Kuureisi eripärad „Titanic 13ga“: V4 Luiskamise lugu

 

Elu on täis üllatusi. Valikuid ka. Kui ma oma kirjatükkide puhul olen püüdnud esitada loogiliste jadade kogumit, mis viiks mingi loogilispositiivse tulemini, siis seekord olen raskustes. Pigem on tegemist ebaloogilise keskkonna jadakildudega, omamoodi kaleidoskoobiga, millest positiivset tulemit on raske välja arvutada. Teadagi ebatõe najal tõde ei kuuluta. Kuid midagi positiivset on ka selles, kui me teeme vahet ebatõel ja päristõel 

Niisiis. Meie teiega tegelesime justkui Apollo 13 laadse kriisikuhja maandamisega, kuid poliitturg valis (peale seda kui neid oli valitud) hoopis „Titanicule“ tagasikolimise. Kummaline valik. Meil teiega jäi olude arutamine katki selle koha peal kus lennujuht Gene Kranz veab vigastatud laeva lennutrajektoori tahvlile ja näitab ristikesega, et inseneride arvutuste järgi ei jätku energiat Maale jõudmiseks,  aga … Aga siis istutati meid vajuvale „Titanicule“ ja toimus kokkupõrge  KOLE-ga.(KOalitsiooniLEpe). Määratlesime end ühe vajaduspõhise nõrkushetkega vajuvaks „Titanicuks“. Uus jutt. Uus olukord. Suund muutus. Niisiis on maandumine päevakorrast maas ja andmata endale aru, et koliti üle strateegiale kuidas uputada „Titanic“.

Nagu mainitud - uus mäng. Ilmselgelt on astud (maksutõusud) titaniculikult vett ühest trümmist teise pumpama – energia kaob, kuid laeva ujuvus väheneb igal juhul. Usaldus ka.

Tuled põlevad, orkester mängib, kuid valitud meetmed  uputavad laeva kavakindlalt, sest vee pumpamine ühest trümmist teise ei aita parandada püstivust ega ära hoida katastroofi. Tundub, et administratsioon ei tea (või ei julge) midagi innovatiivset teha ja kasutades R D Precht („Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.“ TÜK 2019 Lk 44) väljaütlemist digimaaima kohta: „Me paigutame Titanicul lamamistoole ümber“.

 KOLE kui valmiaines?

 KOLE on mahukas sõnajadade komplekt, kuid suuresti tundub, et KOLE sisu võib kokku võtta kahe I Krõlovi valmiga

1.Elevant maavalitsejaks ja käsitleb huntide valitsemishanget lammaste üle: „Valitseja armulik, eks lubanud sa ise maksu meil võtta kasukate jaoks – ees talv on pikk; see maks on väike, täitsa mööda jaksu; ei rohkem ega vähem – nõnda oli jutt – kui ühe naha annab iga utt.“ Noh olgu nõnda, pidage siis silmas, et ainult ühe, (…) ja  valskust teha – mitte ilmas! Või muidu  lõpp sel lool võib saada sant“. „Kes annab au ja jõu, ent mitte tarka nõu, ei head see tee ka siis, kui süda – parim pant.“

2.Kvartett kui ehe näide ministeeriumite „ümberpistmisest“: „Meil noodid olemas ja pillid ka, kuid – kuidas istuda käib üle jõu.“ „Et muusik olla, vaja osata ja vaja kõrvu, õrnemaid kui antud teile, „ Nii vastas Ööbik neile. „Kuid teie, istuge kas nii või naa, teist mängumehi ikkagi ei saa.“.

 Bilanss: tasakaalu pole ja ei tule

See on nüüd see temaatika, millest üldse ei tahaks arutada. Miks peakski koju jõudva „Apollo“ pardalt uppuvale „Titanicule“ kolimist arutama … tõsimeelselt. Isegi mõelda ei tahaks, kuid kuna üks õpetatud sõber küsis minu arvamust KOLE kohta ja teine õpetatud sõber küsis, et:  „Kas kavandatud maksutõusud viivad eelarve tasakaalu?“ siis peame natukene seda teemat käsitlema, sest tõsimeelse kriisilahendamisega pole ka enam kiiret kui meid on istutatud „Apollolt“ ümber „Titanicule“. Pole midagi lahendada. Aga läheme liikuma:

- Teisele küsimusele ehk tasakaaluküsimusele on lihtne vastata – EI. Isegi mõte sellest, et niisuguste võtetega, nagu praegu püütakse käima tõmmata, saaks eelarve tasakaalu viia on … kummastav. Lausa pöörane. Muide isegi PM tunnistas: „Aga isegi praegusega, nende maksutõusudega, mis tuleb teha, saame kolmeprotsendilise puudujäägi. Ehk suudame seda hoida, me ei suuda isegi mitte tasakaalu minna. (ERR 10.04.23) . Mida need meetmed siis aitavad? Aeglasemalt uppuda? Kangelaslikumalt? „Isegi praegu välja hõigatud maksutõusude järel on puudu veel vähemalt 400 miljonit eurot.“ (ÄP  20.04.23) Selle jutu tõlge võiks olla see, et me laseme ettevõtlusest investeerimiseks vajalikud elumahlad välja ja vähendame tarbijate ostujõudu, kuid majanduse arengukiirendust ja tootlikkuse kasvu  ning tasakaalu ei saavuta. Mnjah, kummaline kriisilahendus.

Tasakaal on muide vaga tähtis. Küsimus on üksnes  selles, kuidas eelarve leket sulustada. Üks on selge, et ühest trümmist teise raha pumbates meie rahalaeva püstivus ei suurene, vaid väheneb ümberjagamiskulude, tegemata tulevikuinvesteeringute/arengupeetus, valede hinnasignaalide, ebeefektiivsuse jätkumise ja administratsioonide valelootustes pettumise võrra. Kuna süsteem on ebatõhus, siis eelarveraha pihkumine jätkub ning mingit tasakaalupunkti eelarves loota pole. Võib arvata, et tasakaalupunkt nihkub ikka kaugemale.

 Sihitu ulpimine

 Kurbloolisus on selles, et KOLE-l ei ole sihti. KOLE sisaldab küll huvitavaid sõnajadasid, irdsoove, ihasid, kuid arenguvisiooni, kasvuvisiooni, selles ei ole. Eesmärgid on asendunud ihadega. Nagu märgib Ray. Dalio („Põhimõtted“ ÄP 2018 Lk 173/190):  „Teadvustades kõrgema tasandi tagajärgi, millest lähtuvalt loodus asjad paika paneb, olen mõistnud, et harva saavutavad eesmärke inimesed, kes annavad liigselt kaalu otsuste esmastele tagajärgedele ning ignoreerivad teiseseid ja kõrgema tasandi tagajärgi. Põhjus on selles, et esmased tagajärjed on sageli teiseste tagajärgedega vastuolus ja see põhjustab suuri otsustusvigu.“

„Päris sageli on esmased tagajärjed kiusatused, mis lähevad meile maksma selle, mida tegelikult tahame; vahel on esmased tagajärjed meie teel seisvad takistused. Tundub peaaegu, nagu jaotaks loodus meid selle järgi, et annab meile mõlema tasandi tagajärgi kaasa toovaid trikiga valikuid ja karistab neid, kes otsustavad ainuüksi esmastest tagajärgedest lähtudes.“

Ja veelgi täpsemalt neile, kes asjast aru senini aru ei saanud: „ Ära aja segi eesmärke ja iha. Korralik eesmärk on miski, mida sul on tõesti vaja saavutada. Iha on soov millegi järele., mis võib sul takistada eesmärkide saavutamist. Üldjuhul on ihad esmased tagajärjed. Näiteks võib su eesmärk olla hea kehaline vorm, aga iha süüa maitsvat, kuid ebatervislikku toitu. Ära mõista mind valesti: kui tahad olla diivanikaunistus, ei ole mul selle vastu midagi. Võid püüda saavutada ükskõik milliseid eesmärke. Aga kui sa diivanikaunistus olla ei taha, siis parem ära tee krõpsupakki lahti.“ Ja praegune KOLE on riigirahanduslikult krõpsupaki lahtitegemine, mitte treeningprogramm hea vormi saavutamiseks.

Lend „Titanicuga“?

Esimese küsimuse peale. „Mida  KOLEst arvata?“, siis … See KOLE oli nii kole, et nii kole pole ükski KOLE ajalises kontekstis kunagi enne olnud. Tundub, et juba enne seda Valitsemishanget, selle  ajal ja järel tehti poliitmaailma poolt kõik valesti mida valesti teha andis.

Ühest küljest oli juba Valitsemishanke debattides nii palju luisku sees, et paljudel meil teiega ei pidanud närv vastu ja loobusid sellisest edevuse ja ebakompetentsuse (või ebatõe) toksilise kombinatsiooni tarbimisest. Osad meist teiega pole siiani taastunud tõsisest ebatõe mürgistusest. Nende lubaduste, plaanide ja uitmõtete kogum ei andnud bilansi kokku. Ei mingil moel.  Tegelikult oli üpris alandav kuulata, kui tobudeks meid teiega peeti. Nüüd, peale valimisi, lisandus sellele ka kõrgeima võimu kandja massiline ja varjamatu halvustamine - a´la ise olite lollid. Ei mingit au ega häbi tunnet.

 

Reforme tapetakse reformidega

 

Ainukeseks lootusekiireks KOLE-s olid mõningad  Riigireformiga  alustamist sisaldavad lubadused. See oleks koheselt käivitades andnud aastakese pärast esimesed positiivsed tulemid nii kulude vähendamise, tööjõuolukorra, kui ettevõtluskeskkonna rajuks parandamiseks. Pikapeale oleks sellest tulnud tõhus kasvumootor koos tootlikkuse tõusu, säästetud koguajaga/loodusega  ning loomingulisus oleks aidanud majanduse (ja ka kõik muu) tunduvalt paremale tasemele. Raudpolt!

Kuid see lootusekene kustus, sest Riigireform hukutati juba enne selle alustamist, asendades selle bürokraatliku sildivahetusmänguga ministeeriumite kindlustornidel. Niisiis otsustati mitu võtmeministeeriumi „reorganiseerida“ … ilma aruteluta, valdkonna asjatundjateta nõu pidamata. Kas see ongi mingi mürgine derivaat Riigireformist? Äkki on see „personaalne riik“ (et persoonid teevad riigiga nagu tahavad … personaalselt)? Oeh, see tähendab, et ministeeriumid (ja nende haldusala asutused) tegelevad sel aastal enesekaitsega ja kohasäilitamisega uues süsteemis ning järgmisel aastal hakkavad uusi „strateegiaid“ koostama. Riigireformi ettevalmistamiseks ja selle alusauditiks ei jää lihtsalt aega. Tahtmist ja julgust ka. Olen reorganiseerinud erinevaid süsteeme kümneid kordi ja mind on reorganiseeritud kümneid kordi nii, et isegi väga mõistlikus olukorras, osapoolte ühiste huvide korral, pole suurtes süsteemides alla aastat täisvõimsust oodata. Kui läheb hõõrumiseks, siis … Kõik hangub. Tuleb oodata kuni suur osa tegevustest paika loksub, „sisse kantakse“ nagu mugav king ja uue võimekuse (või võimetuse) omandab. Pealegi kipub selliste liida-lahuta protsessides kaduma minema just need, kes valdkonda tegelikult tunnevad (kuid pole „piisavalt diplomaatilised“ oma sõnaseades). Tegemist on täiesti läbi mõtlemata struktuuriarhidektuuriga, mis säilitab/põlistab pidukondlikud irdtornid. Teisalt viib uus arhitektuur ühe valdkonna arendamise mitme ministeeriumi alla (nagu näiteks transpordisüsteem jne.), mis tähendab, et süsteem ei ole ei süsteemne, tõhus ega edulaineline.. Kahe pere koerast pole kunagi asja: sööb mõlema juures, kuid ei valva kummagi juures. Nii on. Käesolev sildivahetus ja valdkondade „ümberpistmine“ lähtub ilmselt pidukondade soovist ühe või teise valdkonnaga tegeleda, mitte riigi kui terviku vajadustest. Seega kõik tärganud lootused riigi õigesse mõõtu timmimiseks nagu riigireform, personaalne riik ja kokkuhoid on pelgalt riigiluule vormid, kuid mitte tõsised strateegiad. Kahju. Kui Riigireform oleks võinud olla meie järgmine edulugu, siis kõik muu on nagunii edutu, sest põhineb heal juhul eufemismidel, kuid põhiliselt siiski ebatõel.

 Murdev utt ja magav sutt

 Eufemism ehk peitesõna on teatavasti mahendav väljend, mida kasutatakse ebasündsa või  sobimatuks peetava sõna/väljendi asemel. Vanarahvas kasutas peitsõnu põlisuskumustest lähtuvatest tõekspidamistest, et kurja karjast eemale hoida. Näiteks nimetati hunti küll hallivatimeheks, metsakutsuks, küll kriimsilmaks, kuid sellest hundi olemus ei muutunud. Hunt murdis ikka … kui sai. Samuti ei muuda räigete maksutõusude  kavatsuse mahasalgamise nimetades seda eufemismina riigirahanduse kordaseadmiseks, kavatsuse ega teo olemust..  Selline sõnaseade väljub eufemismi mõistest. Tekstis hundi asendamine jänesega pole eufemism, vaid püünis tavalise tähelepanelikkuse olukorras.  Kuid kui eufemismid muutuvad püüniselikeks tõe varjamisteks, siis toob see kaasa usalduse erosiooni.

Kurbloolisus on selles, et usalduse erosioon ei taba ainult neid pidukondi, kes on oma tegudes (ja sõnades) olnud kõlvatud, ebasündsad või sobimatud, vaid see jätab üldistusena märgi kogu poliitturule.  Paljud heausksed kõrgeima võimu kandjad ei usalda enam poliitturu sõnumeid. Ei sellel korral, ei järgmisel. Toimub järjekordne kapseldumine „oma hõimudesse“.

Vaadake, „Lugege mu suu pealt …“ oli viimane maksuteemaline avaldus maksude kohta, peale seda räägiti küll erinevaid variante riigirahastuse korrastamisest, kuid suu pealt lugemist … ei annulleeritud, see jäi kehtima. Kurakäelised ja Kahevahelpidukond küll rääkisid maksutõusudest, kuid nende äriplaani ei valitud. Ei peetud jätkusuutlikuks.

 Vabandamise vägi

 Liaska KOLE-le enesele teeb murelikuks  see, et kolme pidukonna volikogud (või kuidas neid kogumeid iganes nimetataksegi) arutasid ja ... kiitsid heaks KOLE. Hm, mõelgem nüüd selle üle, mille kogud heaks kiitsid? Ühehäälselt? Kas nad kiitsid heaks kokkuleppe? Või nad arutasid ja seejärel kiitsid heaks luiskamise. Siuhti! Nad kiitsid kogumis heaks ebatõe. Nende edasine tõde on ebatõde? Mitte keegi ei tõusnud ülesse ja ei protesteerinud valjuhäälselt, et me ei saa sellist lepet heaks kiita, kuna see ei vasta meie lubadustele, meie väärtustele. Mida selline käitumine ütleb kogude väärtushinnangute kohta? Pilvepiiri enamuse väärtushinnangute kohta. Eks ole - hea küsimus. Kas võim on ainus tõe kriteerium. 

Nagu märgib J Diamond „Võim“ ÄP 2018 Lk 47/50/57/174) „Korruptsioon leiab aset siis, kui vahendid, ajend ja võimalused kohtuvad. Üks põhjusi, miks võim on nii saatanlik, seisnebki selles, et võim ise annab inimestele vahendid ja võimaluse võimu kuritarvitamiseks.“ 

„Võim on midagi enamat kui jõud midagi teha: see: otseselt või kaudselt mõju avaldada ja volitusi anda. See on vabadus mitte teha; mitte sobituda, mitte kohanduda ja mitte tunda teiste survet. Võim muudab meid ühiskondlike ootuste suhtes immuunseks.“

 „Täpsemalt öeldes, kõrge staatus ja suur võim pidurdavad meie võimet näha asju kellegi teise vaatenurgast. Psühholoogias on teise vaatenurgale asumine oluline sotsiaalsete sidemete loomise ja säilitamise viis. Enese kellegi teise nahka kijutlemise võime on väga tähtis sotsiaalne oskus – hädavajalik sõprade leidmiseks, lähedaste suhete säilitamiseks ja konfliktide lahendamiseks. Samas oskavad kõrge positsiooni ja suure võimu omajad seda kehvasti. Õigupoolest peab see paika meie kõigi puhul, kui meile saab osaks väikseimgi võimukübeke. Nagu Mindell otse välja ütleb: kõrge staatuses kaotame me teiste suhtes teadlikkuse.“

 „Mida kõrgemale te organisatsiooni hierarhias ronite, seda nõrgemaks jääb teie side tegelikkusega. Mäletate võimu nn surmatsooni? Te ei saa enam oma tegevuse kohta vahetut tagasisidet ning te ei koge ka oma otsuste ja tegevuste tagajärgi nii, nagu teised seda teevad. Te elate mullis, teid ümbritsevad inimesed, kellel on seoses teie võimurolliga omad huvid mängus. Nad võib-olla kardavad teie autoriteeti või olenevad teist, sest teie tagate neile elatise. Teiega seotud olemine suurendab nende karjäärivõimalusi ning nad võivad emotsionaalselt sõltuda teie armastusest ja tähelepanust.“

„Kui kõik teiega samas mullis olijad kinnitavad teie kõrge staatusega rolli, ei näe te enam ennast selgelt ega oska ennast ega oma tegevuse tõhusust hinnata. Veelgi enam – sellisel juhul on kerge langeda ennast toetavate veendumuste ja hinnangute ohvriks, mis teie omakasu veelgi süvendavad. Inimestel ja organisatsioonidel on oht kalduda enda tegevusele kinnitust otsima (…) – me valime välja teabe, mis kinnitab seda, mida me juba niigi teame, ning eirame seda, mis seda ei kinnita. Isegi ilma võimuta on inimestel kombeks uskuda seda, mida nad tahavad uskuda. Faktid käigu kuradile. Teabel, mis on vastuolus sellega, mida tahaksime uskuda, on pea võimatu tungida läbi ego ja selle omakasupüüdlike teooriate tulemüüri.“

Tegelikult oleks ka peale valimisvõitu võinud tulla välja maksutõusuga, kuid mitte üleolevas ja arrogantses (ülbe, kõrk, häbematu)  sõnastuses (a´la ise olete lollid) vormis, vaid alustada vabandusest. Vabandus annab hoopis teise helistiku, see näitab alandlikkust (isegi kui see on teesklus). Edasi oleks võinud tõdeda, et majanduse seis on jätkuvalt halvenenud ja meie lootsime (sic! Olles kolmandat vahetust koalitsiooni juhtivpidukond?), et suudame ülekulutusi (sh. enda tehtud) absorbeerida majanduskasvule toetades. Siis oleks võinud lisada, et samas pole meil ainuotsustus (kui tahate, et meie „ka vastutaks“, siis valige meid rohkem), sest ka koalitsioonipartnerite osad eesmärgid vajavad rahastamist, seepärast … jne, jne. Oeh, vabandamise viise on äraarvamatult palju.

 Tee minu sõnade järgi ...

 

Meie teiega oma igapäevaelus elame võimalustepõhises maailmas. Me peame toime tulema oma sissetulekutega ja rangelt kontrollitud kodulaenude või autoliisingutega. Poliitmaailm on meie „kaitseks“ loonud terve kaitsemehhanismide kaskaadi alates identifitseeritud spordilotost kuni SMS laenude piiranguteni, kuid … Kuid Dr Riik ei ela nende enda poolt kehtestatud reeglite/põhimõtete järgi, vaid on juba pikalt tõelise mängusõltlasena sukeldunud SMS laenude ja lotomaailma illusioonidesse. Siin me nüüd oleme, Dr Riik on teinud (mängu)vajaduspõhiseid kulutusi ja meie peame need mänguvõlad kinni maksma. Mis muud, kui … Dr Riik on riigirahanduslikult olnud lõdva püksikummiga ja tõstab makse, et oma mängusõltuvust rahuldada. Pole just lustlik olukord, kuid … Tegelikult on olukord täpselt selline nagu mängusõltlase peres – pere peab mänguvõlad kinni maksma, kui … Kui mängusõltlast ravile ei saadeta. Ka Dr Riik peab hakkama saama sellega mis on võimaluspõhine. Ja nagu sõltlasel ei tohi me uskuda kõikvõimalikke „põhjendusi“ nagu: „kas me peame siis õpetajate/päästjate/meedikute palka vähendama“ või „kaitsekulud vajavad tõstmist“. Usutavasti oleks paariprotsendiline kaitsemaks eraldiseisvana olnud igati mõistetav, kuid lahustada seda leivakannika või liikuvuskulude lisamaksuga on küündimatu ebatõde. Samasugune ebatõde nagu ka trafaretne põrge eelpool nimetatute palkade osas. Vaadake kui palju on kasutatud õpetajate/päästjate/meedikute palgatõusu viigilehte maksude tõstmise põhjendusena ja kui palju need tegelikult „tõusnud“ on? Eks ole. Kokkuhoiukohti, millest annaks neid töötasusid tõsta on küllaga kui Riigireformiga peale hakkame.

Äravõtmise valu 

 Kuid lisaks mõttetutele ja sihitutele maksutõusudele  on asju, mida ei saa ega tohi teha, ei edaspidi, ei tagasipidi. Isegi kui peaks, ei tohi. See on usaldusküsimus, mitte (h)eksel. Usaldus on usaldus. Usaldus riigi vastu peab olema tingimatu ja riik ise peab olema usaldusväärne tingimatult. On täiesti selge, et kriisis tuleb teha väga valusaid kärpimislikke valikuid, kuid küsimus on selles, millest alustada ja kas see, mida just praegu (peaaegu sama koosseisuga valitsuse) poolt välja kuulutati kohe ka annulleerida tuleb? Suurimat pahameelt on tekitanud „Lasterikka pere toetuse vähenemine, toetuse indekseerimisest loobumine ning lasterikka pere toetuse sujuva lõppemise kehtetuks tunnistamine toob riigieelarvele kokkuhoidu sel aastal 5,1 miljonit eurot ning 2027. aastaks 151,8 miljonit eurot. Muudatused võimaldavad suunata lisaraha haavatavate sihtgruppide toetamiseks, näiteks erivajadusega lastele ja vanemliku hooleta lastele. Elatisabi suurendamise eesmärk on toetada nende perede majanduslikku toimetulekut, kes elavad kõige suuremas vaesuses.“ (Kahtlustan, et nelja aastaga abi või kokkuhoiu suurenemises 30x on mingi „krabi“ sees). Nagu märgitud, siis sama poliittiim pidas toetuste sellist tõstmist õigustatuks, lausa vajalikuks ja nüüd mõned kuud hiljem on saanud sellest „kokkuhoid“. Järjekordne eufemism? Ei tea, kuid järjekindlusetus küll. Pealegi kellest me räägime: „Sotsiaalkindlustusameti andmetel maksti 2022. aasta jooksul elatisabi 6160 lapse eest , st ligi 2% Eesti lastele. 2023. aasta 31. märtsi seisuga lasterikka pere toetust 24 846 perele, nendest 24 717 on pered, kus kasvab 3−6 last ning 129 pere, kus kasvab 7 ja enama last. Kokku kasvab lasterikastes peredes 80 739 last, mis moodustab 29% kõigist lapsetoetust saavatest lastest.“ Nii, et 129 suurperet oleksid peaaegu hukutanud riigirahanduse?  Kui panna siia juurde lahvandanud  Pilvepiiri kütuseskandaal, siis … Võiks ju küsida, kas olete solidaarsed oma suurperedega ja vähendate oma kuluhüvitisi näiteks 30%  Tegelikult on seda küsitud juba paarkümmend aastat. Mannetu värk. Krt.

Tõsiasi on, et: „ Inimesed vihkavad kaotust (…). Millegi kaotamine muudab teid keskmiselt kaks korda õnnetumaks, kui sama asja saamine õnnelikuks teeks. Võiks öelda, et inimesed „väldivad kaotusi“.“

Näide „Kui ma kruusi saan, ei taha ma sellest loobuda. Kui mul seda ei ole, ei tunne ma ka erilist vajadust seda osta. See tähendab, et inimesed ei omista asjadele kuigi konkreetset väärtust. Aga kui nad millestki loobuma peavad, teeb see neile rohkem haiget, kui sama asja omandamise rõõm.“ (R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018 lk 47)

„Üks selgeid avastusi eksperimentaalsest käitumuslikust majandusteadusest on, et inimesed on tundlikumad kaotustele kui tuludele.“  (F Fukuyama „Identiteet“ PMK 2022 lk 76)

 Usaldus & Lojaalsus

 Ärgem unustagem, et: „Usaldus on nagu vahetusraha juhi taskus. Iga kord kui teed hea juhtimisotsuse, teenid rohkem vahetusraha. Kui teed kehva otsuse, loovutad osa oma rahast inimestele. Igal juhil on uude ametisse asudes taskus teatud hulk vahetusraha. Mida iganes ta ka teeb, see kas kasvatab vahetusraha hulka või kahandab seda. Kui juht teeb ühe halva otsuse teise järel, tähendab see pidevaid väljamakseid. Siis ühel päeval, pärast viimast halba otsust on tal taskud järsku – ja pöördumatult – tühjad. Kusjuures see enam ei loe, kas viimane prohmakas oli suur või väike. Selles punktis on juba hilja. Kui vahetusraha otsas, oled juhina mängust väljas.” (J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc lk 89). Nüüdseks tundub, et usaldustasku on jäänud üpris hõredaks.

Ja seegi on vana tarkus, et: „ Inimesed ei hooli sellest, palju sa tead, enne kui nad teavad, palju sa hoolid.””

Kuid lojaalsuse väljateenimine on veel gramm raskem saavutada, sest: „Lojaalsus on vastastikune. Sa ei saa seda eeldada, kui sa ise seda kuhjade viisi ei paku. Lojaalsed liidrid loovad lojaalsed meeskonnad. Kokku hoidvad kambad võidavad. Aina kiiremini muutuvas maailmas on natukene vanamoodsat lojaalsust üks kurad väärt kaup.“ (James Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016 Lk175)

Ehk küsimus on selles, et kui kõrgeima võimu kandja enam ei usalda ebatõe rääkijaid, siis kas ta peaks oleme neile ... lojaalne? Eks ole hea küsimus. Seda küsimust on meil nüüd mitmed-setmed aastad aega mõelda

 Põhiseaduslik usaldusõpetus

 Usaldus on üks tähtis energiaressurss inimeste koostegevuses. Ilmselt oleme kõik osalenud mingitel juhtimiskoolitustel, kus tuleb ennast selg ees kukutada kaasosaleja poole lootuses/usalduses, et ta teis kinni püüab. See ongi usaldus. Sama usaldussuhe on meil teiega (kui kõrgema võimu kandjail) Eesti Vabariigis siis kui me osaleme valimistel (Riigikogu/KOV). Riik on ju meie endi loodud ja arendatud usaldusstruktuur, iga nelja aasta tagant usaldame meie teiega oma sünniõigusliku otsustusõiguse endi valitud volinikele. Tähelepanu, meie teiega loobume ajutiselt oma otsustusõigust nende kasuks, keda peame oma huvide parimateks esindajateks. Meie otsus põhineb usaldusökonoomikal. Meie teiega valik põhineb sellel, millise  äriplaani kandideerivad pidukonnad meile esitavad. Meie teiega valime, sest vaadake juba 1920  a PS sätestas, et „§ 1. Eesti on iseseisev, rippumatu vabariik, kus riigivõim on rahva käes“ ja  1938 a PS sätestas, et: „§ 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas“ siis kuigi rahvast kelle käes oli riigivõim sai riigivõimu kandja ei muutunud kõrgeima võimu olemus. Dr Riik on vaid meie tahte operatiivne täitja mitte Valitseja.

Eesti Vabariigi Põhiseaduse kommenteeritud väljaande sissejuhatus täpsustab. „L. Olesk: „Meie riik on rahva enese loodud, rahvas ise on näidanud, et tema asju ajada võib ja suudab. Sellelt seisukohalt on siis meie põhiseadus välja läinud ja seda seisukohta ka järjekindlalt kinni pidada [--- Kõrgem võim on rahvas ise ja rahvaesitus on, kes seda võimu teostab, tegelikku ellu viib.“ (Asutava Kogu protokollid, nr 134, veerg 600). Niisuguse käsitluse kohaselt võib PS küll rahvast mõnelgi moel piirata, kuid nende piirangute autoriks jääb rahvas ise, kes ei võlgne oma terviklikkust riigile või PS-le. Viimased ise pole muud kui rahva omavalitsuse teenistuses seisvad tööriistad. Samalaadse käsitluse on PS § 1 tõlgendamisel võtnud omaks Riigikohtu üldkogu: „Rahva suveräänsusest tuleneb riigi suveräänsus ja seeläbi saavad kõik riigi institutsioonid oma legitimatsiooni rahvalt.“ (RKÜKo 12.07.2012, 3-4-1-6-12, p 127). Samuti nõuab PS, et rahvas legitimeeriks (PS muutmisega) kõik riigi suveräänsuse piirangud, mis ulatuvad kaugemale PS §-ga 1 lubatud piiridest.“ Vaat selline lugu.

 Ebatõe lugu

Kuid asjalood on selles, et kõrgeima võimu esindajad ei ole kinnitanud ega volitanud tegema  sellist äriplaani nagu on kokku pandud KOLE-s. Sellistest maksutõusudest ja soodustuste tagasipööramiste üle ei debateeritud. Aga oleks pidanud arutama, ilmtingimata oleks pidanud arutama. Küsimus ei ole üldse maksude tõstmises, kui seda oleks vaja olnud tõestatult ja vastavalt äriplaanile teha, siis oleks seda pidanud ka tegema. See oleks olnud meie teiega ühine otsus. Küsimus on selles, et meid teiega jäeti sellest arutlusest välja. Kõrgeima võimu kandja jäeti demokraatia põhiseaduslikust otsustusahelast välja. Mida see ütleb meie demokraatia ja meie poliitturu kohta? Hullem veel, me isegi ei aruta sellise jämeda moraali ja tehinguõiguse rikkumise üle, vaid me arutame, kuidas … röövsaaki „õiglaselt jagada“. Prrr!

Kuid see karistamatus, mille me oma ükskõiksusega ebatõe suhtes ilmutame, annab poliitturule signaali, et see ongi talutav. Isegi hästi. Tubli? Kuid ei ole. See lämmatab demokraatlikud protsessid. Kodanike kaasamine otsustusprotsessides on saanud uue mõõte ja sisu (kas edaspidi kaasatakse kodanikke vaid külakiige rajamisse?). Ja mitte ainult karistamatu ülbus laieneb ja muutub tavaliseks. Tavapraktikaks? Te ei usu, aga …

Kas rahvas on jälle „haige“?

Nüüd me siis kuuleme poliitinimestelt, et:  ERR 08.04.23 „ Tõsi, maksutõusu me ei lubanud, aga maksutõusu pole mõtet rahvahääletusele panna; need on otsused, mida peavad tegema poliitikud, kui näevad, et riik on keerulises olukorras,."  „Põhiseadus ei luba näiteks maksuküsimusi rahvahääletusele panna. Ja miks – sellepärast, et sa ei saaks mitte kunagi rahvalt jah-sõna sellele, et maksud peavad tõusma.“  (ERR 10.04.23) . Püha müristus, seda räägivad juuraharidusega inimesed?

See on lausa kummastav kui vähe isegi juristiharidusega ministrid valdavad Põhiseadust.:

Kuid PS on väga selgelt kirjas „§ 56. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu:

1) Riigikogu valimisega;

2) rahvahääletusega.

§ 106. Rahvahääletusele ei saa panna eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise, erakorralise seisukorra kehtestamise ja lõpetamise ning riigikaitse küsimusi.“ Klaar.

Niisiis maksude küsimust ei saa panna rahvahääletusele, kuid antud juhul ei olnud tegu rahvahääletusega vaid Riigikogu valimisega. Kui Riigikogu valimisel (valitsemishange) ei esita pidukonnad oma plaani järgmiseks valitsemiseks, siis mille üle valimistel üldse debateerida? Piinlik. Kui isegi Riigikogu valimistele ei kaasata rahva arvamust, siis kuhu seda kaasatakse? Nüüdsest on sõnajada „kodanike kaasamisest“ saanud uue tähenduse. Ikka piinlik

 Uus valimisloosung: Vali minu populism?

 „Antiikaja loogikud ning nende keskaegsed mantlipärijad tegid kindlaks terve rea loogikavigu, nagu see tuntud näide: „Koeral on neli jalga, sellel loomal siin on samuti neli jalga, järelikult on see loom koer.““ (G. Rugg, J. D´Agnese „Pime nurk“ ÄP 2014 lk 59).

Mnjah, aga see mis meie puhul on juhtunud ei ole rööplükkeline koer, see on valge elevant meie toas. Saatejuhi väitele, et pidukond kasutas samas võimalust maksutõusudest valimiskampaania ajal mitte rääkida ja viitas, et siis ei oleks Juhtpidukond valimisi nii suurelt ka võitnud, sai ta vastuseks, et siis oleks valimised võitnud erakonnad, kes oleks teinud lihtsalt suuri kulutusi.“ (ERR 11.04.23) See on … populism. Küll vastupopulism, kuid siiski populism. Edaspidi valimegi erinevate populismide vahel?  Siinkohal meenuvad kaks Jon M. Huntsman`i ( „Võitjad sohki ei tee” Pilgram, 2012 Lk 130/144) mõttekäiku: „Need, kes külvavad õelust, kättemaksuhimu ja ebaõiglust, lõikavad neidsamu omadusi. Me tavatseme muutuda sellisteks, keda me alandada üritame” ja see märkus kehtib kõigi kohta. Samas „Siiralt käitumisel on ka materiaalne külg. Töötajad, kliendid ja turustajad on inimesed, kes mõistavad ning hindavad viisakust ja kombekust. Tavaliselt vastavad nad samaga ja see võib kasumeid kergitada. Sellist filosoofiat järgides oleks firmade tulu võimalik märkimisväärselt suurendada.” Tasub proovida … ka poliitturul

 Põhjuse leiab alati

Selline illusionistliku rööplükkega (ajades segi rahvahääletuse ja Riigikogu valimised) näitavad KOLEistid, et meie haridussüsteem on nii nõrk, et isegi kõrgharitud juristid ei suuda elementaarsel mõistetel vahet teha. Teine võimalus  on, et  poliitmaailma moraalitaju nii madalale langenud, et põhjenduseks kõlbab mida vaid.  Tegelikult oleks saanud sellest piinlikust olukorrast välja tulla eelpool mainitud vägagi ebapiinlikul moel – vabandades, näidates üles alandlikkust ja näidates üles kaasamistahet. Aga ei,  vabandust ei tulnud, alandlikkust kõrgeima võimu kandja suhtes ka mitte, üle määra valgunud karistamatu ülbus leiutas üha uusi ebatõe toetamise sõnajadasid. (PM 18.04.23) „Õigluse nimel pangem siiski tähele, et praegused valetamissüüdistused poleks võimalikud, kui publik endale ei valetaks. Publiku enesepettusest johtub ka ütleja oma, et klaarides üht sõnavahetust riigikogus, räägib ta kuulajate meelest ainult nendega ja ametis oleva valitsuse nimel. Ent publik petab end meelsasti ja alati. Kõnealusel teemal petab ta end selles, nagu poleks riigirahanduse allakäigust avalikult räägitud juba aastaid, nagu selles poleks olnud hoiatust maksutõusude eest, nagu teda ennast oleks asi huvitanud ja justkui saaks pea­minister maksutõusud välistada ka järgmiste valitsuste ajaks, mille koosseiski on teadmata.“ Nii, et kõrgeima võimu kandjad on alandatud „publikuks“ ja ise süüdi, sest uskus valimisteatri valskust ja ei arvanud poliitinimeste sõnakeerutusi ära? Ei näinud petumängu läbi? Usaldas? Häbi lugu tõesti, eks järgmine kord …

Kõlvatuse keelust

Tegelikult oli nii valimiseelne „kavaldamine“ ja valimisjärgne „äraseletamine“ sulaselge kõlvatus. Tavalise tähelepanelikkuse juures pole võimalik sellisest kavaldamisest aru saadagi ja ilmselt pole enamikel kõrgeima võimu kandjatel ka selliseid spetsiifilisi teadmisi, mis võimaldaksid sellest sasipuntrast aru saada, mille poliitturg kokku oli keerutanud. Nad … usaldasid. kui panna spetsiifiline poliitturg üldise turu konteksti, siis pole see midagi erinevat harilikust kartuliturust, ainult et siin kaubeldakse lubaduste ja usaldusega, mis seejärel pööratakse rahaks ja ametikohtadeks. Turukäitumise kohta sätestab  Konkurentsiseadus (see majanduse põhiseadus), et kõlvatu konkurents on keelatud:

§ 28 (1) Kõlvatuks konkurentsiks on vaba ettevõtlust kahjustavad heade kommete ja tavadega vastuolus olevad teod, sealhulgas:

1) eksitava teabe avaldamine, avaldamiseks esitamine või tellimine;

2) konkurendi või tema kauba halvustamine;

3) konfidentsiaalse teabe kuritarvitamine;

4) teise ettevõtja töötaja või esindaja ärakasutamine;

5) kaupade müügi kõlvatu piiramine või soodustamine.

(2) Kõlvatu konkurents on keelatud.

 § 29. Eksitava teabe avaldamiseks esitamine või tellimine

(1) Eksitav teave on ebatõeste andmete avaldamine või avaldamiseks esitamine või tellimine kas enda või teise samal kaubaturul osaleva ettevõtja või nende kauba kohta, mis võivad ostja tavalise tähelepanelikkuse juures tekitada pakkumisest eksliku mulje.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete all mõistetakse eelkõige teavet pakutavate kaupade päritolu, omaduste, valmistamisviisi, hankimisviisi või -allikate, hinna, tariifi, allahindluse, auhindamise, müügi põhjuste ja varude suuruse ning ettevõtja eesõiguste, finantsseisundi ja muude omaduste kohta.

(3) Kauba tootja, selle päritolu ja muude omaduste märkimine on eksitav ka juhul, kui kaubal endal, selle pakendil, saatedokumentides või mujal on kasutatud märki, teavet, tunnust või nimetust, mis tavalise tähelepanelikkuse juures võib viia eksitusele kauba valmistamise koha, tootja või kauba omaduste suhtes.“ Vaat selline lugu. Kõlvatus on kõlvatus. Kõlbaks väga hästi kasutamiseks ka poliitturu.

 Nüüd me siis teame, et plaan vett ühest trümmist teise pumbata eksisteeriski  algusest peale.  Lisame siia veel ühe eneseõigustuse: „Aga selles mõttes ju läbi lillede seda kõik erakonnad püüdsid öelda.“ Mnjah, Valimishange ei ole mitte äraarvamismäng, vaid äriplaani vaagimine ja see tuleb omanikele/kodanikele esitada ausalt, mitte läbi lillede. Seega, kõrgeima võimu kandjad on kogunenud valimiste eel tõsimeeli parima äriplaani valimisele mitte äraarvamismängule, läbi lillede ütlemisele ja luisu/luulu lugude kuulamisele. See ei ole meelelahutusüritus – see on valik. Elu valik. Liigume ilmselt selle poole, mida kirjeldasid  J Hartley, I Ibrus, M Ojamaa „ Diditaalsest semiosfäärist“ (Tallinna Ülikooli Kirjastus 2022  Lk 445)  „Samas saab järjest enam tõeks vana anarhistlik nali: „Vahet pole, kelle poolt hääletad – võim läheb ikka valitsusele.““ Nii on ja kui lisada mõttetera, et:  „Väidame, et nii „lavastatud konfliktid“ (poliitika) kui ka plokiahelad (detsentraliseeritud rakendusi ehk „täppe“ kasutavad hajusraamatute turud) kuuluvad loometööstuse valdkonda.“ (lk 474), siis … Nojah, loometööstus ju? Kuhu edasi?

 Usu kaotanud poliitturg

 Tundub et poliiturg ei usu enam demokraatiasse ehk rahvavõimu, kuid … asjata. Nagu ütleb Jaapani vanasõna, siis kõik koos oleme targemad, kui ka kõige targemad meist. Ärme pea inimesi lollideks ja haigeteks (a´la aga maksutõusu pole mõtet rahvahääletusele panna; need on otsused, mida peavad tegema poliitikud).

Viimane kord kui riigi juhtkond arvas, et „inimesed on haiged“ ja neid tuleb ravida lõppes see esialgu vaikiva ajastuga, mis tüsistus poolsajandiliseks koomaks. Ärgem hakakem samu radu proovima.

Inimesed on targad ja demokraatia garandid. Nagu kirjutavad D Kahneman, O Sibony, C C Sunstein „Müra“ ÄP 2023 Lk 96):  „Vul ja Pasher ammutasid inspiratsiooni üldtuntud rahvatarkuse efektina tuntud nähtusest: eri inimeste sõltumatute otsuste keskmise leidmine üldjuhul suurendab täpsust. 1907 aastal palus Frances Galton, Darwini nõbu ja tuntud erudiit, 787 külaelanikul hinnata laadal auhinnahärja kaalu. Ükski külaelanik ei arvanud ära härja tegelikku kaalu, mis oli 543,4 kilogrammi, kuid nende oletuste keskmine oli 544,3 kilogrammi, ainult 900 grammi võrra mööda, ning ka mediaan (547,5 kilogrammi oli lähedal. Külaelanikud oli „tark rahvas“ selles mõttes, et kuigi nende hinnangud ükshaaval sisaldasid üsna palju müra, olid need nihketa. Galtoni katse üllatas teda ennastki: ta pidas tavainimeste otsustamisest vähe lugu, kuid leidis sellest hoolimata, et tulemused andsid rohkem tõendust demokraatliku otsustamise usaldusväärsuse kohta, kui võinuks arvata.“

 Usaldusökonoomikast

 Usaldus … Usalduse kasutamine on ökonoomne. Me peame nüüd, kui maailm, majandus, logistika ja varad ümber jaotuvad kasutama just usaldusökonoomikat. Mitte karistamis/ravimis/keelamisökonoomikst, sest lõpptulemusena väheneva-vananeva elanikkonnaga riigis ei ole võimalik kahte väärtuslikku ressurssi – inimesi ja aega – kasutada keelamisökonoomikale. Keelamisökonoomika on ebaökonoomne. Sama ebaökonoomne nagu ebatõde. Keelamisökonoomika ja ebatõde näitavad vaid seda et poliitturg ei suuda fikseerida eesmärke, vaid loodab kasutada Browni liikumist, kuid „ … võidujooks tulevikku seisneb avanevate võimaluste konkureerivas kujundamises ja kehtestamises, uue konkurentsiruumi piiritlemises. Tuleviku kujundamine on hoopis raskem tagaajamismängudest, sest liikumise trajektoor tuleb paika panna ise. Eesmärk ei ole lihtsalt jõuda järele konkurendi toodetele ja protsessidele, tema meetodite jäljendamisele, vaid suveräänse hoiaku kujundamine homsetest võimalustest ning nende kasutamisest. Teerajamine on järelejõudmisest palju tänuväärsem ettevõtmine. Teiste kiiluvees tulevikku esimesena ei jõua.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 lk 42/69)

 „Konkureerimist tulevikule võiks võrrelda rasedusega. Nagu tulevikukonkurentsil on ka rasedusel kolm faasi: viljastamine, kandeaeg ja sünnitus. (….) „Siinkohal peaksid tegevjuhid endalt küsima, missugusele faasile nad pühendavad kõige rohkem aega ja energiat: kas viljastamisele, rasedusele või sünnitusele? Meie kogemus näitab, et enamik mänedžere veedab ebaproportsionaalselt palju aega sünnitustoas ja ootab sünni imet. Aga nagu me kõik teame, jääb sünni ime olemata, kui üheksa kuud varem ei ole midagi ette võetud. Niisiis meile tundub, et tegevjuhid tegelevad liiga palju oleviku ohjamisega ega kujunda tulevikku..” Selles viimases tähelepanekus on väga sügav mõttepojukene. Ei saa öelda, et meil kirjalikes pärimustes (strateegiates) tulevikusihte ei seataks. Seatakse küll, kohati isegi väga kõrgeid, kuid … Kuid vaadake, planeerida millisesse ülikooli last õppima panna, kui nn esimest faasi ei ole teostatud on täiesti viljatu tegevus. Hullem veel et selles viljatus vintsklemises oleme osanud omavahel nii kapitaalselt tülli minna, et …  Tegelikult on olukord päris hirmutav, sest nii ohustatud enamus, kui šokeeriv ohvripõlv on meid viinud ohtlikele vaenuvetele. Ajal mil maailma ümber jaotatakse on kõhe sellele vastu minna, kui meie siin oleme lõdva sidususe ja usaldusdefitsiidiga kimpus. Võime endale näppu lõigata. Tundub, et õigus on R D Precht´il  („Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.“ TÜK 2019  Lk 57): „Kaasaegset poliitikat, nii nagu me seda enamvähem igal pool Euroopas näha võime, iseloomustab eetostest loobumise taktikalise tarkuse ja ülimalt paindlike põhimõtete kasuks. (…) Et poliitikud ei tee mingeid tulevikuplaane ega tegutse oma veendumuste kohaselt, ootavad nad teemasid nagu ilma – valitseb oleviku diktatuur kogu ülejäänud aja üle; kõik liigub, miski ei muutu.“

 Eks ole kõhedusttekitav – kõik liigub, kuid miski ei muutu? Aga kes peaks muutma?  „Fiasko ei olnud lihtsalt üle piiri läinud ahnuse, vaid palju sügavamal tasandil ülbuse tagajärg.“ (J. Gray „Valekoidik“ PM 2021 lk 15)

PÕHILOO LÕPP

 LISALUGU

Kütus valimisvõitluseks

 Kuulsin hiljuti üht huvitavat teooriat maksude kohta. Vaadake tundub, et see maksukogumise „värk“ koosneb kahest osast: esiteks on see ühisteenuste rahastamiseks, need on need teenused, mis on hädavajalikud või odavamad/usaldusväärsemad teenida ühiselt, kuid peale selle on maksud ka poliitturu Valimishanke kütuseelemendiks. See vali-vali-mind kütuseelemendi osa on aastatega muutunud ikka suuremaks, lausa rõhuvaks. Te ei saanud aru? Vaadake, lisaks neile olemuslikult vajalikele põhiteenustele mida me tõesti peame koos tegema (riigikaitse, julgeolek, tervishoid, haridus) on poliitinimesed enese võidusantside suurendamiseks välja mõelnud ja –lubanud terve rea „tasuta teenuseid“ ja toetusi, mis ei ole olemuslikult vajalikud. Hullem veel, need ei ole rahanduslikult ka võimalikud, kuid … Kuid Valitsemishankel tahaks iga poliitinimene ju ka järgmine kord võita, selleks mõeldakse välja üha uusi toetusi, milleks võimaluspõhises maailmas võimalusi ei ole.  Need viivadki  Dr Riigi (ja meid koos poliitmaailmaga) üle jõu kulutamise lõksu. Seega suur osa maksurahast on majanduse vereringest välja nõristatud elumahl, mis läheb poliitinimeste valimiskütuseks. Te ei usu?

Kujutage ette mida teeksid seadusandjad kui nad ei saaks raha jagada? Eee … eee … eee … Eks ole, ei tulegi midagi mõistlikku pähe? Ilma rahata pole isegi „viisuris“ üksteise solvamine enam nii mõnus. Niisiis … Mida teeksid poliitinimesed ilma meie teiega  rahata? Nokiksid nina? Või  hakkaksid kabinetiigavuses tegema üha uusi piiranguid. Ei teagi kumb pahe oleks suurem. Sellisel juhul võib arvata, et meie teiega maksame poliitturule makse selleks, et neil poleks aega/viitsimist/tahet majandust päris tuksi keerata. No nagu vabastusmaksu. Ei tundu õiglane? Ei ole ka. Vaadake vajaduspõhine maailm luuakse nendesamade poliitinimeste poolt. Nagu M Sahlins („Kiviaja majandus“ „Ilmamaa“ 2023) nutikalt väidab: „Lõppeks eksisteerib nappus ainult vajaduse suhtes, mida tuntakse. Brasiilias on raske leida lumesahkasid, kuid tegelikult pole võimalik rääkida nende vähesusest, samamoodi nagu saaks öelda, et (…) rahvusvahelises kosmosejaamas puudub kalapüügivarustus.“ Just-just milline oli vajadus riiklike elumajade ehitamiseks või tasuta ühistranspordiks? Ei mingit – mõlemad on poliitinimeste edevus ja päristuru solkimine. Siin see veelahe vajaduste vahel ongi: meie vajame toimivat majanduskeskkonda, kuid poliitmaailm vajab maksuraha, et endale uut valitsemishooaega osta. Need on erinevad vajadused. Siinkohal on veel üks nüanss, millele meie suures korruptsioonitõrjes jahtide kommikarpe ja juukselõikusi (korruptsioon ise on küll jõle) pole tähelepanu suutnud keskendada. Nimelt C Hood („Riigikunst“ TLÜ Kirjastus 2022) esitleb peatükis  „Vastused avaliku juhtimise ebaõnnestumistele („Isiklik kasu riigiametis“, „Omastamine, väljapressimine ja altkäemaks“, „Eesliini hülgamine“) sellise konstruktsiooni: „Probleem, mille see lugu esile toob, erineb täielikult otsest varastamisest ja avaliku vara omastamisest. Kui Hocenosi kirjeldus on täpne, demonstreerib see avaliku teenuse pakkujate „erahuve“, mida järgitakse peenemal moel: välditakse ebameeldivat või ohtlikku eesliinitööd ning esikohale seatakse teenusepakkujate mugavus või turvalisus, nii et vastikute sündmuste ilmnedes ollakse silma alt ära. Avaliku juhtimise igavana probleem on see, et avalikke teenuseid osutavad isikud – nii lepingulised partnerid kui ka avalikud teenistujad – valivad sageli kerge ja endale meelepärase, mitte stressirohke ja põhimõttelise tähtsusega tegevuse, isegi kui ühiskond üldiselt peab väärtuslikuks just viimati nimetatut. Enamasti eelistatakse tööd, mida tehakse tunnustatud kolleegidega tavalisel tööajal meldivas keskkonnas koos võimalusega kasutada nn töiseid puhkevorme (seminarid, konverentsid, õppereisid) ja vabadusega kujundada ise töö tegemise viis, vastupidiste omadustega tööle (kurnav rutiin, detailidele keskendumine, terav vastuseis eri taustaga nii-öelda raskete inimestega). Kui sellised suundumused tähelepanuta jätta, kaldub avalik juhtimine heaolu vähendama.“ Tundub kuidagi kummastavalt tuttavlik?

Nii, et kõike seda arvesse võttes, kas ikka on mõistlik täita poliitinimeste vajaduspõhiseid valitsemistahte kütuseelemente majandusest välja lastud elumahladega? Sest vaadake, kogu see süsteemitu maksundus ja selle üha vähesem puutumus majanduse arendamisega, on läinud üle igasuguse sündsuse piiri. Poliitinimesed ei käi enam elumahla kallal süstlaga vaid on meie tuluveeni susanud kanüüli ja täiesti süüdimatult keeravad kraani lahti, kui neil „vajadus tekkib“.

 Tuleb ette … vajadusi

 „Poliitikuelus tuleb ette aegu, kui ta on sunnitud vastu võtma ebaõigeid otsuseid. Ebaõigeid majanduslikult, ebaõigeid tööstuse seisukohal, valesid iga mõõdupuu järgi – peale ühe. See on üks kummaline tõsiasi, et miski, mis on kõigist muudest seisukohtadest vaadelduna vale, võib olla õige poliitiliselt.JA MISKI MIS ON POLIITILISELT ÕIGE, EI TÄHENDA MITTE ÜKSNES, ET SELLE abil võib hääli võita – mida kahtlemata võib -, vaid ka seda, et kui mingi poliitika abil võidetakse hääli, siis saab väita, et see poliitika ongi see, mida inimesed soovivad. Ja kuidas saab demokraatlikus riigis vale olla see, mille poolt inimesed hääletavad? (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 267)

 „Poliitilise tegutsemise moraalis eristas Max Weber veendumus- ja vastutuseetikat: „Eksisteerib põhjatu vastuolu selle vahel, kas toimitakse veendumuseetilise maksiimi järgi (religioosselt väljendudes: „kristlane teeb seda, mis on õige, ning jätab tagajärjed jumala hooleks“) või vastutuseetilise maksiimi põhjal, kus oma tegutsemise (etteaimatavate) tagajärgede eest vastutatakse.“. Selle erisusega näitab Weber moraalse vaatluse piire poliitikas: „Ükski eetika maailmas ei pääse mööda tõsiasjast, et arvukatel juhtudel on „heade“ eesmärkide saavutamine seotud leppimisega kõlbeliselt kahtlase või  vähemalt ohtlike vahenditega ning  halbade kõrvalmõjude võimaluse või isegi tõenäosusega, ning ükski eetika maailmas ei saa kindlaks määrata, millal ja millises ulatuses „pühitseb“ eetiliselt hea eesmärk eetiliselt ohtlikke vahendeid ja kõrvalmõjusid.““ (T. Sarrazin „Piirideni jõudnud riik“ PM 2022 Lk 178)

Ja-ah, eks see lisajutt kipub olema uskumatu ja veidi üle võlli minema, kuid ... Kuid mõne kandi pealt tundub jällegi nii tõene, et ...

LISALOO LÕPP

KOKKUVÕTE

Nagu alguses ennustatud sai, siis loogilist mõttejada kokku ei saanud, kuid seeasemel sai kogumis terve irdmõtete kaleidoskoobi. Asi seegi, nüüd võib igaüks ise neid irdmõtteid loogilisteks jadadeks kujundada, kuid ...

Kuid kordame üle, et meie teiega arutlusmudel ei käi selle kohta, kas makse tõsta või mitte, vaid selle üle, et maksude tõstmise vajadusest ei arutatud siis kui selleks oli aeg:

1. Me arutame siinkohal ebatõe vohamise üle poliitturul. 

2 Maksude muutmise küsimus on hoopis teine küsimus, seda ei saa teha salaja, see ei ole mingi salapuss. Teatavasti lähevad mõlemad haisema ... nii nagu on ka juhtunud. Maksud peavad olema edasiviivad mitte poliitturu tagasivalimise vajadusi rahuldavad. Täpselt selline oli nn maksuküür, mis tehti vägisi. Nüüd räägitakse, et selle likvideerimine maksab "palju miljoneid", kuid see, et see raha mida nüüd enam eelarves ei ole oli röövitud usinate noorte peremade ja noorte pereisade eelarvest, selleks et kütta poliitinimeste jagamislõket, see on juba meelest läinud. Nüüd siis ühe röövimise heastamiseks planeeritakse uut röövimist, et eelmist heastada. Röövimine ei saa olla "hea" ega selle jagamine "õiglane". 

3 Meie teiega vajadused ja võimalused saab välja selgitada Riigireformi tegevusauditi põhjal, kõik muu on edevusmäng. Ebatõde.

Oleme teelahkmel. Nagu James Watt („Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016 Lk 177) täheldas: „Ilma visioonita muutub su tänane imekaunis unistus homme õudusunenäoks“ Ja nüüdseks ongi see muutumas õudusunenäoks.

 Kuid ometi võiks (õigemini peab - kindlas kõneviisis) Pilvepiir usaldusökonoomika süsteemis olla mõttekoda, mitte … kaklusklubi. Lootma ikka peab.

 Järgneb …

 Targutusi:

 C Hood „Riigikunst“ TLÜ Kirjastus 2022

Lk 45 „Mark Moore, üks kaalukamaid autoreid, kes tänapäeval avalikust juhtimisest kitjutab, on tõhutanud avaliku teenistuse juhtide ja nende organisatsioonide rolliavaliku väärtuse loojana ühiskonnale lisandväärtust andvate teenuste või tulemuste pakkumisel. See peatükk vaatab asjale teisest otsast. Siin on vaadeldud viise, kuidas avaliku teenistuse juhid saavad avalikku väärtust kahandada, uuritud avaliku juhtimise ebaõnnestumise ja läbikukkumise probleemi ning esitatud koos näidetega viisid, kuidas saab luua negatiivset avalikku väärtust.

Lk 50 „… või valitseb levinud põhimõte „kõigi asi pole kellegi asi“.

C Hood „Riigikunst“ (TLÜ Kirjastus 2022) jutustab peatükis  „Vastused avaliku juhtimise ebaõnnestumistele („Isiklik kasu riirametis“, „Omastamine, väljapressimine ja altkäemaks“, „Eesliini hülgamine“

Lk 75 „Neljas liik avalikus juhtimises levinud ebaõnnestumisi on üldjoontes seotud fatalistliku maailmavaatega. See hõlmab entusiasmipuudust, soovimatust võtta vastutust ja plaanida ilmselt ettenähtavaid sündmusi. Marshall Meyer ja Lynne Zuckeri sõnutsi (1989) on niisugused hoiakud „püsivalt ebaõnnestunud organisatsioonides“ tavalised. Säärased organisatsioonid küll eksisteerivad, kuid ei suuda pikka aega eesmärke saavutada, trotsides tuntud majanduslikku ja evolutsioonilist eeldust, et ebaõnnestumine põhjustab väljasuremist või kadumist. „

Kuureisi eripärad „Titanic 13ga“: V3 Maailma ümberjagamine & viimane amper

Alustame jälle inimlikust eksitusest ja inimese ekslikkusest. Nagu meie teiega eelnevast hoomasime, siis maailm on konkureerivate narratiivide võitlusväli. Kui meie ehitame oma narratiivi ülesse valedel alustel, siis on seda raske kaitsta ja kerge rünnata. M Laidre („Aja lugu ja inimese aeg“ Argo 2019 Lk 395) on formuleerinud ühe tõdemuse, mida võiks igaüks, kes tegeleb majanduse või poliitika valdkonnas endale öökapi peale kirjutada: „Kõik kes käisid Venemaaga lähemalt tutvumas või heitsid sellele pilgu kaugemalt, ootasid alateadvuses ees kohtamist Teise Omasugusega, ent vastu vaatas neile hoopis Omasugune Võõras. Just see esmane näiline ja pindmine sarnasus tekitas varjatud ootuse suuremaks läheduseks, mis üksikasjalikumal vaatlusel osutuspetlikuks, kui aduti Venemaa sisulist erinevust iseenesest. Näiteks Hiinaga säärast probleemi ei tekkinud, sest see maa, rahvas ja kultuur olid juba väliselt sedavõrd teistsugused, et sisemist sarnasus ei tulnud õieti kõne allagi. Venemaaga olid lood teisiti.“ 

M Laidre lisab veel ühe põhjuse Venemaa ümberkujundamise ebaõnnestumise katsetest: „Venemaas ei tuleks näha Teist Omasugust, vaid Omasugust võõrast, kellega meid ei pea ilmtingimata ühendama igas asjas sarnased väärtused, vaid ennekõike reeglite ruum, mida kõik ühtemoodi mõistavad ja järgivad.“ Väga tark tähelepanek. Seega on kasulik teada, et Omasugune Võõras jätkab sõda Ukrainas, sest tema uus narratiiv - ta peab kaitsesõda - ei anna mingit võimalust mingi teise, vähegi väärika, lõpplahenduse jaoks. See koos majanduskriisiga annab üpris toksilise kokteili., mis muudab majanduse kiiremise paranemise lootused üpris nadiks nii maailmas, kui ka meil. Meil on seda keerulisem, et oma avatud väikese majandusega ja lühikese akumulatsiooniajalooga ei oma me erilist tugevusvaru. Seda tähelepanelikumad peame meie teiega olema muutuste ja võimalike muutuste suhtes.

 Lohutamatud tõsiasjad

 Võrreldes eelmise kriisiga (mil majanduslangus meil oli kokku 19% ja sellesse majanduslangusesse sulpsatasime me 6+% majanduskasvult) oli maailm sel ajal tunduvalt rahulikum paik. Ühtsem ka.  Kuid ka siis läksid töötus ning inflatsioon rallima. Kuid praeguses väga raskes kriisikaskaadis, kus ettevõtjad on juba kolm aastat põletanud varusid, käivitanud drastilised kasinusmeetmed, lükanud edasi investeeringuid ja püsivad suuresti uhkuse ja nutikuse kandejõul, pole mingit alust arvata, et kõrgete analüüsimajade ja institutsioonide pakutaval inflatsioonimääradel või majanduskasvu prognoosidel oleks  mingit olemuslikku seost tegelikkusega. 

Kogu see mantra inflatsiooni langusest ja majanduse kasvust tuletab meelde anekdoodi emast, kes lohutab lapsukest keda teised on narrinud tema justkui kandilise peakuju pärast. Pealegi, mida võib meile öelda see, et keskmine inflatsioon oli 18-20%? Tegelikult ei midagi, sest ühtede jaoks oli see keskmise madalam osa ehk nagu minu juuksuril, kellel elektriarve kasvas 5X ehk 6 EUR-lt 30 EUR-ni ja ta ütles, et „Nojah, seesamune, et … Pole tore, kuid pole eriti märgatav“ ja selle keskmise ülemises otsas oli üks minu õpetatud sõber, kelle ainuüksi soojaarve tõusid 300 EUR-lt 1200 EUR-le. Eks ole, milline oli selle õpetatud sõbra inflatsioonitase eriti, kui küttearve üksi sõi ära kogu (kõrgendatud) pensioni ja jäi puudugi. Selline keskmine on nagu haigla keskmine temperatuur, kui intensiivravi ja morg kokku panna siis on keskmine normaalne. Sellise keskmise järgi juhtides poleks meil ju haiglaid vajagi?  „Keerulise statistilise analüüsi tulemustele tuginemine majanduses ja muudes valdkondades, isegi kui see on paljudel juhtudel tähtis või isegi väga tähtis, võib viia selleni, et tähelepanuta jäävad lihtsad, kuid olulised küsimused selle kohta, kas arvud, millel need keerulised annalüüsid põhinevad, väljendavad ka tegelikult seda, mida nad näiliselt või väidetavalt väljendavad.“

„Häiriv ja isegi valus võib olla see, et intellektuaalsed ringkonnad võivad omaks võtta lihtsaid ja ilmseid eksiarvamusi, kui meed on pealtnäha kooskõlas valitseva nägemusega nn sotsiaalse õiglusega.“ (T Sowell „Diskrimineeerimine ja erinevused“ PMK 2022  lk 107). Tuleb tuttav ette?

 Vale algoritmi sündroom &  Ikarose lend

 Nagu meie teiega veel värskelt mäletame viimase kahe aastase energiahindade uperpallitamist, siis selle tegelikke põhjusi (just uperpallitamise mehhanismi ennast) on käsitletud … olematult. Nojah, kui elektri börsihinnad järsku lakke kerkisid ja Eesti inimeste lemmiktegevuseks muutus pidev hinnavaatlus koos öötundidel pesumasina käivitamisega, siis … oskas Dr Riik sellesse sekkuda vaid energiahindade „kompenseerimisega“.

 Tagantjärele tarkusena teame täna, et  olime ise endale  selle hinnatõusu planeerinud läbi kahe komponendi:

Esiteks, olime aastakümneid  vedelal kujul põletanud surnud mammuteid hunnitul kombel ja siis seda looduskahju püüdnud korvata gaasilisel kujul surnud mammutite põletamisega. Kusjuures viimane pidi meid viima EL arvates roheenergia aasadele. Kuid nii kergelt see  keskkonnapäästmine ka ei läinud. Päästmine vajab nimelt päästjalt kindlat jalgealust. 

Teiseks,  lisas sellesse ponnistusse mõrumaitset ja ressursidefitsiiti veel sanktsioonid sõjasüütaja energiatarnete vastu. Nende kahe komponendi koosmõjul saime täiesti uue energeetilise olukorra. Raske olukorra. Seistes omaenda energeetilisel hapnikutorul on ju raske edeneda, kiirest tõusust rääkimata. Siiski, peale märkamist, et seistakse enese hapnikutorul toimus lausa ülikiire uute ressursside leidmine ja leiutamine. Mõned olid asisemad, teised ulmelisemad, kuid kallid topeltinvesteeringud kõik. Eee ... seda me nüüd välja higistamegi. Inflatsioonina

Kolmandaks, rasketes ja muutlikes oludes on alati ka juhusekasutajaid. Segaduse kasutamine ja süsteemide nõrkus ongi kolmas komponent sellesse hinnakokteili. Unustasime, et maailm ei koosne ainult inglitolmust ja ükssarvikutest, see koosneb, nagu ajalugu  on näidanud, põhiliselt huvidest ja võimaluste kasutamisest.

Süsteemsed süsteemivead 

Uues energiasituatsioonis hakkasid administratsioonid meil ja mujal küll varustusallikaid kibekähku ümber korraldama, mis muutis energia loomulikult kallimaks, kuid … Kuid kiirustamisega  lisandus ka hinnamehhanismi turvaauk. Börsimehhanism senisel kujul andis võimaluseotsijatele suurepärase … legaalse võimaluse turuga manipuleerida. Nn viimase pakkuja hinna laiendamine kogu turule võis toimida oludes, kus me olime „headel, külluse aastatel“, kuid kriisis muutus see varade ümberjaotamise pumplaks. Tegelikult tuleb tunnistada, et selle mehhanismi mõte on mulle alati jäänud mõistmatuks. 

 Viimase saia ostja sündroom

 Viimase pakkuja algoritm on umbes samasugune kui  tarbijad võiksid osta kogu päev saia 1 EUR/päts, kuid enne poe sulgemist on riiul tühi, kuid kümme hädalist veel riiuli ees ja siis tuleb … päästja ning  pakub, et "Ma panen ahjule tule alla ja küpsetan teile saia hinnaga 10 EUR/päts". No mis teha, eks me hädas maksame niipalju kui küsitakse või loobume ostu sooritamisest. Kuid selle koha peal läheb hinnastamise mudel veidraks, sest mitte ainult kümme viimast ei pea maksma 10 EUR/pätsist, vaid ka kõik need kes terve päeva olid nõudmise ja pakkumise korras ostnud (või valmis ostma) saia 1 EUR/päts. Mis meil siis välja kujuneb? Teeme asja näitlikustamiseks ühe vulgaar-primitiivse arvestuse. Vaatame:

-1 EUR/päts on turu nõudmise-pakkumise normaalne turuhind, mis võimaldab teenida tagasi oma kulud ja teenida kasumit -  oletame 5-7%.

- Nüüd, päeva lõpuks, tulevad turule ostjad-hädalised, kes on olnud kogu päeva laisad, tähelepanematud või planeerimispuudega ja muidugi peavad nad maksma neile eraldi (tellimustööna) küpsetatud kakukese eest kõrgemat hinda – jälle on hind ja vajadused tasakaalus.

-Kuid mis puutuvad siia ordinaarsed, korralikud, tavatarbijad? Laiendes viimase pakkuju hinda kogu turule saame tegelikult koletusliku pildi – pagar, kes teenib 1 EUR/pätsi müügist jätkusuutlikku kasumit saab vigasest algoritmist oma kasumisse veel lisaks 9 EUR/pätsist. No selline pagar tahaks olla igaüks.

-Ja vaadake kui kena puhas „bisnis“, keegi pole süüdi. Keegi ei otsustanud. Algoritm otsustas. Aga nii puhas see mäng ka ei ole, sest algoritmi tellis …. finantseeris …. ja kinnitas … Ja-ah, need head aastad olid meie administratsioonid teinud mugavaks ja aeglaseks. Tegelikult on päris pöörane kogu see hinnakujunduse süsteem, mis joondub viimase st puuduliku pakkumise ja hilinenud nõudluse järgi.

 Ümberjagamise hind ja lolluse kasum

 Tõsiasi on, et oludes kus said kokku rohekallidus, sõjakallidus ja sanktsioonikallidus osutus vana hinnaalgoritm vigaseks. No võib-olla mitte vigaseks, sest osadele ärakasutajatele ja sellest tulenevalt kogu müügijadale koos maksukogujatega osutus selline võnge vägagi kasulikuks, kuid … Kuid meie majandusele ja tarbijatele pani see korraliku põntsu. Hunnitu osa elumahla võeti normaalse majanduse vereringest välja. 

Just saime teateid tegelikkusest et: 

Eesti elanikud maksid Eesti Energia andmetel elektri eest mullu 830 miljonit eurot rohkem kui 2021. aastal, ent kui arvestada, et elektri börsihinnad hakkasid kiiresti kasvama juba 2021. aasta teises pooles, maksti energia eest mullu tublisti üle miljardi euro rohkem kui varasematel aastatel keskmiselt“ (PM 24.03.23). Nii ja kui seda teadmist laiendada, siis midagi sinna kanti on võetud meie teiega taskutest ka gaasi (ja mootorikütuse) eest ja kuna energia on majandust läbistav hinnakomponent, siis on see kumuleerunud läbi kogu turu saiapätsist kempsupaberini välja. Vaat selline lugu, sellest kavalusest võitsid vähesed ja kaotasid paljud. Lavapilt on tegelikult selline (kui eesriie eest ära tõmmata), et maailma majanduses (ja meil) jaotati ümber hunnitu hulk varasid, mis ilmselt viivad keskklassi võimaliku vaesumiseni ja ohustatud enamuse kasvule. 

Maailmas muutub vähe. Tegemist on vana trikiga mida A.Bezuglov, J. Klarov („Mõrv raudtee eraldusribas“ Eesti Raamat 1986 Lk 202) kirjeldavad järgnevalt: „Targad sulid töötavad meie päevil alati koos lollidega, (…), aga väga targad teesklevad ise lolle. Me oleme harimatud inimesed, tulime otse tööpingi ja adra tagant, ülikoolides ei ole käinud, eluaeg oleme helpinud kapsasuppi, milles ujuvad tarakanid, ja viiekopkast suureks rahaks pidanud … Nii on lood! Nad teavad, et lolli ei karista keegi. Lollile tuntakse kaasa, ta ju oma poiss, temaga on harjutud, ta on klassiikke tõttu lolliks jäänud. Olla loll on peaaegu sama hea kui omada kapitali: lased käiku ja ela protsentidest. Tavalise lolluse pealt teenib viis protsenti aastas. Ürglollusega võib vaata et koguni kümme protsenti kätte saada …“ Väga ammendav selgitus. Või on õigus Mark Okerstrom´il „Kui loome organisatsioone, siis teeme seda selleks, et anda inimestele suund. Põhimõtteliselt anname neile loa olla lühinägelik. Me ütleme: see on teie probleem. Määratlege oma missioon ja looge strateegia ning joondage oma ressursid  selle probleemi lahendamiseks. Ja teil on jumalik õigus ignoreerida kõike, mis sellega ei ühti.“ (D Heath „Ülesvoolu“ ÄP 2022 lk 14). Ja niimoodi kasutavadki administratsioonid oma isetekkelikku "jumalikku õigust" ignoreerida tegelikkust.

 Dr Riigi valed rohud valel ajal.

 Mis aga põhitähtis, Dr Riik ei saanud aru triki olemusest ja … hakkas „kompenseerima“ hinnatõuse lõpptarbijatele, selle asemel, et kiirelt muuta seda, mis uutes oludes ei toiminud, ehk  hinnastamise algoritmi. (Varuvariandina: või sai Dr Riik aru ja oli kaasosaline kuna läbi hinnatõusu laekus eelarvesse ka rohkem makse?)  Dr Riigi täielikku teadmatust tegelikkusest saatsid poliitinimeste poolsed piinlikkust valmistavad ütelused, et „aga enne te nautisite odavaid hindu“. Uh? Mis see endiste odavate hindade jutt siia puutub, kui tegemist on juhtimisvigade kaskaadiga? Te ei saanud aru? Vaatame:

 Lennuplaanist ... jälle 

Oletame, et teil on hästitoimiv lennuprogramm. See töötab teatud koormustel väga hästi, kuid ülekoormuse puhul hakkab koperdama. Maandumine on … ütleme viisakuse mõttes … raskepärane. Mida te siis teete? Ütlete reisijatele, et mida te virisete aga enne te ju nautisite lennu mugavusi? Kui kisa läheb liiga suureks  ja kaasnevad pöördumatud kahjud, siis ei muuda te siiski lennuprogrammi vigast koormusalgoritmi, vaid hakkate maksma kadunukeste omastele kompensatsiooni? Just niimoodi energiaturul juhtuski. Ülekoormuse olime tekitanud ise: eelmise kriisi metadooniravi tagajärjed majandusele, millele keeras vindi peale meditsiinikriisist lähtuv logistiline kokkuvarisemine. Kuna meie oleme energeetiline tsivilisatsioon, mille energiavajaduse rahuldamine lähtub põhiliselt surnud mammutite põletamisel, siis energeetilisena jätkamiseks oli vaja leida uusi energeetilisi ressursse üldnimetusega - rohepööre. Õige, kuid strateegia ja taktika läksid segi . Tundus, et vaatamata kõigele õnnestub olukorda stabiliseerida … ja siis tuli sõda Ukrainas. 

Lääs alustas kõhklevalt ja raskepäraselt, kuid demokraatlikult, ning peaaegu ühtsena. Töötati välja kava … Ja jälle strateegia ja taktika läksid segi ja … kütusehinnad lendasidki  lakke. Ümberinvesteerimise ja uue logistika ning kiirostude kulud ju. Nüüd me seisame Godzilla jäljes ja küsime kus koletis on? Üldkokkuvõttes on asjalood sellised, et meie teiega maksime kinni algoritmivead, juhtimisvead, otsustmis/otsustamatusvead, kuid meie teiega maksime kinni ka … „kompensatsioonid“. Mitte Dr Riik ei maksnud seda kompensatsiooni vaid meie teiega, sest Dr Riigil ei ole „oma raha“ on vaid meie teiega kokku kantud raha, mis on vajalik meie ühise heaolu tagamiseks. No seekord läks raha vaja Dr Riigi kahe juhtimisvea kinnimaksmiseks. Kas see oli hea investeering? Lootustandev? Vaadates viimast KOLE (Koalitsiooni Lepe), siis sellist muljet küll ei ole, tundub, et jäämegi maksma.  Tundub, et KOLE teeb meie teiega sissetulekumetsas lageraiet, et ... Kinni maksta juhtimisvead? 

 Maailma ümberjagamine

 Nagu eelnevat võib järeldada, siis ebarahu tingimustes toimub maailma ümberjagamine. (Ehhee, millal siis veel?)  Mitte ainult energiaressursside, vaid ka tooraine-, tööjõu- ja muude ressursside, kohustuste, liitude ja transiidiahelate ümberjagamine. Kogu selles uues võrgustikus muutub üha tähtsamaks tarneahelate juhtimine ja nende paindlikkuse (eriti loomingulisuse) tagamine. Tegelikult on tegemist viimase päästeliiniga, milline saab, suudab ja peab absorbeerima kõik administratsioonide juhtimisvead Looduskatastroofid ka. Kui see ei ole seksikas valdkond, siis mis seda on? Äpindus? Väga tähtis valdkond. Mõnus. Mugav. Aegasäästev meile/neile/teile. Kuid vaadake, kui reaalmajandus ei toimi, siis äpindus, kui mugavusteenus, ka ei toimi, mida näitas juba meditsiinikriis. Kui toodet ja ahelat ei ole, siis mugavustatust ka ei ole. Elementaarne. Vadake, kui maailm niivõrd palju muutub, siis tarneahelad muutuvad selles mängus ikka tähtsamaks, sama tähtsaks kui rahanduslik vereringe, sest ilma raharingluseta ja tõhusa tarneahelata pole mingit majandust, on vaid erinevad kuhjad elutuid subprodukte. Selle kohta ütlevad sõjalogistikud:  „Mida rohkem ma sõda näen, seda rohkem ma mõistan, kuidas see kõik sõltub administreerimisest ja vedudest … Pole vaja kuigi palju oskusi ega kujutlusvõimet, et näha, kus ja millal peaks sinu sõjavägi olema. Kuid läheb vaja väga palju teadmisi ja ränka tööd, et teada, kuhu sa saad oma väed paigutada ja kas sa suudad neid seal ülal pidada. Ükskõik millise juhi plaani aluseks peab olema varustamise ja liikumisega seotud tegurite tõeline tundmine. Ainuüksi sellisel juhul saab ta teada, kuidas ja millal nende teguritega riskida, aga lahinguid võidetakse üksnes riskides.“ (M v Creveld „Sõda ja logistika“ Eesti Entsüklopeediakirjastus 2008 lk 237). Majanduses on täpselt sama moodi, eriti nüüd mil võrgustikud rebenevad, siis logistilised kangelased on need, kes võrgustikud jälle kokku nõeluvad, kuid … Kuid ka see on kulu. Nii või teisiti nagu tõdevad sõjalogistikud, siis: „Lõpptulemusena anti logistikale taas eesõigus strateegia ees.“ (lk 12). Nii oli ja on.

 Mökula mansa mõminatest

Niisiis, tundub, et erinevalt „Apollo 13“ CO2 filtrite ühendamise  lahendamisest pole meie keskkonnaküsimustes  ümmargust ja kandilist „värki“, kokku saanud ja ilmselt ei saagi,. Kui me vana lennuplaani minema ei viska ja selle kaasi, sokki ja teipi üleminekumuhviks ei kasuta., sest … Sest mitte ainult talv ei ole tulekul vaid … ka tõsine energiadefitsiit on tulemas. Energiavajadus, eriti elektrienergiavajadus,  kasvab lähtudes lähiaja tehnoloogilis/tehnilistest võimalustest kordades. Kordan – kordades, kuid energia tootmine/muundamine, nende uute tehnoloogiate turu ja kliendikõlblikuks kõbistamine on jäänud administratiivsete vetokraatiate loovust lämmatavatesse umbvõrku. . Ennetav tegevus on asendunud reageeriva tegevusega, sedagi tegevusetuse vormis.

„Ennetav tegevus aitab luua tasemel äri. Kui suudad reageerida vaid tagantjärele, hakkab su äri alla käima. Ennetamine võrdub eduga. Tagantjärele reageerimine on sama hea kui üheotsapilet Mökulasse.“ „Reageeriv käitumine tekitab sõltuvust. Inimestes tekitab sõltuvust see, kui toimekad nad välja näevad. Reageeriv töötamine on nagu heroiin: tekitab ohtliku sõltuvuse ja tapab.“ „Kui oled sattunud reageerimislõksu, siis tegeled vaid asjadega, mis on juba juhtunud. Aga kui sa tahad saavutada oma ettevõttega midagi silmapaistvat, tuleb tegeleda tulevikus  juhtuvate asjadega. Pead leidma aja ja ruumi, kus olla ennetav ning vormida tulevikku.“ (J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016 Lk 193)

Kui ida laeb endale odavat energiat ja sihipärast strateegiate rakendamist (tegelikkuses), siis lääs muudab ennast ikka regulatsioonirikkamaks, kindlustatumaks ja ... aeglasemaks. Vaadake, kindlustunne on hea tunne, kuid kui lennuki taha haakida iga reisija kohta üks langevari ja meeskonnale kolm "per nose", ning need igaks juhuks kohe valla tõmmata, siis lennuk õhku ei tõusegi.

Õhk (rahanduses) maksab ränka raha.

  Tõsiasjaks jääb siiski, et nii rohepöörde kavandamises, kui ka päris- ja energiasõjas ebaõnnestusid kõik osapooled oma mudelanalüüsides võimalikest arengutest. Ja siin me nüüd oleme, maailm korraldub ümber ja ka ilmselt kolib ümber. Kolimine on isegi ühest korterist teis kolides kulukas, vaevarikas ja aeganõudev, mis siis rääkida majanduste ümberkolimisest. Globaalselt. Tegelikult pole tegemist ainult ümberkolimisest vaid ka uute kolimisteede ehk uue logistilise ja infrastruktuurilise võrgustiku ehitamisest. See tähendab vana Taristu mahajätmist ja kulude proviseerimist. Tegelikkus on see, et majanduskeskkond vajab tervenemiseks (tõeliseks tervenemiseks) aega ja see tähendab, et ootamas on kogumis majanduslangus ja inflatsiooni jätkumine. Majandus peab läbi inflatsiooni organismist mõnuainete jääkmürgid välja higistama. MOTT. Muide, inflatsioonis eneses pole midagi halba, see toimib nagu paralleellüke tulude ja kulude vahel, selles mängus peab iga kord lihtsalt õigel pool paralleeli olema.

Kui nüüd keegi pahandab, et meil on kõrge inflatsioon, siis … Siis praegu veel on kõik hästi ja kõik on veel odav. Inflatsioon on vaid esimene ravivõte ülemäärase rahapeo tasandamiseks. Loodame, et sellest on abi. Samas kui see ei aita, siis karmim ravivõte on raha devalveerimine ja kui ka see ei aita, siis … Siis tuleb raha reformida ehk nullida ja alustada puhtalt lehelt. Peaaegu nagu kevadine kulupõletus. Seepärast ongi praegune inflatsioon täiesti mõistetav, sest institutsioonide möödalaskmine eelmise finantskriisi äratundmisel ning selle ravimine läbi kunstliku kooma ning lõputu metadooniravi on majandusse tekitanud hunnitu koguse „raha“, mis ei ole kaetud väärtuste kasvuga. Ei ole enam tavamõistes väärtuse mõõt ega akumulatsiooni vahend. Kui „Pisuhännas“ öeldakse papa Westmannile:  „Õhku — õhku, papa, — õhk ei maksa midagi — — ühe sõnaga: esimene Eesti pilwelõhkuja — wiiekümne wersta peale ümberringi näha!“,  siis arhitektuuriliselt on see õige, kuid majanduslikult tuleb „õhk“ ikkagi kinni maksta. Meil teiega tuleb maksta, kuid kuidas, millega. 

Kurbloolisus on selles, et nüüd, kui maailma ümber jaotatakse on meie  reservid on  ära kulutanud ja enamgi veel, meid teiega võlakoormusega õnnistanud. Meie manööverdusvõime ja otsustusvabadus pärsitud. Nii me kriisile vastu lähemegi (arvamus, et kriisi tipp on möödas ja nüüd läheb kõik  majanduses ülesmäge on ilmselt M. Housel´i ütlustt arvestades nimetagen neid "...asju „köitvateks fiktsioonideks“. „Need on äärmiselt võimsad. Need võivad sind pea ükskõik mida uskuma panna.“) ... ressursitult. See on just see koht "Apollo 13" saagast, kui  lennujuht Gene Kranz veab vigastatud laeva lennutrajektoori tahvlile ja näitab ristikesega, et inseneride arvutuste järgi ei jätku energiat Maale jõudmiseks. Algas võitlus viimase amperi eest.  Nii ka meil ...

Ega väga pabistada ka pole vaja üldiselt oleme viimased kolmkümmend aastat päris hästi, et mitte öelda uskumatult hästi toime tulnud. Aga võiks paremini minna, ühiskonna tellimus selleks on ju olemas. Siinkohal ärge palun ajage segamini mõisteid paremini minema, mis sisaldab tootlikumat tööd, vähem raiskamist ja bürokraatia vähendamist primitiivse ümberjagamisega. Niisiis: täna on kõik veel odav ja täna on kõik veel hästi, küsimus on vaid selles, kuidas ohutuks maandumiseks viimast amprit süsteemist välja pigistada.

Järgneb....

 Targutusi: 

R D Precht  „Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.“ TÜK 2019

 Lk 49  „Kes tahab midagi muuta, otsib eesmärke; kes tahab midagi takistada, leiab põhjusi.“ „Vähemalt kaks aastakümmet või kauemgi on inimesed meil elanud eesmärkide üle valitsevate põhjuste diktatuuri all. Strateegia mõõde on kaotsi läinud. Strateegiliselt mõelda tähendab seada endale tulevikuks eesmärk ja siis sammhaaval selle poole liikuda. Saksamaal valitseb juba pikemat aega teine taktika: mõeldakse selle üle, mis tõotaks antud hetkel eeliseid valija silmis. Taktika triumf strateegia üle on halvanud meie riigi.“

„Suurte otsuste langetamine on poliitiku elukutsega vastuolus ja vähendab võimalust saada tagasi valitud. Nii nagu meie linnade valgusreostus paneb oma heledusega kahvatama taevatähed, nii pimestab olevik mis tahes tuleviku.“ Ja nüüd on see kahjuks jõudnud ka meile – taktika triumf strateegia üle – ainult … Ainult selle vahega, et Saksamaal on tugevusvaru tegeleda taktikaga ilma strateegiata, isegi teha mingeid ajutisi eksirännakuid, kuid meil seda pole. Pole tugevusvaru eksimiseks, pole aega eksimiseks. Tundub, et ajal kui maailma ümber jagatakse oleme meie maailma kavaluse ja omaenda taipamatuse topeltlõksus - me ei tunne enam ära lihtsaid tõsiasju ja rajame oma tuleviku mingile utoopilisele ümber-ümber-ümber jagamise konveierile, selle asemel, et loovusega majandusedu (ja läbi selle ka muudes valdkondades) edu saavutada.