Menüüs: „Kaakasupp“, Puupardipraad ja Positiivsuslaks

Möödunud nädal oli imeliselt sündmusterikas, taustana tavalise sügis(poliit)laada odavpakkumiste kõrval oli ka tuumakamaid tegemisi. Esmalt muidugi Euroopa digikokkutulek, millel osalesid paljud määramatu tuleviku määrajad. Eks digimaailm ongi määramatu (areng ju), kuigi määrab meie tuleviku. Kui te just põlismetsa küttkorilane ei ole, siis on tänapäeval teie edu (või vähemalt mugavuse) aluseks kindlasti mingi digividin, mis aitab jõuda tubli tulemuseni. Kusjuures mitte ainult jõuda, vaid ka aega kokku hoida, väärtustada. Just see, inimeste aja väärtustamine, lisaaja, kui suurima ja pöördumatu ressursi kinkimine, oli mitmete ettevõtjate sõnum suurkonverentsil „Äriplaan 2018“. Muide selle mõtteviisi sünnist ja arengust oli näiteid ka mulluselt konverentsilt. Tore, et mõte on kinnistunud ja hoo sisse saanud. Kui mullu oli peamiseks „ajatootjaks“ nauditav kaugbussiliiklus, kui liikuv kontor või meelelahutuskeskus, siis tänavu oli valik juba laiem. Aja „juurdetootmise“ võimaluste tutvustamine oligi edukate ettevõtjate põhisõnum. Nad olid teinud ei millestki midagi, ikka kohe päris palju midagi. Midagi, mida võib nimetada millekski, mis on meie tulevikumootori aluseks. Määratlenud oma määramatuse. Pean tunnistama, olin vaimustuses. Oeh, akud said täidetud nii rohke positiivsuslaksuga, et peaksid vastu pidada kevadise  Tuulelohe suurkonverentsini, seal saab jälle positiivsust laadida.

Peamise Ministri kõne

Positiivset tulevikuvaadet õhkus ka  Peamise Ministri (PM) kõnest. Hea kõne.  Innustav, mõistev, tulevikkuvaatav, peadpaitav: „Soovin alustada tänusõnadega kõigi ettevõtjate aadressil. Ettevõtjaks hakkamine on suurima ebakindlusega silmitsi seismine. Teil on oluline ja tähtis roll meie ühiskonnas. Meie ühiskond peab õppima ettevõtjaid ja ettevõtja ametit enam austama.“ Vaat niimoodi. Ja lisas veel tagasihoidlikult et poolaasta 5+% majanduskasv oli rõõmustav, kuid vajame pikaajalist majanduskasvu. "See ei ole peidus valitsussektori eelarves, vaid ennekõike erasektori tarkades läbimõeldud innovaatilistes otsustes.“ Mööndes siiski hillitsetult, et eelarve kaudu on valitsus vaid pisut kaasa aidanud. Väga maitsekas. Tähtis oli PM äratundmine, lausa  tõdemus, et „Olen nüüdseks õppinud, et avalikus sektoris on vaja meelelaadi muutust, suuremat usku majanduskasvu prioriteeti, kuid see ei sünni üle öö. Majanduskasvu prioriteet peaks olema iga ametniku prioriteet.“ Vau! Kui sellesse tõdemusse lisada, et samasugust prioriteedi seadmist vajaksid eelkõige  poliitinimesed, siis oleks võimalik ka riigireformini jõuda ja prioriteedid tõeliselt paika saada,  Mis aga peatähtis, PM rõhutas eneseusu vajadust: „Eesti majanduskasvuga seoses jagan seisukohta, et meil peab olema rohkem eneseusku.“. Just-just,  usu, meeleolu,  küsimus on tihti põhiküsimus. Paljud juhid on seisnud probleemi ees, kuidas oma inimesed tuua välja meeleolude langevast spiraalist. Muuta meeleolu, lülituda positiivmootoritele, see on iga juhi proovikivi. Lahendusi on vastavalt ajale ja oludele palju. R. Reagan  pidas usu, eneseusu, küsimust tähtsaks ( kui mitte tähtsaimaks) komponendiks arenguaugust väljatulekul: „ (…) minu jaoks tundus kõige suurem probleem hoopis selles, et Ameerika oli kaotanud usu iseendasse. (…) Meile räägiti, et me peaksime oma ootusi allapoole kruvima; Ameerika ei saa enam kunagi nii jõukaks kui varem ja seda ei oota enam helge tulevik. Ainult, et mina ei olnud sellega nõus. (…) Meil tuli taas leida oma unistused, eneseuhkus ja uhkus kodumaa üle, see optimism ja usk paremasse tulevikku, mille poolest ameeriklased olid alati teistest maailma riikidest eristunud.” (R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012 lk 171). R. Reaganil oli isegi oma edu retsept: „Lootsin probleemide lahendamisel meie salarelvale: meie tehasetöölistele, farmeritele, ettevõtjatele ja teistele, kes minu arvates suutsid tõestada, et ameeriklastele on omane väga eriline suhtumine, visa püüd lahendada probleeme ja parandada enda, oma laste ja riigi elujärge – ja kui see jõud vabastada teda aheldavaist riigi kehtestatud piirangute kammitsaist, siis teeb see ka lõpu majanduslangusele.” (lk 243) Milline on PM eduretsept tegelikkuses saame näha, kuigi … Kuigi jah, kui seda kõnet uskuda ning võrrelda seda tegutseva mansa sõnade ja tegudega, kas see on ikka … tema valitsus?

Kas see on sama sats, milline tahab tasuta ühistransporti, riigikortereid, mittemaksjate lisamist ravikindlustuse süsteemi ja „annab“ iga kuu rohkem kätte? Millist majanduspoliitikat Dr Riik siis ajab? Kas eelloetletut või sellist nagu Peamine Minister meile maalis? Mnjah, segane lugu, aga kõne oli hea. Ladus kuulata. Positiivne.

Andmisrõõm ja võtmiskihk

Ometi pole see ükskõik millise majanduspoliitilise suuna me valime, sellise mis võtab arengutahte või sellise mis innustab panustama. See on kurb, kuid õpetlik valik, et „nutan, aga valin neid keda iialgi valinud ei oleks“. Hirmutav perspektiiv. Meie kõrgeima võimu esindajad oleme järelikult midagi maha maganud, lasknud poliitturul vales suunas areneda. Energialaksu ei peaks saama vaid ettevõtluskonverentsidel, nagu imelist hõrgutist  vaid Pilvepiir peaks looma keskkonna, kus energialaks oleks põhipaketis. Unistada ikka võib, kuid karta on, et kahe energialaksukonverentsi vahel elame tavalist valimiseelset elu, kuulame tavalist poliitloba. Eh, teate küll - varsti saab kõike tasuta või väga odavalt. Kuidas nii? Dr Riik annab ju.  Öeldakse, et andmisrõõm on kõige suurem rõõm, kuid meil on see asendunud võtmiskihuga. Rõõm ja kihk pole üks ja sama asi, andmisrõõm on meil muteerunud  võtmisrõõmuks. Nüüd enne valimisi on kihus poliitilisi kommionusid ja peibutusparte kõik koht täis. Õhk on tiine lubadustest, nagu kari Piibelehtesid oleks valla pääsenud E,Vilde „Pisuhännast“, kes kõik tahavad meile meie enese raha eest kosja tulla. Tervishioministeerium küll ei hoiata, kuid valimismaakler hoiataks kindlasti, et  kui kommionu teile kinki pakub, siis vaadake sisse ka, ärge hakake kohe kommipaberit lutsutama, see tekitab vaid seedehäireid. Näiteks, kui tulevast aastast jõustub maksureform  mis jätab osadele  inimestele rohkem raha kätte, siis arvestades maksude tõusust tulenevat kaupade ja teenuste kallinemist, võib osutuda, et „rohkem kätte“ nominaalselt on hoopis tühjad pihud reaalselt.  Ostujõud langeb.

Niimoodi lähemegi vastu valimistele, innustunult jälgides peibutuspartide prääksu ja gurmeeks dekoreeritud „kaakasuppi“. Kuid nii nagu kommipaber pole ka „kaakasupp“ söögikõlblik (ära tuleb visata, kajakas, supileem ja lõpuks ka hirmsalt haisev pott) ja ega partki süü ei kõlba. Peibutuspart on nimelt plastist või puidust. Tehislik, noh -  nii et ahjupraeks ei kõlba. Ja muide ega häält ei tee part vaid … jahimees. Aga keegi ei hoiata.

64 eurone valitsus?

Praegu oleksid tulekul justkui kohalikud valimised, kuid suured pidukonnad  ei võitle KOV valimistel mitte ainult kohaliku võimu eest vaid valmistuvad ka järgnevateks Pilvepiiri valimisteks. KOV valimistsükkel on nagu treeninglaager enne suurvõistlusi. Nii, et valimiskampaanias on rohkem juttu maailmaparandusest, kui maapoe vajalikkusest. Näiteks on kõik koalitsioonierakonnad välja toomas oma erilist panust maksureformi liidrina, kuigi sellel reklaamil pole mingit puutumust küla virtsapumba remondi vajadustega, mis on kohalik küsimus. Ei möödu ilmselt ühtegi üritust, kus keegi ei ütle mesimagusa (vali-vali-mind) näoga, et me anname inimestele reformiga, iga kuu 64 EUR rohkem kätte. Mnjah, tuleb tunnistada, et sissetulekute alumine ots on meil otsatult niru, kuid kui me tõstame tulumaksuvaba miinimumi või „anname kätte“, siis keda me aitame? Tegelikult aitame? Hädalisi tuleb muidugi aidata, see ongi üks inimlikuks olemise tahke, kuid aitamisel ja aitamisel on vahe. Meetmed „rohkem kätte“ on küll esmaseks abiks, kuid tsementeerib vaesust. Tsementeerib ka majanduse mahajäämust. Kui Dr Riik hakkab läbi meetmete „rohkemkätte“  aitama hädas inimesi, siis ei aita ta tegelikult neid vaid ettevõtjaid, kes teevad tooteid, mille hind on madal ja palgakomponent on konkurentsivõimetu. Dr Riik kompenseerides osa konkurentsivõimetute ettevõtjate toodete palgakomponendist tsementeerib arengupeetust, tekitades uue nõudluse. Nõudluse tootmise doteerimiseks. Varjatult.

Ärist oled sina võetud ja ärisse pead sina minema. (Majandusvalla vanasõna)

Majanduses ei ole niimoodi, et võtame sealt maksudena välja elumahla ja kõik on õnnelikud. See on pigem parun Münchhauseni vääriline trikk. Muinasjutuks, mitte uskumiseks, mõeldud. Kui Dr  Riik võtab majandusest raha maksudena rohkem välja, siis peavad ettevõtjad tulude kadu kuidagi kompenseerima, muidu ollakse investeerimisvõimetud, konkurentsivõimetud, pankrotiküpsed. Harilikult toimub see hinnatõusuna (palgakärpena, automatiseerimisena jne), ehk te saame küll rohkem kätte, kuid osta saame sama palju, miinus ümberjagamiskulu. Statistikaamet on teada andnud, et eelmise aasta augustiga võrreldes mõjutas tarbijahinnaindeksit enim toidu ja mittealkohoolsete jookide 6,4% kallinemine, mis andis kogutõusust üle kolmandiku. Alkohoolsed joogid ja tubakas andsid kogutõusust viiendiku, millest kolm viiendikku andis 28% kallim õlu ja ühe viiendiku 8,6% kallimad tubakatooted. Bensiin oli 9,5% ja diislikütus 10,2% kallim kui mullu. Eluase on kallinenud 4,2%. Siit ka suure ringi küsimus, keda kõige rohkem mõjutas ülalnimetatud kaupade hindade tõus? Kellele „head“ tehti? Ettevõtlus … Ettevõtlus lonkab, kohaneb, rivistub ümber ja ringleb edasi ehk mille Dr Riik majandusest välja võtab, selle peab majandus välja võtma tarbija taskust, et seda tagasi panna laiendatud taastootmisse. Vaat selline lugu. Lõppkokkuvõtteks ei võta Dr Riik maksuraha mitte ettevõtjatelt vaid tarbijatelt.

Ütle mulle oma valimisloosung ja ma ütlen …

 Poliitinimesed, vaadake oma valimisloosungile otsa ja küsige endalt, kas te tahaksite endale sõbraks kedagi, kes teile sellise loosungiga „serva püüab teha“? Ei taha? Isegi tunda ei taha? Õige. Miks te siis ise sellise lootusetu loosungiga ringi kihutate? Teie ülesanne on tulevikuvisiooni kujundada, mitte banaalsusi või lausa rumalusi rõkata.  „Tuleviku kujundamiseks peab firma esmalt tulevikku ette kujutama ja töötama välja visuaalselt ja verbaalselt veenva tulevikupildi.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 lk 107). Millist visiooni meile poliitturul luuakse? Milline on  pidukondade kõige enim esitatud lause? Ei tule meelde? Lausa refrään, mis passib iga jutu algusse, lõppu või vahele lükkida? Ikka ei tea? Muidugi  see, et saate 64 EUR kuus rohkem kätte. Seda mantrat korrutab Dr Riik meile söögi alla ja peale ja teie ei mäleta? Häbi. Kuid see pole naljaasi, kuidas kujutletakse ette tulevikku. Kas mäletate kuidas kujutas tulevikku ette RR? Milline oli tema salarelv? Lootus  tehasetöölistele, farmeritele, ettevõtjatele jne, kes suudavad tõestada, et neile on omane visa püüd lahendada probleeme ja parandada enda, oma laste ja riigi elujärge. Ta visualiseeris tuleviku ja tegi selle järgi. Meie visualiseerime tulevikku 64 EUR ümberpistmisena ja tasuta nännina. Ümberjagamise ümberjagamisena, mitte heaolu rohkendamisena ? Kas selline ongi tulevik? Visoon? Ei see on miraaž.

Majandusinimesena tahaks analüüse näha, kuid meile pakutakse vaid poliitilisi otsuseid, koleplakateid ja hüüdlauseid. Segadusse ajavad nii lubadused, kui kandidaatide kuuluvus.

Kõik pakuvad paremat elu ja vägevaid maailmaparanduslikke ideid. Tore, kuid … Kuid kui äris on reklaami eesmärgiks tarbijale midagi müüa, siis poliitreklaamid jäävad kuidagi segaseks. Kuidas peaks kõnetama Kopli trammis sõitvat reisijat teadaanne et nüüd tehakse õige pööre? Mis pööre, kuhu? Reisija tahab ju Koplisse, mitte rööbastelt maha pöörata. Millisest pöördest teda teavitatakse? Õige pööre on ju liini otsas, kõik teised pöörded on valel ajal, vales kohas. Nii, et pööramise värk ei ütle midagi, täpselt samuti nagu enamus teisigi pidukondade üllitisi. Igav ja ei kutsu ostma. Visioonitu. Tegu oleks nagu mingi klubilise tegevusega, mille ilust saavad aru vaid selle liikmed. Eh, üks tohutu laat, edevuse laat.  „Igas maailmaparandajas ja impeeriumiloojas varitseb edev loom, kes uhkeldab oma sabasulgedega. Ja igas demokraatlikus valitsuses on kari isahirvi, kellel on jooksuaeg ning ootavad võimalust sarvi ristata ja end avalikkuse ees lolliks teha. Sest ei armastus ega raha pole need, mis maailma liikuma panevad – selleks on edevus.“ (M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015 Lk 135). Just, edevus ruulib valimishooajal.

Vali minu edevus

Enamuse valimisplatvormide kohta võib öelda: „Tema manifest on nõnda kergekaaluline. Et pudenes laiali juba  kampaanianädalaga. Ta pole ühtegi uut ideed välja käinud. Tema ainsaks plaaniks on käed kokku panna ja palvetada, et venelased ega ametiühingud liiga valjult ei peeretaks. Kas sa arvad, et seda see riik tegelikult tahabki?“ (M. Dobbs „Kaardimaja“ (L. Liides & Tänapäev 2016) Lk 22). Kuidas teiega on, olete sellega rahul?
Õnneks pole meie olukord nii hull, on ka täitsa mõttekaid lähenemisi. Siiski kaovad need kuidagi Suurnägude ja Koleplakatite varju. Tundub, et üldpildis jääb kõlama ka ülemaailmne ja üleriigiline muremühin. Ega siin pole ka midagi imestada varju püütakse heita järgmistele Pilvepiiri tenderile.

Miks on poliitinimesed seda usku, et mida suurem pilt ja segasem silt poliitkaubamajal, seda suurem on võiduvõimalus? Kohati jääb arusaamatuks, kas oleme kirjaoskaja rahvas (veel) või vaid pildivaatamise, koomiksirahvas. Ei ole. Hea küll, valima ju peab, olgu või edevust, kuid pole ükskõik millist edevust valida. On odavamaid ja kallimaid edevusi.„Ta võis anda raha vaid ühele hääletajale, võttes selle teiselt. Selleks et Paulile maksta, pidi röövima Peetrit.  Aga vargus ei ole mõrv ja suur osa demokraatliku riigi kodanikest mitte ainult ei lepi väikese vargusega, vaid nende jaoks oleks see lausa teretulnud – eriti kui seda tehakse nende endi huvides. (…) Demokraatliku varguse loogika seisneb selles, et alati on rohkem hääletajaid, kes maksuraha saavad, kui neid, kellelt võetakse. See ongi tegelik põhjus, miks demokraadid toetavad „vaest inimest“ – neid on rohkem; nende hääli saab odavalt osta.“ (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 189). Nii, et hääli ostetakse odavalt, kuid edevusel on oma hind. Selle üle peaksimegi juurdlema,  kas peaksime valima kallima või odavama edevuse? Kuid kurbloolisus on selles, et me ei tea kui kalliks läheb odav edevus. Seepärast kuulake väga hoolikalt, millist edevust teile poliitkaubamajas pakutakse ja … Ja kui pakutakse, siis on mõistlik teha vahet, kas pakutakse meile meie visiooni või olete ise visioon võimule pääsemiseks, lihtsalt odav kaup poliiturul? Vahetusraha võimu manu.

Valimismaakler soovitab: ärge valage diislit bensumootorisse

Valimiskampaania on tavaline turuvõitlus ja valimised vaid ühe hanke võitmise küsimus. Turu põhireeglid on lihtsad. Nagu teate on loomuliku turu käitamise kaks põhimehhanismi: konkurents ja selle vastukaaluna tarbija omaosalus ning aktiivsus. Kõik muud regulatsioonid on vaid nende kahe derivaadid. Klassikaliselt alustatakse konkurentsisituatsiooni uurimist kaubaturu ja turuosaliste määratlusest. Poliituru osaliseks on … Vaat see on hea küsimus. Poliitturg on keerukas ja mitmekihiline nagu päristurgki. Võrdleme poliitturgu näitlikustamiseks mootorikütuse turuga. Mootorikütuse turul on mitmed kihid, mis algavad toornaftast, rafineerimistehastest, hulgimüüjatest, jaevõrgust ja nende vahele mahub veel lugematu hulk logistika, transpordi ja ladustamisteenust. Kõik see moodustab suuremas plaanis kütuseturu, kuid kütuseturg võib olla ka lokaalne, kohalik bensukas, sest see pole asendatav (nagu KOV) või jaguneda kütuse liigi – bensiin, diisel järgi. Miks? Ehhee, „bensumootorisse“ diislit ju ei valata. Pole asendatav. Elementaarne. Valad vale kütust ja mootor ongi mokas. Nii on ka poliitikaturul eri kihid ja erinev otstarve: Pilvepiiri erakonnad, kohalikud valimisliidud, MTÜ-d, seltsid, valdkonnaliidud, isegi üksikkandidaadid (nagu FIE) ja nende vahel hulk logistikuid alates massimeedikutest ja lõpetades mainekujundajatega. Kõik nad kujundavad poliitturgu. Kui kütuseturu puhul on selge, et bensiini bensiinimootoris diisliga asendada ega ühest kanistrist samaaegselt seda valada nii bensiini kui diiselmootorisse ei saa, siis poliitturul pole see millegipärast nii selge. Meil püütakse järjekindlalt KOV-de valimise bensumootorisse Pilvepiirivalimiste diislit lisada vastavate tagajärgedega.  Sellise sekkumise tagajärjed võivad olla fataalsed. Töökas asjatundmatu sekkumine võib olla surmav: „Mitu kuud järjest leidsid ühe Lõuna Aafrika Vabariigi haigla õed hämmastusega, et ühes ja samas voodis on igal reede hommikul üks patsient surnud. (…) Lõpuks avastas haigla juhtkond, et igal reede hommikul tuli koristaja palatisse, võttis seinakontaktist välja patsiendi hingamisaparaadi pistiku, ühendas sellesse kontakti oma põrandapoleerija ning vahatas põrandaid. Kui ta oma koristustööd lõpetanud oli, pani ta hingamisaparaadi ja tilgutid tagasi kontakti ning lahkus, teadmata, et patsient on vahepeal juba surnud.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 lk158). Teil tõmmatakse juhe välja ja keegi ei märkagi. Mnjah, piinlik lugu

Kõigevägevam, Kõrgeim võim ja Kuningas 

Mulle ei anna rahu see mitmetoolivärk, no mitte kuidagi ei anna rahu. Kõrgetest kantslitest on maha hüütud, et poliitinimeste põhiseaduslik õigus on ennast ülesse seada alates liiduparlamendist kuni külavanema postini. See võib ju olla seaduslik, kuid minu silmis on see moraalitu. Eneseupituslik. Maitsetu. Mina oma piiratud ettekujutusvõimes, kuid ilmselt ka liigses enesekriitilisuses, ei kujuta ette, et mina suudaksin üheaegselt teha tõhusat tööd nii Pilvepiiril, kui vallakogus. Midagi jääb ju tegemata, kui kindral läheb tegema seersandi tööd, siis jääb ju kindrali töö tegemata ehk kindral ei teeni oma palka välja.

Kuidas siis võib olla niimoodi, et moraalitu tegevus on ühtlasi seaduslik? Kuid on.  Nipp on selles, et me ise oleme ilu tegijad nagu ütles Vanema Marie. Iga asja kohta polegi vaja seadust,  on osa asju mida tuleb teha ise, kus tuleb kasutada oma juba olemasolevaid loomulikke õigusi. Vaadake, Põhiseaduse järgi on rahval st meil teiega (poliitturu klientidena) kõrgeim võim, kuid … Kuid kas me kasutame seda? Kas see on võimu kasutamine, kui kujutame ette, et puupardid lendavad ja viriseme, et keegi need ära keelaks? Aga miks me üha uuesti ja uuesti usume, et need pardid lendavad? Mugavusest? Rumalusest? Laiskusest? See pani mõtlema. Seega alustame algusest: vastavalt Põhiseadusele on kõrgeima võimu esindajaks rahvas st meie. Vastavalt majandusteooriale on klient/tarbija kuningas st jällegi meie. Hm, milles siis küsimus, miks me ei kasuta oma kõrgeimat, kuninglikku võimu? Miks ootame, et „keegi“ tuleks ja reguleeriks? Mida? Puuparte? Puupardi regulatsioon? Või puupea regulatsioon? Imelik, miks anname oma õiguse niisama lihtsalt käest? Siis tuli meelde Raamatute raamatu motiiv , mil läätseleeme eest anti ära esmasündinu õigused. Siinkohal sattusin raamatule, mis arutles inimese vaba tahte ja jumaliku kõikvõimsuse vahekorrast, et mis see inimese tahe loeb, kui kõik toimub vaid Kõigevägevama tahtest lähtudes? Ma ei ole nendes filosoofiates eriti kodus (olen pigem ajaloohuviline), kuid  „Milton laseb Jumalal seletada, et ta lõi inimese „õigeks ja õiglaseks, /Et ta jaksaks seista, aga vabaks, et langeda“. (Freedman „Strateegia“ Grenader lk77). See tundub huvitava selgitusena. Kui panna see mõte konteksti meie Põhiseaduse väe ja kliendi  kuningliku õigusega, kas me oleme siis vabalt langemas? Kuid miks me peaks langema, kui  Põhiseadus on andnud meile õiguse (pannud lausa kohustuse), teha valikuid. Põhiseadus teeb meist valijatest (poliituru klientidest)  kunnid ehk poliitinimene,  „Ükskõik kus sa oled, klient võib su vallandada.”. (G.Burch „Vastupanu on tulutu” „Ilo” Lk 99/100). Vaat selline lugu. Meil on vaba valik vallandada puupardid ja kaakasupikokad. Seda kuninglikku õigust peamegi kasutama, mitte keegi teine ei tule meie eest valikuid tegema ja oma esmasündinu õigust ei tasu läätseleeme ja lobajutu eest ära anda. Vaid puupeadele on vaja puupardi seadust, lihtsal tärge valige puuparte. Valimismaakleri kinnitusel, järgmine kord ei tule ükski puupart teie kuninglikku valimisrahu ja eesõigust himustama. Poliitilised puupardid, erinevalt puupeadest, õpivad ruttu. Väga ruttu.

Turu tundmatus ja tobureklaamid

Nagu ma ennegi olen arvanud on valimiskampaania tavaline turuvõitlus valimised vaid ühe hanke võitmise küsimus. Sellel hankel kehtivad peaaegu samad reeglid kui päristurul, kuid poliitinimesed ei saa sellest aru, pidades seda millekski eriliseks. Omaenese mulli kinni jäämine on alati ohtlik. „Kui tippjuhatus ei ole võimeline mõistma „lihtsaid” inimesi ja „tavaliste” klientide soove, ei saa neid soove enne teisi konkurente rahuldada. „ „Selleks, et tagada tootearendusmeeskonna võime mõista potentsiaalseid kliente, vastav Honda töörühma liikmete vanus ostjate sihtgrupi vanusele, kellele toode on mõeldud.” „Ühendriikidesse saadetud rühm, kes oli võtnud huviorbiiti pakiruumid, veetis terve päeva Disneylandi parkimisplatsil ja vaatas, mida inimesed auto pagasiruumi panevad, missuguseid liigutusi seejuures teevad. Honda ei palganud mõnda teist turu-uuringute firmat, et see annaks statistilise ülevaate pakiruumi kasutamisest. Tema vahetum lähenemisviis päädis viimaks pakiruumi uue disainiga.” „Asi on selles, et kõige ettenägelikumad otsused sünnivad klientide tundmisest – see aga tähendab, et kliente peab tundma isikliku, mitte vahendatud turu-uuringute põhjal” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 lk 129)

Kokteiliretsept 

Eriti huvitavaks läheb, kui kõik need loosungid kokku panna. Mis  juhtub, kui koalitsioonid moodustatakse. Kas me saame siis ühtselt, tugevalt õigepöördeliselt kraavi keerava vallavalitsuse, või õigesti tuld andva või meie teeme õiged kraavid? Segasumm on läinud nii segaseks, et isegi erakondlased ei esine enam oma erakonna nimekirjades (häbenevad?) lisaks veel seegi, et kandideeritakse sinna kuhu kunagi tööle minna ei kavatsetagi. Mnjah, segane värk. Sügisene aeg ja pardiparved püüavad soojale maale (kohale) lennata, kuid ettevaatust. Pardid pole mitte ainult kaunid linnud vaid ka üks enimlevinud lennuõnnetuste põhjustaja. Seega kui peibutuspart teile lennul mootorisse lendab, siis …on asjad halvad.

 Ega sellel poliitkaubamajas, mis seekord kisub külalaadaks, targemat teha ei ole kui INIMEST valida.  Parem veel, kui kohalikku inimest. Mõelge ise, kui te valite Künkaotsa Kalle Pilvepiirilt, kes käis teile küll oma pidukonna ilmavaadet tutvustamas, siis selline teadasaamine on ikka kasuks, kuid Kalle ei tule teie valda uueks looma. Tema sõnade õhuvool toob vallajuhiks hoopis Sauna Antsu, vana vinguvenna. Teie esmaseks valikuks peale Kallet oleks olnud Malle, kuid … Kuid püha müristus, miks te siis valisite Antsu, mitte Malle. Peibutuspartide püüdmisel saate ilmselt mitte pardiprae vaid „kaakasupi“. Kajakasupi keetmist te ju teate? Kõigepaelt viskate leeme ära, siis kajaka ja lõpuks ka poti (see haiseb nii pöördumatult, et isegi mördi segamiseks ei kõlba).  Mõnda meist on haaranud juba selline meeleheide et „nutan aga valin … selle keda enne kunagi poleks valinud“. Kuid see on kõige kiirem retsept kaakasupi keetmiseks, sest ka teised mõtlevad, et nutan aga …

Päripäeva paradoks.

Üks väga õpetlik paradoks on selline: haige inimene võtab rohtusid, kui (haige) inimene ei võta rohtusid, siis kas ta on terve? Mingi sarnase paradoksi otsa komistas ka majandusleht Päripäev oma valimissoovituses. Nad soovitavad valida neid keda nad mitte mingil juhul ei valiks.  "Need keda me ei valiks" (NKMEV) majanduspoliitikas pole midagi liberaalset ja see teeb meile muret. Me peame rumalaks NKMEV soovi otsustada inimese eest, mida ta peaks sööma ja jooma. Meile ei meeldi NKMEV majanduspoliitika, aga me hindame erakonna selgroogu inimlike põhiväärtuste kaitsmise küsimustes. Kas me oleksime siis valmis tõesti ka riigitüüri juurde, näiteks peaministrierakonnana lubama NKMEV, kes – olgem ausad – majandusest mitte midagi ei taipa? Erakonna, kelle ainus majanduslik mõte on maksude suurendamine, raha ümberjagamine, ilma sügavama mõistmiseta, kuidas lisaväärtust luuakse? Ei. Meie soovitus kehtib ühekordselt kohalike valimiste kohta Tallinnas.“ Paras sulleTallinn saad nende asemel, kes majandusest midagi ei taipa, need kes majandusest midagi ei taipa.  Paradoks missugune. Värske. Bravo. 

Kui ma juhtusin suvepoole lugema Päripäevast artiklit, et "Nutan, aga valin ... need keda ma kunagi valinud ei oleks", sest need on ainsad, kes on jäänud mingitele väärtustele kindlaks, siis mõtlesin, et vaesekene, inimene on segauses. Ikka juhtub. Vahel oleme me kõik segaduses. Kuid kui Päripäev tuli välja oma väärtusi väärtustava valimissoovitsega, siis olin sügavalt hämmingus. Kirjutada, et need keda kunagi ei valiks ja kes on majanduslikult täielikud .... needsamused, siis ... Siis on mul küsimus, kuskohas asub sellisel üleskutsel väärtuspõhine maailmakäsitlus? Seda pole. Ajalugu on täis halejutte nendest, kes võitlesid väärtuste eest neidsamu väärtusi oludele ja ajutiselt ohvriks tuues. See ei ole väärtus, et on küll rumalad, kuid toetame neid seekord. Just niimoodi väärtusi maha mängitaksegi. Ärge valige neid kedate mitte mingil juhul ei valiks. Valige kindlasti, kuid käige valimisnimekirjad läbi nagu tiheda tingukammiga, kellegi te ikka leiate, keda usaldata. Teda valigegi. Ärge nutke ja ärge minge sellele libedale tele, et ma seekord valin tobud, ehk järgmine kord ... Sellise stsenaariumi järgi järgmist korda ei pruugi tulla. Tobud on visad.

Alandlikkusest meelest ja tegude ülevusest

Seega me ise loome tulevikku. G Washington ja T. Jefferson panid aluse traditsioonile, et presidendil on sünnis riiki juhtida kaks „hooaega“ (seaduseks sai see tava alles peale seda, kui F. D. Roosevelt neljandat korda ametisse valiti). Suured riigitegelased ise kujundasid  demokraatiat kaitsvaid tavasid: „ Vaadates tagasi minu valitsuse ajal toimunud sündmustele, võin öelda, et ma pole kunagi tahtlikult eksinud. Sellegipoolest olen liigagi teadlik oma vigadest, mis lasevad mul järeldada, et olen võib-olla palju vääratanud. Millised need vead ka poleks olnud, palun ma härdalt Kõigeväelist Jumalat, et ta hoiaks ära selle halva, mis taolistest vigadest võib kaasneda, või leevendaks seda. Samuti loodan, et riik ei lakka kunagi olemast mu vigade suhtes salliv ja et pärast seda, kui olen elust nelikümmend viis aastat pühendanud oma riigi ausale ja innukale teenimisele, vajub mu väheste oskuste süü unustuse hõlma, nagu ka ma ise taandun peagi puhkuse häärberisse.

Toetudes nii selles küsimuses kui ka muudes asjades riigi headusele ja olles ajendatud selle vastu lõõmavast armastusest, mis on nii loomulik inimese jaoks, kes näeb selles riigi enda ja eelnevate põlvkondade kodumaad, ootan rahulolevalt oma taandumist, pärast mida saan nautida segamatult oma kaaskodanike keskel vaba valitsuse heade seaduste soodsat mõju. Vaba valitsus on mulle alati kõige südamelähedasem ning see mu uskumist mööda autasu meie ühise muretsemise, ühiste tööde ja ohtude eest. („Kõned, mis muutsid maailma” Pegasus 2006 Lk40 G. Washington Hüvastijätukõne 17 sept. 1796) Mnjah, Suurmees. Teadis millist visiooni luua. Sellisele inimesele ei tule ilmselt pähegi, et kandideeriks maailmavaateid tutvustava laadatuuri raames ka Sopaaugu küla kapellmeistriks.

Nii, et meil poliitturu klientidel, kunnidel ja kõrgeima võimu esindajatel on võim ja voli talitada täpselt niimoodi nagu tahame, kui tahame valime puupardid ahju panekuks (pean silmas kütmiseks) kuid vabatahtlikult „kaakasuppi“ ei peaks me küll sööma. Valima peame, sest valimata jätmine on ka valimine - oma õigustest loobumise valimine.

Kokkuvõtteks

Kui valite, siis mõelge, mida me tõeliselt vajame. Pikemas perspektiivis. Me ei vaja mitte ümberjagamisteenust Dr Riigilt ega KOV-lt, me vajame majanduskeskkonna loomise teenust, mis võimaldaks meil aega juurde toota ehk laenates Peamise Ministri konverentsil öeldut – prioriteedid paika. Mis aga puutub poliitturu  üldisesse seisu, siis arvestades seda, et paljud on valimiste eel seisus et „nutan kuid valin selle, keda mitte kunagi poleks valinud“, seda, et poliitinimeste ainukeseks ideeks on kujunenud kuidas meie enese rahaga meile kosja tulla, visioonitus, seda et pidukondlased kindralitest kokkadeni hüppavad üle vastasleeri näitab, et turul on tekkinud koht uue toote jaoks. Turg on tõsistest tulevikutegijatest, positiivmootoritest tühi.  Mina valin kasutades oma kuninglikke õigusi menüüst igatahes Positiivse Energialaksu.

Targutusi:

S. Plohhi „Viimane Impeerium“ Varrak 2016

Lk 238 „“Ja milline oleks minu koht selles liidus? Kui asjad on nii, siis ma lahkun. Ma ei kavatse hulpida nagu julk jääaugus“ Gorbatšovi jaoks oli vastuvõetamatu liit, milles ta olnuks Jeltsinist sõltuv ja saanuks etendada üksnes oma rivaali abistaja rolli. Jeltsin aga poleks talunud liitu, milles Gorbatšov ütleb talle, mida tuleb teha“ 2.12.1991 

Dan Hill „Tõe kehastus“ Fontes 2005

Lk 23 „Tõde on aga selles, et me ei osta autot, lugedes käsiraamatut selle mootorist. Me tonksime jalaga rehve, istume rooli taha ja teeme ühe proovisõidu. Püüd saavutada poolehoidu informatsiooni abil on vastuolus ajastu vaimuga, meie ihaga meelelise stimulatsiooni järele.“

Lk 42 „Müüge alati lootust. Tarbijana me igatseme sellise järele, mis tõstaks meie igapäevase eksistentsi teise, kõrgemasse ja rikkamasse sfääri. Sellist lootust võiks küllap pilkavalt pidada fantaasiaks või koguni pelgaks isekuseks ja nautlemiseks, kuid nii talitada oleks väär. Evolutsioonipsühholoogia meenutab meile, et inimesi kihutab tagant soov tunda ennast hästi. Eneseusaldus on sageli liivale rajatud, kuid hea enesetunne annab evolutsioonilise eelise, sest see süstib inimestesse teatava vitaalsuse, mis omakorda meelitab ligi sõpru ja liitlasi

Sellel reeglil on siiski kaks tähtsat lisatingimust. Esimene on see, et ehkki firma peab alati müüma lootust, võib ta seda teha ka hirmu müütades – tuletades meile sellega meelde midagi, mida me loodame vältida. Teiseks lisatingimuseks on see, et lootust müües peab firma sisendama usaldusväärset turvalisust.

On vana tõde, et miski ei peta julmemalt kui valelootused. Tulemus? Tarbijad maksavad firmale halastamatult kätte, kui see annab oma turundusaktsiooniga lubaduse, mida ei suuda täita.“