Kuureisi eripärad „Titanic 13ga“: V1 Ebarahu aeg

 

 

 Valmistudes  „Tarneahela konverents 2023“ (korraldaja  Eesti Tarneahela Juhtimise ühing (PRPLOG))  olukorrahinnanguks oli tarvidus veelkord läbi vaadata, pulkadeks lammutada ning värske pilguga mõtestada väljakujunenud  majandusolukord meil ja mujal. Selle käigus tuli harjunud tavaklišeemiinidest mööda loovida ning panna puhastatud tegelikkus uuesti kokku. Tuleb tunnistada, et sellest protsessist  tekkis nii järelmõtteid, kõrvalmõtteid kui ka uitmõtteid. Õnneks mitte kinnismõtteid. Loodetavasti.

Aga alustame praegusest lavapildist – pildist peale valimisi ja sellest kas meil on võimalik ennast ka seekord välja puterdada tekkinud kriisist, sest kriis meil ju on ja lausa mitmekihiline kriis. Kui mõni arvab, et tegemist on väikese/ajutise/lühiajalise „korrektuuriga“ majanduses, siis ma soovitan vaadata seda Godzilla filmi, kus teadlased lähevad koletist otsima, kuid ei leia sellest mingit märki, kuni … Kuni kaamera sõidab üles ka ilmneb, et otsimisrühm, kes ei olnud koletist leidnud asub … koletise hiigelsuures jalajäljes. Umbes samasugune on olukord meilgi, kriis on nii koletuslikult suur, et seda pole tasapinnalt näha. Selleks, et olukorrast aru saada peab seda vaatlema kas kolme kuid veel parem neljamõõtmelisena. Neljas mõõde nimelt on raha. Tegelikult on kriisi lahendamise valikus kas „Titanicu“ või „Apollo 13“ mudel. Niisiis …

 Viljatu ja nörritav Riigikogu valimiste periood  Godzilla jalajäljes on läbi saanud. Loodetavasti. Kergendus .. Kergendus, kuid ometi meenutab olukord nukral kombel W. Churchilli poolt 1951 a parlamendi valimistel öeldut:  „Me oleme kahel eelmisel aastal tänu parteide heitlusele palju kaotanud, mis kuulub valimiste aja juurde. Me ei saa niimoodi edasi minna, kus kaks parteiaparaati parlamendis teineteise kallal hauguvad ja kogu riiki vaevavad. … Me ei saaks seda endale kaua lubada isegi siis, kui maailm oleks rahulik ja vaikne ning me oleksime ise toimetulev riik, kindlam ja sõltumatum kui kunagi varem. … Me ohustaksime oma eksistentsi, kui jätkame oma jõu kulutamist vihastes parteide ja klassikonfliktides. Me vajame mitmeaastast stabiilset perioodi soliidse valitsuse all, kes ei püüa oma partei dogmasid kõigile kaela määrida.“ (R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011 Lk 747). Hämmastavalt ajatu kokkuvõte valimisvõitlusest, mis sobib nagu valatult meie tänasesse päeva.

 Müra meis enestes

 Meiegi parlamendivalimised olid mürarikkad, kohmakad, sisutud (polnud välja toodud ei juurpõhjuseid ega tuumlahendusi, prevaleeris jagamise ja kulutamiskirg), üksteist solvavad ja valijat alavääristavad.

Müra. Lõputu müra. Kurdistavalt ülekarjuv müra, ilkuv-tänitav müra. Müra. Ei mingeid tegevusi, ainult müra. Nüüd … Nüüd peame me õppima selles müras elama. Mitte ainult elama, vaid ka toime tulema. Kuidas me tuleme toime maailmas, kus poliitinimesed „tõstavad“ töötasu, „lubavad“ topeltpensione, „miraažitavad“ hooldekoduvõimalustega, üha uute toetuste ja tasuta asjadega, kuid  sellest kuidas meie tootlikkust topeltada, sellest ei sõnagi. Teatavasti on pärsimaailmas edu aluseks tootlikkuse tase ja tehtud töö maht. Pan Kleksi sugused võlurid on vaid lustakad muinasjututegelased.

Nüüd siis püüavad valitsemishanke võitjad (peaettevõtja ja allhankijad) kokku leppida, kuidas kõike seda saavutada. Rahulikel aegadel (majandustõusus) oleks see võib-olla võimalik olnud või vähemalt märkamata jäänud – tõstame makse ja lohiseme edasi järgmise valitsemishankeni kus peatöövõtja püüab allhankijatega uut (koalitsiooni)lepet (KOLE) sõlmida. Kuid kahjuks on lõputu SMS laenu poliitika lodevust administreerimises ja lõtvust rahanduses oma sügava jälje juba jätnud ja see on muutunud kohati … tavaliseks. Harjumuslikuks? Tavaliseks, et meie teiega kogumis kulutame rohkem kui meil lastakse teenida? Just „lastakse teenida“, mitte „teenime“, sest kui me ei kaotaks aega kabinetiigavuse teenindamisele, siis teeniks igaüks meist teiega ja meie kogumis rohkem. Oh!

 Uus normaalsus: Regulatsioonide vähendamise sotsiaalmajanduslik kasu arvestus

 Nüüd peale valimisi ilmneb, et valitsemise hankele esitati „kohendatud pakkumised“ ning õhulosside asemele saab ehitada vaevalt koeraputka, kuid … nii vana talumehetarkus, kui ka meie eelmised kriisiületused on tõestanud, et on kaks teed olukorra parandamiseks: tootluse kasv ja bürokraatia vähendamine. Kui jagamismaiguline poliitinimene ütleb: "Aga kui räägime mitmesaja miljoni eurostest kokkuhoidudest, siis see on siiski mingi avaliku teenuse või toetuse märkimisväärne kärbe. Ainult sealt see saab tulla," siis on see õige, nii tulebki teha, ainult et vaatenurka on vaja muuta. Meil lisandub iga päev regulatsioone, mis nõuavad ka järelvalvet (ehhee, nüüd siis saame endale ka kompostiinspektorid!), mis nõuab ... raha. See hämajutt, et kokkuhoid tähendab seda, et siis me peame vähendama õpetajate-päästjate-tervishoiutöötajate palka on lihtsalt jabur, muidugi ei pea (ega saagi) seal palka vähendada. Pigem vastupidi. Kuid me saame vähendada regulatsioonide arvu, mis vähendab ametnike arvu ja raha vajadust. Muide seda protsessi tuleb vaadelda samamoodi nagu me teeme suurte protsesside tasuvusarvestustega,  mille üks osa, mis ei mahu enam mingi tasuvusarvestuse ega raamatupidamistava piiresse, kirjendatakse kui sotsiaalmajanduslikku kasu. Täielik absurd, mille meie teiega poliitturu pealekäimisel heauskselt alla oleme neelanud. Sellest ka pidevad ja püsivad seederikked kogu ühiskonnas. Samas …  Regulatsioonide vähendamisel on nii reaalne kui sotsiaalmajanduslik kasu: haritud inimesed, kes ennast kabinetiigavuses on sunnitud üha uusi regulatsioone välja mõtlema, et oma eksistentsile alust luua, saavad lõpuks minna tegelikku rahvuslikku rikkust looma, mida siis saab jagada (õpetejetele/päästjatele/tervishoidu) ja nii reaalne kui sotsiaalmajanduslik kasu tekkib pärismaailmas, kus ettevõtjad/kodanikud ei pea oma aega raiskama tühjadele toimingutele ja lubade ootamisele. Puhas võit - aeg on ainukene taastumatu ressurss. Ammendamatu varasalv tootlikkuse kasvuks ja tööjõuprobleemi lahendamiseks, seda kasutagegi. Ohtralt. Ohjeldamatult. Kaasandena saame vaba/loova mõtlemise, mis omakorda viib meie teiega kõrgemale tasandile. Lihtne ja … odav. Võimalustepõhine. Me peame eelarvekulutused tingukammiga üle käima ja sellest välja rapsima kõik ebavajaliku ja ebaloomuliku, mille tulemusel ilmneb, et juba praegu meilt teiega kogutav ühisraha (hellitusnimega – riigi raha) on meil piisavalt tõeliselt tähtsate programmide käivitamiseks. Ja veelkord – avalik sektor peab muutuma avalikkuse teenindamise sektoriks.

 Lapsed teavad …

 Kui mu pojatütar oli nelja aastane, siis ta ütles: „ … et vajan kõike.“, nüüd on ta kümnene ja korjab raha, et investeerida seda telefoni ostuks. Vajaduspõhine maailm on asendunud tema jaoks võimaluste (loomise) maailmaga. Ise loomisega! Isegi lapsed saavad sellest aru. Seda soovin ka meie poliitturule, et kui nad ei saa koalitsioonilepet (KOLE) tehes kohe täiskasvanuks, siis ka kümnese võimaluspõhisust aluseks võttes oleks tulemus tore.

Eks kaeme perra. Muidugi on peaettevõtja ja allhankijad raskes seisus, sest nüüd olles Valitsemishanke võitnud ilmneb , et:  "Riigil on palju kulusid, me oleme jätkuvalt miinuses oma eelarvega ja kuna majandusprognoos liiga helget tulevikku ei näita, siis see seabki meile suured väljakutsed. Me mitte ei saa mõelda, kuidas täiendavaid kulusid teha, vaid peame mõtlema, kust leida kokkuhoiukohti, milliseid valdkondi reformida ja kust leida ka täiendavaid tuluallikaid," (ERR 4.04.23). Ups! Raske pähkel tõesti, sest ainukene võimalus hanketingimusi /valimislubadusi täita on saada majandus kasvama. Rajult kasvama. Lihtne ümberjagamine ehk aadrilaskmine loojatelt/tegijatelt/pürgijatelt siinkohal annab pigem negatiivseid tulemusi. Täpselt nii nagu „maksuküür“ tulumaksus tegi küürakaks eelkõige noored pereemad ja pereisad, kes on töötanud usinalt, pühendunult ja paraku tihti ka mitmel töökohal. Kas seda poliitinimesed tahtsidki -noorperesid küürakaks teha?  „Vastutasuks“ anti neile nende enda rahast näpu otsaga „ toetusi“. Jälle üks mehhanism millega tegijaid püütakse muuta sõltlasteks. Krt (lühend ei tähenda korteriomandit), nagu narkokaubandus. Laske inimestel teenida ja tehke see võimalikult nauditavaks, küll siis kasvavad ka maksutulud. Lihtne. Meil on sama probleem nagu rahandusminister W Churchillil  1926 a  Leedsis Kaubanduskoja igaaastasel dineel riigieelarve projektist rääkides: „Õitseng, see meie maja ringihulkuv tütar, kes suures sõjas kaduma läks, on nüüd meie ukselävel. Ta on tõstnud käe koputile. Mida me teeme? Kas laseme ta sisse või ajame minema? Kas võtame ta uuesti oma kolde juurde või saadame ta taas uitama maailma rahvaste sekka? See on valik, mis seisab Suurbritannia rahva ees järgnevatel ärevatel kuudel.“ Väga tabavalt ja ajastuüleselt öeldud, sest meiegi elame ärevatel aegadel, just sellistel aegadel, mil protsesside tulemusel väldime katastroofi või …

 Kaks kriisimudelit: „Titanic“ & „Apollo 13“

 Miks on valikus „Titanic“ ja „Apollo 13“? „Titanicu“ teema oli mulluse Maksumaksjate konverentsil minu olukorrahinnangu siduselement, seekordse  Eesti Tarneahela Juhtimise ühingu (PRPLOG) korraldatud konverentsil „Tarneahela konverents 2023“ oli sidusteemaks „Apollo 13“ („Huston, we have probleem“) õnnestunud ebaõnnestumine. Kaks kriisi, kaks katastroofi, kaks täiesti erinevat tulemit. Mida me peaksime kriisidest õppima? Miks? Sest …

Täna … Täna oleme kriisis. Jälle? Ikka? Jätkuvalt? Nagu minu isiklik kogemus näitab (oma kuue suurkriisiga ja nende vahel kohalike ja kohatute kriisidega), siis majanduselu ongi üks pidev kriiside jada, mida ilmestavad (ja innustavad) üksikud päikeselised pühapäevad. Nii, et kriis… on normaalne. Kuid milline kriis meil praegu käsil on? Meditsiinikriis? Majanduskriis? Keskkonnakriis? Migratsioonikriis? Rahvastikukriis? Administratiivkriis? Julgeolekukriis? Ilmselt kõik need, kuid erineva osakaalu ja tähtsusega. Kuid kriisid ongi selleks, et neid lahendada, mitte lasta neil katastroofiks kujuneda. Meil on siinkohal kaks õpetlikku kriisilahenduse mudelit.

 Eduka „Titanicu“ ebaedu

 Esiteks „Titanicu“ lugu. Tihtilugu, vaadates tagasi, tundub meile teiega see sündmus algusest lõpuni katastroofina, kuid … Ja-jah muidugi oli see katastroof, sest tuliuus laev läks põhja ja peaaegu poolteist tuhat inimest koos sellega. Kuid on ka teine vaatenurk – „Titanicu“ reis oli 80% ulatuses (kui arvestada kogu ehitusprotsessi siis ilmselt 99%) edukas. Tegemist oli tehnoloogiliselt uusima, varustuselt luksuslikuma ja Sinilindi kiirusrekordit püüdva laevaga. Katastroofi ja õnnetuse/õnnestumise vahele jäi 3-5 sekundit ja üks veekindel kamber. Edu ja katastroofi lahutasid kolm sekundit: üks, kaks, kolm …Vigastatust ja kangelaslikku pääsemist ilmselt üks sekund: üks … Siis sai aeg otsa – nii laevale, inimestele, kui kriisilahendamisele. See on kriisilahenduse tähtsaim hetk – aeg ei tohi otsa saada. Väga lühikese hetke jooksul tuleb väänata kõik see, mis oli valesti arvestatud/tehtud/juhitud teha loetud hetkedega korda enne seda kui aeg saab otsa. „Jäämägi ulatus veepiirist 30 meetri kõrguseni ja vahemaa laevani vähenes ähvardava kiirusega. Laev hakkas kurssi muutma 38 sekundit pärast käsku. Paistis, et kokkupõrke vältimiseks oleks tarvis olnud veel 3-5 sekundit.  lõikas jäämägi Titanicu paremasse pardasse 61 meetri pikkuse katkendliku lõhe. Kuueteistkümnest veekindlate vaheseintega eraldatud sektsioonist viide pääses vesi, mistõttu laev oli määratud uppuma, kuna laev suutis püsida vee peal nelja veega täidetud sektsiooniga.“

Eks ole, kui mäng käis mahu ja sekundite peale, siis ilmselt 1 sekund oleks lõhe laevakeres olnud lühem ja kahjustatud üksnes neli kambrit. See oleks olnud ebameeldiv kogemus, kuid samas oleks laev pinnale jäänud ning saanud uhkusega kinnitada oma uppumatust. Väike kursimuutus ja me ei teaks midagi „Titanicu“ katastroofist – ei sellest, et laev ei olnudki  uppumatu, sellest, et päästepaate polnud piisavalt (ja miks peaks ometi uppumatul laeval olema päästepaadid?), miks täideti paadid vaid osaliselt (osas vaid neljandik), miks … „Titanicu“ puhul ei saanud laeva kapten öelda nagu ütles „Apollo 13“kapten J. Lowell, et  missioon küll ebaõnnestus, kuid talle meeldib mõelda, et see oli kõige edukam ebaõnnestumine.

Siiski põhitähtis oli, et katastroofist tehti järeldused. Järgmise laeva „Britannic“ ehitamisel muudeti laevakere tugevamaks – eriti jäämägedega kokkupõrget arvestades. Ettevõte lisas ka erinevalt Titanicust sinna piisavalt päästepaate, et vajadusel kõiki reisijaid mahutada. Maailma suurim luksuslaev alustas tegevust 1914. aastal, ent peagi võttis Briti valitsus selle teisel otstarbel kasutusele, sest algas I maailmasõda. „Britannicast sai sanitaarlaev, mis tõi haavatuid erinevatelt sõjatandritelt koju. 1916. 21. novembri hommikul raputas Egeuse merele jõudnud laeva tugev plahvatus. Britannica oli tabanud meremiini, mis tekitas alusele suurema kahjustuse kui jäämägi Titanicule. Kapten käskis kähku veekindlad vaheuksed sulgeda, ent uputus oli võimust võtnud juba laeva kuues sektsioonis. (Jälle) Pardal viibis tol hetkel 1065 inimest, ent „Britannic“ oli katastroofiks tunduvalt paremini valmistunud kui „Titanic“. Toimus peaaegu täiuslik päästeoperatsioon, kuid inimliku faktori tõttu  oli ka hukkunuid,  mõned meeskonnaliikmed üritasid esimesel võimalusel päästepaatidega põgeneda. Kuna laev liikus, imesid Britannica sõukruvid väikesed paadid endasse, mistõttu nende pardal olnud inimesed hukkusid. Niisiis eelmisest katastroofist tehtud järeldused olid läinud „täie ette“, sest kuigi poole suurema kahju saanud „Britannica“ uppus poole kiiremini kui „Titanic“ oli hukkunuid vaid 30 ja needki vaid seetõttu, et sattusid paanikasse. Kas meie oleme teinud järeldused eelmistest suurkriisidest? Ega miinide eest ei kaitse miski (vähemalt sel ajal), kuid pöördumatuid kahjusid on võimalik oskuslikul tegutsemisel minimiseerida.

 Suunatajust

 

    """Kosmoses on oluline suund – kuhu sinu alussõiduk Päikese, Maa ja teiste kosmoselaevade suhtes ninaga osutab. Kui sa oma suunda ei kontrolli, juhtub kaks asja – alus hakkab pöörlema, nii et kõik pardalviibijad satuvad segadusse, ja see kaldub kursilt kõrvale, mis võib aja- või kütusepuuduse korral tähendada elu või surma.“ (Hadfield „Astronaudi soovitused eluks maal“ Ersen.2016 Lk 47). See astronaut Hadfieldi tähelepanek ei kehti mitte ainult kosmoses vaid üldse elus orienteerumise koht, sest maailm ei ole staatiline.

Maailm muutub. Kui F Fucujama kirjutas mõnikümmend aastat tagasi „ajaloo lõpust“ ja edasisest üleüldisest rahumeelsest demokraatlikust arengust, siis tundus see üpris toreda, isegi loogilise, väljavaatena. Kuid teatavasti ajalugu ei „lõppe“. Isegi siis kui kõik muu lõppeb, siis aeg, ega selle lugu, ei lõppe. Ka konkurents ei lõppe. Ei lõppenud ka seekord. Demokraatlik maailm sai asjast valesti aru, sest need kes olid „ajaloost välja kirjutatud“ ei leppinud sellega, vaid korraldasid ennast ringi ja pidasid taktikalist tõrjelahingut, otsides paremat positsiooni ja võimalusi vastukäiguks. Vastukäigu võimalus avanes kui maailma põdes meditsiinikriisist tulenenud majanduskahjusid ja oli energeetiliselt ühest paadist teise astumas (seega kahe paadi vahel).  

Niisiis, mullu tegi „ajaloost välja kirjutatud osapool“ oma pikalt planeeritud vastukäigu ja pani  Ukrainas sõjatule jälle põlema. Lootis küll, et lööb kiire välgu-mürina ning paduvihmaga ilma kiirelt klaariks, kuid konflikt kujunes hoopis pikaajaliseks mudamaadluseks. Seega läks natuke kehvemini kui oodati, kuid tuli vindub edasi. Käib vinduv kurnamissõda. See sündmus lennutas maailma majanduse, mis oli juba väljumas meditsiini ja võib-olla ka majanduskriisi edasi lükkamas, täiesti uude dimensiooni.

 Globaalmajanduse mitteglobaalne tulevik – ebarahu.

 Maailm muutus – ajaloo lõpp jagunes pauguga majanduslikku tõhusust taotlevast globaalsüsteemist kaheks suureks ja tuhandeks väikeseks egoks. Lugesin hiljuti M Leonard „Ebarahu aeg“ (Varrak 2022 Lk 23/26) „Peatükk: „Ebarahu ja ebasõda“ „Sel lühikesel raamatul on lihtne iva: ühendused, mis põimivad maailma kokku, ajavad seda ühtlasi lahku. Maailmas, kus tuumariikide sõda on liiga ohtlik, et selle üle arutledagi, õhutavad riigid konflikte, manipuleerides nendesamade asjadega, mis neid ühte seovad. Suurriikide poliitika on muutunud armastuseta abieluks, kus kaasad ei talu teineteise seltsi, ent ei suuda ka lahku minna. Ja nagu õnnetu paari puhul, muutuvad õnnelikel aegadel jagatud head asjad vahendiks, millega halbadel aegadel teisele kahju teha. Lagunevas abielus teevad neimahimulised partnerid teineteisele haiget, kasutades ära lapsi, koera ja suvilat. Geopoliitikas pruugitakse relvana kaubandust, rahandust, inimeste liikumist, pandeemiaid, kliimamuutusi ja eelkõige internetti.““

 „Sanktsioone, rahvastiku ümberpaiknemist ja kaubandussõdu on kasutatud sajandeid, ent seni, kuni maailma elukorraldus ei rajanenud üleilmsetel tarneahelatel,  internetipoliitikal ja dollaripõhisel finantssüsteemil, oli raske lämmatada võõraid majandusi ja ühiskondi sedavõrd väikeste kulutustega.“ Nii ongi, maailm kohandab ennast ringi. Kui maailm kohandab ennast ringi „Kuna iga riik hakkab käsitlema vastastiksõltuvust kaitsetusena, siis näeme, et üha enam äritegevust viiakse mujale ja osa ülemaailmseid tarneahelaid laguneb“ (lk 20), siis kaasnevad sellele ka kulud.

 Ebarahu hind

 Lähtudes sellisest olukorrast maastikul jääb sügavalt arusaamatuks kõrgete analüüsimajade optimism lähiaja majanduskasvu ennustamisel ja lausa pöörased kasvunumbrid lähiaastatel. Vaadake, mingit kasvulootust ei saa olla, kui kriis oma hulluses on alles algusjärgus. Ärge unustage, et asume Godzilla jalajäljes.  Isegi siis kui me jõuame pärsirahuni, ebarahuni või tingrahuni, siis on maailm juba jagunenud, tootmised üle tõstetud blokkide kindlamatesse asukohtadesse ja logistikad muutunud. Kaitsetuse emotsioon määrab loo helistiku ja praegu on see minoorne.  See tähendab, et tohutud investeeringud (kasvõi Läänemere põhjas roikuvad kaks gigantset Nord Streami gaasijuhet) ei too investoritele tulu vaid on kulu. Need vahendid tuleb maha kanda, kuid asi on sedavõrd hullem, et needsamad investeeringud, mis pidid mängima tähtsat osa rohepöörde üleminekuperioodil, on muutunud ise keskkonnareostuseks (pahatahtlikkuse puhul isegi keskkonnakatastroofiks – lugege neimaliste abikaasade koerakasutuse juhendit). Kuid selliseid juhtmeid on nüüdseks  Euroopas ju hulgaliselt – kõik kulu. Kõik reostus. Pöördumatult kahjum ja reostus, sest turud ja tarneahelad on ümber kujunenud. Need on nüüd nende investorite kahjumid ja saamata tulu, kes olid panustanud energeetika teatavatesse sektoritesse. Kahjum ja saamata tulu toob ette kohe alternatiivkulude küsimuse. Kuna raha läks sinna kustkohast iialgi planeeritud tulu ei tule, siis … Siis on kaks võimalust: esiteks jääb planeeritud kasu luhtumisel mingid teised investeeringud tegemata. Millised? Ei tea, kuid need on suured investeeringud. Teiseks pole tegemist ainult maailma investeerimisvõimekuse vähenemisega, vaid ilmselt oli osa investoreid oma võimeid ja projekti kindlust (ja kindlustust) üle hinnanud ja nemad (koos oma investoritega) põlevad lähiajal ereda leegiga (võib-olla koos kindlustajatega). Ka vajadus investeerida nii LNG terminalidesse ja sealt lähtuvatesse torujuhtmetesse, lisatuulikutesse, päikesepaneelidesse jne on eilne planeerimatu kulu, mida on vaja teha ilmtingimata juba täna, sest … Sest talv on tulekul. Kuid selle ootamatu kulu pärast jäävad mingid planeeritud investeeringud jällegi tegemata.

 Kliimavärk

 Asjal on ka kolmas tahk – kliimavärk. Eredalt joonistub välja, et ühte suurblokki on kogunenud riigid, millised on võtnud endale kohustuse ja eesmärgi vähendad inimtegevuse jalajälge planeedil Maa ja teise suurblokki (BRICS), mis sellist eesmärki võtnud ei ole või ei pea seda vähemalt prioriteediks. Seni kuni globaalühtsus sundis teist blokki vähemalt suulises vormis kõnekunstina loodushoiust rääkima siis nüüd pole sellel enam survet ega põhjust. Niisiis oleme saanud maailmapildi, kus üks pool laadib endasse kindlustatus ja kallist energiat ja teine pool odavat energiat ja uut koostööd. Mnjah, raskeks läheb. Meil. Kuid see on juba järgmine kriis. Loodetavasti Tingrahus, kuid siiski ebasõjas kus „(majandus)koeri“ lüüakse jalaga naeratades … kuid valusasti.

 Ebaeduka „Apollo 13“ edukus

 Harilikult on niimoodi, et katastroofi/kriisi alged pannakse paika juba aastaid enne selle sündmuse toimumist. Kogu lavapilt on ette valmistatud ja ootab vaid süütamist. Just seepärast on „Apollo 13“  kriisilahenduste igihaljas õpetus, mille jada kummalisel kombel sarnaneb meie praeguste kriisiloomete jadaga.

Esiteks on meie praeguse kriisi  juured eelmise kriisi lahendamises või pigem mittelahendamises. Kuigi eelmine finantskriis õnnestus pankade päästmisega pidama saada, siis kriisilahendid ei lahendanud kriisi põhjuseid, liiga lõtva finantskäitumist; ja selle asemel, et haigus läbi põdeda muudeti see läbi jätkuvate „meetmete“ (nagu tugiostud, odavlaenud jne) krooniliseks tõveks. Maailma koguvõlg on kasvanud 350% ni kogu maailma SKT-st. Tervenemist ei toimunud, toimus sõltlase üleviimine metadooniravile. Kriisi idu oli pandud arenema täpselt nii nagu „Apollo 13“ katastroofi alge – aastaid enne sündmust ennast. „Mitte keegi aga ei osanud aimata, et ühes hapnikumahutis oli puudus isolatsioon juhtmete ja mahuti sisu vahel. Kui projekteerimisel avastati, et hapnikumahuti elektrisüsteem peab vastu pidama stardiplatvormil kasutatavale pingele, mis oli kõrgem kui juhtimismoodulis kasutatav, vahetati enamik komponente ümber, kuid termostaat unustati vahetamata. Kui testimise käigus oli vaja mahuti tühjendamiseks hapnik aurustada, pandi kütteelement tööle, termostaat aga põles läbi ega lülitanud enam kütet välja. Üle 400 kraadi tõusnud temperatuur sulatas teflonkatte, mis mahuti sisu elektrijuhtmetest isoleeris. Nüüd piisas katastroofiks segamisel tekkivast sädemest“ (Vikipeedia). Muide see mahuti oli maha võetud paar aastat varem „Apollo 10lt“   ja „uuendatud“.  Katastroofi lava oli valmis seatud nii tol ajal kosmoses kui tänaseks majanduskriisiks.

Kõrgete analüüsimajade ja institutsioonide ühetasapinnaline eesmärk  - majanduskasvu kiirendamine/säilitamine – läbi baasintresside alandamise ja võlglastelt nende laenude tugitugitugi ostude kroonilisust hakkas ähvardama juba raha olemust. Raha hakkas kaotama oma põhiomadusi ehk raha polnud enam kaup, sest kui raha hind (laenu baasprotsent) oli 0 või lausa negatiivne, siis polnud raha enam kaup ega isegi mitte hoiustusvahend. Hoiupõrsas oli muutunud kohvriks vaksali hoiukapis, selle hoiustamiseks tuli münt pilusse panna ja loota, et see väljavõtmisel alles on. Kui raha polnud enam kaup, siis pääsesid raha ligi ka sügavalt ebatõhusad projektid. Ebatõhusates projektides põleb raha eriti valusalt ja kiiresti. Kuid need projektid ei põleta mitte ainuüksi enese ebaefektiivset raha, vaid ka nendega kokkupuutunud ja seotud raha põletades seda kumulatiivselt.

Lembelaul inflatsioonile & õige ravim

Institutsioonide sõnalis-lüüriline pürgimus väikese inflatsiooni poole oli igati õige, kuid teod olid vastupidised. Hullemaks läks asi ülemaailmse meditsiinikriisi ajal, mil logistilised ahelad trombidega täitusid ja institutsioonid lasid laenupiirid vabaks. Tuleb tunnistada, et vähemalt ühe meetme osas suutis meie Dr Riik saavutada kumulatiivset edu – selleks oli palgatoetus. Ilma selleta oleksid suletud maailma ja meie avatud majanduse puhul läbi mitmete sektorite äkksurma (HOREKA, transport, reisijatevedu jne) laienenud see doominoefekt ka kogu majandusele. Tegemist oli „Titanicu“ üheminuti lisaaja ostmisega, mis päästis kogu laeva/majanduse. Kui nüüd kujutada, et seda poleks tehtud, siis oleksid esimesena langenud mainitud HOREKA sektor, taksondus, ühistransport, veondus jne. Ilmselt oleks mitmed logistikaahelad kokku kukkunud, kui arvestada riikide piiride kiire sulgumisega ja oma varude kaitsega, mis tundus väga "Britannica"  kiirpaaniliselt paatide vette laskmisega. Kumulatiivne katastroof. Ja ärgem unustagem, et „Tallink“ oli just sõlminud Rauma laevatehasega uue laineri ehituse lepingu. Kõik see kokku … Ainuüksi mõtlemine sellele paneb judisema. Võib vist öelda, et need miljonid olid läbi aegade Dr Riigi kõige tõhusamalt kasutatud miljonid. Tubli Dr Riik!!! Suudad küll, kui pingutad. Nii, et üks ravimi lühiajaline manustamine õiges koguses ja õigel ajal võib päästa ravitava. Kuid inflatsioon on kiskja, mis ootab oma aega et rünnata, mitte lemmikloom, keda poputada, sööta ja parki pissitama viia. Inflatsioon on kontrollimatu loodusjõud ja selle ohjeldamine üksnes baasintresside tõstmisega on sama tõhus nagu hiinlaste plaan varblaste tapmisega kasvatada riisisaaki. Võib arvata, et kui baasintressiga üldse midagi sellist saavutada tahetakse nagu kõrged analüüsimajad sõnalis-lüürilises vormis on eesmärgiks seadnud, siis võiks see olla 9% ringis. Ise arvasin „Titanicu“ juttu kirjutades, et meil veab, kui piirdume 7% piires. Mnjah, ei arvanud ara selles mõttes, et  majandus hakkas puksima juba 3-3,5% piirimail. Ilmnes, et majandus on tunduvalt haigem kui arvata võis (või kui ravi nõuaks). Edasina baasintressi kruttimnie murrab majanduse lihtsalt katki ... kõige sellest tulenevaga. 

Vibratsiooni järelmõjud

Kuid siiski globaalmajanduse kollaps oli meditsiinikriisis väga lähedal ja paljude ettevõtlusvaldkondade taluvuspiir jõudnud kriitilisse seisundisse. Iga kriis mis on lahendatud, on …lahendatud, kuid sellel on kõrvalmõjud ja tagajärjed. Ka „Apollo 13“ „Esimene viperus toimus juba stardi ajal, kui teise astme viiest mootorist keskmine seiskus 2 minutit plaanitust varem. Ent leiti, et ülejäänud neli teevad oma töö ära. Hilisemad uuringud näitasid, et suur katastroof oli väga lähedal, kuid siiski läks kõik hästi ja kosmoselaev võttis suuna Kuu poole. Hiljem tuvastati, et ühe mootori kaotuse põhjustas ebanormaalne kütuse põlemine, mis põhjustas tavapärasest suurema vibratsiooni, mille peale mootor automaatselt välja lülitus.“ Meditsiinikriisi vibratsioon räsis majandust vägagi sügavalt. See, et palgatoetus (ja veel mõned meetmed) päästsid majanduse äkksurmast ei säästnud seda haigus raskusest. Nende kahe aasta jooksu põletasid (suur osa) ettevõtted hunnitul kombel investeerimiseks kogutud vahendeid jättes investeeringud tegemata, külmutasid tegevused, et minimiseerida kahjumeid. Kõik vaid selle nimel, et piirangute leevenedes turule naasta. Paljudel see ei õnnestunud, kuid ka neil kellel õnnestus meditsiinikriis üle elada oli võhma vähem kui ilma „vibratsioonita“. Tundus juba, et maailm puterdab/tuterdab enese sellestki kriisist välja kuni sütik käivitati.

Nüüd naaseme Apollo 13-le „. Nüüd piisas katastroofiks segamisel tekkivast sädemest“ Selleks sädemeks mis „paugu“ põhjustas oli idanaabri sõda Ukrainas. Nagu mainitud, selle paugu mõju paiskas maailmamajanduse hoopis teise dimensiooni. Uute kulude maailma. Kuid kõik selle paugu toimumiseks oli juba valmis seatud aastate eest ja ootas vaid … triklivajutust.

Suunataju kaotusest

 Värske RAMI majandusprognoos näitab, et valimisperioodil oli poliitturg kaotanud astronaut Hadfieldi terminoloogiat kasutades suunataju. Tundus, et meie valimisdebattide käigus polnud poliitturg üldse mitte aru saanud maailma ja meie majanduse „Titanic 13“ Kuule lennu eripäradest. Jäi mulje, et „Apollo 13“ analoogi kasutades poleks meil  mitte hapnikumahuti plahvatanud, energiasiin B täielikult „kutu“ olnud, kaks kütuseelementi lõpetanud töö ja vaja oli panustada ellu jäämisele. Pelgalt ellu jäämisele keskendumine oleks olnud aus ja tubli sõnum valimisdebatis, kuid sõnumid mida me kuulsime lasi meil aimata, et me maanduma Kuule ja põikame vahepeal ka Marsile ja Veenusele. Oeh! Loodame, et nüüd leiame õige kursi … hange on ju lõppenud.

Kuigi jah, lootust on vähe, sest nii nagu R D Precht („Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.“ TÜK 2019 Lk 44) formuleerib kujunduslikult digimaailmas toimuvat „Me paigutame Titanicul lamamistoole ümber“.

 Järgneb …

Targutusi:

 H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018

 Lk 30 „vaadake, kui kenasti jagunevad maailma riigid kahte lahtrisse: arenenud ja arenevad. (…) Milline lihtsasti mõistetav maailm! Millest siis nii palju kära? Miks on vale jagada riike arenenuteks ja arenevaateks? (…) sest sellel pildil on kujutatud maailm aastal 1965! Siis kui mina olin noor mees. Selles on probleem. Kas te orienteeruksite oma riigis 1965 aastast pärineva kaardi järgi? Kas oleksite rahul, kui teie arst määraks teie diagnoosi ja ravi uuringute järgi, mis olid teaduse viimane sõna1965 aastal?“

„Maailm on täielikult muutunud. (…) Graafikud, mis kujutavad sissetulekute taset, või reisimist, või demokraatiat või juurdepääsu haridusele, arstiabile või elektrile, räägivad kõik sama: maailm jagunes kunagi kaheks, aga enam mitte. Praegu jääb enamik inimesi keskele. Enam ei ole lõhet Lääne ja ülejäänute, arenenud ja arenevate, rikaste ja vaeste vahel.“

 J Diamond „Võim“ ÄP 2018

 Lk 50 „Võim on midagi enamat kui jõud midagi teha: see: otseselt või kaudselt mõju avaldada ja volitusi anda. See on vabadus mitte teha; mitte sobituda, mitte kohanduda ja mitte tunda teiste survet. Võim muudab meid ühiskondlike ootuste suhtes immuunseks.“

Lk 57 „Täpsemalt öeldes, kõrge staatus ja suur võim pidurdavad meie võimet näha asju kellegi teise vaatenurgast. Psühholoogias on teise vaatenurgale asumine oluline sotsiaalsete sidemete loomise ja säilitamise viis. Enese kellegi teise nahka kujutlemise võime on väga tähtis sotsiaalne oskus – hädavajalik sõprade leidmiseks, lähedaste suhete säilitamiseks ja konfliktide lahendamiseks. Samas oskavad kõrge positsiooni ja suure võimu omajad seda kehvasti. Õigupoolest peab see paika meie kõigi puhul, kui meile saab osaks väikseimgi võimukübeke. Nagu Mindell otse välja ütleb: kõrge staatuses kaotame me teiste suhtes teadlikkuse.“

Lk 174 „Mida kõrgemale te organisatsiooni hierarhias ronite, seda nõrgemaks jääb teie side tegelikkusega. Mäletate võimu nn surmatsooni? Te ei saa enam oma tegevuse kohta vahetut tagasisidet ning te ei koge ka oma otsuste ja tegevuste tagajärgi nii, nagu teised seda teevad. Te elate mullis, teid ümbritsevad inimesed, kellel on seoses teie võimurolliga omad huvid mängus. Nad võib-olla kardavad teie autoriteeti või olenevad teist, sest teie tagate neile elatise. Teiega seotud olemine suurendab nende karjäärivõimalusi ning nad võivad emotsionaalselt sõltuda teie armastusest ja tähelepanust.“

„Kui kõik teiega samas mullis olijad kinnitavad teie kõrge staatusega rolli, ei näe te enam ennast selgelt ega oska ennast ega oma tegevuse tõhusust hinnata. Veelgi enam – sellisel juhul on kerge langeda ennast toetavate veendumuste ja hinnangute ohvriks, mis teie omakasu veelgi süvendavad. Inimestel ja organisatsioonidel on oht kalduda enda tegevusele kinnitust otsima (…) – me valime välja teabe, mis kinnitab seda, mida me juba niigi teame, ning eirame seda, mis seda ei kinnita. Isegi ilma võimuta on inimestel kombeks uskuda seda, mida nad tahavad uskuda. Faktid käigu kuradile. Teabel, mis on vastuolus sellega, mida tahaksime uskuda, on pea võimatu tungida läbi ego ja selle omakasupüüdlike teooriate tulemüüri.“