Rahvasterände tasuvusanalüüs V8: Parempoolse liikluse kiituseks

Kuueteistkümnes lugu: Mida me teame?.

1.    Me vajame (nii Euroopa, edaspidi ka Eesti) töökäsi, millest ilmselt ka Euroopa esialgne malbe suhtumine. Lootuses, et protsess suudetakse juhtida.

2.    Nad tulevad nagunii (kui me kraani kinni ei keera, rääkimata juba üle miljoni kes on El-s)

3.    Aktiivtegevusest oleks olnud abi alguses (nagu sellest Hollandi poisikesest kes pistis näpu teate isegi kuhu), kuid nüüd on tammid maha murtud, mis tähendab, et näpuga vehkida pole enam mitte mingit mõtet. Pole asjakohane

4.    Meil on probleem. Suur probleem. Olenevalt valitud strateegiast toodame sõpru või  vaenlasi.

Seitsmeteistkümnes lugu: Tere saame tuttavaks

Algus on läinud täiesti panni. Valedest eeldustest tehti valesid järeldusi. Valedest järeldustest tehti valesid otsuseid. Oleme situatsioonis, mil meie ukse taha on tulnud võõras/külaline/rändar ja meie … Mida me küsime? Kas „Tere, kuidas saame aidata?”? Või … Millised võimalused on veel? Mnjah, võimalusi on teisigi, kuid kuna Hollandi poisi näputrikk jäeti kasutamata, siis on kõik järgijäävad võimalused kehvad. Kas meil on mingit võimalust  mängida oma mängu lahti mitte kui ladustusala/prügimäge (millise mudeli on praegu omaks võtnud kogu El),  vaid kui ressursiallikat? Vaatame mis meil välja tuleb. Mida meil on ja mida me jagada saame? Alustame mängu uuelt lehelt „Tere saame tuttavaks, Mina olen … ja Sina oled … Meil on sellised reeglid … Tore, meil ühiseid reegleid  – astu edasi.” Niisiis …

Kaheksateistkümnes lugu: Reeglitest ja parempoolsest liikluskultuurist

Vaadake, reeglite järgimine on iga ühiskonna ladusa elukorralduse aluseks ehk nagu mitmed kultuurid ütlevad, kloostris tuleb elada kloostri reeglite järgi (või ka, et võõras kloostris ei ole sünnis oma reegleid peale suruda). Soomlased ütlevad: maal maa tavade järgi.  Nii ka meie elus, meil on omad reeglid, millega meie oleme harjunud, mis on meile omased ( mille eest on ka võideldud) ehk meie elame oma elukorralduse järgi, kellele ei meeldi … need ei pruugi tulla ennast meile ennast piinama , meie ebaoludesse piinama. Igaühel on kergem . Jääme sõpradeks ja ärme piiname üksteist. Ärme häbenegem kõlava häälega teada andmast meie eneste poolt  meile (ja ka teile) kehtestatud reeglitest. Need reeglid ongi meist vorminud … meie. Me kipume vahel unustama mõningaid põhitõdesid ehk on olemas meie siinsete kodanike põhiõigused. Just, just, meie Põhiseadus kirjeldab ära meie siinsete kodanike tavad läbi õiguste ja kohustuste. Tundub, et oma harituses kipume me vahel selliseid pisiasju unustama. Oleks justkui igaühe õigus, universaalne õigus … meie põhiõigust põrmustada. Selline asi ei lähe teps mitte.  Või tulebki abi vajavate rändarite mittediskrimineerimiseks ennast diskrimineerida? Jäägem realistideks. Lihtsamalt öeldes, kui meil on parempoolne liiklus, siis me ei hakka ju siin juurutama iga rändari pärast vasakpoolset liiklust. Puht pseudodemokraatlikest valikutest ja igaühe õigusest lähtudes? Või veelgi hullem, kui rändarid hakkavad sõitma vasakpoolse liikluse reeglite järgi, sest nemad on niimoodi harjunud ja meie … Mida meie teeme?  Kas pahempoolne liiklus on nende „põhiõigus“ parempoolse liiklusega maal? Kas meie võime oma parempoolsega jätkata? Parempoolne liiklus on ju meie „põhiõigus“. Võime? Põmm, Põmm!!! Sellisel käitumisel ei ole demokraatiaga mitte midagi pistmist, see on verine konflikt.  Selline käitumine on vastuvõetamatu. Ei-ei, me ütleme selgesõnaliselt, et meie kasutame parempoolset liiklust ja kellele see ei sobi, ärgu parem tulgu ohtlikku olukorda tekitama. Selle jutukese mõte on selles, et me oleme alati valmis neid, kes siin liigelda tahavad õpetama paremakäelise liikluse reegleid. Nii oleks õige asjadele läheneda.

Sama ka muude asjadega, kui meie kultuuri järgi ei ole vastuvõetav, et keegi varjab nägu (või korraldab mingeid meie ühiskonda sügavalt häirivaid toiminguid), see on meie kultuuris ohu märk, siis ärgu parem tulgu. Me ju ei sunni kedagi. Muide pole vaja mingitesse kõrvaluniversiumitesse eksida, et siis tuleb keelata ka mardisandid, jõuluvana ja mootorratturi kiivrid, see pole üldse jutu teema. Meil on meie reeglid, meil on parempoolne liiklus (küll aga olen lugenud juhtumitest mil rändarid on mingis kommuunis saades kätte demokraatlikul teel häälteenamuse suutnud keelustada jõulukuuse, jõuluvana ja jõululaulud). Kõik muu on eputamine. Eksitamine. Maailmas on erinevaid reegleid ja me ei pea kõiki üle võtma või tegema nägu mingi võltsdemokraatia, võltsvagaduse ja võltsalandlikkuse tuhinas „Ta lähtus Friedrich Suure ütlusest: „Kes kaitseb kõike, ei kaitse midagi”” (. J. Ring „Tormijooks Kotkapesale” „Imeline ajalugu” 2015.)

Reeglitejutt  ajas ja ruumis

Lugesin millalgi ühte lehejuttu, mis sobiks ilmselt meie olukorda ilmestama. Nimelt peeti 19. sajandi algupoole Iirimaal  vaeseid naisi, kes jõid teed, sama vastutustundetuteks kui viskijoodikuid. Tollajal väideti, et see pärsib Iirimaa majanduse arengut, seda peeti  ilmselgelt järelemõtlematuks/ohjeldamatuks tegevuseks. Arvati, et naised, kes joovad teed, raiskavad sellega aega ja raha, jättes unarusse oma abikaasa ja kodu eest hoolitsemise kohustused. Neid traditsioonilisi naiste vastutusalasse kuulunud tegevusi peeti riigi majanduse edu pandiks. Pamfletid (tulleaegne massimeedia) laitsid teejoomist kui luksust, mida vaesed naised ei saanud endale lubada ning mis võis põhjustada koguni sõltuvust, keelatud ihasid ja poolehoidu revolutsioonilistele ideedele.  Lisaks võrreldi teejoomist kuuluvusega salaühingutesse.

Inglismaal oldi samasuguses pabinas suhkru pärast, mida teele lisati. Selget muret tekitas väljavaade, et vaene talunaine raiskab niigi nappe ressursse moodsatele tarbekaupadele nagu tee ja suhkur. Samas anti mõista, et teejoomine võib taolistele naistele pakkuda ka revolutsiooniliselt feministlikku eneseväljendust. Arvati, et ajapikku jäädakse teest sõltuvusse. Tol  ajalooperioodil põhjustas teejoomine Iirimaal märkimisväärset ühiskondlikku ärevust.

Edasi:  Katari transpordiministeeriumi uuendatud määruse järgi ei saa paljude madalamalt tasustatud ametimehed õigust autojuhiluba taotleda. Lisaks lihunikele, kokkadele, põllumeestele kuuluvad keelunimekirja ka keevitajad, rehviparandajad ja tänavakaubitsejad. Mõnedele elukutsete esindajatele läks ka olukord paremaks, näiteks said sama määrusega õiguse autojuhiluba taotleda lennukite pardapersonal ning koduabilised. Vaat selline lugu.

 Või siis teine õpetlik lugu: India küla vanemate nõukogu keelas armastusel põhinevad abielud. Samas keelati muuhulgas ka alla 40-aastastel naistel üksi sisseostude tegemine ja mobiiltelefoni kasutamine avalikus kohas. Kuigi külavanemate nõukogude otsustel ei ole seaduse jõudu, on need siiski mõjukad. Paljud sellised otsused on viinud näiteks naiste aumõrvadeni. Ühe nõukogu liikme sõnul on vanemate korraldatud abielusid trotsivad armastusabielud kahjulikud ja teevad kogukonnale häbi. Külaelanikud ise on  otsusega rahul väites, et aitavad noori naisi, et neid ei juhatataks eksiteele ega sobimatutesse suhetesse

Teateid tegelikkusest… Türgi rahvuslik lennuliin keelas naissoost stjuuardessidel punase huulepulga ja küünelaki kandmise, ärritades sekulaarseid türklasi, kes tunnevad muret riigi islamistlikumaks muutumise pärast.

Türgi kõrge pealik pidas kõne, milles mõistis hukka televisiooni, mis noorsugu vaimselt ja moraalselt hävitab. Tema arvates on türklased langenud moraalse korruptsiooni lõksu, edastab.

teadagi, mehed ei tohi olla seelikukütid, vaid nad peavad hoolitsema oma pere eest. Naised peavad teadma, mida nad tohivad ja mida mitte. Naistel on ebasobiv avalikkuses naerda, naised ei tohi olla eelarvamustega ja naised peavad olema tagasihoidlikud. Vaat sellised arvamused

Ta kutsus türklasi üles lugema koraani, et moraalne allakäik peatada. Ta kritiseeris ka liigselt autodega sõitvaid ja bensiini kulutavaid kaasmaalasi ning naisi, kes pidevalt mobiiltelefoniga lobisevad.

Inflatsiooni mõju isegi mõrvade tellimisel. Väidetava jumalapilkaja Rushdie tapjale mõeldud tasule lisati pool miljonit dollarit otsa. Nüüd on preemia kokku 3,3 miljonit ja see antakse tõsiusklikule, kes viib ajatolla Khomeini poolt aastal 1989 väljaantud tapmiskäsu fatvaa ellu.

Iga normaalsus on teatud samasuunaliste ebanormaalsuste summa.

Pealegi ilu ja vooruse mõõdupuud maailmas on väga erinevad, me teame juhtumeid, mil naisterahva ideaalselt väikese jala saavutamiseks kängitseti need puusaabastesse, mis muutsid nende kandjad praktiliselt santideks. Aafrika avarustel on mõnegi suguharu iluideaaliks pikk kael, mida saavutatakse üha uute metallvõrude lisamisega lõua alla, mõnedes maades arvatakse, et parim viis on see, kui rituaalse kivinoaga naise alakõht üle künda. Me ei oska kõiki neid põhjuseid ära arvata, ega kõiki targaks teha, kuid me ei pea ka kõike järele ahvima, või lubama seda kõike meil teha.“ Maalla maan tavalla.“
Nii, et maailm võib olla väga mitmepalgeline, meie ei pea kõiki maailma veidrusi mõistma, ega enese kanda võtma. Pealegi on kohe alguses kokku lepitud õigused-kohustused ja käitumisreeglid eduka kooseksisteerimise heaks aluseks. Teisalt selgrootu sõnadega mäng, et nii ja naa, kuid naa pole päris see naa viib vaid konfliktideni. Viib väga, väga ebameeldivate olukordadeni. Selgrootust ja põhimõttelagedust ei tohi segi ajada demokraatiaga. Vaevalt oleks õiglane, humaanne, selline käitumine paljukannatanud tõeliste pagulaste vastu, samuti nagu poleks see õiglane ka meie eneste vastu. Meie tahame elada oma kollektiivses ebanormaalsuses, sest just see on meie normaalsus (meie seisukohalt). Vaid sellist kindlat põhja inimestevahelistes suhetes luues, võime toota sõpru.

Järgneb …

Targutusi:

C.Clay „Kuningas, keiser, tsaar”” Pegasus 2013

Lk 244 „„Ta kuulub nende inimeste hulka, kelle kohta Goethe on öelnud: „see on diletantide loomuses, et nad ei taipa asjas peituvaid  raskusi ja et nad võtavad alati ette midagi, mis neil üle jõu käib””

C.Clark „Uneskõndijad” Varrak, 2015

Lk 80 „Kriisid tulid ja läksid, ilma et oleksid näiliselt ohustanud süsteemi kui niisugust. Olukord oli alati, nagu teravmeelitse Viini ajakirjanik Karl Kraus, „meeleheitlik, aga mitte tõsine.”

M. Lissack´i ja J. Roos`i  „Uus mõtteviis”  Fontes 2001

Lk 154 „Tegemine on midagi muud kui rääkimine. Igas sekundis töötab meie aju peaaegu 1 miljard bitti neuroloogilist informatsiooni. Meie teadvus on teadlik vähem kui 100 bitist nende hulgas. Me saame rääkida vaid sellest väikesest osast, mis meie teadvusesse jõuab, kuid me kogeme tervet seda tohutut hulka. Tegutsedes aktiveerime me rohkem kui 10 miljonit korda enam andmeid kui rääkides. Kui teadlased räägivad väljendamatute teadmiste tähtsusest, siis just seda nad silmas peavadki. Jättes kõik arussaamatu akadeemilise sõnamulina kõrvale, jääb alles lihtne tõde: 1 miljard on palju enam kui 100. On siis ime, et me õpime tegutsedes rohkem kui lugedes, või kuulates või „jah” noogutades?”