugevdab seega teiste mõju. Iga oma koha kaotanud võimukandja asendatakse kiiresti uuega, kes ei pruugi eelmisest tingimata parem olla. (…)“