Lõpetamata lugude jälgedes V2

 

 Oleks & Poleks  (PM-le 13.05.21)                                         

Hiljuti täitus 100 päeva valitsuse ametisse astumisest. Peaaegu nagu juubel, tehti kokkuvõtteid 100 eesmärkidest, pingutatud oli tublisti, omad patsutasid õlale, teised … teised ei pannud tähelegi. Muidugi on 100 päeva võimu üpris tinglik võrreldes sellele eelneva 1000 tööpäevase mitte võimul olemisega. Pelgalt sisseelamisaeg, millega ei jõua suurt midagi  teha, kui sellele ei eelne põhjalik eeltöö. Nagu ütlevad klassikud:  „Kuid praktikas vastutavad ministrid poliitika eest suhteliselt vähe, sest valitsuse kasulik tööiga on umbes kaks aastat. Esimene aasta kulub selleks, et jõuda arusaamisele, et valitsuses olles ei saa nad pidada kinni lubadustest, mis anti opositsioonis olles: kui valitsus on moodustatud, peab ta hakkama tegelema reaalselt eksisteerivate probleemidega, mis on eranditult seotud valitseva majandusliku olukorraga, mis omakorda on alatai kas siis kohutav või katastroofiline, ning seda tõestavad hirmuäratavad faktid hoiti rahva ja seega ka opositsiooni eest eranditult alati saladuses. (…) Seega hakkavad ministrid reaalset situatsiooni riigis mõistma umbes kaksteist kuni kaheksateist kuud pärast ametisse asumist. Sellele järgneb umbes kaks aastat potentsiaalselt tõsist valitsustööd – pärast mida algab ettevalmistus järgmisteks üldvalimisteks. Sellest hetkest muutuvad saavutused riigijuhtimise vallas teisejärguliseks, võrreldes häälte võitmisega – või pigem, häälte võitmine muutub ainsaks saavutuse mõõdupuuks. Viimased kaks aastat sarnanevad eksami jaoks tuupimisega. Midagi uut ei tehta, eesmärgiks on ainult läbisaamine.“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 365). Vaat selline klassikaline ajakava, seepärast oleks õigem vaadata, milliste strateegiaid arendati välja 1000 tööpäevaga opositsioonis. Opositsioonipink on hea vahepeatus, et mõelda tehtu üle, koht, kus võivad, kuid ei pruugi, sündida kõige julgemad, murrangulisemad ideed. Kuidas seekord läks? Ootused olid kõrged. Süüvides pakutavatesse kavanditesse tekkib nõutus. Ilmselt ootasime meie teiega seekordselt vahtkonnavahetusest midagi uut, midagi murrangulist, midagi … Kasvõi midagigi, mis näitaks meile suunda välja kolmikkriisi kurbusest. Nii, et ootus oli, kuid kahjuks on eesmärgid banaalsevõitu loksumine pensioni-, rohe- ja digilainetel. Valimismeeleolu. Aga ometi oleks just seekord võinud … Oleks lausa pidanud …Muide, kas olete märganud, et RES (ka 100 päeva eesmärgid) arvustades ei alusta me algusest, me arvustame riigieelarve strateegiat, kuid milline on RIIGI STRATEEGIA?  Ilusõnalisi strateegiadokumente on küllaga, kuid strateegiat ei ole. Seega on Dr Riik meile pakkumas eelarvestrateegiat ilma riigi strateegiata. Mittestrateegia strateegilise  rahastamise strateegia (nagu mainis minu õpetatud sõber)? Jabur olukord. Muidugi au ja kiitus Dr Riigile, kes on teinud hunnituid ponnistusi saavutada parimat tulemust mittestrateegia strateegiliseks kõige mõistlikumaks rahastamiseks, kuid see ei päästa meid meie tuleviku eest. Nagu Sun Zi öelnud: “ Strateegia, ilma taktikata on pikk tee võiduni, taktika ilma strateegiata viib paratamatult lüüasaamiseni.“ (L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016 lk 10).  Olukord on jabur veel seetõttu, et inimeste meelestatus mingite arengute suhtes kujunevad lähtudes nende ootustest. Seekord oodati midagigi uut, midagi mille nimel tasub pingutada, isegi mille nimel tasub kannatada, kuid uut ei olnud. Kahju, väga kahju. Võimekus ju oli. Käivitavat, jõukust tootvat, mehhanismi ei olnud, oli vaid jagamise ja irdlausete jada.

 Tekkib omamoodi ajalooline de javu tunnetus. Kui Stalin suri, siis asuti USA-s uurima, „ …mis kavalad mõtted on valitsuse toimikutes peidus ja millised plaanid on koostatud. Ja me leidsime, et seitsmeaastase  suupruukimise tulemus on SUUR ÜMMARGUNE NULL. Meil pole mingit plaani.“  (J Rubenstein „Stalini viimased päevad“  Imeline Ajalugu 2016 lk 176)  Eisenhower tõdes tarmukalt: „… et kõik on tüdinenud Nõukogude režiimi süüdistamisest. Kõige tähtsam on küsimus, mis on MEIL maailmale pakkuda? Mida oleme MEIE valmis tegema? Kui me ei saa punktidena – lihtsalt A,B,C,D,E,F,G,H – ülesse lugeda, mida me pakume, siis pole midagi öelda.“

 Niisiis milline on meie plaan, meie ABC? Ei saa ju pidada tõsiseltvõetavaks plaaniks, et: „Uuendamisel on ka riigireformi tegevuskava, et kujundada jätkusuutlik, tõhus ja elanikkonna vajadustega arvestav riigivalitsemine„? Tundub uskumatu, et DR Riik pole siiani aru saanud, et Riigireformi pole, mida pole seda ei saa uuendada. Elementaarne. Lp J. Raidla formuleeris 2016 a Riigikogu kõnetoolist, mida on vaja Riigireformiks: Riigikogul tuleb määratleda riigireformi eesmärk; riigireformi mõiste ja sisu, ning riigireformi mõõtkava ajas ja ruumis. Ja veel: „Riigikogu on parlamentarismi gravitatsioonikeskus. Loogiliselt peaks riigikogu olema ka Riigireformi gravitatsioonikeskus“. Elementaarne Riigikogu pole  riigireformi mõistet, sisu ega eesmärki kindlaks määranud, seega reformi pole. . Jäävad üle järgmised võimalused: Dr Riik uuendab riigireformikava mingis teises riigis; Dr Riik teeb riigireformi illegaalsest ehk tegemist on mitte riigireformi vaid riigipöördega või kolmandaks (kõige tõenäolisemalt), riigireformi mõiste on Dr Riigi poolt sisutühjendatud. Jäädavalt? Gravitatsiooni pole, Riigireformi pole, Tühisõnad on. Hõljume igas moetuules sinna-tänna. Suunatult. Gravitatsioonita sihitud tegevused on kallid ja ebatõhusad. Näiteks maal elamine on tore, kuid mõttejada: „Soodustame inimeste tagasipöördumist maapiirkondadesse ning noorte eneseteostuse võimalusi maal“  teeb nõutuks.  Valimismõte? Miks soodustame? Kuidas soodustame? Kas jätkame riigiabiga kortermajadesse panustamist, riigimajade ehitamise ja bürokraatlike töökohtade levitamisega maakohtadesse.  Ilus mõte? Valimismõte? See ei too kaasa tootlikkuse kasvu, inimeste rahulolu, ettevõtluse ärkamist, SKT kasvust rääkimata, see toob kaasa vaid bürokraatia peitmise valdadesse. Jätkuva kalli allakäigu. Üldine ettevõtlikkuse keskkond parandaks küll asja. Igaüks ise.

 Meie teiega peame paljudes asjades mõtteloogikat muutma, lausa ümber pöörama.  Visioon võiks olla, et „ Eesti ongi linn, linn oma keskuste ja äärelinnadega“. NB! Äärelinnade/aedlinnade mitte ääremaaga, see oleks hoopis teistpidi vaade, teistpidi areng ja võimalus tasakaalustatud tõhusale, elegantsele ja intelligentsele  Eestile.  Kuid Aedlinna kontseptsioon üksi ei toimi, see toob kohe kaasa liikuvuse probleemi. Praegune liikuvusarengu kavade puudulikkus on selles, et need on kujundatud Dr Riigi valest eeldusest turutoimesse, suuriiklikest ambitsioonidest ja  liidulistest tarkdokumentidest, mis ei ühti meie võimaluste/vajadustega. Kuid liikuvuse/logistika komponent  on strateegiate strateegia aluseks. Inimesed sh ettevõtjad teevad strateegilisi otsuseid lähtudes logistilistest võimalustest ning isiklikust mugavusest/nauditavusest. Liikuvusega seostub ka  5G maailm, kui uusilma avastamise ja kasutamise strateegia (viimasest miilist rääkimata). Meie arengu aluseks on sidussüsteem, mitte loosungimassiiv.  Sõnad on õiged, kuid tegevused ei ole sidusad ega üksteist toetavad. Tundub, et Dr Riik pole saanud aru kogu värkvõrgu paradigmat muutvast olemusest, selle strateegilisest juhtimise vajalikkusest. 5G pole kassipiltide kiirlaadimispunkt, vaid uus vereringe. Tuleviku vereringe. Dr Riik, kuidas selle vereringega lood on?

Mida siis oleks ja mida poleks? Oleks pidanud välja töötama strateegiad, need variantsuses läbi mängima kui staabiõppused, igale tegevusele hinnasildi juurde kirjutama ja tegema nendest üksteist toetavate/rohkendavate tegevuste aegrea/hierarhia. Jäi tegemata? Pole.   Väga kahju, meie teiega kaotame aega, seda inimese jaoks ainukest tõeliselt taastumatut ressurssi. OLEKS pidanud ette valmistama strateegiad: Eesti kui aedlinn mitte ääremaa; Eesti kui tootlikkuskasvu keskkond; Eesti kui haridusmässaja; Eesti kui riigireformi läbinud korrastatud administreerimisega modernne tõhus loovusel põhinev riik; Eesti kui intelligentne ja elegantne rohepööraja (mitte vulgaarprimitivist), Eesti vajab tingimatult täiesti uut mehhanismi nii haigus- ja pensioni kindlustuses, kui ka võtit sotsiaalses lõpplahenduses. Kõike riputada riigieelarve kaela murrab riigieelarve kaela. Tootlikkuse kasv ja omaosalus on selle OLEKSI (või PEAKS?) priinimi. Kõike seda ja palju muudki OLEKS tahtnud Dr Riigi strateegiates näha, Kui OLEKS, siis POLEKS: pidanud arutama maksutõusude üle, otsida 7000 IT spetsi, närutada tervishoiutöötajate ja õpetajate palkadega, solvata päästetöötajaid ja korrakaitsjaid, kärpida avalikke teenuseid jne. Siis OLEKS võimalik olnud luua intelligentne, elegantne, tõhus, jätkusuutlik Ühisruum.

Mõttepööre. Kui ainukene mõte olukorra päästmiseks on maksudebati avamine, sest riigi kulutused ületavad juba pikka aega tulusid, siis me saamegi maksutõusu ja edasise majanduslanguse. Kuid kui me avaksime tootlikkuse debati, siis saame tootlikkuse tõusu ja maksulanguse. Ajal mil suur osa ettevõtjaid elab kui oma isiklikus krematooriumis, mil algul põletati sääste ja nüüd elujõudu, peab Dr Riik tegema konkreetseid strateegilisi kaalutud/arvestatud otsuseid: A, B, C. Veel pole hilja alustada strateegitsemist.