Kõik
protsessid algavad enesemääratlusest: kes ma olen, kuidas ma ennast nimetan,
millised on minu õiguste kohustuste suhe. Kõike seda oleme me ka teinud ….
Suuliselt. Enesemääratlus (vahel ka eneseimetluse vormis) on paljude elualade
tegevuse ja eesmärgistamise aluseks. Kuid paradoks on selles, et suuliselt
oskame me kõigile neile küsimustele vasta, kuid elus … Elus juhtub tihti nii,
et muudame mitte ennast määratlustele
vastavalt, vaid püüame muudame üldlevinud määratlusi ja põhimõttelisi enese
tegeliku minaga vastavateks, mis ei pruugi olla seni kehtinud määratlustele. Eks
me kõik tahame olla paremad, või vähemalt välja paista paremad, kui me oleme. Kui
mõnele vanale (juba aastatuhandeid kehtinud) määratlusele, nagu elementaarne
korralikkus, lepingutest kinnipidamine küllalt pika aja jooksul nihutada
juriidiliste kavalustega niimoodi, et ka lepingu rikkumine on uue määratluse
järgi täiesti normaalne lepingu täitmine, siis olemegi jõudnud uue
määratluseni, ehk selles uues määratluses, õigemini uues reaalsuses saab lepingu
rikkumine on elementaarne korralikkus. See pole enam isegi mitte
paralleelreaalsus vaid tegelik asendunud reaalsus, kuid … vastupidiste
tähendustega. J. M. Huntsman („Võitjad sohki ei tee” Pilgram, 2012 lk 90) arvab, et inimesed on
loomupäraselt ausad. Kuid see Fobes 500 nimekirja kuulunud ettevõtja on omajagu
pettunud lihtsat lepinguõigust nihutavate juristide suhtes kirjutades, et: „Juristid
pole midagi enamat kui amoraalsed tehnikud”. Lagercrantz
(„See mis ei tapa“ Varrak 2015Lk 108) lisab, et: „Kuidas Balder ütleski?“ „Me
oleme seaduse ees võrdsed – kui me maksame võrdselt.“ Muidugi ei ole sellised
nähtused üldlevinud, need õigusametnikud ja kõrgjuristid, kellega minul on
olnud au kokku puutuda, on pigem parim osa ühiskonnast, kuid ülalnimetatud ebameeldivad
kogemused näitavad, kuidas võivad nihkuda mõisted, määratlused ja väärtused,
kui me neil silma peal ei hoia. Nagu arvad W Bonner A Wiggin („Võla
impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 14): „Konstitutsioon on peaaegu täpselt samade
sõnadega, kui teda kunagi kirjutati, aga sõnad, mis enne sidusid ja eristasid,
on venitatud elastseks kummipaelaks. Valitsus, mis ei võinud maksustada, ei
võinud kulutada ja ei võinud reguleerida, võib nüüd teha kõike, mida tahab.
Täidesaatval võimul on piisavalt jõudu, et teha praktiliselt kõike. Kongress
läheb kõigega kaasa kui lihtsameelne sabarakk, nõudes vaid seda, et saak
jagataks võrdselt. Kõik on nii hästi paigas, et kongressi liige tuleb tabada
voodist „elusa poisi või surnud tüdrukuga“, enne kui ta reageerib kaotada oma
ametikohta.“ Vaat selline lugu, sõnad jäävad samaks, kuid nende sisu võib
muutuda hoopis muuks. Võib-olla peaksime ülalnimetatud tendentse vaatama
korraks ka meie Põhiseaduse … eee … kulgemist?
Tundmatu
emakeel?
Kuid
kõigepealt paar mõttepoega enese määratlemistest ja nimetustest. Nimetused võivad vahel olla
vägagi eksitavad ja selle tulemusel muutub ka valenimeliste organisatsioonide tegevuse sisu kuidagi ... küsitavaks. Või loob
vähemalt eelhäälestuse mittemõistmisele. Näiteks nimetus „Haigekassa“ ei peegelda selle süsteemi
olemust, sest me keegi ei maksa sellesse kindlustussüsteemi selleks, et olla …
haiged. Osaleme selleks, et olla ja jääda terveks, mis tähendab, et selle
süsteemi asjakohane nimetus oleks Tervisekassa. Sama lugu ka „Töötukassaga“, me
ei maksa sellesse (jällegi) kindlustussüsteemi selleks et olla töötu, vaid
selleks et meil oleks töö, seega Töökassa. Nii, et organisatsioonide nimedel on
tähtsus.
Sama lugu
on Riigi erinevate institutsioonide nimedega, me oleme harjunud, et valitsust
nimetatakse ... valitsuseks ja kõik. Me ei mõtle selle nimetuse ja sisu üle. Kuid peaksime,
sest nimetus „Valitsus“ on omandanud aegapikku uue sisu. Kuigi meil tänavu pühitsetakse emakeeleaasta
100 juubelit, siis mõningad sõnad, mis on ju kokkuleppelised tähistused
mingitele asjadele/tegevustele/sündmustele on hakanud elama oma senisest sisust
erinevat elu. Niisiis, mis „loom“ on peidus
sõna „Valitsus“ taga? Me ei mõtle sellele, kuigi tänitame iga päev, et Valitsus
peab tegema seda ja toda, et Valitsus on teinud (kõike) valesti, kas me sellist
Valitsust tahtsimegi jne? See kõik on tühi õhuliigutamine, kui me ei määratle
seda, kes oleme meie ise ja millises positsiooni on meie suhtes nähtusel, mida
me kirjeldame sõnaga „Valitus“. Vaadake, on kaks võimalust, esiteks, et meie
ise loome enda ja teiste võimu ja alluvussuhte oma igapäevase tegevusega või
loovad selle teised (enda kasuks). Loodus ju tühja kohta ei salli, eriti ebatõenäoline on see, et tühi koht tekkib
võimuväljal. Kui sina ei korja võimu üles, siis korjab selle üles keegi teine.
Elementaarne. Mingi imeliku ajaloolise kõrvalpõike tõttu on nähtuse, mida
kirjeldatakse sõnaga „Valitsus“ hakanud ennast tegelikkuses tundma ja käituma… Valitsejatena.
Peaaegu Isevalitsejatena - teen nagu tahan, muudan kümnendi jooksul põhimõtteliselt näiteks ravimikaubanduse
aluseid, tõstan aktsiise pangaröövli põhjendusega „aga mul on raha vaja“,
hukkan terved majandusvaldkonnad, panen oma alamad (kes on unustanud, et nad on
tegelikult kõrgema võimu esindajad) tasuta oma põllul kõplama (tasuta sõiduõigused,
tänavate koristamine „süserääni“ kinnistu jne). Tahan ja teen, kuid … nimetan selle ümber
demokraatlikuks protsessiks. Normaalne? Ei!
Milles
asi? See on üks tähenduse nihkumise tagajärgi. Tõsiasi on, et meil ei ole Valitsejaid.
Siinkohal on abiks Põhiseaduse (PS),
mile § 1 järgi on Eesti iseseisev ja
sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.
Rahvas!? No nii mõnigi muigab, mis rahvas …, kas rahvas …, eh rahvas…, millal
rahvas ... Kuid selles asi ongi, kui me ei tunne ennast, ei määratle ennast,
kui kõrgeima võimu kandjana, siis me seda ka ei ole. Edasi, PS § 59. saame teada, et, Riigikogule kuulub seadusandlik võim (Seadusandja) ja alles PS § 86. sätestab, et Vabariigi Valitsusele (VV) kuulub täidesaatev
riigivõim. Seega on VV vaid teatud
operatiivülesandeid täitev juhatus, kes on saanud ülesanded nõukogult/seadusandjalt,
mille on valinud omanikud/valijad (näiteks Soome „hallitus“ tähendab pigem
juhatust). See ei ole valitsemine, see on töökorralduslik küsimus
õiguste-kohustuste, vabaduste-piirangute tasakaalust. Partnerlus. Selles
hierarhias ei ole VV kohta valitsejaks olemiseks.
Meie
teiega (kõrgema võimu esindajatena) oleme valinud operatiivjuhid üldiste
küsimuste pikaajaliseks määratlemiseks. Me vajame mõningates suundades kindlustunnet,
et … kõigis muudes asjades ja valdkondades konkureerida. Vajame vaid
kokkulepitud raamistikku oma tegevuse planeerimiseks, mitte igapäevaselt meie tegevustesse
vahelesudimist ja pidevat ümberotsustamist ning ümbernimetamist. Just
raamistikku nagu näiteks paremakäeline liikluskorraldus. Kui osale liiklejatele
nagu kalluritele ja seadusandjatele on lubatud ka kurakäeline liiklusskeem või
sõita kahe raja vahel, siis oleme hädas. Niisiis raamistikuna on paremakäelises
liiklusskeemis kokku leppimine igati õige asi õigel kohal. Kuid me ei vaja
seda, et igal ristmikul on mingi asjapulk, kes kontrollib ja teeb ning muudab
üha uusi reegleid. Selline liiklus (ja riigi) korraldus on kurjast. Vastupidi
raamistiku filosoofiale on Riigi kui lasteaiakasvataja mentaliteet hukutav.
Pole kindel, pole jätkusuutlik, pidevas käsitsijuhtimises kumuleeruvad üha uues
inimlikud vead. Kuid meie teiega vajame kindlust ja jätkusuutlikku keskkonda.
Riigiõigustuslik õigusharu
Just seda
me vajame ja seda me oleme ka tellinud: kindlustunnet ja kestvust. Tõsiasi on,
et kui Riik ei oska ( suuda, taha)
planeerida, siis meie perekonna, kogukonna, ühiskonnana peame ikkagi valdkonna
siseselt (ja vahel), oskama planeerida oma tegevust. Lihtne, kui me ei planeeri
poest leiba osta, siis on pere õhtul näljas. Seega meie kõik peame planeerima ja
kalkuleerima nii üksikisiku kui Riigi tasandil. Planeerimise vahe on vaid
selles, et Riigi planeerimine ja kalkuleerimine on suurema tähtsusega ja vead
laiema mõjuga, kui indiviidi otsus. Juhuotsus võib jätta leivata sadu tuhaneid.
Põhimõtteliselt on PS Isevalitsuslike kalduvuste elimineerimiseks ette nähtud
kindlustusmehhanism, ehk kui Riigi kaks Võimu (seadusandlik ja täitev) panevad arengutee
majakad püsti ja kolmas Võim, ehk kohtuvõim jälgib, et need ei oleks mitte rannaröövlite petutuled,
siis on meil kõigil –perekonnal, kogukonnal, ühiskonnal – lihtsam, mugavam (ja
peamine kulusäästlikum) oma tegevusi planeerida ja tulemusi saavutada. Just selle
jaoks vajamegi lihtsat ja kergesti mõistetavat raamistikku. Meil on sadu
arengukavasid, strateegiapabereid, isegi seaduseid, mis on vaid osa hunnitust
paberimäest, kuid need pole suunaviidad tulevikku. Need on vaid kavalused,
kuidas bürokraatia ponnistused kuidas iseennast üle kavaldada, et järgmise
aasta eelarvesse lisavahendid juurde saada. Veelgi kehvem lugu on selles, et
aastatega kui VV on hakanud ennast kujutama tõsimeeli Valitsejana, on tal
tekkinud ka väärkuvand (nagu Isevalitsejatel ikka), et ta on eksimatu. Laiutama
on hakanud mõtteviis, et „Riigil on alati õigus! (isegi siis kui ta valesti
teeb)“. Tõsiasi on ka see, et Riigil on tulnud halb mood juurde (mis võib olla
lausa fataalne), et kui meil on pikemaajaline kokkulepitud raamistik olemas ja
meie kõik püüame ennast sellesse ära mahutada, siis Riik ise, kui nende raamistike looja
(seadusandja), ei pea neist raamistikest kinni. Raamistikud Riigile justkui ei
kehtiks, ta kipub hetketujust sõltuvalt sodima oma „sota-potat“ pildi kõrvale
väites et see ongi õige pilt, sest … tema on Riik ja tema päralt on Riigi
õiguse. Õigemini riigiõiguse uus eriharu ehk riigiõigustuslikkuse haru
Riigitamine
Riiki
on saanud liiga palju. Isegi nimeliselt.
Näiteks on meil Riigikogu. Me ei mõtle selle üle, miks just selline nimetus, selline
enesemääratlus. Kuid peaks, sest siingi on nimetus enese lahti haakinud „kogu“ tegelikust mandaadist. Seega miks Riigi kogu?
Kas see kogub riike? Või on sellesse kogunenud riik? Või …? Ja jällegi tekkib
küsimus enese määratlusest, kes nad seal on? Kas nad on - mina Riik? Mina Võim?
Või nad on - mina Esindaja? Põhjanaabritel on oma esinduskogu/seadusandja kohta
jällegi ilus nimi Esindajaskond. Lihtne ja määratleb täpselt kellega on tegu – esindajatega.
Valitud esindajatega, mitte Valitsejatega. Kuid Riigikogul, kes on ilmselt meie
lühikesest ajaloost (või poole sajandilisest koomakahjustusest) tulenevalt raskusi
enese määratlemisega, tunneb ennast mitte kindluse ja jätkusuutlikkuse loojana,
vaid õiguste kogumina. Just iseenda õiguste kogumina, mitte õiguste ja
kohustuste bilansi hoidjana. Ka Riigikogu/Seadusandja
on sättinud ennast valitsema, mitte ei käsitle ennast alandliku rahva teenrina.
Esindajatena. Mentaliteet on vale. Seadusandja ise
pole endale selgeks teinud oma õiguste ja kohustuste tasakaalu. Seadusandja elu
ei koosne ainult õigustest ja õienektarist, vaid eelkõike kohustustest. Kohustusest
olla ise seaduskuulekas. Õigus ei tähenda seda, et juba võetud Riigi kohustusi
ei pea täitma. Kui Riik on üks ja järjepidev, siis on järjepidevad ka võetud
kohustused. Lihtne. Samas vaid õigustest lähtuv „valitsemine“ viib ikka
tigedama poliitadministratiivse musta augu tekkele, mille mass on nii üüratu,
et sellest ei pääse välja isegi valgus … vabadusest, kindlustundest ja
jätkusuutlikkusest rääkimata.
Kanamuna ja munakana
Vaadake,
üks igivana küsimus läbi aegade on olnud, kas enne oli muna või kana. Vastuseid
sellele küsimusele on antud erinevatel aegadel erinevalt, üks veidram kui
teine. Selles küsimuses on midagi sama segadusttekitavalt selget ja
vastuolulist nagu Rahvas ja Riik/Võim vahekorras. Kumb on tähtsam? Kumb on
ülem? Vahva ajugümnastika, mille üle
filosoofid on arutlenud aastatuhandeid. Ka siin on mindud teema arendustes
täielikku utopismi. Siis leidsin Samuel Butler 1878 esitatud silmi avava arvamuse
kana-muna dilemmale, nimelt „(…) kana on
üksnes muna vahend uue muna tegemiseks.“ (J. Gleick „Informatsioon“ Imeline
Teadus 2014 lk 308). Vahva. Sellest võib järeldada, et Riik/Võim on vaid vahend
rahva jaoks vaid vahend rahva „tegemiseks“. Lihtne ja elegantne. Kuid miks me
seda seost siis ei märka, S. Butler lisas kana-muna dilemma kohta“ Aga vaest on
tõeline põhjus see, et muna ei kaaguta, kui ta on kana valmis teinud.“ Seegi
märkus on asjakohane, sest nagu me teame on ka meil süsteemi põhikaagutaja Riik/Võim,
muna … Muna lihtsalt toodab järgmise Riigikogu ja VV. Vaat niimoodi, nüüd on
meil vähemalt Riigi lihtsustatud toimemehhanism teada.
De
javu: Uus majandusmudel,
eufemismimajandus
Mis aga
Võimu(de) viimase aja käitumises/tegevuses muret teeb on see, et on ennast
tõsimeeli kujutletud ette Valitsejatena (isegi Isevalitsejatena). Teadagi (Ise)Valitsejad
teevad asju oma suva ja mitte seaduste (ega tavaõigustest lähtuvate ootuste)
järgi. Ja mis peamine, Isevalitsejad ei eksi. Ei kunagi. Nojah, sellega on nagu
paralleelsete sirgetega, aksioomi järgi ei lõiku need kunagi, kuid tegelikkuses
teevad seda siiski. Niikuinii. Sama ka Võimuga, see eksib niikuinii, täpselt
nii nagu meie teiega, sest ta koosnebki meist ja teist ja … nendest. Siinkohal
muutubki ülioluliseks kolmanda Võimu ehk Kohtuvõimu roll. Kohtuvõim on nagu
turvavõrk, mis peaks püüdma kinni kõik ebakohad (ka Riigi enda ebakohad) ja
kõrvalekalded. Seni on Kohtuvõim sellega üpris hästi hakkama saadud (kuigi
kohtu nimi on segadust tekitavalt Riigikohus, siis loodetavasti ei saa sellest
kunagi kohust, mis on valmis vaid Riiki kohtus õigustama ega muutuma meie oma Riigikohtust
Riigi omakohtuks). Kuid mõningad tendentsid teevad murelikuks. Ilmselt tuleb
see sellest, et Riiki on saanud liiga palju, nii palju, et kodanikud ise enam suuresti
ei loodagi oma taibukusele ega visadusele, vaid ootavadki juba pea kõiges Riigi
tuge, Riigi reguleerimist, Riigi nunnutamist. Tänapäevlane arvab suuresti, et Riik
peab kõike otsustama, Riik peab kõigile teki peale panema ja unelaulu laulma.
Oeh, just selline mõtteviis näitab, et „riigitamisega“ on liiale mindud. See
toksiline keskkond võib pikapeale mõjutada ka viimast turvavõrku, Kohtuvõimu. Midagi pole
teha ümbritsev keskkond muudab meid kõiki. Ühendatud anumate seaduse järgi, kui
Riiki saab liga palju, siis isiklik initsiatiiv ja loovus vähenevad, nad
lihtsalt ei mahu riigitamise kõrvale ära. Sel momendil hakataksegi kõike nägema
Riigi keskselt. Paljudel meist tekkib sellist arengut ette kujutades ilmselt „veits“
de javu tunne. Tuttav kuid kõhedust tekitav käepigistus aastakümnete tagant.
See, et Riik võib muuta kokkuleppeid, mitte täita arengukavasid ja isegi mitte
seadusi, ei kõlba kuskile. Kui nüüd selline Võimu(de) tegevus ka Kohtuvõimu
turvavõrgust läbi põrub, siis … ärge imestage.
Meisterklass:
reetmise õpituba?
Kindlasti
ajab nii mõnelgi arutlus riigiõigustuslikkusest õigusharust ja Riigi häbitust lepingupidamatusest
harja punaseks. See ei mahu õpitu raamidesse. Muidugi on see ka veelkordne
kinnitus riigitamise mõjudest meie arusaamade nihkumisest elementaarse
korralikkuse määratluse suhtes. Nihkumisest nii, et me ise pole seda ka
märganud. Kuid rahu, ärgem erutugem, käsitlegem seda kui alternatiivset vaadet.
Kui raviteraapiat. No nagu teateid tegelikkusest, nii nagu tavakodanik Riigi
tegevust tajub. Muidugi tundub paljudele, et heita Riigile ette lepingute
rikkumist ja administratiivset enesepäästmist valeotsuste puhul on liialdus.
Kuid kas on? Tähtis on ju see, millise tulemuse üks või teine Riigi otsus
asjaosalistele kaasa toob? Kui MAMI väidab, et tasuta ÜT või uute rongide ostu
eesmärgiks ei ole bussiettevõtjate kärbutamine, siis võib tal õigus olla, kuid
… Olenemata sellest, et eesmärki ei ole (eesmärk on madalat populaarsust
turgutada), on tagajärg täpselt selline, et riikliku plaanimajanduse
ebaefektiivne kahjumit tootev sektor (kulumutukad) tõuseb ja turupõhine ülimalt
efektiivne ja kvaliteetne kasumit tootev sektor (tulumutukad) kahaneb. Ehk „Imperaator ei ole reetlik, kuid ta on nõrk!”
märkis keiser ja lisas terase taibuga: „Nõrkus ei ole reetmine, kuid ta täidab
samu funktsioone.”” (C.Clay „Kuningas, keiser, tsaar”” Pegasus 2013 lk 268). Kasutades lepitu või lepingu rikkumiseks
mitut eufemismi nagu sotsiaalmajanduslik
kasu, ülekaalukas avalik huvi ja poliittahe/pahe, ei muuda ühepoolset lepitust
taganemist auväärseks tegevuseks. Samuti ei muuda mõistete polaarsuse muutus lepinguusksete
turuosaliste olukorda kergemaks. Riigi sõnapidamatus olenemata selle
kaunikõlalisusest on ettevõtjatele ikkagi konkreetne rahaline kaotus. Sõnapidamatusel
on tagajärjed. Lk175 „Lojaalsus on vastastikune. Sa
ei saa seda eeldada, kui sa ise seda kuhjade viisi ei paku. Lojaalsed liidrid
loovad lojaalsed meeskonnad. Kokku hoidvad kambad võidavad. Aina kiiremini
muutuvas maailmas on natukene vanamoodsat lojaalsust üks kurad väärt kaup.“ (J
Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016 lk ) Sõnadega žonglöörimine
pole midagi muud, kui tavatähenduses lepingu rikkumine. Pahe, poliitpahe.
Vastutustundetu.
Tulevik:
teadmised võrgustikus või banaaniga ahvi püüdmas?
Just
seepärast on tähtis, et me ei peaks „loomulikuks“ Riigi suutmatusest näha ette oma tegude
tagajärgi ega (isiklikust) vastutusest kõrvale hiilimist riigiõigustuslikku trikkidega , nihutades
tegelikult meie põhitõdesid. Me ei tohi (kindlas kõneviisis) seda mitte mingil
moel lubama. Kui riigitamine muutub läbi riigiõigustuslike konstruktsioonide
lubatavaks, või peaaegu lubatavaks (meie mõttelaiskuse toel), siis oleme
kodaniku ja Riigi vahekorrad ja suhted läinud sassi. Siis on kodanik, kui
tarbija oma kuninglikud õigused minetanud ja ta on ennast painutanud Riigi, kui
Valitseja suva ja diktaadi alla. Mida
teha? Kuidas muna suudaks toota uue muna, kasutades selleks vähemkaagutavat ja
rohkem munevat kana? Maailm muutub nii kiiresti et me ei suuda varsti enam
selle kulgu väga hästi üksikisikutena jälgida. Need kes ei suuda, pettuvad ja
loobuvad. Kuid seegi on ju loobumine mitte loomine. Välja on pakutud erinevaid
variante, kärajatest käratsejateni. Ma ei pea silmas mingit utopistlikku
rahvademokraatiat, kus vähesed manipuleerivad paljuid, igat asja ei saagi
hääletusel otsustada, kuid eesmärgid peavad olema mõistetavad. - „Ilma visioonita muutub su tänane imekaunis unistus
homme õudusunenäoks“. „Ahned liidrid peavad
suutma müüa eesseisvat katsumust, raamistama selle tegelikkusega, rääkima,
kuidas asjad on, ning müüma nii, nagu asjad poleks nii. Nad teevad eesmärgi hullumeelselt
ambitsioonikakas, asetades selle samas peaaegu käeulatusse. Nad peavad
innustama oma meeskonda sellesse uskuma ja tagama, et töötajad tahaksid seda
eesmärki kõigest hingest saavutada. Mis see ka poleks, tuleb jälgida, et see
nägemus oleks hiilgav. See peab olema stratosfääriliselt silmapaistev ja
ülihuvitav. Kui see kõik ei eruta, pead oma plaanid üle vaatama“ (J Watt
„Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016 lk 177).
Kui
üksikisik ei suuda varsti enam jälgida uut teavet, siis võrgustikena, millesse
igaüks annab oma panuse lähtudes oma teadmistest ja kogemustest, suudame me
palju enamat. Me suudame hajusvõrgu kaudu juhtida arengut meile soovitud
suunas. Selleks, et kodanik saaks olla otsustaja (nagu PS sätestab) peab Riik
(igas oma Võimu harus ja kogumis) esitama selge visiooni, kalkulatsiooni oma tegevustest,
nende võimalikest järelmitest ja väljumisstrateegiatest. Siis on kodanik
kaasatud, tal on teave, mille alusel otsustada. Ka see, kui keegi otsustab
mitte otsustada on tema teadlik otsus. See mida Riik meil teiega praegu pakub
on meelelahutus mitte teave ega arvutuskäigud. Emotsioonid. Ümberjutustuste
ümberjutustus. Näiteks nagu RB temaatika, millest me kuuleme vaid edukaid
raporteid, kuid tõsiseltvõetavat infot napib. Tüüpiline üleolev käitumine on,
et VV ega MAMI pole vaevunud RB tasuvusanalüüsi isegi eesti keelde tõlkima.
Selline Emakeeleaasta siis, loe „inglist“ ja häbene emakeeleihalust. Olles
kokku puutunud mitmetes keeltes erinevate valdkondade spetsiifilise „alamkeelega“,
võin täie kindlusega väita, et kui tegemist ei ole valdkonna asjatundjaga, siis
pole ka enamus administratiivarbujaid, rääkimata meist teiega, aru saanud, mida
ja miks seal kirjas on. Kas Võim kardab, et kodanikud saavad teada, et projekt
põhineb suures osas majanduslikul rahvaluulel, mille iga värsi lõpus on
kohustusliku refräänina korratud, et see toob kaasa hunnitul hulgal sotsiaalmajanduslikku
kasu? Hakkavad, sindrinahad, veel arutama
ja selle üle mõtlema? Või pole raha
tõlkeks? Ei usu. Kui meil on igale elektriautole lisavarustusse panna 5000 EUR Riigi
toetust (loe: meie teiega maksame) ja GPS, siis on meil raha iluasjadele
laristamiseks küll ja enamgi veel. Eh, RB-ga oleme küll nagu ahvipüügi musternäide. Teate ju seda vana ahvipüüdmise nippi (või anekdooti), kus banaan pannakse kitsa suuga anumasse, mis on seotud puu külge? Ei tea? Ahv tobu sirutab käe banaani järgi, surudes selle rusikasse, kuid ... niimoodi kätt välja ei saa. Banaani ka lahti lasta ei raatsi ja siis ... tulevad jahimehed. Saite aru? RB-ga on sama lugu, meile on pandud pebutis/banaan lõksu (80% kingitus) ja seotud see kohustustega laenuandjate külge. Ärge üldse unistage, et me saame selle rajatise valmis mõnesaja miljoni euroniga. Kõigi eelduste kohaselt läheb meie osa siiski maksma miljardi ringis, milleks me peame laenu võtma, et oma lepingulisi kohustusi täita. Ja siis tulevad jahimehed/laenuandjad. Meie istume seni kingitus/banaan peos ja unistame selle nautimiseks, kuni ... Mnjah, ahnus, ambitsioonikus ja rumalus kombinatsioonis on hävitava jõuga segu.
Niimoodi
vaikselt mõisteid ja põhimõtteid libistades võime me jõuda järgmise anekdoodini
administratiivülguse lõputust varasalvest „Jah, härra peaminister“: „ Ja nagu ma Bernardile selgitasin, võib ekstsentrilisus olla ka voorus:
seda tuleb lihtsalt nimetada individuaalsuseks.
Bernard oli kogu südamest nõus. „See on üks
neist ebareaalsetest verbidest, eks? `Mina olen iseseisva mõtlemisega, sina
oled ekstsentrik, tema on peast segane)`“. (J.Lynn, . Jay „Jah, härra
peaminister“ Varrak, 1999 lk 307). Hm, pole just kindla raamistiku moodi? Või eelistate elada raamistikus ekstsentriliselt
ja peast segane? Kui te inglismannide naljast aru ei saanud, siis Eesti Teine
Rahvuseepos „Kilplased“ peaks teile tuttavam tunduma. Lk 148 „Aga sellest kõigest võib selgesti näha
ja õppida, kui hädaohtlik asi alpus ja rumalus on; ja kui hõlpsalt üks, kes ehk
aga kord nalja pärast selle tembu endale oli võtnud, seeläbi viimaks kilplaseks
läheb, ja ennast mitte teisiti temaga ei määri, kui oleks ta rooja oma kätte
võtnud.” (lk 148).
Harjumuse asi, nagu öeldakse: „Kilplased olid oma
alpuses nõnda harjunud, et nemad edaspidi enam midagi ei võinud mõtelda ega
teha, mis mitte selge alpus ei oleks olnud.” (F.R.
Kreutzwald. „Kilplased” Varrak 2004). Hoidku Seesamune sealtsamusest meid
sellise harjumuse eest.
Lõpetame
selle kõrgema võimu kandja segadusse ajamise, projektid olgu sellised, mis
peavad vastu kõige norivamale panga laenukomitee läbikatsumisele, kokkulepe
olgu kokkulepe, seadus olgu põhjendatud variantsuses ja arvuliselt (süsteemis
2+2=4) ning teave tegevustest olgu pidev ja asjakohane. Selline teave võimaldab
luua võrgustikke haarates kaasa nii tippteadlasi, kui ka seni kasutamata hoopis
kõrvalseisjaid. Moodustuks hoopis uuelaadne tõhus keskkond parimate variantide
väljasõelumiseks. Klient on Kuningas ja Riik on megasuur teenindussektor, mitte
kamp (Ise)Valitsejaid. Nii on meil Võimu ja Vaimu vahekorrad paigas ja kõigil
on kergem ja kulusäästlikum oma tegevusi planeerida.
Järgneb:
Targutusi:
B Denson „Spiooni poeg“ Sinisukk 2017
Lk 333 Vandekohtunik D. Clemans Jim Nicholsoni (endine CIA agent, NL spioon)
kohtuprotsessist. „Intervjuu käigus küsis Clemans, kas ma olen kuulnud ütlemist
„Hea tahtmise korral on võimalik süüdi mõista keda iganes, olgu see või
singivõileib.“ „Ainult umbes miljon korda, „ mõtlesin mina. „Noh, „ sõnas tema,
„aga see konkreetne singivõileib oligi süüdi, pagan võtaks. „
M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015
Lk 41 „Me kulutame palju aega sellele, et mõelda viisidele,
kuidas prestiižsus, vahendid ja eliidi institutsioonidesse kuulumine meile
kasuks tulevad. Me ei kuluta aga küllalat aega, et mõelda sellele, mil viisil
need materiaalsed eelised meie valikut kitsendavad.“ (…) „see oli täiesti
juhuslik. Ses mõttes, et mu isa polnud kunagi varem korvpalli mänginud.“ Miks
peaks talle korda minema, mida korvpallimaailmas temast arvati? Ranadive
juhendas tüdrukute võistkonda, kellel polnud mingit annet spordialal, millest
ta midagi ei teadnud. Ta oli pisitegija ja veidrik ning see andis talle
vabaduse katsetada asju, millest keegi teine isegi und ei näinud.“
Lk 48 „Mõnda aega tagasi ajasin juttu ühe Hollywoodi kõige
mõjukama inimesega (…) Ta rääkis, et iga kord kui talv algas, käis ta mööda
naabruskonna tänavaid ja sõlmis kokkuleppeid inimestega, kes tahtsid, et nende
sissesõidu- ja kõnniteed lumest puhtad hoitakse. Siis ta läks ja andis need
tööotsad omakorda edasi teistele naabruskonna lastele.“ „Ta oli kümneaastane. Üheteistkümnendaks
eluaastaks oli ta pangaarvel kuussada dollarit, mille ta ise oli teeninud. (…)
Tänapäeval oleks see summa võrreldav viie tuhande dollariga. (…) „iga loll
oskab raha kulutada. Aga seda teenida, säästa ja rahulolutunnet edasi lükata –
nii õpid seda teistmoodi väärtustama.““
W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007
Lk 255 „Kuid nüüd on pettuseks kehtestatud seadus.“
Lk 309 „Tema valikuks on elada kas vaese pensionärina või
vaeselt pensionini.“
No comments:
Post a Comment