Majanduslik flopihüpe

Selleks korraks on siis valimised läbi.  Ei teagi kuidas edasi elada ilma hästituunitud tädide-onude piltide ja tühja postkastiga. Tunne on nagu orvukesel, kuid … Kuid nüüd alles põnevaks läheb, sõnad on vaja vormida tegudeks ja seda täiesti uutes tingimustes. Kähku kokku  traageldatud suurvallad tuleb logistiliselt ja majanduslikult kõige mõistlikumal moel tervikuks liita. Pole just lihtne ülesanne. Nagu ütles Saidafarmi juht J. Särgava kõige tähtsam ülesanne on koostöö toimima saada «Kuna tegemist on ka suure ühinemise ja muudatustega, siis arvan, et kui õnnestub särgil esimene nööp kurgu alt õigesti panna, siis saab ka teised õigesti kinni,» (PM 16.10.17). Väga arukas.  Head meelt tegi, et mitmedki edukad ärijuhid leidsid eneses jõudu ühiselu korraldamises kaasa lüüa. Muide üks huvitav tendents, mis võib viia meie poliitmajanduselu kultuuri muutusele, need ettevõtjad kes lubasid palju, ei saanud midagi, need kes ütlesid, et nad hakkavad ühise tulu nimel kõvasti tööle … võitsid. M. Vetevool ei lubanud midagi, vaid „Tegin oma valijatega kokkuleppe, et olen kolm kuud volikogus ja siis räägin oma valijatele, mida ma teinud olen.“ (PM 16.10.17) Tema tahtmiseks on saadikukultuuri muuta. Tore.  Ka Alexela Groupi suuromanik M. Hääl sai kindla valijate toe.  „ See viitas väga targale valijale, sest tasuta asju ma ei lubanud, nänni ei pakkunud ja rääkisin ainult sellest, milline võiks olla tulevikuvalla juhtimismudel,“ (ÄP 16.1017). Just-just, tark valija oskab vahet teha nänni ja tegususe vahel.

Loodan väga, et uued vallad saavad oma „esimese nööbi“ õigesti paika, et nad ei panek esimest kurgualust nööpi kohe riigikassast tuleva raha kesksesse nabanööpi. Need ei ole lõputud ja saate aru, võite ju kõigile seletada, et see ongi väga trendikas panna nööpe puseriti, kuid teised näevad, et see on  … arutu . „See on põhjus, miks mina ja minu kolleegid väidame, et riiklike kulutuste kasv võtab ära raha ja ressursid, mida majandus vajab toimimiseks, laienemisest rääkimata. Suured riiklikud kulutused mitte ei leevenda tööpuudust, vaid on tegelik põhjus, miks ettevõtluses ja kaubanduses kaovad töökohad ja toimuvad pankrotid. (…) kohalikud omavalitsused peavad õppima kulusid kärpima samal viisil, nagu seda teevad ettevõtted.” (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 lk 74)

Malle ja Kalle

Dr Riigi praegune strateegia keskendub ikka enam ümberjagamise hoogustumisele. Kuid ümberjagamine  ei too jõukust juurde, vaid vähendab seda. Mastaapne ümberjagamine seal, kus on kõik eeldused turu tõhusaks toimeks näitab seda, et süsteemi põhialustes on midagi valesti. Seda tulebki parandada, mitte ümberjagamisega peita. Kahjuks lähtub ka järgmise aasta eelarve ümberjagamise  võtmest, kuidas võimalikult palju kulutada, mitte luua edueeldusi tulevikuks. Oeh, Hiina president esitas just äsja visiooni riigi majandusest aastaks 2050. See on visioon, kuidas selleks ajaks olla majanduslikult heas vormis ja tehnoloogilises tipus. Meie sööme mõnuga reserve ja töötame ennast „laenuküpseks“. Sõltlaseks. Meie perioodi pikkuseks pole isegi mitte neli aastat vaid 2+2. Nigel värk. Ebaperemehelik. Ehk kui  te arvate, et parim viis üleaedse Kalle umbrohupõldu lilleväljaks muuta on naabri Malle lilleaiast vikatiga üle käia ja Kalle umbrohu vahele lõikelilli pikkida, siis olete looduse ringkäigust valesti aru saanud. Malle lilled Kalle umbrohus lihtsalt närtsivad, muutudes prügiks. Mida sellest järeldaks „jagajavalitse“ poliitinimene? Elementaarne. Malle aias tuleb kiiremini ja tihedamalt lilli niita, et Kalle umbrohusegadikku sellega katta. Tehtud.  No tegelikult, kui autoga kiirelt mööda tuhiseda, siis on ju päris kena pilt: Malle aed on puhas ja Kalle aia ohkad ei paista Malle lillede alt ka välja. Aga mis juhtub, kui Mallel enam nii palju lilli ei kasva? Või kui Malle enam ei viitsigi kasvatada? Läheb ära? Mida siis lõigata? Mõistmatu.  Isegi rahaminister ei mõista. "Ettevõtjana olen ma selle koha pealt murelik, et kui lihtsalt siin saalis tehakse maksuotsuseid, mis mõjutavad meie ettevõtluskeskkonda. Kui vaid aktsiisi tõstmise, lisaks ennaktempos tõstmise puhul oleks tol hetkel siin keegi mul abiks olnud ja öelnud, miks me neid tõstame. Aga nii on ta läinud ja täna jälgime.“ Aus jutt, tänud selle eest, aga … Aga  rahanduspealik ei saa  seista kui Titanicu kapten jälgides jäämäega kokkupõrget, vaid peab jõuliselt sekkuma. Heal ajal tuleb lasta ettevõtjatel elumahla koguda, mitte seda välja lasta.  „Nagu paksud pulmapeol, rääkisid poliitikategijad endale et nad söövad pärast pidu vähem – heastamaks oma õgarlust. Kuid riigi majanduses ei ole paastumiseks kunagi õige aeg.“ ((W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 210)

Regulatsioonidest ja ümberjagamise erivormist

Kui meil on Dr Riigi tasandil loetud õigeks valest majandusregulatsiooni põhjast tulenevat kinni katta ümberjagamisega, siis avaldub see kogu süsteemis. Ka korruptsioonis. Korruptsioongi on üks „ümberjagamise“ mehhanisme. Mõelge hetkeks, miks selline majandust lämmatav nähtus nagu korruptsioon tekib? Mis on selle kasvulava? Ükski täiemõistuslik inimeseraas ei läheks ametimehele nänni pakkuma, kui ta saab oma tööd ja elu teha ilma selleta. Kuid kuskil on loodud regulatsioon, mis võimaldab elu niimoodi umbe jooksutada, et inimesed ei suuda ennast pahatahtlikkust asjaajamisest läbi võidelda, siis otsitaksegi mingit alternatiivset varianti. Muidugi pole see õigustus, kuid eluvõõras ülereguleerimine on korruptsiooni ema. Ühiskonnale väga kulukas. Kui te mõtlete ühe juhtumi lahendamist seadusloomest kuni süüdimõistmiseni, siis te saate kümneid tuhandeid ametniktunde, sh eriti kõrget ja spetsiifilist kvalifikatsiooni nõudvaid nagu kaitsepolitseinikud, prokurörid, kohtunikud. Kui lisate siia nende inimeste asjata raisatud aja, kes nänni pakkuma ei läinud, siis saate tühja kulutatud aega sadades tuhandetes tundides. Mida rohkem Dr Riik käske ja keeldusid produtseerib, seda korruptsiooniohtlikumaks ja kallimaks ühiskond muutub.  See, et meil korruptsiooni kahimisega aktiivselt tegeletakse (selle tegeliku korruptsiooniga) on väga kiiduväärt. Lööb õhu puhtaks. Kuid kohati tundub, et me oleme liialt süüvinud sellesse võitlusse ja juba pea igat ilmingut püütakse mahutad korruptsiooni mõiste alla, mis omakorda võib sulgeda normaalse ühiskonna kapseldumisse.

„Reeglite kehtestamine meeldib juhtidele, kes arvavad, et nende töö on saavutada inimeste kuulekus, vastuvaidlematu korralduste täitmine ja pimesi järgimine. See on lihtne. Kehtestad seaduse, hoiad tõenäolistel rikkujatel silma peal ja karistad neid kohe, kui nad üle joone astuvad. Probleem on aga selles, et inimesed ei üritagi enam tööd tehtud saada. Targad inimesed sattuvad masendusse, kui peavad tegema midagi, milles nad mingit mõtet ei näe. Isegi kui nad üritavad, aeglustavad reeglid tulemuste saavutamist ja teevad innovatsiooni tihti võimatuks.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 lk 34)

Seepärast ongi tõhusaim lahendus vähendada regulatsioone, inimesed pääsevad vabalt toimetama ja kui saab vabalt toimetada pole ka kohta korruptsioonile. Kõigil kodanikel tekkib ookeani jagu lisaaega ka veel. Vahva.

Kastepiis peegeldus

Veel üks tähelepanek valest põhjast. Öeldakse, et kastepiisas peegeldub kogu maailma. Tõsi, kui pisidetaile tõlgendada õigesti, siis lähevad ka suured süsteemid paika. Hiljuti rõõmustasime kõik, kui valmis (peaaegu) maja õpetajatele. Mitte lihtsalt maja, vaid linnavõimu poolt ehitatud maja. Kuid minu jaoks on see maja just kastepiisk, mis näitab meie majandusregulatsiooni põhja vildakust. Nõuka ajal olid ka „Dvigateli“ majad, lüpsjate majad ja  … Nüüd siis jälle. Ring on täis saanud. Loomulikult on mul hea meel, kui õpetajad (või ükskõik kes teine) saab endale uue korteri. Uskuge mind endise ühiskorteri elanikuna (kuigi meil olid kuldaväärt naabrid) vanas puumajas, mille soojus olenes tuulesuunast oskan ma seda rõõmu tunnetada, kuid … Kuid miks peaksid õpetajad, kui tuleviku loojad ootama administratsioonilt armuandi? See ei ole normaalne, et õpetaja peab sõltuma mingist bürokraatlikust naturaaltasust. Õpetaja peab saama sellist palka, mis võimaldavad tal osta/üürida endale mõistlik eluase, ennast täiendada ja taaslaadida. Ja kui asjadele vaadata õiget pidi, siis võim ei annetanud õpetajatele mitte midagi. Ta lihtsalt jagas selle,  mille ta oleks pidanud investeerima õpetajasse (tema palkadesse ja toimetulekusse),  investeeris ta ümberjagamisse ja bürokraatiasse. Teisisõnu võim ehitas majad õpetajatele õpetajate raha eest. Mis selles siis halba on? Esiteks on see kallis viis ühiskonda käitada, administreerimiskulud on liiga suured, teiseks kannatab õpetajate valikuvabadus ja rippumatus ning kolmandaks suurendab see korruptsiooniriski. Kokkuvõttes on see vildaka põhja ideevaene kinnikatmine bürokraatliku ümberjagamise teel. „FDR ütles, et riiklikud otsetoetused „hävitavad inimvaimu” ja tal oli õigus. Arvan, et kogu oma tarkusele vaatamata ei suutnud FDR mõista, et kui annad bürokraatiale eluõiguse, siis hakkab ta oma elu elama. Pärast bürokraatliku institutsiooni loomist on teda peaaegu võimatu sulgeda.” (R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012 Lk 55).  

Nautige lõpppeatust

Tundub, et ideepuudus kuidas iseotsustamisega juurde „võluda“ ressurssi on mitte vaid meie mure vaid laiaulatuslikum. Kogu maailma ideepuudust püütakse kompenseeridagi ümberjaotamismehhanismidega. Maailma Majandusfoorumi arvates on maailmamajanduse suurimaks riskiks kasvav sissetulekute ebavõrdsus. Eksperdid arvavad, et praegune turukapitalism vajab fundamentaalseid reforme. Tore, ikka on vaja süsteeme aeg ajalt uuendada. Kuid mida siis targad rahainimesed soovitavad? IMF soovitab oma uues raportis rikkamate inimeste tulu kõrgemalt maksustada, kuna üha kasvav varanduslik ebavõrdsus seab löögi alla pikaajalise majandusliku õitsengu. Tänu astmelisele maksusüsteemile,  saavat arenenud riigid ebavõrdsust vähendada, ohverdamata samal ajal majanduskasvu. Huvitav tähelepanek, kuid Prantsuse eelmise presidendi eksperiment tõestas vastupidist – maksutõus viis ajud ja kapitali minema.. Lisaks soovitas IMF maksustada rohkem varasid ja ettevõtete kasumeid. Kõik. Kõik? Kas see ongi tulevikuarengu reform – suurem ümberjagamine? Mannetu värk. See ei ole turu reformimine. See on tupiktee, kus öeldakse, et tee lõppeb varsti niikuinii, kuid sõidu võimalikult pikaks nautimiseks sõitke aeglasemalt. Istuge lihtsalt ühelt kohalt teisele ja nautige sõit, kuni see veel kestab? Mida selle kohta arvata? „On öeldud, et enamik revolutsioone ei põhjusta eeskätt mitte revolutsionäärid, vaid valitsuse rumalus ja jõhkrus ütles kord Sean MacStiofain, IRA eelkäia esimene juhataja.“ (M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015 lk 189). Vaat niiviisi.  

 Majanduslik flopihüpe?

Mida teha? Kas te mäletate midagi 1968 a Mexico olümpiamängudest? Palavust? Hõredat õhku? R. Beamoni uskumatut kaugushüpet (8.90m), mis pidas vastu 23 aastat ja parandati vaid 5cm võrra? Teisi rekordeid? Kõik need rekordid olid meeldejäävad, kuid polnud epohhi loovad. Täiesti uus tee leiti uskumatus kõrgushüppestiilis. R. Fosbury šokeeris publikut uue flopp stiiliga. On ju täiesti mõistusevastane sooritada kõrgushüpet selg ees. Mitte keegi looduses ei hüppa kõrgust selg ees.  Mis aga kõige tähtsam „Sportlase enda sõnade järgi olevatki teda sellisele hüppeviisile viinud halb koordinatsioon. Aga isikupärane kohmakus, kehalised võimed ja tahtejõud on kombineeritud nii, et tulemus on omamoodi leiutis.” (H. Sisask, E.Teemägi, O. Türn „XIX Olümpiamängud Mexico 1968” lk 71).  Tänapäeval ei hüppa keegi enam ei karjapoissi, kääri ega rulli va. külasimmanil. Kõik tõsised tegijad kasutavad reformitud hüppestiili. Samuti peame ka majanduses leidma uue lahenduse, mitte ideepuudust loobuma flopi leiutamisest. Kui suured rahatargad mingit reformi välja pakkuda ei oska, siis seda suurem on meie eneste vastutus selline süsteem leiutada. Ah, et oleme väikesed? Tore, vastavalt sellele tegutsemegi. „Vahemere asukaile, esmajoones kreeklastele, olid foiniiklased olnud alati veidi õudsaks mõistatuseks. Hellenid ei mõistnud, kuidas õnnestus sellel tillukesel rahval rajada riik, mis hõlmas peaaegu kogu piirkonna Gibraltari ja Liibanoni ranniku vahel; nad said sellest aru seda vähem, et see riik tegelikult mitte kuskil konkreetseks  ei muutunud. See ei avaldunud mitte tugevate linnade ja suurmaavaldustena, vaid pigem kaubamarsruutide tiheda võrguna, mis oli nähtav ainult laevade hapra kiiluvee jäljena. (Gerhard Herm „Foiniiklased. Antiikaja purpuririik” Olion 1998). Helleenid ei mõistnud, et foiniiklased hüppasid lihtsalt floppi.  

Vähemaga rohkem

Kuna suured võtavad hoogu maha, et kauem lõpu poole sõita, siis peame ise oma majanduse põhja korda saama. „Oma äärmuslikul kujul on usk vabasse turgu sama naiivne nagu usk jõuluvana olemasolusse. Ei ole olemas ühtegi vaba turgu, mis oleks täielikult vaba poliitilistest huvidest. Kõige olulisem majanduslik ressurss on usaldus tuleviku suhtes ning igasugused vargad ja šarlatanid seavad selle ressursi pidevalt ohtu. „ ((Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 424). Niisiis üldised pikaajalised poliitilised huvid tuleb paika panna nagu Hiinas, jätkusuutlikult, kuid ambitsioonikalt. Ega aega palju pole, õigemini pole seda üldse, Pilvepiiri 2019 a valimised on juba tulemas. .Šarlatanid juba mõtlevad välja järgmiseid loosungeid.  Ehhee, kokkusattumuslikult toimuvad Pilvepiiri valimised umbes sellel ajal mil UK on väljunud Euroliidust. Mida see tähendab meile? See tähendab lahjemat EL ühiskassat alates 2021 aastast, ehk see mõjutab meid otseselt.  Teiseks Kui karmi Brexiti korral vähendaks see otseselt Briti majanduskasvu 40 miljardi naelsterlingi võrra järgmise pooleteise aasta jooksul ning OECD usub, et  majanduskasv 2019 a väheneb 1,5% võrra, siis see võib omakorda vallandada  halbu arengustsenaariume. Nii, et võib olla on õigus W. Buffettil  „Mõlemad mõisted, demokraatia ja turu tõhususe teooria, on sisutud. Nad ainult teatavad meile, et lühikeses perspektiivis rahvamassid saavad mida tahavad. Pikemas perspektiivis saab rahvamass seda, mis tuleb“. (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 210 lk 322). Aga meie ei ole ju mass? Meie arutame ja arvutame. Või ei arvuta? No arutleme vähemalt. Suure tõenäosusega on, et 2021 a.  ei kuulu Eesti riikide hulka, kelle SKT on alla 75% EL keskmisest. Selleski on Brexiti mõju. Või arvate, et EL teise majanduse lahkumine klubist ei mõjuta, meie kohatõusu? Mõjutab küll, kui isegi atlandi torm värvis meie sügisilma sahaaratolmu ja portugalisuitsu värvi, miks siis Brexiti megatorm meid ei peaks mõjutama. Mõjutab. Kuid kas meil vihmavari on selleks varutud? Ei ole. See tähendab, et Eesti peab hakkama andma ELi eelarvesse rohkem raha, kui ta sealt ise saab. Oleme olnud tublid arenejad, kuid kuidas olla jätkuvalt tublim, kui eelarve pingestub? Sellest pole me veel rääkinud ega arvutatud (kuigi juba kostub mingeid susserdusplaane nagu see et digitaalvõimekad Eesti ettevõtted võivad teha koostööd  vähem arenenutega tuues euroraha kaudselt  Eestisse). Aga me peaksime majanduslikult valmistuma selleks tormiks, vähemalt prognoosima selle mõju. Millistest programmidest me loobuma peame, millised teenused, mida Dr Riik püüab praegu pakkuda "tasuta", muutuvad tasulisteks? Sellist rehkendust me teinud pole. 

Lonkamiskogemus

Mida tähendab abirahade äralangemine tean omast kogemusest. Lonkama võtab kahest jalast kolmel erineval moel.  90-date algupoolel tegime esmaseid samme konkurentsimaailmas abiks USAid ja Soome kolleegid. Nende oskusteave oli meile kui käivitav kütus. Siis ühel päeval tuli meie kontorisse saatkonna esindaja lühikese jutuga. Esiteks  õnnitles meid kiire arengu puhul, sest meie Peamine Minister ütles ühes kõnes  „no aid, but more trade.” (ütles õigesti). Järelikult te USAid-i abi enam ei vaja. 90-date alguses oli sellise väärika abi eriti nende tippasjatundjate poolne koolitus hindamatu, kuid … Kuid aeg oli selline, et tuli olla igasugusteks ootamatusteks. Tuli leida uued allikad ja juhendajad, kelleks olid põhjamaad eeskätt Soome. Kuid ikkagi paar aastat läks longates. Teine „ärakukkumine“ oli meie ühinemisel EL-ga. Saades klubi liikmeks polnud meil enam võimalik kasutada liitumiseelse PHARE programmi hüvesid oskusteabe omandamiseks ja  jagamiseks. Elementaarne, kui oled klubi liige maksad klubimaksu, mitte ei nuia annetusi. Situatsioon on analoogne sellega mida Dr Riiki ees ootab. Lugu on selles, et Dr Riik on EL abirahad lugenud „enese omaks aegade lõpuni“. Meie lonkasime oma kontoris peale „ärakukkumist“ mõned aastad, hoidsime kokku viimast kui senti, närutasime kõigi kulutustega, lõikasime maha (ajutiselt) kõik mida vähegi suutsime, lükkasime kulutusi edasi. Täielik dieet kaks aastat kuni saime mingilgi määral taastada oma „baasi“. Kõik kujunes vaid põhifunktsioonide säilitamiseks ja inimestele palga maksmisele. Vaid aasta lõpus vaatasime koos pearaamatupidajaga, milliseid pudemeid meil kasutada on, a´la  kas saame osta uue koopiamasina lagunenu asemele või ainult tuuneri? See oli õpetlik. Seda võis välja kannatada vaid väga pühendunud seltskond. Kas me ühiskonna tasandil oleme valmis "lonkama", kui meie eelarve miljardikese võrra kõhnub? Tasub mõelda. Ehk iga mõistlik kapten võtab tormimerele päästevahendid kaasa. 

Võlg, kui põlvkondade vaheline sotsiaalne side?

Sama ootab ka Dr Riiki, kui viis või kümme protsendist enese omaks arvatud eelarvevahenditest olude muutudes kaob. Millega seda kompenseerida? Kõik on ju juba mängu pandud - reservid, maksutõusud. Ja seda headel aastatel. Jääb vaid võlgu elamise variant. Veel suurem võlg. Võlg kellele? „Põlvkondadevaheline võlg on veider asi.Ütleme näiteks, et üks mees ostab maja. Ta võib selle oma lastele jätta, koos hüpoteegivõlaga. Lapsed ei olnud hüpoteegilepingu osapooled, kuid nad võivad pärandi vastu võtta. Majal võib olla hüpoteek või see vajab uut katust. Kingitus on kingitus, koormatud või mitte. Kui see on liiga suurte võlgadega koormatud, siis võivad nad sellest ära öelda; nad ei ole hüpoteeki pakkunud ettevõttega mingit lepingut sõlminud, ning ei ole kohustatud seda maksma.
  Oletame, et tegemist on krediitkaarti võlaga. Oletame, et keegi kulutas raha ümbermaailmareisiks, aga reis kurnas ta ära; ta jõudis vaevu koju ja kukkus infarkti tagajärjel kokku. Kas lastel on mingi kohustus krediitkaardi arvete maksmiseks? Ei mingeid. Kuid nüüd pöördume „riigi“ võla juurde. Mis sorti imelik elajas see on? Üks põlvkond tarbib ja siis esitatakse arve järgnevale põlvkonnale. Noorem põlvkond ei nõustu kunagi võlgade tingimustega. Nad on osapooled lepingus, mida nad kunagi ei sõlminud. Ent peavad terve elu tööd tegema, et maksta lepinguga kaasnevaid kohustusi. Selliseid kokkuleppeid põhjendatakse tihti osana „sotsiaalsest lepingust“. Kuid milline leping lubab ühel inimesel kasu saada, samas kui kulud määritakse kellegi teise kaela?

Aga surnud ei räägi ja sündimata lapsed ei hääleta.“ (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 210 lk 236).

Aga meie,

 millise sidususe  poolt hääletame meie? Kas tõesti kujuneb meie ainukeseks ühendavaks sidemeks meie järelpõlvedega võlg? Just seepärast, et mitte võlgu jääda oma lastelastele peame täna nagu ütles Vanaema Marie  „Seadma suud säkki mööda“, elame vastavalt võimalustele ja püüda areneda üle igasuguse  normaalsuse võimaluste. Vaid see on väikese ühiskonna edu võimalus, olla kiire, paindlik, kasulik. Iga rahapabula peame investeerima tulevikku. Me konkureerime terve maailmaga, kuid „Konkureerimise juures on üks probleem. Te leiate enda kaklemas ühe ja sama ruumi pärast. Ühel ja samal territooriumil. Nagu koerad ühe kondi pärast. Miks mitte leida endale oma nišš? Kuskil, kuhu konkurendi huvi ei ulatu. Kuskil, kus saad teha head tööd inimeste jaoks, kes soovivad seda osta.” „Tehes seda, mida nemad ei tee, lood oma idee kasvamiseks ruumi. (…) Mõtle välja – mida konkurendid teha ei taha, kuna see on nende jaoks igav, vähendab kasumit, on vastukarva või tundub lihtsalt tobe.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 lk 53). Me peaksime enda jaoks leidma midagi sama tobedat, kui flopihüpe. Edukalt. Siis oleks meil mida pärandada oma lastele. Häbenemata. Uhkusega.

Targutusi:

D Ariely „Irratsionaalne inimene“ Hermes 2011

Lk 212  „Ei suudeta näha, kui kiiresti inimene suudab ebausust ratsionaliseerida, kui sularahast on sammu võrra eemalutud.“

 „Laenuks ostmine tähendab, et ostetakse näiteks rõivaese, kantakse seda mõni aeg ning tagastatakse siis sellises seisus, et kauplus ei saa tagsivõtmisest keelduda, kuid seda uuesti müüki panna samuti mitte. Laenuksostjad ei varasta kauplejalt otseselt raha; selle asemelnad muudkui ostavad ja tagastavad, tehes iga kord rea kaheldavaid tehinguid. Üks tagajärg nende tegevusel on siiski on – rõivatööstuse hinnangute kohaselt põhjustavad laenuksostjad igal aastal ligikaudu 16 miljardit dollarit kahju (ehk umbes sama palju, kui sissemurdmiste ja autovarguste kahjud kokku.“

J Coates „Kui koerast saab hunt“ ÄP 2014

Lk 97 „Ajast aega on paljude maaklerite elu olnud vastik, jõhker ja lühike, sest nende vahel valitseb konkurents.“

Lk 218 „ Vanas Roomas korraldati kindralitele suure võidu tähistamiseks triumf – tseremoniaalne paraad läbi linna keskuse. Kuid vanad roomlased olid nutikad: et hoida ära kindrali langemine eneseimetluse ohvriks, pandi tema sõjavankrisse ori, kelle ülesanne oli sosistada kindralile kõrva meeldetuletus, et ta pole jumal.“

M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015 

Lk 48 „Mõnda aega tagasi ajasin juttu ühe Hollywoodi kõige mõjukama inimesega (…) Ta rääkis, et iga kord kui talv algas, käis ta mööda naabruskonna tänavaid ja sõlmis kokkuleppeid inimestega, kes tahtsid, et nende sissesõidu- ja kõnniteed lumest puhtad hoitakse. Siis ta läks ja andis need tööotsad omakorda edasi teistele naabruskonna lastele.“ „Ta oli kümneaastane. Üheteistkümnendaks eluaastaks oli ta pangaarvel kuussada dollarit, mille ta ise oli teeninud. (…) Tänapäeval oleks see summa võrreldav viie tuhande dollariga. (…) „iga loll oskab raha kulutada. Aga seda teenida, säästa ja rahulolutunnet edasi lükata – nii õpid seda teistmoodiväärtustama.““

Lk 53 „Psühholoog James Grubman kasutab esimese põlvkonna miljonäride kirjeldamiseks ülihead väljendit „jõukuse immigrandid“ – selle all peab ta silmas seda, et neid ootavad oma lastega suhtlemisel ees samad väljakutsed, mis ootavad ees ka ükskõik millisesse riiki immigreerunud inimesi.“

Hinnasignaal, kui südametukse

Hämmastav on inimlik võime uusi teadmisi mitte ära tunda ja vanu teadmisi unustada. Muidugi ideaalne lahendus on see, kui tuntakse ära uued lahendused ja kasutatakse ära iidseid kogemusi. Kunagi seisis Maa meie kujutluses kolmel elevandil. Eh, oli pealegi lapik. See oli loomulik, siis avastati, et äkki polegi lapik vaid on ümar, kuid on kõige teadaoleva keskpunkt. Jälle loomulik, meie maailm ei tundunud ühe suure kelgumäena, mille külge mööda on vahva liugu lasta. Siis … Aga osa inimesi usuvad senini, et Maa on lapik. No ja siis? See ei sega ei neid ega meid. Kuid kui me kujutame ette majandust, niimoodi, et me võime administratiivselt ja poliitiliselt kujundada hindu, siis oleme küll leiutanud mingi erilise „eestikesksemaailmapildi“. Kõik meie tegevused maksustamisel ja „tasuta“ teenuste osutamisel mõjutavad turge. See omakorda mõjutab hindu, tuues või viies meilt turgu, raha, töökohti. Oige hinnamehhanism on hulka tähtsam võrreldes sellega kas Maa on lapik ümar või midagi muud, ja muide Eesti ei ole maailma keskpunkt  vaid osa maailmast 

Targad rumalusi hindamas

Järjekordne Nobeli preemiate jagamise aeg on käes. Paljud asjad jälle üle mõõdetud ja läbi uuritud. Silma jäid füüsika- ja majanduspreemiad saanud teemad.  Nobeli füüsikapreemia saadi Laserinterferomeetrilise Gravitatsoonilainete Observatooriumi arendamise eest. Põhimõtteliselt tekitavad gravitatsioonilaineid kõik liikuvad kehad, kuid mõõtmiseks piisavalt tugevate lainete tekkeks peab mängus olema väga suur mass ja sündmus. Sellised on näiteks täheplahvatus, mustade aukude ühinemine jne. Ütleme, et vana asi, mille juba Einstein välja arvutas, sai lõpuks ära mõõdetud. Tore. Majanduspreemia sai R. H. Thalerle rumalate otsuste uuringu eest, mis ju ka pole uus teadmine, kuid oli teaduslikult tõestamata. „Thaler on näidanud, kuidas inimese omadused ja iseloomujooned mõjutavad süstemaatiliselt tema otsuseid ja sellega ka turgu. Täpsemalt keskendub ta oma töös piiratud ratsionaalsusele, vähesele enesekontrollile, sotsiaalsetele eelistustele ning kuidas need isikuomadused mõjutavad turgu.“ Vägev. No ega nobelistide avardatud maailmapilti saa lasta raisku minna, katsume seda kasutada igapäeva mõistmiseks. Kas meil ka mustade aukude kokkupõrge mingeid võnkeid annab ja kuidas on see seotud rumalate otsustega. Nagu Vanaema Marie ütles: "Kaeme perra!"

Hinnasignaal, kui südametukse

Majandusotsustes on signaalide lugemine ja enesekontroll ülimalt tähtsateks osisteks. Hinnasignaal on majanduses üks imeline asi, see on nagu südametukse, andes teada nii  heast tervisest kui ka ülekoormusest, rütmihäiretest, koormustaluvusest. Loomulikul turul on hinnasignaal tohutu infopank, reguleeritud turul, kui monotoonne metronoom – „tik-tak“. Kui hinnasignaali ei ole, südametukset pole, siis ... Mingiks ajaks võib hinnasignaali (loe konkurentsi) ja südametukset imiteerida keerukate kompenseerivate (doteerivate) süsteemidaga, kuid tulemus on ikka sama. 

 Meil peaks olema meeles (kuid kipub ununema) omaosalus sellises eksperimendis. Mõelge, miks Kõigi Vaevatute Lõputu Õnneriigi eksperiment  täielikult põrus? Paljud on kirjutanud selle riigi hävingu oma võidukontole, kuid üks komponent oli kindlasti see, et selles süsteemis puudus konkurentsi elustav säde ja puudus hinnasignaal. Minu ülemus, komitee esimees, tore, kuid eluvõõras inimene, esitas mulle korduvalt ehmatamapanevaid küsimusi a`la kas meil tõesti pole poes müügil suitsuvorsti (seda oludes, kus ka keeduvorstiga oli raskusi). Ükskord suutis ta mind täielikult paralüseerida küsimusega, kas meil poes ikka on piisavalt suitsuangerjat. Püha müristus, suitsu angerjat?  Poes? Tavalises poes? Kõigile? See oli iga pidulaua püha graal, sest seda sai ainult tutvusega. Suure tutvusega. Miks? Sest selle hind oli vale. Muidugi ei teadnud minu ülemus sellest midagi, sest ta tuli „lauristiniuulitsast“ (praeguse linnavalitsuse naabrus) autoga Toompeale ja lõunale sõitis (u 89 m) autoga Lossi lõunale. Kõik ülemused sõitsid. Tal polnud kokkupuudet tegeliku eluga, ega hindadega.

Signaalitus

Meie, kes me hindu „tegime“ oli seevastu väga hea ülevaade kogu  … signaalitusest. Signaalituse kasvust signaliseeris perioodiline hulgihindade reform st. et tootmisest tulnud kaupade hinnad olid kordades kõrgemad, kui jae- ehk poehinnad. Iga järgneva „reformiga“ muutus hinnasignaal ikka nõrgemaks nagu kosmosekaugusse suunduv NASA satelliit. Kaupade hinnad ei põhinenud enam nende väärtusele vaid poliitilisel tahtel. Kogu riik muutus tohutuks jagamise,  õigemini ümberjagamismehhanismiks. Jaehindu ei lubatud tõsta poliitilistel põhjustel, sest töötava rahva meeleolu tuli kõrgel hoida. Nii kaetigi jaehinna ja kauba tootmiskulude vahe dotatsioonidest, nagu meilgi püütakse üritada nii tasuta ühistranspordi, riigikorterite jne.  Uute hulgihindade kinnitamine Impeeriumi pealinnas oli täielik labraka-tabraka, mida valdasid ja mille sisus võisid vaielda vaid paadunud kõrgökonomistid. Õnneks oli meil osakonnas selline inimene olemas ja tööstusharude profid aitasid ka kaasa, kuid … Kuid see oli kõik ümberjaotamise ümberjaotamine. Hinnasignaali, kui palju miski toode maksma peaks ju polnud. Toodeti kahte kaupa: defitsiiti ja raiskamist. Vaid turul, vabalt kaubeldes on hinnasignaal ehe, see reguleerib tootmise mahte, loob uusi tooteid. Kui hind on liiga madal tekkib toote järgi justkui nõudmine. Isegi defitsiit, kuid kauba puudust tegelikkuses pole, vaid hind on vale. Tänapäeval ei kurda keegi, et poes pole angerjat. On küll, sest hind on õige. Ja suitsuvorsti on vabalt saada … õige hinnaga. Peegeldab kauba väärtust. Samas kurdetakse, et ronge võiks rohkem olla, kõik ei mahu lahedalt ära. Miks ometi? Eh, ikka seesama hinnasignaal, mis annab valeteadet turule. Midagi ei muutu, tänapäeva ronginduse hinnasigmaal on nagu nõukaaja suitsuvorstil vale. Kui piletihind oleks 3-4x kõrgem, mis on selle õige kulu, siis … Jah, siis oleks rongides ruumi lahedalt. Vaat selline signaal. 

Poliitlobasse sumbunud hinnasignaal.

Veelgi hullem signaalipeegeldus oli Vaheriigi ajal põllumajanduses. Nagu aru saate, siis kui leiva ja räime poehinda poliitiliselt tõsta ei lubatud, siis samal ajal kõik sisendid alates viljast, lihast, kütusest, väetisest, lõpetades metallidega nende hulgihind tõusis. Kuhu see vahe peita? Muidugi dotatsioonidesse. Seepärast oli väheneva majandusvõimekusega riigi põllumajandussaaduste kokkuostuhindu kergitada päris triki värk. Veel triki kui jae- ja hulgihindade ning dotatsiooni vahekorra paikanügimine. Hullemaks tegi asja veel meie põllumehe põline uhkus. Meie võlgu ei võtnud. Meie põllumees teadis ka kolhoosikorra ajal – võlg on võõra oma. Ülejäänud Impeerium võttis nii palju kui sai ja rohkemgi veel. Küsite oma tänaste teadmiste baasil, mis sest imelikku, meie olime vabatmehed ja teised kõik võlaorjuses? Meil ju kasud sees! Kuid ei arvanud ära, majandite võlad kirjutati harilikult viisaaastaku lõpus maha ja kuna nad olid bilansiliselt ebarentaablid siis pidi neile kinnitama muidugi kõrgemad kokkuostuhinnad. Nii, et uhke eesti mees sai kahest otsast lüpsta, nii madalamate kokkuostuhindadega (te saate niigi hakkama) kui ka võlgade (mida polnud) andestamisega.  Ümberjaotamise süsteem langes kokku siis, kui Vaheriik hakkas karskuspoliitikat ajama. Polnud lihtsalt arvestatud, et kogu toiduainete tööstuse dotatsioon kokkuostuhindade-hulgihindade-jaehindade vahe kaeti alkoholi aktsiisimaksust (nimetai käibemaksusk). Ehhee, asenduskaubad mahlade ja mooside näol olid ju ka doteeritavad. Üks poliitiline otsus lõikas läbi niigi vaevalt tuksuva majanduse kägiveeni. Kõik. Lõpp. Signaal oli kadunud algas rabelemine, kaos. Ilmselt peaks see majanduse kollaps, mille keskmes oli hinnasignaali eiramine olema õppetunniks kõigile õppimisvõimelistele majandus- ja poliitinimestele. Igat jama ei tasu korrata. 1989 a alustas Eesti jäätunud (hinnasignaalita) maailmast eraldumise protsessi. Uue majanduspoliitika eesmärgiks oli majandus lahti soojendada, selle üheks mehhanismiks oli hindade liberaliseerimise reform ehk riiklikest ja impeeriumi sõltuvusest hindadest lahtisidumise protsessi. See oli valulik ja võttis neli aastat, ümberharjumine veelgi rohkem, kuid siis olime vabas konkurentsivees. Olime jõudnud koju. Majandusvabadusse.

Eesmärk: Ühine kasu

Tundub nagu oleksime selle õppetunni unustanud  Oleme üle võtmas keerulis-kulukat ümberjagamise suunda. Nimetame doteeritavaid tooteid edulugudeks. No tule seesamune sealtsamusest appi, kas voolikutega alatisse dotatsioonivoodisse aheldatud tegevusvaldkond on edulugu?   Need ei ole edulood, pigem sõrmkübaratrikk. Kuid Dr Riigilt tellitud juhtimisteenus ei ole mingi sõrmkübaratrikk, vaid kodanikena ostame valimistel  ju teenus – juhtimisteenust.  Ei mingit „valitsemist“, ei mingeid „armuande“ vaid tõhusat teenust. Ühise kasu teenust. Me oleme otsustanud ühiselt, et me paneme rahad kokku ja tellime osasid teenuseid  Dr Riigilt (või KOV-lt). Ostame ühiselt turvateenust, päästeteenust, tervishoiuteenust, haridusteenust jne. Oma olemuselt võiks igaüks meist palgata selle teenuse eraldi turult kas palgasõduritelt, kohalikult gängilt või külaposijalt, kuid me oleme otsustanud, et osa teenuseid on meil kindlam, kasulikum ja jätkusuutlikum osta just niimoodi nagu me praegu teeme. Ühiselt. Pange tähele, me teeme seda ühiselt vaid sel põhjusel, et see on meile kasulik. See on ju kogu ühistegevuse alus – ühine kasu. Ehk kui me kõik ühiselt ei finantseeriks Sisekaitsekonservatooriumi tegevust, peaksime igaüks eraldi finantseerima Isekaitsekonservatooriumit. Seega avalik teenindus ei ole mitte mingi omaette seisev müstiline nähtus vaid ainult meie huvide kaitsja ja tahte elluviija, teenuse osutaja.

Kui nüüd kellelgi läks selle konstruktsiooni lugemisel järg käest ära, siis kujutage ette  korteriühistut. Kujutasite? Ühistus on niimoodi, et oma korteris laseme me remonti teha oma raha eest, kuid koridoride värvimine, prügiveo ja lifti hoolduse tellime ühiselt, ühiselt kogutud raha eest. Vaat niimoodi nagu korteriühistu on prügiveo tellimisel ja trepikodade puhastamise osas tellija, nii oleme meie kõik ka avaliku teenistus/teenuse kliendid. Ja nüüd on juba lihtne, kui meie oleme kliendid, siis oleme meie ju kuningad.

Tilkadest ookean

 Päriselus oskab enamik meist oma kulud ja tulud üpris hästi paika panna. Me teame, millal ja missuguse auto või telefoni me osta saame. Kuid riigi majanduse planeerimisel tabab meid mingi müstiline võimaluste ülehindamise tunne. Miks? Vaadake,  poliitinimese, kes pole enne „suurt raha“ näinud, on ühtäkki kui mõõtmatu ookeani veerde sattunud. Tundub, et vett, vabandust raha, on lõpmatult palju. Üle 10 miljardi EUR. Oeh, seda võib hakata lõdva käega jagama. Kuid pole oskust „suure rahaga“ toimetada. Kui me „suurt raha“ ei oska hinnata, lammutame siis mittehoomatava „rahaookeani“ arusaadavateks tilkadeks. Tuleme tagasi oma korteriühist näite juurde. Ühistus panevad kõik oma isiklikku raha „ühise raha hunnikusse”, olenemata sellest, kas ta elab I või X korrusel. Sest vaadake, X korruse elanikul pole sooja ega külma sellest, kas esimese korruse all olevat keldrit soojustatakse või mitte, täpselt samuti nagu I korruse inimest ei huvita, kas lift töötab, kuid pannes oma isiklikku raha ühisesse hunnikusse on kõik valvsad selles osas, et  ühine raha saaks tõhusalt kasutatud. Ilmselt ei läheks läbi ettepanekud katta lift kuldplaatidega või asendada kiirtrammiga. Absurd? Muidugi.  Dr. Riigi tasandil jääb küll mulje, et teeme  otsuseid, mis on veel kraadi võrra absurdsemad. Ilusad, aga ikkagi absurdsed. Milles siis asi? Arvan, et asi on  rahanumbrite hoomamatuses. See, mis dr. Riigi tasandil tundub võõras ja hoomamatu, on korterühistu ühise raha kasutamisel täiest hoomatav: minu rahast läks 20 EUR katusetöödeks ja 20 senti torutöödeks. Aga miks 20 EUR, mitte 18 EUR? Seega lihtsalt kontroll ühise raha üle on nii tugev ja numbrid nii hoomatavad, et mõttetud ulmeprojektid ei lähe läbi. Nii samuti peaks olema ka Dr Riigi tasandil. Seda raha tuleb kasutada mõistetavalt

Nälginud kutsika sündroom?

 Kunni rolli sisse elamine on küllaltki harjumatu. Peaaegu kogu meie ajaloo vältel on Dr Riik  olnud midagi võõrast, pigem repressiivaparaat, mingisuguste valitsejata huvide, nende püsimajäämise kaitseks ja nüüd järsku …. oleme ise kuningad. Oleme ise need kes tellivad muusika ja … oma huvide kaitse. Kuidas me kõige tõhusamal viisil saaksime ühist huvi realiseerida? Päriselus oskab enamik meist ja enamuses oma kulud ja tulud üpris hästi paika panna. Me teame täpselt millal ja missuguse auto või maja me saame endale osta või millal selline aeg kätte jõuab. Kuid riigi majanduse ja rahva heaolu planeerimisel tabab meid harilikult mingi müstiline võimaluste ülehindamise tunne. Miks? Vaadake,  poliitinimese, kes pole enne „suurt raha“ näinud on ühtäkki lõdva käega jagamas meie ühist raha. Pole harjunud „suure rahaga“ toimetama. Oskamatus. Nimetagem seda nälgind kutsika sündroomiks. Kui kutsikat  õigesti sööta, siis ei ahmi ta endale ka edaspidi kõike sisse, samas kui nälga näinud püüab igal võimalusel kere kinnitada. Ehhee, kas sellest nälginud kutsika sündroomist tulenevad ka kõik need „ahmimised“ mis väljenduvad kesköistes valijatega kohtumistes, pitsa, õlle veini, kütusearvetes ja autoliisingutega susserdamises? Ilmselt. Siit tekibki paradoks: inimesed kes enese finantside planeerimisega toime ei tule, ei tunneta lubatavuse ja sündsuse piire,  peavad hakkama jagama meie ühist raha kõige tõhusamal moel. Tekib selline omamoodi finantsiline kanapimedus. Justkui kõik oleks võimalik, keegi dr. Riik „köhigu rohkem pappi välja” ja ärgu närutagu. Kui ei jätku, siis tõstku makse. Ainult, et meie ise olemegi need maksjad. 

Mõistetavusest

Kui riigieelarve rida näitab, et projekt maksab 200 milj EUR, siis see ei ütle meile mitte midagi. Ei kõneta meid. Ühel mõttetalguil tehti päris huvitav ettepanek, et inimene võiks maksuhaldurilt saada deklareerimisel teate, et „Lugupeetav, Teie maksulaekumistest on läinud 26 EUR haridusele, 23 EUR päästevõimekusele, 18 EUR teedeehitusele jne.” Sellisel juhul tekkib inimesel ka vahetu seos oma panuse, teenuse kättesaadavuse ja kvaliteedi suhtes. Siis vaatame elule võib-olla hoopis teise pilguga, et uskumatult toredad on need õpetajad, kes kantseldavad meie lapsi meie isikliku panuse 20 EUR eest aastas. Või milline õigus on mul lõugu laiutada, kui minu osalus päästeteenistuse korraldamisse aastas on võrdne kahe pätsi leiva hinnaga? Esmapilgul võib selline teavitus tunduda küll tarbetu, võib olla isegi segav, kuid kui siduda see meie korteriühistu näitega, siis on selge, et kodanikul tekkib just niimoodi vahetu side tema poolt makstud ühise raha ja selle kasutamise tõhususe ja otstarbekuse vahele. Ärgem siis häbenegem oma inimestele, esitamast kasutusaruannet.

Sina ei pea mitte ainult leivast elama …

Kuid majanduses on alati kaks poolt: kulupool ja tulupool.  Järgmise aasta riigieelarvega läheb väljajagamisele üle 10 miljardi EUR. Kuid see ei lähe niisama väljajagamisele, see summa settib kellegi tuludesse. Te ei ole rahaookeanile sellise nurga alt vaadanud?  Kuid peaks, sest need eurod mis ühest küljest on Dr Riigi (meie) kulud, mida makstakse välja läbi toetuste, investeeringute ja dotatsioonide on paljudel juhtudel üksikisiku tulukomponent. Praegu kujuneva hinnasignaalikauge põhjaga majanduse puhul oleks see eriti tähtis. Vaadake, kui me saame midagi „tasuta“ või „odavamalt“, siis see ei tähenda, et see ühiskonnale  midagi ei maksa. Maksab küll, järgmisel aastal 10 miljrd EUR.

… Sina võid priskelt ära elada dotatsioonidest

Vaatame paaril näitel palju tõstab teie tulu „tasuta“. Ümberjagamine pole lihtsalt ümberjagamine, vaid sellest moodustub osade inimeste tulu. Kuidas nii? Näiteks DR Riik on teatanud:„Tasuta ühistransport maakonnaliinidel aitab vähendada maal elamisega seotud kulusid“. Hm, mida see tähendab? Näiteks, kui te iga päev peate sõitma tööle ja tagasi maksma pileti eest 2x3 EUR, siis maksab see teile 120 EUR/kuus. Palju? Päris kopsakas summa, kuid te ei oska hinnata (te isegi ei märka), et ühiskond kingib igal kuul teile isiklikult 240 EUR. Te ei saanud aru? Lihtne, keskeltläbi moodustab ATL liinide piletihind 30% sõidu maksumusest, seega teie sõidu maksumus oleks pidanud olema 360 EUR/kuus, kuid kuna ühiskond maksab teie eest osa sõidust, siis on 240 EUR/kuus teie puhas sissetulek, mille võite kulutada millegi muule. Kui järgmisel aasta käivitub tasuta regionaalne bussiveo projekt (TÜT), siis saate juba 360 EUR/kuus puhtalt kätte. Tore, eks ole? Ah te pole märganud, sest see on tasuta? Kuid ühiskonna jaoks ei ole see tasuta, ühiskond maksab selle eest üle 65 milj EUR järgmisel aastal. See, et saadakse doteeritud transporditeenust, üüriteenust, maja renoveerimise teenust jne. on kõik selline teenus, mis hoiab üksikisiku kulusid kokku, sellest moodustubki tema lisatulu. Sama on ka hariduse, tervishoiu jm., me ei tea palju meile osutatud „tasuta“ teenus tegelikult maksab. Kui oleks võimalik võrrelda nii kulu, kui tulu poolt, siis on igaühel selge, kas ta on netomaksja või netosaaja. Eri saajate ring võib olla väga erinev. Kui elades Tagaveere külas ja te pääsete liikvele vaid autoga, siis olenemata kõlavatest loosungitest, teie „palgalisa“ ei saa, olete netomaksja. Teid TÜT ei puuduta. Kõik kes ATL liine ei kasuta on netomaksjad. Korteriühistu liikmed, kes saavad renoveerimistoetust on samuti saanud lisatulu, sest muidu oleksid nad pidanud investeerimiseks tegema isikliku väljamineku. Nüüd on Dr Riik tõstnud ühistu liikmete sissetulekut renoveerimistoetuse võrra. Meil ei peegeldu paljud kulud ja tulud meie igapäevases sissetulekus, alates sotsmaksust kuni bussipiletini. Kuni see ei peegeldu meie tulude-kulude bilansis, kuni me mõtleme, et see on tasuta, niikaua ei oska me kuulata ka hinnasignaale ega teha õigeid valikuid. Me püüame  sotsiaalsüsteemidega abistada inimesi, kuid selle asemel tsementeerime majanduse arengupeetust. Peaksime panustama kõrgtehnoloogiliste töökohtade loomisse. Kõrgtehnoloogiline töökoht ise loob 5-6 mittekõrgtehnoloogilist töökohta. Miks peaks siis Dr Riik pingutama nende töökohtade turvamisega, kui tipupoole ettevõtjad loomulikul viisil ise need töökohad looksid.  Turg nõuaks. Ilmselt poleks kõrgtehnoloogia poolt loodud järelturu töökohad sellised kohad, kus peaks töötaja peaks tööle sõiduks bussiraha küsima.

Musta augu võngetest.

Oleme rallimaailmas jälle tegijad. Pean silmas autorallit, kuid tundub, et ka majandusralli on hoo sisse saanud. Maksuralli, palgaralli tekitavad inflatsiooniralli. Üksikud analüütikud juba hoiatavad, et „ralli“ pidurdab majandust, moodustades lõpuks majandusliku musta augu. Poliitinimesed seda ei usu, sest mustade aukude põrkumine ja sellest tulenevad gravitatsioonivõnked toimuvad nii kaugel (valimistest), et isegi valguskiirusel liikudes võtab see omajagu aega. Viimaste aktsiismustade aukude põrkumise mõju pole veel kohale jõudnud, kuid tormame juba uue poole. Mida see TÜT ikka muud on kui must auk. Ei paista välja, kuid energiat neelab meeletult.

Pean tunnistama, et olen veidi kimbatuses. Mulle meeldib Dr Riigi sihiseadmine: "Meie eesmärk on tagada inimestele üle kogu Eesti paremad ühendused ja liikumisvõimalused ning seda nii maal kui ka linnas.“ Selle kohani on kõik õige,  kuid siis tulebki must auk, millega ma mitte kuidagi ei saa nõustuda :“ Seetõttu olemegi 2018. aasta juulist üle minemas tasuta maakonnasisese bussiliikluse süsteemile,"  Oeh, raha jagamine ei paranda ühendusi ei maal ei linnas, ühendusi parandavad parem liinivõrk, logistika ja nutikad lahendused. TÜT jääb sama ebaatraktiivseks nagu praegune osaliselt doteeritud ÜT, on vaid kallim. Valel ajal, valest kohast, valesse kohta minevad bussid ei rohkenda ÜT kasutajate arvu. Tuleb leida  nutikaid mehhanisme, et suurendada huvi ÜT vastu. Huvi tekkib vaid siis, kui teenus on piisavalt hea. Pidev odavpakkumise hullus tuleb millalgi ümber hinnatama. Mis meil sellest säästuteenusest kasu on kui reisijate arv väheneb. Iga loobuja on samm ÜT allakäigutrepil.

Kokkupõrke mõjude mõõtmisest

Kui me ei mõista hinnasignaali ja peame rümba kõrval tiksuvat metronoomi südametukseks, siis on lihtne teha valesid otsuseid. Nii võimegi lugeda Dr Riigi entusiastlikku arvamust, et „ Ühistranspordi suurenev dotatsioon aitab meil säilitada ka üha suureneva nõudluse juures jätkuvalt head transpordiühendused ja teenuste kõrge kvaliteedi.“ Oeh. Üha suurenev nõudlus (?) ei ole seotud tegeliku nõudlusega vaid sellega et teenus ei ole õigesti hiinastatud. See on nagu nõukaaegne nõudlus suitsuangerjale. Dotatsiooni lisamine tähendab vaid seda, et signaal kaugeneb tegelikkusest. Muide, kas keegi on arvutanud palju must auk maksab? Esiteks lisandub meie ühise raha kulutamine u 12-13 milj EUR aastas (mõni arvab, et vaja on 18 milj), kuid see on vaid väike osa ühiskonna kuludest. ÜT on üks terviklik liinivõrk, selle ühe osa muutmine toob kohe kaasa koormuse muutumise  teises võrgu osas. . Niisiis, maakonnaliinid eraldivõetuna maksavad u 13 milj EUR, kuid kuna need lähevad tänagi valel ajal valest kohast valesse kohta, siis kasutab märkimisväärne arv inimesi reisimiseks turupõhiselt toimivaid kaugliinide vahepeatusi. Teadjad inimesed on välja arvutanud, et sobivate maakonnaliini ühenduste puudumise, mugavuse või muudel kaalutlustel kasutab täna maakonnasiseseks liikumiseks kaugbussiliine lähes miljon sõitjat aastas (arvestuslik piletitulu  2-3 milj EUR). TÜT tekitab kaks probleemi. Esiteks need, keda seni ei rahuldanud olemasolev ATL liinivõrk, jäävad endiselt sõitma oma raha eest (täismahus).  See tähendab, et Dr Riik hakkab TÜT pakkuma  lähtuvalt sellest, kas te läheb tööle kl 8.00-ks või 11.30-ks? Hm, veider jaotus. Kindlasti tekkib surve (järgmistel valimistel) ka neile kompenseerida „saamata tulu“. Seega lisaarve paar „milli“ meile kõigile? Samas on võimalik, et inimesed hakkavad sõitma 3-4 h varem tööle oma kulude vähendamiseks. Sellisel juhul lainetab musta augu võnge, tabades turupõhiseid vedajaid, sest nemad jäävad osadest piletitulust ilma. Kui tulud langevad, siis tuleb ilmselt hinda tõsta või  liinid sulgeda, mis tähendab, et need tuleb asendada ATL liinidega. Meie ühise rahaga. Mitu „milli“? Kuid nii nagu reklaamlause ütleb: „Ja see pole veel kõik, lisaks …“

… lisaks te ei saa…

 Maakondlikke ATL vedusid  tehakse ka rongidega. Puht hüpoteetiliselt, kas Tapa-Tammsalu või Jõhvi-Narva on maakonnaliinid või …Kui need on maakonnaliinid, siis peaksid need tasavõrdsuse põhimõttest olema tasuta nagu bussidki.  Tekitades TÜT-i vaid busside ATL liinidel,  tabab rongindust just seesama tsunaami, mis bussinduse kaugliiklust, TÜT sööb osa reisijaid ära, koos sellest tuleneva tuluga. Raudruunlastel on  Tallinna TÜT näite veel värske - reisijamäärad langesid, kuni jõuti kokkuleppele linnavõimudega. See viib mõttele, et seekord püütakse jõuda Dr Riigiga kokkuleppele TÜT juurutamiseks ronginduses, mis omakorda paneb topelt ebavõrdsesse olukorda busside kaugliinid ja nende reisijad. Tundub, et see segadik toob riigikassale tuntavat  lisakoormust. Tegemist on meeletult kallis sotsiaalabi programmiga. Tundub, et niisuguste nüketega saame varsti kogu turupõhisest ÜTst lahti, kujundada selle riiklikuks. Sotsialismi võit?

Vahepala: Tallinna TÜT

Nüüd võib mõni õhata, aga Tallinna TÜT toimib ju. Toimib, isegi kiita võiks, kuid Tallinna TÜT on erand. Tegemist polnud niivõrd ÜT elavdamise, kui maksubaasi laiendamise projektiga. ( „Otsustasime teha Tallinnas registreeritud elanikele tasuta ühistranspordi ja hüppeliselt saime 2013. aastal juurde 22 000 uut elanikku, see on ligi 5 % kasv, mis suurendas linna eelarvet tulumaksude arvelt 14 miljoni euro võrra. Ning sarnane kasv jätkub igal aastal 3-4 tuhande elaniku võrra.," (21.11.15 Pealinn)). Niisiis väga edukas maksubaasi laiendamise projekt, kuid väga isekas, sest väikevelled jäid veel vaesemaks. ÜT osas ilmselt ebaõnnestuti, sest uuringust „Elanike rahulolu Tallinna linna avalike teenustega 2016", siis on ühistranspordi kasutajate hulk vähenenud 2013. a  62%-lt  2016 a 47%-le ( autokasutajate arv kasvas 7%.). Imelik.

Üldist rahvastikustruktuuri arengut ja maksubaasi arvestades, siis võiks põhimõtteliselt olla mingi võimalus TÜT käitamiseks vaid Tallinnal ja Tartul. Võib-olla ka Suur-Pärnul, kui suvituspealinnal, kuid üleriigiliselt on see ülejõukäiv. Konkurentsisädet ja hinnasignaali pole.

Suuri asju tehes võiks alustada väikestest.

Mitte Alutaguse metsades 

Tõsiasi on selles, et me peame mõtestama ringi oma majandusmudeli sh ÜT mudeli. Püüame teha suuri asju, kuid siinsamas pealinna veeres pole me saanud ÜT toimima. Elate näiteks Harkujärve külas. Millised on teie võimalused kasutada ÜT? No umbes samasugused nagu Alutaguse metsades. Harkujärve kandis on vaid üks liin, seegi  1-2x tunnis puhkepäeviti üle 2 tunni ja 22.35 tuttu.  Nii, et valikud on nigelad, kuid … Kuid te ei arva iialgi ära, kuhu see üksik preeriabuss suundub.  Laagrisse! Läbi Õismäe. Nii, et otseühendust järvetagustel linnaga polegi. Nüüd pange ennast järvetaguste kingadesse. Panite? Mida te valite? ÜT 1x tunnis Laagrisse? Või otsustate auto kasuks? No näete, me oleme inimeste otsustamise teinud lihtsaks, nad otsustavad auto kasuks. Ja seda kohe pealinna piiri taga. Kui me teeme kaks peatust linnapiirist väljas „tasutaks“, siis mitu inimest lisandub? Täpselt null, sest järvetagused pole tallinlased ja neile tasuta linnaliiklus ei laiene. Pole valimispiirkond nagu öeldakse. See on vaid väike näide, kuidas ei tohiks ÜT korraldada. See „lahendamatu“ probleem on kohe pealinna veeres, kuid kogu maa on täis selliseid nominaalseid liine, mis ei oma reaalset väärtust. Ma ei väsi kordamast ka seda Virumaa vallakeskuse paradoksi, et neil sõidavad vallakeskusest maakonnalinna viis erinevat vedajat, kuid Rakverre sõidetakse autoga. Vaadake, esmatähtis on ülesse ehitada tõhus, reaalset vajadust kattev  liinivõrk, siis pääsevad inimesed liikuma. Kogu majandusvaldkonna kuulutamine sotsiaalabisektoriks on vale tee.

Rolls Royce (RR) filosoofia

Kuhu sellesse mudelisse istuks tasuta ühistransport? Ei istu? Pealtnäha jah, kuid kvantfüüsika põhimõtteid teisendades on võimalik palju erinevaid lahendusi, selleks tuleks luua teistsugune mudel. Hoopis teistsugune mudel. Vaadake, TÜT on nagu juhiga RR. Kaks briti poissi arutasid kunagi, et RR on maailma kõige ebaökonoomsem masin, millele teine vastas, et šikk on olla maailma kõige ebaökonoomsema masina omanik. RR ei ole vaid auto, see on teatud standardi ja sellega kaasneva (rõiva, meelelahutuse, söögi/joogieelistuse) kogum, selleks et seda saada, tuleb see kõik välja teenida, siis on võimalik Ka RR tagaistmel ringi sõita. Kui teil kõike seda pole, siis olete RR-s pelgalt … autojuht. TÜT-ga on sama lugu, selleks et sellist süsteemi luua, peame eelkõige investeerima sellesse (altenatiivkulud), et meie inimeste oskused oleksid kõrgtasemelised, mis tooksid kaasa ka murrangulised muutused meie ettevõtluskeskkonnas ja maailma väärtusahelas. See on aluste alus, kui me selle pisku, mis meil praegu on, ära raiskame, siis … Siis ega palju siinmail ei muutu, küll andekad inimesed leiavad kuidas olusid muuta ja meie lootus on et nad võtaksid meil oma RR sohvriks. Me ei taha ju seda? 

Maailmapilti luues

                                                       

Mingi ajaloo vingerpussi tulemusel ei püüagi me enam edukust luua. Dr Riik visualiseerib ja rahastab meie arengut kui pidevat ebaõnnestumiste rada: Oh, vaesekesed te ei saa enam töölegi sõita,  tsementeerime seda dotatsioonikasvuga, oh inimesed on nii väetid, et ei saa endale üürikorterit lubada, uputame sinna kümneid miljoneid jne. Niimoodi luuakse iga päev kuvandit meist kui ebaõnnestujatest. Enamgi veel, meile räägitakse, et me olemegi sellised töllud, kes ei suudagi rohkemat ja … Ja osa meist ongi hakanud uskuma seda. Leidnud põhjuse rahulduda piskuga. Elada dotatsioonituludest. Kuid see on vale visioon. Niimoodi kogunevad sajad miljonid meie minapildi mahasurumiseks, meie enesehaletsuslikkuse toitmiseks. Mis mäng see on? Me ei ole väetid, meil on väge ja võimu, kuskilt on meelde jäänud, et kui inimeses olev energia lahti arutada, siis on see võrdne 20 termotuuma laenguga. Kasutame seda. Dr riik peab (kindlas kõneviisis) paigutama need meie miljonid kui seemneraha positiivse majanduskeskkonna loomisse, mis aitaks igaühel meil saavutada edu. Maailmapilt peab olema õige. Just see on juhtimisteenus, mida me vajame.

Targutusi:

Lefevre  „Aktsiamänguri pihtimus” Perioodika 2000 

Lk 104 „Kui inimene vigu ei teeks, võiks ta kuu ajaga kogu maailma omandada. Aga kui ta oma vigadest ei õpi, ei saa tal kunagi mitte midagi olema.” 

S. D. Levitt, S. J.  Dubner „Freakonomics. Hullumajandus“ EE kirjastus 2008 

Lk 61 „Peakime pöörama tähelepanu ka esimesele otsusele, mis viib terve otsuste reani (riietus, toidu jmt kohta.) Kui seisame niisuguse otsusega silmitsi, võib meile tunduda, et see on vaid üks otsus, millel ei ole kaugeleulatuvaid tagajärgi. Tegelikult võib meie esimese otsuse mõju olla nii pikaajaline, et see toidab veel aastategi pärast tehtavaid otsuseid.“

Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013

Lk 229 „Ettevõtjad loovad pidevalt uuendusi, mis annavad neile konkurentide ees ajutisi eelise. Need uuendused sööstavad purustavate lainetena läbi majanduse, kusjuures konkurendid püüavad end kohandada uue ärimaastikuga ja institutsioonid püüavad uue reaalsusega kohaneda. Tootlikkuse kasvu hind on pidev muutumine.”

„Isegi 20 sajandi keskpaiga Harvardi mõõdupuude järgi oli Joseph Scumpeter pisut ülemäära vanamoeline veidrik. (…) Siiski oli see veider mees , pooleldi ülbik, pooleldi Austria-Ungari kuivik üks terasemaid 20. Sajandi sotsiaalsete muutuste prohveteid. Scumpeteri jaoks oli kapitalism ennekõike „Loomingulise hävitamise lõpmatu torm” – see, mis pühib igaveseks minema vanad tegutsemisviisid ning asendab need uutega. Ta uskus, et ettevõtjad on purustava innovatsiooni kandjad – inimesed, kellele antakse esimesena tulevikku näha ning neid kes muudavad selle elujõuliseks ettevõtluseks. Samuti väitis ta, et ajalugu kiirendab asjade kulgu. Vanu teguviise hüljatakse üha kiiremini. Muutused toimuvad katkematult.. Äriinimesed leidsid pidevalt, kuidas maapind nende jalge alt kaob.”

Menüüs: „Kaakasupp“, Puupardipraad ja Positiivsuslaks

Möödunud nädal oli imeliselt sündmusterikas, taustana tavalise sügis(poliit)laada odavpakkumiste kõrval oli ka tuumakamaid tegemisi. Esmalt muidugi Euroopa digikokkutulek, millel osalesid paljud määramatu tuleviku määrajad. Eks digimaailm ongi määramatu (areng ju), kuigi määrab meie tuleviku. Kui te just põlismetsa küttkorilane ei ole, siis on tänapäeval teie edu (või vähemalt mugavuse) aluseks kindlasti mingi digividin, mis aitab jõuda tubli tulemuseni. Kusjuures mitte ainult jõuda, vaid ka aega kokku hoida, väärtustada. Just see, inimeste aja väärtustamine, lisaaja, kui suurima ja pöördumatu ressursi kinkimine, oli mitmete ettevõtjate sõnum suurkonverentsil „Äriplaan 2018“. Muide selle mõtteviisi sünnist ja arengust oli näiteid ka mulluselt konverentsilt. Tore, et mõte on kinnistunud ja hoo sisse saanud. Kui mullu oli peamiseks „ajatootjaks“ nauditav kaugbussiliiklus, kui liikuv kontor või meelelahutuskeskus, siis tänavu oli valik juba laiem. Aja „juurdetootmise“ võimaluste tutvustamine oligi edukate ettevõtjate põhisõnum. Nad olid teinud ei millestki midagi, ikka kohe päris palju midagi. Midagi, mida võib nimetada millekski, mis on meie tulevikumootori aluseks. Määratlenud oma määramatuse. Pean tunnistama, olin vaimustuses. Oeh, akud said täidetud nii rohke positiivsuslaksuga, et peaksid vastu pidada kevadise  Tuulelohe suurkonverentsini, seal saab jälle positiivsust laadida.

Peamise Ministri kõne

Positiivset tulevikuvaadet õhkus ka  Peamise Ministri (PM) kõnest. Hea kõne.  Innustav, mõistev, tulevikkuvaatav, peadpaitav: „Soovin alustada tänusõnadega kõigi ettevõtjate aadressil. Ettevõtjaks hakkamine on suurima ebakindlusega silmitsi seismine. Teil on oluline ja tähtis roll meie ühiskonnas. Meie ühiskond peab õppima ettevõtjaid ja ettevõtja ametit enam austama.“ Vaat niimoodi. Ja lisas veel tagasihoidlikult et poolaasta 5+% majanduskasv oli rõõmustav, kuid vajame pikaajalist majanduskasvu. "See ei ole peidus valitsussektori eelarves, vaid ennekõike erasektori tarkades läbimõeldud innovaatilistes otsustes.“ Mööndes siiski hillitsetult, et eelarve kaudu on valitsus vaid pisut kaasa aidanud. Väga maitsekas. Tähtis oli PM äratundmine, lausa  tõdemus, et „Olen nüüdseks õppinud, et avalikus sektoris on vaja meelelaadi muutust, suuremat usku majanduskasvu prioriteeti, kuid see ei sünni üle öö. Majanduskasvu prioriteet peaks olema iga ametniku prioriteet.“ Vau! Kui sellesse tõdemusse lisada, et samasugust prioriteedi seadmist vajaksid eelkõige  poliitinimesed, siis oleks võimalik ka riigireformini jõuda ja prioriteedid tõeliselt paika saada,  Mis aga peatähtis, PM rõhutas eneseusu vajadust: „Eesti majanduskasvuga seoses jagan seisukohta, et meil peab olema rohkem eneseusku.“. Just-just,  usu, meeleolu,  küsimus on tihti põhiküsimus. Paljud juhid on seisnud probleemi ees, kuidas oma inimesed tuua välja meeleolude langevast spiraalist. Muuta meeleolu, lülituda positiivmootoritele, see on iga juhi proovikivi. Lahendusi on vastavalt ajale ja oludele palju. R. Reagan  pidas usu, eneseusu, küsimust tähtsaks ( kui mitte tähtsaimaks) komponendiks arenguaugust väljatulekul: „ (…) minu jaoks tundus kõige suurem probleem hoopis selles, et Ameerika oli kaotanud usu iseendasse. (…) Meile räägiti, et me peaksime oma ootusi allapoole kruvima; Ameerika ei saa enam kunagi nii jõukaks kui varem ja seda ei oota enam helge tulevik. Ainult, et mina ei olnud sellega nõus. (…) Meil tuli taas leida oma unistused, eneseuhkus ja uhkus kodumaa üle, see optimism ja usk paremasse tulevikku, mille poolest ameeriklased olid alati teistest maailma riikidest eristunud.” (R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012 lk 171). R. Reaganil oli isegi oma edu retsept: „Lootsin probleemide lahendamisel meie salarelvale: meie tehasetöölistele, farmeritele, ettevõtjatele ja teistele, kes minu arvates suutsid tõestada, et ameeriklastele on omane väga eriline suhtumine, visa püüd lahendada probleeme ja parandada enda, oma laste ja riigi elujärge – ja kui see jõud vabastada teda aheldavaist riigi kehtestatud piirangute kammitsaist, siis teeb see ka lõpu majanduslangusele.” (lk 243) Milline on PM eduretsept tegelikkuses saame näha, kuigi … Kuigi jah, kui seda kõnet uskuda ning võrrelda seda tegutseva mansa sõnade ja tegudega, kas see on ikka … tema valitsus?

Kas see on sama sats, milline tahab tasuta ühistransporti, riigikortereid, mittemaksjate lisamist ravikindlustuse süsteemi ja „annab“ iga kuu rohkem kätte? Millist majanduspoliitikat Dr Riik siis ajab? Kas eelloetletut või sellist nagu Peamine Minister meile maalis? Mnjah, segane lugu, aga kõne oli hea. Ladus kuulata. Positiivne.

Andmisrõõm ja võtmiskihk

Ometi pole see ükskõik millise majanduspoliitilise suuna me valime, sellise mis võtab arengutahte või sellise mis innustab panustama. See on kurb, kuid õpetlik valik, et „nutan, aga valin neid keda iialgi valinud ei oleks“. Hirmutav perspektiiv. Meie kõrgeima võimu esindajad oleme järelikult midagi maha maganud, lasknud poliitturul vales suunas areneda. Energialaksu ei peaks saama vaid ettevõtluskonverentsidel, nagu imelist hõrgutist  vaid Pilvepiir peaks looma keskkonna, kus energialaks oleks põhipaketis. Unistada ikka võib, kuid karta on, et kahe energialaksukonverentsi vahel elame tavalist valimiseelset elu, kuulame tavalist poliitloba. Eh, teate küll - varsti saab kõike tasuta või väga odavalt. Kuidas nii? Dr Riik annab ju.  Öeldakse, et andmisrõõm on kõige suurem rõõm, kuid meil on see asendunud võtmiskihuga. Rõõm ja kihk pole üks ja sama asi, andmisrõõm on meil muteerunud  võtmisrõõmuks. Nüüd enne valimisi on kihus poliitilisi kommionusid ja peibutusparte kõik koht täis. Õhk on tiine lubadustest, nagu kari Piibelehtesid oleks valla pääsenud E,Vilde „Pisuhännast“, kes kõik tahavad meile meie enese raha eest kosja tulla. Tervishioministeerium küll ei hoiata, kuid valimismaakler hoiataks kindlasti, et  kui kommionu teile kinki pakub, siis vaadake sisse ka, ärge hakake kohe kommipaberit lutsutama, see tekitab vaid seedehäireid. Näiteks, kui tulevast aastast jõustub maksureform  mis jätab osadele  inimestele rohkem raha kätte, siis arvestades maksude tõusust tulenevat kaupade ja teenuste kallinemist, võib osutuda, et „rohkem kätte“ nominaalselt on hoopis tühjad pihud reaalselt.  Ostujõud langeb.

Niimoodi lähemegi vastu valimistele, innustunult jälgides peibutuspartide prääksu ja gurmeeks dekoreeritud „kaakasuppi“. Kuid nii nagu kommipaber pole ka „kaakasupp“ söögikõlblik (ära tuleb visata, kajakas, supileem ja lõpuks ka hirmsalt haisev pott) ja ega partki süü ei kõlba. Peibutuspart on nimelt plastist või puidust. Tehislik, noh -  nii et ahjupraeks ei kõlba. Ja muide ega häält ei tee part vaid … jahimees. Aga keegi ei hoiata.

64 eurone valitsus?

Praegu oleksid tulekul justkui kohalikud valimised, kuid suured pidukonnad  ei võitle KOV valimistel mitte ainult kohaliku võimu eest vaid valmistuvad ka järgnevateks Pilvepiiri valimisteks. KOV valimistsükkel on nagu treeninglaager enne suurvõistlusi. Nii, et valimiskampaanias on rohkem juttu maailmaparandusest, kui maapoe vajalikkusest. Näiteks on kõik koalitsioonierakonnad välja toomas oma erilist panust maksureformi liidrina, kuigi sellel reklaamil pole mingit puutumust küla virtsapumba remondi vajadustega, mis on kohalik küsimus. Ei möödu ilmselt ühtegi üritust, kus keegi ei ütle mesimagusa (vali-vali-mind) näoga, et me anname inimestele reformiga, iga kuu 64 EUR rohkem kätte. Mnjah, tuleb tunnistada, et sissetulekute alumine ots on meil otsatult niru, kuid kui me tõstame tulumaksuvaba miinimumi või „anname kätte“, siis keda me aitame? Tegelikult aitame? Hädalisi tuleb muidugi aidata, see ongi üks inimlikuks olemise tahke, kuid aitamisel ja aitamisel on vahe. Meetmed „rohkem kätte“ on küll esmaseks abiks, kuid tsementeerib vaesust. Tsementeerib ka majanduse mahajäämust. Kui Dr Riik hakkab läbi meetmete „rohkemkätte“  aitama hädas inimesi, siis ei aita ta tegelikult neid vaid ettevõtjaid, kes teevad tooteid, mille hind on madal ja palgakomponent on konkurentsivõimetu. Dr Riik kompenseerides osa konkurentsivõimetute ettevõtjate toodete palgakomponendist tsementeerib arengupeetust, tekitades uue nõudluse. Nõudluse tootmise doteerimiseks. Varjatult.

Ärist oled sina võetud ja ärisse pead sina minema. (Majandusvalla vanasõna)

Majanduses ei ole niimoodi, et võtame sealt maksudena välja elumahla ja kõik on õnnelikud. See on pigem parun Münchhauseni vääriline trikk. Muinasjutuks, mitte uskumiseks, mõeldud. Kui Dr  Riik võtab majandusest raha maksudena rohkem välja, siis peavad ettevõtjad tulude kadu kuidagi kompenseerima, muidu ollakse investeerimisvõimetud, konkurentsivõimetud, pankrotiküpsed. Harilikult toimub see hinnatõusuna (palgakärpena, automatiseerimisena jne), ehk te saame küll rohkem kätte, kuid osta saame sama palju, miinus ümberjagamiskulu. Statistikaamet on teada andnud, et eelmise aasta augustiga võrreldes mõjutas tarbijahinnaindeksit enim toidu ja mittealkohoolsete jookide 6,4% kallinemine, mis andis kogutõusust üle kolmandiku. Alkohoolsed joogid ja tubakas andsid kogutõusust viiendiku, millest kolm viiendikku andis 28% kallim õlu ja ühe viiendiku 8,6% kallimad tubakatooted. Bensiin oli 9,5% ja diislikütus 10,2% kallim kui mullu. Eluase on kallinenud 4,2%. Siit ka suure ringi küsimus, keda kõige rohkem mõjutas ülalnimetatud kaupade hindade tõus? Kellele „head“ tehti? Ettevõtlus … Ettevõtlus lonkab, kohaneb, rivistub ümber ja ringleb edasi ehk mille Dr Riik majandusest välja võtab, selle peab majandus välja võtma tarbija taskust, et seda tagasi panna laiendatud taastootmisse. Vaat selline lugu. Lõppkokkuvõtteks ei võta Dr Riik maksuraha mitte ettevõtjatelt vaid tarbijatelt.

Ütle mulle oma valimisloosung ja ma ütlen …

 Poliitinimesed, vaadake oma valimisloosungile otsa ja küsige endalt, kas te tahaksite endale sõbraks kedagi, kes teile sellise loosungiga „serva püüab teha“? Ei taha? Isegi tunda ei taha? Õige. Miks te siis ise sellise lootusetu loosungiga ringi kihutate? Teie ülesanne on tulevikuvisiooni kujundada, mitte banaalsusi või lausa rumalusi rõkata.  „Tuleviku kujundamiseks peab firma esmalt tulevikku ette kujutama ja töötama välja visuaalselt ja verbaalselt veenva tulevikupildi.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 lk 107). Millist visiooni meile poliitturul luuakse? Milline on  pidukondade kõige enim esitatud lause? Ei tule meelde? Lausa refrään, mis passib iga jutu algusse, lõppu või vahele lükkida? Ikka ei tea? Muidugi  see, et saate 64 EUR kuus rohkem kätte. Seda mantrat korrutab Dr Riik meile söögi alla ja peale ja teie ei mäleta? Häbi. Kuid see pole naljaasi, kuidas kujutletakse ette tulevikku. Kas mäletate kuidas kujutas tulevikku ette RR? Milline oli tema salarelv? Lootus  tehasetöölistele, farmeritele, ettevõtjatele jne, kes suudavad tõestada, et neile on omane visa püüd lahendada probleeme ja parandada enda, oma laste ja riigi elujärge. Ta visualiseeris tuleviku ja tegi selle järgi. Meie visualiseerime tulevikku 64 EUR ümberpistmisena ja tasuta nännina. Ümberjagamise ümberjagamisena, mitte heaolu rohkendamisena ? Kas selline ongi tulevik? Visoon? Ei see on miraaž.

Majandusinimesena tahaks analüüse näha, kuid meile pakutakse vaid poliitilisi otsuseid, koleplakateid ja hüüdlauseid. Segadusse ajavad nii lubadused, kui kandidaatide kuuluvus.

Kõik pakuvad paremat elu ja vägevaid maailmaparanduslikke ideid. Tore, kuid … Kuid kui äris on reklaami eesmärgiks tarbijale midagi müüa, siis poliitreklaamid jäävad kuidagi segaseks. Kuidas peaks kõnetama Kopli trammis sõitvat reisijat teadaanne et nüüd tehakse õige pööre? Mis pööre, kuhu? Reisija tahab ju Koplisse, mitte rööbastelt maha pöörata. Millisest pöördest teda teavitatakse? Õige pööre on ju liini otsas, kõik teised pöörded on valel ajal, vales kohas. Nii, et pööramise värk ei ütle midagi, täpselt samuti nagu enamus teisigi pidukondade üllitisi. Igav ja ei kutsu ostma. Visioonitu. Tegu oleks nagu mingi klubilise tegevusega, mille ilust saavad aru vaid selle liikmed. Eh, üks tohutu laat, edevuse laat.  „Igas maailmaparandajas ja impeeriumiloojas varitseb edev loom, kes uhkeldab oma sabasulgedega. Ja igas demokraatlikus valitsuses on kari isahirvi, kellel on jooksuaeg ning ootavad võimalust sarvi ristata ja end avalikkuse ees lolliks teha. Sest ei armastus ega raha pole need, mis maailma liikuma panevad – selleks on edevus.“ (M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015 Lk 135). Just, edevus ruulib valimishooajal.

Vali minu edevus

Enamuse valimisplatvormide kohta võib öelda: „Tema manifest on nõnda kergekaaluline. Et pudenes laiali juba  kampaanianädalaga. Ta pole ühtegi uut ideed välja käinud. Tema ainsaks plaaniks on käed kokku panna ja palvetada, et venelased ega ametiühingud liiga valjult ei peeretaks. Kas sa arvad, et seda see riik tegelikult tahabki?“ (M. Dobbs „Kaardimaja“ (L. Liides & Tänapäev 2016) Lk 22). Kuidas teiega on, olete sellega rahul?
Õnneks pole meie olukord nii hull, on ka täitsa mõttekaid lähenemisi. Siiski kaovad need kuidagi Suurnägude ja Koleplakatite varju. Tundub, et üldpildis jääb kõlama ka ülemaailmne ja üleriigiline muremühin. Ega siin pole ka midagi imestada varju püütakse heita järgmistele Pilvepiiri tenderile.

Miks on poliitinimesed seda usku, et mida suurem pilt ja segasem silt poliitkaubamajal, seda suurem on võiduvõimalus? Kohati jääb arusaamatuks, kas oleme kirjaoskaja rahvas (veel) või vaid pildivaatamise, koomiksirahvas. Ei ole. Hea küll, valima ju peab, olgu või edevust, kuid pole ükskõik millist edevust valida. On odavamaid ja kallimaid edevusi.„Ta võis anda raha vaid ühele hääletajale, võttes selle teiselt. Selleks et Paulile maksta, pidi röövima Peetrit.  Aga vargus ei ole mõrv ja suur osa demokraatliku riigi kodanikest mitte ainult ei lepi väikese vargusega, vaid nende jaoks oleks see lausa teretulnud – eriti kui seda tehakse nende endi huvides. (…) Demokraatliku varguse loogika seisneb selles, et alati on rohkem hääletajaid, kes maksuraha saavad, kui neid, kellelt võetakse. See ongi tegelik põhjus, miks demokraadid toetavad „vaest inimest“ – neid on rohkem; nende hääli saab odavalt osta.“ (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 189). Nii, et hääli ostetakse odavalt, kuid edevusel on oma hind. Selle üle peaksimegi juurdlema,  kas peaksime valima kallima või odavama edevuse? Kuid kurbloolisus on selles, et me ei tea kui kalliks läheb odav edevus. Seepärast kuulake väga hoolikalt, millist edevust teile poliitkaubamajas pakutakse ja … Ja kui pakutakse, siis on mõistlik teha vahet, kas pakutakse meile meie visiooni või olete ise visioon võimule pääsemiseks, lihtsalt odav kaup poliiturul? Vahetusraha võimu manu.

Valimismaakler soovitab: ärge valage diislit bensumootorisse

Valimiskampaania on tavaline turuvõitlus ja valimised vaid ühe hanke võitmise küsimus. Turu põhireeglid on lihtsad. Nagu teate on loomuliku turu käitamise kaks põhimehhanismi: konkurents ja selle vastukaaluna tarbija omaosalus ning aktiivsus. Kõik muud regulatsioonid on vaid nende kahe derivaadid. Klassikaliselt alustatakse konkurentsisituatsiooni uurimist kaubaturu ja turuosaliste määratlusest. Poliituru osaliseks on … Vaat see on hea küsimus. Poliitturg on keerukas ja mitmekihiline nagu päristurgki. Võrdleme poliitturgu näitlikustamiseks mootorikütuse turuga. Mootorikütuse turul on mitmed kihid, mis algavad toornaftast, rafineerimistehastest, hulgimüüjatest, jaevõrgust ja nende vahele mahub veel lugematu hulk logistika, transpordi ja ladustamisteenust. Kõik see moodustab suuremas plaanis kütuseturu, kuid kütuseturg võib olla ka lokaalne, kohalik bensukas, sest see pole asendatav (nagu KOV) või jaguneda kütuse liigi – bensiin, diisel järgi. Miks? Ehhee, „bensumootorisse“ diislit ju ei valata. Pole asendatav. Elementaarne. Valad vale kütust ja mootor ongi mokas. Nii on ka poliitikaturul eri kihid ja erinev otstarve: Pilvepiiri erakonnad, kohalikud valimisliidud, MTÜ-d, seltsid, valdkonnaliidud, isegi üksikkandidaadid (nagu FIE) ja nende vahel hulk logistikuid alates massimeedikutest ja lõpetades mainekujundajatega. Kõik nad kujundavad poliitturgu. Kui kütuseturu puhul on selge, et bensiini bensiinimootoris diisliga asendada ega ühest kanistrist samaaegselt seda valada nii bensiini kui diiselmootorisse ei saa, siis poliitturul pole see millegipärast nii selge. Meil püütakse järjekindlalt KOV-de valimise bensumootorisse Pilvepiirivalimiste diislit lisada vastavate tagajärgedega.  Sellise sekkumise tagajärjed võivad olla fataalsed. Töökas asjatundmatu sekkumine võib olla surmav: „Mitu kuud järjest leidsid ühe Lõuna Aafrika Vabariigi haigla õed hämmastusega, et ühes ja samas voodis on igal reede hommikul üks patsient surnud. (…) Lõpuks avastas haigla juhtkond, et igal reede hommikul tuli koristaja palatisse, võttis seinakontaktist välja patsiendi hingamisaparaadi pistiku, ühendas sellesse kontakti oma põrandapoleerija ning vahatas põrandaid. Kui ta oma koristustööd lõpetanud oli, pani ta hingamisaparaadi ja tilgutid tagasi kontakti ning lahkus, teadmata, et patsient on vahepeal juba surnud.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 lk158). Teil tõmmatakse juhe välja ja keegi ei märkagi. Mnjah, piinlik lugu

Kõigevägevam, Kõrgeim võim ja Kuningas 

Mulle ei anna rahu see mitmetoolivärk, no mitte kuidagi ei anna rahu. Kõrgetest kantslitest on maha hüütud, et poliitinimeste põhiseaduslik õigus on ennast ülesse seada alates liiduparlamendist kuni külavanema postini. See võib ju olla seaduslik, kuid minu silmis on see moraalitu. Eneseupituslik. Maitsetu. Mina oma piiratud ettekujutusvõimes, kuid ilmselt ka liigses enesekriitilisuses, ei kujuta ette, et mina suudaksin üheaegselt teha tõhusat tööd nii Pilvepiiril, kui vallakogus. Midagi jääb ju tegemata, kui kindral läheb tegema seersandi tööd, siis jääb ju kindrali töö tegemata ehk kindral ei teeni oma palka välja.

Kuidas siis võib olla niimoodi, et moraalitu tegevus on ühtlasi seaduslik? Kuid on.  Nipp on selles, et me ise oleme ilu tegijad nagu ütles Vanema Marie. Iga asja kohta polegi vaja seadust,  on osa asju mida tuleb teha ise, kus tuleb kasutada oma juba olemasolevaid loomulikke õigusi. Vaadake, Põhiseaduse järgi on rahval st meil teiega (poliitturu klientidena) kõrgeim võim, kuid … Kuid kas me kasutame seda? Kas see on võimu kasutamine, kui kujutame ette, et puupardid lendavad ja viriseme, et keegi need ära keelaks? Aga miks me üha uuesti ja uuesti usume, et need pardid lendavad? Mugavusest? Rumalusest? Laiskusest? See pani mõtlema. Seega alustame algusest: vastavalt Põhiseadusele on kõrgeima võimu esindajaks rahvas st meie. Vastavalt majandusteooriale on klient/tarbija kuningas st jällegi meie. Hm, milles siis küsimus, miks me ei kasuta oma kõrgeimat, kuninglikku võimu? Miks ootame, et „keegi“ tuleks ja reguleeriks? Mida? Puuparte? Puupardi regulatsioon? Või puupea regulatsioon? Imelik, miks anname oma õiguse niisama lihtsalt käest? Siis tuli meelde Raamatute raamatu motiiv , mil läätseleeme eest anti ära esmasündinu õigused. Siinkohal sattusin raamatule, mis arutles inimese vaba tahte ja jumaliku kõikvõimsuse vahekorrast, et mis see inimese tahe loeb, kui kõik toimub vaid Kõigevägevama tahtest lähtudes? Ma ei ole nendes filosoofiates eriti kodus (olen pigem ajaloohuviline), kuid  „Milton laseb Jumalal seletada, et ta lõi inimese „õigeks ja õiglaseks, /Et ta jaksaks seista, aga vabaks, et langeda“. (Freedman „Strateegia“ Grenader lk77). See tundub huvitava selgitusena. Kui panna see mõte konteksti meie Põhiseaduse väe ja kliendi  kuningliku õigusega, kas me oleme siis vabalt langemas? Kuid miks me peaks langema, kui  Põhiseadus on andnud meile õiguse (pannud lausa kohustuse), teha valikuid. Põhiseadus teeb meist valijatest (poliituru klientidest)  kunnid ehk poliitinimene,  „Ükskõik kus sa oled, klient võib su vallandada.”. (G.Burch „Vastupanu on tulutu” „Ilo” Lk 99/100). Vaat selline lugu. Meil on vaba valik vallandada puupardid ja kaakasupikokad. Seda kuninglikku õigust peamegi kasutama, mitte keegi teine ei tule meie eest valikuid tegema ja oma esmasündinu õigust ei tasu läätseleeme ja lobajutu eest ära anda. Vaid puupeadele on vaja puupardi seadust, lihtsal tärge valige puuparte. Valimismaakleri kinnitusel, järgmine kord ei tule ükski puupart teie kuninglikku valimisrahu ja eesõigust himustama. Poliitilised puupardid, erinevalt puupeadest, õpivad ruttu. Väga ruttu.

Turu tundmatus ja tobureklaamid

Nagu ma ennegi olen arvanud on valimiskampaania tavaline turuvõitlus valimised vaid ühe hanke võitmise küsimus. Sellel hankel kehtivad peaaegu samad reeglid kui päristurul, kuid poliitinimesed ei saa sellest aru, pidades seda millekski eriliseks. Omaenese mulli kinni jäämine on alati ohtlik. „Kui tippjuhatus ei ole võimeline mõistma „lihtsaid” inimesi ja „tavaliste” klientide soove, ei saa neid soove enne teisi konkurente rahuldada. „ „Selleks, et tagada tootearendusmeeskonna võime mõista potentsiaalseid kliente, vastav Honda töörühma liikmete vanus ostjate sihtgrupi vanusele, kellele toode on mõeldud.” „Ühendriikidesse saadetud rühm, kes oli võtnud huviorbiiti pakiruumid, veetis terve päeva Disneylandi parkimisplatsil ja vaatas, mida inimesed auto pagasiruumi panevad, missuguseid liigutusi seejuures teevad. Honda ei palganud mõnda teist turu-uuringute firmat, et see annaks statistilise ülevaate pakiruumi kasutamisest. Tema vahetum lähenemisviis päädis viimaks pakiruumi uue disainiga.” „Asi on selles, et kõige ettenägelikumad otsused sünnivad klientide tundmisest – see aga tähendab, et kliente peab tundma isikliku, mitte vahendatud turu-uuringute põhjal” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 lk 129)

Kokteiliretsept 

Eriti huvitavaks läheb, kui kõik need loosungid kokku panna. Mis  juhtub, kui koalitsioonid moodustatakse. Kas me saame siis ühtselt, tugevalt õigepöördeliselt kraavi keerava vallavalitsuse, või õigesti tuld andva või meie teeme õiged kraavid? Segasumm on läinud nii segaseks, et isegi erakondlased ei esine enam oma erakonna nimekirjades (häbenevad?) lisaks veel seegi, et kandideeritakse sinna kuhu kunagi tööle minna ei kavatsetagi. Mnjah, segane värk. Sügisene aeg ja pardiparved püüavad soojale maale (kohale) lennata, kuid ettevaatust. Pardid pole mitte ainult kaunid linnud vaid ka üks enimlevinud lennuõnnetuste põhjustaja. Seega kui peibutuspart teile lennul mootorisse lendab, siis …on asjad halvad.

 Ega sellel poliitkaubamajas, mis seekord kisub külalaadaks, targemat teha ei ole kui INIMEST valida.  Parem veel, kui kohalikku inimest. Mõelge ise, kui te valite Künkaotsa Kalle Pilvepiirilt, kes käis teile küll oma pidukonna ilmavaadet tutvustamas, siis selline teadasaamine on ikka kasuks, kuid Kalle ei tule teie valda uueks looma. Tema sõnade õhuvool toob vallajuhiks hoopis Sauna Antsu, vana vinguvenna. Teie esmaseks valikuks peale Kallet oleks olnud Malle, kuid … Kuid püha müristus, miks te siis valisite Antsu, mitte Malle. Peibutuspartide püüdmisel saate ilmselt mitte pardiprae vaid „kaakasupi“. Kajakasupi keetmist te ju teate? Kõigepaelt viskate leeme ära, siis kajaka ja lõpuks ka poti (see haiseb nii pöördumatult, et isegi mördi segamiseks ei kõlba).  Mõnda meist on haaranud juba selline meeleheide et „nutan aga valin … selle keda enne kunagi poleks valinud“. Kuid see on kõige kiirem retsept kaakasupi keetmiseks, sest ka teised mõtlevad, et nutan aga …

Päripäeva paradoks.

Üks väga õpetlik paradoks on selline: haige inimene võtab rohtusid, kui (haige) inimene ei võta rohtusid, siis kas ta on terve? Mingi sarnase paradoksi otsa komistas ka majandusleht Päripäev oma valimissoovituses. Nad soovitavad valida neid keda nad mitte mingil juhul ei valiks.  "Need keda me ei valiks" (NKMEV) majanduspoliitikas pole midagi liberaalset ja see teeb meile muret. Me peame rumalaks NKMEV soovi otsustada inimese eest, mida ta peaks sööma ja jooma. Meile ei meeldi NKMEV majanduspoliitika, aga me hindame erakonna selgroogu inimlike põhiväärtuste kaitsmise küsimustes. Kas me oleksime siis valmis tõesti ka riigitüüri juurde, näiteks peaministrierakonnana lubama NKMEV, kes – olgem ausad – majandusest mitte midagi ei taipa? Erakonna, kelle ainus majanduslik mõte on maksude suurendamine, raha ümberjagamine, ilma sügavama mõistmiseta, kuidas lisaväärtust luuakse? Ei. Meie soovitus kehtib ühekordselt kohalike valimiste kohta Tallinnas.“ Paras sulleTallinn saad nende asemel, kes majandusest midagi ei taipa, need kes majandusest midagi ei taipa.  Paradoks missugune. Värske. Bravo. 

Kui ma juhtusin suvepoole lugema Päripäevast artiklit, et "Nutan, aga valin ... need keda ma kunagi valinud ei oleks", sest need on ainsad, kes on jäänud mingitele väärtustele kindlaks, siis mõtlesin, et vaesekene, inimene on segauses. Ikka juhtub. Vahel oleme me kõik segaduses. Kuid kui Päripäev tuli välja oma väärtusi väärtustava valimissoovitsega, siis olin sügavalt hämmingus. Kirjutada, et need keda kunagi ei valiks ja kes on majanduslikult täielikud .... needsamused, siis ... Siis on mul küsimus, kuskohas asub sellisel üleskutsel väärtuspõhine maailmakäsitlus? Seda pole. Ajalugu on täis halejutte nendest, kes võitlesid väärtuste eest neidsamu väärtusi oludele ja ajutiselt ohvriks tuues. See ei ole väärtus, et on küll rumalad, kuid toetame neid seekord. Just niimoodi väärtusi maha mängitaksegi. Ärge valige neid kedate mitte mingil juhul ei valiks. Valige kindlasti, kuid käige valimisnimekirjad läbi nagu tiheda tingukammiga, kellegi te ikka leiate, keda usaldata. Teda valigegi. Ärge nutke ja ärge minge sellele libedale tele, et ma seekord valin tobud, ehk järgmine kord ... Sellise stsenaariumi järgi järgmist korda ei pruugi tulla. Tobud on visad.

Alandlikkusest meelest ja tegude ülevusest

Seega me ise loome tulevikku. G Washington ja T. Jefferson panid aluse traditsioonile, et presidendil on sünnis riiki juhtida kaks „hooaega“ (seaduseks sai see tava alles peale seda, kui F. D. Roosevelt neljandat korda ametisse valiti). Suured riigitegelased ise kujundasid  demokraatiat kaitsvaid tavasid: „ Vaadates tagasi minu valitsuse ajal toimunud sündmustele, võin öelda, et ma pole kunagi tahtlikult eksinud. Sellegipoolest olen liigagi teadlik oma vigadest, mis lasevad mul järeldada, et olen võib-olla palju vääratanud. Millised need vead ka poleks olnud, palun ma härdalt Kõigeväelist Jumalat, et ta hoiaks ära selle halva, mis taolistest vigadest võib kaasneda, või leevendaks seda. Samuti loodan, et riik ei lakka kunagi olemast mu vigade suhtes salliv ja et pärast seda, kui olen elust nelikümmend viis aastat pühendanud oma riigi ausale ja innukale teenimisele, vajub mu väheste oskuste süü unustuse hõlma, nagu ka ma ise taandun peagi puhkuse häärberisse.

Toetudes nii selles küsimuses kui ka muudes asjades riigi headusele ja olles ajendatud selle vastu lõõmavast armastusest, mis on nii loomulik inimese jaoks, kes näeb selles riigi enda ja eelnevate põlvkondade kodumaad, ootan rahulolevalt oma taandumist, pärast mida saan nautida segamatult oma kaaskodanike keskel vaba valitsuse heade seaduste soodsat mõju. Vaba valitsus on mulle alati kõige südamelähedasem ning see mu uskumist mööda autasu meie ühise muretsemise, ühiste tööde ja ohtude eest. („Kõned, mis muutsid maailma” Pegasus 2006 Lk40 G. Washington Hüvastijätukõne 17 sept. 1796) Mnjah, Suurmees. Teadis millist visiooni luua. Sellisele inimesele ei tule ilmselt pähegi, et kandideeriks maailmavaateid tutvustava laadatuuri raames ka Sopaaugu küla kapellmeistriks.

Nii, et meil poliitturu klientidel, kunnidel ja kõrgeima võimu esindajatel on võim ja voli talitada täpselt niimoodi nagu tahame, kui tahame valime puupardid ahju panekuks (pean silmas kütmiseks) kuid vabatahtlikult „kaakasuppi“ ei peaks me küll sööma. Valima peame, sest valimata jätmine on ka valimine - oma õigustest loobumise valimine.

Kokkuvõtteks

Kui valite, siis mõelge, mida me tõeliselt vajame. Pikemas perspektiivis. Me ei vaja mitte ümberjagamisteenust Dr Riigilt ega KOV-lt, me vajame majanduskeskkonna loomise teenust, mis võimaldaks meil aega juurde toota ehk laenates Peamise Ministri konverentsil öeldut – prioriteedid paika. Mis aga puutub poliitturu  üldisesse seisu, siis arvestades seda, et paljud on valimiste eel seisus et „nutan kuid valin selle, keda mitte kunagi poleks valinud“, seda, et poliitinimeste ainukeseks ideeks on kujunenud kuidas meie enese rahaga meile kosja tulla, visioonitus, seda et pidukondlased kindralitest kokkadeni hüppavad üle vastasleeri näitab, et turul on tekkinud koht uue toote jaoks. Turg on tõsistest tulevikutegijatest, positiivmootoritest tühi.  Mina valin kasutades oma kuninglikke õigusi menüüst igatahes Positiivse Energialaksu.

Targutusi:

S. Plohhi „Viimane Impeerium“ Varrak 2016

Lk 238 „“Ja milline oleks minu koht selles liidus? Kui asjad on nii, siis ma lahkun. Ma ei kavatse hulpida nagu julk jääaugus“ Gorbatšovi jaoks oli vastuvõetamatu liit, milles ta olnuks Jeltsinist sõltuv ja saanuks etendada üksnes oma rivaali abistaja rolli. Jeltsin aga poleks talunud liitu, milles Gorbatšov ütleb talle, mida tuleb teha“ 2.12.1991 

Dan Hill „Tõe kehastus“ Fontes 2005

Lk 23 „Tõde on aga selles, et me ei osta autot, lugedes käsiraamatut selle mootorist. Me tonksime jalaga rehve, istume rooli taha ja teeme ühe proovisõidu. Püüd saavutada poolehoidu informatsiooni abil on vastuolus ajastu vaimuga, meie ihaga meelelise stimulatsiooni järele.“

Lk 42 „Müüge alati lootust. Tarbijana me igatseme sellise järele, mis tõstaks meie igapäevase eksistentsi teise, kõrgemasse ja rikkamasse sfääri. Sellist lootust võiks küllap pilkavalt pidada fantaasiaks või koguni pelgaks isekuseks ja nautlemiseks, kuid nii talitada oleks väär. Evolutsioonipsühholoogia meenutab meile, et inimesi kihutab tagant soov tunda ennast hästi. Eneseusaldus on sageli liivale rajatud, kuid hea enesetunne annab evolutsioonilise eelise, sest see süstib inimestesse teatava vitaalsuse, mis omakorda meelitab ligi sõpru ja liitlasi

Sellel reeglil on siiski kaks tähtsat lisatingimust. Esimene on see, et ehkki firma peab alati müüma lootust, võib ta seda teha ka hirmu müütades – tuletades meile sellega meelde midagi, mida me loodame vältida. Teiseks lisatingimuseks on see, et lootust müües peab firma sisendama usaldusväärset turvalisust.

On vana tõde, et miski ei peta julmemalt kui valelootused. Tulemus? Tarbijad maksavad firmale halastamatult kätte, kui see annab oma turundusaktsiooniga lubaduse, mida ei suuda täita.“