Selleks
korraks on siis valimised läbi. Ei teagi
kuidas edasi elada ilma hästituunitud tädide-onude piltide ja tühja
postkastiga. Tunne on nagu orvukesel, kuid … Kuid nüüd alles põnevaks läheb,
sõnad on vaja vormida tegudeks ja seda täiesti uutes tingimustes. Kähku kokku traageldatud suurvallad tuleb logistiliselt
ja majanduslikult kõige mõistlikumal moel tervikuks liita. Pole just lihtne
ülesanne. Nagu ütles Saidafarmi juht J. Särgava kõige
tähtsam ülesanne on koostöö toimima saada «Kuna tegemist on ka suure ühinemise
ja muudatustega, siis arvan, et kui õnnestub särgil esimene nööp kurgu alt
õigesti panna, siis saab ka teised õigesti kinni,» (PM 16.10.17). Väga
arukas. Head meelt tegi, et mitmedki
edukad ärijuhid leidsid eneses jõudu ühiselu korraldamises kaasa lüüa. Muide
üks huvitav tendents, mis võib viia meie poliitmajanduselu kultuuri muutusele,
need ettevõtjad kes lubasid palju, ei saanud midagi, need kes ütlesid, et nad
hakkavad ühise tulu nimel kõvasti tööle … võitsid. M. Vetevool ei lubanud
midagi, vaid „Tegin oma valijatega kokkuleppe, et olen kolm kuud volikogus ja
siis räägin oma valijatele, mida ma teinud olen.“ (PM 16.10.17) Tema tahtmiseks
on saadikukultuuri muuta. Tore. Ka Alexela Groupi suuromanik M. Hääl sai kindla valijate
toe. „ See viitas väga targale valijale,
sest tasuta asju ma ei lubanud, nänni ei pakkunud ja rääkisin ainult sellest,
milline võiks olla tulevikuvalla juhtimismudel,“ (ÄP 16.1017). Just-just, tark
valija oskab vahet teha nänni ja tegususe vahel.
Loodan väga, et uued vallad saavad oma „esimese nööbi“ õigesti
paika, et nad ei panek esimest kurgualust nööpi kohe riigikassast tuleva raha
kesksesse nabanööpi. Need ei ole lõputud ja saate aru, võite ju kõigile
seletada, et see ongi väga trendikas panna nööpe puseriti, kuid teised näevad,
et see on … arutu . „See on põhjus, miks mina ja minu kolleegid väidame, et riiklike
kulutuste kasv võtab ära raha ja ressursid, mida majandus vajab toimimiseks,
laienemisest rääkimata. Suured riiklikud kulutused mitte ei leevenda
tööpuudust, vaid on tegelik põhjus, miks ettevõtluses ja kaubanduses kaovad
töökohad ja toimuvad pankrotid. (…) kohalikud omavalitsused peavad õppima
kulusid kärpima samal viisil, nagu seda teevad ettevõtted.” (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 lk 74)
Malle ja Kalle
Dr
Riigi praegune strateegia keskendub ikka enam ümberjagamise hoogustumisele.
Kuid ümberjagamine ei too jõukust juurde,
vaid vähendab seda. Mastaapne ümberjagamine seal, kus on kõik eeldused turu
tõhusaks toimeks näitab seda, et süsteemi põhialustes on midagi valesti. Seda
tulebki parandada, mitte ümberjagamisega peita. Kahjuks lähtub ka järgmise
aasta eelarve ümberjagamise võtmest,
kuidas võimalikult palju kulutada, mitte luua edueeldusi tulevikuks. Oeh, Hiina
president esitas just äsja visiooni riigi majandusest aastaks 2050. See on
visioon, kuidas selleks ajaks olla majanduslikult heas vormis ja
tehnoloogilises tipus. Meie sööme mõnuga reserve ja töötame ennast
„laenuküpseks“. Sõltlaseks. Meie perioodi pikkuseks pole isegi mitte neli
aastat vaid 2+2. Nigel värk. Ebaperemehelik. Ehk kui te arvate, et parim viis üleaedse Kalle
umbrohupõldu lilleväljaks muuta on naabri Malle lilleaiast vikatiga üle käia ja
Kalle umbrohu vahele lõikelilli pikkida, siis olete looduse ringkäigust valesti
aru saanud. Malle lilled Kalle umbrohus lihtsalt närtsivad, muutudes prügiks.
Mida sellest järeldaks „jagajavalitse“ poliitinimene? Elementaarne. Malle aias
tuleb kiiremini ja tihedamalt lilli niita, et Kalle umbrohusegadikku sellega
katta. Tehtud. No tegelikult, kui autoga
kiirelt mööda tuhiseda, siis on ju päris kena pilt: Malle aed on puhas ja Kalle
aia ohkad ei paista Malle lillede alt ka välja. Aga mis juhtub, kui Mallel enam
nii palju lilli ei kasva? Või kui Malle enam ei viitsigi kasvatada? Läheb ära? Mida
siis lõigata? Mõistmatu. Isegi
rahaminister ei mõista. "Ettevõtjana olen ma selle koha pealt murelik, et kui lihtsalt siin
saalis tehakse maksuotsuseid, mis mõjutavad meie ettevõtluskeskkonda. Kui vaid
aktsiisi tõstmise, lisaks ennaktempos tõstmise puhul oleks tol hetkel siin
keegi mul abiks olnud ja öelnud, miks me neid tõstame. Aga nii on ta läinud ja
täna jälgime.“ Aus jutt, tänud selle eest, aga … Aga rahanduspealik ei saa seista kui Titanicu kapten jälgides jäämäega
kokkupõrget, vaid peab jõuliselt sekkuma. Heal ajal tuleb lasta ettevõtjatel
elumahla koguda, mitte seda välja lasta. „Nagu paksud pulmapeol,
rääkisid poliitikategijad endale et nad söövad pärast pidu vähem – heastamaks
oma õgarlust. Kuid riigi majanduses ei ole paastumiseks kunagi õige aeg.“ ((W
Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 210)
Regulatsioonidest
ja ümberjagamise erivormist
Kui
meil on Dr Riigi tasandil loetud õigeks valest majandusregulatsiooni põhjast tulenevat
kinni katta ümberjagamisega, siis avaldub see kogu süsteemis. Ka
korruptsioonis. Korruptsioongi on üks „ümberjagamise“ mehhanisme. Mõelge
hetkeks, miks selline majandust lämmatav nähtus nagu korruptsioon tekib? Mis on
selle kasvulava? Ükski täiemõistuslik inimeseraas ei läheks ametimehele nänni
pakkuma, kui ta saab oma tööd ja elu teha ilma selleta. Kuid kuskil on loodud
regulatsioon, mis võimaldab elu niimoodi umbe jooksutada, et inimesed ei suuda
ennast pahatahtlikkust asjaajamisest läbi võidelda, siis otsitaksegi mingit
alternatiivset varianti. Muidugi pole see õigustus, kuid eluvõõras
ülereguleerimine on korruptsiooni ema. Ühiskonnale väga kulukas. Kui te mõtlete
ühe juhtumi lahendamist seadusloomest kuni süüdimõistmiseni, siis te saate
kümneid tuhandeid ametniktunde, sh eriti kõrget ja spetsiifilist kvalifikatsiooni
nõudvaid nagu kaitsepolitseinikud, prokurörid, kohtunikud. Kui lisate siia
nende inimeste asjata raisatud aja, kes nänni pakkuma ei läinud, siis saate
tühja kulutatud aega sadades tuhandetes tundides. Mida rohkem Dr Riik käske ja
keeldusid produtseerib, seda korruptsiooniohtlikumaks ja kallimaks ühiskond
muutub. See, et meil korruptsiooni
kahimisega aktiivselt tegeletakse (selle tegeliku korruptsiooniga) on väga
kiiduväärt. Lööb õhu puhtaks. Kuid kohati tundub, et me oleme liialt süüvinud
sellesse võitlusse ja juba pea igat ilmingut püütakse mahutad korruptsiooni
mõiste alla, mis omakorda võib sulgeda normaalse ühiskonna kapseldumisse.
„Reeglite kehtestamine meeldib juhtidele, kes
arvavad, et nende töö on saavutada inimeste kuulekus, vastuvaidlematu
korralduste täitmine ja pimesi järgimine. See on lihtne. Kehtestad seaduse,
hoiad tõenäolistel rikkujatel silma peal ja karistad neid kohe, kui nad üle
joone astuvad. Probleem on aga selles, et inimesed ei üritagi enam tööd tehtud
saada. Targad inimesed sattuvad masendusse, kui peavad tegema midagi, milles
nad mingit mõtet ei näe. Isegi kui nad üritavad, aeglustavad reeglid tulemuste
saavutamist ja teevad innovatsiooni tihti võimatuks.” (M. McKeown „Kogu tõde
innovatsioonist” Äripäev 2009 lk 34)
Seepärast
ongi tõhusaim lahendus vähendada regulatsioone, inimesed pääsevad vabalt toimetama
ja kui saab vabalt toimetada pole ka kohta korruptsioonile. Kõigil kodanikel
tekkib ookeani jagu lisaaega ka veel. Vahva.
Kastepiis
peegeldus
Veel
üks tähelepanek valest põhjast. Öeldakse, et kastepiisas peegeldub kogu
maailma. Tõsi, kui pisidetaile tõlgendada õigesti, siis lähevad ka suured
süsteemid paika. Hiljuti rõõmustasime kõik, kui valmis (peaaegu) maja
õpetajatele. Mitte lihtsalt maja, vaid linnavõimu poolt ehitatud maja. Kuid
minu jaoks on see maja just kastepiisk, mis näitab meie majandusregulatsiooni
põhja vildakust. Nõuka ajal olid ka „Dvigateli“ majad, lüpsjate majad ja … Nüüd siis jälle. Ring on täis saanud. Loomulikult
on mul hea meel, kui õpetajad (või ükskõik kes teine) saab endale uue korteri.
Uskuge mind endise ühiskorteri elanikuna (kuigi meil olid kuldaväärt naabrid)
vanas puumajas, mille soojus olenes tuulesuunast oskan ma seda rõõmu tunnetada,
kuid … Kuid miks peaksid õpetajad, kui tuleviku loojad ootama
administratsioonilt armuandi? See ei ole normaalne, et õpetaja peab sõltuma
mingist bürokraatlikust naturaaltasust. Õpetaja peab saama sellist palka, mis
võimaldavad tal osta/üürida endale mõistlik eluase, ennast täiendada ja
taaslaadida. Ja kui asjadele vaadata õiget pidi, siis võim ei annetanud
õpetajatele mitte midagi. Ta lihtsalt jagas selle, mille ta oleks pidanud investeerima õpetajasse
(tema palkadesse ja toimetulekusse), investeeris ta ümberjagamisse ja
bürokraatiasse. Teisisõnu võim ehitas majad õpetajatele õpetajate raha eest. Mis
selles siis halba on? Esiteks on see kallis viis ühiskonda käitada,
administreerimiskulud on liiga suured, teiseks kannatab õpetajate valikuvabadus
ja rippumatus ning kolmandaks suurendab see korruptsiooniriski. Kokkuvõttes on
see vildaka põhja ideevaene kinnikatmine bürokraatliku ümberjagamise teel. „FDR ütles, et riiklikud otsetoetused „hävitavad inimvaimu” ja tal oli
õigus. Arvan, et kogu oma tarkusele vaatamata ei suutnud FDR mõista, et kui
annad bürokraatiale eluõiguse, siis hakkab ta oma elu elama. Pärast
bürokraatliku institutsiooni loomist on teda peaaegu võimatu sulgeda.” (R.Reagan
„Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012 Lk 55).
Nautige lõpppeatust
Tundub, et ideepuudus kuidas iseotsustamisega juurde „võluda“ ressurssi
on mitte vaid meie mure vaid laiaulatuslikum. Kogu maailma ideepuudust püütakse
kompenseeridagi ümberjaotamismehhanismidega. Maailma Majandusfoorumi arvates on
maailmamajanduse suurimaks riskiks kasvav sissetulekute ebavõrdsus. Eksperdid
arvavad, et praegune turukapitalism vajab fundamentaalseid reforme. Tore, ikka
on vaja süsteeme aeg ajalt uuendada. Kuid mida siis targad rahainimesed soovitavad?
IMF soovitab oma uues raportis rikkamate
inimeste tulu kõrgemalt maksustada, kuna üha kasvav varanduslik ebavõrdsus seab
löögi alla pikaajalise majandusliku õitsengu. Tänu astmelisele maksusüsteemile, saavat arenenud riigid ebavõrdsust vähendada,
ohverdamata samal ajal majanduskasvu. Huvitav tähelepanek, kuid Prantsuse
eelmise presidendi eksperiment tõestas vastupidist – maksutõus viis ajud ja
kapitali minema.. Lisaks soovitas IMF maksustada rohkem varasid ja
ettevõtete kasumeid. Kõik. Kõik? Kas see ongi tulevikuarengu reform – suurem
ümberjagamine? Mannetu värk. See ei ole turu reformimine. See on tupiktee, kus
öeldakse, et tee lõppeb varsti niikuinii, kuid sõidu võimalikult pikaks
nautimiseks sõitke aeglasemalt. Istuge lihtsalt ühelt kohalt teisele ja nautige sõit, kuni see veel kestab? Mida selle kohta arvata? „On
öeldud, et enamik revolutsioone ei põhjusta eeskätt mitte revolutsionäärid,
vaid valitsuse rumalus ja jõhkrus ütles kord Sean MacStiofain, IRA eelkäia
esimene juhataja.“ (M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015 lk 189). Vaat
niiviisi.
Mida teha? Kas te mäletate midagi 1968 a Mexico
olümpiamängudest? Palavust? Hõredat õhku? R. Beamoni uskumatut kaugushüpet
(8.90m), mis pidas vastu 23 aastat ja parandati vaid 5cm võrra? Teisi
rekordeid? Kõik need rekordid olid meeldejäävad, kuid polnud epohhi loovad.
Täiesti uus tee leiti uskumatus kõrgushüppestiilis. R. Fosbury šokeeris
publikut uue flopp stiiliga. On ju täiesti mõistusevastane sooritada
kõrgushüpet selg ees. Mitte keegi looduses ei hüppa kõrgust selg ees. Mis aga kõige tähtsam „Sportlase enda sõnade järgi olevatki teda sellisele hüppeviisile viinud
halb koordinatsioon. Aga isikupärane kohmakus, kehalised võimed ja tahtejõud on
kombineeritud nii, et tulemus on omamoodi leiutis.” (H. Sisask, E.Teemägi, O. Türn „XIX Olümpiamängud Mexico 1968” lk
71). Tänapäeval ei hüppa keegi enam ei
karjapoissi, kääri ega rulli va. külasimmanil. Kõik tõsised tegijad kasutavad reformitud
hüppestiili. Samuti peame ka majanduses leidma uue lahenduse, mitte ideepuudust
loobuma flopi leiutamisest. Kui suured rahatargad mingit reformi välja pakkuda
ei oska, siis seda suurem on meie eneste vastutus selline süsteem leiutada. Ah,
et oleme väikesed? Tore, vastavalt sellele tegutsemegi. „Vahemere asukaile, esmajoones kreeklastele, olid foiniiklased olnud
alati veidi õudsaks mõistatuseks. Hellenid ei mõistnud, kuidas õnnestus sellel
tillukesel rahval rajada riik, mis hõlmas peaaegu kogu piirkonna Gibraltari ja
Liibanoni ranniku vahel; nad said sellest aru seda vähem, et see riik
tegelikult mitte kuskil konkreetseks ei
muutunud. See ei avaldunud mitte tugevate linnade ja suurmaavaldustena, vaid
pigem kaubamarsruutide tiheda võrguna, mis oli nähtav ainult laevade hapra
kiiluvee jäljena. (Gerhard Herm „Foiniiklased. Antiikaja purpuririik” Olion
1998). Helleenid ei mõistnud, et foiniiklased hüppasid lihtsalt floppi.
Vähemaga rohkem
Lonkamiskogemus
Mida tähendab abirahade äralangemine tean omast kogemusest. Lonkama võtab kahest jalast kolmel erineval moel. 90-date algupoolel tegime esmaseid samme konkurentsimaailmas abiks USAid ja Soome kolleegid. Nende oskusteave oli meile kui käivitav kütus. Siis ühel päeval tuli meie kontorisse saatkonna esindaja lühikese jutuga. Esiteks õnnitles meid kiire arengu puhul, sest meie Peamine Minister ütles ühes kõnes „no aid, but more trade.” (ütles õigesti). Järelikult te USAid-i abi enam ei vaja. 90-date alguses oli sellise väärika abi eriti nende tippasjatundjate poolne koolitus hindamatu, kuid … Kuid aeg oli selline, et tuli olla igasugusteks ootamatusteks. Tuli leida uued allikad ja juhendajad, kelleks olid põhjamaad eeskätt Soome. Kuid ikkagi paar aastat läks longates. Teine „ärakukkumine“ oli meie ühinemisel EL-ga. Saades klubi liikmeks polnud meil enam võimalik kasutada liitumiseelse PHARE programmi hüvesid oskusteabe omandamiseks ja jagamiseks. Elementaarne, kui oled klubi liige maksad klubimaksu, mitte ei nuia annetusi. Situatsioon on analoogne sellega mida Dr Riiki ees ootab. Lugu on selles, et Dr Riik on EL abirahad lugenud „enese omaks aegade lõpuni“. Meie lonkasime oma kontoris peale „ärakukkumist“ mõned aastad, hoidsime kokku viimast kui senti, närutasime kõigi kulutustega, lõikasime maha (ajutiselt) kõik mida vähegi suutsime, lükkasime kulutusi edasi. Täielik dieet kaks aastat kuni saime mingilgi määral taastada oma „baasi“. Kõik kujunes vaid põhifunktsioonide säilitamiseks ja inimestele palga maksmisele. Vaid aasta lõpus vaatasime koos pearaamatupidajaga, milliseid pudemeid meil kasutada on, a´la kas saame osta uue koopiamasina lagunenu asemele või ainult tuuneri? See oli õpetlik. Seda võis välja kannatada vaid väga pühendunud seltskond. Kas me ühiskonna tasandil oleme valmis "lonkama", kui meie eelarve miljardikese võrra kõhnub? Tasub mõelda. Ehk iga mõistlik kapten võtab tormimerele päästevahendid kaasa.
Võlg, kui põlvkondade vaheline sotsiaalne side?
Sama ootab ka Dr Riiki, kui viis või kümme protsendist enese omaks arvatud eelarvevahenditest olude muutudes kaob. Millega seda kompenseerida? Kõik on ju juba mängu pandud - reservid, maksutõusud. Ja seda headel aastatel. Jääb vaid võlgu elamise variant. Veel suurem võlg. Võlg kellele? „Põlvkondadevaheline võlg on veider asi.Ütleme näiteks, et üks mees ostab maja. Ta võib selle oma lastele jätta, koos hüpoteegivõlaga. Lapsed ei olnud hüpoteegilepingu osapooled, kuid nad võivad pärandi vastu võtta. Majal võib olla hüpoteek või see vajab uut katust. Kingitus on kingitus, koormatud või mitte. Kui see on liiga suurte võlgadega koormatud, siis võivad nad sellest ära öelda; nad ei ole hüpoteeki pakkunud ettevõttega mingit lepingut sõlminud, ning ei ole kohustatud seda maksma.
Oletame, et tegemist on krediitkaarti võlaga. Oletame, et keegi kulutas raha ümbermaailmareisiks, aga reis kurnas ta ära; ta jõudis vaevu koju ja kukkus infarkti tagajärjel kokku. Kas lastel on mingi kohustus krediitkaardi arvete maksmiseks? Ei mingeid. Kuid nüüd pöördume „riigi“ võla juurde. Mis sorti imelik elajas see on? Üks põlvkond tarbib ja siis esitatakse arve järgnevale põlvkonnale. Noorem põlvkond ei nõustu kunagi võlgade tingimustega. Nad on osapooled lepingus, mida nad kunagi ei sõlminud. Ent peavad terve elu tööd tegema, et maksta lepinguga kaasnevaid kohustusi. Selliseid kokkuleppeid põhjendatakse tihti osana „sotsiaalsest lepingust“. Kuid milline leping lubab ühel inimesel kasu saada, samas kui kulud määritakse kellegi teise kaela?
Aga surnud ei räägi ja sündimata lapsed ei hääleta.“ (W Bonner A
Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 210 lk 236).
Aga meie,
millise sidususe poolt hääletame meie? Kas tõesti kujuneb meie
ainukeseks ühendavaks sidemeks meie järelpõlvedega võlg? Just seepärast, et
mitte võlgu jääda oma lastelastele peame täna nagu ütles Vanaema Marie „Seadma suud säkki mööda“, elame vastavalt
võimalustele ja püüda areneda üle igasuguse
normaalsuse võimaluste. Vaid see on väikese ühiskonna edu võimalus, olla
kiire, paindlik, kasulik. Iga rahapabula peame investeerima tulevikku. Me
konkureerime terve maailmaga, kuid „Konkureerimise
juures on üks probleem. Te leiate enda kaklemas ühe ja sama ruumi pärast. Ühel
ja samal territooriumil. Nagu koerad ühe kondi pärast. Miks mitte leida endale
oma nišš? Kuskil, kuhu konkurendi huvi ei ulatu. Kuskil, kus saad teha head
tööd inimeste jaoks, kes soovivad seda osta.” „Tehes seda,
mida nemad ei tee, lood oma idee kasvamiseks ruumi. (…) Mõtle välja – mida
konkurendid teha ei taha, kuna see on nende jaoks igav, vähendab kasumit, on
vastukarva või tundub lihtsalt tobe.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist”
Äripäev 2009 lk 53). Me peaksime enda jaoks leidma midagi sama tobedat, kui
flopihüpe. Edukalt. Siis oleks meil mida pärandada oma lastele. Häbenemata.
Uhkusega.
Targutusi:
D Ariely „Irratsionaalne inimene“ Hermes 2011
Lk 212 „Ei suudeta näha, kui kiiresti inimene suudab
ebausust ratsionaliseerida, kui sularahast on sammu võrra eemalutud.“
„Laenuks
ostmine tähendab, et ostetakse näiteks rõivaese, kantakse seda mõni aeg ning
tagastatakse siis sellises seisus, et kauplus ei saa tagsivõtmisest keelduda,
kuid seda uuesti müüki panna samuti mitte. Laenuksostjad ei varasta kauplejalt
otseselt raha; selle asemelnad muudkui ostavad ja tagastavad, tehes iga kord
rea kaheldavaid tehinguid. Üks tagajärg nende tegevusel on siiski on –
rõivatööstuse hinnangute kohaselt põhjustavad laenuksostjad igal aastal
ligikaudu 16 miljardit dollarit kahju (ehk umbes sama palju, kui sissemurdmiste
ja autovarguste kahjud kokku.“
J Coates „Kui koerast saab hunt“ ÄP 2014
Lk 97 „Ajast aega on paljude maaklerite elu
olnud vastik, jõhker ja lühike, sest nende vahel valitseb konkurents.“
Lk 218 „ Vanas Roomas korraldati kindralitele
suure võidu tähistamiseks triumf – tseremoniaalne paraad läbi linna keskuse.
Kuid vanad roomlased olid nutikad: et hoida ära kindrali langemine
eneseimetluse ohvriks, pandi tema sõjavankrisse ori, kelle ülesanne oli
sosistada kindralile kõrva meeldetuletus, et ta pole jumal.“
M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015
Lk 48 „Mõnda aega tagasi ajasin juttu ühe Hollywoodi kõige
mõjukama inimesega (…) Ta rääkis, et iga kord kui talv algas, käis ta mööda
naabruskonna tänavaid ja sõlmis kokkuleppeid inimestega, kes tahtsid, et nende
sissesõidu- ja kõnniteed lumest puhtad hoitakse. Siis ta läks ja andis need
tööotsad omakorda edasi teistele naabruskonna lastele.“ „Ta oli kümneaastane.
Üheteistkümnendaks eluaastaks oli ta pangaarvel kuussada dollarit, mille ta ise
oli teeninud. (…) Tänapäeval oleks see summa võrreldav viie tuhande dollariga.
(…) „iga loll oskab raha kulutada. Aga seda teenida, säästa ja rahulolutunnet
edasi lükata – nii õpid seda teistmoodiväärtustama.““
Lk 53 „Psühholoog James Grubman kasutab esimese põlvkonna
miljonäride kirjeldamiseks ülihead väljendit „jõukuse immigrandid“ – selle all
peab ta silmas seda, et neid ootavad oma lastega suhtlemisel ees samad
väljakutsed, mis ootavad ees ka ükskõik millisesse riiki immigreerunud
inimesi.“
No comments:
Post a Comment