Rahvasterände tasuvusanalüüs V X: Tulevik on teistsugune

Kahekümnekolmas lugu: Kohandamise, kohandumise, kaasamise, kinnistamise konveier käima.

Seega kõigepealt vastastikku austavad suhted paika ja siis, kui mõistmine on saavutatud, siis hakkame astuma järgmiseid samme. Iga suhe on nagu maja ehitamine. Mäletate kolme põrsakese juttu Nif-nifist, Naf-Nafist, ja Nuf-Nufist? Ehitada võib väga erinevalt, kas ligadi logardi, ajutist varjualust või püsivat ja vastupidavat. Õlgonnidel ei ole pikka pidu, need viib ära ka rammusa mehe köha, kuid kui alustada pühendunult vundamendi ladumisest, siis saab ka maja vastupidav. Nii ka suhetega, need vajavad kindlat vundamenti.

 Kui vundament paigas ...

Vaid siis, kui vundament paigas, mõõdus ja loodis  tekkivad järgmised loogilised tegevused.  Näiteks rändarite eluaseme küsimus. (Ärge peitke rändareid kolkaküladesse, see on vastutustundetu. Ilmne passimeetmete eelistamine. Pagulaste „õiglane jagamine” omavalitsuste vahel? Mida see tähendab? Kas paneme pagulased hoidu, ladustame? Aga kes kannab laokulud? Riknemise? Keskkonnakahjud?).

Järgmisena oleks omal kohal koolitus meie ühiskonnas hakkamasaamiseks, laste koolitamine, tugiisikute süsteem ehk kogu see positiivne lahjendamispakett. See oleks siiras abiosutus neile, kes tõeliselt hädas on ja ka meile enestele ehk nagu ütleb Jon M. Huntsman „Siiralt käitumisel on ka materiaalne külg. Töötajad, kliendid ja turustajad on inimesed, kes mõistavad ning hindavad viisakust ja kombekust. Tavaliselt vastavad nad samaga ja see võib kasumeid kergitada. Sellist filosoofiat järgides oleks firmade tulu võimalik märkimisväärselt suurendada.” „Kõik firmad, olgu need avalikud või erastatud, peavad looma töökeskkonna, kus tähtsaimaks on töötajad, keda tuleb kohelda kuninglikult. Uskuge mind, kui ma ütlen, et see teene tuleb teile ringiga tagasi.” (  „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012)

Seejärel alles eelpool kirjeldatud tagantpoolt ettepoole meetodiga töökorraldus.

Lugu heatahtlikkusest ja hirmust

Hirmulugu

 „Kui Göringilt küsiti, kas saksa rahvas oli tahtnud sõda, kirjeldas ta lõbusalt, kui kerge  oli rahvast lollitada:

„Ei, muidugi rahvas ei taha sõda. Miks peaks mõni õnnetu talunikunäss tahtma riskida oma eluga sõjas, kui parim, mis ta saab, on naasta kord ühes tükis oma tallu? Loomulikult ei taha tavalised inimesed sõda ei Venemaal, Inglismaal, Ameerikas ega Saksamaal. See on arusaadav. Ent poliitika üle otsustavad ikkagi riigijuhid ja alati on olnud lihtne rahvast kaasa tassida, olgu demokraatia, fašistlik diktatuuri, parlamendi või kommunistliku diktatuuriga. Rahvast saab alati panna täitma oma juhtide käsku. See on lihtne. Sa pead neile ainult ütlema, et neid on rünnatud ja süüdistama patsifiste patriotismi puudumises ning riigi ohustamises. Töötab sama hästi igas riigis.”” (.W. Sonnenfeldt „Ma olin Nürnbergis”

LK 33).

Heatahtlikkuse lugu

C.Darrow Lõpukõne H. Sweeti kaitseks 1926 a aprill

„ Ma ei usu vihkamise seadusse. Võib-olla ma ei ole alati truu oma ideaalidele, aga ma usun armastuse seadusse ja ma usun, et vihkamisega ei saavutata midagi.

 C. Herzog Kõne ÜRO Peaassambleel 10.10 1975

„Ma tulin siia, et hukka mõista kahte suurt pahet, mis ähvardavad ühiskonda üldse ja eriti rahvuste ühiskonda. Need kaks pahet on vihkamine ja rumalus.”

(„Kõned, mis muutsid maailma” Pegasus 2006 Lk 75, 188)

Aitab lugudest

Tegevusest

Nii nüüd võiks asuda tegutsema. Mnjah, meil on muidugi vastupidi, kuid ei ole veel hilja. Vaadake, iga inimene on unikaalne, nii meie inimesed, kui ka rändarid, meie ülesanne on leida selline kooslus/komplekt, milline suudaks koos meie elu edendada. Lihtsalt öeldes, kui me võtame sundkorras100-500-1000 …suvalist rändarit, me teeme need inimesed õnnetuks, nad võivad sattuda valesse kasvupinda, mis neile ei sobi. See ei oleks hea äri.

Nagu ütles aktsiamängur oma päevaraamatus, pole prognoosi pole … ka tulu. Kõigepealt peakime muidugi kraani kinni keerama, see on kõige alus süsteemi usutavuse taastamiseks. Naljakas, et mitte öelda kurb on kaltsuga põrandat mööda vehkida ja teha kuivatamisliigutusi, samal ajal, kui kraan pahistab täie vungiga vett põrandale. See on üpris mõttetu tegevus. Muide ka sihitu. Me ei tea kuhu ja paljudeha me tahame (peame?) välja jõudma. Kogu protsessi „eduka manageerimise“ aluseks on see, et peame  enesele ausalt tunnistama, kui suure rändarite hulgaga on tegemist? Kui me räägime, et Saksamaale on juba valgunud 1,2 milj rändarit, Rootsi 350 tuh ehk 4% rahvastikust, Soome samuti sadades tuhandetes, siis tuleb nende arvudega (kuigi väga ebatäpsete arvudega) ka opereerida.

Nojah, kui kraanimehed kraani pidama ei saa, peame tahes tahtmata enda majale kergitatud kaldpõranda ehitama. 

 Hallooooo, nad on juba kohal.

 Kui me samas EL tasandil jätkame  rääkimist mingist 160 tuh inimese paigutamisest, siis me lihtsalt tegeleme vale probleemiga. Ühiskonna lõppkoormusele ei ole mitte mingit tähtsust sellel, kuidas rändareid nimetatakse, kas põgenikud, pagulased, immigrandid või veel kuidagi, need INIMESED on siin. See, et kedagi saab kunagi tagasi saata kuhugi ei muuda samuti momendikoormust. Kui sillal on koormustaluvust ületav koormus, siis tuleb tegutseda vastavalt momendile, mitte sellele, et küll me kunagi ... eee ... teeme midagi. Selleks ajaks on sild kokku kukkunud, mis tähendab hulka suuremat kahjumit, kui lihtne ja loogiline algtegevus. Ladustamine? Ladustamine sillale? Uskumatu. Me tegeleme ladustamisega, viha ladustamisega. Meil ei ole vaja potentsiaalset energiat vaja ladustada vihana, seda on maailmas küllaga, vaid me peame selle energia pöörama enese kasuks. Targalt talitades ja targu talitades on vaja luua oma konveier.

Lugu on selline, et turg on muutunud. Meile  , Euroopasse, tuuakse uue turu komponendid koju kätte (olenemata sellest, kas me seda tahame või mitte), küsimus on vaid selles, kuidas me oskame olukorda ja pakutavaid komponente kasutada. Küsimus on ka selles, et meil on eluliselt vajalik uute komponentide olemasolu. No  vähemalt poliitinimesed arvavad niimoodi. Meie strateegilisest tarkusest ja taktikalisest nutikusest oleneb, kas me oskame välja valida need õiged komponendid või lähtume jätkuvalt mugavustsooni  „odavast pakettpakkumisest“. Meile odavad pakettpakkumised ei sobi, kliima on selline. Me peame kõike tegema põhjalikult, läbimõeldult. Uued komponendid vajavad ilmselt ka uut tootearendust ja tehnoloogiat. Mnjah, oleks aeg nuputada, kuidas kogu protsess kasu teenima panna. Päramine aeg.

Lõpuks ometi selgus käes.

Selle lugudejada kirjutamise ajal ilmnes mingigi prognoositav rändarite arvukuse prognoos.

PM 6.11.15 kirjutas, et „ 2017. aasta lõpuks saabuvad Euroopa Liitu kolm miljonit pagulast, kes võivad tuua kaasa kiirema majanduskasvu, ütles eile Euroopa Komisjon.

Iga kahe aasta tagant avaldatavas majandusprognoosis pakkus Brüssel, et enne 2017. aastat sisserände tempo aeglustuma ei hakka.

Komisjoni rehkenduste kohaselt lisab täiendav sisseränne 2020. aastaks Euroopa Liidu sisemajanduse kogutoodangule (SKT) 0,2 kuni 0,3 protsenti, vahendab Financial Times.

Juba lähiperspektiivis turgutavad Euroopa Liidu majandust kriisiga seotud riiklikud lisakulutused, selgitas komisjon. Keskmises perspektiivis hakkab majandust aga elavdama töökäte lisandumine.

Eraldi tõi komisjon välja kasuteguri Saksamaale: kui kõik tulijad on oskustöölised, lisavad nad sisemajanduse kogutoodangule tänavu 0,2 protsenti, tuleval aastal 0,4 protsenti ning 2020. aastaks 0,7 protsenti. Kui aga tegemist peaks olema lihttöölistega, on keskmise perspektiivi kasvuprotsendid 0,4 või 0,5.“

Vaat selline EL poolne rahvasterände kasumianalüüs. Ütleksin, et väga staatiline meie väga turbulentses olukorras, kuid kaks tähtsat infokildu on parem kui mitte midagi. Esiteks, prognoositakse rändarite koguarvuks aastal 2017  kolm milj ja teiseks, et see on EL-le kasulik. Nii see võibki olla, kui protsess on juhitav (pigem juhitud) ja selleks kasutatakse  eelpool käsitletud tagumise otsa meetodit.

Momentülesvõte ja aja liikumine

Vaid kümmekond aastat tagasi hakati filmile tehtud fotosid asendama digiülesvõtetega. Ka sel ajal olid fotoärid investeerinud uude pabertehnikasse, sest äri läks hästi. Digifotode tegemist peeti alatuks turu kõigutamiseks, lausa kõlvatuseks. Ja mis sest? Turg ja tarbijad tegid oma valiku, need fotoärid, millised ei jõudnud ennast ümber reastada … Nojah, neid enam ei ole, turg ei valeta. Kas keegi teist teeb veel filmirullile pilte? Ah te ei mäletagi, mis see filmirull on? Vaat niimoodi maailm ja turg toimibki. Tänast maailma muudab Uber, uued kommuunipõhised teenused ja … rahvasteränne, nende vastu võib võidelda või … neid ära kasutada. Neid ei saa peatada. „Turu peale pahandamine ei vii kuhugi.” „Pole diagnoosi, pole ka prognoosi. Pole prognoosi, ei ole ka kasumit.” ( Lefevre  „Aktsiamänguri pihtimus” Perioodika 2000)

Nii, et kui kogu eelnev targutus ära jätta, siis vastutustundlik strateegia etteantud küsimuses meie mõjuruumis oleks alustada võimalike vabade (või tekkivate, tekitatavate) töökohtadest, rändaritega värbamisläbirääkimistest, kokkulepetest töö ja elamistingimustest, vastatsikuse arusamise lepingust, koolitamisest siinsete olude jaoks nii professioonis, kui ka elus, tugiisikute võrgustikest ja … elu võib alata. Kõik asendustegevused rändarite ladustamisest provintsidesse, ehku peal hirmkalliste sotsiaalsüsteemide loomine on vale tee. See on vaid probleemide ladustamine.

Selline võiks olla lugude lõpptulemus, muidu on meie lool … lõpp.

PS: Sõnavabandust ei järgne, turg ei valeta.

Targutusi:

„Ei ühtegi kerget päeva” Mark Owen As Äripäev 2013

Lk 341 „Ärge piirduge lihtsalt elamisega, vaid pühendage oma elu millelegi, mis on suurem kui te ise. Olge vajalik oma perekonnale, kogukonnale ja riigile.”

J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen”

Lk 106 „Organisatsioonid on nagu hõimud ja hõimudel on  omad rituaalid, mida kiivalt kaitsevad. Ükski rõivavalik ega käitumisstiil pole parem kui teine. Loeb ainult see, kas otsustad hõimurituaalidega kaasa minna või nende vastu mässata. Paljudes organisatsioonides on isegi mässamine rituaalne: kriiskavates toonides sokid koos viisaka ülikonnaga väljendavad ühiskondlikku mässamist.

Ent isegi ühtsusel on piir. Paljudes firmades valitseb halluse meri.”

G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001

Lk 74 „Teine ja ehk suuremgi oht seisneb selles, et üksikisikud ei tea, mida nad ei tea. Mis veelgi hullem, nad ei tea isegi seda, et nad ei tea. See on iga organisatsiooni üks tõsisemaid väljakutseid: kuidas saada teada seda, mida ei teata?”

Lk 77 „ Ainus võimalus kaitstes end leidlikumate konkurentide eest on tulla esimesena alternatiivse väärtuse kaitsemehhanismi peale, lammutada ise esimesena oma tooted ja teenused ning jõuda ise esimesena tulevikku, olgugi et see tulevik kahandab mineviku edu. Nagu Andy Grove Intelist on öelnud: Iseendal tuleb olla oma kõige kangem konkurent.”.”

Lk 106 „Tuleviku ennetamist ei tee ettevõttele sageli raskeks mitte see, et tulevik oleks tundmatu (…), vaid tõsiasi, et tulevik on teistsugune.” 

Rahvasterände tasuvusanalüüs V9: Ühelt poolt ja teiselt poolt

Üheksateistkümnes lugu: Kasust ja kahjust

Max Jacobson on kirjutanud raamatus „Tulevik?” (Tänapäev 2006 Lk18) „Soome poliitilised juhid järgisid – nagu mitmete teiste maade juhid sajandite vältel – Machivelli nõuannet:

„Maa päästmiseks ei tohi ära põlata ühtegi vahendit. Rooma julgeolek sõltus sõjaväest ja sõjavägi tuli säilitada iga hinna eest; maa kaitsmine on alati õige, sõltumata sellest, kas selleks kasutatakse ausaid või ebaausaid võtteis. Kui sõjavägi päästetakse, võib Rooma kunagi häbi maha peata; kui sõjavägi kaotatakse, ehkki see langes väga austusväärselt, kaotakse Rooma ja ka selle vabadus.”

Meie trikiks  on kahekordne päästeoperatsioon, me peame oma firmale lisakapitali saama (inimesi juurde), sest meil on mindud juba aktsiakapitali kallale (vähenev ja vananev elanikkond) ja see lisakapital ei tohi võtta meilt otsustusõigust.

Järgnevatel aastatel kaotame me 40 tuh tööealist elanikku, 2030 aastaks väheneb meie rahvaarv 100- 120 tuh inimese võrra. Nende arvude vastu ei ole mitte midagi teha, see on vaid kalk statistika. Me ise oleme pannud sellisele arengu rööpad maha, nüüd vaid kulgeme. Samasugusteks Vanade kodumaaks või Vanadekodu maaks on muutumas Euroopa, Põhja Ameerika, Jaapan, Austraalia. Kogu nn meie maailm. Me oleme muutunud laisaks, liialt rahuloevaks, … konkurentsivõimetuks.

Nii, et ühest küljest on meile, meie maailmas, inimesi vaja, muidu hääbume ja meid võetakse lihtsalt üle. USA on vist ainuke riik, milline on läbi sajandite suutnud vastu võtta üha uusi sisserändajaid ja neid ühtseks sulatada. See ongi tegelikult kõige tähtsam nipp, kuidas sulatada enesesse üha uusi osiseid enese identiteeti kaotamata.  

Kuidas toimivad edukad Firmad?

G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001

Lk 77 „ Ainus võimalus kaitstes end leidlikumate konkurentide eest on tulla esimesena alternatiivse väärtuse kaitsemehhanismi peale, lammutada ise esimesena oma tooted ja teenused ning jõuda ise esimesena tulevikku, olgugi et see tulevik kahandab mineviku edu. Nagu Andy Grove Intelist on öelnud: Iseendal tuleb olla oma kõige kangem konkurent.”.”

Lk 106 „Tuleviku ennetamist ei tee ettevõttele sageli raskeks mitte see, et tulevik oleks tundmatu (…), vaid tõsiasi, et tulevik on teistsugune.”

Lk 127 „Ükskõik kui hästi firma praeguste klientide sõnastatud vajadusi ka ei rahuldaks, riskib ta väga paljuga, kui ei hoia sihikul neid vajadusi, mida klient  veel ei sõnasta, ent mille rahuldamine talle ometi meeldiks. Ja olgu praegused kliendid kui tahes rahul, firma kasum võib jääda toppama, kui ta ei tõmba endale põhimõtteliselt uute klientide tähelepanu. Ettevõte, kes ei tee enamat kui reageerib olemasolevate klientide sõnastatud vajadustele, on varsti mahajääjate hulgas.”

Lk 307 „Deemonid, kellega hädas ollakse on inertsus, enesega rahulolu ja lühinägelikkus.”

„” Tuleviku nimel peetavates lahingutes on kasuahnete kaubanduspartnerite ebaaususest hoopis reaalsemaks ja olulisemaks vaenlaseks unisus, harjumus, lühinägelikkus ja elitaarsete pooside võtmine.”

Kahekümnes lugu: Kas meie oskame millekski ette valmistuda?

Mnjah, raske küsimus. Viimane dekaad küll suurt lootust ei anna: raudtee müüsime ära, ostsime tagasi ja tahame jälle midagi müüa. Apteekidel tegime asutamispiirangid, solkisime turu ära ja siis vabastasime piirangutest ehk solkisime teistkordselt turu. Pidasime õigeks erainitsiatiivi arendamist, kuid eraraudtee ja –praamioperaatorid kihutasime turult välja ja arendame hoogsalt riigikapitalismi ilma kapitalismita. Hakkasime soodustama erakoolide arendamist, kuid siis mõtlesime ümber ja otsustasime selle ettevõtlusliigi tappa. Leppisime ettevõtjatega kokku milline peaks olema aktsiiside ja keskkonnatasude tõusu suurusi, kuid … nii kui oli vaja rohkem raha, nii rikkusime lepet. Asutasime arengufondi, kuid unustasime sisustada selle tegevuse sihid ja analüüsisuunad, nüüd taome seda jalaga ja arvame, et oleks aeg see „värk“ kinni panna. Jne, jne … Analüüsi ei ole, tegevuste lõpetatust ei ole, …. Tulemust ei ole. Me toodame vaid ebakindlust, kuigi Dr Riigi ainuke ülesanne on luua oma kodanikele just kindlus- ja turvatunnet. Kuid need on vaid mõningad väärarvestused, loodetavasti vaid nõrgad võnked meie arengus, tegelikult on meil tohutu hulk edulugusid, millest õppida.

Kas meil on strateegia?

„Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 Lk 16). Lihtne ju? Kuid milline on meie strateegia?

Kuid kui ikkagi valmistuks?

Me oleme alustanud lugematute initsiatiividega (noored maale, talendid koju, rahvakogu, mõttetalgud jne), kuid kõik see hea mõte on kuidagi … sumbunud. Või muutunud meelelahutuseks (arvamusfestival). Kõik on jäänud lõpetamata. Tohutu potensiaal on jäänud kastamata. Lõpetamatus on hullem, kui initsiatiivi puudumine, sest kulutab ressurssi, milles saab … ei midagi. See on nagu alustaksime oma maja juurest tee ehitamist, teeksime kümmekond meetrit, siis tüdineda ja alustaksime teises suunas tee ehitamist, tüdime jälle ja … Saite aru, te kasutasite kolme-nelja tee jagu materjali, aega ja tööjõudu, kuid teil ei ole ikkagi teed. Teil on vaid hunnitu hunnik raisatud materjali. Teiseks mõjub see ka mentaalselt laastavalt, kui inimesed ei näe oma töö vilju. Ei saa neid nautida. Nendega uhkeldada. Niisiis alustame seekord mõtlemist mitte algusest vaid lõpust.

Kahekümne esimene lugu: Riigimeestest

Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000

Lk 26 „Praegu kujuneva maailmakorra peavad üles ehitama riigimehed, kes esindavad ülimalt erinevaid kultuure. Nende käsutuses on määratu suured ja sedavõrd keerulised bürokraatiaaparaadid, et riigimeeste energia kulub pigem administratiivse masinavärgi teenimisele, kui eesmärkide põhjendamisele.”

Lk 26 „Intellektuaalid analüüsivad rahvusvaheliste süsteemide toimemehhanisme. Riigimehed loovad neid. Ja analüütiku ning riigimehe vaatenurk on äärmiselt erinev. Analüütik võib ise valida probleemi, mida ta soovib uurida, riigimehele aga surub tegelikkus probleemid peale. … Riigimees peab tegutsema vastavalt olukorrahinnangutele, mis pole tõestatavad sel hetkel, kui ta oma otsused teeb. Tema üle mõistab kohut ajalugu, …”

Lk 135 „Ent riigimehe kohustus on keeruliste küsimuste lahendamine, mitte lihtsalt nende kallal juurdlemine. Juhtide jaoks, kes ei suuda alternatiivide vahel vahet teha, muutub ettevaatus tegevusetuse õigustamiseks.”

Lk 865 „Riigimehe üks tähtsamaid ülesandeid on mõista, mis küsimused on omavahel seotud ja võimendavad üksteist. Enamasti pole poliitikul siin erilist valikut., lõppude lõpuks ühendab eri küsimusi elu ise, mitte poliitika. Riigimehe osaks on see side ära tabada, kui see tõepoolest olemas on – teiste sõnadega, luua ajendite ja tõkendite võrgustik, et saavutada parim tulemus.”

Kahekümneteine lugu: Milleks me peame valmistuma?

Mitte humanitaarkatastroofiks vaid ressursikasutuseks. Igal ressursil on oma algläte, igat ressurssi ei ole võimalik kohe leiukohal kasutada, mõnda tuleb puhastada, mõnda kupatada, mõnda rikastada, mõnda lahustada. Niimoodi saadaksegi sobiv ressurss.  Meie märksõnad on lahustamine ja rikastamine. Seepärast on kõigepealt vaja tead mida, millega on võimalik lahustada. Kui visata kivi vette ja oodata lahustumist, siis on see ilmselt keemia/füüsika mittetundmine. Pehmelt öeldes on see ikkagi ladustamine. Seepärast alustame nagu mainisime teisest otsast. Millised võiksid olla ühelt poolt meie siduvad rahvusvahelised kohustused ja teisalt, mis meil on ja mida meil on vaja?. 

Kohustused 

Vaadake, me ei saa mitte kuidagi ära unustada oma kohustusi. Kogu maailmas on kohustused ja õigused tasakaalus, kui me oma kohustusi ei täida, siis väheneb ka meie õiguste pakett. Niisama lihtne see ongi. Keerulisem on see, et õiguste pakett ei vähene võrdeliselt meie kohustuste mittetäitmisele vaid progresseeruvalt. Usalduse kaotus kohustuste ja õiguste tasakaalusüsteemis on hukatuslik. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis maksid põhjanaabrid oma I Ilmasõja ja Talvesõja võlgasid kreeditoridele tagasi kuni viie-kuuekümnendate aastateni. Maksti ka sel ajal, mil oldi sõjalises konfliktis lääneliitlastega (ehk kreeditoridega). Lihtsalt viisakas seltskonnas täidetakse kohustusi, isegi siis kui ollakse sõjalises konfliktis. Nii, et kõigepealt peame mõtlema oma au ehk kohustuste peale, et olla kreeditoride/klubi/äripartnerite silmis usaldusväärne.

Võimalustest

Ühes oleme ilmselt ühel nõul, et me ei taha oma tagahoovi luua põgenikelaagreid, kus põlvkondade viisi elatakse sotsiaaltoetustest. Ei taha ja ka ei saa, sest meie rahvaarvu dünaamika esitab meie enese sotsiaalsüsteemile varsti vägagi raske väljakutse (haigekassa on juba miinuses, pensionikassa samuti, rahvastikudünaamika ka). Nii, et selleks meil vahendeid lihtsalt ei ole. Seda tuleb ka valju häälega välja hüüda.

Seega jäädes ausaks iseenda ja rändarite vastu peame vaatama milliseid töökohti meil võiks olla või milliseid võiksime tekitada. Muide pole üldse vähetähtis ära kasutada rändarite initsiatiivi äride ja töökohtade loomiseks. Miks me arvame, et nende seas on vaid kebabikeerutajaid, aga mitte näiteks tuleviku Gateseid? Mozardeid? Einsteine?  Miks peaksid näiteks andekad arhitektid saama tööd vaid juuksuritena? Ilmselt oleks see ande ja ressursi raiskamine.

Vaid siis, kui meil on pakett koos vabadest töökohtadest, koos ettevõtjate kinnitusega neid inimesi palgata peaksime võtma edasised sammud. Muidugi vaid sellisel juhul, kui rändarid ise on huvitatud pakutavatest töökohtadest ja palkadest. See ei kõlba ka kuskile, kui meil on tegemist kvalifikatsioonilt ehitusinseneriga, kuid tööd saab vaid pizzapoisina. Selline persoon peaks saama erialase ümberõppe, kvalifikatsioonitunnistuse ja töötama erialal. Ka see peaks olema lahustamise paketi üks komponente.

Veel üks edule viiv komponent. Nagu iga töövestluse käigus, peab meil olema selgeks räägitud, mida me ühelt või teiselt poolt ootame ja mida me ei aktsepteeri. Igas firmas on teatud lubamatud tegevused, mis ei vasta firma ärikultuurile. Nende vastu eksimine toob enamasti kaasa kohese vallandamise. Kõik need nüansid on poolte vahel vaja kokku leppida. Kokku leppida mõlemapoolselt. Mõlemapoolsete kohustuste va vastutustega. Vana naljalugu rääkis Vaheriigiaegsest kolhoosiesimehest, kus nimetatud kõrge pealik tegi mustlastega lepingu laeva värvimiseks, et „ Mustlased ühelt poolt ja esimees teiselt poolt … Sõlmivad lepingu, valmimistähtajaga …, tasuga … „ Nädala pärast töövõtjad kontoris teatega, et töö tehtud. Mindi siis vaatama, kuid värvitud oli vaid üks poo laevastl. Milles küsimus? Töövõtja osundas lepingule, et kogu laeva värvimisest pole kunagi juttu olnudki, ikka  „ mustlased ühelt poolt“, teine pool pidi olema esimehe teha. Vaat sellest õpetlikust loost lähtudes tulebki kõik tingimused juba alguses „läbi nämmutada“, et pärast ei oleks olukorda, et „meie teiselt poolt“ ja niimoodi aegade lõpuni. Me peame olema väga kindlalt ja valehäbita esitama omad tingimused. Need on vabadused, mille eest me oleme võidelnud aastasadu ja need ei ole tingitavad. Kui kellelegi ei meeldi meie tingimused, siis me austame nende valikut … mitte meile tulla. Me ei saa aktsepteerida siin vasakpoolset liiklust, sest osadel rändaritel on kodus selline liikluskorraldus olnud. Selline suhtumine tekitaks segaduse ja ohvrid meie ühiskonda. Ärme toodame ise enesele segaste juttude ja täitmatute lubadustega vaenlasi.

Isemoodi

Me ei saa ühtegi asja teha „nii nagu teised“, sest me oleme niivõrd väikese massiga, et peame suurte vahel alati oma tee, kasvõi „pilu“ leidma. „Vaata sõdur, sa oled kange ülem küll ja masin on sul suur, aga noor oled alles. Kes läheb sinna, kuhu kõik lähevad? Lammas läheb. Kunagi enne teisi kohale ei jõua, kõik käivad nii tasa, nagu viletsam käib. Mine alati sinna kuhu teised ei lähe, kergem minna ja rutem saad „ ( Ja sada surma V. Beekman „Eeesti Raamat Tallinn1978). Päris hea võrdlus, kas pole? Nii, et … Oot-oot, kes ütles määäääääää?

 „ Inimesed saavad suure osa oma turvatundest ja enesekindlusest – mida psühholoog Albest Bandura nimetab „eneseusuks” – ennustatavatest rutiinidest: asjade ikka ja jälle samal viisl tegemisest. Paraku ei saa meie tegevuse sisu jääda samaks ja kui püüamegi seda kunstlikult säilitad, põhjustaks see probleeme, kuna kohandume reaalsusega liiga hilja ja järsult. Konkurentsieelis on igal organisatsioonil, mille liikmed saavad käsitleda ennustamatuid ja ebakindlaid olukordi ( mis on tavalised) enesekindlalt ja tõhusate tegudega, kuna neil on sel viisil toimimiseks õpitud käitumisrutiin.”

Järgneb …

Targutusi:

Anna Reid Leningrad kirjastus Varrak 2011

Lk 41 „Kriisiolukorras oli nende meeste esimene vaistlik mõte kedagi arreteerida.”

Lk 57 „Sovinformi kokkuhoidlikkus tõe avaldamisel tähendas seda, et leningradlased õppisid kiiresti ametlikke uudisteallikaid ebausaldama. … Samuti õpiti tõlgendama Sovinformi napisõnalist keelekasutust … „Keeruline olukord „ tähendas lootusetut olukorda ja … „Rasked kaitselahingud vaenlase ülekaalukate jõududega” tähendas täiskiirusel taganemist”

Hasso von Manteuffel „Tankilahingud Teises maailmasõjas. Mälestused” Olion 2011

Lk 44 Vaenlane seevastu oli tankiväed killustanud. Ta oli andnud need vähemkiirete vägede juurde, ta oli jaotanud tankid kõikjal väikestesse rühmadesse, mitte koondanud need säärastesse soomusarmeedesse, nagu edukalt oli praktiseerinud Saksa armee. Seega oli osutunud täpselt õigeks Guderiani ettenägelikkus ja planeerimine, mida väljendas legendaarseks saanud ütlus :”Asi tuleb suurelt ette võtta!”

J.Hasek „Vahva sõdur Svejki juhtumised maailmasõja päevil” Eesti Riiklik Kirjastus. 1960

Lk 400 „ „ Siis on teie lugu sant,” arvas Svejk. „Kuid ärge lootust kaotage, sest kõik võib veel hästi minna, nagu ütles mustlane Janecek Plzenis, kui talle tuhande kaheksasaja seitsmekümne üheksandal aastal kahekordse röövmõrtsukatöö eest köis kaela pandi. Ja aimas õieti. Ta viidi viimasel silmapilgul võlla alt ära, sest keisri sünnipäeval ei või kedagi puua, aga päev, millal teda puua taheti, langes justament keisri sünnipäevale. Ta poodi alles järgmisel päeval pärast keisri sünnipäeva. Ja meest tabas veel sihuke õnn, et kolmandal päeval anti talle armu ja tema protsessi tuli otsast alata, sest kõik asjaolud näitasid et tõeline mõrtsukas oli keegi teine Janecek. Ta tuli vangla surnuaialt välja kaevata ja nagu õige inimene kunagi Plzeni katoliku kiriku kalmistule matta. Alles hiljem tuldi selle peale, et mustlane oli evangeeliumi usku ja ta tuli evangeeliumiusuliste surnuaiale ümber matta, ja siis …”.”

Rahvasterände tasuvusanalüüs V8: Parempoolse liikluse kiituseks

Kuueteistkümnes lugu: Mida me teame?.

1.    Me vajame (nii Euroopa, edaspidi ka Eesti) töökäsi, millest ilmselt ka Euroopa esialgne malbe suhtumine. Lootuses, et protsess suudetakse juhtida.

2.    Nad tulevad nagunii (kui me kraani kinni ei keera, rääkimata juba üle miljoni kes on El-s)

3.    Aktiivtegevusest oleks olnud abi alguses (nagu sellest Hollandi poisikesest kes pistis näpu teate isegi kuhu), kuid nüüd on tammid maha murtud, mis tähendab, et näpuga vehkida pole enam mitte mingit mõtet. Pole asjakohane

4.    Meil on probleem. Suur probleem. Olenevalt valitud strateegiast toodame sõpru või  vaenlasi.

Seitsmeteistkümnes lugu: Tere saame tuttavaks

Algus on läinud täiesti panni. Valedest eeldustest tehti valesid järeldusi. Valedest järeldustest tehti valesid otsuseid. Oleme situatsioonis, mil meie ukse taha on tulnud võõras/külaline/rändar ja meie … Mida me küsime? Kas „Tere, kuidas saame aidata?”? Või … Millised võimalused on veel? Mnjah, võimalusi on teisigi, kuid kuna Hollandi poisi näputrikk jäeti kasutamata, siis on kõik järgijäävad võimalused kehvad. Kas meil on mingit võimalust  mängida oma mängu lahti mitte kui ladustusala/prügimäge (millise mudeli on praegu omaks võtnud kogu El),  vaid kui ressursiallikat? Vaatame mis meil välja tuleb. Mida meil on ja mida me jagada saame? Alustame mängu uuelt lehelt „Tere saame tuttavaks, Mina olen … ja Sina oled … Meil on sellised reeglid … Tore, meil ühiseid reegleid  – astu edasi.” Niisiis …

Kaheksateistkümnes lugu: Reeglitest ja parempoolsest liikluskultuurist

Vaadake, reeglite järgimine on iga ühiskonna ladusa elukorralduse aluseks ehk nagu mitmed kultuurid ütlevad, kloostris tuleb elada kloostri reeglite järgi (või ka, et võõras kloostris ei ole sünnis oma reegleid peale suruda). Soomlased ütlevad: maal maa tavade järgi.  Nii ka meie elus, meil on omad reeglid, millega meie oleme harjunud, mis on meile omased ( mille eest on ka võideldud) ehk meie elame oma elukorralduse järgi, kellele ei meeldi … need ei pruugi tulla ennast meile ennast piinama , meie ebaoludesse piinama. Igaühel on kergem . Jääme sõpradeks ja ärme piiname üksteist. Ärme häbenegem kõlava häälega teada andmast meie eneste poolt  meile (ja ka teile) kehtestatud reeglitest. Need reeglid ongi meist vorminud … meie. Me kipume vahel unustama mõningaid põhitõdesid ehk on olemas meie siinsete kodanike põhiõigused. Just, just, meie Põhiseadus kirjeldab ära meie siinsete kodanike tavad läbi õiguste ja kohustuste. Tundub, et oma harituses kipume me vahel selliseid pisiasju unustama. Oleks justkui igaühe õigus, universaalne õigus … meie põhiõigust põrmustada. Selline asi ei lähe teps mitte.  Või tulebki abi vajavate rändarite mittediskrimineerimiseks ennast diskrimineerida? Jäägem realistideks. Lihtsamalt öeldes, kui meil on parempoolne liiklus, siis me ei hakka ju siin juurutama iga rändari pärast vasakpoolset liiklust. Puht pseudodemokraatlikest valikutest ja igaühe õigusest lähtudes? Või veelgi hullem, kui rändarid hakkavad sõitma vasakpoolse liikluse reeglite järgi, sest nemad on niimoodi harjunud ja meie … Mida meie teeme?  Kas pahempoolne liiklus on nende „põhiõigus“ parempoolse liiklusega maal? Kas meie võime oma parempoolsega jätkata? Parempoolne liiklus on ju meie „põhiõigus“. Võime? Põmm, Põmm!!! Sellisel käitumisel ei ole demokraatiaga mitte midagi pistmist, see on verine konflikt.  Selline käitumine on vastuvõetamatu. Ei-ei, me ütleme selgesõnaliselt, et meie kasutame parempoolset liiklust ja kellele see ei sobi, ärgu parem tulgu ohtlikku olukorda tekitama. Selle jutukese mõte on selles, et me oleme alati valmis neid, kes siin liigelda tahavad õpetama paremakäelise liikluse reegleid. Nii oleks õige asjadele läheneda.

Sama ka muude asjadega, kui meie kultuuri järgi ei ole vastuvõetav, et keegi varjab nägu (või korraldab mingeid meie ühiskonda sügavalt häirivaid toiminguid), see on meie kultuuris ohu märk, siis ärgu parem tulgu. Me ju ei sunni kedagi. Muide pole vaja mingitesse kõrvaluniversiumitesse eksida, et siis tuleb keelata ka mardisandid, jõuluvana ja mootorratturi kiivrid, see pole üldse jutu teema. Meil on meie reeglid, meil on parempoolne liiklus (küll aga olen lugenud juhtumitest mil rändarid on mingis kommuunis saades kätte demokraatlikul teel häälteenamuse suutnud keelustada jõulukuuse, jõuluvana ja jõululaulud). Kõik muu on eputamine. Eksitamine. Maailmas on erinevaid reegleid ja me ei pea kõiki üle võtma või tegema nägu mingi võltsdemokraatia, võltsvagaduse ja võltsalandlikkuse tuhinas „Ta lähtus Friedrich Suure ütlusest: „Kes kaitseb kõike, ei kaitse midagi”” (. J. Ring „Tormijooks Kotkapesale” „Imeline ajalugu” 2015.)

Reeglitejutt  ajas ja ruumis

Lugesin millalgi ühte lehejuttu, mis sobiks ilmselt meie olukorda ilmestama. Nimelt peeti 19. sajandi algupoole Iirimaal  vaeseid naisi, kes jõid teed, sama vastutustundetuteks kui viskijoodikuid. Tollajal väideti, et see pärsib Iirimaa majanduse arengut, seda peeti  ilmselgelt järelemõtlematuks/ohjeldamatuks tegevuseks. Arvati, et naised, kes joovad teed, raiskavad sellega aega ja raha, jättes unarusse oma abikaasa ja kodu eest hoolitsemise kohustused. Neid traditsioonilisi naiste vastutusalasse kuulunud tegevusi peeti riigi majanduse edu pandiks. Pamfletid (tulleaegne massimeedia) laitsid teejoomist kui luksust, mida vaesed naised ei saanud endale lubada ning mis võis põhjustada koguni sõltuvust, keelatud ihasid ja poolehoidu revolutsioonilistele ideedele.  Lisaks võrreldi teejoomist kuuluvusega salaühingutesse.

Inglismaal oldi samasuguses pabinas suhkru pärast, mida teele lisati. Selget muret tekitas väljavaade, et vaene talunaine raiskab niigi nappe ressursse moodsatele tarbekaupadele nagu tee ja suhkur. Samas anti mõista, et teejoomine võib taolistele naistele pakkuda ka revolutsiooniliselt feministlikku eneseväljendust. Arvati, et ajapikku jäädakse teest sõltuvusse. Tol  ajalooperioodil põhjustas teejoomine Iirimaal märkimisväärset ühiskondlikku ärevust.

Edasi:  Katari transpordiministeeriumi uuendatud määruse järgi ei saa paljude madalamalt tasustatud ametimehed õigust autojuhiluba taotleda. Lisaks lihunikele, kokkadele, põllumeestele kuuluvad keelunimekirja ka keevitajad, rehviparandajad ja tänavakaubitsejad. Mõnedele elukutsete esindajatele läks ka olukord paremaks, näiteks said sama määrusega õiguse autojuhiluba taotleda lennukite pardapersonal ning koduabilised. Vaat selline lugu.

 Või siis teine õpetlik lugu: India küla vanemate nõukogu keelas armastusel põhinevad abielud. Samas keelati muuhulgas ka alla 40-aastastel naistel üksi sisseostude tegemine ja mobiiltelefoni kasutamine avalikus kohas. Kuigi külavanemate nõukogude otsustel ei ole seaduse jõudu, on need siiski mõjukad. Paljud sellised otsused on viinud näiteks naiste aumõrvadeni. Ühe nõukogu liikme sõnul on vanemate korraldatud abielusid trotsivad armastusabielud kahjulikud ja teevad kogukonnale häbi. Külaelanikud ise on  otsusega rahul väites, et aitavad noori naisi, et neid ei juhatataks eksiteele ega sobimatutesse suhetesse

Teateid tegelikkusest… Türgi rahvuslik lennuliin keelas naissoost stjuuardessidel punase huulepulga ja küünelaki kandmise, ärritades sekulaarseid türklasi, kes tunnevad muret riigi islamistlikumaks muutumise pärast.

Türgi kõrge pealik pidas kõne, milles mõistis hukka televisiooni, mis noorsugu vaimselt ja moraalselt hävitab. Tema arvates on türklased langenud moraalse korruptsiooni lõksu, edastab.

teadagi, mehed ei tohi olla seelikukütid, vaid nad peavad hoolitsema oma pere eest. Naised peavad teadma, mida nad tohivad ja mida mitte. Naistel on ebasobiv avalikkuses naerda, naised ei tohi olla eelarvamustega ja naised peavad olema tagasihoidlikud. Vaat sellised arvamused

Ta kutsus türklasi üles lugema koraani, et moraalne allakäik peatada. Ta kritiseeris ka liigselt autodega sõitvaid ja bensiini kulutavaid kaasmaalasi ning naisi, kes pidevalt mobiiltelefoniga lobisevad.

Inflatsiooni mõju isegi mõrvade tellimisel. Väidetava jumalapilkaja Rushdie tapjale mõeldud tasule lisati pool miljonit dollarit otsa. Nüüd on preemia kokku 3,3 miljonit ja see antakse tõsiusklikule, kes viib ajatolla Khomeini poolt aastal 1989 väljaantud tapmiskäsu fatvaa ellu.

Iga normaalsus on teatud samasuunaliste ebanormaalsuste summa.

Pealegi ilu ja vooruse mõõdupuud maailmas on väga erinevad, me teame juhtumeid, mil naisterahva ideaalselt väikese jala saavutamiseks kängitseti need puusaabastesse, mis muutsid nende kandjad praktiliselt santideks. Aafrika avarustel on mõnegi suguharu iluideaaliks pikk kael, mida saavutatakse üha uute metallvõrude lisamisega lõua alla, mõnedes maades arvatakse, et parim viis on see, kui rituaalse kivinoaga naise alakõht üle künda. Me ei oska kõiki neid põhjuseid ära arvata, ega kõiki targaks teha, kuid me ei pea ka kõike järele ahvima, või lubama seda kõike meil teha.“ Maalla maan tavalla.“
Nii, et maailm võib olla väga mitmepalgeline, meie ei pea kõiki maailma veidrusi mõistma, ega enese kanda võtma. Pealegi on kohe alguses kokku lepitud õigused-kohustused ja käitumisreeglid eduka kooseksisteerimise heaks aluseks. Teisalt selgrootu sõnadega mäng, et nii ja naa, kuid naa pole päris see naa viib vaid konfliktideni. Viib väga, väga ebameeldivate olukordadeni. Selgrootust ja põhimõttelagedust ei tohi segi ajada demokraatiaga. Vaevalt oleks õiglane, humaanne, selline käitumine paljukannatanud tõeliste pagulaste vastu, samuti nagu poleks see õiglane ka meie eneste vastu. Meie tahame elada oma kollektiivses ebanormaalsuses, sest just see on meie normaalsus (meie seisukohalt). Vaid sellist kindlat põhja inimestevahelistes suhetes luues, võime toota sõpru.

Järgneb …

Targutusi:

C.Clay „Kuningas, keiser, tsaar”” Pegasus 2013

Lk 244 „„Ta kuulub nende inimeste hulka, kelle kohta Goethe on öelnud: „see on diletantide loomuses, et nad ei taipa asjas peituvaid  raskusi ja et nad võtavad alati ette midagi, mis neil üle jõu käib””

C.Clark „Uneskõndijad” Varrak, 2015

Lk 80 „Kriisid tulid ja läksid, ilma et oleksid näiliselt ohustanud süsteemi kui niisugust. Olukord oli alati, nagu teravmeelitse Viini ajakirjanik Karl Kraus, „meeleheitlik, aga mitte tõsine.”

M. Lissack´i ja J. Roos`i  „Uus mõtteviis”  Fontes 2001

Lk 154 „Tegemine on midagi muud kui rääkimine. Igas sekundis töötab meie aju peaaegu 1 miljard bitti neuroloogilist informatsiooni. Meie teadvus on teadlik vähem kui 100 bitist nende hulgas. Me saame rääkida vaid sellest väikesest osast, mis meie teadvusesse jõuab, kuid me kogeme tervet seda tohutut hulka. Tegutsedes aktiveerime me rohkem kui 10 miljonit korda enam andmeid kui rääkides. Kui teadlased räägivad väljendamatute teadmiste tähtsusest, siis just seda nad silmas peavadki. Jättes kõik arussaamatu akadeemilise sõnamulina kõrvale, jääb alles lihtne tõde: 1 miljard on palju enam kui 100. On siis ime, et me õpime tegutsedes rohkem kui lugedes, või kuulates või „jah” noogutades?”

Rahvasterände tasuvusuuring V7: Laomajandus

Kaheteistkümnes lugu: Ladustada või lahustada

Turg toimib nii või teisiti, me võime seda kasutada kui pendelust, sellele veidikese järele aidates ja mõnusalt edasi liikuda või … tagasiliikuvana selle sama uksega vastu nina saada. Valikud on meie. Valik on kas aktiivmeetmed või passiivmeetmed. Kui valime passiivmeetmed siis jätame aktiivmeetmed teistele ehk …  mustale turule. Just-just, must turg reageerib alati, kui päristurg midagi ei märka või inimesed oma kõrkuses arvavad et nad suudavad loodus(majandus) seaduseid eirata. Loodusseaduste eiramine on väga energiamahukas ja … ajutine. Meie juhtumi põhjal pole võtmesõnaks mitte ladustamine vaid … lahustamine. Lahustamine ühiskonda ja nende kõige paremas mõttes ära kasutamine selle ühiskonna hüvanguks. Kõlab suureliselt, kuid turul see just niimoodi toimibki, ressurssi, eriti sellist, mida teised ei oska veel kasulikuks pidada,  püütakse väärindada, et saavutada konkurentsieelist.

Kolmeteistkümnes lugu: Passiivmeetodid ehk kuidas ehitada …. kommi-nommit, mis algab P-ga

Passiivmeetodid tähendavad seda, et me ladustame pikkadeks aastateks rändarid kolkaküladesse, omaenese negatiivse energiaga kapselaladesse, kus nad on tänuväärt saagiks kas mandumisele või kuritegevusele või … kuritegevusele. Pealegi oma olukorra selgumist „oodates”, kuni ametnikud pabereid liigutavad, kohvi joovad, reede õhtul klubis tuuritavad ja nädalavahetuse piknikega sisustavad, kaotavad nemad … oskuse töötada. Need initsiatiivikad, teotahtelised siiajõudnud muteeruvad abisaajateks, kellel on omandatud agrsessiivse abituse sündroom. Halloo! Ärgake!  Me ei saa ladustada inimesi. Ma ei räägi moraalist, eetikast ega kaunisõnaliselt väärtustest, ma räägin puht praktilise majandusinimesena.  Kui ressurss muudetakse jäätmeks, siis tekitab see ohtu keskkonnale ja kulusid keskkonnakahjude heastamiseks. Jällegi kehv äri. Turg seda ei luba. (Rankin „Rippaed”  Varrak 2015 Lk 109 „Ta oli teeninud Põhja-Iirimaa, näinud lähedalt, mismoodi hävineb usaldus, kuidas hirm asendub vihkamisega.”)

Neljateistkümnes lugu: Jätkuvalt turust ja unistustest

Veelkord, turg on olemas ja toimib: rändarid, kui kliendid on maksnud oodatava teenuse eest ja tahavad saada selle eest oma makstud teenust. See, et nad maksid ühe teenuse eest (ülevedu) ja tahavad saada teenust teistelt, kellelt neil ei ole õiguslikult mitte midagi nõuda, ei muuda asja. Nad on Euroopas. Neil on unistus, mille eest nad maksid. Unistus, elada  ja ilmselt ka töötada Saksamaal, Inglismaal, Rootsis … eee … See unistus tahab täitmist. Tundub, et juba valjuhäälset täitmist. (E.Tinn „Lääne tsivilisatsioon ja Euroopa tupikseisust“  Tammerraamat 2013. Lk 277 „Araabia kultuuri uurijad on märkinud, et „see, millesse usub rahvas, isegi kui see on fantaasia, mõjutab tema elu täpselt samuti, nagu oleks see tõde.“) Rootsi suvilad neile majutuseks ei kõlba, Soome koolitoit ka ei kõlba, kuid Helsingi südalinna oleks vaja ehitada kolm suurt pühakoda ja lääne ning idatiivale veel kaks tükki. Vajadus palvetada ühiselt tahab täitmist. Vaat niimoodi.

Lihtne majandusinimese loogika ütleb, kui sisseveo konveier on ühelt poolt käiku lastud (Vahemerel on käiku lastud mastaapne suurejooneline ja hästi korraldatud sisseveosüsteem) siis eeldab see teisel pool ka laialiveo konveieri olemasolu, muidu tekkib ummistus või uputus. Võite kodus teha lihtsa katse ämbriga, avatud kraaniga ja voolikuga. Kui te kraani kinni ei keera, või kopsikuga ämbrist vett ära mingisse teise anumasse ei tõsta, siis on teil varsti ämber täis, ajab üle ja põrand on lige ja libe. Ettevaatust, võite kukkuda. Sama ka rändaritega, kui kraani kinni ei keerata või ämbrist vett ümber ei tõsta, siis oleme varsti märjad ja libedal.

Kuigi laialivedu juba toimib, esialgu suurtesse ja edukatesse riikidesse ja seejärel …  Nagu öeldud, tegemist ei ole pagulastega. Pagulased paluksid enese aitamist, praegused tulijad nõuavad … enese aitamist (kuigi sõna „aitamine“ siinkohal ei pruugi olla õige vaste). Nõuavad ikka valjuhäälsemalt. Ikka nõudlikumalt. Nad  ei taha, et neid abistatakse Kreekas, Ungarist tormaksid nad heameelega läbi ja  ega isegi mitte Austria ei sobi hästi abistajaks. Rändarid  tahavad,  et neid aidatakse Saksamaal, Inglismaal, Rootsis.

Solvumusmäng

Solvumusäng on kohati vägagi tõhus vahend enese eesmärkide saavutamiseks. Seda on lähiminevikus kasutanud mitmedki meie poliitinimesed. Kuid see on väga peen mäng, siin tuleb olla väga ettevaatlik emotsiooni doseerimisega. Doseerid üle ja kõik saavad aru, e oled tobu, näitlejameisterlikkusest tuleb puudu. Solvud liiga tihti - oled … äpu. Ebaõnnestuja noh! Saisolvuja. Samad reeglid kehtivad ka rändarite solvumiste suhtes. Kohati jääb mulje, et EL on püsti pandud vaid selleks, kuidas oleks võimalikult effektiivne solvata rändareid: solvab Soome koolitoit, teiste majutuspaigad. Rändareid solvab … Me nõuame … Sellised pagulased siis. Abivajajad. Seepärast ongi tegemist rahvasterändega, rahvasterände uuetüübilise ilminguga, mis põhineb mitte Atilla  või Tsingise ratsaväe mobiilsusele ja teotahtele, vaid relvaks on lääne demokraatia toimemehhanismide ärakasutamine ja sellesama demokraatliku korralduse pikameelsus ning sageli otsustamatus.

Viieteistkümnes lugu: juhitamatud laojäägid

 Majanduselus muutub turg iga päev ja  me teame, et turg ei eksi ja turuga ei vaielda. Turuga vaid kohanetakse või lõpetatakse pankrotiga. Mida teha? Muidugi ütleb iga majandusõpik, et laojääk ei tohi olla ebamõistlikult suur, see viib kulud ülesse ja tulud alla, parem kui seda üldse ei ole, mis toodetakse läheb kohe komplekteerimisse ja sealt ringlusse. Mnjah, ületootmisega ehk laojääkide põhjusega tuleks ka midagi ette võtta. Kuid meie ei tee ületootmise peatamise suunas mitte mingeid samme. Me ei ole viitsinud kraani isegi sutsuke koomale  keerata, kuigi seisame juba põlvini … eee … vees. Vist. Mina üksi ei küüni kraanini, nii et seda teemat pole minul mõtet arutada. Tegelikult tundub mulle, et osad riigid olid lausa õnnelikud rändarite tulekust, uus ja värske tööjõud vananevas Euroopas ajab ikka kihevile, kuid … Kuid loodeti ilmselt protsessi juhtida, sellise tasase kanalite süsteemi kaudu, kuid must turg mängis neile vimka ja ujutas turu produktiga üle. Vaat niimoodi. Nüüd ei pääse ka nemad ise kraani ligi, et seda kinni keerata. Rämps lugu.

Kihvti lugu

 Selline on tegelikkus ja selline on turu objektiivne olukord. Meil on laod täis, kuid juurdevool/tootmine jätkub. Just sellise turusituatsiooni peamegi praegu lahendama. Ületootmise probleemi. Valmis kaubaga tuleb midagi teha. Mida? Keelduda laialiveost? Muidugi võime me keelduda, ladustagu need kelle manu on tuldud kogu sisseveo maht ja kõngeda ülejõu käivasse laojääkidesse ning mürgistesse laguaurudesse. Mis see meie asi?  Kuid see laguaur ei jää vaid lõunasse või läände, tänapäeva läbipõimunud maailmas mõjutab see paratamatult kõiki. Ka meile lööb pikapeale kihvt sisse. Kas see on lahendus? Vaevalt. Üks on küll täiesti kindel, tootmine tuleb peatada, kraanid korralikult sulgeda ja turule tuleku võimaluste parameetreid tuleb muuta. Mina ei tea mida me peaksime tegema, kuid üks on selge, selleks et üldse millegagi tegeleda tuleb tammid pidama saama, vannikraanid kinni keerata ja ületootmise puhul laojäägid kiiresti realiseerida. Kui see esmane elementaarne süsteemikaitse tegu on tehtud, vaid peale seda saame midagi „teha“.

Tööjõuturust

Tööjõu turg on teatavasti kiirelt muutuv turg. Alles äsja arvati, et Euroopale läheb lähiajal vaja 42 miljonit lisatöötegijat. No selles mõttes, et kes tööd teevad ja ühiskonnas väärtust kasvatavad. Ega Euroopas ühtlaselt tööjõudu vaja pole ja igasugust ka mitte. Just lugesin ÄL, et“ Prantsusmaa tööministeeriumi numbrite kohaselt lisandus Prantsusmaa töötute ritta oktoobris 42 000 inimest. Kokku on riigis ilma tööta 3,59 miljonit inimest“ .  PM kirjutas, et Saksamaal enamiku ettevõtete silmis on põgenike võimalused isegi lihttööd saada väikesed – nii arvas neist 59 protsenti, oskustööde osas on see protsent juba 78 ning juhirollide puhul suisa 97%. Suvine „majandusime“ eufooria on kadumas, kuid maandamata  energia kuhjuv.Samas Hispaania oli masu ajal mures asjaolu pärast, et kehvadel aegadel oli neil 40-50% noori mehi tööta. Mure oli see arusaadav. Noor energia vajab  rakendaamist, mitterakendamine … on juba korduvalt maailma sandistanud. Kuid kui nüüd vaadata ladustatud rändarite probleemi, kus ekraanipildi järgi on enamus 20-30 aastased noored täies elujõus mehed, siis … Mnjah, kui nad saaks sulandada/lahustuda meie ellu, siis on see üks asi, kuid kui meile, Euroopasse,  tekkib 80-90% töötuid rändareid, siis võtab küll kõhedaks. Ilmselt on just sellest tingitud põliskodanike geneetilisest koodist lähtuv ärevus uue olukorra ees. Just seepärast, et ei tekkiks sellist kergeltsüttivat massi ei tohigi rändareid ladustada. Seda enam ladustada mingisse kolkakülla. Arusaamatu, täiesti arusaamatu.

Järgneb …

Targutusi:

R.Stark „Outfit – kättemaks maffiale” Ersen 2015

Lk 126 „Nad olid väitnud, et püüdlevad isetult maailma parandada ning Salsa oli noorusrumaluses neid uskunud ja aktiivselt aidanud. Ta oli tõepoolest üritanud isetult maailma parandada, kuni sai aru, et enamik mehi, keda ta oli järginud, üritasid parandada ainult iseenda maailma. Edaspidi mõtles Salsa iga kord, kui keegi väitis, et ta üritab maailma parandada, kelle maailma ta parandada üritab.”

S. Weir „Ajaloo halvimad otsused” Koolibri 2009

Lk 142 Uhkuse ja laiskuse kombinatsiooni, valesti mõistetud vaenlase põlgamise ja ettenägelikkuse täieliku puudumise tõttu ületab Singapuri langemine tublisti tavalisi sõjalisi prohmakaid.”

Rahvasterände tasuvusanalüüs V6: Kõrvalmõjud ja ressursikasutus

Kümnes lugu: Rahvasteränne ja teine rinne

Kui toimub passiivne rändarite ladustamine, siis on sellel mitmed järelmid. Esimene on see, et niimoodi „silma alt ära lükatud“ rändarid moodustavad omad kinnised siseringid, mis tekitab vastuseisu/hirmu/mõistmatust nii neis enestes , kui ka kohalikes inimestes. Võõrastust ja ohutunnet tekitab uus olukord just meis-rändurites, kes me jäime siin paikseks viistuhat aastat tagasi. Siinkohal tulebki teha vahet võõrastamise ja võõraviha vahel. Kogu elusloodus põhinebki sellel, et alguses võõrastatakse (see on enese alalhoiuinstinkt), kuna ei teata, kas võõras (inimene, loom, taim) võib olla ohtlik või hoopis kasulik. Seepärast ei ole vaja karta võõrastamist, see on elu loomulik osa. Lõimumine? Lõimumine  on igal pool raske, vahel …  võimatu. Nagu kuskilt „viisurist” kuulsin poolnaljalugu inglasest, kellelt küsiti, miks nende külaveeres on eraldiseisev häärber? Vastus oli midagi sellist, et need seal on uustulnukad, nad tulid koos … Villu Vallutajaga. Tuhat aastat on möödunud, kuid mäletatakse, et osa on uustulnukad. Ja siis?  Mnjah, nagu Villuga tulijate näite pealt on õppida,  eksisteerisid kaks kogukonda tuhat aastat kõrvuti ja …  paralleelselt. Kas ka koos? Ei tea, tean vaid, et mitte vastakuti. Asi seegi. Saada omaks on alati raske. Seda kuidas teha niimoodi, et rändarid saaksid omaks (vähemalt mõistetavaks), selleks on vaja palju enam, kui pumbasüsteemist tuleneb automaatne ladustamine.

Rahva hääl ja rahva esindaja veenmisjõud

Meil, rahval, võib olla erinevaid arvamusi, nii õigeid, kui ka … õigemaid. Meil on seaduslik, lausa põhiseaduslik õigus, arvata. Kuid me oleme osa oma võõrandamatust õigusest (ajutiselt) delegeerinud seadusandjatele. Me oleme valinud rahvaesindajad, ennast ja enda huve kaitsma. Milline on nende visioon? Rahvaesindajad peavad tegema meile selgeks seda millised valikud on õiged ja mis sellest johtub. Peavad veenma inimesi enesele järgnema. Mitte ainult ütlema, mahapööratud pilguga, et ärge segage me teame … kuidas me murrame maha/läbi. Selline tegevus tekitab vaid riikide sees „teise rinde”. Seega tekitame veel ühe probleemi ehk rahvasterände ja põliskodanike ning lisaks kodanike ja kodanike omavahelise vastasseisu. See oleks küll kehv äri. Kuid julgusetus ja visioonitus on selle protsessi nimi, mida me praegu jälgime ja varsti ka osaleme. Ainult W. C. võis  lubada pisaraid, verd ja higi ja … jääda võimule. Mitte ainult jääda võimule vaid ka niimoodi jääda võimule, et talle järgneti. Meie murrame … eee … keda? Iseennast?

Üheteistkümnes jutt: Ressursianalüüs

Järgneva osas on teil  vaba voli nõustuda või mitte nõustuda minuga, see  kõik on vaid jälle kord ühe arveametniku kasumiarvestus. Ilmselt on enamikele inimestest mõtlemine läbi ressursside võõras ja …  igav. Minu jaoks … loominguline protsess. Kõigest võib mõelda läbi loomingu: muusika, luule või … ressursikasutuse. Mina  loominguks on  näiteks luua  majandusanalüüse ehk ökonoomilisi poeeme. Majandusanalüüs vajab samasugust kirgastumist ja loomingut, kui igasugune muu loominguline tegevus. Ökonoomilised poeemid võivad olla vägagi keerulised (enamasti siiski keeruliseks aetud) ja nauditavad oma finessides.

Majakajutt

Et mitte segadusse sattuda majandusanalüüside (keeruliseks aetud) võlumaailmas, peavad mõningad asjad olema lihtsad ja kirkad nagu majakad. Järgid majakat ja ei hälbi kursilt. Vahva. Kõik me tahaks ju turvaliselt koju jõuda.  Võtame ka omas arutluses kasutusele lihtsuse mõttes kaks majakat. Kaks seepärast, et üldiselt on keeruline mõtlemine liiga pingutav.

Seega  on kõike võimalik jagada: kas ressursiks või jäätmeks. Kuid vaadake, need ei ole püsivad kategooriad, eilne jääde võib olla homne tooraine. Nii nagu juhtus prügimajanduses. Eile kasutasime tohutuid summasid, et ladustada jäätmeid ja maskeerida oma reostuse ulatust. Täna … võitleme prügiväljade kasutusõiguse üle. Eilne prügi on muutunud tänaseks superressursiks. Teisalt on meie piiratus ja regulatsioonid need, mis võivad muuta täiesti korraliku tooraine ohtlikuks jäätmeks. Te ei usu? Võtame või näiteks meie suurima ressursi -  põlevkivi kaevandamise. Kaevandamisel saadakse kahte liiki kassulikku kivi: üks mis kõlbab õli tootmiseks ja teine kõlbab vaid põletamiseks. Mida teha, kui teil on vaid õlitehas ja kaevandus mõlema kiviga? Kaevate kivi välja ja püüate mittevajaliku kivi ära müüa? Õige. Kuid kui ostjaid on vaid üks ja see toodab nii kivi, kui ka sooja, elektit ja õli? Polegi kuhugi müüa, ehk teile jäi kaup kätte.  Peate täisväärtusliku küttekivi ladustama, muud moodi õli toota ei saa. Mõttepaus! Mida me nüüd tegime? Täpselt nii sündis, kui ühel õlitootjal ei olnud küttekiviga mitte midagi teha, sest riikliku koordinatsiooni ja tahte puudumine sundis seda ladustama kaevandatud rahvuslikku rikkust … jäätmena. Me ei osanud oma piiratuses ja kapseldumises ära tunda ( ei tahtnud) ressurssi. Kas selles käsitluses võib olla mingit sarnasust rändarite probleemiga – ressurssi ei tunta ära ja seda ei käsitleta ressursina?

Militaarterminoloogiline vahejutt

Vahel on mõnda teemat parem käsitleda läbi militaristliku loogika. Sõjanduses on kõik viidud äärmusliku konkreetsuseni ja seepärast on vahe suuri juhtimisprotsesse võimalik enesele selgeks teha läbi sellise terminoloogia. Lihtsustatult.

Majandusküsimustes meeldib mul pöörduda üpris tihti  raamatu „Strateegiline sõda” (Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009) poole. Seletab nii mõnedki probleemid oma alastuses lahti.

Lk26 „Tervikuna käsitletakse neljanda põlvkonna sõda mittelineaarsena, kui kaob sõja ja rahu erinevus.”

„Esimesed kaks sõdade põlvkonda peeti sõjavägede vahel, kolmas industriaalstruktuuride vastu, mis tagasid sõja võimalikkuse. Aga neljanda põlvkonna sõda hakati käsitlema kui vahetut rünnakut poliitilistele struktuuridele, mis teevad sõja üldse võimalikuks.”

„Neljanda põlvkonna sõda pakutakse modelleerida võrgustikusõja süsteemis, mis võimaldab tegutseda kiirelt ja otsustavalt.”

Lk 25 „ … neljanda põlvkonna sõja iseärasused:

-Kui iga põlvkonnaga lahinguväli laieneb, siis neljanda põlvkonna sõda toimub juba kogu vaenuliku riigi tasandil

-väheneb sõltuvus tsentraliseeritud logistikast

-kasvab manööverdamise tähtsus

-tekib eesmärk luua kollaps seesmiselt, kuid mitte vastase füüsilise hävitamise teel.”

Lk29 „Nagu meile tundub, on strateegilisel sõjal veel üks omadus, millest keegi ei mõtle: strateegiline sõda peetakse vastase ressursside arvel.

„Strateegiline sõda ei tee muutusi füüsilises ruumis füüsiliste instrumentide arvel, vaid liigub eesmärgi poole mentaalse ruumi arvel.”

„Nagu näeme käib üleilmsete reeglite revideerimine pidevalt, kusjuures iga kord kehtestavad reeglid enda järgi kõige tugevamad mängijad, ülejäänutele jääb nende täitmine. „

Lk 104 „Uut liiki olukord maailmas tekitab uut liiki sõja. Mitte info iseenesest ei ole tähtis, vaid selle võimalused ühiskonliku arvamuse transformeerimiseks”. Vaat sedaviisi, mina ei tea, kas mingi sõda käib, kuid samasugune võitlus on turul, kusjuures Lk9 „… organisatsiooniline relv võimaldab tõmmata vaenlasi vearuumi, kus tema igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele. Vastane/oponent tegutseb aktiivselt, kuid see ei too talle edu”. Nii, et me peame olema väga tähelepanelikud turul, et meid ei oleks organisatsiooniliste vahenditega tõmmatud veatsooni ja meie võitlust ei peaks teised meie vahendite arvel. „

Midagi selles eeltoodud jutus tundub mulle kummaliselt tuttavlik. Kas ka teile?

Tõsiasjadest

PM 23.11. 15 „Kui 1964. aasta läks tänaste EL liikmesriikide jaoks ajalukku kui aasta, kus sündis kõige enam lapsi – 7, 7 miljonit –, siis poole sajandiga on see number mitme miljoni võrra langenud.

Värskeima 2013. aasta statistika andmetel oli Euroopa Liidu 28 liikmesriigi (EL-28) elussündide arv kaks aastat tagasi 5,1 miljonit last ning sündimuskordaja, mis näitab sündide arvu 1000 inimese kohta, oli 10 last, selgub Eurostati statistika ülevaatest.“

Seega on alates 1960. aastatest sündivus  viimase 50 aastaga liikunud langustrendis, vähenedes 7,5 miljonilt 5 miljonile 2002. aastal. Pärast seda on number mõnevõrra paranenud, jõudes 2008. aastaks 5,5 miljoni lapseni, kuid pärast seda on jällegi langenud. Kuskilt kuulsin, et Euroopa vajab lisaks 42 milj töötegijat. Mnjah, muljetavaldav arv.

Järgneb …

Targutusi:

I.Tidd, J. Besssant, K. Pavitt „Innovatsiooni juhtimine” EAS ja Pegasus 2006

Lk 499 „Paljud leiutised nägid ilmavalgust õnnelike juhuslike avastustena /…/.  Kuid nagu Louis Pasteur täheldas: „juhus naeratab vaid sellele, kelle vaim on valmis”, ning me saame ära kasutada loomeprotsessi mõistmist, et aidata valmis seade tingimusi, kus sellised „juhused”  võivad aset leida.”

T.Clancy, M Greaney „Käsuõigus” Tänapäev 2014

Lk 366 „Douglas MacArtur ütles kord, et iga sõjalist nurjumist saab selgitada kahe sõnaga: „Liiga hilja.”

C.   Dulong „Mazarin“ Kunst 2002.

Lk 325 Kiri Mazarinile. Kuninganna Kristiina  oma soosiku ja ülemtallmeistri hukkamisest „ Meie Põhjamaa inimesed, oleme natukene metsikud ja juba loomu poolest vähe kartlikud (…) Mul on palju kergem inimesed ära kägistada, kui nende ees hirmu tunda. Selle kohta, mis ma tegin Monaldeschiga, ütlen teile, et kui ma ei oleks seda teinud, siis ei heidaks ma täna õhtul magama enne, kui oleksin seda teinud, ning mul ei ole vähematki põhjust kahetseda, vaid enam kui sada tuhat põhjust selle üle rõõmu tunda. Vaat, mida ma sellest arvan – kui see teile meeldib, on mul hea meel, kui mitte, siis ei lase ma ennast sellest häirida ning olen kogu oma elu teie ustav sõbratar.“

Rahvasterände tasuvusanalüüs V5: Tootearendus - hallitusjuustu sünnist

Pumbajaamast lüpsiplatsini

Veelkord rahvasterände turust.  „Turu“, kõik komponendid on valmis, tootmistsükkel ja tarneahel käivitatud. Paljud süsteemid ja organisatsioonid ( nii heausksed legaalsed, kui ka mitte nii heausksed ja üldse mitte legaalsed) on panustanud selle uue turu loomisse ja arendamisse. Süsteem on nüüdseks sisse töötatud, on loodud tarbijate ja teenindajate turg. Pikal rändeteel ehk tarneahelas on paljud loonud oma pumbajaama või lüpsiplatsi. Ehhee,  miks peaks selle ahvatleva turu osalised loobuma oma (raha) pumbajaamadest? See oleks üdini naiivne arvamus. Seda enam, et pumbad  töötavad laitmatult. Ja vaadake, kui esialgu räägiti Süüria kodusõja eest põgenenutest, siis viimased andmed näitavad, et suur osa rändareid on pigem Afganistaanist, Iraagist ja Albaaniast. Iga toote ja turu edukuse aluseks on üha uute tarbijate juurdemeelitamine, sama ka rahvasterände turul. Toimiv turg püüab leida üha uusi tarbijaid ja ka leiab, … kui turu mingit parameetrit ei muudeta. Rahvasterände turg kogub vaid tuure. Möödunud aastal veerand miljonit, sell aastal on see tase juba ületatud seitsmesaja tuhande piiri ja … lõppu pole näha. Piirivalve/pääste pump pumpab üha uusi kliente Euroopa vetesse ja mandrile. Kui ühel ööl tuleb „”täiesti juhuslikult 18 SOS signaali, siis pump isegi tõstab tuure.

Lugu üheks: Hallitusjuustust ja rahvasterändest

Huvitav on jälgida kuidas tooted sünnivad. Ajalugu õpetab meid, et mitmed tooted on sündinud sellest, et algne toode on „nässu“ läinud. Tuntumad tooted selles vallas on ilmselt hallitusjuustud ja vahuveinid. Mõlemad on  klassikaliselt „käest läinud protsessid“, kuid üllatuslikult said neist turul nõutud tooted. Samuti tekkis ühest „nässu“ läinud inimsmuugeldamise juhtumist uus toode. Kui te olete jälginud protsessi arengut, siis oli algne situatsioon selline, et illegaalne piiriületamine põgenike poolt väga vaevaline, väikesearvuline, aeganõudev  ja ohtlik. Siis nimetatigi neid illegaalseteks immigrantideks. Inimsmuugeldajatel/salakubavedajatel tuli Euroopa randa  imbuda väikeste migrantide  gruppidega, öösel, oodata parajat momenti laadung maha panemiseks ja siis, kui vedas tagasi uue laadungi järgi minna. See oli umbes samasugune protsess nagu meil kuiva seaduse ajal toimus piiritusevedu põhjanaabri manu. Ohtlik, kuid kasumlik. Ropult kasumlik.

Toote loomine

 Kuid maailm ei seis paigal, turud ei seisa paigal ja tooted on pidevas arengus, üks veootsa  äpardumine andis inimsmuugeldajatele hoopis uue mõtte. Geniaalse mõtte. Juhtus niimoodi, et kuskil Kreeka ranniku lähedal kiilus smuugellaeva tüür kinni ja tagasikurss oli võimatu. Vedajad istusid oma päästepaati ja asusid tagsiteele, rikkis taeva aga lasid mootorite vihisedes randa sõita. Laevast oli muidugi kahju, see ju puhas kahjumi rida, kuid Euroopa reaktsioon oli ootamatu. Nimelt võeti need, kes veel pool tundi tagasi olid illegaalsed immigrandid vastu kui … mereõnnetuse ohvrid. Heureka! Uus toode oligi sündinud – masstoode. Masstoode, mis oli tootjale ehk ülevedajatele täiesti riskivaba. Pane vanad paadid/rondid parrasteni rahvast täis, vea need rahvusvahelistesse vetesse ja pane SOS signaal tööle ja … Ülejäänud teevad juba ära eurooplased ise. Teevad innukalt. Uhkusega. See näitab, kuivõrd nutikad on rahvasterände turul toimetajad. Kasutades oma äri kasuks meie väärtusi. Õigemini oleks öelda, et väärkasutavad meie väärtusi. Ei maksa neid alahinnata. Meie, EL, oleme muidugi samm maas nii nagu päristurg musta turuga ikka on. Me arutame meetmete üle, mis oleksid olnud kohased 2-3 aastat tagasi, kuid …. Nagu ütles kindral McArtur – liiga hilja, liiga vähe. Mnjah, see pidi olema iga lüüasaamise valem. Praegused EL meetmed, ühise piirikaitse ja Türgi pagulaslaagrite finantseerimine ei ole enam lahendus. Need on hiljaks jäänud, rahvas on avastanud uue rändetee ja püsiva raja sisse tallanud, neid peatada … tsiviliseeritud vahenditega on hilja. EL piirivalve? Mida see võiks anda? Mitte midagi. See muutuka samasuguseks migratsioonipumba osaks nagu liikmesriikide piirivalved praegugi. Või hakkavad nad smuugelpaate põhja laskma? Ei usu, see ei ole võimalik. See ei mahu Euroopalike väärtuste raamistikku. Seega veel üks pump juures. Türgi laagrid?  Juba hilja. Nendesse ei taheta jääda, sest see on perspektiivitu virelemine.  Naguinii lahkuvad tarmukamad sealt, küsimus on vaid kuhu ja millises meeleolus. Jaa-jah, meeleolu on tähtis. Väga tähtis.

Mis võiks olla tõeline lahendus? . Süüria kriisi lahendamine? Jah, see oleks ühe tooraineallika mõningane kokkukuivatamine rahvasterände turu jaoks, kuid teised allikad ju jäävad ja kuna tarneahel on sisse töötatud, küll siis leitakse sellele ka tarbijaid. Nii, et tundub, et ka selle meetmega on hiljaks jäädud, liiga hilja, liiga …

Kümnes lugu: laomajanduse lugu

Nagu märgitud, turg on tuurid ülesse võtnud ja terve rida asjatajaid on endale uue leivateenimise (ja mitte ainult) leidnud. Mõned on alles leidmas oma leivaala ja projekte kirjutamas, ka nemad ei tahaks oma osast ilma jääda. Meilgi on konveier käima minemas, oleks tore, kui see oleks aktiivne ja tõhus konveier. Kahjuks pole meie mudel (või mis mudel see on, pigem tubateater) aktiivne hõlvamiskonveier, vaid kuidas seda majanduslikus terminoloogias väljendadagi? Võib-olla lihtsalt …. ladustamine. Juba valmistatakse ette korterite  üürimist rändaritele. Ehhee, eriti kummaline on mõttepojukene paigutada rändarid valdadesse. Valdadesse? Mida nad seal peaksid tegema? Olema vaikselt ladustatult? Noored, energiat täis mehed? Imelik mõte või … mõtlematus. Rändarid vajavad  tõlke, abilised jne. Massimeedikud küsivad juba  veidi imestunult/nõudlikult, et miks meie õpetajad ei oska araabia keelt, et rändurite lastega tegeleda? Ja muidugi arstid, õed, korravalvuris, kohalikud omavalitsejad – kas oskate juba rändarite keeli? Kujutan juba ette neid sadu MTÜ-sid, millised kribivad kirjutada projekte, et saada oma tegevuseks abirahasid. MTÜ-de aktiivsus poleks iseenesest halb, kui … need lähtuksid aktiivmeetmetest, mitte passiivmeetmetest - ladustamisstrateegiast. Maandamata energeetilise ressursi ladustamine on ohtlik. Väga ohtlik.

Järgneb ...

Targutusi:

H.Bruch, S. Ghoshal „Tegutsemisvalmidus” Fontes 2004

Lk 39 „Sihikindlad juhid on eneseteadlikumad kui enamik teisi inimesi. /…/ Nad valivad oma eesmärke – ja lahinguid – palju teadlikumalt kui teised meie uuritud juhid. /…/ Defineerimata nõudmised ja suured küsimused pakkusid meie jälgitud juhtidele teretulnud võimalust haarata initsiatiiv, pakkuda välja uusi lahendusi ja liikuda oma projektidega edasi.  Üks Lufthansa juhtivtöötajai, kes vastutas reisifirmade komisjonitasude vähendamise eest, ütles meile:” Ma arendasin välja filosoofia, „Kui keegi ei vastuta, siis mina vastutan. Ma võin seda küsimust enda omaks pidada ja teha seda, mis tundub vajalik”. Nii ma talitasingi – kui just ja kuni (tegevjuht) Jürgen Weber mind tagasi ei hoidnud.”

Lk 109 „Sihikindlad juhid võtavad formaalse reeglistiku suhtes aktiivsema hoiaku. Nad mitte ainult ei sea kahtluse alla kehtivaid norme, mis tunduvad neile aegunud või kohatutena, vaid rikuvad neid või hiilivad neist mööda, kui see on eesmärgi saavutamiseks absoluutselt vajalik. Üks Conoco müügijuht ütles meile: „On hulgaliselt reegleid, mis on absurdsed. Kui ma oleksin neid järginud, ei oleks ma saavutanud pooltki seda, mis praegu. See on nagu köiel kõndimine – sa pead olema firmale lojaalne ja mitte pidama sissisõda. Aga nagu ma kuskilt lugesin, „Mõnikord on parem vabandada kui luba küsida”. Ma elan üsna suurel määral selle põhimõtte järgi. Keegi ei ütle sulle kunagi aitäh reeglitest kinnipidamise eest – küll aga tehakse seda fantastilise töö eest.”

M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014

Lk 27 „Kuna tulevikku me ei näha ei saa, ei pruugi tänased lahendused osutuda tõhusaks homme. Organisatsiooni konkurentsieelis ei ole mitte lahendustes endis – olgu need siis kulusäästlikud tehnikad, tänase päeva kasumlik toode  või midagi muud -, vaid organisatsiooni võimes tingimusi mõista ja luua sobivaid, nutikaid lahendusi.”

Lk 29 „Tee siit, kus me oleme, sinna kuhu tahame jõuda, on hall ala täis ettenägematuid takistusi, probleeme ja küsimusi, mis ilmnevad alles teele asudes.”