Teateid Bürokraatiamaailmast: Hoolimatuse kiirtee.

 

Vahel tundub, et maailm koosneb nagu kahest maailmast: sellest pärismaailmast, koos inimeste ja nende suhetega ja siis sellest teisest, palju tähtsamast ehk bürokraatiamaailmast, päriselust hälbivate reeglite ja paragrahvidega. Nojah, põhimõtteliselt on  muidugi niimoodi, et me ise oleme ellu kutsunud selle teise, reeglite maailma, et meil kergem oleks oma elu elada. Ja õige kah, kord peab olema. Tunduvalt mugavam ja turvalisem on sõita, kui on parempoolne või vasakpoolne liikluskorraldus, aga mitte niimoodi, et on nii vaskpoolne kui ka parempoolne liiklus. Asi läheb käest ära, kui pabermaailm muutub iseseisvaks, mitte inimest abistavaks (nagu kark näiteks), vaid oma iseseisvat elu elavaks maailmaks. Sellisel juhul muutub pabermaailma abistav funktsioon domineerivaks, … hoolimatuks inimeste suhtes. Isegi head asjad, mida plaanitakse, tehakse bürokraatiamaailmas kuidagi vägisi, kuidagi jõupositsioonilt, et „ärge teie kidisega, meie teame, kuidas teile head teha”. Ei, ei niimoodi need asjad ei käi, abifunktsioon peab teadma, et sellel on abistav roll, kark ilma inimeseta on lihtsalt küttepuu.

Võtame näiteks  „Rong Euroopasse” projekti trassi kavandamise loo. Mulle rong meeldib. Mulle meeldivad eriti uued rongid. Mulle meeldib uus mõtlemine ühisest transpordist. Mulle meeldib uus kvaliteet. Mulle meeldib, et reisimine pole enam mitte ainuüksi kilomeetrite läbimine haisvas ajakapslis, vaid see on keskkonna loomine. Omamoodi meelelahutuslik ajahulk, mille jooksul jõutakse sihtpunkti. Meenub ka esimene positiivne rongikogemus liinil Amsterdam-Haag, mil, oh üllatust, rong ei liikunud vaid maastik hakkas liikuma. Vau! Nüüd oleme meiegi uue ühise transpordi ajastu veerele jõudnud, uued „multimeedilised”  ulmeliselt mugavad bussid ja nüüd ka rong, mis seni oli kui viimane sünnimärk vanariigist on siseriiklikult uuenemas. Oleme justkui jõudnud uude ajatusse, uutele avarustele. Uued bussid, uued rongid, uued ideed. Ikka edasi, tuhisedes silmapiiri poole … Meid ootava ees Berliin ja Pariis ...

Mnjah, uue ja heaga on see lugu, st tuleb teada palju see maksab, kas see on meile säkki mööda ja seda tuleb osata pakkuda. Serveerida meeldivalt ja suupäraselt, siis on ka tulemused head. Vägisi … Meie inimene on juba selline, et puht jonni pärast ei taha vägisi pakutud asju. Liiga palju on olnud meie ajaloos neid, kes on teadnud ja neid kes on tahtnud head teha. Seepärast teeb mulle muret kaks asja:

Esiteks, et raudtee suurprojekti Eesti-Euroopa majandusarvestused on, kuidas seda viisakamalt öeldagi, … ebaveenvad. Nojah, see on minu, kui arveametniku probleem. Mind kriibib sisetunne, et arvestused on tehtud samal meetodil nagu nõukaaegne suurprojekt põhja jõgede ümberkäänamisest lõunameredesse, ehk arvestused tehti vastavalt püstitatud eesmärgile. Selline kehv tunne nagu vana rätsepa juures, kes vaadates minu riidetükki ütleb irooniliselt: „Annab välja teeme ülikonna, ei anna välja teeme taskurätiku, midagi ikka teeme.” Ma olen üldiselt siivas ja tagasihoidlik inimene ja ei ole päris kindel, et ma tahaksin tänavaülikonna asemel avalikkuse ette taskurätikus ilmuda. Prr. Pigem on mulle sümpaatsem EP juhtkiri:’ Eesti peaks tegema raudtee ehitamiseks korraliku kalkulatsiooni - mis on Rail Balticu hind ja mis on ka selle puudumise hind. „. Just, just, nii tegemise, ülalpidamise kui ka mittetegemise ja mitteülalpidamise kalkulatsioon.  See annaks kindlustunde.

Teiseks, kui ma majandusanalüüsi mõttes eksiksin ja see on tõesti kasulik projekt, siis kriibib hinge hoolimatus, millega bürokraatiamaailm megaprojekti inimestele esitletakse. Mõistmatu, üleolev hoolimatus trassil elavate inimeste (elude) vastu. Ikka see abifunktsioonilise kargu üleolev suhtumine inimestesse, et ärge kidisege, meie teame, kuhu teid viia. Megaprojekt on küll „joonetõmbamise faasis”, kuid suhtlusrööpad on lootusetult valest maha pandud. See  on hoolimatus trassil elavate inimeste vastu, hoolimatus elementaarse korralikkuse vastu, hoolimatus looduse vastu, hoolimatus majandusseaduste vastu. Kellele, me seda raudteed, siis planeerime, kui me inimestega ei arvesta?  Ei hooli neist.

Nii tegelemegi suurte ja suuremate asjadega, kiirete ja kiiremate asjadega, aga igapäevaküsimused, need elu alustalad, need unustame ära. Inimest ei märka, teeme projekti ja tõmbame joone. Kuid see joon võib olla hoopis kriips, kriips mis tõmmatakse elutöödele. Tõmmatakse suureliselt, märkamata, kah mul asi, hulk põlistalusid pooleks, kümned külad pooleks, elujõuline vald pooleks. Vanasti oleks öeldud, et see on köömes võrreldes maailmarevolutsiooniga.  Ei see on lihtsalt hoolimatus. Kas te kujutate ette seda olukorda, et Pärnusse läheb nn vana raudtee ja siis seal kõrval veel euroraudtee? Meie „mega suure maa” tingimustes? Maakasutus on muidugi üks küsimus, kuid seal elavad ju ka inimesed. Nimelt sellel maal. Ja samas kurdame, et meil jääb maale üha vähem inimesi, peame välja mõtlema kalleid projekte, kuidas inimesi kinnistada maale, peibutada maale ja siis … Elujõulised rahvaga täidetud valla(d) lõikame joonega pooleks nende jaoks täiesti mõttetul moel (nemad ju oma põlistalust rongile ei saa). See ongi see mida ma nimetan mitte joon tõmbamiseks vaid kriipsu tõmbamiseks eludele. „Raudtee alla jäävad”  inimesed peavad ju ära kolima. Kuhu? Eks ikka linna. Ja siis me mõtleme jälle oma kindluslossides välja järgmise megaprojekti koos hangete, nõustajate, kohtuskäimise,  kasumisaajatega, kuidas inimesi maale saada. Oeh! Ütlete, et tühja nendest inimestest, ärgu jäägu progressi kiirteele? Just, just meil on kaks võimalust, kas suhelda ja hoolida kõigist inimestest või teha „suuri” asju lihtsalt selleks, et seda on uhke teha. No sellise mentaliteediga, et tegime ära, mis muutub päriselus … ärategemiseks.

Vaadake selle jutu mõte on selles, et isegi kriipsu tõmbamine peab olema läbi mõeldud. Jutt sellest et joon on esialgne ei aita kohalikke inimesi teps mitte, nemad on riputatud pikaajalise kuid õhkõrna teadmatuse niidi otsa. Teadmatus toob vältimatult kaasa elu seiskumise või taandarengu piirkonnas. Kindlasti on tuhandeid hoolivaid võimalusi, kuidas inimesi, keda see kriips puudutama hakkab kaasata, nende arvamust ära kuulata ja leida parim lahendus. Nojah, ja kui parimat lahendust ei leia, siis võib-olla tulekski loobuda sellest projektist, sest kelle jaoks me seda projekti siis teeme? Õige, Inimeste jaoks. Oma poliitloosungites me räägime tüdimuseni, et iga inimene on tähtis, iga inimeseni tuleb jõuda, iga … Pärsiselus on inimene muidugi segav faktor, aga kes peaks selle rongiga sõitma? „Allajäänud rahvas”? Lelle lehmad? Või ikkagi inimesed? Millised inimesed?

Muide, see hoolivuse/hoolimatuse, pärismaailma ja pabermaailma dilemma ei puuduta vaid raudtee joonistamist. See läbib meie elu igapäevaselt, reguleeritus, mis muutub elutuks pabertäitmiseks võib osutuda meile hukatuslikuks. Seepärast olen sügavalt veendunud, et regulatsioone tuleks vähendada ja neid paindlikumaks muuta. Möödunud nädalatest jäid silma esmapilgul täiesti normaalset bürokraatiamaailma sõnumit, mis osutusid süvenemisel õõvastust tekitavaks seaduse hingetuks, paberlikuks täitmiseks. Esimene puudutab asenduskodudes läbi viidud kontrollreidi. Ma saan aru, et normatiivid on selleks, et seda kõige nõrgemat ehk vanemliku hooleta jäänud last kaitsta. Ja väge õige, et kaitstakse, kuid last ei kaitsta surnud, laest võetud numbriga (vabandust teadlaste kollektiivi poolt, kellel endal pole seda probleemi ei iial olnud,  „välja arvestatud” normiga) vaid hoolitsusega. Inimliku hoolitsusega. Ehk kui asenduskodusse oleks mahtunud kaks last, kuid inimliku hoole pakkujad võtsid vastu ühest perest kolm last, kas siis oleks pidanud ühe lapse hülgama? Teise peresse saatma? Kuidas oleks niigi raskes seisus olevatele lastele selline „seaduse täitmine” mõjunud? Mnjah, arv asendamas inimlikkust. Kurb. Kas kontrollijalt ei nõutagi inimlikkust, hoolivust vaid  vastupidi – temalt nõutakse vaid … kontrollimist, fikseerimist, karistamist, Ehk kontrollijad fikseerisid, et nõue pere suuruse kohta lähtub asenduskoduteenusest, mitte konkreetsel ajahetkel asenduskodus viibivatest lastest. Panite tähele, tähtis ei ole laps vaid teenus. Täitsa pöörane. Sama pöörane kui EE artiklis „Absurdne olukord: riik ei saa identiteedivarguse ohvrit aidata, sest tema nime ja pildiga libakontod loodi enne, kui selline tegu kriminaalseks kuulutati.”. Pöörane. Pöörane paragrahv, mille ühes otsas saab olla hoolimatult karm ja teise otsas hoolimatult hoolimatu, aga … avaliku teenuse paragrahvlikust seisukohast on kõik tehtud õigesti.

 

Kõigi nende pöörasuste, valede joonte tõmbamise peale ja ülemääraste hangete/ostude peale kulub ju raha. Meie ühist raha. Ja siis ongi käes, mil politseipealik peab teatama, et me tegeleme tähtsate asjadega, kuid teie vara kaitsmine … on teie isiklik asi. Muidugi, kui eelarve on kõri kohalt kinni soonitud, siis polegi pealikel teist võimalust, tuleb tegelda vaid tähtsamate tulipunktide hoidmisega. See, et teie telefon on varastatud, ei ole prioriteet. Ökonoomilisest vaatevinklist täiesti õige, kuid kodanik tahab tunnetada, et teda kaitstakse. No vähemalt hoolitakse. No kui ei jaksa hoolida, siis vähemalt lohutatakse, kuid jutt varga kodanikuõiguste rikkumisest on ikka iga mõõdu järgi üle võlli. Sama üle võlli nagu olukord, mil ametnik täiesti rahulikult vaatab tunde pealt, kuidas hädaliste mootorpaat kividel puruneb, sest … „manuaalis” polnud kirjas, et hädasolijale tuleb ots visata. Pole kirjas, ei visata. Nagu mingi masinmaailm, ilma inimliku hooleta. Sama ebainimlik ja hoolimatu nagu joone tõmbamine. Joon pole täpne? Kui saadame inimesele joonise, et ta lõigatakse keskkohast pooleks ja vihjatakse, et see ei ole lõplik, see võib olla kas vertikaalsuunaline või horisontaalsuunaline, siis …

Ega kõik ei olegi pelgalt „joonetõmbajad”. Olen kogenud nii hoolivust, kui sügavat hoolitsevust nii haigekassa, tervishoiu,  kodakondsusametnike, kui ka teiste „riigipalgaliste” poolt, see tähendab, et saab küll hoolivust üles näidata. Seda enam teeb muret tendents inimestest, kes ei mõista protsesside olemust ega liikumapanevaid jõude ja püüavad seda mõistmatust varjata usinalt reeglite rägastikuga. Veel üks keeld, veel üks trahv, veel … ja õnn saabub meie õuele. Ehee, tühjagi. Mitte midagi pole teha, kui me inimest kõigi arengute keskpunkti ei pane, vaid ajame usinasti järge „manuaalides”, siis vastatakse meile just sellesama mõõduga – hoolimatusega. Kiiresti.

 

PS. Hoolimatus on raske nakkushaigus. Sellesse tõppe oli nakatunud see seinarammija hispaanlasest rongijuht, kes ei hoolinud tema kätte usaldatud inimeste eludest, tal ei olnud lihtsalt aega hoolida. Pidi ta ju selle asemel telefoniga rääkima või oma kangelastegudest või oma „kangelastegudest” võrgustikku teavitama. Tulemus … Kergemas vormis nakatus ka meie rongijuht, keda lihtsalt ei olnud koolitatud inimesi informeerima (loe: hoolima). Istute poolteist tundi kinnises vagunis ja … olge vait, ärge kidisege … küll me teame mida teha. Tuttav? Niisuguse hoolimatusega võib iga hea asja ära rikkuda. Mnajh, raske nakkushaigus … pika peiteajaga.

Targutusi:

Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012

Lk 163 „Kõik firmad, olgu need avalikud või erastatud, peavad looma töökeskkonna, kus tähtsaimaks on töötajad, keda tuleb kohelda kuninglikult. Uskuge mind, kui ma ütlen, et see teene tuleb teile ringiga tagasi.”

 

Max Jacobson „Tulevik?” Tänapäev 2006

Lk18 „Soome poliitilised juhid järgisid – nagu mitmete teiste maade juhid sajandite vältel – Machivelli nõuannet:

„Maa päästmiseks ei tohi ära põlata ühtegi vahendit. Rooma julgeolek sõltus sõjaväest ja sõjavägi tuli säilitada iga hinna eest; maa kaitsmine on alati õige, sõltumata sellest, kas selleks kasutatakse ausaid või ebaausaid võtteis. Kui sõjavägi päästetakse, võib Rooma kunagi häbi maha peata; kui sõjavägi kaotatakse, ehkki see langes väga austusväärselt, kaotakse Rooma ja ka selle vabadus.”

Euroopa Nõukogu „Euroopa ajaloo ristteed” Argo 2012

Lk45 „Franz Grllparzer kirjutas oma Viini päevikus 18. Aprillil 1848:” Kui tore rahvas on austerlased! Nüüd arutavad nad, kuidas Saksamaaga ühineda, ilma et nad peaksid Saksamaaga ühinema! See läheb neil raskeks, umbes nagu paarikestel, kes püüab suudelda, olles seljad vastastikku!”

Antony Beevor „Teine maailmasõda” Tänapäev 2012

Lk.52. „”Lisaks ohule pimendamise ajal vastu laternaposti joosta muutus suurimaks ohuks auto alla jäämine. Londonis sai 1939. aasta viimase nelja kuuga surma üle 2000 jalakäija.”