„Isesüttimise” seadused ja „Buldooserinimesed”

 

 

 

Lugesin möödunud nädalal uudist selle kohta, et kesklinnas süttis ajalooline hoone. Nojah, selles uudises ei olnud mitte mingit uudisväärtuslikku, sest seesama hoone oli käesoleval aastal juba kolmel korral süttinud. Täpselt nagu selles anekdoodis, mil ohver  pussitas ennast ise selga ja siis kindluse mõttes viskus veel kahekümne kolmel korral noa otsa. Tõsiasi on et see paljude meelest „lobudik” on kultuurimälestiste nimistus ja selle säilimist arvestati ka kvartali arendusprojektide koostamisel. Aga ei ühti, kui ala on väärtuslik kõrghoonete rajoon, ei aita mitte mingid muinsuskaitseseadused, planeerimisseadused, ehitusseadused ja sajad teised seadused, seal hakkab tööle „Isesüttimisseadus”. „Isesüttimise seadus”  hakkab tööle lausa iseenesest.

 

Pidevas seadusloome tuhinas kipume ka seaduste ja regulatsioonide esialgse eesmärgi silmist kaotama. Ühest küljest lisatakse ikka uusi ja uusi piiranguid ehk kui liikluses märk ei aita, paneme veel ühe märgi, parem kui kaks. Sellises õigusreostuses ei jäägi Inimesekesel muud üle, kui kasutada tervet mõistust ja tavasid, sest kõiki märke lihtsalt ei jõua jälgida. Seadusloome on nagu lehesadu metsas, lehed muudkui langevad ja langevad ja niimoodi aastate viisi, mis tekitab meie teema puhul regulatsioonide ladestumise. Teisest küljest kaotame vahel orientiiri, mis asi milleks sai loodud. Kas selle prügihunniku alt midagi veel välja paistab ? Või on see muutunud vaid rammusaks kompostihunnikuks prokuröride ja advokaatide tööpõllul? Sellisest vaatevinklist tuleks vaadata ka  „isesüttimise seaduseid”, need on sellised seadused, mis tehakse kõrgete ideaalide/väärtuste säilitamise eesmärgil, kuid mis oma olemuselt võivad sisaldada  ebaloomulikkuse komponente. Kõik see, mis pole loomulik, nii nagu vesi voolab alati mäest alla, vajab teostamiseks eraldi ressurssi ehk siis tuleb selle saavutamiseks kasutada kas sundi, energiat või raha. Ebaloomulikus regulatsioonis on sama nagu vee ülesmäge pumpamine, see on võimalik, kuid vajab vastavaid ja kohaseid vahendeid. Kui me teeme seaduse ja ütleme, et selle seaduse eesmärgiks on vesi mäest üles juhtida, siis iseenesest seda ei juhtu. Üks näide võikski  olla muinsuste kaitsega seotud regulatsioon. Olles ise ajaloohuviline, olen igati huvitatud muinsuste mõistlikust säilitamisest. Kuid kas me pole latti liiga kõrgele asetanud? Mõtlen, kas õpetaja Lauril polnud mitte õigus, kui ta ütles oma õpilasele, et kui kogu rehkendust ei jõua teha, tee pool. Kui muinsuskaitse säilitamise eeskirjad poleks nii karmid, oleks meil mõnigi uhke ehitis säilinud, aga mitte aastakümneid venitatud nende taastamisega ehk tegelikult on oodatud ja saavutatudki  nende täielik lagunemine. Inimesi on kahte liiki: ühed on hulluse ja narruseni vanavara „ülesputitamise ja taastamise usku” ja teistele on vanavara vaid vana vara, vana ja kasutu rämps, mida kõige paremini ravib buldooser. Nende esimestega  ei ole mingit muret muinsuste säilitamise seisukohalt, seal toimib vee loomulik liikumine allamäge. Isegi kui me neid keelaksime, leiaksid nad, kuidas vähemalt mingit palgijuppi säilitada ja vana naela eksponeerida, ise õhetades õnnevärinas. Nagu oleksid siin ja praegu terve universumi päästnud või vaarao aardekambri leidnud. Probleem on just seda teist liiki inimestega, kelle jaoks vanavara ongi vana vara, mis tuleb kui prügi ära visata, maha lõhkuda või ära põletada. Ja siin hakkabki tööle „isesüttimise seadus”. Inimene, kes on ju looduse kroon, leiab harilikult ikka mingi lahenduse. Lahendus võib olla kahesugune: esiteks eimidagi tegemine ehk asjast jääbki järele vaid könt või juhtub asjaga „õnnetus”, näiteks tulekahju, mille tulemusena jääb asjast jällegi könt. See „isesüttimise seaduse” idee, kui loodusseaduse idee, tuli mul paar aastat tagasi, kui ühel nädalal tuli kaks-kolm uudist, kui sellised muinsusväärtusega objektid „täiesti ootamatult” ja „täiesti juhuslikult” süttisid (ise). Kuna ma ise olen pigem seda esimest liiki Inimesekene (tahtsin kunagi isegi arheoloogiks õppida ja käisin väljakaevamistelgi), siis ma tean, kui palju vaeva, raha, aega ja bürokraatlikke takistusi mahutab endas üks selline vanavara päästmise projekt, kuid igal Inimesekesel ei jagu närvi, aega ja just raha kõigi nende raskustega rinda pista. Mõnest piirangust ei saa ma lihtsalt aru. Näiteks, kui Toompeal ei lubatud majadele katuseaknaid teha, et sealsed endised pööningud valgusküllasemaks teha. Rikkuvat vaadet. Lausa naljakas põhjendus, sest suuremat osa Toompea katustest saab vaadelda vaid lennukilt ja sedagi, arvestades kiirusi, vilksamisi ja mitteidentifitseeritava lindina. Ja samas kurdame, et vanalinnas ei ole elu. Pole elanikke. Kuid kes tahaks elada tänapäeval katusekorteris, kus on ninarätisuurune aken? Elu ongi üks suur kompromiss, seepärast peab ka sellistes regulatsioonides olema koht kompromissile vana ja tänapäevase vahel. Muide selliseid suurepäraseid kompromisse võime leida paljudes Euroopa linnades. Vanavara peaks rikastama meie elu, muutma selle mitmekesisemaks ja huvitavamaks, mitte segama meil elada. Teine küsimus on säilitamise ökonoomiline pool, ehk kuivõrd õiguspärane on panna Inimesekesele kohustusi, et ta säilitaks midagi, mis on küll tema omand (mitte riigi ega linna omand), mida ta oma vabal tahtel ei teeks või milleks tal vahendeid ei ole. Kui riik arvab, et inimene peab midagi säilitama, mida ta vaba valiku korral ei teeks ja mis talle endale tarvilik pole, kas ei peaks siis avalik võim  „isesüttimise seaduse” vältimiseks, selle objekti endale ostma või selle millegi säilitamise kulud katma? See jutt siin pole aetud kultuurivaenulikkusest vaid näitena, kuidas seadus toimib, kuidas ei toimi, kuidas toimib loodusseadus meie tahtest ehk kirjutatud seadusest erinevalt ja kuidas saavutada kompromiss tahte ja tegelikkuse vahel võimalikult minimaalsete kuludega. Muinsuskaitsjad on teinud tänuväärset tööd ja päästnud või aidanud säilitada meie ajaloo seisukohalt hindamatuid väärtusi, kuid kas iga kemmerg on ikka säilitamist väärt? Kas sellisesse tegevusse investeerimine on väärtuse säilitamine? Kuidas kaasata inimesi/omanikke, liitlasi, vabatahtlikult midagi säilitama, mitte hirmutades neid eemale sama elutute reeglitega, nagu on nende omandusse sattunud elutud müürijupid. Ja liitlased on tarvilikud, kohe hädatarvilikud, sest „Buldooserinimestel”  on alati jätkunud aktiivsust vanavara „ravitseda”. Aga , ei me ei otsi liitlasi, me püüame ikka rohkem ja rohkem inimesi muuta oma eluvõõraste regulatsioonidega muuta enese vastasteks, lükata neid „Buldooserinimeste” leeri. Selle asemel, et leida liitlasi ja saada sellega lisaressurssi muinsuste administreerimiseks ja säilitamiseks, püstitame endale ikka uusi ja uusi (täitmatuid) ülesandeid. Üks näitekesekene  elust enesest:  kahekümnenda sajandi ehitiste kaitse alla võtmise soov. Nii algatati 2007 aastal Eesti XX sajandi arhitektuuri kaitsmise ja väärtustamise projekti. Eesmärgiks oli välja selgitada arhitektuuri paremik, mis vääriks kultuurimälestiseks tunnistamist. Ühest küljest on mõte õige, kaitsta tuleb seda, mis veel võimalikult heas seisukorras on. Teisalt toimub see nn ühiskonnale head tegemine mitte meie ühise kokkuleppe alusel, et eelmise aastatuhande viimase sajandi viiekümnendate aastate viilkatusega maja on muinsusväärtus vaid grupi seltsimeeste otsustuse alusel ja elusate majaomanike arvel. Kuid küsimusele, kas majaomanikul oma omandi kohta ka mingit sõnaõigust on või mitte, saame tüüpilise bürokraatliku vastuse pilvepiirilt, et ärge kidisege, me teame ise, mis teile parem on. Ehk kui ka ekspertnõukogu peab hoonet mälestiseks tunnistamise vääriliseks, siis küsib muinsuskaitseamet hoone omaniku ja kohaliku omavalitsuse seisukohta. Tõsi, hoone omanik võib anda negatiivse seisukoha, aga kui tal ei ole mingeid argumente peale selle, et ta ei taha oma majarisu mälestiseks võtmist, siis teda ei pea kuulama. Kas tõesti Inimesekene, kes on ehitanud endale ja oma perele majakese andeka arhitekti projekti järgi, peabki oma elupäevad lõpetama muuseumis? Või mausoleumis?

Aga inimestele sindrinahkadele ei meeldi elada mausoleumis. Mida selliste inimeste kohta öelda? Oh neid rumalaid talupoja ratsionaalse mõtlemisega tüüpe küll! Rumalad ja pimedad ja visioonitud, no täitsa matsid oma plekk-katustega. Parafraseerides Juhan Liivi ütlust, et kui seda metsa ees ei oleks …, võiks öelda, et kui neid tobedaid inimesi, neetud majaomanikke  ees ei oleks oma arvamustega, siis me teeksime kõik õnnelikuks … Või mida öelda sellise regulatsiooni kohta? Kas see hakkab toimima? Kas repressioonidega? Kas see on Bürokraatiamaailma  katse  „endale töö loomiseks”

 

Äkki saaks neid asju  ajada hulka mõistlikumalt. Inimlikult noh! Võib-olla võiksid usinad seadusemeistrid enne seaduse kallale asumist lugeda … Ei, ei mitte mingisugust teist seadust või seaduse koostamise instruktsiooni vaid … Mark Twaini? Üks stiilinäide (M.Twain „Tom Sawer” Eesti Riiklik Kirjastus 1954. Lk 18). Jutu mõte on selles, et teismeline väänikas Tom on karistuseks saanud „võimaluse” plank lubjaga üle võõbata. Seda veel pühapäeval, mil kõik poisid on vabad, kui tuul väljal. Vaatamata Tomi nutikusele, ei õnnestu seda ebameeldivat tööd ka lellelegi teisele sokutada. Niisiis … „Varsti mööduvad siit vabad poisid kergejalgselt igasugustele veetlevatele retkedele ja nad heidavad palju nalja tema kulul sellepärast, et ta peab töötama, - juba see mõte põletas Tomi tulena.” …” Sel süngel ja lootusetul hetkel tuli tal äkki hea mõte, lausa inspiratsioon. Ta võttis pintsli ja hakkas rahulikult tööle.” … „Ben vahtis hetke ja ütles siis: „Hei ! Sa oled ankrusse pandud, mis?” … „Hei, vanapoiss; pandi tööle või?” … „ … Noh, ma ei tea, miks ei peaks see mulle meeldima, Seda ei juhtu ju iga päev, et üks poiss saab planku värvida.” ...

See näitas asja hoopis uues valguses. Ben jälgis iga liigutust, tema huvi kasvas järjest, töö hakkas talle ikka enam meeldima...
Tom pidi endale tunnistama, et maailma ei olegi lõpuks nii tühine. Ta oli enese teadmata avastanud tähtsa seaduse inimese tegevuses, ja nimelt: et panna meest või poissi mõnda asja ihaldama , on ainult vaja see asi raskesti kättesaadavaks teha. Kui Tom oleks olnud suur ja tark filosoof, nagu seda on selle raamatu kirjutaja, siis  oleks ta taibanud, et töö on see, mida inimene on kohustatud tegema, ja lõbu see, mida ta ei ole kohustatud tegema. Ja see oleks aidanud tal aru saada, miks kunstlillede valmistamine või sõtkeveski ümberajamine on töö, kuna keegli veeretamine või Mont Blanc`i otsa ronimine on ainult lõbu.”

Vaat niimoodi. Seega ökonoomne oleks kui kellegi omandi muinsuskaitsealuste objektide nimekirja võtmine oleks privileeg ja auasi. Sellisel juhul poleks see rõhuv kohustus, repressioonidega saavutatav häda ja õnnetus, mida tuleks rangelt järele valvata ja karistada. Nagu hoomate tekkib täiesti uus olukord, targad inimesed ütlevad selle kohta – paradigma. Tekkib partnerlus. Sellisel juhul, partnerlusena, preemiana, stiimulina regulatsioon tõesti toimiks. Ökonoomselt.

Nii, et valigem, kas ajada vett mäest üles, segada vett, kanda sõelaga vett või … lasta sel võimalikult loomulikul moel mäest alla vuliseda, kasutades sellest tulenevat energiat.

 

 

Bürokraadi Vanaema

"Bürokraadi Vanaema" on üldnimetus nende tähelepanekute ja artiklite kogumile, millest hiljem sündis e-raamat "Bürokraat, võim ja Vanaema". Materjale sõeludes ilmnes, et lihtsalt bürokraatiast rääkida ei saa, seda enam bürokraadi vanaemast, bürokraatia on peaasjalikult tööriist võimu käes. Nojah, vahel juhtub ka vastupidi, kuid võim on alati kohal. Seega võim läbi bürokraatia kujundab meie igapäevast elu, kui ... me ise seda ei viitsi kujundada.

-Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012. Lk 86 „USA põhiseaduse esimeses paranduses on 45 sõna, Issameies on 66 sõna. Gettisburgi kõnes on 286 sõna, Iseseisvusdeklaratsioonis on 1322 sõna, kuid valitsuse eeskirjades kapsaste müügi ja turustamise kohta on kokku 26911 sõna. Ajakiri National Review, „

-R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012 Lk. 120 „Rahvast võõrandunud riigiaparaat tekitas inimestes nii abitustki ka ärritust, kuigi riik pidanuks teenima inimesi mitte vastupidi.”

Kuidas selle bürokraatiaga lood siis on? Kas olete mõelnud sellele? Te ei mõtle niivõrd igavatele/ebameeldivatele/ebapuhastele asjadele? Aga asjata, oleks vaja mõelda! Me kõik elame vaid kord. Kuidas me seda aega veedame? Mõttetute regulatsioonide mõttetus ajalõksus? Või on meil midagi targemat teha? See on lugu Bürokraatiamaailmast ja selle reeglitest. Mis see on? Kas reeglite kogum, et meil oleks lihtsam toime tulla igapäevaelus? Kaitsekilp olelusvõitluses? Või religioon? Enne kui Inimesekene muutis reeglid religiooniks, olid need tarvilikud liigi ellujäämiseks. Vaid need isendid, kes täitsid teatud reegleid, suutsid ellu jääda ja järglasi anda ning seda mitte ainult inimühiskonnas, vaid kogu looduses. Seega – loodus kui tohutu bürokraatlik süsteem?

Kõigevägevam lõi Inimesekese oma näo järgi ja kui ta oleks olnud bürokraat … oleks ta Inimesekese loonud enda näo järgi bürokraadiks. Aga miks me arvame, et ei olnud? On ju maailm oma reguleerituses üldkokkuvõttes tohutu, hästi funktsioneeriv logistiline süsteem.

Seega bürokraatia, kas jumalik ilmutus või inimlik narrus? Selge see, et reegliteta ei saa ja ka seaduseid on vaja, kuid … 98% Inimesekestest ei tea seadustest mitte midagi, vaid elab tavade ja käibetõdede järgi. Teadmatus ei vabasta vastutusest. Kuid isegi suures teadmatuses peaksime me olema huvitatud mõnest üksikustki põhiideest. Näiteks sellisest „pisiasjast”, kuidas riiki üles ehitada, kas Karistuse Wabariigina, kus kõigil on vabadus karistatud saada või kodanikuühiskonnana?

Reisides koos teiega, loome mõttemängude tulemusena, Bürokraatiamaailma veerele uue koloonia alged ehk Igaüheriigi. Vastandina Karistuse Wabariigile, et me karistame teid niikuinii, oleks Igaüheriigi konstruktsiooni esimeseks seaduseks, et igaühe mõte on mõtlemist väärt. Iga mõte on arutamist väärt. Väärt mõtete ellurakendamisest õigel ajal ja õiges järjekorras, moodustub väärt elukeskkond. Riik kui keskkond, igaühe keskkond. Kui vaadelda riiki, kui elukeskkonda, mitte võõrast võimustruktuuri, puudutab see meid samamoodi, nagu me oleme harjunud suhtuma looduskeskkonda, s.t vahel tuleb kraamida ja vahel tuleb teha prügikoristustalguid. Me tegimegi niimoodi, lammutasime süsteemi pulkadeks lahti ja peale puhastamist ning õlitamist kokku pannes ilmnes, et meil jäi üle terve kuhi detaile, mis nagu ei oleks pidanud kuuluma sellesse mehhanismi. Ups! Küll oli seal vanu saapaid, tuletorn, kollektsioon tasku-uure, paar prügikonteinerit, kaubavagunit ja viltkaabu. Igati väärt kraam, kuid seda võiks kasutada kuskil mujal.

Võtke seda arutlust, kui illustratsiooni ja mõttevirgutajat. Kui te leiate seejärel, et mõtelda on mõnus, siis võib sellest saada harjumus, võib-olla isegi sõltuvus. Kui te aga hakkate mitte ainult mõtlema, vaid olete hakanud mõtlema, mida saab teha teistmoodi, teha paremini, siis pole see jutuvada olnud asjata ja maailm on jälle kriipsu võrra parem paik. Ja veel üks nipp, olge hoolivad ja austage teisi Inimesekesi, naeratage maailmale ja … see naeratab teile vastu. Positiivmootorid käima!

Bürokraadi Vanaemas kasutatud definitsioonid/reeglid/retseptid

Inimesekene – meiega koos siin Päikese all sebib ringi terve rodu prouasid, härrasid, preilisid, kodanikke, töötajaid, osalejaid ja lihtsalt inimesi, ja et mitte iga kord mõelda, kas tegemist on proua või härra või lihtsalt kodanikuga, nimetame neid üldnimetusega Inimesekene. Esiteks Inimesekene just ja ilmtingimata suure algustähega, seda austusest ennast ümbritsevate inimeste vastu. Teiseks sisaldab Inimesekene ka tähtsat sõnumit, et see mõiste on millegi kese või koond, mis annab talle tema tugevuse ja murdumatuse. Kolmandaks on Inimesekene ka teatud määral kaitsetu, karmis Bürokraatiamaailmas, vahel ka veidikene nukrake(ne) või iroonili(ne)

Pealik – kõikvõimalikud juhid ja ülemused, esimehed ja direktorid, nii need, kes on peadirektorid, kui ka need, kes on juba peast ilma jäänud

Firma – soovides vältida meie regulatsioonides kasutatavaid erinevaid ettevõtluse vorme, nimetame neid kõiki selguse mõttes firmadeks

Vanaema Marie – mul oli kaks imetoredat vanaema – Marie Elisabet ja Hilda Marie, kes olid ammendamatud teadmiste varasalved. Võin vaid kahetseda, et kõigile juttudele tähelepanu ei pööranud või meelde ei jätnud. Ikka oli neil mingi situatsiooni kohta mõni asjakohane ütlemine või võrdlus tuua. Need ütlemised olid sellised lihtsad, kuid mitte lihtsakesed, pigem sellised, mis lubasid ka kõige segasemale probleemile valgust heita. Vanaema Marie ongi koondkuju minu vanaemadest ja nende ütlemistest. Tõe huvides tuleb tunnistada, et sellesse koondkujusse on pikitud ka teiste vanaemade ja vanaisade ütlemisi

Mida panni? – vahel kohe tahaks kiruda, kuid see, mida öeldakse kõnes nagu sidesõnade jada, tundub kirja panduna kuidagi ebaväärikas. Kui siis kuidagi ei saa, siis võiks kasutada mingit universaalset nime, nagu näiteks „pann“. Igati universaalne ja auväärne tööriist, millega saab mune praadida, vett kanda või enesekaitsevahendina kasutada

Tipu teritamine – lõputu ja mõttetu tegevus, mis võib küll välja paista väga tähtsa tegevusena, kuid on sama mõttekas nagu pliiatsi teritamise jätkamine, otsides tera ideaalset teravust, … kuid lõpetada pliiatsi „lõpuni teritamisega” ehk eimillegagi

Poliitiline hangumiskõver – enne valimisi kõik tegevused hanguvad, sest keegi ei taha isegi häid ja kasulikke tegevusi tehes riskida häälte kaotamisega

Soe tuba – kogu infrastruktuur, mis on vajalik avaliku teenistuse teenindamiseks: transport, kontorid, mööbel, arvutid, telefonid, paber, koristus, WC-paber, bensiin, küte, elekter, turva, parkimiskohad, koolitus, lähetused jne

Puhtam ja kuivem tunne – tuleneb beebivaipade reklaamist. Isegi siis, kui mingil tegevusel ei ole suurt materiaalset kasu, võib see luua parema meeleolu ja enesetunde

Peamine Minister – valitsusjuhti nimetatakse erinevates riikides erinevalt, sh esimeseks ministriks ja peaministriks. Kui valitsusjuht on peaminister, kas siis mõni minister on kaelminister ja mõni varvasminister või kõhutuulminister? Meilgi on püütud läbi aegade spekuleerida, et valitsusjuht üks või teine peaminister on küll peaminister, kuid keegi on valitsuses kaelaks ja see keerab pead, kuhu tahab; selleks et kõiki neid erinevate kehaosadega seotud spekulatsioone nullida, nimetame hüpoteetilist valitsusjuhti Peamiseks Ministriks

Peamine Linn – meil on palju linnu ja kuigi mõni nendest ei anna välja ka korraliku küla mõõtu, siis pürgimine mingi erilise nimetuse tahe on üldlevinud. Tuntud on rivaliteet Tallinna ja Tartu vahel, üks on võimupealinn, teine vaimupealinn, peale selle on veel suvepealinn, talvepealinn, kevadpealinn, veinipealinn, peksupealinn, klaasipealinn jne. Et ei tekiks arusaamatust, milline on PEAlinn, milline KAELlinn, milline VARVASlinn, nimetame ühe linna lihtsalt Peamiseks Linnaks

Linnamiilits – mõnedki kohalikud omavalitsused on moodustanud oma haldusterritooriumil korrakaitsega tegelevaid struktuure. Mõnes kohas nimetatakse seda politseiks, mõni on sellele nimele lisanud eesliite, mis ajapikku on küll lühenenud, kuid mis jätab endiselt kuidagi kõlvatu kõla. Pealegi, mida võiks tähendada eesliide MU, kas munitsipaliteeti, mis on maakeeli lihtsalt omavalitsusõigustega kogukond, linna või küla omavalitsus või tuleneb see munitsioonist (ld munitio – kindlustus), sõjamoon, laskemoon? Et juba ajalooliselt on linnade kaitseüksusi nimetatud miilitsaks, siis nimetame edaspidi kohalike omavalitsuste korrakaitsestruktuure Linnamiilitsaks

Kidisema – midagi vahepealset, samas aga koond virisemisest, mölisemisest ja asjatust targutamisest

Jokker – JOKK(juriidiliselt on kõik korras)-mentaliteedi kandja

Pokker – POKKi (poliitiliselt on kõik korras) viljeleja

Solvunud maksavorsti nägu – tüüpiline opositsioonis oleva poliitiku ilme,„keda ei mõisteta” ja „kellel on kanda kogu maailma vaev ja mure”

VVV (kolmik V või V kuubis) – valetama, võltsima, varastama

Retsept – Rohkem paberit = suurem eelarve = rohkem raha. Tänapäevane mugandus A.H.T. „Tõe ja õiguse” teemadel: „Tee tööd, siis tuleb ka armastus“ –„Tee pabereid, siis tuleb ka raha”

Retsept – Peetri kasumivorsti viilutamine ja serveerimine. Iga ettevõtja tahab saada mingi kindla suuruse kasumit. Seda võib ta teha kas ühe teenuse ja ühe suure hinnaga või jagada seesama teenus väikesteks osadeks, koos lõpmatu jada „väikeste hindadega”. Kui soovite mahlast kasumit, ärge serveerige tarbijale hinda toorelt ja räigelt ühes tükis. Selline käitumine ehmatab Inimesekest. Lõigata kasumivorst vaikselt pikikiudu, et tootja kasumimahl välja ei voolaks ja kliendil jätkuks närimist pikemaks ajaks, imeõhukesteks viiludeks, maitsestada segadusseajava kastmega koos meeldiva hääle ja hurmava naeratusega. Serveerida ootamatult, kuid soojalt

Susserdama – Vanaema Marie käsitluse järgi oli see midagi vusserdamise ja suli tegemise vahepealset, kaldega rohkem vusserdamise poole

Palvetund – iganädalane ministeeriumi nõupidamine, osa kuulab hardas lootuses midagi uudisväärtuslikku kuulda, osa igavleb, osa magab, aga muidu on huvitav

Poriment – Inimesekene, kes väga tahaks olla prominent, kuid oma isikuomadustelt ei küüni kuidagi selleni. Selleks, et tuntuks (mitte prominendiks) saada, ollakse kõigeks valmis, kas või poris püherdama

„Ratsavägi” – paljudes Ameerika vesternides tuleb vapratele võitjatele viimasel minutil appi ratsavägi. Õnnelik lõpp. Ka Ameerika tänapäeva politseijõududes kasutatakse abivägede terminiks „ratsavägi“. Olgu meilgi ratsavägi abi ja taustajõud

Mittevaletamine – tõega koonerdamine

Mögga – Just niimoodi kahe g-ga kirjutas minu õppejõud kunagi ühe kohustusliku kirjanduse autori kohta, väljendades sellega oma suhtumist nii teose sisusse kui ka autorisse. Minule on see muutunud sünonüümiks millelegi, mida võiks kokku võtta, kui möga, jama, sisutühi kuni põlastusväärseni välja

Mulgikapsa varjund – oleme maailmast üle võtnud paljusid regulatsioone, kombeid, tavasid, kuid mitte päris niimoodi, nagu need head asjad toimivad teiste juures, vaid monteerinud sinna juurde midagi oma, mis muudab kogu hea mõtte mõttetuseks. Näiteks võtame üle Chaneli lõhnaõli tootmise, kuid lisame veidi mulgikapsa südamelähedast lõhnakest

Ökonoomiline poeem – majandusanalüüs

Ringkäenduse (tuntud ka Ringkaitseseadusena) seadus – mina ütlen, et Sina oled auväärt Inimesekene, Sina ütled, et mina olen auväärt Inimesekene, seega me mõlemad oleme auväärt Inimesekesed, kui leiame kolmanda kiitja lisaks, siis oleme väga auväärt Inimesekesed ehk gurud ja kui partii jaoks neljanda käe leiame, siis oleme juba koolkond

Tibutall – Üks kahest noorpoliitikute arenguvormist. Esimene on selline taluõue arengu stiil, kus tibukesed siblivad rõõmsalt ja vabalt looduskeskkonnas, ja teine tibutallis (tuntud ka kui broilerlus) kokkusurutuna ja tegevusvabaduseta puurides, kuid kindla toiduratsiooniga

Surnud karpkala pilk – selline huvitu ja igavlev pilk, millest on aru saada, et Inimesekesel puudub antud asja vastu huvi

JUMI, MAMI, RAMI – justiitsminister, majandusminister, rahandusminister

Pilvepiir – üldjuhul on peetud silmas mingit ülemuslikku asutust

Reguleerija – et mitte ära eksida kõikvõimalike regulatsioonide ettevalmistajate ja kontrollijate-järelevalvajate rägastikku, nimetame neid üldnimega Reguleerija. Reguleerija võib lähtudes kontekstist olla nii ministeerium, amet, linnavõim kui ka üksik ametnik, kes teostab järelevalvet

Robespierre’id – reguleerija eritüüp ehk kontrollija, kes püüab igast tegevusest välja imeda rikkumise

Paisupaak – näiteks küttesüsteemi osa, kuhu koguneb vesi selle kütmisel/paisumisel, et vältida süsteemi lõhkemist. Samuti majanduspiirkond, mille teeneid kasutatakse vaid siis, kui maailmas on tõusutrend ning omamaisest töötajaskonnast/tootmisvõimsusest ei piisa

Klubiline tegevus – tegevus, mille eesmärgiks polegi midagi kasulikku luua/teha vaid enda lõbuks aega veeta

Kartell – keelatud on konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjatevaheline kokkulepe, kooskõlastatud tegevus ja ettevõtjate ühenduse otsus Monopol– turgu valitsevat seisundit omav ettevõtja, kelle positsioon võimaldab tal sellel kaubaturul tegutseda arvestataval määral sõltumatult konkurentidest, varustajatest ja ostjatest

Bürokraatiatõlk– adapter nende vahel, kes teavad kuid ei räägi ja nende vahel kes räägivad, kuid ei tea

 

 

 

Igaüheriik

 

Ümberringi kostva hala taustal kipume ära unustama, et elame siin Eestimaal kõrgema eani,  kui iial varem ja jõukamalt kui iial varem. Muidugi võrreldes mõningate „vanade” ja „heaolu” riikidega on meil veel kuhupoole püüelda, kuid pidev virisemine viib meie eneseusu ja teotahte vibama. Ei ole vaja ennast võrrelda ennast nendega (nendest tuleb lihtsalt eeskuju võtta, seal kus mõistlik), kes, pole kakssada aastat sõda näinud või kes on sõjast väljunud kuuskümmend viisaastat tagasi. Meie mustast august väljumise täpp oli umbes paarkümmend aastat tagasi. Kui võrrelda meie olevikku ja meie eeskujude saavutusi, mida nad olid saavutanud paarkümmend aastat peale sõda, siis on meie tulemused vägagi muljetavaldavad. Võrrelda tuleb ikka võrreldavat, kuid kunagi ei tohi silmist kaotada eeskujusid. Eriti positiivseid eeskujusid ja seda mis selle positiivsuse on tinginud. Tundub, et selle edu üks veojõude on ühiskonna sidusus, no vähemalt märkaminegi. Samas mehaaniliselt järgi kopeerides teiste mudeleid, liiga raskeid administratiivaparaate, ülejõukäivaid sotsiaalprogramme ei toeta me mitte neid, kes seda kõige rohkem vajavad vaid toetame vaid bürokraatiat. Ja siinkohal ongi veelahe, kas me loome edaspidi Karistusriiki , kus igaühe õiguseks on karistatud saada või me loome riiki, kus igaühel on hea elada, mõnus töötada ja väärikas elujärg. Võib-olla oleks mõistlik oma tulevikulugu (kuidas meie riiki tänapäevaselt pidada ja igat kodanikku edukalt homsesse viia) maha mängida minoori (virisemise) asemel mažooris (tegusalt ja arutades, miks mitte arvutades)? Kui korraldaks meie riigi toimimist  õige niimoodi, et see on IGAÜHE RIIK. Võib-olla võiks lähtuda järgmisest tõdemusest:

Igaühe mõte on mõtlemist väärt. Iga mõte on arutamist väärt. Väärt mõtete ellurakendamisest õigel ajal ja õiges järjekorras moodustub väärt elukeskkond. Riik kui keskkond, igaühe keskkond.

Vastandina Karistusriigi põhimõttele (millele me kahjuks libisemas oleme), et me karistame teid niikuinii, oleks  Igaüheriigi konstruktsiooni esimeseks seaduseks, et igaühe mõte on mõtlemist väärt. Iga mõte on arutamist väärt. Väärt mõtete ellurakendamisest õigel ajal ja õiges järjekorras, moodustub väärt elukeskkond. Riik, kui keskkond, igaühe keskkond. Kui vaadelda riiki, kui elukeskkonda, mitte võõrast võimustruktuuri, puudutab see meid samamoodi, nagu me oleme harjunud suhtuma looduskeskkonda st. vahel tuleb kraamida ja vahel tuleb teha prügikoristustalguid, vahel puid istutad ja vahel hukka läinud puid välja kahida. Meiegi peaksime tegema niimoodi, vaatama, mis on meile jõukohane, mis üleliigne.

Sellisest vaatepunktist võiks üles ehitada ka modernse avaliku teenistuse, vastastikku sidususes töötava ühiskonna ja kasutada kogu meie käsutuses oleva inimhulga geniaalsust (ja ka hullust), seda enam, et meil on justkui pidev mure, nagu poleks meil eesmärki (mure mure puudumise üle?). Igaühe riigi loomine on igatahes tummine ettevõtmine ja suur väljakutse, millest jätkuks enam kui ühele inimpõlvele.

 

Usaldusökonoomika

 

Selline imelik sügis, peale olematut suve. Loodus on siiani ergastatud olekus, tedrekuked otsivad paarilisi, kihulased, karud ja teised mutukad on ringi müterdamas. Tundub, et ka mingi eriline poliitilise lolluse kihu, mis selles kevadel täiel võimul tärkas, pole siiani maha vaibunud. Täiel jõul ja kogu oma inetuses õide puhkedes, kandes nüüd lopsakaid vilju, mattes enda alla terve mõistuse ja isegi enese alalhoiu instinkti. Jääbki arusaamatuks, mis kihu on tabanud eesti mehi, et nad oma mõistmatust ja häbi nii usinasti laiali laotavad. Ühed käivad ringi sildiga nagu algkoolijuntsud .”Olen loll ja otsin pruuti!” ja ärapeerud poliitikud näitavad oma … ma ei teagi mida … skvottimisega lõunamaades. Kõigil neil oleks justkui üks ühine joon nagu kassipoegadel: olid pimedad ja järsku, hopsti , said nägijaks ja …kohe kuulutama. Nagu sellest isikliku häbi laotamisest (nagu kevadine sõnnikulaotus) veel vähe oleks, on ka tagasi, maha, kõrvale ja edasiastumisest on tehtud naljanumber. Kui ma oleksin vandenõuteoreetik, siis  … Lihtsalt, sõbrakesed, ärge tapke meie kallist Eesti Vabariiki.

Võib-olla ei peakski nendest poliitilistest lollusest rääkima, sest lihtsalt piinlik on, kuid arveametniku hingeke ei anna rahu – ka lollusel on hind. A.Bezuglov ja J.Klarov on oma krimkas „Mõrv raudtee eraldusribas” käsitlenud teemat kuidas lollus muuta kapitaliks umbes järgneval moel, et targad sulid töötavad koos lollidega ning väga targad sulid teesklevad ise lolle. Lolli ei karista keegi, lollile tuntakse kaasa. Olla loll, see on peaaegu sama hea, kui omada kapitali, tavalise lolluse eest  on võimalik teenida viis protsenti, aga ürglolluse eest koguni kümme protsenti aastas. Vaat selline huvitav arvamus lolluse konventeerimise  kohta  puhtaks rahaks.

Ilmselt annab edevuse/häbi müügiga teenida veelgi suuremaid kasumeid, kui ürglollusega. Ainuke asi maailmas, mis iial ei vanane ega mädane on edevus. Mõtlesin kaua, miks küll inimesed lähevad sellistesse saadetesse, kus nad räägivad kogu ilma ees välja asju, millest pole sünnis isegi valjusti mõelda? Ja siis ühel momendil ma taipasin, et häbi ei olegi enam häbi vaid häbi on muutunud/muudetud kaubaks. Kui midagi muud müüa ei ole, siis häbi on võimalik müüa gigantsetes kogustes ja lõpututes vormides. Meedia on ära tabanud, et maailm on täis üksikuid inimesi, kellel pole iialgi lootust saada kuulsaks, tuntuks ja rikkaks. Igal Inimesekesel polegi antud võimeid ja mõnel pole ka tahet, mis tähendab, et nende päevad mööduvad üksluiselt nagu pleekinud tapeet, isegi mingit ketsupilärakat pole sellel.  Kujutame nüüd ette üht väikelinna mamslit, kelle elus eitoimu mitte midagi ja ei saagi toimuma, kuid „viisurisse” ju tahaks pääseda, kasvõi oma häbiga, kui muud kaupa ei ole. Ilmselt muudab see kümme minutit häbi ülejäänud elu elamisväärseks, sest siis ei ole ta enam igav tapeet vaid vähemalt ketsupilärakas sellel. See on SÜNDMUS. Pealegi on sellel sündmusel väikelinnale plahvatuslik mõju, tekkib kohalik prominent/poriment (ikkagi „viisuris” näidatud) ja võib olla saab sellest ka ajaarvestamise üks aluseid. Kindlasti vähemtähtis võrreldes Hr Jeesuse sünniga, kuid siiski sündmus

Nüüd, selle asemel, et suunata meie areng peale eksimusi (teadagi inimene on ekslik)  mõistlikule rajale, ehk usaldusele, suuname me probleemi tupikteele,  me arutame täiesti tõsimeelselt, et peaks kriminaliseerima toetustega seonduvat? Halloo, maailma pöörleb suuresti tänu usaldusele, mitte paragrahvi kõverikule. Kas usaldust saab üldse väljendada majanduskategooriates? Miks mitte? Me ju usaldame igapäevaselt oma raha pankade või pensionifondide hoolde. Me ju usaldame raha, kuigi see on vaid tükk paberit, tõsi küll kvaliteetset paberit. Me ju usaldame elektroonilist raha, kuigi selles pole enam isegi käegakatsutavat paberitükki. On jäänud vaid hoomamatu impulss, mingis infoväljas, aga me usaldame seda impulssi sama truult nagu vana head kuldmünti. Ja vastupidi, kui me ei usaldaks raha ja ei usaldaks panku, siis kukuks ju usaldusele rajatud süsteem kokku, sest tänapäevasesse majandusmudelisse ongi sisse planeeritud teatud viitajad ja …. ka teatud õhuvaru. Nii ka poliitikas.

Kui nüüd keegi väidab, et kogu maailma poliitikas käibki asi niimoodi, et koonerdatakse tõega, vassitakse, peetakse kaaskodanikke nõrgamõistuslikeks, tümitatakse üksteist ja esitatakse ebaväärikaid süüdistusi, siis miks ei võiks meie teha omamoodi, uutmoodi. Just siin võiksime me teha natukene oma „mulgikapsa varjundit”, selle heas mõttes. Võiks elu läbida positiivmootoritel.

Selle asemel tegema asendustegevuste ja tühitegevustega. Mõni asendustegevus on muutunud juba tüütuseni äraleierdatud etenduseks. Üheks seadusandliku kogu kõige põhimõttelisemaks ja jätkuvamaks tegevuseks on kujunenud eda sissetulekute küsimus. No muidugi paistab pann, pann, väga pann halvasti see igaaastane jutt rahvaesindajate palkadest (mis muidugi pole palgad, sest pole töölepingut, pole ka palka). Ma ei tahaks sellest teemast üldse arutada, sest sellesse süvenemine on lihtsalt eneseväärikust alandav, kuid näitena omas mahlas marineerimisest/mulistamisest/mõnulemisest on see möödapääsmatu. Selline pisike küsimus võib olla sama tähtis kui Põhiseaduse kaitse Arvate, et teen jälle nalja? Ei ühti, suuri protsesse kahjuks vallandavad pisikeste sündmuste jadad. Need, kes on kõrgema võimu poolt kutsutud ja seatud Põhiseaduse järgi kaitsma Põhiseadust, raiskavad oma energiat oma palga, mis pole palk, kaitsmisele, kui Põhiseaduse kõige põhimõttelisem kaitsmine viimaste bastioniteni, põlvepikkuse poisikeseni, siis muutub selline kaitse tõeliseks ohuks Põhiseaduslikule korrale. Ja ikka see sama, et isekeskis võime me klubisiseselt (poliitikud omavahel) üksteisele kõik ära tõestada ja põhjendada, kuid … kui publikum seda ei mõista, siis ta seda ka ei usuta. Sülgab vaid ja ütleb A.H. Tammsaare kõrtsmiku legendaarse väljendi, mis oli umbes selline,  et litsid mehed need Vargamäe mehed. Seega Põhisedus ei ole pelgalt ilusate sõnade ja väärikate, õiglaste põhimõtete kogum, vaid meie kõigi, eriti aga seadusandjate, käitumine peab selliselt ka välja nägema. Kõige selle juures on kõige rumalam see, et minu kindla veendumuse järgi, peab rahvaesindaja saama väärikat palka, kuid teda ei tohi tobeda süsteemiga panna ebaväärikasse, lausa alandavasse,  olukorda. Siin on situatsioon sarnane avaliku teenistuse palgakorraldusega, kuid inimeste õiglustunnet veelgi enam riivav.

Kuid juba pikka aega tundub, et seadusandjate enamus on nagu võlumetsa eksinud  (palgad, Masad, Dasad, P(o)asad ja muud mutukad) või koerapööri rohtu söönud ja lasevad hullu järjekindlusega sama rada edasi, ajakirjandus mõnuga rooska vibutamas. Nii lähebki, et täiesti tühisele väitlusele kulub nii palju energiat ja aega, et tähtsatele asjadele ei jäägi enam aega. Kahju … Nüüd siis arutavad rahvaasemikud täie tõsidusega, et lubada jälle annetusi erakondadele, … mis iganes põhjusel.  Kui ma õigesti mäletan, siis eelmisel süsteemi muutusel said erakonnad annetuste kompensatsiooniks nn keeluseadusega eelarvest raha vastavalt valimiste edukusele. Ikka selleks, et erakonnad ei sõltuks erahuvidest, nüüd siis ..  on see juba ununenud ja oleks vaja ikka annetusi ka. Kuskohast küll see rahaahnus pärit on? Tulgem sellest neetud võlumetsast lõppude lõpuks väärikalt välja, seda moosise suuga seletamisi ei usu enam keegi ja see on tõsine oht Põhiseadusele. Ohuks on see sellel lihtsal põhjusel, et usaldus on väga habras kaup ja kui ei usaldata ühes asjas, ei ole põhjust uskuda ka teistes, nendes tähtsates ja õigetes tegudes, mis omakorda annab võimaluse demagoogidele, „lihtsa lahenduse” pakkujatele, „kõva käe” ihalejatele, populistidele ja imeloomadele. Vaat selline ökonoomika, et seisad kindlameelselt ja vankumatult Põhiseadusliku palga (ja kõigi nende teiste veidrate nimedega asjade) eest, mis pole palk vaid tasu ja võid kaotada Põhiseadusliku riigi. Kehv äri.

Ja millist rohtu me siis leiame? Muidugi püüame palavikulise tühitegemisega maskeerida ideede/ideelisuse puudumist. Esimeseks rohuks on kõige kriminaliseerimine ehk võiksime Eesti uueks logoks panna „Tooda ise oma kurjategijad!”. Vaadake, me võime kõike kriminaliseerda ja järele valvata ja karistada, kuid loodusseadused liiguvad oma rada. Iga selline keelamine toob kaasa uue nihverdamise, salatsemise ja skeemitamise. Võib-olla tuleks senisest erakondade subsideerimisest loobuda ja lasta need imeloomad vabalt karjamaale? Igaüks leiaks endale, vabandust, oma ideedele, toetajaid, kuid erakonna liikmed peaksid kandma sponsorite logosid, nagu Vormeli sarjas või valla võrkpallivõistlustel. Kõigil kaugelt näha ja ilus vaadata. Pole vaja järele valvata ega karistada, täitsa läbipaistev värk! Või , mis püha lehm (kuigi osad käituvad nagu tõelised härjad) see erakond siis on, et selle eest, et said Riigikokku, saad palka (mis pole palk), aga lisaks saad veel erakonna ülalpidamiskulusid. Oma äri tuleb üleval pidada ikka liikmete panusest, mitte subsiidiumidest ja dotatsioonilüpsist. Viimane jutt on muidugi kirja pandud vulgaar-primitivismi ja nalja võtmes, kuid eesmärgiga näidata, et protsesse võib vaadata ja reguleerida  ka teistmoodi kui vaid karistades. Teiseks, et igav ei hakkaks püütakse välja töötata mingit  käitumisjuhendit, või põhimõtteid või  koodeksit või … Kõik see on vaid tühikargamine, vaevalt suudaks keegi midagi paremini sõnastada sellest, mis on aastatuhandete eest formuleeritud Gilgamesi eeposes või Piibli kümnes käsus või isegi  kommunismiehitaja moraalikoodeksis. Ja justkui keegi ei märkaks, et kõik need paragrahvid ja koodeksid on ebaloomulikud ehk järjekordne raha/aja/ressursi raiskaja ehk järjekordne eksitamise võlumetsa. Nagu kõik oleksid juba unustanud, et maailmavaadet ei arendata mitte rahaga vaid isikliku eeskuju ja usaldusega. On asju, mis ajas ja ruumis on aegumatud, lihtsalt väljendudes avalikkust teenides  on VVV (kolmik V: Valetamine, Varastamine, Võltsimine) keelatud. Niisama lihtne see ongi ja sellest tuleb kinni pidada. Seda ei pea ilustama, ega üle kordama (tagumenttunde tehes ja miljoneid kulutades), seda tuleb lihtsalt täita. Või kavatseb keegi ilusa käitumise koodeksis lahti kirjutada, kuidas viiel moel varastada ei tohi? Kui kuuendat varianti selles koodeksis ei ole, kas see on siis lubatud? Või kuidas üldse sai juhtuda, et me oleme valinud ennast esindama inimesed, kellel pole elementaarseid kolmik V alaseid teadmisi? Kas nad olidki sellised või muutusid sellisteks? Võib-olla aitaks mingi kaitsepookimine või koolitus? Oeh!

Tagasi tulles usaldusökonoomika juurest pärisökonoomika juurde, siis seaduse tegemine pole mitte mingi tasuta töö so. ametnike aeg, Riigikogu aeg, mis kõik on raha, meie raha ja veelkord raha. Kui arvestada, et ühe niru seaduse tegemiseks kulub ca kahe kõrgtasemelise inimese täistööaasta, pluss soe tuba ja teenused, siis võiksime vabalt välja arvestada selliste ringmängude nagu kriminaliseerimine-dekriminaliseerimise hinna. Kogu see tühjategemine on konverteeritav mingiteks teisteks reaalseteks tegemisteks nagu päästevõimekus või külakool. Meisterdad toreda kriminaliseerimise seaduse ja Upsti!, mitusada õpetaja palka läinud nagu lehm oleks keelega tõmmanud. Hakkad kõige selle kõveriku järgi karistama ja jälle … meie maksame. Käid „pahadega” kolm aastat kohut ja jälle … meie maksame. Pannakse keegi kinnimajja ja jälle … meie maksame. Samas usaldusökonoomika vajab vaid elementaarset korralikkust ja usaldust. Ökonoomne ju?

Kui te mind ei usu siis väike tsitaat Forbes 500 mehelt - Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram lk 109 „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta.

Me vajame hädasti pidevat meeldetuletust, olgu see teistelt, meilt endilt üldteada ütluselt: ausus on parim poliitika.”

Ja lisaks …

 Lk144 „Siiralt käitumisel on ka materiaalne külg. Töötajad, kliendid ja turustajad on inimesed, kes mõistavad ning hindavad viisakust ja kombekust. Tavaliselt vastavad nad samaga ja see võib kasumeid kergitada. Sellist filosoofiat järgides oleks firmade tulu võimalik märkimisväärselt suurendada.”

 

10 „nippi” äris ehk kuidas murda masu : Vol 1.

 

. Muide vale oleks arvata, et bürokraatia eksisteerib vaid avalikus teenistuses. Ei, ei, bürokraatia on üldlevinud nähtus, mis vohab nii pankade, kui ka kontsernide tegevusjuhendites. Võiks väita, et bürokraatia on üldinimlik nähtus. Kuid nii pangad, kui teised suurettevõtjad on ju tegelikult loodud mitte bürokraatia jaoks vaid meie teenindamiseks. Nad on teenusepakkujad ja bürokraatia vaid seob nende firmade tegevuse ühtseks vormiks. Seega bürokraatial, kui ühtlustaval tegevusel on oma positiivsed küljed, lausa eluliselt vajalikud küljed. Jamaks läheb siis, kui korralduslik vorm hakkab varjutama sisu. Harilikult juhtub see siis, kui olud muutuvad, kuid inimesed tahavad vanamoodi edasi toimetada, selle asemel, et muudatustega kaasa minna või neid muudatusi ära kasutada. Sellises olukorras tekkib lausa iseäralikke mõttekesi.

Majandussurutise aeg jagab väga selgelt edukad ja veidrad võtted oma majandusseisu parandamiseks. Osa nendest on ilmselt edasiviivad, kuid teiste puhul tuleb meelde ühe kartellisüüdistuse saanud suurkontserni juhi lapsesuuline ülestunnistus: meie konkurendid on meie sõbrad ja kliendid meie vaenlased. Kuidas siis meie kaubandus saab hakkama tõrjelahingutega vihaseima vaelase – kliendiga. Siinkohal mõningad näited ja kuulujutud:

1.    Tee kaupluste parkimisplatsid tasulisteks. See, et kaupluse ees parkimine kesklinnas, kus on teada tasuline parkimisala, on mingi aja möödudes tasuline, on igati loogiline. Samas kui näiteks Viimsi alguses pesitsev poekese  parklas on parkimispiirangud, ei tule tavalise tähelepanelikkuse juures ükski normaalne inimene. Väljudes poest lisaboonusena trahvikviitungiga, on klient kindlalt „õnnelik” ja sellesse poodi enam ei tule – puht põhimõtteliselt. Sellised sildid on ilmunud paljudesse kaubandus keskusesse ja teistessegi paikadesse. Eks ta ole „hea äriidee”  on nakkav.

2.    Alati on teenitud inimese „ädada” pealt. Mitmete Tallinna  kaubahoovide algatus, muuta WC-d tasuliseks ettekäändega, et kemmergutest eemale hoida narkomaane, on pehmelt öelda naljakas. Kui ikka äriplaanis on välja arvestatud, et „äda” pealt teenib rohkem, kui selle pealt, et klient otsustab mitu probleemi ühes kohas lahendada, siis tulebki niimoodi teatada: „Meie oleme „ädafirma”! Uhkusega.” Kindel on see, et osa kliente ei pea WC teenuse tasustamist õiglaseks ja valib teise kaubanduskeskuse –puht põhimõtteliselt. Maailmas rännates olen märganud küll vastupidist tendentsi, et need kohad, mis olid veel 10 aastat tagasi tasulised, on nüüd tasuta … nagu auto lisavarustus, mis on muutunud hea auto tunnusena põhivarustuseks. Aga noh, kui muuga ei oska teenida, tuleb vaesel ajal vähemalt „ädade „ pealt teenida ja pudeleid paigata ning makarone puurida.

3.    Kindla „edu” tagab lepingute tegemine Kõvaleiva Vabrikutega. Miks Kõvaleiva vabrikutega? Kogemuslikult tean, et kui Kauplemisemaja Söögimaailmast osta saia-leiba, siis on see ka kolmandal päeval värskem, samas „värskelt” ostetud äärelinna poe kaup pole tihti niigi värske, kui eelnimetatud poest ostetud sai kolmandamal päeval. Ei ole ju võimalik, et see toode on olnud nädalakese  kaupluse tagaruumis või on midagi väga viltu planeerimissüsteemiga. Ilmselt on meile siginenud vargsi saladuslikud „Kõvaleiva vabrikud”. Seega klient, kes ei ole nõus ostma Kõvaleiva Vabriku toodangut, valib teise võimaluse – puht põhimõtteliselt.

4.    Püüa müüa toodet nihutatud hinnaga, aga niimoodi et tarbija ei märkaks. Esimene levinum võimalus on et panete näiteks  rupskivorsti hinnalipiku fileetoote alla ja vastupidi, kui siis päevatööst väsinud klient laseb silmad üle sildistuse jääb talle mulje, et filee on täna väga soodsa hinnaga ega märkagi eksitamist. Kogumis ostes, ei pruugi seda tähele pannagi. Teine võimalus on selline, et hinnad kirjuta hästi väikselt ja pane need siis kaugele riiulile, et mitte mingil juhul hinnast sotti ei saaks, kui just kotkasilm ei ole.

5.    .No räägin siin edasi ühe kuulujutu vahepalaks. Samas tundus see jutt  nii tõepärane ja oma lihtsuses nii geniaalne, kuidas „vaikust/vaikimist” saaks pöörata äriks, kasutada seda mitmes järjestikuses äriahelas kasumi teenimiseks. Nimetagem seda hellitavalt hittooteks.  Seega tõeliseks hitttooteks ja majandusmootoriks võiks saada panganduse „eripakkumine”. Kui inimesel on näiteks konto tühi ja ta on unustanud selle või kaarti sulgeda, siis teenustasu tiksub ju edasi. No ütleme, et see on tasu rumaluse või laiskuse eest. Teadagi tühjalt kontolt mitte midagi võtta ei ole, seega tekkibki miinus, kuid ära teavita teda tekkinud probleemist vaid lase selles „vaikselt tiksuda”  mõned aastad koos viivistega ja siis stiilipuhtalt … ära ikka talle teata talle probleemist vaid anna see kohtutäiturile täitmiseks. Otsusest , siis ei panga otsusest ega täite otsusest,  ära loomulikult teavita klient, ega hullu usku või, äkki maksab lihtsalt ära ja probleem ongi lahendatud. Ei, ei meie lihtsaid lahendusi ei poolda, meie anname selle vaikselt kohtutäiturile, kes asubki täitma. Kas arvate, et kohtutäitur teavitab sellest teadmatuses olevat klienti? Ei arvanud ära! Kohtutäitur „keevitab” oma teenustasu juurde, teeb keelumärke kinnistule ja …. „laseb võlal edasi tiksuda”. Nagu kartulinoppimine, igat pabulat ei tasu kohe üles korjata, las kosub. Klient avastab probleemi vaid siis, kui on vaja laenu võtta või kinnisvaratehingut teha. Vaat niimoodi ongi pangad kliendi sõbrad ja majanduse elavdajad. Pank saab kasu, täitja saab kasu, riigikassa saab kasu läbi maksude, haigekassa saab kasu ja töötukassa saab kasu. Fenomenaalne! Hip-hip hurraa! Rohkem selliseid geniaalseid äriideid. „Tänulikud” kliendid valivad sellise õpetliku panga kindlasti ka edaspidi. Või siis pigem ei vali? Põhimõtteliselt?

6.    Tõsta võimalikult tihti oma toodangut riiulitel ringi. Ikka niimoodi, et kliendid olid juba harjunud võtma sellest vahest porgandeid, aga oh üllatust nüüd on seal sokid. Nagu lapsepõlveaegne põnev orienteerumismäng. Kliendil kindlasti hea meel ja leidmisrõõm kindlustatud. Või siis mitte?

7.    Püüdke võimalikult tihti muuta ja välja vahetada oma kliendikaarte. See on selge edu pant. Olen sellisel moel vabanenud juba neljast „klubilisest kaardist” ja … ikka veel elus. Tõelise heas mõttes ootamatusega sai hakkama minu lemmikpood, kus olen kauaaegne ja lojaalne klient … kui vähegi sinna kanti satun. Te ei usu, nemad saatsid mulle uue kaardi postiga koju. Ei olnudki vaja täita mingeid formulare ja kaardile „järele minna”. No on ikka mõistmatus, kipuvad vägisi heaks teenindajaks. (aga mulle meeldib)

8.    Kui alustate oma kliendikaarti kampaaniat, siis kindlasti küsige neilt inimestelt võimalikult palju andmeid ja pangakontot küsige ilmtingimata. Selle nipiga olen kahest kaubandusketist ennast priiks hoidnud. Puht põhimõtteliselt.

9.    Oo, milline õnn on meie õuele jõudnud, allahindlused ja lisaks tarbijamängud. Tarbijamängu termin tuleb ilmselt sellest, et tarbijaga mängitakse. Ennevanasti olid mängud sellised, et kogusid kokku taskutäie marke ja said siis tasuta „nänni”. No vahel oli see nänn kasulik, vahel polnud sellest mingit kasu, kuid kahju ikkagi ei saanud. Nüüd on nii, et korjad kaks taskutäit marke ja siis saad osta „nänni”  nn soodushinnaga. Soodushind on enam-vähem sama, mis teises poes ilma margistamata. Täitsa mark värk, kuidas tarbijamängus tarbijaga mängitakse.

10. Hinnalipikute kleepimine „kõige sobivamasse kohta”, näiteks kui müüte raamatuid, siis pange hinnalipik kohe keset esikaant ja kui vähegi võimalik, siis eriti vastiku liimiga, mille tulemusena jääb „kustumatu märk ja mälestus”. Ja taldrikule ei kõlba seda panna põhja alla vaid ikka keset taldrikut, et oleks ilus vaadata … liimijälge järgmised kolm aastat. Kallis kui mälestus … sellest kui odavalt selle kauba saite.

Head sõbrad nagu hoomate äri ja „maailma päästmiseks” on kõik ideed head.

 

Järelhüüd Draamateatri Sebrale

 

Kas üks vöötrada, selline tavaline ülekäigukoht, võib olla millegi sümboliks, lausa mälestusmärgiks? Minu silmis on Draamateatri reguleerimata ülekäik olnud alati kodanikuühiskonna sümboliks. See „sebra” on olnud minu jaoks nii tähtis, et selle võib kirjutada lausa suute algustähega, seega Sebra. Nüüd on ta siis reguleeritud/bürokratiseeritud ja avaldan siinjuures sügavat austust kallile kadunukesele.

Ajakirjandus kubiseb hirmuäratavatest uudistest: olematu liikluskultuur, ummikud, valesti parkimine, avariid, kiiruse ületamine jne. Imestama paneb, et keegi veel üldse elus on ja liiklus ikkagi toimib. Milline on siis tänane regulatsioonipraktika: laiendame tasulist parkimisala, vähendame sõidukiirust, ehitame suuremaid ja väiksemaid takistusi teele (seda nimetatakse kantseliidis hellitavalt liikluse rahustamiseks) ja muidugi paigaldame märke, võimalikult palju märke ning kui see ei aita, siis lisame veel märke. Läbi kõigi nende tõkendite on tõeline ime, et liiklus ikka veel toimib. Minu arvates on see lihtsalt kivistunud bürokraatlik lähenemine: keelata, piirata, kontrollida, karistada. Selline lõputu ja kasutu ringmäng. Lõputu ja ebaefektiivne. Iga teenuse ostmise puhul, aga keelamine, reguleerimine ja karistamine on teenus, peame  esitama kaks küsimust, kas me seda teenust ikka vajame, ehk mis on eesmärk, ja palju see maksab. Esiteks peaksime vaatama, millised on meie eesmärgid ja kas need on õiged eesmärgid. Teiseks, millised on meie vahendid. Eesmärgi õigsuse väljaselgitamine on kõige tähtsam, sest järgides pseudoeesmärke, kulutame küll vahendeid, kuid ei saavuta vajalikke tulemusi. Seega võiks eesmärgiks olla turvaline ja sujuv liiklus, mitte liikluse rahustamine (loe: takistamine). Seni on meil põhirõhk pandud just rahustamisele (kas enamik meie linna liiklejaid on siis mingid hüperaktiivsed märatsevad hullud, keda on vaja rahustada?). Meie käsutuses olevad vahendid võivad olla regulatiivsed, organisatsioonilised ja rahalised. Siinjuures on oluline, et õigeid asju tehakse õiges järjekorras

Läbi analüüsimata otsused sünnitavadki meil liiklusesse veidrad eksperimentaalsed, ebaesteetilised ja ohtlikud junnid, pätsid ning muud piirangud, mille asemel oleks võinud investeerida sujuvusse ja mugavusse. Mugavus on veel üks võtmesõna. On ju inimene mugav. Paljudesse kohtadesse oleks mugavam sõita bussiga, kui autoga, kui … see buss käiks paari minuti tagant, kui … ta sõidaks kogu aeg mööda ühistranspordirada (mitte individuaaltranspordilt pihta pandud rada vaid spetsiaalselt planeeritud ja välja ehitatud), kui ta … Unistada ju ikka võib. Rumal lugu on selles, et meie siin unistame, ehitame rahustavaid tablette, teesulgusid, junnikesi, pätsikesi, aga teistel käibki elu nii nagu meie … unistame. Vaatad, siis nukralt Skandinaavia maade ühistranspordi korraldust ja rajatud ühistranspordi teid ja tunned uhkust … nende saavutuste üle. Meie sealjuures püüame isegi häid asju teha vägisi ja niimoodi, et vererida järel. See ei ole mugav, peaks ütlema, et see on lausa ebamugav.

 

No nii tulgem tagasi oma jalakäijate ja ülekäigukohtade juurde tagasi, Kas olete märganud kuidas inimesed ja kuskohal teed ületavad? Kesklinnas on teatud kindlad vöötrajad, kus autojuhid kindlasti peatuvad, nagu näiteks Draamateatri juures, kusjuures seal on ka jalakäijad tähelepanelikud. See on vastastikune tähelepanelikkus ja sidusus. Selline kõige positiivsem kodanikuühiskonna mudel. Samas magalates on teatud ülekäigukohad, kus jalakäija astub rajale hoolimatult, ringi vaatamata, talvisel ajal veel ülestõstetud kraega ja silmini tõmmatud kapuutsiga, nii et ta ei saagi näha lähenevat autot. See on just selline suhtumine, et mul on õigus ja ma lähen. Kas autojuht saab pidama või ei saa, see pole tema mure. Kindlasti olete märganud selliseid teeületajaid, kes liiguvad võimalikult aeglaselt, sest tal on õigus ja kui on õigus, siis ei ole seda vaja mitte ainult kasutada, vaid ka näidata. Umbes sellisel viisil, et: „Mina ja Minu Õigus sammume üle tee ja teie, essused autojuhid, oodake ja kummardage”. Sellisest õigusest segada teisi inimesi on tekkinud omaette religioon. Kui üks Suur Pealik juhtus täiesti asjakohaselt jalakäijale, kes oli sooritamas rekordiraamatu jaoks aeglast üle tee loivamist, märkust tegema, siis otsustati hauguldada hoopis see pealik tema häbematuse pärast, mitte loivajat. Vaat selline õiguste värk. Või olete märganud talvel libedaga ukerdamas mõnd vanaprouat, paarkümmend meetrit vöötrajast eemal, üle lumehangede, tiheda liiklusega ristteele, sest … tal on niimoodi mugavam? Tegemist on jällegi ühe tüüpilise egoistliku suhtumisega: mina ei pea midagi, aga teie ei tohi. Ehk minul on see õigus, et teil ei ole õigust mulle otsa sõita. Jällegi seesama sündroom, „Mina ja Minu Õigus”, tungides sellega tegelikult teise inimese õiguste ruumi. Samas tunned linnas alati ära, kui teed ületavad soomlased või rootslased. Tunnete ära nad nende suhtumisest. Kujutage ette, nad … naeratavad teile teed ületades. Vahel ka lehvitavad ja noogutavad. Pealegi ei loiva nad rõhutatud aegluse ja teeseldud ükskõiksusega üle sõidutee. See pole lihtsalt niisama, vaid ühiskonnas juurdunud suhtumine ja sidusus: mina jalakäia noogutan autojuhile, väljendades sellega oma austust, et tema austas mind üle tee laskmisega. Tulemuseks on see, et mõlemad osapooled tunnevad ennast rahulolevalt ja väärikalt. Peaksime võib-olla just selliste pisiasjadega alustama treenimist, s.o austust iseenda ja ennast ümbritsevate suhtes. Ja vastastikku noogutamine ei pea olema mingi sügav orjalik kummardus, vaid väike peanoogutus, märguandeks, et teise tegu on märgatud ehk nagu Vanaema Marie ütles, peaga nikutama. Ega eestlane ei suudagi tõsimeelselt kummardada kellegi ees, eks laulusalmgi ütleb: „Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga, ei kummardu ta saksa ees, ei tõmba küüru selga.” See on ilmselt selline igipõline rahuldamata vajadus olla peremees, mitte sulane. Nikutagem siis lihtsalt peaga, ka parem tuju on midagi väärt.

No jah, niipalju siis nikutamisest ja kodanikuühiskonnast Sebra näitel. Ja, ega Sebra ju kuhugi ära ei kadunud, Sebra reguleeriti fooriga lihtsalt eeslikindlaks (või tehti Eesliks?). Muidugi on seda foori tore vaadata, eriti jõulude hakul, plingib ööl ja päeval ning toitub ikka kallinevast elektrienergiast ja administreerimiskuludest. Kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis on tegemist ressursi raiskamisega: foori soetamismaksumus, foori paigaldamise maksumus, foori hooldamise maksumus, elektri maksumus, tarkvara ja selle uuendamise maksumus,  jne. Tulemuseks on ööpäevaringne valgusreostus (nagu pidev diskohullus oleks meid tabanud), pidev seadskuulmatus seoses valel ajal tee ületamisega (vöötrajal ei saanud kodanik valele ajal teed ületada) ja reguleeritud ummikud seal, kus varem kodanikuühiskonna mudel võimaldas sujuvat liiklemist. Ja-ja te saite õigesti aru, tekkinud/tekitatud on uus ummiku koht. Muide see viis mind mõttele, et võiksime modifitseerida ka oma keelekasutust, noh, minna eluga kaasa nagu öeldakse. Niimoodi oleks igati sünnis tavalise viisakusväljenduse asemel „Tere hommikust!” hakata kasutama uuenduslikku „Tere ummikust!”. Kõlab peaaegu samamoodi kui tavapärane väljend, kuid on hulka realistlikum. Nüüd tagasi meie Sebraismi manu.  Kuid nimetatud foori kulu on vaid ühe foorikese kulu, millele liitub võib-olla kümneid ja sadu igihaljaid foore. Mõne aasta eest ehitati minu kodukandis välja tee uute ristmike, maha ja pealepööretega ning olukord muutus tõesti paremaks, kuid …. vist läks liiga heaks. Näiteks ehitati välja ristmik koos kolme üle tee ulatuva massiivse metalse kaagiga, 14 fooriga, 6 jalakäiafooriga ja 22 liiklusmärgiga. Vaatad ja üks silm naerab, nagu aastaringsed jõulud oleksid saabunud. Samal ajal teine silm aga nutab, kui palju raha raisati ja kui palju nüüd autojuhid asjatult oma aega ja kütust peavad kulutama. Ja ega see ehituskulu pole ainus kulu, peale selle on seal 365 x 24 elektrienergia kasutus, programmikulud, hooldetööd, remondid jne ehk püsikulu. Miks ma väidan, et kogu see asjatu „jõulupuu/energiaõgard” on kasutu, seisneb selles, et selle teele suubuva teeotsakese liikluskoormus on marginaalne ja on tegelikult reguleeritud nimetatud ristmikust paremal ja vasakul nägemisulatuses olevate ristmike fooride poolt. Tegelikult on niiviisi, et kogu selle hunnitu raiskamismudeli asemel olek vaja vaid ühte … sebrat. Vaba sebrat. Aga sebrade aeg on möödunud, nüüd on fooride aeg. Tühja sest ühise raha raiskamisest, tühja sellest tühja igaühe isiklikust kadunud ajast.

Seega, kui eesmärgiks oleks sujuvus, tuleks need mõttetud foorid eemaldada, hoiaks kokku kütust, raha ja linnakodanike elamisväärset elu. Muide, kas olete mõelnud, palju moodustab nendest valesti paigutatud fooridest tingitud kaotatud aeg, mille kodanik võiks veeta oma perega või teha kasulikku tööd. Arvate, et see on  tähtsusetu? Ei ole. Võime asjadele vaadata ka niimoodi, et, tuhanded juhid ja jalakäiad täidavad mõttetult mõttetuid regulatsioone, siis millal nende tühja läinud minutitest täitub elu ajabassein? Millal ja mitu basseini täitub päevas, kui selle basseini mahtuvuseks oleks ühe inimese  eluiga? Vale ja mõttetu regulatsioon on nagu ajamõrv. Järjestikused ajamõrvad moodustavad kokku inimsusevastase massimõrva. Muidugi võib see olla köömen, kui võrdluseks võtta, et vastavalt uudistele, seoses linnaõhus lendleva ülemäärase tolmuga, võib Inimesekese eluiga lüheneda poole aasta võrra, mis tähendab, et halva koristuse tulemusena tapame igal aastal vulgaarprimitiivse arvutuse järgi umbes 2800 inimest ehk kolme Mõisaküla linna jagu rahvast. Kümne aastaga … enam kui kahe Haapsalu linna jagu rahvast? Ja kõike seda vaid kehva tänavakoristuse tõttu? Massimõrv? Minutid foori taga, päevad lubade järjekorras, kuud saastas ja me ei märkagi, kui kogusummas kaotame aastas tühjalt võib-olla kümneid tuhandeid elusid. Kogu sellele kaotusele võime panna ka ühe nimetaja – ebamõistlikud regulatsioonid. Seega pole olemas pisiasju, on olemas vaid meie asjad ja meie elu korraldavad … inimesed meie ümber, inimesed meie seast.

Ja veel üks näide kaugest minevikust. Kunagi oli selline ristmik nagu Taksopargi ringristmik. Autosid oli vähe ja liiklus sujus ilma fooride ja reguleerijatega enam-vähem. Ajad läksid veidi paremaks, autosid tuli juurde ja ringristmikule pääsemisega võis juba tekkida probleeme. Probleem lahendati. Probleem lahendati tavapäraselt, probleem lahendati bürokraatlikult. Ristmikule pandi tipptundideks liikluse reguleerijad. Justkui saigi parem ,kuid ajapikku märkasin, et nendel päevadel, mil reguleerijaid ei olnud oli liiklus siiski sujuvam ja kiirem. Inimlik komponent ja juhtide vastastikune viisakus suutsid reguleerida liiklust hoopis efektiivsemalt, kui hingetu regulaator. Nii ka Draamateatri sebra toimis inimestevahelistest suhetest ja inimlikkusest lähtudes oivaliselt ja efektiivselt. Ups!  meelde tuli, Draamateatri ja Viru väljaku vahel on ju veel üks vaba sebra säilinud, … millal võiks oodata teadet sealse uue foori pidulikust avamisest?

Jah, hüvasti Draamateatri Sebra, Sa teenisid ustavalt oma linna kodanikke pikkade aastakümnete jooksul. Igavene tänu Sulle – Sebra kodanikuühiskonna sümbol. Saabunud on eeslite ajastu, kelle põhiusk on usk bürokraatiasse ja regulatsiooni, kus sebradele pole seal enam kohta. Sorry!

Siinkohal võiks lõpetada, kuid mina olen teist usku, ma usun inimese iseotsustamise tohutusse jõusse, inimesse kätketud tohutusse energiasse, seda pidi olema lausa paarikümne keskmise termotuumapommi jagu energiat. Vaat niimoodi, sellel positiivsel noodil lõpetamegi.

 

Saadud raha ja ühine raha

 

Oh, mis mõnus aeg on jälle saabunud, rahalaotamise aeg. Valitsus on järgmise aasta riigieelarve eelnõu kokku pannud ja seadusandjale esitanud. Seadusandjad on oma usinuses pakutavad eelarveread läbi vaadanud ja oma harjunud moel sadu muudatusettepanekuid teinud. Nii nagu ikka. Kuid mulle tundub, et eelarve protsess on muutunud rutiiniks, ei hoomata enam ühise raha kogumise ja laialijagamise sügavamat  filosoofilist sisu.

Naabrimees Hans rääkis mulle oma üleaedsest, sellisest mugavast noorsandist, kes oli saanud maja päranduseks. Ühel päeval näeb Hans, et naaber, sindrinahk, saeb uusi põrandalaua pliidipuudeks. Hans küsime, et mis Sa kurinahk teed, need ju kulla hinnas? Selle peale sügas saagija stoilise rahuga kukalt ja vastas, et väga võimalik, aga tead kui hea kerge on saagida. Mida ma tahan selle mõistujutuga öelda? Lihtsalt seda, et kui ise pole vaeva näinud, oled saanud tasuta või päranduseks, siis asjadel polegi  väärtust. Sama mentaliteet on ilmnenud ja omab üha kiiremat süvenemise tendentsi ka ühise raha kasutamisel. Tuleb/antakse kuskilt eelarvest/fondist (mis müstiline sampo see siis on?) midagi, mida mis pole enda teenitud ja justkui polegi tähtis, kuhu ja kui mõõdutundetult kulutada. Kui me lähtuksime sellest, et eelarvetesse kokku kantav raha on meie oma, meie ühine raha, siis oleks ka suhtumine selle kasutamisse teistsugune. Oma tasudesse ja kuluhüvitisse suhtub ju iga rahvaesindaja täie printsipiaalsusega (minnakse nagu viimasesse lahingusse)? Ma ei taha tasu kohta sõna võtta, märgin vaid, et iga töö peab olema väärikalt tasustatud. Siiski, samasugust põhimõttekindlust ootaks ka ühise raha „tuulutamisel”. Aga ühise rahaga on niimoodi, et see saadi mingist müstilisest eelarvest, kulus kuidagi märkamatult ära nagu pärandus, kingitus või lotivõit, aga see magus, head tegemise, vürstlik tunne on jätkuvalt kontides. See mõnus jagamise tunne on tekitanud sõltlasliku lõputu „karjuva vajaduse”  head teha X grupile ning Y põlvkonnale … nüüd ja kohe. Mis siis muud üle jääb, kui tõstame maksusid … ehk makske, küll me teame, kuidas teile, teie raha eest, head teha … kui raha administreerimiskuludest üle jääb. No ja kui ei jää üle, siis tõstame veel makse. Ikka teie õnne nimel.

 

 Kõik algab suhtumisest. Kas on tarvis rahastada näiteks selliseid sügavmõttelisi uurimisprojekte, mille tulemusel saame teada, et kümne aasta pärast on Tallinn finantspealinn, Tartu vaimupealinn ja Virumaal leotame võrku ning pügame puhkajaid? Või kas on mõistlik ikka ja jälle teha Haapsalu raudtee tasuvusuuringuid, nagu võiks sinna tagasi pöörduda puhkusele siirduv tsaariperekond või manöövritele tõttav Nõukogude armee? Arvate, et pisiasi? Tegijad  saavad ju tööd ja leiba? Kuid kuidas on see seoses eesmärgiga, ehk ühise raha tõhusa kasutamisega? Kas me enda raha „tuulutaksime” umbes sellise uuringu peale, et kas puu kasvab  õues? Vormistame selle projektiks „Puu kasvamise majanduslik-ökoloogilised võimalustest lähtudes aastaaegade ning võlakriisi mõjudest selle kasvamise trendidele”.  No ega selles ei olegi mitte mingit vahet, kuidas see projekt nimetatud on, olgu või „Puuga pähe.”, tähtis on leiate õige „meetme” alt rahastuse. Sellise keeruks ülesande täitmiseks loome esmalt töörühmad, paneelid ja tööorganid ning … Ning panemegi töökese käima, kuid raha ja mis peamine inimesi ja nende mõistust kasutame täiesti vale asja uurimiseks, sest me kõik ju teame, et puu kasvab. See puu on sel kasvanud juba kakskümmend aastat ja pole lihtsalt puu vaid ubinapuu ja mitte ainult ubinapuu vaid Valge Klaar. Hea mahlane krõmpsutada. Ja ilmselgelt, iga hommikul, nii kui silmad lahti teeme, vaatame aknast välja ja seal see kasvabki? Milleks meile siis töörühmad, raportid „und” kontrollijad kogu oma kirjususes ja kiuslikkuses? Raha kadu on üks asi, seda saab juurde teenida ja järgmine kord targemaid otsuseid teha, kuid aeg … see on taastumatu ressurss. Kui mõelda, et sellel ajal oleks teadlased/analüütikud/uurijad võinud avastada perpertum mobile või midagi sinna kanti, siis alles ilmneb selliste tühiprojektide kogu katastrofaalsuse mastaap. Ajas ja ruumis on lihtsalt sedaviisi seatud, et iga viivitatud päev vähendab meie valikuvõimalusi skaalal head ja mitte nii head valikud.

Ajaga ja inimmõistuse kasutamisega on meil üldse omapärane suhe, justkui oleks meil aega ja intellektuaalset ressurssi lõputult. Ülesandepüstitus on enamast selline, et minge millalgi kuhugi ja tehke midagi, kuid … vaadake et raportid oleksid korras.  Näiteks kas me vajame tõsimeeli kümnete ja kümnete tuhandete ametniktundide eest meisterdatud, hunnitud arengukavasid, mis sedastavad, et ministeerium on valdkonna eestvedaja jne. (hea vähemalt, et ei kirjutata altvedaja). Kõik see on ilus ja õige, kuid kripeldama jääb, miks igal aastal kirjutatakse neisse arengukavadesse ümber  elementaarseid töö aluseid ja lausa banaalsusi. Kas  arvatakse et ametnik pole uhked selle üle, mida ta teeb? Või on üldse võimalik ette kujutada, et ministeerium ei ole oma valdkonna eestvedaja? Arvate, et see kõik on pisiasi, kuid niimoodi hajub meie ühine raha. Kas sellisel tegevusel on üldse mingit pistmist arenguga või on tegemist lihtsalt bürokraatliku rituaaliga? Kogu see kooskõlastamise ja meetmete väljamõtlemise mürriaad kordub aastast aastasse. See on muutunud juba täiesti tavapäraseks, planeeritud tööde mahuks, mida automaatselt täidetakse. Ütlete, et pisiasi, kuid see on primitiiv-vulgaarsete arvestuste järgi üle nelja tuhande kaduma läinud kõrgekvaliteedilise ametniktunni aastas per ministeerium (pluss soe tuba – kogu infrastruktuur, mis on vajalik avaliku teenistuse teenindamiseks: transport, kontorid, mööbel, arvutid, telefonid, paber, koristus, WC paber, bensiin, küte, elekter, turva, parkimiskohad, koolitus, lähetused jne). Pisiasi? Kuid kui kokku võtta kõik ministeeriumid, tähtsad institutsioonid ja niimoodi iga aasta? See ei ole enam pisiasi, see on massiivne kulu. Ma kujutan ette, et üks efektiivne tööplaan aastaks oleks alla kahe lehekülje, kõik muu on juba hämamine ja hoomamatu. Tüüpiline mõrva peitmine mõrvade sekka ehk meie näitel sisutühjuse peitmine kolossaalsesse tühitöösse. Ehk kui eesmärgiks oli oma tõhusa tööplaani tegemine st. pooleteisel lehel, siis tagajärjeks oli 150 lehekülge tapetud aega.

Kuid meil on „pisiasjade” kõrval ka miljardiprojekte, kas meile neid ikkagi on vaja või on tegemist moevooluga?  Mida see kaasa toob? Mõned algelised, kuid graafikutega segaseks aetud arvestused ja täidismaterjaliga risustatud dokumendid, on liiga kesine alus optimaalse arengu planeerimiseks. Ega siis „poliitiline tahe” ei ole mingi ülim jumalik säde, ega asenda elementaarseid arvutusi ja loodusseaduste jõudu. See ühine raha ei ole mitte mingi pärandusraha, mis on „saadud”, see on meie ühine teenitud raha ja raha jaotajad ei ole mitte testamendist kasusaajad (hallo, me oleme veel elus) vaid omamoodi fondihaldurid. Jamad juhtuvad siis, kui fondihaldur (või testamenditäitur) käituvad oskamatult või lihtsalt harjumuslikult. 

Harjunud mallide järgi, suuresuuliselt vajaduspõhisusest rääkides, polegi justkui muud võimalust, kui maksusid tõsta. Kui vaja, siis vaja, kuid kas me kasutame senini kokku kogutud raha kõige tõhusamal võimalikul moel? Kas me maksude tõstmise ihaluses  lähtume ikka õigetest eeldustest? Kas me tehes lihtlabaselt ettepanekuid a´la astmeline tulumaks, oleme õigesti hinnanud oma võimalusi nagu näiteks:  demograafilised trendid (piiratud, vähenev, vananev elanikkond), konkurentsitase (avatud piirid tööjõule, kapitalile, kaupadele) majanduse globaalsete raskuspunktide muutumine, administreerimisvõime ja ajahorisont. Head astmelised maksud ja  sotsiaalsed mudelid töötasid  seal, kus oli ettevõtluse entusiasm ja varasid oli kogutud aastasadu nii riigi, kindlustuse, kui üksikisiku omasid. Seega väita et nemad on heal tasemel (elatustase, avalikud teenused, pensionikindlustus), need Skandinaaviamaad, on õige, sest õigel ajal tegid nad enam vähem õigeid asju. Kuid praegu … ? Praegu on nad heaolulõksus. Me ei saa enda jaoks aega tagasi keerata, me peame positsioneerima ennast ja oma võimalusi  nii nagu need on, mitte nii nagu me tahaksime, et oleks. Vaid siis on võimalik välja nuputada nii meie võimalustele vastavat heaolu mudelit, kui ka vastastikust abistamist. Selline kindel baas annab meile ka selguse, mida me suudame ja mida me teps mitte ei suuda. Koristades teelt asjatud/mõttetud/teostamatud muinasjutud teame me olukorda ja võime omavahelist sidusust kasvatades tõesti midagi toredat saavutada.

Minu arvates oleme jõudnud just sellesse punkti, et olema harjunud paljude asjadega, kuid aeg on edasi läinud, olud muutunud, mis tähendab, et ka juhtumis/administreerimis võtted peavad muutuma. Teisi järele ahvides oleme kokku kuhjanud tohutu regulatsioonikuhila, tihti adumata, mis on nende regulatsioonide sügavam filosoofiline sisu ja kas need meie oludesse sobivad. Nii on mõnigi regulatsioon sellemaiguline, et meil tuleks südatalvel „suspesoonides” ringi liikuda. Kes sellele regulatsioonile ei allu on teinud kurja teo või vähemalt väära teo. Vaadake, ega karistamine ja karistusaparaadi ülalpidamine pole omaette tööstusharu, see on kulu. Meie ühise raha kulu. Kas meie regulatsiooniladestus on aardehunnik või on muutumas juba kolikambriks? Kolikamber iseenesest tekitab jällegi vajaduse kulude katmiseks ehk maksude tõstmiseks.

Võib-olla oleme oma riigi liiga reguleerituks, järelvalvatavaks, karistavaks (ühtlasi laristavaks) ehitanud? Kas me maksude tõstmisel lähtume ikka õigetest eeldustest? Kas me oleme õigesti hinnanud oma võimalusi? Oma võimaluste väljaselgitamiseks  peame positsioneerima ennast ja oma võimalusi  nii nagu need on, mitte nii nagu me tahaksime, et oleks. Mis meil, siis on: vananev, vähenev ja piiratud ressurssidega, kuid siiani nutikas ja teotahteline ühiskond.  Kas vananev ühiskond on ka targemaks saanud ühiskond, kogemustest lähtuv või ainult kavalusi juurde õppinud ühiskond?

Ma loodan, et me ei jää vananevaks ühiskonnaks. Ma väga loodan, et pannes asjad õigesse tähtsuse järjekorda, õnnestub see tendents meil üheskoos murda. Kuid kui see meil ei õnnestu ja meie saatuseks on olla vananev (loodetavasti sellisel juhul vähemalt nooruslik) ühiskond, siis oleks hea, kui me oleks väärikalt vananev ühiskond, milline lähtub kogemustest, mõeldes noortele, mitte kavalustele. Sellisel juhul peaksime me oma sahvrid/kolikambrid üle kraamima ja vaatama, mida seal on väärtuslikku/kasulikku, mis on vaid koormaks ja mitte lootma, et teised peale meid selle ära klaarivad. Vanaema Marie ütles ikka, et: „Laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua”. Meie peaksime, vanaema sahvri näitel, hakkama saama avaliku teenistuse, haldus-territoriaalse ja haridusreformiga . Kui me need muudatused oleme ära teinud, siis võib suure tõenäosusega ilmneda, et meil on vajalikud vahendid võimalustepõhiseks arenguks olemas ja need võimalused on vajaduspõhisele tarvidusele küllaltki lähedased. Lõpetagem lihtsalt ühise raha mõttetu laristamine ja kasutame seda nagu iseenese raske tööga teenitud raha. Vaat ja kui kogu see eeltöö on tehtud, elutähtsad, tarvilikud tegevused välja sõelutud harjumuslikest, kuid ühiskonna jaoks mõttetutest „ilutegevustest”, alles siis tuleks arutada, kas makse on vaja tõsta või kaljult alla hüpata või ära sõita (välja arvatud kaks viimast). Vaid siis muutub jutt maksude tõstmise vajadusest tõsiseltvõetavaks.

Muide see suhtumine eelarve rahasse kui oma isiklikku rahasse on õpetatav ja õpitav.  Huvitavat fenomeni kogesin hiljuti ühes ettevõtjate liidus. Hakkasime  visionääridega arutama, kuidas me näeme oma ala umbes paarikümne aasta pärast ja millised võiksid olla selle komponendid. Alguses vedas harjunud rada pidi, et „Minul on õigus …”, „Mina tahan …” ja muidugi kuskohalt tuleb raha. Siis pakkusin välja kaks esmapilgul täiesti süütu mõtteviisi, et me ei alusta  arutelu sellest, millises erinevas rahakotis hoitakse meie raha: riigi, maakonna, KOV ega kooli omas. Me arutame kuidas sada oma tegevusalal efektiivsemaid/kvaliteetsemaid tulemusi ja ühisest rahast ning selle tõhusast kasutamisest nende eesmärkide saavutamisel. Peab ütlema et meeleolu oli hoopis teine, kui varasematel aruteludel (kui arutati
 dotatsioonilüpsi võimaluste üle). Arutlusringis tekkis selge tunne, et see ei ole riigi , valla ega ministeeriumi raha , see on meie raha, ühine raha. Ja muide tulemus oli muljetavaldav, me jõudsime kaugemale, kui eales varem.

Ja veelkord Vanaema Mariest, kes ütles: „Enne töö ja siis palk” ehk enne kui reformid pole tehtud ja ühise raha kasutamine tõhusaks pole tehtud, ei mingit raha juurde küsimist. Ehk ärimaailma filosoofiast lähtudes pole „lolli raha” ei saa ka lollusi teha. Kolikambrid korda!