Musta tähe/augu sünd: V5 Teoorjuse taastamisest EV-s

 (Taas)Iseseisvuse päeval räägiti palju väärtustest, demokraatiast ja vabadusest. Ja õige kah. Millal sis veel, ainult et ...

Tundub, et väärtustest räägitakse viimasel ajal nii tihti, õhinal ja … moonutatult, et need muutuvad  … väärtusetuteks. Me eksime lõputusse väärtuste tuletisinstrumentide, omamoodi derivaatide metsa, leidmata teed oma Põhiloo (Põhiseadus) juurde tagasi. Põhiloo majakad hägustuvad, kui hetkeemotsioonis (või –kasus)  sätitakse  ettevõtlusranda libatulesid, et rannaröövli kombel heauskseid madalikule ajada. See ei ole aktsepteeritav. Üks pidev karilesõit on toimunud näiteks ravimikaubanduses. Oeh, viimase kümnendi jooksul on ravimikaubanduse keskkonda kardinaalselt muudetud ühte ja teise suunda kolmel korral. Iga kord justkui kaunite eesmärkide tuules, kuid … raksaki, jälle laevad karil. Riik oma riigiõigustuslikus karistamatuses teeb nagu tahab … Ja jälle jaotatakse turg (ja röövsaak) ümber, senised investeeringud põletatakse nagu alepõldu, kuid mitte rammusaks põllumaaks vaid ilmselt tühermaaks. Kahju. Kahju kogu ühiskonnale.

Kuid meie usume heauskselt üha uusi ilusaid riigõigustuslikke kihvameeste keerujutte ja … maksame järgmised investeeringud kinni. Me ei saa arugi, et erinevad keskkonnad viivad erinevate tulemusteni, kuid pidev keskkonna vahetus ei vii kuhugi. Meie teiega peame hakkama mõtlema. Pika perspektiiviga.

Jätkusuutlik lihtsustatud 2§PS

Kuigi oleme iseseisvad, isegi taas iseseisvad, siis majanduslik mõttemaailm on meil riigitamise tasandile kinni hangunud. Oleme Kaheparagrahvilise Põhiseaduse tasemel (Meie peres oli (anekdoodina) käibel Pere Põhiseadus, milles oli kaks paragrahvi (2§PS) „1. Isal on alati õigus ja 2. Kui isal ei ole õigus, siis vaata paragrahvi nr 1“. Kõik. Selge ja arusaadav. Kuid, kui eelnev oli perenali, siis üllatuslikult tundub, et Riik on selle anekdootliku kaheparagrahvilisest Põhiseaduse vaikimisi üle võtnud. Vaadake, kui asetame „isa“ asemele „ Riik“, siis määraks tänase õigusruumi nii, et „P. 1. Riigil on alati õigus ja P. 2. kui Riigil ei ole õigus, siis loe paragrahvi nr 1“)

Kuid viimase aja uudised pajatavad seda, et tagasilangus modernsetest  majandusmudelitest (platvormidest, võrkudest jne) aru saamisel on isegi sügavam, meil on tekkinud feodaalajastule omaste majandusmehhanismide ihalus - teoorjuse tasjuurutamise ihalus. Vaat kus lops.  
„Riigitamisega“ oleme justkui leppinud, kuigi meie Põhilugu (põhiseadus) jutustab hoopis teistsugust lugu. Hoopis ülevamat lugu kõrgema võimu kandjast, ettevõtlusvabadusest, omandi puutumatusest, valikuvabadusest, et kõik on seaduse ees võrdsed ja …  et kedagi ei tohi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse. Tore. Seda kõike oleme deklareerinud kõikumatus usus ja vankumatus tahtes, kuid … Kuid kohati tundub, et 700 aastat orjaööd on meid nii tuimaks muutnud, et me ei saa aru isegi sellest, et meile sunnitakse peale mitte ainuüksi kuuletumist riigiõigustuslikule süsteemile, vaid me ei saa aru isegi sellest, et kohati on tegemist lausa teoorjuse taaskehtestamisega. Oleme nii riigiusksed, et oleme unustanud oma ülevad lood ja usume kõike mida meile pakub 2§PS.

Toreda aja reaalsus. Ununenud tähtpäev – vabaduse algpunkt

Elame toredal ajal, ajal mil me elame vabamalt ja tervemalt ja jõukamalt kui kunagi varem. Täitsa mõnus. Kuid me peame olema hoolsad nagu aednikud, et umbrohi meid teiega, meie mugavuses, ka (mõtte)laiskuses, meie vabadusviljadest ilma ei jäta. Nagu märgitud, siis meil on lähiaastatel olnud ridamisi uhkeid tähtpäevi: Eesti Vabariigi 100 juubeliaasta, tänavu 100 a eesti keele kuulutamisest riigikeeleks, järgmisel aastal möödub 100 a esimese Põhiloo (Põhiseaduse) kehtima panemisest, 30 a Balti ketist, 40 a Balti apellist jne. Tore on elada vabas riigis.

Samas on  tähtpäevi, mis kipub meile nii mentaalselt kui ka ajaliselt kaugeks jääma. See on orjuse kaotamine. Kui me tähistasime nüüdsama (Taas)Iseseisvuspäeva, siis taasvabaduse alguspunkt oli mullu 150 a tagasi. Just mullu möödus 150 aastat orjuse kaotamisest Eestis. Kuigi pärisorjus kaotati 1816. aastal Eestimaal ja 1819 aastal Liivimaa talurahvaseadusega, siis piiratud kodukariõigus muudeti ära aastal 1865 aastal ja 1868. aastal kaotati Eesti aladel teoorjus. Olime saanud vabaks. Ainuüksi inimeste orjastamise mõte tundub meile tänapäeval läbinisti võõras ja lausa absurdne. Me ei mõtle selle võimalikkusele, selle meetoditest ja sellest kui väärtusest. Muidugi oli pärisorjus mõisniku jaoks väärtus, kuid ülejäänutele mitte. See polnud nende väärtus. Meie väärtus oli (on ja jääb) vabadus. Sest just pärisorjuse kaotamine, võimalus osta endale põliseks kasutamiseks talud, luua oma ettevõtted, arendada teadust ja kultuuri, mis pani meie rahva kihinal edenema. Me oleme siin maanurgas pidanud ennast ikka töökateks, harituteks ja teadmishimulisteks, kuid minu emakeele õpetaja tõi pärisorjust käsitledes näiteks ühe saksa rännumehe kirja, kus ta andis kodustele teada, et „Ei ole laisemat ega lohakamat inimest kui siinsed maamehed.“ Tekitab üllatust, isegi solvumust, kuid kui mõelda, siis miks peaks ori pingutama isetahtsi? Orja liigutamise mootoriks pole tahe vaid hirm ja sund. Ja sunni ja suvaotsuste tingimustes ei ole virkus ja korralikkus esimesed asjad mis meelde tulevad. Jah, kuid orjusest vabanemine pani küll mõtted liikuma ja elu edenema. Kõik need sajased juubelid on vaid priiuse tulemus. Samas võib kõik see kaunis kaduda hetkega, kui me liialt mugavaks ja laisaks muutume. Ärgem unustagem, et tänavu möödub ka 80 aastat meie suurimast altminekust ja … häbist.

Geneetiline põhi?

Teoorjuse kaotamise järel olime nominaalselt vabad, kuid … mitte iseseisvad. Iseseisvuse saavutamine 100+ a tagasi andis vabale eneseteostusele veelgi suurema hoo ja mõtte. Kuid nagu õpikunäitena ei osanud me oma vabadust hoida, vaid samm-sammult ja (vale)otsus, (vale)otsuse järgi viis meid suletud süsteemi, kus bürokraatia määras, mida inimene tahab ja tohib. Üpris suure tüki meie priiusetunnetusest, ettevõtlustahtest ja pürgimusest ampsas ära see viiskümmend aastat „koomat“ Vaheriigis. Vaheriigi loosungid võrdsusest ja heast elust põhinesid suuresti sunnitud tööl või ka lausa sunnitööl, mida ilustati illisionistliku üha laieneva ümberjaotussüsteemiga. Meisterlik illusioon, mis mõnede jaoks kestab siiani.  Nad ei osata seda illusiooni siiani läbi näha ja kannavad seda endaga kaasas, kui kallimat vara. Koomakogemus, kui kallisvara? Uues saatuse õnneloosis, mis tõi meile järgmise vabaduse (TaasIseseisvuse), ei osanud osad meist vabadust ära tunda. Nad olid liialt harjunud käskudega, vabadus oli harjumatu. Lausa ebamugav.  Pelutav. Vabaduse kaksikvend on ju vastutus. Igaühe vastutus, mitte laialimääritud, umbisikuline, kollektiivne vastutamatus.

(Taas)Iseseisvusega olime küll jälle nominaalselt vabad, ka iseseisvad, kuid …Ilmselt mitte päris vabad. Ehk nagu küsis R Branson:. „Inimese saab küll puurist välja päästa, aga kas te suudate ka puuri inimesest välja päästa?“ (R Branson „ Virgini viis“ ÄP 2017 lk 190). Tundub üpris asjakohase küsimusena meiegi puhul.

Kuskilt geneetilisest põhjast kerkib alatasa kahte laadi paheline kihu: esiteks olla teoorjuse aegne mõisnik/ülemus või vähemalt  kilter-kubjas-aidameestele-bürokraat,  teise tasandi selles pahelisuses loob Vaheriigi ajast pärit „üldrahvalikust omandist“ lähtuv lootus illusionistlik/sotsialistlikule ümberjaotusele. Selle väärunelma tulemusel tekkib nõukogudeaegsest „üldrahvaliku omandi“ (st. bürokraatia võimu) ja mõisaaja teoorjuse töökorralduslik sümbioos. Mõlemal juhul oli „töö käivitavaks jõuks“ tööle sundimine. Kuid mõlemad majandusmudelid on ju vajunud möödanikku kui elujõuetud.

Miks me teiega seda teemat arutame? See ju ajast ja arust teema?  Ikkagi 150 aastat ju pärisorjuse kaotamisest. Kuid esitage endale küsimus: Kas tahaksite olla ori? Päris ori või pärisori? Ei taha? Aga kas naaber võiks olla pärisori? Ka ei võiks? Elementaarne. No selle pärast peamegi vaatama, kas vaatamata meie Põhiloo hästi hooldatud õiguspõllul, ei püüa mõni pärisorjuse seeme idaneda ja  ennast laiutama upitada. Te ei usu, et see on võimalik? Aga, võib-olla te pole osanud lihtsalt märgata? Või oletegi ori? Mõttemudelilt. Te ainult ei märka seda? Kaeme perra.

Ulmeline, kuid tõsiasi

Vaadake, see pärisorjuse juurutamise jutt Eesti Vabariigis pole mitte lihtsalt intellektuaalne  mõtteharjutus. Nii nagu me paljudel juhtudel ei märka (sest me oleme harjunud) riigiõigustuslike Põhiloo väänamisi, nii pole me märganud, et riigiõigustuslikkus  on läinud nii kaugele, et Riigil on alati õigus (ja kes ei usu, see lugegu punkti nr 1), vaid ilmneb, et Riigil on „nii õigus“, et ... tal on „õigus“ sundida oma kodanikke ka tasuta tööle, andes kodanikele nimeks „kodanik Omanik“ ja „“kodanik Ettevõtja“. Justkui kodanik Omanik ja kodanik Ettevõtja ei olekski EV kodanikud. 

Selline mõte  tekkis lugedes bussivedajate pöördumist MAMI-le selleks, et Riik kompenseeriks osade reisijatekategooriate tasuta veo kohustusest tulenevad kulud vedajatele. Alguses ei mõelnud ma sellele, et tegemist oli ju osadele reisijatele suunatud kingitusega – nad said "tasuta tasuta" sõita. Kuid kui muud tasuta sõidud, mida on Riik kehtestanud kingituse tegija (ehk Riik) ka kompenseerib, siis selle kategooria puhul, peavad kingituse kinni maksma vedajad. 
Hm, veider kingituste tegemise viis, üks kingib ja teine maksab. Edasi lugedes ilmnes ühest seletuskirjast, et see pidavat olema solidaarsus. Veider solidaarsus küll. Võtsin siis Riigi sellesuunalised selgitused ette ja … Sattusin järjekordsele riigiõigustuslikule traktaadile.  Kuigi jah juriidiliselt on kõik õige, kuid ei vasta meie Põhiloo kirjasõnale ega mõttele. Ühest küljest on loomulik, et nii perekonna, kogukonna, kui ühiskonnana aitame me neid keda tulebki seoses nende erilise olukorraga aidata, selleks me maksusid ju kogume ja meie raha ümber jagamegi. Kuid on ka täiesti loomulik, et ühtedele head tegemine ei tohi teistele kurja teha. Kogu filosoofiline põhi selliseks riigiõigustuslikuks tegevuseks on vildakas, see ei toetu meie Põhiloole, vaid ühele riigiõigustuslikkule punktile seaduseelnõu ...seletuskirjas. Nagu öeldakse „seletasivad ära“, et võrdne kohtlemine, omandi puutumatus ja tööle sundimise keeld ei kehti, kui kasutada 2§PS . Kõik. Mis aga sümptomaatiline, siis MAMI vastus vedajatele oli tihkelt riigiõigustuslikult mõttetu sõnajada: „Lugege paragrahvi nr 1“. Seega, nii seadusandlik, kui täitevvõim on legaliseerinud EV-s teoorjuse. Oleme tagasi teoorjuses, ise seda märkamata. Kes on järgmine? Nemad? Või äkki teie?

Teoorjus või sunnitöö.

Kuid, kuna bussivedajate riigiõigustuslik teoorjusele sundimine ei huvita kedagi, siis toome pärisorjuslikkuse näite inimese, lihtsa kodaniku tasandil. Siinkohal meenus mulle majaomanike järjepidev ja lakkamatu võitlus Riigiga nn heakorraeeskirjade üle, millega kinnistuomanikke sunnitakse töötama tasuta Riigi ja KOV maadel (loe mõisapõllul). Aastast aastasse kurdavad omanikud, et neile on sunnitud peale orjatöö, teoorjuse vormis, kuid Riik arvab, et see on vaid omandiga kaasnev …õigus? Autasu? Peaaegu privileeg. Vaadake, paljude asjadega oleme nii harjunud, et me ei märkagi, et midagi on valesti. Ja kui märkame, et asjad on kuidagi vildakad, siis seletavad juristid meile, et me oleme oma õigustest valesti aru saanud, meie õigus on kuuletuda.  Nii ka sellel juhul.

Kui me Põhiseaduse kehtime panemise poolt hääletasime, siis oskasime me küll lugeda, et inimesed on vabad ja võrdsed, omand on puutumatu, ettevõtlus on vaba ja orjatöö keelatud ja me hääletasime selle kehtestamise eest. Me uskusime seda Põhilugu. Me ei arvanud, et Põhiloo juurde meisterdatakse meile ka orjatöö või sunnitöö lõks.  Kuigi Põhiseadus § 157  sätestab, et kohalikul omavalitsusel on iseseisev eelarve (mis on loomulik), ei osanud keegi kahtlustada, et seaduse alusel õigus kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi, siis ükski terve mõistusega inimene ei osanud kahtlustada Riiki sellises salakavaluses, et meie vabadus on olla teoorjad (või sunnitöölised) ja rügada Riigi/KOV põllul. 

Muidugi osatakse riigiõigustuslikult kõik ikka Riigi kasuks pöörata jutuga, et kodanikke ei tohi küll orjastada, aga majaomanikud ei ole ju kodanikud vaid nad on … omanikud ja neid võib orjastada nii kuis jaksab. Vaadake, igasuguseid asju võib nimetada erinevate nimedega, kuid oluliseks osutub siiski mitte see, kuidas seda nimetatakse (punane ämber või sinine saabas), vaid kuidas see inimestele tundub. Kuidas nad sellest aru saavad. Kodanik saab aru täiesti üheselt, ta tunneb ennast petetuna ja orjana. Kes ei usu vaadaku  selleteemalisi sadu artikleid, neid leiab aastast aastasse. Lihtsalt  üks „kodanikunäide“ ajalehest „Lõuna Leht“ „Omaniku „orjus”: linnamaa koristamisest pole pääsu“ (26.10.06), kus kiri toimetusele annab teada, et: „ Ka meil sunnivad linnaametnikud majaomanikke teoorjuse seaduste kohaselt linna kõnniteid koristama, unustades tõsiasja, et tänaseks ei ole majaomanikud enam rentnikud, sest majaomanikele kuulub ainult kinnistualune maa. Tänavaalune maa ei kuulu majaomanikule, vaid riigile ja tänav linnale. Seega vanameelsed linnaametnikud omavolitsevad, sundides majaomanikke ähvarduste ja trahvidega linnale kuuluvaid kõnniteid koristama.“ Ja „Jääb arusaamatuks, kuidas linnavalitsus tohib kohustada majaomanikke töötama väljaspool kinnistut, põhiseaduse § 28, 29 ja 32 norme eirates ja arvestamata seda, et paljud majaomanikud töötavad vähemalt 40 tundi nädalas, on pensionärid või töövõimetud isikud, kes ei suuda koormist täita ega selle täitmise eest maksta.“

No näete, kodanikule jääb arusaamatuks Riigi (meie oma Riigi) näotu tegevus ja pole ka midagi imestada, kui vabadus ja õigused ning orjatöö keelamine on esimese 30 paragrahvis ja kuskil taga „kribukirjas“ on kohalikule võimule antud mõisnikuõigused vabade kodanike üle. Muidugi ei saa inimesed sellisest trikitamisest aru. Kuid kui ei saa aru … siis mõelgem tagasi, kui kodanikele oleks Põhiloo vastuvõtmisel seletatud, et esimesed paragrahvid vabadust ei maksa midagi, need on vaid kaunid haigud, no nagu sissejuhatus koormiste ja lõivude raamatusse, siis kui paljud oleksid sellise Põhiloo maksma panemise poolt hääletanud? Eks ole hea küsimus? Nii, et administratiivarbujatel ja poliitrobotitel peaks olema enesealalhoiuinstinkti nii palju, et see ülekohus ära muuta. Selleks ei pea mitte Põhilugu muutma, vaid Põhiloo mõtte juurde tagasi pöörduma. Lihtne ja inimlik.  Muide ja miks üldse selline koormis, kas KOV-del pole vahendeid seda ise korraldada, kõblata ise enda põldu?. Olla ise uhke omanik? Kasutada "täiel rinnal" oma omaniku privileegi? See ju nende maa. Kuid ei, selle asemel, et ausa tööga enda ja linnaelanike elu väärikamaks muuta, kasutatakse meie teiega kogutud makse … kontrollimiseks, menetlemiseks, karistamiseks. Eh, täielik kilter-kubjas-aidamees süsteem. Ei saagi aru, kas selline teguviis  on oma rahva mittemõistmine või puhtakujuline pahatahtlikkus. Mul on võim, ma võin tõlgendada igat vabadust koormisena, ma võin … teile kurja teha ja ma ei jäta seda võimalust kasutamata.

JOKK & POKK

Kui kodanikud hääletasid Põhiseaduse kinnitamise poolt siis meie teiega tegime selge valiku, et vabadus on puutumatu, omand on puutumatu, ettevõtlusvabadus on puutumatu ja orjatöö on lubamatu. Me hääletasime selle poolt kui Vaba Riigi Vabad Kodanikud. Nüüd tuleb välja, et me ei ole kodanikud, me oleme omanikud. Kas tõesti on teoorjus üks vabaduse ja omandi mõõtmeid?  Või on Riik omandi ja ettevõtluse vaenlane? Nagu „Lõuna leht“ tõdes: „Niisiis on kõik juriidiliselt hästi – omand kohustab omanikke ja omanikuks olemine on ometi vabatahtlik.“ Jätke see tõdemus meelde, see on nii tähtis, et leht oleks oma olemasolu jooksul vaid selle lause avaldanud, siis oleks ta oma eksistentsi täielikult õigustanud. Leht seletas meile teiega täiesti arusaadavalt ära nii JOKK süsteemi, kui POKK  (poliitiliselt on kõik korrektne) süsteemi. Tänud. Vaadake, see ongi orjuse kehtestamise mootor: kui sa oled omanik, siis oled sa ori, kui sa oled ilma omandita, siis oled sa Riigi sõltlane. Sulane noh. Kuid omand ja omanik on eduka ühiskonna aluseks. Nagu ütles kunagine UK PM:   „Üks põhjus, miks … ma nimetan siin kahte asja … me tahame isiklikku omandit veelgi laiendada. Mitte sellepärast, nagu oleks materiaalseid hüvesid enam vaja, vaid sellepärast, et meie arvates annab isiklik omand inimesele palju suurema vastutuse, sest sellega tuleb vastutustundlikult ümber käia. Kuna austad enda asju, austad ka teiste omi. Seetõttu aitab see tuua palju suuremat isiklikku vastutust ühiskonda, mille liige oled. See on viis omada vahendeid, millega saab aidata meist õnnetumaid inimesi või aidata kaasa suurtele asjadele, millest oled isiklikult huvitatud. Selleks võivad olla muusika, kunstid, vanad kirikud, maapiirkondade pärandi taastamine. Ühesõnaga, mu huvi on omandi levitamine veel laiemalt.“ (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 lk 203). Seega omanikuks olemine on küll vabatahtlik, kuid teoorjus omandi kaasandena ja ebavõrduse süvendamine pole valik. See ei ole valikute küsimus, see on moraalitu Põhiloo väänamine.

Teoreetiliselt teoorjusest, mis vist on sunnitöö.

Eelnevalt on kasutatud terminit teoorjus just seetõttu, et kodanikud ise nimetavad Riigi poolset sundi just niimoodi. Nad tunnevad ennast teoorjadena. Kuid kui vaadata natuke põhjalikumalt, siis pole tegemist isegi mitte teoorjusega, sest (lähtudes Vikipeedia definitsioonidest): „Teoorjus ehk teorent oli feodaalne koormis, kus talupoeg ehk teomees pidi osa nädalast oma töövahenditega oma kasutuses oleva talumaa eest tasumiseks mõisa jaoks tööd ehk mõisategu tegema. Sõltuvalt piirkonnast ja perioodist on teoorjus kohati olnud pigem maarent, harilikult kaasnes teoorjusega aga pärisorjus.“ (Vikipeedia). Seega tegemist oli suuresti rendiga maa kasutamise eest. Kuna tänane kinnistuomanik ei ole saanud oma kinnistut Riigilt (mõisnikult) rendile, vaid see on tema poolt välja ostetud omand, siis ei saa tegemist olla rendisuhtega Riigi ja omaniku vahel. Meil … Meil on nagu pidev kommunistlik laupäevak või sunnitöö. Vanasti mõisteti kurjategijaile raskete roimade eest karistuseks sunnitööd. Sunnitud, sunniviisiline töö oma kuritegude heastamiseks. Kuid ka sunnitöö ei ole õige määratlus sest : „Sunnitöö on töö, mida teeb vangistatud isik sunnitult ja karistuse ähvardusel“ Omanikke pole keegi vangistanud ja kui omandi omamine pole kuritegu, siis pole ka millegi eest vangi mõista. Kuigi jah karistus ja ähvardus on pidevad. Ehk „sunnitöö“ ka ei sobi selleks seletuseks, mis omanikel on peale sunnitud. Seepärast kostub kõige lähemalt järgmine selgitus: „Sunniviisiline töö on sunnitult ja karistuse ähvardusel tehtud töö või osutatud teenus“. Jätame meelde, kinnistuomanikud teevad „vaid“ sunnitud tööd, kuna nad pole kodanikud vaid on omanikud. Kuid nagu märgitud, siis asi pole nimetamises, vaid asja olemuses, tundes, ja kuna rahvas tunnetab et tegemist on teoorjusega, siis … oled see, kellena ennast tunned. Kasutame siis suupäraselt ja rahvapäraselt edasi teoorjust.

Sunniviisil vedamine … küütimine.

Tundub, et sama mudelit ehk teoorjuslikku mudelit on Riik evitamas ka ettevõtluses. Tuleme nüüd tagasi tasuta sõiduõiguse juurde, mis samuti paneb kodanikele, seekord mitte „kodanikele Omanikele“, vaid „kodanikele  Ettevõtjatele“ kohustusi kõblata tasuta Riigi (mõisniku) põllul.   Nüüd siis on Riigikogu tasapisi seadustamas teoorjuslikku majandusmudelit EV-s. Nimelt on ÜTS sätestanud § 34 et: „Tasuta sõit riigisisesel liiniveol riigisisesel liinil tee-, vee- ja raudteeliikluses on vedaja kohustatud tasuta vedama last, kes ei ole käimasoleva õppeaasta 1. oktoobriks saanud seitsmeaastaseks, samuti last, kelle koolikohustuse täitmise alustamine on edasi lükatud, puudega kuni 16-aastast isikut, sügava puudega 16-aastast ja vanemat isikut, raske nägemispuudega isikut, sügava või raske nägemispuudega isiku saatjat või puudega isikut saatvat juht- või abikoera. Nimetatud kategooriate sõitjate tasuta vedu vedajale ei hüvitata."  Seega tegemist ei ole ettevõtlusvabadusega vaid sunnitud tööga, teoorjuse vormis. No kas ei näe välja teoorjusliku majandusmudelina? Vaadake, on täiesti selge, et ühiskond aitab oma abivajavaid kaaskodanikke järgi nii liikumises, suhtluses kui muus, kuid selleks tuleb Riigil  valida õiged vahendid. Tasuta sõiduõigus, mida ei kompenseerita õiguse andja poolt, on selleks kõige halvem lahendus. Miks? Selline lahendus moonutab veoturgu, loob ebavõrdsust vedajate vahel ja on Riigi poolt lihtsalt amoraalne varjatud ühe tegevusala lisamaksustamine.  

Asjal on ka teine külg, mis läheb otseselt vastuollu meie Põhiloo algpõhimõtetega. Nimelt kui Põhiloo § 32.   sätestab, et:“ Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud, et omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus.“, siis antud juhul on tegemist omandi kõige otsesema võõrandamisega. Kuidas? Elementaarne.  Tasuta sõidu nõudmine vedajatelt, ilma seda kompenseerimata,  ongi vara võõrandamine, sest kui vedaja aastakulu selles teoorjuse vormis on tegelikult hinnatav üle poole miljoni eurose kuluga, siis on see kahe väga kobeda uue  kaugliinibussi maksumus. Neid kahte bussi Riik iga aasta võõrandabki vedajatelt ja … reisijatelt. Tasuta. NB! Iga aasta. Kas me seda oma Põhiloo kirjapanekul silmas pidasime? Või on siinkohal bürokraatia omatahtsi ulakust teinud? Mõtlete, no mis see suurele (meie mõistes) firmale ikka teeb, kui talt natuke „rahhi koorida“, kuid … stopp! See on väga libe ja sügavalt vale mõttekäik. Esiteks, on tegemist põhimõttelise küsimusega, kas Riik võib käituda rannaröövlina? Ilmselgelt mitte. Teiseks  ei osta ükski bussifirma täisraha eest busse kohe välja, selleks ei ole turul lihtsalt nii palju vahendeid. Ehk bussid soetatakse kapitalirendiga, mis tähendab, mitte kahte bussi, vaid näiteks kümne bussi mittesoetamist. Seega rekvireerib Riik iga aastal sõitjatelt võimaluse saada oma käsutusse 10 uut bussi või liini või uut toodet. Vaat selline lugu, Riik pügab oma kohustusi mitte täites tegelikult reisijaid.

Laiendatud …sunnitud töö  võimalustest

Kuid asjal on veel ka kolmas külg, kas sellise koormise alla võiksime me kõik kuuluda. Kas kõigile majandusvaldkondadele võiks Riik selliseid röövandameid võtta? Võib-olla saaks Mõisnik-Riik kehtestada meile kõigile, igale kodanikule kohustuse, et meie teiega maksaksime kinni Riigi tehtavad "kingitused"? Te ei saanud aru?  Mingem jälle isiklikuks. Isiklikuks minek parandab tunduvalt olukorra mõistmist. 
No, kujutame ette, et Riik tahab ja määrab, et me peame osa oma töötasust (peale maksude maksmist) Riigi kingitustemaania rahuldamiseks eraldama? Oletame, et teil on aastasissetulek peale maksude tasumist keskmine 12 000 EUR so 1000 EUR/kuus. No selline keskmise palga saaja tulem. Pole paha nagu öeldakse, sest kui teil on keskmine palk, siis olete te tegelikult parema sissetulekuga (ehhee, vähemus) rahva seas. Kuid siis tekib Riigil mõte, et võiksite oma tuhhist umbes … pool ära anda? Olete nõus? Miks andma? Miks peaksite? Väga õige küsimus, sest just selline olukord tekkib bussinduses kui vaadata massimeedias avaldatud arve, siis ühest küljest on veofirmade kasumist  tasuta sõidu (ehk teoorjusliku kohustuse) eest on Riik ära võtnud  peaaegu pool kogu kasumist. See ei ole enam naljakas, see on röövimine.

Mis aga veelgi kurioossem, et (nii nagu seitungist võis lugeda ja nii on ka seaduses kirjas) seda koormist peavad kandma kõik bussi, raudtee, veetranspordi firmad, mis tähendab seda, et neid koormisi ei kanna tegelikkuses mitte keegi  … välja arvatud turupõhiselt toimivad ja piletitulust ennast majandavad bussivedajad. Nimelt toimivad üksnes kaugbussivedajad turupõhiselt, makstes „tasuta“ sõidu kinni oma kasumist, samal ajal kui rongi- ja veevedajatele (millised täiesti juhuslikult on Riigi omanduses) kompenseeritakse sõidu (piletite osa on vaid kolmandik kulust) maksumus dotatsiooni kaudu. Mnjah, selline konkurents siis. Riigi sellesuunalised nõuanded, et tõstke siis piletihinda on kas asjatundmatud või kohatud oludes, kus Riigi "oma firmad" naudivad pidevat dotatsioonilaksu, mitte konkurentsisurvet. 

Kas te teate mingi teist majandusala, kus peale kõigi riigimaksude maksmist võetakse Riigi poolt turukonkurentsis „võõraslastelt“ veel 40-50% kasumist ja oma lapsukestele makstakse preemiaks dotatsiooni? Ei tea? Muidugi, sest mingit teist sellist majandusharu pole olemaski.  

Kahjumi maksustamine eriti … tapvalt

Kuid asjalood on veel grotesksemad, koormist võetakse ka selliselt vedajalt kelle majandustulemus on … kahjumis. Mnjah, vintsked vennad need bussivedajad. Sunnitöölised, teoorjad, aga mõisniku kiuste, ikka püüavad ka oma maalappi uskumatu visadusega kõblata.

Kui uurida majandusaruandeid, siis ilmneb, et on  firma millised on "nullringi" piiril või  saavad aastast aastasse kahjumit, püüdes ennast üha uuesti ja uuesti kohandada turukõlblikuks, sponsoreerivad  Riigi kingitegemise hullust aastast aastasse  kümnete tuhandete eurodega. See raha võiks päästa firma elule, kui ta saaks selle suunata investeeringuteks, aga, ei, Riigi mõisavalitsejalik majandusmudel ei võimalda ettevõtluse jätkamist. Kui keegi näeb selles võrdsust, omandi puutumatust ja mitteorjatöö, siis …. Kas ta elab vales ajas või on lugenud valet (2§PS) Põhilugu.

Kui seoses  tasuta ühistranspordi (TÜT) maakonnaliinidel (järjekordne Riigi kingitus) väheneb linnadevaheline  ja maakondlike turupõhine bussireisijate arv, mis omakorda vormub märkimisväärseks kahjumiks, siis isegi selle juures peab vedaja Riigile tasuta sõiduõiguse kingituse eest maksma naturaalkohustusena kümneid tuhandeid eurosid  Kui see on vaba ettevõtlus ja võrdne kohtlemine, siis … Olen ma midagi väga valesti arusaanud. Pigem tuletab see mudel meelde veel kooliajal loetud raskest pärisorjuse ajast, mil eelkõige tuli oma kohustus täita mõisapõllul, viljapeksul jne ning kui sellest aega järgi jäi, siis oli seda võimalik teha ka oma põllukesel. Mnjah, selline ajaloospiraal siis.

Riigiõigustuslik piinlik osa

Vahel on mul ... häbi. Häbi, et Riik on nii vähe tulevikku panustav, nii tagurlik ja loovusvaene oma tegudes. Kahjuks ei suuda Riik mitte kuidagi endale selgeks teha liikuvusturu pikaajalise tõhusa toime mehhanisme. Õigemini ei püüagi endale selgeks teha.  Nii ka selles osas, et ta annab kingitusi  seal kus tal endal vahendis selleks puuduvad. Või puudub tahe leida meetodid, mis turgu ei lõhuks ning konkurentsitingimusi ei muudaks ebavõrdseks.

Ettevõtjad on juba aastaid teinud Riigile ettepanekuid see ahistav ja meie Põhilooga mitteühtiv koormis üle vaadata ja lõpetada. Aeg ajalt on nad leidnud mõningast arusaamist (harilikult enne valimisi), isegi nagu nõustumist, kuid kui asi jõuab ÜTS muudatusteni, siis saab Riigi Põhiloole vastava käitumise tahe otsa ja järgneb riigiõigustuslik traktaat: Riigil on õigus, sest Riigil on alati õigus!

Niisiis ei viinud pooltevaheline läbirääkimine pikkade aastate jooksul kuhugi, tuli leida uusi lahendusi protsessi õiges suunas (Põhiloo suunas) liigutamiseks. Ettevõtjad otsustasid  pöörduda Riigi poole õigustatud nõudmisega, Riigil tema pikaaegne  võlg ära maksta, kuid … See  lõppes piinlikult tihke kantseliidiga, mida võiks kokku võtta kaheparagrahvilise PS 2 § (1§ Riigil on alati õigus, 2 § Kui Riigil ei ole õigus, siis vaata 1§). Riik isegi ei süvenenud olukorda ja vastas: „"Riigikogu on antud küsimust käsitlenud ühistranspordiseaduse eelnõu menetlemisel 2013. ja 2014. aastal, kuulates ära erinevad seisukohad ja arvamused ning eelnõu seadusena vastu võttes jõudnud järeldusele, et tasuta sõidu õiguse kehtestamine ei ole põhiseadusega vastuolus“. "Kehtiva ühistranspordiseaduse kohaselt ei hüvitata paragrahvis 34 nimetatud kategooria sõitjate tasuta vedu vedajale. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil puudub õiguslik alus nimetatud sätte kohaldamata jätmiseks ning hüvitise määramiseks,". (ERR 11.07.19). See vastus oli tüüpiline   … mittevastus, bürokraatia üks inetumaid näiteid. Ega ettevõtjad selle pärast MAMI poole ei pöördunud, et neid „välja menetletakse“, vaid neil oli probleem, mis vajas asjalikku Riigi poolset analüüsi ja sellest lähtuvat „edasi menetlemist“ Riigikogus. Tuletame lihtsalt meelde, et hea haldustava järgi tähendaks see olukorra analüüsimist, hindamist, kas midagi on muutunud ja tegema siis ettepaneku seadusandjale, mitte vastama et „Ise oled loll, loe paragrahvi 2 … tobu“  Sellele "Ise loll sündroomile" on targad inimesed ka seletuse leidnud: „Võim on midagi enamat kui jõud midagi teha: see: otseselt või kaudselt mõju avaldada ja volitusi anda. See on vabadus mitte teha; mitte sobituda, mitte kohanduda ja mitte tunda teiste survet. Võim muudab meid ühiskondlike ootuste suhtes immuunseks.“ (lk 50). „Täpsemalt öeldes, kõrge staatus ja suur võim pidurdavad meie võimet näha asju kellegi teise vaatenurgast. Psühholoogias on teise vaatenurgale asumine oluline sotsiaalsete sidemete loomise ja säilitamise viis. Enese kellegi teise nahka kijutlemise võime on väga tähtis sotsiaalne oskus – hädavajalik sõprade leidmiseks, lähedaste suhete säilitamiseks ja konfliktide lahendamiseks. Samas oskavad kõrge positsiooni ja suure võimu omajad seda kehvasti. Õigupoolest peab see paika meie kõigi puhul, kui meile saab osaks väikseimgi võimukübeke. Nagu Mindell otse välja ütleb: kõrge staatuses kaotame me teiste suhtes teadlikkuse.“ (J Diamond „Võim“ ÄP 2018 lk 57). Selline kõrgusest tulenev kõrkus, kuid see ei ole hea teenindus, sest vastavalt meie tegelikule Põhiloole on  administratsioon  suur teenidussektor, mitte mõisavalitsejate tsunft.

Riigiõigustuslik seletuskiri pärisorjuse kasulikkusest

Kogu selle tasuta kingituste segapuntra aluseks on mitte meie Põhilugu, vaid poliitilises jutuveskis jahvatatud nadivõitu 2013 a ÜTS eelnõu seletuskiri, milline „seletas ära“, miks pärisorjusliku meetodi kasutamine turupõhistele bussivedajatele Eesti Vabariigis on „Põhiseadusega mitte vastuolus“.

 Nagu seletuskirjas märgiti, siis: „ §-s 33 sätestatud nõue vedada ka kommertsliinidel teatavaid sõitjate kategooriad tasuta ilma selle eest hüvitust saamata vajab eraldi selgitust. Nimetatud küsimusele on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler.“ Just-just Õiguskantsler (jälle see viimane võitleja väljal) avaldas teistsugust arvamust.  Jätkem meelde.

Seletuskiri jätkab: „Eelnõu §-s 33 sisalduvate sõidusoodustuste kehtestamisega on tagatud põhiseaduse §-s 28 sätestatud ühiskonnas vähem toimetulevate isikute abi saamise õigus. 

Samas riivab kehtivas ühistranspordiseaduses ja eelnõus sätestatu, mille kohaselt vedajale teatud kategooria sõitjate tasuta sõitu vedajale ei hüvitata, põhiseaduse §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. Sellise riive legitiimne eesmärk, mida kannab ka eelnõu §-s 33 sisalduv tasuta sõidu õigus teatud kategooria sõitjatele, tuleneb eelnõu § 9 lõike 1 punktist 1. „ Kuidas küll on tuldud mõttele segada kokku ühiskonnas vähem toimetulevate isikute abi saamise õigus ja ettevõtlusvabaduse riive õigustus jääb arusaamatuks. Tundub nagu oleks sahvris  eraldivõetult kaks mõnusat suutäit:  maasikamoos ja soolaheeringas ning need suvaliselt kokku segatud. Eh, täpselt nii halvasti, kui soolaheeringas maasikamoosiga ,maitseb ka seletuskirjas mõttetult ja mõistmatult kokku segatud kaks täiesti erinevat head ja vajalikku asja. Pean siinkohal nõustuma W Churchilli seisukohaga, kes ütles: „“Mulle ei meeldi moraali ja matemaatika kokkusegamine" R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011 lk 147)

Ja siis tuleb Riigi „trumpäss“ pärisorjuse põhjenduseks. „Ettevõtja saab vabalt valida, kas ta mingil kommertsliinil sõitjateveoteenust soovib osutada või mitte …“ UPS!  Selle ühe lausega saadeti kogu Põhilugu kassi hänna alla. Kuidas nii? Vaadake, kui püstitada küsimus (õigemini õigustus) niimoodi, et ettevõtja saab vabalt valida, kas ta mingil kommertsliinil sõitjateveoteenust soovib osutada või mitte, kuid otsustamisel peab vedaja arvestama ka kuludega (st teoorjusliku komponendiga), mis kaasnevad ühistranspordiseaduses sätestatud sõidusoodustuste andmisega ilma nendest tulenevate kulude eest hüvitist saamata, siis võib seda põhimõttelagedust laiendada ükskõik millisele ettevõtlusvaldkonnale. Kõigele. Kõigile. Võib arvata, et pärisorjusliku majandusmudeli juures oli ka mõisnik täiesti veendunud, et pärisorjad peavadki tema põllul rügama, sest kuidas siis muidu põld küntud ja koristatud saaks? Mõisnikule oli kindlasti iga teine lahendus mõistmatu, kui mitte mässumeelne. Kuid tänapäeval sellised mudelid enam ei sobi. Pole enam see aeg nagu öeldakse. Kogu liikuvusturu toimimise mudel tuleb üle vaadata. Ajas muutuvad nii vajadused, kui mudelid ja kui seletuskiri „arvas“ et: „Eelnevat arvesse võttes ja tulenevalt asjaolust, et tasuta sõitvate isikute osakaal ei ole sõitjate üldarvu arvestades suur ning seega on tasuta sõidu võimaldamisest tulenevad kulud (mida saab planeerimise korral ka üle kanda teistele sõitjatele) vedajale suhteliselt madalad, on ettevõtlusvabaduse riive ka proportsionaalne.“, siis tänaseks on see „arvamine“ vananenud ning riive ei ole proportsionaalne ja kulud on märkimisväärsed moonutades konkurentsisituatsiooni liikuvusturul. Kuid mis põhitähtis, mingit teist arvamust Põhiloo kehtetuks tunnistamiseks polegi, kui seesama seletuskirja räbal, kõik sellele järgnevad "arvamused" lähtuvad sellest "seletus kirjast". Kõik. MAMI isegi ei vaevunud mõtisklema selle üle, kas äkki on selles migi probleem või ... No seda enam, et ÕK oli eriarvamusel selles "riivamise värgis".

Põhiloo põhimõtted

Meie Põhiloos on kirjas need põhimõtted, mis võimaldavad meid kindlas usus arendada seda maad, ei maksa seda ära rikkuda ja nihutada neid põhimõtteid/väärtusi vabadusest ja puutumatusest riigiõigustuslike sehkendamistega pärisorjusse. Meie Põhiloos on kirjas need põhimõtted, mis on edukaid tiivustanud juba aastatuhandeid, loodetavasti suudame me sellest õppida ja Põhiloo mõtte juurde tagasi pöörduda. Selles suhtes võiks eeskujuks olla  Kyros Suur (u 576.529 eKr). Pärast Babüloonia kuningaks kroonimist andis Kyros välja määruse, mida on nimetatud esimeseks inimõiguste hartaks:

„Teatan, et austan oma impeeriumi rahvaste traditsioone, tavasid ja religioone ning seni, kuni elan, ei lase ma kunagi ühelgi oma kuberneril ega alluval neid solvata ega neile ülalt alla vaadata … Ma ei lase kunagi kellelgi kompensatsiooni maksmata võtta kellegi vallas- ega kinnisvara. Takistan tasustamata ja pealesunnitud töötegemist seni, kuni elan. Teatan, et kõik võivad oma religiooni vabalt valida. Inimesed võivad elada ükskõik mis religiooni kohaselt ja teha valitud tööd seni, kuni see kaasinimeste õigusi ei ohusta. Kedagi ei karistata ta sugulaste tegude eest. Takistan orjapidamist ja mu valitsejatel ja alamatel on kohustus oma haldusaladel keelata  meeste ja naiste orjadeks müümine. Niisugune komme tuleb kogu maailmas hävitada.“ (W. Weir „50 väejuhti, kes muutsid maailma“  Ersen 2007 Lk 26). 

Eks ole, kõlab ju väga tänapäevaselt ja inspireerivalt.

Järgneb:

Targutusi:

M v Creveld „Sõda ja logistika“ Eesti Entsüklopeediakirjastus 2008

LK 237 „Mida rohkem ma sõda näen, seda rohkem ma mõistan, kuidas see kõik sõltub administreerimisest ja vedudest … Pole vaja kuigi palju oskusi ega kujutlusvõimet, et näha, kus ja millal peaks sinu sõjavägi olema. Kuid läheb vaja väga palju teadmisi ja ränka tööd, et teada, kuhu sa saad oma väed paigutada ja kas sa suudad neid seal ülal pidada. Ükskõik millise juhi plaani aluseks peab olema varustamise ja liikumisega seotud tegurite tõeline tundmine. Ainuüksi sellisel juhul saab ta teada, kuidas ja millal nende teguritega riskida, aga lahinguid võidetakse üksnes riskides.“ 

                C. Beaton „Hambaarsti surm“ (Tänapäev 2014)

Lk 6 „(…) härra Gilchristil oli aga pigem hammaste väljatõmbaja kui nende parandaja kuulsus, mis kohalikele sobis, kuna senini eelistati hambad lasta välja tõmmata ja „kenad“ proteesid suhu panna. Pealegi oli Gilchrist muidu kalliste hambaravihindade juures odav.

Ühel suvel kurtis patsient, et Gilchrist olevat tema kallal Austraalia keelatud võtet võtteid kasutanud. „

Lk 20 „Paljud on kasvanud üles teadmisega, et arstid, advokaadid ja hambaarstid on justkui jumalad. Kunagi ei mõelda, et nad on samasugune nagu lihunik või pagar. Kui lihunikult halvaks läinud liha saad, siis otsid teise lihuniku, aga kehva hambaarsti juurde jäädakse edasi.“

                Clot „Suleiman Tore“ Kunst 2017

Lk 54 „Sultan Selim „Kas ei tohi surmata kahte kolmandikku  impeeriumi elanikest viimase kolmandiku suurima heaolu nimel?“.

Lk 55 „Minu ülim käsk, „ kirjutas ta Egiptuse kubernerile, „käsk, mis kutsub ja haarab nagu saatus, on järgmine: rikkad ja vaesed, linnad ja maad, alamad ja tribuudimaksjad tõtaku kõik sinule alluma. Kui keegi neist vähegi viivitab oma kohustuste täitmisega, siis olgu nad kas pealegi emiirid või fakiirid, ära kõhkle nende puhul rakendama kõige karmimat karistust.“

Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019

Lk 299 „Ühelt vanalt targalt mehelt küsiti kord, mida ta on elu mõtte kohta mõistnud. „Vaadake,“ vastas ta, „ma olen mõistnud, et ma olen siin maa peal, et teisi aidata. Aga millest ma endiselt aru pole saanud on see, miks teised inimesed siin on.““

Musta tähe/augu sünd: V4 Ülekaalukas huvi lepingut rikkuda?

Kui „ennaktempo“ rahustamise puhul sai Kõrgeima Võimu kandja  kasutada oma suverääni õigust hääletades esialgu logistiliselt Läti kasuks ja siis Poliitinimeste tuima kokkulepete eiramise vastu, siis juhul, kui vastastikku sattuvad Riik ja ettevõtja on lood keerulisemad. Ebavõrdsemad. Tähendab ettevõtja jaoks keerulisemad ja ebavõrdsemad, sest ta seisab üksi vastakuti Riigiga. Selles üksinduses  ei saa teda aidata ei Kõrgeima võimu kandja ega ka Õiguskantsler. Ettevõtja peab maksma kinni nii Riigi poolt tekitatud lepingute ennetähtaegselt lõpetamisest tekkivad kulud, kui ka  vaidluskulud Riigikohtuni välja, mille tulemusel ta saab teada et …

Aga arutame asja järjekorras. Ja arutame sellepärast, et meie teiega tunneksime edaspidi ära Riigi poolsed juriidilised õiguse nihutamised, mis on tegelikult Riigi tehtud vigastest (või hoolimatutest) otsustest tulenevast vastutusest kõrvalehiilimine. Nii isiklikust- kui riigivastutusest. Kui Kõrgeima Võimu kandja seda ei aktsepteeri, siis peab Riik oma tegevust korrigeerima. Küsimus ei ole juuras, see on jura, vaid usaldussuhtes ühiskonnas.

Juunis saime teada, Kohtuvõimu lõplikust otsusest, et majandus-ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) lõpetas Edelaraudtee AS-iga 2009. aastal sõlmitud reisijateveo avaliku teenindamise lepingu alates 2014. aasta 1. jaanuarist õiguspäraselt.

Kohtuvõimu hinnangul toetas lepingu ühepoolset ennetähtaegset lõpetamist oluline avalik huvi võtta vananenud reisirongide asemel kasutusele uued rongid. Vaat selline lugu.

Võtamegi järgmise riigiõigustuslikkuse näitena  Kohtuvõimu  nimetatud otsuse. Olemuslikult, oli tegemist Riigi poolt reisijateveo lepingu ennetähtaegse lõpetamisega kuid …ülekaaluka avaliku huvi viigilehe varjus. Kuid nimeta, kui kirjanduslikult või kaunilt tahes, tõsiasi jääb tõsiasjaks, leping lõpetati aasta enne selle tähtaega, sest Riik oli teinud lihtlabase planeerimisvea. Ning jälle nagu „ennaktempos“ aktsiiside tõstmisel kehtivat lepet rikkudes, sai Riik riigiõigustuslikult õiguse ka ühepoolselt raudteevedajaga lepingut lõpetades. Seega tekkib meil juba Riigi lepingupidamatuse osas teatud muster. Tegelikult on selles mustris ka teisi kilde või killukesi, kuid ärgem ajagem asja liiga keeruliseks. Meie teiega see vaidlus eriti huvitanud ei ole … justkui kõrvaline asi, aega ka ei ole süveneda, nii et … jätame vahele. Kuid tuletagem meelde, et ükski Kohtuvõimu otsus ei ole lihtsalt otsus, vaid killuke meie Põhiloo muutuvosasse, mille alusel tehakse kõik järgnevad otsused. Kuna iga otsus saab Põhiloo osaks, kui pretsedent, siis ei või meie teiega iial teada, millal ja kus otsus „mis meid ei puuduta“, meid siiski mingis situatsioonis meid teiega salakavalalt „kannist“ näksab. Valusalt.

Seepärast on tähtis jälgida, et me oma Põhiloo asemel ei jutusta (mugavusest ja laiskusest) edasi kaheparagrahvisisest Põhiseadusest. Tegelikult on murettekitav, et riigiõigustuslik vaatepunkt on muutumas nii valdavaks, et me isegi ei saa enam aru, et Riik tegi midagi põhimõtteliselt valesti. Sest lepingust ühepoolne taganemine ning valik selle ilusaks „rääkimise“ või selle hukka mõistmise vahel on põhimõtte küsimus. Vahe mainitud kahe juhtumi vahel on selles, et kui aktsiistõstmise kokkuleppest Riigi ühepoolsel taganemisel kasutati riigiõigustuslikku süsteemi tuginedes sellele, et kui Seadusandja enda vastuvõetud seadusi ei riku siis on demokraatlik riigikord ohus, siis reisijateveo puhul kasutatakse teist lemmiknippi. Selles põhjendades Riigi planeerimisvigadest tulenevat konkreetse lepingu ülesütlemist ülekaaluka avaliku huviga.  Vaatame, siis kuidas see juhtum tavainimesele paistab ja kuidas seda riigiõigustuslikult käsitleti. See juhtum on lihtne nagu esimese klassi matemaatika, siin pole vaja isegi kasutada ei Eukleidese geomeetriat ega loomingulist raamatupidamist.

Viisaastak nelja aastaga?

Kui Vaheriigi ajal võis lehest sageli lugeda eduraporteid „Viisaastak täideti nelja aastaga“, siis pidi see näitama tegijate novaatorlust, mis tegelikkuses oli tihti statistiliselt uut moodi ümber pakitud vana. Ilmselt on sellest ajast mingid sugemed imbunud tänapäevasesse riigimajanduslikku planeerimismudelisse. Mäletan küll oma professorit, kes vangutas pead „plaani ennetähtaegse täitmise“ üle, sest kui loogiliselt võtta, siis perfektselt planeeritud süsteemis oleks iga „ületoodetud ühik“ … jääde. See ei leiaks kasutamist, või ei leiaks valmimise ajal kasutamist. Nii, et kõik „ennetähtaegne“ ja „üleplaaniline“ on hea planeerimise korral kasutu ressursi raiskamine. Kuid eks Vaheriigis olidki mõisted ja nende sisu nihkes. Meil …

Niisiis, meie „neli viies“ nägi välja niimoodi, et kaks osapoolt sõlmisid lepingu reisijateveo teenuse osutamiseks 2010-2014, koos kohustuste ja õigustega. Seega lepingu kehtivusajaks nähti ette 5 aastat. Lihtne. Ettevõtja planeerib oma töö 5 aastaks ja Riik planeerib oma tegevusi ja investeeringuid 5 aasta jooksul niimoodi, et lepingu lõppedes on tal olemas kas uus operaator koos uute rongidega või  „oma“ uued rongid ja välja valitus operaator reisijateveo teostamiseks. Siiani on kõik korrektne ja arusaadav. Edasi läheb keeruliseks (või ülbeks, hoolimatuks?) Nimelt Riik ei osanud niigi lihtsakest lepingut täita, et oleks uued rongid tellinud uue lepinguperioodi alguseks ja tegi millegipärast tootjaga lepingu, et rongid saabuvad kohale 2013 ja liinivedu algab 2014 st aasta enne kehtiva lepingu lõppu. See, et uued rongid telliti oli suurepärane, see parandas tunduvalt ühistranspordi (ÜT) kuvandit ja reisijate mugavust. Kuid oli selge, et kahed rongid ei saa üheaegselt aasta jooksul raudteed ummistada. Mida teha? Nagu aru saate visati eravedaja leping ühepoolselt prügikasti ja Riik asus ise ennetähtaegselt uhkelt opereerima sõitjateveo teenust (ilma avaliku hanketa). Nii ahvatlevad porknad olid, et asus ise rongijuhiks, ei usaldanud kedagi teist teenust pakkuma. Senisel lepingulisel vedajal lõigati üks aasta lepinguperioodist maha. Tehti seda räigelt, halastamatult Kaheparagrahvilise PS-e mõlema paragrahvi jõuga. Mis siis niimoodi  juhtus? Kas Riik ei osanud lepingut lugeda? Oli tegemist hoolimatusega või lihtsalt eksimusega? Ei tea  ilmselt segu nendest kõigist pluss veits eputamissoovi, kuid tõsiasi on, et Riik eksis oma planeerimisarvestustes 20%, kuid ei asunud oma viga parandama, vaid püüdis tagantjärele riigiõigustuslikult seadustada oma lepingust taganemist.  Niisama lihtne see lookene ongi, kuid …

Lihtne lugu, aga …keeruline

Kui asja arutelu Kohtuvõimu kätte jõudis, siis tõdeti, et see ei ole üldse lihtne kahepoolsest lepingust ühepoolne taganemine, vaid ettevõtja tobuke ei olnud õigesti lugenud Kaheparagrahvilist Põhiseadust. Kokkuvõttes ilmnes, et Eesti Vabariigi ja Edelaraudtee AS vaheline leping oligi mõeldud mitte niivõrd veoteenuse tagamiseks, vaid ettevõtja kasutamiseks „augutäitena“ tühjal teenuste pakkumise turul. Kuna raudteeteenuse turg oli tühi (loe: keegi ei tahtnud oma rongidega tulla kahjumit tootvale turule), leidis Riik hea lahenduse, mis nägi ette oma rongide tellimise ning sellele vedaja leidmist hanke kaudu. Tubli. Hea mõte.  Seekord sujus rongide hange siiski nii libedalt, et Riik unustas uute rongide valmimistähtaja osas pidurit tõmmata ja põrutas vanale lepingule tagant täie hooga sisse. Omamoodi ahelavarii nagu „ennaktempos“ aktsiiside tõstmisel. Seega esitas Riik 2012 Edelaraudtee AS-ile  võlaõigusseadusele viidates teate lepingu erakorralise ülesütlemise kohta alates 1. jaanuarist 2014. Kuid vaadake, kui administratsioon elab aastaeelarvest aastaeelarveni, mida ta meie käest saab, siis ettevõtja niimoodi ei saa, tema jaotab oma kulude, tulude  ja investeeringute mahu kogu lepinguperioodile. Kui leping keset kehtivusaega ülesse öeldakse, siis on see sama kui pooleli majaehitus, mingil perioodil on kulud ja lõpus tulud. Oled teinud kulutused karkassi püsti pannud nokitsed juba sisetööde kallal ja siis ütleb tellija, et ma tellisin kiirkorras ja soodsalt pakettmaja, jätame selle ehitusvärgi pooleli, võta see maja ja vabasta plats, mis tähendab, et kasum jääb samata ja tekkivad lisakulud äri kokkupakkimiseks.  Elementaarne.

Mis aga imestama paneb on see, et Riik  selgitab ülesütlemisteates täiesti süüdimatult, et 18.06.2009 kuulutas Elektriraudtee AS välja rahvusvahelise riigihanke elektri- ja diiselrongide ostmiseks. Hanke tingimuste kohaselt pidi hanke võitja viimase diiselrongi üle andma hiljemalt 1. jaanuaril 2015. Sellised olid täiesti korrektsed hanketingimused. Kuid siis läheb protsess lappama, sest hankemenetluse tulemusena selgus, et tootja on võimeline Elektriraudtee AS-i varustama vajaliku koguse uute diiselrongidega alates 1. jaanuarist 2014. Ups! Hankemenetluse tingimuste kohaselt (NB!)  pidi hanke võitja viimase diiselrongi üle andma hiljemalt 1. jaanuaril 2015 ja „siis selgus“ et tootja on võimeline varustama Riiki vajaliku koguse uute diiselrongidega juba aasta varem. Kui hanketingimused määrasid valmimisajaks ja kehtiv leping vedajaga oli 2014 a lõpuni, siis miks irduti hanke tingimustest ja kehtivast lepingust vedajaga? Muidugi võib targutada ka selle üle, et „hiljemalt“ 1.01.2015 katab ka 1.01.2014, kuid see on juba trikitamine. Ülbus? Karistamatus? Ükskõiksus? Ilmselt kõik need, kuid eelkõige see, et poliitinimestel  puudub isiklik vastutus oma tegude tagajärgede eest.

 Muidugi,  oleks Riik ronge ka varasemaks võinud tellida, kuid siis oleks sellesse protsessi pidanud olema kaasatud ka juba toimiv vedaja. Ehk normaalse asjaajamise korras oleks juba sel momendil oleks pidanud alustama läbirääkimisi olemasoleva vedajaga. Kui oleks pooli rahuldav lahendus leitud, siis oleks Riik saanud hankijaga varasema tähtaja kokku leppida. Kui ei,  siis tellimagi uued rongid nii nagu hanketingimused ja veoleping ette nägid 1.01.2015. Millegipärast tundub normaalne lepingutaustav käitumine Riigile  liiga … ebanormaalne. Antud juhu, kui heita kõrvale kogu ilukõne, siisl võime tõdeda, et Riigi selline käitumine oli mitte ülekaalukas avalik huvi, vaid ette planeeritud, pahatahtlik lepingu rikkumine.

Riigiõigustuslik seletus, et kõnealuses vaidluses toetas lepingu ühepoolset lõpetamist oluline avalik huvi võtta Edelaraudtee AS-i vananenud reisirongide asemel kasutusele uued rongid on päris pöörane. Kas  sellest tuleneb, et lepingurikkumine ongi ülekaalukas avalik huvi? Või tellija tegevuse planeerimissaamatuse tagajärg on ülekaalukas avali huvi? Kas kahju tekitamine teisele lepingu osapoolele on ülekaalukas avalik huvi? Kas tõesti? Mis aga puudutab väidet, et lepingupooled olid selle võimalusega juba lepingu sõlmimisel arvestanud, siis jääb see mõte hämaraks, sest siis oleks see „arvestus“ mingil moel avaldunud ka lepingus. Kuid seda pole. Muidugi on võimalik, et Riigil oli lepingu sõlmimisel see enese jaoks „arvestustes“ olemas, kuid teisele osapoolele sellest ei teatanud.

Kuid õpime uusi ärinõkse edasi.

Kohtuvõim selgitas, et Riik ei vabane avaliku ülesande andmisega erasektorile vastutusest avaliku ülesande, sealhulgas reisijateveo täitmise kvaliteedi eest. See on väga õige ja tähelepanuväärne selgitus, … kuid ühekülgne. Kohtuvõim oleks pidanud viitama ka ühele teisele vastutusele, nimelt sellele et Riigil on vastutus ja kohustus olla usaldusväärne ja teha oma lepingud partneritega niimoodi, et need oleksid vastavuses osapoolte huvidega. Kuid selle asemel, et juhtida Riigi tähelepanu planeerimisvastutusele ja lepingukorrektsusele õpetab Kohtuvõim, kuidas tulevikus veelgi lõdvema (mittesiduva)lepinguvormiga edasi talitada. Nimelt on Kohtuvõimu arvates  oluline, et liiga ranged halduslepingu lõpetamise piirangud või hüvitamiskohustused ei tohiks ülemääraselt takistada reisijateveo kvaliteedi parandamist. See on kõrgema taseme lubatäht Riigile, rikkuda kõikvõimalikke lepinguid, kõikvõimalikul moel, vabalt valitud ajal. Nüüdsest lugupeetavad ettevõtjad passige peale, kui sõlmite lepingu Riigiga, võite ülekaaluka  tõenäosusega osutuda ülekaaluka avaliku huvi ohvriks.

Riikliku tüssamise meistriklass?

Kuid miks Dr Riik siis sõlmib selliseid lepinguid? Kas see tähendab et riigil on õigus turgu mitte uurida, analüüsida? Või ongi lihtsalt õigus petta? Antud juhul oli situatsioon nii lihtsake et lihtsamat on raske ette kujutada. Leping ei olnud ju tingimuslik, vaid ajaperioodiline, kuid  Riik arvas, et  lepingu ennetähtaegne ülesütlemine oli õiguspärane. Kummaline.  Sellest kumab vastu samasugune skeem nagu „ennaktempos“ aktsiiside tõstmisel: tahame lõpetame lepingu, sest meil on õigus, sest meie oleme Riik. Selleks et „oma õigust tõestada“ on administratsioon välja tulnud konstruktsiooniga, et lepingu ühe punkti esimene lausepool viitab, et lepingus võib olla veel kokku lepitud olukordi, mil võib lepingu ennetähtaegselt üles öelda. Niisiis, leping kui mõistatus, mitte poolte vaheline tegevusjuhis? Tõsiasi on, et ükskõik millist lauset juppideks hakkides võib leide viiteid millelegi, mida seal ei ole olnud, ega isegi kahtlustatud. Kui hakkida veel sõnad silpideks siis leiab veel mitmeid kavaluisi, kuidas lepingupartnerit tüssata. Sama hästi oleks võinud põhjenduseks tuua selle, et oli kehv ubinasaak.

Kuid tegelikkuses mingi kokkulepitu mõtte muutmiseks vaja midagi poolitada, aitab ka kirjavahemärgist. On ju lause: „Tappa, mitte armu anda.“ ja „“Tappa mitte, armu anda“  sama sõnadejada, kuid koma nihutamisega muutub mõte (ka tulemus) täielikult.  Nii, et kui me hakkame lepingu lauseid hakkima, siis saame lepingu, mis pole leping. Nii suurte lepingute koostamise puhul on alati tegemist ka kehakeele lugemise, varjudemängu ja poliitilise jääaja või sulaga. Läbirääkimistel räägitakse erinevaid jutte ja muidugi püüavad kõik seda enda poole kasulikumaks kallutada, kuid need on läbirääkimised. Fikseeritud leping on midagi muud, see on kindel majakas. Seega pelgalt mõte sellest, et ettevõtja oleks pidanud teadma et on veel võimalusi kuidas teda tüssata, näitab lihtsalt Riigi ülimat ülbust ja … karistamatust. Riigi tagantjärele otsitud väide, et kuigi  kaebaja vana veerem vastaski tehnilistele nõuetele (NB!), ei vastanud see kuidagi avaliku teenuse kvaliteedi vajadusele, näitab veelkord Riigi ebakompetentsust lepingute sõlmimisel. Miks siis ometi sõlmiti leping, mis „ei vastanud avaliku teenuse kvaliteedi vajadusele“. Kuid sellist „uut vajadust“ lepingus ilmselt kirjas ei olnud, sest siis oleks Riik täiesti legaalselt saanud taganeda lepingust, kuna teenuseosutaja teenus ei vastanud kokkuleppele. Nii palju vassimist, valetamist, egotripi,  planeerimisvea ja lepingukoostamise puuduliku oskuse pärast?  Oleks võinud ausameelselt tunnistada: „Vabandust, eksisime“, selle asemel et valjuhäälselt hõisata „Tüssasime, paras sulle“ 

Just seepärast tuleb nõustuda vedaja seisukohaga, et lepingu ülesütlemine oli õigusvastane, kõik need tagantjärele põhjendused (mitte  põhjused), et  kaebaja veerem ei vastas nõuetele on kunstlikud ja tagantjärele otsitud. Veelgi enam on ülevõlli need Riigi põhjendused, mis võrdlevad vanu ja uusi ronge. Pole midagi võrrelda. Teenindusleping sõlmiti kindlaks ajaks kindla kvaliteedi alusel ja see, et kunagi saab Tartusse võib-olla reisida mugavalt teleportatsiooni abil, ei puutu üldse kehtinud lepingu Riigi poolset rikkumist. See võrdlus on vaid üks illusionistlik vahend tüssamise läbiviimiseks. Tegelikult on Riigi isegi riigiõigustustuslikult  otsitud väited nõrgad ja viitavad vaid ühele, et Riigil polnud lepingut üles öeldes esile tuua selliseid kaalutlusi, millega poleks saanud arvestada juba lepingut sõlmides. Täiesti selge Riigi tehtud planeerimisviga. Kuid nii nagu „ennaktempos“ aktsiisitõus põhjustatud ahelavariiga, ei arutanud Kohtuvõim ka vedajaga lepingu ülesütlemise juhtumis, mitte seda, kes ja miks põhjustas ahelavarii, vaid seda, kas viimase auto numbrimärk oli porine või mitte. Kogu ahelavarii põhjus st Riigi, kui suurema ohu allika, äkkmanööver oli ju avarii põhjuseks. Kuid sellest ei tulnud juttu. Polnud ilmselt oluline.

Mõistlik, piisav ja tõenäosusteooria

Nii ongi Kohtuvõim leidnud, et Riik on ülesütlemist põhjendanud mõistlikult ja piisavalt ning tema kaalutlused on vigadeta. Hm, huvitav õppetund, mida soovitan meelde jätta. See tuletab natukene meelde minu tudengipõlve tõenäosusteooria eksamit. Peab ütlema, et see oli üks päris keerukas aine, mis vajas nii valemite meeldejätmist, kui ka taipu. Kuid nii nagu igal alal on ka sellel oma alustõed. Näiteks võib tõenäosus olla nullist üheni. Tõenäosusteoorias on igale sündmusele omistatud toimumise tõenäosus, mis on reaalarv vahemikust nullist üheni.  Ütleme niimoodi, kui seda põhitõde ei tea, siis pole suurt tõenäosust, et eksamil läbi saad, aga … Meie ülilahedas grupis oli uskumatu kooslus andekatest ja ilusatest inimestest (muide ka üksteist aitavatest), kus juhtus mõndagi huvitavat. Mäletan, et sellel eksamil püüti küsimusi sisse ja välja smuugeldada ning õigeid vastuseid läbi ülemise ukseklaasi näidata. Vaadake, ega kõrghariduse omandamine pole ainuüksi mingi tuim rügamine, nagu selgitas mulle nutikas kolleeg. Seda ka, kuid põhiline oli omandada oskuseid kuidas igaüks eraldi ja kõik koos edukad oleksid. Mingis statistikaeksamiks valmistusime nagu kuulipildurid, kõigil olid spikrid peidetud suurte pastakate mustriossa ja neid oli igaühel tosina jagu. Miks seda tehti? Esiteks on spikri kirjutamine ise juba õppeprotsess, mis harilikult muudab spikri kindlustuspoliisiks närvikrambi puhuks, mitte tõsiseks eksamivahendiks. Teiseks, ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes ei pabistaks, kui tal on vaja närvilises olukorras soravalt ette vuristada poolteist lehekülge statistilist valemit (mille loogikast ta midagi aru ei saa). Seega see inimlik mälupuudus tuli ületada nutikusega. Ah jaa, õppejõud oli meid paigutanud veel külitsi tema suhtes, et mingeid „kintsupealt“ spikerdamisi poleks. Inimlik nutikus teadagi … ületas kõik sedasorti kaitseabinõud. Kuid tõenäosuseksami sooritamine oli tõeliselt märgiline, ütleme niimoodi, et paljud meist ei saanud sellest lihtsalt aru. Sel ajal, kui meie püüdsime oma teadmisteriismed ja hookus-pookused kanaliseerida eksami edukasse sooritamisse, siis  meie kena kaaslanna läks „liimist lahti“ ja tuiutas tühja paberit tühja pilguga. Pikalt. Lootusetult. Siis küsis õppejõud, milles asi. Piiga maigutas paar korda ja ütles et „Eee .. ma ei saa ülesandest aru, vee lvähem oskan vastust pakkuda.“ Aus vastus olukorrale. Kuid õppejõud ei jätnud jonni, pakkudes päästvat „õlekõrt“,   küsides, et hea küll küsime siis midagi lihtsamat“. Siis küsiski õppejõud selle põhiküsimuse ehk milline on sündmusele omistatud toimumise tõenäosuse vahemik? Meie nüüd teame, et see on reaalarv vahemikust nullist üheni. Ka piiga nägu lõi selle peale särama (ilmselt meenus talle midagi) ja ta teatas (ilmselt kvantmehhanikale või oma elukogemustele toetudes), et nullist … lõpmatuseni. Selle peale, käis kõigil teistel saalis olijatel külm jutt ihust läbi. Tõenäosus eksamil läbi saada oli sellega muutunud nulliks.  Ilmselt oli ka õppejõul samasugused tunded, sest ta tuiutas natukene vastajat, võttis siis matrikli ja tegi sellesse hoogsa märke. Kui mina oma rahutu rahuldavaga, mis oli minu jaoks ülirahuldav, saalist välja sain siis … Sain megaüllatuse osaliseks, kolleeg oli saanud eksami tulemuseks …“5“. Milline oli selle hinde ja vastuse seos jäi mulle hämaraks, kuid selle tõenäosus oli täielik null.  Vaat selline lugu tuli meelde kohtuotsust „tuiutades“ sest nii nagu reaalsuses oleks tõenäosuses lõpmatuse eest pidanud saama lõpmatult pika järeleksami, sest selline vastus oli tõenäosusteooria algtõdede kõige elementarsem mittetundmine, siis sama oli ka kohtu otsusega. Kuid nii nagu minu õpingutekaaslasel vedas (õnneks) õppejõuga, nii vedas ka Riigil kohtuga. Nojah, tõsi küll ega tudengi uitvastusest tõenäosus lõpmatuks ei muutu ega kohtu otsusest ka autu käitumine ausamaks, kuid … Kuid kui tudengil polnud tõenäosusteooriaga elus midagi peale hakata ja see oli vaid kentsakas ebatõenäolisuse näide, siis Kohtuvõimu otsused elavad edasi ja moodustavad meie elu aluseks olevas Põhiloos muutuvosa kindla osa. Aegade lõpuni. Vaat see on ohtlik.

Niisiis kasutades Kohtuvõimu arvamust, võime küsida, et kui põhjendused on riigiõigustuslikult „piisavad“, kas siis on lepingu rikkumine … seaduslik? Riigiõigustuslikult seaduslikud? Vaadake, põhjendused võivad ju olla mõistlikud ja piisavad, kuid  asjaolud, mis viisid lepingu ühepoolsele (pahatahtliku, hoolimatu, üleoleva) ennetähtaegsele lõpetamisele olid seotud Dr Riigi planeerimisvigadega.  Kas 20% planeerimisviga kontrollitud keskkonnas on normaalne? Mõistlik ja piisav, et lepingut rikkuda? Kindlasti mitte.

Nõudes kvaliteeti, mida polnudki nõutud.

Kuid Kohtuvõimu riigiõigustuslike otsitud argumentide kaskaad jätkub. Kohtu arvates see, et kaebaja rongid vastasid tehnilistele miinimumnõuetele, ei muuda huvi teenuse kvaliteedi parandamise vastu ebaoluliseks. No see on argument vallast, et hommikuti tõuseb päike. Loomulikult peab Riik kas ise või lepingute kaudu tegelema (pidevalt) pingutusi teenuse kvaliteedi parandamiseks (mida Riik ka tegi planeerides uute rongide ostu), kuid Kohus oleks pidanud siinkohal tegema märkuse hoopis Riigile, et tema kohustuseks on ka lepingukvaliteedi parandamise eest hoolitsemine. Ka see ei ole ebaoluline. Vastupidi, kui Riik ilmutab huvi vaid mingite üksikute teenuste kvaliteedi parandamisele, lõhkudes samal ajal lepinguoskamatusest turgu, siis on see vastutustundetu ja lubamatu ning viib üldise teenuse kvaliteedi alla (hinnad üles) kogu turul. Kuid kohus ponnistab riigiõigustsulike väidetega edasi väides, et haldusülesande üleandmine erasektorile ja eraettevõtja kasuarvestus ei tohi muu hulgas takistada vananenud taristu asendamist uuega.  See väide on jällegi tsüklist „Päike tõuseb!“ Kuid kui loodusseaduste järgi tõuseb Päike näiteks kell 6.00, siis ei saa planeerida päikesetõusu vaatluse algust tund aega varasemaks, seda enam lobajutuga panna Päikest tund aega varem tõusma. See oleks suuremat sorti katastroof. Kuid nii nagu tudengi lõpmatu tõenäosus on kohtu arvates riigiõigustuslikult selline  planeerimisviga täiesti normaalne. Las kärssavad. Kuid tavainimese jaoks pole tegemist siinkohal juriidilise küsimuse, vaid elementaarse korralikkuse küsimusega. Seda kas on või ei ole, peaaegu nagu tõenäosuses. Seekord siis ei olnud. Kahju.

Riik kui turuvalitseja

Kuid otsus on nagu lõputu (tüssamise)õpetuste varasalv. Sarnaseid asju sarnastatakse täiesti süüdimatult. Konkurentsiinimesena sain suutäie naerdagi. Kuigi läbi pisarate. Kohtuvõim oli jutuks võtnud ka monopoolse seisundi. Alustame sellest, et Eesti õigusruum ei tunne sellist asja nagu monopoolne seisund. Meil pole monopole. Üldse pole.  Üllatus? Ei, Konkurentsiseadus defineerib selle „välismaise looma“, kui turguvalitseva seisundis olevat ettevõtjat. Muide ka kartelle meil pole, küll aga võivad olla konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjatevahelised kokkulepped. Lihtsalt täpsustuseks. Vaat niimoodi. Kohtuvõim märgib, et avalike ülesannete delegeerimislepingud ei ole tavalised teenuselepingud ettevõtja ja tellija vahel, vaid sellega kaasneb tihti monopoolne seisund. Siinkohal tuleb mainida, et ilmselt on pea kõik lepingud Riigi ja teenuse pakkuja vahel sellised, millel on turgu valitseva seisundi tunnused. Kuid mitte selle pärast, et operaatoril oleksid turuvalitseja tunnused, vaid seepärast, et Riik annab oma turuvalitsusliku seisundi lepinguga üle. Konkurentsi imiteerimiseks sellistel piiratud sisenemisvõimalustega turgudele ongi välja töötatud riigihangete süsteem. Ehk konkurents toimub lepingu saamiseks, lepingu perioodil ei saa mingit konkurentsi toimuda ega saagi toimuda. Kuid nagu teame, on hankelepingud tähtajalised, kui Riik just otse ei otsusta teenust pakkuda. Seda arvestades on kummaline lugeda kõrgkoht põhjendust, et monopolisti eelisseisundi kivistamine võib ohtlikult seada ärihuvid esiplaanile ja piirata arengut. Oot-oot, mõtleme, mida meile selle lausega siis öeldi: vist seda, et monopolist, kes pole monopolist ega ka  turu valitseja, vaid kes täidab endale pandud turuvalitseja kohustusi kivistub? Kui turuvalitseja asemikule selle tegevusele seatakse kindlad   tingimuse piiratud ajaperioodiks, siis mis asi ette nähtud tingimustel kivistub? Või kivistub Riigi kui monopolisti seisund? Tõsiasi on, et kui lepingud on läbimõeldust tehtud, siis ei piira ükski sellelaadne leping turgu. Mida aga Kohtuvõim pole hoomanud, on see, et kui kivistunud turuvalitseja arengu piiramise tegelikest võimalustest rääkida, siis on Riik ise turuvalitseja. Tema tegevust tuleks turu seisukohalt läbi käia tiheda tingukammiga.  Veelkord, vedajale vaid delegeeritakse Riigi turuvalitsejalikkus, vedajal ise seda võimet ei oma, ta on vaid tellitud teenuse täitja. Kuid selle asemel, et teha märkus Riigile, kui turuvalitsejale, õhutab kohus Riiki vaid takka, õpetades veelgi jõulisemalt lepinguid rikkuma õigustusega, et liiga ranged ülesütlemise piirangud või hüvitamiskohustused võivad tuua kaasa olukorra, kus ei ajakohastata asjaolude muutumise tõttu ebarahuldavaks osutunud haldusülesannete täitmist. Mnjah, mage lugu.

Mis aga lepinguusksetele inimestele ( ja õigusriiki uskujatele) täieliku absurdi tundub, on see kui  Kohus tunnistab, et lepingu ülesütlemine riivas turuosalise õigusi intensiivselt, kuid … Sellele järgneb riigiõigustuslik refrään, et selle kasuks rääkis oluline avalik huvi - võtta kaebaja amortiseerunud reisirongide asemel kasutusele nüüdisaegsed rongid ning osutada seeläbi avalikku teenust kaebajaga võrreldes oluliselt kvaliteetsemal tasemel. Lisaks sellele on ülesütlemine Kohtuvõimu arvates ka veel proportsionaalne. Kas ülekaaluka avaliku huvi tänase Eesti üldlevinud legaaldefinitsioon on nüüd see, et kui Dr Riik teeb midagi valesti, siis selle kinnimätsimine on ühiskokka üldine huvi? Pettuse põlistamine on üldine huvi? Avalik ka veel? Minu arvates ei ole. Enamgi veel, minu arvates on see väga ohtlik tee. Halb mood, mis kasvab üle üldiseks halvaks harjumuseks.

Kutsuge … mitteasjatundjaid

Tundub, et asjade/väärtuste/põhimõtete/mõitsete sõnalise ja siulise osa taaskokkusidumiseks vajame … Mitteasjatundjate abi. Näiteks,  Morgan Kelly majandusprofessor, kes töötas keskaja rahvastiku teooria kallal. Ennustas kinnisvaraturu ja pangasektori krahhi Iirimaal „Minu olukord meenutas mõnevõrra laevareisija oma“ Ütleb ta. „Korraga näed suurt jäämäge. Sa lähed kapteni juurde ja küsid: kas see seal on jäämägi?“

„Mind ei ole Iirimaa majandus kunagi huvitanud. Iirimaa majandus on väike ja vaene“

„“2006 aasta keskpaiku hakkasid kõik need meie endised tudengid, kes nüüd pankades töötasid, televisioonis esinema!“ (…) „Nad kõik olid nüüd pankade majandusanalüütikud, kenad ja viisakad mehed ja nii edasi. Ja kõik nad rääkisid ühte ja sama juttu, et meid on ootamas pehme maandumine.“ See väide rabas Kellyt oma silmnähtava absurdsusega: kinnisvaramullid ei lõppe kunagi pehme maandumisega. Mulli paisutavad suureks inimeste ootused, ei midagi püsivamat. Sel hetkel kui inimesed lakkavad uskumast majahindade igavesse kerkimisse, avastavad nad, et kinnisvara on muutunud kohutavalt pikaajaliseks investeeringuks, põgenevad turult ja turg kukub kokku. Kinnisvarabuumide loomuses on lõppeda krahhiga (…)“ (M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012 lk 99).

Kuid mis on selle „mittemõistmise“ põhjus? „Miks on tehnikas toimuvat arengut, mis tagantjärele vaadates on nii arusaadav, nii raske mõista selle toimumise ajal?“

„Paljude eri valdkondades on uurimistööga jõutud samale järeldusele: just sellepärast, et vanad tegijad on nii asjatundlikud, suurte teadmistega ning status quośse kiindunud, ei märka nad, mis on tulekul, ega oskahinnata uue tehnika potentsiaali ja ja tõenäolist arengut. See fenomen, mida on nimetatud „teadmisneeduseks“ ja „status quo hälbeks“, võib ohustada isegi edukaid ja hästi juhitud ettevõtteid.“

„Innovatsiooniuurijad Lars Bo Jeppesen ja Karim Lakhani uurisid 166 teaduslikku probleemi, mille organisatsioonid olid Innocentive´isse postitanud, kuna olid nende lahendamisega ummikusse sattunud. Nad leidsid, et Innocentive´i kogukond suutis neist lahendada 49 ehk peaaegu 30%. Lisaks täheldasid nad, et parimaid lahendusi esitasid suuremad tõenäosusega inimesed, kellel ei olnud probleemi vahetu valdkonnaga mingit pistmist. Teisisõnu tundus, et oli hoopis hea, kui mõne kõva pähkli võttis käsile mõni „kõrvalseisja“, kelle haridus ja kogemused polnud probleemiga vahetult seotud.“

(A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018).  Vaat niimoodi

Majakavahid ja rannaröövlid

Mis sest kokkulepete järgimisest, ausameelsusest ja sõnapidamisest nii pikalt vaagida? Vaadake, Riik ise on suur kokkulepe, kõik seadused on kokkulepe, kõik lepingud on kokkulepe, kõik arengukavad on kokkulepe. Kokkuleppeid sõlmitakse selleks, et kõik selle leppe osalised oskaksid õiget suunda hoida. Kokkulepped on kui majakad, suunaviidad. Leppest osalejad on nagu seilajad tormisel merel, kes pidades kurssi majakate järgi loodavad jõuda turvalisse samamasse. Just seepärast on lepetest kinnipidamine oluline, see on turvalisuse ja edenemise mootor. Kõigile. Kuid kui võimud sätivad randa libatulesid, et rannaröövli kombel heauskseid madalikule ajada, siis see ei ole aktsepteeritav. Nii, et kes me oleme: majakavahid või rannaröövlid?

Järgneb:

Targutusi:

Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019

Lk 253 „Tegelikult on inimesed alati elanud tõejärgsuse ajastul. Homo sapiens on tõejärgne liik, kelle võim sõltub asjade väljamõtlemisest ja oma vaimusünnitisse uskumises. Kiviajast peale on isevõimenduvad müüdid aidanud inimkooslust omavahel liita. Homo sapiens alistas maakera eelkõige just tänu inimestele ainuomasele võimele pettekujutusi välja mõeldama levitada. Me oleme ainsad inimesed, kes suudavad suure hulga võõrastega koostööd teha ainult seetõttu, et suudme leiutada väljamõeldud lugusid, neid laiali kanda ja veenda miljoneid liigikaaslasi neisse uskuma. Kuni kõik usuvad samu lugusid, allume kõik samadele seadustele ja suudame seetõttu tõhusalt üheskoos tegutseda.“

Lk 299 „Ühelt vanalt targalt mehelt küsiti kord, mida ta on elu mõtte kohta mõistnud. „Vaadake,“ vastas ta, „ma olen mõistnud, et ma olen siin maa peal, et teisi aidata. Aga millest ma endiselt aru pole saanud on see, miks teised inimesed siin on.““

Lk 301 „Enamikku lugudest hoiab koos pigem nende katuse raskus kui alustalade kandetugevus.“