Kuigi maailma edenemine on muutunud pööraselt kiireks, siis
enamus muutusi toimub väikeste, peaaegu märkamatute, sammukeste kaupa. Umbes
nagu joonisfilmis, joonistad Miki
mereranda ja paartuhat lehte edasi, igaüht natukene muutes, on Miki juba Minni
ja purjekaga merel. Muutuvlugude lisamine meie Põhiloole muudab samuti maailma tõlgendamist
meie ümber.
Niimoodi sammukese kaupa muutuvlugusid jutustades võib osutuda,
et mitte ainult lugu pole muutunud, vaid ka Riik on muutunud. Arvate, et
võimatu? Kuid vaatame mõnda muutuvloo killukest mis on saanud meie Põhiloo
lahutamatuteks osadeks.
Kuhu ruttad (raha)maias?
Toome esimese näitena nn alkoholiaktsiisi „ennaktempos“
tõstmise juhtumi. Nüüd mõtlete, et … jälle, mida siin enam arutada on. Kuid kui
täpsemalt vaadata, siis on tegemist omamoodi riigiõiguslikult tähtsa otsusega.
Niisiis … sukeldume juhtumisse, milles Õiguskantsler (ÕK) esitas 16. märtsil
2017 Kohtuvõimule, paludes tunnistada
mitmete seaduste muutmise seaduse kehtetuks osas, milles need näevad ette
aktsiisimäärade täiendava tõusu 2017/2018 a. See on omamoodi märgiline juhtum. Nagu
te aru saate, siis ÕK pöördumisel Kohtuvõimu
poole on tegemist viimase turvavõrguga
vastupidavuse katsetamisega, sest kahest eelnevat turvavõrku ei täitnud enda
ülesannet meie Põhiloo kaitsmisel.
Lugu
ise on tavainimese jaoks lihtne nagu
lastelaul. Nimelt sidus Riigikogu ennast 15.06 2015 vastu võetud seadusega
tähtajalise lubadusega, mitte tõsta kehtestatavaid alkoholi aktsiisimäärasid
täiendavalt enne 2019. aastat. Elementaarne, kui seotakse ennast
lubadusega, siis tuleb lubadust ka pidada. Kuid Poliitmaailmas pole lubaduste pidamine
just prioriteetide nimekirja tipus. Poliitmaalim on tuule(lipu)line, kus
lubaduste täitmine on valikuline. Nii ka seekord, tuul muutus, siduv leping ka.
Seadusandja taganes häbitult juba 19.12. 2016 a siduvatest lubadustest. Meie, tavainimeste, jaoks on selline häbiväärne käitumine lihtsalt
kokkuleppe rikkumine. „Valskus!“ oleks tabavalt öelnud Vanaema Marie. Kuid
Poliitmaailm on valskus ümber nimetanud „demokraatlikuks protsessiks“. Vaat
selline lugu. Jätame meelde. Samas
selline „ümbernimetamine“ pole loomuomane Pärismaailmas, seepärast ei mõista me
ka Riigi lepingust ühepoolset lahkumist „demokraatliku protsessina“, vaid
valskusena.. Siinkohal võiks meenutada kaht märgilist viidet edukate ettevõtjate
kokkuleppekindlusele. Esimene näide käsitleb Facebooki pealiku
Zukerbergeri dilemmat: „ Heale
pakkumisele vaatamata ei olnud valik kerge. Ühel pool oli Graham, kes uskus
Thefacebooki ideesse ning oleks Zuskerbergile ja Parkerile vabad käed andnud.
Ehkki lepingut polnud veel allkirjastatud, oli Zuckerberg telefoni teel
nõustunud Washington Posti väiksema pakkumisega. Kui Acceli investeering vastu
võtta, sekkuksid nad firma asjadesse ja see vähendaks nende vabadust.“ (...)
„Zuckerberg istus meeste tualetis põrandal, pea kätele toetatud. Ta nuttis. (…)
„Ta ütles läbi pisarate: „See on vale. Ma ei saa seda teha. Ma andsin oma
sõna““. Lõpuks helistas Zukerberg Grahamile „Olen moraalse dilemma ees.“ Peale
pikemat arutlust ja vastastikkust selgitust vabastas Graham (Washington Posti
pealik) Zukerbergi suulisest kokkuleppest sõnadega:. „Mark ma vabastan su
moraalsest dilemmast.“ (.
D. Kirkpatrick „Facebook. Sotsiaalvõrgustiku efekt“ FUTU print
2012 lk 126/128). See oli jutuajamine kahe väärika juhi vahel, mille tulemusena
mõlema väärtus kasvas. Kahe väärika inimese kokkulepe muutunud oludes. See ei
olnud ühepoolne „ära hüppamine“ a´la aga meil ei olnud lepingut alla
kirjutatud. Sellises väärikate maailmas tahaks isegi elada. Oeh!
Teine näide on Appele´i presidendist ja peadirektorist: „Teine põhjus,
mis Sculleyt IBM poole kallutas, ei olnud nii silmatorkav. Sculley lihtsalt
sobis Kuehleri ja Cannavinoga. Nad olid vana kooli juhid, kelle sõna võis
uskuda sama hästi kui kirjalikku kohustust.“ (J. Carlton „Apple“ K-Kirjastus
2000 lk 117). Eks ole mõnus ja turvaline ajada asju inimestega, kelle SÕNA on
kindel nagu kirjalik kohustus? Teisalt kuidas toimida, kui teil on tegemist
isikuga (isegi kui see (juriidiline)isik on Riik), kellega on olemas kokkulepe
ja kirjalik kohustus, lausa seadus, kuid kelle sõna (ega lepingut) ei või
uskuda? Lähete kohtusse? Riigiga kohtusse? Riigikohtusse või Riigi kohtusse?
Viimased
väljal
Mnjah, kehv lugu. Õnneks on veel neid, kes
märkavad, mitte ei mugandu. Üheks väheseks
võitlejaks õiguse ja väärikuse
lahinguväljal ongi jäänud ÕK, kes märkis oma esildises Kohtuvõimule, et
ettevõtlusvabaduse ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisest kannavad kahju
tootjad, importijad ja müüjad, sealhulgas piirikaubandusest mõjutatud
väikekauplused. Just nii ongi, kuid kahju on tegelikult veelgi laiem, sellise
sõnamurdlikkus (ärgem peljakem nimetada tegusid õigete nimedega) Seadusandja
poolt, tekitab kindlusetuse tunde ja seaduskuulekuse erosiooni kogu ühiskonnas.
Igal alal.
Õpetlik
ja ühtlasi hirmutav on see, et täiesti selge, lihtlabane sõnamurdlikkus
kujundati kogu võimuahela läbimisel juriidiliselt „kummaliseks nähtuseks“. Nagu
Musta auku kukkumise puhul ületati sündmuste horisont, millest teisel pool on kadunud
põhjus-tagajärg seos ja aegruum oli nii kõver, et tegelikkus jäi märkamata. Juhtum
aeti nii mitmekihiliseks, hakiti
tükkideks, rikastati uustähendustega ja kogu seda vaeva nähti vaid selleks, et
maskeerida enda rahaahnust ja kõige
primitiivsemat sõnamurdlikkust. Uskumatu raiskamine. Kuna protsessis oli kogu
tehnilise tulevärgi rohkuses kaduma läinud loo iva (ausameelsus ja
kokkulepetest kinnipidamine) , siis peame
juhtumi lammutama algosadeks, et selle tõeline tuum ülesse leida. Niisiis
…
Privileeg, olla järjepidevalt korralik
Õigus ja kohustused käivad Pärismaailmas
käsikäes, Poliitmaailma õigus (kui ikka on mandaat selleks) maailma muuta, ei
tähenda seda, et juba võetud Riigi kohustusi ei pea uued KOLE-istid (koalitsioonipartnerid)
täitma. Vaadake, kui Riik on üks ja järjepidev, siis on järjepidevad ka võetud
kohustused. Lihtne. Näiteks, kui liitumislepinguga liidetakse kaks firmat, siis
saadakse kaasa nii firmade varad, kuid ka kohustused. Uus ühendfirma võib hakata tootma rehade/ämbrite
asemel hoopis kärusid, kuid juba
kehtivad kohustused ei kao kuhugi. Kõik „rehavõlad“ tuleb kärufirmal kinni maksta.
Sellest järeldub, et Riigi kui järjepideva juriidilise isiku
kohustus (kokkulepped, lepingud jne) on täitmiseks kuni kohustuste kehtivusaja või
… Riigi lõpuni. Viimase osas pole ma päris kindel. Peale kokkuleppe aegumist, võib Riik tehe täpselt nii nagu ta tahab ja nii
nagu mandaat lubab. Elementaarne.
Tundub, et ühiskonna/majanduse elementaarne aluspõhimõte
- kohustused käivad enne õigusi ja kohustused on täitmiseks - on meie võimuharudes kaduma läinud. Nii
kaduma läinud, et isegi
põhiseaduskomisjoni pealik, pidades aktsiisimäärade „kiiremat tõstmist“ (milline kaunis eufemism lepingurikkumisele)
seaduspäraseks. Seadusandjate seisukoht, et demokraatlikus riigis on
seadusandjal kindlasti õigus
aktsiisimäärasid muuta ning kui neist teatatakse piisavalt ette (Sic! pool
aastat), siis on põhiseadusega kõik kooskõlas, viitab pigem trikitamisele
ja/või tegeliku elu mittetundmisele. Ettevõtjad ei saa oma tegevust planeerida
vaid ½ aastaste tsüklitena. Tõsiasi on, et alates investeeringu planeerimisest
kuni seadmete tarnimiseni võtab see aastaid.
Just usaldusväärsus, kohustuste
täitmine ja kodanike vabadused muudavad Riigid järjepidevaks ja tugevaks, mitte
karistused ja vassimine. Kuidas käsitlevad vanad demokraatiad riigi kohustuste
(st ka riigi) järjepidevust saame aimu sellest et „ Suurbritannia
rahandusministeerium kavatseb veebruaris kulutada 218 miljonit naela (umbes 278
miljonit eurot), et osata välja väärtpaberid, mis lasti välja I maailmasõja
aegse riigivõla refinantseerimiseks. Peale selle kasutas Briti valitsus
neid väärtpabereid ka Krimmi ja Napoleoni sõdade aegsete võlgade
refinantseerimiseks“ ( ERR 1.11.14). Püha müristus, Napoleoni aegsetest
lepingutest peetakse kinni. Ilmselt näitab lepinguline järjepidevus seda, miks
osad riigid on järjepidevad, teised … alles õpivad lepingust kinnipidamise
kunsti. Veelgi värvikam on Prantslaste järjepidevus, kellel on käsil Viies
Vabariik ( sinna vahele kaks keiserriiki), kuid on kohustusi, mis on endiselt
siduvad. Järjepideva riigi järjepidevad kohustused Milline järjepidevus, isegi
uus vabariik ei muuda kehtivaid kohustusi. Kuid kui meenutada lähemaid
eeskujusid, siis said soomlasedki alles hiljuti maha oma Vabadussõja aegsete (1918
a) laenudega UK-le ja USA-le. Mõelda vaid et, Soome oli II MS-s nende riikidega
sõjaseisukorras. Ajal, mil kõigest nappis ei unustatud õiguste ja kohustuste
järjepidevust vaid 1918 a laenumakseid jätkati. Aumeeste mäng, sõdimine
ei peata varasemaid lepinguid. Soome riik käitus kui järjepidev riik, täites
oma lepingulisi kohustusi nii heas kui halvas. Meie… Trikitamine võib meile
maksta järjepidevuse.
Üks Eesti(d)?
Kuid tagasi meie näidisjuhtumi juurde. Kummalisel
kombel ei tekkinud Kohtuvõimul ÕK taotlust menetledes mingeid kahtlusi Seadusandja
õiguste (loe: kokkuleppest taganemise) heakskiitmisega. Sellest otsusest tuleb
loogiliselt järeldada vaid üht … meil ei ole üht järjepidevat Eesti
Vabariiki. Sest, kui Kohtuvõim oskab sujuvalt
ära seletada, et meie Riik pole mitte igavene, vaid kestab … KOLE-st KOLE-ni
(KOalitsiooniLEping), siis kas see ongi EV Põhiseaduse muutuvosa uusim
tõlgendus? Elame Perioodilises Vabariigis?
Jadariigis? Pehmelt öeldes tekkib kõhe tunne. Kui Kohtu otsustest selgub selgesõnaliselt, et peale igat Uut KOLE-t
Vana KOLE lubadused (st Riigi), kohustused enam ei kehti, siis järelikult on
Riik vahetunud. Kõik algab uuesti ja algusest? Pidavat olema demokraatlik. Aga
õiguskindlus? Tuletab meelde pigem Juhan
Julma aegses Vene riiki, kus uue Tsaari valitsema hakkamisel tuli kõik
(rahu)lepingud uuesti sõlmida. Juhan Julma ainuvalitsuslikul ajal oli selline
tegevus normaalne. Ajastuomane. Kuid tänapäeval, mil Riik ise on üks järjepidev
juriidiline isik, see enam pole ajastuomane. Ajastuomane ei ole ka see, et Riigil on alati õigus sh
lepinguid murda, õigustatud ootusi ja lootusi petta. Kuid Põhilugu jutustab ju
selgelt, et meil on järjepidev (st üks)
Eesti, meil ei ole RefiEestit, KeskiEestit, ega mingit muud pidukondlikku
Eestit. Meil on Põhiloo järgi üks juriidiline isik ja see on järjepidev ja
katkematu Eesti Vabariik, selle asutamisest … aegade lõpuni. Kõik muu on
paragrahviväänamine ja fiktsioon. Praktikas on EV isegi nii katkematu, järjepidev
ja üks,
et ka viiskümmend aastat koomat ei muutnud selle järjepidevust. Nüüd
siis … Just seepärast teeb muret, et süsteemi ükski turvavõrk ei töötanud antud
juhul. Pahavara läks kõigist kolmest turvavõrgust (seadusandlik võim, täitevvõim
ja kohtuvõim) läbi nagu kuum nuga võist.
Kas meil on äkki tegemist riigiõiguse uue riigiõigustusliku haruga?
Kaheparagrahviline
Põhiseadus?
Püüan
siinkohal läbi oma lapsepõlvekogemuse näitlikustamiseks ära seletada
riigiõigustusliku õigusharu tööpõhimõtte. Meie peres oli (anekdoodina) käibel
Pere Põhiseadus, milles oli kaks paragrahvi „1. Isal on alati õigus ja 2. Kui
isal ei ole õigus, siis vaata paragrahvi nr 1“. Kõik. Selge ja arusaadav. Kuid,
kui eelnev oli perenali, siis üllatuslikult tundub, et Riik on selle
anekdootliku kaheparagrahvilisest Põhiseaduse vaikimisi üle võtnud. Vaadake,
kui asetame „isa“ asemele „ Riik“, siis määraks tänase õigusruumi nii, et „P.
1. Riigil on alati õigus ja P. 2. kui Riigil ei ole õigus, siis loe paragrahvi nr
1 (milles seletatakse riigiõigustuslikult ära, miks Riigil ikkagi on õigus
isegi kui tal ei ole õigus)“. See ongi uus riigiõiguse haru ehk riigiõigustuslikkuse
õigusharu. Hea lihtne, ei tolma ega aja higistama ka kuuma ilmaga.
Just niimoodi paistab välja „ennaktempos“ aktsiisimäärade
tõstmise juhtumis kõigi kolme võimuharu otsused eraldivõetuna ja üheskoos
kogumis. Vaatena „põllult“ võib tõdeda, et see, mis ei ole „maajussile“
arusaadav ja ei näi õiglane, see ka õige asi pole. Kas tõesti on Riigil täielik
õigus kehtivad lepinguid üles öelda
keset selle kehtimist? Kattes kohustusest taganemist demokraatia „arendamise“
ja ülekaaluka avaliku huvi viigilehega? Aga miks siis britid oma Napoleni
sõdade aegseid võlgu refinantseerivad? Kõik seadused/otsused tehakse ju Eesti
Vabariigi, ühe (juriidilise)isiku nimel. EV nimel toimub, nii kohustuste võtmine, kui ka
nendest ühepoolne taganemine. Seega, kui mõni pidukond ütleb, et tal on õigus
oma poliitikat ellu viia, siis muidugi on see nii, kuid … see peab olema
kooskõlas vastuvõetud seadustega, raamistike ja lahingureeglitega, mitte nii,
et mõnel poliitinimesel tekkis hetkeemotsioonist lähtuv sooloesinemise vajadus
ja ta muudab keset leppe kehtivust selle ühepoolselt kehtetuks. See ei ole Õigusriik.
Selline nihverdamine ei vasta meie Põhiloole. See on hale Justiitsriik. Isegi
kui Seadusandja tahab maailma paremaks muuta (oma näo järgi?) sellega, et
lõpetate rehade/ämbrite tootmise ja asendate selle „üldõnne“ nimel kärudega,
siis … „käru keerata“ ei tohi. „Käru keeramine“ lõppeb üldjuhul keerajale „ämbrisse
astumisega“.
Põhiküsimus.
Küsimus … mida ei arutatudki.
Kuid
süüvides kolme võimu arutlusse lepingurikkumise lubatavuse/lubamatuse üle saame
peagi üllatuslikult aru, et … seda küsimust ei arutatud ega arutatagi. Vaadake,
see mida arutati oli sama mõttetu tehniline arutlus, kui kiirtee ahelkokkupõrke
puhul arutataks selle üle, et viimase auto numbrimärk oli porine, mitte selle
üle miks ja kes kokkupõrke põhjustas. „Ennaktempos“ aktsiisitõstmist võib
samastada ahelkokkupõrkega, sest Riigi äkkmanööver põhjustas terve rae
majandusharude, töötajate kategooriate ja regioonide (kaubandus, tootmine,
majutus jne) raskete ja isegi fataalsete tagajärgedega avarii. Seega,
tehniliselt ühest küljest kohus justkui arutas aktsiisitõusu äkkmuutusest
tekkinud ahelkokkupõrke juhtumit, kuid mitte ahelavarii tekkepõhjust. Seda miks
juhtus ja kes juhtus … ei tulnud jutuks. Ilmselt tundus lepingurikkumise Kohtuvõimule
niivõrd tavaline (tavaõiguslik?), et see ei äratanud peale ÕK enam kellegi
tähelepanu.
See,
et Seadusandja ei saanud aru elementaarsest korralikkusest on hirmutav. Ka vastus
kohtu järelpärimisele pajatas ikka ja jälle oma „õigustest“, võtmes et nendel
ongi demokraatlik õigus … põhjustada maanteel ahelkokkupõrkeid. On õigus sõita
… üle, läbi jne. sest ,neil on õigus. Nemad oleme Riik ja neil on õigus.
Selgitades oma õigusi vastavalt Kaheparagrahvilisele PS-e, saame teada, et
rahva valitud esindusorganil on demokraatia põhimõttest tulenevalt õigus
kehtestada oma tahet ja muuta oma varasemaid otsuseid. Õige, kuid Pärismaailmas
on varasemate otsuste muutmine võimalik vaid siis, kui varasem leping lõppeb
või osapooled lepivad kokku teisiti. Õigused on alati seotud kohustustega,
nende täitmisega. See on põhimõtteline küsimus, sest just kokkulepetest
kinnipidamine näitab riigikorralduse küpsust.
Kole
lugu: Vaadates tegudepeeglisse anno 2015
Samas
Seadusandja kurtmisel, et valitseval enamusel ei ole õigust oma poliitikat
põlistada ja panna maksud hilisema muutmise võimaluseta ühe või mitme
seadusandja koosseisu jaoks ette paika, omab mõningat jumet. Põhimõtteliselt
oleks diskussiooni sellest õigusest/mõistlikkusest pidanudki alustama, kuid …
Tegelikult peaks Seadusandja vaatama ennast 2015 a tegudepeeglist. Nimelt, kui rajudest
ja plaanivälistest aktsiisimuutustest räsitud ettevõtjad saavutasid
tõsiseltvõetava kompromisskokkuleppe administratsiooniga (mille seadusena
kinnitas Seadusandja), siis oleks Seadusandja mõttepojukese järgi „üleeelmise“ Seadusandja
maksumuudatuste pikaajalise leppe pidanud kindlakäeliselt tagasi lükkama kui … demokraatiat
„õõnestava“ piirangu. Igal juhul mitte kinnitama seaduse jõuga. Just siis oli
aeg ja koht vaidlustada pikaajaline kokkulepe (millest muidugi oleks olnud
kahju). Kuid seda vaidlustust ei toimunud, kõik panid lepingule käed alla ja ….
unustasid oma osaluse kokkuleppes. Mis aga põhitähtis seda ei saanudki 2015 a
vaidlustada, sest kaks pidukonda osalesid ka Vanas KOLE-s. Seega, kas tegemist
on pidukondade isiksuse lõhenemine? Ühes KOLE-s ühed mõtted, teise KOLE-s teised.
Kole lugu. Seda nimetatakse maakeeli põhimõttelageduseks. Koos
administratsiooniga on Seadusandja lisaks veel otsitud rida maotuid põhjendusi,
kuid säästame end sellest ebaväärikast madalusest, kokku võib selle põhjenduste
kaskaadi võtta kokku niimoodi, et meil on õigus sest meil on õigus, meie oleme
Riik (lugege paragrahvi 1!)
Andmata
õiguse õigusliku äravõtmise õiguse õigustamine.
Kuigi
me nüüd teame, et Riigil on alati õigus, siis väärib Kohtuvõimu argumentatsioon
otsuse vormistamiseks tähelepanu. Tegemist on ju nüüdseks meie Põhiloo
muutuvkillukesega, mis on saanud Põhiloo lahutamatuks osaks. Peame seda vaatama kui tõsist õppematerjali, tähelepanuga.
No, et kodanikud (sh ettevõtjad) teaksid millised meie mitteõigused kaasnevad
Riigi õigustega. Niisiis, kui ÕK vaidlustas 2016 vastu võetud seaduste sätted,
siis üheks vaidlustuse aluseks oli tõdemine, et sellega rikutakse ettevõtjate ettevõtlusvabadust ja
õiguspärase ootuse põhimõtteid. Arvate,
et kui just niimoodi paistab see ka igale tavalisele seaduskuulekale kodanikule,
siis paistab see samamoodi ka Riigile?. Kuid ei arvanud ära. Kohus jõudis seisukohale, et meie Põhilugu ei kaitse iga pettumuse eest,
mis on tingitud isikule soodsa regulatsiooni muutmisest, vaid keelab õigussuhete
ümberkujundamisel ülemäära kahjustada kehtivat regulatsiooni usaldanud isikuid.
Hm, iseenesest igati ladus ja sümpaatne jutustus, kuid sõnad „ülemäära“, „usaldama“ ja „kahjustama“,
tekitavad sügava usaldamatuse oma sügavas tinglikkuses. Tulemus võib olla nagu
järgnevast argumentatsioonist näeme ..., et ise oled loll, et usaldasid Riiki.
Vahepalaks,
seda, et geniaalne teadlane S. Hawking on avaldanud arvamust, et:
„Seadus, mis peab paika vaid mõnikord, pole mingi seadus.“ („Lühikesed vastused suurtele
küsimustele“ Pegasus 2018 lk 48).
Kuid otsus läheb omasoodu edasi. Saame teada, et
õiguspärase ootuse tekkimist tuleb hinnata juhul, kui isikule on õigustloova
aktiga antud õigus, mille hilisem regulatsioon ära võtab. Oot-oot, mõtleme
korraks, milline võis antud juhul olla „antud õigus“ või „äravõetud õigus“?
2015 a seadus sündis poolte kokkuleppel ja Seadusandja heakskiidul ning määras
kindlaks aktsiiside tõusu takti (NB! tegemist oli ju tõusu planeerimisega,
mitte vähendamisega)? Kus siin on õiguste andmine või võtmine? Tavaline
planeerimisülesanne, aga mitte õigus. Kas kindlustunne oli „antud õigus“? Tegelikult, mida muud võikski Riik meile
anda, kui mitte kindlustunnet? Kuid tuleb välja, et see ei ole Riigi
põhikohustus, vaid meile teiega „antud õigus“. Täitsa pöörane konstruktsioon.
Või oli „antud õigus“ Seadusandja usaldamine? Ainuke mida ära võeti oli ju usaldus
Riigi vastu. Kah mul „õigus“. Kuid Kohtuvõim läheb oma riigiõigustuslikus käsitluses
veelgi kummalisemaks. Teate küll, seda musta augu värki, et aegruum kõverdub ja
hakkavad tekkima kummalised sündmused. Nimelt väärib kohtu arvates Põhiseaduslikku kaitset isiku ootus talle
soodsa regulatsiooni püsimajäämisse siis, kui tal oli mõistlik alus seda
usaldada, ta oli asunud oma õigusi realiseerima ning tema ootus kaalub üles
regulatsiooni muutmise eesmärgid. See riigiõigustuslik traktaadi kasutamine
juhtumis on üle igasuguse võlli ja vale igas punktis, sest kui isikul ei ole
ootusi (ega regulatsioon ei tekita mõistlikku alust seda usaldada), siis milleks
meile üldse seadused? Kas sellisest mõttemudelist lähtudes võib arvata, et isik
ei tohi usaldada ei seadusi ega nende püsimajäämist? On see hoiatus, mida
põlvest põlve edasi rääkida? Lisaks peab ta olema veel hiromant, sest ta peab
oskama ära arvata, millal mingi pidukonna intriigitsemise tulemusel vana KOLE
kokku kukub ning uus KOLE kõike muutma hakkab. Kuid see pole veel kõik (nagu
ütleb reklaamlause) turuosaline peab teadma ka seda, millal tema ootus Riigi korrektsele käitumisele kaalub
üles regulatsiooni muutmise eesmärgid. Milline oli siis antud konkreetsel juhul
aktsiiside „ennaktempos tõstmise“ eesmärk? Tegelik eesmärk? Ilustamata võib
öelda, et vaatamata kaunisõnalistele põhjendustele, oli „regulatsiooni muutmise
eesmärgiks“ KOLE-st tulenev rahaahnus. Kas rahaahnus, kui eesmärk, võib kaaluda üles elementaarne korralikkus? Nii ja
nüüd arvake ära, milline ettevõtja sellise arvamisega hakkama saab? Millal tal on
ülepea aega ja ressurssi sellise jamaga tegeleda?. Ei ole ju. Sellest tuleneb
et Kohtuvõim annab turuosalistele (ja kõigile kodanikele) selge suunise
edaspidiseks. Millise? Kui see keerukas
jutt tavakeelde ümber panna, siis saab sellest välja lugeda üht: ära usalda
Riiki? Kuid see oleks ju pöörane, sest siis kaob Riigi algmõte ära. Me oleme
loonud Riigi just selleks, et meil oleks turvaline, mitte selleks et Riigilt
petta saada.
Pidetud
seadused
Kohtuvõim jõudis
kokkuleppest taganemise hukkamõistu küsimuse mittevaagimise asemel sujuvalt seisukohale, et aktsiisimäärade
tõstmine ei saanud tulla alkoholi käitlevatele isikutele ootamatult. Põhjenduseks on kohus veidral kombel toodud
asjaolu, et üldjuhul ei ole ennegi kõik seadustes tuleviku jaoks ettenähtud
aktsiisimäärad kehtima hakanud (sic!) või kohaldamisele kuulunud, kuna mõne
aasta möödudes on need kehtetuks tunnistatud ja asendatud uute määradega. Seega
kohtu veendumuse järgi Riigi selline pidetus ongi normaalne? Pidetus on
kujunenud normiks? Ei või olla! Kuid otsus ei väsi üllatamast, sest otsuses
öeldakse, et 2015. aasta seaduses nähti aktsiisimäärad ette aastateks
2016–2020, millest kaks esimest määra ka jõustusid. See oleks nagu tunnustus
sõltlasele, kes oli lubanud viis aastat olla karske, kuid näe pidas vastu „tervelt“
kaks aastat. Tore ju kui lepingut ühiskonnaga täideti. Kuid sellel lool on teine
pool, mittetäitmise pool. Seega on tegelik bilanss, et seda täideti vaid kaks aastat. Muide kas ka
teisi seaduseid tuleb lugeda smas võtmes kui aktsiisimaksuseadusi, et ärge
nendele lootke, sest üldjuhul ei ole ennegi kõik seadustes tuleviku jaoks
kehtima hakanud või kohaldamisele kuulunud, sest võib ju juhtuda, et mõne aasta möödudes on need kehtetuks
tunnistatud ja asendatud uute määradega. Muide selles on suur tõenäosus, kuna
meil menetletakse umbes nelisada seadust ja seadusparandust aastas.
Kuid ka see ei ole veel kõik. Üllatused jätkuvad. Nimelt saame
teada, et 2016. aasta sügisel
ametisse astunud uue valitsuse soovist tõsta alkoholi aktsiisimäärasid oli ajakirjanduses
juttu vähemalt 2016. aasta novembrist alates. Püha müristus, ettevõtjad
tobujussid, ei lugenud lehte? Ettevõtjad ei võtnud kõmuuudiseid täitmiseks,
nagu Riigi teatajas avaldatud seadust? Kui me hakkaks majandust juhtima selle
järgi, mida kirjutatakse ajalehes … Uskumatu, riigiõigustuslik konstruktsioon.
Seda enam, et lehelugemise nõue ei ole ilmselt absoluutne, vaid rangelt valikuline.
Eh, kuidagi rabe ja õigusetu tunne on kogu
seda aktsiisiside „ennaktempos“ tõstmise lugu, neid vildakaid põhjendusi otsustamise
lugu jutustades. Kuidagi pettasaanud tunne. Mis aga põhitähtis, tegemist on
olulise muutuvloo killuga, mis on saanud nüüdseks meie Põhiloo lahutamatuks
osaks. See otsus jutustaks põlvest põlve edasi lugu, et me elame mitte
järjepidevas ja igikestvas Eesti Vabariigis, vaid perioodiliste vabariikide
jadas, mis kestab KOLE-st KOLE-ni ja kohustustest taganemine Perioodilises Jadariigis
on auväärne tegevus ning et Riigi kirjalikke kohustusi (isegi seaduse vormis) ei
tohi usaldada ja siia võiks panna punkti, kuid …
Kõrgema
võimu kandja otsus
Kuid
see ei ole selle loo lõpp. Kuigi see lugu ei lõppenud õnnelikult, lõppes see
õpetlikult. Lõpu sellele loole kirjutas mitte Kõrgeim Kohus vaid … Kõrgeime
Võimu kandja – rahvas. Rahvas hääletas esiteks jalgadega (või autodega) Läti
poolt ja teiseks Riigikogu valimistel eluvõõraste ja mõistmatute poliitinimeste
vastu. Kuigi Kõrgema Võimu kandjal võtab vahel kauem aega, et asjadest sotti
saada, ennast arvama sättida ja oma otsus välja kuulutada, siis tulemata see ei
jää. Lihtne, ausameelsuse ja
elementaarse korralikkuse taustal ei paistnud Võimude tegevus ja otsus välja
aus ega õiglane. Rahvas muutis ära Kohtuvõimu otsuse (Võimud olid sunnitud aktsiise ja oma
rahaahnust alandama) mitte viinalembusest nagu pahatahtlikud poliitinimesed oma
eneseõigustuslikus kibestumises püüdsid näidata, vaid ausameelsuse austusest.
Tubli. Võib-olla pole te märganud, kuid Kõrgeime Võimu otsuse mõju on
pikaajaline. Olgugi, et Riigil on „jälle raha vaja“, siis püütakse paaniliselt
hoiduda uutest maksutõusudest. Tore
Järgneb
…
Targutusi:
J.
Gleick „Informatsioon“ Imeline Teadus 2014
Lk 249
McCulloch konverentside korraldusest: „Ta kehtestas Noa reegli, kutsudes
igast liigist kaks esindajat, et kõnelejatel oleks alati keegi, kes nende
erialakeelt tunneb.“
Mead,
märkis protokolli üles kirjutades, mida keegi peale tema lugeda ei osanud, ning
ütles, et murdis esimese kohtumise põnevustuhinas hamba ja märkas seda alles
hiljem. Wiener ütles neile, et kõik need teadused, eeskätt aga
sotsiaalteadused, olid põhimõtteliselt kommunikatsiooniuuringud, ja et nende
ühendav idee oli sõnum.“
S. Hawking „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“
Pegasus 2018
Lk 197 „Geniaalsusele mõeldes meenub mulle kohe Einstein. Kust
pärinevad tema leidlikud ideed? Võib-olla toimis koos mitu tegurit: sisetunne,
ainulaadne mõtteviis, hiilgav mõistus. Einsteinil oli oskust näha pealispinna
alla ja märgata selle varjus peituvaid struktuure. Ta ei lasknud end heidutada
kainest mõistusest, mõttest, et asjad peavad olema sellised, nagu välja
paistavad. Tal jagus julgust pühenduda ideedele, mida teised absurdseks
pidasid. Ja see andis talle vabaduse olla geniaalne, oma aja ja kõigi teiste
aegade geenius.“
T Phillips „Inimesed. Lühiajalugu kõige perse keeramisest.“
Tänapäev 2019
Lk 30 „Kuid just selles probleem seisnebki: meie ajudele ei
meeldi teada saada, et neil pole õigus. Kinnituskalduvus on meie ärritav komme
keskenduda lausa laserkiire täpsusega igale tõendikillule, mis toetab seda,
mida me juba usume, ning eirata rahulolevalt vahest palju suuremat hulka
tõendeid, mis näivad viitavat sellele, et oleme asjast täiesti valesti aru
saanud. „
„Võib arvata, et kui
oleme teinud otsuse, hakanud seda ellu rakendama ning tegelikult ära näinud, et
asi hakkab jubedalt viltu kiskuma, siis oleks veidi kergem oma meelt muuta. Aga
paraku mitte. On selline asi, nagu „tehtud valiku heaksmõtlemise kalduvus“ (…)
Oma l
keerukamas vormis on see põhjuseks, miks valitsuse ministrid
kinnitavad jätkuvalt, et „läbirääkimised kulgevad väga hästi ja on tehtud palju
edusamme“ veel ka siis, kui kõigil on selge, et olukord on lootusetu. Valik on
tehtud, seega pidi see olema õige, kuna meie tegime selle.“
No comments:
Post a Comment