Hinnasignaal, kui südametukse

Hämmastav on inimlik võime uusi teadmisi mitte ära tunda ja vanu teadmisi unustada. Muidugi ideaalne lahendus on see, kui tuntakse ära uued lahendused ja kasutatakse ära iidseid kogemusi. Kunagi seisis Maa meie kujutluses kolmel elevandil. Eh, oli pealegi lapik. See oli loomulik, siis avastati, et äkki polegi lapik vaid on ümar, kuid on kõige teadaoleva keskpunkt. Jälle loomulik, meie maailm ei tundunud ühe suure kelgumäena, mille külge mööda on vahva liugu lasta. Siis … Aga osa inimesi usuvad senini, et Maa on lapik. No ja siis? See ei sega ei neid ega meid. Kuid kui me kujutame ette majandust, niimoodi, et me võime administratiivselt ja poliitiliselt kujundada hindu, siis oleme küll leiutanud mingi erilise „eestikesksemaailmapildi“. Kõik meie tegevused maksustamisel ja „tasuta“ teenuste osutamisel mõjutavad turge. See omakorda mõjutab hindu, tuues või viies meilt turgu, raha, töökohti. Oige hinnamehhanism on hulka tähtsam võrreldes sellega kas Maa on lapik ümar või midagi muud, ja muide Eesti ei ole maailma keskpunkt  vaid osa maailmast 

Targad rumalusi hindamas

Järjekordne Nobeli preemiate jagamise aeg on käes. Paljud asjad jälle üle mõõdetud ja läbi uuritud. Silma jäid füüsika- ja majanduspreemiad saanud teemad.  Nobeli füüsikapreemia saadi Laserinterferomeetrilise Gravitatsoonilainete Observatooriumi arendamise eest. Põhimõtteliselt tekitavad gravitatsioonilaineid kõik liikuvad kehad, kuid mõõtmiseks piisavalt tugevate lainete tekkeks peab mängus olema väga suur mass ja sündmus. Sellised on näiteks täheplahvatus, mustade aukude ühinemine jne. Ütleme, et vana asi, mille juba Einstein välja arvutas, sai lõpuks ära mõõdetud. Tore. Majanduspreemia sai R. H. Thalerle rumalate otsuste uuringu eest, mis ju ka pole uus teadmine, kuid oli teaduslikult tõestamata. „Thaler on näidanud, kuidas inimese omadused ja iseloomujooned mõjutavad süstemaatiliselt tema otsuseid ja sellega ka turgu. Täpsemalt keskendub ta oma töös piiratud ratsionaalsusele, vähesele enesekontrollile, sotsiaalsetele eelistustele ning kuidas need isikuomadused mõjutavad turgu.“ Vägev. No ega nobelistide avardatud maailmapilti saa lasta raisku minna, katsume seda kasutada igapäeva mõistmiseks. Kas meil ka mustade aukude kokkupõrge mingeid võnkeid annab ja kuidas on see seotud rumalate otsustega. Nagu Vanaema Marie ütles: "Kaeme perra!"

Hinnasignaal, kui südametukse

Majandusotsustes on signaalide lugemine ja enesekontroll ülimalt tähtsateks osisteks. Hinnasignaal on majanduses üks imeline asi, see on nagu südametukse, andes teada nii  heast tervisest kui ka ülekoormusest, rütmihäiretest, koormustaluvusest. Loomulikul turul on hinnasignaal tohutu infopank, reguleeritud turul, kui monotoonne metronoom – „tik-tak“. Kui hinnasignaali ei ole, südametukset pole, siis ... Mingiks ajaks võib hinnasignaali (loe konkurentsi) ja südametukset imiteerida keerukate kompenseerivate (doteerivate) süsteemidaga, kuid tulemus on ikka sama. 

 Meil peaks olema meeles (kuid kipub ununema) omaosalus sellises eksperimendis. Mõelge, miks Kõigi Vaevatute Lõputu Õnneriigi eksperiment  täielikult põrus? Paljud on kirjutanud selle riigi hävingu oma võidukontole, kuid üks komponent oli kindlasti see, et selles süsteemis puudus konkurentsi elustav säde ja puudus hinnasignaal. Minu ülemus, komitee esimees, tore, kuid eluvõõras inimene, esitas mulle korduvalt ehmatamapanevaid küsimusi a`la kas meil tõesti pole poes müügil suitsuvorsti (seda oludes, kus ka keeduvorstiga oli raskusi). Ükskord suutis ta mind täielikult paralüseerida küsimusega, kas meil poes ikka on piisavalt suitsuangerjat. Püha müristus, suitsu angerjat?  Poes? Tavalises poes? Kõigile? See oli iga pidulaua püha graal, sest seda sai ainult tutvusega. Suure tutvusega. Miks? Sest selle hind oli vale. Muidugi ei teadnud minu ülemus sellest midagi, sest ta tuli „lauristiniuulitsast“ (praeguse linnavalitsuse naabrus) autoga Toompeale ja lõunale sõitis (u 89 m) autoga Lossi lõunale. Kõik ülemused sõitsid. Tal polnud kokkupuudet tegeliku eluga, ega hindadega.

Signaalitus

Meie, kes me hindu „tegime“ oli seevastu väga hea ülevaade kogu  … signaalitusest. Signaalituse kasvust signaliseeris perioodiline hulgihindade reform st. et tootmisest tulnud kaupade hinnad olid kordades kõrgemad, kui jae- ehk poehinnad. Iga järgneva „reformiga“ muutus hinnasignaal ikka nõrgemaks nagu kosmosekaugusse suunduv NASA satelliit. Kaupade hinnad ei põhinenud enam nende väärtusele vaid poliitilisel tahtel. Kogu riik muutus tohutuks jagamise,  õigemini ümberjagamismehhanismiks. Jaehindu ei lubatud tõsta poliitilistel põhjustel, sest töötava rahva meeleolu tuli kõrgel hoida. Nii kaetigi jaehinna ja kauba tootmiskulude vahe dotatsioonidest, nagu meilgi püütakse üritada nii tasuta ühistranspordi, riigikorterite jne.  Uute hulgihindade kinnitamine Impeeriumi pealinnas oli täielik labraka-tabraka, mida valdasid ja mille sisus võisid vaielda vaid paadunud kõrgökonomistid. Õnneks oli meil osakonnas selline inimene olemas ja tööstusharude profid aitasid ka kaasa, kuid … Kuid see oli kõik ümberjaotamise ümberjaotamine. Hinnasignaali, kui palju miski toode maksma peaks ju polnud. Toodeti kahte kaupa: defitsiiti ja raiskamist. Vaid turul, vabalt kaubeldes on hinnasignaal ehe, see reguleerib tootmise mahte, loob uusi tooteid. Kui hind on liiga madal tekkib toote järgi justkui nõudmine. Isegi defitsiit, kuid kauba puudust tegelikkuses pole, vaid hind on vale. Tänapäeval ei kurda keegi, et poes pole angerjat. On küll, sest hind on õige. Ja suitsuvorsti on vabalt saada … õige hinnaga. Peegeldab kauba väärtust. Samas kurdetakse, et ronge võiks rohkem olla, kõik ei mahu lahedalt ära. Miks ometi? Eh, ikka seesama hinnasignaal, mis annab valeteadet turule. Midagi ei muutu, tänapäeva ronginduse hinnasigmaal on nagu nõukaaja suitsuvorstil vale. Kui piletihind oleks 3-4x kõrgem, mis on selle õige kulu, siis … Jah, siis oleks rongides ruumi lahedalt. Vaat selline signaal. 

Poliitlobasse sumbunud hinnasignaal.

Veelgi hullem signaalipeegeldus oli Vaheriigi ajal põllumajanduses. Nagu aru saate, siis kui leiva ja räime poehinda poliitiliselt tõsta ei lubatud, siis samal ajal kõik sisendid alates viljast, lihast, kütusest, väetisest, lõpetades metallidega nende hulgihind tõusis. Kuhu see vahe peita? Muidugi dotatsioonidesse. Seepärast oli väheneva majandusvõimekusega riigi põllumajandussaaduste kokkuostuhindu kergitada päris triki värk. Veel triki kui jae- ja hulgihindade ning dotatsiooni vahekorra paikanügimine. Hullemaks tegi asja veel meie põllumehe põline uhkus. Meie võlgu ei võtnud. Meie põllumees teadis ka kolhoosikorra ajal – võlg on võõra oma. Ülejäänud Impeerium võttis nii palju kui sai ja rohkemgi veel. Küsite oma tänaste teadmiste baasil, mis sest imelikku, meie olime vabatmehed ja teised kõik võlaorjuses? Meil ju kasud sees! Kuid ei arvanud ära, majandite võlad kirjutati harilikult viisaaastaku lõpus maha ja kuna nad olid bilansiliselt ebarentaablid siis pidi neile kinnitama muidugi kõrgemad kokkuostuhinnad. Nii, et uhke eesti mees sai kahest otsast lüpsta, nii madalamate kokkuostuhindadega (te saate niigi hakkama) kui ka võlgade (mida polnud) andestamisega.  Ümberjaotamise süsteem langes kokku siis, kui Vaheriik hakkas karskuspoliitikat ajama. Polnud lihtsalt arvestatud, et kogu toiduainete tööstuse dotatsioon kokkuostuhindade-hulgihindade-jaehindade vahe kaeti alkoholi aktsiisimaksust (nimetai käibemaksusk). Ehhee, asenduskaubad mahlade ja mooside näol olid ju ka doteeritavad. Üks poliitiline otsus lõikas läbi niigi vaevalt tuksuva majanduse kägiveeni. Kõik. Lõpp. Signaal oli kadunud algas rabelemine, kaos. Ilmselt peaks see majanduse kollaps, mille keskmes oli hinnasignaali eiramine olema õppetunniks kõigile õppimisvõimelistele majandus- ja poliitinimestele. Igat jama ei tasu korrata. 1989 a alustas Eesti jäätunud (hinnasignaalita) maailmast eraldumise protsessi. Uue majanduspoliitika eesmärgiks oli majandus lahti soojendada, selle üheks mehhanismiks oli hindade liberaliseerimise reform ehk riiklikest ja impeeriumi sõltuvusest hindadest lahtisidumise protsessi. See oli valulik ja võttis neli aastat, ümberharjumine veelgi rohkem, kuid siis olime vabas konkurentsivees. Olime jõudnud koju. Majandusvabadusse.

Eesmärk: Ühine kasu

Tundub nagu oleksime selle õppetunni unustanud  Oleme üle võtmas keerulis-kulukat ümberjagamise suunda. Nimetame doteeritavaid tooteid edulugudeks. No tule seesamune sealtsamusest appi, kas voolikutega alatisse dotatsioonivoodisse aheldatud tegevusvaldkond on edulugu?   Need ei ole edulood, pigem sõrmkübaratrikk. Kuid Dr Riigilt tellitud juhtimisteenus ei ole mingi sõrmkübaratrikk, vaid kodanikena ostame valimistel  ju teenus – juhtimisteenust.  Ei mingit „valitsemist“, ei mingeid „armuande“ vaid tõhusat teenust. Ühise kasu teenust. Me oleme otsustanud ühiselt, et me paneme rahad kokku ja tellime osasid teenuseid  Dr Riigilt (või KOV-lt). Ostame ühiselt turvateenust, päästeteenust, tervishoiuteenust, haridusteenust jne. Oma olemuselt võiks igaüks meist palgata selle teenuse eraldi turult kas palgasõduritelt, kohalikult gängilt või külaposijalt, kuid me oleme otsustanud, et osa teenuseid on meil kindlam, kasulikum ja jätkusuutlikum osta just niimoodi nagu me praegu teeme. Ühiselt. Pange tähele, me teeme seda ühiselt vaid sel põhjusel, et see on meile kasulik. See on ju kogu ühistegevuse alus – ühine kasu. Ehk kui me kõik ühiselt ei finantseeriks Sisekaitsekonservatooriumi tegevust, peaksime igaüks eraldi finantseerima Isekaitsekonservatooriumit. Seega avalik teenindus ei ole mitte mingi omaette seisev müstiline nähtus vaid ainult meie huvide kaitsja ja tahte elluviija, teenuse osutaja.

Kui nüüd kellelgi läks selle konstruktsiooni lugemisel järg käest ära, siis kujutage ette  korteriühistut. Kujutasite? Ühistus on niimoodi, et oma korteris laseme me remonti teha oma raha eest, kuid koridoride värvimine, prügiveo ja lifti hoolduse tellime ühiselt, ühiselt kogutud raha eest. Vaat niimoodi nagu korteriühistu on prügiveo tellimisel ja trepikodade puhastamise osas tellija, nii oleme meie kõik ka avaliku teenistus/teenuse kliendid. Ja nüüd on juba lihtne, kui meie oleme kliendid, siis oleme meie ju kuningad.

Tilkadest ookean

 Päriselus oskab enamik meist oma kulud ja tulud üpris hästi paika panna. Me teame, millal ja missuguse auto või telefoni me osta saame. Kuid riigi majanduse planeerimisel tabab meid mingi müstiline võimaluste ülehindamise tunne. Miks? Vaadake,  poliitinimese, kes pole enne „suurt raha“ näinud, on ühtäkki kui mõõtmatu ookeani veerde sattunud. Tundub, et vett, vabandust raha, on lõpmatult palju. Üle 10 miljardi EUR. Oeh, seda võib hakata lõdva käega jagama. Kuid pole oskust „suure rahaga“ toimetada. Kui me „suurt raha“ ei oska hinnata, lammutame siis mittehoomatava „rahaookeani“ arusaadavateks tilkadeks. Tuleme tagasi oma korteriühist näite juurde. Ühistus panevad kõik oma isiklikku raha „ühise raha hunnikusse”, olenemata sellest, kas ta elab I või X korrusel. Sest vaadake, X korruse elanikul pole sooja ega külma sellest, kas esimese korruse all olevat keldrit soojustatakse või mitte, täpselt samuti nagu I korruse inimest ei huvita, kas lift töötab, kuid pannes oma isiklikku raha ühisesse hunnikusse on kõik valvsad selles osas, et  ühine raha saaks tõhusalt kasutatud. Ilmselt ei läheks läbi ettepanekud katta lift kuldplaatidega või asendada kiirtrammiga. Absurd? Muidugi.  Dr. Riigi tasandil jääb küll mulje, et teeme  otsuseid, mis on veel kraadi võrra absurdsemad. Ilusad, aga ikkagi absurdsed. Milles siis asi? Arvan, et asi on  rahanumbrite hoomamatuses. See, mis dr. Riigi tasandil tundub võõras ja hoomamatu, on korterühistu ühise raha kasutamisel täiest hoomatav: minu rahast läks 20 EUR katusetöödeks ja 20 senti torutöödeks. Aga miks 20 EUR, mitte 18 EUR? Seega lihtsalt kontroll ühise raha üle on nii tugev ja numbrid nii hoomatavad, et mõttetud ulmeprojektid ei lähe läbi. Nii samuti peaks olema ka Dr Riigi tasandil. Seda raha tuleb kasutada mõistetavalt

Nälginud kutsika sündroom?

 Kunni rolli sisse elamine on küllaltki harjumatu. Peaaegu kogu meie ajaloo vältel on Dr Riik  olnud midagi võõrast, pigem repressiivaparaat, mingisuguste valitsejata huvide, nende püsimajäämise kaitseks ja nüüd järsku …. oleme ise kuningad. Oleme ise need kes tellivad muusika ja … oma huvide kaitse. Kuidas me kõige tõhusamal viisil saaksime ühist huvi realiseerida? Päriselus oskab enamik meist ja enamuses oma kulud ja tulud üpris hästi paika panna. Me teame täpselt millal ja missuguse auto või maja me saame endale osta või millal selline aeg kätte jõuab. Kuid riigi majanduse ja rahva heaolu planeerimisel tabab meid harilikult mingi müstiline võimaluste ülehindamise tunne. Miks? Vaadake,  poliitinimese, kes pole enne „suurt raha“ näinud on ühtäkki lõdva käega jagamas meie ühist raha. Pole harjunud „suure rahaga“ toimetama. Oskamatus. Nimetagem seda nälgind kutsika sündroomiks. Kui kutsikat  õigesti sööta, siis ei ahmi ta endale ka edaspidi kõike sisse, samas kui nälga näinud püüab igal võimalusel kere kinnitada. Ehhee, kas sellest nälginud kutsika sündroomist tulenevad ka kõik need „ahmimised“ mis väljenduvad kesköistes valijatega kohtumistes, pitsa, õlle veini, kütusearvetes ja autoliisingutega susserdamises? Ilmselt. Siit tekibki paradoks: inimesed kes enese finantside planeerimisega toime ei tule, ei tunneta lubatavuse ja sündsuse piire,  peavad hakkama jagama meie ühist raha kõige tõhusamal moel. Tekib selline omamoodi finantsiline kanapimedus. Justkui kõik oleks võimalik, keegi dr. Riik „köhigu rohkem pappi välja” ja ärgu närutagu. Kui ei jätku, siis tõstku makse. Ainult, et meie ise olemegi need maksjad. 

Mõistetavusest

Kui riigieelarve rida näitab, et projekt maksab 200 milj EUR, siis see ei ütle meile mitte midagi. Ei kõneta meid. Ühel mõttetalguil tehti päris huvitav ettepanek, et inimene võiks maksuhaldurilt saada deklareerimisel teate, et „Lugupeetav, Teie maksulaekumistest on läinud 26 EUR haridusele, 23 EUR päästevõimekusele, 18 EUR teedeehitusele jne.” Sellisel juhul tekkib inimesel ka vahetu seos oma panuse, teenuse kättesaadavuse ja kvaliteedi suhtes. Siis vaatame elule võib-olla hoopis teise pilguga, et uskumatult toredad on need õpetajad, kes kantseldavad meie lapsi meie isikliku panuse 20 EUR eest aastas. Või milline õigus on mul lõugu laiutada, kui minu osalus päästeteenistuse korraldamisse aastas on võrdne kahe pätsi leiva hinnaga? Esmapilgul võib selline teavitus tunduda küll tarbetu, võib olla isegi segav, kuid kui siduda see meie korteriühistu näitega, siis on selge, et kodanikul tekkib just niimoodi vahetu side tema poolt makstud ühise raha ja selle kasutamise tõhususe ja otstarbekuse vahele. Ärgem siis häbenegem oma inimestele, esitamast kasutusaruannet.

Sina ei pea mitte ainult leivast elama …

Kuid majanduses on alati kaks poolt: kulupool ja tulupool.  Järgmise aasta riigieelarvega läheb väljajagamisele üle 10 miljardi EUR. Kuid see ei lähe niisama väljajagamisele, see summa settib kellegi tuludesse. Te ei ole rahaookeanile sellise nurga alt vaadanud?  Kuid peaks, sest need eurod mis ühest küljest on Dr Riigi (meie) kulud, mida makstakse välja läbi toetuste, investeeringute ja dotatsioonide on paljudel juhtudel üksikisiku tulukomponent. Praegu kujuneva hinnasignaalikauge põhjaga majanduse puhul oleks see eriti tähtis. Vaadake, kui me saame midagi „tasuta“ või „odavamalt“, siis see ei tähenda, et see ühiskonnale  midagi ei maksa. Maksab küll, järgmisel aastal 10 miljrd EUR.

… Sina võid priskelt ära elada dotatsioonidest

Vaatame paaril näitel palju tõstab teie tulu „tasuta“. Ümberjagamine pole lihtsalt ümberjagamine, vaid sellest moodustub osade inimeste tulu. Kuidas nii? Näiteks DR Riik on teatanud:„Tasuta ühistransport maakonnaliinidel aitab vähendada maal elamisega seotud kulusid“. Hm, mida see tähendab? Näiteks, kui te iga päev peate sõitma tööle ja tagasi maksma pileti eest 2x3 EUR, siis maksab see teile 120 EUR/kuus. Palju? Päris kopsakas summa, kuid te ei oska hinnata (te isegi ei märka), et ühiskond kingib igal kuul teile isiklikult 240 EUR. Te ei saanud aru? Lihtne, keskeltläbi moodustab ATL liinide piletihind 30% sõidu maksumusest, seega teie sõidu maksumus oleks pidanud olema 360 EUR/kuus, kuid kuna ühiskond maksab teie eest osa sõidust, siis on 240 EUR/kuus teie puhas sissetulek, mille võite kulutada millegi muule. Kui järgmisel aasta käivitub tasuta regionaalne bussiveo projekt (TÜT), siis saate juba 360 EUR/kuus puhtalt kätte. Tore, eks ole? Ah te pole märganud, sest see on tasuta? Kuid ühiskonna jaoks ei ole see tasuta, ühiskond maksab selle eest üle 65 milj EUR järgmisel aastal. See, et saadakse doteeritud transporditeenust, üüriteenust, maja renoveerimise teenust jne. on kõik selline teenus, mis hoiab üksikisiku kulusid kokku, sellest moodustubki tema lisatulu. Sama on ka hariduse, tervishoiu jm., me ei tea palju meile osutatud „tasuta“ teenus tegelikult maksab. Kui oleks võimalik võrrelda nii kulu, kui tulu poolt, siis on igaühel selge, kas ta on netomaksja või netosaaja. Eri saajate ring võib olla väga erinev. Kui elades Tagaveere külas ja te pääsete liikvele vaid autoga, siis olenemata kõlavatest loosungitest, teie „palgalisa“ ei saa, olete netomaksja. Teid TÜT ei puuduta. Kõik kes ATL liine ei kasuta on netomaksjad. Korteriühistu liikmed, kes saavad renoveerimistoetust on samuti saanud lisatulu, sest muidu oleksid nad pidanud investeerimiseks tegema isikliku väljamineku. Nüüd on Dr Riik tõstnud ühistu liikmete sissetulekut renoveerimistoetuse võrra. Meil ei peegeldu paljud kulud ja tulud meie igapäevases sissetulekus, alates sotsmaksust kuni bussipiletini. Kuni see ei peegeldu meie tulude-kulude bilansis, kuni me mõtleme, et see on tasuta, niikaua ei oska me kuulata ka hinnasignaale ega teha õigeid valikuid. Me püüame  sotsiaalsüsteemidega abistada inimesi, kuid selle asemel tsementeerime majanduse arengupeetust. Peaksime panustama kõrgtehnoloogiliste töökohtade loomisse. Kõrgtehnoloogiline töökoht ise loob 5-6 mittekõrgtehnoloogilist töökohta. Miks peaks siis Dr Riik pingutama nende töökohtade turvamisega, kui tipupoole ettevõtjad loomulikul viisil ise need töökohad looksid.  Turg nõuaks. Ilmselt poleks kõrgtehnoloogia poolt loodud järelturu töökohad sellised kohad, kus peaks töötaja peaks tööle sõiduks bussiraha küsima.

Musta augu võngetest.

Oleme rallimaailmas jälle tegijad. Pean silmas autorallit, kuid tundub, et ka majandusralli on hoo sisse saanud. Maksuralli, palgaralli tekitavad inflatsiooniralli. Üksikud analüütikud juba hoiatavad, et „ralli“ pidurdab majandust, moodustades lõpuks majandusliku musta augu. Poliitinimesed seda ei usu, sest mustade aukude põrkumine ja sellest tulenevad gravitatsioonivõnked toimuvad nii kaugel (valimistest), et isegi valguskiirusel liikudes võtab see omajagu aega. Viimaste aktsiismustade aukude põrkumise mõju pole veel kohale jõudnud, kuid tormame juba uue poole. Mida see TÜT ikka muud on kui must auk. Ei paista välja, kuid energiat neelab meeletult.

Pean tunnistama, et olen veidi kimbatuses. Mulle meeldib Dr Riigi sihiseadmine: "Meie eesmärk on tagada inimestele üle kogu Eesti paremad ühendused ja liikumisvõimalused ning seda nii maal kui ka linnas.“ Selle kohani on kõik õige,  kuid siis tulebki must auk, millega ma mitte kuidagi ei saa nõustuda :“ Seetõttu olemegi 2018. aasta juulist üle minemas tasuta maakonnasisese bussiliikluse süsteemile,"  Oeh, raha jagamine ei paranda ühendusi ei maal ei linnas, ühendusi parandavad parem liinivõrk, logistika ja nutikad lahendused. TÜT jääb sama ebaatraktiivseks nagu praegune osaliselt doteeritud ÜT, on vaid kallim. Valel ajal, valest kohast, valesse kohta minevad bussid ei rohkenda ÜT kasutajate arvu. Tuleb leida  nutikaid mehhanisme, et suurendada huvi ÜT vastu. Huvi tekkib vaid siis, kui teenus on piisavalt hea. Pidev odavpakkumise hullus tuleb millalgi ümber hinnatama. Mis meil sellest säästuteenusest kasu on kui reisijate arv väheneb. Iga loobuja on samm ÜT allakäigutrepil.

Kokkupõrke mõjude mõõtmisest

Kui me ei mõista hinnasignaali ja peame rümba kõrval tiksuvat metronoomi südametukseks, siis on lihtne teha valesid otsuseid. Nii võimegi lugeda Dr Riigi entusiastlikku arvamust, et „ Ühistranspordi suurenev dotatsioon aitab meil säilitada ka üha suureneva nõudluse juures jätkuvalt head transpordiühendused ja teenuste kõrge kvaliteedi.“ Oeh. Üha suurenev nõudlus (?) ei ole seotud tegeliku nõudlusega vaid sellega et teenus ei ole õigesti hiinastatud. See on nagu nõukaaegne nõudlus suitsuangerjale. Dotatsiooni lisamine tähendab vaid seda, et signaal kaugeneb tegelikkusest. Muide, kas keegi on arvutanud palju must auk maksab? Esiteks lisandub meie ühise raha kulutamine u 12-13 milj EUR aastas (mõni arvab, et vaja on 18 milj), kuid see on vaid väike osa ühiskonna kuludest. ÜT on üks terviklik liinivõrk, selle ühe osa muutmine toob kohe kaasa koormuse muutumise  teises võrgu osas. . Niisiis, maakonnaliinid eraldivõetuna maksavad u 13 milj EUR, kuid kuna need lähevad tänagi valel ajal valest kohast valesse kohta, siis kasutab märkimisväärne arv inimesi reisimiseks turupõhiselt toimivaid kaugliinide vahepeatusi. Teadjad inimesed on välja arvutanud, et sobivate maakonnaliini ühenduste puudumise, mugavuse või muudel kaalutlustel kasutab täna maakonnasiseseks liikumiseks kaugbussiliine lähes miljon sõitjat aastas (arvestuslik piletitulu  2-3 milj EUR). TÜT tekitab kaks probleemi. Esiteks need, keda seni ei rahuldanud olemasolev ATL liinivõrk, jäävad endiselt sõitma oma raha eest (täismahus).  See tähendab, et Dr Riik hakkab TÜT pakkuma  lähtuvalt sellest, kas te läheb tööle kl 8.00-ks või 11.30-ks? Hm, veider jaotus. Kindlasti tekkib surve (järgmistel valimistel) ka neile kompenseerida „saamata tulu“. Seega lisaarve paar „milli“ meile kõigile? Samas on võimalik, et inimesed hakkavad sõitma 3-4 h varem tööle oma kulude vähendamiseks. Sellisel juhul lainetab musta augu võnge, tabades turupõhiseid vedajaid, sest nemad jäävad osadest piletitulust ilma. Kui tulud langevad, siis tuleb ilmselt hinda tõsta või  liinid sulgeda, mis tähendab, et need tuleb asendada ATL liinidega. Meie ühise rahaga. Mitu „milli“? Kuid nii nagu reklaamlause ütleb: „Ja see pole veel kõik, lisaks …“

… lisaks te ei saa…

 Maakondlikke ATL vedusid  tehakse ka rongidega. Puht hüpoteetiliselt, kas Tapa-Tammsalu või Jõhvi-Narva on maakonnaliinid või …Kui need on maakonnaliinid, siis peaksid need tasavõrdsuse põhimõttest olema tasuta nagu bussidki.  Tekitades TÜT-i vaid busside ATL liinidel,  tabab rongindust just seesama tsunaami, mis bussinduse kaugliiklust, TÜT sööb osa reisijaid ära, koos sellest tuleneva tuluga. Raudruunlastel on  Tallinna TÜT näite veel värske - reisijamäärad langesid, kuni jõuti kokkuleppele linnavõimudega. See viib mõttele, et seekord püütakse jõuda Dr Riigiga kokkuleppele TÜT juurutamiseks ronginduses, mis omakorda paneb topelt ebavõrdsesse olukorda busside kaugliinid ja nende reisijad. Tundub, et see segadik toob riigikassale tuntavat  lisakoormust. Tegemist on meeletult kallis sotsiaalabi programmiga. Tundub, et niisuguste nüketega saame varsti kogu turupõhisest ÜTst lahti, kujundada selle riiklikuks. Sotsialismi võit?

Vahepala: Tallinna TÜT

Nüüd võib mõni õhata, aga Tallinna TÜT toimib ju. Toimib, isegi kiita võiks, kuid Tallinna TÜT on erand. Tegemist polnud niivõrd ÜT elavdamise, kui maksubaasi laiendamise projektiga. ( „Otsustasime teha Tallinnas registreeritud elanikele tasuta ühistranspordi ja hüppeliselt saime 2013. aastal juurde 22 000 uut elanikku, see on ligi 5 % kasv, mis suurendas linna eelarvet tulumaksude arvelt 14 miljoni euro võrra. Ning sarnane kasv jätkub igal aastal 3-4 tuhande elaniku võrra.," (21.11.15 Pealinn)). Niisiis väga edukas maksubaasi laiendamise projekt, kuid väga isekas, sest väikevelled jäid veel vaesemaks. ÜT osas ilmselt ebaõnnestuti, sest uuringust „Elanike rahulolu Tallinna linna avalike teenustega 2016", siis on ühistranspordi kasutajate hulk vähenenud 2013. a  62%-lt  2016 a 47%-le ( autokasutajate arv kasvas 7%.). Imelik.

Üldist rahvastikustruktuuri arengut ja maksubaasi arvestades, siis võiks põhimõtteliselt olla mingi võimalus TÜT käitamiseks vaid Tallinnal ja Tartul. Võib-olla ka Suur-Pärnul, kui suvituspealinnal, kuid üleriigiliselt on see ülejõukäiv. Konkurentsisädet ja hinnasignaali pole.

Suuri asju tehes võiks alustada väikestest.

Mitte Alutaguse metsades 

Tõsiasi on selles, et me peame mõtestama ringi oma majandusmudeli sh ÜT mudeli. Püüame teha suuri asju, kuid siinsamas pealinna veeres pole me saanud ÜT toimima. Elate näiteks Harkujärve külas. Millised on teie võimalused kasutada ÜT? No umbes samasugused nagu Alutaguse metsades. Harkujärve kandis on vaid üks liin, seegi  1-2x tunnis puhkepäeviti üle 2 tunni ja 22.35 tuttu.  Nii, et valikud on nigelad, kuid … Kuid te ei arva iialgi ära, kuhu see üksik preeriabuss suundub.  Laagrisse! Läbi Õismäe. Nii, et otseühendust järvetagustel linnaga polegi. Nüüd pange ennast järvetaguste kingadesse. Panite? Mida te valite? ÜT 1x tunnis Laagrisse? Või otsustate auto kasuks? No näete, me oleme inimeste otsustamise teinud lihtsaks, nad otsustavad auto kasuks. Ja seda kohe pealinna piiri taga. Kui me teeme kaks peatust linnapiirist väljas „tasutaks“, siis mitu inimest lisandub? Täpselt null, sest järvetagused pole tallinlased ja neile tasuta linnaliiklus ei laiene. Pole valimispiirkond nagu öeldakse. See on vaid väike näide, kuidas ei tohiks ÜT korraldada. See „lahendamatu“ probleem on kohe pealinna veeres, kuid kogu maa on täis selliseid nominaalseid liine, mis ei oma reaalset väärtust. Ma ei väsi kordamast ka seda Virumaa vallakeskuse paradoksi, et neil sõidavad vallakeskusest maakonnalinna viis erinevat vedajat, kuid Rakverre sõidetakse autoga. Vaadake, esmatähtis on ülesse ehitada tõhus, reaalset vajadust kattev  liinivõrk, siis pääsevad inimesed liikuma. Kogu majandusvaldkonna kuulutamine sotsiaalabisektoriks on vale tee.

Rolls Royce (RR) filosoofia

Kuhu sellesse mudelisse istuks tasuta ühistransport? Ei istu? Pealtnäha jah, kuid kvantfüüsika põhimõtteid teisendades on võimalik palju erinevaid lahendusi, selleks tuleks luua teistsugune mudel. Hoopis teistsugune mudel. Vaadake, TÜT on nagu juhiga RR. Kaks briti poissi arutasid kunagi, et RR on maailma kõige ebaökonoomsem masin, millele teine vastas, et šikk on olla maailma kõige ebaökonoomsema masina omanik. RR ei ole vaid auto, see on teatud standardi ja sellega kaasneva (rõiva, meelelahutuse, söögi/joogieelistuse) kogum, selleks et seda saada, tuleb see kõik välja teenida, siis on võimalik Ka RR tagaistmel ringi sõita. Kui teil kõike seda pole, siis olete RR-s pelgalt … autojuht. TÜT-ga on sama lugu, selleks et sellist süsteemi luua, peame eelkõige investeerima sellesse (altenatiivkulud), et meie inimeste oskused oleksid kõrgtasemelised, mis tooksid kaasa ka murrangulised muutused meie ettevõtluskeskkonnas ja maailma väärtusahelas. See on aluste alus, kui me selle pisku, mis meil praegu on, ära raiskame, siis … Siis ega palju siinmail ei muutu, küll andekad inimesed leiavad kuidas olusid muuta ja meie lootus on et nad võtaksid meil oma RR sohvriks. Me ei taha ju seda? 

Maailmapilti luues

                                                       

Mingi ajaloo vingerpussi tulemusel ei püüagi me enam edukust luua. Dr Riik visualiseerib ja rahastab meie arengut kui pidevat ebaõnnestumiste rada: Oh, vaesekesed te ei saa enam töölegi sõita,  tsementeerime seda dotatsioonikasvuga, oh inimesed on nii väetid, et ei saa endale üürikorterit lubada, uputame sinna kümneid miljoneid jne. Niimoodi luuakse iga päev kuvandit meist kui ebaõnnestujatest. Enamgi veel, meile räägitakse, et me olemegi sellised töllud, kes ei suudagi rohkemat ja … Ja osa meist ongi hakanud uskuma seda. Leidnud põhjuse rahulduda piskuga. Elada dotatsioonituludest. Kuid see on vale visioon. Niimoodi kogunevad sajad miljonid meie minapildi mahasurumiseks, meie enesehaletsuslikkuse toitmiseks. Mis mäng see on? Me ei ole väetid, meil on väge ja võimu, kuskilt on meelde jäänud, et kui inimeses olev energia lahti arutada, siis on see võrdne 20 termotuuma laenguga. Kasutame seda. Dr riik peab (kindlas kõneviisis) paigutama need meie miljonid kui seemneraha positiivse majanduskeskkonna loomisse, mis aitaks igaühel meil saavutada edu. Maailmapilt peab olema õige. Just see on juhtimisteenus, mida me vajame.

Targutusi:

Lefevre  „Aktsiamänguri pihtimus” Perioodika 2000 

Lk 104 „Kui inimene vigu ei teeks, võiks ta kuu ajaga kogu maailma omandada. Aga kui ta oma vigadest ei õpi, ei saa tal kunagi mitte midagi olema.” 

S. D. Levitt, S. J.  Dubner „Freakonomics. Hullumajandus“ EE kirjastus 2008 

Lk 61 „Peakime pöörama tähelepanu ka esimesele otsusele, mis viib terve otsuste reani (riietus, toidu jmt kohta.) Kui seisame niisuguse otsusega silmitsi, võib meile tunduda, et see on vaid üks otsus, millel ei ole kaugeleulatuvaid tagajärgi. Tegelikult võib meie esimese otsuse mõju olla nii pikaajaline, et see toidab veel aastategi pärast tehtavaid otsuseid.“

Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013

Lk 229 „Ettevõtjad loovad pidevalt uuendusi, mis annavad neile konkurentide ees ajutisi eelise. Need uuendused sööstavad purustavate lainetena läbi majanduse, kusjuures konkurendid püüavad end kohandada uue ärimaastikuga ja institutsioonid püüavad uue reaalsusega kohaneda. Tootlikkuse kasvu hind on pidev muutumine.”

„Isegi 20 sajandi keskpaiga Harvardi mõõdupuude järgi oli Joseph Scumpeter pisut ülemäära vanamoeline veidrik. (…) Siiski oli see veider mees , pooleldi ülbik, pooleldi Austria-Ungari kuivik üks terasemaid 20. Sajandi sotsiaalsete muutuste prohveteid. Scumpeteri jaoks oli kapitalism ennekõike „Loomingulise hävitamise lõpmatu torm” – see, mis pühib igaveseks minema vanad tegutsemisviisid ning asendab need uutega. Ta uskus, et ettevõtjad on purustava innovatsiooni kandjad – inimesed, kellele antakse esimesena tulevikku näha ning neid kes muudavad selle elujõuliseks ettevõtluseks. Samuti väitis ta, et ajalugu kiirendab asjade kulgu. Vanu teguviise hüljatakse üha kiiremini. Muutused toimuvad katkematult.. Äriinimesed leidsid pidevalt, kuidas maapind nende jalge alt kaob.”