ÜHISE RAHA „KONTSEPTSUUN”

 

 

Seega nüüd räägime rahast. Meie ühisest rahast ja just sellises võtmes, nagu see oleks meie isiklik raha. Räägime oma isiklikust rahast. Teema paremaks mõistmiseks võtame näiteks midagi lihtsamat ja elulähedasemat – korteriühistu.  Korteriühistu näite põhjal panevad kõik oma isiklikku raha „ühise raha hunnikusse”, olenemata sellest, kas ta elab esimesel või üheksandal korrusel. Sest vaadake, üheksanda korruse Inimesekesel pole sooja ega külma sellest, kas esimese korruse all olevat keldrit soojustatakse või mitte, täpselt samuti nagu sellel esimese korruse Inimesekesel on „savi”, kas lift töötab või mitte, kuid pannes oma isiklikku raha ühisesse rahasse on nii ühed, kui teised valvsad selles osas, et see ühine raha saaks tõhusalt kasutatud. Ilmselt ei läheks läbi ettepanekud nikerdustega klaasliftide soetamiseks või sissekäigu vooderdamine kuldlehtedega. Või näiteks teeb juhatus ettepaneku uurida võimalust lülitada lifti renoveerimine kosmoselendude programmi ja ühildada see kiirtrammi ehitusega. Absurd? Muidugi.

 Dr. Riigi tasandil jääb küll mulje, et teeme  otsuseid, mis on veel kraadi võrra absurdsemad. Ilusad, aga ikkagi absurdsed. Õnneks ei juhtu seda liiga tihti. Milles siis asi? Arvan, et asi on  rahanumbrite hoomatavuses/hoomamatuses ja suhtumises ühisesse rahasse. See, mis dr. Riigi tasandil tundub võõras ja hoomamatu, on korterühistu ühise raha kasutamise puhul juba täiest hoomatav. Sain väljatrüki ja vaatan, ahaa, minu rahast läks 20 Eurot katusetöödeks ja 20 senti torutöödeks. Aga miks läks 20 Eurot, mitte 18 Eurot? Seega lihtsalt kontroll ühise raha üle on nii tugev ja numbrid nii hoomatavad, et mõttetud ulmeprojektid ei lähe läbi. Nii samuti peaks olema ka riigi tasandil. Pole olemas mingit müstilist „riigi raha”, „valla raha”, „kooli raha”, „selle ja tolle ministeeriumi raha”, on olemas vaid meie, Inimesekeste ja ettevõtjate poolt kokku kogutud ühine raha. Seda raha tuleb kasutada optimaalselt ja tõhusalt. Ja mitte ainult tõhusalt vaid ka mõistetavalt. Vaadake, kui mingi riigieelarve rida näitab, et mingi hüpoteetiline projekt maksab 200 milj Eurot, siis Inimesekesele ei ütle see mitte midagi, ta tahaks teada oma osalust selles protsessis. Ühel mõttetalguil tehti päris huvitav ettepanek, et Inimesekene ei peaks maksuhaldurilt teda saama mitte ainult seda palju ta peab ühisesse kassasse raha juurde maksma või sealt tagasi saama vaid, et perioodi lõpus teatatakse talle, et „Lugupeetav Inimesekene, Teie maksulaekumistest on läinud 126,7 Eurot haridusele, sh. X Eurot õpetajate palkadeks, 23,4 Eurot päästevõimekusele, 18,6 Eurot teedeehitusele jne.” Sellisel juhul tekkib Inimesekesel kohe ka vahetu seos oma panuse, võimaliku teenuse kättesaadavuse ja kvaliteedi suhtes. Siis ma vaatan elule võib-olla hoopis teise pilguga, et uskumatult toredad on need õpetajad, kes kantseldavad minu viite last ainult minu isikliku panuse 20 Euro eest aastas. Või milline õigus on mul lõugu laiutada, kui minu osalus päästeteenistuse korraldamisse aastas on võrdne kahe pätsi leiva hinnaga? Esmapilgul võib selline teavitus tunduda küll tarbetu, võib olla isegi segav, kuid kui siduda see meie korteriühistu näitega, siis on selge, et Inimesekesel tekkib just niimoodi vahetu side tema poolt makstud ühise raha ja selle kasutamise tõhususe ja otstarbekuse vahele. Ärgem siis häbenegem oma Inimesekestele, vabandust Kuningatele, esitamast aruannet, kuidas see ühine raha kulus.

 

Universaalne tingühik

Kuulates, kui lobedalt arutatakse riigieelarve, meie ühise raha,  kasutamise üle tekkib vahel kõhedus, kas asjaosalised ise ka aru saavad oma otsustuste tagajärgedest või on see vaid mingi tehniline protseduur. Rituaaltants. Ja „heateod” ei taha lõppeda, isegi peale valimisi mitte. Riigieelarvesse on tehtud üle 400 parandusettepaneku, kuidas head teha. Sellisel juhul, kui niipalju parandusi on tahtmine teha võiks ju teha uue nn oma eelarve, sellise varikabineti eelarve. Tegelikult oleks see päris hea mõte, sest vaid opositsioonis olevad poliitjõud teavad kuidas head ja õiget eelarvet teha, Nii, kui nad valitsusse sattuvad … Ilmselt unustavad selle oskus. Seega peaks kasutama juhust ja tegema hea eelarve, koos põhjenduste, arvutuste ja perspektiividega, mitte sellise nagu tänane jutt käib, et on tarvidusi ja kui on tarvidusi, siis on vaja ka raha sinna suunata. Mõtlen kõhedusega, nüüd see siis ongi käes … teeme oma projekte vajadustest lähtudes. Vajadustepõhises ühiskonnas pole rahal mitte mingit tähendust, sest igaüks saab ju oma (lõputute)vajaduste järgi.

Mul on säilinud õhkõrn lootus, et me elame reaalses füüsilises maailmas, kus kehtivad loodusseadused, nende hulgas ka füüsika ja majandusseadused. Sellisel juhul võiksime käsitleda raha, kui universaalset energiat (vabandagu lp. füüsikud mind selline  omavoliline parallelism) ning lähtugem energia jäävuse  seadusest (e.j.s.).  E.j.s. on üldine loodusseadus, mille kohaselt suvalise suletud süsteemi energia on kõigis protsessides jääv, ta võib ainult muud liiki energiaks muunduda või süsteemi ühelt komponendilt teisele kanduda. Millise seaduse võiksime lähtudes ülaltoodud parallelismist tuletada raha kohta? Võib-olla võiks raha, kui puhta/universaalse energia, jäävuse seadust defineerida niimoodi, et raha ei tule juurde ega lähe vähemaks suletud süsteemis (st mingi rahvaarvu, tootmise tõhususe ja mahtude juures) vaid ta läheb ühest taskust teise? Isegi börsikrahhi, majanduskriisi ega pankroti puhul ei kao raha mitte kunagi, mitte kuhugi, see läheb vaid ühest taskust teis. Raha jäävuse seadus lihtsalt (R.j.s.). Seepärast polegi ükskõik, kuhu (millisesse taskusse) see puhas energia läheb, vaid tuleb võrrelda, kas see raha paneb meil rattad käima või läheb tühja. Eriti vajalik on võrdlus suurte otsuste ja rahasummade korral.

Ühise raha kasutamisega on meil kuidagi imelik suhe, see ühine raha oleks nagu mingi võõras raha, mitte meie oma. Et aru saada mis on mis, tuleb leida mingi võrdsustav tingühik nagu tingtraktorite (15 hj), tingtoosid.  Me räägime riigieelarve miljonitest … sügava ükskõiksusega, sest me ei hooma neid. Need ei ole võrreldavad meie igapäevaeluga, seepärast meid ka ei huvita, „mida nad seal jagavad”. Milline võiks olla selle  meie mõistmise tingühik? Millega võrrelda? Primitiiv-vulgaarselt arvestades oleks 1 milj EUR näiteks : 0,6 milj m2 tuuletõkkeplaati või 0,4 milj. l laevärvi või üle 30 tuh siseukse. Kuid ka need on nii suured arvud, et ei ütle meile mitte midagi, kellel meil ikka on vaja poolt miljonit liitrit värvi? Kuulsin millalgi ühe haigla toetusfondi rõõmustavast aruandest, et nad olid kogunud vabatahtlikelt annetajatelt ca 17 tuh EUR väikelaste hingamisaparaadi soetamiseks. Igati tubli ja suuremeelne tegu. Kuid see teave sattus ühte ritta elektriautode reklaamiga, mis sedastas, et elektriauto ostu toetust on võimalik taotleda uute autode ostmiseks, mis on puhtalt elektrisõidukid või laetavaid hübriidid 50% auto hinnast, kuid mitte rohkem kui 18 000EUR auto kohta. Ehk kas  iga elektriauto toetus = üks hingamisaparaat? Või siis selline näide, et Riigikogu viimane „ööetendus” läks maksma üle 15 tuh EUR, ehk peaaegu üks hingamisaparaat või elektriauto kompensatsioon? Kui meil on piiratud ressurss, mida siis valida? Peaaegu sama suurusjärk on muide ka keskmine palk aastas, võib-olla võiks see olla võrdluse tingühikuks?  Niimoodi võrreldes tekkib meil ka pilt, mille kasuks otsustatakse ja mida ei peaks mitte otsustama. Ehk võiksime tühja ja suurelise jutu asemel mõelda otsuste tegemisel TingEuro-des ning raiskavate otsuseid  ilmestamiseks TüngEuro-de kulu … Vaatad projektile peale ja kohe selge et mitukümmend tuhat TingEurot (aastapalka) prügikasti visatud. R.j.s. lähtudes on eelarve ühendatud anumad.

Vaikne (öine/unine) paleepööre

Nüüd on siis meie parimad tütred ja pojad asunud öölaagrisse. Ei teagi enam, kuidas viisakalt selle kohta ütelda. Võib-olla niiviisi, et tegemist on raha raiskamisega, eks me saame pärast tead, mitu Tüngühikut see meile maksma läks. See, et erinevatel poliitinimestel on erinevad vaated sellele, kuidas „head teha” on täiesti normaalne, kuid on olemas teatud reeglid. „Oma õiguse” ajamine ja enese mina mõõdutundetu upitamine ei käi teps mitte kokku sellega, mida peetakse silmas demokraatia all. Muide see puudutab kõiki meie poliitjõude. Toome ühe lihtsama näite. Äris on niimoodi, et omanikud valivad oma äri etteotsa nõukogu, milline määrab tegevjuhtkonna. Täpselt sama mudel nagu poliitikas rahvas, kui kõrgema võimu kandja ehk omanikud palkavad sellise nõukogu, kes on neile esitanud kõige usutavama äriplaani. Oletame, et tegemist on poldivabrikuga, mille opereerimiseks üks seltskond pakub, et teeme rohkem ja kiiremini polte, mille tulemusel kasum kasvab …% ja teine seltskond pakub, et tõstame lihtsalt hindu ja loodame, et kasum kasvab. Poldivabriku omanik pole ju topski, tunneb turgu ja teab, et hinna tõstmine toob tegelikult kaas müügi vähenemise ja seisaku käitise töös ning valib esimese seltskonna oma varaga toimetama. Sama ka poliitikas, kui valijad andsid õiguse ühetüübilisele seltskonnale teha vastavaid otsuseid, siis on see omanike tahe. Muidugi ei tähenda see seda, et omanikud peaksid järgmised neli aastat vait olema ja rahulikult vaatama, kuidas areng vale suuna võtab või päris kraavi kipub minema. Siiski on see omaniku öelda, mitte konkureeriva operaatori otsus. Kui senine operaator ei sobi omanikule, siis vahetab ta selle välja ja uus operaator saab võimaluse näidata, kuidas kogu „poltide maailma õnnelikuks teha”.

Nojah seda võiks seletada ka sedapidi, et vastavalt Põhiseadusele on kõrgemaks võimuks rahvas, järelikult on rahvas otsustanud midagi teha ühiselt ja millegi eest ühiselt maksta. Kui nüüd kellelgi läks selle konstruktsiooni lugemisel järg käest ära, siis kujutage jälle kord ette suurmaja korteriühistut. Kujutasite? Ühistus on niimoodi, et oma korteris laseme me remonti teha oma raha eest, tellides remonditeenuse, kuid koridoride värvimine, prügiveo, katuse tõrvamise ja lifti hoolduse tellime ühiselt, ühiselt kogutud raha eest. Vaat niimoodi nagu korteriühistu on prügiveo tellimisel ja trepikodade puhastamise osas tellija, nii oleme meie kõik ka avaliku teenistus/teenuse kliendid. Ja nüüd on juba lihtne, kui meie oleme kliendid, siis oleme meie ju kuningad. Teate ju seda vana ütlemist, et klient on kuningas? Nii, et olgem ja käitugem nagu Kunnid!

Nojah, vaadates eelkirjutatut, hakkasin ma kahtlema, kas korteriühistu näide olukorras, kus me oleme loonud prügiveoteenuse pakkumisel peaaegu loomulikud monopolid, mille määravad meile konkursi alusel kohalikud omavalitsejad on ikka õige. Teisalt veidi järele mõeldes, on korteriühistu ja prügiveo monopol just õige tänapäevase riigi(teeninduse) mudeli väike näide. Küsite, mis jama see nüüd siis olgu? Aga pidage hoogu, kui asetate korteriühistu asemele valijad, prügimonopolide asemele erakonnad/parteid, perioodilise riigihanke kohale valimised, siis saate …. Mille? Õige, meie riigikorralduse. Oeh! No see selgitus läks nüüd küll napilt korda.

Nii või teisti otsustavad omanikud nii operaatori palkamise, kui ka arengu põhisuunad valimistel. Kõik muu on omaniku tahtevastane tegevus, ka see, et tõstame makse. Muide see ei puuduta mitte ainult tulumaksu % tõstmist, selle tegemist astmeliseks või hambuliseks, vaid ka selliseid väikseid, piinlikult hiilivaid, kuid pidevaid „nihutamisi” – alkoholiaktsiisid, keskkonnatasud, autode käibemaks jne. Nendes tegevustes ei olnud kokku lepitud. Eriti inetuks teeb selle asjaolu, et nii nagu eluski, me võime omavahel kõiksuguseid asju kokku leppida, kuid see tähendab KOKKU LEPPIMIST, mitte DIKTAATI. Hädaseisundis (masu) on muidugi paljud asjad õigustatud, et ellu jääda ja selle eest tuleb ka tunnustada nagu „käigu pealt” käibemaksu tõstmine, pensionikindlustuse II samba „kunstlikusse koomasse” viimine jne., kuid see ei tohi muutuda igapäevaseks tegutsemisstiiliks. Seega kui keegi püüab „kohendada” riigieelarvet enese vaadetele kohasemaks pakkudes katteallikateks keset hooaega tulumaksu tõusu või teisi kavalaid maksutõuse, siis see on katse väärata omaniku tahet. Teil ei ole seda mandaati, selle mandaadi peate te omanikult taotlema … järgmisel üldkoosolekul. Ilma üldkoosoleku otsuseta on see … Just, just sanktsioneerimata pööre.

Nii, et kõik „öölaagrid” ja „mina tean kuidas teile head teha” on lõppkokkuvõttes bilanss Tüngühikutes Kuningatele. Meile.

 

Meie Kunnid

Kuidas peaksime meie Kunnidena toimima? Kõigepealt peaksime enese jaoks selgeks tegema, mida me oleme tellinud ja mida mitte. Asja mõte on selles, et teenindussektoris ei saa/tohi teenindaja ülbitseda teenuse tellijaga (sellist teenust pole talt tellitud) ja teiseks, teenindaja ei saa laiendade/asendada/muuta teenust, kui ta ei ole seda tellijaga enne kooskõlastanud. Sama põhimõte peaks kehtima ka avaliku teenistuse teenuse pakkumisel.

Peab märkima, et selline Kunni rolli sisse elamine on küllaltki raske, aga põhiline harjumatu. Peaaegu kogu meie ajaloo vältel on riigiaparaat olnud midagi võõrast, pigem repressiivaparaat, mingisuguste valitsejata huvide, nende püsimajäämise kaitseks ja nüüd järsku …. oleme ise kuningad. Oleme ise need kes tellivad muusika ja … oma huvide kaitse.

Oeh, ja ega ma sellega taha seda öelda, et peaks olema mingi müstiline rahvavalitsus, kargajad/kärajad/käratsejad või Novgorodi rahva WC või oli see vetse, aga paneme lihtsalt asjad oma õigele kohale, kes on kes ja miks. Siis on meil endal ka selgem ja turvalisem elada. Kuid peatähtis, siis on meil võimalik oma arengut õigesti ja jätkusuulikult kavandada. Seega avalik teenistus, kui meie, kuningate, poolt tellitud teenus on paigas.

Mingem nüüd edasi ja vaadakem kuidas me kõige tõhusamal viisil saaksime seda teenust hankida. Päriselus oskab enamik meist ja enamuses oma kulud ja tulud üpris hästi paika panna. Me teame täpselt millal ja missuguse auto või maja me saame endale osta või millal selline aeg kätte jõuab. Kui jõuab … kui ei jõua ei osta. Kuid riigi majanduse ja rahva heaolu planeerimisel tabab meid harilikult mingi müstiline võimaluste ülehindamise tunne. Selline omamoodi finantsiline kanapimedus. Justkui kõik oleks võimalik, keegi dr. Riik „köhigu rohkem pappi välja” ja ärgu närutagu. Kui ei jätku, siis tõstku makse. Ainult, et meie ise olemegi need maksjad. Seega lõpetagem müstika ja vaadakem asju/protsesse selliselt nagu need on … mitte nii nagu me tahaks. See tahtmine on ka tähtis, kuid see on vaid eesmärk, mille poole pürgid, mitte sündinud tõsiasi.

Targutusi:

Surmainglid Michael Shaara  Tallinn Kunst 1998

Lk 63 kindral Buford „Ta oli varemgi häid positsioone hoidnud ning abipalveid läkitanud, kuid abi jäi tulemata. … Ta ei kartnud surma … Hoopis hullem oli rumalus. Jahmatav, lausa iiveldama ajav rumalus, mis oli nii vastik, et mõnikord tundus, nagu kaotaksid üksnes seda tunnistadeski äkki, vastupandamatult kogu mõistuse. Sellele mõtleminegi oli surmaohtlik. Töö tuli teha siin . Ja kõik sõltub usust.”

Lk 114 „Ta oli suurepärane diviisiülem, kuid nüüd juhatas ta korpust, aga sõjaväes valitses halastamatu tõde, et on mehi, kes juhivad küll laitmatult rügementi, kuid ei tule brigaadiga toime, ja tublisid diviisiülemaid , kes ei saa korpuse juhtimisega hakkama. Seda pole võimalik ette arvata. Jääb üle ainult mehesse uskuda.”

Terroristid Maj Sjöwall, Per Wahlöö Talinn Olion 1992

Lk 195 „ Hiljem oli temast saanud politseinik ja aja jooksul oli ta pidanud tihti tegema kompromisse rumalate ülemustega, kuid ta oli suutnud taluda nii seda kui ka paljusid distsiplinaarmäärustikke, oma hinge kahjustamata.”

Lk 196 „Kui keegi oleks talt küsinud, mida ta peab töös kõige tähtsamaks, oleks ta tõenäoliselt vastanud, et süstemaatilisust, tervet mõistust ja kohusetundlikkust, just eespool nimetatud järjekorras.”

Parteijuht lahkub surma läbi Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995

Lk 8 „Mulle torkas äkki pähe, et ta oli käitunud päris normaalse inimese kombel. Ja ministri kohta oli see absoluutselt ebanormaalne … Nojah, see, kes tahab leida loogilist seletust ministri kõikide veidratele avaldustele, see ei jõua päeva jooksul muud teha …”

Lk 11 Peaminister pensionäridest „Tund ja kümme minutit! Nii kaua ei saa ma rääkida ühegi teise publiku ees, ilma et see rahutuks läheks. Pensionärid on poliitilise sõnumi ideaalsed tarbijad. Harjunud ootama, harjunud vaikselt istuma, ei looda mingeid sensatsioone ega nalju.”

Hasso von Manteuffel „Tankilahingud Teises maailmasõjas. Mälestused” Olion 2011

Lk 142 Staabiohvitseridest „”Siin me istusime nende vastas. Meie olime tulnud rindelt ja tundsime asja. Ja nemad ei tahtnud kõike seda üldse teada! Nende illusioonid tähendasid neile rohkem kui tõsiasjad …”

„Ei ühtegi kerget päeva” Mark Owen As Äripäev 2013

Lk 341 „Ärge piirduge lihtsalt elamisega, vaid pühendage oma elu millelegi, mis on suurem kui te ise. Olge vajalik oma perekonnale, kogukonnale ja riigile.”

Lk 227 „Peale kõige muu pidime me võitlema ka „heade ideede haldja” vastu. (…) tema kohalolekut hakkame märkama siis, kui juhtkonnal liiga palju aega tekib. Siis hakkavad ohvitserid ja planeerijad unistama ebarealistlikest stsenaariumidest, mida me oma missioonidel peaksime ellu viima.” Lk 228 „kui me oleksime tagasi saanud aja, mis meil kulus võitluseks heade ideede haldjaga, oleks see meie elu kindlasti mitme aasta võrra pikendanud.”

Poliitilise looma söötmine Vol 4: Obama Nustaku vallavanemaks.

 

Poliitreklaamidest on kirjutatud tihkelt ja tigedalt, mõnusalt ja muhedalt, aga … Mulle meeldis K.T. artikkel „Pildialbum poliitilistele idiootidele”. Ise küll mõtlesin, et mine tea võib-olla  peaks see lugu olema kirjutatud mitmuse seestütlevas? Ilmselt oleks niimoodi kohasem.

 Ja nüüd, kui etendus on lõppenud … Tunnen ennast nagu orvukene, pole enam poliitikute valevaid palesid  meie üle linnaruumis valvamas. Üksindus? Sügisnostalgia? Valimiste eel ilmestas linnapilti „iganurga”  heatahtlikult naeratav onkel, mõni karmkuri põrnitseja, lahked emmed ja vilkad memmed. Meeleolukas oli. No poliitikud ise ütlevad, et see kõik oli valimisvõitlus, … sõnumi edastamine. Või oli see appikarje? Mis nende appikarjete, mida hellitavalt poliitreklaamiks nimetatakse, sõnum siis on:

1.    Vali mind?

2.    Mina oskan teisi kõige paremini kritiseerida?

3.    Mina kulutan teie raha kõige …? Otstarbekamalt? Pikema perspektiiviga? Kiiremini?

 

Mõni ütles küll, et tahtis programmi tutvustada (aga ei tulnud välja). Programmide tutvustamine? Millist programmi te olete näinud plakatitel? Ehee. Andke meile võim? See ei ole programm, kui tegemist on üldse millegi tutvustamisega, siis edeva näotutvustamisega, omamoodi näotuvastusprogrammi pahavaralise söötmisega valijasse. Oeh! Vilksatavaid plakateid vaadates on raske aru saada, kas tegemist maakleri, jõusaali või parteilasega. No töötab, no sööb, no joob, no magab ja teeb teisi hädas vajalikke asju, mida seal reklaamida on.  No ei mõju selline reklaam, pigem paneb kahtlema nende nägude (reklaamitootjate?) no kuidas seda pehmemalt öeldagi … võib-olla tõsiseltvõetavuses? Igatahes raisatud raha.

Võib-olla olen  tõre seepärast, et need reklaamid pole minule suunatud, ega kõneta mind, „Hea Eesti inimene, meie … „.  Miks küll keegi minu poole ei pöördu, mina ei ole hea inimene, mina olen halb inimene, no või vähemalt pole ma väga hea inimene. Hea inimene on raske olla. Mõned reklaamid algavad niimoodi, et „ … terve Eesti ….”. Mnjah, aga kuhu jääb sellisel juhul haige Eesti? Tegemist on muidugi sõnademänguga, kuid „kogu”, „terve”, „hea” jne ei kõneta inimest, need on liiga umbisikulised, seega tühja läinud raha.

Mind paneb see rahajutt üldse natukene muretsema, et mida rohkem raha, seda paremad valimistulemused. Ma ei usu sellesse juttu. Mitte üldse ei usu. Vähemalt pole ma kokku puutunud selliste inimestega , kes teevad oma valikuid reklaamidest lähtudes. Kas teie olete? Ei ole? No nii, kes on siis need saladuslikud valijad, sajad tuhanded valijad, kes teevad massilisest/kallist/suurpildilisest reklaamist oma valikuotsuseid? No niimoodi, järelikult on tegemist müüdiga ja jälle kord raisatud rahaga. Täitsa tühja läinud rahaga.

Reklaami, mis sa reklaamid, kuid teod ( või nälkjad?) räägivad harilikult iseenda eest. Miks algavad reklaamid sedasi, et meie teema teid õnnelikuks, meie anname teile tasuta transpordi, meie anname teile lasteaia, aga mitte niimoodi, et me panema teie taskusse oma karvase (või siis epileeritud käe) ja võtame sealt teie raha ja kasutame seda enese nimel, et raha ebatõhusalt laiali jagada? Miks ei ole reklaamis majasuuruste tähtedega kirjas „ Mina olen kõige tõhusam raiskaja, vali mind!”, „Mina suudan kõige sügavamale Sinu taskusse, kallis valija, oma käekese libistada!”  Valimisperioodil lubatakse meile kõike ja siis see  … järsku lõpeb. Mahehäälsed valimisaegsed, kriidiga peenikeseks tehtud hääled (kes tegelikult on kuri hunt), muutuvad valimiste lõppedes kärehäälseteks, ärge segage meid teile head teha ja meil on teie mandaat neljaks aastaks. Nagu tegemist oleks maailma lõppemisega, veel neli aastat ja siis tulgu või … uus lubamisring.

Tundub, et meie poliitinimeste lipukirjaks on „Ära sina mitte lase järelkasvul areneda, klooni neid”. Teiste sõnadega „Kuidas tappa järelkasvu?”.  Lihtne, ära anna neile võimalust arenguks, kandideeri ise kõigil tasanditel, kasvata sõltlasi, tänuvõlglasi, lennuvõimetuid parte ja … ilusamaiks aariaks kujunebki „Prääks, prääks”. No jah ega teise konna, erakonna,  „Mää, mää” ka parem ei ole.

Mida kõike välja mõeldakse eneseõigustuseks

1.    Kui ma oma praegusest kohast (valitsuses, riigikogus) ilma jään siis ma heameelega.

2.    Võimaldab olla kursis kohaliku eluga

3.    Loob usalduskrediidi

4.    Aitan erakonda

Seletus, et riigikogu ja KOV valimiste perioodid on nihkes, on kohalikesse volikogudesse valituks osutunud praegustel riigikogu liikmetel võimalus riigikogu liikme mandaadi lõppedes asuda tööle volikogus. No, selle jutu peale ei oska midagi muud arvata, kui et tule seesamune sealtsamusest appi, mitte valimisperiood ei ole nihkes vaid õige ja vale äratundmine on nihkes.

Vaadake seda  tavapraktikat, et  olen  Eurosaadik, kuid kandideerin ka riigikogu valimistel, kuigi ma ei kavatsegi seal töötada. Lisaks sellele kandideerin ma ka kohaliku omavalitsusse ilma õhkõrnagi mõttepojakesega  selle töös osaleda, kui võimalik, kandideeriksin ma ka külavanemaks. Kui vähegi võimalik juhataksin rahvamaja segakoori ja kui vähegi võimalik, siis ... Saate ju aru, ma olen asendamatu, kõige targem ja ilusam ilmapeal. Mida selline olukord teile meelde tuletab? Seejuures räägitakse lääget juttu umbes sellises stiilis, et mulle on nii südamelähedane minu kodukoht ja ma tulin üleüldse oma erakonda aitama. Vanaema Marie rääkis mulle ka kunagi juttu üheksakümneaastasest taadist, kes tikkus aitama oma seitsmekümneaastast poega, et: „Pojuke, ära rassi, sa veel na noorukene, lase ma aitan!” See poliitikute aitamise jutt on selline, mille kohta  öeldakse valskus või edevus. Kui see ei ole just haiglane võimuiha ja oma isiku mõõdutundetu esilekergitamine, siis see ongi valskus. Vähemalt on see niimoodi tavalise ühiskonna  jaoks, ükskõik millist poliitkastet või -garneeri sinna juurde ei pakuta. Hullem veel, see on täielik arengupidur ja kõigi kogude ühenäoliseks muutmine (kloonimine). Seega kui valimistel lubatakse meile, et nende huvide eest hakkab seisma Jaan, kuid asendusasendusasendusliikmena ei saa selleks isegi mitte Juhan, vaid Jussike, siis ongi tegemist valskusega. Arvate teisiti? Üks lihtne näide. Oletame, et ülikaupluses on väljapanek  Boschi, Philipsi, Brauni habemeajamisaparaadid. Üks uhkem kui teine, küll akudega, küll veekindlad, küll …, kõik avaldavad toetust ja tõstavad usaldusreitingut … lambapügamiskääride vastu. Mh? Ei meeldi? Kaebate, kuhu vaja? Ei osta lambakääre superhüperakupügaja asemel? Ja õige kah. Kuid miks me siis valimistel seda lubame? Oleme harjunud selle moosisuise jutuga, et ma siin aitan erakonda ja maailma paremaks muuta. Mida võiks muuta paremaks kui valime Juhani saame Jussikese või lambapügamiskäärid? Mnjah, maailmas on niimoodi, et kõrgema taseme poliitikud avaldavad toetust oma parteikaaslastele, kuid ei tiku ise maakonna šerifi valimistel osalema. Obama, käib kihutuskoosolekutel, rääkimas kui tubli on üks või teine kuberner või senaator, kuid ei osale ju kuberneri valimistel, et ma küll kandideerin California kuberneriks (või Nustaku šerifiks), kuid selleks, et toetada oma parteid ning jätkan ikkagi presidendina, kuid minu asendusliige kuberneri (asekuberner?) kohal on … Oeh! Selline olukord oleks ju täiesti pöörane, peale seda poleks selline poliitik enam tõsiseltvõetav, isegi maakonna šerifiks mitte. Ka kantsler Merkel ei käi mööda liidumaid või KOV-si, et ma kandideerin sest ma toetan oma parteid. Ei, ta avaldab toetust ja sellest piisab, sest ta on sõnakas, sõnapidaja ja tõsiseltvõetav poliitik. Seepärast lõpetagem ometi see inetu moosisuine jutt iseenese asendamatusest. Ma arvan, et selle kohta on olemas meditsiiniline diagnoos. Ah jaa, et mitte vaid meditsiinilise poolega piirduda, siis praktikas saame mitte Linnavolikogu vaid Asendusvolikogu. Mõtlete mis jama see nüüd siis olgu? Aga ei ühti, Peamise linna parlamendis on asendusliikmeid nipilt-napilt pool, nii et tere tulemast uus Põhiseaduslik institutsioon – Asendamatute Asenduskogu. Vahva? Või mitte nii vahva? Piinlik? Kurb! Kurb kui ebanormaalsus kujuneb normiks.

Muidugi kandideerimise eesmärk ongi võita. Kuid olukorras, mil riigikogu/valitsuse liikmed ja nüüd ka maavanemad kandideerivad kõikjal, piltlikult väljendudes alates akadeemilisest koorist kuni külakapellini, tekib küsimus, kas nad häbenevad oma erakonna kohalikke liikmeid või ei usalda neid? Nii või teisiti on selle tulemuseks kohalikul tasandil tibutallide teke, kuna kommunaal- poliitinimeste edu ei sõltu enam nende inimeste isiklikust tulemusest , vaid kõrgpoliitikute loovutatud, lausa annetatud,  kohtadest. Tegelikult tekitab ta arengupeetuse selles regioonis, tõrjudes välja võimalike uute inimeste esilekerkimise. Kui ikka keegi hoolib nii väga oma kodukandist, siis ei maksa kodustele sellist käkki keerata, et tekitab seal planeeritud arengupeetuse.  See on jällegi selline salapuss, mida asjaosalised ise võib välja kannatada, mis võib muutuda lausa harjumuseks, lausa nauditavaks, kuid kõik teised ümberringi mõtlevad A. H. Tammsaare kõrtsmiku moodi põlglikult – litsid mehed need Vargamäe mehed. Niisamuti ka poliitelus ja otsustes, igatahes ei lisa selline susserdamine ja eneseõigustamine kõrge kogu liikmetele väärikust.

Kõik see on asendustegevus, mis ei muuda meie elukest karvavõrdki paremaks, isegi lõbusamaks mitte. Niimoodi lähebki esialgne heatahtlik tögamine üle huumoriks, siis kriitikaks ja lõpuks tülgastuseks. Asjaosalised ise (poliitinimesed) ei märkagi ühiskonnas toimunud muudatusi ja … Vaadake, see on sama, kui kaheksakümne aastane taat/memme püüab teeselda kaheksateistkümne aastast. Keegi ei võta selliseid tüüpe enam tõsiselt, heal juhul peetakse neid veidrikeks. Ja siis tekkivad igasugused asendused ja asendajad ning nende asendajad. Seda kõike olukorras, kus „ruulivad” asendamatud. Asendusasendusasendusliige on tegelikult  aseaine või … aheraine. Olukord on seda nilbem, et nn. asendamatud ei mõtlegi olla asendamatud, vaid demokraatliku valimismudeli asemele pakuvad rojalistlikku sõltlaslikku pärimismudelit. Samas kohalikud poliitinimesed on ise täiesti võimelised olema täisliikmed, mitte asendus, ammugi mitte aherainelised liikmed.

Kõike seda, viisakamalt nimetades, „ pulli”, tehakse meie enda raha eest, plakatid ülesse, plakatid alla, vale plakati - menetlus, plakat valel ajal vales kohas - menetlus, tegid propagandat - menetlus. Oeh ja kõike seda meie raha eest, meie aja eest meie elu arvel, milline raisatud administratiivne ressurss, milline raisatud ajaline ressurss. Nagu liiklusreklaam  „ .. ja mis on selle tulemus ….” – tulemus on hunnik prügi. Reageerimine välireklaamile on nagu liputaja rõõmustamine, ärgem lihtsalt märgakem neid. Kui ei reageeri, pean silmas poliitilisi  väliplakateid, küll need siis ka ära kaovad. No vähemalt teame, kes on sündsamad. Rahast rääkides, siis võiks kokku arvutada, kui palju tuhendeid ametniktunde on läinud nendele "menetlustele". Kui palju see maksab, ehk kui lastehaigle toetusfond kogus annetustes seitseteist tuhak euronit vastsündinute hingamisaparaadi tarvis, siis mitu hingamisaparaati jäid nende reklaamide kehtestamise ja nende menetlemise tulemusena ostmata. Aga tühja selle rahaga, võiks mõnigi suureliselt öelda, kuid ärgmisena arvutaksin ma taastumatau ressursi - aja kulu. Kui palju aega kulus selleks, et rikkumise kohale minna, tuvastada reklaami olemasolu, "kliendi" väljakutsumine, tema ülekuulamine, selgituse kirjapanek, väärteo otasuse tegemine, trahvi määramine, kohtus esinemine, järelkontroll jne. Kas meil on politseinikke liiga palju? Pole nagu kuulnud. Teisalt võiksime küsida, et kui ametnikud oleksid selle aja jooksul menetleda/uurida mingit tõelist/tõsist kuritegu, siis kui palju oleka ühiskond sellest võitnud.  Võime selle küsimuse esitada ka teistpidi, ehk mitu tõsist kuritegu jäi seetõttu tuvastamata, kuna ametimehed, pidid poliitinimeste tagant reklaame koristama? On mille üle mõeda ressursiökonoomika seisukohalt.

Nüüd on kuulda, et poliitinimesed on välja tulemas juba uute ettepanekutega, kuidas valimisreklaami piirata. Nojah, tüüpiline bürokraatlik lahendus – paneme keele keelu kõrvale ja trahvi trahvi otsa. Ja kui see ei aita siis veel üks ring keeldusid koos veel karmimate trahvidega. Järgmisel korral tõdeme, et jälle ei „töötanud”, et keegi leidis veel vingema juriidilise nipi keelust ümberminekuks. Aga peatugem kord selles meeletus kihutamises ja mõelgem, mida me tahame ja keda me tahame? Peatusite …? No nii, me tahame väärikaid esindajaid. Punkt. Sellest lihtlabasest mõttekesest lähtudes on mul kaks ettepanekut: lõpetada administratiivse ressursi raiskamine ja lasta kõigil kandidaatidel teha agitatsiooni „viimase hingetõmbeni” ja igal pool. Kõik agitatsiooni piirangud on kunstlikud, segavad eelkõige valijaid ja järelvalvamine sööb meie raha. Teiseks, valimistel saavad osaleda vaid need, kes tõesti lähevad valitud kogu tösse osalema. Punkt.

Ei ole vaja lihtsaid asju keeruliseks ajada.

… ja puhtam ning kuivem tunne on, nagu väidab üks mähkmereklaam.

 

Targutusi:

Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012

 

-lk 109 „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta.

Me vajame hädasti pidevat meeldetuletust, olgu see teistelt, meilt endilt üldteada ütluselt: ausus on parim poliitika.”

Eesti rahva ennemuistsed jutud F. R. Kreutzwald. Eesti riiklik kirjastus 1953 „Paristaja-poeg”

 Pikker Paristaja-pojale „Inimeste kergemeel eksib sagedasti taevalikku tarkuse vastu. Seepärast täna õnne, pojuke, et mul jälle võimalik on neid viletsuse jälgi kustutada, mis sinu rumalus rahvale sünnitas.”

Terroristid Maj Sjöwall, Per Wahlöö Talinn Olion 1992

Lk 195 „ Hiljem oli temast saanud politseinik ja aja jooksul oli ta pidanud tihti tegema kompromisse rumalate ülemustega, kuid ta oli suutnud taluda nii seda kui ka paljusid distsiplinaarmäärustikke, oma hinge kahjustamata.”

Lk 196 „Kui keegi oleks talt küsinud, mida ta peab töös kõige tähtsamaks, oleks ta tõenäoliselt vastanud, et süstemaatilisust, tervet mõistust ja kohusetundlikkust, just eespool nimetatud järjekorras.”

Must kolmnurk Juri Klarov Tallinn „eesti Raamat” 1986

Lk22 „ … millele oli kleebitud kolm kuulsat Peeter I ukaasi pidid kehtestama seaduslikkuse ja korra igavasest ajast igavesti. „… Tühi vaev on seadusi kirjutada, kui neist kinni ei peeta või nendega kaarte mängitakse, neid mastikaupa kokku pannes, mida kuskil mujal pole tehtud nii nagu meil ja osalt tehakse veel praegugi, ning kõiksugu lõustad püüavad ihust ja hingest tõde oma tahtmise järgi väänata.”.”

Lk115 „”Kerbel pole neid vaimust vaeseid , kes neljakäpukil ringi ronivad ja peavad ennast kas Julius Caesariks või vene Kainiks. Tema hullumeelsus on geeniuste oma : ülev, minu meelest koguni lugupidamist väärt.”

„Lugupidamist väärt?”

„Just. Omavahel, nelja silma all rääkides, et tema teada ei saaks, „ Kartasov osutas sõrmega ülespoole, „on ka kõigevägevam natukene naljakas … Kui ta oli inimsoo loonud ja selle kõikvõimalike pahedega varustanud, lootis ta neid pahesid oma kümne käsuga talitseda …”

Parteijuht lahkub surma läbi Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995

 

Lk 102 Opositsioonipoliitikute koosolek „Asjad paistavad ju minevat kohutavalt hästi. Majanduslik seis on praegu liiga halb, et olla tõsi”

„Jah, seisukord on tõepoolest hiilgavalt vilets! Kui edaspidi läheb sama hästi, peab lõpuks kindla peale katastroof saabuma.”

„Üksnes toredad numbrid: kogutoodang läheb alla. Laenuprotsendid üles, tööhõive alla, hinnad üles.”

„Aga kahjuks pean ma esile tooma ka midagi ebameeldivat. Jah, valuutavarud. Need on viimastel kuudel kasvanud.”

„ Ooh, ära ole alati pessimist! Mul on ka hetki, kus ma näen kõike mustades värvides. Nagu näiteks märtsis, kui me saime need kohutavad andmed ekspordi kohta, kus kõigil rinnetel oli tõus kümme kuni viisteist protsenti. Siis olin ma tõesti hirmul, et kogu majandus hakkab tõusma. Naine ütleb, et ma olin siis mitu päeva mossis ja täitsa võimatu. Järsk pahur, ei hoolinud ei lastest ega koerast.”

„Minu naine kurdab ka, et mul on keskkonnakahjustused. Kui poiss tuli koju ja ütles, et sai kolmes aines viie, süttis mu silmades metsik pilk, ma rebisin tunnistuse oma kätte ja karjusin: „See ei või tõsi olla! See ei tohi tõsi olla! Statistikaga on midagi paigast ära!””.”

„Ei selles ametis ei ole ühtegi rahulikku hetke. Eriti mitte valimiste aastal. Mis kõik ei või viltu vedada ja hakata õiget teed minema …”

Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012

 

Lk50 „Parimad ideed sünnivad võimalikult mitmekesise  koosseisuga rühmas, kus tekib rohkem erinevaid ideid ja ühtlasi välditakse ka enamuse pealesurutud üksmeelt”

Lk 51 „Johnson arutas asju ainult oma poliitiliste nõuandjatega. Selle põhjal sündinud poliitilised otsused tõid vaid lühiajalist edu ning sõjalised otsused olid ebaõnnestunud. Ideaalne hierarhia maksis kätte, meeskond tiris üksmeelselt vales suunda ning käsuliin tõkestas elutähtsa informatsiooni jõudmist tippu”

Lk 60 „Galvin teadis, et sisekriitikat eiravad organisatsioonid teevad varem või hiljem saatusliku vea …” „Jack Galvini arvates ei piisa sellest, et erimeelsusi üksnes talutakse, vaid oma lahkneva arvamuse avaldamist tuleb vahel lausa nõuda.”

Kindralmajor Jack Galvin „Galvin selgitas Petraesele, et tema kõige tähtsam tööülesanne on oma ülemuse kritiseerimine: „Minu töö on divisjoni juhtimine ja sinu töö minu kritiseerimine.”

Lk 60 „Raamatus ilmneb, kuidas tugev meeskond, mis sarnaneb pigem perekonnaga, võtab peagi omaks meeskonnavaimu, mis kaitseb rühma välismõjude eest, tugevdab vastastikku liikmete hoiakuid ja sunnib üksteist takka kiitma.” „ … John F. Kennedy kujutas endale ette, et arvestab paljude erinevate seisukohtade ja kriitiliste märkustega. Samal ajal veensid tema nõuandjad ise seda teadvustamata üksteist oma eksimatuses.”

Lk 71 „Tuleviku organisatsioonis  ei tehta kõige olulisemaid otsuseid mitte kõrgtehnoloogilises juhtimiskeskuses, vaid eesliinil.”

Turu jahuussilik tapmine

No nii, nüüd me siis oleme jälle kord sealmaal, et arvame, et riiklike hindadega on võimalik kõiki maailma hädasid ravida (a`la riik on targem kui inimene?). Viimasel ajal on märgata just seda tendentsi, et mitte meie oma tegude ja käitumisega muudaks maailma (mõjuta turgu), vaid dr Riik jäikade kehtestatud hindadega sekkuks konkureerivatele turgudele. Riiklik hind (miinimum- maksimum-, piir-, kooskõlastatud hind) on ettevõtja vastutuse ülekandmine riigile, koos sellele järgneva kalli riikliku järelvalvega. Selline vastutuse ülekandmise suuremastaabiline ja pretsedenditu samm oli mõningate kommunaalteenuste (vesi, kanalisatsioon, soojus) hinna kehtestamise üleviimine KOV-st keskvõimu tasandile (a`la riik on targem kui KOV/inimesed). Menetluses on Ühistranspordiseadus, mis teeb ettepaneku kehtestada taksoteenustele miinimumhinnad, nüüd siis ka naivistlik ettepanek alkohoolsetele jookidele. Alkoholi mõistliku tarbimise kasvatusega tuleb kindlasti tegelda, kuid miinimumhindadest küll kasu ei ole. Mille me järgnevalt "head tehes" piirhinnad kehtestame? Leivale? Piimale? Ja niimoodi jõuamegi sinna kuhu jõudis vanariik, et riiklikke hindu kehtestati kiluvõileibadele , jahuussidele ja puruvanakestele. Tupik. Turu surm. Läbimõtlematud "heateod" nagu näiteks ka apteekide asutamispiirangute kehtestamine, toovad meile pikemas perspektiivis vaid kahju. Oeh! Kahju on tühja kulutatud sadadest tuhandetest ametniktundidest. Ja muide ettevõtja tahab vaid konkreetseid, kindlaid lahingureegleid, mitte pidevalt muutuvat ... sik-sakitamist. Hindade kehtestamise, kontrollimise ja karistamise aja, raha ja mõistuse peaksime rakendama hoiakute kujundamisele. Kasutades kuulsa tšehhi publitsisti väljendit "inimesed olge valvsad": Riiklike hindade kehtestamine on kurjast. See on oma olemuselt totalitarismi ja korruptsiooni kasvupinnas ning muudab ühiskonna uskumatult aeglaseks ja ebatõhusaks.

Mõned lihtsad probleemid on aetud nii keeruliseks, et neist arusaamiseks tuleks need lõhkuda algosakesteks lahti … ja siis ilmneb, et need ongi lihtsad küsimused.

Lihtne majandusregulatsiooni küsimus apteekide asutamispiirangutest on muudetud tõeliseks segapuntraks. Lausa selliseks segapuntraks, et sellele peab Põhiseadusega kallale minema. Ehk, siis küsimus, mille meie seadusandja ehk Riigikogu on raiunud seadusesse on justkui, mingil imelikul moel, muutunud/väändunud turul toimivate suuremate firmade vastaseks rünnakuks. Justkui nemad oleksid selle piirangu kehtestanud ja nüüd on selle kaotamise vastu? Muide ega nad seda piirangut ei tahtnud ka, seda otsustasid riigikogulased (a`la riik on targem, kui ettevõtjad/inimesed) paari initsiaatori algatuse, et inimestele „head teha”. Selline heategemine haises juba algusest peale populismi järgi mistõttu nii VV kui ka asjaomased ametid (sh. Konkurentsiamet) asjale vastu olid. Aga ei kuulatud, sest ilmtingimata oli tarvis tormata „head tegema” . Selge see, et asutamispiirangu kehtestamine täistuuridel toimivale konkureerivale turule oli lauslollus: suured kohanesid olukorraga, väikeste manööverdusvõime lõi kiduma. Tulemus oli oodatav, toimus turu tehislik kontsentratsioon. Nojah, pele selle mõeldi välja veel terve rida lollusi nagu apteegikohtade avamise õiguse loosimine. Loosimisega – see on ikka täielik mõttepausi tipp!!! Olukord on kurb, kuid mis puutuvad siia ettevõtjad? Reeglid on ju kehtestanud dr Riik. Õiguskantsleri büroo ettepanekud tühistada asutamispiirangud on tänases päevas ajast ja arust, ütleme lausa välja, see lihtlahendus viib järjekordse rahvusliku kapitali põletamisele ehk suured muutuvad veelgi suuremaks ja teised … muutuvad kompostiks konkurentsi viljapõllul. Kogu ravimituru regulatsioon tuleks ükskord läbi analüüsida, üle rehitseda ja vaadata, mida me homseks tahame saada (pole ju tõsiseltvõetav idee ravimibussidest ja automaatidest), mitte jälle kord  otsustamatult pöörduma arameelsete lihtlahenduste poole. On lausa piinlikkust tekitav, et Õiguskantsleri büroo peab seadusandja tegemata tööd katsuma parandada läbi Põhiseaduse. Tühjagi see põhiseaduslik küsimus on, see on põhiseaduslikuks küsimuseks konstrueeritud tavavaidlus. Seda enam konstrueeritud mulje jätab argumentatsioon, et tegemist on ettevõtlust liialt piirava kitsendusega, mis  ei tööta. Mnjah, siis võiks Õiguskantsleri büroo Põhiseadusele toetudes muuta kehtetuks ka mõningad teised piirangud, näiteks Liiklusseaduse parema käe reegli. See ju ei toimi. Tegelikkuses toimib otsetee seadus või suurema auto õiguse seadus. Kui te püüaksite oma põhiseaduslikku õigust mõnel kaupluse parkimisplatsil realiseerida, siis olete esimesel käänakul avariis. Nii, et … paluks tühistada!  Nii, et iga majandusregulatsiooni külge Põhiseadust siduda ka pole kohane, selline priiskamine võib olla ohuks Põhiseadusele. Nagu see muinasjutt, kus karjapoiss küla appi hüüab hundihirmus, lõpuks kui häda käes ei võtnud enam keegi hoiatust tõsiselt, sama ka iga prügi koristamisel Põhiseadusega. Oma kogemustest tean, et advokaatide viimane liin, kui mitte mingeid argumente ei ole, siis tullakse kaitseliinil välja toetumisega Põhiseadusele, kuid see on sama nagu toetuda hea ja kurja äratundmise puule. Mnjah, hea asja raiskamine, ja administratiivse ressursi raiskamine.

Teeme oma otsuseid läbikaalumatult, arvestamata oma tegelikku olukorda, tegelikke võimalusi ja eksiotsusteist tulenevaid kahjusid. Enne teeme, siis üllatume, siis teeme … järjekordse … läbikaalutlemata teo, nagu … hädatapmise. Ja siis üllatume jälle.

Ja muide ärakeelamise ärakeelamisest ei muutu regulatsioon /loe: turuolukord/ paremaks, muutub lihtsalt teistsuguseks. Kui me tahame olla edukas ettevõtlusmaa, siis peame me kehtestama kindlad reeglid, mille järgi ettevõtjad saavad oma sihte seada ja investeeringuid teha. Niisama lihtne see ongi, pidev reeglite muutmine on vaid rahvusliku kapitali põletamine … isegi siis kui see on tehtud headel eesmärkidel jääb see ikkagi … põletamiseks. Tahaks ikkagi näha, et ravimipoliitika oleks kõiki osapooli arvestav, süsteemne ja tulevikkuvaatav. Või olen ma millestki valesti aru saanud?

Targutusi:

-I. Shaw „Noored lõvid” Eesti Raamat 1969

Lk 569 „Koidikul nägid nad vange. … Mõni hetk hiljem ilmus nähtavale kolonn umbes kuuekümne ameeriklasega. Mehed liikusid aeglaselt lohakat vabasammu kuue automaadiga relvastatud saksa sõduri saatel. Nad möödusid Noah`st kümne jala kauguselt. Noah nägi selgesti vangide nägusid. Nende Ilmed kõnelesid häbist ja kergendustundest, kas tahtmatust või tahtlikust juhmist ükskõiksusest.. Vangid ei vaadanud ei üksteise, ei konvoi ega ka ümbritseva maastiku poole. Niiskes koidueelses udus lonkisid nad aeglaselt mingis totras mõtiskluses …”

-Indrek Hargla Rataskaevu viirastus Varrak 2010

Lk 144 Apteeker Melhiorile Kohtufoogt Dorn „Mõnikord mina arvan, et sina lihtsalt tahad asju niimoodi näha, et need imelikud paistaksid.”

- Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012

Lk134 „Tundub, et probleem on selles, et valitsusel meeldib toetada kaotajaid. Piisab kui meenutada kõiki neid suurpanku ja autotööstureid. Paistab, et valitsuse toetuse saamisel on eelisjärjekorras ettevõtted, kes on väga suured ja äris äärmiselt ebaõnnestunud. Sel viisil taastoodetakse ebaõnnestumist. Võib-olla seetõttu ongi enamik selliseid projekte äpardunud.”

Lk 142 „Ta näitas, et on asjaga hästi kursis, aga ometi ei saanud millestki aru. … Ta ei suutnud vahet teha probleemi olemusel ja lahenduse lihtsusel”

Lk156 „Esimeses peatükis avastasime, et ka majandus on evolutsiooniline keskkond, kus detsentraliseeritud katse-eksituse meetodi abil tekib hulk leidlikke kasumile orienteeritud strateegiaid. … Evolutsioon on meist targem. Majanduslik evolutsioon kavaldab üle kõik reeglid, mis tema ohjeldamiseks luuakse.

Pühakiri ja tuumapomm

Võistlusseadus - 20 aastat hiljem

Lähipäevil möödub 20 aastat Konkurentsiameti loomisest. Õigemini polnud see tehniliselt võttes loomine, vaid 1990 aastal asutatud Hinnaametile pandi täiendavalt konkurentsi riikliku järelevalve ameti funktsioonid ja nimetati Hinnaamet umbest Riigi Konkurentsiametiks. Seega justkui nimepäev. Konkurentsireeglite formuleerimist alustati juba 1989 aastal ning seegi polnud esimene algus vaid juba 1931 aastal oli EV kehtestanud kõlvatu võistlemise vastu võitlemise seaduse. Oma olemuselt oli 1931 aasta seadus enam tarbijakaitselisi aspekte sisaldav, kuid siiski esimene Võistlusseadus. Aus konkurents ja tarbijakaitse olid sihiks ka uue Konkurentsiseaduse arhitektidel.

Meil räägitakse konkurentsist ja selle imettegevast jõust palju ja innustatult, kuid tihti asjade sisu mõistmata. Tänase päevani kasutatakse vääralt mõisteid nagu kõlvatu konkurents ja dumping. Muide see ei ole nii mitte ainult mingite väikeettevõtjate juures vaid vahel hälbivad sellesse tihnikusse ka tippadvokaadid. Kogu „konkurentsivärk” on keeruliseks aetud ja müstifitseeritud, kuigi tegemist on kõige lihtsamate asjadega, ütleks, et tegemist on omamoodi filosoofilise süsteemiga:

Esiteks on konkurents nagu ahelreaktsioon tuumapommis, selleks peab olema kriitiline mass. Kui kriitiline mass ületatakse, siis konkurents toimib ja kui kriitilist massi ei ole, siis ka konkurentsi ei ole. Võib olla küll mingi reeglistik, mis püüab imiteerida konkurentsi, kuid see ei ole konkurents.

Teiseks reeglistik. Reeglistik on väga lihtne: suur poiss ei tohi väiksemale „ketukat” anda (turguvalitseva seisundi kuritarvitamine) ja väiksed poisid ei tohi teha „kambakat” kolmandate poiste vastu (keelatud lepingud). Kõik muu, riigiabi, koondumiskontroll jne on vaid mehhanismid nende ka kahe põhitingimuse täitmiseks.

Kolmandaks on konkurentsijärelvalve paljuski hinnanguline ja suhteline (relatiivne). Tegemist on omamoodi „hea ja kurja äratundmise puuga”. Igal konkreetsel juhul hinnatakse tõendite kogumit ja selle mõju turgudele.

Paarikümne aasta eest eksisteeris konkurentsi järelevalves kaks enam-vähem stiilipuhast süsteemi: USA süsteem, mis luges kartellikuritegusid rasketeks, kriminaalseteks, föderaalseteks kuritegudeks ja teine, põhjamaade süsteem, mis oli rohkem vahekohtulik ja ettekirjutusi tegev süsteem. Mis siis oli kahe süsteemi eripära? Esimest tüüpi süsteemid lähtuvad karistamisest ja lootusest, et karistused võtavad teistel ettevõtjatel tahtmise turutõrkeid tekitada. Teisel juhul lähtus süsteem sellest, et uurimise esimeses faasis peeti ettevõtjatega läbirääkimisi, selgitati välja turgu moonutavad asjaolud ja tehti ettevõtjatele kohustuslik ettekirjutus olukorda parandada, ennistada või hoiduda teatud tegevustest. Vaid siis, kui ettevõtjad ei nõustunud või ei täitnud ettekirjutust, võis neile määrata erikohtu kaudu trahvi kuni kümme protsenti möödunud majandusaasta käibest. Selles süsteemis töötasid hoopis teised hoovad. Esiteks olid ettevõtjad uurimise käigus avatumad ja kompromissialtimad, kuna neid ei ähvardanud uurimise selles faasis mitte mingid sanktsioonid. Teiseks eeldas põhjamaade süsteem seda, et ettevõtjad on mõistlikud inimesed, kes tunnetavad oma osa ühiskonnas. Selline süsteem võimaldas tihti võtta kiiresti turult pinged maha. Esimese süsteemi puhul, mil iga eksimus on karistatav kriminaalkorras, nii isiku kui ka ettevõtja suhtes, ei leita mingit kompromissi ega võeta ka mingeid pingeid maha niikaua, kuni on läbitud kõik kohtu kolm astet. Tegelikult ongi kogu maailmas teatud vastasseis juristide ja ökonomistide visioonide vahel, mil ühed tahavad mõjusalt karistada, teised kiiresti turutõrkeid likvideerida, sest aeg on raha. Aeg on raha kahes tähenduses, ühest küljest võib pikk menetlusaeg tähendada ebaterve turusituatsioon jätkumist, teiseks on menetlemine ise kallis.

Eesti konkurentsijärelvalve jaguneb kahte suurde etappi: esimesed kümme aastat põhjamaine regulatsiooni(läbirääkimis)põhine, mis oli süsteemi käivitamiseks ja tutvustamiseks igati asjakohane.  Järgnevad kümme aastat oleme pruukinud jõulist karistuspõhist süsteemi. Viimasel ajal on valdkonnaspetsiifikasse pühendunud advokaadidki arvamust avaldanud, et valdkonnas, kus kõik on tõlgendatav, suhteline  ja põhiliseks regulatsiooniks on „hea ja kurja äratundmise puu”, on kriminaalmenetluse kasutamine kurjast. Olen alati olnud seisukohal, et konkurentsijärelvalves ei ole kohane kasutada kriminaalmenetlust ja kriminaalkaristusi eriti füüsiliste isikute  vastu – see on liiga kallis ja ebaefektiivne. Muide ega Karistusseaduse loojadki ei pidanud konkurentsijärelvalvet „kriminaali” vääriliseks, kõik see oli ette nähtud korraldada, kui väärteo menetlust, kuid karistus, 50 000 EEK, oli selleks naeruväärselt madal summa. Seega konkurentsiteod sattusid kuritegudeks, mitte põhimõttest lähtudes,  vaid seetõttu, et jäik Karistusseadus ei võimaldanud muidu rikkumisele vastavat karistust määrata.

No nii või teisiti, nende kahe dekaadiga oleme ära proovinud konkurentsijärelvalves kaks täiesti erinevat järelevalve ja karistusmeetodit. Mõlemal on olnud oma head ja vead, kuid kuidas edasi? Kuidas minna kolmandasse aastakümnesse? Konkurentsi järelevalve väga tähtis tururegulatsiooni element. Isegi nii tähtis, et konkurentsiinimesed nimetavad seda majanduse põhiseaduseks. Siiski pole see mingi võluvits, millega kõiki maailma hädasid ravida,  vaid üks instrument terves vahendite ahelas normaalse turu toimimiseks. Ja muide võistlus peab käima turul, mitte kohtusaalis. Regulatsiooniökonoomiliselt ja kontrolliökonoomiliselt pole üldsegi vähetähtis see, kuidas me regulatsiooni üles ehitame. Minu arvates võiksime me eeskuju võtta brittidelt, nende menetluste arv on umbes sama, mis meil, kuid ressursi põhiosa on suunatud konkurentsiaudititele. Seega panustatakse ettevõtjate kaasamisele ja ennetustööle. See on hea näide, kuidas  riik, väheste ressurssidega, paigutades neid õigetesse kohtadesse, kasutades kogu turu ressurssi, suudab saavutada tõhusaid tulemusi. Konkurentsiauditi mõte on, et konkurentsi järelevalve ametnikud koostöös ettevõtjatega lammutavad firma tegevuse „pulkadeks” ja hindavad igat tegevust konkurentsitõrke seisukohalt. Fikseeritakse ja kaardistatakse ohtlikud tegevuse, pannakse paika iga üksiku töötaja vastutus ja tegutsemine kahtlases olukorras. Tegelikult tähendab see üleminekut konkurentsijärelvalve iseteeninduslikule vormile, mis vabastab järelevalve administratiivset ressursi, pannes need kohustused ettevõtjale. Inimlik ja tõhus. Sellise süsteemi poole peaksime meiegi püüdlema. Muidugi tähendab see olulisi muudatusi meie jäika Karistusseadustiku filosoofiasse.

See, kuidas kaasata ja siduda ettevõtlust ning avalikku teenistust, ei ole midagi uut, kuid see on kogu maailmas tõusev trend. Näiteks mõne aasta tagune põhjanaabrite Transpordirevolutsiooni üheks nurgakiviks on: kuidas vähemate vahenditega saavutada rohkem. Siiski on selle programmdokumendi esmaseks aluspõhimõtteks, et mõttemudeleid tuleb muuta. Muudame siis … mõttemudeleid.

 Minu siiras tänu kõigile neile, kes on oma osa andnud modernse konkurentsisüsteemi loomisse ja edasiarendamisse.

Targutusi:

Rodney Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005

Lk45 Moosesest ja juutide Egiptusest põgenemisest. „Siinai mäel Jahvega kohtudes sai Mooses kümme käsku, väga lühikesed ja lihtsustatud seadusekogu.”

Lk 56 Konfutsius ministeeriumiametnik kes ”… langes professionaalse kadeduse ohvriks” … Tema Kuldreegel on oma lihtsuse ja tervemõistuslikkuse poolest imelihtne: „Mida sa ei taha, et sulle tehakse, ära tee ka teistele”.” Riigiametnik, filosoof, religiooni rajaja.

Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012

Lk84  „Mõned majandusteadlased väidavad, et ärijuhtidel on vaid üks kohustus kasutada iga võimalikku seaduslikku vahendit firma kasumi suurendamiseks … Nende majandusteadlaste koostatud pühakiri viitab sellele, et kui kellelgi õnnestuks leida võimalus ümber hiilida seaduse kirjapandud reeglist, mis keelab üle staadioni lõigata, ei oleks ta kohustatud  teiste jooksjatega jooksurajale jääma. Ta tohiks, ja peaks lausa kohustust tundma – tulemusi maksimaalset parandad, kasutades kõige laiemat käitumisreeglite kohta käivat tõlgendust, olgu see nii väärastunud, kõlvatu, või paheline kui tahes.”

Lk 86 „USA põhiseaduse esimeses paranduses on 45 sõna, Issameies on 66 sõna. Gettisburgi kõnes on 286 sõna, Iseseisvusdeklaratsioonis on 1322 sõna, kuid valitsuse eeskirjades kapsaste müügi ja turustamise kohta on kokku 26911 sõna. Ajakiri National Review, „

Lk 88 „… enamikul juristidest puudub ärikogemus. Nad kalduvad keskenduma sellele, miks midagi ei peaks tegema või ei saa teha. Reeglites näpuga järge ajavad juristid moodustavad keeldujate koori …”

lk 109 „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta.

Me vajame hädasti pidevat meeldetuletust, olgu see teistelt, meilt endilt üldteada ütluselt: ausus on parim poliitika.”

Hoolimatuse kiirtee Vol 2

Millegipärast tundub meile (neile), et maailm areneb kuidagi aeglaselt ning ainukene võimalus sellele "itsi" lisada on, miite loovust arendad, vaid teha seadusi, kuidas keegi käituma peab. Nojah, ega seadusega loovust ei tekita. Tekkibki selline tühi tunne, et mitte midagi pole teinud ... no teeme siis vähemalt seaduse. On tekkinud omaette karistamishullus. Konkurentsiõiguse rikkumised, mis laias maailmas on sügavate debattide alaks, kus tuuakse välja argumente poolt ja vastu, oleme meie lahendanud kriminaalgiljotiiniga. Samas pole konkurentsirikkumiste eesmärgiks mitte "vangi panemine", vaid pingete mahavõtmine turult. Kriminaalmenetluses pole mingit võimalust arutada hea ja kurja äratundmise puust ja selle viljadest, seal on eesmärgiks ... süüdlase leidmine. Väga kallis ja turukorralduse seisukohalt ebatõhus meetod. No vähemalt on advokaadid selles osas lõpuks häirekelle lööma hakanud. Samas mõttekene, et passi kaotajat/rikkujat tuleb karistada/trahvida on tõeline vanariigi pärand. Oeh! Lisaks on hoolivad laste kaitsjad andnud mõtte seadusetegijatele, et peame ära määrama, kui kauaks võiks lapse üksinda jätta, kas tunniks või kaheks? Jätad kauemaks, kui seadus ette näeb ja trahv kohe tulemas. No seda ma nimetasi oma "Bürokraat, võim ja Vanaemas" trahvimajanduseks, kui tööstusharuks. Eks ta ole, kui siseriiklikku kaubakäivet ei suudeta elavdada, elavdame siis vähemalt trahvikäivet. Mnjah, minuealiste inimeste vanemad oleks ilmselt pidanud pikaks ajaks kinnimajja panema, sest kui isa oli Peetrilinnas haridust omandamas, siis ema käis vahetustega tööl. Nojah, minu jaoks tähendas see, et kui mindi tööle, siis keerati uks väljastpoolt kinni ja tuli lihtsalt oodata, et see uuesti lahti tehti. Naabritädi andis lõuna ajal söögipoolist ja jälle tuli oodata, polnud ei telekat ega videomänge, vaid raadiost laulis Heli Lääts et : " ... ei me ette tea, mis elu meil tuua võib ...". Seegi laul keelati ära, kuna vanariigis oli kõik tead, mis eluslt oodata võib ehk nii nagu partei ütles. Kui nüüd mõeda sellele ajale, siis ... igav oli küll, aga et selle pärast vanemad vanggi panna ... isegi dotalitaarses NL-s ei tulnud ükski kirvenägu selle peale. Nojah, teine võimalus on muidugi seee, et selline üksiolek on jätnud minusse nii sügava trauma, et ma pole võimeline sellest isegi mitte aru saama.

Ega saavutatule pidama saa jääda, kuulsin „raadiumist”, et seadussepad valmistavad juba ette seadust, kuidas suitsetavaid raskejalgseid türmi pista. Muidugi, ka minu mõistus ei küüni selleni, et noor ema või emaks saaja pinutagust kõhviks, kuid samuti ei küüni minu mõistus selleni, kuidas sellist (veel mitte sünnitanud?) naist kolmeks aastaks vangi panna. See on ju pöörane, mingi haige karistusmaailm. Maailma saab muuta ka teistmoodi, nimelt hoolivusega, kuid väärhoolivus on lihtsalt üks hoolimatuse eriliike. Kas keegi suudab sellist absurdsust ette kujutada, et lapseootel naine pannakse vangi, sest ta on suitsu tömmanud? Mnjh, rasedat naist ei saa kuidagi vangi panna ilma veel sündimata last vangi panemata. Seega veel enne sündimist ... vangi? Siinkohal meenub mulle minu armastatud emakeeleõpetaja räägitud lugu J. Liivist, kes olevat kirjutanud tüütule  austajale raamatusse pühenduse : "Oh oleks mina näinud, kui Teid tehti, oleks mina hüüdnud, ärge tehke!". Tahaks hüüda täiel häälel, ärge tehke!!! 

Ja ega siis kohavalitsejatega teisiti asjad ei toimi. Kui firma saab „viisurist” teada, et homme muudetakse liiklusskeemi niimoodi, et sellesse teenindusjaama on 90% autodest sissepääs raskendatud, siis tähendab see sama, mida karavaniteede muutumine endistele õitsvatele linnadele. Need linnad surid lihtsalt välja. Muidugi tuleb liiklusskeeme kaasajastada, kuid selleks peab toimima kaasamismehhanism, mitte hoolimatuse mehhanism: „ärge kidisege, meie teame, kuidas head teha”. Hoolimatus on juurdunud nii sügavale, et hoolimatud ise ei adugi seda enam. See on muutunud tavaks. Harjumuseks? Sama firma, on selliseid kaasamatuse aktsioone kogenud ka varem ja ikka ühesuguse tulemusega – klientide kaotusega. Nojah, see ei ole mitte see kaotus, mida linnaametnik püüab demagoogiaga varjutada, et kui valida on inimeste elude ja ühe ettevõtja sissetulekute vahel, siis … Uskumatu hämamine. Loomulikult tuleb valida inimeste turvalisuse kasuks, kuid kuidas see teadmine inimese turvalisusest järsku neljapäeva õhtul formeerus räpakaks tegevuseks? Seoses valimistega? Seoses mille valimisega? Rahvaesindajate või teiste ettevõtjate valimisega? Ja tulemus on see, et ristmik, mis oli enne segane, on olnud viimased kakskümmend aastat segane, läheb veelgi segasemaks. Ah jaa, muide inimestest veel ehk klientide kaotusest, kui lugeda seda mõlemat pidi, siis kaotab kliente nii ettevõtja, kuid kaotab ka klient, sest ta jääb ilma harjumuspärasest teeninduskohast. Seega kaotavad kõik: ettevõtjad, kliendid, liiklusohutus, isegi hoolimatud kaotavad. Hoolimatus ei tohi olla linnakorralduslik põhialus, et me näiteks ehitame turismi kõrghooajal ühte vanalinna põhisoont ümber ja meid ei huvita, et teie poeke või restoran kõrbeb või põleb. Meie tahame siin lihtsalt head teha (loe: linti lõigata). Kohalikud elanikud? Neile ei meeldi? No koligu siis minema! Mnjah, see on hoolimatus ja inimesed kolivadki, võib-olla mitte vanalinnast, võib-olla mitte oma põlistalust, kuid mentaalselt kolivad nad minema hoolimatu võimu juurest. MOTT.

Poliitilise looma söötmine VOL. 3 „Teile on üks sõnum … „

 

Meie inforikkas maailmas püüab iga kanapoegki kireda, et „mina ka, mina ka , hakkan varsti munema”. Reklaam noh! Enesereklaam. Kuid kas sellest reklaamist ka kasu on?  Kindlasti on asjatundjad jaotanud teaduslikult ja vähemteaduslikult reklaame  nende suunitluse, tegijate, mõjude, sihtgruppide ja mille kõige veel  järgi, kuid vaatame seda läbi minu kui ühe tarbija seisukohast. Minu, kui tarbija jaoks jagunevad reklaamid : vahel harva  informeerivateks, nüüd juba haruharva naljakateks, tihti igavateks ja mõttetuteks, mõnikord lausa pahatahtlikeks.  Informeerivad on sellised, mis teatavad, et „rauapoes” on kõik kaubad nädalavahetusel 20% odavamad. Tore, kui mul on vaja osta tsementi või muruniidukit, siis võtan sellise infi teadmiseks. Selline inf läheb ikka asja ette.  Mulle endale meeldib elu vaadata läbi positiiviuse ja seepärast on naljaga vürtsitatud reklaamid igati tervitatavad. Ostad või ei osta, kuid meeleolu teeb heaks. See hea meeleolu tõukab teinekord just sinna kaubahoovi sisenema, sest sellega seostub positiivne emotsioon on meeles. Tõmbab suu muigele. Selles žanris on minu lemmikuks kunagine jäähalli reklaam, teate, küll seda hauataguse häälega öeldud „Siin ei ole kala!”. Vahva. Kahjuks on selliseid meelelahutuslikke klippe jäänud väheseks. No ütleme, et lausa napiks. Ei tule praegu midagi muud meeldegi kui „tuhande aasta parim” seriaal.

Üldse tundub mulle, et reklaamide mõju on ülehinnatud. Võtame näiteks viinareklaami, kes selle pärast jooma hakkab? Kas teie jooksete viinareklaami vaadates, süljenire suunurgas, poepoole? Ei jookse? Miks te siis arvate, et teised on nagu Pavlovi koerad? No näiteks Saare viinaveski reklaam hea. Mulle reklaami vaimukas teostus lausa meeldib, kuid selle tühja asja pärast ei torma ma seda viina ostma. Õigupoolest ei lähe ma üldse viina ostma. Aga reklaam on meeleolukas.

Osa reklaame on õuduskategooriast. No ma ei hooma, kuidas purjuspäi ujumise ärahoidmise klipp kedagi mõjutaks joomasena mitte ujuma minemast.? Kas te kujutate ette, et lõbus seltskond järve kaldal laseb ohtralt mittemahlakannul ringi käia ja siis meenub talle … Ei usu. Muidugi ei tohi joomasena ujuma minna, kuid selle vastu aitab vaid meie kõigi suhtumine, mitte reklaam. Nii, et selle koha pealt panen teleka alati kinni. Piinlik on. Seega tühja raisatud raha.

Omaette, ütleksin kaheldava väärtusega, on „reklaamid”, teemal purjutamine-kihutamine. Kas te kujutate ette et inimene, kes on kaotanud oma lähedase, sõbra, tuttava, peab päevade viisi kuulama lapsehäält peale signatuuri „Teile on üks sõnum …”. Milline tunne tal võiks olla? 20x päevas? Või miks peaks inimene, kes ei istu purjuspäi rooli,  sellist asja kuulama? Siiski pean ütlema, et oma olemuselt on reklaam vägagi hästi tehtud, kuid selle koha pealt panen ma raadio alati kinni. Seega tühja raisatud raha.

Kuidas muuta inimese käitumist? Reklaamiga? No kuulge, selline jutt pole isegi mitte naljakas. Käitumist võib muuta vaid suhtumisega. Nende inimeste hoiakuga, kelle arvamus sulle korda läheb. Kas suitsetamine on seltskonnas popp või ropp? Kunagi oli popp ja tobitati igal võimalikul ja võimatul juhul. Paneb imestama, kuidas me nendes suitsukambrites üldse ellu jäime. Tänapäeval on suhtumine teine, suitsetamine pole enam popp, pole tervislik. Selline on meie tänane suhtumine.

No ja siis on kõik need teised täitsa mõttetud reklaamid. Mõned on tobedad, mõned lamedad. Ühesõnaga ajatapjad. Mõni reklaam peab inimest ikka puhta tobuks, nagu see et tark ostab … kõik piletid …  Kui mina ei osta pileteid, kas ma olen siis ebatark? No mul ei ole neid pileteid vaja, sest ma ei kavatsegi kuskile sõita. Kui ma nüüd tahaksin olla reklaami soovituse järgi tark ja ostaksin pileteid, mida mul üldse vaja ei ole siis oleksin ma ju puhta puudulik. Mnajh, selline peaaegu dialektiline värk. Nii, et ärge uskuge reklaame võtke neid huumoriga. Sama soovitus ka poliitreklaamide suhtes.

 

Ma ei tea milline ajuehitus peaks olema inimesel, kes „poliitreklaami” järgi valib endale esindajat? Nii nagu on olemas päris maailm ja bürokraatlik maailm, nii on olemas ka pärismaailm ja poliitmaailm. Poliitmaailm arvab muidugi, et nemad on kõige ilusamad ja targemad siin ilma peal. Nüüd on alanud uus hooaeg: Poliitikute välimüük ja väljamüük. Selles maailmas on kaks reeglit: kuidas võimalikult mõjuvalt öelda, et oponent näeb välja nagu elevandi kasutatu kemmerg peale tööaja lõppu ja kuidas panna majaseintele, postkastidesse ja mälukaarti võimalikult suurem jälg enesest. Ainult, et need süsteemid enam ei toimi, see on nagu igav-igav mähkme või tualettpaberi reklaam. See ei jõua kohale. Valija on sellest juba väsinud. Seega kõik nendele reklaamidele suunatud raha on läinud tühja ja ka need „kavalad”, moosise suuga tehtud avaldused, et reklaam ei ole reklaam, sest reklaami aeg ei ole veel käes, on tühja läinud kavalused. Kõik see on juba olnud, samuti nagu see, kui tabate oma võsukest ajamas teile sama libedat, kuid mõttetut selgitust nagu te kunagi ise püüdsite oma vanematele ajada. Tuleb meelde? No ei läinud need seletused tookord läbi, sest teie vanemad olid samu kavalusi püüdnud kasutada oma vanemate peal, ei lähe ka teie lastel läbi. Arusaamine, et teid tahetakse samade nippidega alt tõmmata nagu teie tahtsite oma vanemaid alt tõmmata, tekitab vaid ärritust. Nii ka vanade reklaamnippide ja selgituste suhtes.

Kõike seda ei saa ühegi seadusega paika panna. Mida rohkem me käske keelde teeme, seda rohkem mooduseid leitakse, et neist mööda hiilida. Siis tekkib tõeline JOKK võimaluste maa. Sellisel juhul on kõik see, mis pole seaduse rangusega keelatud, lubatud. Vaid meie ise suudame seda tendentsi tagasi kärpida. Kui meile öeldakse, et see reklaam ei ole reklaam kuna pole veel reklaami tegemise aeg, siis on see moraalselt ebakorrektne – paneme kirja miinuse. Kui meile öeldakse, et see reklaam ei ole reklaam, vaid see on teavitus, kui kurja näoga pintsaklipslane vaatab meid suure plakatilt ja ütleb et ta teavitab, et tema ongi „kord ja seadus”, siis on see moraalselt ebakorrektne – paneme kirja miinuse. Kui meile öeldakse, et meid teavitatakse, et meiega tahetakse käima hakata, siis on see moraalselt ebakorrektne paneme miinuse kirja. Kui keegi seisab nagu Peeter I ja teatab, et siia ehitame (linna) ujula, siis … Muide, kui plakati hiidmees oma isiklikku raha, mitte meie maksumaksjate raha eest, ehitaks uue ujula, siis oleks tal täielik õigus oma pilti ilmutada. Isegi tasuks sellist inimest toetada, kuid kui ta tuleb meile vildelik-vestannilikult kosja meie oma rahaga, siis … pole see suurem asi kaup. Ja kui meile öeldakse, aga teised teevad ka ja vaadake selle vastaskandidaadi vanavanemad olid juba kergemeelse käitumisega, nina viltu või et eelmistel valimistel poetas konkurent oma varjatud reklaami postkastidesse, siis see ei tähenda, et täna ja praegu võib  seda sama rahulikult teha. Muide sellisel juhul tasuks minna eriti karvaseks, sest tegemist on pikalt ette planeeritud valskusega,  ka moosisuised „vabandused” on välja otsitud e. kaks miinust. Vaadake, kui teie naabertrepikoja jopski lööb joomingu käigus kahele pudelikaaslasele noa selga, ega te ei arva ju, et võite … karistamatult sama teha? Reklaam on reklaam, olenemata kes seda ja millal teeb, pole vaja vassida. Kes ikka muusika/reklaami tellib, see peab selle eest ka maksma, kas ise, nagu Pirita tee armuvalulised, või erakonnakassast. Kõik muu on nagu Vanaema Marie ütles – valskus. Ei maksa pidada inimesi nõrgamõistuslikeks, nad saavad vägagi hästi aru, kes mida teeb ja mingi aja pärast mõtlevad nagu tammsaareliku kõrtsmiku, sülitada lirtsatades,  elutarkusega, et „litsid mehed, need Vargamäe mehed.” Mnjah, kui asjad niikaugel on siis võite kuulda et, „Teile on vaid üks sõnum …”, … aga keegi ei vasta enam.

Nii, et kõik punktitabelit pidama ja …

… nagu ütleb üks teine reklaamlause, „Et nii ei juhtuks …”, aitame poliitreklaamimaailma õigele rajale tagasi. Poliitreklaami maailm ise ei saa ennast  aidata, sest vaadake, kui mingis seltskonnas on kombeks mõõta, kes kaugemale … vahuveini pritsib või kellel pikem … pintsaku lõhik, siis selles seltskonnas see ongi normaalne. Sama ka poliitreklaami maailmas, seal ei aduta enam, mis õige, mis vale. Et asjade seisust aru saada peab keegi tulema ja ütlema, et see ei kõlba, see on piinlikust valmistav, jätke järele. Just, just kogu see olukord moosisuudest ja üleelusuurustest plakatitest on piinlikkust valmistavad. Teeme nagu hea aednik, pügame vesivõsud tagasi, riknenud viljad välja, kõdud oksad maha, paneme kirja kõik miinused, ning nii nagu reklaamimaailma annab hooaja lõpus välja „Kuldmuna” auhinda, võiks kaaluda poliitreklaami hämameistritele välja anda näiteks „Haisumuna” auhinna.

Just praegu on õige aeg, et mitte öelda päramine aeg,  välja öelda: ” Meile ei meeldi tobe poliitreklaam, tobedat poliitreklaami teevad tobedad poliitikud, moes on väärikus!”.  Usutavasti on väärikus hoopis kergem kanda, kui pidev moosisuine veiderdamine ja enesepettus (veenmine) mittetõesuses. Proovida ju võiks? Ja peamine, selle tühja kulutatud raha võiks kasutada kuidagi kasulikumalt.

Teile on sõnum, sõnum, sõnum ...

Teateid Bürokraatiamaailmast: Hoolimatuse kiirtee.

 

Vahel tundub, et maailm koosneb nagu kahest maailmast: sellest pärismaailmast, koos inimeste ja nende suhetega ja siis sellest teisest, palju tähtsamast ehk bürokraatiamaailmast, päriselust hälbivate reeglite ja paragrahvidega. Nojah, põhimõtteliselt on  muidugi niimoodi, et me ise oleme ellu kutsunud selle teise, reeglite maailma, et meil kergem oleks oma elu elada. Ja õige kah, kord peab olema. Tunduvalt mugavam ja turvalisem on sõita, kui on parempoolne või vasakpoolne liikluskorraldus, aga mitte niimoodi, et on nii vaskpoolne kui ka parempoolne liiklus. Asi läheb käest ära, kui pabermaailm muutub iseseisvaks, mitte inimest abistavaks (nagu kark näiteks), vaid oma iseseisvat elu elavaks maailmaks. Sellisel juhul muutub pabermaailma abistav funktsioon domineerivaks, … hoolimatuks inimeste suhtes. Isegi head asjad, mida plaanitakse, tehakse bürokraatiamaailmas kuidagi vägisi, kuidagi jõupositsioonilt, et „ärge teie kidisega, meie teame, kuidas teile head teha”. Ei, ei niimoodi need asjad ei käi, abifunktsioon peab teadma, et sellel on abistav roll, kark ilma inimeseta on lihtsalt küttepuu.

Võtame näiteks  „Rong Euroopasse” projekti trassi kavandamise loo. Mulle rong meeldib. Mulle meeldivad eriti uued rongid. Mulle meeldib uus mõtlemine ühisest transpordist. Mulle meeldib uus kvaliteet. Mulle meeldib, et reisimine pole enam mitte ainuüksi kilomeetrite läbimine haisvas ajakapslis, vaid see on keskkonna loomine. Omamoodi meelelahutuslik ajahulk, mille jooksul jõutakse sihtpunkti. Meenub ka esimene positiivne rongikogemus liinil Amsterdam-Haag, mil, oh üllatust, rong ei liikunud vaid maastik hakkas liikuma. Vau! Nüüd oleme meiegi uue ühise transpordi ajastu veerele jõudnud, uued „multimeedilised”  ulmeliselt mugavad bussid ja nüüd ka rong, mis seni oli kui viimane sünnimärk vanariigist on siseriiklikult uuenemas. Oleme justkui jõudnud uude ajatusse, uutele avarustele. Uued bussid, uued rongid, uued ideed. Ikka edasi, tuhisedes silmapiiri poole … Meid ootava ees Berliin ja Pariis ...

Mnjah, uue ja heaga on see lugu, st tuleb teada palju see maksab, kas see on meile säkki mööda ja seda tuleb osata pakkuda. Serveerida meeldivalt ja suupäraselt, siis on ka tulemused head. Vägisi … Meie inimene on juba selline, et puht jonni pärast ei taha vägisi pakutud asju. Liiga palju on olnud meie ajaloos neid, kes on teadnud ja neid kes on tahtnud head teha. Seepärast teeb mulle muret kaks asja:

Esiteks, et raudtee suurprojekti Eesti-Euroopa majandusarvestused on, kuidas seda viisakamalt öeldagi, … ebaveenvad. Nojah, see on minu, kui arveametniku probleem. Mind kriibib sisetunne, et arvestused on tehtud samal meetodil nagu nõukaaegne suurprojekt põhja jõgede ümberkäänamisest lõunameredesse, ehk arvestused tehti vastavalt püstitatud eesmärgile. Selline kehv tunne nagu vana rätsepa juures, kes vaadates minu riidetükki ütleb irooniliselt: „Annab välja teeme ülikonna, ei anna välja teeme taskurätiku, midagi ikka teeme.” Ma olen üldiselt siivas ja tagasihoidlik inimene ja ei ole päris kindel, et ma tahaksin tänavaülikonna asemel avalikkuse ette taskurätikus ilmuda. Prr. Pigem on mulle sümpaatsem EP juhtkiri:’ Eesti peaks tegema raudtee ehitamiseks korraliku kalkulatsiooni - mis on Rail Balticu hind ja mis on ka selle puudumise hind. „. Just, just, nii tegemise, ülalpidamise kui ka mittetegemise ja mitteülalpidamise kalkulatsioon.  See annaks kindlustunde.

Teiseks, kui ma majandusanalüüsi mõttes eksiksin ja see on tõesti kasulik projekt, siis kriibib hinge hoolimatus, millega bürokraatiamaailm megaprojekti inimestele esitletakse. Mõistmatu, üleolev hoolimatus trassil elavate inimeste (elude) vastu. Ikka see abifunktsioonilise kargu üleolev suhtumine inimestesse, et ärge kidisege, meie teame, kuhu teid viia. Megaprojekt on küll „joonetõmbamise faasis”, kuid suhtlusrööpad on lootusetult valest maha pandud. See  on hoolimatus trassil elavate inimeste vastu, hoolimatus elementaarse korralikkuse vastu, hoolimatus looduse vastu, hoolimatus majandusseaduste vastu. Kellele, me seda raudteed, siis planeerime, kui me inimestega ei arvesta?  Ei hooli neist.

Nii tegelemegi suurte ja suuremate asjadega, kiirete ja kiiremate asjadega, aga igapäevaküsimused, need elu alustalad, need unustame ära. Inimest ei märka, teeme projekti ja tõmbame joone. Kuid see joon võib olla hoopis kriips, kriips mis tõmmatakse elutöödele. Tõmmatakse suureliselt, märkamata, kah mul asi, hulk põlistalusid pooleks, kümned külad pooleks, elujõuline vald pooleks. Vanasti oleks öeldud, et see on köömes võrreldes maailmarevolutsiooniga.  Ei see on lihtsalt hoolimatus. Kas te kujutate ette seda olukorda, et Pärnusse läheb nn vana raudtee ja siis seal kõrval veel euroraudtee? Meie „mega suure maa” tingimustes? Maakasutus on muidugi üks küsimus, kuid seal elavad ju ka inimesed. Nimelt sellel maal. Ja samas kurdame, et meil jääb maale üha vähem inimesi, peame välja mõtlema kalleid projekte, kuidas inimesi kinnistada maale, peibutada maale ja siis … Elujõulised rahvaga täidetud valla(d) lõikame joonega pooleks nende jaoks täiesti mõttetul moel (nemad ju oma põlistalust rongile ei saa). See ongi see mida ma nimetan mitte joon tõmbamiseks vaid kriipsu tõmbamiseks eludele. „Raudtee alla jäävad”  inimesed peavad ju ära kolima. Kuhu? Eks ikka linna. Ja siis me mõtleme jälle oma kindluslossides välja järgmise megaprojekti koos hangete, nõustajate, kohtuskäimise,  kasumisaajatega, kuidas inimesi maale saada. Oeh! Ütlete, et tühja nendest inimestest, ärgu jäägu progressi kiirteele? Just, just meil on kaks võimalust, kas suhelda ja hoolida kõigist inimestest või teha „suuri” asju lihtsalt selleks, et seda on uhke teha. No sellise mentaliteediga, et tegime ära, mis muutub päriselus … ärategemiseks.

Vaadake selle jutu mõte on selles, et isegi kriipsu tõmbamine peab olema läbi mõeldud. Jutt sellest et joon on esialgne ei aita kohalikke inimesi teps mitte, nemad on riputatud pikaajalise kuid õhkõrna teadmatuse niidi otsa. Teadmatus toob vältimatult kaasa elu seiskumise või taandarengu piirkonnas. Kindlasti on tuhandeid hoolivaid võimalusi, kuidas inimesi, keda see kriips puudutama hakkab kaasata, nende arvamust ära kuulata ja leida parim lahendus. Nojah, ja kui parimat lahendust ei leia, siis võib-olla tulekski loobuda sellest projektist, sest kelle jaoks me seda projekti siis teeme? Õige, Inimeste jaoks. Oma poliitloosungites me räägime tüdimuseni, et iga inimene on tähtis, iga inimeseni tuleb jõuda, iga … Pärsiselus on inimene muidugi segav faktor, aga kes peaks selle rongiga sõitma? „Allajäänud rahvas”? Lelle lehmad? Või ikkagi inimesed? Millised inimesed?

Muide, see hoolivuse/hoolimatuse, pärismaailma ja pabermaailma dilemma ei puuduta vaid raudtee joonistamist. See läbib meie elu igapäevaselt, reguleeritus, mis muutub elutuks pabertäitmiseks võib osutuda meile hukatuslikuks. Seepärast olen sügavalt veendunud, et regulatsioone tuleks vähendada ja neid paindlikumaks muuta. Möödunud nädalatest jäid silma esmapilgul täiesti normaalset bürokraatiamaailma sõnumit, mis osutusid süvenemisel õõvastust tekitavaks seaduse hingetuks, paberlikuks täitmiseks. Esimene puudutab asenduskodudes läbi viidud kontrollreidi. Ma saan aru, et normatiivid on selleks, et seda kõige nõrgemat ehk vanemliku hooleta jäänud last kaitsta. Ja väge õige, et kaitstakse, kuid last ei kaitsta surnud, laest võetud numbriga (vabandust teadlaste kollektiivi poolt, kellel endal pole seda probleemi ei iial olnud,  „välja arvestatud” normiga) vaid hoolitsusega. Inimliku hoolitsusega. Ehk kui asenduskodusse oleks mahtunud kaks last, kuid inimliku hoole pakkujad võtsid vastu ühest perest kolm last, kas siis oleks pidanud ühe lapse hülgama? Teise peresse saatma? Kuidas oleks niigi raskes seisus olevatele lastele selline „seaduse täitmine” mõjunud? Mnjah, arv asendamas inimlikkust. Kurb. Kas kontrollijalt ei nõutagi inimlikkust, hoolivust vaid  vastupidi – temalt nõutakse vaid … kontrollimist, fikseerimist, karistamist, Ehk kontrollijad fikseerisid, et nõue pere suuruse kohta lähtub asenduskoduteenusest, mitte konkreetsel ajahetkel asenduskodus viibivatest lastest. Panite tähele, tähtis ei ole laps vaid teenus. Täitsa pöörane. Sama pöörane kui EE artiklis „Absurdne olukord: riik ei saa identiteedivarguse ohvrit aidata, sest tema nime ja pildiga libakontod loodi enne, kui selline tegu kriminaalseks kuulutati.”. Pöörane. Pöörane paragrahv, mille ühes otsas saab olla hoolimatult karm ja teise otsas hoolimatult hoolimatu, aga … avaliku teenuse paragrahvlikust seisukohast on kõik tehtud õigesti.

 

Kõigi nende pöörasuste, valede joonte tõmbamise peale ja ülemääraste hangete/ostude peale kulub ju raha. Meie ühist raha. Ja siis ongi käes, mil politseipealik peab teatama, et me tegeleme tähtsate asjadega, kuid teie vara kaitsmine … on teie isiklik asi. Muidugi, kui eelarve on kõri kohalt kinni soonitud, siis polegi pealikel teist võimalust, tuleb tegelda vaid tähtsamate tulipunktide hoidmisega. See, et teie telefon on varastatud, ei ole prioriteet. Ökonoomilisest vaatevinklist täiesti õige, kuid kodanik tahab tunnetada, et teda kaitstakse. No vähemalt hoolitakse. No kui ei jaksa hoolida, siis vähemalt lohutatakse, kuid jutt varga kodanikuõiguste rikkumisest on ikka iga mõõdu järgi üle võlli. Sama üle võlli nagu olukord, mil ametnik täiesti rahulikult vaatab tunde pealt, kuidas hädaliste mootorpaat kividel puruneb, sest … „manuaalis” polnud kirjas, et hädasolijale tuleb ots visata. Pole kirjas, ei visata. Nagu mingi masinmaailm, ilma inimliku hooleta. Sama ebainimlik ja hoolimatu nagu joone tõmbamine. Joon pole täpne? Kui saadame inimesele joonise, et ta lõigatakse keskkohast pooleks ja vihjatakse, et see ei ole lõplik, see võib olla kas vertikaalsuunaline või horisontaalsuunaline, siis …

Ega kõik ei olegi pelgalt „joonetõmbajad”. Olen kogenud nii hoolivust, kui sügavat hoolitsevust nii haigekassa, tervishoiu,  kodakondsusametnike, kui ka teiste „riigipalgaliste” poolt, see tähendab, et saab küll hoolivust üles näidata. Seda enam teeb muret tendents inimestest, kes ei mõista protsesside olemust ega liikumapanevaid jõude ja püüavad seda mõistmatust varjata usinalt reeglite rägastikuga. Veel üks keeld, veel üks trahv, veel … ja õnn saabub meie õuele. Ehee, tühjagi. Mitte midagi pole teha, kui me inimest kõigi arengute keskpunkti ei pane, vaid ajame usinasti järge „manuaalides”, siis vastatakse meile just sellesama mõõduga – hoolimatusega. Kiiresti.

 

PS. Hoolimatus on raske nakkushaigus. Sellesse tõppe oli nakatunud see seinarammija hispaanlasest rongijuht, kes ei hoolinud tema kätte usaldatud inimeste eludest, tal ei olnud lihtsalt aega hoolida. Pidi ta ju selle asemel telefoniga rääkima või oma kangelastegudest või oma „kangelastegudest” võrgustikku teavitama. Tulemus … Kergemas vormis nakatus ka meie rongijuht, keda lihtsalt ei olnud koolitatud inimesi informeerima (loe: hoolima). Istute poolteist tundi kinnises vagunis ja … olge vait, ärge kidisege … küll me teame mida teha. Tuttav? Niisuguse hoolimatusega võib iga hea asja ära rikkuda. Mnajh, raske nakkushaigus … pika peiteajaga.

Targutusi:

Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012

Lk 163 „Kõik firmad, olgu need avalikud või erastatud, peavad looma töökeskkonna, kus tähtsaimaks on töötajad, keda tuleb kohelda kuninglikult. Uskuge mind, kui ma ütlen, et see teene tuleb teile ringiga tagasi.”

 

Max Jacobson „Tulevik?” Tänapäev 2006

Lk18 „Soome poliitilised juhid järgisid – nagu mitmete teiste maade juhid sajandite vältel – Machivelli nõuannet:

„Maa päästmiseks ei tohi ära põlata ühtegi vahendit. Rooma julgeolek sõltus sõjaväest ja sõjavägi tuli säilitada iga hinna eest; maa kaitsmine on alati õige, sõltumata sellest, kas selleks kasutatakse ausaid või ebaausaid võtteis. Kui sõjavägi päästetakse, võib Rooma kunagi häbi maha peata; kui sõjavägi kaotatakse, ehkki see langes väga austusväärselt, kaotakse Rooma ja ka selle vabadus.”

Euroopa Nõukogu „Euroopa ajaloo ristteed” Argo 2012

Lk45 „Franz Grllparzer kirjutas oma Viini päevikus 18. Aprillil 1848:” Kui tore rahvas on austerlased! Nüüd arutavad nad, kuidas Saksamaaga ühineda, ilma et nad peaksid Saksamaaga ühinema! See läheb neil raskeks, umbes nagu paarikestel, kes püüab suudelda, olles seljad vastastikku!”

Antony Beevor „Teine maailmasõda” Tänapäev 2012

Lk.52. „”Lisaks ohule pimendamise ajal vastu laternaposti joosta muutus suurimaks ohuks auto alla jäämine. Londonis sai 1939. aasta viimase nelja kuuga surma üle 2000 jalakäija.”